Pankrotiõigus › Füüsilise isiku võlgadest vabastamise menetlus

Töötukassas arvel. Plaanis on kolida xxxx, seal on töökoht olemas Xxxx. Uue tööga alustab järgmisel esmaspäeval, s.o 18.10.2021. Viimane sissetulek töökohast mida mäletab, on 400 eurot kuus. Saab invaliidsuse pensioni ja Töötukassast toetust. Invaliiduse pensioni saab juba aastast 1994. On elanud kogu aeg ühel aadressil. Seoses haigusega saab töötada osalise koormusega. Laps enam ei õpi. Leiab, et kohus võiks kohustustest vabastada kuna rahaline seis pole kõige parem olnud. Võlausaldajate vastuväidetele vastu ei vaidle. Tunnistab süüd, kuid möönab, et pole võimalusi maksta. Kuna tegemist on vanade võlgadega, siis tegelikult ei tahaks maksta neid ära. Kõrgemat palka teenida pole võimalik, sest haiguse tõttu väsib kiiresti, tal on põhiharidus, lõpetamata kutseharidus. Talle sobib see, millega töötab, see on tema tervisele sobinud. Abikaasa on toetanud rahaliselt, väiksemad kulud on võlgniku kanda. Kohtumääruse põhjendused

konkreetse isiku väljavaated ja potentsiaal tulutoova tegevuse leidmiseks, võttes arvesse tema haridustaset, väljaõpet, töökogemust, vanust, terviseseisundit ning samuti perekondlikku elukorraldust. PankrS § 173 lg-s 1 sätestatud kohustus eeldab, et võlgnik annab endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Kohtu hinnangul nähtub esitatud tõenditest, et võlgnik ei ole teinud oma olukorra leevendamiseks kõike võimalikku. Kohus möönab, et võlgnik ei ole tegelenud tulutoova tegevusega, kuid on siiski töötanud ja teeninud tulu enamuse menetluse ajast. Kohus tuvastab, et võlgnik kannab pea igakuiselt oma täiskasvanud lastele raha, millise üheks selgituseks on „kommiraha“. Konto väljavõttelt nähtub, et juulis 2020 on kantud kokku 80 eurot, september 2020 110 eurot, oktoober 2020 100 eurot, novembris 2020 400 eurot, detsember 2021 300 eurot, jaanuar 2021 142 eurot, märtsis 2021 270 eurot, aprillis 2021 200 eurot. Üldteada on asjaolu, et vanemad toetavad oma lapsi. Küll aga peab kohus vajalikuks välja tuua asjaolu, et tegemist on 35, 32 ja 21 aastaste täisealistega. Kuna võlgniku näol on tegemist ise abivajava isikuga, siis jääb kohtule arusaamatuks võlgniku selline tegevus, eelkõige jääb arusaamatuks ja paneb kummastama täisealiste laste käitumine. Võlgnikul on käimas kohustustest vabastamise menetlus, mille kestel tuleb võlgnikul teha endast kõik võimalik vähendamaks võlausaldajate nõudeid. Konto väljavõttest nähtuvalt oleks võlgnikul olnud võimalus just eelpool nimetatud summad kanda võlausaldajatele. Täiskasvanud laste eelistamine on ilmselge võlausaldajate kahjustamine. Perekonnas, kus on kehvemas majanduslikus olukorras vanem peaks olema hoopis laste kohustuseks oma vanemaid toetada. Lisaks nähtub konto väljavõtetelt, et võlgnik ei tee oma raha kasutuse osas mõistlikke otsuseid. Nimelt nähtub arvelduskonto väljavõttelt igas kuus erinevate ajakirjade väljaannete ostmine. Kohtu hinnangul ei ole võlgnik aru saanud oma kohustusest tegeleda mõistlikult ja tulutoova tegevusega, see tähendab ka mõistlikult sissetuleku majandmist. Igakuiselt 4-5 erineva ajakirja väljaande ostmine ei ole kohtu hinnangul mõistlik sissetuleku majandamine. Kohtule nähtub selgelt võlgniku ükskõiksus enda tegevuse osas kohustustest vabastamise menetluse edukaks lõpplahenduse otsimiseks. Võlgnik kinnitas