2-21-11560/12 - Võlaõigus - Muud võlaõigusasjad - Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja - lahend.ee

2.Hageja on seisukohal, et hagiavaldus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Hageja märkis, et kostja eksitab kohut ja nõue on täitmata. Kostja ei vaidle vastu ja see tuleneb ka täitetoimiku materjalidest, et täiteasjas 095/2015/1022 on kostja täitnud nõuet summas 55 000 eurot seisuga 29.04.2015.a (so põhinõue koos põhivõlaga). Sellest nõudest on täidetud: summa 8166,97 eurot ning 18125,25 eurot, so kokku 26292,22 eurot. Võla jääk on 28 707,78 eurot. Täiteasja olemuseks on notariaalsest müügilepingust ja hüpoteegi seadmisest (täitedokument) tuleneva nõude sundtäitmine. Seega sellise nõude puhul täidetakse kohustust hüpoteegiga tagatud kinnisasja võõrandamise teel. Saadud tulem (millest on lahutatud kulud) antakse üle sissenõudjale ning kui tulemist ei jätku kogu nõude rahuldamiseks lõpeb täitemenetlus sõltumata sellest asjaolust. Ülejäänud ja hüvitamata võlgnevuse osa nõutakse sisse üldkorras, st tuleb pöörduda kohtu poole võlgnevuse kohta kohtuotsuse saamiseks, milline on täitedokumendiks tasumata nõude osa sissenõudmisel. Kohtuotsusest tulenevat nõuet saab jällegi sisse nõuda täitemenetluses juba ka muu vara arvel. Hageja selgitas, et hüpoteegi realiseerimisel täitemenetluses piirduvadki täituri toimingud kinnisasja realiseerimisega ja tulemi jagamisega, muu vara või varalised õigused ei ole sellises menetluses täiturile arestimiseks või kinnipidamiseks lubatud ning tulemit ületav nõue jääb antud täitemenetluses sisse nõudmata. Seega täiteasjas 095/2015/1022 on täitedokumendiks 30.04.2013 leping nr 925/2013 ja antud täitemenetluses realiseeriti hüpoteegiga tagatud kinnisvara ning jagati saadud tulem eeltoodud ulatuses, milline aga kattis hageja nõuet ainult osaliselt. Hageja esitas tõendina ärakirjad täitetoimikust täiteasjas 095/2015/1022: X täitmisvaldus (nõue 55 000 eurot, täitedokument 30.04.2013 leping nr 925/2013); täitetoimiku tiitelleht koos tasu laekumiste arvestustabeliga; 06.02.2018 kohtutäituri jaotuskava, so

kinnisasja müügitulemi kulude ja sissenõudjale tasutu arvestused; 22.01.2018 keelumärke kustutamise avaldus, hüpoteekide kustutamise avaldused, korteriomandi müügileping, hüpoteegiga koormamise leping ja asjaõiguslepingud, notar Kristel Jänese, lepingu nr 126. Lisadega 1-3 tõendab hageja, et seisuga 22.01.2018 oli kostja võlgnevus hageja ees 28 707,78 eurot. Lisaga 4 tõendab hageja, et täitemenetluse lõpetamise aluseks (lep p 1.5.1) oli asjaolu, et hageja kasuks hüpoteegiga koormatud kinnisasi võõrandati kohtutäituri kontrolli ja nõusoleku alusel kolmandale isikule. Lisaks on hageja õigustatud isikuna kinnitanud, et nõude summa, milline jääb peale asja müüki tasumata tuleb vajadusel sisse nõuda kohtu teel, lep p 1.5.2. Kohtutäitur kinnitas, et kostja võlgnevus on suurem ostuhinnast, lep.p 2.2. Seega täitemenetlus lõpetati, mitte põhjusel, et nõue on täidetud vaid põhjusel, et kinnisravara realiseeriti. Seega kostja eksitab kohut valeväidetega. Võlatunnistus on leping ja see kuulub tõlgendamisele VÕS § 29 reeglite alusel. Peale tehingu nr 126 sõlmimist oli selge, milline on alles jääva hageja nõude jääk, so 28 707,78 eurot. Peale tehingu nr 126 sõlmimist sõlmiti võlatunnistuse kokkulepe nr 128. Kokkulepe eesmärk oli fikseerida tehingu nr 126 järgselt (sh täitemenetluse lõpetamise järgselt) allesjääva nõude jääk ning hageja tulles vastu kostjale oli nõus vähendama seda kuni 15 000 euroni. Hageja ei oleks võlatunnistuse koostamiseta andnud nõusolekut kinnisasja võõrandamiseks (tehing nr 126). Tulenevalt VÕS § 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reeglitest on ilmne, et poolte ühine tahe ja kokkuleppe eesmärk oli peale tehingu nr 126 sõlmimist määratleda allesjääva nõude jääk, vähendada nõuet poolte kokkuleppel ja määrata selle tasumise kord. Sedasi sai kokkuleppest aru ja mõistis selle tähendust hageja ja kokkuleppe sõlmimisel ka kostja. Vastasel juhul puudub sellel kokkuleppel igasugune eesmärk ja mõte. Milleks oli vaja tunnistada võlgnevust summas 15 000 eurot ja siis tasuda 26 292,22 eurot. Ilmne, et mõistlik isik saab sellisest kokkuleppest aru üheselt ja sarnaselt hagejale. Oluline on märkida, et võlatunnistuse p-s 1.2 on notar selle koostamisel eksinud, st võlgnevus oli tema poolt märgitud seisuga 22.01.2017 summas 15 000 eurot, st eksitud on aastaarvuga, mis on tegelikult 22.01.2018, so kokkuleppe nr 128 sõlmimise päev ja peale lepingu nr 126 sõlmimist. On tavapärane, et aasta alguses eksitakse aastaarvudega, st märgitakse harjumuse kohaselt möödunud aasta number. Tegemist on eksimusega ja notari tähelepanematusega. Kokkuleppe pooled eesti keelt ei valda ja kirjalikku dokumenti allkirjastamisel ei kontrollitud. VÕS § 29 lg 2 tulenevalt tuleb lähtuda mitte eksimusest, vaid poolte tegelikust tahtest. Võlatunnistuse tõlgendamisel on oluline asjaolu, et see sõlmiti peale tehingut nr 126 ja määratleti tasumise ajaks 36 kuud (tehing nr 128 p 2.2). Sealhulgas ei ole võlatunnistuses viidatud soovile määratleda tehingust nr 126 tulenevat tasumise kohustuse määra ja aega vaid määratleti 30.04.2013 müügilepingust tulenevate kohustuste jääk arvestades tehingut nr 126.

