Eesti Vabariigi hagi Q, C, Y vastu tehingute kehtetuks tunnistamiseks ja kinnistusaamatus omaniku kande muutmiseks tahteavalduste asendamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28. augusti 2020. a kohtuotsus
Kaebuse esitaja ja liik
C apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 28. augusti 2020. a otsuse peale
Kaebuse hind
48 649.33 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja (vastustaja) Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti esindajad ringkonnakohtus kaudu (registrikood 70000349), lepinguline esindaja Karel Miisna Kostja II (apellant) C (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Jüri Urb Kostja I (kaasapellant) Q (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostja III (kaasapellant) Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Kristiine Urb Menetluse liik
Asja läbivaatamine 9. juuni, 20. oktoobri, 15. detsembri 2021. a kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 28. augusti 2020. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid täiendada otsuse põhjendusi.
2.Jätta C apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud C kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
2-18-13109 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti kaudu (hageja) esitas 31. augustil 2018. a hagi Q (kostja I), C (kostja II) ja Y (kostja III) vastu tehingute kehtetuks tunnistamiseks ja tehingute alusel saadu üleandmiseks.
2.Hageja esitas järgmised nõuded: 1) tunnistada kehtetuks C ja Y vaheline 19. juulil 2018. a sõlmitud korteriomandi nr XXXXXXXX kinkeleping, isikliku kasutusõiguse seadmise leping ja asjaõigusleping; 2) kohustada taotlusest nr 1 tulenevalt Yt andma vajalikud nõusolekud tema kohta tehtud registriosa nr XXXXXXXX kannete kustutamiseks, sh C kasuks seatud isikliku kasutusõiguse kande kustutamiseks, ühtlasi kohustada Y andma nõusolek omanikuna C sissekandmiseks. Asendada Y nõusolekud kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXXXX kannete muutmiseks kohtuotsusega; 3) kohustada taotlusest nr 1 tulenevalt C andma vajalikud nõusolekud kinnistusraamatu registriosasse nr XXXXXXXX omanikuna C sissekandmiseks ja tema kasuks seatud isikliku kasutusõiguse kustutamiseks. Asendada C nõusolekud kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXXXX kande muutmiseks kohtuotsusega; 4) tunnistada kehtetuks Q ja C vahel 4. mail 2015. a sõlmitud abikaasade ühisvara jagamise leping ja asjaõigusleping, mille kohaselt kuulub korteriomand registriosa numbriga XXXXXXXX Q ja C lahusvara hulka; 5) kohustada taotlusest nr 4 tulenevalt Q andma vajalikud nõusolekud registriosasse nr XXXXXXXX ühisomanikena Q ja C sissekandmiseks. Asendada Q nõusolekud kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXXXX kande muutmiseks kohtuotsusega; 6) kohustada taotlusest nr 4 tulenevalt C andma vajalikud nõusolekud registriosasse nr XXXXXXXX ühisomanikena Q ja C sissekandmiseks. Asendada C nõusolekud kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXXXX kande muutmiseks kohtuotsusega.
3.Maksuhaldur esitas 14. mail 2018. a hagi kostja I ühisvara jagamiseks täitemenetluses ja 26. juunil 2018. a hagi tagamise taotluse keelumärke kandmiseks kostja I ja kostja II omandis olevale kinnisasjale. Kohus rahuldas taotluse 27. juunil 2018. a. 30. juulil 2018. a jäeti kinnistusavaldus hagi tagamiseks rahuldamata, kuna 20. juunil 2018. a esitas Tallinna notar Sirje Orman 19. juunil 2018. a koostatud ja tõestatud korteriomandi kinkelepingu, isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu ning asjaõiguslepingu, millega kostja II kingib kinnisasja aadressil XXX, Tallinn pojale kostjale III.
2-18-13109
4.Kuigi kostja II väitis, et kinkis korteri kostjale III, sest omandas pärimise käigus endale uue objekti, siis esiteks ei ole arusaadav seos uue korteri omandamise vahel Loksa linnas ja Tallinnas asuva korteri kinkimise vahel. Teiseks ei toimunud omandamine pärimise teel, sest D on elus ning elab rahvastikuregistri kohaselt endiselt kostjale II võõrandatud MMM korteris. Kostja II elab endiselt kostjale III kingitud XXX, Tallinn korteris. XXX, Tallinn korteri kinkeleping sõlmiti 19. juunil 2018. a ja MMM korteri asjaõigusleping sõlmiti 30. juulil 2018. a. Seega tehti XXX, Tallinn korteri suhtes kinnistusregistri omandikanne enne, kui MMM korteri suhtes üldse leping sõlmiti, mistõttu puudub nende tehingute vahel ka kronoloogiline loogika.
5.Kinkelepingu punktis 1.9.10 oli mh kirjas, et kostja II ja kostja I on sõlminud abikaasade ühisvara jagamise lepingu ja asjaõiguslepingu 4. mail 2015. a, mille kohaselt kuulub lepingu ese kostja II lahusvara hulka. Abieluvararegistrist ei nähtu, et kostja II ja kostja I vahel oleks kunagi abieluvaraleping sõlmitud. Seega polnud maksuhalduri jaoks abieluvara jagamise lepingul õiguslikku tähendust kuni 21. augustini 2018. a, mil kinnistusregister tegi maksuhaldurile võimalikuks tutvuda kinkelepingu sisuga.
6.Maksuhaldur oli koostanud kostjale I 15. aprillil 2015. a ja 2. augustil 2017. a maksuotsused; nõuded olid muutunud sissenõutavaks.
7.Maksuhaldur leidis, et 4. mai 2015. a ja 19. juuni 2018. a tehingute kogum on kantud samast eesmärgist – vältida kostja I maksuvõla tasumist korteriomandi realiseerimise arvelt selle korteriomandi võõrandamise teel.
8.15. aprilli 2015. a maksuotsuse sissenõudmiseks edastati kohtutäiturile 18. juunil 2015. a täitmisavaldus. Maksuhaldur ise oli alustanud täitetoimingutega juba 20. mail 2015. a ja 1. juunil 2015. a. Järelikult oli täidetud eeldus, mille kohaselt kehtetuks tunnistatav tehing peab olema tehtud kuni ühe aasta jooksul enne täitemenetluse alustamist. Sissenõude pööramisega kostja I varale ei ole kaasnenud tema nõude täielik rahuldamine, samuti oli maksuhalduri arvates alust eeldada, et sissenõude pööramine tema varale ei vii ka tulevikus nõude rahuldamiseni. Täitemenetluse kestel on nõude katteks laekunud 0 eurot, seega on ilmne, et kostja I loobus 4. mai 2015. a ühisvara jagamise kokkuleppe alusel olulisel määral oma varast või oma osast ühisomandis.
