Investeeringute Hoolduse OÜ hagi X vastu võla ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 25. veebruari 2022. a kohtuotsus
Kaebuse esitaja ja liik
X 1. aprilli 2022. a apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
936 eurot 98 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Investeeringute Hoolduse OÜ (registrikood 10345027), lepinguline esindaja Marina Stein-Leier Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 25. veebruari 2022. a kohtuotsus muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud X kanda. Investeeringute Hoolduse OÜ-l puuduvad apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud kindlaksmääratavad kulud. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse
2-21-100179 esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Investeeringute Hoolduse OÜ (hageja) esitas hagi X (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja üürivõlgnevuse 431.65 eurot, kõrvalkulude võla 316.92 eurot ning tasumata üüri- ja kõrvalkulude summalt seisuga 9. märts 2021. a sissenõutavaks muutunud viivise ja alates 10. märtsist 2021. a viivise kuni kohustuse täitmiseni viivisemääraga 0.05% päevas.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 19. septembril 2018. a tähtajatu eluruumi üürilepingu. Lepingu punkti 4.1 kohaselt oli üüri suurus ühes kuus 700 eurot. Üürilepingu sõlmimisel tasus kostja lepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks tagatisraha ühe kuu üürisumma ulatuses 700 eurot. Kooskõlas lepingu punktiga 5.2 oli hagejal õigus kostja poolt tähtajaks tasumata nõuete tekkimisel, mille täitmisega on kostja vähemalt 15 päeva hilinenud, tasaarvestada tagatisrahaga.
3.Alates 1. veebruarist 2020. a suurenes üür kooskõlas üürilepingu punktiga 4.2.1 716.10 euroni ühes kuus. 6. aprillil 2020. a saatis kostja hagejale e-posti teel kirja, milles palus seoses Covid-19 mõjust tingitud vähenenud sissetulekuga üüri alandamist eriolukorra lõpuni 50%. Hageja nõustus, seega üür alates 1. aprillist 2020. a kuni eriolukorra lõpuni oli 358.05 eurot kuus. Lisaks üürile kohustus kostja tasuma lepingus nimetatud kõrvalkulude eest. Eriolukord Eesti Vabariigis kestis 12. märtsist 2020. a kuni 17. maini 2020. a. Hageja alandas üüri kuni 31. maini 2020. a. 19. juunil 2020. a saatis kostja hagejale e-kirja, milles soovis maikuu üürisumma suurusega (50%) jätkamist. Hageja pakkus kostjale eriolukorrast väljumiseks/taastumiseks üür 3 kuuks (juuni-august 2020. a) 75% esialgsest alates 1. veebruarist 2020. a kehtinud üürisummast, st, 537.08 eurot. Lisaks üürile kohustus kostja tasuma kõrvalkulude eest. Alates
1.septembrist 2020. a kohustus kostja tasuma üüri summas 716.10 eurot kuus ja kõrvalkulude eest.
4.30. oktoobril 2020. a saatis kostja hagejale üürilepingu ülesütlemise avalduse, milles soovis lepingu lõpetada ülesütlemistähtaega järgimata seoses kostja sissetuleku vähenemisega koroonaviiruse leviku piirangute mõjust tulenevalt. Võttes arvesse kostja makseraskusi, nõustus hageja lepingu lõpetama ning kostja kohustus tasuma üüri ja kõrvalkulude eest kuni 31. oktoobrini 2020. a.
5.Kostja jättis tasumata osaliselt septembrikuu üüri, septembrikuu kõrvalkulud ning oktoobrikuu üüri ja kõrvalkulud. 31. oktoobri 2020. a seisuga oli kostja võlg 1448.57 eurot. Pärast hageja võla tagatisrahaga tasaarvestamist moodustab kostja üürivõlg hagi esitamise seisuga 431.65 eurot, kõrvalkulude võlg 316.92 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivis 51.80 eurot. Kostja vastuväited
6.Kostja vaidles hagile täies ulatuses vastu ning palus jätta kohtul hagi rahuldamata või alternatiivselt vähendada hageja viivisenõuet nullini.
