Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
23. veebruar 2022, Tartu
Tsiviilasja number
2-19-12436
Tsiviilasi
R.V. hagi Valli Murde vastu kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
51 784,50 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 25. mai 2021 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
R.V. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
25. jaanuar 2021
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): R.V. (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Silver Reinsaar Vastustaja (kostja): Valli Murde (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Tambet Laasik Kolmas isik kostja poolel: ERGO Insurance (registrikood 10017013), esindaja Vaho Vahkal
RESOLUTSIOON
SE
1.Jätta Tartu Maakohtu 25. mai 2021 otsus muutmata ja R.V. apellatsioonkaebus rahuldamata. Muuta osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.
Välja mõista R.V.lt Valli Murde kasuks menetluskuluna 768 eurot ja viivis menetluskulult VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.
5.Välja mõista R.V.lt menetluskuluna 1100 eurot riigituludesse, mis tuleb tasuda riigituludesse 15 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Kohtuotsusele lisatakse makseinfo leht makserekvisiitidega. Riigituludesse tasumisega viivitamisel tuleb R.V.l tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulu täieliku tasumiseni. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.R.V. (hageja) esitas kohtule 12. juulil 2019 hagi V. Murde (kostja) vastu kahju hüvitamiseks. Hageja palub kostjalt välja mõista kahjuhüvitise 51 784,50 eurot. Kostja oli hagejale riigi õigusabi korras määratud esindaja tsiviilasjas nr 2-15-2894. Nimetatud tsiviilasjas esitas hageja kohtule hagiavalduse Eesti Vabariigi (Tartu Vangla kaudu) vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks. Tartu Maakohus jättis 13. aprilli 2017 otsusega hagi rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus keeldus 19. juuni 2017 määrusega hageja apellatsioonikaebuse menetlusse võtmisest ja tagastas selle põhjusel, et apellatsioonikaebus ei olnud esitatud tähtaegselt. 29. juuni 2017 määrusega jättis Tartu Ringkonnakohus rahuldamata ka hageja taotluse apellatsioonikaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks. Riigikohus hageja määruskaebuseid ei rahuldanud ja jättis Tartu Ringkonnakohtu 19. juuni 2017 ja 29. juuni 2017 määrused muutmata. Hageja leiab, et kostja hagejale riigi õigusabi osutanud advokaadina rikkus oma kohustusi, millega seoses tekkis hagejale kahju. Tsiviilasjas nr 2-15-2894 esitatud hagis nõudis hageja Eesti Vabariigilt mittevaralise kahju hüvitist kohtu õiglasel äranägemisel. Hagi aluseks oli asjaolu, et vanglas ei osutatud hagejale nõuetekohast tervishoiuteenust, jäeti hagejal diagnoosimata aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) ning raviti teda 30. augustist 2011 kuni 29. septembrini 2014 valede ravimitega anafranil ja orfiril, mis tekitasid hagejal agressiivsust ja rahutust ning mille tulemusel käitus hageja ettearvamatult ja vägivaldselt. Ravimite manustamise perioodil 19. jaanuar 2012 kuni 13. detsember 2012 algatati hageja suhtes mitu kriminaalasja seoses tema vägivaldse ja solvava käitumisega vanglaametnike suhtes. Valeravi põhjustas hageja tervise halvenemise ja hageja
agressiivsusperioodil kohaldati tema suhtes korduvalt täiendavaid julgeolekuabinõusid, mille tulemusena viibis hageja ca kaks aastat üksikvangistuses. Tartu Maakohus põhjendas 13. aprilli 2017 otsuses hageja kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmist sellega, et ei ole tõendatud, et hageja käitumine 2012. aastal oli põhjustatud raviveast ja hagejale ravimite Anafranil ja Orfiril manustamisest. Kohus tugines tsiviilasjas teostatud kohtupsühhiaatriaekspertiisi läbiviinud ekspertide arvamusele. Hageja leiab, et tsiviilasjas nr 2-15-2894 teostatud kohtupsühhiaatria ekspertiisi tegemisel ei võetud arvesse kõiki olulisi asjaolusid, ekspertiis oli ebatäielik ja ekspertide arvamus ebaõige. Hageja heidab kostjale ette, et ta ei kasutanud tema esindajana menetluslikke võimalusi ekspertide järelduste kummutamiseks, sh ei taotlenud ekspertide täiendavalt küsitlemist kohtus. Sealjuures hageja ise esitas kohtule mitmeid pöördumisi, kus pööras tähelepanu ekspertiisiakti puudustele ning esitas tõendeid, sh Ravimiameti vastused. Ravimiameti 23. jaanuari 2017 ja
26.jaanuari 2017 vastustest tulenevalt olnuks ekspertidel kohane võrrelda hageja agressiivsuse episoode ja ravimite manustamist. Eksperdid hageja agressiivsuse tõusu ja langust perioodil 2012-2014 ei käsitlenud. Kostja ei selgitanud hagejale Tartu Maakohtu 13. aprilli 2017 otsuse peale apellatsioonikaebuse esitamise tähtaega ega esitanud otsuse peale apellatsioonikaebust. Maakohtu otsus toimetati kostjale kui hageja esindajale e-toimiku infosüsteemis kätte 18. aprillil 2017. Kostja sellest hagejat ei teavitanud ega selgitanud, et sellest ajast alates hakkab apellatsioonitähtaeg kulgema. Alles apellatsiooni menetlusse võtmisest keeldumise määrusest sai hageja teada, et apellatsiooni esitamise tähtaeg hakkas kulgema juba 18. aprillil 2017, s.o alates kostjale kui esindajale kohtuotsuse kättetoimetamisest. Kohtud ei ole lõpetanud kostja poolt hagejale riigi õigusabi osutamist. Hageja teavitas alles 27. mail 2017 e- kirjaga kostjat, et tal on tsiviilasjas lepinguline esindaja. Hageja on seisukohal, et kostja poolt ekspertide arvamuse kummutamiseks ekspertide küsitlemise taotlemata jätmine ja täiendavate tõendite kogumata jätmine ning hagejale apellatsiooni tähtaja selgitamata jätmine on käsitletavad käsunduslepingu raske rikkumisena, millega seoses tekkis hagejal kahju. Hageja minetas võimaluse nõuda Eesti Vabariigilt ebakvaliteetse tervishoiuteenuse osutamisega põhjustatud kahju hüvitamist. Selle kahjuhüvitise kaotuses seisneb kahju, mille hüvitamist hageja käesolevas menetluses nüüd kostjalt nõuab. Hageja on seisukohal, et tema kasuks tsiviilasjas nr 2-15-2894 väljamõistetav mittevaralise kahju hüvitis oleks olnud vähemalt 51 784,50 eurot. Süüteomenetlusega põhjustatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt võetakse kahjuhüvitise mõõtmisel arvesse kahju hüvitamise nõude esitamise kuule eelnenud kvartali keskmist brutokuupalka. Puuduvad põhjendused, miks analoogia korras ei võiks kahjuhüvitise suuruse hindamisel võtta arvesse sama või sarnast arvutuskäiku. Keskmine päevamäär tuleb selle järgi 43,70 eurot. Korrutades selle päevade arvuga 1185, peaks mittevaralise kahju hüvitise suurus juba pelgalt pikenenud karistusaja eest olema 51 784,50 eurot. Hageja leiab, et mittevaralise kahju suuruse hindamisel omab suurendavat mõju ka asjaolu, et raviveast tingitud agressiivsuse ohjamiseks kohaldati hageja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid ning hageja viibis ca kaks aastat üksikvangistuses. Ravimi Anafranil üleannustamisega põhjustati hagejale lihaspingeid ja liigesevalusid, mis vajasid ravimitega sekkumist.
Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele täies ulatuses vastu.
Kostja leiab, et hagejale riigi õigusabi osutades ei rikkunud ta mistahes kohustusi ning isegi, kui oleks esinenud hageja väidetav rikkumine, siis ei saanud sellega seoses tekkida hagejale kahju, mida hageja kostjalt nõuab.
Hageja lähtub väärast eeldusest justkui oleks ekspertide küsitlemisega olnud võimalik ekspertarvamuse järeldused ümber lükata. Hageja ei ole ka esile toonud, milline küsimus või küsimused oleksid tema hinnangul sellise tulemuseni viinud. Hageja ei ole selgitanud, milliseid tõendeid oleks kostja pidanud veel koguma. Ravimiameti
23.jaanuari 2017 vastuse esitas hageja ise maakohtule ja kohus sai sellega otsuse tegemisel arvestada. Ravimiameti 26. jaanuari 2017 vastusele ei ole hageja tuginenud ka apellatsioonikaebuses, mille ta lepingulise esindaja vahendusel ringkonnakohtule esitas. Puudub mistahes alus arvata, et Ravimiameti 26. jaanuari 2017 vastus oleks muutnud maakohtu otsust. Ravimiametile ei olnud samast kirjast nähtuvalt teada ei hageja haiguslugu, terviseandmed, ravimite kasutamise ega ravi lõpetamise aeg. Need andmed olid olemas ekspertidel, kes seda vastavalt ka arvesse võtsid. VÕS § 621 lg 1 teise lause järgi, kui käsundisaaja peab käsundi täitma oma erialastele teadmistele või võimetele tuginedes, ei või käsundiandja anda üksikasjalikke juhiseid käsundi täitmise viisi ega tingimuste suhtes. Samast põhimõttest lähtub ka Advokatuuri eetikakoodeksi § 8 lg 2. Advokaadist esindaja ei ole seotud kliendi juhtnööridega, vaid ta võib ise valida menetlustaktika. Esindajale ei saa ette heita, et ta ei esitanud kohtule asjasse mittepuutuvat ebaolulist Ravimiameti kirja, mis ei oleks menetluse tulemust muutnud. Kostjal puudus apellatsioonkaebuse esitamise kohustus. Kostja esindusõigus hageja suhtes lõppes enne apellatsioonkaebuse esitamise tähtaega, mistõttu ta ei saanud rikkuda selle esitamise kohustust. Hageja teavitas kohut kostja esindusõiguse lõppemisest 28. veebruaril 2017 kirjaga ja veelkordselt 17. aprillil 2017 kohtule esitatud dokumendis. Hageja teatas 24. aprilli 2017 kirjas kohtule, et ta soovib kaebuse ise esitada ning kordas, et talle määratud esindaja ei ole pädev teda esindama. Seetõttu lõppes kostja esindusõigus ka menetlusõiguslikus mõttes
28.veebruaril 2017 ning hageja edasine käitumine menetluses kinnitas, et see oli tema
28.veebruari 2017 avalduse mõte ja eesmärk. Hageja sai maakohtu otsuse kätte enne apellatsioonikaebuse esitamise tähtaja möödumist. Ta sõlmis kliendilepingu teise advokaadiga, kes tema nimel ka ringkonnakohtule apellatsioonikaebuse esitas. Kui oleks tuvastatav kostja rikkumine, siis ei saanud hagejal sellega seoses tekkida kahju, mille hüvitamist ta hagis nõuab. Tartu Maakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-15-2894 oli õige ning selle vaidlustamine oli perspektiivitu. Hageja on pannud vägivallasüütegusid toime vähemalt alates aastast 1998 ning tõenditest nähtub hageja varasem agressiivsus enne perioodi 2012-2014. Hageja varasema nõude peamine eeldus on ekslik. Isegi kui hageja agressiivsus oleks olnud tingitud ravimitest, ei oleks tegemist raviveaga vaid ravimi kõrvaltoimega. Ravimi kõrvaltoime avaldumine ei anna alust mistahes kahju hüvitamise nõudele. VÕS § 770 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise nõude eelduseks diagnoosi- või raviviga ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumine. Ravimi kõrvaltoime ei ole samastatav raviveaga. Hageja eksib ka põhjusliku seose hindamisel. Hageja kahju hüvitamise nõue ravivea korral oleks saanud seisneda vaid mittevaralise kahju hüvitises kõrgenenud agressiivsusega kaasnenud ebamugavuse eest. Kui hageja pani toime konkreetseid vägivallategusid, mille eest ta sai karistada, siis need karistused ja nende tagajärjed hageja jaoks ei ole põhjustatud raviveast ega agressiivsusest vaid hagejast endast. Puudub mistahes alus arvata, et ekspertide arvamus oleks olnud vale või et sellele tuginevat maakohtu otsust oleks olnud võimalik tühistada apellatsioonkaebuse õigeaegse esitamisega. Kui kostja oleks kohustust rikkunud, ei oleks see saanud kaasa tuua hageja poolt väidetud kahju.
Kolmas isik ERGO Insurance SE nõustus kostja seisukohtade ja vastuväidetega.
