X (X) hagi Loo Properties OÜ vastu võla või alternatiivselt sissenõutavaks muutunud intressi nõudes
Tsiviilasja hind
241 445,58 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja X (isikukood xxxxxxxxxxx), hageja lepinguline esindaja advokaat Henrik Kirsimäe Kostja Loo Properties AS (registrikood 12194245), kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Raul Markus
Viimase kohtuistungi aeg
10.11.2021
RESOLUTSIOON
1.Võtta hageja X (X) alternatiivnõudest, mõista kostjalt Loo Properties AS-ilt hageja X (X) kasuks 02.02.2012 laenulepingu alusel intressi võlgnevuse summas 61 159,93 eurot, loobumine vastu.
2.Lõpetada tsiviilasja nr 2-17-6880 menetlus alternatiivnõude, mõista kostjalt Loo Properties AS-ilt hageja X (X) kasuks 02.02.2012 laenulepingu alusel intressi võlgnevuse summas 61 159,93 eurot, osas.
5.Mõista kostjalt Loo Properties AS hageja X (X) kasuks välja põhinõue summas 95 562,39 eurot, intress 50 268,44 eurot ja viivis 23 929,87 eurot.
6.Jätta hagi rahuldamata 71 684,88 euro ulatuses. Menetluskulude jaotus
7.Jätta menetluskulud 70,31 % ulatuses kostja Loo Properties AS kanda ja 29,69 % ulatuses hageja X kanda.
8.Määrata kindlaks hüvitavate menetluskulude rahaline suurus, tasaarvestada poolte menetluskulu nõuded ning mõista kostjalt Loo Properties AS hageja X (X) kasuks välja menetluskulud summas 3 776,37 eurot (sh käibemaks).
9.Kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb Loo Properties AS-il hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (3 776,37 eurot (sh käibemaks)) tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi asjaolud
1.15.06.2017 esitas hageja X Harju Maakohtule hagi kostjalt Loo Properties OÜ põhivõlgnevuse summas 95 562,39 eurot, intressi summas 50 320,80 eurot ja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise summas 95 562,39 eurot väljamõistmiseks. Alternatiivselt esitas hageja nõude mõista kostjalt välja intressivõlgnevus 61 159,93 eurot.
1.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Catmet OÜ laenuandjana ja kostja laenusaajana 02.02.2012 laenulepingu. Laenulepingu kohaselt sai kostja laenu summas 1 252 192 eurot tähtajaga kuni 02.02.2022 ja intressimääraga 16 % aastas. 15.05.2012 sõlmisid Catmet OÜ nõude loovutajana, kostja võlgnikuna ja hageja nõude omandajana nõude loovutamise lepingu. Nõude loovutamise lepingu alusel omandas hageja kostja vastu 02.02.2012 laenulepingust tuleneva nõude summas 95 562,39 eurot. 15.05.2012 sõlmisid hageja laenuandjana ja kostja laenusaajana laenulepingu hageja poolt omandatud nõude 95 562,39 euro osas. Hageja ja kostja leppisid kokku, et kostja tagastab hageja omandatud põhinõude summas 95 562,39 eurot 31.12.2014 ning intress on määraga 20% aastas. 22.03.2016 esitas hageja kotjale nõudekirja, nõudes kostjalt põhinõude, intressi ja sissenõutavaks muutunud viivise tasumist. Kostja ei ole käesoleva ajani oma rahalisi kohustusi hageja ees täitnud.
1.2.15.05.2012 laenulepingu punkti 2.2.2. kohaselt tuli kostjal laenusumma 95 562,39 eurot tasuda hagejale hiljemalt 31.12.2014. Hageja nõuab kostjalt põhivõla summas 95 562,39 eurot tasumist. 15.05.2012 laenulepingu punkti 2.3.1. kohaselt kohustus kostja tasuma põhinõudelt intressi 20 % aastas. Leping sõlmiti 15.05.2012 ja intress tuli tasuda samuti põhinõudega koos hiljemalt 31.12.2014. Seega pidi kostja tasuma intressi 961 päeva eest, mis teeb 50 320,80 eurot. 15.05.2012 laenulepingu punkti 2.4.1. kohaselt leppisid pooled kostjapoolse viivitamise korral kokku viivises määraga 0,25 % päevas. Hageja arvestab ja nõuab kostjalt viivist kuni 400 päeva eest, see on kuni 05.02.2016. Hageja vähendab viivisenõuet põhinõude ulatuseni ning nõuab viivist summas 95 562,39 eurot.
1.3.Olukorras, kus kostja peaks tuginema 15.05.2012 laenulepingu tühisusele või vaidlustama muul viisil selle kehtivuse ning kohus sellise asjaolu tuvastab, siis nõuab hageja alternatiivselt kostjalt 15.05.2012 nõude loovutamise lepingust tulenevalt 02.02.2012 laenulepingu täitmist – so sissenõutavaks muutnud intressi tasumist. Hageja omandas 15.05.2012 nõude loovutamise lepingu alusel kostja vastu 02.02.2012 laenulepingust tulenevad nõuded. Hagejal kui nõude omandajal on õigus nõuda omandatud põhinõudelt kokkulepitud intressi. 02.02.2012 laenulepingu punkti 2.1. kohaselt kohustus kostja laenusaajana tasuma põhinõudelt intressi määraga 16 % aastas. Lepingu p
2.2.kohustus kostja tasuma intressi üks kord aastas 1. veebruaril. Hageja omandatud põhinõue on summas 95 562,39 eurot, millelt moodustab intress 16 % aastas ühe aasta kohta 15 289,98 eurot. Kostja ei ole hagejale tasunud intressi 2012-2016 aastate eest, 5 aasta eest. Hageja esitab alternatiivse nõudena kostja vastu intressi nõude aastate 2013, 2014, 2015 ja 2016 eest, mis moodustab kokku 61 159,93 eurot.
2.04.09.2017 seisukohas leiab hageja, et kuivõrd Ringkonnakohus tuvastas tsiviilasjas nr 2-13-9733 kehtiva võlasuhte hageja ja kostja vahel, tuleb eeldada vähemalt hageja alternatiivse nõude aluseks olevate väidete õigsust. Tallinna Ringkonnakohtu 30.12.2015 kohtuotsusest tsiviilasjas nr 2-13-9733 nähtuvalt luges ringkonnakohus tõendatuks, et OÜ Catmet loovutas hagejale nõudeõiguse kostja vastu kehtiva 15.05.2012 nõude loovutamise lepingu alusel ja sellest tulenevalt järeldas, et hageja ja kostja vahel on võlasuhte olemasolu tõendatud. Seega vaieldi selles tsiviilasjas nõude loovutamise kehtivuse üle ja nõue kostja vastu läks hagejale üle.
