Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Hageja nõue ja selle põhjendused

Ühtlasi ei ole kostja hagejale tagastanud ühtegi kostja menetluskulude katteks tehtud väljamakset. Seepärast tekkis hagejal põhjendatud kahtlus, et kostja võib enda tagasimaksekohustusest kõrvale hoida ega kavatse ka tulevikus enda võlgnevusi likvideerida. Samuti ei vastanud kostja esindaja hageja esindaja telefonikõnedele. Hageja lootis kostjaga kohtuväliselt läbirääkimisi pidada ning külastas selleks 11.03.2020 kostja tegevuskohta. Kostja seaduslik esindaja aga keeldus hageja seadusliku esindajaga suhtlemast ning nõudis viimasel tungivalt kostja tegevuskohast lahkuda. Eelnevaga sai kinnitust hageja kahtlus, et kostja ei kavatsegi hagejale laenu tagastada, vaid on hoopis pooltevahelise lepingu suulist vormi ärakasutades asunud enda kohustusi ignoreerima. Kostja on rikkunud laenulepingust tulenevaid kohustusi. Hageja nõue kostja vastu on muutunud sissenõutavaks. Kuna hageja on enda poolelt lepingu terves ulatuses täitnud, tehes kostjale hulgaliselt väljamakseid vastavate makseselgitustega laenu kohta, mille osas kostja kordagi vastuväiteid ega küsimusi ei esitanud, siis on selge, et hageja ja kostja ühine tegelik tahe oli sõlmida ülaltoodu osas laenuleping ning et selline leping kehtib. Menetluskulude katteks antud laenu tagastamistähtpäeva määramiseks tuleb antud juhul lähtuda VÕS § 82 lg-st 3, mis sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtaega ei ole kindlaks määratud, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistliku vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Hageja tegi kostjale tema menetluskulude katteks esimese laenumakse aprillis 2019 ning viimase 02.01.2020. Hageja viitab siinkohal analoogia korras VÕS § 821 lg 1 p-le 2, mis sätestab, et kui vastastikuse lepingu puhul ei ole tasu maksmise tähtpäeva kokku lepitud, muutub tasu maksmise kohustus sissenõutavaks hiljemalt 30 päeva möödumisel kauba, teenuse või muu hüve saamisest. Ka antud juhul lasub kostjal hageja ees rahaline kohustus, mistõttu möödus hageja hinnangul mõistlik aeg kostja laenulepingust tuleneva laenu tagastamise kohustuse täitmiseks hiljemalt 30 päeva jooksul kostjale viimase laenumakse tegemisest, s.o hiljemalt 02.02.2020. Mõistlik aeg kostja poolt hagejale laenu tagastamiseks möödus hiljemalt 02.02.2020 (kuigi hageja tegi kostjale laenumakseid juba alates 11.04.2019, milliste osas möödus mõistlik aeg tagasimaksete teostamiseks veelgi varem), mistõttu muutus hageja nõue kostja vastu terves ulatuses sissenõutavaks hiljemalt 03.02.2020. Lambanahkade parkimise jaoks antud tagastamata laenu osas on hageja nõue kostja vastu sissenõutav alates 28.10.2019. Kui kostja peaks jätkuvalt kohut eksitavalt avaldama, et kostja pole hagejalt laenu saanud ning et poolte vahel puudub laenusuhe, siis ühelgi juhul ei saa olla käesoleva menetlusdokumendi lisa 1 pinnalt kahtlust, et kostja on hagejalt raha saanud, pole sellele varasemalt vastu vaielnud, kuid nüüd väidab vastavat lepingulist alust selleks puuduvalt. Sellisel juhul nõuab hageja summad, mille kostja hagejalt saanud on, kostjalt välja lepinguvälisel alusel. Igal juhul tuleb aga kostjal hagejalt saadu tagastada. Hagiavalduse esitamise seisuga võlgneb kostja põhinõudelt 2 801,92 eurot sissenõutavaks muutunud viivise 64,66 eurot (periood 03.02.2020-18.05.2020, seadusjärgne viivisemäär) ja põhinõudelt 530 eurot viivise 24,48 eurot (periood 28.10.2019-18.05.2020, seadusjärgne viivisemäär). Kostja vastuväited