2-21-100179
7.Kuivõrd poolte vahel oli vääramatu jõu esinemise osas üksmeel, on seega kostja rikkumine vabandatav. Vääramatu jõu asjaoludest tulenevalt nõustus hageja vähendama üüri aprilli ja mai kuu eest 50% ning juuni ja augusti eest 25%. Kuigi vääramatu jõu asjaolud kestsid edasi, siis septembri ja oktoobri kuu eest nõudis hageja hagiavalduses üüri tasumist 100% ulatuses. Vastavalt Eesti kohtupraktikale ja vääramatu jõu asjaolude tunnustamisele hageja poolt ning hagejaga kokkulepitule, uskus kostja, et rikkumine on vabandatav. Sellest johtuvalt ning tuginedes VÕS § 113 lg-le 8 ja §-le 162 palus kostja kohtul vähendada hageja viivisenõuet null euroni. Hageja enda poolt esitatud dokumentidega on tõendatud, et 2. novembril 2020. a korteri üleandmisel kokkulepitu sai kostja poolt täidetud ning et kõikide uute etteheidetega hakkas hageja kostja poole pöörduma pärast seda. Seega ei ole hageja käitunud heas usus, vaid kostja tagatisraha kinnihoidmise ja survestamisega on käitunud pahausklikult. Seega isegi kui muul juhul võiks hagejal olla õigus kostjale nõuet esitada, siis hea usu põhimõtte rikkumisest johtuvalt ei saa sellist seadusest või lepingust tulenevat tingimust kohaldada. Clausula doktriini põhimõtted on leidnud kajastus VÕS §-is 97, millest on pooled üüri alandamisel ja lepingu lõpetamisel sisuliselt ka lähtunud. Maakohtu otsus
8.Harju Maakohus rahuldas 25. veebruari 2022. a otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 748.57 eurot (üürivõlg 431.65 eurot, kõrvalkulude võlg 316.92 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 51.80 eurot), viivise alates 10. märtsist 2021. a määras 0.05 % päevas kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude 748.57 euro ulatuses. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 175 eurot.
9.Maakohus tuvastas, et poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asjaolude osas: - Hageja ja kostja sõlmisid 19. septembril 2018. a tähtajatu eluruumi üürilepingu. Lepingu punkti 4.1 kohaselt oli üüri suurus ühes kuus 700 eurot. - Üürilepingu sõlmimisel tasus kostja lepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks tagatisraha ühe kuu üürisumma ulatuses 700 eurot. - Alates 1. veebruarist 2020. a suurenes üür kooskõlas üürilepingu punktiga 4.2.1 ning üüri suurus alates 1. veebruarist 2020. a oli 716.10 eurot ühes kuus. - 6. aprillil 2020. a saatis kostja hagejale e-posti teel kirja, kus seoses Covid-19 mõjust tingitud vähenenud sissetulekuga palus kostja eriolukorra lõpuni üüri alandamist 50%. - Hageja nõustus üüri alandama eriolukorra lõpuni 50%. Eriolukord Eesti Vabariigis kestis 12. märtsist kuni 17. maini 2020. a. Hageja alandas kostja üürisummat kuni 31. maini 2020. a. - Üür alates 1. aprillist 2020. a kuni eriolukorra lõpuni oli 358.05 eurot kuus. Lisaks üürile kohustus kostja tasuma lepingus nimetatud kõrvalkulude eest. - 19. juunil 2020. a saatis kostja hagejale e-kirja, milles soovis maikuu üürisumma suurusega jätkamist. - Hageja pakkus kostjale eriolukorrast väljumiseks/taastumiseks üüri 3 kuuks (juuni– august 2020. a) 75% esialgsest alates 1. veebruarist 2020. a kehtinud üürisummast, s.o alates 1. juunist 2020. a kuni 31. augustini 2020. a kohustus kostja tasuma üüri ühes kuus 537.08 eurot. Lisaks üürile kohustus kostja tasuma kõrvalkulude eest. - 30. oktoobril 2020. a saatis kostja hagejale üürilepingu ülesütlemise avalduse, milles soovis lepingu lõpetada ülesütlemistähtaega järgimata seoses kostja sissetuleku vähenemisega koroonaviiruse leviku piirangute mõjust tulenevalt. Võttes arvesse kostja
2-21-100179
-
makseraskusi, nõustus hageja lepingu lõpetama ning kostja kohustus tasuma üüri ja kõrvalkulude eest kuni 31. oktoobrini 2020. a. Üürileping lõppes 31. oktoobril 2020. a poolte kokkuleppel.
