Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) hagi X vastu 339 345,20 euro saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 29.03.2021 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Eesti Vabariigi (Maksuapellatsioonkaebus
Kaebuse hind
339 345,20 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant): Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu), esindaja Katri-Helena Siirak
ja
Tolliameti
kaudu)
Kolmas isik hageja poolel: Uvedene Graficke OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Indrek Lepsoo, lepinguline esindaja vandeadvokaat Madis Saar Kostja (vastustaja): X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Jaak Siim Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 29.03.2021 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
2-18-10126 Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu, hageja) esitas 03.07.2018 Harju Maakohtule hagi X (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt Uvedene Graficke OÜ (pankrotis, maksuvõlglane) kasuks välja 339 345,20 eurot ja kohustada teda tasuma sellest 297 411,34 eurot hagejale. 10.12.2018 täpsustas hageja oma nõuet ja palus kohustada kostjat kandma maksuvõlglase kasuks välja mõistetud summast hagejale 297 108,51 eurot. Harju Maakohus kuulutas 06.06.2019 määrusega tsiviilasjas nr 2-194965 välja maksuvõlglase pankroti. 24.07.2020 hagiavalduse tervikteksti kohaselt palub hageja mõista kostjalt maksuvõlglase kasuks välja 339 345,20 eurot ja kohustada kostjat tasuma see summa maksuvõlglase pankrotivarasse.
2.11.12.2018 määrusega seati hagi tagamiseks hageja kasuks kinnistule registriosa numbriga 8280802 kohtulik hüpoteek summas 148 555 eurot ning korteriomandile registriosa numbriga 11647901 kohtulik hüpoteek summas 148 555 eurot.
3.Hagiavalduse kohaselt kandis maksuvõlglane perioodil 25.06.2012 kuni 26.06.2013 Kuusalu vallas XXX külas asuvale kostjale kuuluvale XXX kinnisasjale palkmaja ehitamise eest kulusid kokku 339 345,20 eurot, tasudes Fusion Studio OÜ 03.07.2018 arved nr 14, 19, 26, 34, 36, 39, 43 ja 51. Maksuvõlglase rahaliste vahendite eest ehitati seega kostjale kuuluvale kinnistule palkmaja, mis oli algusest peale loodud eesmärgiga jätta see kostja ja tema tütre pere kasutusse. Palkmaja valmis juunis 2013. Kostja kinkis kinnistu 07.07.2015 oma tütrele C-le, kes oli perioodil 24.04.1982 kuni 28.09.1994 abielus maksuvõlglase juhatuse liikme Y-ga.
4.Maksuvõlglase poolt palkmaja ehitamine ja sellega seoses kulutuste tegemine kostja kinnisasjale on käsitletav käsundita asjaajamisena (võlaõigusseadus (VÕS) § 1018 lg 1) ja maksuvõlglasel on seetõttu kostja vastu käsundita asjaajamisest tulenev kulutuste hüvitamise nõue. Maksuvõlgnik tegutses kostja soodustamise tahtega ja asjaajamine vastas tema huvile ja eeldatavale tahtele (VÕS § 1018 lg 1 p 2). Maja ehitamine ei ole tasuta teenus. Isik, kellele maja ehitatakse, peab kandma maja ehitamisega tekkinud kulud. Sellest tulenevalt nõuab hageja, et kostja hüvitaks maksuvõlgnikule käsundita asjaajamisega seoses kantud kulud (VÕS § 1023 lg 1). Kostja on soodustatud isikuks. Ajal, mil maksuvõlgnik vaidlusaluseid kulutusi tegi, kuulus kinnisasi kostjale.
5.Asjaolusid arvestades võib maksuvõlglase ja kostja vahel olla tegemist ka käsunduslepinguga (VÕS § 619). Kui käsundisaaja täidab käsundit oma majandus- või kutsetegevuses, saab eeldada, et käsund on tasuline. Tasulise käsundi puhul peab käsundiandja hüvitama need kulutused, mida käsundisaaja on tegelikult teinud ning mida tuleb käsundi täitmiseks vajalikuks pidada.
