Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve Uudelt
Määruse tegemise aeg ja koht
5. jaanuar 2022, Tallinn
Tsiviilasja number
2-21-7083
Tsiviilasi
Swedbank P&C Insurance AS-i kahjuhüvitise ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 29. novembri 2021. a määrus
Kaebuse esitaja ja liik
X määruskaebus
avaldus
Menetlusosalised ja nende Avaldaja Swedbank P&C Insurance AS (registrikood 11269248), lepinguline esindaja Külli Reinfeld esindajad ringkonnakohtus Puudutatud isik I X (isikukood XXXXXXXXXXX) Puudutatud isik II Tallinn, Niidi tn 40 korteriühistu (registrikood 80148679), lepinguline esindaja Stefani Isotamm Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 29. novembri 2021. a määruse resolutsioon tsiviilasjas nr 221-7083 muutmata, kuid täiendada ja muuta osaliselt määruse põhjendusi.
2.Jätta X määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud X kanda.
4.Mõista X-lt Tallinn, Niidi tn 40 korteriühistu määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulude hüvitamiseks välja 175 eurot. Swedbank P&C Insurance AS-il rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.Swedbank P&C Insurance AS (avaldaja) esitas 4. mail 2021 Harju Maakohtule avalduse, milles palus mõista X-lt (puudutatud isik I) avaldaja kasuks välja 2954,90 eurot, avalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 483,15 eurot ja seadusjärgses määras viivis põhinõudelt alates avalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Avalduse kohaselt toimus Niidi tn 40, Tallinn asuvas korteris nr 21 kahjujuhtum, mille põhjuseks oli puudutatud isikule I kuuluvas korteris nr 27 toimunud veeavarii. Tallinn, Niidi tn 40 korteriühistu (puudutatud isik II, korteriühistu) avaldatud andmete kohaselt sai see alguse sellest, et remonditööde ajal eemaldati puudutatud isiku I korteris omavoliliselt kütteperioodil keskkütteradiaator. Veeavarii tõttu sai kindlustatud korteri nr 21 siseviimistlus kahjustusi. Kahjujuhtumi tagajärgede kõrvaldamiseks maksis avaldaja kindlustushüvitise 2954,90 eurot.
9.aprillil 2019 saatis avaldaja puudutatud isikule I nõudekirja, milles palus hüvitada kindlustusjuhtumi raames välja makstud summa. Puudutatud isik I nõuet ei tunnistanud.
17.aprillil 2019 teatas avaldaja, et loeb kohtueelse menetluse lõppenuks ja pöördub kohtusse. Avaldaja arvestab viivist alates 18. aprillist 2019.
2.Puudutatud isik I vaidles avaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Puudutatud isiku I väitel on korteriühistu avaldatud andmed avarii tekkepõhjuste kohta ebaõiged. Puudutatud isiku I korteris teostas remonditöid Y, kes eemaldas radiaatori veelekke kõrvaldamiseks. SolKad OÜ teostas küttesüsteemi ülevaatuse ning avastas, et avarii põhjuseks oli spontaanne veeleke suletud termoregulaatoriga, mis tekkis võõrkehast tingitud ummistuse tagajärjel. Koostatud akti kohaselt selgus vestlusest korteriühistu esindajaga, et hoones ei ole pikemat aega tehtud korralikku santehnilist- ega soojustehnilist hooldust. Ühtlasi selgus ülevaatuse käigus, et küttesüsteemi püstik, mis pidi olema kinni keeratud avarii eemaldamiseks, oli lahti. Seega ei olnud korteriühistu teinud midagi avarii kõrvaldamiseks. Puudutatud isik I esitas korteriühistu juhatusele oma pretensioonid ja küsimused seoses avariiga tekitatud kahjuga, kuid vastust ei ole saanud.
3.Avaldaja esitas 27. septembril 2021 taotluse kaasata menetlusse puudutatud isik II ning palus alternatiivselt mõista puudutatud isikult II või solidaarselt puudutatud isikutelt I ja II välja 2954,90 eurot, avalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 483,15 eurot ja seadusjärgses määras viivis põhinõudelt alates avalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Harju Maakohus kaasas puudutatud isiku II menetlusse 29. septembri 2021. a määrusega.
