2-21-100177/27 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi asjaolud, nõue Hageja esitas 16.02.21 kostja vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse, mis läks üle hagimenetluseks. Hageja esitas 26.02.21 hagi. Kostja ja AS S sõlmisid 14.05.2018 arvelduslaenulepingu nr xxxx. Lepingu kohaselt võimaldas pank kostjale arvelduskrediidilimiidi 1700 € kasutamist tema jooksvate vajaduste finantseerimiseks. Lepingu põhitingimuste ja tüüptingimuste p 4.1 järgi pidi kostja maksma tagasimakseperioodil pangale krediiti tagasi igakuiste võrdsete põhiosa maksetena 35,42 eurot. Lepingu põhitingimuste ja tüüptingimuste p 5.1 järgi oli kostja kohustatud iga kuu 1. kuupäevaks tasuma intressi lepingus fikseeritud intressimääras, mis oli 21% aastas. Tüüptingimuste p 5.3 järgi kohustus kostja tagama, et tema arvelduskontol on intressi tasumiseks õigel ajal piisav summa. Kostja kinnitas lepingule alla kirjutades, et on sellega tutvunud ja nõustunud. Kostja rikkus lepingu tüüptingimuste p 4.1 ja 5.3 tulenevaid kohustusi ning ei taganud arvelduskontol piisavalt rahalisi vahendeid alates 01.09.2019 kuni lepingu erakorralise ülesütlemiseni 19.11.2019. Kostja jäi võlgu maksetega, mida ta pidi igakuiselt tasuma kuu 1. kuupäevaks järgmiselt: 01.09.19 oli tasumata 35,42 € krediiti (põhiosa makse) ja intressi 29,01 €, 01.10.19 oli tasumata 35,42 € krediiti (põhiosa makse) ja intressi 27,90 €, 01.11.19 oli tasumata 35,42 € krediiti (põhiosa makse) ja intressi 28,83 €. Seega võlgnes kostja põhiosa makseid 1589,43 €, intressi 103,41 €. Pangal oli õigus lepingu tüüptingimuste p 10.1.1 järgi leping üles öelda, kui laenusaaja (kostja) on jätnud täitmata oma kohustused, st et laenusaaja ei täida lepingust tulenevaid kohustusi, sh ei tasu intressi lepingus toodud korras. Kuna kostja rikkus lepingust tulenvaid laenu ja intressi tasumise kohustusi, siis teatas pank kostjale 01.11.2019 lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest ning andis kostjale tähtaja võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 18.11.2019. Kuna kostja kinni ei pidanud nimetatud tähtpäevast, võlga ei tasunud, siis lõpetas pank 19.11.2019 lepingu. Võlausaldaja volitas PlusPlus Baltic OÜ-d sisse nõudma kostjalt võlgnevust ja PlusPlus Baltic OÜ kui lepinguväline võlausaldaja esindaja on toimetanud teenusena kolm võlateatist aadressile xxxx. Seetõttu on õigus nõuda kostjalt VÕS 113.2 lg 2 järgi sissenõudmiskulude hüvitist kokku 35 €. Pank loovutas nõude hagejale 28.02.20 ja teatas sellest kostjale. Alates loovutuslepingu sõlmimisest on kostja kohustatud täitma lepingust ja selle lisast tulenevaid kohustusi hagejale. Hagi esitamise ajaks oli kostja laenuvõlg 1589,43 € ning intressivõlg võlg oli 103,41 €. Hageja on arvutanud viivist alates kostjaga lepingu lõpetamise järgnevast päevast kuni hagiavalduse esitamiseni ning nõuab tulevikus sissenõutavaks muutuvat põhinõudelt päevas kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Viivis, mille määr on 21% aastas, on põhisummalt (võlgnetavalt laenult) 1589,43 eurolt on seega perioodi 20.11.19-26.02.21 eest 424,31 €. Hageja palus esialgses hagis kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 1589,43 €, intressi 103,41 €, viivise 424,31 €, sissenõudekulu 35 € ja edasiulatuva viivise hagi esitamisest 21 % aastas põhivõlalt kuni selle tasumiseni. 25.05.21 avalduses märkis hageja, et kostja tasus menetluse ajal 15.04.21 100 €, 12.05.21 100 €, mis läks põhivõla katteks ja seega on põhivõla nõue 1389,43 €. Hageja väitis, et soovis 29.04.21 avalduses kostjaga kompromissi, mille järgi tasub kostja 1589,43 €, intressi 103,41 €, viivise