10.Maakohus tõi välja, et pooled vaidlevad kokkuvõtlikult selle üle, kas esines vääramatu jõud kui rikkumise vabandatavus ning kas kostja viivise vähendamise taotlus nullini on põhjendatud.
11.Maakohus leidis, et kostja ei ole tõendanud rikkumise vabandatavust ehk vääramatu jõu esinemist, sest ainuüksi COVID-19 viiruse levikut riigis ei saa pidada selliseks laiaulatuslikuks vääramatuks jõuks, millest saaks järeldada, et kostjal oli seaduslik alus jätta enda kohustused üürileandja ees täitmata, jättes tasumata 2020. a septembri ja oktoobri üüri- ja kõrvalkulud. Kostja on ka ise tunnistanud enda e-kirjades võlga hageja ees ning andnud korduvalt lubadusi see tasuda tuginemata seejuures VÕS § 103 lg 2 alusel vääramatu jõu esinemisele. 13. detsembril 2021. a toimunud kohtuistungil selgitas kostja, et 2020. a septembris ja oktoobris oli tema sissetulek vähenenud seoses COVID-19 viiruse levikuga, kuid maakohus leidis, et kostja ei ole enda väidet tõendanud. Tsiviilasjas esitatud tõenditega on tõendatud, et hageja on käitunud heas usus VÕS § 6 lg 1 kohaselt: hageja on olnud vastutulelik ning Eesti Vabariigis kehtinud eriolukorra tõttu vähendas kostja taotlusel tema üürisummat 50% ning peale eriolukorra lõppu veel kolmeks kuuks 25%. Kostja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, mis kinnitaksid, et hageja käitumine üüri- ja kõrvalkulude nõude esitamisel 2020. a septembri ja oktoobri kuu eest oleks vastuolus hea usu põhimõttega.
12.Maakohtu hinnangul puudus alus vähendada viivise taotlust nullini, sest kostja ei ole VÕS § 162 lg 1 aluseks olvaid asjaolusid kohtu ette toonud ega põhjendanud, miks kohus peaks viivisenõuet vähendama nullini ning millistel ajaoludel on see ebamõistlikult suur. Eelnevast tulenevalt rahuldas kohus hageja põhi- ja viivisenõude.
13.Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskuludena maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel ja hagi esitamisel tasutud riigilõivu 175 eurot. Apellatsioonkaebus
14.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ning jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt vähendada hageja viivise nõuet nullini.
15.Kostja heitis maakohtule ette, et kohus on jätnud asjas hindamata ja arvestamata poolte tahteavaldused ja nõustumused, et üürileping kuulub lõpetamisele vääramatu jõu tõttu. Maakohus on tõendeid analüüsides andnud nendele teistsuguse sisu, kui poolte tahteavaldusest tuleneb. Maakohus ei ole tõendite hindamisel arvestanud ka poolte vahel väljakujunenud varasema praktikaga. Hageja on varasemalt tunnistanud koroonaviiruse epideemiat kui vääramatu jõu asjaolu ning on sellest johtuvalt nõustunud ajutiselt üüri alandama. Varasemat hageja käitumist arvestades ning ka üürilepingu ülesütlemise avalduses esitatud vääramatu jõu asjaolu jaatamisest sai kostja vaid järeldada, et hageja ei vaidle vastu vääramatu jõu esinemisele. Maakohus on küll tunnistanud pandeemia olemasolu, sellest tulenevaid piiranguid ning kehtestatud eriolukorda, kuid ei ole põhjendanud, miks üürivõla küsimuses need kohtu kinnitused kohaldamisele ei kuulu, ning miks selles küsimuses oleksid vastavad asjaolud pidanud olema kostja kontrolli all.
