Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Gea Lepik
Otsuse tegemise aeg ja koht
22. detsember 2021. a, Tallinn
Kohtuasja number
2-20-1550
Kohtuasi
Aktsiaseltsi Esvika Elekter hagi Purbasha Sarbojanin OÜ ja Y vastu võla ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 27. novembri 2020. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Y apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
15 099 eurot 58 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja) Aktsiaselts Esvika Elekter (registrikood 10166316), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Kristjan Tamm ja Heili Püümann Kostja (apellant) Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Sergei Desjatnikov
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta Y apellatsioonkaebus rahuldamata. Jätta Harju Maakohtu 27. novembri 2020. a otsus muutmata. Jätta apellatsioonimenetluse kulud Y kanda. Mõista Y-lt Aktsiaseltsi Esvika Elekter kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulude hüvitis 1223 eurot 75 senti. Nimetatud summalt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.
5.Mõista Y-lt riigituludesse välja apellatsioonkaebuselt tasumisele kuulunud riigilõiv 700 eurot. Riigituludesse väljamõistetud menetluskulu tuleb tasuda vastavalt otsusele lisatud makseinfole 15 päeva jooksul otsuse jõustumisest arvates. Tasumisega viivitamise korral tuleb riigi kasuks väljamõistetud menetluskulult tasuda kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.
2-20-1550 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Aktsiaselts Esvika Elekter (hageja, võlausaldaja) esitas 29. jaanuaril 2020 Harju Maakohtule Purbasha Sarbojanin OÜ (kostja I, põhivõlgnik) ja Y (kostja II, käendaja) vastu hagi (täiendatud
18.veebruaril 2020), milles palus kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista põhivõla 12 689 eurot 21 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 94 eurot 59 senti ning alates hagi esitamisele järgnevast päevast kuni nõude kohase täitmiseni põhivõlalt viivise 0,05% päevas, kuid mitte rohkem kui 12 689 eurot 21 senti. Hageja palus menetluskulud jätta kostjate kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 28. augustil 2017 elektrimaterjalide müügi raamlepingu (müügileping), millega hageja kohustus kostjale I müüma elektrimaterjale. Kostja I esitas hagejale tellimuse, mille alusel hageja väljastas kostjale I tellitud kauba ja saatelehe. Saatelehe põhjal tegi hageja kostjale I arve. Kostjal I tuli kauba eest tasuda arve alusel 30 kalendripäeva jooksul. Hageja ja kostja I sõlmisid 20. juunil 2019 müügilepingu muudatuse, mille kohaselt oli kostja I krediidi piiriks 10 000 eurot. Hageja ja kostja II (kostja I juhatuse liige) sõlmisid 28. augustil 2017 käenduslepingu nr 2272/17 (käendusleping), millega kostja II kohustus tagama müügilepingust tulenevaid kostja I kohustusi. Kostja II vastutuse piirmääraks oli 90 000 eurot. Kostjal II tuli käenduslepingu järgi täita kostja I poolt täitmata jäänud kohustused 14 kalendripäeva jooksul alates võlausaldajalt sellekohase teate saamisest. Kostjal I tekkisid 2019. a mais probleemid ostetud kauba eest tasumisega. Kostja I oli 2019. a juulikuu seisuga hagejale võlgu 13 842 eurot 78 senti. Hageja ja kostja I sõlmisid 7. oktoobril 2019 võla tasumiseks maksegraafiku. Maksegraafiku sõlmimisel ning sellele eelnenud läbirääkimistel ei esitanud kostja I vastuväiteid müügilepingu alusel üleantud kauba kohta. Maksegraafiku allkirjastamisega on kostja I andnud deklaratiivse võlatunnistuse. Maksegraafiku järgi kohustus kostja I tasuma võla (13 842 eurot 78 senti) 12 osamaksega (iga osamakse suurus 1153 eurot 57 senti). Kostjal I tuli esimene osamakse teha 2019. a oktoobris ning viimane osamakse 2020. a jaanuaris. Kostja I tegi maksegraafiku alusel hagejale üksnes esimese osamakse 1153 eurot 57 senti. Kostjal I on tasumata põhivõlg 12 689 eurot 21 senti. Hageja taganes maksegraafikust võlaõigusseaduse (VÕS) § 116 järgi. Kostjal I tuleb VÕS § 108 lg 1 alusel tasuda hagejale 12 689 eurot 21 senti ja VÕS § 113 lg 1 alusel viivist 0,05% päevas.
