AS-i MiniCredit (pankrotis) pankrotihalduri Martin Krupi hagi X vastu laenulepingust tuleneva võla ja viivise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 07.juuni 2021.a otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
13 001,01 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
X 18.juuni 2021.a apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): AS MiniCredit (pankrotis, registrikood 11551909, aadress Narva mnt 5, 10117 Tallinn) pankrotihaldur Martin Krupp, lepinguline esindaja Kerli Kaasik (e-post XXX) Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): X (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX), lepinguline esindaja advokaat Hannes Olli (e-post XXX)
Menetluse liik
Istungimenetlus, istung 02.12.2021
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 07.06.2021 otsus muutmata.
2.X apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Poolte menetluskulud ringkonnakohtus jätta X kanda.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise
1(7)
menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 1.AS-i MiniCredit (pankrotis) pankrotihaldur Martin Krupp esitas 27. augustil 2018 Harju maakohtule hagi X (kostja) vastu laenulepingust tuleneva võla, intressi ja viivise nõudes. Hageja palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 8800 eurot, viivise 10 000 eurot ja intressi 400 eurot, kokku 19 200 eurot. 2.Hageja väitel sõlmisid AS-i MiniCredit (pankrotis) kui laenuandja ja kostja kui laenusaaja 28. augustil 2015 laenulepingu nr 153541878/250073139, mille kohaselt andis laenuandja kostjale laenu 10 000 eurot. Laen väljastati 30 päevaks intressiga 400 eurot ja tagasimakse tähtpäevaks lepiti kokku 27. september 2015. Kostja tagastas
21.oktoobril 2015 laenust 800 eurot ja 18. detsembril 2015 tasus veel 400 eurot. Kostja ei täitnud kohustusi kohaselt ja 8800 eurot laenust on tagastamata. Laenulepingu p 13.1 kohaselt kohustus kostja tasuma viivist tähtaegselt tasumata laenult 1,5% tagastamisele kuuluvast summast kalendripäevas. Lähtudes heast tavast ja kohtupraktikast tuleb viivisenõuet vähendada võrdseks põhivõlgnevusega. Seega on võlgnetav viivis 10 000 eurot. Laenulepingus kokkulepitud intress on 400 eurot. Kostja vastuväited hagile 3.Kostja vaidleb hageja nõudele vastu. Kostja võttis laenu endise abikaasa Q survel. Tegelik laenuvõtja oli endine abikaasa, sest laenu kasutati tema huvides, mitte perekonna huvides. Endine abikaasa juhendas kostjat sõnumitega, kuhu minna, kellega kohtuda ja mida täpselt teha. Kostjale anti täitmiseks ankeet, mille ta täitis endise abikaasa juhendamisel, aga laenulepingut ei allkirjastanud. Edasi suundus kostja panka, kus võttis kogu summa välja kontolt, mis oli ka abikaasade ühiskonto. Endise abikaasa juhendamisel kohtas kostja panga ees inimest, kellele andis kogu summa üle, mis läks arvatavasti endise abikaasa võla kustutamiseks. Kostja kontolt kandis endine abikaasa laenust tagasi 1200 eurot. Nõutav intress ei tohi olla suurem kui laen. Laenuandja teatas jaanuaris 2016, et võlanõue on loovutatud, st hagejal pole enam nõuet. Menetluse käik 4.Maakohus rahuldas hagi 27. juuni 2019 otsusega. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 12.09.2019 otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja uueks menetlemiseks samale maakohtule eelmenetluse staadiumis. Harju Maakohtu 03.11.2020 määrusega võttis kohus vastu hagist osalise loobumise ja lõpetas menetluse hageja hagis kostja vastu intressi summas 400 eurot ja viivise summas 6 502,99 eurot nõudes. Samuti võttis kohus menetlusse hageja esitatud nõude mõista kostjalt hageja kasuks välja seadusjärgne viivis vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 kuni põhinõude summas 8 800 eurot täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 8 800 eurot. Hageja palub välja mõista kostjalt põhivõlgnevuse 8800 eurot, 10.09.2020 seisuga sissenõutavaks muutunud viivised 3497,01 eurot ja viivised vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 kuni põhinõude summas 8 800 eurot täitmiseni alates 11.09.2020, kuid mitte rohkem kui kokku 8 800 eurot.
