A P hagi V Bi (B) vastu võla 6330 euro ja viivise 6330 euro nõudes 12 660 eurot
Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: A P (isikukood xxx), elukoht xxx Hageja lepinguline esindaja: R V, e-post: xxx Kostja: V B (isikukood xxx), elukoht xxx
Menetluse liik
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta hagi rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud hageja A Pi kanda.
3.Jätta menetluskulude rahaline suurus kindlaks määramata. Edasikaebamise kord Harju Maakohtu otsuse peale on pooltel vastavalt TsMS § 632 lõikele 1 õigus apellatsiooni korras edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest. Otsuse peale esitatud kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Hageja nõue ja seisukohad
1.A P esitas 06.02.2021 kohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse V Bi vastu 6330 euro nõudes. Kohus tegi 11.02.2021 võlgnikule makseettepaneku. Võlgnik esitas nõudele vastuväite. Avaldaja nõue võlgniku vastu anti üle Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 10.03.2021 määrusega kohustas Harju Maakohus A Pi esitama oma nõude ja selle põhjenduse hagiavaldusele ettenähtud vormis ning tasuma täiendavalt riigilõivu.
2.29.03.2021 esitas A P Harju Maakohtule hagi V Bi vastu võla 6330 euro ja viivise 6330 euro nõudes. Hagiavalduse ja hageja täiendavate selgituste kohaselt sõlmisid pooled 03.04.2014 laenulepingu, mille kohaselt hageja laenas kostjale kui laenusaajale 1700 eurot, mille tagasimaksmise tähtaeg oli 03.06.2014 ning mida pikendati kuni 29.05.2017. Kostja tunnistas kohustuse olemasolu 06.05.2019. Hageja ja kostja sõlmisid 17.07.2014 laenulepingu, mille kohaselt hageja laenuandjana laenas kostjale kui laenusaajale 1800 eurot, mille tagasimaksmise tähtaeg oli 17.10.2014 ning mida pikendati kuni 29.05.2017. Kostja tunnistas kohustuse olemasolu 06.05.2019. Hageja ja kostja sõlmisid 10.07.2015 laenulepingu, mille kohaselt hageja laenuandjana laenas kostjale kui laenusaajale 1130 eurot, mille tagasimaksmise tähtaeg oli 10.09.2015 ning mida pikendati kuni 29.05.2017. Kostja tunnistas kohustuse olemasolu 06.05.2019. Hageja ja kostja sõlmisid 10.10.2015 laenulepingu, mille kohaselt hageja laenuandjana laenas kostjale kui laenusaajale 1700 eurot, mille tagasimaksmise tähtaeg oli 10.12.2015 ning mida pikendati kuni 29.05.2017. Kostja tunnistas kohustuse olemasolu 06.05.2019. Vaatamata korduvatele lubadustele laen tagastada kostja laenu tagastanud ei ole
3.Hagiavalduse kohaselt kostja tunnistas nõuet enda 06.05.2019 sõnumis ja selle tõttu on aegumine katkenud. Nõuete summad sisalduvad poolte vahel sõlmitud laenulepingutes. Kuigi sms-sõnumitega antud kinnitustes ei ole märgitud laenulepingute kuupäevi ega neis lepingutes märgitud summasid, ei ole see asjaolu selline, mis välistaks hageja arvates võimaluse tõsikindlalt väita, et suhtluse käigus peeti silmas justnimelt neid käesolevas asjas hageja ja kostja vahel sõlmitud nelja laenulepingut ja neis lepingutes fikseeritud laenusummasid, kuna hageja ja kostja vahel ei ole sõlmitud muid laenulepinguid. Seega ei saanud lepingupooled sõnumivahetustega pidada silmas muid laenulepinguid, kui vaidlusaluseid laenulepinguid ja neis fikseeritud laenusummasid. Kuna tekstisõnumites on kostja sisuliselt kinnitanud, et ta ei ole laenu tagastanud ja tasunud, kuid kavatseb seda kindlasti teha, siis on kostja sellega hageja nõude olemasolu tunnustanud. Seetõttu aegumine katkes 06.05.2019 ja algas uuesti 07.05.2019. Kostja vastuväited
