Määrus 2021/2115

1. Käesoleva määruse alusel antava toetuse puhul kohaldatakse määrust (EL) 2021/2116 ja kõnealuse määruse alusel vastu võetud sätteid. 2. Käesoleva määruse alusel EAFRDst rahastatava toetuse suhtes kohaldatakse määruse (EL) 2021/1060 artiklit 19, III jaotise II peatükki, välja arvatud artikli 28 esimese lõigu punkti c, ning artikleid 46 ja 48.

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid: 1) „põllumajandustootja“ – füüsiline või juriidiline isik või selliste isikute rühm, olenemata sellise rühma ja selle liikmete õiguslikust seisundist riigisisese õiguse järgi, kelle põllumajanduslik majapidamine asub aluslepingute territoriaalses kohaldamisalas, nagu on määratletud Euroopa Liidu lepingu artiklis 52 koostoimes Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklitega 349 ja 355, ning kes tegeleb põllumajandusliku tegevusega, nagu selle on kindlaks määranud liikmesriigid vastavalt käesoleva määruse artikli 4 lõikele 2; 2) „põllumajanduslik majapidamine“ – kõik põllumajanduslikuks tegevuseks kasutatavad ja põllumajandustootja poolt juhitavad üksused, mis asuvad sama liikmesriigi territooriumil; 3) „sekkumine“ – toetusvahend, mille rahastamiskõlblikkuse tingimused on ÜPP strateegiakavas kindlaks määranud liikmesriik ja mis põhineb käesoleva määrusega kehtestatud sekkumisviisil; 4) „tegevus“ või „toiming“ – a) projekt, leping, meede või projektide või meetmete rühm, mis on välja valitud asjaomase ÜPP strateegiakava raames; b) rahastamisvahendite puhul rahastamisvahendi jaoks eraldatud rahastamiskõlblike avaliku sektori kulude kogusumma ja seejärel asjaomasest rahastamisvahendist vahendite lõplikele saajatele antav rahaline toetus; 5) „avaliku sektori kulutused“ – selline osalus tegevuste rahastamises, mis on saadud riigi, piirkondlike või kohalike ametiasutuste eelarvest, EAGFile ja EAFRD-le kättesaadavaks tehtud liidu eelarvest, avalik-õiguslike asutuste või nende ühingute eelarvest või ametiasutuste ühingute eelarvest; 6) „vahe-eesmärk“ – verstapost, mille on liikmesriik eelnevalt paika pannud konkreetse eelarveaasta kohta artikli 107 lõike 1 punktis b osutatud sekkumisstrateegiates ning milleni tuleb tulemusnäitaja puhul õigeaegsete edusammude tagamiseks jõuda kindlaks ajaks ÜPP strateegiakava perioodi jooksul; 7) „sihtväärtus“ – liikmesriigi poolt artikli 107 lõike 1 punktis b osutatud sekkumisstrateegiates eelnevalt kindlaks määratud tulemusnäitaja väärtus, mis tuleb saavutada ÜPP strateegiakava perioodi lõpuks; 8) „äärepoolseimad piirkonnad“ – ELi toimimise lepingu artiklis 349 osutatud äärepoolseimad piirkonnad; 9) AKIS (Agricultural Knowledge and Innovation System – põllumajanduse teadmussiirde- ja innovatsioonisüsteem) – sidus korraldus ja teadmiste liikumine inimeste, organisatsioonide ja institutsioonide vahel, kes kasutavad ning loovad teadmisi põllumajanduse ja sellega seotud valdkondade jaoks; 10) „Egeuse mere väikesaared“ – Egeuse mere väikesaared, mis on määratud kindlaks määruse (EL) nr 229/2013 artikli 1 lõikega 2; 11) „ühisfond“ – liikmesriigi poolt tema õiguse kohaselt akrediteeritud skeem, mille kaudu skeemiga ühinenud põllumajandustootjad saavad end kindlustada, nii et majanduslikku kahju kannatanud põllumajandustootjale hüvitatakse tema kahju; 12) „vähem arenenud piirkonnad“ – vähem arenenud piirkonnad määruse (EL) 2021/1060 artikli 108 lõike 2 esimese lõigu punkti a tähenduses; 13) „toetusesaaja“ – tähendab artiklis 69 osutatud maaelu arengusse sekkumise viiside puhul järgmist: a) avalik-õiguslik või eraõiguslik keham, üksus, kes on või ei ole juriidiline isik, füüsiline isik või füüsiliste või juriidiliste isikute rühm, kes vastutab kas tegevuse algatamise või nii algatamise kui ka rakendamise eest; b) riigiabi kavade puhul ettevõtja, kes saab abi c) rahastamisvahendite puhul valdusfondi haldav keham või valdusfondi struktuuri puudumise korral erifondi haldav keham või artiklis 123 osutatud korraldusasutus (edaspidi „korraldusasutus“), kui rahastamisvahendi haldamise eest vastutab korraldusasutus; 14) „toetusmäär“ – avaliku sektori kulutuste osakaal tegevuses; rahastamisvahendite puhul viitab see toetuse brutotoetusekvivalendile komisjoni määruse (EL) nr 702/2014 (34) artikli 2 punkti 20 tähenduses; 15) „programm LEADER“ – määruse (EL) 2021/1060 artiklis 31 osutatud kogukonna juhitud kohalik areng; 16) „vahendusasutus“ – avalik-õiguslik või eraõiguslik keham, muu hulgas piirkondlik või kohalik asutus, regionaalarengu asutus või valitsusväline organisatsioon, mis tegutseb riikliku või piirkondliku korraldusasutuse vastutusel või täidab sellise asutuse nimel ülesandeid; 17) „eelarveaasta“ – põllumajanduslik eelarveaasta vastavalt määruse (EL) 2021/2116 artiklile 35.

1. Liikmesriigid määratlevad oma ÜPP strateegiakavas mõisted „põllumajanduslik tegevus“, „põllumajandusmaa“, „toetusõiguslik hektar“, „aktiivne põllumajandustootja“, „noor põllumajandustootja“ ja „uus põllumajandustootja“ ning seonduvad tingimused kooskõlas käesoleva artikliga. 2. „Põllumajanduslik tegevus“ määratletakse nii, et see võimaldab kaasa aidata era- ja avalike hüvede pakkumisele ühel või mõlemal järgmisel viisil: a) põllumajandustoodete tootmine, mis hõlmab selliseid tegevusi nagu loomade kasvatamine või maaharimine, sealhulgas märgalaviljelus, kusjuures põllumajandustoote all mõistetakse ELi toimimise lepingu I lisas loetletud tooteid, välja arvatud kalandustooted, samuti puuvill ja lühikese raieringiga madalmets; b) põllumajandusmaa hoidmine karjatamiseks või harimiseks sobilikus seisukorras ilma tavapärasest erinevaid põllumajandusmeetodeid või -masinaid kasutava ettevalmistava tegevuseta. 3. „Põllumajandusmaa“ määratletakse nii, et see hõlmab põllumaad, püsikultuure ja püsirohumaad, sealhulgas siis, kui need moodustavad sellel alal agrometsandussüsteeme. Mõisted „põllumaa“, „püsikultuurid“ ja „püsirohumaa“ täpsustatakse liikmesriikide poolt vastavalt järgmisele raamistikule: a) „põllumaa“ on põllumajanduskultuuride tootmiseks haritav maa või kesa, mida saab kasutada põllumajanduskultuuride tootmiseks; lisaks on see kogu kohustuse kestuse ajal põllumajanduskultuuride tootmiseks haritav maa või kesa, mida saab kasutada põllumajanduskultuuride tootmiseks, mis on tootmisest kõrvalejäetud maa vastavalt käesoleva määruse artiklile 31 või artiklile 70 või III lisas loetletud HPK 8. standardile või vastavalt nõukogu määruse (EÜ) nr 1257/1999 (35) artiklitele 22, 23 või 24 või nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 (36) artiklile 39 või Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1305/2013 (37) artiklile 28; b) „püsikultuurid“ – külvikorravälised kultuurid, välja arvatud püsirohumaa ja püsikarjamaa, mis võtavad maa enda alla vähemalt viieks aastaks ja mis annavad korduvat saaki, sealhulgas puukoolid ja lühikese raieringiga madalmets; c) „püsirohumaa ja püsikarjamaa (koos „püsirohumaa“)“ – maa, mida kasutatakse rohu või muude rohttaimede kasvatamiseks kas looduslikul viisil (isekülvi teel) või harimise teel (külvamise teel) ja mis ei ole olnud põllumajandusliku majapidamise külvikorraga hõlmatud viis aastat või kauem, ning kui liikmesriigid nii otsustavad, ka maa, mida ei ole viis aastat või kauem küntud, haritud ega uuendatud eri liiki rohu või muude rohttaimedega. See võib hõlmata muid liike, nagu karjatamiseks sobivad põõsad või puud, ning, kui liikmesriigid nii otsustavad, ka muid liike, nagu söödaallikaks olevad põõsad või puud, tingimusel et rohi ja muud rohttaimed jäävad valdavaks. Liikmesriigid võivad otsustada lugeda püsirohumaaks ka järgmise: i) maa, mis on kaetud käesolevas punktis osutatud liikidega ning mis on kohalike tavadega seotud, mille puhul rohi ja muud rohttaimed ei ole karjatamisaladel tavapäraselt ülekaalus või puuduvad sealt; ii) maa, mis on kaetud käesolevas punktis osutatud liikidega, mille puhul rohi ja muud rohttaimed ei ole karjatamisaladel ülekaalus või puuduvad sealt. 4. Otsetoetuste vormis sekkumisviiside puhul määratletakse „toetusõiguslik hektar“ nii, et see hõlmab maa-alasid, mis on põllumajandustootja kasutuses ja koosnevad: a) põllumajandusliku majapidamise põllumajandusmaast, mida aasta jooksul, mille jaoks toetust taotletakse, kasutatakse põllumajanduslikuks tegevuseks või, kui maad kasutatakse ka mittepõllumajanduslikuks tegevuseks, siis kasutatakse peamiselt põllumajanduslikuks tegevuseks; kui see on keskkonnakaitse, elurikkuse ja kliima seisukohast põhjendatud, võivad liikmesriigid otsustada, et toetusõiguslikud hektarid hõlmavad ka teatavaid selliseid alasid, mida kasutatakse põllumajanduslikuks tegevuseks üksnes iga kahe aasta tagant; b) põllumajandusliku majapidamise maast: i) mis on kaetud maastikuelementidega, mille suhtes kohaldatakse III lisas esitatud HPK 8. standardi kohast säilitamise kohustust; ii) mida kasutatakse, et saavutada III lisas esitatud HPK 8. standardi kohane tootmisega mitteseotud alade või maastikuelementide, sealhulgas kesa all asuva põllumaa minimaalne osakaal, või iii) mis luuakse või mida säilitatakse artiklis 31 osutatud ökokava tulemusel põllumajandustootja asjaomase kohustuse kehtivuse vältel. Kui liikmesriigid nii otsustavad, võib toetusõiguslik hektar hõlmata muid maastikuelemente, tingimusel et need ei ole ülekaalus ega takista hõlmatud pindala tõttu märkimisväärselt põllumajanduslikku tegevust antud põllumajanduslikul maatükil. Kõnealuse põhimõtte rakendamisel võivad liikmesriigid kehtestada nende muude maastikuelementidega hõlmatud põllumajandusliku maatüki maksimaalse osa. Liikmesriigid võivad otsustada kohaldada üksikute mitte-toetusõiguslike maastikuelementidega püsirohumaade suhtes kindlaksmääratud vähenduskoefitsiente, et määrata kindlaks toetusõiguslikuks loetav pindala; c) põllumajandusliku majapidamise maast, mis andis õiguse saada toetust käesoleva määruse III jaotise II peatüki 2. jao 2. alajao alusel või põhitoetuskava alusel või ühtse pindalatoetuse kava alusel vastavalt määruse (EL) nr 1307/2013 III jaotisele, ja mis ei ole liikmesriikide poolt käesoleva lõike punktide a ja b alusel kindlaks määratud toetusõiguslik hektar: i) selle maa suhtes direktiivi 92/43/EMÜ, 2009/147/EÜ või 2000/60/EÜ kohaldamise tulemusena; ii) käesolevas määruses sätestatud pindalapõhise sekkumise tulemusena, mis on hõlmatud määruse (EL) 2021/2116 artikli 65 lõikes 1 osutatud ühtse süsteemiga, millega lubatakse toota ELi toimimise lepingu I lisas loetlemata tooteid märgalaviljeluses või elurikkust või kasvuhoonegaaside vähendamist käsitlevate riiklike kavade kaudu, mille tingimused vastavad kõnealusele pindalapõhisele sekkumisele, tingimusel et kõnealune sekkumine ja riiklikud kavad aitavad saavutada üht või mitut käesoleva määruse artikli 6 lõike 1 punktides d, e ja f sätestatud erieesmärki; iii) ajal, mil kehtib põllumajandustootja metsastamiskohustus vastavalt määruse (EÜ) nr 1257/1999 artiklile 31, määruse (EÜ) nr 1698/2005 artiklile 43, määruse (EL) nr 1305/2013 artiklile 22 või käesoleva määruse artiklile 70 või 73, või vastavalt riiklikule kavale, mille tingimused vastavad määruse (EÜ) nr 1698/2005 artikli 43 lõigetele 1, 2 ja 3, määruse (EL) nr 1305/2013 artiklile 22 või käesoleva määruse artiklile 70 või 73; iv) ajal, mil kehtib põllumajandustootja maa tootmisest kõrvalejätmisest tulenev kohustus vastavalt määruse (EÜ) nr 1257/1999 artiklitele 22, 23 ja 24, määruse (EÜ) nr 1698/2005 artiklile 39, määruse (EL) nr 1305/2013 artiklile 28 või käesoleva määruse artiklile 70. Kanepi tootmiseks kasutatavad maa-alad on toetusõiguslikud hektarid üksnes siis, kui kasutatavate sortide tetrahüdrokannabinooli sisaldus ei ületa 0,3 %. 5. „Aktiivne põllumajandustootja“ tuleb määratleda selliselt, et toetust eraldataks ainult füüsilistele või juriidilistele isikutele või füüsiliste või juriidiliste isikute rühmadele, kes tegelevad vähemalt minimaalsel tasemel põllumajandusliku tegevusega, välistamata seejuures tingimata toetuse andmist mitmes valdkonnas tegutsevatele või osalise tööajaga põllumajandustootjatele. „Aktiivse põllumajandustootja“ määratlemisel kohaldavad liikmesriigid objektiivseid ja mittediskrimineerivaid kriteeriume, näiteks: sissetulekukontroll, tööjõusisend põllumajandusettevõttes, ettevõtte eesmärk ja selle põllumajandustegevuse kandmine riiklikesse või piirkondlikesse registritesse. Sellised kriteeriumid võib kehtestada liikmesriigi valitud kujul, mida võib olla üks või mitu, sealhulgas negatiivse loetelu kaudu, mis ei võimalda käsitada põllumajandustootjat aktiivse põllumajandustootjana. Kui liikmesriigid käsitavad aktiivsete põllumajandustootjatena põllumajandustootjaid, kelle saadud otsetoetused ei ületanud eelneval aastal teatavat summat, ei tohi selline summa olla suurem kui 5 000 eurot. 6. „Noor põllumajandustootja“ määratletakse nii, et see hõlmaks: a) vanuse ülempiiri vahemikus 35–40 aastat; b) „põllumajandusliku majapidamise juhiks“ olemise tingimusi; c) asjakohast koolitust või vajalike oskuste omandamist, nagu liikmesriigid on kindlaks määranud. 7. „Uus põllumajandustootja“ määratletakse nii, et see viitab noorest põllumajandustootjast erinevale põllumajandustootjale, kes on esimest korda põllumajandusliku majapidamise juht. Liikmesriigid lisavad täiendavaid objektiivseid ja mittediskrimineerivaid nõudeid asjakohase väljaõppe ja oskuste kohta. 8. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 152 vastu delegeeritud õigusakte, millega täiendatakse käesolevat määrust normidega, mille kohaselt on toetuste andmise tingimuseks teatavate kanepisortide sertifitseeritud seemne kasutamine ning milles sätestatakse kanepisortide kindlaksmääramise kord ning nende käesoleva artikli lõike 4 teises lõigus osutatud tetrahüdrokannabinooli sisalduse kontrollimine, et kaitsta rahvatervist.

Kooskõlas ELi toimimise lepingu artiklis 39 sätestatud ÜPP eesmärkidega, eesmärgiga säilitada siseturu toimimine ja võrdsed tingimused liidu põllumajandustootjate vahel ning subsidiaarsuse põhimõttega, on EAGFist ja EAFRDst eraldatava toetuse eesmärk veelgi parandada põllumajandustootmise, toiduainete tootmise ja maapiirkondade kestlikku arengut ning see aitab majandus-, keskkonna- ja sotsiaalvaldkonnas saavutada järgmisi üldeesmärke, mis aitavad kaasa kestliku arengu tegevuskava 2030 rakendamisele: a) soodustada aruka, konkurentsivõimelise, vastupidava ja mitmekesise põllumajandussektori arengut, mis tagab pikaajalise toiduga kindlustatuse; b) toetada ja tugevdada keskkonnakaitset, sealhulgas elurikkust, ja kliimameetmeid ning aidata kaasa liidu keskkonna- ja kliimaeesmärkide, sealhulgas Pariisi kokkuleppe kohaste kohustuste täitmisele; c) parandada maapiirkondade sotsiaalmajanduslikku olukorda.

1. Üldeesmärkideni jõutakse järgmiste erieesmärkide saavutamise kaudu: a) toetada põllumajandusettevõtte elujõulisust tagavat sissetulekut ja põllumajandussektori vastupanuvõimet kogu liidus, et suurendada pikaajalist toiduga kindlustatust ja põllumajanduse mitmekesisust ning tagada põllumajandusliku tootmise majanduslik kestlikkus liidus; b) suurendada turule orienteeritust ja põllumajandusettevõtete konkurentsivõimet nii lühi- kui ka pikaajaliselt, pöörates suuremat tähelepanu teadusuuringutele, tehnoloogiale ja digitaliseerimisele; c) parandada põllumajandustootjate positsiooni väärtusahelas; d) aidata kaasa kliimamuutuste leevendamisele ja nendega kohanemisele, sealhulgas kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise ja süsiniku sidumise võimendamise kaudu, ning edendada kestlikku energiat; e) edendada kestlikku arengut ja selliste loodusvarade tõhusat majandamist nagu vesi, muld ja õhk, vähendades seejuures sõltuvust kemikaalidest; f) aidata kaasa elurikkuse vähenemise peatamisele ja selle ümberpööramisele, edendada ökosüsteemi teenuseid ning säilitada elupaiku ja maastikke; g) muuta valdkond noorte põllumajandustootjate ja uute põllumajandustootjate jaoks atraktiivseks ja neid toetada ning soodustada kestliku ettevõtluse arengut maapiirkondades; h) edendada tööhõivet, majanduskasvu, soolist võrdõiguslikkust, sealhulgas naiste osalemist põllumajanduses, sotsiaalset kaasatust ja kohalikku arengut maapiirkondades, sealhulgas ringbiomajandust ja säästvat metsamajandust; i) parandada liidu põllumajanduse reageerimist ühiskonna nõudmistele toidu ja tervise osas, siia alla kuulub kvaliteetne, ohutu ja toitev toit, mis on toodetud kestlikul viisil, toidu raiskamise vähendamine, samuti loomade heaolu parandamine ja antimikroobikumiresistentsuse vastu võitlemine. 2. Lõikes 1 sätestatud eesmärkidele lisandub sektoriülese eesmärgina põllumajanduse ja maapiirkondade ajakohastamine teadmiste edendamise ja jagamise, innovatsiooni ja digitaliseerimise abil, ergutades nende kasutuselevõttu põllumajandustootjate poolt, võimaldades põllumajandustootjatele paremat juurdepääsu teadusuuringutele, innovatsioonile, teadmiste vahetamisele ja koolitusele. 3. Lõigetes 1 ja 2 sätestatud erieesmärkide saavutamise käigus peavad liikmesriigid komisjoni toetusel võtma asjakohaseid meetmeid, et vähendada halduskoormust ja tagada ÜPP rakendamise lihtsustamine.

