Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

allkirjastasid üürisuhte alguses 20.09.2018 eluruumi üleandmisel. Kostja poolt lisatud tagastamise aktis nimetatud punktid 1 ja 4: 1. Üürileping lõppes 30.10.2020; 4. Kõik üürileandja nõuded loetakse kaetuks deposiidi arvelt ja seda ei tagastata;, ei vasta tõele ja seetõttu hageja kostja poolt koostatud lisa ei allkirjastanud. 22.12.2020 saatis hageja kostjale e-kirja teel kaaskirja selgitustega, millele oli manusena lisatud võlgnevuse ja viiviste arvestus. Kuna kostja hagejale võla tasumise tähtaega ei nimetanud, andis hageja võla tasumiseks aega kuni 31.12.2020, so 2 kuud lepingu lõppemisest alates. 30.12.2020 saatis kostja hagejale vastuse e-kirja teel, mille kohaselt ei mõista kostja võlgnevuse sisu (tl 1-4, 36-39, 60-62, 83-85).

KOSTJA VASTUS

2) Kostja ei võta hagi omaks ja vaidleb sellele täielikult vastu ning palub jätta kohtul hagi rahuldamata või alternatiivselt vähendada hageja viivisenõuet nullini (I kd, tl 52-54, 6870). Pooled leppisid kokku korteri üleandmise 02.11.2020 kuupäevaks. Hageja esindaja tuli korterisse koos väljatrükitud eluruumi üleandmise-vastuvõtmise aktiga. Pooled akti siiski ei allkirjastanud, sest korteri ülevaatamisel olid hagejal pretensioonid – kostjal tuleb puhastada mikrolaineahi ja pliit. Mingeid muid pretensioone või akti allkirjastamise takistusi hageja kinnitusel ei olnud. VÕS § 103 lg 1 järgi, vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. VÕS § 103 lg 2 sätestab, et kohustuse rikkumine on vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Eesti kohtupraktika jaatab koroonaviiruse ja selle tagajärgede ning kaasnevate asjaolude mõju kui vääramatut jõudu. Üldteada on, et 2020. aasta kevadel oli selline mõju väiksema ulatusega ja lühiajalisem kui 2020. aasta sügisel, mil mõju oli pikem ja laastavam. Sealjuures ka üürilepingu pooled olid mõlemad samal seisukohal, s.t üürileandja väljendas selgelt nõustumust selliste üürniku teadetega ning mingilgi viisil neid ei vaidlustanud. Kuivõrd poolte vahel on vääramatu jõu esinemise osas üksmeel, on seega ka kostja poolne rikkumine vabandatav. Vääramata jõu asjaoludest tulenevalt nõustus hageja vähendama üüri aprilli ja mai kuust eest summani 358,05 eurot, ning juuni-august eest summani 537,08 eurot. Kuigi vääramatu jõu asjaolud kestsid edasi, siis septembri ja oktoobri kuu eest nõuab hageja hagiavalduses üüri tasumist 100% ulatuses, s.o 716,10 eurot (x2). Vastavalt Eesti kohtupraktikale ning vääramatu jõu asjaolude tunnustamisele hageja poolt ning hagejaga kokkulepitule, uskus kostja, et rikkumine on vabandatav. Sellest johtuvalt ning tuginedes VÕS § 113 lg-le 8 ning §-le 162 palub kostja kohtul vähendada hageja viivisenõuet nulli euroni. Hageja enda poolt esitatud dokumentidega on tõendatud, et 2.11.2020 korteri üleandmisel kokkulepitu sai kostja poolt täidetud ning et kõikide uute etteheidetega hakkas hageja kostja poole pöörduma pärast seda. Seega ei ole hageja käitunud heas usus, vaid kostja tagatisraha kinnihoidmise ja survestamisega on käitunud pahausklikult. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et pooled lõpetasid lepingu vääramatu jõu tõttu. Eksitav, vastuoluline ja silmakirjalik käitumine (nagu ka jõupositsiooni – tagatisraha kinnihoidmist – ära kasutav survestamine kokkuleppe sõlmimiseks) on vastuolus hea usu põhimõttega. VÕS § 6 lg 2 järgi, võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Seega, isegi kui muul juhul võiks hagejal olla õigus kostjale nõuet esitada, siis hea usu põhimõtte rikkumisest johtuvalt ei saa sellist seadusest või lepingust tulenevat tingimust kohaldada. Clausula doktriini põhimõtted on leidnud kajastus VÕS §-is 97. Sisuliselt on pooled sellest regulatsioonist ka lähtunud – üüri alandamise küsimuses ja lepingu lõpetamise küsimuses (tl 52-54, 68-70).