MAAKOHTU OTSUS
4.Maakohus jättis hagi rahuldamata. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kostja oli hagejale tsiviilasjas nr 2-15-2894 riigi õigusabi korras esindajaks määratud advokaat. Hageja leiab, et kostja rikkus temale riigi õigusabi osutamisel kohustusi, millega seoses tekkis hagejal kahju 51 784,50 eurot, mille hüvitamist hageja kostjalt nõuab. Kostja kui hagejale õigusabiteenust osutanud advokaadi rikkumine sai seisneda selles, et ta ei tegutsenud vajaliku hoolsusega ja advokaadi kutsestandarditele ja eetikanõuetele vastavalt ega teinud kõike mõistlikult vajalikku hageja soovitava tulemuse saavutamiseks (VÕS §- d 24, 620 ja 621). Kostja kui hagejat esindanud advokaadi rikkumiseks ei saa lugeda hageja soovitud tulemuse saavutamata jäämist ehk hagi rahuldamata jätmist. Kohus leidis, et esindusõiguse lõppemise tuvastamisel tuleb eristada esindusõiguse sisesuhet esindaja ja esindatava vahel ning välissuhet kolmandate isikute ja kohtuga. RÕS § 19 lg 1, § 20 ja TsMS § 216 lg-st 6 lähtuvalt asus kohus seisukohale, et välissuhtes saavad kolmandad isikud lähtuda sellest, et riigi õigusabi osutajaks määratud advokaat on isiku esindaja kuni kohtuasja lõpliku lahendamiseni, v.a juhul, kui kohus ei ole advokaati määrusega riigi õigusabi andmisest vabastanud. Kolmandad isikud ja kohus saavad kuni selle ajani lugeda määratud advokaadi teadmise esindatava teadmiseks. Riigi õigusabi osutama määratud advokaadi ja esindatava sisesuhtes tuleb esindusõiguse lõppemisele kohaldada TsÜS-i sätteid esindusõiguse kohta (TsÜS § 125 lg 1 p 5 ja § 126 lg 1). Sarnaselt sätestab TsMS § 225 lg 1, et kui esindatav võtab volituse tagasi, lõpeb volitus vastaspoole ja kohtu suhtes volituse tagasivõtmisest vastaspoolele ja kohtule teatamisega. Tsiviilasja nr 2-15-2894 toimikust nähtub, et eksperdid esitasid 20. detsembril 2016 kohtule ekspertiisiakti ja jõudsid järeldusele, et hagejal ei esinenud ajavahemikul 19. jaanuar 2012 kuni 13. detsember 2012 psüühikahäireid ega seisundeid, mis välistasid tema võimet õigesti hinnata oma käitumist sel perioodil. Eksperdid hindasid, et sel perioodil esines hagejal segatüüpi isiksushäire ja sõltuvus amfetamiinist, kuid nimetatud häired ei ole tingitud ravimite orfiril ja anafranil tarvitamisest. Nimetatud ravimid ei võinud põhjustada hagejal vaidlusalusel ajavahemikul hallutsinatsioone, segasusseisundeid, unehäireid ega agressiivsust ning psühhiaatri poolt määratud raviskeem vastab kaasaegse meditsiini ravistandarditele. Kohus nõustus kostjaga, et ainuüksi asjaolu, et hageja ei nõustu ekspertide arvamuse ja järeldustega, ei saa anda alust hinnata tõendit ebausaldusväärseks või ekspertide arvamust ebaõigeks. Ekspertiisi teostasid riiklikult tunnustatud eksperdid, kes vastasid kohtumäärusega neile esitatud küsimustele, sh hageja poolt kohtu kaudu esitatud küsimustele. Hageja ei ole välja toonud asjaolusid, mis annaksid alust hinnata ekspertide vastused puudulikuks, ebaselgeks või vasturääkivaks. Tulenevalt AdvS § 44 lg-st 1 ja VÕS § 620 lg-st 1 oli kostjal hagejale riigi õigusabi korras määratud esindajana kohustus kasutada kohtumenetluses kõiki seadusega kooskõlas olevaid vahendeid ja tegutseda vajaliku hooldusega, et saavutada hageja soovitud tulemus. Hageja ei ole põhjendanud, et oleks olnud olemas veel mingeid olulisi tõendeid, millega oleks saanud hageja jaoks ebasoodsat ekspertide arvamust kummutada. Ravimiameti vastused selliseks arvamuseks alust ei anna. Need tõendid olid kohtule hageja poolt enne otsuse tegemist esitatud ning kohus sai nendega asja lahendamisel arvestada. Karistusregistri teatest (II kd tl 4-5) nähtub, et hagejat on aastatel 1998 kuni 2016 korduvalt süüdi tunnistatud ja karistatud vägivallaga seotud süütegude eest. See ei toeta hageja väidet, et tema vägivaldne käitumine 2012 aastal oli tingitud temale vanglas ravimite orfiril ja anafranil manustamisest. Eksperdid on 20. detsembril 2016 ekspertiisiaktis analüüsinud hageja elukäiku tema lapseeast saati, on
uurinud hageja kohta käivaid meditsiinidokumente, viinud uuritava suhtes läbi kliinilise ja diagnostilise intervjuu. Hageja ei ole põhjendanud, et oleks olnud olemas veel täiendavaid andmeid või tõendeid, mida eksperdid oleksid pidanud arvamuse andmisel arvesse võtma ja mis oleks ekspertide arvamust saanud oluliselt mõjutada või muuta. Kohus ei tuvastanud, et esindaja oleks seoses ekspertarvamuse vaidlustamisega hoolsuskohustust rikkunud või ei oleks tegutsenud advokaadi kutsestandardile ja teadmistele vastavalt. Tartu Maakohtu 13. aprilli 2017 otsuse tegemise ajal sai välissuhtes lugeda tsiviilasjas nr 2- 15- 1894 hageja esindajaks kostja. Kohus toimetas kohtuotsuse kätte kostjale kui hageja esindajale. Kostja kinnitas kohtuotsuse kättesaamist 18. aprillil 2017. Tulenevalt TsMS § 216 lg-st 6 sai kohus lugeda kostja kui esindaja teadmise võrdseks hageja teadmisega ning alates kohtuotsuse kostjale kättetoimetamisest hakkas kulgema kohtuotsusele apellatsioonikaebuse esitamise tähtaeg. AdvS § 44 lg 1 järgi on õigusabi osutaval advokaadil kohus teavitada esindatavat kohtuotsuse vaidlustamise võimalustest, sh apellatsioonikaebuse esitamise tähtajast. VÕS § 621 lg 1 kohaselt saab advokaadil olla apellatsioonikaebuse koostamise ja esitamise kohustus üksnes siis, kui esindatav on andnud selleks vastava käsundi. Apellatsioonikaebuse esitamise perspektiivitust peab advokaat esindatavale selgitama. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks teavitanud hagejat kohtuotsuse kättesaamisest ja selgitanud otsuse peale apellatsioonikaebuse esitamise tähtaega. Pooled ei vaidle, et kostja hageja nimel apellatsioonikaebust ei koostanud ega esitanud. Hageja ei ole ka vastava käsundi andmist tõendanud. Advokaat S. Reinsaar esitas
