P. P. hagi Osaühingu KULDKROON vastu 1 150 euro ja viivise väljamõistmise nõudes
Menetluse liik
lihtmenetlus
Hagihind
1 305,46 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja: P. P. (isikukood xxx) Hageja esindaja: H. R. (e-post xxx) Kostja: Osaühing
KULDKROON
(registrikood 10527338) Kostja esindaja: vandeadvokaat Eva Mägi (e-post [email protected]) Kohtuistungi toimumise aeg
21.02.2022
Resolutsioon
1.Hagi rahuldada.
2.Välja mõista Osaühingult KULDKROON põhivõlgnevus 1 150 eurot ja viivis 63,46 eurot P. P. kasuks.
3.Välja mõista Osaühingult KULDKROON viivis põhinõudelt (1 150 eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 15.06.2021 kuni põhinõude täitmiseni P. P. kasuks.
Välja mõista Osaühingult KULDKROON menetluskulu 2 055,70 eurot P. P. kasuks.
6.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb Osaühingul KULDKROON tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord Kohus menetles asja TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 405 lg 1 alusel lihtmenetluses. Kohus ei anna luba kohtuotsuse edasikaebamiseks.
TsMS § 637 lg 21 kohaselt käesoleva seadustiku § 405 lõikes 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule esitamise tähtaeg on 30 päeva alates kohtuotsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viis kuud kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Hageja esitatud väited ja nõue
1.Hageja ostis kostjalt 16.02.2018 abielusõrmused, sh briljantidega naiste sõrmuse hinnaga 1 150 eurot. Kostja andis sõrmuse hagejale üle 27.03.2018. Sõrmus murdus kandmisel pooleks, murdumise avastamise hetkeks olid kahe poole vahel olnud briljandid lahti tulnud ja ära kadunud. Murdumise tõttu muutus sõrmuse kasutamine vastavalt selle otstarbele võimatuks, kuigi abielusõrmus peaks eelduslikult säilima eluaegselt. Ka kostja veebilehel avaldatud reklaami kohaselt pidid kostja abielusõrmused kestma kogu elu. 20.02.2020 pöördus hageja kostja poole pretensiooniga, kostja võttis sõrmuse vastu, et saata see Prantsusmaale ekspertiisi. 03.09.2020 teatas kostja hagejale, et Prantsusmaale saadetud sõrmus läks postis kaotsi. Hageja taganes 06.10.2020 avaldusega müügilepingust. Kostja ei ole hagejale müügihinda tagastanud. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevusena 1 150 eurot, viivis 63,46 eurot ja viivise põhivõlgnevuselt VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni põhikohustuse täitmiseni. Kostja seisukohad
2.Kostja hagi õigeks ei võta ning vaidleb sellele täies ulatuses vastu. Kostja, olles ise tegelenud juveeliäriga 30 aastat, ei pea eluliselt võimalikuks, et sõrmus niisama pooleks murdub ilma väliste faktoriteta. Murdumise pidi põhjustama väline mehaaniline mõjutus. Kostja saatis sõrmuse tükid Prantsusmaale mitte murdumise põhjuse väljaselgitamiseks, vaid tükkide väärismetalli kaalu hindamiseks. Kostjal vastav kaal puudus. Kostja pakkus hagejale lahendusena, et müüb hagejale uue sõrmuse purunenud sõrmuse tükkidele vastava väärismetalli hinna võrra odavamalt. Hageja ei tagastanud kostjale sõrmusel olnud briljante. Kostja ei nõustu hageja käsitlusega eeldatavast eluaegsest vastupidavusest, kuna tegemist ei olnud klassikalise abielusõrmusega (rõngas, millel puuduvad vääriskivid). Tegemist oli tavapärasest abielusõrmusest oluliselt haprama ehtesõrmusega, millelt ei saanud oodata igapäevast kandmist ilma hoolduseta. Hageja ei teatanud avaldunud puudusest õigeaegselt, hageja on andnud vastuolulisi seletusi selle kohta, millal sõrmus purunes. Hageja 06.10.2020 avaldusest ei olnud arusaadav tahe lepingust taganeda, väidetav taganemisavaldus ei olnud tehtud ka mõistliku aja jooksul. Juhul kui kohus leiab, et taganemine oli kehtiv, keeldub kostja müügihinna tagastamisest kuni hageja ei ole kostjale tagastanud sõrmusel olnud briljante. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused
3.Tulenevalt TsMS § 444 lg 2 märgib kohus otsuse põhjendavas osas ära üksnes need tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused.