2.1.Hageja leiab, et kostja seisukoht 15.05.2012 laenulepingu kehtivuse osas on vastuoluline – ühelt poolt leiab kostja, et antud tehing on tühine algusest peale, kuid teisalt väidab, et see on tühistatud tühistamise avalduse tegemisega hagejale. Kostja üritab antud vastuolu kõrvaldada väitega, et antud laenuleping on osadeks jagatav, mistõttu see on ühes osas vastuolus heade kommetega ja teiselt poolt kehtivalt tühistatud. Antud käsitlusega ei saa nõustuda, kuna tegemist on ühe terviku kompromisslepinguga. Tegemist on kahe erineva kehtivust määrava õigusliku alusega. Tehingupool ei saa üheaegselt tugineda mõlemale alusele – väita, et tehing on algusest peale tühine ja samaaegselt ka tühistatud (kehtetu tühistamise hetkest).
2.2.15.05.2012 laenulepingus sisalduv laenutagastamise tähtaja ja intressi muutmine ei ole heade kommetega vastuolus. Kostja väide, et esinevad TsÜS § 86 lg 2 järgi tühisuse tunnused, on meelevaldne ega ole õige – põhinõue jäi samaks, kuid esialgsete laenutingimuste muutmisega (laenutähtaja ja intressi muutmisega) vähenes kostja rahalise kohustuste maht hageja ees, kuna intressi summa, mis kostjal tuli tagasi maksta, on uuendatud kokkuleppe järgi väiksem kui varasema lepingu järgi. Sanktsioone lepingu rikkumise puhuks ei ole õige lepingutingimuste vastastikuse väärtuse tasakaalu võrdlusel arvesse võtta. Ennekõike seetõttu, et VÕS § 6 lg-st 1 ning § 76 lg-st 1 ja 3 tulenevalt eeldatakse võlakohustuse kohast täitmist ning kohustuste rikkumine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega ning ei ole kindla õigusliku tagajärjega kui kohustusi täidetakse kohaselt.
2.3.15.05.2012 hüpoteegi seadmise leping ei ole hagi aluseks olev asjaolu ega oma antud vaidlusega puutumust. Ka ei sisalda 15.05.2012 hüpoteegi seadmise lepingu 27.11.2012 tühistamisavaldus 15.05.2012 laenulepingu tühistamisavaldust. Kostja ei ole seega 15.05.2012 laenulepingut tähtaegselt TsÜS § 131 lg 3 II lause mõistes ja nõuetekohaselt TsÜS § 81 lg 1 I lause mõistes tühistanud. Kostja oli teadlik 15.05.2012 laenulepingu sõlmimisest alates selle sõlmimisest, kuna selle allkirjastas seaduslikust esindajast juhatuse liige, kelle teadmine omistatakse ka äriühingule. Lisaks ei nähtu tsiviilasja 2-13-9733 esitatud hagist 15.05.2012 laenulepingu tühistamist TsÜS § 131 lg 1 alusel – seal puudub mistahes viide kostjapoolsele tühistamise tahteavaldusele.
3.20.01.2021 täpsustab hageja viivise arvestust johtuvalt 30.06.2020 kohtuotsusest tsiviilasjas nr 216-7394. Tsiviilasja nr 2-16-7394 kohtuotsuse punkti 12. lõigus 2 on kohus sedastanud: Poolte vahel kokku lepitud intressimääraks on 20% aastas. VÕS § 113 lg 1 lause 3 järgi on laenulepingule kohalduv seadusest tulenev viivisemäär seega samuti 20% aastas. Sama punkti lõikes 4 on maakohus sedastanud: Hageja on täitmisavalduse kohaselt viivitanud 457 päeva laenu tagastamisega. Kohus on seisukohal, et seadusjärgset viivisemäära arvestades on kostja viivisenõude suuruseks 23 929,87 eurot (95 562,39*20%:365*457=23 929,87 eurot). Kohus on seisukohal, et kostja ei ole tõendanud kostjale kahju tekkimist, mistõttu vähendab kohus kostja sundtäitmisele esitatud viivisenõuet summa võrra, mis ületab kostja seadusjärgset viivisenõuet 23 929,87 eurot, s.o 85 250,13 euro võrra. Kostja viivisenõude suuruseks ajavahemiku 01.01.2015 kuni 01.04.2016 eest jääb 23 929,87 eurot. Seega on maakohus antud asjas võtnud seisukoha viivitamisest perioodi kohta viivise sissenõutavaks muutumisest kuni täitemenetluse alustamiseni (457 päeva). Hageja nõuab ja arvestab viivist VÕS § 113 lg 1 lause 3 alusel laenulepingu punktist 2.3.1. tulenevalt 20% aastas alates kuupäevast 01.01.2015 kuni 31.12.2019 (so 1826 päeva), millest tulenevalt on viivis perioodi lõpus 95 562,39 eurot.
4.Hageja leiab 22.06.2021 esitatud seisukohas, et viivisenõude perioodi muutmisega ta ei ole hagi alust muutnud, vaid on laiendanud kõrvalnõuet. Nõude suurendamine, ilma et hagi alust muudetakse, ei eelda teise poole nõusolekut. Hageja nõuab tsiviilasjas nr 2-16-7394 perioodi 01.01.2015 kuni 01.04.2016 eest väljamõistetud viivisele summas 23 929,87 eurot maakohtu poolt määratud viivise määra alusel veel lisaks viivist perioodi eest 02.04.2016 kuni 31.12.2019 summas 71 632,52 eurot.
Hageja ei ole esitanud antud asjas viivisenõuet põhinõudest suuremas summas. Hageja hinnangul ei ole põhjendatud perioodi eest 02.04.2016 kuni 31.12.2019 viivise summas 71 632,52 eurot vähendamine. Esiteks, kuna antud summa on arvestatud kohtu poolt lubatavaks tunnistatud viivisemäära alusel ning teiseks on viivitus ja asja venimine tingitud kostja poolt alustatud erinevatest kohtuvaidlustest, millega kostja on üritanud hoiduda oma kohustuste täitmisest – alates 2013. a tsiviilasi nr 2-13-9733 / RK 3-2-1-81-15/, seejärel alates 2016. a tsiviilasi 2-16-7394 ja äsja tsiviilasi nr 2-21-6486. Kostja on suutnud järjepideva hagemisega hoiduda läbi hagi tagamise meetmete 01.01.2015 sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmisest. Seega on kostja vastutav kogu selle aja vältel tema poolt alustatud ja tema kahjuks lahendatud kohtuvaidlustest tingitud ajalise viivituse eest. Seega puudub objektiivne põhjendus viivisnõude vähendamiseks, sh madalama viivisemääraga kui seda on maakohus juba varem lugenud lubatavaks. Mistahes viivise vähendamine oleks kostja pahatahtlikku käitumist silmas pidades hageja suhtes ebaõiglane ja ülekohtune, kuna hageja ees on kostja rahalised kohustused vähemalt äravaieldud ulatuses enam kui 6 aastat olnud täitmata.