Kostja seisukoht Kostja vastas hagile 12.04.21. Kostja ei nõustunud hagiga. Kostja võttis laenu 1700 € ja tasus seda korrektselt, kuid jäi makseraksutesse ega suutnud kohutusi täita. Kostja sai uue töökoha 2019.a. oktoobris ja alustas maksete tegemist ja alates 2020.a. novembrist hakkas makseid tasuma. 2020.a. novembris tasus 477,65 €, kuid tal ei õnnestunud hagejaga kokku leppida maksegraafikus. Lisaks väitis, et oli tasunud veel 100 €. Viivise määr on ebaseaduslik kuna on ebamõistlikult suur. Menetluskulud pole põhjendatud, tegemist ei ole keeruka vaidlusega. Kostja soovis kompromissi ja oli nõus tasuma põhivõla 1589,43 €, intressi 103,41, viivised 424,31 €, sissenõudmiskulud 35 € ja oli nõus tasuma 50 % lõivust ja et ta tasub osa summast 2277,15 maksetega: 100 € kompromissi jõustumise päeval, ülejäänud 2177,15 € 12 kuu jooksul igakuiselt 150 € kuni võla tasumiseni. Kostja menetluskulud on tasumised OÜ-le J (arve nr 21009 285 €, nr 21011 2859). Lisaks esitas maksekorraldused, mille järgi on tasunud A. P. 1081,54 € täiteasjas xxxx ja väljavõtte pangkontolt, millest nähtuvad tasumised hagejale. Kohtu põhjendused Kohus lahendab asja TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 405 järgi lihtmenetluses, kuna hagihind nii põhinõudes ja kõrvalnõuetest on mõlemad alla 2000 € ning alates 01.01.22 kehtiva TsMS § 405 järgi, mille kohaselt on lihtmenetluse asi tsiviilasi, kus hagihind arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. TsMS § 444 lg 2 sätestab, et kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Eeltoodu alusel on kohtu põhjendused toodud TsMS § 444 lg 2 järgi. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1, 2 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule. Kohustuse rikkumine on VÕS § 100 järgi kohustuse täitmata jätmine, osaline täitamata jätmine, täitmisega viivitamine. VÕS 396 lg 1 järgi kohustub laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 järgi tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. VÕS § 399 lg 1 järgi võib laenuandja

laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist, kui: 1) laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud; 2) laenusaaja ei täida kohustust maksta intressi; VÕS § 401 lg 1 järgi on krediidileping on leping, millega üks isik kohustub oma majandus kutsetegevuses andma teise isiku käsutusse rahasumma, krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma, lg 2 järgi on krediidileping ka tasuline maksetähtpäeva edasilükkamine, liising või muu abi finantseerimisel, lg 3 järgi kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 402 järgi on tarbijakrediidileping krediidileping, millega majanduskutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 368 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. VÕS § 113.2 lg 2 p 3 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 3) sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. VÕS § 164 lg 1 sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale ning lg 2 kohaselt asub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: • • • •