usaldanud võõrast lepingupartnerit ja soovis kostja kaasata enda riskide maandamiseks. Kostja ei olnud esialgu hageja ettepanekust huvitatud, kuna nahkade müügiks parim aeg on septembrist detsembrini. Hageja pakutu kohaselt oleks nahad saadetud Poola 2019. aasta veebruaris, kust nad tagasi oleks jõudnud sama aasta märtsis. See tähendab, et märtsist septembrini oleks kostjal olnud rahalisi vahendeid nahkade parkimise kulude võrra vähem. Hageja pakkus välja, et ta rahastab ka kostja nahkade parkimist ning kostja hüvitab talle selle raha, kui nahad on müüdud. Kostjale selline kokkulepe sobis ning sellisel kujul kokkulepet ka täideti. Hageja kandis kostja pangakontole 675 eurot, mis oli kostja nahkade parkimise raha (45 nahka, hinnaga 15 eurot tükk). Hageja ise lasi parkida 64 nahka. Hageja ja kostja andsid 109 soolatud lambatoornahka OÜ-le X üle 10.02.2019 ning nahad saadeti Poola parkimisele. Hageja, kostja ja OÜ X kohtusid 10.03.2019, mil teenuseosutaja seaduslik esindaja tuli pargitud nahku üle andma. Hagejale ja kostjale anti ülevaatamiseks kaks kotti nahkadega, seejärel tasusid hageja ja kostja teenuseosutajale kokkulepitud tasu (15 eurot iga pargitud naha eest). Teenuseosutaja andis hagejale üle 63 nahka (1 oli puudu), seejärel hakkas OÜ X seaduslik esindaja J. A. nõudma 20% võrra suuremat makset väites, et käibemaks lisandub juba tasutud summale. Kostja oli nõus selle juurde maksma, kuid hageja ei olnud. J. A. keeldus kostjale ülejäänud nahku kätte andmast, kuni hageja enda 20% ära maksab. Hageja keeldus sellest ning OÜ X jättis kõik ülejäänud nahad (30 kostjale kuuluvat nahka, mille parkimise eest oli teenuseosutajale tasutud) enda kätte. Sündmuse fikseeris politsei, kes soovitas hagejal ja kostjal kohtusse pöörduda ning seda ka tehti. Harju Maakohtu menetluses on tsiviilasi nr 2-19-6917, milles hageja ja kostja nõuavad OÜ-lt X kahju hüvitamist ja viiviste tasumist. Kostja kätte jäid nahad, mis talle ülevaatamiseks anti. Ülejäänud kostja nahad jäid OÜ X kätte. Seda põhjusel, et hageja läks teenuseosutajaga konfliki käibemaksu lisandumise/mittelisandumise üle. Kättesaadud nahkadest on kostjal õnnestunud müüa kolm ning nende eest on kostja tagastanud hagejale 145 eurot. Seega on kokkulepet täidetud täpselt selliselt, nagu see sõlmitud oli. Mingit täpsemat ega kuupäevaliselt määratud tagastamise tähtaega pooled kokku ei leppinud. Ülejäänud kostja nahad on hageja tõttu OÜ X käes ja kostjal pole võimalik neid müüa. Kuna kostja ei ole nahku müünud, ei ole tal ka jäägi (530 euro) tagastamise kohustust. 10.03.2019 leppisid hageja ja kostja kokku, et esitavad OÜ X vastu hagi. Kuna kogu tehing oli toimunud hageja initsiatiivil ja kostja jäi hageja konflikti tõttu ilma nii nahkadest kui rahast, siis pakkus hageja ise, et võtab õigusabikulude finantseerimise enda kanda. Õigusabikulud pidi kostja hagejale tagastama vaid siis, kui need on OÜ-lt X välja mõistetud ja selles ulatuses, mis OÜ X on kostjale hüvitanud (arvelduskontole üle kandnud). Kuna tsiviilasi OÜ X vastu ei ole lõppenud, ei ole menetluskulusid veel jaotatud, välja mõistetud ega tasutud. Seega ei ole kostjal kohustus tagastada hagejale õigusabikulude finantseerimiseks üle kantud summasid. Poolte kokkuleppe kohaselt ei pidanud kostja osalema õigusabikulude kandmises. Tulenevalt asjaolust, et ühegi hageja poolt kostjale üle kantud summa tagastamise tähtpäev ei ole saabunud, ei ole hagejal kostja vastu viivisenõuet. Hageja seisukoht kostja vastuse osas