4.1.Hageja on jätkuvalt seisukohal, et tsiviilajas nr 2-16-7394 on maakohus analüüsinud viivise arvestust ajavahemiku 01.01.2015 kuni 01.04.2016 kohta. Nimetatud täitemenetluses, ei ole kohus analüüsinud ega tuvastanud viivise nõuet hilisema perioodi eest. Maakohus oli seotud Loo Properties OÜ sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi aluseks olevate asjaoludega. Kuivõrd Loo Properties OÜ hagi puudutas vaid eelnimetatud perioodi, siis ei saa väita et sellest perioodist edasiulatuva aja eest intressi arvestus oleks lubamatu.
4.2.Asjaolu, et kostja on põhinõude 95 562,39 eurot, intressi 50 268,44 eurot ja viivise 23 929,87 eurot hoiustanud notari hoiukontole, ei oma hageja nõude rahuldamise seisukohast tähtsust. Ennekõike seetõttu, et hageja nõue on eelnimetatud summade ulatuses sisuliselt jätkuvalt täitmata hoiustamistingimuste tõttu. Antud juhul ei vasta 18.03.2021 hoiustamiskviitung nr 302 VÕS § 122 lg 1 mõistes hoiustamise õiguslikke tagajärgi toovale kviitungile. Kostja on sisuliselt jätnud endale hoiustatu tagasivõtmise õiguse, kuna hagejal ei ole võimalik hoiustatud summasid ilma lisatingimuste täitmiseta omandada. Kostja vastuväited
5.Kostja vaidleb oma 18.07.2021 vastuses hagile vastu. Hageja nõue tuleneb 15.05.2012 laenulepingust. Nimetatud lepingu tegelik sõlmimise aeg ja asjaolud ei ole kostjale teada. 15.05.2012 laenulepingu ja 15.11.2012 ühishüpoteegilepingu on kostja nimel sõlminud endine juhatuse liige Q, hageja lähikondne (kostjale teadaolevalt hageja elukaaslase poeg). Kostja leiab, et 15.05.2012 kuupäevaga leping, millal iganes see on tegelikult sõlmitud, on sõlmitud esindajakohustuste jämeda rikkumisega ja on heade kommete vastane.
5.1.Poolte vahel on sõlmitud 15.11.2012 notariaalne hüpoteegileping. 27. novembril 2012 tegi AS Loo Properties Xle avalduse, millega tühistas 15.11.2012 Loo Properties OÜ ja X vahel sõlmitud lepingu TsÜS § 131 lg 1 alusel. X on avalduse kätte saanud. Pooled vaidlesid tsiviilasjas 2-13-9733 selle üle, kas hageja on kohustatud andma nõusoleku eelnimetatud hüpoteegi kustutamiseks kuivõrd hagejal puudub nõude loovutuse tühisusest tulenevalt nõue kostja vastu. Kohus asus seisukohale, et nõude loovutus on kehtiv.
5.2.Kostja juhib lepingute sõlmimisega seoses tähelepanu järgmistele asjaoludele. 15.11.2012 hüpoteegilepingus sisalduvad tagatiskokkuleppes ei ole tagatavat nõuet määratletud, kuigi ausalt ja õiglaselt mõtleva isiku arusaama kohaselt pidanuks pooled 15.11.2012 lepingu sõlmimisel 15.05.2012 laenulepingust teadlikud olema ja seda ka hüpoteegilepingus sisalduvas tagatiskokkuleppes ära näitama. Kostja nimel tehingu teinud endine juhatuse liige Q lepingut kostja raamatupidamisse üle ei andnud ja 15.05.2012 laenulepingu originaal puudub kostjal senini. Kostja ei olnud 15.05.2012 laenulepingu olemasolus kuni 25.03.2013, kui hageja vastas hagile tsiviilasjas 2-13-9733 ja esitas vastuse lisana ka laenulepingu koopia, kindel ega teadnud selle tingimusi.
5.3.Nimetatud lepingust nähtuvalt on pooled võtnud lepingu sõlmisel aluseks selle, et 15.05.2012 omandas laenuandja X nõudeõiguse loovutamise lepinguga AS-ilt Catmet (loovutuse ajal OÜ Catmet) nõudeõiguse 95 562,39 eurot laenusaaja (kostja) vastu. Lisaks on laenulepingus pidanud pooled silmas, et sõlmivad nõude suhtes eraldi laenulepingu ja et selles lepivad kokku nõude moodustatava
summa tagasimaksmise tingimused ning korra. Lepingu ülejäänud artiklid kajatavad laenu, intresside, leppetrahvide ja muid tingimusi.
5.4.Seega tuleb 15.05.2012 laenulepingus eristada selle p. 2.1.1. ja 2.1.3. sisalduvat võlatunnistust ja ülejäänud lepingut, milles lepiti kokku laenu tagasimaksmise-, intressi- , leppetrahvi- ja muid tingimusi.
5.5.Kostja leiab, et 15.05.2012 leping on tühine, va selle p. 2.1.1. ja 2.1.3., mis sisaldavad võlatunnistust. On tuvastatud, et hageja omandas 15.05.2012 tema ja AS Catmet vahel sõlmitud nõude loovutamise lepinguga AS-ilt Catmet kostja vastu nõude summas 95 562,39 eurot. Nimetatud nõue tuleneb kostja ja AS Catmet vahel 02.02.2012 sõlmitud laenulepingust. Seega ei ole alust vaielda vastu võlatunnistusele.
5.6.Kostjale ei tulene 15.05.2012 lepingust selle tühisuse tõttu mistahes kohustusi. Kostja leiab, et 15.05.2012 lepingus sisalduv deklaratiivne võlatunnistus vaid kinnitab, et hagejal on kostja vastu nõue summas 95 562,39 eurot, mille omandas nõude loovutamise lepinguga AS-ilt Catmet. Deklaratiivne võlatunnistus ei loo uut iseseisvat kohustust.
5.7.Kostja leiab, et 15.05.2012 lepingus sisalduvad kokkulepped laenu tagasimaksmise tähtaja (31.12.2014), intressi (20% aastas), viivise, leppetrahvi jm tingimuste osas on tühised vastuolu tõttu heade kommetega TsÜS § 86 lg 2 järgi. Kostja tõi esile tema jaoks äärmiselt ebasoodsad ja tasakaalust väljas lepingutingimused. Algse lepinguga võrreldes kaheksa aastat varasema laenu tagasimaksmise tähtaja, 4 % kõrgema intressi ja 2,5 korda kõrgema viivisemäära. Samuti on ebamõistlik lepingu p. 2.2.2 kohane tingimus, et laenu ennetähtaegsel tagastamisel peab kostja (laenusaaja) maksma leppetrahvi kolmekordses intressimääras. Lepingu ART. 7 sätestatu loob kostjale kohustused koos leppetrahviga nende rikkumise korral, mis koormavad kostjat ebamõistlikult ja kitsendava oluliselt tema ettevõtlusvabadust.