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

3) Kohus, hinnanud tsiviilasjas esitatud tõendeid kogumis leiab, et hagi tuleb täielikult rahuldada. 4) Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle, mille kohus loeb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks: • Hageja (üürnik) ja kostja (üürileandja) sõlmisid 19.09.2018 tähtajatu eluruumi üürilepingu. Lepingu punkti 4.1 kohaselt oli üüri suurus ühes kuus 700 eurot (tl 5-6). • Üürilepingu sõlmimisel tasus kostja lepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks tagatisraha ühe kuu üürisumma ulatuses 700 eurot (tl 5-6). • Alates 01.02.2020 suurenes üür kooskõlas üürilepingu punktiga 4.2.1 (tl 5-6) ning üüri suurus alates 01.02.2020 oli 716,10 eurot ühes kuus (tl 8). • 06.04.2020 saatis kostja hagejale e-posti teel kirja, kus seoses Covid-19 mõjust tingitud vähenenud sissetulekule palus kostja eriolukorra lõpuni üüri alandamist 50% (tl 9). • Hageja nõustus üüri alandama eriolukorra lõpuni 50%. Eriolukord Eesti Vabariigis kestis 12.03.2020 kuni 17.05.2020 (https://www.valitsus.ee/et/eriolukord-eestis kuni 17.05.2020). Hageja alandas kostja üürisummat kuni 31.05.2020 (tl 9). • Üür alates 01.04.2020 kuni eriolukorra lõpuni oli 358,05 (716,10-50%= 358,05) eurot kuus. Lisaks üürile kohustus kostja tasuma lepingus nimetatud kõrvalkulude eest (tl 9). • 19.06.2020 saatis kostja hagejale e-kirja, milles soovis maikuu üürisumma suurusega (50%) jätkamist (tl 10). • Hageja pakkus kostjale eriolukorrast väljumiseks/taastumiseks üüri 3 kuuks (juuni-august 2020) 75% esialgsest alates 01.02.2020 kehtinud üürisummast, so alates 01.06.2020 kuni 31.08.2020 kohustus kostja tasuma üüri ühes kuus 537,08 eurot. Lisaks üürile kohustus kostja tasuma kõrvalkulude eest (tl 10). • 30.10.2020 saatis kostja hagejale üürilepingu ülesütlemise avalduse, milles soovis lepingu lõpetada ülesütlemistähtaega järgimata seoses kostja sissetuleku vähenemisega koroonaviiruse leviku piirangute mõjust tulenevalt. Võttes arvesse kostja makseraskusi, nõustus hageja lepingu lõpetama ning kostja kohustus tasuma üüri ja kõrvalkulude eest kuni 31.10.2020 (tl 11). • Üürileping lõppes 31.10.2020 poolte kokkuleppel (pooled kinnitasid seda muu hulgas 13.12.2021 toimunud kohtuistungil, tl 76-81). 5) Pooled vaidlevad kokkuvõtlikult selle üle, kas esines vääramatu jõud kui rikkumise vabandatavus (VÕS § 103 lg 2 tähenduses) ning kas kostja viivise vähendamise taotlus nullini on põhjendatud (VÕS § 162 lg 1). 6) Hageja põhinõude õiguslikuks aluseks on VÕS § 271 ja § 292 lg 1. VÕS § 271 kohaselt üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). VÕS § 292 lg 1 alusel peab lisaks üüri maksmisele üürnik kandma muid üüritud asjaga seotud kulusid (edaspidi kõrvalkulud) üksnes juhul, kui selles on kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis kokku lepitud. Kõrvalkuludeks on tasu üürileandja või kolmanda isiku teenuste ja tegude eest, mis on seotud asja kasutamisega ja ei seondu lepingueseme parendamise või selle puuduse kõrvaldamisega. Kohus on pooltele muu hulgas tõendamiskoormist selgitanud 13.12.2021 toimunud kohtuistungil (tl 76-81). 