ärakuulamisel, et saab invaliiduspensioni juba aastast 1994, seega haigus oli võlgnikul olemas juba enne pankrotimenetluse algust, mis ei saa olla käesolevas menetluses uue asjaoluna, mis segab isikul tööd teha ja sissetulekut teenida just pankrotimenetluse ja kohustustest vabastamise menetluses. Nimetatud haiguslik seisund oli olemas juba enne pankrotimenetluse algust, seega ei ole haigus uus asjaolu ja ei saa olla vabandatavaks ja takistavaks asjaoluks. Võlgnik on olnud tööl järgnevates kohtades (kohtule esitatud aruannetest ning istungil antud seletustest lähtuvalt): S AS –is ja P AS-is. Võlgnik on üldjuhul olnud tööl lühidat aega seoses haigusega. Võlgniku töötasu on üldjuhul jäänud alla miinimummäära, kuid on olnud ka paremate sissetulekutega kuid, millest oleks siiski tulnud võlausaldajatele väljamakseteks eraldusi teha. Võlgnik ei töötanud ärakuulamise hetkel, kuid uus töökoht oli juba olemas.

perioodil juuni 2016 kuni juuni 2017 kokku vähemalt 413,44 eurot, perioodil oktoober 2017 kuni september 2018 summas 2051 eurot, perioodil juuni 2018 kuni mai 2019 summas 3500 eurot, perioodil juuni 2019 kuni juuni 2020 summas vähemalt 1500 eurot, perioodil juuli 2020 kuni juuli 2021 eeltoodud summad, mida kanti lastele, s.o 1602 eurot. Võlgnik oleks pidanud eraldama võlausaldajatele kokku vähemalt 9 066,44 eurot. Kohus võttis arvutust tehes aluseks Eesti miinimumpalga, korrutas 12 kuuga miinimumpalga ja lahutas maha võlgniku aastase sissetuleku, kõik mis ületas mittearestitavat summat, kuulub võlausaldajatele eraldamisele. Kohus rõhutab siinjuures, et arvestas alaealise lapsega ning ümardas arvutused võlgniku kasuks. Võlgnik ei ole teinud võlausaldajatele mitte ühtegi väljamakset. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et võlgnik on rikkunud oma kohustust teha oma sissetulekutest võlausaldajatele eraldisi. Kohus peab hindama, kas võlgnik on rikkunud kohustusi süüliselt ning kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) §-s 103 sätestatud üldpõhimõtte kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest sõltumata süü olemasolust. VÕS § 104 kohaselt arvestatakse süüd kohustuse rikkumisel üksnes seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel. PankrS näeb kohustustest vabastamisest keeldumise alusena ette võlgniku süülise kohustuste rikkumise. Süü vormid on hooletus, raske hooletus ja tahtlus (VÕS § 104 lg 2). Kohus leiab, et võlgnik on rikkunud oma kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega. Võlgnik on oma sissetulekut majandanud ebaproportsionaalselt ning teinud endale kahjulikke tehinguid, jaganud oma sissetulekut mitte enda huvide kaitseks vaid teinud valesid otsuseid nii enne pankrotimenetluse alustamist kui ka kohustustest vabastamise menetluse keskel. Kohus on võlgnikule korduvalt selgitanud tema kui usaldusisiku kohustusi, kuid võlgnik ei ole sellest õppust võtnud väites, et ei soovigi oma võlgnevusi tasuda. Kohus on seisukohal, et rohkem kui viie aasta jooksul ei ole võlgnik oma sissetulekut õppinud mõistlikult kasutama, näitab tahtmatust ja ükskõiksust omaenese heaolu parandamisse. Kohus selgitab võlgnikule, et kohustustest vabastamise menetluse raames peab võlgnik üles näitama initsiatiivi ja reaalset tahet oma kohustusi täita. Kohustustest vabastamine ei ole ette nähtud automaatselt kõigile isikutele, vaid üksnes