2-21-100179
16.Kostja tõi välja, et oli maakohtu menetluses esile toonud asjaolud, millest nähtus hageja hea usu põhimõttega vastuolus olev käitumine, kuid kohus ei hinnanud neid ega põhjendanud hindamata jätmist. Kostja märkis, et hageja hea usu põhimõttega vastuolus olev käitumine seisneb selles, et hageja käsitlus vääramatust jõust on olnud eksitav ja ebajärjepidev; pärast lepingu lõpetamist oli pooltevaheliste erimeelsuste kokkuleppel lõpetamine takistatud seetõttu, et hageja soovis kasutada juhust ning survestada kostjat remonttööde eest tasuma; alles kohtuistungil teatas hageja, et loobub sellest nõudest; kohtueelsete läbirääkimiste käigus üritas hageja survestamise ja eksitamise läbi oma eesmärke jõustada.
17.Maakohus ei ole hinnanud asjaolusid, mis annaksid alust viivisenõude vähendamiseks. Kostja tõi välja, et maksmata jätmisel tugines ta pooltevahelisele varasemale praktikale; hageja venitas kohtueelseid läbirääkimisi survestades kostjat tasuma korteri remondi ees; hageja käitus halvas usus; kostja on hagejale 2018. a oktoobrist kuni 2020. a oktoobrini tasunud ligi 20 000 eurot; poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja nõustus üüri ajutiselt vähendama epideemiast tingitud kostja majandusraskuste tõttu ning samal põhjusel nõustus ka üürilepingu lõpetamisega; hageja ainuosanik on üks Eesti rikkamaid inimesi.
18.Kuivõrd maakohus on hagi põhjendamatult rahuldanud, on maakohus vääralt jätnud ka menetluskulud kostja kanda.
19.17. juuli 2023. a seisukohas tõi kostja välja, et viivis tuleb vähendada nullini ka seetõttu, et menetlus kestis ringkonnakohtus tavatult pikalt, millega kostja ei osanud arvestada. Hageja seisukoht
20.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda.
21.Hageja arvates ei ole kostja esitanud ühtegi väidet apellatsioonkaebuses, mis annaks aluse esimese astme kohtuotsuse tühistamiseks. Üürileping lõpetati poolte kokkuleppel kooskõlas VÕS § 313 lg-ga 1 ja 196 lg-ga 1. Hageja nõustus lepingu koheselt lõpetama seetõttu, et võlg kasvas ning üürile antud eluruum on nõutud üürikinnisvara, mitte aga ei tunnistanud apellatsioonkaebuse 2.3.4 ja teistes punktides nimetatud vääramatu jõu esinemist. Kohtuistungil kinnitas kostja, et lepingu lõpetamise osas vaidlusi ei ole. Samuti kinnitas apellant vastustaja nõuet talle esitatud, kuid tasumata arvetelt.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
22.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, sest apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses. Maakohus ei ole eksinud menetlusõiguse normide vastu ja on kohaldanud materiaalõiguse norme õigesti, mistõttu nõustub ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 järgi maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. Eelnevast tulenevalt vastab kolleegium kostja apellatsioonkaebuse väidetele üksnes järgmist.
23.Vaidluse all ei ole asjaolu, et poolte vahel oli 19. septembril 2018. a sõlmitud tähtajatu üürileping, mis lõppes poolte kokkuleppel 31. oktoobril 2020. a. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses jätkuvalt eelkõige selle üle, kas kostja rikkumine, s.o üüri ja
2-21-100179 kõrvalkulude osaline tasumata jätmine on vabandatav vääramatu jõu tõttu ning kas kostja taotlus viivise vähendamiseks nullini on põhjendatud.