2-20-1550 Kostja II vastutab käenduslepingu alusel põhinõude täitmise eest kostjaga I solidaarselt. Kostja II väide, et ta ei ole käenduslepingu pooleks, on ebaõige. Käenduslepingu iseloomust ja tekstist tuleneb üheselt, et kostja II on käenduslepingu pool. Hageja on enda nõudeid tõendanud. Käendusleping ei ole tühine ega heade kommetega vastuolus. Võimalikud tüüptingimused käenduslepingus ei vabasta kostjat II lepingu täitmisest. Kostjate vastuväited
2.Kostja I ei vastanud hagile.
3.Kostja II vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Vastuse kohaselt ei ole kostja II käenduslepingu pool. Käendajaks on endine Evitel OÜ (kostja I). Hageja ei ole enda nõudeid tõendanud. Hageja ei ole esitanud tõendeid kauba üleandmise ja vastuvõtmise kohta. Käendusleping on tühine ja heade kommetega vastuolus. Käenduse tühisusele viitab käenduse maksimumpiir, mis on ebaproportsionaalne krediidipiiriga 3000 eurot. Hageja ei teavitanud kostjat II piirmäärast. Maakohtu otsus ja põhjendused
4.Harju Maakohus rahuldas 27. novembri 2020. a otsusega hagi, mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 12 689 eurot 21 senti, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 94 eurot 59 senti ning edasiulatuva viivise alates hagi esitamisele järgnevast päevast kuni põhinõude tasumiseni põhinõudelt 0,05% päevas, kuid mitte rohkem kui 12 689 eurot 21 senti. Maakohus jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ning mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 3197 eurot ning alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitise täieliku tasumiseni hüvitiselt seadusjärgses määras viivise.
4.1.Maakohus tuvastas järgmised olulised asjaolud: -
hageja ja kostja I sõlmisid 28. augustil 2017 müügilepingu nr 2272/17, mille alusel kohustus hageja müüma kostjale I elektrimaterjale, kostjat I esindas lepingu sõlmimisel kostja II ning lepingu p-s 1.2 nimetatud lepingu lisa järgi oli volitatud isikuks AS;
-
hageja müüs kostjale I elektrimaterjale ja esitas nende eest arved, mis jäid tasumata;
-
arvete aluseks olevad saatelehed on valdavalt allkirjastanud kostja I esindaja AS; kostja I esindajana on kaupa vastu võtnud ka teised isikud, kelle nimed on märgitud saatelehtedele;
-
kostja II allkirjastas 7. oktoobril 2019 kostja I esindajana dokumendi, milles olid märgitud tasumata arved, arvete tasumise tähtajad ja nendest tulenev võlg, kokku 13 842 eurot 78 senti, samuti maksegraafik, mille järgi kohustus kostja I tasuma võla igakuiste osamaksete tegemisega; osamakse suurus oli 1153 eurot 57 senti;
-
kostja I tegi maksegraafiku alusel esimese osamakse 1153 eurot 57 senti;
-
hageja ja kostja II allkirjastasid 25. augustil 2017 käenduslepingu; käendajana oli lepingus märgitud Evitel OÜ juhatuse liige Y; käendaja vastutuse maksimaalne summa oli 90 000 eurot.