30.mail 2017 hageja nimel maakohtu otsuse vaidlustamiseks apellatsioonikaebuse ringkonnakohtule. Maakohus leidis, et hageja 28. veebruari 2017 avaldust kohtule saab käsitleda TsÜS § 126 lg 1 mõttes hageja tahteavaldusena kostjale riigi õigusabi osutamiseks volituse tagasivõtmiseks, mida kinnitab hageja 24. aprilli 2017 avaldus kohtule. Avalduse sisust võib aru saada, et hageja ei pea kostjat kui esindajat pädevaks ja soovib tsiviilasjas tehtud kohtuotsuse ise vaidlustada. TsÜS § 125 lg 2 p 5 alusel poolte sisesuhtes kostja esindusõigus lõppes 28. veebruaril 2017 hageja poolt volituste tagasivõtmisega. Kostjal ei saanud olla enam kohustust ega ka õigust hagejale õigusabi osutada ega hagejat esindada, kostja ei pidanud hagejat teavitama 13. arpillil 2017. kohtuotsuse edasikaebevõimalustest, sh edasikaebetähtajast ega esitama ka apellatsioonikaebust. Kuna hageja poolt kostjale etteheidetavad rikkumised tuvastamist ei leidnud, siis ei ole VÕS § 115 lg 1 järgi kahju hüvitamise nõude esmane eeldus täidetud. Hageja ei ole tõendanud teiste kahju hüvitamise eelduste esinemist. Hageja peab tõendama asjaolusid, mille põhjal saab pidada tõenäoliseks, et kui kostja rikkumist ei oleks esinenud, siis oleks ta kahjuna nõutava summa saanud. VÕS § 127 lg 4 järgi saab sellise nõude rahuldada üksnes juhul, kui klient tõendab, et esindaja poolt kohase hoolsusega tegutsedes oleks vastav hagi rahuldatud. Kui lugeda kostja poolt hageja teavitamata jätmist apellatsioonkaebuse esitamise tähtajast kostja kohustuse rikkumiseks, saab seda rikkumist seostada hageja apellatsioonikaebuse menetlusse võtmata jätmisega. Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud asjaolusid, mille põhjal võiks hinnata tõenäoliseks, et tema apellatsioonikaebuse menetlusse võtmisel oleks see ka rahuldatud. Hageja ei ole esitanud ka tõendeid, et isegi, kui apellatsioonimenetluses oleks kostja rikkumisena raviviga tuvastatud, oleks kostjalt hageja kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitisena vähemalt 51 784,50 eurot. Hageja nõudis hagis kohtult mittevaralise kahjuhüvitise määramist kohtu õiglasel äranägemisel ning 51 784,50 euro suurust kahjuhüvitist ei ole hageja ei hagis ega apellatsioonikaebuses maininud. Sellise kahju suuruse arvestuse on hageja esitanud alles käesolevas asjas esitatud hagis.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Hageja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue kohtuotsuse tegemist, millega rahuldada hagi. Hageja tugineb apellatsioonkaebuses järgmistele asjaoludele: 1) Maakohus esitas hagi rahuldamata jättes väite, et hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mis annaksid alust hinnata ekspertide vastused puudulikuks, ebaselgeks või vasturääkivaks. Hageja on need asjaolud esile toonud 14. augusti 2020 menetlusdokumendi p-des 7 ja 8 ja nimelt, et ekspertiisiakti teostamisel võeti aluseks metoodika, kus ravimi tarvitamise aeg jäeti vaatluse alt välja ja seepärast ei võetud arvesse hageja agressiivsuses aset leidnud muudatusi võrrelduna ravimiannuste tõstmise ja langetamisega. Seda tulnuks teha tulenevalt Ravimiameti vastuskirjas märgitust. 2) Maakohus leidis hagi rahuldamata jättes, et hageja pole viidanud, et oleks olnud olemas veel tõendeid, millega oleks saanud hageja jaoks ebasoodsat ekspertide arvamust kummutada. Kohtu see seisukoht on otseselt väär. Hageja on kogu menetluse kestel osutanud, et tulnuks taotleda ekspertide ülekuulamist, kordusekspertiisi määramist või kaasata omapoolseid asjatundjaid menetlusse. Hageja on sellele viidanud 14. augusti 2020 menetlusdokumendi p-s 9, samuti 8. septembri 2020 menetlusdokumendi p-des 4–5. Hageja taotles seda ekspertiisi ka maakohtu menetluses, kuid kohus jättis selle taotluse rahuldamata. Seetõttu taotleb hageja ekspertiisi määramist ringkonnakohtus. 3) Maakohus nõustus kostja väitega, et tema esindussuhe lõppes sisesuhtes alates
28.veebruarist 2017 tulenevalt hageja poolt kohtule edastatud pöördumisega. Maakohus jättis selles osas hageja vastuväited käsitlemata. Kohus pole hinnanud kostja poolt hageja uuele lepingulisele esindajale 28. mail 2017 edastatud e-kirja. 4) Hageja on menetluses selgitanud, millele tugineb tema kahju hüvitamise nõude suurus.
6.Kostja leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Maakohus leidis õigesti, et hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mis annaksid aluse ekspertide arvamuses kahelda. Hageja ei suutnud kogu maakohtu menetluse vältel selgitada, mida täpselt oleks ekspertidelt nende küsitlemisel pidanud küsima selleks, et eksperdid oleksid oma arvamusest taganenud ja selle ümber lükanud. Puudub mistahes alus arvata, et ekspertide küsitlemisega saaks ekspertarvamuse ümber lükata. Kordusekspertiisi määramiseks puudub alus. Omapoolsete asjatundjate menetlusse kaasamata jätmise etteheide on konkretiseerimata, sest hageja ei ole siiani esile toonud, kes või miks oleks asjatundjana ekspertiisi tulemused ümber lükanud. Ka hageja ise ei ole senisesse menetlusse kaasanud ühtegi omapoolset asjatundjat. Kostja ja hageja uue esindaja kirjavahetus pärast seda kui kostja esindussuhe hagejaga oli lõppenud, ei saa muuta juba toimunud esindusõiguse lõpetamise aluseid. Maakohus leidis põhjendatult, et tsiviilasjas 2-15-2894 ei esitanud hageja kahjunõuet 51 784,50 eurot ning ka käesolevas asjas puudub alus arvata, et hagejal on tekkinud selles ulatuses kahju. Kõik hageja väited aastate 2012 – 2014 kohta on ekspertiisiaktis nr 77/16 juba arvesse võetud. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis annaks aluse arvata, et olemasolev ekspertarvamus on vale.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus jätta hagi rahuldamata on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks puudub alus. Ringkonnakohus muudab osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
8.Asja materjalide kohaselt on vaidluse tuum selles, kas kostja esindades hagejat tsiviilasjas nr 2-15-2894 riigi õigusabi korras, jättis oma kohustused süüliselt täitmata (sh jättes apellatsioonkaebuse maakohtu otsuse peale tähtaegselt esitamata), millega põhjustas hagejale hagi rahuldamata jätmise tõttu varalise kahju 51 784, 50 eurot. Hageja hinnangul oli tema mittevaralise kahju hüvitamise nõue vangla vastu edukas ja see edukus ei realiseerunud üksnes kostja poolt osutatud ebakvaliteetse õigusabi tõttu.
9.Asjas puudub vaidlus, et hageja apellatsioonkaebust tsiviilasjas nr 2-15-2894 ei võtnud ringkonnakohus menetlusse, kuna see oli esitatud hilinenult ning apellatsioonkaebuse tähtaja ennistamise taotlus jäeti rahuldamata. Maakohtu 13. aprilli 2017 otsus hageja nõude (mittevaralise kahju hüvitamise nõue kohtu õiglasel äranägemisel) rahuldamata jätmise osas on jõustunud.
10.Maakohus asus seisukohale, et sisesuhtes lõppes kostja esindusõigus hageja suhtes tsiviilasjas nr 2-15-2894 28. veebruaril 2017 hageja poolt esindusõiguse tagasivõtmisega ning seetõttu ei pidanud kostja hagejat teavitama 13. aprilli 2017 maakohtu otsusele edasikaebevõimalusest, edasikaebetähtajast ega esitama ka hageja nimel apellatsioonkaebust.
11.Ringkonnakohus maakohtu seisukohaga poolte sisesuhtes kostja esindusõiguse lõppemise osas ei nõustu.
