Mõista Xlt välja 10.09.2020 seisuga sissenõutavaks muutunud viivised 3497,01 eurot AS-i MiniCredit (pankrotis) pankrotihalduri Martin Krupi kasuks.
4.Mõista Xlt välja viivised VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhivõlgnevuselt 8800 eurot alates 11.09.2020 AS-i MiniCredit (pankrotis) pankrotihalduri Martin Krupi kasuks kuni kohustuse kohase täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 5302,99 eurot. Menetluskulud
5.Jätta menetluskulud kostja kanda. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt TsMS § 177 lg-le 2. Edasikaebamise kord
6.Kohtuotsusele võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue
1.AS-i MiniCredit (pankrotis) pankrotihaldur Martin Krupp esitas 27. augustil 2018 Harju maakohtule hagi X (kostja) vastu laenulepingust tuleneva võla, intressi ja viivise nõudes. Hageja palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 8800 eurot, viivise 10 000 eurot ja intressi 400 eurot, kokku 19 200 eurot.
2.Hageja väitel sõlmisid AS-i MiniCredit (pankrotis) kui laenuandja ja kostja kui laenusaaja 28. augustil 2015 laenulepingu nr xxxxxxxxxxxxxxxxx, mille kohaselt andis laenuandja kostjale laenu 10 000 eurot. Laen väljastati 30 päevaks intressiga 400 eurot ja tagasimakse tähtpäevaks lepiti kokku 27. september 2015. Kostja tagastas
21.oktoobril 2015 laenust 800 eurot ja 18. detsembril 2015 tasus veel 400 eurot. Kostja ei täitnud kohustusi kohaselt ja 8800 eurot laenust on tagastamata. Laenulepingu p 13.1 kohaselt kohustus kostja tasuma viivist tähtaegselt tasumata laenult 1,5% tagastamisele kuuluvast summast kalendripäevas. Lähtudes heast tavast ja kohtupraktikast tuleb viivisenõuet vähendada võrdseks põhivõlgnevusega. Seega on võlgnetav viivis 10 000 eurot. Laenulepingus kokkulepitud intress on 400 eurot. Kostja vastuväited hagile
3.Kostja vaidleb hageja nõudele vastu. Kostja võttis laenu endise abikaasa Q survel. Tegelik laenuvõtja oli endine abikaasa, sest laenu kasutati tema huvides, mitte perekonna huvides. Endine abikaasa juhendas kostjat sõnumitega, kuhu minna, kellega kohtuda ja mida täpselt teha. Kostjale anti täitmiseks ankeet, mille ta täitis endise abikaasa juhendamisel, aga laenulepingut ei allkirjastanud. Edasi suundus kostja panka, kus võttis kogu summa välja kontolt, mis oli ka abikaasade ühiskonto. Endise abikaasa juhendamisel kohtas kostja panga ees inimest, kellele andis kogu summa üle, mis läks arvatavasti endise abikaasa võla kustutamiseks. Kostja kontolt kandis endine abikaasa
laenust tagasi 1200 eurot. Nõutav intress ei tohi olla suurem kui laen. Laenuandja teatas jaanuaris 2016, et võlanõue on loovutatud, st hagejal pole enam nõuet. Menetluse käik
4.Maakohus rahuldas hagi 27. juuni 2019 otsusega. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 12.09.2019 otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja uueks menetlemiseks samale maakohtule eelmenetluse staadiumis. Harju Maakohtu 03.11.2020 määrusega võttis kohus vastu hagist osalise loobumise ja lõpetas menetluse hageja hagis kostja vastu intressi summas 400 eurot ja viivise summas 6 502,99 eurot nõudes. Samuti võttis kohus menetlusse hageja esitatud nõue mõista kostjalt hageja kasuks välja seadusjärgne viivis vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 kuni põhinõude summas 8 800 eurot täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 8 800 eurot. Hageja palub välja mõista kostjalt põhivõlgnevuse 8800 eurot, 10.09.2020 seisuga sissenõutavaks muutunud viivised 3497,01 eurot ja viivised vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 kuni põhinõude summas 8 800 eurot täitmiseni alates 11.09.2020, kuid mitte rohkem kui kokku 8 800 eurot. Kohtuotsuse põhjendused
5.Kohus, tutvunud hagiavalduse ja kostja vastusega, uurinud esitatud avaldusi ja tõendeid, kuulanud pooled kohtuistungil ära, leiab, et hagi tuleb rahuldada.
