AS LHV Pank hagi AKTSIASELTSI DGM SHIPPING vastu võla saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30.06.2021 otsus
Kaebuse esitaja, liik ja hind
AKTSIASELTSI DGM SHIPPING apellatsioonkaebus, hind 6 060,94 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja AS LHV Pank (registrikood 10539549), esindaja Indrek Eiche Kostja AKTSIASELTS DGM SHIPPING (registrikood 10061617), esindaja Igor Sumarok
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 30.06.2021 otsuse resolutsioon muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata, arvestades ka käesoleva otsuse põhjendusi.
2.Apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda. Hagejal kindlaksmääratavad menetluskulud ringkonnakohtu menetluses puuduvad. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
1.AS LHV Pank (hageja) esitas 13.08.2020 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse AKTSIASELTSI DGM SHIPPING (kostja) vastu võlgnevuse saamiseks. Seoses võlgniku vastuväitega makseettepanekule lõpetas Pärnu Maakohus maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 21.09.2020 hagiavalduse. Hageja nõudis põhinõude 5 552,43 eurot ja viivise 64,32 eurot väljamõistmist ning palus kohustada kostjat maksma põhinõudelt seadusjärgset viivist alates 22.09.2020 kuni põhiosa täieliku tasumiseni. Menetluskulud pidi kandma kostja. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Versobank AS (esialgne laenuandja) ja kostja 17.05.2016 laenulepingu nr 2016/242/01, mille esemeks oli 2 200 000 eurot intressimääraga Euribor + 4,85% ja viivismääraga 26% aastas. Laenulepingu p-st 8.1 tulenevalt sõlmiti Maaelu Edendamise Sihtasutusega (MES) käendusleping. Tagatistasu oli 3,83% aastas ja selle tasumise kohustus oli kostjal (p 7.6). Esialgne laenuandja, MES ja kostja sõlmisid 17.05.2016 tagatislepingu nr 170T16, millega MES tagas laenulepingust tulenevate esialgse laenuandja nõuete täitmise 50% ulatuses laenu põhivõlgnevusest. Tagatise maksimaalne rahaline suurus oli piiratud ja võrdus laenu väljastamisel summaga 1 100 000 eurot, muuhulgas oli tagatise tingimuseks, et esialgne laenuandja tasub sihtasutuse arve tingimustel tagatistasu 3,83% aastas. Esialgne laenuandja ja kostja sõlmisid 13.04.2017 laenulepingu nr 2016/242/01 lisa nr 1, millega muudeti laenulepingu p 5.3 ning täiendati p 7.1. alapunktiga 7.1.1. Esialgne laenuandja, MES ning kostja sõlmisid 16.05.2017 tagatisleping nr 170T16-1, millega muudeti tagatise maksimaalset rahalist summat 1 029 971,94 eurole. Hageja ja kostja sõlmisid 16.04.2020 laenulepingu nr 2016/242/01 muudatuse, millest tulenevalt esialgse laenuandja õigused ja kohustused läksid hagejale üle hageja ja esialgse laenuandja vahel 19.12.2018 sõlminud ettevõtte müügilepingu alusel. Viimase muudatuse sõlmimise seisuga oli kostja kasutuses ja käsutuses laenusumma 1 277 179,39 eurot. Hageja ja kostja leppisid kokku, et hageja võimaldab kostjale laenu tagastamisel maksepuhkust perioodil 17.04.2020 kuni 17.09.2020 (kaasa arvatud). Pooled leppisid kokku ka laenu tagastamise