11.1.Kostja tugineb sisesuhtes esindusõiguse lõppemise alusena hageja poolt 28. veebruaril 2017 kohtule tsiviilasjas nr 2-15-2894 saadetud kirjale, millest kostja sai toimikuga tutvudes teada samal päeval (tsiviilasja nr 2-15-2894 toimik teadete leht ja lk 80). Viidatud kirjas kohtule palus hageja “välja vahetada mind kaitsev advokaat. Sest meil puudub igasugune üksteise mõistmine ja koostöö. Advokaat ei saa siiamaani aru, mis on minu probleem ja kuidas mind kaitsta. Me ei saa üksteisest üldse aru. Kui kohtunik võimaldab seda, siis palun teda mitte minu juurde enam saata.“ Maakohus lahendas hageja taotluse 13. aprilli 2017 kohtuotsusega ja jättis hageja taotluse riigi õigusabi korras määratud esindaja vahetamiseks rahuldamata, millisest kohtu seisukohast sai kostja teada 18. aprillil 2017. Kostja kinnitas hageja esindajana e-toimiku infosüsteemis 13. aprilli 2017 kohtuotsuse kättesaamist. Tsiviilasja nr 2-15-2894 toimikust ei nähtu, et kostja oleks maakohut teavitanud, et poolte sisesuhtes on kostja esindusõigus lõppenud ja palunud kohtul edastada kohtuotsus ka hagejale ja/või mitte lugeda kohtuotsust hagejale kättetoimetatuks kostjale kättetoimetamisega TsMS § 321 lg 1 alusel. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et kostja tegevus kohtuotsuse vastuvõtmisel oli vastuolus tema väitega, et ta pidas oma esindusõigust sisesuhtes alates 28. veebruarist 2017 lõppenuks seoses hageja poolt volituse tagasivõtmisega. Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et hageja 28. veebruari 2017 avaldust kohtule tuleb mõista sisesuhtes volituse tagasivõtmise tahteavaldusena. Selles avalduses hageja tõepoolest taotles kohtult riigi õigusabi korras määratud esindaja väljavahetamist, kuid tema tahe ei olnud lõpetada esindussuhet kostjaga ka olukorras, kus kohus tema taotlust ei rahulda ja jääda seeläbi kohtumenetluses esindajata. Samas on hageja 28. veebruari 2017 avaldusest võimalik mõistlikul inimesel aru saada, et hageja oli kaotanud igasuguse usalduse kostja kui enda esindaja vastu. Usaldamatust oma esindaja vastu avaldas hageja kohtule ka 24. aprilli 2017 kirjas.
11.2.Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 5 lg 1 kohaselt osutab advokaat riigi õigusabi advokatuuriseaduse alusel, arvestades käesoleva seaduse erisusi. RÕS § 19 lg 1 kohaselt kui
advokaat on asunud riigi õigusabi korras õigusteenust osutama, on ta kohustatud seda tegema kuni asja lõpliku lahendamiseni, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Advokaadil on õigus keelduda riigi õigusabi osutamisest RÕS § 19 lg 2 ja 3 sätestatud asjaolude esinemisel. Viidatud sätete kohaselt ei või advokaat isikule riigi õigusabi osutada ning ta on kohustaud õigusteenuse osutamisest keelduma või alustatud õigusteenus osutamise viivitamata lõpetama AdvS § 44 lõikes 4 nimetatud asjaolude esinemisel ning samuti juhul, kui tema enda või tema abikaasa või lähedase sugulase või tema abikaasa lähedase sugulase huvid samas asjas on vastuolus riigi õigusabi saaja huvidega (selliseid asjaolusid käesoleval juhul ei esine). Samuti on advokaadil õigus advokatuuri juhatuse nõusolekul riigi õigusabi osutamine lõpetada AdvS § 44 lõikes 5 nimetatud alusel või juhul, kui ta on AdvS § 45 lõikes 5 sätestatud korras vabastatud kutsesaladuse hoidmise kohustusest. AdvS § 44 lg 5 kohaselt võib advokaat omal algatusel ja advokaadibüroo pidaja nõusolekul loobuda kliendilepinguga võetud kohustusest või lõpetada kliendilepingu, kui klient on esitanud nõude, mille täitmiseks advokaat peab rikkuma seadust või kutse-eetika nõudeid või kui klient on rikkunud kliendilepingu olulisi tingimusi.
11.3.Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-185-09 asunud seisukohale, et olukorras, kus klient on viidanud usalduse kaotamisele riigi õigusabi korras määratud esindaja vastu ja esindaja leiab, et tal ei ole võimalik seadusest tulenevalt jätkata riigi õigusabi saajale õigusteenuse osutamist, peab ta kooskõlas RÕS § 20 lg-ga 2 esitama kohtule taotluse uue riigi õigusabi osutaja määramiseks. Ringkonnakohus leiab, et kui kostja leidis, et alates 28. veebruarist 2017 olid tema volitused sisesuhtes lõppenud ja tal ei olnud enam seetõttu võimalik õigusabi andmist jätkata, pidi ta tekkinud olukorrast informeerima viivitamatult kohut. Samuti võimaldab RÕS § 20 lg 3 sellises olukorras riigi õigusabi osutaval advokaadil taotleda kliendile uue advokaadi määramist advokatuurilt. Kostja sellist avaldust maakohtule või advokatuurile ei esitanud. Seega jätkus kostja esindusõigus TsMS § 219 lg 4 järgi menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni.
11.4.Asja materjalide kohaselt kostja jätkas pärast 28. veebruari 2017 arvestades maakohtu
13.aprilli 2017 otsustust jätta hageja taotlus uue esindaja määramiseks rahuldamata, hageja esindamist tsiviilasjas nr 2-15-2894. Kostja kinnitas 18. aprillil 2017 maakohtu otsuse kättesaamist ning vestles 21. aprillil 2017 hagejaga telefoni teel. Ringkonnakohtu istungil antud seletuse kohaselt soovis kostja hagejale 21. aprilli 2017 kõnes selgitada, et kohtuotsust saab vaidlustada, kuid hageja vastas talle, et „see ei ole sinu asi“ ja ei soovinud, et kostja koostaks apellatsioonkaebuse, hageja soovis noort advokaati. 28. mai 2017 e-kirjas (I kd lk 8) advokaat S. Reinsaarele avaldas kostja, et tema esindusõigus lõppes „kohtumääruse jõustumisel.“ Seega tõendab ka kostja tegevus pärast 28. veebruari 2017, et ta ei pidanud enda esindusõigust lõppenuks, nagu ta väidab käesolevas vaidluses. Kostja esindusõiguse lõppemist sisesuhtes ei tõenda advokatuuri aukohtu 26. oktoobri 2017 otsus ega advokaat K. Jennseni 4. juuni 2018 arvamus. Aukohus on andnud hinnangu kostja tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumisele, mitte esindusõiguse lõppemisele. Advokaat K. Jennseni arvamuses ei ole käsitletud kostja tegevust tsiviilasjas nr 2-15-2894 kohtuotsuse kättetoimetamisel ega 21. aprilli 2017 telefonikõnega seonduvalt, mistõttu ei pruukinud info arvamuse andmiseks olla piisav.