9.Maksuhaldur leidis, et 4. mai 2015. aasta ja 19. juuni 2018. a tehingute sõlmimisega kahjustati maksuhalduri huve. Kostja II kinkis korteriomandi, mille arvelt oleks maksuhaldur saanud nõude kostja I vastu (vähemalt osaliselt) rahuldada. Korter kingiti kostjale III, kes on kostja II ja kostja I ühine poeg (lähikondne). Tehing tehti pärast seda, kui maksuhaldur esitas antud korteriomandi suhtes 14. mail 2018. a ühisvara jagamise hagi ning pärast seda, kui kohus oli 24. mail 2018. a hagi menetlusse võtnud.
10.Maksuhaldur esitas tagasivõitmise nõude ka 19. juunil 2018. a sõlmitud isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu suhtes, kuivõrd see kahjustab samuti maksuhalduri huvisid. Korteriomandit, millele on seatud eluaegne isiklik kasutusõigus, oleks maksuhalduri arvates täitemenetluses sisuliselt võimatu müüa. Ühtlasi kahandab see oluliselt korteriomandi turuväärtust, seega ka maksuhalduri nõude rahuldamise osakaalu korteriomandi müügi arvelt.
11.Maksuhaldur asus seisukohale, et asjaolust, et nimetatud tehingud tehti maksuhalduri huvide kahjustamiseks, olid teadlikud mõlemad tehingu osapooled. Tehing tehti vaid 19 päeva pärast seda, kui maksuhaldur oli kostja I suhtes koostanud maksuotsuse nr 12.2-3/030509-2;
2-18-13109 teade kostjale I kontrolli alustamise kohta koostati juba 12. märtsil 2015. a, mille kostja I sai kätte 19. märtsil 2015. Seega said tehingu osapooled olla ainult teadlikud nimetatud maksotsusest ja maksumenetlusest, sealhulgas kujunevast võlast. Kostjate vastuväited
12.Kostjad vaidlesid hagile vastu ning palusid jätta see rahuldamata ja menetluskulud jätta hageja kanda.
13.Kostja I leidis, et kostja II ja kostja III suhtes puudub täitedokument. Kostja I pole kunagi lugenud korterit enda omaks. Korteri ostis kostja II, kes on selle eest maksnud ja tasunud kõik korteriga seotud kulud. Kostja I võlausaldajate huve ei kahjusta see, et kostja II kinkis korteri pojale. Nõue on esitatud rohkem kui kolm aastat pärast ühisvara jagamist ja seega on aegunud.
14.Kostja II asus seisukohale, et kostja II ja kostja III suhtes puudus täitedokument, mis annaks aluse nendevahelist tehingut tagasi pöörata. Kostja II oli kinnisasja omanik, kinnistusraamatus puudusid võõrandamist välistavad keelud ja arestid, kostja II suhtes ei ole väljastatud mingit täitedokumenti, mis oleks välistanud või takistanud omandi võõrandamist.
15.Nõue kostja I ja kostja II vastu seoses 4. mail 2015. a sõlmitud tehinguga on aegunud. Kuna hageja esitas nõude 31. juunil 2018. a, siis on nõude sissenõutavaks muutumisest möödunud rohkem kui kolm aastat. Kuna tegemist oli kostja I ja kostja II vahelise tehinguga, siis tuleb käsitleda aegumistähtaega, mis tuleneb tehingust.
16.Ei vasta tõele, et kostja II ja kostja III sõlmisid kinkelepingu tulenevalt kostja I võlgnevusest. Kuivõrd kostja II omandas pärimise teel endale uue kinnisasja, kinkis ta XXX, Tallinn asuva korteri oma pojale. Mõlemad tehingud toimusid 2018. a suvel. Seega tuli tehinguid käsitleda kogumis.
17.Kui kohus pöörab kinkelepingu ja ühisvara jagamise tehingud tagasi, jääb hageja eesmärk saavutamata, sest ühisvara jagamise nõue on aegunud. Hageja oli olnud pidevalt kohtutäituriga suhtluses ja teadis hästi täitemenetluse seisu. Hageja oli oma vastuses kostjate seisukohtadele väitnud, et täitemenetlus on ebaõnnestunud hetkest, kui kohtutäitur on väljastanud vastava õiendi. Kostja ei nõustunud sellega, sest õiendi võtmine täitemenetluse ebaõnnestumise kohta ei ole tema hinnangul ainus, mis näitab, et täitemenetlus on ebaõnnestunud.
18.Kohtutäituri 10. juuni 2016. a hagejale saadetud kirjast ja ka varasemast kohtutäituri ja hageja kirjavahetusest ilmneb, et hageja pidi aru saama, et kostjal I puudub lahusvara, mille arvelt nõuet täita ning seetõttu oli hagejal võimalus pöörduda hagiga kohtusse ühisvara jagamiseks. Hageja jättis oma õiguse seaduses ettenähtud ühe aasta jooksul kasutamata. Seega on hageja nõue ühisvara jagamiseks aegunud.
19.Kostja III leidis, et kostja II ja kostja III suhtes puudub täitedokument, seega ei ole hagejal õigust nõuda kinkelepingu kehtetuks tunnistamist. Tehingute tegemise vahe on 3 aastat ning ühisvara jagamise tehingu osaliseks ei olnud kostja III. Kuna kostja II omandas pärimise teel korteri, siis sõlmitigi kinkeleping andmaks kostjale III võimaluse elada üksi omas kodus.
20.Kostja III ei kahjustanud kostja I võlausaldajate huve, sest kinkeleping ei olnud seotud kostjaga I. Kostja II ei olnud võlgnik, seega tal ei ole võlausaldajaid ning kostja III ei saanud kuidagi kahjustada kostja II võlausaldajate huve. Kostjal III oli seaduslik õigus sõlmida kinkeleping ning selleks puudusid mistahes takistused. XXX, Tallinn korteri 1⁄2 mõttelise osa
2-18-13109 väärtus on maksimaalselt ca 45 000 eurot. Sellisest summast ei piisaks hageja nõude rahuldamiseks.
21.Hageja peaks lähtuma tegelikust olukorrast, mille kohaselt oli juba 10. juunil 2016. a selgunud kostja I maksejõuetus, mitte 4. mai 2018. kohtutäituri kinnitusest. Ühtlasi on seega kostja III hinnangul ühisvara jagamise hagi aegunud. Maakohtu otsus ja põhjendused
22.Harju Maakohus rahuldas 28. augusti 2020. a kohtuotsusega hagi. Kohus tunnistas kehtetuks C ja Y vahelise 19. juunil 2018. a sõlmitud korteriomandi XXX, Tallinn (registriosa nr XXXXXXXX) kinkelepingu, isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu. Kohus kohustas Y andma nõusolekud kinnistusraamatus korteriomandi XXX, Tallinn osas: Y kohta tehtud kannete kustutamiseks; C kasuks seatud isikliku kasutusõiguse kande kustutamiseks; C omanikuna sissekandmiseks. Y nõusolekuid asendab jõustunud kohtulahend. Kohus kohustas C andma nõusolekud kinnistusraamatus korteriomandi (XXX, Tallinn; registriosa nr XXXXXXXX): omanikuna C sissekandmiseks; C kasuks seatud isikliku kasutusõiguse kustutamiseks. C nõusolekuid asendab jõustunud kohtulahend. Kohus tunnistas kehtetuks Q ja C vahel 4. mail 2015. a sõlmitud abikaasade ühisvara jagamise lepingu ja asjaõiguslepingu, mille kohaselt kuulub korteriomand asukohaga XXX, Tallinn C lahusvara hulka. Kohus kohustas Q andma vajalikud nõusolekud kinnistusraamatus korteriomandi XXX, Tallinn ühisomanikena Q ja C sissekandmiseks. Q nõusolekut asendab jõustunud kohtulahend. Kohus kohustas C andma vajalikud nõusolekud kinnistusraamatus korteriomandi XXX, Tallinn ühisomanikena Q ja C sissekandmiseks. C nõusolekut asendab jõustunud kohtulahend. Kohus jättis 3. septembri 2018. a kohtumäärusega kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna. Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) menetluskulud jättis kohus võrdselt Q, C ja Y kanda ning Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) menetluskulud rahaliselt kindlaksmääramata kulude puudumise tõttu. Q, C ja Y menetluskulud jättis kohus nende endi kanda.