graafikus perioodil 16.04.2020 kuni 17.05.2023. Hageja, kostja ja MES sõlmisid 17.06.2020 kommertspandi loovutamise lepingu, kommertspandiga tagatavate nõuete muutmise kokkuleppe ja tegid avalduse kommertspandi registrile. Hageja ja kostja leppisid kokku, et seoses kostja vara koormava kommertspandi ning kinnistut hageja kasuks koormava hüpoteegi loovutamisega, kohustub kostja tasuma hagejale kokku 1 288 535,64 eurot, millest 11 535,64 eurot oli hagejale tasutud enne selle lepingu sõlmimist ning mille saamist hageja kinnitas. Notariaalaktis nimetatud esimene osamakse laekus hagejale 17.06.2020 ning teine ja kolmas osamakse 18.06.2020. Peale pandi vabastamist laekus hagejale MES tagatistasu 2020 II kvartali eest kokku 5 552,43 eurot. Summa oli arvestatud vastavalt kostja poolt võlgnevuse tagasimaksmise osamaksete suurusele ning maksepäevade ulatuses. Vastavalt laenulepingu p-le 7.6. esitas hageja MES tagatistasu eest nõude kostjale ning andis tähtaja maksmiseks kuni 30.07.2020. Kostja nimetatud summat ei tasunud. Hageja arvestas nimetatud summalt seadusest tulenevalt viivist alates 31.07.2020. Kostjal oli kohustus täita 17.05.2016 sõlmitud laenulepingut nr 2016/242/01. Hageja saatis kostjale nõude elektronpostiaadressile ning kostja esindaja kinnitas, et ta sai nõude kätte. Kostja hageja nõuet ei täitnud.
Kostja vastuväited hagile
3.Kostja vaidles hagile vastu ja palus hagi jätta rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Arvestades sõlmitud lepinguid toimus esialgse laenuandja nõuete kostja vastu loovutamine hagejale, mille puhul võlasuhte iseloom ja sisu ei muutunud. Seega lõppes MES tagatiskohustus 17.05.2016 ja 16.05.2017 sõlmitud tagatislepingute p 3.4 kohaselt alates 19.12.2018 ehk alates esialgse laenuandja nõude kostja vastu loovutamisest hagejale. Esialgne laenuandja ja hageja polnud kostjaga nõuete loovutamist kooskõlastanud. Laenulepingu nr 2016/242/01 p-s 7.6. ei olnud kokku lepitud kostja poolt tasu maksmine. Lepingus puudusid viited kostja kohustustele tasuda hagejale tagatistasu 3,83% ulatuses. Lepingu p 7.6. sätestas vaid esialgse laenuandja õigust debiteerida kostja arvelduskontolt pangas lepingu p-des 7.3.-7.5. sätestatud tasud eesmärgiga tasuda need MES-le. Ehk nimetatud leping pani hagejale õiguse debiteerida, mitte aga kostjale kohustuse tasuda hagejale tagatistasusid. Tasu maksmise kohustus oli pangal, mitte kostjal. MES ja kostja sõlmisid 11.06.2020 laenulepingu nr 34COV20, mille p 1.8.5. kohaselt „Laenusaaja kinnitab käesolevale Lepingule alla kirjutades, et saab aru ja on nõus, et Laenuandja kannab laenusummast 1 277 000 eurot üle notar Ants Ainson deposiidikontole selgitusega „AS DGM Shipping LHV Panga laenu refinantseerimine; kinnistu reg.osa 6366402 ja kommertspant“. Laenusumma notari deposiidikontole laekumisel loeb Laenusaaja osa laenust (s.o 1 277 000 eurot) kätte saaduks ja Laenuandja kohustust laenu andmisel kohaselt täidetuks.