4.Pooled ei vaidle, et sõlmisid 16.02.2018 müügilepingu, millega kostja müüs hagejale sõrmuse hinnaga 1 150 eurot. VÕS (võlaõigusseadus) § 208 lg 1 kohaselt asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. VÕS § 208 lg 4 järgi tarbijalemüük on asja müük müügilepingu alusel, mille puhul tarbijale müüb vallasasja müüja, kes sõlmib lepingu oma majandus- või kutsetegevuses.
5.Hageja väitel taganes ta müügilepingust 06.10.2020 avaldusega. Hageja nõuab kostjalt müügilepingu alusel saadud 1 150 euro tagastamist. VÕS § 189 lg 1 kohaselt lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Taganemisest tulenevad kohustused peavad lepingupooled täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 111 sätestatut. Tagastatavalt rahalt tuleb tasuda intressi raha saamisest alates. Pooled vaidlevad, kas hageja on kehtivalt lepingust taganenud.
6.VÕS § 116 lg 1 kohaselt lepingupool võib lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine).
7.Hageja heidab kostjale ette, et müügilepingu ese ei vastanud lepingutingimustele: sõrmus ei vastanud oma vastupidavuse poolest sellisele kvaliteedile, mida hageja kui tarbija võis mõistlikult abielusõrmusest eeldada.
8.VÕS § 217 lg 1 kohaselt ostjale üleantav asi peab vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas. Lepingutingimustele peavad vastama ka asja juurde kuuluvad dokumendid. VÕS § 2171 lg 3 p 2 kohaselt tarbijalemüügi korral peab asi olema seda liiki asjadele tavaliselt omases koguses ja omase kvaliteedi ning tavaliste toimivusomadustega, sealhulgas vastupidavuse, kasutusviisi, ühilduvuse ja turvalisuse poolest, mida tarbija võib mõistlikult eeldada, lähtudes asja olemusest ning arvestades müüja enda poolt või tema nimel või tehinguahela varasemates etappides osalenud muude isikute, sealhulgas tootja poolt asja suhtes avalikult tehtud avaldusi, eelkõige reklaamimisel või märgistusel. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 217 lg 2 p 6 sätestas analoogselt, et asi ei vasta mh lepingutingimustele, kui tarbijalemüügi puhul ei ole asi seda liiki asjadele tavaliselt omase kvaliteediga, mida ostja võis mõistlikult eeldada, lähtudes asja olemusest ja arvestades asja müüja, tootja, varasema müüja või muu vahendaja poolt asja teatud omaduste suhtes avalikult tehtud avaldusi, eelkõige asja reklaamimisel või etikettidel.
9.Kohus leiab, et esitatust ei nähtu, et kostja oleks reklaaminud müügilepingu eset avaldusega, et see peab vastu terve elu. Tellimuslehe (dtl 32) kohaselt oli müüdud sõrmus sarjast Deux Ors (tootja Fair Belle dtl 77), hageja poolt esitatud reklaamil (dtl 33) on reklaamitud August Gerstneri toodangut. Küll on Deux Ors sõrmused kostja kodulehe kohaselt müügil abielusõrmuste tootekategoorias (dtl 77).
10.TsMS § 405 lg 1 p 5 kohaselt võib kohus lihtmenetluses tunnustada tõendina mh menetlusosalise selgitust, mis ei ole antud vande all.