6.Maksuvõlglasel oli 02.07.2018 seisuga maksuvõlg 297 108,34 eurot (hagi täpsustuse kohaselt 297 108,51 eurot), mis tekkis peamiselt kostjale kuuluvale kinnisasjale palkmaja ehitamisest. MTA alustas 17.02.2015 maksuvõla sundtäitmist ja arestis
2-18-10126 maksuvõlglase pangakonto. Täitetoimingute tulemusel ei ole õnnestunud maksunõuet rahuldada. Kuna maksuvõlglasel ei ole registritesse kantavat vara, ei ole MTA esitanud täitmisavaldust kohtutäiturile täitemenetluse jätkamiseks.
7.Maksuvõlglane kajastas perioodil juunist 2012 kuni juunini
käibedeklaratsioonidel sisendkäibemaksu hulgas alusetult palkmaja ehitusega seotud Fusion Studio OÜ arvetel märgitud käibemaksu kokku 58 375,69 eurot. Kuna kulutused ei olnud seotud maksuvõlglase ettevõtluse ega maksustatava käibega, puudus tal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus. Samuti tuleb väljamakselt tasuda tulumaksu 90 205,68 eurot. Hageja määras 20.04.2015 maksuvõlglasele kohustuse tasuda kokku 148 581,37 eurot tasumata maksukohustus ja sellele vastav intress, mis seisuga 07.11.2018 oli 148 527,14 eurot. Kokku on maksuvõlglase kohustus hageja ees 297 108,51 eurot. Hageja arestis 07.11.2018 korraldusega nr 13-13/01538-13 maksuvõlgniku nõude kostja vastu summas 297 108,51 eurot ja kohustas kostjat kandma maksuvõlglasele tasumisele kuuluva summa hagejale (kd I tl 117–119). Arestimisakt toimetati kostjale kätte 14.11.2018 (kd I tl 120–120 pöördel).
8.Hagejal on maksukorralduse seaduse (MKS) § 130 lg 1 p 3 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 118 lg 1 järgi õigus kohustada kostjat täitma tema käsundita asjaajamisest tulenev kohustus maksuvõlglase asemel MTA-le, maksukohustuse katteks. Seoses võlgniku pankrotiga tuleb kostjal võlg 339 345,20 eurot tasuda maksuvõlglase pankrotiavarasse.
9.Hageja nõue ei ole aegunud. Hageja nõudele tuleb kohaldada tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg-s 4 sätestatud 10-aastast aegumistähtaega põhjusel, et kogu skeemi eesmärgiks oli ehitada kostjale palkmaja käibemaksu võrra soodsamalt ning seetõttu on hageja hinnangul kogu skeemi vaadatuna tuvastatav ka kostja tahtlus õigusvastase tagajärje soovimisele. Kostja on käitunud tahtlikult heade kommete vastaselt just seeläbi, et tal ei olnud algusest peale plaanis palkmaja ehitamisega seotud kulusid kanda. Seega pidi kostja soovima ka õigusvastase tagajärje saabumist maksuvõlglasele. Kostja vastuväited
10.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
11.Kostja esitas taotluse aegumise kohaldamiseks. TsÜS § 151 lg-s 1 sätestatud alusetust rikastumisest tuleneva ning TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud tehingust tuleneva nõude 3aastane aegumistähtaeg algas 01.08.2013, kuivõrd viimane osamakse tasuti maksuvõlglase poolt Fusion Studio OÜ-le 30.07.2013. TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud 10aastase aegumistähtaja kohaldamine on käesoleval juhul välistatud, sest kostjapoolsest maja püstitamisega seotud kulude hüvitamise kohustuse tahtlikust rikkumisest ei saa rääkida olukorras, kus teda asjaajamisele asudes ja selle ajal hüvitamisnõude esitamise kavatsusest ei teavitatud.
12.Kostja andis talvel 2012 maksuvõlglasele suulise nõusoleku talle kuulunud XXX kinnistul asunud vana hoone lammutamiseks, selle käigus järele jääva materjali müügiks ja kinnistule uue hoone püstitamiseks. 25.06.2012 sõlmisid maksuvõlglane ja Fusion Studio OÜ tarnelepingu nr 17 komplekteeritud maja tarnimiseks ja XXX kinnistule paigaldamiseks. Kuna ostjal endal ei olnud piisavalt vabu rahalisi vahendeid, finantseeriti hoone ostmist ja selle paigaldamistöid 30.01.2012 Monopress Kaubandus OÜ-ga (kustutatud) kaheks aastaks sõlmitud laenulepingu alusel saadud laenu arvelt.