“ Hageja, kostja ja MES 17.06.2020 sõlmisid kommertspandi loovutamise lepingu, millega kostja võttis endale kohustuse tasuda hagejale laenu jäägi 1 277 000 eurot. Enne 17.06.2020 kommertspandi loovutamise lepingu sõlmimist palus hageja kostjal tasuda laenulepingu kohustuste täitmiseks 11 535,64 eurot, mida kostja tegi. Kooskõlas 11.06.2020 lepingu tingimustega kandis MES kostja eest hageja arvelduskontole 17.06.2020 lepinguga ettenähtud laenu jäägi 1 277 000 eurot. Seega lõppesid laenulepingust nr 2016/242/01 tulenevad hageja ja kostja lepingulised suhted alates laenusumma täielikust tasumisest hagejale. Kostjal puudusid hageja ees rahalised kohustused ja võlgnevused. Hageja ei esitanud enne 17.06.2020 lepingu sõlmimist ega peale laenu tagastamist kostjale tagatise tasumise nõuet. Maakohtu otsus
4.Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 5 552,43 eurot ja viivise 405,35 eurot ning kohustas kostjat maksma seadusjärgses määras viivist põhivõlalt alates 01.07.2021 kuni täitmiseni. Menetluskulud jäid kostja kanda. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 450 eurot (riigilõiv) ja kohustas maksma sellelt summalt viivist alates lahendi jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni. Kohus tuvastas, et esialgne laenuandja ja kostja sõlmisid 17.05.2016 laenulepingu nr 2016/242/01 (dtl 26-36). Esialgne laenuandja, MES ja kostja sõlmisid 17.05.2016 tagatislepingu nr 170T16 (dtl 23-25). Esialgne laenuandja ja kostja sõlmisid 13.04.2017 laenulepingu nr 2016/242/01 lisa nr 1 (dtl 37-38). Esialgne laenuandja, MES ning kostja sõlmisid 16.05.2017 tagatislepingu nr 170T16-1 (dtl 39-49). Hageja ja kostja sõlmisid 16.04.2020 laenulepingu nr 2016/242/01 muudatuse (dtl 42-44). Hageja, kostja ja MES sõlmisid 17.06.2020 kommertspandi loovutamise lepingu, kommertspandiga tagatavate nõuete muutmise kokkuleppe ja tegid avalduse kommertspandi registrile. Notariaalaktis nimetatud esimene osamakse laekus hagejale 17.06.2020 ning teine ja kolmas osamakse 18.06.2020 (dtl 48-56).
Hageja nõudis kostjalt 17.05.2016 laenulepingu nr 2016/242/91 p-st 7.6 tuleneva kohustuse täitmist (võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg 1 ja § 108 lg 1). Käesoleval juhul ei toimunud esialgse laenuandja poolt laenulepingust tuleneva nõude loovutamist hagejale VÕS § 164 tähenduses, vaid 19.12.2018 esialgse laenuandja ja hageja sõlmitud lepingu alusel toimus ettevõtte üleminek VÕS § 180 tähenduses. Seega ei kuulunud kohaldamisele 17.05.2016 ja 16.05.2017 sõlmitud tagatislepingu p 3.4., mille järgi kui pank (käesoleval juhul esialgne laenuandja) võõrandab laenulepingust tuleneva nõude kolmandale isikule, siis tagatis lõpeb. Selleks, et kostja ja esialgse laenuandja vaheline laenuleping saaks samadel tingimustel edasi kehtida, andis MES 08.03.2019 nõusoleku tagatislepingust nr 170T16 tulenevate õiguste ja kohustuste ülevõtmiseks hageja poolt (dtl 153-154). Lisaks sõlmisid 16.04.2020 hageja ja kostja laenulepingu nr 2016/242/01 muudatuse, milles kostja mh aktsepteeris asjaolu, et esialgse laenuandja õigused ja kohustused läksid hagejale üle 19.12.2018 müügilepingu alusel ning sellest tulenevalt tehakse kostja nõusolekul lepingusse muudatused (dtl 43-44). 