vahel ei ole sõlmitud makseettepanekus nimetatud laenulepingut“. Sellega asus kostja üheselt positsioonile, nagu ei olekski tema ja hageja laenulepinguid sõlminud ning oli selge, et võlgnevusi kostja vabatahtlikult ei tasu. Alles peale seda, kui hageja esitas kostja vastu hagiavalduse, millele lisas maksekorralduse väljavõtte kostjale väljamakstud laenude kohta, on kostja asunud hagivastuses üllatuslikult väitma, et (i) hageja pöördus ise kostja poole koostöö eesmärgil; (ii) kostja on täitnud kokkulepet nii, nagu see sõlmitud oli ning et (iii) kostjal puudub talle ülekantud raha tagastamise kohustus. Seega on kostja tänaseks enda seisukohta kardinaalselt muutnud ning hagejale arusaadavalt tunnistab viimasega sõlmitud laenulepinguid, kuigi varasemalt kostja eitas seda. Seepärast leiab hageja, et erinevalt hagivastuses märgitule ei ole ebaõigeid faktiväiteid esitanud mitte hageja, vaid kostja. Lisaks palub hageja ülaltoodu valguses kohtul arvesse võtta, et hagiavalduse koostamise ning esitamise on otseselt tinginud kostja varasemalt avaldatu, mistõttu hageja palub juba etteruttavalt seda poolte menetluskulude hilisemal jagamisel igal juhul arvesse võtta. Kuigi tänaseks ei eita kostja hagejaga sõlmitud laenulepinguid, on kostja siiski lepingute tingimusi oluliselt ebaõigesti kajastanud. Kõik hagivastuses toodud kostja väited on paljasõnalised ja tõendamata ega ole eluliselt usutavad. Esiteks on ebaõige väita, nagu oleks hageja ise pöördunud kostja poole ettepanekuga saata lambanahkasid ühiselt Poola parkimisele. Tegelikkuses koordineeris kogu lambanahkade parkimise protsessi just kostja. Kostja võttis ühendust OÜ X esindajaga ning teavitas seejärel hagejat, et viimane pakub võimalust lambanahkade parkimiseks Poolas hinnaga 15 eurot tükk. Kuna aga hagejal oli võimalus parkida lambanahkasid ka Jõgeval asuvas ettevõttes osaühing S, ei olnud hageja algselt kostja ettepanekust huvitatud. Samas veenis kostja hagejat, et ta tunneb isiklikult OÜ X esindajat Viimsi turult, kus kostja liha ja lambanahkasid müümas käis ning et viimase poolt Poolas pargitud nahad pidid olema pehmemad ja pika villakuga (kuna villakut ei pügata maha). Kostja väitis ka, et teenuse eest toimuks tasumine alles kauba kättesaamisel. Lõpuks oli hageja nõus saatma prooviks 64 lambanahka Poola parkimisele. Vastavalt hageja ja kostja kokkuleppele pidi hageja enda osa soolatud lambanahkadest (64 tükki) transportima kostja tegevuskohta hiljemalt 10.02.2019, kus kostja need ise X esindajale üle andis. Hageja täitis selle kokkuleppe 08.02.2019. OÜ X esindajaga hageja ei kohtunud ega andnud enda lambanahkasid ise üle, vaid seda tegi kostja. Peale nahkade parkimisele saatmist teavitas kostja 27.02.2019 hagejat, et nahkadele minnakse Poola järgi vahemikus 03-04.03.2019. Seejärel teavitas kostja 09.03.2019 hagejat, et OÜ X esindaja on valmis pargitud lambanahad kostja tegevuskohas järgmisel päeval ehk 10.03.2019 üle andma. Ühtlasi kurtis kostja hagejale 09.03.2019 äkitsi, et tal pole 675 eurot pargitud nahkade eest tasumiseks ning palus selleks hagejalt jaanipäevani (s.o 24.06.2019) laenu. Kuna hageja jaoks oli see äärmiselt üllatuslik väide, sest kostja oli ise nahkade parkimise korraldanud, selle hinna kokku leppinud ning tellitud töö vastuvõtmine pidi toimuma juba järgmisel päeval, tundis hageja ennast survestatuna ning nõustus kostjale kiirelt laenu andma. Selleks tegi hageja 09.03.2019 kostja kontole makse summas 75 eurot selgitusega „proovimakse“ ning 10.03.2019 ehk lambanahkade üleandmise päeval makse summas 600 eurot selgitusega „laen“. OÜ X esindaja on kinnitanud kirjavahetuses, et tal puuduvad hagejaga kokkulepped ning et esimene kokkupuude hagejaga oli pargitud nahkade üleandmisel 10.03.2019. Seega on ebaõiged kostja väited selle kohta, (i) nagu oleks hageja pöördunud kostja poole ettepanekuga teha lambanahkade parkimiseks koostööd ja selle kohta, (ii) nagu oleks hageja pakkunud kostjale tema nahkade parkimise eest ise tasumist, tänu millele kostja kogu protsessiga üldse nõustus. Kostja rahaliste vahendite puudumine ilmnes tegelikkuses alles vahetult enne varasemalt tellitud kauba kättesaamist ning igal juhul oli tegemist hageja poolt kostjale antud laenuga, mis kostjal 2019. aasta jaanipäevaks tagastada tuli.