12.Järgnevalt võtab ringkonnakohus seisukoha selles, kas kostja on oma kohustusi hageja esindamisel tsiviilasjas nr 2-15-2894 rikkunud. Hageja heidab kostjale ebakvaliteetset esindust ja hoolsuskohustuse rikkumist nii maakohtu menetluses kui ka pärast maakohtu otsuse tegemist. Apellatsioonkaebuse kohaselt rikkus kostja hoolsuskohustust sellega, et ei vaielnud vastu ekspertarvamusele ega esitanud tõendeid hagejale ebasoodsa ekspertarvamuse kummutamiseks. Kostja jättis esitamata hageja nimel ka apellatsioonkaebuse maakohtu otsusele ega nõustanud hagejat kaebetähtaegade osas.
Kuivõrd kostja on advokaat, st õigusteenust majandus- ja kutsetegevuse raames osutav jurist, siis tuleb kostja hoolsuskohustuse sisustamisel lähtuda nii VÕS § 620 lg 2 esimesest kui ka teisest lausest. VÕS § 620 lg-st 2 ja AdvS § 44 lg 1 p-st 1 tulenevalt on õigusteenust osutava vandeadvokaadi esmane kohustus anda kliendi soovile õiguslik hinnang ning kliendi huvide eest seista. Kui esindaja leiab, et kliendi huvides on mõne õiguskaitsevahendi kasutamine, menetlusliku taotluse esitamine või tõendi kogumine, siis lähtuvalt üldiselt tunnustatud kutseoskustest tuleb advokaadil seda ka teha. Ringkonnakohus märgib, et esindaja vastu esitatud kahju hüvitamise nõude menetlemisel on kohtul võimalik hinnata esindaja töö nõuetelevastavust ühe kohtuastme menetluse piires. Kõik asjaolud ja tõendid, mille esitamine on võimalik maakohtus, tuleb esitada maakohtus ning vaatamata edasikaebamise võimalusele peab advokaat tegema endast kõik mõistlikult võimaliku, et juba maakohtus oleks kõik hagi rahuldamiseks vajalikud asjaolud ja tõendid esitatud (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-13-6457) Kui aga advokaat vastavalt oma teadmistele ja võimetele leiab, et sõltumata täiendavate taotluste ja tõendite esitamisest ei saa tulemuseks olla kliendi soove rahuldav kohtuotsus, ei saa advokaadile ette heita hoolsuskohustuse rikkumist. Maakohus ei tuvastanud, et kostja oleks tegutsenud hoolsuskohustust rikkudes või ei oleks tegutsenud advokaadi kutsestandardile ja teadmistele vastavalt, leides, et hageja ei ole välja toonud asjaolusid, mis annaksid alust hinnata tsiviilasjas nr 2-15-2894 ekspertarvmust ebausaldusväärseks ja ebaõigeks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga.
13.Vastuseks apellatsioonkaebusele seoses etteheidetega kostja tegevusele maakohtus tõendite kogumisel ja ekspertarvamuse vaidlustamata jätmisel märgib ringkonnakohus järgmist.
13.1.Ringkonnakohus ei nõustu hageja hinnanguga tsiviilasjas nr 2-15-2894 ekspertiisi läbiviinud ekspertide arvamuse puudulikkuse osas. Ringkonnakohus leiab, et ekspertarvamus vastas TsMS §-s 301 ekspertarvamusele sätestatud nõuetele, sisaldades nii uuringute üksikasjalikku kirjeldust, uuringute tulemusena tehtud järeldusi kui ka põhjendatud vastuseid kohtu küsimustele. TsMS § 293 lg 1 kohaselt on kohtul õigus küsida eksperdi arvamust asjas tähtsate ja eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamiseks. Tsiviilasjas nr 2-15-2894 hagi alusena esitatud asjaolude kohaselt algatati hageja suhtes perioodil 10. jaanuar kuni 13. detsember 2012 mitu kriminaalasja seoses vägivaldse ja solvava käitumisega vangla ametnike vastu. Midagi sellist ei olnud varem juhtunud ning hageja seostas sellist käitumise muutust tablettide anafranil ja orfiril tarvitamisega kinnipidamisasutuses viibimise ajal perioodil 2012-2014. Ravimite mõjul tekkinud agressiivsus tõi kaasa hageja karistamise uute kuritegude toimepanemise eest vanglas. Ringkonnakohus möönab, et kuigi ekspertidele esitatud küsimus nr 1 hagejal esinenud psüühikahäirete kohta on piiritletud üksnes perioodiga 19. jaanuar kuni 13. detsember 2012 (ajavahemik, mil hageja pani toime teod, milliste osas algatati tema suhtes uus kriminaalasi), siis vastused küsimustele nr 5 ja nr 6 raviskeemi vastavuse ja reageeringute kohta ravimi kõrvaltoimete tekkimisele hõlmasid kogu ravimite manustamise perioodi. Eksperdid on üldistavalt leidnud, et kuna hagejal oli esinenud ärrituvust, konflikte ja agressiivset käitumist ka enne märgitud ravimite tarvitamist, siis ei saa väita, et nimetatud psüühikahäired oleksid tingitud ravimitest. Ekspertarvamuse kohaselt ei saa psüühiliste häirete tekkimist kinnipidamiskohas seostada määratud ravimitega, kuna erinevatel psüühilistel häiretel on kattuvad sümptomid ning mitmed sümptomid käitumises olid hagejal juba enne ravi ja on jätkunud ka ravi lõpetamisel. Ravi määrati sümptomite alusel, mida hageja esitas ning olid kooskõlas ravistandardiga. Arst on seejuures võtnud arvesse patsiendi soovi/arvamust ning reageerinud kõrvaltoimete tekkimisele. Seega on eksperdid andnud hinnangu hagejale osutatud
ravi asjakohasusele kogu tsiviilasjas nr 2-15-2894 esitatud hagi aluseks oleva perioodi osas. Ekspertarvamus sisaldab ka hinnangut hagejal aktiivsus- ja tähelepanuhäire diagnoosimise vajalikkuse osas.
13.2.Ringkonnakohus ei nõustu hageja kriitikaga ekspertide valitud uurimismetoodika osas. Hageja esitab võrdluseks enda tehtud analüüsi (vt tsiviilasjas nr 2-15-2894 esitatud apellatsioonkaebuse p 10), milles on esitatud võrdlus agressiivsuse episoodide ja ravimiannuste tõstmise ja langetamise vahel. Ringkonnakohus märgib, et analüüs põhineb hageja meditsiinilise kaardi väljavõttel (I kd lk 41 jj), kusjuures hageja on võtnud arvesse üksnes need sissekanded, mis võiksid toetada hageja nõuet. Sissekandeid, kus hageja oli raviga rahul (näiteks 6. juuni 2103, 7. jaanuar 2014) või keeldus anafranili annuse langetamisest (näiteks 26. november 2013) hageja analüüsis käsitletud ei ole. Erinevalt hageja analüüsist on eksperdid kasutanud oma arvamuse põhistamiseks kõiki tsiviilasja materjale, sh hageja haiguslugu ja ka psühhiaatrilist intervjuud.