23.Maakohtu otsuse järgi ei ole vaidlust järgmistes asjaoludes: -
-
-
Kostja I ja kostja II olid abielus 20. detsembrist 1985. a kuni 22. juunini 2009. a; Kostjale I koostati 15. aprillil 2015. a maksuotsus nr 12.2-3/030509-2 ja 2. augustil 2017. a maksuotsus nr 12.2-3/039788-2. Teade kostjale I kontrolli alustamise kohta koostati 12. märtsil 2015. a, mille ta sai kätte 19. märtsil 2015. a. 14. mai 2018. a seisuga oli kostja I maksuvõlg 152 101.54 eurot, millele lisandub intress;
20.mail 2015. a ja 1. juunil 2015. a alustas maksuhaldur täitetoimingutega 15. aprilli 2015. a maksuotsuse sissenõudmiseks. 18. juunil 2015. a edastati täitmisavaldus kohtutäiturile; Kostja I ja kostja II ühisvaras oli 26. mail 1995. a omandatud korteriomand XXX, Tallinn;
4.mail 2015. a sõlmisid kostja II ja kostja I abikaasade ühisvara jagamise lepingu ja asjaõiguslepingu, mille kohaselt kuulub korteriomand XXX kostja II lahusvara hulka. Abieluvaralepingu sõlmimist ei nähtu abieluvararegistrist;
2-18-13109 -
-
Hageja esitas 14. mail 2018. a hagi kostja I ühisvara jagamiseks täitemenetluses. Menetluses ilmnes Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kandemäärusest, et ühisvaraks olnud korteriomand on kingitud kostjale III;
19.juunil 2018. a koostati ja tõestati korteriomandi kinkeleping, isikliku kasutusõiguse seadmise leping ning asjaõigusleping, milles kostja II kingib XXX korteriomandi kostjale III. Kostja III on kostja I ja kostja II poeg. Kinnistusraamatusse kanti vastav omanikuvahetus sisse 17. juulil 2018. a.
24.Kohus hindas TMS § 14 lg 2 alusel, millal sai lugeda täitemenetluse nõude rahuldamise kostja I lahusvara arvel ebaõnnestunuks. Vaidluse all oli küsimus, kas ühisvara jagamise nõue on aegunud või mitte, mis oleneb sellest, kas kohtutäitur esitas kinnituse täitemenetluse ebaõnnestumise kohta esmakordselt 4. mail 2018. a või varasemalt, 10. juunil 2016. a ja 18. novembril 2016. a.
25.Kohus asus seisukohale, et põhjendatud on lähtuda 4. mai 2018. a kohtutäituri kinnitusest. Kuigi hagejal võisid olla paremad teadmised kostja I varanduslikust olukorrast kui tavaliselt sissenõudjatel, siis ei saa asuda seisukohale, et hageja teadis täitemenetluse ebaõnnestumisest enne 4. maid 2018. a. Varasematest kirjavahetustest nähtub, et täitemenetluses tegeletakse kostja I varalise olukorra väljaselgitamisega. Lähtudes hageja ja kohtutäituri kirjavahetustest järeldas kohus, et kuna kostja I ei aidanud kaasa täitemenetluse läbiviimisele, siis ei saanud ka koheselt hinnata täitemenetluse lahusvara arvel ebaõnnestunuks. Muuhulgas nõustus kohus hagejaga selle osas, et vara võib olla ka selline, mida registritest ei nähtu ja lähtuda ei saa üksnes registrisse kantavast varast või sissetulekust. Kuivõrd täitemenetluses ühisvara jagamise taotlemine riivab ka võlgnikuks mitteolevaid isikuid (eelkõige abikaasat), siis oli kohtu arvates põhjendatud teha võimalikult põhjalikult selgeks võlgniku varaline olukord enne täitemenetluse lahusvara arvel ebaõnnestunuks tunnistamist. Seega asus kohus seisukohale, et ühisvara jagamise hagi esitati vähem kui aasta pärast nimetatud kuupäeva, millest tulenevalt ei ole ühisvara jagamise hagi aegunud ja käesolev menetlus ei ole perspektiivitu.
26.Seejärel käsitles kohus hageja nõuet tunnistada kehtetuks kostja I ja kostja II vahel 4. mail 2015. a sõlmitud abikaasade ühisvara jagamise leping ja asjaõigusleping. Kohus, viidates TMS § 187 lg-le 1 ja 2, TMS §-le 190, tõi välja tagasivõitmise nõude esitamise eeldused ning järeldas, et ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise nõude eeldused on täidetud.
27.Hagejal kui sissenõudjal oli täitedokument kostja I suhtes, nõue oli sissenõutav ning seda ei õnnestunud täitemenetluses kostja I lahusvara arvel rahuldada. XXX, Tallinn korter jäi kostja I ja kostja II sõlmitud 4. mai 2015. a ühisvara jagamise lepingu järgi kostja II lahusvarasse ning kostja I loobus ühisvara jagamisel rahalise hüvitise nõudest. Kuna käesolevas menetluses ei olnud kostjad tuginenud sellele, et neil oli veel jagamata ühisvara või et neil on varasemalt jagatud muu ühisvara selliselt, et jagamine on toimunud kostja I kasuks, järeldas kohus, et kostja I on loobunud olulisel määral oma osast ühisomandis, millega on ühtlasi ka kahjustatud sissenõudja huvisid. Kuivõrd ühisvara jagamise leping oli sõlmitud vähem kui aasta enne täitemenetluse algatamist, on ka ajaline kriteerium täidetud.
28.Seoses nõude aegumisega selgitas kohus, et hageja nõue kostjate vastu ei tulene tehingust, vaid ühisvara jagamise tagasivõitmise osas sätestab nõude esitamise tähtajad TMS § 190, mis lähtub tehingu tegemise ja täitemenetluse algatamise aegadest – hagi esitamise ja tehingu tegemise vahelist ajapiiri ei ole sätestatud. Kohus leidis, et ühisvara jagamise kokkuleppe tagasivõitmise nõue ei ole aegunud.
