Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov
Kohtuasi
Sellmore OÜ hagi OÜ Kadakamäe vastu võla nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 8. märtsi 2021 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
OÜ Kadakamäe apellatsioonkaebus
Kaebuse hind ringkonnakohtus
3618,17 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja Sellmore OÜ (registrikood 11516698), esindajad ringkonnakohtus lepinguline esindaja vandeadvokaat Andreas Veeret Kostja OÜ Kadakamäe (registrikood 11816839), lepinguline esindaja Ardi Šuvalov Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta Harju Maakohtu 8. märtsi 2021 otsus muutmata. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta OÜ Kadakamäe kanda. Välja mõista OÜ-lt Kadakamäe Sellmore OÜ kasuks ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks 800 eurot.
5.OÜ-l Kadakamäe tuleb välja mõistetud ringkonnakohtu menetluskuludelt tasuda Sellmore OÜ-le viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
6.Muuta apellatsioonkaebuse hinda ja määrata apellatsioonkaebuse hinnaks 3618,17 eurot.
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
1.Sellmore OÜ (hageja) esitas 16.03.2020 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse OÜ-lt Kadakamäe (kostja) põhivõla 3331,92 euro ja viivise saamiseks. Kohus tegi 30.03.2020 makseettepaneku, millele kostja esitas vastuväite. Seoses kostja vastuväitega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 18.05.2020 Harju Maakohtule kostja vastu hagi võla nõudes. Hageja palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 3331,92 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 18.05.2020 seisuga 89,14 eurot, edasiulatuva viivise seadusjärgses määras alates hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast kuni kohtuotsuse tegemise päevani ning edasiulatuva viivise seadusjärgses määras kohtuotsuse tegemise päevale järgnevast päevast kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni.
3.Hagiavalduse kohaselt on kostja ettevõte, mis tegeleb muu hulgas lambakasvatusega. 2019.a kevadel puudusid kostjal rahalised vahendid lambanahkade Poolas parkimise eest tasumiseks. Selleks soovis kostja võtta hagejalt laenu 675 eurot. Kostja lubas hagejale võla tagastada hiljemalt 24.06.2019. Pooled sõlmisid 09.03.2019 suulise laenulepingu ning hageja maksis kostjale 09.03.2019 ja 10.03.2019 välja laenu summas 675 eurot.
4.Lisaks on hageja ja kostja kaashagejad tsiviilasjas nr 2-19-6917, milles neid esindas algselt ühine esindaja, kellele tuli osutatud õigusabiteenuse eest võrdselt tasuda. Ka selles osas küsis kostja hagejalt rahalist tuge. Selleks pidi hageja tegema väljastatud arvetest ja riigilõivudest kostja poolt tasumisele kuuluvas osas ülekanded kostja arvelduskontole, et kostja saaks seejärel enda osa lõivudest ja arvetest tasuda. Kuna menetluskulude osas oli tegemist märgatavalt suurema laenuga, kui lambanahkade parkimise eest küsitu, ei osanud kostja koheselt hagejale viidata täpset tähtpäeva, millal tal oleks võimalik tagastada menetluskulude eest küsitav laen. Hageja tegi 03.05.2019 ja 16.05.2019 kostjale ülekanded riigilõivude tasumiseks summades 150 eurot ja 100 eurot. Lisaks on hageja teinud kostjale õigusabikuludega seonduvate arvete tasumiseks ülekandeid 11.04.2019, 08.05.2019,
11.06.2019, 16.07.2019, 07.08.2019, 11.09.2019, 11.11.2019 ja 02.01.2020 vastavalt summades 334,32 eurot, 893,76 eurot, 47,04 eurot, 156,24 eurot, 603,12 eurot, 35,28 eurot, 151,2 eurot ning 330,96 eurot. Kokku andis hageja seega kostjale tsiviilasjaga nr 2-19-6917 seonduvalt laenu riigilõivude eest tasumiseks 250 eurot ning esinduskulude arvete tasumiseks 2551,92 eurot, st kokku 2801,92 eurot. Menetluskulude eest tasumiseks antud laenu tagastamise osas leppisid hageja ja kostja kokku, et kostjal tuleb see tagasi maksta mõistliku aja jooksul.