24.Apellatsioonkaebuse kohaselt leiab kostja jätkuvalt, et COVID-19 viiruse levikust tingitud kostja sissetuleku vähenemine on vääramatuks jõuks, mille tõttu on üüri ja kõrvalkulude eest tasumata jätmine vabandatav. Ringkonnakohtu hinnangul lähtus maakohus käesoleval juhul õigesti eeldusest, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav (VÕS § 103 lg 1 II lause). See tähendab ka rahalise kohustuse puhul üldreeglit, et selle rikkumine pole vabandatav (vt nt RKTKo 12.06.2006, 3-2-1-50-06, p 15). Ringkonnakohus selgitab, et vääramatu jõud ei ole üldiselt kõigile kehtiv olukord, vaid seda tuleb iga lepingulise või lepinguvälise suhte korral eraldi tuvastada. Vääramatu jõuga võib olla tegemist juhul, kui eriolukorrast tingitud meetmed ei võimalda isikul oma kohustusi täita. Praegusel juhul võiks see kõne alla tulla olukorras, kus makset ei olnud võimalik reaalselt sooritada. Kostja ei ole sellisele väitele aga tuginenud. Nagu maakohus märkis, siis ei ole kostja tõendanud, et COVID-19 viiruse leviku tõttu Eestis tekkis kostjal VÕS § 103 lg 2 sätetatud rikkumise vabandatavus, mh ei ole kostja tõendanud, et tema sissetulek vähenes. Seega ei saanud kostja praegusel juhul vabaneda üüri ja kõrvalkulude tasumisest tuginedes vääramatule jõule.
25.Kostja heitis maakohtule ette, et kohus on jätnud asjas hindamata ja arvestamata poolte tahteavaldused ja nõustumused, et üürileping kuulub lõpetamisele vääramatu jõu tõttu. Kolleegium juhib tähelepanu, et üürilepingu ülesütlemise avalduses on kostja tuginenud VÕS § 196 lg-le 1 ning VÕS § 313 lg-le 1 ja 3 (tl 11), mille kohaselt võib tähtajalise üürilepingu ilma etteteatamistähtaega järgimata mõjuval põhjusel üles öelda. VÕS § 196 lg 1 ning VÕS § 313 lg-ga 1 ja 3 järgi üürilepingu ülesütlemine ei muuda lepingut kehtetuks ega mõju tagasiulatavalt. Seega vaatamata asjaolule, et kostja põhjendas üürilepingu ülesütlemist COVID-19 viiruse leviku tõttu kostja sissetuleku vähenemisega, millega põhjendas varasemalt ka üüri alandamist, ei andnud üürilepingu ülesütlemine kostjale alust keelduda üüri ja kõrvalkulude tasumisest aja eest, mil kostja sai üürieset kasutada, vaid võimaldas üürnikul vabaneda edasistest kulude kandmisest. Mis puudutab pooltel välja kujunenud praktikat, siis tõenditest nähtub, et hageja oli nõus alandama üüri 50% ulatuses eriolukorra lõpuni (tl 9) ning pärast eriolukorra lõppu veel kolmeks kuuks, st juunist augustini 2020. a, 25% (tl 10). Seejuures ilmneb nimetatud tõenditest, et poolte praktika kohaselt tegi põhistatud ettepaneku üüri alandamiseks mõlemal korral kostja ning hageja nõustus sellega. Seega erinevalt kostja arusaamast ei ole poolte väljakujunenud praktikaga kooskõlas see, et kostja, tegemata hagejale põhistatud ettepanekut üüri alandamise/alandatud üüri edaspidise kehtivuse osas, sai eeldada, et hageja on kostjaga samal meelel COVID-19 viiruse levikust tingitud asjaolude ja vääramatu jõu kohta, mis annaksid alust üüri vähendada ja/või jätta tasumata osaliselt ka septembri ja oktoobri 2020. a üüri ning kõrvalkulud. Seetõttu ei ole hagejale ka etteheidetav vastuoluline käitumine vääramatu jõu esinemise tunnistamise kohta.
