Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

tuvastatud, et kostja nimel soovib laenu saada kolmas isik, mitte kostja ise ning laenuandja ei oleks lepingut sõlminud. Eluliselt ei ole usutav, et kostja ei olnud laenulepingutest teadlik. Hageja selgitas veel, et laenusummad kantakse laenuvõtja kontole, mitte kolmanda isiku kontole. Laenuraha on saanud kontoomanik, s.o kostja. Hageja ei välistanud olukorda, kus kostja on teadlik laenulepingu sõlmimisest, kuid teadlikult andnud raha kolmanda isiku kasutusse. Isegi kui kriminaalmenetluses tuvastatakse, et kolmas isik on kostja teadmata kostja nimel laenu võtnud, tekib kostjal tagasinõudeõigus kolmanda isiku vastu. Uurimisasutus ei ole tuvastanud, et kolmas isik on kostja nimel lepinguid sõlminud ja laenu saanud ning kolmandat isikut ei ole süüdi tunnistatud. 19.10.2021 toimunud kohtuistungil ei soovinud hageja täiendavalt mingeid tõendeid esitada. 08.11.2021 vastuses selgitas hageja, et leping on sõlmitud sidevahendi abil ja laenutaotlus on esitatud elektrooniliselt laenuandja kodulehe vahendusel. Laenuandja on 23.12.2019 enne lepingu sõlmimist saatnud süsteemi kaudu e-kirjaga Euroopa Tarbijakrediidi infolehe, lepingu personaalsed tingimused ja üldtingimused. Laenulepingu sõlmimiseks tuli kostjal lisaks isiku tuvastamisele end registreerida laenuandja kodulehel ning laenutaotluse esitamisel pidi kostja eelnevalt täitma ankeedi enda andmetega, tutvuma laenulepingu tingimustega, neid kinnitama, peale mida tekkis võimalus laenuandjale laenutaotlus esitada. Laenuandja koduleheküljel on esitatud detailselt ja põhjalikult kogu oluline teave laenulepingu tingimuste ja selle sõlmimisega seonduva kohta. Lepingu sõlmimiseni ei ole võimalik jõuda ilma nimetatud teabega tutvumata ja tingimusi aktsepteerimata. Kostja tutvus tingimustega ja aktsepteeris neid. Kostja poolt hagi vastuses toodud väited, et teine isik sõlmis tema nimel tehinguid on paljasõnalised ja tõendamata, enda väidete tõendamiseks pole kostja esitanud ühtki tõendit, mis kinnitaks, et Rainer Look sõlmis kostja nimel laenulepingu. Laenuandja hindas kostja poolt antud teavet ning nende andmete põhjal oli kostjale võimalik laenu andja. Kostja on saanud laenuks raha, mille ta pidi tagastama. Laenult tuleb maksta intressi. Hageja leidis, et tema nõuded on põhjendatud. Hageja ei esitanud lõppseisukohti. Kostja vastuväited 06.01.2021 esitas kostja hagivastuse, milles palus jätta hagi rahuldamata, sest kostja ei ole isiklikult hagis märgitud laenulepingut sõlminud. Tema isikut tõendavat dokumenti on ära kasutanud teine isik (Rxxxxx Lxxx). 17.02.2021 selgitas kostja, et tema nimele tulid 2020.a oktoobris tähitud kirjad Pärnu Maakohtu poolt, mis sisaldasid võlanõudeid, millest kostja polnud teadlik. Kostja sõnul sai kõik alguse sellest, et tal puudus pikemat aega isikut tõendav dokument. Hea tuttav Rxxxxx Lxxx käis kostjale peale, et millal me dokumendi ära teeme. Rxxxxx Lxxx oli nõus aitama ja kinni maksma, mida ta ka tegi (Tartus). Samuti lubas ta kostjale töökohta Soomes kuhugi hooldekodusse. Kostja jäi uskuma, sest teadis seda peret (Rxxxxx Lxxx elas emaga). 30.12.2019 tulid Txxxxxja Rxxxxx kostja poole ja nad käisid kaardil järel. Kuna aastavahetus lähenes tahtsid nad, et kostja jääks sinna (Tartus Annelinnas). Aastavahetusel nad napsutasid ja järgmisel päeval oli kostjal väga paha olla ja tahtis kiiresti koju. Rxxxxx tõi kostja koju. Txxxx andis kostjale veel oma käekoti ja uue rahakoti. Järgmine päev (uuel aastal) avastas kostja, et kaarti polnud. Ta helistas ja nad lubasid ära tuua koos pangakaardiga. Kostjal ei ole pangakaarti ega mingit kontot kunagi olnud. Txxxxxja Rxxxxx tõid toidukraami ja kaardi ära ning pangakaart jäigi tookord aktiveerimata. 03.01.2020 viis Rxxxxx kostja Exxxxxx kusagile postkontorisse, et kostja täidaks mõne paberi. Kostja ei ole kunagi kusagil mujal elanud, nagu on laenulepingutel kirjas mingid võõrad Tartu aadressid. Tagaselja kirjutati kostja sisse