17.06.2020 lepingus nr 1834 p-s 2.1.6 kinnitas kostja, et ei esine asjaolusid, mis piiraksid või välistaksid pantija (kostja) õigust sõlmida see leping. Sama lepingu p-s 2.1.8. kinnitati, et lepingus toodud pantija ja pantija esindaja avaldused ning kinnitused ei sisalda ühtki ebaõiget väidet ega jäta mainimata ühtki olulist asjaolu, mille vastu osalejatel võiks selle lepingu eesmärki arvesse võttes olla äratuntav huvi ning mida teades ei oleks osalejad seda lepingut sõlminud või oleks seda teinud teistel tingimustel. Seega oli kostja kuni notariaalse lepingu sõlmimiseni MES-ga sõlmitud käenduslepingut jaatanud. MES tagatiskohustus ei lõppenud seoses 19.12.2018 esialgse laenuandja ja hageja sõlmitud lepinguga. Kostja väitis, et laenulepingu nr 2016/242/01 p-s 7.6 polnud kokku lepitud kostja tasu maksmise kohustust ja MES-le tagatistasu maksmise kohustus oli pangal. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga. Kostja seisukoha kohaselt saaks hageja rakendada suvaõigust kostja arvelt hageja kohustuste täitmiseks. Debiteerimine kui õiguslik tegevus sisaldas endas mitut erinevat õiguslikku toimingut. Kohtu hinnangul tähendas viidatu seda, et pooled leppisid kokku, et võlgnikul oli kohustus tasuda tagatistasu, mille õigeaegse tasumise eest vastutas võlausaldaja. Võlgnik pidi oma kontol hoidma selleks vabu vahendeid, mida võlausaldajal oli õigus võlgniku kontolt ise võtta. Laenulepingu nr 2016/242/21 p-s 7 polnud sõnaselgelt kokku lepitud, et tagatistasu maksmine oli kostja kohustus, kuid selles leppisid pooled kokku lepingu p-s 17.3, millest tulenevalt oli kostja kohustatud kandma lepingu täitmise tagatiste seadmise (sh registreerimise), hindamise, kindlustamise, hoidmise, muutmise, lõpetamise, valitsemise, korrashoiu ja realiseerimise kulud. Lepingu p-st 17.2. tulenevalt tasus hinnakirjas fikseerimata teenuste eest kostja hagejale vastavalt tegelikele hageja poolt tehtud kulutustele. Nimetatud sätted „sisustasid ära“ p-des 7.6 nimetatud hageja õiguse debiteerida kostja kontolt MES tagatistasu kui kostja kohustuse. Kostja viitas MES ja kostja 11.06.2020 sõlmitud laenulepingu nr 34COV20 p-le 1.8.5. Kohus leidis, et kuna hageja polnud nimetatud laenulepingu osapool, siis seal kokkulepitu ei saanud mõjutada hageja ja kostja vahel sõlmitud lepinguid. Asjaolu, et MES tasus ära kostja põhivõlgnevuse hageja ees, ei muutnud laenulepingust nr 2016/242/01 tulenevaid kõrvalnõudeid tühiseks. Kuivõrd MES tagatistasu oli märgitud protsentuaalselt aasta eest, ei olnud põhjust tagatistasu enne pandilepingu lõppemist arvutada. Nimetatud tasu maksmine oli lepinguline kohustus, mida kostja oli senini tunnistanud. Olukorras, kus hagejale hüvitati lepinguline põhiosa ning hageja andis hüvitajale üle selle tagatised, ei muutnud kostja poolt hagejale tasumata kõrvalkohustusi olematuks. Seega oli kostjal kohustus tasuda hagejale tagatistasu 3,83% aastas, mis tuli omakorda hageja poolt tasuda MES-le.