4.Puudutatud isik II palus rahuldada avaldaja nõuded puudutatud isiku I vastu. Puudutatud isiku II väitel tegi puudutatud isik I avarii toimumise ja sellele vahetult eelnenud ajal talle kuuluvas korteris remonti ja eemaldas korteriühistu nõusolekuta radiaatori, mis põhjustas veeavarii. Esimese astme kohtu määrus
5.Harju Maakohus rahuldas 29. novembri 2021. a määrusega (vaidlustatud määrus) avalduse, mõistis puudutatud isikult I avaldaja kasuks välja 3438,05 eurot (s.o põhinõue 2954,90 eurot + avalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 483,15 eurot) ja seadusjärgses määras viivise põhinõudelt 2954,90 eurot alates 4. maist 2021 kuni põhivõla tasumiseni ning jättis menetluskulud puudutatud isiku I kanda ja määras kindlaks avaldajale ja puudutatud isikule II hüvitatavate menetluskulude suuruse. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt, kuna kahju põhjustanud veeleke lähtus puudutatud isiku I korteri eriomandi piirest, tuleb hea usu põhimõtte kohaselt eeldada, et puudutatud isik I rikkus korteriomanikuna oma kohustusi. Puudutatud isiku I väide selle kohta, et veelekke põhjustas radiaatori termostaati sattunud võõrkeha tekitatud ummistus, on eluliselt ebausutav ja tõendamata. Ummistus ei põhjusta ulatuslikku veeleket ning SolKad OÜ akti allkirjastanud C kinnitas, et aktis väidetu ei vasta tegelikkusele ja selgitas, et termoregulaator avanes 2 (10)
temperatuuri langedes automaatselt. Kuigi Y väitis, et ta avastas 8. mai 2018. a keskpäeval puudutatud isiku I korterisse minnes, et demonteerimata radiaatori termoregulaatorist purskas vett, siis korteriühistu esindaja Q (end. Q) selgitas, et vesi hakkas lekkima juba 7. mai 2018. a õhtul ning kesköö paiku tühjendati hoone küttesüsteemi püstak, pärast mida lõppes puudutatud isiku I korterist kostnud veeavariile viitav heli. Lekke põhjuste täpsete asjaolude välja selgitamine ei oma tähtsust, sest puudutatud isik I ei ole tõendanud, et ta oma kohustusi ei rikkunud ega rikkumise vabandatavust. Alusetu ja tõendamata on ka väide selle kohta, et korteriühistu põhjustas kahju küttesüsteemi ebaõnnestunud tühjendamisega. Ei ole põhjust kahelda Q ütlustes selle kohta, et 7. ja 8. mai 2018. a vahelisel ööl küttesüsteemi püstak hoone keldri kaudu tühjendati, pärast mida vee väljavool puudutatud isiku I korterisse peatus. Y ütlused ei ole usaldusväärsed ega loogilised, sest väidetavalt pahkluuni ulatunud veetase enam kui 12 tundi pärast seda, kui vee teise korterisse lekkima hakkamisest teatati, ning vee purskumist võimaldava surve edasikestmine ei saa olla võimalik. Kuna avaldus puudutatud isiku I suhtes rahuldatakse, puudub vajadus lahendada alternatiivselt puudutatud isiku II vastu esitatud nõudeid. Kuivõrd avaldaja esitas nõude puudutatud isiku II vastu puudutatud isiku I alusetuks osutunud väidete ja ebausaldusväärseks osutunud tõendi tõttu, tuleb menetluskulud jätta puudutatud isiku I kanda. Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad
6.Puudutatud isik I esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja jätta menetluskulud poolte endi kanda. Määruskaebuse kohaselt on ebaõige maakohtu seisukoht, et avarii tekkepõhjuse tuvastamine ei ole oluline. Samuti selgus see, et SolKad OÜ akt on ebausaldusväärne, alles vaidlustatud määrusest. Y ütlustega on tõendatud, et 7. mai 2018. a õhtul lahkus ta korterist radiaatorit eemaldamata ja kõik oli korras. Seda, et radiaator eemaldati avarii likvideerimiseks, kinnitavad Y ja Q ütlused. Lisaks jättis maakohus uurimata võimaliku korteriühistupoolse hoolduskohustuse rikkumise. Peale selle ei ole õiglane jätta menetluskulusid puudutatud isiku I kanda. Lahend tehti avaldaja huvides, kohtunik muutis menetluse jooksul oma seisukohta ning hagita menetluses puudub üldjuhul vajadus kasutada professionaalset õigusabi. Samuti märkis maakohus määruse põhjendustes, et mõistab korteriühistu menetluskulud välja avaldajalt. Täiendavalt oleks avaldaja hea usu põhimõttest lähtuvalt pidanud kohe kohtusse pöörduma, mitte nõude maksmapanekuga ootama ja sellega viivist koguma.
7.Avaldaja ja puudutatud isik II vaidlevad määruskaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.
8.Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse resolutsioon tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata, kuid maakohtu määruse põhjendusi tuleb täiendada ja osaliselt muuta.
10.Kahjustatud korteri omanikule kahju hüvitanud avaldaja on esitanud võlaõigusseaduse (VÕS) § 115 lg 1 alusel hüvitisnõude puudutatud isiku I kui väidetavalt oma kohustust rikkunud teise korteriomaniku vastu, alternatiivselt korteriühistu vastu. Määruskaebemenetluses vaieldakse jätkuvalt selle üle, kas kahju tekkis selle tõttu, et puudutatud isik I rikkus oma kohustust. Maakohus leidis, et puudutatud isik I ei ole tõendanud, et ta ei ole oma kohustusi rikkunud või tema rikkumine on vabandatav. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga.
3 (10)
11.Pooled ei vaidle selle üle, et veeleke sai alguse puudutatud isikule I kuuluvas korteris nr 27 paiknevast küttesüsteemi osast, mille tagajärjel sai kahjustada korter nr 21, ning avaldaja hüvitas kindlustatud korteri nr 21 omanikule selle remondi tõttu tekkinud kulud (kahju). Hüvitatud ulatuses läheb kindlustusvõtja võimalik kahju hüvitamise nõue kolmanda isiku (kahju põhjustaja) vastu VÕS § 492 lg 1 alusel kindlustusandjale üle. Kuna avaldaja on kindlustusvõtjale hüvitanud kahjujuhtumist põhjustatud kahju 2954,90 eurot, läks selles ulatuses avaldajale kahju hüvitamise nõue võimaliku kahju tekitaja vastu üle. Pooled ei vaidle nõude suuruse üle. Tulenevalt VÕS § 167 lg-st 3 ja § 173 lg-st 2 läks koos põhinõudega avaldajale üle ka võimalik viivisenõue.