1. Artiklis 5 ja artikli 6 lõigetes 1 ja 2 osutatud eesmärkide saavutamist hinnatakse ühiste näitajate põhjal, mis on seotud I lisas esitatud väljundi, tulemuse, mõju ja kontekstiga. Need ühised näitajad hõlmavad järgmist: a) väljundnäitajad, mis peegeldavad toetatud sekkumise tegelikke väljundeid; b) tulemusnäitajad, mis on seotud artikli 6 lõigetes 1 ja 2 osutatud asjaomaste erieesmärkidega ning mille abil seatakse kvantifitseeritud vahe-eesmärgid ja sihtväärtused kõnealuste erieesmärkide kohta ÜPP strateegiakavades ning mida kasutatakse nende sihtväärtuste saavutamisel tehtud edusammude hindamiseks; keskkonna- ja kliimaeesmärkidega seotud tulemusnäitajad võivad hõlmata sekkumist, mis aitab täita kohustusi, mis tulenevad liidu seadusandlikest aktidest, mis on loetletud XIII lisas; c) mõjunäitajad, mis on seotud artiklis 5 ja artikli 6 lõigetes 1 ja 2 sätestatud eesmärkidega ning mida kasutatakse ÜPP strateegiakavade ja ÜPP kontekstis; d) artikli 115 lõikes 2 osutatud ja I lisas loetletud kontekstinäitajad. 2. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 152 vastu delegeeritud õigusakte, millega muudetakse I lisa, et ühiseid väljund-, tulemus-, mõju- ja kontekstinäitajaid kohandada. Kõnealused delegeeritud õigusaktid on rangelt piiratud liikmesriikide tehniliste probleemide käsitlemisega seoses nende näitajatega rakendamisega.

Liikmesriigid püüavad saavutada II jaotises seatud eesmärgid, määrates kindlaks sekkumised, mis põhinevad käesoleva jaotise II, III ja IV peatükis kehtestatud sekkumisviisidel, kooskõlas oma vajaduste hinnangu ja käesolevas peatükis kehtestatud ühiste nõuetega.

Liikmesriigid töötavad oma ÜPP strateegiakava kohase sekkumise ja artiklis 13 osutatud HPK standardid välja kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste harta ja liidu õiguse üldpõhimõtetega. Liikmesriigid tagavad, et sekkumine ja artiklis 13 osutatud HPK standardid nähakse ette vastavalt objektiivsetele ja mittediskrimineerivatele kriteeriumidele, et need on siseturu nõuetekohase toimimisega kokkusobivad ega moonuta konkurentsi. Liikmesriigid kehtestavad õigusraamistiku, millega reguleeritakse liidu toetuse andmist põllumajandustootjatele ja teistele toetusesaajatele kooskõlas ÜPP strateegiakavaga, mille komisjon on heaks kiitnud vastavalt käesoleva määruse artiklitele 118 ja 119 ning käesolevas määruses ja määruses (EL) 2021/2116 sätestatud põhimõtetele ja nõuetele. Nad rakendavad neid ÜPP strateegiakavasid, mille komisjon on heaks kiitnud.

Liikmesriigid kavandavad käesoleva määruse II lisas loetletud sekkumisviisidele vastava sekkumise, sealhulgas artiklis 4 sätestatud mõisted ja tingimused selliselt, et need vastavad WTO põllumajanduslepingu 2. lisa kriteeriumidele. Eelkõige peavad käesoleva määruse II lisas asjaomase sekkumisega seoses osutatud WTO põllumajanduslepingu 2. lisa punktide kriteeriumidele vastama baassissetuleku toetus kestlikkuse tagamiseks, täiendav ümberjaotav sissetulekutoetus kestlikkuse tagamiseks, täiendav sissetulekutoetus noortele põllumajandustootjatele ning kliima-, keskkonna- ja loomade heaolu kavad. Muu sekkumise puhul on käesoleva määruse II lisas osutatud WTO põllumajanduslepingu 2. lisa konkreetsed punktid soovituslikud ja sekkumisel võib järgida WTO põllumajanduslepingu 2. lisa teisi punkte, kui see on ÜPP strateegiakavas täpsustatud ja selgitatud.

1. Kui liikmesriigid näevad ette muu kui WTO põllumajanduslepingu 2. lisa sätetele vastava pindalapõhise sekkumise, sealhulgas käesoleva määruse III jaotise II peatüki 3. jao 1. alajao kohase tootmiskohustusega seotud sissetulekutoetuse andmise, ning kui sekkumine hõlmab osa või kõiki GATTi raames sõlmitud Euroopa Majandusühenduse ja Ameerika Ühendriikide vahelise õliseemneid käsitleva vastastikuse mõistmise memorandumi lisas nimetatud õliseemneid, siis ei tohi kogu toetatav pindala, mis põhineb asjaomaste liikmesriikide ÜPP strateegiakavadega hõlmatud kavandatud väljunditel, ületada toetatavat maksimumpindala kogu liidu kohta, millest tuleb kinni pidada liidu rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks. 2. Hiljemalt 8. juuniks 2022 võtab komisjon vastu rakendusaktid, millega kehtestatakse iga liikmesriigi jaoks soovituslik võrdluspindala, mis on arvutatud lähtuvalt iga liikmesriigi osakaalust liidu keskmises haritavas pindalas aastatel 2016–2020. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 153 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega. 3. Iga liikmesriik, kes kavatseb anda käesoleva artikli lõikes 1 osutatud toetust, märgib vastavad kavandatud väljundid väljendatuna hektarites ära oma ÜPP strateegiakava ettepanekus, millele on osutatud artikli 118 lõikes 1. Kui liikmesriikide teatatud kavandatud väljundid ületavad käesoleva artikli lõikes 1 osutatud toetatavat maksimumpindala kogu liidu kohta, arvutab komisjon iga liikmesriigi jaoks, kelle teatatud väljund ületab tema võrdluspindala, vähenduskoefitsiendi, mis on proportsionaalne selle liikmesriigi kavandatud väljundite ületamisega viisil, et toetatav maksimumpindala kogu liidu kohta ei muutuks. Iga asjaomast liikmesriiki teavitatakse sellest vähenduskoefitsiendist komisjoni tähelepanekutes ÜPP strateegiakava kohta kooskõlas artikli 118 lõikega 3. Iga liikmesriigi vähenduskoefitsient kehtestatakse artikli 118 lõikes 6 osutatud rakendusotsusega, millega komisjon kiidab heaks liikmesriigi ÜPP strateegiakava. Liikmesriikidel ei ole lubatud omal algatusel muuta toetatavat pindala pärast artikli 118 lõikes 1 osutatud kuupäeva. 4. Kui liikmesriigid kavatsevad suurendada oma kavandatud väljundeid, millele on osutatud käesoleva artikli lõikes 1 ja mis on sätestatud komisjoni poolt heakskiidetud ÜPP strateegiakavades, teatavad nad komisjonile muudetud kavandatud väljundid, esitades ÜPP strateegiakava muutmise taotluse vastavalt artiklile 119 enne asjaomasele taotlusaastale eelneva aasta 1. jaanuari. 5. Selleks et ei ületataks lõikes 1 osutatud toetatavat maksimumpindala kogu liidu kohta, sätestab komisjon vajaduse korral vähenduskoefitsiendid või vaatab läbi olemasolevad, lõike 3 teise lõigu kohaselt sätestatud vähenduskoefitsiendid iga liikmesriigi puhul, kes oma ÜPP strateegiakavas oma võrdluspindala ületasid. Komisjon teavitab asjaomaseid liikmesriike vähenduskoefitsientidest asjaomasele taotlusaastale eelneva aasta 31. jaanuariks. Iga asjaomane liikmesriik esitab taotluse oma ÜPP strateegiakava muutmiseks teises lõigus osutatud vähenduskoefitsiendi alusel asjaomasele taotlusaastale eelneva aasta 31. märtsiks. Kõnealuse liikmesriigi vähenduskoefitsient kehtestatakse artikli 119 lõikes 10 osutatud rakendusotsusega, millega komisjon kiidab heaks ÜPP strateegiakava muutmise. 6. Käesoleva artikli lõikes 1 osutatud vastastikuse mõistmise memorandumiga hõlmatud õliseemnete puhul teatavad liikmesriigid komisjonile artiklis 134 osutatud iga-aastastes tulemusaruannetes nende hektarite koguarvu, mille eest tegelikult toetust maksti. 7. Liikmesriigid jätavad lõikes 1 osutatud mis tahes pindalapõhisest sekkumisest välja toiduks kasutatavate päevalilleseemnete kasvatamise.

1. Liikmesriigid lisavad oma ÜPP strateegiakavasse tingimuslikkuse süsteemi, mille kohaselt II peatüki alusel otsetoetusi või artiklite 70, 71 ja 72 alusel iga-aastaseid toetusi saavatele põllumajandustootjatele ja teistele toetusesaajatele kohaldatakse halduskaristusi, kui nad ei täida liidu õiguses sätestatud kohustuslikke majandamisnõudeid ning HPK standardeid, mis on kehtestatud ÜPP strateegiakavas, nagu on loetletud III lisas, järgmistes valdkondades: a) kliima ja keskkond, sealhulgas vesi, muld ja ökosüsteemide elurikkus; b) rahva- ja taimetervis; c) loomade heaolu. 2. ÜPP strateegiakava peab hõlmama tulemuslikku ja proportsionaalset halduskaristuste süsteemi. Nende normide puhul tuleb eelkõige täita määruse (EL) 2021/2116 IV jaotise IV peatükis sätestatud nõudeid. 3. Kohustuslikke majandamisnõudeid käsitlevaid III lisas osutatud õigusakte kohaldatakse nende kohaldatavas versioonis ning direktiive liikmesriikide rakendatavas versioonis. 4. Käesoleva jao kohaldamisel on „kohustuslik majandamisnõue“ iga üksik liidu õiguse kohane kohustuslik majandamisnõue, mis on III lisas konkreetse õigusakti raames loetletud ja erineb sisuliselt sama õigusakti muudest nõuetest.

1. Liikmesriigid tagavad, et kogu põllumajandusmaa, sealhulgas maa, mida enam ei kasutata tootmise eesmärgil, hoitakse heas põllumajandus- ja keskkonnaseisundis. Liikmesriigid kehtestavad riiklikul või piirkondlikul tasandil põllumajandustootjatele ja teistele toetusesaajatele miinimumstandardid iga III lisas loetletud HPK standardi suhtes vastavalt nimetatud lisas osutatud standardite peamisele eesmärgile. Oma standardite kindlaksmääramisel võtavad liikmesriigid asjakohasel juhul arvesse asjaomase maa eriomadusi, sealhulgas mulla- ja ilmastikutingimusi, olemasolevaid põllumajandusliku tootmise süsteeme, põllumajandustavasid, põllumajandusettevõtete suurust ja põllumajandusettevõtete struktuure, maakasutust ning äärepoolseimate piirkondade eripära. 2. III lisas esitatud peamiste eesmärkide puhul võivad liikmesriigid kehtestada täiendavaid standardeid lisaks neile, mis on asjaomases lisas kõnealuste peamiste eesmärkide puhul kehtestatud. Sellised täiendavad standardid on mittediskrimineerivad ja proportsionaalsed ja vastavad kindlaksmääratud vajadustele. Liikmesriigid ei või siiski kehtestada miinimumstandardeid muude peamiste eesmärkide kohta kui need, mis on esitatud III lisas. 3. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 152 vastu delegeeritud õigusakte, mis täiendavad käesolevat määrust normidega, et tagada võrdsed tingimused seoses HPK 1. standardi kohase suhtarvuga.

1. Liikmesriigid näevad oma ÜPP strateegiakavas ette halduskaristused hiljemalt alates 1. jaanuarist 2025 põllumajandustootjatele ja teistele toetusesaajatele, kes saavad II peatüki kohaseid otsetoetusi või artiklite 70, 71 ja 72 kohaseid iga-aastaseid toetusi, kui nad ei täida kohaldatavate töö- ja tööhõivetingimustega seotud nõudeid või tööandja kohustusi, mis tulenevad IV lisas osutatud õigusaktidest. 2. Kui liikmesriigid lisavad oma ÜPP strateegiakavasse halduskaristuste süsteemi, nagu on osutatud lõikes 1, konsulteerivad nad oma institutsiooniliste sätete alusel asjaomaste riigisiseste sotsiaalpartneritega, kes esindavad põllumajandussektori tööturu osapooli, ning austavad täielikult nende sõltumatust ning õigust pidada läbirääkimisi kollektiivlepingute üle ja neid sõlmida. Kõnealune halduskaristuste süsteem ei mõjuta sotsiaalpartnerite õigusi ega kohustusi, kui nad vastutavad kooskõlas riigisisese õiguse ja kollektiivläbirääkimiste raamistikuga IV lisas osutatud õigusaktide täitmise ja nende täitmise tagamise eest. 3. ÜPP strateegiakava peab hõlmama tulemuslikku ja proportsionaalset halduskaristuste süsteemi. Nende normide puhul tuleb järgida määruse (EL) 2021/2116 IV jaotise V peatükis sätestatud asjakohaseid nõudeid. 4. IV lisas osutatud õigusakte, mis hõlmavad sätteid, mille suhtes kohaldatakse lõikes 1 osutatud halduskaristuste süsteemi, kohaldatakse liikmesriigis kehtivas versioonis.

1. Liikmesriigid lisavad oma ÜPP strateegiakavasse süsteemi, millega pakkuda nõustamisteenust põllumajandustootjatele ja teistele ÜPP raames toetuse saajatele maakasutuse ja põllumajandusettevõtete juhtimise (edaspidi „põllumajandusettevõtete nõustamisteenused“) kohta. Liikmesriigid võivad tugineda olemasolevatele süsteemidele. 2. Põllumajandusettevõtete nõustamisteenused hõlmavad majanduslikku, keskkonna- ja sotsiaalset mõõdet, võttes arvesse olemasolevaid põllumajandustavasid, ning nendega pakutakse ajakohast, teadusel ja innovatsiooniprojektide põhjal arendatud, sealhulgas avalike hüvede pakkumisega seotud tehnoloogilist ja teadusteavet. Põllumajandusettevõtete nõustamisteenuste kaudu pakutakse asjakohast abi kogu põllumajandusettevõtte arengutsükli jooksul, sealhulgas esmakordseks asutamiseks, tootmismustrite muutmiseks tarbijanõudlusele vastavaks, uuenduslikeks võteteks, kliimamuutustele vastupanuvõimet tagavateks põllumajandustehnoloogiateks, sealhulgas agrometsanduseks ja agroökoloogiaks, loomade heaolu parandamiseks ning vajaduse korral ohutusstandarditeks ja sotsiaalseks toetuseks. Põllumajandusettevõtete nõustamisteenused integreeritakse AKISesse kuuluvatesse põllumajandusnõustajate, teadlaste, põllumajandustootjate organisatsioonide ja teiste asjaomaste sidusrühmade pakutavatesse omavahel seotud teenustesse. 3. Liikmesriigid tagavad, et nõustamine on erapooletu ja nõustajatel on sobiv kvalifikatsioon, asjakohane väljaõpe ja nende puhul ei esine huvide konflikti. 4. Põllumajandusettevõtete nõustamisteenused kohandatakse eri tootmistüüpidele ja põllumajandusettevõtetele ning need hõlmavad vähemalt järgmist: a) kõik nõuded, tingimused ja majandamiskohustused, mida kohaldatakse põllumajandustootjatele ja teistele ÜPP strateegiakavas ette nähtud toetusesaajatele, sealhulgas tingimuslikkuse nõuded ja standardid ning sekkumise tingimused, samuti teave ÜPP strateegiakava kohaste rahastamisvahendite ja äriplaanide kohta; b) nõuded, mis on liikmesriikide poolt sätestatud direktiivi 92/43/EMÜ, direktiivi 2000/60/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1107/2009 (38) artikli 55, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/50/EÜ, (39) direktiivi 2009/128/EÜ, direktiivi 2009/147/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/429, (40) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/2031 (41) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2016/2284 (42) rakendamiseks; c) komisjoni 29. juuni 2017. aasta teatisega „Euroopa terviseühtsuse tegevuskava antimikroobikumiresistentsuse vastu võitlemiseks“ ette nähtud tavad antimikroobikumiresistentsuse tekkimise vältimiseks; d) riskiennetus ja -juhtimine; e) innovatsioonitoetus, eelkõige eesmärgiga valmistada ette ja rakendada Euroopa innovatsioonipartnerluse töörühma projekte, nagu on osutatud artikli 127 lõikes 3; f) digitehnoloogia põllumajanduses ja maapiirkondades, nagu on osutatud artikli 114 punktis b; g) toitainete kestlik majandamine, sealhulgas kestliku põllumajanduse toitainete kalkuleerimise rakenduse kasutamine hiljemalt alates 2024. aastast, mis on digitaalne rakendus, mis pakub vähemalt järgmist: i) peamiste toitainete tasakaal põllu tasandil; ii) toitainete kohta esitatavad õiguslikud nõuded; iii) mullaandmed, mis põhinevad kättesaadaval teabel ja analüüsidel; iv) toitainete majandamise seisukohast vajalikud ühtse haldus- ja kontrollsüsteemi (IACS) andmed; h) töötingimused, tööandja kohustused, töötervishoid ja -ohutus ning sotsiaaltugi põllumajandusega tegelevates kogukondades.

1. Käesoleva peatüki kohaldamisalasse jäävad sekkumisviisid võivad olla kas tootmiskohustusega sidumata või tootmiskohustusega seotud otsetoetused. 2. Tootmiskohustusega sidumata otsetoetused on järgmised: a) baassissetuleku toetus kestlikkuse tagamiseks; b) täiendav ümberjaotav sissetulekutoetus kestlikkuse tagamiseks; c) täiendav sissetulekutoetus noortele põllumajandustootjatele; d) kliima-, keskkonna- ja loomade heaolu kavad. 3. Tootmiskohustusega seotud otsetoetused on järgmised: a) tootmiskohustusega seotud sissetulekutoetus; b) puuvilla eritoetus.