5.8.Kostja selgitab veelkord, et nimetatud 15.05.2012 lepingu tingimusi tuleb hinnata ja võrrelda 02.02.2012 lepingu, millest tuleneva nõude hageja omandas, tingimustega. 15.05.2012 sõlmitud leping ei ole iseseisev kokkulepe vaid varasema kokkuleppe muutmine ja seda võlgniku jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ilma võlausaldaja poolse mistahes vastusoorituseta.
5.9.Kostja leiab, et hageja kohustus on sellises olukorras tõendada, et tehingud, so. 15.05.2012 laenuleping ja 15.11.2012 hüpoteegileping on kooskõlas heade kommetega, sõlmitud kostja huve arvestades ja käibes vajalikku hoolt järgides. Tühisusele tugineval lepingupoolel tuleb välja tuua erakorralisest vajadust, sõltuvussuhet, kogenematust või muud sellise asjaolu TsÜS § 86 lg 2 tähenduses, kinnitavad asjaolud. Kostja toob esile, et Riigikohtu praktika kohaselt tuleb lähtuda sellest, et mida rohkem on vastastikuste soorituste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas või mida ebasoodsamad on tehingu tingimused, seda vähem on alust arvata, et mõistlik isik oleks sundolukorrata sellise tehingu teinud. Kostja peab tõdema, et talle, nii nagu juba märgitud, ei ole 15.05.2012 lepingu sõlmimise aeg ja asjaolud teada. Seega ei saa ta ka selle sõlmimiseni viinud mõjutusi täpselt välja tuua. Samas, nii nagu juba esile toodud, on 15.05.32012 lepingu tingimused sellised, et mõistlik ja hoolas isik, äriühingu juhatuse liige, ei oleks sellist lepingut sundolukorrata sõlminud. Käesoleval juhul ei ole jutt vastastikuste soorituste väärtuste tasakaalu rikkumisest vaid sellest, et hageja ei teinud selle lepingu järgi üldse mingit sooritust. Hageja sai 15.05.2012 lepingu tulemusel nõuda omandatud nõudeõiguse täitmist kaheksa aastat varem, sellelt algsega võrreldes 4% kõrgemat intressi ja 2,5 korda kõrgemat viivist ja õiguse sekkuda leppetrahvi ähvardusel hageja majandustegevusse. Kostja ei saanud selle lepingu tulemusel midagi. Tal tekkis ainult kohustus laen kaheksa aastat varem tagastada ja sellelt 4% kõrgemat intressi maksta ja hoiduda käibes harilikest tehingutest – laenu võtmisest, ümberkujundamisest jne. Sellise käibes ebahariliku tehingu puhul tuleb kostja arvates eeldada, et kohustusi rikkunud juhatuse liige tegi tehingu ühingu nimel sellise mõju või asjaolu tulemusel, mis on aluseks TsÜS § 86 lg 2 kohaldamiseks.
5.10.Kostja toob esile asjaolu, et 15.11.2012 hüpoteegilepingu sõlmis endine juhatuse liige Q kostja nimel ajal, kui oli teadlik enamusosaniku ettepanekust teda juhatusest tagasi kutsuda. Samuti on 15.05.2012 leping sõlmitud samal päeval, 15.05.2012, kui hageja kutsuti tagasi AS Catmet juhatusest. Hinnates teadaolevaid tehingute tegemise asjaolusid, on eluliselt usutav, et hageja, saades teada oma lähikondse Qi kostja juhatusest tagasikutsumisest, mõjutas teda, kasutades ära lähikondsussuhet, vormistama tagantjärele kuupäevaga laenulepingu ja seadma kostja varale tema kasuks hüpoteegi.
Laenulepingu kuupäevaks valiti viimane päev, millal hagejal oli AS Catmet, mille esindajana loovutas iseendale nõude, esindusõigus, so 15.05.2012.
5.11.Kostja tühistas 15.05.2012 lepingu konkludentse, so. kaudse, tahteavaldusega, mis sisaldus hagiavalduses tsiviilasjas 2-13-9733. Hageja on selle kätte saanud ja sellele 25.03.2013 vastanud, so tühistamisavalduse kätte saanud. Nii nagu juba esile toodud, ei ole 15.11.2012 hüpoteegilepingus sisalduvad tagatiskokkuleppes tagatavat nõuet määratletud, kuigi ausalt ja õiglaselt mõtleva isiku arusaama kohaselt pidanuks pooled 15.11.2012 lepingu sõlmimisel 15.05.2012 laenulepingust teadlikud olema ja seda ka tagatava nõudena hüpoteegilepingus ära näitama. Kostja leiab, et eluliselt usutav on väide, et 15.11.2012 hüpoteegi seadmise ajal ei olnud 15.05.2012 laenulepingut veel olemas ja see vormistati hiljem. Kostja nimel tehingu teinud endine juhatuse liige Q lepingut kostja raamatupidamisse üle ei andnud ja 15.05.2012 laenulepingu originaal puudub kostjal senini. Kostja ei olnud 15.05.2012 laenulepingu olemasolust kuni 25.03.2013, kui hageja vastas hagile tsiviilasjas 213-9733 (Kostja hagi hageja vastu hüpoteegi kustutamiseks nõusoleku andmise kohustuse tuvastamiseks ja kohtulahendiga asendamiseks) ja esitas vastuse lisana ka laenulepingu koopia, kindel ega teadnud selle tingimusi. Vaidlus puudub, et kostja tühistas 27.11.2012 avaldusega 15.11.2015 lepingu. Riigikohtu praktika kohaselt on võimalik, et tehingu tühistamisega kaasneb ka sellega seotud tehingute tühistamine. Kostja leiabki, et 27.11.2012 tühistamisavaldus ja 28.02.2013 hagiavaldus nende koosmõjus sisaldavad kostja tahteavaldust ka 15.05.2012 lepingu tühistamiseks. Hageja pidi aru saama, et kostja tahe on tühistada kõik tema ja hageja vahel sõlmitud tehingud. Isegi kui lähtuda sellest, et kostjat tuleb lugeda 15.05.2012 lepingust teadlikuks alates 27.11.2012, on nimetatud tahteavaldused tehtud TsÜS § 131 lg 3 sätestatud 6 kuulise tähtaja jooksul. Kostja leiab, et on Q`i poolt esindajakohustuste rikkumise piisavalt tõendanud. Osanike nõusolekuta ja tahte vastaselt äriühingu vara koormamine, ebamõistlikult koormavatel tingimustel ning kaheldavatel asjaoludel lähikondsega ning viimase huvides lepingu sõlmimine ei ole kindlasti lojaalselt ja ühingu huve arvestavalt juhatuse liikmelt oodatav käitumine. Q on rikkunud esindajakohustusi.
5.12.Kokkuvõtvalt leiab kostja, et 15.05.2012 leping on tühine ja kostjale ei tulene sellest mistahes kohustusi.