13.Kostja ei olnud talle kuulunud kinnistule paigaldatud palkmaja tellija. Õige ei ole hageja väide, et kostjal puudus mistahes alus või põhjus eeldada, et pankrotivõlgnik ei nõua temalt tehtud kulutusi sisse. Kostja ei ole saanud maksuvõlglaselt nõuet hüvitada käsundita asjaajamisest tekkinud kulutused. Samuti ei ole talle teatatud kavatsusest
2-18-10126 selline nõue esitada. Maksuvõlglane on kostjale kinnitanud, et tal ei ole kostja vastu nõuet. Seega ei ole käsundita asjaajajal kulutuste hüvitamise nõuet, kuna vastavalt asjaoludele on ilmne, et asjaajamisele asumisel ei olnud käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist (VÕS § 1023 lg 3). Kostja ei ole soodustatud isik, kuna hageja tuvastas ise maksumenetluses, et palkmaja ehitati algusest peale eesmärgiga jätta see maksuvõlgniku seadusliku esindaja ja tema pere kasutusse. Kostja ei kasuta palkmaja enda alalise või ajutise elukohana. Kolmanda isiku seisukoht
14.Kolmas isik nõustus hageja poolt esile toodud asjaolude ja nõudega. Maakohtu otsus ja põhjendused
15.Harju Maakohtu 29.03.2021 otsusega jäeti hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus tühistas 11.12.2018 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud.
16.Maakohus tuvastas järgmised asjaolud: - 20.04.2015 maksuotsuse nr 12.2-3/026859-10 kohaselt on maksuvõlglasel maksuvõlg 148 751,50 eurot, millele lisandub arvestuslik intress 148 659,84 eurot (kd I tl 9–13); - 22.05.2015 korraldusega arestis hageja maksuvõlglase pangakonto maksuvõla ulatuses (kd I tl 15); - kostjale kuulus kuni 07.07.2015 XXX kinnistu XXX külas Kuusalu vallas (registriosa nr XXXXXXX) (kd I tl 16 ja 78); - 25.06.2012 sõlmis maksuvõlgnik Fusion Studio OÜ-ga tarnelepingu nr 17 Honkarakenne OYJ poolt komplekteeritud maja tarnimiseks XXX mü-le (kd I tl 6566); - maksuvõlglane tasus Fusion Studio OÜ-le tarnelepingu alusel kokku 339 345,20 eurot (kd I tl 25–28 pöördel ja tl 37); - kostja kinkis kinnisasja 07.07.2015 asjaõiguslepinguga C-le (kd I tl 75–77). C on kinnisasja omanik alates 15.07.2015 (kd I tl 16); - C on kostja tütar ja Y endine abikaasa (kd II tl 143); - 06.06.2019 kuulutati tsiviilasjas nr 2-19-4965 välja maksuvõlglase pankrot (kd II tl 20–22); - maksuvõlglase juhatuse liige oli 03.05.2007 kuni 07.05.2015 Y, 07.05.2015 kuni 28.03.2019 F ja alates 28.03.2019 on juhatuse liige uuesti Y (kd II tl 144–145).
17.Hageja nõuab käesolevas asjas maksuvõlgniku võlausaldajana, et kostja täidaks kohustuse, mis tal on maksuvõlgniku ees, st soovib pöörata sissenõude maksuvõlgniku nõudele (MKS § 130 lg 1 p 3, TMS § 111). Kuigi hagejaks on võlausaldaja, paneb ta eelnimetatud nõude esitamisega maksma pankrotis oleva maksuvõlgniku nõuet kostja vastu. Pankrotiseaduse § 35 lg 1 p 2 ja § 43 lg 1 kohalduvad ka juhul, kui hagi on võlgniku asemel esitanud võlausaldaja. Pankrotiseaduse sätted ei piira hageja õigust jätkata enne pankrotimenetlust algatatud menetlust, mis toimub võlgniku huvides.
