Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant): X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Peeter Malve Kostja (vastustaja): Y (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Vassili Kosteitšuk
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 29. novembril 2021 (menetluskonverents), millel osalesid hageja ja poolte lepingulised esindad
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 31. mai 2021 otsuse resolutsioon jätta muutmata, aga täiendada ja muuta selle põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendava osa punktile 9.4.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda. Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.
1.X (hageja) esitas 26. veebruaril 2020 Harju Maakohtule hagi Y (kostja) vastu alusetult ülekantud 2544,04 euro tagasisaamise nõudes. Hageja peamised väited on järgmised: -
-
hageja pidi tasuma kohtutäiturile võlgnevuse ja sai C-lt selleks laenu. Hageja andis Cle võlatunnistuse, milles tunnistas, et võttis laenu summas 460 000 krooni (29 400,28 eurot), mis katab lisaks laenule ka intressi, kulud jms. Hageja kohustus laenu igakuiste maksetega tagastama kostja pangakontole; hageja pani saadud sularaha oma pangakontole ja kandis selle seejärel kohtutäiturile; hageja tasus ajavahemikul 15. septembrist 2008 kuni 15. oktoobrini 2019 kostjale 31 994,52 eurot, seega ekslikult 2544,04 eurot rohkem, kui sai laenu; hageja ei ole seotud kostja võetud pangalaenuga. Kostja pole tõendanud kokkulepet, mille kohaselt hageja pidi tasuma kostja pangalaenu; kostja pangalaenu tagav hüpoteek seati hageja korteriomandile vastutasuks selle eest, et kostja aitas hagejal kohustust täita.
2.Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: -
-
-
hageja kohustuse kohtutäituri ees (umbes 360 000 krooni) täitsid C ja W, kes võtsid selleks kiirlaenu. Hageja pidi kohustuse täitmise eest maksma C-le kokku 460 000 krooni, mida kinnitas võlatunnistus; hagejal raha kohustuse täitmiseks ei olnud, mistõttu pöördus ta W vahendusel kostja poole, kes sa laenata vajaliku summa Swedbank AS-lt (edaspidi: pank) ja kes ka leppis hagejaga kokku, et võtab pangalaenu hageja kohustuse täitmiseks C ees; hageja lubas ühe aasta jooksul kostjale laenu tagasi maksta ja vabastada kostja kõigist kohustustest panga ees. Hageja oli teadlik kõigist pangalaenu lepingu tingimustest; kostja täitis pangalaenu summaga hageja kohustuse C ees. Hageja hakkas kostjale tasuma laenulepingu osamakseid. Hageja ei täitnud oma kohustust vabastada kostja laenukohustusest ühe aastaga ja kostja võimaldas hagejal jätkata osamakseid vastavalt pangalaenu pangale tagastamise ja intressi maksmise graafikule. Pooled leppisid 2009. aastal kokku, et kuigi kostja laenumakse panga ees oli vähenenud (euribori languse tõttu), jätkab hageja kostjale igakuiseid makseid summas 3730 krooni, ning enam tasutud loetakse kostja tasuks hagejale laenu andmise eest. Hageja katkestas maksed 2019. aasta lõpus.
MAAKOHTU OTSUS
3.Maakohus jättis hagi 31. mai 2021 otsusega (vaidlustatud otsus) rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda ja otsustas määrata need rahaliselt kindlaks edaspidi.
3.1.Maakohus tuvastas järgmised asjaolud: -
hageja sai 2008. aastal C-lt laenu ja andis talle võlatunnistuse; hageja pani saadud sularaha oma pangakontole ja kandis selle kohtutäiturile; kostja maksis C-le hageja võla ja hageja hakkas maksma laenu tagasi kostjale; hageja tasus ajavahemikul 15. septembrist 2008 kuni 15. detsembrini 2010 kostjale summa 104 440 krooni (6674,93 eurot) ja 15. jaanuarist 2011 kuni 15. oktoobrini 2019 summa 25 269,34 eurot. Igakuise makse suurus oli algul 3730 krooni ja hiljem 238,39 eurot. Kokku tasus hageja kostjale 31 944,27 eurot;
2 (5)
kostja ja pank sõlmisid laenulepingu, mille kohaselt võttis kostja pangalt laenu 29 418 eurot (eespool ja edaspidi: pangalaen ja pangalaenu leping). Kostja kohustus tasuma laenusummalt intressi aastamääraga, mis leitakse kuue kuu euribori ja 2,75% summana. Laenu tagastamise tähtpäev on 16. juuli 2030; - hageja ja pank sõlmisid 7. augustil 2008 hüpoteegiga tagatavate nõuete muutmise lepingu (edaspidi: hüpoteegileping), mille kohaselt tagab hageja korteriomandile seatud hüpoteek panga nõudeid kostja vastu, sh eelnevas kirjeldatud laenulepingust ja selle võimalikest lisadest.