6.22.06.2021 seisukohas märgib kostja hageja 20.01.2021 täpsustatud viivisenõude osas järgmist. Hageja nõuab 15.06.2017 hagiavalduses laenulepingust tulenevat põhivõlga, intressi ja viivist ajavahemikul 01.01.2015 kuni 05.02.2016. Edasiulatuva viivise väljamõistmise nõuet hagis esitatud ei ole. 20.01.2021 avalduses märgib hageja, et nõuab viivist ajavahemikul 01.01.2015 kuni 31.12.2019. Hageja on hagi aluseks olevaid asjaolusid, viivise perioodi, ja sellega ka hagi muutnud. Kostja ei anna hagi muutmiseks nõusolekut.
6.1.Tsiviilasjas nr 2-16-7394 vähendas maakohus hageja viivisenõuet ajavahemiku 01.01.2015 kuni 01.04.2016 eest 109 180,03 eurolt 23 929,87 eurole. Kostja on kohtuotsusega kindlaks määratud rahasumma hoiustanud Tallinna notar Gunnar Savisaar ametialasele hoiukontole. Notar on hoiustamise kohta väljastanud hoiustamiskviitungi. Seega on kostja rahuldanud hageja nõude põhivõla, intressi ja viivise osas, mida hageja nõudis algses hagis ajavahemiku 01.01.2015 kuni 05.02.2016 eest ja lisaks veel viivise, mis on arvestatud ajavahemikul 06.02.2016 kuni 01.04.2016.
6.2.Vaidlust ei ole selles, et kohus vähendas viivisenõuet, mis ületas põhivõlga ja oli arvestatud rohkem kui seadusjärgses ulatuses. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses, põhjendada võlausaldajal. Kostja leiab, et olukorras, kus kohus on eeltoodud asjaoludel viivisenõuet vähendanud, ei saa võlausaldaja hiljem täiendavalt nõuda põhivõla ulatuses seadusjärgses suuruses arvestatud viivist. Teisisõnu võlausaldajale ei loo viivise vähendamine võimalust esitada hilisema perioodi eest nõuet summas, mille võrra kohus viivist vähendas, seadusjärgses määras uut viivisenõuet erineva perioodi eest ilma, et tal tuleks selle esitamist põhjendada. Seda, kas viivisenõue ületab põhivõlga tuleb hinnata algsest, mitte kohtu poolt vähendatud viivisenõudest lähtudes.
6.3.Hagejal tuleb oma viivisenõuet, mis ületab põhivõlga põhjendada. Hageja ei ole seda teinud ja kostja palub sellest tulenevalt vähendada viivist ajavahemiku 01.01.2015 kuni 01.04.2016 eest VÕS § 113 lg 8 ja § 162 järgi 23 929,87 eurole (samas ulatuses mis kohus tsiviilasjas 2-16-7394 sama perioodi eest arvestatud viivise osas otsustas) ja ajavahemiku 02.04.2016 kuni 31.12.2019 eest 0 eurole.
6.4.Hageja nõuab jõustunud kohtuotsusega tuvastatud võlgnevusest suuremat summat. Kostja leiab, et see ei ole võimalik. Kohtu poolt tuvastatud sundtäidetav võlgnevus on lõplik (Riigikohtu 12. detsembri 2012. a otsuse nr 3-2-1-162-12 p. 19). Seega esineb alus hagi osaliselt läbi vaatamata jätmiseks. Kostja palub kohtul jätta hagi viivisenõudes, mis ületab varasema jõustunud kohtuotsusega kindlaks määratud viivist, läbi vaatamata. Käesoleval juhul on kohus samade poolte vahel toimunud vaidluses lahendanud vaidluse sama laenulepingu alusel ajavahemikul 01.01.2015 kuni 01.04.2016 arvestatud viivise osas. Menetlusõiguslikku tähendust ei ole sellel, et viivise arvestamise periood on teine, kui oli kohtuasjas, milles tehtud kohtuotsus on jõustunud. Hageja ei saa esitada pärast täitemenetluses toimunud vaidlust hagimenetluses uut nõuet erineva perioodi eest arvestatud viivise välja mõistmiseks. Hagejal tuli oma viivisenõue, sh edasiulatuv viivisenõue korraga esitada täitemenetluses ja sellega seotud kohtumenetluses, mitte eraldi hagis. Kohtuistung
7.10.11.2021 toimunud kohtuistungil loobub hageja hagiavalduses esitatud alternatiivsest nõudest. Kostja kinnitab, et tal ei ole midagi loobumise vastu. Hageja jääb hagi juurde ning märgib, et vaidlusmoment on täiendavad viivised, mis ei ole teises sundtäitmise lubamatuks tunnistamise menetluses kajastamist leidnud. Kostja kinnitab samuti, et põhivaidlus on viivises, sest jõustunud kohtulahendis toodud summade osas on nõue täietud, hoiustamisega. Ainuke vaidlus on täiendavad viivised. Kohtuotsuse põhjendused
8.Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 442 lg 5 sätestab muu hulgas, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte veel lahendamata taotlused. TsMS § 428 lg 1 p 3 kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui hageja on hagist loobunud. TsMS § 429 lg 1 kohaselt võtab kohus hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Hageja teatas 10.11.2021 toimunud kohtuistungil soovist loobuda alternatiivselt esitatud nõudest, mille kohaselt hageja taotleb juhul kui 15.05.2012 laenuleping ei ole kehtiv, mõista Loo Properties AS-ilt hageja kasuks 02.02.2012 laenulepingu alusel intressi võlgnevuse summas 61 159,93 eurot. Kostjal alternatiivnõudest loobumise osas vastuväiteid ei olnud. Kohus asub seisukohale, et hageja X (X) loobumine alternatiivnõudest tuleb vastu võtta ning selles osas menetlus tsiviilasjas nr 2-17-6880 lõpetada.
9.TsMS § 5 lg 1 ja lg 2 teise lause kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, ning pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Samas ei ole poolte valitud õiguslik kvalifikatsioon kohtule siduv (TsMS § 436 lg 7). Pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimine on TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 järgi kohtu ülesanne. Kohus ei ole asja lahendamisel seotud poolte esitatud õiguslike väidetega, vaid kohaldab seadust ise. Kvalifitseerimisel on kohus seotud nende faktiliste asjaoludega, millele pool on viidanud (RKTKo 3-2-1-62-08, p 11).