12.Kolleegium märgib esmalt, et ei nõustu puudutatud isiku I etteheitega maakohtule seonduvalt korteriühistu esindaja Q vande all ülekuulamisel teatud küsimuste kõrvaldamisega.
12.1.Menetlusosalise ülekuulamisel tuleb TsMS § 269 lg 1 järgi üldjuhul lähtuda tunnistaja ülekuulamise kohta sätestatust. TsMS § 262 lg 7 kohaselt kõrvaldab kohus suunavad küsimused ning küsimused, mis asjasse ei puutu või mille eesmärk on saada võimalus esitada uusi asjaolusid, mida seni ei ole esile toodud, samuti korduvad küsimused. Vastavalt TsMS § 238 lg-le 1 korraldab kohus ainult selliste tõendite kogumise, millel on asjas tähtsust.
12.2.Kolleegium märgib, et kohtul tuleb viidata, miks küsimus on lubamatu. Maakohtu
21.oktoobri 2021. a istungi protokollist nähtuvalt kõrvaldas maakohus kolm puudutatud isiku I esindajana kohtuistungil osalenud puudutatud isiku I abikaasa Z küsimust, kuid põhjendas üksnes küsimuse, kuidas said kannatada korterid nr 21 ja 18, puhul, et asjaolu, et veeleke sai alguse korterist nr 27, on omaks võetud (tl 136). TsMS § 238 lg 1 p 1 mõtte kohaselt ei ole vaja koguda tõendeid asjaolu kohta, mille üle pooled ei vaidle. Kolleegiumi arvates ei ole ka aru saada, millise teabe saamisele on küsimus suunatud. Lisaks kõrvaldas maakohus küsimused, miks helistati remondimehele nii hilja ning miks ei vastatud nõudekirjale, mis puudutas küttesüsteemi hooldustöid (tl 136). Kolleegiumi hinnangul on nende küsimuste näol tegemist asjakohatute ja suunavate küsimustega, sest sisaldavad eeldusi, et helistati hilja ja nõudekirjale ei vastatud ning on suunatud ühtlasi uute asjaolude teada saamisele, mida seni ei ole esitatud. Siinjuures märgib kolleegium ka, et TsMS § 333 lg 2 järgi tuleb menetlusosalisel mittenõustumist kohtu tegevusega väljendada esimesel võimalusel, s.o kohtuistungil, kus rikkumine toimus, või järgmises menetlusdokumendis. Praegusel juhul tugines puudutatud isik I väidetavale maakohtu veale alles edasikaebuses.
13.Puudutatud isiku I väitel leidis maakohus ebaõigesti, et veelekke põhjuste täpsete asjaolude välja selgitamine ei oma asja lahendamise seisukohast tähtsust. Kolleegium leiab, et kuigi kahjustatud korteri omanikul ei pruugi olla võimalik kahju täpset põhjust kindlaks teha, siis tuleb siiski teise korteriomaniku vastu esitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamisel tuvastada konkreetne teise korteriomaniku kohustuse rikkumine. Maakohus ei ole ühegi konkreetse kohustuse täitmata jätmist puudutatud isikule I ette heitnud. Samas ei tingi see vaidlustatud määruse tühistamist, sest kolleegium on esitatud asjaolusid ja tõendeid kogumis hinnates seisukohal, et puudutatud isik I on oma kohustust rikkunud ja vastutab rikkumise eest, mistõttu rahuldas maakohus õigesti avaldaja nõude puudutatud isiku I vastu. Kolleegium täiendab ja muudab osaliselt selles osas maakohtu määruse põhjendusi.
13.1.Kolleegium selgitab, et kahjustatud korteri omanikul (mh kindlustusandjal VÕS § 492 lg 1 alusel) on võimalik nõuda kahju hüvitamist teiselt korteriomanikult nii juhul, kui kahju lähtus teise korteriomandi eriomandi esemest, kui ka siis, kui kahju lähtus kaasomandi esemest. Selleks, et kahjustatud korteri omanik saaks esitada korteriomandi eri- või kaasomandiga seostuva kahju hüvitamise nõude teise korteriomaniku vastu, peab ta tõendama, et teine korteriomanik on rikkunud mõnda oma kohustust, mis seostub tema korteriomandi eriomandi või kaasomandi esemega. 4 (10)
Korteriomandi- ja korteriühistuseaduse (KrtS) § 31 lg 1 p 1 järgi on korteriomanik kohustatud hoidma korras eriomandi eset ning seda ja kaasomandi eset kasutades hoiduma tegevusest, mille toime teistele korteriomanikele ületab omandi tavakasutusest tekkivad mõjud. KrtS § 12 lg 2 järgi peavad korteriomanikud omavahelistes suhetes, samuti suhetes korteriühistuga järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 72 lg 5 kohaselt on kaasomanikul õigus nõuda teistelt kaasomanikelt, et kaasomandis olevat asja vallataks ja kasutataks kõigi kaasomanike huvides. Seega on korteriomanikul kohustus hoida lisaks eriomandi esemele korras ka kaasomandi eset (kaasomandi alalhoiu kohustus). Korteriomaniku kaasomandi osa alalhoiu kohustus tähendab eelkõige keeldu kaasomandi eset lõhkuda või rikkuda, kuid see hõlmab mh ka kohustust jälgida eriomandi piires asuva kaasomandi eseme seisukorda ning viivituseta teavitada korteriühistut kaasomandi eseme kahjustumisest või kahjustumise ohust (vt Riigikohtu 19. märtsi 2021. a otsus tsiviilasjas nr 218-13649/57, p 16).