1. Liikmesriigid võivad piirata kestlikkuse tagamiseks makstavat baassissetuleku toetuse summat, mida antakse põllumajandustootjale asjaomase kalendriaasta kohta. Liikmesriigid, kes otsustavad toetust piirata, vähendavad 100 % võrra summat, mis ületab 100 000 eurot. 2. Liikmesriigid võivad vähendada kuni 85 % kestlikkuse tagamiseks makstava baassissetuleku toetuse summat, mida antakse põllumajandustootjale asjaomase kalendriaasta kohta ja mis ületab 60 000 eurot. Liikmesriigid võivad kehtestada täiendavad vahemikud, mis ületavad 60 000 eurot, ja täpsustada vähendusprotsendid nende täiendavate vahemike jaoks. Nad tagavad, et iga vahemiku suhtes kohaldatav vähendamine on sama suur või suurem kui eelmise vahemiku puhul. 3. Enne lõike 1 või 2 kohaldamist võivad liikmesriigid põllumajandustootjale asjaomasel kalendriaastal kestlikkuse tagamiseks makstava baassissetuleku toetuse summast maha arvata: a) põllumajandustootja deklareeritud põllumajandusliku tegevusega seotud kogu palga, sealhulgas tööjõumaksud ja sotsiaalkindlustusmaksed; b) samaväärsed kulud korrapärase ja tasustamata tööjõu puhul, mis on seotud nende inimeste põllumajandusliku tegevusega, kes töötavad asjaomases põllumajandusettevõttes, kuid ei saa palka või saavad vähem tasu kui osutatud teenuste eest tavaliselt makstav summa, kuid kelle töö hüvitatakse põllumajandusettevõtte majanduslike tulemuste alusel; c) põllumajandustootja deklareeritud põllumajandusliku tegevusega seotud lepingujärgsete kulude tööjõukulu. Esimese lõigu punktis a osutatud summade arvutamisel kasutavad liikmesriigid põllumajandustootjal tegelikult tekkinud palgakulusid. Nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel võivad põllumajandustootjad taotleda, et kasutataks standardkulusid, mille asjaomane liikmesriik määrab kindlaks vastavalt oma ÜPP strateegiakavas täiendavalt täpsustatavale meetodile, mis põhineb põllumajandustegevuse eest riiklikul või piirkondlikul tasandil makstavatel keskmistel standardpalkadel korrutatuna asjaomase põllumajandustootja poolt deklareeritud aastaste tööühikute arvuga. Esimese lõigu punktis b osutatud summade arvutamiseks kasutavad liikmesriigid standardkulusid, mille asjaomane liikmesriik määrab kindlaks vastavalt oma ÜPP strateegiakavas täiendavalt täpsustatavale meetodile, mis põhineb põllumajandustegevuse eest riiklikul või piirkondlikul tasandil makstavatel keskmistel standardpalkadel korrutatuna asjaomase põllumajandustootja poolt deklareeritud aastaste tööühikute arvuga. 4. Juriidilise isiku või füüsiliste või juriidiliste isikute rühma puhul võivad liikmesriigid kohaldada lõigetes 1 ja 2 osutatud vähendamist kõnealuse juriidilise isiku või rühma liikmete tasandil, kui siseriikliku õigusega on üksikliikmetele ette nähtud selliste õiguste ja kohustuste võtmine, mis on võrreldavad nende üksikpõllumajandustootjate õiguste ja kohustustega, kellel on põllumajandusliku majapidamise juhi staatus, eelkõige seoses nende majandusliku, sotsiaalse ja maksustaatusega, ning tingimusel, et nad on andnud panuse asjaomaste juriidiliste isikute või rühmade põllumajandusstruktuuride tugevdamisse. 5. Maksete vähendamisest tulenevat hinnangulist summat kasutatakse eelkõige selleks, et aidata rahastada kestlikkuse tagamiseks antavat täiendavat ümberjaotavat sissetulekutoetust, kui see on ette nähtud asjakohases ÜPP strateegiakavas, ning seejärel muud tootmiskohustusega sidumata otsetoetustega toimuvat sekkumist. Ühtlasi võivad liikmesriigid kasutada kogu vastavat summat või osa sellest, et rahastada vahendite ümberpaigutamise teel EAFRD raames rahastatavaid sekkumisviise, mis on täpsustatud IV peatükis. Selline vahendite ümberpaigutamine EAFRDsse on osa ÜPP strateegiakava finantstabelitest ja selle võib läbi vaadata 2025. aastal kooskõlas artikliga 103. Sel juhul ei kohaldata EAGFist EAFRDsse vahendite ümberpaigutamisel kõnealuse artikli alusel kohaldatavaid ülempiire. 6. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 152 vastu delegeeritud õigusakte, millega täiendatakse käesolevat määrust normidega, millega kehtestatakse käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 osutatud maksete vähendamise arvutamise ühtlustatud alus, et esitada üksikasjalikud normid rahaliste vahendite eraldamise kohta põllumajandustootjatele.

1. Liikmesriigid kehtestavad miinimumpindala ega anna otsetoetusi aktiivsetele põllumajandustootjatele, kelle põllumajandusliku majapidamise toetusõiguslik pindala, mille eest otsetoetusi taotletakse, on sellest miinimumpindalast väiksem. Teise võimalusena võivad liikmesriigid kehtestada otsetoetuste miinimumsumma, mida võib põllumajandustootjale maksta. 2. Kui liikmesriik on otsustanud kehtestada lõike 1 esimese lõigu kohase miinimumpindala, määrab ta siiski kooskõlas lõike 1 teise lõiguga kindlaks miinimumsumma põllumajandustootjate jaoks, kes saavad otsetoetuste vormis loomapidamistoetust looma kohta ja kelle käsutuses on sellest miinimumpindalast vähem hektareid. Miinimumpindala või miinimumsumma kehtestamisel on liikmesriikide eesmärk tagada, et otsetoetusi antakse aktiivsetele põllumajandustootjatele üksnes juhul, kui: a) vastavate toetuste haldamine ei tekita ülemäärast halduskoormust ja b) asjaomased summad on tõhus panus, et saavutada artikli 6 lõikes 1 seatud erieesmärke, mille jaoks otsetoetused on ette nähtud. 3. Kreeka võib otsustada, et käesolevat artiklit ei kohaldata Egeuse mere väikesaarte suhtes.

Erandina määruse (EL) 2021/2116 artikli 44 lõikest 1 võib liikmesriik otsustada määrata kuni 3 % põllumajandustootjale makstavatest otsetoetustest põllumajandustootja poolt riskijuhtimisvahendisse antavaks panuseks. Liikmesriigid, kes otsustavad seda sätet kasutada, kohaldavad seda kõikide põllumajandustootjate suhtes, kes saavad asjaomasel aastal otsetoetusi.

Liikmesriigid annavad aktiivsetele põllumajandustootjatele tootmiskohustusega sidumata otsetoetusi käesolevas jaos sätestatud ja ÜPP strateegiakavas täpsustatud tingimustel.

1. Liikmesriigid näevad ette kestlikkuse tagamiseks baassissetuleku toetuse (edaspidi „baassissetuleku toetus“), mida nad annavad käesolevas alajaos sätestatud ja ÜPP strateegiakavas täpsustatud tingimustel. 2. Liikmesriigid näevad ette baassissetuleku toetuse toetusõigusliku hektari kohta tootmiskohustusega sidumata aastatoetuse vormis. 3. Ilma et see piiraks artiklite 23–27 kohaldamist, antakse baassissetuleku toetust iga toetusõigusliku hektari eest, mille aktiivne põllumajandustootja on deklareerinud.

1. Toetust makstakse ühtse summana hektari kohta, välja arvatud juhul, kui liikmesriigid otsustavad anda baassissetuleku toetust toetusõiguste alusel, nagu on osutatud artiklis 23. 2. Liikmesriigid võivad otsustada eristada hektari kohta arvestatavaid baassissetuleku toetuse summasid erinevate piirkonnarühmade kaupa, millele on iseloomulikud sarnased sotsiaalmajanduslikud või agronoomilised tingimused, muu hulgas liikmesriikide määratletud sellised traditsioonilised põllumajandusvormid nagu traditsiooniline ekstensiivne alpikarjamaadel karjatamine. Kooskõlas artikli 109 lõike 2 punktiga d võib baassissetuleku toetuse summat hektari kohta vähendada, võttes arvesse asjaomase ÜPP strateegiakava muu sekkumise raames antavat toetust.

1. Liikmesriigid, kes on kohaldanud määruse (EL) nr 1307/2013 III jaotise I peatüki 1. jaos kehtestatud põhitoetuskava, võivad otsustada anda baassissetuleku toetust toetusõiguste alusel vastavalt käesoleva määruse artiklitele 24–27. 2. Kui liikmesriigid, kes on kohaldanud määruse (EL) nr 1307/2013 III jaotise I peatüki 1. jaos kehtestatud põhitoetuskava, otsustavad enam mitte anda baassissetuleku toetust toetusõiguste alusel, muutuvad kõnealuse määruse alusel eraldatud toetusõigused kehtetuks selle otsuse kohaldamisele eelneva aasta 31. detsembril.

1. Liikmesriigid määravad kindlaks toetusõiguste ühikuväärtuse enne käesoleva artikli kohast ühtlustamist, kohandades toetusõiguste väärtust proportsionaalselt nende väärtusele, mis on kehtestatud kooskõlas määrusega (EL) nr 1307/2013 taotlusaastaks 2022, ning sellega seotud kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetusele, mis on ette nähtud kõnealuse määruse III jaotise III peatükiga taotlusaastaks 2022. 2. Liikmesriigid võivad otsustada eristada toetusõiguste väärtust vastavalt artikli 22 lõikele 2. 3. Iga liikmesriik kehtestab hiljemalt taotlusaastaks 2026 individuaalsete toetusõiguste väärtuse maksimumtaseme liikmesriigi või iga artikli 22 lõikes 2 osutatud piirkonnarühma kohta. 4. Kui vastavalt lõikele 1 kindlaks määratud toetusõiguste väärtus ei ole liikmesriigi või artikli 22 lõikes 2 osutatud piirkonnarühma piires ühtne, tagab asjaomane liikmesriik toetusõiguste väärtuse ühtlustamise ühtsele ühikuväärtusele hiljemalt taotlusaastaks 2026. 5. Lõike 4 kohaldamisel tagab iga liikmesriik, et hiljemalt taotlusaastaks 2026 moodustab kõigi toetusõiguste väärtus vähemalt 85 % taotlusaasta 2026 baassissetuleku toetuse artikli 102 lõikes 1 osutatud kavandatud keskmisest ühikusummast, nagu on kehtestatud ÜPP strateegiakavas liikmesriigi või artikli 22 lõikes 2 osutatud piirkonnarühma kohta. 6. Liikmesriigid rahastavad toetusõiguste väärtuse suurendamist, mis peab vastama käesoleva artikli lõigetele 4 ja 5, kasutades selleks iga võimalikku summat, mis muutub kättesaadavaks käesoleva artikli lõike 3 kohaldamisel, ning vajaduse korral vähendades erinevust käesoleva artikli lõike 1 kohaselt kindlaks määratud toetusõiguste ühikuväärtuse ja taotlusaasta 2026 baassissetuleku toetuse artikli 102 lõikes 1 osutatud kavandatud ühikusumma vahel, nagu on kehtestatud ÜPP strateegiakavas liikmesriigi või artikli 22 lõikes 2 osutatud piirkonnarühma kohta. Liikmesriigid võivad otsustada kohaldada kõigi või osa toetusõiguste vähendamist väärtuse ulatuses, mis määratakse kindlaks vastavalt käesoleva artikli lõikele 1 ja mis ületab taotlusaasta 2026 baassissetuleku toetuse artikli 102 lõikes 1 osutatud kavandatud ühikusummat, nagu on kehtestatud ÜPP strateegiakavas liikmesriigi või artikli 22 lõikes 2 osutatud piirkonnarühma kohta. 7. Lõikes 6 osutatud vähendamised peavad põhinema objektiivsetel ja mittediskrimineerivatel kriteeriumidel. Ilma et see piiraks kooskõlas lõikega 5 kehtestatud miinimumväärtust, võidakse sellise kriteeriumina kehtestada maksimaalne vähendamine määral, mis ei ole väiksem kui 30 %. 8. Liikmesriigid tagavad, et toetusõiguste väärtuste kohandamine lõigete 3–7 kohaselt algab 2023. aastal.

1. Liikmesriigid, kes on otsustanud anda toetusõigustel põhinevat toetust, annavad baassissetuleku toetust aktiivsetele põllumajandustootjatele, kellele kuuluvad toetusõigused või kes neid rendivad, pärast asjaomaste toetusõiguste aktiveerimist. Liikmesriigid tagavad, et toetusõiguste aktiveerimiseks deklareerib aktiivne põllumajandustootja mis tahes toetusõigusega kaasnevad toetusõiguslikud hektarid. 2. Liikmesriigid tagavad, et toetusõigused, sealhulgas tegeliku või eelpärandi korral, aktiveeritakse üksnes selles liikmesriigis või artikli 22 lõikes 2 osutatud piirkonnarühmas, milles need õigused olid eraldatud. 3. Liikmesriigid tagavad, et aktiveeritud toetusõigus annab nõudeõiguse selles kindlaks määratud kindlasummalisele toetusele.

1. Iga liikmesriik, kes otsustab anda toetusõigustel põhinevat baassissetuleku toetust, haldab riiklikku reservi. 2. Erandina käesoleva artikli lõikest 1, kui liikmesriik otsustab eristada baassissetuleku toetust vastavalt artikli 22 lõikele 2, võib ta otsustada luua reservi igale kõnealuses artiklis osutatud piirkonnarühmale. 3. Liikmesriigid tagavad, et reservist eraldatakse toetusõigusi üksnes aktiivsetele põllumajandustootjatele. 4. Liikmesriigid kasutavad oma reservi eelkõige selleks, et eraldada toetusõigusi järgmistele põllumajandustootjatele: a) noored põllumajandustootjad, kes on äsja esmakordselt loonud põllumajandusliku majapidamise; b) uued põllumajandustootjad. 5. Liikmesriik eraldab toetusõigusi või suurendab olemasolevate toetusõiguste väärtust aktiivsete põllumajandustootjate puhul, kellel on õigus saada toetust lõpliku kohtuotsuse või kõnealuse liikmesriigi pädeva asutuse lõpliku haldusakti alusel. Liikmesriik tagab, et asjaomastele aktiivsetele põllumajandustootjatele eraldatakse kõnealuse kohtuotsuse või haldusaktiga kehtestatud hulgal ja väärtuses toetusõigusi kõnealuse liikmesriigi poolt kindlaks määratud kuupäevaks. 6. Liikmesriigid tagavad, et reservi täiendatakse kõigi toetusõiguste väärtuse lineaarse vähendamise teel, kui reservist ei piisa toetusõiguste katmiseks vastavalt lõigetele 4 ja 5. 7. Liikmesriigid võivad kehtestada täiendavad normid reservi kasutamiseks, sealhulgas reservist teenindatavate põllumajandustootjate täiendavad kategooriad, tingimusel et lõigetes 4 ja 5 osutatud prioriteetseid rühmi on teenindatud, ning juhtudeks, millega kaasneb reservi täiendamine. Kui reservi täiendatakse toetusõiguste väärtuse lineaarse vähendamise teel, kohaldatakse sellist lineaarset vähendamist kõigile toetusõigustele riigi tasandil või, juhul kui liikmesriik kohaldab lõikes 2 sätestatud erandit, siis artikli 22 lõikes 2 osutatud vastava piirkonnarühma tasandil. 8. Liikmesriigid määravad reservist eraldatavate uute toetusõiguste väärtuse väljendatuna toetusõiguste riikliku keskmise väärtusena õiguste eraldamise aastal või iga artikli 22 lõikes 2 osutatud piirkonnarühma toetusõiguste keskmise väärtusena õiguste eraldamise aastal. 9. Liikmesriigid võivad otsustada suurendada olemasolevate toetusõiguste väärtust kuni riikliku keskmise väärtuseni toetusõiguste jaotamise aastal või kuni iga artikli 22 lõikes 2 osutatud piirkonnarühma keskmise väärtuseni.

1. Välja arvatud tegeliku või eelpärandi teel üleandmine, antakse toetusõigused üle üksnes samas liikmesriigis asutatud aktiivsele põllumajandustootjale. 2. Kui liikmesriigid otsustavad eristada baassissetuleku toetust kooskõlas artikli 22 lõikega 2, antakse toetusõigused üle üksnes selle piirkonnarühma siseselt, kus need toetusõigused on eraldatud.

Liikmesriigid võivad anda liikmesriigi poolt kindlaks määratud väikepõllumajandustootjatele kindlasummalist toetust või hektaripõhist toetust, käesolevas jaos ja käesoleva peatüki 3. jaos osutatud otsetoetuste asemel. Liikmesriigid kavandavad vastava sekkumise ÜPP strateegiakavas põllumajandustootjate jaoks valikulise sekkumisena. Iga-aastane toetus põllumajandustootjale ei ületa 1 250 eurot. Liikmesriigid võivad otsustada kehtestada seoses erinevate pindalakünnistega erinevad kindlasummalised või hektaripõhised toetused.

1. Liikmesriigid näevad ette kestlikkuse tagamiseks makstava täiendava ümberjaotava sissetulekutoetuse (edaspidi „täiendav ümberjaotav sissetulekutoetus“), mida antakse käesolevas artiklis esitatud ja ÜPP strateegiakavades täpsustatud tingimustel. Erandina käesoleva lõike esimesest lõigust või artiklist 98 võivad liikmesriigid käsitleda sissetulekutoetuse ümberjaotamise vajadust muude EAGFist rahastatavate vahendite ja sekkumise abil, mille eesmärk on sissetulekutoetuse õiglasem jaotamine ning tulemuslikum ja tõhusam suunamine, tingimusel et nad suudavad oma ÜPP strateegiakavas näidata, et selline vajadus on piisavalt kaetud. 2. Liikmesriigid tagavad otsetoetuste ümberjaotamise suurematelt väiksematele ja keskmise suurusega põllumajanduslikele majapidamistele, nähes ümberjaotava sissetulekutoetuse ette iga-aastaselt toetusõigusliku hektari kohta arvestatava tootmiskohustusega sidumata toetuse vormis, mida makstakse põllumajandustootjatele, kellel on õigus saada toetust artiklis 21 osutatud baassissetuleku toetuse alusel. 3. Liikmesriigid kehtestavad riiklikul või piirkondlikul tasandil, mis võib tähendada artikli 22 lõikes 2 osutatud piirkonnarühma tasandit, hektari kohta makstava summa või erinevad summad eri hektarivahemike kohta, samuti põllumajandustootja kohta maksimaalse hektarite arvu, mille eest ümberjaotavat sissetulekutoetust makstakse. 4. Vastavaks taotlusaastaks kavandatud summa hektari kohta ei tohi ületada riigi keskmist hektari kohta makstavate otsetoetuste summat kõnealusel taotlusaastal. 5. Riigi keskmine otsetoetuse summa hektari kohta määratakse kindlaks suhtena antud taotlusaasta eest makstavate otsetoetuste riikliku ülemmäära, mis on ette nähtud V lisas, ja kõnealuseks taotlusaastaks hektarites väljendatud baassissetuleku toetuse kavandatud väljundite koguarvu vahel. 6. Juriidilise isiku või füüsiliste või juriidiliste isikute rühma puhul võivad liikmesriigid kohaldada kõnealuse juriidilise isiku või rühma liikmete tasandil lõikes 3 osutatud maksimaalset hektarite arvu, kui siseriikliku õigusega on üksikliikmetele ette nähtud selliste õiguste ja kohustuste võtmine, mis on võrreldavad nende üksikpõllumajandustootjate õiguste ja kohustustega, kellel on põllumajandusliku majapidamise juhi staatus, eelkõige seoses nende majandusliku, sotsiaalse ja maksustaatusega, ning tingimusel, et nad on andnud panuse asjaomaste juriidiliste isikute või rühmade põllumajandusstruktuuride tugevdamisse. Kui põllumajandustootjad kuuluvad seotud juriidiliste isikute rühma, nagu selle on kindlaks määranud liikmesriigid, võivad liikmesriigid kohaldada selle rühma tasandil lõikes 3 osutatud maksimaalsete hektarite arvu nende poolt kindlaksmääratavatel tingimustel.