Vastavalt laenulepingu nr 2016/242/01 p-le 8.1 oli MES-ga sõlmitud käenduslepingule tagatistasu 3,83% aastas, mis moodustas 5 552,43 eurot (kvartali algjääk 1 338 202,62 + jääk lõpetamisel 1 338 202,62)/2 x käenduse määr 50% x käendustasu 3,83 % x 78päeva/360= 5 552,43 eurot, dtl 149, 150-151). Kostja arvestusele vastuväited ei esitanud. Tagatistasu arvestus vastab laenulepingus nr 2016/242/01 kokkulepitule. Seega tuli põhinõue rahuldada. Kuivõrd põhinõue kuulus rahuldamisele, tuli rahuldada viivise nõue alates 31.07.2020 (VÕS § 113 lg 1, § 94 lg 1). Hageja esitas 23.07.2020 kostjale arve 5 552,43 eurot tasumise tähtajaga 30.07.2020, mille kostja sai kätte. Seega muutus kohustus sissenõutavaks 31.07.2020. Kostja ei esitanud viivisele ega selle arvestusele vastuväiteid. 30.06.2021 seisuga oli sissenõutavaks muutunud viivis 405,35 eurot (viivitatud päevi 335, viivisesumma päevas 1,21 eurot). Edasiulatuv viivisenõue (alates 01.07.2021) kuulus rahuldamisele TsMS § 367 alusel. Apellatsioonkaebus
5.Kostja palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud tuli jätta hageja kanda. Kohus ei analüüsinud piisavalt kõiki asjaolusid, tõendeid ega kostja vastuväiteid kogumis. Hageja nõuded ja nende suurus olid ebaselged ja tõendamata. 19.12.2018 esialgse laenuandja ja hageja vahel sõlmitud lepingu puhul oli tegemist lepinguga, millega esialgne laenuandja võõrandas laenulepingust tuleneva nõude kolmandale isikule tagatislepingu nr 170T16 p 3.4. mõttes. Tehingu iseloomu tõendamiseks pidi hageja esitama selle lepingu või lepingu osa väljavõtte, mis tõendaks, et poolte vahel ei toimunud nõude loovutamine, vaid toimus ettevõtte üleminek. Kostja leidis, et 08.03.2019 kokkulepe ei kehtinud tema suhtes, kuna kostja polnud kokkuleppe pool. Otsuse p-s 21 tsiteeris kohus hageja väiteid seoses 17.06.2020 lepinguga nr 1834, kuid kohus ei analüüsinud neid väiteid ega teinud iseseisvaid ja sõltumatuid järeldusi, jättes kostja argumendid tähelepanuta ja analüüsimata. Ka otsuse p-s 24 kordas kohus hageja seisukohti. Kohus jõudis seisukohale, et MES tagatiskohustus ei lõppenud 19.12.2018 lepinguga seoses. Lepingu nr 1834 alus oli kostja ja MES vahel 11.06.2020 sõlmitud laenuleping nr 34COV20. See oli investeerimislaen (lepingu p 1.3.). Nimetatud laen polnud seotud väidetava MES käendusega ega kostja, hageja ega MES kolmepoolse suhtega. Laen oli võetud ja antud selleks, et kostja oleks võimeline lõpetama hagejaga sõlmitud laenuleping nr 2016/242/01. Nii 11.06.2020 lepingus kui ka 17.06.2020 lepingus ei sisaldunud ühtegi punkti MES käendusest, mis tagas laenulepingust nr 2016/242/01 tulenevate kohustuste täitmise. Polnud selged viited lepingu nr 1834 p-dele 2.1.6 ja 2.1.8. Puudusid selgitused, miks nimetatud lepingut ei oleks sõlmitud, kui enne oleks lõppenud MES laenulepingu nr 2016/242/01 käendus. Lepingud nr 34COV20 ja nr 2016/242/01 on eraldiseisvad lepingud, mis pole omavahel seotud. Kuna kostja ja hageja vaheline laenuleping nr 2016/242/01 lõppes laenusumma tagastamisega ja lepinguliste kohustuste täitmisega, siis koos sellega lõppesid kõik lepingust tulenevad õigussuhted (sh tagatis kokkulepped). Juhul, kui hageja oli teadlik, et kostjal võisid tekkida muud kohustused hageja ees, siis pidi hageja need kohustused 17.06.2020 lepingus sätestama. Laenulepingu nr 2016/242/01 p 7.6 ei kehtestanud kostjale kohustust tasuda hagejale tagatistasu 3,83% ulatuses. Lepingu p 7.6 sätestas vaid esialgse laenuandja ja peale 19.12.2018 sõlmitud ettevõtte müügilepingu sõlmimist hageja õigust debiteerida kostja arvelduskontolt pangas lepingu p-des 7.3-7.5 sätestatud tasud eesmärgiga tasuda need MES-le. Asjaolu, et hagejal tekkisid enne või peale laenulepingu lõpetamist tasumise kohustused kolmandate isikute ees, ei tähendanud, et ka kostjal tekkisid kohustused kolmandate isikute ees. Lepingu p-d 17.2 ja 17.3. ei pannud kostjale kohustusi. Nimetatud punktid olid pandud kirja nii abstraktselt, et neid sai tõlgendada nagu oli hagejale sobiv. Maakohus tegi eksliku järelduse, et pooled saavutasid kokkuleppe MES-ile tasutud tagatistasu hüvitamises.