5.Kostja tagastas lambanahkade parkimiseks antud laenu 24.06.2019 üksnes osaliselt summas 145 eurot. Kostja palus ülejäänud osas laenu tagastamise tähtaega pikendada kuni 27.10.2019. Kostja ei ole tänaseni laenu tagastanud ning võlgneb seega hagejale 530 eurot. Ühtlasi ei ole kostja hagejale tagastanud ühtegi menetluskulude katteks tehtud väljamakset. Hageja hinnangul muutus menetluskulude katteks antud laen täies ulatuse sissenõutavaks hiljemalt 03.02.2020.
6.Hagejal on õigus nõuda viivist 530 euro tasumisega viivitamise eest alates 28.10.2019 ja hagiavalduse esitamise seisuga võlgneb kostja seadusjärgset viivist 24,48 eurot. Hagejal on õigus nõuda viivist 2801,92 euro tasumisega viivitamise eest alates 03.02.2020 ja hagiavalduse esitamise seisuga on viivise suurus 64,66 eurot. Samuti nõuab hageja edasiulatuvat viivist.
7.Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja, et ebaõige on kostja väide, nagu olnuks lambanahkade Poolasse parkimiseks saatmine hageja initsiatiiv. Kogu lambanahkade parkimise protsessi koordineeris kostja. Ebaõige on ka väide, nagu oleks hageja lubanud võtta enda peale kostja õigusabikulude kandmise. See on ebausutav juba seetõttu, et tsiviilasjas 2-19-6917 on kostja nõue 2,74 korda suurem kui hageja nõue. Vastus hagile
8.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
9.Hageja pöördus kostja poole ettepanekuga sõlmida OÜ-ga Lammas & Roos lambanahkade parkimise teenuse osutamise leping. OÜ Lammas & Roos pakkus lambanahkade parkimise võimalust Poolas, hinnaks 15 eurot tükk. Selline teenuse hind on odavam kui Eestis nahkade parkimise korral, kuid hageja ei usaldanud võõrast lepingupartnerit ja soovis kostja kaasata enda riskide maandamiseks. Kostja ei olnud esialgu hageja ettepanekust huvitatud, kuna nahkade müügiks parim aeg on septembrist detsembrini. Hageja pakutu kohaselt oleks nahad saadetud Poola 2019. aasta veebruaris, kust nad tagasi oleks jõudnud sama aasta märtsis. See tähendab, et märtsist septembrini oleks kostjal olnud rahalisi vahendeid nahkade parkimise kulude võrra vähem. Hageja pakkus välja, et ta rahastab ka kostja nahkade parkimist ning kostja hüvitab talle summa siis, kui nahad on müüdud. Kostjale selline kokkulepe sobis ning sellisel kujul kokkulepet ka täideti. Hageja kandis kostja pangakontole 675 eurot, mis oli kostja lambanahkade parkimise raha (45 nahka, hinnaga 15 eurot tükk). Hageja ise lasi OÜ-l Lammas & Roos parkida 64 nahka.
10.Hageja, kostja ja OÜ Lammas & Roos kohtusid 10.03.2019, mil teenuseosutaja seaduslik esindaja tuli pargitud nahku üle andma. Hagejale ja kostjale anti ülevaatamiseks kaks kotti nahkadega, seejärel tasusid hageja ja kostja teenuseosutajale kokkulepitud tasu (15 eurot iga pargitud naha eest). Teenuseosutaja andis hagejale üle 63 nahka (1 oli puudu), seejärel hakkas OÜ Lammas & Roos seaduslik esindaja nõudma 20% võrra suuremat makset väites, et käibemaks lisandub juba tasutud summale. Kostja oli nõus selle juurde maksma, kuid hageja ei olnud. Teenuseosutaja seaduslik esindaja keeldus kostjale ülejäänud nahku üle andmast, kuni hageja enda 20% ära maksab. Hageja keeldus sellest ning OÜ Lammas & Roos jättis kõik ülejäänud nahad (30 kostjale kuuluvat nahka, mille parkimise eest oli teenuseosutajale tasutud) enda kätte. Harju Maakohtu menetluses on tsiviilasi nr 2-19-6917, milles hageja ja kostja nõuavad OÜ-lt Lammas & Roos kahju hüvitamist ja viiviste tasumist.
11.Kättesaadud nahkadest on kostjal õnnestunud müüa kolm ning nende eest on kostja tagastanud hagejale 145 eurot. Seega on kokkulepet täidetud täpselt selliselt, nagu see sõlmitud oli. Mingit täpsemat ega kuupäevaliselt määratud tagastamise tähtaega pooled kokku ei leppinud. Ülejäänud kostja nahad on hageja tõttu OÜ Lammas & Roos käes ja kostjal pole võimalik neid müüa. Kuna kostja ei ole nahku müünud, ei ole tal ka jäägi (530 eurot) tagastamise kohustust.