4.Kostja palus hagi rahuldamata jätmist, kuivõrd 22.01.2018 võlatunnistusest tulenev võlgnevus on hageja ees tasutud. Kostja võttis õigeks asjaolu, et 22.01.2018 on VÕS § 30 mõistes sõlmitud deklaratiivne võlatunnistus, mis määratles kostja võlgnevuse lepingus sätestatud ajahetkel ja lepingu sätestatud summas. Võlatunnistusega ei looda uut kohustust, vaid tunnistatakse olemasoleva võlgnevuse olemasolu (vt p 1.1). Võlatunnistuse p 1.2 kohaselt oli kostjal hageja ees tekkinud 30.04.2013 poolte vahel sõlmitud mitteeluruumiga reaalosaga korteriomandi müügilepingust, hüpoteegi seadmise lepingust (tõestatud Jõhvi notar Ülle Mesi notari ametitegevuse raamatu registri nr 925) tulenev võlgnevus seisuga 22.01.2017 summas 15 000 eurot. 30.04.2013 on Jõhvi notar Ülle Mesi tõestanud ja koostanud mitteeluruumiga reaalosaga korteriomandi müügilepingu, hüpoteegi seadmise lepingu, asjaõiguslepingud ja kinnistamisavaldused. Nimetatud 30.04.2013 lepinguga hageja müüs ja kostja ostis hüpoteegiga koormatud lepingu eseme koos selle oluliste osade ja päraldistega. Lepingu esemeks oli Viru Maakohtu Kinnistusosakonna Ida-Viru kinnistusjaoskonna kinnistu registriossa nr xxxxxxxx kantud kinnistu asukohaga: xxx xx, xxx. 30.04.2013 lepingu punkti 5.1 kohaselt müüja müüs lepingu eseme ostjale 50 000 euroga. Lepingu punkti 5.3 kohaselt pidi hinna tasumine toimuma alljärgneva graafiku alusel: 10. mai 2013 – 800 eurot + intress 104,16 eurot; 10. juuni 2013 – 800 eurot + intress 104,16 eurot; 10. juuli 2013 – 800 eurot + intress 104,16 eurot; 10. august 2013 – 800 eurot + intress 104,16 eurot; 10. september 2013 – 800 eurot + intress 104,16 eurot; 10. oktoober 2013 – 800 eurot + intress 104,16 eurot; 10. november 2013 – 800 eurot + intress 104,16 eurot; 10. detsember 2013 – 800 eurot + intress 104,16 eurot; 10. jaanuar 2014 – 800 eurot + intress 104,16 eurot; 10. veebruar 2014 – 800 eurot + intress 104,16 eurot; 10. märts 2014 – 800 eurot + intress 104,16 eurot; 10. aprill 2014 – 800 eurot + intress 104,16 eurot; 10. mai 2014 – 3367 eurot + intress 104,16 eurot; 10. juuni 2014 – 3367 eurot + intress 104,16 eurot; 10. juuli 2014 – 3367 eurot + intress 104,16 eurot; 10. august 2014 – 3367 eurot + intress 104,16 eurot; 10. september 2014 – 3367 eurot + intress 104,16 eurot; 10. oktoober 2014 – 3367 eurot + intress 104,16 eurot; 10. november 2014 – 3367 eurot + intress 104,16 eurot; 10. detsember 2014 – 3367 eurot + intress 104,16 eurot; 10. jaanuar 2015 – 3367 eurot + intress 104,16 eurot; 10. veebruar 2015 – 3367 eurot + intress 104,16 eurot; 10. märts 2015 – 3367 eurot + intress 104,16 eurot; 10. aprill 2015 – 3367 eurot + intress 104,16 eurot. Hagejal oli kostja vastu ostuhinna tasumise nõue, mis rahalise suurusena on fikseeritud kokkuleppena ning vastavas kokkuleppes on fikseeritud konkreetse kuupäevaga tasumata ostuhinna jääk summas 15 000 EUR (vt hagi lisa nr 1 punkt 1.2). 30.04.2012 lepingust tulenev allesjäänud ostuhinna jäägiks oli seisuga 22.01.2017 15 000 eurot. Kostja esitas tõendina täiteasjas nr 095/2015/1022 täitemenetluse lõpetamise otsuse, mis tõendab seda, et X avalduse alusel oli kostja suhtes 2015. aastal alustatud täitemenetlus nr 095/2015/1022, milles sissenõudjaks oli X ning võlgnikuks Y ning täitedokumendiks oli Jõhvi notar Ülle Mesi 30.04.2013 leping 925/2013. 25.10.2021 väljastas Jõhvi kohtutäitur Kristel Maalman kostjale 06.02.2018 maksekorraldused, mille kohaselt kohtutäitur Kristel Maalman on Xle (sissenõudjale) tasunud 8166,97 eurot ning 18125,25 eurot. Mõlemal maksekorraldusel on märgitud selgituseks 095/2015/1022 asi 925/2013 Y xxxxxxxxxxx. Kostja leidis, et nimetatud tõendid tõendavad asjaolu, et hagiavalduses esitatud võlgnevus on kostja poolt hagejale kohtutäituri vahendusel tasutud, sest tasumised on toimunud peale 22.01.2018 kokkuleppe sõlmimist ning täitedokumendiks on olnud sama notariaalne 30.04.2013 leping nr 925/2013, millest tulenes ka 22.01.2018 kokkuleppes kajastuv võlg summas 15 000 eurot. Kuna hageja on hagiavalduse esitanud

5.Kostja osundas ka, et kui hageja peaks muutma hagi alust ning väitma, tal on kostja vastu hoopis ostuhinna tasumise nõue 30.04.2013 notariaalse lepingu alusel, siis tegemist on hagi aluse muutmisega ning kostja hagi muutmiseks oma nõusolekut ei anna. Kuna hageja ei ole menetluses seniajani kordagi väitnud, et tal võiks olla mingis ulatuses kostja vastu hoopis ostuhinna tasumise nõue tulenevalt hageja ja kostja vahelisest 30.04.2013 lepingust ega esitanud vastavat arvestust ega tõendeid võimaliku nõude ja selle suuruse kohta, siis ei tohiks kohus seda hageja väidet (et hagiese ehk esitatud nõue tuleneb 30.04.2013 tehingust) ka antud menetluses lahendama asuda. Samuti ei tule kohtul hakata ise hageja võimalikku nõuet välja arvestama. Seetõttu tuleks esitatud hageja hagis esitatud nõue jätta rahuldamata. Kostja oli seisukohal, et olgugi, et praegusel juhul on 22.01.2018 võlatunnistus sõlmitud küll notariaalselt ning selle koostamise ja tõestamise juures on viibinud nii võlgnik kui võlausaldaja, siis 22.01.2018 võlatunnistusel on enamjaolt siiski üksnes need tunnused, mille alusel saaks võtta põhjendatud seisukoha, et tegemist on võlgniku poolse aegumise katkemiseks antud tahteavaldusega. Nimetatut tõendab ka 22.01.2018 võlatunnistus punktis 2.3. kokku lepitu (vastava