11.Hageja selgitas kohtuistungil, et tema abikaasa hakkas sõrmust kasutama alates pulmadest (19.05.2018) ning kandis seda igapäevaselt kuni ootamatult avastas, et sõrmuse kokku sulatatud pooled on läinud lahti ning poolte vahel olnud teemandid on välja kukkunud. Kostja seaduslik esindaja selgitas, et kuna tegemist oli vääriskividega sõrmusega, siis selle igapäevaseks kandmiseks tulnuks sõrmust iga-aastaselt lasta juveliiril üle vaadata, millist asjaolu ta hagejale ka müümisel selgitas, ning sõrmuse purunemise sai põhjustada üksnes mehaaniline mõjutus, sõrmus saab kandmisel paratamatult mehaaniliselt mõjutada. Hageja väitel talle ostmisel hoolduse kohta ei selgitatud.
12.Kohus leiab, et mistahes väärismetallist ehe soetatakse tavapäraselt kandmiseks aastateks, seda enam kui tegemist on abielusõrmusega. Tavapärane on ka, et abielusõrmust kantakse abielu kestel igapäevaselt. Ajaperiood, mille vältel võib abielusõrmuse säilimist kasutatavas seisundis ka igapäevasel kandmisel mõistlikult eeldada on seega hinnatav aastates, jäädes kohtu hinnangul kindlasti mitte alla 2 aasta. Hageja ja kostja seadusliku esindaja seletused on vastuolus asjaolu osas, kas hagejale selgitati müümisel, et sõrmus vajab säilimiseks iga-aastast
hooldust. Kostja seadusliku esindaja väidetud selgituse andmist ükski muu tõend ei toeta, juhiseid hoolduse kohta pole märgitud kvaliteeditunnistusel (dtl 13-14), tellimuslehel (dtl 32) ega poolte e-kirjavahetuses vahetult pärast sõrmuse ostmist (dtl 75). Seetõttu ei saa väidetud selgituse andmist lugeda tõendatuks. Kohus leiab, et olukorras, kus müüja ostjale hooldusvajadust ei selgitanud, ei pidanud eriteadmisteta ostja aru saama, et abielusõrmuse kategoorias müüdud vääriskividega sõrmuselt ei saa eeldada iga-aastase hoolduseta samasugust vastupidavust nagu klassikalise kujundusega abielusõrmuselt (so kivideta kullast ring). Kohus asub seisukohale, et kostja rikkus lepingut andes hagejale üle lepingutingimustele mittevastava sõrmuse.
13.VÕS § 217 II lause kohaselt peavad lepingutingimustele vastama ka asja juurde kuuluvad dokumendid. Riigikohus on leidnud, et asja juurde kuuluvateks dokumentideks nimetatud sätte mõttes tuleb pidada ka asja eesmärgipäraseks ja ohutuks kasutamiseks mõistlikult vajalikke juhendeid; kasutusjuhendi puudus võib osadel juhtudel olla käsitatav müügilepingu olulise rikkumisena (3-2-1-171-14, p 12). Kohus leiab, et tarbijalemüügi korral on olulise lepingurikkumisena hinnatav sellise juhise puudumine, mille saamist võib tarbija mõistlikult eeldada, nagu sätestab ka alates 01.01.2022 jõustunud VÕS § 2171 lg 3 p 3. Kuna kostja selgituse kohaselt oli sõrmuse purunemise vältimiseks vajalik selle iga-aastane hooldamine, on kostja kohtu hinnangul lepingut rikkunud ka hooldusvajaduse kohta hagejale juhise andmata jätmisega. Mõistlikult vajalik oli juhise saamine, et vältida asja kasutuskõlbmatuks muutumist selle tavapärasel kasutamisel, tarbijast hageja võis sellise juhise saamist mõistlikult eeldada ning hageja huvi vastava selgituse saamiseks pidi kostjale olema arusaadav.