13.3.Tuginedes eelnevale nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et hageja ei ole tõendanud, et kostja pidi hoolsuskohustuse täitmiseks taotlema ekspertide küsitlemist, täiendvõi kordusekspertiisi määramist. Selleks ei anna põhjust ka Ravimiameti vastused kostja päringutele. Hageja ei ole avaldanud, milliseid küsimusi pidi kostja ekspertidele täiendaval küsitlemisel esitama, neid küsimusi ei ole märgitud ka ringkonnakohtule esitatud ekspertiisi taotluses. Eksperdid on oma arvamuses käsitlenud kogu hagejale ravimite manustamise perioodi 2012-2014. Põhjendatud ei saa olla hageja arusaamine, et eksperdid oleksid pidanud jõudma järeldusele, et hageja 2012. aasta agressiivsushood, mistõttu tema suhtes kohaldati kriminaalvastutust, olid põhjustatud ravimite anafranil ja orfiril manustamisest. Hageja ei ole tõendanud, et ekspertide täiendava küsitlemise või uue ekspertiisi määramisega, mida kostja ei taotlenud, oleks saanud ekspertarvamuse kummutada. Ravimiameti kirjades on hagejale antud soovitusi teavitada ravimi võtmisest tingitud reaktsioonidest arsti. Ravimiameti kompetentsi ei kuulu hinnangu andmine raviarsti tegevusele ja nende arvamustest ei saa ka tuletada ekspertarvamuse metoodika viga, nagu väidab hageja apellatsioonkaebuses. Ravimi kõrvaltoimed ei anna alust VÕS § 770 lg 1 kohasele nõudele (st selliste asjaolude tuvastamine ei oleks toonud kaasa hagi rahuldamist tsiviilasjas nr 2-15-2894). 13.4 Apellatsioonkaebuses ja hageja 14. augusti 2020 menetlusdokumendi p-des 7 ja 8 on hageja juhtinud tähelepanu enda 16. jaanuari 2017 pöördumisele ja oma varasematele väidetele selles, et Tartu vangla ametnikud on valetanud ja eksitanud eksperte. Tegemist on hageja väidete, mitte tõenditega. Maakohus ei ole jätnud neid väiteid tähelepanuta, kuid väited ei ole õiged. Hageja tugineb ka Ravimiameti kirjadele (tsiviilasja nr 2-15-2894 I kd lk 155, II kd lk 44, 71). Need Ravimiameti kirjad olid maakohtule 13. aprilli 2017 otsuse tegemise ajal teada, seega ei saa kostjale ette heita nende mitteesitamist. Justiitsministeeriumi 10. augusti 2020 vastuse kohaselt on hagejat karistatud vägivallakuritegude eest alates 1998. aastast ning hageja viidatud tõendid, sh Ravimameti kirjad ei lükka seda ümber.
14.Järgnevalt hindab ringkonnakohus hageja etteheiteid kostjale seoses apellatsioonkaebuse esitamata jätmisega. Advokaadi ja kliendi suhetes antud juhistele kohaldub VÕS § 621. VÕS § 621 lg 1 järgi peab käsundisaaja käsundi täitmisel järgima käsundiandja juhiseid. Seda isegi siis, kui käsundisaaja peab käsundi täitma oma erialastele teadmistele või võimetele tuginedes (VÕS § 621 lg 1 teine lause). Kui juhistest kinnipidamisega kaasneks käsundiandjale ilmselt ebasoodus tagajärg, võib käsundisaaja VÕS § 621 lg 3 kohaselt järgida juhiseid alles siis, kui ta on juhtinud käsundiandja tähelepanu ebasoodsale tagajärjele ja käsundiandja ei muuda juhiseid (Riigikohtu 31. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-12, p 13). Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse esitamise aluseks on kliendi juhis, samuti on oluline advokaadi hinnang kaebuse perspektiivikusele. Advokaat peab oma erialastest
teadmistest tulenevalt klienti nõustama kaebuse esitamise perspektiivi osas. Apellatsioonkaebuse esitamata jätmine kliendile ebasoodsa kohtulahendi peale ei ole advokaadi absoluutne kohustus ja vaidluse korral peab üldisest tõendamiskoormusest (TsMS § 230 lg 1) lähtudes tõendama korralduse andmist klient, st hageja.
14.1.Kostja hoolsuskohustuse täitmise hindamiseks hageja esindamisel pärast maakohtu otsuse tegemist tuleb välja selgitada hageja juhised kostjale. Asjas on tuvastatud, et eelnevalt oli hageja korduvalt avaldanud kostja suhtes usaldamatust, sh taotlenud 28. veebruari 2017 kirjas tema vabastamist. Maakohus informeeris kostjat 13. aprilli 2017 otsusest Tartu vangla e-posti kaudu (tsiviilasi nr 2-15-2894 II kd, tl 97), kuid hageja väidete kohaselt talle kohtuotsust kätte ei toimetatud. Hageja seletas ringkonnakohtu istungil, et ta helistas 21. aprillil 2017 kostjale ja küsis, miks kostja ei ole talle otsust toonud. Sellest järeldab ringkonnakohus, et kohtuotsuse tegemise faktist oli kinnipidamisasutuses viibiv hageja enne 21. aprillil 2017 kostjale helistamist siiski teadlik. Telefonikõne toimumise aja ja kõne pikkuse 2 minutit ja 12 sekundit osas pooltel vaidlust ei ole, küll aga on vaidlus kõne sisu osas. Kostja seletus kõne sisu osas on kooskõlas hageja 24. aprilli 2017 kirjaga maakohtule (tsiviilasi 2-15-2894 II kd, lk 14), milles ta palus kohtult „võimaldada talle kohtuotsus, et tal oleks võimalik valmistada kolmekümne päeva jooksul määruskaebus.... Kahjuks ei ole riigi poolt määratud kaitsja päris pädev mind esindama, sest väidab, et ta ei tea mida teha.“
14.2.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei ole tõendanud, et ta andis kostjale käsundi apellatsioonkaebuse koostamiseks. Hageja ei ole tõendanud oma väidet, et ta avaldas kostjale telefonikõnes soovi, et kostja koostaks tema nimel apellatsioonkaebuse. Kostja väited, et hageja avaldas telefonikõnes, et ta soovib apellatsioonkaebuse koostajaks teist advokaati, on kooskõlas järgnevate asjaolude ja tõendite kogumiga: hageja oli kostja suhtes kaotanud usalduse ja pidas kostjat ebapädevaks, ta avaldas pärast kostjaga peetud telefonikõnet
24.aprillil 2017 maakohtule, et „kostja ei tea, mis selle asjaga teha, mistõttu ta soovib ise esitada kaebust“, misjärel hageja valiski end esindama teise advokaadi, kes esitaski hageja nimel apellatsioonkaebuse. Hageja ei ole väitnud, et ta on pärast 24. aprilli 2017 kostja poole apellatsioonkaebuse koostamise sooviga pöördunud.