2-18-13109
29.Maakohus märkis, et korteri omandamise ajal kehtinud perekonnaseadus võimaldas abieluvaralepinguga mh kindlaks määrata, milline abielu kestel omandatud või omandatav vara on ühisvara ja milline lahusvara. Seda aga ei tehtud korteri omandamise ajal ega hiljem abielu ajal, samuti ei jagatud ühisvara abielu lahutamise ajal, mis on tavapärane aeg ühisvara jagamiseks. Seetõttu pidid kostja I ja kostja II arvestama korteri ühisvaraks jätmisega kaasnevate võimalike tagajärgedega.
30.Kohus, viidates TMS §-le 194, PankrS § 116 lg-le 2 ja 3, TMS § 188 lg-le 3 selgitas, et kostja III kui võlgniku poeg on võlgniku lähikondne ning saab eeldada, et kostjale III olid teada võlgniku tehingu tagasivõidetavuse aluseks olnud asjaolud. Täidetud on PankrS § 116 lg 2 p 3 eeldus, kuna 19. juuni 2018. a lepingu järgi oli korteriomand kostjale III kingitud. TMS § 189 lg 1 alusel tunnistab kohus kehtetuks võlgniku sõlmitud kinkelepingu, välja arvatud juhul, kui leping on sõlmitud varem kui kaks aastat enne tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist. Kuna kinkeleping oli sõlmitud 19. juunil 2018. a ja tagasivõitmise hagi esitati 31. augustil 2018. a leidis kohus, et võib kinkelepingu kehtetuks tunnistada.
31.Kohus ei nõustunud kostjate seisukohaga, et kuna sellega puudub täitedokument kostja II suhtes, siis puudub võimalus kinkelepingut tagasi pöörata, sest tagasivõitmise võimalus eriõigusjärglase suhtes tuleneb seadusest ja see ei eelda võlgnikuga tehingu teinud isiku suhtes täitedokumendi olemasolu. Kohus leidis, et teadlikkus sissenõudja huvide kahjustamisest või tahe sissenõudja huve kahjustada ei ole kinkelepingu tagasivõitmise eelduseks, mistõttu kohus otsustas kinkelepingu sõlmimise motiive ja sellega seotud tõendeid mitte analüüsida.
32.Kohus pidas põhjendatuks nõuet isikliku kasutusõiguse seadmise tagasivõitmiseks: kasutusõigus oli seatud tasuta, seega oli tegu kinke iseloomuga tehinguga ning ajaline kriteerium tehingu tagasivõitmiseks oli täidetud. Lisaks mõjutab isiklik kasutusõigus korteri väärtust, mistõttu selle säilitamine kahjustab sissenõudja huve.
33.Kohus järeldas, et kuivõrd kostja I ja kostja II ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise eeldused osutusid täidetuks ja see kahjustas sissenõudja huve, siis on ka kinkelepingu puhul tegu sissenõudja huve kahjustava tehinguga. Nii ühisvara jagamise leping, korteriomandi kinkeleping, isikliku kasutusõiguse seadmise leping kui ka asjaõigusleping kuulub kehtetuks tunnistamisele.
34.TsMS § 162 lg 1 ja TsMS § 145 alusel jättis kohus Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) menetluskulud võrdselt kostja I, kostja II ja kostja III kanda ning Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) menetluskulud rahaliselt kindlaksmääramata kulude puudumise tõttu. Kostja I, kostja II ja kostja III menetluskulud jättis kohus nende endi kanda Apellatsioonkaebus
35.Kostja II esitas Harju Maakohtu 28. augusti 2020. a otsusele apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ning jätta menetluskulud hageja kanda.
36.Kostja II ei nõustunud kohtu seisukohaga, et hageja pidi lähtuma kohtutäituri 4. mai 2018. a kinnitusest täitemenetluse ebaõnnestumise kohta. Kostja II leidis, et kohus on jätnud tähelepanuta, et vastavalt maksukorralduse seaduse peatükis 13 sätestatule on maksuhaldur ise täitemenetluse läbiviija. Kuna maksuhaldur alustas enne kohtutäituri poole pöördumist ise täitetoimingutega, siis ta teadis, et nõude rahuldamine ei õnnestu kostja I lahusvara arvelt, seega pidi hageja teadma täitemenetluse ebaõnnestumisest enne 4. maid 2018. a. Kostja II ei
2-18-13109 nõustunud kohtu seisukohaga, et kohtutäituril on rohkem võimalusi võlgniku varalise seisundi hindamiseks kui maksuhalduril.
37.Kostja II hinnangul tuleb ühisvara jagamise nõude aegumise alguseks lugeda hetke, kui maksuhaldur oli välja selgitanud, et lahusvara arvel ei ole võimalik nõuet rahuldada ning oli esitanud avalduse kohtutäiturile, s.o 18. juunil 2015. a.
38.Seoses kohtu järeldusega, et kostja I ja kostja II vahel 4. mail 2015. a sõlmitud abikaasade ühisvara jagamise lepingu ja asjaõiguslepingu kehtetuks tunnistamise eeldused on täidetud, asus kostja II seisukohale, et käesolevas menetluses ei pidanudki kostjad tõendama seda, kas neil on veel jagamata vara või et neil on varasemalt jagatud muu ühisvara selliselt, et jagamine on toimunud kostja I kasuks. Kostja II leidis, et alles siis, kui kohus peaks ühisvara jagamise lepingu kehtetuks tunnistama, tekib apellandil õigus esitada nõue kostja I vastu.
39.Kostja II ei nõustunud kohtu seisukohaga, et ühisvara jagamise kokkulepe tagasivõitmise nõue ei ole aegunud. Kui hageja rõhutas, et ühisvara jagamine 2015. a ei olnud hageja jaoks 14. mail 2018. a ühisvara jagamise hagi esitamisel teada ega omanud maksuhaldurile PKS § 61 lg 2 alusel 21. augustini 2018. a õiguslikku tähendust, siis kostja II arvas, et teave ühisvara jagamise kohta ei oma mingit tähendust, sest kinnitusraamatust on kogu aeg nähtunud, et XXX, Tallinn korteri omanikuks on kostja II.
40.Seoses kostja II ja kostja III vahel 19. juunil 2018. a sõlmitud korteriomandi kinkelepingu, isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu ja asjaõiguslepinguga leidis kostja II, et kostjat II ei saa lugeda eriõigusjärglaseks. Kostja II arvates jättis kohus tähelepanuta asjaolu, et kostja III ei teinud tehingut mitte võlglase, vaid kostjaga II. Vastavalt PankS § 116 lg 2 p-le 1 saab tagasivõitmine õigusjärglase suhtes esitada tagasivõidetava tehingu või toimingu teinud isiku eriõigusjärglase vastu kui eriõigusjärglasele olid omandamise ajal teada võlgniku tehingu või toimingu tagasivõidetavuse aluseks olnud asjaolud. Kostja II ei olnud teadlik ja ei pidanudki olema teadlik kostja I vastu esitatud nõuetest.