6.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS MiniCredit (pankrotis) kui laenuandja ja kostja kui laenusaaja 28. augustil 2015 laenulepingu nr xxxxxxxxxxxxxxxxx, mille kohaselt andis laenuandja kostjale laenu 10 000 eurot. Laen väljastati 30 päevaks intressiga 400 eurot ja tagasimakse tähtpäevaks lepiti kokku 27. september 2015. Kostja tagastas
21.oktoobril 2015 laenust 800 eurot ja 18. detsembril 2015 tasus veel 400 eurot. Kostja ei täitnud kohustusi kohaselt ja 8800 eurot laenust on tagastamata.
7.Hageja palub välja mõista kostjalt põhivõlgnevuse 8800 eurot, 10.09.2020 seisuga sissenõutavaks muutunud viivised 3497,01 eurot ja viivised vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 kuni põhinõude summas 8 800 eurot täitmiseni alates 11.09.2020, kuid mitte rohkem kui kokku 8 800 eurot. Kostja vaidleb hageja nõudele vastu põhjendusel, et kostja ei olnud laenulepingu pool, samuti on hageja laenulepingust tuleneva nõude loovutanud.
8.Kohus leiab, et hageja põhinõude alus saab olla VÕS § 396 lg 1, mille kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 76 lg 1 alusel tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.
9.Kohus on seisukohal, et antud asjas on tõendamist leidnud, et kostja oli laenusaajana
28.augustil 2015 sõlmitud laenulepingu nr xxxxxxxxxxxxxxxxx pool. Nimelt ilmneb kostja esitatud sõnumite väljavõtetest (dtl 44-51), et kostja on oma tolleaegsele abikaasale vastanud viimase palve peale, et läheb nii kiiresti, kui jõuab MiniCreditisse (dtl 46). Samuti on kostja oma abikaasale kohale jõudes kirjutanud, et seal on pikk ankeet, mida vaja täita (dtl 47) ning loetlenud lepingu tingimusi (dtl 48). Vestluse lõpus on kostja endisele abikaasale teatanud, et raha on peal (dtl 50). Kohus on seisukohal, et nimetatud kirjavahetus tõendab, et kostja ise käis laenuandja kontoris, täitis laenu saamiseks vajaliku ankeedi ning sõlmis laenulepingu. Täiendavalt tõendab kostja poolt laenulepingu sõlmimist kontoväljavõte (dtl 17), millest ilmneb, et 28.08.2015 on laenuandja poolt kostja kontole üle kantud 10 000 eurot selgitusega „Laen 10 000 eurot,
tagastada 10 400 eurot, tähtaeg 27.09.2015, Vast. lep. xxxxxxxx“. Samuti on käesolevas asjas läbi viidud 24.07.2020 käekirja ekspertiisiga (dtl 356-363) tuvastatud, et esineb viiteid, et 28.08.2015 laenulepingul nr xxxxxxxxxxxxxxxxx olevad allkirjad Xi nimelt on kirjutanud X; esineb viiteid, et 28.08.2015 AS MiniCredit isikusamasuse tuvastamise ankeedil ja isikutunnistuse koopia lehel olevad allkirjad Xi nimelt on kirjutanud X; isikutunnistuse nr XXXXXXXXXX koopia lehel oleva nime „X“ on väga tõenäoliselt kirjutanud X (X) ning kuupäeva „28.08.2015“ ja numbri „13417“ 28.08.2015 AS MiniCredit isikusamasuse tuvastamise ankeedil on tõenäoliselt kirjutanud X.