Ühelgi juhul ei saa olla tõene, et kostjal on õnnestunud müüa kolm lambanahka hinnaga 145 eurot. Esiteks avaldas kostja esindaja enne 2019. aasta jaanipäeva ise hageja esindajale, et parkimisest saadud lambanahkadest on tal müüdud kümme tükki ning et ta on valmis enda võlgnevuse hageja ees täies ulatuses tasuma. Kostja väide kümnest müüdud lambanahast oli ka igati usutav, kuna hagejale teadaolevalt käis kostja lambanahkasid müümas muu hulgas 01.05.2019 toimunud Kuusalu mailaadal ning iganädalaselt toimunud Kuusalu taluturul. Kuigi hageja palus kostjal võlgnevuse tasumiseks teha ülekande, eelistas kostja sularahas tasumist ning hilisemalt, kui kostja tuli enda võlgnevust hageja ees täitma, selgus, et kostja ei maksnud ikkagi tagasi tervet laenu korraga, vaid üksnes 145 eurot. Kostja esitas hagejale suuliselt selgituse, et kuigi ta oleks võinud varasemalt kogu lambanahkade parkimiseks antud laenu (675 eurot) tagastada, siis enam tal seda raha ei ole, kuna laenu tasuma tulemise hetkeks oli kostja esindaja enda raha ära kulutanud. See aga ei väära asjaolu, et kostja enda poolt varasemalt kinnitatu kohaselt oleks ta olnud võimeline kogu pargitud lambanahkade eest antud laenu tagastama juba 24.06.2019. Teiseks ei ole kostja tõendanud enda väidet selle kohta, et X-lt saadud viieteistkümnest lambanahast on tal õnnestunud müüa kolm. Eeldades, et kostja vastav väide on tõene, peaks kostja hageja hinnangul kohtule tõendama, et ülejäänud kaksteist pika villakuga Poolas pargitud lambanahka on endiselt kostja omandis ja valduses. Kostja ei ole seda aga teinud. Kolmandaks on kostja ise avaldanud, et on müünud pargitud lambanahkasid hinnaga 60 eurot tükk. Sellisel juhul oleks kostjal juba ainuüksi kolme lambanaha müümisest tekkinud rohkem vahendeid kui 145 eurot, mille ta hagejale tagastas. Viimaks ei oma käesolevas vaidluses kostja väited enda ebaedukast äritegevusest tegelikult olulisust. Poolte kokkuleppe kohaselt pidi kostja võlgnevuse tasuma hiljemalt 2019. aasta jaanipäevaks / sügiseks, mistõttu ei oma tähtsust, kas kostja on üldse üritanud lambanahkasid maha müüa või mitte. Kostja õigusabikulude kandmiseks andis hageja kostjale laenu ning ka selles osas on hageja nõuded kostja vastu sissenõutavad. Hageja ei nõustu kostja väitega, nagu oleks hageja pakkunud, et võtab kostja õigusabikulude kandmise enda peale. Ühtlasi ei ole kostja sellekohane väide usutav. Kui tsiviilasjas nr 2-19-6917 on tema nõuded OÜ X vastu 758,6 eurot, siis kostja nõuded X vastu on 2,74 korda suuremad ehk 2078,6 eurot. Ainus põhjus, miks hageja nimetatud tsiviilasjas kostjaga ühishagi esitama nõustus, oli see, et hagejale selgitatu kohaselt oleks tema ja kostja ühishagi OÜ X vastu olnud mõjusam kui üksnes kostja poolt esitatud hagi. Kostja lubas hagejale õigusabikulude katteks antud laenu tagastada 2019. aasta kevadel sündinud ja sügisel realiseeritavast talleliha müügist. Hageja võttis otsuse langetamisel aluseks kostja 2018. aasta sügisese talleliha müügi näitajad, milleks oli 45 tk x 17 kg x 8 eurot/kilo (kokku summas 6120 eurot) ning nõustus esitama koos kostjaga ühishagi, laenates kostjale selleks 2 801,92 eurot. Hageja ei ole kostjale aga kunagi pakkunud, et võtab viimase õigusabikulud enda kanda ega leppinud kostjaga kokku, nagu kuuluks vastav laen tagastamisele üksnes juhul, kui viimase kulud tsiviilasjas nr 2-1-9-6917 X kanda jäävad. Väide kostja menetluskulude tema poolt kanda võtmisest ei ole ka usutav, kuna sellisel juhul oleks hageja võinud ise kõik arved otse teenust osutanud advokaadibüroo arveldusarvele tasuda. Tegelikkuses teostas hageja aga ülekanded kostja arveldusarvele, märkides seejuures selgitusse, et tegemist on laenuga arvete tasumiseks. Kohtuotsuse põhjendused

5) 08.05.2019 893,76 eurot (selgitus „Laen arve 1905027VE 07.05.2019 893,76 eurot tasumiseks“); 6) 11.06.2019 47,04 eurot (selgitus „Laen arve 04.06.2019 47,04 eurot tasumiseks“); 7) 16.07.2019 156,24 eurot (selgitus „Laen arve 15.07.2019 156,24 eurot tasumiseks“); 8) 07.08.2019 603,12 eurot (selgitus „Laen arve 1908012VE 06.08.2019 603,12 eurot tasumiseks“); 9) 11.09.2019 35,28 eurot (selgitus „Laen arve 04.09.2019 tasumiseks“); 10) 11.11.2019 151,2 eurot (selgitus „Laen arvele 1911015 VE 04.11.2019“); 11) 02.01.2020 330,96 eurot (selgitus „Laen 330,96 eurot arve 12.2019.a. tasumiseks“).