2-20-1550
4.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oli kostjal I müügilepingust tulenev võlg 13 842 eurot 78 senti ning kostja II allkirjastas kostja I nimel 7. oktoobril 2019 deklaratiivse võlatunnistuse, milles tunnistas kostja I võlga. Kuna kostja II on kostja I seadusliku esindajana võlatunnistuse allkirjastanud, pöördus tõendamiskoormus ümber. Vaatamata kohtu selgitustele, ei põhistanud ega tõendanud kostja II, miks ei ole hagejal hagiavalduses märgitud suuruses nõuet. Kostja I ei ole kohtule vastanud. Hageja ja kostja I olid sõlminud müügilepingu ning hageja esitatud saatelehed tõendavad kauba üleandmist. Ainuüksi osade saatelehtede allkirjastamine teiste isikute, mitte lepingus märgitud kostja I esindajaks oleva isiku poolt, ei too automaatselt kaasa hageja nõude alusetust. Kohustuse saab lugeda VÕS § 79 lg 1 järgi täidetuks, kui kohustus sellele isikule täideti täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isiku nõusolekul või kui täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isik kiitis sellele isikule täitmise hiljem heaks. Ka juhul, kui saatelehtedel kostja I esindajana kaupu vastu võtnud isikutel ei olnud õigust kostjat I kaupa vastu võttes esindada, on kostja I kiitnud võlatunnistust allkirjastades täitmise heaks ja tunnistanud lepingust tuleneva tasu maksmise kohustust.
4.3.Kostja II ei ole põhistanud, miks ei saa teda pidada käenduslepingu pooleks. Käenduslepingus oli selgelt märgitud, et käendajaks on kostja II füüsilise isikuna. Käenduslepingu järgi oli käendajaks kostja I juhatuse liige kostja II, kelle isikukoodile ja aadressile on lepingus viidatud. Ainuüksi sellest, et käenduslepingus tehtud viite kohaselt oli kostja II kostja I juhatuse liige ja sõlmis sellelt positsioonilt käenduslepingu, ei saa järeldada, et käendajaks ning lepingu teiseks pooleks oli kostja I. Käenduslepingu p-s 1.1 on viidatud, et kostja I on põhivõlgnik, mitte käendaja. Kostja II ei ole põhistanud, et poolte ühiseks tahteks VÕS § 29 lg 1 tähenduses oli sõlmida selline leping, kus käendaja ja põhivõlgnik on samad. Käendusleping on VÕS § 142 lg 1 järgi olemuselt selline leping, kus põhivõlgniku kohustuse eest vastutab alati teine isik, mitte põhivõlgnik. Ükski mõistlik isik ei sooviks sõlmida sisutut käenduslepingut.
4.4.Kostja II ei ole põhistanud, miks on käendusleping tühine ning milles seisnes käenduslepingu vastuolu heade kommetega. Kuna kostja II vastutuse maksimaalne piirmäär 90 000 eurot on käenduslepingus selgelt märgitud, on alusetud kostja II väited, et hageja ei teavitanud teda sellest piirmäärast. Kostja II ei ole põhistanud, millest tulenes hageja kohustus kontrollida, kas kostjal oli lepingu sõlmimise ajal võimalik täita kohustusi piirmäära ulatuses. Hageja ei ole krediidiasutus. Kostja II ei ole selgitanud, miks on käendusleping heade kommetega vastuolus. Käenduslepingu sõlmimine ei ole iseenesest vastuolus heade kommetega, sest tegemist on seaduses lubatava tehinguga. Kostja II ei ole põhistanud ega tõendanud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg-s 2 sätestatud asjaolusid. Kostja II ei ole välja toonud ega tõendanud, et ta oleks käenduslepingu sõlminud erakorralise vajaduse, sõltuvussuhte, kogenematuse või muu säärase asjaolu tõttu ning tehing oli tema jaoks äärmiselt ebasoodne. Käenduslepingu tühisus ei saa tuleneda ainuüksi käendaja vastutuse maksimumsummast. Lisaks on hageja esitatud nõue mitu korda väiksem. Kostja II ei ole põhistanud ega tõendanud, et käendusleping on tüüptingimustel sõlmitud leping. Isegi kui leping on tüüptingimustega, ei ole kostja II põhistanud ega tõendanud enda väiteid tüüptingimuse tühisuse kohta. Kostja II ei ole välja toonud, milline käenduslepingu tingimus on millisel põhjusel tühine. Kostja II ei ole põhistanud, et tal ei ole mistahes ulatuses kohustust
2-20-1550 käenduslepingut täita, kui mõni käenduslepingu tingimus peaks olema tühine. Käenduslepingu kui terviku või mõne selle tingimuse tühisus ei saa tuleneda ainuüksi käendaja vastutuse maksimumsummast.