18.Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, millest võiks järeldada, et maksuvõlgnik ja kostja sõlmisid käsunduslepingu VÕS § 619 lg 1 mõttes. Pooled on tuginenud sellele, et kostja andis nõusoleku XXX kinnistul asunud vana hoone lammutamiseks, järele jääva materjali müügiks ja uue hoone püstitamiseks. Esile ei ole aga toodud selliseid asjaolusid, millest saaks järeldada, et maksuvõlgnik ja kostja saavutasid kokkuleppe käsunduslepingu olulistes tingimustes (VÕS § 9 lg 1 ja 2), sh et kostja oleks andnud maksuvõlgnikule üldse mingeid juhiseid või püstitanud käsundi eesmärgi.
19.Ainuüksi maksuvõlgnikule antud nõusolekust temale kuuluval kinnisasjal tegutseda ei saa järeldada, et maksuvõlgnik tegutses kostja käsundi alusel. Kostja antud nõusolekut
2-18-10126 ei ole võimalik käsitleda lepingu, sh käsunduslepingu sõlmimiseks piisavalt selgelt antud tahteavaldusena.
20.Kohtu hinnangul on maksuvõlgniku ja kostja vahel käsundita asjaajamisest tulenev võlasuhe (VÕS § 1018 lg 1). Maksuvõlgnik ajas XXX kinnisasjale palkmaja ehitamisel võõrast asja. Pooled ei vaidle selle üle, et maksuvõlgnik tellis Fusion Studio OÜ-lt 25.06.2012 palkmaja, mis tuli tarnida kostjale kuuluvale XXX kinnisasjale (kd I tl 65– 66). Samuti ei vaidle pooled selle üle, et maksuvõlgnik tasus Fusion Studio OÜ-ga sõlmitud lepingu alusel esitatud arved. Kinnisasi ei kuulunud aga maksuvõlgnikule ja tema kasuks ei olnud kinnisasjale seatud ka hoonestusõigust (kd I tl 16). 20.04.2015 maksuotsuse nr 12.2-3/026859-10 kohaselt tuvastati maksumenetluses, et maja ehitamine ei seondunud maksuvõlgniku ettevõtlusega. Maja ei ehitatud müügi või üürimise eesmärgil (kd I tl 9–10). Kostja on nii käesolevas menetluses kui ka maksumenetluses 26.01.2015 seletuste andmisel kinnitanud, et maja kasutab tema ja tema pere (kd I tl 23–24). Kuna maksuvõlgnikul ei olnud õigustust ega kohustust võõrale kinnisasjale palkmaja ehitamist korraldada, tegutses ta käsundita asjaajajana.
21.Kostjat saab pidada soodustatud isikuks VÕS § 1018 tähenduses. Käsundita asjaajamisest tulenevate õiguste ja kohustuste tekkimist tuleb hinnata käsundita asjaajamise aja seisuga. Maksuvõlgniku tegevuse tulemusel suurenes kostja vara väärtus, kuna nii kinnisasi kui ka sellele ehitatud palkmaja kuulusid kostjale, s.t kostja sai maksuvõlgniku tegutsemise tulemusel endale palkmaja. Asjaolu, et kostja otsustas ise oma tütart soodustada ja kinnisasja talle kinkida, ei mõjuta kaks aastat varem tema ja maksuvõlgniku vahel tekkinud õigussuhet.
22.Kuna kostja andis maksuvõlgnikule nõusoleku XXX kinnisasjal tegutsemiseks, maksuvõlgniku kantud kulutused tulid kostjale kasuks, tema tahe oli tegutseda kostja kasuks VÕS § 1018 lg 2 mõttes ja täidetud on VÕS § 1018 lg 1 p 2 nimetatud eeldus, on maksuvõlgnikul tekkinud eelduslikult kostja vastu kulutuste hüvitamise ja tasu saamise nõue VÕS § 1023 lg-te 1 ja 2 järgi nendes sätetes nimetatud ulatuses.