3.2.Hagis esitatud asjaoludel sõlmisid hageja ja C krediidilepingu võlaõigusseaduse (VÕS) § 401 lg 1 tähenduses. Kui hageja tasus kostjale C-ga sõlmitud krediidilepingu täitmiseks rohkem, kui oli kohustatud, võib hagejal olla nõue kostja vastu alusetu rikastumise sätete alusel (VÕS § 1028).
3.3.Vaidlus on selles, millise summa pidi hageja kostjale tagastama. Tunnistaja C ütlused tõendavad, et hageja pidi C-le tasuma 460 000 krooni (29 400,48 eurot). Tunnistaja W ütlustest nähtub, et hageja lubas maksta iga kuu 3730 krooni (238 eurot) nagu pangalaenu graafikus kirjas; algul ta maksiski graafiku alusel ja hiljem, kui euribor langes, tasus hageja rohkem, lubades, et vahe on hüvitis kostjale.
3.4.Tunnistajate ütluste ja poolte pangakontode väljavõtetega on tõendatud, et hageja hakkas kostjale võlga tasuma pangalaenu lepingu tingimustel. Hiljem muutus makse pangale euribori languse tõttu väiksemekas, kuid hageja jätkas kostjale tasumist esialgses summas. Sellest järeldub, et hageja kohustus maksma kostjale laenuks saadud raha tagasi samadel tingimustel, nagu kostja laenas selle pangalt. -
3.5.Kohus ei nõustunud hageja teistsuguse käsitlusega. Kui hageja ei tasuks kostjale laenulepingu alusel, poleks seatud hageja korteriomandile hüpoteeki. Lisaks nähtub hüpoteegi seadmise lepingust, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud võlaõiguslik leping (hüpoteegilepingu p 2.1.2). Ka see kinnitab, et poolte vahel oli kokkulepe, millega hageja kohustus tasuma kostjale laenu põhisumma ja kaasnevad kulud. Järelikult on 2544,04 eurot kostja tasu (hüvitis) hagejale laenu andmise eest ja hagejal pole alust seda tagasi nõuda.
POOLTE SEISUKOHAD
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada. Menetluskulud palub ta panna kostja kanda. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised: -
-
-
-
maakohus rikkus oluliselt menetlusnorme ning tegi ebaõigeid ja meelevaldseid järeldusi. Maakohus sidus hageja ekslikult pangalaenu lepinguga, aga hageja ei ole selle osapool. Hageja oleks nagu pidanud maksma põhivõlga ja intresse esiteks enda poolt C-lt võetud laenu katteks ning teiseks kostja poolt pangalt võetud laenu katteks, st kohtu arvates oli hageja samaaegselt seotud kahe laenuga; asja hüpoteegiga koormamise tulemusel ei teki koormatava asja omanikule, kes ise ei ole võlgnik, laenulepinguga seotud kohustusi (asjaõigusseaduse § 349 lg 3). Hüpoteegi seadmisest ei järeldu (ka kogumis muude tõenditega) kokkuleppe sõlmimine kostja võetud pangalaenu lepingu täitmiseks; hagejat ei saa seostada pangalaenuga põhjendusega, et ta alustas oma laenu tagasimaksetega samal ajal, kui kostja pidi alustama pangalaenu makseid. Hageja teadis kostja võetud pangalaenust üksnes seda, mida talle selgitati hüpoteegi seadmisel; tunnistaja W ütlused pole usaldusväärsed. Hageja hinnangul on kogu laenuteema keeruka petuskeemina välja mõelnud just W.