14.VÕS § 220 lg 1 kohaselt ostja peab teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Tarbijalemüügi puhul peab tarbija teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale kahe kuu jooksul pärast seda, kui ta sai mittevastavusest teada. VÕS § 220 lg 3 I lause kohaselt kui ostja ei teata müüjale lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt või ei kirjelda oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul asja lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt, ei või ostja asja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda.
15.Pooled vaidlevad, kas hageja teatas lepingutingimustele mittevastavusest VÕS § 220 lg 1 II lauses sätestatud tähtaja jooksul. Hageja kohtuistungil antud selgituse kohaselt pöördus hageja katkise sõrmusega kostja poole järgmisel päeval pärast sõrmuse purunemist. Kostja leiab, et hageja seletus ei ole usaldusväärne, kuna hageja on andnud sõrmuse purunemise aja kohta vastuolulisi selgitusi.
16.Vaidlus puudub, et hageja pöördus seoses sõrmuse purunemisega kostja poole 20.02.2020. Nähtuvalt hagile lisatud tarbijavaidluskomisjoni otsusest (dtl 9-12) on selles asjaoludena kajastatud, et tarbija põhjendas avaldust, et sai sõrmust kanda alla aasta. Hageja selgitas kohtuistungil, et tema ei ole kirjutanud, et sai kasutada alla aasta. Käesolevas menetluses on tõenditena esitatud mh poolte kirjalikud avaldused tarbijavaidluskomisjonile. Hageja avalduses menetluse algatamiseks (dtl 30) on märgitud, et sõrmus purunes natuke vähem kui 2 aasta pärast, muid andmeid sõrmuse purunemise aja suhtes ei sisalda ka hilisemalt esitatud vastus kaupleja vastusele (dtl 116-120). Kuna tarbijavaidluskomisjoni otsusest ei ole võimalik tuvastada, milliste avalduste alusel on asjaolude jaotis koostatud, tegemist ei ole hageja poolt koostatud dokumendiga ning tarbijavaidluskomisjoni menetluse kirjalikest seisukohtadest ei nähtu, et hageja oleks selgitanud, et sõrmus purunes alla aastase kandmise jooksul, leiab kohus, et hageja selgitused ei ole olnud vastuolulised ning kohtuistungil antud seletuse alusel saab lugeda tõendatuks, et sõrmus purunes üks päev enne kostja poole pöördumist. Lepingutingimustele mittevastavusele tuginemine ei ole VÕS § 220 lg 3 alusel välistatud.
17.Lepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 218 lg 1 kohaselt müüja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem. Tarbijalemüügi puhul vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis on olemas asja ostjale üleandmisel, isegi kui juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üleminek lepiti kokku varasemaks ajaks. Kehtinud VÕS § 218 lg 2 järgi tarbijalemüügi puhul vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis ilmneb kahe aasta jooksul asja üleandmisest ostjale. Tarbijalemüügi puhul eeldatakse, et kuue kuu jooksul asja ostjale üleandmise päevast ilmnenud lepingutingimustele mittevastavus oli olemas asja üleandmise ajal, kui selline eeldus ei ole vastuolus asja või puuduse olemusega.
18.Kostja andis hagejale müügilepingu eseme üle 27.03.2018 (e-kiri dtl 75). Pooled vaidlevad, kas lepingutingimustele mittevastavus oli olemas asja üleandmise ajal. Vaidlus puudub, et kostja võttis hagejalt 20.02.2020 purunenud sõrmuse vastu ning lubas saata selle Prantsusmaale, kuid postisaadetis läks kaduma, mistõttu käesolevaks ajaks ühtegi osa sõrmusest säilinud ei ole, mida saaks purunemise põhjuste selgitamiseks uurida. Kohus leiab, et sellistel asjaoludel pöördub kehtinud VÕS § 218 lg 2 II lausest tulenev tõendamiskoormis hea usu põhimõttest tulenevalt ringi. Kohus selgitas kohtuistungil, et kui kostja väidab, et sõrmusega juhtus midagi enamat kui juhtub tavapärasel kandmisel, siis on see kostja tõendada. Kostja selgitas, et ta seda ei väida. Hageja selgituse kohaselt purunes sõrmus tavapärase kasutamise käigus, ka purunenud sõrmuse fotodelt (dtl 110-111) ei nähtu ilmseid märke sellisest mehaanilisest vm mõjutusest, mis ületab tavakasutuse käigus paratamatult tekkiva. Seetõttu leiab kohus, et lepingueseme ebapiisav kvaliteet pidi olemas olema juba selle hagejale üleandmise ajal.