4.Kostja hagi ei tunnista ja palub jätta see rahuldamata. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja tõendanud laenusummade üleandmist kostjale. Samuti pole hageja tõendanud, et pooled on laenulepingus kokku lepitud laenu tagastamise tähtaega pikendanud. Hageja on laenulepingutele ise käsitsi ja teise pliiatsiga juurde kirjutanud „uus 29. mai 2017“. Antud kinnituse on hageja omavoliliselt ja kostjaga kooskõlastamata laenulepingutele hiljem juurde lisanud, et vältida nõude aegumist. Kuna pooled ei ole kokku leppinud laenulepingutes väljatoodud laenumakse tagastamise uutes kuupäevades, aegusid laenulepingute nr 1 ja 2 nõuded 31.12.2017 ja laenulepingute nr 3 ja 4 tulenevad nõuded 31.12.2018. Kostja ei nõustu hageja väitega, et kostja tunnistas nõuet enda 06.05.2019 sõnumis. Hageja ei ole välja toonud nõude suurust, mida ta kostjalt nõuab ja kostja ei ole ka kinnitanud, millise summa osas käib poolte vahel jutt. Kostja ei ole mitte ühelgi viisil antud nõuet tunnustanud, mistõttu ei vasta hageja väited tõele, et kostja on oma 06.05.2019 sõnumis tunnistanud ja selle tõttu on aegumine katkenud. Lisaks olid kõik nõuded kostja väidetava sõnumi kuupäevaks, s.o 06.05.2019, juba aegunud ja aegunud nõuetele ei saa kohaldada nõuete aegumise katkemist. Õigusalases kirjanduses on välja toodud, et aegunud nõude tunnustamist saab lugeda aegumise vastuväitele tuginemisest loobumiseks, kui võlatunnistus on tehinguna kehtivalt tehtud ning võlgnik oli loobutavast vastuväitest teadlik või pidi sellest teadma ja sai loobumise tagajärjest aru. Käesoleval juhul ei ole kostja ehk võlgnik kinnitanud millist summat, millises suuruses ja millisest võlakohustusest tema nõuet tunnustab ehk sisuliselt ei ole kostja summaliselt nõude suurust ega nõude alust kinnitanud. Samuti ei olnud kostja saadetud sms-i eesmärk juba aegunud nõude tunnustamine, kuna kostja arvates olid kõik nõuded aegunud.
2-21-103115
KOHTU PÕHJENDUSED
5.Kohus, tutvunud asjas kogutud tõenditega ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
6.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt.
7.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Vastavalt VÕS § 101 lg 1 p 1 kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
8.Hageja palub kostjalt välja mõista 03.04.2014 laenulepingust, 17.07.2014 laenulepingust, 10.07.2015 laenulepingust ja 10.10.2015 laenulepingust tuleneva põhivõla 6330 eurot ja viivise 6330 eurot.
9.Kostja hagi ei tunnista. Kostja vastuväidete kohaselt on hageja nõue aegunud. Hageja ei ole tõendanud laenulepingutes kokku lepitud laenude tagastamise tähtaegade pikendamist kuni 29.05.2017. Samuti pole kostja nõuet 06.05.2019 sõnumis tunnistanud.
10.Poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle: pooled sõlmisid 03.04.2014 laenulepingu, mille kohaselt laenas hageja kostjale 1700 eurot tagasimaksmise tähtajaga 03.06.2014 (hagiavalduse lisa 1); 17.07.2014 sõlmisid pooled laenulepingu, mille kohaselt laenas hageja kostjale 1800 eurot, mille tagasimaksmise tähtaeg oli 17.10.2014 (hagiavalduse lisa 2); hageja ja kostja sõlmisid 10.07.2015 laenulepingu, mille kohaselt hageja laenuandjana laenas kostjale kui laenusaajale 1130 eurot, mille tagasimaksmise tähtaeg oli 10.09.2015 (hagiavalduse lisa 3); 10.10.2015 sõlmisid pooled laenulepingu, mille kohaselt hageja laenas kostjale 1700 eurot, mille tagasimaksmise tähtaeg oli 10.12.2015 (hagiavalduse lisa 4).
11.Kostja on 12.07.2021 vastuses muu hulgas märkinud, et hageja ei ole tõendanud laenusummade üleandmist kostjale. Kohtu hinnangul on kostja vastav vastuväide põhjendamatu. Poolte vahel sõlmitud laenulepingute punktides 2 on kostja laenusaajana kinnitanud, et laen on laenuandja ehk hageja poolt talle üle antud.