13.2.Maakohus viitas iseenesest õigesti Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt, kui kahju tekitanud asjaolu on lähtunud teise korteriomandi eriomandi piirest, tuleb kahjustatud ja kahju tekitanud korteriomaniku tõendamiskoormust jagada, sest kahjustatud korteri omanikul ei pruugi olla võimalik kahju täpset põhjust kindlaks teha. Kui kahjustatud korteri omanik tõendab, et kahjustav asjaolu (nt veeleke) lähtus teise korteriomandi eriomandi piirest, tuleb hea usu põhimõtte järgi eeldada, et teise korteriomandi omanik rikkus oma kohustust. Vastutusest vabanemiseks peab see korteriomanik tõendama, et ta ei ole oma kohustusi rikkunud või tema rikkumine on vabandatav (vt Riigikohtu 19. märtsi 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-13649/57, p 21). Samas leiab kolleegium, et maakohus oleks saanud avaldaja nõude puudutatud isiku I vastu rahuldada üksnes konkreetse puudutatud isiku I kohustuste rikkumise tuvastamise korral, mis on seostatav teisele korteriomanikule tekkinud kahjuga. Kolleegium nõustub avaldaja seisukohaga, et kohustuse rikkumine puudutatud isiku I poolt on tõendatud.
13.3.Asjas ei vaielda selle üle, et veeleke lähtus puudutatud isiku I korteris asunud elamu keskküttesüsteemi osast ja seega puudutatud isiku I korteriomandi eriomandi piires asuvast kaasomandi esemest. Vaidlus puudub ka selles, et puudutatud isiku I korteris teostas kahjujuhtumi ajal remonditöid Y, kes eemaldas radiaatori. Küll aga vaidlevad menetlusosalised selle üle, kas veekahju põhjustas radiaatori eemaldamine või eemaldati see pärast veelekke tekkimist. Avaldaja väidab, et veeleke sai alguse sellest, et remonditööde ajal eemaldati omavoliliselt kütteperioodil keskkütteradiaator olukorras, kus veega varustav toru ei olnud suletud. Puudutatud isik I tugineb Y ütlustele, mille kohaselt lahkus ta 7. mai õhtul puudutatud isiku I korterist radiaatorit eemaldamata ja kõik oli korras. Samuti leiab puudutatud isik I, et radiaatori eemaldamist veelekke peatamiseks kinnitavad Y ütlused ja Q seletus. Kolleegium puudutatud isiku I seisukohaga ei nõustu.
13.3.1.Kohus hindab TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt kogumis ning kujundab vastuolu korral enda seisukoha siseveendumuse alusel. Kohtu vabadus tõendeid hinnates ja asjaolusid tuvastades ei ole aga piiramatu. Seejuures ei saa kohtu järeldused minna vastuollu üldise elukogemusega (vt Riigikohtu 11. novembri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-9117/160, p 16). Kuigi kolleegium on erinevalt maakohtust seisukohal, et Y ütluste ebaloogilisus ja vastuolu teiste tõenditega ei viita tema ütluste ebausaldusväärsusele, kuivõrd tõendite omavaheline riimumine või tõendi eluline usutavus ei ole aluseks tõendiga arvestamata jätmisele, vaid iseloomustavad tõendi kaalu, ei usu kolleegium sarnaselt maakohtuga Y ütlusi, mille kohaselt oli radiaator 8. mail, kui ta puudutatud isiku I korterisse läks, paigas ja ta eemaldas selle veepurske peatamiseks (tl 136 pöördel). Y sellekohased ütlused ei ole eluliselt usutavad ja on vastuolus teiste tõenditega, mis viitavad sellele, et radiaator oli enne veelekke tekkimist eemaldatud. Puudub alus kahelda korteriühistu esindaja Q vande all antud seletuses, mille kohaselt helistas talle 7. mail pärast kella 23.00 korteri nr 24 elanik ja ütles, et tal tilgub laest vett (tl 135 pöördel). 5 (10)