kuhugi xxxxxxxxxxxxxx1 tallu, tehti e-posti aadressid ja kontod. Nüüd on kostja võtnud ennast töötuna arvele ja vallalt on saanud ühekordset toetust. Asjad on uurija käes. 29.04.2021 esitas kostja täiendava seisukoha. Kostja leiab, et leping on tühine. Kolmas isik kasutas ära kostjale kuuluvad ID-kaarti ja paroole (mille oli pettusega jätnud enda kätte eesmärgiga sõlmida kostja nimel lepingud), sõlmis tehingu kostja nimel omamata selleks esindusõigust. Kostja ei ole tehingut ka hiljem heaks kiitnud. Kostjal ei ole hageja ees kohustusi, eelkõige puudub kostjal kohustus tasuda intressi ja viivist. Hageja ei ole kostjale tühise lepingu alusel midagi üle andnud, mistõttu ei ole kostjal võimalik hagejale ka midagi tagastada. Kostjale jäi arusaamatuks, kuidas hageja annab laenu ilma, et ta tuvastaks laenuvõtja isikusamasuse. Hagejal lasub kohustus veenduda, et laenulepingu allkirjastab sama isik, kes laenu võtab. Seda ei ole hageja teinud. 24.05.2021 selgitas kostja, et Rxxxxx xxxxxveenis kostjat tegema ID-kaardi ja abistas teda selles. Kui kostja oli kaardi endale saanud, siis kutsus Rxxxxx Lxxx teda enda juurde aastavahetuseks ja pakkus talle hulgaliselt alkoholi, misjärel jäi kostja purju. Järgmisel päeval viis Rxxxxx Lxxxxkostja koju ja andis talle käekoti, kuid ID-kaardi koos PIN-koodidega jättis omale. Dokumendid sai kostja kätte alles mitu nädalat hiljem. Rxxxxx Lxxxxselgitas kostjale, et vajab ID-kaarti selleks, et kostjat Soome Vabariiki tööle registreerida. Jaanuari lõpus sai kostja kätte oma ID-kaardi ja paroolid. Koos ID-kaardiga avastas kostja, et tema nimele on tehtud ka pangakaart, mida tal kunagi pole olnud ning mis naabri sõnul on tänaseni aktiveerimata. Rxxxxx Lxxx tegutses eesmärgipäraselt sooviga kasutada ära kostja teadmatust ja usaldust. Kostja pidas vajalikuks selgitada, et kasutab talumaja, kus puudub elekter. Kostja viimane isikut tõendav dokument pärineb nõukogude liidu ajast ning vahepeal kostja endale dokumenti pole taotlenud. Kostja poleks ka ID-kaarti taotlenud, kui seda polnuks vaja Soome tööle registreerimiseks. Kostjal puudub pangakonto ning käib sotsiaaltoetusel jala järel. Kostja ei oska kasutada arvutit ega nutitelefoni. Tal pole olnud võimalust sõlmida lepingut. Kostja tegi avalduse politseisse, kuid uurimine alles käib. 19.10.2021 toimunud kohtuistungil selgitas kostja esindaja, et pidu, millest kostja räägib, ei toimunud aastavahetusel vaid aastavahetuse paiku. Esindaja ei osanud öelda täpset kuupäeva ja seda ei osanud talle öelda ka kostja. Esindaja ei osanud öelda, kuidas oli kostjal kokkulepe kolmanda isikuga, kes tegi tema eest ID-kaardi ja tasus riigilõivud ja viis kostjat ID-kaarti tegema. Esindaja ei välistanud, et kolmandal isikul ongi õigus mingile summale. Esindaja sai kostja jutust aru nii, et kolmanda isiku huvi oli, et kostja teeb ID-kaardi ja kolmas isik saab selle kohe enda kätte. Kolmas isik planeeris seda pikalt ette ning on kostjale tekitanud kahju umbes 20 000 eurot. Kui lähtuda kostja selgitustest, et tema käes ID-kaarti ei olnud, siis ei ole isik ju tuvastatud. Suvaline isik on täitnud ankeedi ja esitanud taotluse. Kostja oli selgitanud, et kui ta ID-kaardi kätte sai, siis oli seal juures Swedbank pangakaart, mida ei jõutud aktiveerida. Kostja ei tea LHV pangakontost midagi. Kostja jah kusagil Elva postkontoris käis ja midagi allkirjastas, aga ta ei tea ega mäleta seda. Kostja ei esitanud enda lõppseisukohti. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

Käesolevalt ei ole vaidlust selle üle, et 23.12.2019 on sõlmitud laenuleping nr 920199906, milles on poolteks märgitud BB Finance OÜ ja Txxxx Oxxxx(dtl 25. 28-39). Laenuleping on sõlmitud sidevahendi abil laenuandja veebilehe kaudu www.avanss.ee. Kostja esitatud vastuväidetest lähtuvalt on ta seisukohal, et leping on tühine, sest tema teadmata ja nõusolekuta on kasutatud tema ID-kaarti ja paroole lepingu sõlmimiseks ning ta ei ole seda tehingut hiljem heaks kiitnud. Seega vaidlevad pooled lepingu kehtivuse üle. Selleks, et lahendada hageja rahalist nõuet kostja vastu, peab kohus esmalt tuvastama, kas hageja ja kostja vahel sõlmitud leping on kehtiv või mitte. Kostja väitis, et tema identiteeti kasutati lepingu sõlmimiseks. Hageja leidis, et kostja jutt ei ole eluliselt usutav ning asjas pole leidnud tõendamist, et kostja poleks ise lepingut sõlminud. Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-16-124450 16.12.2019.a otsuse p-s 22 ja 23 märkinud, et kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, siis tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele ID-kaart ja koodid on väljastatud. Kostjal on võimalik tõendada, et dokumendid läksid tema valdusest välja tahtevastaselt. Riigikohtu hinnangul on oluline tuvastada, kas isikut tõendav dokument ja selle koodid läksid isiku valdusest välja tahte vastaselt isiku süüta või andis ta need vabatahtlikult kolmanda isiku valdusesse. Samuti märkis Riigikohus, et on ka varasemas praktikas asunud seisukohale, et esindusõiguseta esinduse sätteid saab kohaldada analoogia alusel ka juhul, kui isik teeb tehingu teise isiku nimel mitte esindajana, vaid teise isikuna esinedes ja tema identiteeti kasutades (RK 21.12.2016.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-16, p 16). Olukorras, kus isik annab vabatahtlikult kõik allkirjastamise vahendid kolmanda isiku valdusesse, ei ole välistatud analoogia korras ka üldvolituse andmise regulatsiooni kohaldamine. Kui analoogia korras ei ole esinduse sätted kohaldatavad, peab kohus hindama, kas lepingu sõlmimist on võimalik tuvastada muude kohtu ette toodud asjaolude alusel. Kohus on kostjale eelnimetatut selgitanud kahel korral (26.01.2021, 06.05.2021 kohtukirjad). Kohtu hinnangul ei ole käesolevas tsiviilasjas tõendamist leidnud asjaolu, et Rxxxxx Lxxx või keegi kolmas isik kasutas kostja identiteeti 23.12.2019 laenulepingu sõlmimiseks- tegemist on kostja väitega. Kostja on selgitanud, et andis ise Rxxxxr Lxxxxxx oma ID-kaardi ja ilmselt sai ühise ajaveetmise ajal enda valdusse ka PIN koodid. ID-kaardi tagastamise osas on kostja andnud erinevaid selgitusi. Kostja andi vastuolulisi selgitusi ka selles, millal ta Rxxxxx Lxxxxxx oma ID kaardi andis. Tõendiga- koopiaga ID-kaardist on tõendatud, et kaart on väljastatud 20.11.2019. Samuti on tõendatud, et laenuleping on sõlmitud 23.12.2019 ning selleks vajalik isikuandmete ankeet on allkirjastatud 