12.10.03.2019 leppisid hageja ja kostja kokku, et esitavad OÜ Lammas & Roos vastu hagi. Kuna kogu tehing oli toimunud hageja initsiatiivil ja kostja jäi hageja konflikti tõttu ilma nii nahkadest kui rahast, siis pakkus hageja ise, et võtab õigusabikulude finantseerimise enda kanda. Õigusabikulud pidi kostja hagejale tagastama vaid siis, kui need on OÜ-lt Lammas & Roos välja mõistetud ja selles ulatuses, mis OÜ Lammas & Roos on kostjale hüvitanud (arvelduskontole üle kandnud). Kuna tsiviilasi OÜ Lammas & Roos vastu ei ole lõppenud, ei ole menetluskulusid veel jaotatud, välja mõistetud ega tasutud. Seega ei ole kostjal kohustus tagastada hagejale õigusabikulude finantseerimiseks üle kantud summasid. Poolte kokkuleppe kohaselt ei pidanud kostja osalema õigusabikulude kandmises. Maakohtu otsus ja põhjendused
13.Harju Maakohtu 08.03.2021 otsusega rahuldas kohus hagi osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 3331,92 eurot, 08.03.2021 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 218,03 eurot ning viivise põhinõudelt seadusjärgses määras alates 09.03.2021 kuni põhinõude tasumiseni. Ülejäänud osas jättis kohus hagi rahuldamata.
14.Maakohus tuvastas, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja tegi kostjale järgmised ülekanded: - 09.03.2019 ja 10.03.2019 kokku 675 eurot (selgitus „proovimakse“ ja „laen“); - 03.05.2019 150 eurot (selgitus „Riigilõiv, Sellmore OÜ ja Kadakamäe OÜ hagi Lammas ja Roos OÜ vastu“); - 16.05.2019 100 eurot (selgitus „Täiendav riigilõiv tsiviilasjas nr 2-19-6917“);
15.Maakohus käsitles esmalt hageja põhinõuet summas 675 eurot. Maakohus selgitas, et pooltel ei ole vaidlust selles, et raha oli kostjale mõeldud selleks, et kostja saaks saata lambanahkasid Poola parkimisse; kostja kohustus nimetatud summa tagastama; kokkulepe oli suuline ning kostja on hagejale tagastanud 145 eurot, mida hageja on nõude esitamisel arvestanud. Vaidlus on selles, millistel tingimustel ja millal kostja summa tagastama pidi.
16.Maakohtu hinnangul vastas poolte kokkulepe laenulepingu tingimustele võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 kohaselt. Maakohus selgitas, et kirjalikest tõenditest ei ole järeldatav, millal pidi kostja summa tagastama. Hageja seadusliku esindaja poolt vande all antud ütlustest nähtub, et kostja seaduslik esindaja palus telefonivestluses hageja seaduslikult esindajalt 09.03.2021 laenu ning lubas ära maksta hiljemalt jaanipäevaks, hiljem lükati tähtaeg edasi sügisesse oktoobri lõppu-novembri algusesse 2019. Kostja seadusliku esindaja poolt vande all antud ütlustest nähtub, et summa pidi tagasi maksma siis, kui nahad on müüdud, tähtaegadest juttu ei olnud.
17.Maakohtu hinnangul ei saa lähtuda ainuüksi kostja poolt väidetust, et summa tuli tagasi maksta, kui lambanahad on müüdud. Kohtu hinnangul on seejuures kostja loobunud lambanahkade OÜ-lt Lammas ja Roos tagasinõudmisest - OÜ Lammas ja Roos vastu esitatud hagis ei nõudnud kostja nahku vaid raha. Lisaks võis OÜ Lammas & Roos üritada 30 nahka kostjale tagasi saata DPD pakiga, kostja ei võtnud pakki vastu, kuna ei olnud kindel, kas pakis olid nahad. Olenemata sellest, mis põhjusel kostja nahku tagasi ei soovinud, saab käesoleval ajal asuda seisukohale, et kostja nahkade tagasisaamisest huvitatud ei ole ja ei olnud sellest huvitatud juba 2019. a kevadel. Kui lähtuda kostja seisukohast, et laenu tagasimaksmine on seotud nahkade müügiga ning nahku ei saa müüa, kuna kostja neid tagasi saada ei soovi, siis oleks selle tagajärg, et kostja ei pea kunagi hagejale laenu tagasi maksma. Samuti võimaldaks kostja seisukoht tõlgendust, et kui kostja ka oleks nahad tagasi saanud, aga oleks need lihtsalt müümata jätnud, siis ta ei peaks samuti kunagi laenu tagasi maksma. Selline lähenemine ei ole kooskõlas laenulepingu olemusega ja ei saa ka eeldada, et selline oli poolte ühine tahe. Sellisele sisuliselt võimatule (seejuures kohustatud isiku enda poolt võimatuks muudetud) tingimusele tuginemine ei ole ka kooskõlas hea usu põhimõttega VÕS § 6 kohaselt.