4.5.Kuna kostja II ei ole põhistanud ega tõendanud oma vastuväiteid, vastutab ta käendajana solidaarselt kostja I kohustuste täitmise eest. Seega tuleb kostjatelt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 12 689 eurot 21 senti. Kuna kohus rahuldab hageja põhinõude, kuulub rahuldamisele ka viivisenõue. Kostja II ei esitanud hageja viivisenõudele ja selle arvestusele vastuväiteid. Kostjatelt tuleb solidaarselt hageja kasuks välja mõista hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 94 eurot 59 senti ja alates hagi esitamise päevale järgnevast päevast edasiulatuv viivis põhinõudelt 0,05% päevas kuni põhinõude tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 12 689 eurot 21 senti.
4.6.Menetluskulud jäävad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel solidaarselt kostjate kanda. Kohus mõistab kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 3197 eurot koos seadusjärgses määras viivisega. Apellatsioonkaebus
5.Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
5.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt saab kostja II esitada käendajana hageja nõudele vastuväite, et müügilepingust tulenev võlg ei ole sissenõutavaks muutunud. Maakohus leidis ekslikult, et 7. oktoobril 2019 allkirjastatud dokument on deklaratiivne võlatunnistus, mis pööras kostja II puhul tõendamiskoormuse ümber. Kohtu järeldus on õige kostja I puhul, aga mitte kostja II puhul. Kostja II allkirjastas dokumendi kostja I seadusliku esindajana, mitte füüsilisest isikust käendajana. Kostja II vastutus tuleneb üksnes müügilepingust ja AS allkirjastatud saatelehtedest, mitte võlatunnistusest. Hageja ei ole tõendanud võla olemasolu. Arved, mille aluseks on muude isikute kui AS allkirjastatud saatelehed, ei ole muutunud sissenõutavaks, sest kauba üleandmine ei ole tõendatud. Hageja peab tõendama, et arvete aluseks olev kaup on vastu võetud.
5.2.Kostja II ei ole käenduslepingu pool, selleks on kostja I.
5.3.Käendusleping on tüüptingimuste kasutamise ja heade kommete vastasuse tõttu tühine. Kostja II sõlmis käenduslepingu füüsilise isikuna, seega on tegemist tarbijakäendusega. Käenduslepingu vastuolule heade kommetega viitab asjaolu, et käendaja vastutuse maksimumsumma 90 000 eurot on ebaproportsionaalne krediidipiiriga 3000 eurot, kostjal II ei olnud võimalik selles läbi rääkida ning hageja ei kontrollinud lepingu sõlmimise ajal, kas käendusriisiko realiseerumisel suudab kostja II põhivõlgniku kohustust olulises osas täita. Hageja ei teavitanud kostjat II, et tema suhtes on kehtestatud maksimumsumma 90 000 eurot. Tarbijakäendusleping on VÕS § 42 lg 3 p 22 järgi tühine, sest käendaja vastutuse maksimumsumma on 90 000 eurot. Juhul, kui hageja väidab, et tegemist ei ole tüüptingimustega, tuleb tal selgitada ja tõendada, millisel viisil oli kostjal II võimalik tingimusi mõjutada ja läbi rääkida.
5.4.Koos apellatsioonkaebusega esitas kostja II menetlusabi taotluse apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivust vabastamiseks. Ringkonnakohus rahuldas 29. märtsi 2021. a määrusega
2-20-1550 kostja II taotluse ja vabastas kostja II apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu (700 euro) tasumise kohustusest. Vastustaja seisukoht
6.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja II kanda.
6.1.Müügilepingust tulenev võlg on tõendatud. Võlatunnistus pööras tõendamiskoormuse ümber nii kostja I kui ka kostja II suhtes, sest kostja II allkirjastas võlatunnistuse nii kostja I seadusliku esindajana kui ka käendajana (füüsilise isikuna). Ka juhul, kui kostja II ei oleks käendajana võlga tunnistanud ja maksegraafiku pooleks oleks ainult kostja I, kehtib põhivõlgniku poolt võla tunnistamine ka käendaja kui solidaarvõlgniku suhtes ning kostjal II lasub kohustus tõendada oma vastuväiteid, kui põhivõlgnik on võlga tunnistanud. Lisaks on hageja täitnud tõendamiskohustust ning tõendanud kauba üleandmist saatelehtede ja arvetega ning kostja I on täitmise muule isikule kui oma seaduslikule esindajale või ASle võlatunnistusega heaks kiitnud.