Kuna nende asjaolude üle vaidlus puudus, ei ole kohtul vaja hinnata hageja tõendeid, mis on esitatud ülalviidatud asjaolude kohta. Ülaltoodud asjaolusid hinnates asub kohus järeldusele, et panga ja kostja vahel oli 14.05.2018 sõlmitud laenuleping tarbijakrediidilepingu tähenduses VÕS § 401ja § 402 järgi, kuna kostja sai pangalt laenu (krediiti), mille ta pidi pangale tagasi maksma igakuiste osamaksetega ja tasuma saadud krediidilt intress. Lisaks, arvestades ülaltoodud asjaolusid, on panga ja kostjavaheline leping kostjale üles öeldud 19.11.19 VÕS § 416 lg 1 järgi. Seega oli pangal õigus nõuda kostjalt põhivõla ja võlgnetava intressi tasumist, mis oli vaidlustamata asjaolude kohaselt hagi esitamise ajaks vastavalt 1589,43 € ja 103,41 €. Kuna vaidlustamata asjaolude kohaselt on lepingust tulenevad nõuded loovutatud hagejale, siis on hagejal õigus VÕS § 164 lg 1, 2 järgu uue võlausaldajana nõuda kostjalt kohustuste täitmist. Kostja leidis, et viivis on ebamõistlikult suur ja tühine tingimus. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 415 lg 1 sätestab, et tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Kokkulepe, millega võimaldatakse tarbijalt nõuda maksetega viivitamisel eelkõige käsiraha või leppetrahvi, on tühine. VÕS § 42 lg 1 järgi on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise

lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. Vaidlust ei olnud selles, et lepingu järgi peab kostja tasuma intressi aastas 21% ja viivist võlalt 21% aastas ja et see on tüüptingimus. Seega on intressimäär kui viivisemäär võrdsed ning kooskõlas VÕS § 415 lg 1, § 113 lg 3 (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-120-08). Lisaks ei ületa viivise määr 21% aastas 3- kordset seadusjärgset määra, mis on ja oli lepingu sõlmimise ajal 8% aasas (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-25-16 p 13 alalõik 3). Eeltoodu alusel ei ole viivise määr 21% aastas lepingus tühine tüüptingimus VÕS § 42 lg 1, lg 2 p järgi. Seega ei ole õige kostja väide, et tegemist oleks ebamõistliku suure viivisega ja tühise lepingu tingimusega. Seega on hagejal õigus nõuda VÕS 76 lg 1, 2, § 113 lg 3 järgi kostjalt viivist võlalt lepingus kokkulepitud määras ehk 21% aastas. Kuna vaidlust polnud selles, et kostja on kohtumenetluse ajal tasunud hagejale 1100 € ning 18.01.22 seisuga on kostja põhivõlg 489,43 €, intressi võlg 103,41 € ja viivis on perioodi 20.11.2019 kuni 18.01.2022 633,47 € ning kostja ei ole seda võlga ega viivist vähendanud, siis on kostja VÕS § 100 mõttes kohustuse rikkumises ehk laenu ja intressi tasumise viivituses VÕS § 396 lg 1, § 377 lg 1, § 401 lg 1, 2, § 402 lg 1-3 järgi. Nii saab hageja nõuda kostjalt VÕS § 76 lg 1, 2, § 101 lg 1 p 1, 6, § 108 lg 1 ja § VÕS § 396 lg 1, 377 lg 1, § 401 lg 1, 2, § 402 lg 1-3 järgi kohustuse täitmist ning viivist VÕS § 113 lg 1 3. lause järgi ning TsMS § 367 järgi edaspidist viivist alates 19.01.22 võlgnetavalt põhivõlalt 489,43 € kuni selle tasumiseni 21% aastas. Vaidlust ei olnud selles, et pank ütles kostjale lepingu üles 19.11.2019. Hageja on tõendanud kohtule esitatud kolme meeldetuletuskirjaga, et hageja ise nõudis kostjalt võla tasumist pärast lepingu lõppemist vastavalt 10.03.20, 20.07.20, 17.12.20 (hagiavalduse lisad 5.1-5.3). Eeltoodu alusel on hagejal õigus nõuda kostjalt ka VÕS § 113.2 lg 2 p 3 järgi võla sissenõudmiskulusid kokku 35 € kuna hageja nõue hagi esitamise ajal oli 2152,15 € ehk üle 1000 € (põhivõlg pluss intressivõlg pluss viivis ühekordses summas). Ülaltoodu alusel kuulub hagi rahuldamisele ning kostjalt tuleb välja mõista põhivõlga 489,43 €, intressi võlg 