1. Liikmesriigid võivad ette näha täiendava sissetulekutoetuse artikli 4 lõikes 6 sätestatud kriteeriumidele vastavalt kindlaks määratud noortele põllumajandustootjatele käesolevas artiklis esitatud ja ÜPP strateegiakavades täpsustatud tingimustel. 2. Osana kohustustest muuta valdkond noorte põllumajandustootjate jaoks atraktiivseks vastavalt artikli 6 lõike 1 punktis g sätestatud eesmärgile ning selleks, et näha kooskõlas artikliga 95 selle eesmärgi saavutamiseks ette vähemalt XII lisas kehtestatud summa, võivad liikmesriigid sätestada täiendava sissetulekutoetuse äsja ettevõtlusega alustanud noortele põllumajandustootjatele, kellel on õigus saada toetust artiklis 21 osutatud baassissetuleku toetuse raames. Liikmesriigid võivad otsustada anda käesoleva artikli kohast toetust põllumajandustootjatele, kes on saanud toetust määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 50 alusel, kõnealuse artikli lõikes 5 osutatud ajavahemiku järelejäänud osa jooksul. 3. Täiendavat sissetulekutoetust noortele põllumajandustootjatele antakse maksimaalselt viieks aastaks alates noorte põllumajandustootjate toetuse taotluse esitamise esimesest aastast ning kui viieaastane periood jätkub pärast 2027. aastat, siis tingimustel, mis määratakse kindlaks ÜPP õigusraamistikus, mida kohaldatakse 2027. aastale järgneva perioodi suhtes. Liikmesriigid tagavad, et toetusesaajatele ei looda õiguslikke ootusi 2027. aastale järgnevaks perioodiks. Toetust antakse kas tootmiskohustusega sidumata iga-aastase toetusena toetusõigusliku hektari kohta või kindlasummalise toetusena noore põllumajandustootja kohta. Liikmesriigid võivad otsustada anda käesoleva artikli kohast toetust ainult teatava maksimaalse hektarite arvu ulatuses noore põllumajandustootja kohta. 4. Juriidilise isiku või füüsiliste või juriidiliste isikute rühma, näiteks põllumajandustootjate rühma, tootjaorganisatsioonide või ühistute puhul võivad liikmesriigid kohaldada lõikes 3 osutatud maksimaalset hektarite arvu nende juriidiliste isikute või rühmade liikmete tasandil: a) kes vastavad „noore põllumajandustootja“ määratlusele ja tingimustele, mis on kindlaks määratud vastavalt artikli 4 lõikele 6, ning b) kui riigisisese õigusega on ette nähtud üksikliikmetele selliste õiguste ja kohustuste võtmine, mis on võrreldavad nende üksikpõllumajandustootjate õiguste ja kohustustega, kellel on põllumajandusliku majapidamise juhi staatus, eelkõige seoses nende majandusliku, sotsiaalse ja maksustaatusega, ning tingimusel, et nad on andnud panuse asjaomaste juriidiliste isikute või rühmade põllumajandusstruktuuride tugevdamisse.

1. Liikmesriigid koostavad vabatahtlikud kliima-, keskkonna- ja loomade heaolu kavad (edaspidi „ökokavad“) ja toetavad neid käesolevas artiklis esitatud ja ÜPP strateegiakavades täpsustatud tingimustel. 2. Liikmesriigid annavad käesoleva artikli alusel toetust aktiivsetele põllumajandustootjatele või aktiivsete põllumajandustootjate rühmadele, kes võtavad kohustuse kasutada põllumajandustavasid, mis säästavad kliimat, keskkonda ning soodustavad loomade heaolu ja antimikroobikumiresistentsuse vastast võitlust. 3. Liikmesriigid koostavad lõikes 2 osutatud kliimat ja keskkonda säästvate ning loomade heaolu soodustavate ja antimikroobikumiresistentsuse vastu võitlemise põllumajandustavade loetelu. Kõnealused tavad kavandatakse nii, et need vastaksid ühele või mitmele artikli 6 lõike 1 punktides d, e ja f sätestatud erieesmärgile ning artikli 6 lõike 1 punktis i sätestatud loomade heaolu parandamise ja antimikroobikumiresistentsuse vastu võitlemise eesmärgile. 4. Põhimõtteliselt peab iga ökokava hõlmama vähemalt kahte järgmistest kliima-, keskkonna ja loomade heaoluga ning antimikroobikumiresistentsuse vastu võitlemisega seotud tegevusvaldkondadest: a) kliimamuutuste leevendamine, sealhulgas põllumajanduslikest võtetest ja tavadest tulenevate kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine, samuti olemasoleva süsinikuvaramu säilitamine ja süsiniku sidumise suurendamine; b) kliimamuutustega kohanemine, sealhulgas meetmed toidutootmissüsteemide vastupanuvõime ning loomade ja taimede mitmekesisuse parandamiseks, et suurendada vastupanuvõimet haigustele ja kliimamuutustele; c) veekvaliteedi kaitse või parandamine ja veeressurssidele avaldatava surve vähendamine; d) mulla degradeerumise ärahoidmine, mulla tervendamine, mullaviljakuse ja toitainete majandamise parandamine ja mullaelustik; e) elurikkuse kaitse, elupaikade või liikide säilitamine või taastamine, sealhulgas maastikuelementide või tootmisega mitteseotud alade säilitamine ja loomine; f) meetmed pestitsiidide, eriti inimeste tervisele või keskkonnale ohtu kujutavate pestitsiidide säästvaks ja vähendatud kasutamiseks; g) loomade heaolu suurendamise või antimikroobikumiresistentsuse vastu võitlemise meetmed. 5. Käesoleva artikli alusel annavad liikmesriigid toetust üksnes nende kohustuste jaoks, mis: a) on rangemad kui asjaomased kohustuslikud majandamisnõuded ning HPK standardid, mis on kehtestatud I peatüki 2. jaos; b) on rangemad kui asjaomased väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamise ning loomade heaolu miinimumnõuded ning muud asjaomased liikmesriigi ja liidu õigusega ette nähtud kohustuslikud nõuded; c) on rangemad kui põllumajandusmaa hoidmise tingimused vastavalt artikli 4 lõike 2 punktile b; d) erinevad kohustustest, millega seoses antakse toetust artikli 70 alusel. Esimese lõigu punktis b osutatud kohustuste puhul, kui liikmesriigi õigusega kehtestatakse uued nõuded, mis on rangemad liidu õiguses sätestatud vastavatest miinimumnõuetest, võib toetust anda selliste kohustuste võtmise eest, mis aitavad kaasa kõnealuste nõuete täitmisele, maksimaalselt 24 kuu jooksul alates kuupäevast, mil need muutuvad põllumajandusliku majapidamise jaoks kohustuslikuks. 6. Lõike 5 kohaselt võivad liikmesriigid käesolevas artiklis osutatud ökokavade toetusesaaja kohustuste kirjeldamisel tugineda ühele või mitmele I peatüki 2. jaos kehtestatud nõudele ja standardile, tingimusel et ökokavadest tulenevad kohustused on rangemad kui asjaomased kohustuslikud majandamisnõuded ning maa heas põllumajandus- ja keskkonnaseisundis hoidmise miinimumstandardid, mille liikmesriigid on kehtestanud I peatüki 2. jao alusel. Ilma et see piiraks määruse (EL) 2021/2116 artikli 87 lõike 1 kohaldamist, loetakse aktiivsed põllumajandustootjad või aktiivsete põllumajandustootjate rühmad, kes osalevad esimese lõigu kohaselt kehtestatud ökokavades, vastavalt III lisas osutatud asjakohastele nõuetele ja standarditele, tingimusel et nad täidavad asjaomase ökokava raames võetud kohustusi. Liikmesriigid, kes kehtestavad käesoleva lõike esimese lõigu kohased ökokavad, võivad tagada, et nende haldus- ja kontrollisüsteemid ei dubleeri kontrolle, kui samad nõuded ja standardid kehtivad nii kõnealuste ökokavade kui ka III lisas sätestatud kohustuste alusel. 7. Konkreetse ökokava eest antakse toetust iga-aastase maksena kohustustega hõlmatud kõigi toetusõiguslike hektarite kohta. Toetust antakse kas: a) täiendava toetusena lisaks baassissetuleku toetusele, nagu on kehtestatud 2. alajaos, või b) toetusena, millega hüvitatakse aktiivsetele põllumajandustootjatele või nende rühmadele täielikult või osaliselt kohustuste võtmisega seonduvad täiendavad tekkinud kulud ja saamata jäänud tulu, mis arvutatakse kooskõlas artikliga 82 ja võttes arvesse ökokavades seatud sihtväärtusi; need toetused võivad katta ka tehingukulud. Erandina esimesest lõigust võib kooskõlas selle punktiga b kohustuste puhul, mis on seotud loomade heaoluga, antimikroobikumiresistentsuse vastase võitlusega ja, kui see on nõuetekohaselt põhjendatud, kliimat säästvate põllumajandustavadega, maksta toetusi iga-aastase toetusena loomühikute eest. 8. Liikmesriigid tõendavad, kuidas ökokavade alusel põllumajandustavadega seoses võetud kohustused vastavad artiklis 108 osutatud vajadustele ja kuidas need aitavad kaasa artikli 109 lõike 2 punktis a osutatud keskkonna- ja kliimaaspektidele, loomade heaolule ja antimikroobikumiresistentsuse vähendamisele. Nad kasutavad hindamis- või punktisüsteemi või mis tahes muud asjakohast metoodikat, et tagada ökokavade tulemuslikkus ja tõhusus seatud sihtväärtuste saavutamisel. Käesoleva artikli lõike 7 esimese lõigu punkti a kohaste ökokavade eri kohustuste jaoks toetussumma kehtestamisel võtavad liikmesriigid arvesse iga ökokava kestlikkuse ja ambitsioonikuse taset, tuginedes objektiivsetele ja läbipaistvatele kriteeriumidele. 9. Liikmesriigid tagavad, et käesoleva artikli kohased sekkumised on kooskõlas artikli 70 kohaste sekkumistega.

1. Liikmesriigid võivad anda tootmiskohustusega seotud sissetulekutoetust aktiivsetele põllumajandustootjatele käesolevas alajaos esitatud ja ÜPP strateegiakavades täpsustatud tingimustel. 2. Liikmesriikide sekkumisega aidatakse artiklis 33 loetletud toetatud sektoritel ning toodangul või teatavatel nendega seotud põllumajanduslikel tootmisviisidel paremini hakkama saada konkurentsivõime, kestlikkuse või kvaliteedi parandamise raskustega. Liikmesriigid ei pea tõendama oma raskusi valgukultuuride puhul. 3. Tootmiskohustusega seotud sissetulekutoetust antakse iga-aastase toetuse vormis hektari või looma kohta.

Tootmiskohustusega seotud sissetulekutoetust võib anda üksnes järgmistele sektoritele ning toodangule või teatavatele nendega seotud põllumajanduslikele tootmisviisidele, kui need on olulised sotsiaalmajanduslikel või keskkonnaga seotud põhjustel: a) teraviljad; b) õliseemned, välja arvatud toiduks kasutatavad päevalilleseemned, nagu on sätestatud artikli 11 lõikes 7; c) valgukultuurid, sealhulgas liblikõielised taimed ning liblikõieliste ja kõrreliste segu, tingimusel et liblikõielised jäävad segus valdavaks; d) lina; e) kanep; f) riis; g) pähklid; h) tärklisekartulid; i) piim ja piimatooted; j) seemned; k) lamba- ja kitseliha; l) veise- ja vasikaliha; m) oliiviõli ja lauaoliivid; n) siidiussid; o) kuivsööt; p) humal; q) suhkrupeet, suhkruroog ja juursigur; r) puu- ja köögivili; s) lühikese raieringiga madalmetsad.

1. Liikmesriigid võivad anda tootmiskohustusega seotud sissetulekutoetust hektari kohta makstava toetuse vormis üksnes selliste alade eest, mille nad on kindlaks määranud toetusõiguslike hektaritena. 2. Kui tootmiskohustusega seotud toetust antakse veiste, lammaste või kitsede eest, kehtestavad liikmesriigid toetusõiguslikkuse tingimusena nõude, et loomad identifitseeritakse ja registreeritakse kooskõlas määruse (EL) 2016/429 IV osa I jaotise 2. peatüki 1. jaoga. Ilma et see piiraks muid kohaldatavaid toetusõiguslikkuse tingimusi, käsitatakse veiseid, lambaid ja kitsi toetusõiguslikena seni, kuni identifitseerimis- ja registreerimisnõuded on täidetud asjaomase taotlusaasta konkreetseks kuupäevaks, mille määrab liikmesriik.

Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 152 vastu delegeeritud õigusakte, millega täiendatakse käesolevat määrust meetmetega, et vältida tootmiskohustusega seotud sissetulekutoetuse saajate kahju turu struktuurilise tasakaalustamatuse tõttu mingis sektoris. Kõnealuste delegeeritud õigusaktidega võidakse liikmesriikidel lubada otsustada, et tootmiskohustusega seotud sissetulekutoetuse maksmist võib jätkata kuni 2027. aastani nende tootmisühikute alusel, mille eest varasemal võrdlusperioodil toetust anti.

Bulgaaria, Kreeka, Hispaania ja Portugal annavad puuvilla eritoetust aktiivsetele põllumajandustootjatele, kes toodavad CN-koodi 5201 00 alla kuuluvat puuvilla käesolevas alajaos sätestatud tingimustel.

1. Puuvilla eritoetust antakse toetusõigusliku puuvillakasvatusmaa hektari kohta. Ala on toetusõiguslik üksnes siis, kui see paikneb põllumajandusmaal, millel liikmesriik on puuvillakasvatuse heaks kiitnud, sellele on külvatud liikmesriigi heakskiidetud sorte ja normaalsetel kasvutingimustel toimub saagi tegelik koristamine. 2. Puuvilla eritoetust makstakse veatu ja standardse turustuskvaliteediga puuvilla eest. 3. Bulgaaria, Kreeka, Hispaania ja Portugal kiidavad lõikes 1 osutatud maa ja sordid heaks kooskõlas lõike 5 kohaselt vastu võetavate normide ja tingimustega. 4. Käesoleva alajaoga hõlmatud sekkumise puhul: a) määratakse tekkinud kulude rahastamiskõlblikkus kindlaks määruse (EL) 2021/2116 artikli 37 punkti a alusel; b) määruse (EL) 2021/2116 artikli 12 lõike 2 kohaldamisel hõlmab sertifitseerimisasutuste esitatav arvamus selle punkte a, b ja d ning liidu vahendite haldaja kinnitust. 5. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 152 vastu delegeeritud õigusakte, millega täiendatakse käesolevat määrust normide ja tingimustega maa ja sortide heakskiitmise kohta puuvilla eritoetuse puhul. 6. Komisjon võtab vastu rakendusaktid, millega kehtestatakse puuvilla eritoetuse puhul maa ja sortide heakskiitmise menetluse normid ning tootjatele kõnealusest heakskiitmisest teatamise kohta. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 153 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Kehtestatakse järgmised riiklikud baaskülvipinnad: — Bulgaaria: 3 342 ha; — Kreeka: 250 000 ha; — Hispaania: 48 000 ha; — Portugal: 360 ha. 2. Kehtestatakse järgmised kindlad saagikused võrdlusperioodil: — Bulgaaria: 1,2 tonni/ha; — Kreeka: 3,2 tonni/ha; — Hispaania: 3,5 tonni/ha; — Portugal: 2,2 tonni/ha. 3. Puuvilla eritoetuse summa toetusõigusliku pindala hektari kohta arvutatakse, korrutades lõikes 2 kehtestatud saagikused järgmiste võrdlussummadega: — Bulgaaria: 636,13 eurot; — Kreeka: 229,37 eurot; — Hispaania: 354,73 eurot; — Portugal: 223,32 eurot. 4. Kui puuvillakasvatuse toetusõiguslik pindala teatavas liikmesriigis ja teataval aastal ületab lõikes 1 kehtestatud baaskülvipinna, vähendatakse lõikes 3 nimetatud summat kõnealuse liikmesriigi puhul võrdeliselt baaskülvipinna ületamisega. 5. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 152 vastu delegeeritud õigusakte, millega täiendatakse käesolevat määrust normidega puuvilla eritoetuse andmise tingimuste, toetusõiguslikkuse nõuete ja maaviljelustavade kohta. 6. Komisjon võib võtta vastu rakendusaktid, millega kehtestatakse normid lõikes 4 osutatud vähendamise arvutamise kohta. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 153 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Käesolevas alajaos tähendab „heakskiidetud tootmisharudevaheline organisatsioon“ juriidilist isikut, mis koosneb puuvilla tootvatest põllumajandustootjatest ja vähemalt ühest toorpuuvilla töötlejast ning mille tegevus hõlmab näiteks järgmist: a) kaasaaitamine puuvilla turuleviimise paremale koordineerimisele, eelkõige teadus- ja turu-uuringute abil; b) liidu normidele vastavate standardsete lepinguvormide koostamine; c) tootmise orienteerimine toodetele, mis eelkõige kvaliteedi poolest ja tarbijakaitse seisukohalt vastavad paremini turu vajadustele ja tarbijanõudlusele; d) meetodite ja vahendite ajakohastamine tootekvaliteedi parandamiseks; e) turustrateegiate väljatöötamine puuvilla müügiedenduseks kvaliteedi sertifitseerimissüsteemide kaudu. 2. Liikmesriik, kus asuvad toorpuuvilla töötlejad, kiidab heaks tootmisharudevahelise organisatsiooni, mis vastab lõike 3 kohaselt sätestatud kriteeriumile. 3. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 152 vastu delegeeritud õigusakte, mis täiendavad käesolevat määrust normidega, mis hõlmavad järgmist: a) tootmisharudevaheliste organisatsioonide heakskiitmise kriteeriumid; b) tootjate kohustused; c) tagajärg, mille puhul heakskiidetud tootmisharudevaheline organisatsioon ei vasta punktis a osutatud kriteeriumidele.

1. Põllumajandustootjatele antakse puuvilla eritoetust toetusõigusliku hektari kohta, nagu on kehtestatud artiklis 38. 2. Nende põllumajandustootjate puhul, kes on heakskiidetud tootmisharudevahelise organisatsiooni liikmed, suurendatakse puuvilla eritoetust artikli 38 lõikes 1 sätestatud baaskülvipinna toetusõigusliku hektari kohta kahe euro võrra.

1. Artikleid 101 ja 102 ning VII jaotist, välja arvatud selle III peatükki, ei kohaldata käesolevas alajaos sätestatud puuvilla eritoetuse suhtes. 2. Puuvilla eritoetust ei lisata artiklites 108–114 osutatud ÜPP strateegiakava ühtegi jakku, välja arvatud artikli 112 lõike 2 punkti a puhul, mis on seotud rahastamiskavaga. 3. Määruse (EL) 2021/2116 artikli 54 lõike 1 teist ja kolmandat lõiku ei kohaldata käesolevas alajaos osutatud sekkumise suhtes.