6.2.Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et kostja II on käenduslepingu pool. Kostja II käsitus on vastuolus käenduse iseloomu, lepingu teksti ja vahetatud tahteavaldustega.
6.3.Käendusleping ei ole tühine. Kostja II on esitanud üksnes paljasõnalised väited tühisuse kohta. Asjaolu, et vastutuse piirmäär oli 90 000 eurot, ei saanud tuua kostjale II kaasa negatiivseid tagajärgi, sest hageja nõude suurusjärk on 13 000 eurot. Ehitusvaldkonnas ei ole 90 000 euro suurune juhatuse liikme käendus materjalide järelmaksu puhul midagi tavatut. Kostja II ei ole põhistanud ega tõendanud, et käendusleping oli sõlmitud tüüptingimustel ning ka juhul, kui leping oleks sõlmitud tüüptingimustel, ei ole kostja II põhistanud, milline lepingu punkt on tühine, kuna see kahjustab kostjat II ebamõistlikult, ning kuidas see toob kaasa kostja II vastutusest vabanemise. Kostja II viide VÕS § 42 lg 3 p-le 22 ei ole käenduslepingu puhul asjakohane.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, sest apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 kohaselt maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuna apellatsioonkaebuse esitas üksnes kostja II, ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust kostja I vastu esitatud nõude rahuldamise osas.
8.Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses selle üle, kas kostja II vastutab käendajana kostja I kui põhivõlgniku ja hageja vahel sõlmitud müügilepingust tuleneva võla eest. Kostja II ei nõustu maakohtu otsusega kokkuvõtlikult seetõttu, et kostja II väitel ei ole ta sõlminud hagis nimetatud käenduslepingut, käendusleping on tühine ning käendatavat kohustust ei ole osaliselt tekkinud, sest kauba saatelehtede kohaselt on osa kaupa põhivõlgniku nimel vastu võtnud isik, kes ei olnud selleks volitatud.
2-20-1550 Kolleegium märgib, et iseenesest saab kostja II esitada käendajana hageja nõudele nii neid vastuväiteid, mis tulenevad käenduslepingust (sh käenduslepingu sõlmimist ja kehtivust puudutavaid vastuväited), kui ka VÕS § 149 lg 1 järgi kõiki neid vastuväiteid, mida saaks hageja nõudele esitada põhivõlgnikuna kostja I (sh käendatava kohustuse osalise puudumise vastuväide), sõltumata sellest, kas kostja I on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Praegusel juhul ei ole aga kostja II vastuväited põhjendatud ega anna alust maakohtu otsust tühistada.
9.Vastuseks kostja II apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
9.1.Kuigi kostja II väidab apellatsioonkaebuses, et ta ei ole käenduslepingu pool (käendajaks on kostja I, mitte kostja II), ei ole kostja II toonud apellatsioonkaebuses esile ühtki asjaolu, mis tema väidet põhistaks, ega põhjendanud, miks asus maakohus käenduslepingut hinnates vääralt seisukohale, et lepingupoolena oli käenduslepingus märgitud selgelt kostja II ning kostja I ei saaks käenduslepingu olemust arvestades käendada iseenda kohustust. Olukorras, kus käenduslepingusse on käendajana märgitud nimeliselt äriühingu juhatuse liige koos isikukoodi ja elukoha aadressiga, ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik, et käendajaks on hoopis põhivõlgnikuks olev äriühing, keda juhatuse liige käenduslepingut sõlmides esindas. See ei oleks kooskõlas lepingule märgitu ega käenduslepingu eesmärgi ja olemusega. VÕS § 142 lg 1 järgi kohustub käendaja vastutama võlausaldaja ees põhivõlgniku kohustuste täitmise eest. Käenduse eesmärgiks on anda põhivõlgniku kohustuste kohta võlausaldajale isiklik tagatis, s.o võimalus nõuda kohustuse täitmist lisaks põhivõlgnikule ka tagatise andnud kolmandalt isikult (käendajalt), kelleks praktikas on sageli äriühingu juhatuse liige kui füüsiline isik. Käendusleping, millega põhivõlgnik käendaks iseenda kohustust, ei annaks võlausaldajale isiklikku lisatagatist põhivõlgniku kohtustuste täitmise kohta. Seega ei saaks kostjat I lugeda kostja II asemel käenduslepingu pooleks.