19.Kehtinud VÕS § 223 lg 1 kohaselt müüjat loetakse müügilepingut oluliselt rikkunuks muu hulgas ka siis, kui asja parandamine või asendamine ei ole võimalik või ebaõnnestub või kui müüja keeldub õigustamatult asja parandamast või asendamast või ei tee seda mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. Kehtinud VÕS § 223 lg 3 järgi käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud juhul ei pea ostja määrama müüjale tema kohustuse täitmiseks käesoleva seaduse §-s 114 nimetatud täiendavat tähtaega ning võib muu hulgas lepingust taganeda.
20.Pooled vaidlevad, milles kokku lepiti, kui hageja 20.02.2020 purunenud sõrmusega kostja poole pöördus. Hageja selgitas kohtuistungil, et kostja pidi saatma sõrmuse Prantsusmaale ekspertiisi, et selgitada selle purunemise põhjus. Hageja soovis sõrmuse asendamist eeldusel, et sõrmus purunes tootja vea tõttu. Kostja seaduslik esindaja selgitas, et lepiti kokku, et kostja müüb hagejale uue sõrmuse, uue sõrmuse hind pidi olema kostjale tagastatud väärismetalli hinna võrra odavam. Kostja väitel pidi ta saatma sõrmuse tükid Prantsusmaale mitte purunemise põhjuse selgitamiseks, vaid tükkide väärismetalli kaalu hindamiseks.
21.Kirjavahetuses postiteenuse osutajaga seoses saadetise otsimisega on kostja märkinud, et saadetise sisu oli „toode parandusse“ (dtl 28) ning et tegemist oli pooleks murdunud sõrmusega, mis saadeti tehasesse parandamiseks (dtl 25). Kohus leiab, et poolte seletused langevad kokku selle osas, et hageja soovis uut sõrmust, so sõrmuse asendamist. Veenev on kostja väljatoodu, et sõrmuse seisundist tulenevalt oli ilmne, et seda ei saa parandada. Hageja seletusega, et kostja pidi sõrmuse tükid saatma ekspertiisi purunemise põhjuse selgitamiseks on kooskõlas kostja enda poolt koostatud dokument (dtl 15), milles on märgitud, et purunenud sõrmus on vastu võetud ekspertiisiks. Kohus leiab, et kuigi ekspertiisi võib põhimõtteliselt läbi viia mistahes asjaolu kindlaks tegemiseks eksperdi poolt, mõistetakse tavatähenduses ekspertiisina kontekstis, kus ostetud ese on katki läinud, uurimist selle põhjuse välja selgitamiseks. Kostja väidet, et tegelikult pidi ekspertiis kindlaks tegema väärismetalli kaalu ning kokku lepiti uue sõrmuse müümises ükski muu tõend ei toeta. Samuti on need väited eluliselt ebausutavad, eelkõige, et sõrmuse tükke polnud võimalik kaaluda Eestis. Teades
tükkide kaalu ja väärismetalli proovi on väärismetalli sisaldus ja väärtus võimalik välja arvutada, nagu kostja on ka käesolevas menetluses teinud, tuues välja, et temale tagastatud tükkides sisaldunud kulla väärtus oli 81,54 eurot.