10.Hageja X taotleb hagiavalduses mõista kostjalt Loo Properties OÜ hageja kasuks välja põhivõlgnevus 95 562,39 eurot, intress 50 320,80 eurot ja hagi esitamise ajaks (s.o 02.05.2017) sissenõutavaks muutunud viivis 95 562,39 eurot. 20.01.2021 menetlusdokumendis on hageja oma viivisenõuet täpsustanud ning taotleb viivise väljamõistmist perioodi 01.01.2015 kuni 31.12.2019 eest (määraga 20% aastas) summas 95 562,39 eurot. Puudub vaidlus, et Harju Maakohtu 28. mai 2019 otsusega tsiviilasjas nr 2-16-7394, mis on käesolevaks hetkeks jõustunud, jäeti rahuldamata Loo Properties AS-i hagiavaldus X (X) vastu põhinõude summas 95 562,39 eurot, intressi summas 50 268,44 eurot ja viivise summas 23 929,87 eurot tasumise nõuete sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2016/1871. Pooled ei vaidle, et täiteasjas nr 022/2016/1871 on kohtutäitur Elin Vilippus alustanud hageja 01. aprilli
2016 täitmisavalduse alusel täitemenetluse kostja AS Loo Properties suhtes. Kohtule tõendina esitatud
01.aprilli 2016 täitmisavaldusest nähtuvalt on nõude aluseks sama 15.05.2012 laenuleping, mis on ka käesolevas vaidluses esitatud nõude aluseks. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise eeldusena on kohus tsiviilasjas nr 2-16-7394 kontrollinud muuhulgas ka seda, millises ulatuses nõue hagejal kostja vastu on. Kohus on 28. mai 2019 otsuses tsiviilasjas nr 2-16-7394 leidnud, et hageja 15.05.2012 laenulepingust tulenev nõue on põhjendatud põhinõude summas 95 562,39 euro ulatuses, intressi summas 50 268,44 euro ulatuses ja viivise perioodi 01.01.2015 kuni 01.04.2016 eest 23 929,87 euro ulatuses. TsMS § 457 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Selle sätte üks eesmärk on vältida samade poolte vahel sama menetluse eseme kohta korduva kohtuvaidluse tekkimist. Praegusel juhul on kostja hagile vastu vaieldes vähemalt osaliselt tuginenud samadele argumentidele, millele tuginedes üritas ta sundtäitmist lubamatuks tunnistada. Vaatamata sellele, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamine puudutas üksnes hageja hüpoteegist tulenevat asjaõiguslikku täitmisnõuet, laieneb sundtäitmise lubamatuks tunnistamise asjades tehtud otsuste õigusjõud ka materiaalõiguslikele vastuväidetele laenulepingust tulenevatele nõuetele, mis on käesoleva vaidluse esemeks. Vastupidine seisukoht oleks vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega ja õigusrahu vajadusega kord vaieldud küsimustes. Seega osas, milles kohus on juba pooltevahelises vaidluses otsusega hageja nõudeid tunnustanud, ei saa nende üle enam sisulist vaidlust avada ning sooritushagi kord juba tunnustatud nõuete sissenõudmiseks tuleb rahuldada (Riigikohtu 16. mai 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-11056, p 20). Lähtudes eeltoodust on kohus ka käesoleva asja lahendamisel seotud 15.05.2012 laenulepingust tulenevate ja tsiviilasjas nr 2-16-7394 juba tunnustatud nõuetega. Käesoleval juhul on tsiviilasjas nr 216-7394 tunnustatud hageja põhinõuet summas 95 562,39 eurot ja intressi summas 50 268,44 eurot (käesolevas asjas on hageja intressinõude esitanud summas 50 320,80 eurot), mistõttu asub kohus seisukohale, et ka käesolevas asjas kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele põhinõue summas 95 562,39 eurot ja intress summas 50 268,44 eurot.
11.Keskseks vaidlusküsimuseks praeguses asjas on hageja viivisenõue. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus nõuda viivist perioodi 01.01.2015 kuni 31.12.2019 (so 1826 päeva) eest summas 95 562,39 eurot. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.
11.1.Hageja on hagiavalduses esitatud viivisenõue, mille kohaselt taotleb hageja kostjalt välja mõista hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise perioodi eest 01.01.2015 - 05.02.2016 summas 95 562,39 eurot. Hageja on hagiavalduses selgitanud, et lähtub viivise arvestamisel 15.05.2012 laenulepingu punktist 2.4.1., mille kohaselt leppisid pooled kostjapoolse viivitamise korral kokku viivises määraga 0,25 % päevas. 20.01.2021 menetlusdokumendis on hageja oma viivisenõuet täpsustanud ning taotleb viivise väljamõistmist perioodi 01.01.2015 kuni 31.12.2019 eest VÕS § 113 lg 1 lause 3 alusel laenulepingu punktist 2.3.1. tulenevalt määraga 20% aastas, millest tulenevalt on
viivis perioodi lõpuks 95 562,39 eurot. Viivisenõude täpsustamise põhjusena toob hageja välja asjaolu, et Harju Maakohtu 28. mai 2019 kohtuotsuse tsiviilasjas nr 2-16-7394 punktis 12 asus kohus seisukohale, et poolte vahelises võlasuhtes tuleb kohaldada viivisemäära VÕS § 113 lg 1 lause 3 järgi määraga 20 % aastas.
11.2.Kostja vaidleb hageja 20.01.2021 menetlusdokumendis täpsustatud viivisenõudele vastu, leides, et jõustunud kohtuotsusega tuvastatud võlgnevusest suurema summa nõudmine ei ole võimalik. Kostja palub kohtul jätta viivisenõude, mis ületab jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-16-7394 kindlaks määratud viivist summas 23 929,87 eurot, läbi vaatamata. Kohus nõustub kostjaga, et kohtu poolt tuvastatud sundtäidetav võlgnevus on lõplik. Kohus viitab siinkohal Riigikohtu 16. mai 2018. a otsuse tsiviilasjas nr 2-16-11056 p 23.1. märgitule, mille kohaselt sundtäitmise lubamatuks tunnistamise kohtumenetluses esitatud viivise vähendamise taotluse korral teeb kohus (kui on alust viivist vähendada) viivise suuruse kohta lõpliku otsuse, seda ka tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise kohta. Riigikohus on selgitanud, et selle eesmärk on vältida samade poolte vahel samadest faktilistest ja õiguslikest suhetest tuleneva viivise suuruse üle vaidlemist mitu korda, mitmes kohtuasjas. Viivise suurust määrates peab kohus seega arvestama mõistlikus ulatuses ka sellega, et viivitus võib edasi kesta ka pärast viivise vähendamise kohta otsuse tegemist. Riigikohus on eelnevalt viidatud lahendis selgitanud ka järgmist. Seadus ei reguleeri selgelt olukorda, mil ühes tsiviilasjas määratakse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetledes kindlaks maksimaalse viivise suurus, kuid mitu aastat hiljem esitab võlausaldaja haginõude laenulepingu alusel ja nõuab mh suuremat viivist. Nagu kolleegium eespool märkis, on TsMS § 457 lg 1 üks eesmärk vältida samade poolte vahel sama menetluse eseme kohta korduva kohtuvaidluse tekkimist. Sama eesmärk on TsMS § 428 lg 1 p-l 2, mille kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata mh siis, kui samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend. Kolleegiumi hinnangul tuleb TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel lõpetada menetlus viivisenõudes osaliselt. Menetlus tuleb lõpetada osas, milles hageja nõuab viivist üle varasemalt väljamõistetud viivise summa, sh edasiulatuvat viivist.