5.Kostja vaidleb kaebusele vastu. 3 (5)
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus jätab vaidlustatud otsuse resolutsiooni muutmata, aga täiendab ja osaliselt muudab otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja hageja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.
7.TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud ja eespool p-s 3.1 refereeritud asjaoludest. Lisaks puudub vaidlus, et seni pole hageja veel tasunud kostjale kogu summat, mis kostjal tuleb tasuda pangalaenu lepingu järgsete osamaksetena pangale.
8.Ringkonnakohus nõustub maakohtu lõppjärelduse ja selle aluseks oleva seisukohaga, et poolte kokkuleppe järgi kohustus hageja tasuma kostjale nii laenu põhisumma kui ka sellega kaasnevad kulud. Maakohus lähtus õigesti sellest, et hagejal võiks olla alusetult saadu tagastamise nõue VÕS § 1028 lg 1 alusel juhul, kui tal poleks kohustust maksta kostjale rohkem kui sama summa, mille võrra kostja täitis hageja algse kohustuse, st 460 000 krooni ehk 29 400,48 eurot. Niisiis tuli hagi lahendamiseks kontrollida, millise sisuga kokkuleppe pooled 2008. aastal sõlmisid.
9.Vastuseks kaebuse väidetele ja täienduseks maakohtu otsuse põhjendustele ja märgib ringkonnakohus järgmist.
9.1.Hageja väitel seisnes poolte kokkulepe selles, et hageja tagastab kostjale summa, mille hageja sai C-lt. Kostja leiab, et ta täitis hageja kohustuse C ees ja hageja kohustus talle tagastama raha samal viisil ja ulatuses nagu kostjal tuleb seda tasuda pangale.
9.2.Põhjendatud ega tõenditega kooskõlas pole hageja arusaam nagu oleks ta saanud üksnes laenu C-lt. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja maksis C-le hageja võla ning hageja hakkas maksma laenu tagasi kostjale. Hageja ei ole põhjendanud ega tõendanud, et kostja olnuks kohustatud täitma võlakirjas kajastatud hageja kohustust C ees.
9.3.Seega on poolte vahel laenuleping VÕS § 396 lg 1 tähenduses. Kostja väidete edukuse korral tuleb see täpsemalt liigitada intressikohustusega ehk tasuliseks laenulepinguks või krediidilepinguks VÕS § 397 lg 1 teise lause ja § 401 lg 1 järgi. Tarbijakrediidi sätted (VÕS § 402 jj) ega intressikohustuse eeldus (VÕS § 397 lg 1 esimene lause) ei kohaldu, sest pooled ei väida kostja tegutsemist majandus- või kutsetegevuses. Kui laenu eest tasu maksmise kohustust ei ole (nagu väidab hageja), siis võib hagejal olla VÕS § 1028 lg 1 alusel nõue kostja vastu osas, milles ta on tagastanud raha rohkem kui kostja maksis hageja kohustuse katteks.
9.4.Intressi ehk laenatud raha eest tasu maksmises võivad pooled kokku leppida erineval viisil, kokkulepe ei pea olema väljendatud teatava protsendina laenujäägist. Ringkonnakohus tuvastab, et poolte kokkuleppe sisu oli hageja kohustus tasuda kostjale intressi sama palju, kui kostjal tuleb seda omakorda tasuda pangale. Põhjendused on järgmised.
9.4.1.Poolte vahel sõlmitud lepingut, sh intressikokkulepet saab kohus VÕS § 29 reegleid järgides tõlgendada. Muu hulgas saab arvesse võtta lepingu sõlmimise asjaolusid, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist ning eelkõige tuleb tähele panna lepingu olemust ja eesmärki (VÕS § 29 lg 5 p-d 1, 3 ja 4).