2(7)
Esimese astme kohtu otsus 5.Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 8800 eurot, 10.09.2020 seisuga sissenõutavaks muutunud viivised 3497,01 eurot ja viivised vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 kuni põhinõude summas 8 800 eurot täitmiseni alates 11.09.2020, kuid mitte rohkem kui kokku 5 302,99 eurot, menetluskulud jättis kostja kanda. 6.Otsuse põhjenduste kohaselt leidis maakohus, et asjas on tõendamist leidnud, et kostja oli laenusaajana
28.augustil 2015 sõlmitud laenulepingu nr 153541878/250073139 pool. Asja materjalidele lisatud kirjavahetus tõendab, et kostja ise käis laenuandja kontoris, täitis laenu saamiseks vajaliku ankeedi ning sõlmis laenulepingu. Täiendavalt tõendab kostja poolt laenulepingu sõlmimist kontoväljavõte, millest ilmneb, et 28.08.2015 on laenuandja poolt kostja kontole üle kantud 10 000 eurot selgitusega „Laen 10 000 eurot, tagastada 10 400 eurot, tähtaeg 27.09.2015, Vast. lep. 153541878“.
7.Asjaolu, et see oli kostja endine abikaasa, kes palus kostjal laenuandja kontorisse minna ning laenulepingu sõlmida, ei tähenda, et laenulepingu pooleks oleks kostja asemel muutunud tema endine abikaasa. Samuti ei ole põhjendatud kostja väited, et laenu asus teenindama kostja endine abikaasa, kuna nähtuvalt konto väljavõttest (dtl 17) on ka laenu tagasimaksed summas 800 eurot ja 400 eurot toimunud kostja kontolt. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et kostja nimele vormistatud pangakonto oli tegelikkuses kostja ja tema tolleaegse abikaasa ühiskasutuses, mistõttu on kostja vastavasisulised väited paljasõnalised. Kostja ei ole esitanud ka tõendeid selle kohta, et laenulepingul olev allkiri on tegelikkuses pandud kostja endise abikaasa poolt ning see on lepingule tõstetud PDF-failist ikoonina. Kohus on seisukohal, et juhul, kui kostja leiab, et kostja ei saanud laenulepingu alusel kostjale üle antud summat ise kasutada oma endise abikaasa juhiste tõttu, siis on kostjal võimalik nõudega pöörduda oma endise abikaasa vastu, kuid see ei vabasta kostjat laenulepingust tulenevatest kohustusest.