Lepingu tõlgendamisel tuleb esmajoones lähtuda lepingupoolte ühisest tahtest (VÕS § 29 lg 1); ühe poole tõlgendusest saab lähtuda, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma (siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis, VÕS § 29 lg 3). Kui poolte ühist tahet või ühist arusaama tingimuse tõlgendusest ei ole võimalik kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma (VÕS § 29 lg 4). Kohtu hinnangul ei saa lähtuda ainuüksi kostja poolt väidetust, et summa tuli tagasi maksta, kui nahad on müüdud. Kostja seadusliku esindaja vande all antud ütlustest nähtub, et tagastatud summa on arvestatud 10 naha müügist 15 eurot tükk, 5 nahka olid praagid (protokolli 01:08:04); nahku ei saanud müüa, kuna auto sõitis nahkadega minema (09.02.2021 protokolli 00:08:51), 30 nahka jäi autosse (01:00:33). 30 nahka jäi parkimisele transportimist pakkunud OÜ X kätte ja seega ei saanud kostja neid ka müüa. Kohtu hinnangul on seejuures kostja loobunud nahkade OÜlt X tagasinõudmisest - OÜ X vastu esitatud hagis (tsiviilasi 2-19-6917, hagi esitatud 2019.a kevadel) ei nõudnud kostja nahku vaid raha (09.02.2021 protokolli 01:19:07, 01:26:22). Lisaks võis X OÜ üritada 30 nahka kostjale tagasi saata DPD pakiga, kostja ei võtnud pakki vastu (kostja ei ole kindel, kas pakis olid nahad; 09.02.2021 protokolli 01:00:33). Olenemata sellest, mis põhjusel kostja nahku tagasi ei soovinud (advokaadi ja hageja soovitusel või muul põhjusel), saab käesoleval ajal asuda seisukohale, et kostja nahkade tagasisaamisest huvitatud ei ole ja ei olnud sellest huvitatud juba 2019.a kevadel. Kui lähtuda kostja seisukohast, et laenu tagasimaksmine on seotud nahkade müügiga ning nahku ei saa müüa, kuna kostja neid tagasi saada ei soovi, siis oleks selle tagajärg, et kostja ei pea kunagi hagejale laenu tagasi maksma. Samuti võimaldaks kostja seisukoht tõlgendust, et kui kostja ka oleks nahad tagasi saanud, aga oleks need lihtsalt müümata jätnud, siis ta ei peaks samuti kunagi laenu tagasi maksma. Selline lähenemine ei ole kooskõlas laenulepingu olemusega ja ei saa ka eeldada, et selline oli poolte ühine tahe, et hageja sellist tõlgendust aktsepteeris või et lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda selliselt mõistaks. Sellisele sisuliselt võimatule (seejuures kohustatud isiku enda poolt võimatuks muudetud) tingimusele tuginemine ei ole ka kooskõlas hea usu põhimõttega. VÕS § 6 lg 1 kohaselt võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt ja lõike 2 järgi võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Hea usu põhimõttest tulenevalt ei tohi lepingupooled oma õigusi kuritarvitada, käituda vastuoluliselt või eesmärgiga tekitada teisele lepingupoolele kahju. Hea usu põhimõtte funktsiooniks on lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine. Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat. Kuna kohtu arvates ei saa kostja tugineda sellele, et ta tagastab summa siis kui nahad on müüdud, siis on kostjal kohustus tagastada tasumata summa 530 eurot. 5.3 Lahendamist vajab küsimus, millal see kohustus muutus sissenõutavaks. Kuigi poolte väited summa tagastamise aja kohta on erinevad, saab siiski asuda seisukohale, et summa tuli tagastada 2019.a sügisel. Nimelt nähtub kostja seadusliku esindaja ütlustest: „Kuna E. S. oli huvitatud oma suurt portsu Poola saatma, talle oli see väga soodne, siis oli tema nõus seda finantseerima ja ütles, et rahas pole küsimus ja tagastad siis, kui müüdud saad. /../ Müügid olid planeeritud alguses kevadesse ja sügisesse.“ (09.02.2021 protokolli 01:10:40, 01:11:16). Kuigi tegu ei ole konkreetse ja kuupäevalise kohustuse täitmise aja kindlaksmääramisega ja kohus ei saa ka lähtuda ütluste vastuolu tõttu hageja poolt nimetatud kuupäevast 27.10.2019, saab siiski asuda seisukohale, et mõte oli müüa nahad kevadel ja sügisel ning nahkade müügist tagastada

laen. Kuivõrd tavaelus käsitletakse sügisena kuid september kuni november, siis peab kohus nõude sissenõutavaks muutumise ajaks 01.12.2019. Eelneva põhjal on hageja poolt 09.03.2019 ja 10.03.2019 kostjale tehtud maksetest tulenev nõue 530 eurot sissenõutav ja hagi kuulub selles osas rahuldamisele.