7) Hageja palub kohtul kostjalt välja mõista põhinõudena 748,57 eurot, mis koosneb kostja poolt tasumata üürivõlast 431,65 eurot ja kõrvalkulude võlast 316,92 eurot. Kostjal jäi tasumata 2020 septembri üür osaliselt summas 415,55 eurot ja 2020 oktoobri üür täielikult summas 716,10 eurot (tl 22, 24-25). Samuti jäi kostjal tasumata 2020 septembri kõrvalkulud 158,26 eurot ning 2020 oktoobri kõrvalkulud 158,66 eurot. Seisuga 31.10.2020 oli kostja võlgnevus hageja ees 1448,57 eurot. Üürilepingu punkti 4.1 kohaselt oli üüri suurus ühes kuus 700 eurot (tl 5-7). Üürilepingu sõlmimisel tasus kostja lepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks tagatisraha ühe kuu üürisumma ulatuses 700 eurot. Kooskõlas üürilepingu punktiga 5.2 tasaarvestas hageja kostja võlgnevuse 700 euro suuruse tagatisrahaga. Alates 01.02.2020 suurenes üür kooskõlas üürilepingu punktiga 4.2.1 ning üüri suurus alates 01.02.2020 oli 716,10 eurot ühes kuus. Eriolukorra ajal ja eeriolukorrast väljumiseks/taastumiseks vähendas hageja üürisummat vastavalt 50% ja 75% (tl 9-11, 15-17). Alates 01.09.2020 taastus üür endises, alates 01.02.2020 kehtima hakanud suuruses, st üüri summa oli 716,10 eurot kuus ning tasuda tuli ka kõrvalkulude eest (tl 57-59). VÕS § 292 lg 1 alusel peab lisaks üüri maksmisele üürnik kandma muid üüritud asjaga seotud kulusid (edaspidi kõrvalkulud) üksnes juhul, kui selles on kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kokku lepitud. Kõrvalkuludeks on tasu üürileandja või kolmanda isiku teenuste ja tegude eest, mis on seotud asja kasutamisega ja ei seondu lepingueseme parendamise või selle puuduse kõrvaldamisega. Kostja kohustus tasuda kõrvalkulude eest tuleneb pooltevahelisest lepingust. Üürilepingu 4. peatüki kohaselt leppisid pooled kokku muu hulgas ka kõrvalkulude maksmise korras (tl 5-7). 8) Kostja nõustub, et hageja nõude arvutuskäik on arusaadav ja õige (vt 13.12.2021 kohtuistungi protokolli, tl 76-81). Kostja on tuginenud vääramatu jõu esinemisele kui rikkumise vabandatavuse alusele. 9) VÕS § 103 lg 1 alusel vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. VÕS § 103 lg 2 kohaselt on vääramatu jõud asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Vääramatu jõu esinemisel ei vastuta võlgnik oma rikkumise eest, kuid vääramatu jõud ei ole lepingu lõpetamise aluseks. Seejuures vääramatu jõud ei ole üldiselt kõigile kehtiv olukord, vaid selle esinemist tuleb iga lepingulise suhte korral eraldi tuvastada. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud rikkumise vabandatavust ehk vääramatu jõu esinemist käesolevas menetluses. Ainuüksi COVID-19 viiruse levikut riigis ei saa pidada selliseks laiaulatuslikuks vääramatuks jõuks, millest saaks järeldada, et kostjal oli seaduslik alus jätta enda kohustused üürileandja eest täitmata, jättes tasumata 2020 septembri ja oktoobri üüri- ja kõrvalkulud. Kostja üürnikuna on 06.04.2020 taotlenud hagejalt kui üürileandjalt üüri vähendamist 50% kuni eriolukorra lõpuni (tl 9), millega hageja nõustus 07.04.2020 ekirjas (tl 9). 19.06.2020 taotles kostja hagejalt üürisumma jätkamist mai 2020 tasemega (tl 10). Hageja sellega ei nõustunud, kuid hageja teatas kostjale 19.06.2020 e-kirjaga, et üüri vähendati poole võrra vaid eriolukorra ajaks. Hageja nõustus 19.06.2020 üürisummaga 75% esialgsest üüri tasemest kolmeks kuuks ehk hageja vähendas kolmeks kuuks üürisummat 25% (tl 10). Kostja on ka ise tunnistanud enda e-kirjades võlga hageja ees ning andnud korduvalt lubadusi võlgnevus tasuda (tl 15, 17). Näiteks on 06.11.2020 e-kirjas kostja kirjutanud hagejale, et katsub võla lähiajal likvideerida (tl 15). 19.11.2020 e-kirjas