8.Täiendavalt on kostja esitanud vastuväite, et hageja ei ole nõude esitamiseks õigustatud isik, kuna nõue on loovutatud. Kohus leiab, et kostja väited ei ole leidnud tõendamist. Nimelt on hageja selgitanud, et Castovanni OÜ-ga oli sõlmitud käsundusleping AS MiniCredit (pankrotis) nõuete sisse nõudmiseks, kuid nõuete omandiõigus kuulus jätkuvalt AS-ile MiniCredit. Vaidlusalune nõue anti esialgu sisse nõudmiseks Castovanni OÜ-le, kuid kohtumisel kostjaga leppis haldur kokku, et tegeleb nõude sissenõudmisega ise. Hageja on oma väiteid tõendanud e-kirjaga, millest ilmneb, et hageja on Castovanni OÜ-d informeerinud, et tegeleb kostja nõudega ise. Samuti ei ilmne kostja viidatud Castovanni OÜ 08.02.2018 e-kirjast, et AS MiniCredit (pankrotis) nõue oleks Castovanni OÜ-le loovutatud. Vastupidiselt nähtub kõnealusest meeldetuletuskirjast, et võlausaldaja on AS MiniCredit ning AS MiniCredit on volitanud Castovanni OÜ-d ennast esindama nõude sissenõudmisel. Kirjast tulenevalt on kostjale selgitatud, et kostja võlgneb võlausaldajale, s.o AS-ile MiniCredit 19 266 eurot. Kohus märgib, et nähtuvalt kõnealuse kirja sisust ei ole kostjale kordagi väidetud, et võlgnevus on loovutatud ning tegemist on uue võlausaldajaga. Ka AS MiniCredit (pankrotis) kodulehel avaldatud pankrotihalduri teatest ei ilmne, et hageja oleks avaldanud, et nõuded on loovutatud. Nimetatud teates avaldas pankrotihaldur analoogselt 08.02.2018 e-kirjaga, et AS MiniCredit (pankrotis)
3(7)
pankrotihaldur on volitanud Castovanni OÜ-d sisse nõudma AS MiniCredit (pankrotis) võlgnevusi. Seega on põhjendamatud kostja väited, et vaidlusalune võlgnevus on loovutatud ning hageja ei ole nõude esitamiseks õigustatud isik. Samuti ei ole kostja väitnud ega tõendanud, et kostja oleks Castovanni OÜ-le kui AS MiniCredit (pankrotis) volitatud esindajale võlgnevuse tasunud.
9.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kostja vastuväited on põhjendamatud ning kostjalt tuleb VÕS § 396 lg 1 alusel hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 8800 eurot. Võttes arvesse, et kostja on rikkunud hagejale võlgnevuse tasumise kohustust, tuleb rahuldada ka hageja viivisenõue VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras 10.09.2020 seisuga summas 3497,01 eurot. Viivise summa kujunemine on kajastatud hageja esitatud viivisekalkulaatori väljavõttel. Kostja ei ole viivisearvestusele vastu vaielnud. Kohus leiab, et hageja nõue TsMS § 367 alusel tuleb rahuldada ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivised VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhivõlgnevuselt 8800 eurot alates 11.09.2020 kuni kohustuse kohase täitmiseni, kuid mitte suuremas summas kui põhivõlgnevus. Võttes arvesse, et kostjalt on hageja kasuks juba välja mõistetud viivised summas 3497,01 eurot, ei tohi täiendavad viivised ületada 5302,99 eurot.
10.Kohus märgib täiendavalt, et hageja on loobunud lepingu alusel viivisenõudest ning nõuab üksnes seaduses sätestatud määras viivist, mistõttu kohus ei asu analüüsima, kas lepingus sätestatud viivisemäär oli tühine. Samuti on hageja täielikult loobunud intressinõudest, mistõttu kohus ei analüüsi ka intressinõuet ega küsimust, kas intressi puudutavas osas võis tegemist olla tühiste tingimustega. Kostja on palunud kohtul täiendavalt kohaldada VÕS §-i 4034, mis käsitleb vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamist. Kohus märgib, et hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et laenuandja oleks enne laenulepingu sõlmimist veendunud kostja krediidivõimes, kuid asjaolu hageja ei ole tõendanud, et enne laenulepingu sõlmimist kontrolliti kostja krediidivõimet, ei ole alus, millest lähtuvalt saaks hageja põhinõude ja seadusjärgse viivise nõude rahuldamata jätta. Kostja apellatsioonkaebus 11.Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Asjas on esitatud piisavalt tõendeid, et hageja nõuete loovutamised siiski toimusid, kuid maakohus jättis need hindamata. Käesolevas asjas on hageja ja kostja esitatud tõenditega tõendatud, et AS MiniCredit teavitas laenusaajaid, et DirectCom OÜ-le on nõue loovutatud (maakohtu otsus asjas nr 2-1617477 ja kostjale hagejalt saabunud nõude loovutuse teade). Seega vaatamata sellele, et hageja vahepeal loovutas nõude Castovanni OÜ-le ning pärast omandas kostjat teavitamata selle tagasi, on kostja suhtes kehtiv AS MiniCredit poolt nõude loovutamine DirectCom OÜ-le. 12.Tõendatud on, et 28.08.2015 laenu võttis Q, mitte kostja. Q andiski oma abikaasale/kostjale käsu, et MiniCredit AS juhatuse liikme Yga on laenu väljastamine kokku lepitud ning kostjal tuleb üksnes minna AS-i MiniCredit ja tema Swedbank kontole kantakse 10 000 eurot, mille kostja peab kohe välja võtma ja andma üle Q osundatud isikule. Kõnekas fakt on, et menetluses esitatud dokumentides ei ole pangakonto numbrit, kuhu laen kanda. Tegelikkuses oli see Q poolt juba Y-le teatatud. Kuna kostja viibis Tallinnas, siis võttis tema Swedbank pangakontolt selle raha välja
4(7)
ja andis Q poolt osundatud isikule. Arveldusarve, millele AS MiniCredit kandis 10 000 eurot, oli tolleaegsete abikaasade Q ja X (praegune X) ühiskonto. 13.Perekonnaseaduse § 33 lg 1 punkti 1 kohaselt abikaasa vastutab kolmanda isiku ees oma lahusvaraga ja ühisvaraga täies ulatuses nende kohustuste eest, mille kumbki abikaasa on võtnud perekonna vajaduste rahuldamiseks käesoleva seaduse § 18 kohaselt või ühisvara valitsemisest tulenevalt. Antud juhul on kostja esitanud tõendid, et laen võeti abielu kestel ning ühe abikaasa – Q huvides ning kasutati Q, mitte perekonna huvides. Seega saab selle laenu osas kohustatud pooleks olla Q ja selle võlausaldaja ees, kellele AS MiniCredit nõude loovutas. Kostja on esitanud ka tõendid selle kohta kuidas Q selgitab, et tal on laenu saamine kokku lepitud. Tõenditest nähtub, et nii intress kui tähtaeg oli Q poolt kokku lepitud. Vastus apellatsioonkaebusele 14.Hageja leidis, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning menetluskulud jätta teise poole kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
15.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata. Kostja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
16.Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses. Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebusele toob ringkonnakohus esile järgmist. 17.Asja materjalidest nähtub: -Laenulepingu järgi sõlmisid AS MiniCredit laenuandjana (edaspidi ka laenuandja) ja kostja laenusaajana 28. augustil 2015 laenulepingu nr 153541878/250073139, mille kohaselt andis laenuandja kostjale laenu 10 000 eurot. Laenusumma kanti kostja pangakontole. Laen väljastati 30 päevaks intressiga 400 eurot ja tagasimakse tähtpäevaks lepiti kokku 27. september 2015. - Kostja tagastas 21. oktoobril 2015 laenust 800 eurot ja 18. detsembril 2015 tasus veel 400 eurot. -Laenusummast 8800 eurot on tagastamata.
17.Apellatsioonimenetluses on jätkuvalt vaidlus selles, kas laenulepingu sõlmis kostja või tema toonane abikaasa. Kostja leiab, et laenulepingu pooleks oli tema toonane abikaasa. Ringkonnakohus kostjaga ei nõustu.