41.Kostja II tõi välja, et hageja ei esitanud ühtegi tõendit tõendamaks seda, et ühisvara jagamine ja kinkelepingu tehingute kogum oli kantud samast eesmärgist – vältida kostja I maksuvõla tasumist korteriomandi realiseerimise arvelt selle korteriomandi võõrandamise teel.
42.Kostja II märkis, et tema suhtes ei ole ühtegi täitedokumenti ning tema ei ole võlgnik, mistõttu ei saa kohus TMS § 189 lg 1 kohaselt kehtetuks tunnistada võlgniku sõlmitud kinkelepingut. Kostja II leidis, et kohus on tõlgendanud seadust sissenõudja huvides ja teinud oma järeldused eelduslikult ning mitte seadusele tuginedes. Lisaks märkis kostja II, et kohus jättis tähelepanuta, et ei kostja II ega kostja III ei ole võlglased ning nendevahelises tehingus ei saa tugineda täitemenetlust ja pankrotti reguleerivatele seadustele. Kostja II leidis, et kuna apellant on asunud seisukohale, et kinkeleping tema ja kostja III vahel on seadusega kooskõlas ja ei ole tagasipööratav, siis ei ole tagasipööratav ka isikliku kasutusõiguse seadmine. Vastustaja seisukoht
43.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Hageja palus jätta kõik apellatsioonimenetluse kulud kostja II kanda.
44.Hageja jäi kõigi enda maakohtumenetluses väljendatud seisukohtade ja vastuväidete juurde ning nõustus täielikult maakohtu põhjendustega.
2-18-13109
45.Seoses ühisvara jagamise hagi aegumise vastuväidetega juhtis hageja tähelepanu, et alates
29.märtsist 2019. a on jõustunud täitemenetluse seadustiku redaktsioon, mis kaotas üheaastase aegumisperioodi. Hageja esitatud ühisvara jagamise hagi ei ole aegunud ka hagi esitamise ajal kehtinud redaktsiooni järgi. Hageja märkis, et maksuhalduril ei ole võlgniku vallasvarast ega nõuetest teiste isikute vastu ülevaadet, mistõttu on põhjendatud kinnituse saamine kohtutäiturilt, et täitemenetlus võlgniku lahusvara arvelt on ebaõnnestunud. Kohtutäituril on maksuvõla sissenõudmiseks oluliselt paremad võimalused kui maksuhalduril, mistõttu tuleb hagiavalduse esitamisel lähtuda kohtutäituri antud teabest. Menetluse edasine käik
46.Kostja III esitas 21. mail 2021. a seisukoha, milles palus tühistada vaidlustatud maakohtu otsuse, jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ning kõik menetluskulud hageja kanda. Kostja III jäi seni esitatud väidete juurde ning tugines väitele, et hageja nõue on aegunud. Kostja III viitas MKS § 31 lg 2 p-le 4 ja MKS § 132 lg-le 1, 2, 3 ning asus seisukohale, et kuivõrd vastustaja edastas maksuotsuse sissenõudmiseks kohtutäiturile 18. juunil 2015. a, hakkas aegumistähtaeg kulgema alates 1. jaanuarist 2016. a ning võlg aegus 1. jaanuaril 2021. a.
47.Hageja esitas 7. juunil 2021. a seisukoha, milles tõi välja, et nõue kostja I vastu ei ole täiel määral aegunud. Hageja selgitas, et täitmisavaldus 15. aprilli 2015. a maksuotsuse nr 12.23/030509-2 täitmiseks esitati summas 24 361.17 eurot ehk 15. aprilli 2015. a maksuotsusega määratud tollimaksu sissenõudmiseks. Ülejäänut summat, s.o 121 414.13 eurot täitmisele ei esitatud. 121 414.13 euro osas esitati kohtutäiturile täitmisavaldus 20. novembril 2020. a. Hageja nõustus, et 24 361.17 euro osas on maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaeg saabunud ja seda hageja enam sisse ei nõua, küll aga ei ole aegumistähtaeg saabunud 15. aprilli 2015. a maksuotsuse nr 12.2-3/030509-2 osas summas 121 414.13 eurot ja 2. augusti 2017. a maksuotsusega määratud summas 6326.24 eurot, kokku 127 740.37 euro osas, millele lisandub intress. Kostja I võlg, mille sundtäitmise aegumistähtaeg ei ole saabunud on koos intressiga 277 642,17 eurot (põhivõlg 127 740.37 eurot ja intress 149 901.8 eurot).
48.Ringkonnakohtus määras 9. juunil 2021. a toimunud kohtuistungil hagejale tähtaja kohtule täpsustuse esitamiseks, kas maksuhalduri 7. juuni 2021. a menetlusdokumendis esitatud vastuväiteid peaks käsitama hagi asjaolude täiendamisena või on tegu hagi aluseks olevate uute asjaoludega.
49.Hageja esitas 22. juunil 2021. a vastuse kohtunõudele, milles palus 7. juunil 2021. a esitatud täpsustusi mitte käsitada hagi aluse muutmisena. Tegu on TsMS § 376 lg 4 p 1 kohase faktiliste väidete täiendamisega, ilma, et muudetaks hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid, sest need on endiselt samad. Hageja tõi selle fakti välja ainuüksi vastusena maksuvõla sissenõudmise aegumisele ja märkis, et nõude aluseks on endiselt kehtivad täitedokumendid, nii nagu oli välja toodud hagis. Muuhulgas märkis hageja vastuses, et kostja I võlg on vähenenud 24 361.17 euro võrra ning võla jääk on endiselt 127 740.37 eurot, lisaks intress 149 901.80 eurot.
50.Kostja II ja kostja III esitasid 9. augustil 2021. a seisukohad hageja menetlusdokumentide osas. Kostjad jäid varasemate seisukohtade juurde ning viitasid MKS § 130 lg-le 2 ja olid endiselt arvamusel, et hageja nõue on aegunud täies ulatuses. Kostja II heitis hagejale ette, et tsiviilasjas esitati uued tõendid alles 2020. a novembris, seega puudusid maakohtul otsuse tegemisel tõendid.
51.14. oktoobril 2021. a selgitas hageja, et seoses kostja I põhivõla vähenemisega aegumise tõttu 24 361.17 euro võrra oli süsteemivea tõttu varasemalt välja toodud arvestuslik intress
2-18-13109 kõrgem. Hageja korrigeeris arvestuslikku intressi ning esitas ringkonnakohtule intressi arvutuskäigu ning koguvõla saldo. Hageja selgitas, et kostja I koguvõlg 14. oktoobri 2021. a seisuga on 253 541.26 eurot.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
52.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid täiendada tuleb kohtuotsuse põhjendusi.