10.Kohus on seisukohal, et kõik eelviidatud tõendid kogumis tõendavad, et kostja ise läks laenuandja kontorisse kohale, sõlmis seal laenulepingu ning talle anti üle laenulepingu esemeks olnud rahasumma. Kohus märgib, et asjaolu, et see oli kostja endine abikaasa, kas palus kostjal laenuandja kontorisse minna ning laenulepingu sõlmida, ei tähenda, et laenulepingu pooleks oleks kostja asemel muutunud tema endine abikaasa. Samuti ei ole põhjendatud kostja väited, et laenu asus teenindama kostja endine abikaasa, kuna nähtuvalt konto väljavõttest (dtl 17) on ka laenu tagasimaksed summas 800 eurot ja 400 eurot toimunud kostja kontolt. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et kostja nimele vormistatud pangakonto oli tegelikkuses kostja ja tema tolleaegse abikaasa ühiskasutuses, mistõttu on kostja vastavasisulised väited paljasõnalised. Kostja ei ole esitanud ka tõendeid selle kohta, et laenulepingul olev allkiri on tegelikkuses pandud kostja endise abikaasa poolt ning see on lepingule tõstetud PDF-failist ikoonina. Kohus on seisukohal, et juhul, kui kostja leiab, et kostja ei saanud laenulepingu alusel kostjale üle antud summat ise kasutada oma endise abikaasa juhiste tõttu, siis on kostjal võimalik nõudega pöörduda oma endise abikaasa vastu, kuid see ei vabasta kostjat laenulepingust tulenevatest kohustusest.
11.Täiendavalt on kostja esitanud vastuväite, et hageja ei ole nõude esitamiseks õigustatud isik, kuna nõue on loovutatud. Kohus leiab, et kostja väited ei ole leidnud tõendamist. Nimelt on hageja selgitanud, et Castovanni OÜ-ga oli sõlmitud käsundusleping AS MiniCredit (pankrotis) nõuete sisse nõudmiseks, kuid nõuete omandiõigus kuulus jätkuvalt AS-ile MiniCredit. Vaidlusalune nõue anti esilagu sisse nõudmiseks Castovanni OÜ-le, kuid kohtumisel kostjaga leppis haldur kokku, et tegeleb nõude sissenõudmisega ise. Hageja on oma väiteid tõendanud e-kirjaga (dtl 124), millest ilmneb, et hageja on Castovanni OÜ-d informeerinud, et tegeleb kostja nõudega ise. Samuti ei ilmne kostja viidatud Castovanni OÜ 08.02.2018 e-kirjast (dtl 117), et AS MiniCredit (pankrotis) nõue oleks Castovanni OÜ-le loovutatud. Vastupidiselt nähtub kõnealusest meeldetuletuskirjast, et võlausaldaja on AS MiniCredit ning AS MiniCredit on volitanud Castovanni OÜ-d ennast esindama nõude sissenõudmisel. Kirjast tulenevalt on kostjale selgitatud, et kostja võlgneb võlausaldajale, s.o AS-ile MiniCredit 19 266 eurot. Kohus märgib, et nähtuvalt kõnealuse kirja sisust ei ole kostjale kordagi väidetud, et võlgnevus on loovutatud ning tegemist on uue võlausaldajaga. Vastupidiselt on kirja päises üheselt arusaadavalt välja toodud, et võlausaldaja on jätkuvalt AS MiniCredit ning Castovanni OÜ näol on tegemist üksnes võlausaldaja esindajaga. Ka AS MiniCredit (pankrotis) kodulehel avaldatud pankrotihalduri teatest (dtl 112) ei ilmne, et hageja oleks avaldanud, et nõuded on loovutatud. Nimetatud teates avaldas pankrotihaldur analoogselt 08.02.2018 ekirjaga, et AS MiniCredit (pankrotis) pankrotihaldur on volitanud Castovanni OÜ-d sisse nõudma AS MiniCredit (pankrotis) võlgnevusi. Seega on põhjendamatud kostja väited, et vaidlusalune võlgnevus on loovutatud ning hageja ei ole nõude esitamiseks õigustatud
isik. Samuti ei ole kostja väitnud ega tõendanud, et kostja oleks Castovanni OÜ-le kui AS MiniCredit (pankrotis) volitatud esindajale võlgnevuse tasunud.