18.Laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. TsÜS § 67 lg 1 kohaselt on tehing toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub mingi õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Tahteavaldus on seega õiguslike tagajärgede kaasatoomisele suunatud tahte väljendamine. Laenulepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse sarnaselt teiste võlaõiguslike lepingutega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste
5(7)
tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud. Asja materjalidele lisatud laenulepingust ning allkirjaekspertiisi läbi viinud eksperdi arvamusest nähtub, et laenulepingu laenuandjaga sõlmis kostja, asjas on tõendatud, et laenusumma kanti kostja arvele. Kostja tasus osaliselt tagasi ka laenatud summa. Laenulepingu sõlmimisest ja sellega kooskõlas olevast laenuandja põhikohustuse täitmisest ning täitmise vastuvõtmisest, st laenusumma saamisest, nähtub poolte sh kostja tahteväljendus, mille eesmärk oli tehingu tegemine ehk laenulepingu sõlmimine. Asjaolu, et abikaasade sisesuhtest tulenevalt võis kostja laenu võtta oma abikaasa huvides, ei muuda asjaolu, et laenulepingu sõlmijaks laenuandjaga ja laenu saajaks laenuandjalt oli esitatud tõendite kohaselt kostja. Asjas ei nähtu, et laenuandjaga sõlmis lepingu kostja toonane abikaasa ning kostja (kui käsundisaaja) oli vaid laenuandjale esitatud andmete ja tõendite alusel endise abikaasa (kui käsundiandja) poolt laenulepingu sõlmimisel volitatud isikuks. Asjas puuduvad tõendid, millest võiks järeldada, et laenuandjale esitati kostja poolt volitus oma abikaasa nimel laenulepingu sõlmimiseks. 19.Poolte vahel on jätkuvalt vaidlus ka selles, kas hagejal on nõue kosta vastu. Kostja leiab, et hageja on nõude loovutanud.
20.VÕS § 164 lg 1 järgi võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. VÕS § 164 lg 2 järgi astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. Nõude loovutamine on käsutustehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 6 lg 3 tähenduses, sest sellega muudetakse olemasoleva nõudeõiguse kuuluvust. Nõude loovutamise põhiliseks õiguslikuks tagajärjeks on uue võlausaldaja astumine võlasuhtesse eelmise asemele (vt Riigikohtu 23. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-2-15, p 18).
21.VÕS § 170 järgi, kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. VÕS § 171 lg-d 1 ja 2 sätestavad vastuväited, mida võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu esitada (vt VÕS § 170 ja § 171 lg 1 kohaldamise kohta ka Riigikohtu 21. aprilli 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-05, p 17). VÕS § 172 kohaselt võib võlgnik keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. 22.Võlaõigusseaduse § 170 esimese lause eesmärgiks on võlgniku kaitse. Kui nõude loovutamisest on võlgnikule teatatud, võib ta põhimõtteliselt täita kohustuse uuele võlausaldajale ja sel juhul ei saa nõude loovutanud võlausaldaja enam tema vastu täitmise nõuet esitada. Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et kostja ei ole laenulepingust tulenevat võlgnevust tasunud hagejale ega kostja poolt väidetud nõude loovutuse saajale (saajatele). Ringkonnakohtu arvates on asjas tõendamist leidnud, et laenuandja poolt hagis märgitud nõuet kehtivalt loovutatud ei ole. Kuigi AS MiniCredit töötajate poolt teavitati kliente, et saadud laenud tuleb tagastada
6(7)
DirectCom OÜ-le, millest võiks järeldada nõude loovutamine, on asja materjalidele lisatud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-16-17447 (I kd, tlk 92-94) tõendatud, et kehtiv nõuete loovutamine puudus. Maakohus leidis põhjendatult, et asjas ei ei leidnud tõendamist nõude loovutamine Castovanni OÜ-le ning selle seisukoha õigsust kinnitab ka apellatsioonimenetluses esitatud laenuandja ja Castovanni OÜ vahel sõlmitud käsundusleping. Kuna kostja DirectCom OÜ-le võlga ei tasunud, nõuete loovutamine nimetatud äriühingule ei ole kehtiv ning tõendamata on laenuandja poolt nõuete loovutamine mõnele teisele äriühingule on kostja põhjendamatult keeldunud nõude hagejale tasumisest. Seega rahuldas maakohus põhjendatult hageja põhinõude ja viivisenõude. Menetluskulude jaotus 23.Kuna kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad poolte menetluskulud ringkonnakohtus kostja kanda TsMS § 171 lg 1 alusel. Menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 alusel.
/allkirjastatud digitaalselt/
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.