27.12.2019. Kostja selgitustest nähtuvalt on kostja võimaldanud enda ID-kaardi ja paroolide tema valdusest väljamineku, kuid antud juhul pole tõendatud, kas paroolid väljusid tema valdusest tahtevastaselt või mitte. Kohus märgib, et joobes olek ei vabasta isikut vastutusest. ID-kaardi omanik peab kindlustama, et ID-kaardi paroolid on turvalises kohas ja nendele pole kolmandatel isikutel võimalik ligi pääseda ning soovituste kohaselt ei tohi paroole kindlasti hoida koos ID-kaardiga. ID-kaarti ja selle paroole omaval isikul on kõrgendatud hoolsuskohustus, mida kostja on rikkunud. IDkaardi on kostja andnud kolemandel isikule üle vabatahtlikult. Kostja pole tõendanud, kas paroolide tema valdusest väljaminek toimus tema tahtevastaselt. PPA 14.05.2021.a kirjast nähtuvalt ei ole kriminaalmenetluses esitatud kellelegi kahtlustust (kedagi pole kahtlustatavana üle kuulatud) ega kedagi süüdi mõistetud. Seega pole kriminaalmenetluses tuvastatud üldse fakti, et kostja identiteeti on kellegi teise poolt kasutatud laenulepingu sõlmimiseks. Kostja on hagejale ette heitnud, et ta pole laenulepingut sõlmides tuvastanud isikusamasust. Kuna kostja ei suutnud tõendada asjaolu, et tema nimel on laenulepingu sõlminud kolmas isik, siis tuleb lähtuda eeldusest, et tahteavalduse on andnud isik, kellele ID-kaart ja koodid on

väljastatud. Digitaalne allkiri on võrdsustatav omakäelise allkirjaga. ID-kaardi ja koodide omaniku antud tahteavaldusi eeldatakse seetõttu, et digitaalset allkirja andnud isiku isikusamasust pole üldjuhul võimalik kontrollida (vaid siis kui seista isiku kõrval kui ta oma paroole sisestab). Seega polnud hagejal alust kahelda, et kostja polnud isikuks, kes allkirjastas isikuankeedi ja saatis ID-kaardi koopiad. Kohtu hinnangul pole tõendatud kostja väited selles osas, et keegi teine kasutas tema identiteeti lepingute sõlmimiseks. Seega tuleb lähtuda eeldusest, et kostja kasutas enda IDkaarti ja paroole laenulepingu sõlmimiseks ise. Vastupidist pole kostja suutnud tõendada. Eeltoodust tulenevalt saab asuda seisukohale, et hageja ja kostja vahel sõlmitud laenuleping on kehtiv ning täidetav. Asjaoludest ja tõenditest nähtuvalt ei esine ka muid seadusest tulenevaid aluseid, mille tõttu laenuleping võiks olla kehtetu. Hageja nõuab kostjalt põhivõlgnevust 100 eurot. Nimetatud summa on kostja pangakontole üle kantud (dtl 26). VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja nõuab ka lepingu sõlmimise tasu 7 eurot. Laenulepingu üldtingimuste p 11.2 kohaselt maksab laenusaaja laenuandja poolt lepingut pakutavate täiendavate tasuliste lisateenuste kasutamise eest laenuandjale tasu vastavalt sellise lisateenuse kasutamise hetkel kehtinud hinnakirjale ja kooskõlas vastava lisateenuse tingimustega. Kui tingimustes ei ole teisiti sätestatud, maksab laenusaaja tasu laenuandjale hiljemalt maksegraafiku järgse järgmise osamaksega. Vastavalt laenuandja hinnakirjale (dtl 40) on kiirmakse teenustasu 7 eurot, tegemist on lepingu sõlmimise tasuga. Hageja nõuab intressi 3,36 eurot. VÕS § 397 lg 1 lause 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Laenulepingu personaalsete tingimuste kohaselt on intressimääraks 44,63% aastas. Kostja võttis laenu tähtajaga 28 päeva. Hageja arvestas intressi seega 3,36 eurot. Pooltel puudub vaidlus nõuete suuruste osas. Kostja ei ole nõuete suurustele esitanud sisulisi vastuväiteid. Kostja vastuväited piirdusid vaid lepingu kehtivuse küsimusega. Kuna leping