11.3.Kohus leiab, et juhindudes eelnevalt viidatud Riigikohtu lahendis sedastatust, tuleb ka käesolevas menetluses asuda seisukohale, et TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel tuleb lõpetada menetlus viivisenõudes, milles hageja nõuab viivist üle varasemalt väljamõistetud viivise summas 23 929,87 eurot ületavas osas (sh edasiulatuv viivis). Hageja nõuab viivist summas 95 562,39 eurot, seega tuleb lõpetada menetlus viivisenõude osas summas 71 632,52 eurot (95 562,39 eurot - 23 929,87 eurot).
11.4.Lähtudes eeltoodust asub kohus seisukohale, et hageja viivisenõue on põhjendatud summas 23 929,87 eurot ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis summas 23 929,87 eurot.
12.Kostja palub jätta hagi põhi-, intressi- ja viivisenõude osas ajavahemikul 01.01.2015 kuni 01.04.2016 rahuldamata kuna kostja on hageja nõude juba rahuldanud raha hoiustamisega. Kostja selgituste kohaselt on ta kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-16-7394 kindlaks määratud rahasumma hoiustanud Tallinna notari Gunnar Savisaar ametialasele hoiukontole. Notar on hoiustamise kohta väljastanud hoiustamiskviitungi. Seega on kostja rahuldanud hageja nõude põhivõla, intressi ja vähendatud viivise, mida hageja nõudis algses hagis ajavahemiku 01.01.2015 kuni 05.02.2016 eest ja lisaks veel viivise, mis on arvestatud ajavahemikul 06.02.2016 kuni 01.04.2016. Hageja ei vaidlusta asjaolu, et kostja on põhinõude summas 95 562,39 eurot, intressi summas 50 268,44 eurot ja viivise summas 23 929,87 eurot hoiustanud notari hoiukontole, kuid leiab, et sellega ei saa lugeda hageja nõuet rahuldatuks, sest hoiustamistingimuste tõttu ei vasta 18.03.2021 hoiustamiskviitung nr 302 VÕS § 122 lg 1 mõistes hoiustamise õiguslikke tagajärgi toovale
kviitungile. Kostja on sisuliselt jätnud endale hoiustatu tagasivõtmise õiguse, kuna hagejal ei ole võimalik hoiustatud summasid ilma lisatingimuste täitmiseta omandada. Kohus osundab, et Riigikohus on lahendis nr 2-15-8579 p-s 22 asunud seisukohale, et rahalise kohustuse võib täita sularahas või maksega kontole (VÕS § 91 lg-d 1 ja 2). VÕS § 122 lg-tes 1 ja 2 sätestatud tingimustel saab rahalise kohustuse lugeda täidetuks ka raha hoiustamisel. Viidatud lahendi punktis 30 on Riigikohus märkinud, et kohustuse hoiustamisega täidetuks lugemine sõltub muude eelduste kõrval ka sellest, kas hoiustaja jättis hoiustamisel endale hoiustatu tagasivõtmise õiguse või mitte. Tagasivõtmise õiguseta hoiustamise korral loetakse VÕS § 122 lg 1 esimese lause järgi, et hoiustamisega on võlgnik kohustuse täitnud hoiustamise ajal. See kehtib siiski üksnes juhul, kui hoiustamine oli nõuetekohane, st VÕS § 76 lg 3 järgi täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil (vt ka Riigikohtu 1. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-34-16, p 22). Kui võlgnik on jätnud endale hoiustatu tagasivõtmise õiguse, loetakse VÕS § 122 lg 1 teise lause järgi kohustus täidetuks hoiustatu tagasivõtmise õiguse lõppemisest. Hoiustatu tagasivõtmise õigus lõpeb VÕS § 121 lg 2 p 1 järgi mh siis, kui võlgnik on isikule, kelle juures hoiustamine toimub, teatanud, et ta loobub hoiustatu tagasivõtmise õigusest. Kostja on kohtule tõendina esitanud 18.03.2021 hoiustamiskviitungi nr 302, millest nähtub, et kostja on notar Gunnar Savisaare hoiustamiskontole hoiustanud 169 760,70 eurot hageja kasuks. Kohus on käesolevas asjas asunud eelnevalt seisukohale, et hagejal on kostja vastu nõue 169 760,70 euro ulatuses (põhinõue 95 562,39 eurot + intress 50 268,44 eurot + viivis perioodi 01.01.2015 – 01.04.2016 eest summas 23 929,87 eurot). Kohtule esitatud hoiustamiskviitungi kohaselt on raha kättesaamine seotud viie tingimusega. Hoiustamiskviitungilt nr 302 nähtuvalt edastatakse hoiustatud summa hagejale 2 pangapäeva jooksul arvates päevast, (1) mil Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistriregistri osa nr xxxxxxxx neljandasse jakku X (isikukood xxxxxxxxxxx) kasuks sisse kantud hüpoteek summas 300 000 eurot, on kinnistusraamatust kustutatud, ja (2) Tallinna ja Harjumaa kohtutäitur ElinVilippus menetluses oleva täiteasja nr 022/2016/1871 suhtes on tehtud täitemenetluse lõpetamise otsus, ja (3) Harju Maakohtu menetluses olevas tsiviilasjas nr 2-17-6880 on tehtud menetluse lõpetamise määrus, (4) Harju Maakohtu menetluses olevas tsiviilasjas nr 2-16-7394 on tehtud menetluse lõpetamise määrus, ja (5) mil Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistri registriosa nr xxxxxxxx kolmandasse jakku kantud keelumärge kohtutäitur Elin Vilippus kasuks оn kinnistusraamatust kustutatud. Kohus on seisukohal, et eelviidatud täiendavate tingimustega hoiustamine ei vasta rahalise kohustuse täitmisele, kuna sisuliselt ei ole kostjal võimalik hoiustatud summat kätte saada üksnes kostjast sõltuvatel asjaoludel. Kohus on eeltoodud seisukohale asunud ka tsiviilasjas nr 2-21-6486 ning käesolevalt ei ole kohtul põhjust jõuda teistsugusele järeldusele. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostja ei ole hageja nõuet hoiustamisega rahuldanud.
13.Lähtudes eeltoodust kuulub X (X) hagi Loo Properties OÜ vastu rahuldamisele osaliselt. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhinõue 95 562,39 eurot, intress 50 268,44 eurot ja viivis perioodi 01.01.2015 – 01.04.2016 eest summas 23 929,87 eurot, kokku summas 169 760,70 eurot.
14.Arvestades, et hageja esitas hagiavalduse 241 445,58 euro nõudes (põhinõue 95 562,39 eurot, intress 50 320,80 eurot ja viivis perioodi 01.01.2015 – 31.12.2019 eest summas 95 562,39), jääb hagi rahuldamata 71 684,88 euro ulatuses (241 445,58 eurot – 169 760,70 eurot).