18.Kuna kohtu arvates ei saa kostja tugineda sellele, et ta tagastab summa siis, kui nahad on müüdud, on kostjal kohustus tagastada tasumata summa 530 eurot. Kuigi poolte väited summa tagastamise aja kohta on erinevad, asus kohus seisukohale, et summa tuli tagastada 2019. a sügisel. Nimelt nähtub kostja seadusliku esindaja ütlustest: „Kuna ES oli huvitatud oma suurt portsu Poola saatma, talle oli see väga soodne, siis oli tema nõus seda finantseerima ja ütles, et rahas pole küsimus ja tagastad siis, kui müüdud saad. /../ Müügid olid planeeritud alguses kevadesse ja sügisesse.“. Kuigi tegu ei ole konkreetse ja kuupäevalise kohustuse täitmise aja kindlaksmääramisega ja kohus ei saa ka lähtuda ütluste vastuolu tõttu hageja poolt nimetatud kuupäevast 27.10.2019, saab siiski asuda seisukohale, et mõte oli müüa nahad kevadel ja sügisel ning nahkade müügist tagastada laen. Kuivõrd tavaelus käsitletakse sügisena kuid september kuni november, siis pidas kohus nõude sissenõutavaks muutumise ajaks 01.12.2019. Seega on hageja nõue 530 euro osas sissenõutav ja kuulub rahuldamisele.
19.Järgnevalt käsitles kohus hageja nõuet 2801,92 euro osas. Vaidlust ei ole selles, et hageja ja kostja on mõlemad tsiviilasjas 2-19-6917 hagejad (kostjaks OÜ Lammas ja Roos), algselt oli neil ühine lepinguline esindaja. Õigusabiteenuse osutamise eest väljastati arveid hagejale ja kostjale mõlemale (võrdsetes summades). Hageja on perioodil 03.05.2019 – 02.01.2020 teinud kostja arveldusarvele ülekandeid kokku summas 2801,92 eurot selleks, et kostja saaks tasuda enda osa lõivudest ja õigusabiteenuse osutamise eest esitatud arvetest. Kostja ei ole nimetatud summat hagejale tagastanud. Vaidlus seisneb selles, kas kostjal oli kohustus summad tagastada.
20.Hageja esindaja vande all selgitustest nähtub, et „Kuna Kadakamäel ei olnud raha, et ennast esindada, soovis ta saada laenu. Kuna meile öeldi, et see protsess maksab 4500 eurot + käive ja pooled peavad maksma võrdelt, siis Sellmore oli nõus andma laenu 2250 eurot + km kuni 2019 aasta lõpuni. /../ Ma selgitasin ka, et 2250 + km on summa, milleni antakse laenu, kui protsess läheb edasi peab Kadakamäe ise maksma oma õigusabi kulude eest, Sellmore rohkem laenu ei anna.“ Hageja esindaja väitel kostja poolt väidetud viisil kokkulepet ei olnud:„Sellmore kannab oma poole ja Kadakamäe kannab oma poole, mina andsin selleks laenu. Märkisin igale maksekorraldusele: Laen, arve, arve nr, summa, ehk siis: mille jaoks ma selle laenu andsin. Andsin laenu ainult nende konkreetsete õigusbüroo arvete tasumiseks, mis olid esitatud advokaadibüroo poolt Kadakamäele“.
21.Kostja esindaja vande all antud ütlustest nähtuvalt teavitas kostja hagejat, et tal ei ole sellist eelarvet et kohtukulusid maksta, „ES ütles, et rahas pole küsimus, tema maksab kõik kinni.“ „Ta pidi lõpuni finantseerima. Lõpp on siis, kui Lammas ja Roosilt välja mõistetud raha on Kadakamäe arvel.“ Kostja esindaja väitel oli kokkulepe, et „kui on tulnud raha OÜ Lammas ja Roosilt minu arvele, maksan Edale tagasi.“.