„raamatupidamisseisult on seda väga hea tagasi maksta.“ (09.02.2021 protokolli 01:00:33). Hageja ei maksnud otse advokaadibüroole, sest „arved tulid eraldi talle ja mulle. Terve see jutt E. S. oli pretensioon praaknahkade kohta. Kaks aastat käis jutt praaknahkadest: kuidas soolati, kuidas lõigati. Rääkisin E.le: teeme menetluskulud võrdselt normaalseks. Kadakamäest mitte ühtegi sõna kaks aastat ja kõik need arved mulle. E. rõõmsalt maksab need, ütleb, temal raha küll, tema maksab. Ühel hetkel otsustas, tema enam ei maksa neid.“ (09.02.2021 protokolli 01:05:58). Kohus on seisukohal, et esitatud tõenditest ei saa järeldada, milline oli poolte ühine tahe menetluskulude katteks tasutud summa tagastamise küsimuses või et üks osaline oleks aru saanud teise poole tõlgendusest. Seetõttu tuleb lähtuda lepingupooltega sarnase mõistliku isiku arusaamast. Menetluskuludega seotud makseid ja nende tegemisega seotud asjaolusid arvestades ei ole usutav, et teise menetluse menetluskulud pidid lõppastmes jääma täielikult hageja kanda ning kostja menetluskulude kandmises osalema ei pidanud (st kostja pidanuks hagejale tagastama midagi vaid juhul, kui OÜ X poolt kantakse menetluskulude hüvitis kostja arvele). Kostja on põhjendanud oma seisukohta sellega, et konflikti OÜ-ga X põhjustas soovimatus tasuda lisanduvat summat 3 eurot naha kohta (OÜ X poolt lisatud käibemaks, mille kostja ise oma nahkade osas oleks olnud nõus ära maksma), mille tagajärjel jättis OÜ X enda kätte 30 kostja nahka (hageja sai oma nahad kätte). Kohtu hinnangul ei anna see alust pidada hagejat menetluskulude eest ainuvastutavaks. Elus ei ole välistatud, et isikute vahel tekib konflikte, lepingurikkumisi või muul viisil õiguste rikkumisi ning sellisel juhul on võimalik pöörduda kohtusse, millega kaasnevad paratamatult ka kulud. Kohtu arvates ei saa aga eeldada, et sellises olukorras tasub menetluskulud keegi teine. OÜ X vastu esitasid nõude mõlemad käesoleva asja pooled, seejuures hageja enda nõue oli mitu korda väiksem. Teise menetluse hagejate ühine esindaja esitas neile mõlemale arveid. Tavapäraselt on esindaja ja klientide omavahelise kokkuleppe küsimus, kellele arve esitatakse. Seetõttu on usutav, et kui pooltel olnuks kostja poolt väidetud kokkulepe, oleks kokku lepitud arvete esitamine tervikuna ainult hagejale. Kui esindaja mingil põhjusel ei oleks olnud nõus esitama arvet ainult hagejale, siis saanuks hageja tasuda kostja arve ise ka otse advokaadibüroole ilma summat kostjale kandmata. Lisaks on enamus maksete (v.a riigilõivu maksed) selgitusse märgitud sõna „laen“ ning kostja ei ole selgituse osas vastuväiteid hagejale esitanud – seda kinnitasid vande all mõlema poole esindajad (09.02.2021 protokolli 00:31:39, 00:32:02, 01:00:33). Nimetatud asjaolusid arvestades ei ole usutav, et menetluskulusid pidi kandma üksnes hageja, vaid et menetluskulud olid hageja ja kostja omavahelises suhtes jagatud võrdselt. Sellest lähtuvalt asub kohus seisukohale, et 03.05.201902.01.2020 kostjale kantud summade näol oli tegu laenuga, mis tuleb kostjal hagejale tagastada. 6.2 Järgmine lahendamist vajav küsimus on, kas ja millal on muutunud nõue sissenõutavaks. Kohus on seisukohal, et laenu tagastamise tähtajaks ei saa pidada 2019.a lõppu. Hagiavalduses tugines hageja sellele, et menetluskuludega seotud laen tuleb tagasi maksta mõistliku aja jooksul viimase ülekande tegemisest . Hagis on põhjendatud, et „kuna esindaja- ja kohtukulude osas oli tegemist märgatavalt suurema laenuga, kui parkimisse saadetud lambanahkade eest küsitu osas, ei osanud kostja koheselt hagejale viidata täpset tähtpäeva, millal tal oleks võimalik tagastada menetluskulude eest küsitav laen /../ Kostja menetluskulude eest tasumiseks antud laenu tagastamise osas leppisid hageja ja kostja kokku, et kostjal tuleb see tagasi maksta esimesel võimalusel mõistliku aja jooksul.