23.Siiski tuleb hageja nõue jätta käesoleval juhul VÕS § 1023 lg 3 alusel rahuldamata. VÕS § 1023 lg 3 sätestab, et kui vastavalt asjaoludele on ilmne, et asjaajamisele asumisel ei olnud käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist või tasu maksmist, siis ei ole tal käesoleva paragrahvi lõigetest 1 ja 2 tulenevaid õigusi. VÕS § 1023 lg 3 väljendab üldiselt heas usus käitumise põhimõtet, mistõttu tuleb hageja kulutuste hüvitamise nõude tekkimiseks hinnata neid elulisi asjaolusid, mis esinesid käsundita asjaajamisele asumise ajal ja millest lähtuvalt maksuvõlgnik asjaajamisele asus ja kostja asjaajamise heaks kiitis.
24.Asjas esile toodud asjaolusid kogumis hinnates ei ole maksuvõlgnikul kostja vastu kulutuste hüvitamise nõuet ja sellise nõude maksmapanemine oleks vastuolus hea usu põhimõttega, kuna vastavalt asjaoludele on ilmne, et asjaajamisele asumisel ei olnud käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist. Kostjale kuulus kinnisasi, mille ta soovis jätta oma tütrele ja tema perele. Kostja ongi kinnisasja oma tütrele kinkinud. Kostja nõustus sellega, et tütre endise abikaasa ettevõte ehitab kinnisasjale oma pere jaoks palkmaja. Kostja ei ole palkmajast ise huvitatud olnud ega ole seal kunagi elada soovinud. Ta ei tellinud palkmaja ehitust, ei leppinud kokku selle maksumuses ega korraldanud maja tellimist oma äranägemisel. Hageja on ka ise märkinud, et kostja, maksuvõlgniku juhatuse liige ja kostja tütar on omavahel seotud isikud ja võisid seega tegutseda ühiselt. Samuti märkis hageja, et eesmärk oligi ehitada maksuvõlgniku vahendite eest palkmaja eesmärgiga jätta see kostja ja tema tütre pere, sh Y kasutusse. Kostja ei saanud seega oma tütre endise abikaasa ettevõttele tegutsemiseks loa andmisel mõistlikult eeldada, et ta peaks oma kinnisasjale, mille ta plaanib jätta oma tütre perele, palkmaja ehitamise eest ise tasuma. Hageja kulutuste
2-18-10126 hüvitamise nõue tugineb üksnes asjaolule, et kostja oli kulutuste tegemise ajal kinnisasja omanik, kuid VÕS § 1023 lg-test 1 ja 3 tulenevat hea usu põhimõtet arvestades ei ole see hageja nõude rahuldamiseks piisav. Apellatsioonkaebus
25.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
26.Maakohus on ebaõigesti tuvastanud käsunduslepingu puudumise. Palkmaja ehitamisega kaasnesid kulud, mida kandis maksuvõlglane ning kinnistu, millele palkmaja ehitati, oli kostja omandis. Kui käsundisaaja täidab käsundit oma majandus- või kutsetegevuses, saab eeldada, et käsund on tasuline. Kostjal puudus mistahes mõistlik põhjus eeldada, et temale kuuluvale kinnistule ehitatakse palkmaja ning äriühing ei nõua temalt kulusid, mis maja ehitamisega kaasnevad. Tasulise käsundi puhul peab käsundiandja hüvitama need kulutused, mida käsundisaaja on tegelikult teinud ning mida tuleb käsundi täitmiseks vajalikuks pidada. Kohus ei märgi, millised peaksid need olulised käsunduslepingu tingimused olema, milles maksuvõlglane ja kostja oleksid veel pidanud kokku leppima. Käesoleval juhul võib käsunduslepingu olulisteks tingimusteks pidada vana maja lammutamist ning uue hoone rajamist. Kostja poolse käsundi andmise eesmärgiks oli palkmaja saamine enda omandis olevale kinnistule ning selle tulemusena suurenes kostjale kuuluva vara väärtus oluliselt.