22.Maakohus asus seisukohale, et esitatud tõenditest ei saa järeldada, milline oli poolte ühine tahe menetluskulude katteks tasutud summa tagastamise küsimuses. Seetõttu tuleb lähtuda lepingupooltega sarnase mõistliku isiku arusaamast. Menetluskuludega seotud makseid ja nende tegemisega seotud asjaolusid arvestades ei ole usutav, et teise menetluse
menetluskulud pidid lõppastmes jääma täielikult hageja kanda ning kostja menetluskulude kandmises osalema ei pidanud (st kostja pidanuks hagejale tagastama midagi vaid juhul, kui OÜ Lammas ja Roos poolt kantakse menetluskulude hüvitis kostja arvele). OÜ Lammas ja Roos vastu esitasid nõude mõlemad käesoleva asja pooled, seejuures hageja enda nõue oli mitu korda väiksem. Teise menetluse hagejate ühine esindaja esitas neile mõlemale arveid. Tavapäraselt on esindaja ja klientide omavahelise kokkuleppe küsimus, kellele arve esitatakse. Seetõttu on usutav, et kui pooltel olnuks kostja poolt väidetud kokkulepe, oleks kokku lepitud arvete esitamine tervikuna ainult hagejale. Lisaks on enamus maksete (v.a riigilõivu maksed) selgitusse märgitud sõna „laen“ ning kostja ei ole selgituse osas vastuväiteid hagejale esitanud – seda kinnitasid vande all mõlema poole esindajad. Nimetatud asjaolusid arvestades ei ole usutav, et menetluskulusid pidi kandma üksnes hageja, vaid et menetluskulud olid hageja ja kostja omavahelises suhtes jagatud võrdselt. Sellest lähtuvalt asus maakohus seisukohale, et 03.05.2019 – 02.01.2020 kostjale kantud summade näol oli tegu laenuga, mis tuleb kostjal hagejale tagastada.
23.Poolte esindajate vande all antud ütlused kas, millal ja millistel tingimustel tuleb summa tagastada, on omavahel vastuolus. Kummagi poole ütlusi ei kinnita mõni teine tõend. Eluliselt on samaväärselt usutav nii see, et kokku lepiti summa tagastamises mõistliku aja jooksul; see, et üldse tagastamise tähtaega kokku ei lepitud (tähtajatu leping); see, et tagastamise tähtaeg on seotud teise menetluse lõppemisega. Suulise laenulepingu puhul saab eeldada tähtajatut laenulepingut ning seega peab laenusaaja sellise laenulepingu korral tõendama, et laenuleping oli tähtajaline ja milline oli laenu tagastamise tähtaeg (Riigikohtu lahend tsiviilasjas 3-2-1-45-17, p 12). Seda arvestades oli maakohus seisukohal, et tegu oli tähtajatu laenulepinguga.
24.VÕS § 398 lg 1 kohaselt võivad nii laenuandja kui laenusaaja tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Ülesütlemisavalduse võib esitada ka kohtumenetluses, sh võib see sisalduda hagis või maksekäsu kiirmenetluse avalduses, kui see vastaspoolele kätte toimetatakse. Tähtajatu laenulepingu ülesütlemine ei eelda muude tingimuste (nt mõjuv põhjus, lepingu rikkumine vms) täitmist peale avalduse esitamise. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 3 kohaselt kaudne on tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Kohtule esitatud nõudes soovib hageja saada tagasi laenu ning sellest on järeldatav tahe leping üles öelda. Hageja esitas nõude maksekäsu kiirmenetluse avalduses ning on selgitanud ka piisavalt nõude aluseks olevaid asjaolusid, mh et 2801,92 eurot on antud laenu, et kostja saaks tasuda õigusabikulusid tsiviilasjas 2-19-6917. Hagimenetlusse üleandmise määrusest nähtuvalt sai kostja maksekäsu kiirmenetluse avalduse kätte 13.04.2020. Sellest tulenevalt saab lugeda lepingu ülesöelduks 13.06.2020 ning seega on nõue käesolevaks ajaks sissenõutav (nõue muutus sissenõutavaks 14.06.2020).
25.Eelneva põhjal on hageja poolt 03.05.2019 – 02.01.2020 kostjale tehtud maksetest tulenev nõue 2801,92 eurot sissenõutav ja hagi kuulub selles osas rahuldamisele.