12.Pooled vaidlevad ka selle üle, kas pooltevahelisi laenulepinguid on pikendatud kuni 29.05.2017 ja kas sellest tulenevalt on hageja nõuded aegunud või mitte. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas kostja on 06.05.2019 hagejale saadetud sms-sõnumis nõuet tunnistanud ning kas sellest tulenevalt võib olla aegumine katkenud.
13.Kohus käsitleb esmalt nõude aegumise küsimust. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat.
2-21-103115 Vastavalt TsÜS § 147 lg 3 kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks.
14.03.04.2014 laenulepingu punktist 6 nähtub, et laenu tagasimaksmise tähtajana on pooled kokku leppinud 03.06.2014. Samas punktis on musta pastakaga lisatud „uus 29 mai 2017“ (hagiavalduse lisa 1). 17.07.2014 laenulepingu punktist 6 nähtub, et laenu tagasimaksmise tähtajana on pooled kokku leppinud 17.10.2014. Samas punktis on musta pastakaga lisatud „uus 29 mai 2017“ (hagiavalduse lisa 2). 10.07.2015 laenulepingu punktist 6 nähtub, et laenu maksmise tähtajana on pooled kokku leppinud 10.09.2015. Samas punktis on musta pastakaga lisatud „uus 29 mai 2017“ (hagiavalduse lisa 3). 10.10.2015 laenulepingu punktist 6 nähtuvalt on pooled laenu tagasimaksmise tähtajana kokku leppinud 10.12.2015. Samas punktis on musta pastakaga lisatud „uus 29 mai 2017“ (hagiavalduse lisa 4). Kostja vastuväidete kohaselt ei ole pooled laenulepingute uutes tagasimaksmise kuupäevades kokku leppinud, vaid hageja on antud kinnitused omavoliliselt ja kostjaga kooskõlastamata laenulepingutele hiljem juurde lisanud, et vältida nõuete aegumist. 16.08.2021 vastuses on hageja märkinud, et kuupäev 29.05.2017, milleni pikendati laenulepingutega hagejalt saadud laenu kostja poolt tagasimaksmise tähtaega, on laenulepingutesse märgitud poolte kokkuleppel. Poolte vahel niisuguse kokkuleppe olemasolu nähtub hageja ja kostja vahelistest smssõnumitest.
15.Kohus on seisukohal, et hagiavaldusele lisatud pooltevaheliste sms-sõnumitega (hagiavalduse lisad 5 – 12) ei saa lugeda tõendatuks, et pooled on sõlminud kokkuleppe 03.04.2014, 17.07.2014, 10.07.2015 ja 10.10.2015 laenulepingute tähtaegade pikendamiseks kuni 29.05.2017. VÕS § 9 lg 1 sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Hagiavaldusele lisana 5 esitatud sõnumite kohaselt on hageja 19.05.2017 saatnud kostjale sõnumi sisuga „Tere. Kas jõuad täna?“ ja 29.05.2017 sõnumi sisuga „Tere. Olemas?“. Kohtu hinnangul ei saa kummagi viidatud sõnumiga tõendada pooltevahelise kokkuleppe saavutamist laenusummade tagastamise tähtaja pikendamiseks kuni 29.05.2017, kuna vastavat asjaolu nimetatud sõnumitest ei nähtu. Samuti ei nähtu laenulepingute tähtaegade pikendamise kokkuleppe sõlmimist ühestki teisest hageja poolt kohtule esitatud dokumendist. Kohtu hinnangul ei tõenda laenusummade tagastamise tähtaja pikendamise kokkuleppe sõlmimist ka kostja 06.05.2019 sõnum. Nimetatud sõnumis (hagiavalduse lisa 12) on kostja hagejale kirjutanud „Tere A, asjad pole läinud nii nagu lubasin, pidin just Soome Verole 1250.- tagasi maksma, mis tegi rahaasjadesse jälle augu. Ma ei ole sind unustanud, esimesel võimalusel alustan sulle tagasi maksmist, palun ära ole pahane. V“. Kõnealusest sõnumist ei selgu, mille eest ja millise summa ulatuses on kostja lubanud hagejale tasuda, samuti puuduvad sõnumis igasugused viited kokkuleppele laenulepingute tähtaegade pikendamiseks kuni 29.05.2017.