Käesolevas peatükis sätestatakse normid sekkumisviiside kohta: a) puu- ja köögiviljasektoris, nagu on osutatud määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 1 lõike 2 punktis i; b) mesindustoodete sektoris, nagu on osutatud määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 1 lõike 2 punktis v (edaspidi „mesindustoodete sektor“); c) veinisektoris, nagu on osutatud määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 1 lõike 2 punktis l; d) humalasektoris, nagu on osutatud määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 1 lõike 2 punktis f; e) oliiviõli- ja lauaoliivide sektoris, nagu on osutatud määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 1 lõike 2 punktis g; f) muudes sektorites, mis on sätestatud määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 1 lõike 2 punktides a–h, k, m, o–t ja w, ning sektorites, mis hõlmavad käesoleva määruse VI lisas loetletud tooteid.

1. Puu- ja köögiviljasektorisse sekkumise viisid, millele on osutatud artikli 42 punktis a, on kohustuslikud liikmesriikidele, kus asuvad selle sektori tootjaorganisatsioonid, kes on tunnustatud määruse (EL) nr 1308/2013 alusel. Kui liikmesriik, kellel ei ole ÜPP strateegiakava esitamise ajal puu- ja köögiviljasektoris tunnustatud tootjaorganisatsioone, tunnustab ÜPP strateegiakava perioodi jooksul määruse (EL) nr 1308/2013 alusel asjaomase sektori tootjaorganisatsiooni, esitab kõnealune liikmesriik oma ÜPP strateegiakava muutmise taotluse kooskõlas artikliga 119, et hõlmata selles puu- ja köögiviljasektorise sekkumine. 2. Mesindussektorisse sekkumise viisid, millele on osutatud artikli 42 punktis b, on kohustuslikud kõigile liikmesriikidele. 3. Veinisektorisse sekkumise viisid, millele on osutatud artikli 42 punktis c, on kohustuslikud kõigile VII lisas loetletud liikmesriikidele. 4. Liikmesriigid võivad oma ÜPP strateegiakavas otsustada rakendada sekkumisviise, millele on osutatud artikli 42 punktides d, e ja f. 5. Saksamaa võib humalasektoris rakendada artikli 42 punktis f osutatud sekkumisviise ainult juhul, kui ta otsustab oma ÜPP strateegiakavas mitte rakendada artikli 42 punktis d osutatud sekkumisviise. 6. Kreeka, Prantsusmaa ja Itaalia võivad rakendada oliiviõli- ja lauaoliivide sektoris artikli 42 punktis f osutatud sekkumisviise ainult juhul, kui nad otsustavad oma ÜPP strateegiakavas mitte rakendada artikli 42 punktis e osutatud sekkumisviise.

1. Artiklis 42 osutatud sektorites võib toetust anda järgmistes vormides: a) toetusesaajal tegelikult tekkinud rahastamiskõlblike kulude hüvitamine; b) ühikuhinnad; c) kindlasummalised maksed; d) ühtse määra alusel rahastamine. 2. Lõike 1 punktides b, c ja d osutatud vormis antava toetuse suurus määratakse kindlaks ühel alljärgnevatest viisidest: a) ausa, õiglase ja kontrollitava arvutusmeetodiga, mis põhineb: i) statistilistel andmetel, muul objektiivsel teabel või eksperdihinnangul; ii) toetusesaajate varasemat tegevust käsitlevatel kontrollitud andmetel või iii) toetusesaajate tavapäraste kuluarvestustavade rakendamisel; b) eelarveprojektid on koostatud üksikjuhtumipõhiselt ja nendes on eelnevalt kokku lepitud tegevuse välja valiva asutusega sekkumise puhul veini- ja mesindussektorisse või artiklis 50 osutatud rakenduskavasid heakskiitva asutusega sekkumise puhul teistesse toetusõiguslikesse sektoritesse; c) kooskõlas vastavate ühikuhindade, kindlasummaliste maksete ja ühtse määra alusel rahastamise kohaldamise normidega, mida kohaldatakse liidu poliitikas sarnaste sekkumisviiside suhtes; d) kooskõlas vastavate ühikuhindade, kindlasummaliste maksete ja ühtse määra alusel rahastamise kohaldamise normidega, mida kohaldatakse sarnase sekkumisviisiga seotud toetuskavade alusel, mida rahastavad täielikult liikmesriigid.

Komisjonile antakse õigus võtta kooskõlas artikliga 152 vastu delegeeritud õigusakte, millega täiendatakse käesolevat määrust nõuetega, mis lisanduvad käesolevas peatükis sätestatud nõuetele seoses järgmisega: a) käesolevas peatükis sätestatud sekkumisviiside nõuetekohase toimimise tagamine, eelkõige selleks, et vältida konkurentsimoonutusi siseturul; b) käesolevas peatükis sätestatud sekkumisega hõlmatud kulude liik, sealhulgas erandina määruse (EL) 2021/2116 artiklist 22, tootjaorganisatsioonide või muude toetusesaajate haldus- ja personalikulude rahastamiskõlblikkus kõnealuse sekkumise rakendamisel; c) käesolevas peatükis osutatud liidu finantsabi arvutamise alused, sealhulgas võrdlusperioodid ja turustatud toodangu väärtuse arvutamine, ning artiklis 53 osutatud riikliku finantsabi puhul tootjate organiseerituse taseme arvutamise alused; d) liidu finantsabi ülemmäär sekkumisviiside korral, millele on osutatud artikli 47 lõike 2 punktides a, c, f, g, h ja i, ja sekkumisviiside korral, millele on osutatud artikli 58 lõike 1 esimese lõigu punktides c, d ja i, samuti tasuta jaotamisest kõrvaldatud toodete kindlaksmääratud pakendi- ja transpordikulu ning sellel eesmärgil kohaletoimetamisele eelnenud töötlemiskulud; e) artikli 47 lõike 2 punktis d ja artikli 58 lõike 1 esimese lõigu punktis a osutatud sekkumisviiside puhul kulude ülemmäära kehtestamise ja toetusõigusliku pindala mõõtmise normid; f) normid, mille alusel tootjad kõrvaldavad turult veinivalmistamise kõrvalsaadused, ja normid erandite kohta kõnealusest kohustusest, et vältida täiendavat halduskoormust, samuti normid destilleerijate vabatahtlikuks sertifitseerimiseks; g) tingimused, mida kohaldatakse artikli 44 lõikes 1 loetletud toetusvormide kasutamisel; h) normid minimaalse kestvuse nõude kohta tootlike ja mittetootlike investeeringute puhul, mida toetatakse käesolevas peatükis sätestatud sekkumisega; i) normid investeeringute rahastamise kombineerimise kohta vastavalt artikli 58 lõike 1 esimese lõigu punktile b ja müügiedenduse kohta vastavalt artikli 58 lõike 1 esimese lõigu punktile k.

Artikli 42 punktides a, d, e ja f osutatud sektorites järgitakse järgmisi eesmärke: a) planeerida ja korraldada tootmist ja kohandada seda vastavalt nõudlusele, eriti seoses kvaliteedi ja kogusega, optimeerida tootmiskulusid ja investeeringutasuvust ning tasakaalustada tootjahindu; kõnealused eesmärgid on seotud artikli 6 lõike 1 punktides a, b, c ja i nimetatud erieesmärkidega; b) koondada toodete tarnimine ja turulelaskmine, muu hulgas otseturunduse kaudu; kõnealused eesmärgid on seotud artikli 6 lõike 1 punktides a, b ja c nimetatud erieesmärkidega; c) tõhustada konkurentsivõimet keskmises ja pikas perspektiivis, eelkõige ajakohastamise teel; kõnealused eesmärgid on seotud artikli 6 lõike 1 punktis c nimetatud erieesmärgiga; d) teha teadusuuringuid kestlike tootmismeetodite vallas ja need meetodid välja töötada, sealhulgas taimekahjustajakindlus, vastupanuvõime loomataudidele ning kliimamuutuste leevendamine ja nendega kohanemine, majanduslikku konkurentsivõimet edendavad ja turu arengut toetavad uuenduslikud tootmistavad ja tootmistehnikad; kõnealused eesmärgid on seotud artikli 6 lõike 1 punktides a, b, c ja i nimetatud erieesmärkidega; e) edendada, arendada ja rakendada: i) keskkonnasäästlikke tootmismeetodeid ja -tehnikaid; ii) taimekahjustaja- ja haiguskindlaid tootmistavasid; iii) loomatervise ja loomade heaolu standardeid, mis on rangemad liidu ja siseriikliku õigusega ette nähtud miinimumnõuetest; iv) jäätmete vähendamist ning kõrvalsaaduste keskkonnahoidlikku kasutamist ja käitlemist, muu hulgas nende taaskasutamist ja väärindamist; v) elurikkuse kaitset ja tõhustamist ning loodusvarade säästvat kasutamist, eelkõige vee, mulla ja õhu kaitset. Need eesmärgid on seotud artikli 6 lõike 1 punktides e, f ja i nimetatud erieesmärkidega; f) panustada kliimamuutuste leevendamisse ja nendega kohanemisse, nagu on sätestatud artikli 6 lõike 1 punktis d; g) edendada toodete kaubanduslikku väärtust ja kvaliteeti, muu hulgas parandada tootekvaliteeti ja arendada välja kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähisega tooteid või liidu või riikliku kvaliteedikavaga hõlmatud, liikmesriikide poolt tunnustatud tooteid; kõnealused eesmärgid on seotud artikli 6 lõike 1 punktis b nimetatud erieesmärkidega; h) toodete müügiedendus ja turustamine; kõnealused eesmärgid on seotud artikli 6 lõike 1 punktides b, c ja i nimetatud erieesmärkidega; i) suurendada puu- ja köögiviljasektori toodete tarbimist nii värskelt kui ka töödeldult; kõnealused eesmärgid on seotud artikli 6 lõike 1 punktis i nimetatud erieesmärgiga; j) ennetada kriise ja juhtida riske, et hoida ära häired asjaomase sektori turgudel ja nendega toime tulla; kõnealused eesmärgid on seotud artikli 6 lõike 1 punktides a, b ja c nimetatud erieesmärkidega; k) parandada töötingimusi ja tagada tööandja kohustuste täitmine ning töötervishoiu ja tööohutusnõuete vastavus kooskõlas direktiividega 89/391/EMÜ, 2009/104/EÜ ja (EL) 2019/1152.

1. Iga artikli 46 punktides a–i ja k osutatud eesmärkide seast valitud eesmärgi saavutamiseks valivad liikmesriigid oma ÜPP strateegiakavas artikli 42 punktides a, d, e ja f osutatud sektorites ühe või mitu järgmistest sekkumisviisidest: a) investeeringud materiaalsesse ja immateriaalsesse varasse, teadusuuringutesse ja eksperimentaalsetesse ja uuenduslikesse tootmismeetoditesse ja muudesse meetmetesse sellistes valdkondades nagu: i) mullakaitse, sealhulgas mulla süsinikusisalduse tõstmine ja mullastruktuuri parandamine ning saasteainete vähendamine; ii) veekasutuse ja mõistliku veevarude majandamise parandamine, sealhulgas vee säästmine, veekaitse ja kuivendamine; iii) ebasoodsate ilmastikutingimuste tekitatud kahju vältimine ning muutuvatele kliimatingimustele kohandatud sortide, tõugude ning viljelustavade arendamise ja kasutamise edendamine; iv) energiasäästu ja -tõhususe ning taastuvenergia kasutamise suurendamine; v) ökoloogiline pakendamine ainult teadusuuringute ja eksperimentaaltootmise valdkonnas; vi) bioohutus, loomatervis ning loomade heaolu; vii) heitkoguste ja jäätmete vähendamine, kõrvalsaaduste kasutamise parandamine, sealhulgas nende taaskasutamine ja väärindamine, ning jäätmete käitlemine; viii) kahjurikindluse parandamine ja pestitsiidide kasutamisest tulenevate riskide ja mõju vähendamine, sealhulgas integreeritud taimekaitse meetodite rakendamine; ix) vastupanuvõime parandamine loomahaigustele ja veterinaarravimite, sealhulgas antibiootikumide kasutamise vähendamine; x) elurikkust soodustavate elupaikade loomine ja säilitamine; xi) tootekvaliteedi parandamine; xii) geneetiliste ressursside parandamine; xiii) töötingimuste parandamine ning tööandja kohustuste ja töötervishoiu ning tööohutusnõuete täitmise tagamine kooskõlas direktiividega 89/391/EMÜ, 2009/104/EÜ ja (EL) 2019/1152; b) nõustamisteenused ja tehniline abi, eelkõige seoses säästvate kahjuri- ja haigustõrjemeetodite, taimekaitsevahendite ja veterinaarravimite säästva kasutamise, kliimamuutustega kohanemise ja nende leevendamise, töötingimuste, tööandja kohustuste ning töötervishoiu ja tööohutusega; c) koolitus, sealhulgas juhendamine ja parimate tavade vahetamine, eelkõige seoses säästvate kahjuri- ja haigustõrjemeetodite, taimekaitsevahendite ja veterinaarravimite säästva kasutamise, kliimamuutustega kohanemise ja nende mõju leevendamise ning organiseeritud kauplemisplatvormide ja kaubabörside kasutamisega hetke- ja futuuriturgudel; d) mahepõllumajanduslik või integreeritud tootmine; e) meetmed, mille eesmärk on suurendada toodete transpordi ning säilitamise kestlikkust ja tõhusust; f) müügiedendus, teavitustegevus ja turustamine, sealhulgas meetmed ja tegevused, millega soovitakse eelkõige suurendada tarbijate teadlikkust liidu kvaliteedikavadest ja tervisliku toitumise olulisusest ning mitmekesistada ja tugevdada turge; g) liidu ja riiklike kvaliteedikavade rakendamine; h) jälgitavus- ja sertifitseerimissüsteemide rakendamine, eelkõige lõpptarbijale müüdavate toodete kvaliteedi seire; i) meetmed kliimamuutuste leevendamiseks ja nendega kohanemiseks. 2. Artikli 46 punktis j osutatud eesmärgi puhul valivad liikmesriigid oma ÜPP strateegiakavas artikli 42 punktides a, d, e ja f osutatud sektorites ühe või mitu järgmistest sekkumisviisidest: a) ühisfondide moodustamine ja täiendamine määruse (EL) nr 1308/2013 alusel või käesoleva määruse artikli 67 lõike 7 alusel tunnustatud tootjaorganisatsioonide ja tootjaorganisatsioonide liitude poolt; b) investeeringud materiaalsesse ja immateriaalsesse varasse, muutes nii turule lastavate tootekoguste juhtimise tõhusamaks, sealhulgas ühise ladustamise eesmärgil; c) tootjaorganisatsioonide või nende liikmete toodetud toodete ühine ladustamine, muu hulgas vajadusel toodete ühine töötlemine sellise ladustamise hõlbustamiseks; d) viljapuu- või oliiviistandike taasistutamine, kui see on vajalik pärast taimetervisega seotud või fütosanitaarsetel põhjustel kohustuslikku väljajuurimist liikmesriigi pädeva asutuse korraldusel või kliimamuutustega kohanemiseks; e) põllumajandusloomade taastamine pärast tervishoiu kaalutlustel toimunud sundtapmist või loodusõnnetusest tingitud kaotusi; f) turult kõrvaldamine tasuta jaotamiseks või muuks otstarbeks, kaasa arvatud vajadusel töötlemine turult kõrvaldamise hõlbustamiseks; g) roheline korje, mis seisneb teataval maa-alal selliste valmimata turustuskõlbmatute toodete täielikus koristamises, mis ei ole kahjustatud enne rohelist korjet, ilmastikutingimustest tingitult, haiguse tõttu või muul põhjusel; h) saagi koristamata jätmine, mis seisneb käimasoleva tootmistsükli lõpetamises konkreetsel alal, kui toode on hästi arenenud, terve, standardse turustuskvaliteediga, välja arvatud toodete hävitamine ilmastikutingimuste või haiguse tõttu; i) saagi- ja toodangukindlustus, mis aitab kaitsta tootjate sissetulekut loodusõnnetustest, ebasoodsatest ilmastikutingimustest, haigustest või kahjurite levikust tulenevate kahjude vastu ning millega samal ajal tagatakse, et toetusesaajad võtavad vajalikke riskiennetusmeetmeid; j) muude määruse (EL) nr 1308/2013 alusel või käesoleva määruse artikli 67 lõike 7 alusel tunnustatud tootjaorganisatsioonide ja tootjaorganisatsioonide liitude või üksiktootjate juhendamine; k) kolmandate riikide sanitaar- ja fütosanitaarnõuete rakendamine ja juhtimine liidu territooriumil, et hõlbustada juurdepääsu kolmandate riikide turgudele; l) teavitamismeetmed, mille eesmärk on suurendada tarbijate teadlikkust ja neid teavitada.

Artikli 7 lõike 1 punkti a, artiklit 102, artikli 111 punkte g ja h, artikli 112 lõike 3 punkti b ning artiklit 134 kohaldatakse sekkumisviiside suhtes artikli 42 punktides a, d, e ja f osutatud sektorites rakenduskavade tasandil, mitte sekkumistasandil. Sellise sekkumisviisi kavandamine, aruandlus ning tulemuslikkuse kontrollimine ja heakskiitmine toimub samuti rakenduskavade tasandil.

Liikmesriigid püüavad artikli 42 punktis a osutatud puu- ja köögiviljasektoris saavutada ühte või mitut artiklis 46 sätestatud eesmärki. Artikli 46 punktides g, h, i ja k sätestatud eesmärgid hõlmavad nii värskeid kui ka töödeldud tooteid, samal ajal kui kõnealuse artikli muudes punktides sätestatud eesmärgid hõlmavad üksnes värskeid tooteid. Liikmesriigid tagavad, et sekkumine vastab artikli 47 kohaselt valitud sekkumisviisile.