“ Hageja vande all antud selgitustest järelduvalt nõustus hageja andma laenu 2250 eurot (pluss käibemaks) kuni 2019.a lõpuni, kuna eeldati, et aasta lõpuks on protsess läbi (09.02.2021 protokolli 00:26:49, 00:40:16). Hageja kandis üle kostjale esindaja detsembri õigusabiteenuse arve tasumiseks viimase summa 02.01.2020, kuna „kuigi oli jutt, et detsembri lõpuni, õigusbürood esitavad eelmise kuu eest arveid järgmisel kuul. Seepärast Sellmorel tuli jaanuaris tasuda õigusbüroo poolt detsembris ostutatud teenuste eest, mitte et Sellmore oli huvitatud endiselt arvete maksmisest. Ta pidas kinni oma suusõnalisest kokkuleppest, mis oli 2250 eurot + km. Kui see summa oli täis, pärast seda makseid enam ei

tehtud.“ (09.02.2021 protokolli 00:34:26). Nimetatud asjaoludest võib järeldada, et 2019.a lõpp ei olnud mitte laenu tagastamise aeg vaid hageja poolt kostjale laenu väljastamise aeg. Poolte esindajate vande all antud ütlused kas, millal ja millistel tingimustel tuleb summa tagastada, on omavahel vastuolus. Kummagi poole ütlusi ei kinnita mõni teine tõend. Eluliselt on samaväärselt usutav nii see, et kokku lepiti summa tagastamises mõistliku aja jooksul; see, et üldse tagastamise tähtaega kokku ei lepitud (tähtajatu leping); see, et tagastamise tähtaeg on seotud teise menetluse lõppemisega. Suulise laenulepingu puhul saab eeldada tähtajatut laenulepingut ning seega peab laenusaaja sellise laenulepingu korral tõendama, et laenuleping oli tähtajaline ja milline oli laenu tagastamise tähtaeg (Riigikohtu lahend tsiviilasjas 3-2-1-45-17, p 12). Seda arvestades on kohus seisukohal, et tegu on tähtajatu laenulepinguga. VÕS § 398 lg 1 sätestab: „Kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud.“ VÕS § 195 lg 1 kohaselt ütleb lepingupool lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Hageja esindaja selgitas vande all, et 11.03.2020 selgitas hageja esindaja kostja esindajale, et tal on laen, kostja esindaja vastas et tal ei ole mingit laenu ning see oli esimene kord, kui kostja asus eitama laenusuhteid (09.02.2021 protokolli 00:34:26, 00:37:49, 00:38:01). Samas ei ole hagiavalduses seda asjaolu esile toodud. Nimelt nähtub hagist, et hagejal tekkis kahtlus, et kostja võib enda tagasimaksekohustusest kõrvale hoida ega kavatse hageja ees ka tulevikus enda võlgnevusi likvideerida, samuti ei vastanud kostja esindaja hageja esindaja telefonikõnedele. Hagiavalduse kohaselt „hageja lootis kostjaga kohtuväliselt läbirääkimisi pidada ning külastas selleks 11.03.2020 kostja tegevuskohta. Kostja seaduslik esindaja aga keeldus hageja seadusliku esindajaga suhtlemast ning nõudis viimasel tungivalt kostja tegevuskohast lahkuda“. Hagiavalduses ei ole seega hageja tuginenud sellele, et ta oleks 11.03.2020 kostjalt laenu tagasi nõudnud ja laenu tagasinõudmist ei saa järeldada ka vande all antud ütlustest, kuna ütlustest võib järeldada üksnes seda, et hageja esindaja teatas laenukohustuse olemasolust. Seetõttu ei saa kohus asuda seisukohale, et 11.03.2020 oleks hageja esitanud kostjale ülesütlemisavalduse. Eelnev ei välista siiski põhinõude rahuldamist. Ülesütlemisavalduse võib esitada ka kohtumenetluses, sh võib see sisalduda hagis või maksekäsu kiirmenetluse avalduses, kui see vastaspoolele kätte toimetatakse. Tähtajatu laenulepingu ülesütlemine ei eelda muude tingimuste (nt mõjuv põhjus, lepingu rikkumine vms) täitmist peale avalduse esitamise. TsÜS § 68 lg 3 kohaselt kaudne on tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Kohtule esitatud nõudes soovib