9.4.2.Maakohus tuvastas õigesti, et hageja sooritas laenu tagasimakseid algul samal ajal ja samas summas nagu nägi ette kostja ja panga vahel sõlmitud laenulepingu maksegraafik. Ühtlasi on õigesti ja menetlusnorme rikkumata tunnistaja W ütluse põhjal tuvastatud, et hageja lubas maksta iga kuu kostjale pangalaenu graafiku järgse summa. Samas eksis maakohus hüpoteegilepingu (dtl 8–9) p 2.1.2 hindamisel. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et viidatud lepingupunktist ei saa järeldada võlaõigusliku lepingu sõlmimist hageja ja kostja vahel, vaid selles sooviti sõlmida nn globaalne tagatiskokkulepe, mille üks pool oli pank ning teiselt poolt tagati nii hageja kui ka kostja rahalisi kohustusi. 4 (5)
9.4.3.Ringkonnakohus tuvastab täiendavalt tunnistaja C ütluste (dtl 113 jj) põhjal, et kostja ei olnud isiklikult huvitatud hageja laenu tagastamisest tunnistajale, pangalaenu võtmisest ega ka raha laenamisest hagejale. Pigem võttis ta pangalaenu oma nimel põhjusel, et hageja pangalaenu ei saanud. Lisaks nähtub samadest ütlustest, et hageja nõustus talle vajaliku, st tunnistajale võlatunnistuse kohaselt tagastatava summa laenamisega kostja nimel. Samu asjaolusid kinnitavad tunnistaja W ütlused (dtl 128 jj), mis täiendavalt tõendavad, et hageja teadis pangalaenu tingimustest ja maksegraafikust ning lubas kostjale hüvitada kogu pangalaenuga seotud kulu. Mõlema tunnistaja ütluste põhjal oli hageja ja kostja vahelise laenulepingu eesmärk, et kostja laenab pangast summa, mida hageja vajab võlatunnistuse alusel C-le maksmiseks, ning hageja katab kogu pangalaenuga seotud kulu.
9.4.4.Kahes eelmises alapunktis märgitud asjaolusid poolte vahel sõlmitud laenulepingu eesmärgi, sõlmimise ja täitmise kohta arvesse võttes, leiab ringkonnakohus, et hageja kohustus tagastama kostjale temalt saadud laenu samadel tingimustel nagu kostjal tuli omakorda tagastada laen ja maksta intressi pangale. Seega sõlmisid pooled mh intressikokkuleppe ja nendevaheline laenusuhe tuleb liigitada tasuliseks laenulepinguks ehk krediidilepinguks VÕS § 397 lg 1 teise lause ja § 401 lg 1 järgi.
9.4.5.Vaidlustamata asjaoludel ei ole hageja hagi alusena märgitud ja maakohtu tuvastatud osamaksetega tasunud kostjale veel kogu summat, mis kostja omakorda võlgneb pangale temaga sõlmitud pangalaenu lepingu alusel. Niisiis pole hageja teinud nimetatud osamakseid alusetult ega saa makstud summat, sh 2544,04 eurot tagasi nõuda VÕS § 1028 lg 1 alusel.
9.5.Põhjendatud ei ole hageja arusaam nagu ei võiks kohus tuvastada laenulepingut ühelt poolt hageja ja C ning teiselt poolt hageja ja kostja vahel. Hageja sõlmis nende isikutega eraldiseisvad tehingud ja maakohus tuvastas need põhimõtteliselt õigesti. Ringkonnakohus täpsustas eelnevas hageja ja kostja vahelise võlasuhte sisu. Maakohus võttis õigesti arvesse hageja tagasimaksete ja pangalaenu tagasimaksete alguse ajalist kokkulangemist – see on üks asjaolu, mis kajastab lepingupoolte käitumist pärast lepingu sõlmimist. Samuti ei nõustu ringkonnakohus hageja arusaamaga, et tunnistaja W ütlused pole usaldusväärsed. Mõlema tunnistaja ütlused on olulises osas kattuvad ja kirjeldavad 2008. aasta sündmuste käiku üldjoones nii nagu selle tõi esile kostja juba hagile vastates. Hageja ei esitanud omapoolseid tõendeid kostja muude motiivide kohta pangalaenu võtmisel ega põhjendanud, millistel kaalutlustel alustas ta omalt poolt laenu tagastamist aja ja summade poolest samal viisil, nagu pidi oma kohustused panga eest täitma kostja.
9.6.Eespool eraldi nimetamata põhjenduste osas nõustub ringkonnakohus maakohtuga.
9.7.Kokkuvõttes ei anna kaebuse väited alust muuta maakohtu otsustust hagi rahuldamata jätmise kohta. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
10.Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. TsMS § 177 lg 2 järgi määrab kulud rahaliselt kindlaks maakohus. (allkirjastatud digitaalselt)
5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.