14.3.Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus hageja avaldas kostjale, et ta soovib apellatsioonikaebuse koostamist teiselt advokaadilt, pidi kostja hagejat selgelt teavitama apellatsioonkaebuse esitamise tähtajast. TsMS § 321 lg 1 kohaselt kui menetlusosalist esindab kohtumenetluses esindaja, toimetatakse menetluses olevas asjas dokumendid kätte üksnes esindajale, kui kohus ei pea vajalikuks nende saatmist lisaks menetlusosalisele isiklikult. Seetõttu loeti kostja poolt maakohtu 13. aprilli 2017 kohtuotsuse vastuvõtmisega 18. aprillil 2017 kohtuotsus ka hagejale kättetoimetatuks ning sellest ajast algas apellatsioonitähtaja kulgemine. AdvS § 44 lg 1 p 2 järgi on advokaat kohustatud teavitama klienti õigusteenuse osutamisega seotud tegevusest. Seega pidanuks kostja teavitama hagejat sellest, millal saadi maakohtu otsus kätte ja kuidas arvestada apellatsiooni esitamise tähtaega. Kostja selgitustest advokatuuri aukohtule (I kd lk 117) nähtub, et kostja hagejaga pärast 13. aprilli 2017 kohtuotsuse kättesaamist ei suhelnud. Kostja rikkus esindajana hoolsuskohustust, mille tagajärjeks oli hageja poolt hilinenult 30. mail 2017 esitatud apellatsioonkaebus, mille menetlemisest ringkonnakohus keeldus ja hageja avaldus tähtaja ennistamiseks jäeti rahuldamata. Kui kostja ei saanud hagejale edasikaebetähtaega selgitada 21. aprilli 2017 telefonikõnes, pidi kostja selleks valima esimesel võimalusel muu viisi.
15.Hageja nõuab varalise kahju hüvitamist, mida ta kandis seetõttu, et ta advokaadi tegevuse tagajärjel jäi ilma võimalusest saada hüvitist vanglalt hagi rahuldamise kaudu. Tegemist on nn hüpoteetilise kahjuga, mis on sarnane saamata jäänud tulule. Tulenevalt VÕS § 127 lg-st 4 saab
sellise nõude rahuldada aga üksnes juhul, kui klient tõendab, et kohase hoolsusega tegutsedes oleks tema hagi rahuldatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et isegi juhul kui hageja oleks esitanud apellatsioonkaebuse õigeaegselt ja see oleks menetlusse võetud, ei oleks see kaasa toonud maakohtu otsuse tühistamist. Tõendatud ei ole põhjusliku seose olemasolu kostja tuvastatud rikkumise (samuti muude hageja väidetud rikkumiste) ja hagi rahuldamata jätmise vahel. Kostja teistsugune käitumine hageja esindamisel tsiviilasjas nr 2-15-2984 ei oleks võimaldanud hagi kas täielikult või osaliselt rahuldada. Ei ole tõenäoline, et hageja nimetatud võimalikud täiendavad tõendid või taotlused täiendavate tõendite kogumiseks oleks muutnud tsiviilasjas nr 2-15-2894 lõpplahendust. Isegi ravivea olemasolul (millega ringkonnakohus ei nõustu), ei ole tõendatud põhjuslik seos ravivea ja hageja poolt toime pandud kuritegude vahel, mille eest hagejale mõisteti täiendav vabaduskaotuslik karistus. Siinjuures võtab ringkonnakohus arvesse ka kriminaalasjas hageja suhtes 7. veebruaril 2013 läbi viidud kohtupsühhiaatriaekspertiisi, mille kohaselt oli hageja
8.juunil 2012 talle süüks pandud kuriteo toimepanemise ajal võimeline aru saama oma tegude keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellest arusaamisele juhtima, tegutses sihipäraselt ja kooskõlas enda isiksuse omadustega.
16.Hageja ei ole esitanud ka tõendeid kostjalt nõutava kahju 51 784, 50 eurot kohta. Käesolevas asjas saab hageja nõuda varalise kahjuna hüvitist üksnes ulatuses millest ta jäi kostja osutatud ebakvaliteetse õigusabi tõttu ilma tsiviilasjas nr 2-15-2894. Viidatud asjas nõudis hageja Eesti Vabariigilt (Tartu vangla kaudu) mittevaralise kahju hüvitamist kohtu õiglasel äranägemisel. Mittevaralise kahju hüvise määramisel pidanuks kohus tsiviilasjas nr 2-15-2894 arvestama mh ka asjakohase kohtupraktikaga. Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna kohtupraktika analüüsi „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades 2018-2019. aastal“ kohaselt on tervise kahjustamise korral kohtu poolt määratud hüvise suuruseks sel perioodil olnud 338,11 – 17 000 eurot, mediaan on 1000 eurot. Hageja ei ole oma kahju suuruse hindamisel kehtiva kohtupraktikaga arvestanud. Hageja nõutav kahju suurus on tõendamata. Lõppjäreldusena jõudis maakohus õigele seisukohale, et hageja kahju hüvitamise nõude eeldused ei ole täidetud ja hagi tuleb jätta rahuldamata.
17.Maakohtu otsuse põhjendustest tuleb välja jätta maakohtu hinnang advokaat S. Reinsaare koostatud apellatsioonkaebusele. Kostja hoolsuskohustuse täitmise hindamisel ei oma tähtsust, millise sisuga kaebuse esitas hageja nimel tema uus esindaja.
18.Kuna ringkonnakohus jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad menetluskulud ringkonnakohtus hageja kanda. Hagejale on antud menetlusabi apellatsioonkaebuselt riigilõivu (1100 eurot) tasumiseks. TsMS § 190 lg 4 järgi kui hageja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi või kaebuse rahuldamata jätmisel menetluskulud riigi tuludesse täielikult välja. Seega tuleb hagejalt välja mõista menetluskuluna riigituludesse 1100 eurot, millele lisandub viivis. Kostja on esitanud 3. detsembril 2021 ja 26. jaanuaril 2022 menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on kostja kulu õigusabile 6 h ja 05 minutit hinnaga 120 eurot/h, kokku 876 eurot (koos käibemaksuga). Kohtuistungiga seotud kulud sellest on 480 eurot. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajaliku kuluga, välja arvatud kohtuvaidluse teeside koostamise kulu 108 eurot, mida ringkonnakohus ei ole kostjalt nõudnud. Hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista menetluskuluna 768 (876 – 108) eurot, millele lisandub viivis.
19.Hageja esitas ringkonnakohtu istungil TsMS § 333 lg 1 alusel vastuväite ringkonnakohtu tegevusele seoses hageja ekspertiisitaotluse rahuldamata jätmisega. Hageja taotles täiendavat
ekspertiisi tsiviilasjas nr 2-15-2894 läbiviidud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi osas (ekspertarvamus 1. novembrist 2016). Ringkonnakohus jääb 30. septembri 2021 määruses võetud seisukoha juurde, et kostja tegevusele hinnangu andmiseks ei pea käesolevas menetluses asendama neid toiminguid, mille tegemata jätmist hageja kostjale tema esindamisel ette heidab. Hageja ei ole taotluses ega koos vastuväitega esitanud ka täiendava ekspertiisi määramiseks vajalikke küsimusi, mis on üheks eelduseks täiendekspertiisi vajalikkuse üle otsustamisel. Asja materjalide kohaselt ei esinenud tsiviilasja nr 2-15-2984 menetluses TsMS §-st 304 tulenevat alust täiendava ekspertiisi määramiseks, samuti ei olnud alust ekspertide täiendavaks küsitlemiseks. Vastuväide kohtu tegevusele tuleb jätta rahuldamata.
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.