27.Maakohus on ebaõigesti rakendanud hea usu põhimõtet. Kokkulepped palkmaja ehitamiseks kostjale kuuluvale kinnistule toimusid kostja ja Y vahel, kes on omavahel seotud isikud ja perekonnaliikmed. Tegelikkuses aga kandis maja ehitamisega seotud kulud äriühing, mille juhatuse liige Y ise oli. Y ei saanud kostjaga kokkuleppeid sõlmides lubada, et äriühing hakkab kostjale maja ehitama, kannab kõik sellega seotud kulud ega nõua neid kostjalt kunagi tagasi. Hageja hinnangul on sellised otsused ja tehingud algusest peale tühised. Asja materjalidest ei nähtu, et maksuvõlglase osanik oleks andnud kostjaga tehtud kokkulepeteks ning maksuvõlglase rahaliste vahendite mitte sihtotstarbeliseks kasutamiseks vastavaid nõusolekuid. Seega ei saa kostja ega maksuvõlglane käesoleval hetkel tugineda sellele, et käsundita asjaajamise nõuet ei saa tekkida, kuivõrd algusest peale ei olnud plaanis kostjalt kulusid nõuda. Tegemist oli maksuvõlglast kahjustava tehinguga, mis oli algusest peale tühine.
28.Kui Y on lubanud oma pereliikmele ehitada palkmaja (tehes seda äriühingu rahaliste vahendite eest) ning selle eest mitte tasu nõuda, ei tähenda see, et äriühingul ei ole õigus seda kostjalt näiteks tulevikus tagasi nõuda. Pankrotihaldur on nõustunud, et tal on kostja vastu käsundita asjaajamisest tulenev kulutuste hüvitamise nõue.
29.Hea usu põhimõtte vastaselt on käitunud nii maksuvõlglane, juhatuse liige Y ja kostja ning nimetatud isikud ühiselt ning selle tulemusena on kahju tekkinud kohustuste tekkimise näol maksuvõlglasele. Kostja pidi juba 2012. aastal teadma (või vähemalt möönma), et tema kinnistule ehitab palkmaja maksuvõlglane ning viimane kannab ka palkmaja ehitamisega seotud kulutused. Kuivõrd kostja seega teadis, et ta ei kanna maksuvõlglasele palkmaja ehitamisega seotud kulusid tagasi, pidi kostja ka arvestama kahjuliku tagajärje saabumisega maksuvõlglasele. Eeltoodu ei tähenda, et hagejapoolne kulutuste hüvitamise maksmapanek oleks vastuolus hea usu põhimõttega.
30.Kuigi kostja on korduvalt välja toonud, et palkmaja ehitati kasutamiseks tema tütrele ja tal oli algusest peale soov see edasi kinkida, siis jääb arusaamatuks, miks allkirjastas kostja kokkuleppe, mille alusel pidi ta kinnistu andma üle mingile teisele äriühingule (Monopress Kaubandus OÜ-le). Kostja oleks võinud ka kohe oma kinnistu (olenemata palkmaja olemasolust) edasi kinkida.
2-18-10126
31.Hageja ei nõustu sellega, et maksuvõlglane ei ehitanud palkmaja kostjale. Kostja oli ühtlasi ka soodustatud isikuks VÕS § 1018 mõistes. Kostjal oli õigus kasutada ja käsutada kinnistut ja sellel asuvat palkmaja enda äranägemise järgi ning seda tulevikus edasi kinkida. Just kostja varaline seisund paranes seeläbi ning isik on kinnitanud kinkelepingus, et vara kuulub temale. Vastustaja seisukoht
32.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
33.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
34.TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal lähtub ringkonnakohus kaebuse lahendamisel maakohtu poolt tuvastatud faktilistest asjaoludest.
35.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
36.Maakohus on õigesti tuvastanud käsunduslepingu puudumise. VÕS § 9 lg-te 1 ja 2 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Nii hageja kui kostja tuginesid sellele, et kostja andis pankrotivõlgnikule nõusoleku XXX kinnistul asunud vana hoone lammutamiseks, järele jääva materjali müügiks ja uue hoone püstitamiseks. Kumbki poole ei tuginenud seejuures lepingu sõlmimisele. Hageja kinnitas kogu menetluse vältel, et temale teadaolevalt ei olnud poolte vahel lepingut sõlmitud. Alles 22.02.2021 menetlusdokumendis asus hageja esmakordselt väitma, et kostja andis mitte nõusoleku, vaid korralduse temale kuuluvale kinnisasjale palkmaja ehitamiseks, seda uut väidet aga millegagi sisustamata.