12.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kostja vastuväited on põhjendamatud ning kostjalt tuleb VÕS § 396 lg 1 alusel hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 8800 eurot.
13.Järgnevalt analüüsib kohus hageja viivisenõuet. Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud viiviseid VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhivõlgnevuselt alates võlgnevusse jäämisest, mis oli 29.09.2015, kuni nõude korrigeerimiseni, mis oli 10.09.2020. Kohus märgib, et VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg-st 1 tulenevalt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Võttes arvesse, et kostja on rikkunud hagejale võlgnevuse tasumise kohustust, tuleb rahuldada ka hageja viivisenõue VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras 10.09.2020 seisuga summas 3497,01 eurot. Viivise summa kujunemine on kajastatud hageja esitatud viivisekalkulaatori väljavõttel (dtl 381-382). Kostja ei ole viivisearvestusele vastu vaielnud.
14.Kohus märgib täiendavalt, et hageja on loobunud lepingu alusel viivisenõudest ning nõuab üksnes seaduses sätestatud määras viivist, mistõttu kohus ei asu analüüsima, kas lepingus sätestatud viivisemäär oli tühine. Samuti on hageja täielikult loobunud intressinõudest, mistõttu kohus ei analüüsi ka intressinõuet ega küsimust, kas intressi puudutavas osas võis tegemist olla tühiste tingimustega.
15.Kostja on palunud kohtul täiendavalt kohaldada VÕS §-i 4034, mis käsitleb vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamist. Kohus märgib, et hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et laenuandja oleks enne laenulepingu sõlmimist veendunud kostja krediidivõimes. VÕS § 4034 lg 7 1. ja 2. lause kohaselt, kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Kohus märgib, et hageja on käesoleval juhul juba tervikuna loobunud intressinõudest ega nõua ka muid tasusid, mistõttu kohtul puudub alus hageja nõude täiendavaks vähendamiseks VÕS § 4034 alusel. Ka Riigikohus on lahendis nr 2-14-21710 p-s 40 asunud seisukohale, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine lepingueelse kohustusena ei välista laenuandja nõuete maksmapanemist. Seega asjaolu, et hageja ei ole tõendanud, et enne laenulepingu sõlmimist kontrolliti kostja krediidivõimet, ei ole alus, millest lähtuvalt saaks hageja põhinõude ja seadusjärgse viivise nõude rahuldamata jätta.
16.Hageja palub kostjalt välja mõista täiendavad viivised alates nõude täpsustamisest, mis toimus 10.09.2020, kuni põhinõude kohase täitmiseni põhinõudelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt
protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus leiab, et hageja taotlus tuleb TsMS § 367 alusel rahuldada ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivised VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhivõlgnevuselt 8800 eurot alates 11.09.2020 kuni kohustuse kohase täitmiseni, kuid mitte suuremas summas kui põhivõlgnevus. Võttes arvesse, et kostjalt on hageja kasuks juba välja mõistetud viivised summas 3497,01 eurot, ei tohi täiendavad viivised ületada 5302,99 eurot.
17.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 124 alusel on hagihind 13 001,01 eurot. Menetluskulud
18.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Võttes arvesse, et kohus rahuldab hagi, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.
19.TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg-st 4 tulenevalt, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas menetluskulusid kohtuotsuse tegemisel kindlaks ei määrata ning kohus lahendab menetluskulude küsimuse TsMS § 174 lg 2, 4 alusel pärast kohtuotsuse jõustumist.