punkti sõnastus – käesoleva lepingu sõlmimisega ei loo osalejad uut võlakohustust, vaid lepivad täiendavalt kokku olemasolevate võlakohustuste täitmise tingimustes). Seega 22.01.2018 võlatunnistus ei loo endas mingit uut kohustust ega piira ka selle andja (võlgniku poolt) vastuväidete esitamist nõudele, selle sisu on üheselt selge, et selle andmise eesmärgiks on üksnes aegumise katkestamine 30.04.2013 lepingust tulenevale nõudele, mis on omakorda väljendatud punkti 2.2. tooduna tasumise ajatamises. Kostja sellekohast seisukohta kinnitab ka 22.01.2018 võlatunnistuses punkt 3.3 notari selgitus, milles notar selgitab aegumise katkemise aluseid. Kuna nõude suurus oli juba 30.04.2013 lepingus sätestatud ning samuti nõude tasumise tingimused, siis polnud mingit vajadust sõlmida võlatunnistust, et fikseerida uuesti nõude suurust. Juhul, kui kohus ei jaata kostja eeltoodud seisukohta 22.01.2018 võlatunnistuse osas, siis 22.01.2018 võlatunnistuses kokku lepitut tuleks kvalifitseerida hageja ja kostja tehinguna, milles on kokku lepitud nendes asjaoludes, mis nähtub vastavast kirjalikust tõendist ning mis on õiguslikult määratletav kui kompromissleping VÕS § 578 lg 1 tähenduses. Kohus hindab dokumendi sisu ega kvalifitseeri lepingudokumenti üksnes selle pealkirja alusel ehk lähtub dokumendis toodust (mitte pealkirjas toodust). 30.04.2013 lepingu alusel on võimalik toimunud tasumisi arvestades 30.04.2013 lepingust tuleneva nõude tegelik suurus välja arvestada ning esitada hagejal hagi kostja vastu, seega üksnes nõude suuruse kindlaks tegemiseks puudus vajadus sõlmida nõude suuruse fikseerimiseks võlatunnistus 22.01.2018 seisuga. Kostjal pole oma väidet küll võimalik omapoolsete dokumentaalsete tõenditega tõendada, kuid samas menetluses juba esitatud tõendid kinnitavad kostja positsiooni. Hageja poolt 08.12.2021 seisukohaga koos esitatud lisa 4 – 22.01.2018 keelumärke kustutamise avaldus, hüpoteegi kustutamise avaldused, korteriomandi müügileping ja hüpoteegiga koormamise leping ja asjaõiguslepingud punkt 1.5.2 õigustatud isik (praeguses menetluses hageja) kinnitab, et ta on teadlik, et nõudesumma osas, mis jääb pärast lepingu müüki talle tasumata, peab ta esitama müüja vastu avalduse kohtusse. Nimetatud tehingu sõlmimisel selgitas notar suuliselt hagi esitamise vajadust hagejale ning tingituna 30.04.2013 lepingus sätestatud maksmise tingimustest hakkas saabuma nõude aegumine, siis palus hageja kostjalt anda võlatunnistus aegumise katkestamiseks, mida oli kostja ka samal päeval nõus tegema ning millise kohta sõlmitigi 22.01.2018 võlatunnistus. Summa 15 000 eurot ei olnud aga tegelik nõude suurus, kuna hageja ei olnud seda välja arvestanud ning tehingu tegemist vajadus sai ilmsiks tehingu nr 126 sõlmimise käigus, seega pandi formaalsuse täitmiseks võlatunnistusse summa 15 000 eurot, kuigi sellises vääringus võlgnevust kostjal enam hageja ees ei olnud. Initsiatiiv 15 000 euro panemisest võlatunnistuse teksti tuli hagejalt. Kostja esitas kohtule tõendina Riigi Teataja andmebaasist X nimeotsingut kasutades leitud 11.11.2019

Tartu Ringkonnakohtu lahendi, millise punktist 3 nähtub, et nimetatud kohtumenetluse tarbeks X võltsis tõendeid, kirjutades maksekviitungitele 500 euro tasumise kohta ette 8 tuhat ning 9 tuhat eurot, et väita nimetatud võltsitud tõendite alusel, et ta on teostanud tasumisi kompromissi täitmiseks ning vältida selliselt sundtäitmise menetlust tema vastu. Kostja hinnangul tõendab sellekohane kohtulahend X isikuomadusi ning tegutsemist ka seadusevastaselt, kui vajalik on kaitsta iseenda huve. Kostja leidis, et kuigi mõlemad pooled tegelikult teadsid, et kostjal ei ole enam hageja suhtes võlgnevust summas 15 000 eurot, siis hageja nimetatud summa võlatunnistusse on omakasupüüdlikult pandud. Kostja kinnitas, et tehingu eesmärk oli üksnes aegumise katkestamine. Kostja oli seisukohal, et kuna antud 22.01.2018 võlatunnistusel on ka deklaratiivsele võlatunnistusele omaseid tunnuseid, siis kohus peaks VÕS § 29 alusel välja selgitama, mis on 22.01.2018 võlatunnistuse sisu ning ühine tegelik tahe sellise kokkuleppe sõlmimisel. 22.01.2018 võlatunnistuse tegelik sisu ongi üksnes aegumise katkestamine ja sellekohasele seisukohale saab ka kohus menetluses esitatud tõendeid aluseks võttes jõuda. Kostja eelpool põhjendanud, et polnud mingit vajadust juba ükskord notariaalse dokumendiga kindlaksmääratud võlga hakata uuesti fikseerima, aga kuna hageja pidanuks esitama kostja vastu hagi nõude osas, mille suurus polnud 22.01.2018 tegelikult välja arvestatud, siis hageja nimetas võlatunnistuse summa, mis polnud tegelikkuses võlgnetav summa ja see pandi võlatunnistusse üksnes formaalsuse täitmiseks. Kuna hageja esitas hagi 22.01.2018 võlatunnistusele tuginedes, siis kostjal lasus hagi rahuldamata jätmiseks kohustus tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnustatud võlga. Kostja viitab sellele asjaolule, et ta pole võlatunnistuse andmisel loobunud vastuväidete esitamisest nimetatud nõudele. Hageja on oma 08.12.2021 seisukoha punktis 1 esitanud uue väite, et võla jääk on hoopis 28 707,78 eurot. Hageja tugines sellekohase väite esitamisel täitetoimiku materjalidele (08.12.2021 seisukoha lisad 1, 2 ja 3), milles on nimetatud põhinõude suuruseks 55 000 eurot ning lähtus täitemenetluses tasutust ehk summast 26 292,22 