53.Hageja on esitanud kostjate vastu hagi tehingute tagasivõitmiseks. Apellatsioonimenetluses on kostja III avaldanud 21. mai 2021. a menetlusdokumendis, et hageja nõude sundtäitmine on tulenevalt MKS § 132 lg-st 1 aegunud. Vastuväite kohaselt esitas hageja kohtutäiturile täitmisavalduse maksuotsusest tuleneva maksusumma sissenõudmiseks 18. juunil 2015. a, mistõttu hakkas aegumistähtaeg kulgema alates 1. jaanuarist 2016. a ning sundtäitmine aegus
1.jaanuaril 2021. a. Hageja nõustub, et 18. juuni 2015. a täitmisavaldus esitati 24 361.17 euro ehk 15. aprilli 2015. a maksuotsusega nr 12.2-3/030509-2 määratud tollimaksu sissenõudmiseks. Ülejäänud 15. aprilli 2015. a maksuotsusega määratud maksusummat ehk 121 414.13 eurot kohtutäiturile täitmiseks ei esitatud ning täitmisavaldus selles osas maksusumma sissenõudmiseks esitati kohtutäiturile 20. novembril 2020. a. Hageja nõustub, et 24 361.17 euro osas on maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaeg saabunud ja seda ta maksuhaldurina enam sisse ei nõua, küll aga ei ole aegumistähtaeg saabunud 15. aprilli 2015. a maksuotsuse alusel sissenõutava maksusumma 121 414.13 euro ja 2. augusti 2017. a maksuotsuse alusel määratud maksusumma 6326.24 euro, kokku 127 740.37 euro osas, millele lisandub intress (III kd, tl 160).
54.Arvestades kostja III vastuväidet, tuleb seega kontrollida, kas täitedokumendiks oleva 15. aprilli 2015. a maksuotsuse alusel sissenõutava maksusumma sundtäitmine on kogu ulatuses aegunud, sest sel juhul tehingute tagasivõitmiseks kolleegiumi hinnangul alust ei ole.
55.Maksuvõla sundtäitmise aegumise kohta on sätestatud MKS §-s 132 eriregulatsioon. Vastavalt MKS § 132 lg-le 2 on maksuotsuse ja vastutusotsuse alusel sissenõutava maksusumma sundtäitmise aegumistähtaeg viis aastat. Aegumistähtaeg algab maksuotsuse või vastutusotsuse kättetoimetamise aastale järgneva aasta 1. jaanuaril. MKS § 132 lg 5 p 1 ja lg 6 järgi sundtäitmise aegumistähtaeg katkeb kohtutäiturile maksuvõla sissenõudmiseks täitmisavalduse esitamisel ning uue sundtäitmise aegumistähtaja kulgemist hakatakse arvestama tähtaja katkemise aluse äralangemise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist.
56.Nagu märgitud, ei ole vaidlust, et kohtutäiturile esitati kostja I suhtes täitmisavaldus 15. aprilli 2015. a maksuotsusest tuleneva tollimaksu 24 361.17 euro sissenõudmiseks 18. juunil 2015. a, mistõttu aegus antud maksusumma osas alustatud sundtäitmine 1. jaanuaril 2021. a (ringkonnakohtu 20. oktoobri 2021. a kohtuistungi protokoll [II kd, tl 210, vt ka I kd, tl 119]). Vaidlust ei ole ka selles, et kohtutäiturile esitati kostja I suhtes täitmisavaldus 15. aprilli 2015. a maksuotsusest tuleneva maksusumma (aktsiisimaksu 90 069.32 eurot ja käibemaksu 31 344.81 eurot) 121 414.13 euro sissenõudmiseks 20. novembril 2020. a (vt II kd, tl 139). Kostja III käsitlust saab mõista nii, et 20. novembri 2020. a täitmisavalduse esitamine sundtäitmise aegumist ei katkestanud, sest täitedokumendist tuleneva kogu maksuvõla sundtäitmine aegus 1. jaanuaril 2021. a. Vastupidisel juhul pikendab maksuhaldur kostja arvates aegumistähtaega viielt aastalt kümnele, mis läheb vastuollu seadusandja tahtega, et maksukohustuslasele saabuks tema maksuvõlgade ja nende sissenõutavuse osas ettenähtava aja jooksul õigusrahu ning ei toimuks eesmärgipäratut maksuvõlgade sundtäitmist. Seega on
2-18-13109 vaidluse all küsimus, kas täitmisavalduse esitamine katkestab MKS § 132 lg 5 p 1 alusel sundtäitmise aegumise ka olukorras, kus sundtäitmisele ei esitata kogu täitedokumendist tulenevat nõuet, vaid täitmisavaldused kohtutäituri(te)le esitatakse maksusumma osade kaupa sissenõudmiseks.
57.Kolleegiumi hinnangul ei ole aegumise katkemise regulatsiooni eesmärgipäraselt võimalik sisustada viisil, et kostja I maksuvõla sissenõudmise aegumistähtaeg saabus 1. jaanuaril 2021. a ka maksuvõla osas, mille sundtäitmiseks kohtutäiturile täitmisavaldust esitatud ei olnud. Praegusel juhul nähtub täitedokumendiks olevast 15. aprilli 2015. a maksuotsusest, et maksuhaldur kohustas kostjat I tasuma arvestatud impordimaksude maksusumma 145 775.30 eurot (tollimaksu 24 361.17 eurot, aktsiisimaksu 90 069.32 eurot ja käibemaksu 31 344.81 eurot [I kd, tl 101-110]). Maksu- ja Tolliameti 15. aprilli 2015. a maksuotsuse alusel kostjalt I sissenõutava maksuvõla sundtäitmise viieaastane aegumistähtaeg hakkas MKS § 132 lg 2 teise lause järgi kulgema maksuotsuse kättetoimetamise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist. Nagu ülal märgitud, katkeb sundtäitmise aegumistähtaeg kohtutäiturile maksuvõla sissenõudmiseks täitmisavalduse esitamise korral (MKS § 132 lg 5 p 1). Maksukorralduse seadusest ei tulene maksuhaldurile kohustust, et ta peaks esitama kohtutäiturile täitmisavalduse kogu täitedokumendiks olevast maksuotsusest tuleneva maksuvõla sissenõudmiseks, ega ka keeldu esitada kohtutäiturile täitmisavaldus maksuliikide kaupa nagu praeguses asjas (vt maksuvõla sundtäitmise eeldused MKS §-des 128–130). Seda järeldust kinnitab kaudselt ka asjaolu, et maksuotsuse alusel sissenõutav maksusumma tuleb sundtäita aegumistähtaja jooksul ja sundtäitmise aegumistähtaja katkemine kehtib ainult selle summa kohta, millega on seotud katkemise põhjustanud asjaolu (MKS § 132 lg 7). Nii näiteks katkeb sundtäitmise aegumistähtaeg sarnaselt kohtutäiturile maksuvõla sissenõudmiseks täitmisavalduse esitamisele ka halduskohtu tehtud esialgse õiguskaitse määruse jõustumisel (MKS § 132 lg 5 p 3) ning kui esialgset õiguskaitset on kohaldatud vaid mõne maksuotsusega tasumiseks määratud maksuliigi osas, kulgeb aegumistähtaeg maksuliikide osas erinevalt.