1. Artiklis 46 osutatud eesmärke ning liikmesriikide poolt nende ÜPP strateegiakavaga ette nähtud sekkumisi puu- ja köögiviljasektorisse viiakse ellu määruse (EL) nr 1308/2013 kohaselt tunnustatud tootjaorganisatsioonide või tootjaorganisatsioonide liitude või mõlema poolt heakskiidetud rakenduskava alusel, kohaldades käesolevas artiklis sätestatud tingimusi. 2. Rakenduskava kestus on vähemalt kolm ja kõige rohkem seitse aastat. 3. Rakenduskavas järgitakse vähemalt artikli 46 punktides b, e ja f osutatud eesmärke. 4. Iga valitud eesmärgi puhul kirjeldavad liikmesriigid oma rakenduskavas sekkumist, mis on valitud liikmesriigi ÜPP strateegiakavas loetletud sekkumiste hulgast. 5. Määruse (EL) nr 1308/2013 kohaselt tunnustatud tootjaorganisatsioonid või tootjaorganisatsioonide liidud esitavad rakenduskava liikmesriikidele heakskiitmiseks ning rakendavad seda pärast selle heaks kiitmist. 6. Tootjaorganisatsioonide liitude rakenduskavad ei tohi hõlmata samu sekkumisi kui liikmesorganisatsioonide rakenduskavad. Liikmesriigid käsitlevad tootjaorganisatsioonide liitude rakenduskavasid koos liikmesorganisatsioonide rakenduskavadega. Sel eesmärgil tagavad liikmesriigid, et: a) ilma et see piiraks artikli 51 lõike 1 punkti b kohaldamist, rahastatakse tootjaorganisatsioonide liitude rakenduskava raames sekkumisi täielikult kõnealuse liidu liikmesorganisatsioonide osalustest ja et selline rahastamine tuleb kõnealuste liikmesorganisatsioonide rakendusfondidest; b) sekkumine ja nende vastav rahaline osalus on määratletud iga liikmesorganisatsiooni rakenduskavas; c) rakenduskava ei rahastata mitmest allikast. 7. Liikmesriigid tagavad, et: a) vähemalt 15 % ulatuses rakenduskava kuludest on mõeldud artikli 46 punktides e ja f osutatud eesmärkidega seotud sekkumisele; b) rakenduskava hõlmab kolme või enamat meedet, mis on seotud artikli 46 punktides e ja f osutatud eesmärkidega; c) vähemalt 2 % ulatuses rakenduskava kuludest on mõeldud artikli 46 punktis d osutatud eesmärgiga seotud sekkumisele ning d) artikli 47 lõike 2 punktides f, g ja h osutatud sekkumisviisiga hõlmatud sekkumise kulu ei ületa kolmandikku kogukulust. Kui vähemalt 80 % tootjaorganisatsiooni liikmetest on võtnud ühe või mitu ühesugust põllumajandusega seotud keskkonna- ja kliimakohustust või mahepõllumajanduskohustust, mis on sätestatud IV peatükis, käsitatakse iga sellist kohustust ühena esimese lõigu punktis b osutatud minimaalselt kolmest meetmest. 8. Rakenduskavas võib sätestada meetmed, mille eesmärk on tagada sektori töötajatele õiglased ja ohutud töötingimused.

1. Iga puu- ja köögiviljasektori tootjaorganisatsioon või selliste tootjaorganisatsioonide liit võib moodustada rakendusfondi. Fondi rahastatakse: a) rahaliste osalustega: i) tootjaorganisatsiooni liikmetelt või tootjaorganisatsioonilt endalt või mõlemalt või ii) tootjaorganisatsioonide liidult kõnealuse liidu liikmete kaudu; b) liidu finantsabist, mida võib anda tootjaorganisatsioonidele või nende liitudele, kui kõnealused organisatsioonid või liidud esitavad rakenduskava. 2. Rakendusfonde kasutatakse üksnes selliste rakenduskavade rahastamiseks, mille liikmesriigid on heaks kiitnud.

1. Liidu finantsabi on võrdne artikli 51 lõike 1 punktis a osutatud rahaliste osaluste summaga, mis on tegelikult makstud, ning ei ole suurem kui 50 % tegelikult tekkinud kuludest. 2. Liidu finantsabi ülempiir on: a) 4,1 % iga tootjaorganisatsiooni turustatud toodangu väärtusest; b) 4,5 % iga tootjaorganisatsioonide liidu turustatud toodangu väärtusest; c) 5 % iga riikidevahelise tootjaorganisatsiooni või riikidevahelise tootjaorganisatsioonide liidu turustatud toodangu väärtusest. Neid piirmäärasid võib suurendada 0,5 protsendipunkti võrra, tingimusel et esimeses lõigus sätestatud vastavat protsendimäära ületavat summat kasutatakse üksnes üheks või mitmeks artikli 46 punktides d, e, f, h, i ja j osutatud eesmärkide saavutamisega seotud sekkumiseks. Tootjaorganisatsioonide liidu, muu hulgas riikidevahelise tootjaorganisatsioonide liidu puhul võib kõnealust sekkumist rakendada liit oma liikmete nimel. 3. Tootjaorganisatsiooni või tootjaorganisatsioonide liidu taotlusel suurendatakse lõikes 1 sätestatud 50 % piirmäära 60 %-le rakenduskava või rakenduskava osa kohta, kui on täidetud vähemalt üks järgmistest tingimustest: a) piiriülesed tootjaorganisatsioonid rakendavad sekkumist artikli 46 punktides b, e ja f osutatud eesmärkide saavutamiseks kahes või rohkemas liikmesriigis; b) üks või mitu tootjaorganisatsiooni või tootjaorganisatsioonide liitu on seotud sekkumisega, mida rakendatakse tootmisharudevaheliselt; c) rakenduskava hõlmab üksnes eritoetust määrusega (EL) 2018/848 ette nähtud mahepõllundustoodete tootmiseks; d) määruse (EL) nr 1308/2013 alusel tunnustatud tootjaorganisatsioon või tootjaorganisatsioonide liit rakendab rakenduskava esimest korda; e) tootjaorganisatsioonid turustavad vähem kui 20 % liikmesriigi puu- ja köögiviljatoodangust; f) tootjaorganisatsioon tegutseb mõnes äärepoolseimas piirkonnas; g) rakenduskava hõlmab sekkumist, mis on ette nähtud artikli 46 punktides d, e, f, i ja j osutatud eesmärkide saavutamiseks; h) rakenduskava rakendab esimest korda kahe või mitme tunnustatud tootjaorganisatsiooni ühinemise tulemusel moodustatud tunnustatud tootjaorganisatsioon. 4. Lõikes 1 sätestatud 50 % piirmäära suurendatakse 80 %-ni kulude puhul, mis on seotud artikli 46 punktis d osutatud eesmärgiga, kui kõnealune kulu moodustab vähemalt 5 % rakenduskava kuludest. 5. Lõikes 1 sätestatud 50 % piirmäära suurendatakse 80 %-ni kulude puhul, mis on seotud artikli 46 punktides e ja f osutatud eesmärkidega, kui kõnealune kulu moodustab vähemalt 20 % rakenduskava kuludest. 6. Lõikes 1 sätestatud 50 % piirmäära suurendatakse 100 %-ni järgmistel juhtudel: a) puu- ja köögivilja turult kõrvaldamine, mis ei ületa 5 % iga tootjaorganisatsiooni poolt turustatud toodangu kogusest ning kui kõrvaldamine on toimunud järgmisel viisil: i) tasuta jagamine heategevusorganisatsioonidele ja -fondidele, mille liikmesriigid on sel eesmärgil heaks kiitnud, kasutamiseks nende tegevuses selliste inimeste aitamiseks, kellel on siseriikliku õiguse kohaselt õigus saada sotsiaalabi, eelkõige piisavate elatusvahendite puudumise tõttu; ii) tasuta jagamine karistusasutustele, koolidele, riiklikele haridusasutustele, määruse (EL) nr 1308/2013 artiklis 22 osutatud õppeasutustele, laste puhkelaagritele ning liikmesriikide määratud haiglatele ja vanadekodudele; liikmesriigid teevad kõik vajaliku tagamaks, et sel viisil jagatud kogused täiendavad selliste asutuste tavaliselt ostetavaid koguseid; b) meetmed, mis on seotud teiste määruse (EL) nr 1308/2013 kohaselt tunnustatud tootjaorganisatsioonide juhendamisega, tingimusel et nimetatud tootjaorganisatsioonid asuvad käesoleva määruse artikli 53 lõikes 2 osutatud liikmesriikide piirkondades, või üksikute tootjate juhendamisega.

1. Liikmesriikide piirkondades, kus puu- ja köögiviljasektori tootjate organiseerituse tase on liidu keskmisest märkimisväärselt madalam, võivad liikmesriigid anda määruse (EL) nr 1308/2013 alusel tunnustatud tootjaorganisatsioonidele riiklikku finantsabi, mis moodustab maksimaalselt 80 % käesoleva määruse artikli 51 lõike 1 punktis a osutatud rahalistest osalustest ja on kuni 10 % mis tahes sellise tootjaorganisatsiooni turustatud toodangu väärtusest. Riikliku finantsabiga täiendatakse rakendusfondi kaudu toimuvat rahastamist. 2. Liikmesriikide piirkondade puu- ja köögiviljasektori tootjate organiseeritust loetakse liidu keskmisest märkimisväärselt madalamaks, kui keskmine organiseeritus on alla 20 % kolmel järjestikusel aastal enne rakenduskava elluviimist. Organiseerituse taseme arvutamiseks jagatakse puu- ja köögiviljatoodangu väärtus, mis on saadud asjaomases piirkonnas ja turustatud määruse (EL) nr 1308/2013 alusel tunnustatud tootjaorganisatsioonide ja tootjaorganisatsioonide liitude poolt, asjaomases piirkonnas saadud puu- ja köögiviljatoodangu koguväärtusega. 3. Liikmesriigid, kes annavad riiklikku finantsabi vastavalt lõikele 1, teavitavad komisjoni lõikes 2 osutatud kriteeriumidele vastavatest piirkondadest ja tootjaorganisatsioonidele antud riiklikust finantsabist kõnealustes piirkondades.

Liikmesriigid püüavad saavutada vähemalt ühte artikli 6 lõikes 1 sätestatud asjakohast erieesmärki mesindussektoris.

1. Mesindussektoris valib iga liikmesriik oma ÜPP strateegiakavas iga valitud, artikli 6 lõikes 1 ette nähtud erieesmärgi puhul ühe või mitu järgmistest sekkumisviisidest: a) mesinikele ja nende organisatsioonidele suunatud nõustamisteenused, tehniline abi, koolitus, teave ja parimate tavade vahetamine, sealhulgas võrgustike kaudu; b) investeeringud materiaalsesse ja immateriaalsesse varasse ning muud meetmed, sealhulgas järgmistel eesmärkidel: i) võitlus kahjurite ja mesilaste haigustega, eriti varroatoosi tõrje; ii) ebasoodsate ilmastikutingimuste tekitatava kahju vältimine ning muutuvatele kliimatingimustele kohandatud majandamispraktikate arendamise ja kasutamise edendamine; iii) mesilasperede arvu suurendamine liidus, muu hulgas mesilaste aretamine; iv) mesilaste rändpidamise ratsionaliseerimine; c) laboratooriumide toetamise meetmed mesindustoodete, mesilaste kao või tootlikkuse languse ja mesilastele potentsiaalselt toksiliste ainete analüüsimise eest; d) meetmed liidus olemasolevate mesilasperede arvu säilitamiseks või suurendamiseks, sealhulgas mesilaste aretamiseks; e) koostöö asutustega, kes on spetsialiseerunud mesindust ja mesindustooteid käsitlevate teadusprogrammide rakendamisele; f) müügiedendus, teavitustegevus ja turundus, sealhulgas turuseire ning meetmed, mille eesmärk on eelkõige tõsta tarbijate teadlikkust mesindustoodete kvaliteedist; g) meetmed toodete kvaliteedi parandamiseks. 2. Liikmesriigid põhjendavad oma ÜPP strateegiakavas konkreetsete eesmärkide ja sekkumisviiside valikut. Valitud sekkumisviisist lähtuvalt täpsustavad liikmesriigid sekkumise. 3. Iga liikmesriik näeb oma ÜPP strateegiakavas ette omapoolse rahastamise oma ÜPP strateegiakavades valitud sekkumisviisi puhul. 4. Iga liikmesriik näeb ette rahastamise summa, mis on vähemalt võrdne liidu finantsabiga, mida nad kasutavad artikli 88 lõike 2 alusel käesoleva artikli lõikes 2 osutatud sekkumisviiside toetamiseks. 5. Liidu ja liikmesriigi antava finantsabi kogusumma ei tohi ületada toetusesaajal tekkinud kulusid. 6. Oma ÜPP strateegiakava koostamisel teeb iga liikmesriik koostööd mesindusvaldkonna organisatsioonide esindajatega. 7. Liikmesriigid teatavad komisjonile igal aastal oma territooriumil olevate mesilasperede arvu.

Komisjonile antakse õigus võtta kooskõlas artikliga 152 vastu delegeeritud õigusakte, millega täiendatakse käesolevat määrust käesolevas jaos sätestatud nõudeid täiendavate nõuetega, mis hõlmavad järgmist: a) liikmesriikidele artikli 55 lõikega 7 kehtestatud kohustus teatada komisjonile igal aastal oma territooriumil olevate mesilasperede arv; b) „mesilaspere“ määratlus ja perede arvu arvutamise meetodid; c) liidu vähim rahaline panus kuludesse, mida kantakse artiklis 55 osutatud sekkumisviiside ja sekkumise rakendamisel.

Artikli 88 lõikes 1 osutatud liikmesriigid püüavad saavutada ühte või mitut järgmist eesmärki veinisektoris: a) suurendada liidu veinitootjate majanduslikku kestlikkust ja konkurentsivõimet; kõnealune eesmärk on seotud artikli 6 lõike 1 punktides a, b, c ja h nimetatud erieesmärkidega; b) panustada kliimamuutuste leevendamisse ja nendega kohanemisse ning tootmissüsteemide kestlikkuse parandamisse ja liidu veinisektori keskkonnamõju vähendamisse, sealhulgas toetades viinamarjakasvatajaid sisendite kasutamise vähendamisel ja keskkonnahoidlikumate meetodite ja viljelustavade rakendamisel; kõnealused eesmärgid on seotud artikli 6 lõike 1 punktides d–f ja i nimetatud erieesmärkidega; c) parandada töötingimusi ja tagada tööandja kohustuste ning töötervishoiu ja tööohutusnõuete täitmine kooskõlas direktiividega 89/391/EMÜ, 2009/104/EÜ ja (EL) 2019/1152; d) tõhustada liidu veiniettevõtete tulemuslikkust ning nende kohandamist turunõudlusele, samuti suurendada nende pikaajalist konkurentsivõimet viinamarjasaaduste tootmisel ja turustamisel, sealhulgas energiasääst, üldine energiatõhusus ja kestlikud protsessid; kõnealused eesmärgid on seotud artikli 6 lõike 1 punktides a–e, g ja h nimetatud erieesmärkidega; e) aidata taastada tasakaalu liidu veinituru pakkumise ja nõudluse vahel, et vältida turukriise; kõnealune eesmärk on seotud artikli 6 lõike 1 punktis a nimetatud erieesmärgiga; f) aidata kaitsta liidu tootjate sissetulekut loodusõnnetustest, ebasoodsatest ilmastikutingimustest, loomadest, haigustest või kahjurite levikust tulenevate kahjude vastu; kõnealune eesmärk on seotud artikli 6 lõike 1 punktis a nimetatud erieesmärgiga; g) suurendada liidu viinamarjasaaduste turustamisvõimalusi ja konkurentsivõimet, arendades selleks eelkõige uuenduslikke tooteid, protsesse ja tehnoloogiaid ning andes lisaväärtust tarneahela kõigis etappides; kõnealune eesmärk võib hõlmata teadmussiiret ja on seotud artikli 6 lõike 1 punktides a, b, c, e ja i nimetatud erieesmärkidega; h) jätkata veinivalmistamise kõrvalsaaduste kasutamist tööstuses ja energeetikas, tagades liidus veini kvaliteedi ja kaitstes samal ajal keskkonda; kõnealune eesmärk on seotud artikli 6 lõike 1 punktides d ja e nimetatud erieesmärkidega; i) aidata kaasa tarbijate teadlikkuse suurendamisele veini vastutustundlikust tarbimisest ning liidu veini kvaliteedikavadest; kõnealune eesmärk on seotud artikli 6 lõike 1 punktides b ja i nimetatud erieesmärkidega; j) parandada liidu viinamarjasaaduste konkurentsivõimet kolmandates riikides, sealhulgas veiniturgude avamine ja mitmekesistamine; kõnealune eesmärk on seotud artikli 6 lõike 1 punktides b ja h nimetatud erieesmärkidega; k) aidata suurendada tootjate vastupanuvõimet turukõikumistele; kõnealune eesmärk on seotud artikli 6 lõike 1 punktis a nimetatud erieesmärkidega.