eurot (8166,97+18125,25) ning järeldas selle alusel, et võla jääk on 28 707,78 eurot. Nimetatud hageja väide on väär ning ka tõlgendatav kui kohtu tahtlik eksitamine. Hageja ise viitas oma 08.12.2021 esitatud arvamuses nendele asjaoludele, et täiteasjas nr 095/2015/1022 realiseeriti hüpoteeki ehk täitedokumendiks oli TMS § 2 p 18 alusel hüpoteegi seadmise leping, mitte ei täidetud rahalist nõuet, seega on täiesti ebaõige ning kohut eksitav tugineda sellistele arvestustele. Nimetatud väidet, et täideti hüpoteegi realiseerimist kinnitavad hageja enda 08.12.2021 seisukoha lisad nr 1-3. Kuna sellekohane väide on uus väide, siis esitab kostja nimetatud väite ümberlükkamiseks kohtule omapoolse tõendi, mille alusel kostja tõendas, et hagejal ei saanudki olla täitemenetluse algatamise seisuga kostja vastu põhinõuet summas 55 000 eurot. Kostja on esitanud kohtule varasemalt tõendina 30.04.2013 Jõhvi notar Ülle Mesi tõestatud ja koostatud mitteeluruumiga reaalosaga korteriomandi müügilepingu, hüpoteegi seadmise lepingu, asjaõiguslepingud ja kinnistamisavaldused, millega X müüs ja Y ostis hüpoteegiga koormatud lepingu eseme koos selle oluliste osade ja päraldistega ning lepingu esemeks oli Viru Maakohtu Kinnistusosakonna Ida-Viru kinnistusjaoskonna kinnistu registriossa nr xxxxxxxx kantud kinnistu asukohaga: xxx xx, xxx. Kostja viitas nimetatud 30.04.2013 lepingu punktile 5.1, mille kohaselt müüja müüs lepingu eseme ostjale 50 000 euroga (vt kostja vastuse lisa 7 punkt 5.1). Nimetatud 30.04.2013 lepingu punkti 5.3 kohaselt pidi hinna tasumine toimuma alljärgneva graafiku alusel. Seega 30.04.2013 lepingu kohaselt sai olla üldse maksimaalseks põhivõla suuruseks 50 000 eurot (intress teadaolevalt on VÕS põhimõtete kohaselt kõrvalnõue). Täiteasja nr 095/2015/1022 algatamisel ei saanud olla juba 30.04.2013 lepingust tulenevalt hagejal kostja vastu rahalist põhinõuet summas 55 000 eurot, sest 30.04.2013 notariaalse lepingu kohaselt oli põhinõude maksimaalseks suuruseks 50 000 eurot. Seega hageja on esitanud juba täitemenetluses teadvalt vale nõude suuruse. Isegi juhul kui sissenõudja arvas lepingujärgse intressi põhivõla hulka (oletame, et hageja ekslikult mõistis seaduses sätestatut ehk mis on põhinõue ja mis on kõrvalnõue), siis hagejal ei saanud olla täitemenetluse algatamise hetkel põhinõuet summas 55 000 eurot ka sellepärast, et 30.04.2013 lepingu järgi sai olla maksimaalne intressi summas 2499,84 eurot (24x104,16), ja kui 50 000 + 2499,84 kokku liita, siis on matemaatilise tehte tulemuseks 52 499,84 eurot ehk hagejal sai ka eksimuse korral olla 30.04.2013 lepingu alusel nõue üksnes summas 52499,84 eurot, mitte aga 55 000 eurot. Kolmandaks ei saanud olla hagejal

täitemenetluse algatamise seisuga põhinõuet kostja vastu ka seetõttu, et kostja oli hagejale tasunud enne täitemenetluse algatamist 13 000 eurot, millest hageja täitemenetluses on vaikinud. 13.10.2014 on kostja tasunud hagejale 13 000 eurot. Ülejäänud tasumiste osas ei ole kostjal kahjuks kviitungeid säilinud, seega saab tugineda ainult olemasolevatele tõenditele, kuigi tasumisi on olnud rohkem. 13.10.2014 tasumisest nähtub, et tasumine on toimunud 30.04.2013 notariaalses lepingus sätestatud võlgnevuse katteks. Kuna 30.04.2013 notariaalse lepingu kohaselt oli ostuhinnaks 50 000 eurot ning sama lepingu punktis nr 5.3 nimetatud intressi summaks 24 kuu eest ei saaks olla ka rohkem kui 2499,84 eurot (104,16 eur x 24), siis isegi põhivõla ja intressi suurust kokku liites (50 000 + 2499,84=52499,84 eur) ning sellest summast lahutades 13 000 eur, ei saanud olla hagejal rahalist nõuet kostja vastu täitemenetluse algatamise seisuga summas 55 000 eurot, veel vähem põhinõuet summas 55 000 eurot. Hageja poolt nõude suuruse osas ainuüksi täitemenetluse andmetele viitamine on väär, sest pole esitatud mingitki võla arvestust, vaid viidatakse üksnes sissenõudja poolt esitatud arvandmetele, mis pole tõesed. Arvestades eeltoodut, sai hageja nõue olla täitemenetluse algatamisel maksimaalselt koos kõrvalnõuetega summas 39 499,84 eurot (52 499,84-13000) ning kui arvestada üksnes põhinõuet siis üksnes summas 37 000 eurot (50 000 – 13 000). Kuna vastavalt hageja esitatud tõenditele (vt hageja 08.12.2021 seisukoha lisa 1) nõudis hageja kostjalt täitemenetluses põhivõla tasumist, siis kõik tasumised, mis selles täitemenetluses tehti läksid põhivõla täitmiseks. Seega hageja poolt kohtule esitatu, mille kohaselt oli täitemenetluse algatamisel põhinõude suuruseks 55 000 eurot, on väär ning tõendamata ning sellest tulenevalt on ebaõige ja tõendamata ka hageja poolt tema 08.12.2021 seisukohas punktis 1 järeldatu, et võla jääk on 28 707,78 eurot. Kostja juhtis kohtu tähelepanu asjaolule, et hageja ei ole esitanud hagi 30.04.2013 lepingust tulenevalt ega väitnud, et tal on kostja vastu ostuhinna tasumise nõue, vaid hageja on esitanud hagi 22.01.2018 võlatunnistuse alusel. Kohus ei saa hakata ise hageja nõuet või nõude jääki välja arvestama ega ise hagi alust määrama või muutma, vaid kohus peab lähtuma esitatud hagi alusest ning võtma põhjendatud seisukoha, kas hagi saab esitatud alusel kuuluda rahuldamisele või mitte. Kostja oli seisukohal, et ta on tõendanud neid asjaolusid, et hagejal ei saanud olla täitemenetluse algatamise seisuga põhinõuet kostja vastu summas 55 000 eurot ega ka