26.Maakohus arvestas ümber nõutava viivise VÕS § 113 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 kohaselt. Põhivõlalt 530 eurot kujuneb viivisemäära 8% aastas ja perioodi 01.12.2019 – 08.03.2021 alusel sissenõutavaks muutunud viivis on 53,78 eurot. Põhivõlalt 2801,92 eurot kujuneb viivisemäära 8% aastas ja perioodi 14.06.2020 – 08.03.2021 alusel sissenõutavaks muutunud viivis on 164,25 eurot. Kokku on otsuse tegemise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 218,03 eurot. Samuti pidas kohus põhjendatuks viivisenõuet alates 09.03.2021 kuni nõude täitmiseni seadusjärgses viivisemääras.
27.Eelnevast tulenevalt rahuldas kohus hagi osaliselt.
28.Kuna hagi jääb rahuldamata väikeses osas (ca 2% ulatuses), siis on kohtu hinnangul põhjendatud jätta menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 4012,61 eurot (riigilõiv 325 eurot ja õigusabikulud 3687,61 eurot) koos seadusjärgse viivisega alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Apellatsioonkaebus
29.Maakohtu otsusele esitas 07.04.2021 apellatsioonkaebuse kostja, kes palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi rahuldati ja menetluskulud jäeti kostja kanda. Kostja palub saata asi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule ja jätta apellatsiooniastme menetluskulud hageja kanda.
30.Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole vaidlust selles, et hageja ei ole kunagi nõudnud kostjalt laenu tagastamist. Õigusabikulude osas ei väida hageja, et pooled oleksid sõlminud suulise või kirjaliku laenulepingu. Hagiavalduse kohaselt oli pooltel ühine arusaam, et tegu on laenuga, kuna maksekorraldustes oli selgitusena märgitud „laen“. Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 29 ja asus ekslikule seisukohale, et kostjale nahkade parkimiseks antud laen tuli tagastada 2019. a sügisel ja hageja nõue muutus sissenõutavaks 01.12.2019. Maakohus väljus hagi piiridest, sest hagiavalduse kohaselt tuli laen tagastada 27.10.2019 ja kostja kinnitusel tuli raha tagastada pärast nahkade realiseerimist. Laenu tagastamise tähtaeg kuulub hagi aluse koosseisu. Hagi aluseks oleva asjaolu tuvastamisega seob hageja oma nõude. Kohus ei saa rajada otsust asjaolule, mida pool ei ole esitanud. Hagi alust ei saa muuta suuliselt kohtuistungil.
31.Maakohus eksis kui leidis, et kostja on sidunud laenu tagastamise enda poolt võimatuks muudetud tingimusega. Hageja pole sellist väidet esitanud ja puuduvad igasugused andmed, et kostja oleks midagi niisugust teinud. Tsiviilasjas nr 2-19-6917 nahkade asemel kahjuhüvitise nõudmine ei ole käsitletav laenu tagastamise tingimuse võimatuks muutmisena. Pooled olid kaashagejad, neid esindas üks lepinguline esindaja. Kaashagemise mõte oligi tegutseda ühises kohtuasjas kooskõlastatult.
32.Maakohus justkui nõustus kostjaga, et kogu lambanahkade parkimise raha tuli tagastada hagejale pärast seda kui kostja on oma lambanahad realiseerinud ja iseenesest järeldas maakohus õigesti, et lambanahku ostetakse vastu talve ehk sügisel. Ekslik on aga maakohtu järeldus, et hageja oli kohustatud müüma kõik nahad sügisperioodil ja kui ei müünud, siis käitus pahatahtlikult. Asja ei ole vaidlust, et kostja lambanahad on seni OÜ Lammas ja Roos valduses. Algatades 07.05.2019 kaashagejatena kohtuasja OÜ Lammas ja Roos vastu leppisid pooled sisuliselt kokku laenu tagastamise tähtaja pikendamises.