9.2.Edasi väidab kostja II apellatsioonkaebuses seda, et käendusleping on tühine, kuna selles sisalduv käendaja vastutuse maksimumsumma 90 000 eurot on kostja II kui tarbija suhtes ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus VÕS § 42 lg 3 p 22 tähenduses. Samuti leiab kostja II apellatsioonkaebuses seda, et käendusleping on heade kommetega vastuolus, kuna vastutuse maksimumsumma 90 000 eurot on ebaproportsionaalne põhivõlgniku krediidipiiriga 3000 eurot, hageja ei teavitanud kostjat II maksimumsummast, kostja II ei saanud maksimumsummat hagejaga läbi rääkida ning hageja ei kontrollinud, kas käendusriski realiseerumisel suudab kostja II põhivõlgniku kohustust täita. Kolleegium märgib, et kuna kostja II on füüsiline isik, saab käenduslepingut pidada VÕS § 143 lg 1 järgi tarbijakäenduslepinguks. Sellise lepingu kehtivuse eelduseks on VÕS § 143 lg 2 järgi käendaja vastutuse rahalise maksimumsumma kokkulepe, s.o kokkulepe selle kohta, millises ulatuses saab võlausaldaja nõuda käendajalt põhivõlgniku kohustuste täitmist. Kokkuleppe eesmärgiks on piirata tarbijast käendaja vastutust, aga ka hoiatada käendajat selle eest, et tema vastutus võib põhivõlgniku algse võla suurust intresside, viiviste ja leppetrahvide tõttu mitmekordselt ületada. Praegusel juhul oli kostja I krediidipiir ostu-müügilepingu p 4.3.1 järgi algselt 3000 eurot ning müüja (hageja) võis lepingu p 4.3.2 järgi krediidipiiri suurendada, seejuures ei sõltunud ostja (kostja I) vastutus krediidipiiri suurusest. Lepingu lisaga 4 suurendasid hageja ja kostja I lepingu p-s 4.3.1 sätestatud krediidipiiri 10 000 euroni. Kostja II käenduse maksimumsumma oli käenduslepingu p 6.6 järgi 90 000 eurot. Käenduslepingu p-s 1.5 kinnitas kostja II, et ta mõistab täielikult käenduslepinguga võetava kohustuse olemust, st ta on teadlik, et käendab nii olemasolevaid kui ka tulevikus tekkivaid põhivõlgniku kohustusi võlausaldaja ees, ning pooled leppisid kokku, et käendaja vastutus ei ole piiratud müügilepingus kokkulepitud ostja krediidipiiriga ja käendaja vastutab ka ostja krediidipiiri ületavate
2-20-1550 kohustuste eest. Juhul, kui ostja ja müüja sõlmivad müügilepingu tingimuste osas muudatusi, mis puudutavad krediidipiiri või maksetähtaegasid, siis laieneb käendusleping ka neile muudatustele. Pooled lugesid, et müügilepingu krediidipiiri või maksetähtaegade tingimuste võimalik muutmine tulevikus on käendajale lepingu sõlmimisel piisavalt määratletud ja võimalik vastutuse maht arusaadav. Käenduslepingu p-s 1.6 kinnitas käendaja, et tal on täielik ülevaade käendatavatest kohustustest ja sellest tulenevalt on talle käendatava kohustuse suurus mõistetav ja selge. Seega ei olnud kostja I (ostja) ega kostja II (käendaja) vastutus seotud krediidipiiriga, mistõttu ei saa ka krediidipiiri mitmekordselt ületavat käendaja maksimumsummat pidada praegusel juhul tingimata ebamõistlikult suureks. Ka juhul, kui pidada käenduse maksimumsummat ebamõistlikult suureks, ei annaks see alust pidada maksimumsummat sätestavat käenduslepingu punkti või kogu käenduslepingut TsÜS § 86 lg 2 p 1 alusel tühiseks, sest viidatud sätte rakendamiseks ei piisa ainuüksi ebamõistlikult suurest maksimumsummast. Selleks, et maksimumsumma kokkulepe oleks tühine, peavad täidetud olema ka muud TsÜS § 86 lg-s 1 sätestatud eeldused, st tehingu teinud pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Selliseid