hageja saada tagasi laenu ning sellest on järeldatav tahe leping üles öelda. Hageja esitas nõude maksekäsu kiirmenetluse avalduses ning on selgitanud ka piisavalt nõude aluseks olevaid asjaolusid, mh et 2801,92 eurot on antud laenu, et kostja saaks tasuda õigusabikulusid tsiviilasjas 2-19-6917. TsÜS § 69 lg 1 kohaselt tuleb kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Riigikohus on tsiviilasjas 3-2-1-53-16 tehtud lahendis (p 13) selgitanud: „Sõltumata sellest, kas leping öeldakse üles kohtumenetluses või enne seda, ei ole lepingut võimalik üles öelda tagasiulatuvalt. Ülesütlemine lõpetab kestvuslepingu tulevikku suunatult. Seega lõpeb leping igal juhul alles ülesütlemisavalduse kättetoimetamise järel, st kas avalduse kättetoimetamisest või tahteavalduses või seaduses määratud tähtaja möödumisel.“ Hagimenetlusse üleandmise määrusest nähtuvalt sai kostja maksekäsu kiirmenetluse avalduse kätte 13.04.2020 ja samal päeval esitas kostja ka vastuväite. Sellest tulenevalt saab lugeda lepingu ülesöelduks 13.06.2020 ning seega on nõue käesolevaks ajaks sissenõutav (nõue muutus sissenõutavaks 14.06.2020).

Eelneva põhjal on hageja poolt 03.05.2019-02.01.2020 kostjale tehtud maksetest tulenev nõue 2 801,92 eurot sissenõutav ja hagi kuulub selles osas rahuldamisele.

TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud, kohtukulud on mh riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Hagihinda arvestades tuli tasuda hagilt riigilõivu 325 eurot. Hageja on tasunud kokku 325,04 eurot. Põhjendatud riigilõivukulu on 325 eurot, 0,04 euro osas on riigilõiv enamtasutud ning hageja võib taotleda selle tagastamist. TsMS § 144 lg 1 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud mh menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et „kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.“ Õigusabi andmise raames tehtud toiminguteks ning ajakuluks on: • võlgniku vastuväitega tutvumine, haginõudega tutvumine, analüüs, hagiavalduse koostamine ja esitamine, kliendiga suhtlemine (11,25 tundi, tunnitasu 140 eurot, 18.05.2020) - kulu 1575 eurot; • kohtumääruse ja kostja vastusega tutvumine, seisukoha koostamine, suhtlus kliendiga (8,25 tundi, tunnitasu 140 eurot, 19.06.2020) - kulu 1 155 eurot; • ettevalmistus 09.02.2021 kohtuistungiks (2 tundi, tunnitasu 160 eurot) - kulu 320 eurot; • 09.02.2021 kohtuistungil osalemise kulu tunnitasu 160 eurot järgi – istung kestis 1,75 tundi, seega kujuneb esindaja kuluks 280 eurot; • teeside koostamine (2,5 tundi; tunnitasu 160 eurot) - kulu 400 eurot. Tehtud toimingud on kohtu hinnangul vajalikud ja ajakulu on põhjendatud. Tunnitasu 140-160 eurot ei ole ebamõistlikult suur ja vastab turuhinnale. Samas on Riigikohus lahendites 3-2-1-4-15 (p 14) ja 3-2-1-29-17 (p 13.1) leidnud, et üldjuhul ei tohiks hüvitatavate menetluskulude suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda ning et asja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul (menetluskuludena tuleb selles kontekstis mõista esmajoones esindajakulusid). Antud juhul ületavad hageja taotletavad õigusabikulud (3 730 eurot) hagihinda (3 687,61 eurot). Kuivõrd käesolev tsiviilasi ei ole erakordselt keerukas ega mahukas, piirab kohus hageja väljamõistetavaid õigusabikulusid hagihinnaga. Põhjendatud õigusabikulud on kokku seega 3 687,61 eurot. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Eeltoodu põhjal määrab kohus hageja menetluskuludena kindlaks 4 012,61 eurot (riigilõiv 325 eurot, põhjendatud ja vajalikud õigusabikulud 3 687,61 eurot), samuti tuleb kostjal tasuda viivist väljamõistetud menetluskuludelt. /Allkirjastatud digitaalselt/ Kadi Kark Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.