on kehtiv ja täidetav, vastutab kostja laenulepingust tulenevate täitmata jäänud kohustuste eest, s.o põhivõlgnevuse, intressi ja lepingu sõlmimise tasu eest. Nimetatud nõuded on põhjendatud ja tõendatud. Kohus leiab, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus summas 100 eurot, intress 3,36 eurot ja lepingu sõlmimise tasu 7 eurot. Lisaks põhivõlale nõuab hageja kostjalt viivist. Kuivõrd hageja põhinõue kostja vastu on põhjendatud ning kohus on selle kostjalt välja mõistnud, on hagejal õigus nõuda ka viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Laenulepingu üldtingimuste p 12.2.1 kohaselt arvestatakse viivist 0,12% päevas iga viivitatud päeva eest. Seega on lepingus kokku lepitud kõrgem viivise määr kui on seadusjärgne viivise määr. Kohus peab omal algatusel kontrollima viivisearvestust, sh viivisemäära, sest tegemist on õiguse kohaldamise küsimusega (vt Riigikohtu 06.02.2013 otsus tsiviilasjas 3-2-1-184-12 p 31). Riigikohus on 3-2-1-25-16 lahendi p-s 13 leidnud, et viivise mõistlik määr tuleb sisustada

iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt, siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Kohus märgib, et iseenesest on lubatud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgema määra kokkuleppimine, kuid ka sel juhul ei tohiks kokkulepitud määr tarbijast laenuvõtja puhul ületada kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Lepingu sõlmimise ajal oli seadusjärgne viivise päevamäär 8% aastas ehk 0,022% päevas ning sama määr kehtib ka täna. Kolmekordne viivisemäär oleks seega 0,066%. Seega on lepingus kokkulepitud viivisemäär 0,12% päevas tühine, sest ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Käesolevalt tuleb kohaldada seadusjärgset viivisemäära. Viivis põhinõudelt 100 eurot perioodil 21.01.202026.11.2020 on 6,80 eurot ning see tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja nõuab lisaks viivisele ka nn jooksvat viivist, mis pole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, alates hagiavalduse esitamisele järgmisest päevast 27.11.2020 kuni põhinõude täitmiseni. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja nõuab täiendavat viivist seadusjärgses määras. Kohtu hinnangul on see võimalik ja selles osas tuleb nõue rahuldada Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka sissenõudmiskulud 30 eurot VÕS § 1132 lg 2 p 1 alusel. Hageja sõnul on tema ja laenuandja kohtuväliselt kostjale edastanud korduvalt meeldetuletuskirju. Kohus märgib, et hagejal on iseenesest õigus nõuda sissenõudmiskulusid, kuid mitte VÕS § 1132 lg 2 p 1 alusel, sest nimetatud säte näeb ette sissenõudmiskulude hüvitist pärast lepingu lõppemist. Asja materjalidest ei nähtu, et leping oleks lõppenud. See, et lepingus on kokkulepe, et laen tasutakse hiljemalt 20.01.2020, ei tähenda, et leping oleks lõppenud. VÕS § 186 näeb ette lepingu lõppemise alused ning käesolevalt ei kohaldu neist ükski. Seega tuleb asuda seisukohale, et leping on kehtiv ning hageja saab sissenõudmiskulusid nõuda VÕS § 1132 lg 1 alusel. VÕS § 1132 lg 1 sätestab, et lepingu kehtivusajal võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises lauses nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro võrra. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Võlateatisest ja kostjale saadetud SMS-de nimekirjast (dtl 195) nähtub, et hageja on edastanud korduvalt meeldetuletuskirju. Võlateatisest nähtub, et hageja on saatnud meeldetuletuskirja kogu võlgnevuse kohta. Hüvitist on hagejal õigus nõuda ainult siis, kui ta on saatnud tarbijale vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Seega on esimene saadetud meeldetuletuskiri tasuta. Järgnevate meeldetuletuskirjade eest võib hageja nõuda hüvitist vaid 5 eurot ning seda ainult ühe kirja eest. Seega on hageja sissenõudmiskulude nõue põhjendatud osaliselt ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 5 eurot. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kokku 122,16 eurot, millest 100 eurot on põhivõlgnevus, 3,36 eurot intress, 6,80 eurot 26.11.2020 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis ja 7 eurot lepingutasu ning 5 eurot sissenõudmiskulude hüvitis. Lisaks viivis

VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras (EKP intress + 8% aastas) tagastamata põhisummalt 100 eurot alates 27.11.2020 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Lõike 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kanda, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Lähtudes TsMS § 163 lg-st 1 ja hagi rahuldamise ulatusest jätab kohus menetluskulud 32% ulatuses hageja kanda ja 68% ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 2 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hageja on hagiavaldusega koos esitanud menetluskulude nimekirja. Hageja ei ole täiendavat menetluskulude nimekirja esitanud. Hageja on palunud kostjalt välja mõista nõude esitamisel tasutud riigilõivu summas 75 eurot. Kohus tegi kindlaks, et hageja tasus nõude esitamisel riigilõivu 75 eurot. Kohus leiab, et riigilõivu on tasutud seaduses ettenähtud määras ja see on põhjendatud. Hageja taotles ka kostjalt välja mõista hageja poolt lepingulisele esindajale makstud tasu õigusabi eest summas 480 eurot. TsMS § 175 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja on esitanud kohtule tõendina lepingulise esindaja Julianus Inkasso OÜ arve õigusabi eest summas 480 eurot, millel teenuse nimetuseks on märgitud „Esindustasu võlglase Txxxx Oxxx kohtumenetluses (sh esindustasu maksekäsu kiirmenetluses)“. Kohus hindab, et arvestades hageja lepingulise esindaja eeldatavat töömahtu ja asja keerukust, on tasu õigusabi eest nõutud summas põhjendatud. Hageja põhjendatud menetluskulud on seega kokku 555 eurot, millest 75 eurot on riigilõiv ja 480 eurot lepingulise esindaja tasu (käibemaksuta). Kohus jättis menetluskulud 32% ulatuses hageja kanda ja 68% ulatuses kostja kanda. Hageja menetluskuludest jääb hageja kanda seega 177,60 eurot ja kostja kanda 377,40 eurot. Kostja menetluskulusid ei kandnud, mistõttu ei ole käesolevalt vajalik poolte menetluskulusid tasaarvestada. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 377,40 eurot. Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise väljamõistetud menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 ettenähtud määras (EKP intress + 8 % aastas). 08.03.2021.a määrusega rahuldas kohus kostja taotluse riigi õigusabi saamiseks ning andis kostjale riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud. Kohus leiab, et TsMS § 190 lg 7 alusel tuleks kostjale määratud esindaja tasu ja kulud jätta riigi kanda, arvestades kostja halba majanduslikku seisundit. Kostja esindaja ei esitanud tasutaotlust 30.11.2021.a

määruses sätestatud tähtaja jooksul. Kui esindaja soovib enda tasu ja kulude kindlaksmääramist, tuleb tal kohtule esitada vastav taotlus. /allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.