asjaolusid ei ole aga kostja II esile toonud ega kohtumenetluses tõendanud, nagu leidis õigesti ka maakohus. Kostja II väited selle kohta, et hageja ei teavitanud kostjat II maksimumsummast ega rääkinud maksimumsumma suurust kostjaga II eelnevalt läbi ning jättis kostja II maksevõime kontrollimata, ei ole samuti tõendatud ega anna alust järeldada, et käendusleping on heade kommetega vastuolu tõttu tühine. Asjaolu, et hageja ei rääkinud kostjaga II eelnevalt käenduse maksimumsummat läbi, võib viidata sellele, et tegemist oli tüüptingimusega. Tüüptingimuseks loetakse VÕS § 35 lg 1 järgi lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Riigikohus on leidnud, et menetlusosaline, kes tugineb tüüptingimuse tühisusele, peab esile tooma ja tõendama asjaolud, mille alusel on lepingutingimus kvalifitseeritav tüüptingimusena (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-13477, p 13 ja 30. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-06, p 17). Seega ei ole õige kostja II käsitus tõendamiskoormuse jaotumisest. Kuna praegusel juhul ei ole kostja II toonud esile ega tõendanud asjaolusid, mille alusel kohus saaks järeldada, et 90 000 euro suurune maksimumsumma oli hageja kasutatav tüüptingimus, mida pooled ei rääkinud eelnevalt läbi, ei olnud maakohtul alust pidada seda tüüptingimuseks ning selline kokkulepe ei saa olla VÕS § 42 alusel tühine. Kuna kostja II ei ole tõendanud, et tegemist oli tüüptingimusega, ei ole kostja ülejäänud tüüptingimuste käsitusele tuginevatel väidetel asja lahendamisel tähtsust.
9.3.Viimaks heidab kostja II maakohtule apellatsioonkaebuses ette seda, et maakohus jättis tuvastamata hageja nõude põhivõlgniku vastu ning leidis vääralt, et hageja nõue kostja II kui käendaja vastu on tõendatud 7. oktoobril 2019 allkirjastatud deklaratiivse võlatunnistusega. Kostja II hinnangul pöörab deklaratiivne võlatunnistus ümber küll kostja I kui põhivõlgniku vastu esitatud nõude tõendamiskoormuse, kuid mitte kostja II kui käendaja vastu esitatud nõude tõendamiskoormuse. Kolleegium möönab, et iseenesest ei too põhivõlgniku deklaratiivne võlatunnistus endaga tingimata kaasa käendaja vastu esitatud nõude puhul tõendamiskoormuse pöördumist. Nagu ülal märgitud, saab kostja II kui käendaja esitada võlausaldaja nõudele VÕS § 149 lg 1 järgi kõiki neid vastuväiteid, mida saaks hageja nõudele esitada põhivõlgnikuna kostja I, sh
2-20-1550 käendatava kohustuse osalise puudumise vastuväite, sõltumata sellest, kas kostja I on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Seejuures on käendaja põhivõlgniku kohustuse puudumise vastuväidet esitades tõendamise aspektist samas seisundis, kui oleks põhivõlgnik ise, st tõendamiskoormus jaguneb käendaja ja võlausaldaja vahel samamoodi, nagu see jaguneks hageja ja põhivõlgniku vahel. Õiguskirjanduses on leitud, et põhivõlgniku antud võlatunnistus ei kehti käendaja suhtes, sest tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast käenduslepingu sõlmimist, ei laienda VÕS § 145 lg 4 järgi käendaja kohustust (vt Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, lk 776, p 3.2 ja lk 767–768, p 3.3). Ka Riigikohus on selgitanud, et viidatud sätte kohaldamisalasse kuuluvad eelkõige olukorrad, mil põhivõlgniku rahalisi kohustusi võlausaldaja vastu suurendatakse või muudetakse laenu tagasimaksetingimusi võlgniku jaoks ebasoodsamaks (vt Riigikohtu 22. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-16, p 19). Eelnevat arvestades peab võlausaldaja üldjuhul käendaja vastu nõuet esitades tõendama ka nõude aluseks olevad asjaolud ja käendajal on õigus esitada nõude suuruse kohta vastuväiteid. Praegusel juhul on aga tegemist olukorraga, kus kostja II allkirjastas maksegraafiku, millega kinnitas, et kostja I võlg on 13 842 eurot 78 senti. Pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses selle üle, et maksegraafikut saab pidada deklaratiivseks võlatunnistuseks, millega kostja I loobus nõude suuruse kohta vastuväidete esitamisest ning sellest tulenevalt pöördus nõude suurust puudutavalt tõendamise koormus kostjale I. Pooled on aga eri meelt selles, kas maksegraafikuga tunnistas kostja II ka enda kui käendaja nimel põhivõla suurust ja loobus sellele vastuväidete esitamise õigusest ning ka tema suhtes on tõendamiskoormus sellest tulenevalt pöördunud. Kolleegiumi hinnangul saab käendaja ja põhivõlgniku seadusliku esindaja isiku kokkulangemise tõttu järeldada, et maksegraafikut allkirjastades on kostja II tunnistanud põhivõlgniku 13 842 euro 78 sendi suurust võlga nii põhivõlgniku kui ka käendaja nimel. Seega pöördus tõendamiskoormus ka kostja II suhtes ning hageja ei pidanud tõendama nõude aluseks olevaid asjaolusid. Samas on hageja esitanud kohtumenetluses ka oma nõude aluseks olevad asjaolud ning neid kinnitavad tõendid, nagu leidis õigesti ka maakohus, ning kostja II vastuväited nõude suurusele ei ole põhjendatud. Kuigi kostja II väitel ei ole osadel arvetel märgitud kaupa kostja I nimel tema ega tema määratud esindaja vastu võtnud, asus maakohus põhjendatult seisukohale, et kostja I nimel on kostja II kiitnud kauba muule isikule väljastamise heaks sellega, et tunnistas maksegraafikut allkirjastades ka nendel arvetel märgitud võlga VÕS § 79 lg 1 tähenduses.
10.Eelnevat arvestades ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsust tühistada ning see tuleb jätta muutmata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
11.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
12.Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja esitatud menetluskulude nimekirjade järgi on tema apellatsioonimenetlusega seotud menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 1223 eurot 75 senti (käibemaksuta). Nimekirjade kohaselt kulus hageja lepingulisel esindajal apellatsioonkaebusele vastuse koostamiseks 7 tundi 25 minutit. Arvestades maakohtu otsuse, apellatsioonkaebuse ja vastuse sisu ja mahtu, on kolleegiumi hinnangul esindaja tehtud toimingud ja toimingutele kulunud aeg olnud
2-20-1550 põhjendatud ja vajalik. Menetluskulude nimekirja järgi on hageja esindaja tunnitasu 165 eurot (käibemaksuta), mis ei ületa vandeadvokaadi keskmist tasumäära. Seega on hageja apellatsiooniastme vajalikud ja põhjendatud kulud esindajale kokku 1223 eurot 75 senti (7,41667 tundi × 165 eurot/tund = 1223,75 eurot), mis tuleb kostjalt II hageja kasuks välja mõista. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal II TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.
13.Tallinna Ringkonnakohus vabastas kostja II 29. märtsi 2021. a määrusega apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 700 euro tasumisest. Ringkonnakohus mõistab selle kostjalt II TsMS § 190 lg 2 ja lg 5 I lause alusel riigituludesse välja. Riigi kasuks väljamõistetud menetluskulu tuleb tasuda TsMS §-s 179 sätestatud tingimustel.