33.Maakohus tuli ebaõigele järeldusele, et poolte omavahelises suhtes olid õigusabikulud jagatud võrdselt ja kostjale õigusabikulude maksmiseks ülekantud summad on laenuleping. Hageja pole esitanud kummagi järelduse tegemiseks ühtegi tõendit. Maakohus tuli ebaõigele järeldusele, et õigusabikulude finantseerimise osas on poolte vahel tähtajatu laenuleping, mille hageja ütles üles kiirmenetluse avalduse esitamisega ja seega on laen sissenõutav alates 14.06.2020. Kostja on esitanud menetluses sisuliselt väite, et pooled sõlmisid tingimusliku kokkuleppe ja käesoleval ajal on tegemist TsÜS § 106 mõttes hõljumisajaga ehk ajavahemikuga, mil pole teada, kas ja mis ulatuses tuleb kostjal kanda asjas õigusabikulusid. Vastus apellatsioonkaebusele
34.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus selle jätta rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
35.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
36.Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus õigesti, et seoses lambanahkade parkimisega hageja poolt kostjale 2019.a märtsis ülekantud 675 euro näol oli tegemist laenuga. Seda on kinnitanud kostja seaduslik esindaja HR maakohtus vande all antud seletuses. Lisaks on kostja tunnistanud laenusuhet ka apellatsioonkaebuses. Vaidlust pole, et nimetatud summast on kostja tagastanud 145 eurot ja tagastamata on 530 eurot. Maakohus leidis, et hageja nõue laenu tagastamiseks muutus sissenõutavaks 01.12.2019. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega. Hageja seadusliku esindaja ES maakohtus vande all antud seletuse kohaselt lubas kostja laenu tagasi maksta jaanipäevaks, kuid pooled lükkasid selle edasi 2019.a oktoobri lõppu – novembri algusesse. Kostja seadusliku esindaja HR poolt maakohtus vande all antud seletuse kohaselt pidi kostja laenu tagasi maksma siis, kui lambanahad on müüdud. Müük olid planeeritud kevadesse ja sügisesse. Eeltoodust järeldub kolleegiumi arvates, et kokkuleppe järgi pidi kostja laenu tagastama 2019.a sügisel, kuna sügiseks oli planeeritud lambanahkade müük. Tõendatuks ei saa aga lugeda kostja väidet, et kostja pidi laenu tagastama üksnes juhul, kui lambanahad müüakse. Hageja on sellise tingimuse
olemasolu eitanud. Kostja selline tõlgendus kokkuleppest tähendaks muuhulgas seda, et laenu tagastamine seati sõltuvusse üksnes kostjast. Selline tõlgendus ei vasta ka VÕS § 29 lg 4 tingimustele, mis sätestab, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Seega leidis maakohus põhjendatult, et kuna sügisena käsitletakse perioodi september-november, siis pidi kostja tagastama laenu novembri lõpuks, mistõttu muutus hageja nõue sissenõutavaks 01.12.2019. Asjaolu, et maakohus ei nõustunud hagejaga laenu tagastamise sissenõutavaks muutumise aja osas, ei tähenda, et maakohus oleks väljunud hagi piiridest. Ülaltoodust tulenevalt ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust asjaolu, et OÜ Lammas ja Roos jättis lambanahad kostjale osaliselt üle andmata. Samuti on alusetu kostja apellatsioonkaebuse väide, et algatades kaashagejatena tsiviilasja OÜ Lammas ja Roos vastu, leppisid pooled kokku laenu tagastamise tähtaja pikendamises. Kohtuasja algatamisest ei saa teha järeldust, et laenu tagastamise tähtaega pikendati. Seega rahuldas maakohus põhjendatult 530 euro väljamõistmise nõude.
37.Vaidlus puudub selles, et hageja tegi perioodil 03.05.2019-02.01.2020 kostjale ülekandeid summas 2801,92 eurot tsiviilasjas 2-19-6917 riigilõivu ja õigusabikulude eest tasumiseks. Hageja on seisukohal, et tegemist on laenuga. Kostja leiab, et tegemist ei ole laenuga. Hageja pidi võtma menetluskulude finantseerimise enda kanda ning kostja pidi hagejale menetluskulud tagastama ulatuses, milles need OÜ-lt Lammas ja Roos kostja kasuks hüvitatakse. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et tegemist on laenulepinguga. Enamikes hageja poolt tehtud makseülekannetes on ülekande selgituseks märgitud „laen“. Kostja ei ole väitnud, et ta oleks enne käesolevat kohtumenetlust teatanud hagejale, et selgituses märgitu on ebaõige. Kostja seaduslik esindaja HR on maakohtus vande all antud seletuses möönnud, et algselt oli kokkulepe, et menetluskulud jagatakse 50:50, mis kolleegiumi hinnangul viitab samuti laenusuhtele. Kostja ei ole tõendanud, et poolte vahel oli kokkulepe, et kostja peab raha tagastama siis ja üksnes selles ulatuses, milles OÜ Lammas ja Roos on kostjale menetluskulud hüvitanud. Täiendavalt muudab kostja sellekohase väite ebaveenvaks ka asjaolu, et kostja enda nõue OÜ Lammas ja Roos vastu oli oluliselt suurem kui hageja nõue.