Seega teatati teise korterisse lekkinud veest juba enne südaööd. Puudutatud isik I ei ole vastupidist väitnud. Y sõnul väidetavalt puudutatud isiku I korteris pahkluuni ulatunud veetase ja vee purskumine 8. mai lõuna paiku (tl 136 pöördel), s.o enam kui 12 tundi pärast seda, kui vesi teise korterisse lekkima hakkas, ei tundu ka kolleegiumile loogiline. Q selgitas, et kui tema esimest korda pärast veeavariid puudutatud isiku I korterisse sisenes 8. mail, siis oli radiaator ilma korteriühistu teavitamiseta maha võetud ning Y kinnitas selle eemaldamist, selgitades, et ta ei teadnud, et küte on veel sees (tl 135 pöördel). Kolleegiumi hinnangul ei saa sellest järeldada, et Q seletus kinnitab radiaatori eemaldamist veelekke peatamiseks, nagu leiab puudutatud isik I. Vastupidi, Q selgitas ühtlasi, et pärast küttesüsteemi sulgemist ja süsteemi tühjendamist 7. mai südaöösel ei olnud puudutatud isiku I korterist enam vee voolamist kuulda (samas). Seega peatati Q seletuse kohaselt veeleke 7. mai öösel vastu 8. maid, nagu viitas maakohus. Y märkis ülekuulamisel vastuseks küsimusele, kas enne radiaatori maha võtmist küsis ta korteriühistu luba, et oli korduvalt juttu radiaatori maha võtmise osas, kuid ei küsinud luba (tl 137). Kolleegium saab Y ütlustest aru, et radiaatori eemaldamine oli juba enne veeavarii tekkimist kavas. Kolleegium soostub ka avaldaja seisukohaga, et Y väite, mille kohaselt eemaldati radiaator veelekke peatamiseks, usutavust kahandab ka see, et puudutatud isiku I sõnul oli leke püstaku ülemises ventiilis ning jääb arusaamatuks, miks Y ei fikseerinud olukorda ega kontakteerunud koheselt korteriühistuga enne, kui asus kõigi korteriomanike kaasomandisse kuuluva küttesüsteemi osaks olevat radiaatorit ise parandama ja demonteerima. Nõustuda ei saa puudutatud isiku I väitega, et radiaatori eemaldamine põrandakatte vahetamiseks ei ole eluliselt usutav. Näiteks võib olla raskendatud ligipääs radiaatori all olevale pinnale ja liistudele. Maakohus tõi vaidlustatud määruses välja, et tunnistajana üle kuulatud SolKad OÜ nimel kontrollakti allkirjastanud C märkis Y-lt saadud teabe põhjal, et all ventiil suleti, kuid üleval pandi termoregulaatori otsik nulli peale. Kui enne korteriühistu esindaja saabumist korteris käidi, siis punast kraani ei olnud ja süsteem lõppes termoregulaatoriga ära. Temperatuuri alanedes avanes regulaator automaatselt. Samuti märkis C, et kui radiaator on küljes, öösel läheb külmaks ja termostaat avaneb, siis läheb vesi radiaatorisse (tl 137 pöördel). Eelnevast järeldub kolleegiumi hinnangul, et veekahju tekkis, sest radiaator oli eemaldatud ja toru oli suletud üksnes termoregulaatori sulgemise teel.
13.3.2.Kuigi puudub tõend, mis kajastaks otseselt enne veelekke tekkimist radiaatori eemaldamist, on asjas esitatud ja kogutud tõendite põhjal võimalik seda järeldada. Kolleegium selgitab, et tsiviilkohtumenetluses on lubatud kasutada ka kaudseid tõendeid, kui nende põhjal saab TsMS § 229 lg 1 järgi kindlaks teha poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Kaudne tõend ei kajasta küll otseselt faktilist asjaolu ennast, kuid kinnitab või lükkab ümber fakte, mille põhjal on võimalik tõendamist vajava asjaolu esinemist või puudumist järeldada (vt Riigikohtu 25. mai 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-124505/53, p 14.3.3; 31. märtsi 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-14152/67, p 13.6.2). Kolleegiumi hinnangul tõendavad kaudsed tõendid, et puudutatud isiku I korteris radiaatori eemaldamine toimus enne veelekke tekkimist. Samuti on eelmainitud Q ja Y ütlustega kinnitamist leidnud avaldaja väide, et radiaatori eemaldamine toimus omavoliliselt, sest sellest ei teavitatud korteriühistut. Kohtule ei ole esitatud asjaolusid ka selle kohta, et tarvitusele oleks võetud mingeid muid ennetavaid abinõusid võimaliku veekahju ärahoidmiseks. Seega rikkus puudutatud isik I oma KrtS § 31 lg 1 p-st 1, § 12 lg-st 2 ja AÕS § 72 lg-st 5 tulenevat kaasomandi osa alalhoiu kohustust. See on põhjuslikus seoses tekitatud kahjuga. Q seletus tõendab, et keldris vee sulgemise järgselt veeleke peatus. Seega, juhtumi asjaolusid arvestades ei oleks kahju tekkinud juhul, kui puudutatud isiku I korteris ei oleks korteriühistuga kooskõlastamata ja vee sulgemiseks piisavaid abinõusid rakendamata radiaatorit eemaldatud.