37.Kui hageja tugineb nõude esitamisel lepingule, peab ta selle olemasolu vastavalt TsMS § 230 lg-le 1 ettenähtud korrale tõendama, mitte vaid väitma, et pooled olid sõlminud lepingu (vt RKTKo nr 2-17-14766/106, p 13; nr 2-14-61508/73, p 23). Niisiis pidi käesoleval juhul käsunduslepingu sõlmimist ja selle väidetavaid tingimusi tõendama hageja. Hageja seda teinud ei ole. Tõendatud ei ole, et kostja oleks tellinud maksuvõlgnikult ehitusteenust palkmaja püstitamiseks või andnud VÕS § 621 lg-s 1 nimetatud juhiseid väidetava käsundi täitmiseks. Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud, et kostja oleks mingilgi määral rääkinud kaasa kinnistul teostatud lammutusja ehitustööde juures. Kostja ei ole valinud kinnistule püstitatava palkmaja projekti, ei piiritlenud tehtavate tööde maksumust, ei avaldanud arvamust ehitamisel kasutatavate materjalide ja rajatavate kommunikatsioonide kohta, ei määranud kindlaks tööde teostamise ajakava ega ka väljendanud selle osas oma seisukohta. Seega puudus kostjal talle kuulunud kinnistul asunud vana hoone lammutamise, selle tulemusel järele jääva materjali müügi ja uue hoone püstitamise protsessis muu roll peale kirjeldatud tegevuseks nõusoleku andmise. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et ainuüksi sellest ei saa järeldada, et maksuvõlgnik tegutses kostja käsundi alusel. Samuti ei saa esile toodud asjaoludel käsitleda kostja nõusolekut tahteavaldusena muude lepingute sõlmimiseks.
2-18-10126
38.Eeltoodust tulenevalt kvalifitseeris maakohus õigesti maksuvõlgniku ja kostja vahelise suhte lepinguväliseks käsundita asjaajamiseks VÕS § 1018 lg 1 järgi. Sellekohaseid maakohtu põhjendusi ei ole ringkonnakohtus vaidlustatud.
39.Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus käesolevas asjas õigesti VÕS § 1023 lg 3, mille kohaselt ei ole käsundita asjaajajal kulutuste hüvitamise nõuet, kui vastavalt asjaoludele on ilmne, et asjaajamisele asumisel ei olnud käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist. Kostjale kuulus kinnisasi, mille ta soovis jätta oma tütrele ja tema perele. Kostja ongi kinnisasja oma tütrele kinkinud. Kostja nõustus sellega, et tütre endise abikaasa ettevõte ehitab kinnisasjale oma pere jaoks palkmaja. Kostja ei olnud palkmajast ise huvitatud ega ole seal elada soovinud. Sellistel asjaoludel ei pidanud kostja eeldama, et ta peab palkmaja püstitamise eest ise tasuma.
40.Apellatsioonkaebuses on hageja esitanud uue käsitluse kostja koostööst maksuvõlgniku juhatuse liikme Y-ga. Hageja ei ole viidanud aga ühelegi tõendile, mis sellist kooskõlastatud tegevust tõendaksid. Puuduvad tõendid selle kohta, et kostja oleks olnud puutumuses maksuvõlgniku käibemaksukohustuse täitmisega riigi ees, et ta oleks Y-ga selles osas midagi kokku leppinud või üldse olnud teadlik pankrotivõlgniku või tema juhatuse liikme Y kavatsusest ehitustööde eest väljastatud arvetel märgitud teenuse hinnale lisatud käibemaks sisendkäibemaksuna maha arvata. Kostja on ilma õigusalaste teadmisteta üle 70 aasta vanune pensionär, kes ei ole kokku puutunud käibemaksuarvestusega, tegelenud ettevõtlusega ega ehitustegevuse korraldamisega. Asjas puuduvad tõendid, mis võimaldaksid tuvastada, et kostja oli 2012. aastal nõusolekut andes teadlik sellest, milliste rahaliste vahendite arvel kinnistul töid tehakse ja uus palkmaja soetatakse, s.t kas selle jaoks olid pankrotivõlgnikul vajalikud rahalised vahendid olemas või tuli tegevust finantseerida laenude arvelt. Asjaolu, et kostja allkirjastas kokkuleppe, mille alusel pidi ta kinnistu andma üle Monopress Kaubandus OÜ-le, mitte otse tütrele, tulenes asjaolust, et maksuvõlgnik oli palkmaja ostmiseks võtnud Monopress Kaubandus OÜ-lt laenu, mis tuli tagastada. Kostja ei tegutsenud seejuures enda initsiatiivil ega huvides, vaid ikkagi tütre pere huvides. Kostja ei ole väitnud ja asjas ei ole tõendatud, et kostja oli teadlik uue maja ehitamisega kaasnevate kulude suurusest. Küll aga on tõendatud, et juba nõusoleku andmise ajal oli kostjal soov jätta kinnistu koos sinna ehitatava majaga tütrele ja tema perele.