38.Riigikohus on selgitanud, et suulise laenulepingu puhul saab eeldada tähtajatut laenulepingut ning seega peab laenusaaja sellise laenulepingu korral tõendama, et laenuleping oli tähtajaline ja milline oli laenu tagastamise tähtaeg (vt Riigikohtu 17.05.2017 otsus 3-2-1-45-17, p 12). Maakohus leidis põhjendatult, et kuna menetluskulude kohta sõlmitud laenulepingu puhul ei ole tõendatud, millal pidi kostja laenu tagastama, siis tuleb laenuleping lugeda tähtajatuks. Asjaolu, et maakohus leidis, et tegemist on tähtajatu laenulepinguga, ei tähenda, et maakohus oleks väljunud hagi piiridest. VÕS § 398 lg 1 sätestab, et kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et maksekäsu kiirmenetluse avaldust, mis toimetati kostjale kätte 13.04.2020, saab lugeda ka laenulepingu ülesütlemise tahteavalduseks. Eeltoodust tulenevalt tuleb
laenuleping lugeda ülesöelduks alates 13.06.2020. Kuna hageja nõue on muutunud sissenõutavaks, siis on maakohus põhjendatult rahuldanud 2801,92 euro väljamõistmise nõude.
39.Kuna kostja on põhivõla tasumisega viivituses, siis mõistis maakohus kostjalt põhjendatult välja seaduses sätestatud viivise põhivõlalt 530 eurot alates 01.12.2019-08.03.2021 summas 53,78 eurot, viivise põhivõlalt 2801,92 eurot alates 14.06.2020-08.03.2021 summas 164,25 eurot ning viivise seadusjärgses määras kogu põhivõlalt alates 09.03.2021 kuni põhivõla tasumiseni.
40.Ülaltoodust tulenevalt tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
41.Arvestades, et hagi jäi rahuldamata väikeses osas, siis võis maakohus jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Kostja ei ole maakohtu menetluskulude sellist jaotust ka konkreetselt vaidlustanud. Samuti ei ole kostja apellatsioonkaebuses konkreetselt vaidlustanud temalt hageja kasuks väljamõistetud menetluskulude rahalise suuruse põhjendatust, st ta ei ole tuginenud sellele, et maakohus on temalt hageja kasuks väljamõistetud menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel rikkunud TsMS § 174 lg 1 sätestatut. Seega puudub alus muuta maakohtu otsust ka menetluskulude kindlaksmääramise osas.
42.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtu menetluskulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Hageja palus kostjalt välja mõista menetluskulud summas 800 eurot ((5 töötunni eest, tunnihinnaga 160 eurot (käibemaksuta)). Lisaks palus hageja menetluskuludelt välja mõista viivise.
43.Võttes arvesse menetlusdokumentide ja menetlustoimingute sisu ja mahtu, peab ringkonnakohus hageja esindaja ajakulu 5 töötunni ulatuses põhjendatuks. Samuti on põhjendatud hageja esindaja tunnitasu suurus 160 eurot (käibemaksuta). Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud 800 eurot ja viivis menetluskuludelt TsMS § 177 lg 4 alusel.
44.TsMS § 136 lg 4 tulenevalt võib kohus tsiviilasja hinna kohta tehtud määrust muuta kuni asja lahendamiseni selles kohtuastmes. Kohus võib hinda muuta ka asja lahendava kohtulahendiga. TsMS § 133 kohaselt arvutatakse hagihind põhinõude ja kõrvalnõuete järgi. TsMS §-s 367 sätestatud kõrvalnõude hagihinna arvutamisel liidetakse hagi esitamise seisuga arvestatud viivise summale summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale. TsMS § 137 lg 1 kohaselt on apellatsioonkaebuse esitamise puhul tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Ringkonnakohus on 15.04.2021 puuduste kõrvaldamise määruses ning 23.04.2021 apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise määruses märkinud ebaõigesti apellatsioonkaebuse hinnaks 3816,50 eurot. Kostja vaidlustas maakohtu otsust osas, milles hagi rahuldati. Seega tuleb
apellatsioonkaebuse hinna hulka arvestada põhinõue 3331,92 eurot, hagi esitamise seisuga arvestatud viivise rahuldatud osa 19,70 eurot (viivis summalt 530 eurot perioodi 01.12.2019-18.05.2020 eest), lisaks kogu põhinõudelt arvestatud viivis ühe aasta eest, s.o 266,55 eurot. Seega on apellatsioonkaebuse hind 3618,17 eurot. Kostja on tasunud riigilõivu 325 eurot, mis oligi sellelt hinnalt tasutav lõiv.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.