1. Artiklis 57 esitatud eesmärkide seast valitud iga eesmärgi saavutamiseks valivad artikli 88 lõikes 1 osutatud liikmesriigid oma ÜPP strateegiakavas ühe või mitu järgmistest sekkumisviisidest: a) viinamarjaistandike ümberkorraldamine ja muutmine, mis on protsess, mis seisneb vähemalt ühes järgnevast: i) sordivahetus, sealhulgas ümberpookimise teel, muu hulgas selleks, et parandada kvaliteeti või keskkonnasäästlikkust kliimamuutustega kohanemise eesmärgil või geneetilise mitmekesisuse suurendamiseks; ii) viinamarjaistandike ümberpaigutamine; iii) viinamarjaistandike taasistutamine, kui see on vajalik pärast taimetervisega seotud või fütosanitaarsetel põhjustel kohustuslikku väljajuurimist liikmesriigi pädeva asutuse korraldusel; iv) viinamarjaistandike majandamisviiside tõhustamine, eelkõige täiustatud kestlike tootmissüsteemide kasutuselevõtmine, sealhulgas pestitsiidide kasutamise vähendamine, kuid siia alla ei kuulu viinamarjaistandike tavapärane uuendamine, mis seisneb selles, et kui viinapuud on ealiselt vananenud, istutatakse varasemat viljelussüsteemi kasutades tagasi sama viinamarjasort; b) investeeringud viinamarjakasvatussüsteemide materiaalsesse ja immateriaalsesse varasse, välja arvatud punktis a sätestatud sekkumisviisile vastavad tegevused, töötlemisrajatistesse ja veinitootmise taristusse ning turustusstruktuuridesse ja -vahenditesse; c) roheline korje, mis tähendab, et viinamarjakobarad hävitatakse või eemaldatakse täielikult siis, kui need on veel toored, kõrvaldades seega asjaomase ala saagi täielikult; siia alla ei kuulu koristamata jätmine, mis tähendab kaubanduslike viinamarjade viinapuude külge jätmist pärast tavapärase tootmistsükli lõppu; d) saagikindlustus loodusõnnetusega võrreldavatest ebasoodsatest ilmastikutingimustest ja halbadest ilmastikutingimustest põhjustatud sissetulekukaotuse vastu ning loomadest, taimehaigustest või kahjurite levikust tulenevate kahjude vastu; e) materiaalsed ja immateriaalsed investeeringud innovatsiooni, mis seisneb uuenduslike toodete, sealhulgas veinivalmistamise saaduste ja kõrvalsaaduste, veinitoodete tootmise uuenduslike protsesside ja tehnoloogiate ning kõnealuste protsesside ja tehnoloogiate digitaliseerimise väljaarendamises, samuti muud investeeringud lisaväärtuse andmiseks kõigis tarneahela etappides, sealhulgas teadmiste vahetamiseks ning panustamine kliimamuutustega kohanemisse; f) nõustamisteenused, eelkõige seoses töötingimuste, tööandja kohustustega ning töötervishoiu ja -ohutusega; g) veinivalmistamise kõrvalsaaduste destilleerimine, mis toimub kooskõlas määruse (EL) nr 1308/2013 VIII lisa II osa D. jaos ette nähtud piiranguid arvestades; h) teavitustegevus liikmesriikides seoses liidu veinide vastutustundliku tarbimise soodustamisega ning päritolunimetusi ja geograafilisi tähiseid hõlmavate liidu kvaliteedikavade edendamisega; i) liikmesriikide poolt määruse (EL) nr 1308/2013 kohaselt tunnustatud veinisektori tootmisharudevaheliste organisatsioonide võetavad meetmed, mille eesmärk on parandada liidu viinamarjaistandike mainet veiniturismi edendamise kaudu tootmispiirkondades; j) liikmesriikide poolt määruse (EL) nr 1308/2013 kohaselt tunnustatud veinisektori tootmisharudevaheliste organisatsioonide võetavad meetmed, mille eesmärk on parandada turu tundmist; k) kolmandates riikides toimuv müügiedendus- ja teavitustegevus, mis koosneb ühest või mitmest järgmisest meetmest ja tegevusest, millega püütakse parandada veinisektori konkurentsivõimet ning avada, mitmekesistada või tugevdada turge: i) avalikud suhted, müügiedendus- või reklaamimeetmed, eelkõige need, mis rõhutavad liidu toodete kõrgeid standardeid, eriti seoses kvaliteedi, toiduohutuse või keskkonnaga; ii) osalemine rahvusvahelise tähtsusega üritustel, messidel või näitustel; iii) teavituskampaaniad, mis tutvustavad eelkõige päritolunimetusi, geograafilisi tähiseid ja mahetootmist hõlmavaid liidu kvaliteedikavasid; iv) uute või olemasolevate turgude uuringud, mis on vajalikud turuväljundite laiendamiseks ja tugevdamiseks; v) uurimused teavitus- ja müügiedendustegevuse tulemuste hindamiseks; vi) tehniliste toimikute ettevalmistamine, sealhulgas laboratoorsed testid ja hindamised, veinivalmistustavade normide, fütosanitaar- ja hügieeninormide, aga ka muude kolmandate riikide nõudmiste jaoks veinisektori toodete impordil, et ennetada kolmandate riikide turgudele juurdepääsu piiramist või neile juurdepääsu võimaldada; l) ajutine ja vähenev toetus, et katta ühisfondide loomise halduskulusid; m) investeeringud materiaalsesse ja immateriaalsesse varasse, mille eesmärk on suurendada veinitootmise kestlikkust järgmise abil: i) veekasutuse ja -majanduse parandamine; ii) üleminek mahepõllumajanduslikule tootmisele; iii) integreeritud tootmise viiside kasutuselevõtmine; iv) seadmete ostmine täppis- või digitaliseeritud tootmismeetodite jaoks; v) panustamine mullakaitsesse ja muldade süsiniku sidumise võime suurendamisse; vi) elurikkust ja maastiku säilitamist soodustavate elupaikade loomine või säilitamine, sealhulgas nende ajaloolise eripära säilitamine või vii) jäätmete tekitamise vähendamine ning jäätmekäitluse tõhustamine. Esimese lõigu punkti k kohaldatakse üksnes kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähisega veinide või selliste veinide suhtes, millele on märgitud viinamarjasort. Müügiedendus- ja teavitustegevused, mille eesmärk on turuväljundite tugevdamine, ei tohi kesta kauem kui kolm aastat, mida ei ole võimalik pikendada, ning puudutavad üksnes päritolunimetusi ja geograafilisi tähiseid hõlmavaid liidu kvaliteedikavasid. 2. Artikli 88 lõikes 1 osutatud liikmesriigid põhjendavad oma ÜPP strateegiakavas eesmärkide ja sekkumisviiside valikut veinisektoris. Valitud sekkumisviisist lähtuvalt täpsustavad nad sekkumise. Liikmesriigid, kes valivad käesoleva artikli lõike 1 esimese lõigu punktis k sätestatud sekkumisviisid, kehtestavad müügiedendus- ja teavitustegevuse ja -meetmete kohta erisätted, eelkõige seoses nende maksimaalse kestusega. 3. Lisaks V jaotises sätestatud nõuetele kehtestavad artikli 88 lõikes 1 osutatud liikmesriigid oma ÜPP strateegiakavas valitud sekkumisviisi ja sekkumise rakendamise ajakava ning üldise rahastamistabeli, milles on esitatud ettenähtud rahalised vahendid ja nende kavandatud jaotus valitud sekkumisviiside vahel ja sekkumiste vahel, vastavalt VII lisas kehtestatud rahaeraldistele.

1. Liidu finantsabi viinamarjaistandike ümberkorraldamiseks ja muutmiseks, millele on osutatud artikli 58 lõike 1 esimese lõigu punktis a, ei tohi ületada 50 % viinamarjaistandike ümberkorraldamise ja muutmise tegelikest kuludest või 75 % viinamarjaistandike ümberkorraldamise ja muutmise tegelikest kuludest vähem arenenud piirkondades. Siiski võib kõnealune finantsabi ulatuda järskudel nõlvadel ja terrasspõldudel, kus kalle on suurem kui 40%, kuni 60 %-ni viinamarjaistandike ümberkorraldamise ja muutmise tegelikest kuludest või kuni 80 %-ni viinamarjaistandike ümberkorraldamise ja muutmise tegelikest kuludest vähem arenenud piirkondades. Toetust võib tootjatele anda üksnes sekkumise rakendamise tõttu saamata jäänud tulu hüvitise vormis ja osalusena ümberkorraldamis- ja muutmiskuludes. Tootjatele makstav hüvitis sekkumise rakendamise tõttu saamata jäänud tulu eest võib katta kuni 100 % vastavast kahjumist ja olla ühes järgmistest vormidest: a) uute ja vanade viinapuude üheaegse olemasolu lubamine kuni kolme aasta vältel; b) rahaline hüvitis kuni kolme aasta vältel. 2. Liidu finantsabi artikli 58 lõike 1 esimese lõigu punktis b osutatud investeeringute korral ei tohi ületada järgmisi piirmäärasid: a) 50 % rahastamiskõlblikest investeerimiskuludest vähem arenenud piirkondades; b) 40 % rahastamiskõlblikest investeerimiskuludest muudes kui vähem arenenud piirkondades; c) 75 % rahastamiskõlblikest investeerimiskuludest äärepoolseimates piirkondades; d) 65 % rahastamiskõlblikest investeerimiskuludest Egeuse mere väikesaartel. Liidu finantsabi antakse esimeses lõigus osutatud piirmääraga üksnes mikro-, väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele komisjoni soovituse 2003/361/EÜ (43) tähenduses. Siiski võib seda anda kõikidele ettevõtjatele äärepoolseimates piirkondades ja Egeuse mere väikesaartel. Ettevõtjate puhul, kes ei ole hõlmatud soovituse 2003/361/EÜ lisa artikli 2 lõikega 1 ja milles on vähem kui 750 töötajat või kelle aastakäive on väiksem kui 200 miljonit eurot, vähendatakse käesoleva lõike esimeses lõigus sätestatud liidu finantsabi piirväärtust poole võrra. Liidu finantsabi ei anta raskustes olevatele ettevõtjatele komisjoni teatise „Suunised raskustes olevate mittefinantsettevõtjate päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta“ (44) tähenduses. 3. Liidu finantsabi rohelise korje puhul, millele on osutatud artikli 58 lõike 1 esimese lõigu punktis c, ei tohi ületada 50 % viinamarjakobarate hävitamise või eemaldamise otseste kulude ja sellisest hävitamisest või eemaldamisest tuleneva kahju summast. 4. Liidu finantsabi artikli 58 lõike 1 esimese lõigu punktides i, j ja m osutatud sekkumisele ei tohi ületada 50 % otsestest või rahastamiskõlblikest kuludest. 5. Liidu finantsabi artikli 58 lõike 1 esimese lõigu punktis d osutatud saagikindlustuse korral ei tohi ületada järgmisi piirväärtusi: a) 80 % kindlustusmaksetest, mille tootjad on tasunud enda kindlustamiseks loodusõnnetustega võrreldavate ebasoodsate ilmastikutingimuste põhjustatud kahju vastu; b) 50 % kindlustusmaksetest, mille tootjad on tasunud enda kindlustamiseks: i) punktis a osutatud kahjude ja muudest ebasoodsatest ilmastikutingimustest tulenevate kahjude vastu; ii) loomade tekitatud kahjude ning taimehaigustest või kahjurite levikust tulenevate kahjude vastu. Liidu finantsabi võib saagikindlustuse korral anda juhul, kui asjaomased kindlustushüvitised ei hüvita tootjatele üle 100 % sissetuleku kaotusest, võttes arvesse kõiki tootjatele võimaldatavaid hüvitisi muudest kindlustusriskiga seotud toetuskavadest. Kindlustuslepingutes sätestatakse nõue, et toetusesaajad võtaksid vajalikud riskiennetusmeetmed. 6. Liidu finantsabi artikli 58 lõike 1 esimese lõigu punktis e osutatud innovatsiooni korral ei tohi ületada järgmisi piirmäärasid: a) 50 % rahastamiskõlblikest investeerimiskuludest vähem arenenud piirkondades; b) 40 % rahastamiskõlblikest investeerimiskuludest muudes kui vähem arenenud piirkondades; c) 80 % rahastamiskõlblikest investeerimiskuludest äärepoolseimates piirkondades; d) 65 % rahastamiskõlblikest investeerimiskuludest Egeuse mere väikesaartel. Liidu finantsabi antakse esimeses lõigus sätestatud piirmääras üksnes mikro-, väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele soovituse 2003/361/EÜ tähenduses; siiski võib seda anda kõikidele ettevõtjatele äärepoolseimates piirkondades ja Egeuse mere väikesaartel. Ettevõtjate puhul, kes ei ole hõlmatud soovituse 2003/361/EÜ lisa artikli 2 lõikega 1 ja milles on vähem kui 750 töötajat või kelle aastakäive on väiksem kui 200 miljonit eurot, vähendatakse käesoleva lõike esimeses lõigus sätestatud liidu finantsabi piirväärtust poole võrra. 7. Liidu finantsabi teavitustegevusele ja müügiedendusele, millele on osutatud artikli 58 lõike 1 esimese lõigu punktides h ja k, ei tohi ületada 50 % rahastamiskõlblikest kuludest. Lisaks võivad artikli 88 lõikes 1 osutatud liikmesriigid maksta riiklikku toetust, mis moodustab kuni 30 % rahastamiskõlblikest kuludest, kuid liidu finantsabi ja liikmesriigi toetus koos ei tohi ületada 80 % rahastamiskõlblikest kuludest. 8. Komisjon võtab vastu rakendusaktid, mis kehtestavad liidu finantsabi veinivalmistamise kõrvalsaaduste destilleerimiseks, millele on osutatud artikli 58 lõike 1 esimese lõigu punktis g, kooskõlas artikli 60 lõikes 3 sätestatud erinormidega. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 153 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Artikli 88 lõikes 1 osutatud liikmesriigid tagavad, et liidu finantsabi saagikindlustuse korral ei moonuta konkurentsi kindlustusturul. 2. Artikli 88 lõikes 1 osutatud liikmesriigid kehtestavad objektiivsetel kriteeriumidel põhineva süsteemi, millega tagada, et rohelist korjet ei hüvitata üksikutele tootjatele üle artikli 59 lõikes 3 sätestatud piirmäära. 3. Artikli 58 lõike 1 esimese lõigu punktis g osutatud veinivalmistamise kõrvalsaaduste destilleerimise puhul makstava liidu abi summa määratakse kindlaks mahuprotsendi ja toodetud alkoholi hektoliitri kohta. Liidu finantsabi ei maksta destilleeritavates kõrvalsaadustes sisalduva alkoholikoguse eest, mis on suurem kui 10 % toodetud veinis sisalduvast alkoholikogusest. Artikli 88 lõikes 1 osutatud liikmesriigid tagavad, et liidu finantsabi veinivalmistamise kõrvalsaaduste destilleerimiseks makstakse destilleerijatele, kes töötlevad destilleerimiseks tarnitud veinivalmistamise kõrvalsaadused vähemalt 92 % alkoholisisaldusega toorpiirituseks. Liidu finantsabi sisaldab kindlasummalist makset, mis on ette nähtud veinivalmistamise kõrvalsaaduste kogumise kulude hüvitamiseks. Selle summa kannab destilleerija tootjale üle juhul, kui viimane kannab kõnealused kulud. Artikli 88 lõikes 1 osutatud liikmesriigid tagavad, et alkoholi, mis saadakse veinivalmistamise kõrvalsaaduste destilleerimisel, milleks on antud liidu finantsabi, kasutatakse üksnes tööstuslikel või energia saamise eesmärkidel, mis ei moonuta konkurentsi. 4. Iga artikli 88 lõikes 1 osutatud liikmesriik tagab oma ÜPP strateegiakavas, et vähemalt 5 % kuludest nähakse ette ja võetakse vähemalt üks meede selliste eesmärkide täitmiseks, millega soodustatakse keskkonnakaitset, kliimamuutustega kohanemist, tootmissüsteemide ja -protsesside jätkusuutlikkuse tõhustamist, liidu veinisektori keskkonnamõju vähendamist, energiasäästu ja üldise energiatõhususe parandamist veinisektoris, kooskõlas artikli 57 punktides b, d ja h sätestatud eesmärkidega.

1. Saksamaa püüab humalasektoris saavutada ühte või mitut artikli 46 punktides a–h, j ja k kehtestatud eesmärki. 2. Saksamaa valib oma ÜPP strateegiakavas ühe või mitu artiklis 47 osutatud sekkumisviisi oma valitud eesmärkide saavutamiseks, nagu on ette nähtud käesoleva artikli lõikega 1. Valitud sekkumisviisist lähtuvalt täpsustab Saksamaa oma sekkumise. Ta põhjendab ÜPP strateegiakavas oma eesmärkide, sekkumisviiside ja nende eesmärkide saavutamiseks vajaliku sekkumise valikut. 3. Sekkumisi, mille Saksamaa on täpsustanud, rakendatakse määruse (EL) nr 1308/2013 kohaselt tunnustatud tootjaorganisatsioonide või tootjaorganisatsioonide liitude heakskiidetud rakenduskavade abil. 4. Lõikes 3 osutatud rakenduskavad peavad vastama artikli 50 lõigetes 2, 4, 5, 6 ja 8 sätestatud tingimustele. 5. Saksamaa tagab, et liidu finantsabi, mida antakse igale tootjaorganisatsioonile või tootjaorganisatsioonide liidule käesoleva artikli alusel artikli 47 lõike 2 punktides f, g ja h osutatud sekkumisviiside jaoks, ei ületa kolme järjestikuse aasta jooksul keskmiselt kolmandikku liidu finantsabi kogusummast, mis on saadud tema rakenduskava jaoks sama ajavahemiku jooksul.

1. Artikli 88 lõikes 3 sätestatud rahaeraldise piires eraldab Saksamaa liidu maksimaalse finantsabi artikli 61 lõikes 3 osutatud rakenduskavasid rakendavatele tootjaorganisatsioonidele või tootjaorganisatsioonide liitudele proportsionaalselt humala kasvamiseks kasutatavate hektarite arvuga iga tootjaorganisatsiooni kohta. 2. Igale tootjaorganisatsioonile või tootjaorganisatsioonide liidule lõike 1 kohaselt eraldatud maksimumsummade piires ei ole liidu finantsabi artiklis 61 osutatud rakenduskavadele suurem kui 50 % tegelikult tekkinud kuludest sekkumisviiside puhul, millele on osutatud kõnealuses artiklis. Ülejäänud osa kuludest kannab liidu finantsabi saav tootjaorganisatsioon või tootjaorganisatsioonide liit. Liidu finantsabi makstakse rakendusfondidele, mille on asutanud rakenduskavu rakendavad määruse (EL) nr 1308/2013 kohaselt tunnustatud tootjaorganisatsioonid või nende liidud. Sel eesmärgil kohaldatakse käesoleva määruse artiklit 51 mutatis mutandis. 3. Lõikes 2 sätestatud 50 % piirmäära suurendatakse 100 %-ni järgmistel juhtudel: a) sekkumisviiside puhul, mis on seotud ühe või mitme artikli 46 punktides d, e, f ja h osutatud eesmärgiga; b) kollektiivse ladustamise, nõustamisteenuste, tehnilise abi, koolituse ja parimate tavade vahetamisega sekkumise puhul, mis on seotud ühe või mõlema artikli 46 punktis a või j osutatud eesmärgiga.

Kreeka, Prantsusmaa ja Itaalia püüavad oliiviõli- ja lauaoliivide sektoris saavutada ühte või mitut artikli 46 punktides a–h, j ja k kehtestatud eesmärki.

1. Artiklis 63 osutatud eesmärkide saavutamiseks valivad Kreeka, Prantsusmaa ja Itaalia oma ÜPP strateegiakavas välja ühe või mitu artiklis 47 osutatud sekkumisviisi. Valitud sekkumisviisist lähtuvalt täpsustavad nad sekkumise. 2. Sekkumisi, mille Kreeka, Prantsusmaa ja Itaalia täpsustavad, rakendatakse määruse (EL) nr 1308/2013 kohaselt tunnustatud tootjaorganisatsioonide või tootjaorganisatsioonide liitude heakskiidetud rakenduskavade abil. Selleks kohaldatakse käesoleva määruse artikli 50 lõikeid 2, 4, 5, 6 ja 8 ning artiklit 51 mutatis mutandis, ilma et see piiraks artikli 65 lõike 3 kohaldamist..

1. Liidu finantsabi rahastamiskõlblikele kuludele ei tohi ületada: a) 75 % tegelikult tekkinud kuludest sekkumise puhul, mis on seotud artikli 46 punktides a–f, h ja k osutatud eesmärkide saavutamisega; b) 75 % tegelikult tekkinud kuludest põhivarasse investeerimisel ja 50 % muu sekkumise puhul, mis on seotud artikli 46 punktis g osutatud eesmärgiga; c) 50 % tegelikult tekkinud kuludest sekkumise puhul, mis on seotud artikli 46 punktis j osutatud eesmärgiga; d) 75 % tegelikult tekkinud kuludest sekkumisviiside puhul, millele on osutatud artikli 47 lõike 1 punktides f ja h, kui rakenduskava rakendatakse vähemalt kolmes kolmandas riigis või mittetootja-liikmesriigis vähemalt kahest tootja-liikmesriigist pärit tootjaorganisatsioonide või tootjaorganisatsioonide liitude poolt, või 50 %, kui kõnealune tingimus ei ole täidetud. 2. Liidu finantsabi ülempiir on 30 % iga tootjaorganisatsiooni või tootjaorganisatsioonide liidu turustatud toodangu väärtusest 2023. ja 2024. aastal, 15 % 2025. ja 2026. aastal ning 10 % alates 2027. aastast. 3. Kreeka, Prantsusmaa ja Itaalia võivad tagada artiklis 51 osutatud rakendusfondide lisarahastamise kuni 50 % ulatuses kuludest, mida liidu finantsabi ei kata. 4. Kreeka, Prantsusmaa ja Itaalia tagavad, et artikli 47 lõike 2 punktides f, g ja h osutatud sekkumisviiside kulu ei ületa ühte kolmandikku iga rakenduskava kogutoetusest, nagu on ette nähtud nende ÜPP strateegiakavades.

Liikmesriigid võivad valida oma ÜPP strateegiakavas need artikli 42 punktis f osutatud sektorid, milles nad rakendavad artiklis 47 sätestatud sekkumisviise. Igas sektoris, mille liikmesriigid valivad, püüavad nad saavutada ühte või mitut artikli 46 punktides a–h, j ja k sätestatud eesmärki. Liikmesriigid põhjendavad sektorite ja eesmärkide valikut.