põhinõuet ning kõrvalnõudeid kokku summas 55 000 eurot. Samuti on kostja tõendanud asjaolusid, et täiteasjas nr 095/2015/1022 on kostja poolt kohtutäituri vahendusel tasutud hagejal 26 292,22 eurot (8166,97+18125,25) ning tasumine on toimunud peale 22.01.2018, seega võlatunnistuse alusel nõutav võlg, mida hageja kostjalt nõuab, on kostja poolt hagejale tegelikult tasutud. Juhul kui hagejal on kostja vastu ostuhinna tasumise nõue 30.04.2013 lepingu alusel, siis tuleb hagejal esitada kohtule vastav hagi ning tõendada vastava nõude olemasolu. Juhul, kui kohus peaks asuma siiski seisukohale, et hagejal on siiski selles menetluses esitatud nõue 30.04.2013 lepingu alusel, siis vastavalt lepingust tulenevad põhivõla nõudest summas 50 000 eurot on kostja tasunud hagejale 13.10.2014 sularahas 13000 eurot, täiteasjas nr 095/2015/1022 on kostja poolt kohtutäituri vahendusel tasutud hagejale 26 292,22 eurot (8166,97+18125,25), siis põhivõla nõue saaks olla ainult 10 707,78 eurot (50000-13000-8166,97-18125,25). Kõikvõimalikud kõrvanõuded, mis tuleneksid või saaksid tuleneda 30.04.2013 lepingust on aegunud, seda TsÜS § 146 lg 1 alusel. Hageja on 08.12.2021 seisukoha punktis 2 selgitanud, et hageja kasuks hüpoteegiga koormatud kinnisasi võõrandati kohtutäituri kontrolli ja nõusoleku alusel kolmandale isikule 22.01.2018 Kristel Jänese notaribüroos (lepingu nr 126; edaspidi ka tehing nr 126, lisa 4). Lepingu eesmärk oli sundtäitmise läbiviimine ja hageja nõude osaline hüvitamine. Peale tehingu nr 126 sõlmimist oli selge, milline on alles jääva hageja nõude jääk, so 28707,78 eurot (lisad 1-4). Mis puudutab hüpoteegiga koormatud kinnisasja võõrandamist, siis selle keskne eesmärk ei olnud see, mis on hageja poolt nimetatud, vaid ikkagi asjaolu, et kostja omand lõppeks müüdavale korteriomandile. Selle korteriomandi müüki kostja poolt TMS § 102 väliselt (kohtutäituri kontrolli all) välistas kinnistusraamatusse kantud keelumärge, mis oli kantud täiteasjas nr 095/2015/1022 kohtutäituri esitatud avalduse alusel ja kinnistusraamatusse hageja kasuks kantud hüpoteek. Korteriomandi müügiks oli vajalik keelumärke ja hüpoteegi kustutamine, mis omakorda eeldas hageja nõude osalist täitmist. Hageja järeldus nõude jäägi osas on aga väär. Hageja poolt 08.12.2021 seisukohale lisatud lisa nr 4 punkti 2.2 kohaselt kohtutäitur kinnitab, et

täitemenetluses on Müüja võlgnevus suurem kui käesoleva lepingu punktis 2.1 nimetatud summas. Kostja juhtis tähelepanu asjaolule, et kohtutäituri sellekohane kinnitus ei oma antud menetluses tegelikult tähendust, sest summat ei ole arvuliselt määratletud ning arvestades kohtutäiturile esitatud ebaõiget nõude suurust täitmisavalduses, ei saakski olla see tõene (kostja on eelpool kohtule tõendatud, et hagejal ei saanud olla täitemenetluse alustamise seisuga kostja vastu võlanõuet summas 55 000 eurot, veel vähem põhinõuet summas 55 000 eurot). Hageja poolt 08.12.2021 seisukohale lisatud lisa nr 4 teeb üksnes eluliselt usutavaks tasumise täitemenetluses suuremas summas kui 22.01.2018 märgitud võlatunnistuse summa ehk 15 000 eurot. Hageja on esitanud omapoolse teooria tehingute järjekorra (tehing 126 ja tehing 128) ning nende omavaheliste seoste osas, kuid arvestades asjaoluga, et 22.01.2018 tehingus tehingut nr 126 ei ole nimetatud, ei toeta see tegelikult hageja seisukohta. Hageja oma 08.12.2021 seisukohas viitab VÕS § 29 sätetele ning väidab, et on ilmne, et poolte ühine tahe ja kokkuleppe eesmärk oli peale tehingut nr 126 määratleda alles jääva nõude jääk ning vähendada kokkuleppel nõuet ning määrata selle tasumise kord. Hageja väitis, et selliselt mõistis kokkulepet ka kostja. Kostja hinnangul on tegemist siiski hageja subjektiivse hinnanguga, sest sellekohast kokkulepet poolte vahel ei olnud. Kostja oli seisukohal, et 30.04.2013 notariaalne leping toetab pigem kostja positsiooni, sest tegelikult 22.01.2018 võlatunnistuse sõlmimise eesmärgiks oli üksnes nõude aegumise katkestamise soov hageja poolt, millele kostja vastu tuli. Hageja leidis kokkuvõtvalt, et kostja väidetavad asjaolud on valed ja eksitavad, hageja nõuded on põhjendatud ja kuuluvad rahuldamisele. Kostja leidis aga jätkuvalt, et kuna hagi on kostja vastu esitatud valel alusel ning tasumine on toimunud peale võlatunnistuse andmist ning võlatunnistus põhineb samal nõudel, mis 30.04.2013 notariaalses lepingus kokku lepitud, siis 22.01.20218 võlatunnistuse järgne võlg on kostja poolt hagejale tasutud. Käesolevas menetluses ei saa kohus hagi rahuldamisel/mitterahuldamisel hinnata tegelikult neid asjaolusid, mis puudutavad hageja ostuhinna tasumise nõuet kostja vastu, vaid nõude suurusena hinnata üksnes 22.01.2017 seisuga nõuet kostja vastu ehk nõuet summas 15 000 eurot, milline on fikseeritud 22.01.2018 võlatunnistuses. See, mille eest on kostja hagejale täitemenetluses rohkem tasunud ei olegi tegelikult käesoleva vaidluse teema, kuna see puudutab ostuhinna tasumist 30.04.2013 lepingu järgi, millisel alusel hagi hageja poolt kostja vastu esitatud ei ole. Kuna hageja nõude aluseks on 22.01.2018 võlatunnistus ning kostja on tõendanud tasumise peale 22.01.2018 võlatunnistuse andmist, siis tuleks kohtul esitatud kujul jätta hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused

võlatunnistusega (dtl 35); -30.04.2013 sõlmisid pooled notariaalse Jõhvi notar Ülle Mesi poolt tõestatud mitteeluruumi reaalosaga korteriomandi müügi-, hüpoteegi seadmise- ja asjaõiguslepingu (dtl 35-36; dtl 51-58), mille esemeks oli mitteeluruumi nr M1-1 (kinnistu registriosa nr xxxxxxxx), asukohaga xxx xx, xxx linn, xxx vald, Ida-Viru maakond võõrandamine. Lepingu p 5.1 müüs hageja kostjale lepingu eseme 50 000 euro eest, lepingu p 5.2 kohaselt kohustus kostja hagejale müügihinna tasuma hageja arvelduskontole nr 10010059288015 AS SEB Pank, kahe aasta jooksul alates 10.05.2013, tasudes hinnale lisaks intressi 2,5% hinnast aastas (dtl 53). Lepingu p 5.3 lepiti kokku müügihinna tasumise graafikus (10. mai 2013 – 800 eurot + intress 104,16 eurot; 10. juuni 2013 – 800 eurot + intress 104,16 eurot; 10. juuli 2013 – 800 eurot + intress 104,16 eurot; 10. august 2013 – 800 eurot + intress 104,16 eurot; 10. september 2013 – 800 eurot + intress 104,16 eurot; 10. oktoober 2013 – 800 eurot + intress 104,16 eurot; 10. november 2013 – 800 eurot + intress 104,16 eurot; 10. detsember 2013 – 800 eurot + intress 104,16 eurot; 10. jaanuar 2014 – 800 eurot + intress 104,16 eurot; 10. veebruar 2014 – 800 eurot + intress 104,16 eurot; 10. märts 2014 – 800 eurot + intress 104,16 eurot; 10. aprill 2014 – 800 eurot + intress 104,16 eurot; 10. mai 2014 – 3367 eurot + intress 104,16 eurot; 10. juuni 2014 – 3367 eurot + intress 104,16 eurot; 10. juuli 2014 – 3367 eurot + intress 104,16 eurot; 10. august 2014 – 3367 eurot + intress 104,16 eurot; 10. september 2014 – 3367 eurot + intress 104,16 eurot; 10. oktoober 2014 – 3367 eurot + intress 104,16 eurot; 10. november 2014 – 3367 eurot + intress 104,16 eurot; 10. detsember 2014 – 3367 eurot + intress 104,16 eurot; 10. jaanuar 2015 – 3367 eurot + intress 104,16 eurot; 10. veebruar 2015 – 3367 eurot + intress 104,16 eurot; 10. märts 2015 – 3367 eurot + intress 104,16 eurot; 10. aprill 2015 – 3363 eurot + intress 104,16 eurot) (dtl 53-54); -22.01.2018 on sõlmitud notariaalne (tõestanud Jõhvi notar Kristel Jänese) keelumärke kustutamise avaldus, hüpoteegi kustutamise avaldused, korteri omandi müügileping, hüpoteegiga koormamise leping ja asjaõiguslepingud (dtl 110-123); - hageja 29.04.2015 täitmisavalduse (dtl 105) alusel algatati täiteasi nr 095/2015/1022 (nõude suurus: 55 000 eurot, nõude sisu: hüpoteegi realiseerimine), väljavõte täitetoimiku esilehest (dtl 106); -07.02.2018 kohtutäitur Kristel Maalmani otsusega on täiteasi nr 095/2015/1022 TMS § 48 lg 1 p 3 alusel lõpetatud (dtl 93); -06.02.2018 kohtutäitur Kristel Maalmani poolt koostatud jaotuskava tulemi alusel (dtl 108-109) on täiteasjas nr 095/2015/1022 kohtutäitur Kristel Maalman hagejale 06.02.2018 tasunud 18 125,25 eurot (06.02.2018 maksekorraldus nr 1675) (dtl 91) ja 06.02.2018 summas 8166,97 eurot (06.02.2018 maksekorraldus nr 1700) (dtl 92), kokku on tasutud summas 26 292, 22 eurot. Pooltel on vaidlus eeskätt selle üle, kas kostjal on 22.01.2018 võlatunnistusest tulenevalt täitmata kohustus hageja ees ja sellega kaasuvalt kas kostja poolt täiteasjas nr 095/2015/1022 tasutud summasid (18 125,25+81,97 eurot, dtl 91-92) saab lugeda 22.01.2018 võlatunnistuses näidatud võlgnevuse katteks. Erimeelsed esinevad ka täiteasjas ja võlatunnistuses näidatud võlgnevuse suuruse osas.

summas 15 000 eurot 36 jooksul, so kolme aasta jooksul, igakuiste osamaksetena ja võlgnevuse tasumise lõpptähtajaks oli 22.01.2021. Kohtu hinnangul on 22.01.2018 notariaalse võlatunnistuse näol tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, mille üle poolte vahel vaidlust ka ei esine. 22.01.2018 võlatunnistuse sõnastust silmas pidades ei ole võimalik tõlgendada seda selliselt nagu oleks kostja võtnud endale abstraktse kohustuse hagejale 15 000 euro tasumiseks. Konstitutiivse võlatunnistuse asjaolusid esile toodud ja eeldusi täidetud ei ole, puuduvad ka sellekohased tõendid. VÕS § 29 lg-st 1 kohaldavalt võib öelda, et poolte ühiseks tahteks oli deklaratiivse võlatunnistuse sõlmimine, kuivõrd lepingu p-is 2.3 on pooled selgelt kinnitanud, et nad ei loo uut võlakohustust, vaid leppisid kokku olemasoleva kohustuse kinnitamises ja selle täitmiseks tingimused. Seega kokkuvõtvalt ei loodud vaidlusaluse võlatunnistusega uut võlakohustust, vaid tunnistati olemasolevat võlgnevust, mis tekkis 30.04.2013 müügi-, hüpoteegi- ja asjaõiguslepingust. Lisaks märgib kohus, et erinevalt kostja poolt väidetust ei nähtu võlatunnistusest seda, et võlatunnistuse andmise eesmärgiks oli üksnes aegumise katkestamine või et võlatunnistuses kajastuksid üksnes need tunnused, mille alusel võiks asuda seisukohale, et tegemist oli ainult võlgniku poolse aegumise katkemiseks antud tahteavaldusega. Arvestades siinjuures, et antud võlatunnistus sõlmiti mõlema poole poolt, siis oli tegemist mitmepoolse tehinguga. Kostja väidet ei toeta ega tõenda ka võlatunnistuse punktis 3.3 toodud notari selgitus ega punktides 2.2 ja 2.3 väljendatu, milles pooled kinnitasid, et nad ei loo uut võlakohustust, vaid lepivad täiendavalt kokku olemasolevate võlakohustuste täitmise tingimustes, mille kohaselt kohustus kostja võlgnevuse tasuma graafiku alusel. 22.01.2018 võlatunnistuses kokkulepitut arvestades tuleb asjas kohaldada VÕS § 30 ja kuivõrd pooled ei ole sõlminud kompromisslepingut VÕS § 578 lg 1 tähenduses, siis viidatud säte asjas kohaldamisele ei kuulu.