58.Seega saab kolleegiumi arvates MKS § 132 lg 1 esimeses lauses sätestatud sissenõutava maksusumma viieaastane aegumistähtaeg MKS § 132 lg 5 p 1 alusel katkeda ja MKS § 132 lg 6 järgi uuesti alata vaid maksusumma osas, mille suhtes on kohtutäiturile täitmisavaldus esitatud. Kuna kostja I suhtes esitati täitmisavaldus 18. juunil 2015. a 15. aprilli 2015. a maksuotsusest tuleneva tollimaksu 24 361.17 euro sissenõudmiseks, sai sundtäitmise aegumistähtaeg katkeda 18. juunist 2015. a vaid tollimaksu osas ning uus sundtäitmise aegumistähtaeg sai hakata selles osas kulgema 1. jaanuarist 2016. a. Arvestades aga, et aegumistähtaeg algab maksuotsuse kättetoimetamise aastale järgneva aasta 1. jaanuaril (s.o praegusel juhul 1. jaanuaril 2016. a) ning täitmisavaldus esitati enne seda, ei mõjutanud see iseenesest käesolevalt tollimaksu maksusumma sundtäitmise viieaastast aegumistähtaega ning
1.jaanuariks 2021. a oli tollivõla maksusumma sundtäitmine aegunud. Küll aga ei saa olla kogu täitedokumendiks oleva maksuotsuse alusel sissenõutava maksuvõla sundtäitmine aegumise katkemine olla välistatud olukorras, kus MKS § 132 lg-s 1 nimetatud aegumistähtaja jooksul esitatakse kohtutäiturile täitmisavaldus veel aegumata maksusummade osas arvestades, et MKS § 132 lg 7 kohaselt kehtib sundtäitmise aegumistähtaja katkemine ainult selle summa kohta, millega on seotud tähtaja katkemise põhjustanud asjaolu. Kuna 15. aprilli 2015. a maksuotsusega väljamõistetud maksusumma (aktsiisimaksu 90 069.32 eurot ja käibemaksu 31 344.81 eurot) 121 414.13 euro sundtäitmise aegumistähtaeg hakkas kulgema 1. jaanuarist 2016. a, aegunuks antud maksuvõla sundtäitmine 1. jaanuariks 2021. a. Praegusel juhul esitati aga 20. novembril 2020. a s.o aegumistähtaja jooksul kohtutäiturile antud maksusumma sissenõudmiseks täitmisavaldus, mistõttu katkes antud maksusummade osas sundtäitmise aegumistähtaeg ning algas uuesti 1. jaanuarist 2021. a.
2-18-13109
59.Kolleegium ei nõustu kostjaga, et antud tõlgendus läheb vastuollu seadusandja tahtega, et maksukohustuslasele saabuks tema maksuvõlgade ja nende sissenõutavuse osas ettenähtava aja jooksul õigusrahu ning ei toimuks eesmärgipäratut maksuvõlgade sundtäitmist. Arvestades, et täitmisavalduse esitamine peab mahtuma aegumistähtaja sisse, mille arvestamine algab maksuotsuse kättetoimetamise aastale järgneva aasta 1. jaanuaril ning sundtäitmise aegumistähtaja katkemisel hakatakse uue sundtäitmise aegumistähtaja kulgemist arvestama tähtaja katkemise aluse äralangemise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist, saab maksimaalne sundtäitmise aegumistähtaeg olla kokku kümme aastat. Kolleegiumi arvates on välistatud olukord, kus ainuüksi sama täitedokumendi korduva täitmiseks esitamisega oleks kunstlikult võimalik aegumistähtaega pikendada rohkem kui 10 aastat, sest sundtäitmise aegumistähtaeg katkeb ja algab uuesti vaid haldusakti alusel sissenõutava konkreetse maksusumma osas. Seega ei saa üks pool menetlustoimingutega maksimaalset aegumistähtaja pikkust mõjutada ning maksukohustuslasele on ettenähtav, millal saabub tema maksuvõlgade ja nende sissenõutavuse osas õigusrahu. Arvestades, et maksuhalduril ei ole üldjuhul võimalik maksuvõla sundtäitmisest loobuda – erandina on MKS § 100 lg 2 järgi maksuhalduril õigus jätta maksusumma määramata või sisse nõudmata, kui ta on kindlaks teinud, et määramise ja sissenõudmisega seotud kulud ületavad maksusumma või maksusumma sissenõudmine on maksukohustuslase maksevõimetuse tõttu lootusetu ning maksuhaldur ei pea pankrotiavalduse esitamist otstarbekaks, ei saa pidada maksimaalse aegumistähtaja jooksul toimuvat sundtäitmist ka eesmärgipäratuks. Kolleegium rõhutab siiski, et maksuhalduril tuleb viia ka maksuvõla sundtäitmise menetlus läbi võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi, järgides sealjuures haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja tagades menetlusosaliste õiguste kaitse (MKS § 10 lg 3). Maksuhaldur võib maksuvõla sissenõudmiseks pöörduda kohtutäituri poole täitemenetluse jätkamiseks, kui maksuhalduri täitetoimingute tulemusel ei ole õnnestunud mõistliku aja jooksul rahalist kohustust täita (MKS § 130 lg 2). See tähendab, et maksuhaldur peab üldjuhul tegema enne kohtutäituri poole pöördumist mõistliku aja jooksul kõik endast oleneva, et maksuvõlg sisse nõuda ega tohi samas kohtutäituri poole pöördumisega ka põhjendamatult viivitada, nt aegumistähtaja kunstliku pikendamise eesmärgil. Mõistliku aja sisustamine sõltub konkreetse juhtumi asjaoludest. Praeguse vaidluse asjaoludel ei ole maksuhaldur kolleegiumi hinnangul toiminud hea halduse põhimõttega vastuolus olevalt.
60.Seega ei nõustu ringkonnakohus kostjaga, et 15. aprilli 2015. a maksuotsusest tuleneva maksusumma (aktsiisimaksu 90 069.32 eurot ja käibemaksu 31 344.81 eurot) 121 414.13 euro maksukohustus oleks sundtäitmise aegumistähtaja möödumise tõttu lõppenud (MKS § 132 lg 8 ), mistõttu tehingute tagasivõitmiseks alust ei oleks.
61.Kolleegium leiab, et ka apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. Maakohus ei ole eksinud menetlusõiguse normide vastu ja on kohaldanud materiaalõiguse norme õigesti. Apellatsioonkaebuses kordab kostja II maakohtus esitatud väiteid. Maakohus on kostjate esitatud väiteid piisavalt põhjalikult analüüsinud, mistõttu vastab kolleegium kostja II apellatsioonkaebuse väidetele üksnes järgmist.