41.Riigikohus on selgitanud, et kui asjaoludest nähtuvalt ei olnud asjaajamisele asumisel käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatud isikult kulutuste hüvitamist või tasu maksmist, siis VÕS § 1023 lg 3 järgi ei ole tal kulutuste hüvitamise nõudeõigust (vt RKTKo nr 3-2-1-107-07, p 16). Õiguskirjanduses on sama sätte kontekstis selgitatud, et see säte kohustab asjaajajat järgima hea usu põhimõtet (VÕS § 6 lg 1 ja TsÜS § 138 lg 1) selliselt, et asjaajaja peab asjaajamisele asumisel olukorras, kus tavaliselt osutatakse teenuseid tasuta, väljendama oma kavatsust esitada hiljem hüvitisnõudeid. Kui asjaajaja seda ei tee ja hakkab hiljem nõudma soodustatult hüvitist, oleks tegemist vastuolulise ja seega pahauskse käitumisega (Võlaõigusseadus III Kommenteeritud väljaanne, Tln 2009, lk 577, p 4.1). Niisiis tuleb hüvitisnõuete esitamise kavatsusest teavitada asjaajamisele asumisel, mitte aastaid hiljem pärast asjaajamise lõppemist. Kui asjaajajal puudus kulutuste tegemise ajal nende hüvitamise nõue, siis ei saanud see ka hiljem asjaajaja võlausaldajale üle minna.
42.Ebaõige on apellatsioonkaebuse seisukoht, et Y ei saanud otsustada äriühingu raha kulutamise üle, kuna asja materjalidest ei nähtu, et maksuvõlgniku osanik oleks andnud maksuvõlgniku rahaliste vahendite selliseks kasutamiseks nõusoleku. Y oli maksuvõlgniku ainus juhatuse liige. Juriidilise isiku juhtorgani liikme kui seadusliku esindaja käitumine omistatakse juriidilisele isikule. TsÜS § 34 lg 1 järgi juriidilise isiku juhatus või seda asendav organ loetakse suhetes teiste isikutega juriidilise isiku
2-18-10126 seaduslikuks esindajaks. Y-l oli seega õigus teha osaühingu nimel tehinguid ja otsustada ühingu rahaliste vahendite kasutamise üle. Seejuures pidi ta arvestama põhikirjas ettenähtud või osanike, nõukogu või juhatuse kehtestatud piiranguid (ÄS § 181 lg 2) Kui juhatuse liige rikub ÄS § 187 lg-s 1 sätestatud hoolsuskohustust, siis vastutab ta ühingule tekitatud kahju eest vastavalt sama paragrahvi lõikele 2. Eeltoodut arvestades oli Y-l pädevus otsustada maksuvõlgniku rahaliste vahendite kasutamise üle. Ühtlasi vastutas ta seadusest tulenevalt kahju eest, mis võis osaühingul nimetatud vahendite kasutamise ja kasutamise üle otsustamise tõttu tekkida. Äriühingule väidetavalt seadusliku esindaja tegevuse läbi tekitatud kahju eest ei saa antud juhul panna vastutust kostjale.
Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
43.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti hageja kanda.
44.Maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust, mistõttu seda ei tee ka ringkonnakohus. Kulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus pärast otsuse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.