12.Kui kehtivalt on antud deklaratiivne võlatunnistus, on selle tagajärjeks eelduslikult vastuväidetest loobumine nõudele ja tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga, sh kuna kohustust ei olnud olemas. Lisaks võib võlatunnistusest tulenevale nõudele esitada mh lepingu kehtivust või nõuete aegumist puudutavaid vastuväiteid (vt Riigikohtu 02.05.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-13-34922 p 13.1; Riigikohtu 24.03.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p-d 20 ja 21). Kohtul tuleb ka välja selgitada, kas ja millistest vastuväidetest on kostja loobunud. Vastuväidetest loobumist hinnates tuleb lähtuda VÕS §-st 29 ning eelkõige võlatunnistuse andmise põhjusest ja eesmärgist ning lepingueelsete läbirääkimiste asjaoludest. Üldjuhul saab eeldada, et võlgnik on loobunud kohustuse täitmisest keeldumist võimaldavatest vastuväidetest, mida võlgnik võlatunnistuse andmise ajal teadis või pidi teadma. Seetõttu saab võlgniku eeldatavalt lugeda loobunuks eelkõige sellistele asjaoludele põhinevatest vastuväidetest, mis olid võlatunnistuse andmise põhjuseks, st asjaolud, mis olid võlatunnistuse andmisel vaidluse all ning mille alusel võlgnik võlga tunnistas. Selleks, et saaks eeldada loobumist vastuväidetest, mida võlgnik teadis või pidi teadma, peab hageja tõendama, et kostja võlatunnistuse andmise ajal vastuväitest teadis või pidi teadma (vt VÕS § 15 lg 4). Kui hageja ei tõenda võlgniku vastuväitest teadmist või teadma pidamist, siis ei saa vastuväitest loobumist ka eeldada (Riigikohtu 24.03.2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 24). Kohtule nähtuvalt on kostja võlatunnistusega loobunud vähemalt nende vastuväidete esitamisest, mis puudutavad asjaolusid, mille esinemist ta on võlatunnistuses selgelt kinnitanud, sh võlakohustuse olemasolu, selle suurus (so põhivõlgnevus on 15 000 eurot) ja võlakohustuse tagastamise tingimused (kohustuse tagastamise tähtajad). Kostja väited, et võlatunnistuses märgitud nõude 15 000 euro näol ei olnud tegemist tegeliku suurusega, kuna hageja ei olnud seda välja arvestanud ning nõue määratleti

13.Edasiselt märgib kohus, et kostjal lasus tõendamiskoormus 22.01.2018 võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmise osas. Kostja tugines vastuväitena sellele, et võlatunnistusest tulenev võlgnevus on täidetud ja hagi tuleb jätta rahuldamata (dtl 33; dtl 85). Kostja märkis, et on hagejale täiteasjas nr 095/2015/1022 tasunud 26 292,22 eurot (maksekorraldused nr 1675 ja nr 1700, dtl 91-92) (dtl 87) ning eeltoodud maksetega, mis on ajaliselt tasutud pärast 22.01.2018 võlatunnistuse sõlmimist (arvestades, et võlatunnistuses on võlgnevus fikseeritud 22.01.2017 seisuga ja maksed on tehtud pärast eelmärgitud kuupäeva), on tõendatult võlatunnistuses näidatud kostja kohustus hageja ees täidetud (dtl 90; dtl 133). Kostja viitas ka sellele, et 30.04.2013 müügilepingust tulenevalt oli ostuhinnaks (põhinõudeks) 50 000 eurot (dtl 136) ja täiteasjas nr 095/2015/1022 algatamisel ei saanud viidatud lepingust tulenevalt hagejal olla kostja vastu rahalist põhinõuet 55 000 eurot. Seega on hageja täiteasjas esitanud teadvalt vale nõude suuruse. Täitemenetluse algatamise hetkel sai nõue olla 52 499, 84 eurot (põhinõue 50 000 + intressinõue 2499,84 eurot), aga mitte 55 000 eurot (dtl 137). Põhinõue oli täiteasja algatamisel ebaõige ka seetõttu, et kostja oli hagejale enne täiteasja algatamist (täiteasi algatati 29.04.2015) tasunud 13 000 eurot (13.10.2014 kviitung nr 1 summas 13 000 eurot, dtl 147). Kostja kinnitas, et 13.10.2014 kviitungist nähtub, et tasumine toimus 30.04.2013 notariaalses lepingus sätestatud võlgnevuse katteks (dtl 137). Lahutades 50 000 eurost maha tasutud summa, so 13 000 eurot, on tulemiks 37 000 eurot, siis ei saanud hagejal täiteasja algatamisel olla põhinõuet 55 000 eurot ja kõik tasumised läksid põhivõla katteks ning hageja poolt märgitud võlajääk 28 707,78 eurot on ebaõige (dtl 137-138). Kostja tõendas, et ta on täiteasjas kohtutäituri vahendusel pärast 22.01.2018 võlatunnistuse sõlmimist tasunud 26 292,22 eurot (8166,97+18 125,25 eurot) ning sellest tulenevalt on võlatunnistuses näidatud võlgnevus hageja ees tasutud. Kostja avaldas, et kui kohus peaks asuma seisukohale, et hagejal on nõue 30.04.2013 lepingu alusel (so ostuhinnast tulenev nõue), siis saaks kostja hinnangul põhinõue olla ainult 10 707,78 eurot (50 000 – 13 000 – 18 125,25 eurot), mh on 30.04.2013 lepingust tulenevad kõrvalnõuded TsÜS § 146 lg 1 alusel aegunud (dtl 138). Kostja märkis, et kohus ei saa asja lahendamisel hinnata asjaolusid, mis puudutavad hageja ostuhinna tasumise nõuet kostja vastu, vaid asjas tuleb aluseks võtta üksnes 22.01.2018 võlatunnistus ja selles sisalduv nõue (dtl 139). See, mille eest kostja on hagejale täiteasjas rohkem tasunud ei ole käesoleva vaidluse esemeks, kuna see puudutab ostuhinna tasumist 30.04.2013 lepingu järgi, millisel alusel hagi esitatud ei ole ja hageja nõude aluseks on 22.01.2018 võlatunnistus (dtl 139). Hageja leidis seevastu, et nõue on täitmata. Täiteasja nr 095/2015/1022 olemuseks oli 30.04.2013 müügi- ja hüpoteegi seadmise lepingust (täitedokumendist) tuleneva nõude sundtäitmine, mille raames realiseeriti hüpoteeki ja sellise nõude puhul täidetakse kohustust kinnisasja võõrandamise teel ja koormatud kinnisasi võõrandati kohtutäituri kontrolli all 22.01.2018 müügilepingu alusel. Täiteasi lõpetati põhjusel, et kinnisvara realiseeriti, mitte seetõttu, et nõue oleks täidetud ja 22.01.2018 müügilepingu p 1.5.2 ja 2.2 kinnitustest nähtuvalt oli võlgnevus suurem ostuhinnast. Pärast 22.01.2018 müügilepingu (tehingu nr 126) sõlmimist oli nõudejäägiks 28 707, 78 eurot ja samal kuupäeval sõlmiti võlatunnistus, mille eesmärgiks oli fikseerida poolte ühisel tahtel tehingu järgselt allesjääv nõude jääk. Hageja tuli kostjale vastu ja nõustus vähendama võlgnevust 15 000 euroni ja hageja ei oleks ilma võlatunnistuseta andnud nõusolekut kinnisasja võõrandamiseks. Võlatunnistuse punktis 1.2 eksis notar võlgnevuse seisu, so aastaarvu määratlemisega, mis on tegelikult 22.01.2018, aga mitte 22.01.2017