Menetluskulude jaotus
15.TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
Hageja esitas kohtule hagiavalduse, milles nõudis 241 445,58 euro tasumist. Kohus rahuldas hagi summas 169 760,70 eurot ehk 70,31 % ulatuses. Lähtudes eelnevast jätab kohus menetluskulud 70,31 % ulatuses kostja kanda ja 29,69 % ulatuses hageja kanda.
16.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 3 kohaselt kui maakohus määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse peale kaevatakse edasi, määrab kaebust lahendav kõrgema astme kohus kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse. Sama paragrahvi lõike 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.
17.18.11.2021 esitas hageja kohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja menetluskuludeks õigusabikulud ja tasutud riigilõiv. Kokku on hageja kandnud menetluskulusid suuruses 6 134,50 eurot (riigilõiv 2 150 eurot ja esindaja kulud 3 984,50 eurot (sh käibemaks 641,17 eurot)).
17.1.Hageja menetluskuluks on hageja menetluskulude nimekirja kohaselt hagilt ja määruskaebuselt tasutud riigilõiv summas 2 150 eurot. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on hageja tasunud riigilõivu hagiavalduselt summas 2 100 eurot ja määruskaebuselt summas 50 eurot. Seega on hageja tasunud riigilõivu kokku 2 150 eurot. Riigilõiv summas 2 150 eurot on kohtu hinnangul põhjendatud ja vajalik kulu.
17.2.Hageja on kandnud menetluskulusid esindajale makstava tasu näol summas 3 984,50 eurot (sh käibemaks 641,17 eurot). Hagejale on osutatud teenust kokku 28 tundi 25 minutit tunnihinnaga 110 140 eurot (käibemaksuta).
17.3.Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-115-13 jõudnud seisukohale, et lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Riigikohus on pidanud mõistlikuks tunnitasuks 120 eurot käibemaksuga või -maksuta (vt nt Riigikohtu 1. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13; 2. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13; 13. novembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13; 9. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-13). Kohus leiab, et hageja esindaja poolt teostatud õigusabitoimingute puhul ei olnud teenuse hind 110 140 eurot/tund (käibemaksuta) ülemäära kõrge (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 3. aprilli 2019 otsus tsiviilasjas 2-16-3785, p 31.4.). Kohtumenetluses esindamine eeldas vastaspoole dokumentidega tutvumist, esindatava ja esindaja vahelist koostööd, dokumentide koostamist ning kohtuistungitel osalemist. Vastavad toimingud ka hageja menetluskulude nimekirjast nähtuvad. Kohtu hinnangul tegi hageja esindaja põhjendatud ja
vajalikke toiminguid. Menetlustoimingute ja -dokumentide mahtu, asja keerukust ning muid asjaolusid arvestades on hageja ajakulu põhjendatud ja vajalik kokku 28 tunni 25 minuti ulatuses.
17.4.TsMS § 174 lõige 10 sätestab, et menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Hageja kinnitab, et ta ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu ei saa ta käibemaksu tagasi arvestada ning taotleb seetõttu menetluskulude kindlaksmääramist koos käibemaksuga.
17.5.Lähtudes eeltoodust on hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud kokku 6 134,50 eurot (riigilõiv 2 150 eurot ja esindaja kulud 3 984,50 eurot (sh käibemaks 641,17 eurot)). Arvestades, et kohus jättis menetluskulud 70,31 % ulatuses kostja kanda ja 29,69 % ulatuses hageja kanda tuleb hageja kantud menetluskulud summas 6 134,50 eurot jätta 70,31 % ulatuses ehk summas 4 313,17 eurot (sh käibemaks) kostja kanda ja 29,69 % ulatuses ehk summas 1 821,33 eurot (sh käibemaks) hageja kanda.
18.18.11.2021 esitatud menetlusdokumendis märgib kostja, et on kohtuasjas kasutanud õigusabi ning kandnud sellega seoses menetluskulu summas 1 808 eurot ilma käibemaksuta (11,3 tundi x 160 eurot).
18.1.Hageja palub kontrollida kostja ajakulu ning tunnitasu põhjendatust. Kohus leiab, et kostja esindaja poolt teostatud õigusabitoimingute puhul ei ole teenuse hind 160 eurot/tund (käibemaksuta) ülemäära kõrge (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 3. aprilli 2019 otsus tsiviilasjas 2-16-3785, p 31.4.). Hageja vaidleb vastu kostja menetluskulude nimekirjas toodud menetluskuludele, millised ei ole vastavuses konkreetsete kohtutoimiku materjalidest nähtuvate väljunditega. Kohus annab kostja menetluskuludele hinnangu kohtutoimikust nähtuvate toimingute põhjal. Käesolevas menetluses esindamine eeldas vastaspoole dokumentidega tutvumist, esindatava ja esindaja vahelist koostööd, dokumentide koostamist ning kohtuistungitel osalemist. Arvestades menetlustoimingute ja dokumentide mahtu, asja keerukust ning muid asjaolusid, sealhulgas hageja ajakulu, mis on kostja kulust oluliselt suurem, on kostja esindaja ajakulu kohtu hinnangul põhjendatud ja vajalik kostja poolt märgitud ulatuses ehk kokku 11,3 tunni ulatuses.
18.2.Lähtudes eeltoodust on kostja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud kulud esindajale 1 808 eurot (11,3 tundi x 160 eurot).
18.3.Arvestades, et kohus jättis menetluskulud 70,31 % ulatuses kostja kanda ja 29,69 % ulatuses hageja kanda tuleb kostja kantud menetluskulud jätta kostja kanda 70,31 % ulatuses ehk summas 1 271,20 eurot ja 29,69 % ulatuses ehk summas 536,80 eurot hageja kanda.
19.Lähtudes eeltoodust on hagejal kostja vastu menetluskulude nõue summas 4 313,17 eurot (sh käibemaks) ja kostjal hageja vastu summas 536,80 eurot.
20.TsMS § 445 lg 1 teine lause sätestab, et kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 14.06.2006 määruses tsiviilasja nr 3-2-1-56-06 p-s 14 märkinud, et kui pooled esitavad kohtumenetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tuleb kohtul poolte nõuded rahuldatud osas omal algatusel tasaarvestada.
Juhindudes eeltoodust tasaarvestab kohus poolte menetluskulu nõuded. Tasaarvestuse tulemusena lõpeb kostja menetluskulude hüvitamise nõue 536,80 eurot tervikuna. Hageja menetluskulude hüvitamise nõue lõpeb 536,80 euro ulatuses. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks menetluskulud summas 3 776,37 eurot (sh käibemaks; 4 313,17 eurot – 536,80 eurot).
21.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Vastavalt hageja taotlusele tuleb TsMS § 177 lg 4 järgi välja mõista menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulu väljamõistmise otsuse jõustumisest kuni menetluskulu täieliku tasumiseni.
/allkirjastatud digitaalselt/ Geete Lahi Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.