26.Kostja tõi välja, et oli maakohtu menetluses esile toonud asjaolud, millest nähtus hageja hea usu põhimõttega vastuolus olev käitumine, kuid kohus ei hinnanud neid ega põhjendanud hindamata jätmist. Maakohtu otsusest (vt punkt 10) nähtub, et maakohus ei pidanud hageja käitumist hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ning leidis, et hageja on olnud vastutulelik vähendades eriolukorra tõttu ning selle järel teatud perioodidel üürisummat. Nagu käesoleva otsuse põhjendustest (vt punkt 25) nähtub, et leia ringkonnakohus, et hagejale oleks etteheidetav ebajärjepidev ja eksitav käitumine seoses vääramatu jõu käsitlusega. Kostja väited korteri üleandmise ja remonttööde eest kahju hüvitamise kohta ei ole käesoleval juhul hagi esemeks, mistõttu ei ole asjakohased. Eelnevast tulenevalt nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega,
2-21-100179 et kostja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, mis kinnitaksid, et hageja käitumine üüri- ja kõrvalkulude nõude esitamisel 2020. a septembri ja oktoobri eest oleks vastuolus hea usu põhimõttega.
27.Lisaks heitis kostja apellatsioonkaebuses maakohtule ette, et maakohus ei ole hinnanud asjaolusid, mis annaksid alust viivisenõude vähendamiseks. Viivise vähendamine VÕS § 113 lg 8 ja VÕS § 162 lg 1 kohaselt on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub vaid juhul, kui alama astme kohus on enda diskretsioonipiire ületanud. Maakohus leidis, et kostja ei ole tõendanud ja põhjendanud, miks kohus peaks viivisenõuet vähendama nullini ning millistel ajaoludel on see ebamõistlikult suur. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega. Arvestades ringkonnakohtu käesolevas otsuses olevaid seisukohti (vt punkt 25), ei ole kolleegiumi hinnangul alust arvata, et hageja on käitunud halvas usus või vastuolus poolte varasema praktikaga vääramatu jõu esinemise osas. Väide kohtueelsete läbirääkimiste venitamise kohta selleks, et survestada kostjat nõustuma alusetu korteri remondi nõudega, ei oma käesoleval juhul tähtsust, sest hageja haginõue on suunatud üüritasu ja kõrvalkulude võla tasumisele, mida hageja nõudis juba ka läbirääkimiste käigus. Seega vaatamata kohtueelsete läbirääkimiste käigus aset leidnud vaidlusele remondikulude hüvitamise osas, oli kostjal võimalik tasuda hagejale üür ja kõrvalkulud ka läbirääkimiste käigus. Kostja väited selle kohta, kui palju ta hagejale on üüriperioodil tasunud ja milline on hageja ainuosaniku majanduslik seis, ei ole viivise vähendamise otsustamisel asjakohased. Ainuüksi kohtumenetluse kestus ei anna alust viivise vähendamiseks.
28.Maakohus on otsuses kostja esitatud väiteid terviklikult analüüsinud, hinnanud kõiki asjas esitatud tõendeid ja neist tehtud järeldusi otsuses motiveerinud. Kohtu järeldusteni jõudmine on olnud loogiline ning otsusest piisavalt selgelt jälgitav. See, et maakohus jõudis teistsugusele järeldusele, kui kostja arvates tõenditest järeldub, ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
29.Kuivõrd kolleegiumi arvates on maakohus hagi õigesti rahuldanud, on ka menetluskulude jaotus kooskõlas TsMS § 162 lg-1, mistõttu puudub alus menetluskulude jaotuse muutmiseks.
30.Eelnevat arvestades ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsust muuta, mistõttu jätab kolleegium apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud
31.Kuna kolleegium jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 järgi kostja kanda.
32.Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja andis 14. juuli 2023. a seisukohas teada, et tal puuduvad apellatsioonimenetluses menetluskulud, seega ei määra ringkonnakohus menetluskulusid kindlaks.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.