(dtl 102-104). Kohus on seisukohal, et hageja on esitanud oma nõude 22.01.2018 võlatunnistuse alusel ja hageja ei ole hiljem hagi alust muutnud. Kostja on ise avaldanud, et käesolevas asjas ei oma tähtsust asjaolu, kas kostja on täiteasjas rohkem tasunud ja millises suuruses oli täiteasjas olev nõue, sest eelnev on seotud 30.04.2018 müügilepingus määratletud ostuhinna tasumisega. See on kohtu hinnangul õige. Ka ei saa kohus seejuures nõude tunnustamise raames hakata ümber hindama täitemenetluses olevat nõuet, st kas täiteasjas oli tegemist õige nõudega või mitte, arvestades siinjuures, et täiteasi nr 095/2015/1022 on 07.02.2018 otsusega lõpetatud (dtl 93). Muuhulgas ei ole kostja täitemenetluses toimuvat ja täitmisel olnud nõudeid vaidlustanud, mistõttu leiab kohus, et täiteasjaga (sh nõude arvestusega) seonduvad kostja vastuväited on esitatud hilinenult. Kohus tuvastas, et täiteasjas nr 095/2015/1022 on kohtutäitur K. Maalman sissenõudjale pärast 22.01.2018 toimunud müügitehingut (dtl 148-161; dtl 110-123) ja 06.02.2018 jaotuskava (dtl 108-109) teinud 06.02.2018 makseid kokku summas 26 292,22 eurot (18 125,25 + 8166,97 eurot, maksekorralduste selgitusse on märgitud 095/2015/1022 asi 925/2013 Y xxxxxxxxxxx, dtl 91-92). Kohus ei nõustu kostja käsitusviisiga, et eelnimetatud maksetega on võlatunnistuses määratletud kohustus (15 000 eurot) hageja ees täidetud. 06.02.2018 maksekorralduste selgitustest tulenevalt tuleb nimetatud maksed lugeda täiteasjas nr 095/2015/1022 oleva võlgnevuse (so 30.04.2013 müügilepingust tuleneva nõude) katteks. Maksekorralduste selgitustest ei nähtu, et 22.01.2018 müügitehingust laekunud summade ülekandmisel oleks tasutud võlatunnistuse alusel olevat võlgnevust, sellekohaseid tõendeid kostja esitanud ei ole. Kohus märgib, et nõustub sellega, et tõendatult toimus täiteasjas 30.04.2013 müügi- ja hüpoteegi lepingust tulenevalt kinnisasjale seatud hüpoteegi realiseerimine ja 22.01.2018 müügitehing toimus kohtutäituri kontrolli all. Pärast viimati nimetatud tehingu toimumist oli poolte ühiseks tahteks VÕS § 29 mõistes allesjääva võlajäägi fikseerimine ja ajatamine, kuivõrd asjas ei ole tõendamist leidnud, et 30.04.2013 müügilepingust tulenev võlgnevus oleks 22.01.2018 olnud täies ulatuses tasutud. Kohus leiab, et 22.01.2018 võlatunnistuses on võlgnevuse fikseerimise kuupäev, st aastaarv (22.01.2017) ekslikult ebaõigesti märgitud, kuna asjas esitatud tõendid ei kinnita seda, et 22.01.2017 seisuga oleks 30.04.2013 lepingust tulenev kostja võlgnevus olnud 15 000 eurot, kui arvestada, et lepingu sõlmimise ajast, so 30.04.2013 kuni 22.01.2017 oli kostja hagejale tasunud üksnes 13 000 eurot (13.10.2014 kviitung nr 1, dtl 147) ja järgnevad maksed toimusid täiteasjas ajaliselt alles 06.02.2018 (06.02.2018 maksekorraldused nr 1675 ja 1700, dtl 91-92). Seega on ilmne, et 22.01.2018 on notar võlatunnistuses märkinud daatumi, so 22.01.2017, ebaõigesti ja vastupidist ükski asjas esitatud tõend ei kinnita. Kohus on seisukohal, et kostja ei ole TsMS § 230 lg 1 mõistes tõendanud, et ta on võlatunnistuses märgitud kohustuse hageja ees täitnud. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse summas 15 000 eurot.

16.TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses ning määrab kindlaks menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid (TsMS § 173 lg 1 ja § 174 lg 1). Menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud (TsMS § 138 lg 1). TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Kohus rahuldab hagi ja seega jäävad menetluskulud kostja kanda. Hageja on 08.12.2021 arvamuses esitanud menetluskulude nimekirja (dtl 104), mille kohaselt on hageja menetluskulud kokku summas 1720 eurot (sh hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv summas 700 eurot, õigusabikulud 1020 eurot (sh käibemaks); õigusabiteenuse hind 1 h 120 eurot sh käibemaks; õigusabikulu koosneb järgnevast: hagiavalduse koostamine ja kohtule esitamine 3 h x 120= 360 eurot, 26.10.2021 kostja taotlusega tutvumine, kliendiga nõupidamine, kostja taotlusele arvamuse koostamine 2,5 h x 120= 300 eurot, 08.12.2021 kostja vastusega tutvumine, kliendiga nõupidamine, kostja vastusele arvamuse koostamine, kohtutäituri Kristel Maalmani büroos täitetoimikuga tutvumine 3 x 120=360 eurot). Menetluskulud sisaldavad käibemaksu ja hageja ei ole käibemaksukohuslane. Kostja leidis, et neid menetluskulusid, mis pole kohtuoimiku järgi kontrollitavad ei tohiks olla põhjendatud ja vastavad menetluskulud tuleb kostjalt jätta välja mõistmata. Nendeks on nõupidamised kliendiga, menetlusdokumentidega tutvumise kulud, kohtutäituri Kristel Maalmani büroos täitetoimikuga tutvumine (dtl 163-164). Õigusteenuse tunnihinnale ja teistele menetluskulude nimekirjas esile toodud menetlustoimingutele ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Kohus leiab, et hageja menetluskulude nimekirjas näidatud õigusteenustasu hind (1 h x 120 eurot, sh käibemaks) on kohtupraktikast lähtuvalt mõistlik. Kohus ei nõustu kostja menetluskuludele esitatud vastuväidetega ja on seisukohal, et kliendi konsultatsioonid, menetlusdokumentidega tutvumised ja

kohtutäituri büroos täitetoimikuga tutvumine, kui menetlustoimingud on esindatava esindamiseks ja asja lahendamiseks olnud vajalikud ja põhjendatud. Osundavalt ei ole ilma menetlusdokumentide tutvumiseta ja kliendi konsultatsioonideta hageja lepingulisel esindajal võimalik hagejat esindada. Eeltoodud põhjendustel kohus kostja sellekohaseid vastuväiteid ei arvesta. Küll aga leiab kohus, et hagiavalduse koostamise ja esitamise ajakulu on ülemäärane. Hagiavalduse sisu, mahtu, keerukust hinnates on kohtu hinnangul viidatud menetlusdokumendi koostamise ja esitamise piisavaks ajakuluks 1 h x 120= 120 eurot. Sellest tulenevalt vähendab kohus hageja menetluskulusid ja jätab hageja menetluskulu summas 240 euro ulatuses rahuldamata (360-120=240 eurot). Ülejäänud osas on hageja menetluskulud põhjendatud ja vajalikud. Hageja on hagiavalduses esitanud taotluse väljamõistetud menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (dtl 4). Kokkuvõtvalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 1480 eurot (riigilõiv 700 eurot + õigusabikulud 780 eurot= 1480 eurot). TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja taotlusel, kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja ka viivise menetluskuludelt (1480 eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Kaire Pullerits Kohtunik