Vastustaja seisukoht
6.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjendused
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21 alusel. Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6), aga täiendab vastavalt järgevas p-le 9.
8.TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuste läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus tuvastas õigesti lepingute sõlmimise ja sisu, samuti kostja kohustuse ulatuse.
9.Maakohus lähtus asja lahendamisel sellest, et esialgne laenuandja andis oma ettevõtte üle hagejale, st nendevahelise lepingu alusel toimus ettevõtte üleminek VÕS § 180 tähenduses. Õige on kostja kaebuse väide, et ettevõtte ülemineku asjaolud ei ole maakohtu otsuses tuvastatud. VÕS § 180 lg 2 kohaselt kuuluvad ettevõttesse ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, muu hulgas ettevõttega seotud lepingud. Maakohus on sisuliselt tuvastanud ainult kostjaga sõlmitud lepingu ülemineku, millest ei saa järeldada ettevõtte üleminekut. See ei toonud siiski kaasa ekslikku lahendit, sest praegu vaidlusalusel juhul on piisav tuvastada lepingu ülevõtmine. VÕS § 179 lg 1 sätestab, et lepingupool võib teise lepingupoole nõusolekul anda oma lepingust tulenevad õigused ja kohustused üle kolmandale isikule temaga sõlmitud lepingu alusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Lepingu ülevõtmisega loetakse VÕS § 179 lg 2 järgi, et kõik lepingust tulenevad õigused ja kohustused on lepingu ülevõtjale üle läinud. VÕS § 179 lg-s 1 nimetatud nõusoleku saab anda ka tagasiulatuvalt heakskiiduna. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja tegi vastava sisuga tahteavalduse 17.06.2020 lepingus.
10.Ülejäänud osas pole vaja maakohtu põhjendusi muuta. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ega rikkunud menetlusnorme. Apellatsioonkaebuses kordab kostja suures osas maakohtus esitatud taotlusi ja väiteid. Maakohus on nendele hinnangu andnud ja käsitlenud neid piisava põhjalikkusega. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Kostja leidis maakohtus ja kordas apellatsioonkaebuses oma vastuväidet hagile, et kohaselt hageja ja Versobank AS (likvideerimisel) vahel 19.12.2018 sõlmitud lepingu puhul on tegemist lepinguga, millega pank võõrandas laenulepingust tuleneva nõude kolmandale isikule tagatislepingu nr 170T16 p. 3.4. mõttes. Selle tagatislepingu p 3.4. näeb ette, et kui pank võõrandab laenulepingust tuleneva nõude kolmandale isikule, siis tagatis lõpeb. Tagatisleping lepingu võõrandamise viisile ei viidanud ja hageja ei tõendanud lepingute üleminekut. Kostja väidetel ei nõustu ta tõendite hindamisega maakohtu poolt. Tõendiks tsiviilasjas saab olla igasugune teave (TsMS § 229 lg 1). Maakohus võis tugineda ka kaudsetele tõenditele nagu 08.03.2019 lepingule, mille pooleks kostja polnud. Maakohus leidis õigesti, et selleks, et kostja ja esialgse laenuandja vaheline laenulepingu saaks samadel tingimustel edasi kehtida, andis MES nõusoleku tagatislepingust nr 170T16 tulenevate õiguste ja kohustuste ülevõtmiseks hageja poolt. Koostoimes eespool p-s 9 esitatud põhjendusega on õiged ka maakohtu vastavad järeldused.