103,41 €, viivist perioodi 20.11.2019 kuni 18.01.2022 eest 633,47, alates 19.01.22 viivist võlgnetavalt põhivõlalt (489,43 €) kuni selle tasumiseni 21% aastas ning sissenõudmiskulusid 35 €. Kooskõlas TsMS § 405 lg 1 p 10 tunnistab kohus lihtmenetluse otsuse omal algatusel viivitamatule täitmisele. Eeltoodu alusel kuulub otsus viivitamatule täitmisele. Kostja esitas pangakonto väljavõtte, millest nähutvalt on ta käesolevas asjas (viited asja numbrile) tasunud 1100 €, milles vaidlust polnud. Muud tasumised ei seostu käesoleva vaidlusega, seega ei oma need maksed tähendust. Lisaks esitas ta maksekorralduse 02.10.21, millest nähtub, et ta on tasunud ka täitemenetluses täituri kontole teatud summa, kuid see pole seotud käesoleva vaidlusega ning sellele pole tähendust käesolevad vaidluses. Menetluskulud, tsiviilasja hind Tsiviilasja hind on hagi esitamise aja (26.02.21) seisuga 2485,93 € (TsMS § 123, § 124 lg 1, 133 lg 1, 2).

TsMS § 162 lg 1, 2 sätestab, et poolte menetluskulud jäävad reeglina selle poole kanda, kelle kahjuks on otsus tehtud. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Kuna hagi kuulub rahuldamisele, jäävad poolte menetluskulud kostja kanda. Seetõttu ei määra kohus kindlaks kostja menetluskulude suurust. Peale selle ei ole kostja menetluses esindajat kasutanud, menetlusdokumendid on koostanud kostja ise ja seega ei ole kostja esitatud OÜ Jurisconsultus arved kostja menetluses kasutatava esindaja kulude tasumist kinnitavad tõendid. Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskulud, sh riigilõivu 250 eurot ja õigusabikulusid 420 eurot. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et hageja on menetluses tasunud riigilõivu kokku 250 eurot, seega peab kohus põhjendatuks hageja kulutusi riigilõivule 250 eurot, mis tuleb kostjalt välja mõista. Kohus arvestab lepingulise esindaja kulude väljamõistmisel asja keerukust ja mahtu, hagihinda, hageja esindaja tehtud tööd ning asjaolu, et asjas ei ole toimunud suurt sisulist vaidlust ega istungeid ning esitatud on üksnes hagiavaldus, hagi täpsustus, mis tulenes sellest, et kostja tasus osa võlga menetluse ajal. Oluline on ka see, et kostja väited olid ka lühidad, vaidlus oli vaid viivise määra üle ja kostja pakkus koheselt kompromissi põhivõla, intressi, viivise (välja arvatud edasiulatuv viivis ja õigusabikulud) ja poole lõivu tasumiseks, kuid sellega polnud hageja nõus (soovis saada edasiulatuvat viivist ja õigusabikulusid). Asjas ei ole hulgaliselt tõendeid, tegemist ei ole keeruka hagiga ja vaidlusega. Hageja esindajaks ei olnud advokaat ega vandeadvokaat ning tegemist on nn tüüphagiga. Kohus võib TsMS § 162 lg 4 jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Arvestades hagiavalduse sisu ja mahtu, tõendite vähest hulka, vaidlustamata asjaolude hulka, kostja väiteid, kostja kompromissi pakkumist, millega hageja ei olnud nõus ja tsiviilasja hagihinda, siis ei pea kohus põhjendatuks 420 euro ulatuses õigusabikulude väljamõistmist kostjalt, sest sellises ulatuses esindaja kulude väljamõistmine oleks kostja suhtes äärmiselt ebamõistlik TsMS § 162 lg 4 järgi. Eeltoodu alusel ja juhindudes TsMS § 175 lg-st 1 peab kohus käesolevas tsiviilasjas põhjendatuks hageja lepingulise esindaja kulusid summas 75 eurot. Kokku peab kohus põhjendatuks hageja menetluskulusid summas 375 eurot (250+75). TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (375 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.