6 (10)
13.4.Puudutatud isik I ei ole tõendanud, et kahjustav asjaolu tulenes korteriomanike kaasomandi esemest ja ta ei ole oma kohustusi rikkunud. Maakohtu istungil tunnistajana üle kuulatud SolKad OÜ kontrollakti allkirjastanud C märkis, et väide, mille kohaselt tekkis spontaanne veeleke suletud termoregulaatoriga võõrkehast tingitud ummistuse tagajärjel, ei vasta tegelikkusele (tl 137 pöördel ja 138). Samuti nõustub kolleegium maakohtu hinnanguga, et ummistuse tõttu lekke tekkimine ei ole ka eluliselt usutav. Puudutatud isiku I väitel selgus maakohtu hinnang, et SolKad OÜ akt on ebausaldusväärne, alles vaidlustatud määrusest. Kolleegium nõustub puudutatud isiku I etteheitega ning leiab, et maakohus rikkus menetlusõiguse normi sellega, et ei juhtinud enne kohtulahendi tegemist puudutatud isiku I tähelepanu sellele, et tema esitatud tõend ei ole usaldusväärne (vt TsMS § 238 lg 4). Samas ei mõjuta see asja lõppjäreldust. Maakohus selgitas juba 18. juuni 2021. a kirjas, et kohtule ei tundu ilma täiendavate selgituste ja tõenditeta usutav SolKad OÜ väide, et leke tekkis radiaatori termoregulaatoris põhjustatud ummistuse tõttu, ning puudutatud isikul I tuleks kaaluda täiendavate tõendite esitamist (tl 77 pöördel). Samuti ei ole puudutatud isik I määruskaebuses esile toonud uusi tõendeid ega esitanud muid taotlusi, näitamaks, et ta oleks maakohtu tõendiga arvestamata jätmise selgitamise tulemusel saanud oma vastuväidete aluseks olevaid asjaolusid täiendavalt tõendada.
13.5.Puudutatud isik I ei ole ka tõendanud, et veeavarii ei olnud välditav, st rikkumine oleks olnud vabandatav. Iseenesest on tunnistajana üle kuulatud C Y-lt saadud info põhjal märkinud, et kuna öösel oli külm, siis termoregulaator avanes ise. Samas selgitas ta aga ka, et kui radiaator oleks olnud veel küljes, siis oleks vesi läinud radiaatorisse (tl 137 pöördel). Seega ei ole võimalik järeldada, et puudutatud isik I rikkus oma kohustust vääramatu jõu tõttu ja võiks sel põhjusel vabaneda vastutusest. Puudutatud isikut I ei vabasta vastutusest ka asjaolu, et hooletult käitus Y, kes tegi korteris remonditöid. Korteriomanik on kohustatud tagama oma kohustuste täitmise ka juhul, kui korteriomandit kasutavad teised isikud (KrtS § 31 lg 4) ja juhul, kui ta ise viibib eemal (KrtS § 31 lg 5).
13.6.Põhjendatud ning asjas esitatud ja kogutud tõenditega kooskõlas on ka maakohtu seisukoht, et väited kahju põhjustamise kohta küttesüsteemi ebaõnnestunud tühjendamisega korteriühistu poolt on alusetud. Puudutatud isik I ei ole kahtluse alla seadnud Q vande all antud seletust, et ta helistas pärast teise korterisse lekkinud veest teada saamist W-le, kes vastutas korteriühistu soojussüsteemide eest (tl 135 pöördel). Q on nii 8. mail 2018 allkirjastatud teatises kui ka vande all kinnitanud, et 7. mai ööl vastu 8. maid suleti keldris veega varustamine ja lasti küttesüsteemist vesi välja. Pärast küttesüsteemi tühjendamist lõppes puudutatud isiku I korterist kostnud veeavariile viitav heli (tl 54 ja 135 pöördel). Kuigi Q seletuse kohaselt ka 8. mail, kui koos Y-ga teise keldrisse mindi, suleti seal midagi (tl 135 pöördel), siis samas on C nentinud, et polnud võimalik tuvastada, millises keldri osas asub õige ventiil (tl 137 pöördel). Samuti märkis kolleegium eelnevalt, et on sarnaselt maakohtuga seisukohal, et Y väide, mille kohaselt oli 8. mai keskpäeval puudutatud isiku I korterisse sisenedes vesi pahkluuni, on eluliselt ebausutav (vt käesoleva määruse p 13.3.1). Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid ega tõendeid selle kohta, et vee tilkumine teistesse korteritesse jätkus järgmise päeva lõunani, nagu märkis ka maakohus. Seega ei nõustu kolleegium puudutatud isiku I etteheitega, et korteriühistu ei teinud midagi selleks, et avarii likvideerida.
14.Põhinõude rahuldamise tõttu rahuldas maakohus põhjendatult ka avaldaja nõude hüvitiselt viivise saamiseks seadusjärgses määras alates 18. aprillist 2019. Viivise väljamõistmisel on maakohus lähtunud esitatud tõenditest ning kohaldanud õigesti materiaalõiguse norme.