Täiendavalt nähtus, et hageja ja kostja sõlmisid 16.04.2020 kokkuleppe. Selles lepingus kinnitas kostja, et kostja ja esialgse laenuandja vahel oli 17.05.2016 sõlmitud (13.04.2017 ja 16.05.2017 muudetud) laenuleping nr 2016/242/01 ning sellest tulenevad esialgse laenuandja õigused ja kohustused (sealhulgas kõik lepingust tulenevad esialgse laenuandja nõuded) läksid hagejale üle hageja ja esialgse laenuandja vahel 19.12.2018 sõlminud ettevõtte müügilepingu alusel. Seega jõudis kohus tõendi hindamise tagajärjel õigele järeldusele, et kostja oli varasemalt aktsepteerinud ja oma allkirjaga kinnitanud asjaolu, et varasema laenuandja õigused ja kohustused olid vaidlusaluse lepingu osas tervikuna üle läinud hagejale. Asjaolu, millise laenu andmises hageja ja kostja 16.04.2020 kokku leppisid või et selles puudus viide MES-i kohustustele, ei omanud oluliste asjaolu tuvastamisel ning kogu asja lahendamise seisukohtalt tähtsust. Kostja polnud ka kohtuväliselt hagejale kordagi mõista andnud (sh lepingute sõlmimisel kinnituste andmisel), et kostja on teistsugusel arvamusel. Juhul kui MES tagatiskohustus lõppes 19.12.2018 nõude võõrandamisega, siis puudub mõistlik põhjendus, miks sõlmis kostja MES-ga 17.06.2020 uue lepingu. Ringkonnakohtu hinnangul ei toonud kostja esile selliseid asjaolusid, mis annaksid kohtule põhjuse kahelda, et tegelikkuses toimus nõuete võõrandamine või tagatis lõppes, st kostja vastuväited ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. 17.05.2016 tagatiskokkuleppe p 3.2.3 nägi ette, et lepingust tuleneva tagatise kehtivuse eeldusena on pooled kokku leppinud, et pank on MES arve tingimustel tasunud tagatistasu 3,83% aastas. Asjas on õigesti tuvastatud, et 17.05.2016 laenulepingu p 7.6. sätestas laenuandja õigust debiteerida kostja arvelduskontolt pangas lepingu p-des 7.3-7.5 sätestatud tasud eesmärgiga tasuda need MES-le. Kohus leidis õigesti, et debiteerimine tähendab, et pank võtab kokkulepitud summa kontolt maha. Lepingu p-st 17.2 tulenevalt tasub hinnakirjas fikseerimata teenuste eest kostja hagejale vastavalt tegelikele hageja poolt tehtud kulutustele. Lepingu p-st 17.3 tulenevalt on kostja kohustatud kandma lepingu täitmise tagatiste seadmise (sh registreerimise), hindamise, kindlustamise, hoidmise, muutmise, lõpetamise, valitsemise, korrashoiu ja realiseerimise kulud. Eeltoodust nähtub, et kostja ja laenuandja leppisid kokku, et lõppastmes kannab tagatisega seotud kulud kostja. Maakohus jõudis õigele järeldusele, et kostjal oli kohustus tasuda hagejale tagatistasu 3,83% aastas, mis tuli omakorda hagejal tasuda MES-le. Seega tuvastas maakohus õigesti, et kostjal on kohustus tasuda hagejale tagatistasu ja hagi kuulus rahuldamisele. Kostja vastuväited ei anna alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja maakohtu otsuse tühistamiseks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
11.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis puudub alus maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda. Ringkonnakohus määrab kindlaks, et hagejal menetluskulud apellatsiooniastmes puuduvad (TsMS § 174 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.