22.Kohus tuvastab hageja seletuse ning vastuvõtu dokumendi (dtl 15) alusel, et hageja nõudis kostjalt 20.02.2020 asja asendamist ning pooled leppisid kokku, et kostja saadab sõrmuse purunemise põhjuse välja selgitamiseks tootja tehasesse Prantsusmaal. Nähtuvalt poolte ekirjavahetusest teatas kostja 03.09.2020 hagejale, et saadetis läks postis kaotsi ning uue sõrmuse kulude kandmiseks tuleb leida lahendus, kuna kõik teemandid olid kadunud (dtl 18). Seega teatas kostja hagejale 03.09.2020 asendamise võimatusest. Tulenevalt kehtinud VÕS § 223 lg 3 tekkis hagejal 03.09.2020 õigus lepingust taganemiseks täiendavat tähtaega määramata.
23.VÕS § 188 lg 1 kohaselt lepingupool taganeb lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Tulenevalt VÕS § 118 lg 1 p 1 taganemiseks õigustatud lepingupool kaotab õiguse lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama.
24.Kohus tuvastab, et hageja saatis kostjale 06.10.2020 e-kirja (dtl 31), milles märkis, et nõuab purunenud sõrmuse väärtuse täies ulatuses hüvitamist vastavalt tasutule või juhul kui on võimalik sõrmuse asendamine identse sõrmusega, on ka sellega nõus. TsÜS (tsiviilseadustiku üldosa seadus) § 75 lg 1 kohaselt kindlale isikule tehtud tahteavaldust tuleb tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kohus leiab, et hageja 06.10.2020 avaldusest on arusaadav, et hageja soovib sõrmuse eest tasutud raha tagasi saada, millest on üheselt mõistetav hageja soov mitte enam olla müügilepinguga seotud. Kohtu hinnangul ei oma seejuures tähendust, et pöördumine on pealkirjastatud kahjunõudena, sest pöördumise sisus on avaldatud üksnes raha tagasi saamise soovi ning kahju hüvitamise nõuet esitatud ei ole. Seetõttu pidi avaldusest olema mõistlikult arusaadav hageja tahe lepingust taganeda. Kohus ei nõustu kostjaga, et taganemisavaldus ei olnud tehtud mõistliku aja jooksul, eriti arvestades, et tegemist oli õiguslike eriteadmisteta tarbijast ostjaga. Nähtuvalt e-kirjavahetusest vastas hageja kostja 03.09.2020 teatele samal päeval, et ei ole nõus uue sõrmuse saamiseks maksma ning pöördub tarbijakaitsesse (dtl 18). Seega ei ole hageja käitunud kuidagi vastuoluliselt ning kostjal ei tekkinud õigustatud alust arvata, et hageja ei kavatse taganemisõigust kasutada. Kohus asub seisukohale, et hageja taganes 06.10.2020 kehtivalt müügilepingust.
25.Kostja on keeldunud müügilepingu tagasitäitmisest VÕS § 111 lg 1 alusel kuni hageja ei ole tagastanud täielikult müügilepingu eset, so ka sõrmuse osaks olnud briljante. VÕS § 189 lg 2 p 3 kohaselt tagastamise või väljaandmise asemel peab lepingupool hüvitama üleantu väärtuse, kui üleantu on hävinud. VÕS § 190 lg 1 p 2 kohaselt lepingupool ei ole kohustatud talle üleantu tagastamise või väljaandmise asemel selle väärtust hüvitama kui halvenemine või hävimine toimus teisest lepingupoolest tulenevatel asjaoludel või asjaolu tõttu, mille esinemise riisikot kannab teine lepingupool või kui kahju oleks tekkinud ka teise lepingupoole juures. VÕS § 190 lg 2 kohaselt kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaoludel on lepingupool alusetult rikastunud, peab ta üleantu vastavalt alusetu rikastumise sätetele välja andma.