16.TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega on hagejal kohustus tõendada, et pooled on saavutanud kokkuleppe laenusummade tagastamise tähtaja pikendamises kuni 29.05.2017. Kohus on hagejale 05.11.2021 määruses selgitanud, et hageja ei ole tõendanud oma väiteid selle kohta, et pooled on kokku leppinud laenusummade tagastamise tähtaja pikendamises kuni 29.05.2017, kuna kostja sõnaselget nõustumust sellise kokkuleppe sõlmimiseks ühestki hageja poolt kohtule esitatud tõendist ei nähtu. Kohus tegi hagejale ettepaneku esitada antud asjaolu tõendamiseks täiendavaid tõendeid. Hageja ei ole vaatamata kohtu juhistele tõendanud pooltevahelise kokkuleppe sõlmimist laenusummade tagastamise tähtaja pikendamises kuni 29.05.2017.
17.Kohus nõustub kostja seisukohaga, et kostja 06.05.2019 sõnumit ei saa käsitleda aegumise vastuväitele tuginemisest loobumisena ega kokkuleppena aegumise
2-21-103115 pikendamiseks TsÜS § 145 lg 2 mõttes. TsÜS § 145 lg 2 kohaselt võib poolte kokkuleppel aegumistähtaega, mis on lühem kui kümme aastat, pikendada, kuid mitte enam kui kümne aastani. Kuna hageja ei ole tõendanud, et pooled sõlmisid kokkuleppe 03.04.2014, 17.07.2014, 10.07.2015 ja 10.10.2015 laenulepingutest tulenevate laenusummade tagastamise tähtaja pikendamises kuni 29.05.2017, siis on 03.04.2014 ja 17.07.2014 laenulepingutest tulenevad nõuded aegunud 31.12.2017 ning 10.07.2015 ja 10.10.2015 laenulepingutest tulenevad nõuded 31.12.2018. Seega olid kõigist laenulepingutest tulenevad nõuded kostja 06.05.2019 sõnumi ajaks juba aegunud. Riigikohus on 21.12.2016 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16 märkinud, et aegunud nõude tunnustamist saab lugeda aegumise vastuväitele tuginemisest loobumiseks, kui võlatunnistus on tehinguna kehtivalt tehtud ning võlgnik oli loobutavast vastuväitest teadlik või pidi sellest teadma ja sai loobumise tagajärjest aru. Samuti võib sõnaselget võla tunnistamist kokkuleppel võlausaldajaga pärast nõude aegumist põhimõtteliselt lugeda ka nt kokkuleppeks aegumise pikendamise kohta TsÜS § 145 lg 2 mõttes (p 49). Käesoleval juhul ei nähtu kostja 06.05.2019 sõnumist, millises suuruses ja millisest võlakohustusest tulenevat nõuet kostja tunnistab. Seega ei saa viidatud sõnumit käsitleda kokkuleppena aegumise pikendamiseks. Samuti ei nähtu viidatud sõnumist, et kostja eesmärgiks on aegumise vastuväitele tuginemisest loobumine ning ta on loobumise tagajärjest aru saanud, mistõttu ei saa 06.05.2019 sõnumit käsitleda aegumise vastuväitele tuginemisest loobumisena.
18.Hageja on seisukohal, et kuna kostja on 06.05.2019 sõnumis hageja nõuet tunnustanud, siis on aegumine katkenud vastavalt TsMS § 158 lg 1. Kohus selgitab, et isegi kui lugeda, et kostja on 06.05.2019 sõnumiga hageja nõuet tunnustanud, olid hageja 03.04.2014, 17.07.2014, 10.07.2015 ja 10.10.2015 laenulepingutest tulenevad nõuded selleks ajaks juba aegunud ning aegumine ei saanud katkeda. Riigikohus on 21.12.2016 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16 märkinud, et kui tunnustatakse juba aegunud nõuet, ei saa aegumine TsÜS § 158 lg 1 järgi katkeda ega uuesti alata, st katkeda saab aegumistähtaeg, mis ei ole võla tunnustamise ajaks möödunud (p 48).
19.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja nõue tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
20.TsMS § 138 lg kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 p 2 järgi on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist (TsMS § 174 lg 2).
21.Kuna kohus jättis hagi rahuldamata, siis jätab kohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.
22.Kostja ei ole kohtule menetluskulude nimekirja ega taotlust oma menetluskulude kindlaksmääramiseks esitanud. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks käesoleva tsiviilasjaga seoses menetluskulusid kandnud. Kuivõrd kostja ei ole kohtule oma menetluskulude nimekirja ega taotlust menetluskulude väljamõistmiseks esitanud, siis puudub menetluskulude rahaline suurus, mida kindlaks määrata.
2-21-103115
23.TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.