62.Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt selle üle, kas hageja nõue kostjate I ja II vastu TMS § 14 lg 2 alusel ühisvara jagamiseks on aegunud. Arvestades, et hageja esitas esmalt ühisvara jagamise nõude, tuleb jaatada hageja õigustatud huvi vaidlusaluse korteriomandi ühisvarasse tagasivõitmise nõude esitamiseks vaatamata sellele, et maakohus on tehingute
2-18-13109 kehtetuks tunnistamise ja tehingute alusel saadu tagastamise nõude eraldanud iseseisvasse menetlusse (tsiviilasjas nr 2-18-7954 on menetluses täitemenetluses ühisvara jagamise hagi [I kd, tl 1]). Arvestades, et praegusel juhul on ühisvara jagamise hagi esitatud enne vara ühisvarasse tagasivõitmise nõude esitamist, ei saanud ühisvara jagamise hagi aegumistähtaeg hakata kulgema tagasivõitmise hagi esitamisest. Seega tuvastas maakohus õigesti, millal täitemenetlus võlgniku lahusvara arvel tegelikult ebaõnnestus ja arvestas hagi esitamise ajal kehtinud TMS § 14 lg 2 teises lauses sätestatud ühisvara jagamise nõude aegumistähtaja algust alates sellest. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et asjas esitatud kohtutäituri 4. mai 2018. a kiri (I kd, tl 120), milles kohtutäitur kinnitab, et tegemist on varatu võlgnikuga, tõendab seda, et võlgniku lahusvara arvel on täitemenetlus ebaõnnestunud. Seejuures on maakohus õigesti viidanud Riigikohtu kujundatud praktikale, mille kohaselt saab seda, et võlgniku lahusvarast kohustuste täitmiseks ei piisa, tõendada vaid täitemenetluses. Arvestades kohtutäituri kohustust koguda täitemenetluses vajalikku teavet (TMS § 8 lg 1) ning võlgniku ja kolmandate isikute kohustust anda kohtutäiturile vara kohta teavet, mida kohtutäitur seoses täitemenetlusega vajab (TMS § 59), seejuures kohustust esitada kohtutäituril nõudel vara ja kohustuste nimekiri, on võimalik saada andmeid ka vara kohta, mida registritest ja krediidiasutustest ei nähtu (mh vallasasjad, nõuded kolmandate isikute vastu, võimalikud tagasivõitmise võimalused). See, et enne kohtutäituri poolt täitemenetluse läbiviimist saab maksuhaldur võlga ise sisse nõuda, ei võimalda seega n.ö esimese etapi menetluse tulemusena teha järeldust täitemenetluse ebaõnnestumisest võlgniku lahusvara arvel. Eelnevast tulenevalt nõustub kolleegium maakohtuga, et ühisvara jagamise nõue on esitatud õigel ajal ning aegumise vastuväide ei ole põhjendatud.
63.Maakohus ei ole ka eksinud, kui leidis, et kontrollida tuleb TMS §-is 190 sätestatud ühisvara jagamise kokkuleppe tagasivõitmise erikoosseisus tagasivõitmise eelduseks oleva ajalise kriteeriumi täitmist ning asjas ei kohaldata TsÜS-i aegumise sätteid. Seega ei ole alust pidada ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise nõuet aegunuks.
64.Ekslik on apellatsioonkaebuse seisukoht, et kostjad ei pidanud tõendama seda, kas neil on veel jagamata vara või et neid on varasemalt jagatud muu ühisvara selliselt, et jagamine on toimunud kostja I kasuks. Riigikohus on selgitanud, et TMS § 190 eesmärgist tuleneb see, et eeldada tuleb sissenõudja huvide kahjustamist üksnes selle ühisvara jagamise lepingu raames, mille tagasivõitmise hagi esitatakse, st eeldatakse, et kostjatel ei ole rohkem ühisvara või ei ole vähemalt sellist ühisvara, mille jagamise järel oleks võimalik nõue rahuldada. Seega ei ole sissenõudjal hagejana tagasivõitmise nõuet esitades tõendamiskoormist selles osas, et ühisvaras ei ole muud vara, mida saaks jagada. Sellise asjaolu tõendamiskoormis, et ühisvaras on muud jagatavat vara, lasub kostjatel (RKTKo 20. detsember 2016, asjas nr 3-2-1-74-16 p 19.2)
65.Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuse käsitlusega, mille kohaselt ei ole tagasivõitmiseks alust, sest kostja II suhtes puudub täitedokument. Ringkonnakohtu hinnangul on TMS § 187 lg-s 2 sätestatud eelduste eesmärgiks, et tagasivõitmist saab nõuda siis, kui põhimõtteliselt on võimalik täitemenetlust alustada. Sissenõudjal peab olema täitedokument ja tema nõue peab olema muutunud sissenõutavaks. Tegemist on eeldustega, mis puudutavad võlgniku ja sissenõudja õigussuhet. Olukorras, kus võlgniku suhtes on olemas täitedokument, millega temalt on sissenõudja kasuks sissenõutavaks muutunud kohustus välja mõistetud, on seega TMS § 187 lg 2 eeldused täidetud. Tähtis ei ole asjaolu, et 15. aprillil 2015. a maksuotsus nr 12.2-3/030509-2 ei ole kostjatele II ja III siduv, kuivõrd nemad ei ole kostja I ja hageja õigussuhte pooled. Praeguses asjas ei nõuta kostjalt II kostja I kohustuse täitmist.
2-18-13109
66.Arvestades, et TMS § 194 järgi on võimalik esitada tagasivõitmise hagi PankrS § 116 lg-s 2 sätestatud tingimustel võlgnikuga tehingu teinud poole eriõigusjärglase vastu, ei ole maakohus jätnud tähelepanuta asjaolu, et kostja III ei teinud tehingut mitte võlgnikust kostjaga I, vaid kostjaga II.
67.Kolleegiumi hinnangul ei oma tähtsust ka asjaolu, et kostja I ja kostja II lahutasid oma abielu juba 22. juunil 2009. a, sest TMS § 190 võimaldab ühisvara jagamise kokkuleppe tagasi võita ka siis, kui isikud ei olnud ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimise hetkel enam abielus (RKTKo 20. detsember 2016, asjas nr 3-2-1-74-16 p 15.1.3). Samuti on Riigikohus selgitanud, et TMS § 190 järgne võlausaldaja huvide kahjustamise eeldus tuleneb sellest, et võlausaldajal on ebaõnnestunud täitemenetlus võlgniku lahusvara arvel. Seega ei ole vaja tuvastada mh teise abikaasa teadmist või teadma pidamist võlausaldaja huvide kahjustamisest. Kostjad ei ole TMS §-s 190 sätestatud eeldust ümber lükanud. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Kostja II apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 järgi kostja II kanda, sest teised kostjad olid apellatsiooniastmes kaasapellantideks TsMS § 639 lg 2 alusel, kes TsMS § 165 lg 2 esimeses lause kohaselt menetluses teise kaashageja või -kostja esitatud avaldusest, taotlusest, väitest, tõendist, kaebusest või vaidlustamisest tulenevaid täiendavaid menetluskulusid ei kanna. Hageja ei ole menetluskulude nimekirja esitanud ning ka toimiku materjalidest ei nähtu, et hagejal oleks apellatsiooniastmes menetluskulusid tekkinud. (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen, Vallo Kariler, Monika Laatsit
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.