26.Pooled ei vaidle, et hageja andis kostjale 20.02.2020 üle üksnes sõrmuse metallist tükid, ühtegi sõrmusel olnud 49 briljandist hageja üle ei andnud. Hageja seletuse kohaselt olid briljandid sõrmuse purunemise avastamise ajaks sõrmuse küljest lahti tulnud ning ära kadunud. Nähtuvalt müüdud sõrmuse näidisest (võetud asitõendina asja materjalide juurde kohtuistungil) olid sõrmusel olnud briljandid nii väikesed, et on kohtu hinnangul usutav, et need võisid ära kukkuda ja kaduma minna selliselt, et hageja abikaasa seda kohe tähele ei pannud. Kostja
seaduslik esindaja selgitas istungil, et kivid ei olnud kinnitatud eraldi metallist (kolmandale) rõngale, vaid paigutatud kahe rõnga vahele. Seetõttu on kohtu hinnangul usutav, et kui kaks rõngast tulid teineteise küljest lahti, kukkusid korraga välja ka kõik nende vahel olnud briljandid. Kuna sõrmuse purunemise põhjustas selle ebapiisav kvaliteet, nõustub kohus hagejaga, et lepingueseme halvenemine toimus kostjast tulenevatel asjaoludel. Kuna nii briljandid kui hiljem ka kuld läksid kaotsi, ei ole hageja ei briljantide ega kulla väärtuse võrra rikastunud. Kohus asub seisukohale, et kostjal ei ole õigust tagasitäitmisest VÕS § 111 alusel keelduda.
27.Kohus rahuldab hageja põhinõude ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja 1 150 eurot VÕS § 189 lg 1 alusel.
28.VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja on arvestanud hagi esitamise seisuga viivist põhivõlgnevuselt 1 150 eurot 63,46 eurot vastavalt järgmisele arvestusele:
29.Kohus rahuldab ka hageja viivisenõude ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise hagi esitamise seisuga 63,46 eurot ning viivise alates hagi esitamisest VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras kuni põhikohustuse täitmiseni. Menetluskulude jaotus ja hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus
30.TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seoses hagi rahuldamisega jäävad menetluskulud kostja kanda.
31.TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.
32.Hageja on välja toonud, et tal tekkis kulu riigilõivule 200 eurot ja kulu lepingulisele esindajale 1 705 eurot (lisandub kulu istungil osalemisele vastavalt istungi kestusele). Kohus tuvastab kohtute infosüsteemist, et hagi esitamiselt tasumisele kuulunud riigilõiv 200 eurot on laekunud.
33.TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Hageja on märkinud, et tema esindaja tegi menetluses järgmised toimingud järgmise ajakuluga: - hagi koostamine koos seonduvate toimingutega - 7 tundi; - kostja vastusele vastamine - 5 tundi;
- 18.02.2022 seisukoha koostamine - 1,5 tundi; - ettevalmistus istungiks ja menetluskulude nimekirja koostamine - 2 tundi; osalemine - 1,37 tundi. Ajakulu kokku 16,87 tundi.
istungil
34.Kohus leiab, et kõik märgitud toimingud on kooskõlas menetluse käiguga ning ühelegi toimingule märgitud ajakulu ei ole selgelt ülemäärane. Istungil osalemise ajakulu on arvestatud vastavalt istungi kavandatud algusajale ning protokollist nähtuvale istungi kestusele. Esitatu kohaselt osutati hagejale õigusteenust hinnaga 110 eurot tund, mis ei ületa kohtu hinnangul oluliselt keskmist mitteadvokaadist esindaja poolt osutatud õigusteenuse tasu. Põhjendatud kulu lepingulisele esindajale kokku on 1 855,70 eurot (16,87 x 110) ning hageja menetluskulu kokku 2 055,70 eurot (200 + 1 855,70), mille kohus mõistab vastavalt menetluskulude jaotusele välja kostjalt.
35.TsMS § 177 lg 4 alusel märgib kohus vastavalt hageja taotlusele, et kostjal tuleb tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
36.TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.