on kostja kirjutanud hagejale, et koroona tõttu oli üür vähendatud summale 537 eurot; võlgnevuse saaks ta likvideerida mõne kuu jooksul; kohtumenetluse võtab seevastu aega aasta ja enam (tl 17). Seega võla tekkimise ajal, so 2020 novembris tunnistas kostja enda võlgnevust hageja ees ning ei tuginenud VÕS § 103 lg 2 alusel vääramatu jõu esinemisele, nimetatud rikkumise vabandatavusele on kostja tuginenud kohtumenetluses (23.08.2021 ja 27.10.2021 menetlusdokumentides, tl 52-54, 68-70). 13.12.2021 toimunud kohtuistungil selgitas kostja, et 2020 septembris ja oktoobris oli tema sissetulek vähenenud seoses COVID-19 viiruse levikuga. Kohus selgitas kostjale tõendamiskoormist TsMS § 230 lg 1 kohaselt (tl 76-81). Kohtu hinnangul ei ole kostja mingil viisil tõendanud, et COVID-19 viiruse leviku tõttu Eestis tekkis temal VÕS § 103 lg 2 sätetatud rikkumise vabandatavus. Kohus peab vajalikuks märkida, et kostja tegutseb vandeadvokaadi abina (Advokaadibüroos LMP Tallinna kontoris), kelle kutsestandardist tulenevad nõuded näevad muu hulgas ette professionaalseid õigusalaseid teadmisi. Seetõttu on kostjale kui tsiviilasjadega tegelevale lepingulisele esindajale teada TsMS § 230 lg 1 jms ettenähtud normid, mille kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud VÕS § 103 sätestatud vääramatu jõu esinemist ehk rikkumise vabandatavust. 10) Kostja leiab, et hageja on käitunud vastuolus hea usu põhimõttega (tl 68-70). VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Sama paragrahvi lõike 2 alusel võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Poolte vahel on lepinguline suhe. Lepinguvabadus on põhiseadusega tagatud põhimõte, mis tähendab seda, et kõik isikud on vabad otsustama, kas ja kellega leping sõlmida ning millise sisuga leping sõlmida. Lepinguvabaduse põhimõte tuleneb põhiseadusega (PS) tagatud õigusest vabale eneseteostusele (PS § 19), ettevõtlusvabadusest (PS § 31) ja õigusest omandile (PS § 32). Lepinguvabadust võib piirata vaid seaduse alusel (PS § 13). Seega annab lepingu sõlmimise vabadus igaühele võimaluse otsustada, kas sõlmida leping või mitte, samuti kellega ja mis tingimustel leping sõlmida. Lepingupooltel on vabadus kindlaks määrata, millise sisuga lepingu nad sõlmivad. Üürilepingu sõlmimine 19.09.2018 selles toodud sätetega oli nii hageja kui kostja ühiseks tegelikuks tahteks (tl 5-7). Kohus leiab, et esitatud tõenditega on tõendatud, et hageja on käitunud heas usus VÕS § 6 lg 1 kohaselt. Kostja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, mis kinnitaksid, et hageja käitumine üüri- ja kõrvalkulude nõude esitamisel 2020 septembri ja oktoobri kuu eest oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Esitatud tõenditest nähtub muu hulgas, et hageja on olnud vastutulelik ning Eesti Vabariigis kehtinud eriolukorra tõttu vähendas kostja taotlusel tema üürisummat 50% ning peale eriolukorra lõppu veel kolmeks kuuks 25% (tl 9-11, 15-17). 11) Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi täielikult ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 748,57 eurot, mis koosneb kostja poolt tasumata üürivõlast 431,65 eurot ja kõrvalkulude võlast 316,92 eurot. 6) Lisaks põhinõudele soovib hageja viivise väljamõistmist. Viivisenõude õiguslik alus on VÕS § 101 lg 1 p 6, mille kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Lisaks põhinõudele soovib hageja viivise väljamõistmist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Üürilepingu p 4.6 kohaselt nõuab hageja kostjalt viivist 0,05% viivitatud summalt päevas (tl 5-7). Riigikohtu praktikast