nendele, kes on andnud endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks (3-2-1-49-16, p 15; 3-2-1-19-16, p 14) ning võlgnik peab suutma seda hiljem ka kohtule tõendada. Juhul, kui võlgnik seda ei tee, riskib ta sellega, et teda kohustustest ei vabastata. Võlgadest vabastamise menetluse üks eesmärke on anda võlgnikule võimalus vähendada oma võlgnevust võlausaldajate ees ning neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras ja saada seeläbi väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ja normaalseks sotsiaalseks eluks. Riigikohus on mitmes lahendis väljendanud seisukohta, mille kohaselt ei ole võimalus vabaneda oma kohustustest eelduslikult iga võlgniku õigus. Võlgadest vabastamise menetlus on nähtud ette võlgnikele, kelle käitumine ei ole suunatud võlausaldajate huvide süülisele kahjustamisele. Kohustustest vabastamise menetluse kestel tuleb võlgnikul toime tulla minimaalsete vahenditega, näitamaks maksete tegemise ja eeskujuliku käitumisega tahet anda endast parim võlausaldajate nõuete kasvõi osaliseks rahuldamiseks ja seda, et ta on väärt uut majanduslikku algust. Kohtu hinnangul on võlgnik rikkunud oma kohustusi olles vähemalt hooletu ja kergemeelne. Võlgnik on saanud sissetulekut, millest ei ole tehtud eraldusi. Ärakuulamisel ei ole selgunud objektiivseid võlgnikust sõltumatuid asjaolusid, mis oleks takistanud võlgnikul täita seadusest tulenevaid võlgniku kohustusi. Võlausaldajate huvid on saanud kahjustada. Võlgnik on oma tegevusega vähendanud võlausaldajate võimalusi saada oma nõue kasvõi osaliselt rahuldatud. Seega tuginedes eeltoodule, on kohus seisukohal, et võlgniku käitumises esineb võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud süülist käitumist ning seega on kohus tuvastanud PankrS § 175 lg-s 2 sätestatud aluseid kohustustest vabastamata jätmiseks. Eeltoodust tulenevalt on kohus

seisukohal, et R. L. pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamine ei ole põhjendatud ning R. L. tuleb tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest jätta vabastamata. PankrS § 175 lg 51 sätestab, et kui kohus leiab, et võlgniku kohustustest vabastamine ei ole põhjendatud, võib ta menetlust pikendada ja määrata võlgnikule täiendava tähtaja, pärast mille möödumist vaadatakse kohustustest vabastamise avaldus uuesti läbi. See tähtaeg ei või olla kokku pikem kui seitse aastat menetluse algatamisest. Kohus leiab, et menetluse pikendamine ei ole põhjendatud. Arvestades võlgniku poolt kohtuistungil avaldatud, ei ole võlgnikul võimalik teenida tulu ega muul viisil heastada oma rikkumised. Kohtu hinnangul tõenäoliselt selle ajaga asjaolud ka ei muutu. PankrS § 175 lg 8 sätestab, et kui kohus vabastab võlgniku kohustustest või keeldub sellest, lõpetab kohus võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse. Kuna kohus on otsustanud R. L. pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest jätta vabastamata, lõpetab kohus ka RitaLuhtsalu pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse. PankrS § 172 lg 4 sätestab, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpuks esitab usaldusisik kohtule aruande. Menetluse lõpetamisel vabastab kohus usaldusisiku. R. L. saab usaldusisiku kohustustest vabastada. /Allkirjastatud digitaalselt/ Marget Hensiksen Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.