14.1.Kolleegium ei nõustu puudutatud isiku I etteheitega, et avaldaja viivise nõudmine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega, sest avaldaja ei pöördunud kohe pärast kahjujuhtumi toimumist kohtusse. Avaldaja on aegumistähtaja piires kasutanud VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt oma õigust nõuda rahalise kohustuste täitmisega viivitamise korral viivist. Aegumistähtaja kestel saab nõude maksmapanekut lugeda VÕS § 6 lg 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138 järgi 7 (10)
hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sisse nõudmata jätmisele tuginedes üksnes erandlikel asjaoludel (vt Riigikohtu 17. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-09, p 11 ja seal viidatud kohtupraktika). Viivisenõude maksmapanek võib olla hea usu põhimõttega vastuolus, kui võlausaldaja on loonud võlgnikule oma käitumisega mulje, et ta ei kavatse nõuet maksma panna (vt samas p 13). Praegusel juhul ei ole esile toodud selliseid asjaolusid, millest võiks järeldada, et avaldaja on viivisenõude esitamisel kuritarvitanud oma õigusi või et tema eesmärgiks oli tekitada puudutatud isikule I kahju. Avaldaja esitas puudutatud isiku I vastu kohtuväliselt nõude
9.aprillil 2019 (tl 61–62), misjärel vahetasid avaldaja ja puudutatud isik I seisukohti (tl 45–48). Avaldaja teatas 17. aprillil 2019, et loeb tagasinõude kohtueelse menetluse lõpetatuks ning esitab avalduse kohtusse aegumistähtaega silmas pidades esimesel võimalusel (tl 49). Seega ei jätnud avaldaja puudutatud isikule I muljet, et ta on oma nõudest loobunud. Järeldust, et avaldaja on oma nõudest loobunud, ei saa tuletada ka ainuüksi sellest, et varem viivisest juttu ei olnud. VÕS § 113 järgi ei sõltu viivisenõude maksmapanek sellest, kas viivisenõudest enne teavitatakse või mitte.
14.2.VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt §-s 162 sätestatule. Viivise vähendamisel tuleb VÕS § 162 lg 1 alusel arvestada eelkõige kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Puudutatud isik I ei ole toonud esile ega tõendanud asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et viivise suurus on ebaproportsionaalne.
15.Vastuseks puudutatud isiku I etteheitele, et maakohus oleks pidanud uurima võimalikku korteriühistupoolset kaasomandi eseme korrashoidmise ja korrasoleku kontrollimise kohustuse rikkumist, märgib kolleegium järgmist. Riigikohus on rõhutanud, et hüvitise saab välja mõista üksnes sellelt menetlusosaliselt, kellelt seda on nõutud. Hagita menetluses kehtiv TsMS § 477 lg 5, mille järgi ei ole kohus seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, ei tähenda, et kohus saaks kahjuhüvitise mõista välja omal algatusel (Riigikohtu 19. märtsi 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-13649/57, p 23). Juhul, kui korteriühistu on oma kohustust rikkunud, ei vabasta see korteriomanikku vastutusest, vaid korteriomanik võib vastutada korteriühistuga solidaarselt (vt Riigikohtu 11. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-13, p 28). Tulenevalt VÕS § 65 lg-st 1 võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt solidaarvõlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Seega oli avaldajal õigus valida, kelle vastu ta kahju hüvitamise nõude esitab. Avaldaja 27. septembri 2021. a menetlusdokumendist nähtub, et ta otsustas menetluse kestel esitada alternatiivselt puudutatud isiku II vastu nõude, sest puudutatud isiku I tunnistaja ülekuulamise taotluse rahuldamise tõttu võis tekkida olukord, kus kohus ei rahulda nõuet puudutatud isiku I vastu (tl 99). Sellest järeldub, et avaldaja on otsustanud esitada esmajoones nõude puudutatud isiku I vastu ning palunud sisuliselt alles olukorras, kus nõue puudutatud isiku I vastu jääb rahuldamata, rahuldada nõue puudutatud isiku II vastu. Kuna tuvastatud on puudutatud isiku I rikkumine, ilma et rikkumine oleks vabandatav, siis leidis maakohus õigesti, et puudub vajadus lahendada avaldaja alternatiivselt korteriühistu vastu esitatud nõudeid. Avaldaja ei ole ka vaidlustanud nõude rahuldamata jätmist puudutatud isiku II suhtes.
16.TsMS § 696 lg 3 esimene lause võimaldab esitada määruse peale määruskaebuse Riigikohtule. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
17.Puudutatud isik I on vaidlustanud maakohtu menetluskulude jaotuse. Kolleegium leiab, et kuna maakohtu määruse resolutsioon jääb muutmata ja määruskaebus rahuldamata, ei ole alust muuta maakohtu menetluskulude jaotust ega puudutatud isikult I väljamõistetud avaldaja ja puudutatud isiku II menetluskulude suurust (TsMS § 173 lg 3 ja § 174 lg-d 3 ja 5). Maakohus on piisavalt põhjendanud, miks on õiglane jätta praeguses asjas menetluskulud puudutatud isiku 8 (10)
I kanda. Vastuseks määruskaebuse väidetele menetluskulude jaotuse osas märgib kolleegium järgmist.
17.1.Tegemist on hagita menetluse asjaga. TsMS § 172 lg 1 esimese lause kohaselt kannab hagita asjas menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, siis annab sama lõike teine lause kohtule menetluskulude jaotamisel laia kaalutlusruumi, võimaldades jätta menetluskulud täielikult või osaliselt mõne menetlusosalise kanda, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, mh siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Menetluskulude jaotamisel TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel on lähtekohaks õigluse põhimõte (vt Riigikohtu 11. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-87-14, p 29). Seejuures on TsMS § 172 lg 1 teise lause kohaldamine kohtu diskretsiooniotsus ja kõrgema astme kohus saab sellesse sekkuda vaid juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud (vt Riigikohtu 20. märtsi 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-11804/175, p 25). Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus kaalutlusõigust teostades diskretsiooni piire ületanud ja kolleegiumil ei ole alust maakohtust teistsugusele seisukohale asuda.