tulenevalt ei ole põhjendatud viivisnõude välja mõistmine suuremas ulatuses kui põhinõue (Riigikohtu 12.12.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p 18, 19). Hagi esitamise ajaks (09.03.2021) on sissenõutavaks muutunud viivis 51,80 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista ka lisanduv viivis. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. 12) Kostja on taotlenud viivise vähendamist nullini (tl 52-54). VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule (kohus on seda pooltele selgitanud 13.12.2021 kohtuistungil, tl 76-81). VÕS § 162 lg 1 alusel, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Viivise vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Seejuures tuleb VÕS § 162 lg 1 alusel arvestada eelkõige kostja kohustuse täitmise, hageja õigustatud huvi ja mõlema poole majandusliku seisundiga. Pooled on üürilepingu punktis 4.6 kokku leppinud viivise määras ja tasumise kohustuses (tl 5 pöördel). Kostja on olnud üheks lepingu pooleks ning vastava lepingu hagejaga sõlminud. Kohus on kostjale selgitanud, et kostja peab kohtu ette tooma VÕS § 162 lg 1 nimetatud asjaolud, mis annaks alust viivisenõude vähendamiseks (tl 76-81). Kohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud ja põhjendanud, miks kohus peaks viivisenõuet vähendama nullini ning millistel ajaoludel on see ebamõistlikult suur. 13) Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 09.03.2021 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 51,80 eurot ja viivis alates 10.03.2021 (summalt 748,57 eurot) määras 0,05 % päevas kuni põhinõude täitmiseni kostja poolt, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude (748,57 euro) ulatuses. 14) Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi täielikult ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 748,57 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 51,80 eurot ja lisanduva viivise. 15) Käesolevas kohtuotsuse käsitlemata menetlusosaliste seisukohad (sh kostja viited VÕS § 97 normile) jätab kohus TsMS § 238 lg 5 alusel arvestamata, kuna nendel ei ole käesoleva asja lahendamise seisukohalt, lähtudes poolte vahel vaidluse all olevatest asjaoludest tähtsust. 16) Hagi hind käesolevas asjas on TsMS § 124 lg 1, § 133 lg 1 kohaselt 963,98 eurot. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine 17) TsMS § 138 lg kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 p 2 järgi on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist (TsMS § 174 lg 2). 18) Kohus rahuldab hagi ja jätab menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

19) Hageja on palunud mõista kostjalt välja menetluskulud 175 eurot, mis koosnevad maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel ja hagi esitamisel tasutud riigilõivudest. Kohtu hinnangul on nimetatud menetluskulud põhjendatud. Tuginedes ülaltoodule leiab kohus, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista menetluskulud 175 eurot (tl 26-29). 20) TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. 21) Kostjal menetluskulud puuduvad.

/allkirjastatud digitaalselt/

Reena Nieländer Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.