17.2.Puudutatud isik I on viidanud sellele, et lahend tehakse avaldaja huvides. Kolleegium selgitab, et mitme menetlusosalisega hagita menetluses on üldjuhul õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti. TsMS § 172 lg 1 esimest lauset on otstarbekas kohaldada juhul, mil hagita menetluses selle iseloomu tõttu peale avaldaja teisi menetlusosalisi ei ole, nt registriasjad, lapsendamise menetlus vms (vt Riigikohtu 2. juuni 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 18). Puudutatud isikule I soodsama kulude jaotuse määramiseks ei anna alust ka ainuüksi viide sellele, et maakohus pidas 19. novembri 2021. a kirjas võimalikuks jätta puudutatud isiku II menetluskulud avaldaja kanda (tl 156). Kuigi maakohus märkis vaidlustatud määruse p-s 18, et mõistab ühistu kasuks menetluskulude hüvitise välja avaldajalt, siis nähtub vaidlustatud määruse p-s 16 esitatud põhjendustest ja resolutsioonist selgelt, et maakohus otsustas jätta kõigi menetlusosaliste menetluskulud puudutatud isiku I kanda, selgitades, et avaldaja esitas alternatiivse nõude puudutatud isiku II vastu puudutatud isiku I alusetuks osutunud väidete ja ebausaldusväärseks osutunud tõendi tõttu. Puudutatud isik I viitab määruskaebuses ka sellele, et hagita menetluses puudub üldjuhul vajadus kasutada professionaalset õigusabi. Kolleegium märgib, et vastavalt Riigikohtu seisukohale hüvitatakse hagita menetluses menetlusosaliste õigusabikulusid üldjuhul piiratumalt kui hagimenetluses (vt Riigikohtu 31. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-1811, p 19). See seisukoht võib olenevalt asjaoludest olla asjakohane menetluskulude kindlaksmääramisel TsMS § 175 lg 1 alusel, mitte menetluskulude jaotamisel. Siiski tuleb menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel arvestada hagita asjade menetluste erinevat iseloomu. Nii iseloomustab mõnda liiki hagita menetlust keerukas ja sisuline vaidlus (vt Riigikohtu üldkogu 2. mai 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-16, p 48; tsiviilkolleegiumi 19. oktoobri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-16, p 12). Käesolevas asjas vaieldi selle üle, kellelt saab kahjustatud korteri omanikule kahju hüvitanud avaldaja nõuda kahju hüvitamist. Vaidlus oli sisuline ning menetlusosaliste huvid selles vastandlikud. Seega oli kolleegiumi hinnangul praeguses asjas õigusabi kasutamine põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt ei anna puudutatud isiku I väited alust maakohtu diskretsiooniotsustusse sekkuda.
18.Juhindudes TsMS § 173 lg-st 1 märgib kolleegium ringkonnakohtus kantud menetluskulude jaotuse. Määruskaebuse menetlemise kulud jäävad kaebuse rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 171 lg 1 alusel puudutatud isiku I kanda.
19.Kuna maakohus on oma määruses menetluskulud kindlaks määranud, määrab kolleegium TsMS § 174 lg 3 järgi kindlaks ka ringkonnakohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse.
19.1.Määruskaebemenetluses on puudutatud isik II palunud puudutatud isikult I välja mõista lepingulise esindaja kulu 300 eurot. Puudutatud isik II on kinnitanud, et kõik kohtule menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitatud kulud on kantud seoses 9 (10)
praeguse kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5). Menetluskulude nimekirja järgi tegi esindaja puudutatud isikut II esindades tunnitasuga 100 eurot kokku toiminguid 3 tunni ulatuses, sh: kaebusega tutvumine, õigusliku positsiooni kujundamine, arutelu kliendiga ja vastuse koostamine 2,75 tundi ning menetluskulude nimekirja koostamine 0,25 tundi. Kolleegium leiab, et puudutatud isiku II menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada osaliselt. Arvestades, et kohtule esitatud määruskaebuse vastuse maht ei ole suur, vastus ei ole õiguslikult keerukas ja sama lepinguline esindaja on esindanud puudutatud isikut II kogu menetluse käigus, on kolleegiumi hinnangul määruskaebusele vastuse koostamise ja sellele eelnenud toimingute ajakulu vajalik ja põhjendatud 1,5 tunni ulatuses. Menetluskulude nimekirja koostamisele kulunud aeg 0,25 tundi ei ole ülemäärane. Samuti ei ületa puudutatud isiku II esindaja tunnitasu määr 100 eurot keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Eeltoodut arvestades on puudutatud isiku II põhjendatud ja vajalik menetluskulu ringkonnakohtus 175 eurot (= 1,75 tundi x 100 eurot). Puudutatud isik II ei ole taotlenud hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivise tasumist (TsMS § 177 lg 4).
19.2.Avaldaja ei esitanud menetluskulude nimekirja määruskaebemenetluse kulude kindlaksmääramiseks ja tal ei ole ka tsiviilasja toimikust nähtuvaid hüvitatavaid menetluskulusid, mistõttu avaldajal kindlaksmääratavad menetluskulud ringkonnakohtus puuduvad.
20.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt)
10 (10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.