1. Iga artikli 66 kohaselt valitud sektori puhul valivad liikmesriigid ühe või mitu artiklis 47 osutatud sekkumisviisi, mida rakendatakse heakskiidetud rakenduskavade abil, mille on koostanud: a) määruse (EL) nr 1308/2013 või käesoleva artikli lõike 7 alusel tunnustatud tootjaorganisatsioonid ja tootjaorganisatsioonide liidud või b) ühistud või muudes, tootjate algatusel moodustatud ja nende kontrolli all olevates koostöövormides osalevad tootjad, keda liikmesriigi pädev asutus on tunnustanud tootjarühmana, kuni nelja-aastaseks üleminekuperioodiks, mis algab heakskiidetud rakenduskava algusest ja lõpeb hiljemalt 31. detsembril 2027. 2. Liikmesriigid kehtestavad tootjarühmana tunnustamise kriteeriumid ja määravad kindlaks lõike 1 punktis b osutatud tootjarühmade tegevused ja eesmärgid, et nimetatud tootjarühmad vastaksid tootjaorganisatsioonidena tunnustamise nõuetele määruse (EL) nr 1308/2013 artiklite 152–154 või artikli 161 kohaselt või käesoleva artikli lõike 7 kohaselt. 3. Lisaks rakenduskavale koostavad ja esitavad lõike 1 punktis b osutatud tootjarühmad tunnustuskava, et täita kõnealuses punktis osutatud üleminekuperioodi jooksul määruse (EL) nr 1308/2013 artiklites 152–154 või artiklis 161 ning käesoleva artikli lõikes 7 sätestatud tootjaorganisatsioonina tunnustamise nõudeid. Tunnustuskavas esitatakse tegevused ja sihtväärtused, et tagada edusammude tegemine sellise tunnustuse saamiseks. Toetus, mis on antud tootjarühmale, keda ei ole üleminekuperioodi lõpuks tootjaorganisatsioonina tunnustatud, tuleb tagasi maksta. 4. Liikmesriigid põhjendavad oma lõikes 1 osutatud sekkumisviiside valikut. Liikmesriigid, kes otsustavad rakendada käesolevas jaos sätestatud sekkumisviise VI lisas loetletud toodete suhtes, esitavad iga nende poolt valitud sektori kohta kõnealuse sektoriga hõlmatud toodete loetelu. 5. Artikli 47 lõike 2 punktides c ning f–i osutatud sekkumisviise ei kohaldata VI lisas loetletud puuvilla, rapsi- ja rüpsiseemnete, päevalilleseemnete ja sojaubade suhtes. 6. Lõikes 1 osutatud rakenduskavad peavad vastama artikli 50 lõigetes 2, 4, 5, 6 ja 8 sätestatud tingimustele. 7. Liikmesriigid, kes otsustavad rakendada artikli 42 punktis f osutatud sekkumisviise puuvillasektoris, tunnustavad kõnealuse sektori tootjaorganisatsioone ja selliste tootjaorganisatsioonide liite, tuginedes määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 152 lõikes 1 ja artiklites 153–156 sätestatud nõuetele ning kasutades seal sätestatud menetlusi. Puuvilla tootjarühmi ja selliste tootjarühmade liite, mida liikmesriigid on tunnustanud Kreeka Vabariigi 1979. aasta ühinemisakti protokolli nr 4 alusel enne käesoleva määruse kohaldatavaks muutumist, käsitatakse käesoleva jao kohaldamisel vastavalt tootjaorganisatsioonide või tootjaorganisatsioonide liitudena. 8. Liikmesriigid tagavad, et artikli 47 lõike 2 punktides f, g ja h osutatud sekkumisviiside kulu ei ületa ühte kolmandikku iga rakenduskava kogukulust, nagu on ette nähtud nende ÜPP strateegiakavas.

1. Artiklis 67 osutatud sekkumisviiside korral ei ole liidu finantsabi suurem kui 50 % tegelikult tekkinud kuludest. Ülejäänud osa kuludest kannavad toetusesaajad. Liidu finantsabi makstakse rakendusfondidele, mille on asutanud määruse (EL) nr 1308/2013 või käesoleva määruse artikli 67 lõike 7 kohaselt tunnustatud tootjaorganisatsioonid või nende liidud või käesoleva määruse artikli 67 lõike 1 punktis b osutatud tootjarühmad. Selleks kohaldatakse käesoleva määruse artiklit 51 ja artikli 52 lõiget 1 mutatis mutandis. 2. Lõikes 1 ette nähtud 50 % piirmäära suurendatakse 60 %-le määruse (EL) nr 1308/2013 või käesoleva määruse artikli 67 lõike 7 kohaselt tunnustatud tootjaorganisatsioonide või nende liitude korral esimese viie aasta jooksul pärast tunnustamise aastat. 3. Liidu finantsabi ülempiir on 6 % turustatud toodangu väärtusest järgmistel juhtudel: a) iga artikli 67 lõike 1 punktis a osutatud tootjaorganisatsiooni või tootjaorganisatsioonide liidu puhul või b) iga artikli 67 lõike 1 punktis b osutatud tootjarühma puhul.

Käesoleva peatüki kohaselt toimub sekkumine maksete või toetustena järgmisel viisil: a) keskkonna- ja kliimakohustused ning muud majandamiskohustused; b) looduslikust või muust piirkondlikust eripärast tulenevad piirangud; c) teatavatest kohustuslikest nõuetest tulenevad piirkondlike ebasoodsate teguritega tegelemine; d) investeeringud, sealhulgas investeeringud niisutusse; e) noorte põllumajandustootjate ja uute põllumajandustootjate tegevuse alustamise toetus ja maapiirkondades ettevõtlusega alustamise toetus; f) riskijuhtimisvahendid; g) koostöö; h) teadmiste vahetamine ja teabevahetus.

1. Liikmesriigid lisavad oma ÜPP strateegiakava sekkumistesse põllumajanduse keskkonna- ja kliimakohustused ning võivad lisada muid majandamiskohustusi. Nende kohustustega seotud toetusi antakse käesolevas artiklis sätestatud tingimustel ning ÜPP strateegiakavas täpsustatud viisil. 2. Liikmesriigid annavad toetust üksnes põllumajandustootjatele või muudele toetusesaajatele, kes võtavad vabatahtlikult majandamiskohustusi, mida peetakse kasulikuks ühe või mitme artikli 6 lõigetes 1 ja 2 sätestatud erieesmärgi saavutamiseks. 3. Käesoleva artikli alusel annavad liikmesriigid toetust üksnes nende kohustuste jaoks, mis: a) on rangemad kui asjaomased kohustuslikud majandamisnõuded ning HPK standardid, mis on kehtestatud I peatüki 2. jaos; b) on rangemad kui asjaomased väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamise ning loomade heaolu miinimumnõuded ning muud asjaomased liikmesriigi ja liidu õigusega ette nähtud kohustuslikud nõuded; kõnealust tingimust ei kohaldata kohustustele, mis on seotud agrometsandussüsteemidega ja metsastatud alade majandamisega; c) on rangemad kui põllumajandusmaa hoidmise tingimused vastavalt artikli 4 lõikele 2; d) erinevad kohustustest, millega seoses antakse toetust artikli 31 alusel. Esimese lõigu punktis b osutatud kohustuste puhul, kui liikmesriigi õigusega kehtestatakse uued nõuded, mis lähevad kaugemale liidu õiguses sätestatud vastavatest miinimumnõuetest, võib toetust anda kohustuste täitmise eest, mis aitavad kaasa kõnealuste nõuete täitmisele, maksimaalselt 24 kuu jooksul alates kuupäevast, mil need muutuvad põllumajandusliku majapidamise jaoks kohustuslikuks. 4. Liikmesriigid määravad kindlaks antava toetuse, võttes aluseks kohustustega seonduvad täiendavad tekkinud kulud ja saamata jäänud tulu, arvestades seatud sihtväärtusi. Kõnealust toetust antakse igal aastal ja see võib hõlmata ka tehingukulusid. Nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel võivad liikmesriigid anda toetust ühekordse maksena ühiku kohta. 5. Liikmesriigid võivad edendada ja toetada ühiseid kavu ja tulemuspõhiseid toetuskavu, et innustada põllumajandustootjaid või muid toetusesaajaid parandama märkimisväärselt keskkonna kvaliteeti suuremas ulatuses või mõõdetaval viisil. 6. Kohustused võetakse viieks kuni seitsmeks aastaks. Liikmesriigid võivad määrata oma ÜPP strateegiakavades: a) teatavat liiki kohustuste jaoks pikema perioodi, sealhulgas nähes ette kõnealuse perioodi iga-aastase pikendamise pärast esialgse perioodi lõppu, kui selline pikem periood on vajalik teatava keskkonnakasu või loomade heaolu alase kasu saavutamiseks või säilitamiseks; b) lühema, vähemalt ühe aasta pikkuse perioodi kohustuste puhul, mis on seotud loomade heaoluga, geneetiliste ressursside säilitamise, säästva kasutamise ja arendamisega või mahepõllumajandusele üleminekuga ning uute kohustuste puhul, mis võetakse kohe pärast esialgsel perioodil täidetud kohustust, või muudel piisavalt põhjendatud juhtudel. 7. Liikmesriigid tagavad, et käesolevas artiklis osutatud sekkumisviisi raames rakendatud tegevuste jaoks nähakse ette läbivaatamisklausel, et tagada nende kohandamine lõikes 3 osutatud selliste asjakohaste kohustuslike standardite, nõuete või kohustuste muutmise tõttu, millest kohustused peavad olema rangemad, või selleks, et tagada vastavus nimetatud lõike esimese lõigu punktile d. Kui selline kohandamine ei ole toetusesaajale vastuvõetav, siis kohustus lõpeb ja kohustuse kehtivusaja eest käesoleva artikli alusel antud toetuste tagasimaksmist ei nõuta. Liikmesriigid tagavad samuti, et läbivaatamisklausel nähakse ette käesolevas artiklis osutatud sekkumisviisi raames rakendatud selliste tegevuste jaoks, mis kestavad kauem kui ÜPP strateegiakava periood, et neid oleks võimalik kohandada järgmisel perioodil rakendatava õigusraamistikuga. 8. Kui käesoleva artikli alusel antakse toetust põllumajanduse keskkonna- ja kliimaakohustuste jaoks või kohustuste jaoks, mille eesmärk on üle minna määruses (EL) 2018/848 sätestatud mahepõllumajandusliku tootmise tavadele ja meetoditele või neid säilitada, kehtestavad liikmesriigid hektaripõhise toetuse. Muude kohustuste puhul võivad liikmesriigid kohaldada hektarite asemel muid ühikuid. Nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel võivad liikmesriigid anda käesoleva artikli kohaselt toetust kindlasummalise maksena. 9. Liikmesriigid tagavad, et käesoleva sekkumisviisi raames tegevusi ellu viivatel isikutel on ligipääs selle jaoks olulistele teadmistele ja teabele ning et neile põllumajandustootjatele, kes võtavad kohustuse muuta oma tootmist, pakutakse asjakohast koolitust ning oskusteavet, kui nad selleks soovi avaldavad. 10. Liikmesriigid tagavad, et käesoleva artikli alusel toimuvad sekkumised on kooskõlas artikli 31 kohaste sekkumistega.

1. Liikmesriigid võivad anda toetust looduslikust või muust piirkondlikust eripärast tulenevate piirangute puhul käesolevas artiklis sätestatud ja ÜPP strateegiakavades täpsustatud tingimustel, et aidata kaasa artikli 6 lõigetes 1 ja 2 sätestatud ühe või mitme erieesmärgi saavutamisele. 2. Käesoleva artikli alusel antakse toetust aktiivsetele põllumajandustootjatele määruse (EL) nr 1305/2013 artikli 32 kohaselt määratud alade eest. 3. Liikmesriigid võivad teha tasandamist vastavalt määruse (EL) nr 1305/2013 artikli 32 lõike 3 kolmandas lõigus sätestatud tingimustele. 4. Käesoleva artikli alusel võivad liikmesriigid anda toetust üksnes selleks, et hüvitada toetusesaajatele täielikult või osaliselt asjaomasel alal looduslikust või muust piirkondlikust eripärast tulenevate piirangutega seonduvad lisakulud ja saamata jäänud tulu. 5. Lõikes 4 osutatud lisakulud ja saamata jäänud tulu arvutatakse seoses looduslikust või muust piirkondlikust eripärast tulenevate piirangutega, võrreldes aladega, mida looduslikust või muust piirkondlikust eripärast tulenevad piirangud ei puuduta. 6. Käesoleva artikli alusel antakse toetust igal aastal põllumajandusmaa hektari kohta.

1. Liikmesriigid võivad anda toetust direktiivide 92/43/EMÜ, 2009/147/EÜ või 2000/60/EÜ rakendamisest tulenevatest nõuetest tingitud piirkondlikult ebasoodsate tegurite puhul käesolevas artiklis sätestatud ja ÜPP strateegiakavades täpsustatud tingimustel, et aidata kaasa artikli 6 lõigetes 1 ja 2 sätestatud ühe või mitme erieesmärgi saavutamisele. 2. Käesoleva artikli alusel antakse toetust põllumajandustootjatele, metsamaa valdajatele ja nende liitudele ning teistele maahaldajatele. 3. Liikmesriigid võivad ebasoodsatest teguritest mõjutatud alade kindlaksmääramisel hõlmata ühe või mitu järgmist ala: a) direktiivide 92/43/EMÜ ja 2009/147/EÜ kohaselt määratud Natura 2000 põllumajandusmaad ja metsaalad; b) muud piiritletud looduskaitsealad, mille puhul põllumajandusele või metsandusele kohaldatakse keskkonnapiiranguid seoses direktiivi 92/43/EMÜ artikli 10 rakendamisega, tingimusel et kõnealused alad ei ületa iga ÜPP strateegiakava territoriaalse kohaldamisala kohta 5 % määratud Natura 2000 aladest; c) põllumajandusmaad, mis direktiivi 2000/60/EÜ kohaselt kuuluvad veemajanduskavade alla. 4. Käesoleva artikli alusel võivad liikmesriigid anda toetust üksnes selleks, et hüvitada toetusesaajatele täielikult või osaliselt asjaomasel alal piirkondlikult ebasoodsate teguritega seonduvad lisakulud ja saamata jäänud tulu, sealhulgas tehingukulud. 5. Lõikes 4 osutatud lisakulud ja saamata jäänud tulu arvutatakse: a) arvestades ebasoodsate tegurite puhul direktiivides 92/43/EMÜ ja 2009/147/EÜ sätestatud piiranguid, mis tulenevad nõuetest, mis on rangemad kui käesoleva jaotise I peatüki 2. jaos kehtestatud asjaomased HPK standardid, ning põllumajandusmaa hoidmise tingimustest vastavalt käesoleva määruse artikli 4 lõikele 2; b) arvestades ebasoodsate tegurite puhul direktiivist 2000/60/EÜ tulenevaid piiranguid, mis tulenevad nõuetest, mis on rangemad kui asjaomased kohustuslikud majandamisnõuded, välja arvatud käesoleva määruse III lisas esitatud KMN 1, ning HPK standardid, mis on kehtestatud käesoleva jaotise I peatüki 2. jaos, ning põllumajandusmaa hoidmise tingimustest vastavalt käesoleva määruse artikli 4 lõikele 2. 6. Käesoleva artikli alusel antakse toetust igal aastal hektari kohta.

1. Liikmesriigid võivad anda toetust investeeringutele käesolevas artiklis sätestatud ja ÜPP strateegiakavades täpsustatud tingimustel. 2. Käesoleva artikli alusel võivad liikmesriigid anda toetust üksnes sellistele materiaalsesse ja immateriaalsesse varasse tehtavatele investeeringutele, mis aitavad kaasa ühe või mitme artikli 6 lõigetes 1 ja 2 osutatud erieesmärgi saavutamisele. Põllumajanduslike majapidamiste puhul, mis ületavad liikmesriigi poolt ÜPP strateegiakavas kindlaks määratud teatavat suurust, tuleb toetuse saamiseks metsandussektoris esitada asjakohane teave metsamajandamiskavast või samaväärsest dokumendist, mis on kooskõlas kestliku metsanduse põhimõttega, nagu see on sõnastatud Helsingis 16.–17. juunil 1993 toimunud teisel Euroopa metsade kaitset käsitlenud ministrite konverentsil vastu võetud üldjuhendis Euroopa metsade kestlikuks majandamiseks. 3. Liikmesriigid koostavad mitterahastamiskõlblike investeeringute ja kulukategooriate loetelu, hõlmates vähemalt järgmist: a) põllumajandustoodete tootmise õiguste ostmine; b) toetusõiguste ostmine; c) maa ostmine summas, mis ületab 10 % asjaomase tegevuse rahastamiskõlblikest kogukuludest, välja arvatud maa ostmine keskkonnakaitseks ja süsinikurikaste muldade säilitamiseks või maa ostmine noorte põllumajandustootjate poolt kasutades selleks rahastamisvahendeid; rahastamisvahendite puhul kohaldatakse nimetatud ülemmäära vahendite lõplikule saajale rahastamiskõlblikest avaliku sektori kuludest tehtava makse suhtes või tagatiste puhul laenusumma suhtes, millele tagatis on antud; d) loomade ost ning üheaastaste taimede ost ja nende taimede istutamine muul eesmärgil kui; i) loodusõnnetuse, ebasoodsate ilmastikutingimuste või katastroofi tagajärjel kaotatud põllumajandusliku või metsamajandusliku potentsiaali taastamine; ii) kariloomade kaitsmine suurkiskjate eest või kasutamine masinate asemel metsanduses; iii) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/1012 (45) artikli 2 punktis 24 määratletud ohustatud tõugude kasvatamine artiklis 70 osutatud kohustuste alusel või iv) geneetilisest erosioonist ohustatud taimesortide säilitamine artiklis 70 osutatud kohustuste alusel; e) laenuintress, välja arvatud toetuste puhul, mis on antud intressitoetusena või tagatistasu toetusena; f) investeeringud suuremahulisse taristusse, mille liikmesriik on kindlaks määranud oma ÜPP strateegiakavas ja mis ei ole osa määruse (EL) 2021/1060 artiklis 32 sätestatud kogukonna juhitud kohaliku arengu strateegiatest, välja arvatud lairibaühendusse ja üleujutuste või rannikukaitsega seotud ennetusmeetmetesse, mille eesmärk on vähendada võimalike loodusõnnetuste, ebasoodsate ilmastikutingimuste või katastroofide tagajärgi; g) investeeringud metsastamisse, mis ei ole vastavuses keskkonna- ja kliimaeesmärkidega lähtuvalt kestliku metsanduse põhimõtetest, mis on välja töötatud üleeuroopalistes metsastamise ja taasmetsastamise suunistes. Esimese lõigu punkte a, b, d ja f ei kohaldata, kui toetust antakse rahastamisvahendi kaudu. 4. Liikmesriigid kehtestavad toetusele ühe või mitu ülemmäära, mis ei ületa 65 % rahastamiskõlblikest kuludest. Toetuse ülemmäärasid võib suurendada: a) kuni 80%-ni järgmiste investeeringute puhul: i) investeeringute puhul, mis on seotud ühe või mitme artikli 6 lõike 1 punktides d, e ja f sätestatud erieesmärgiga või artikli 6 lõike 1 punktis i osutatud loomade heaoluga; ii) selliste noorte põllumajandustootjate investeeringud, kes vastavad tingimustele, mille liikmesriik on oma ÜPP strateegiakavas kehtestanud kooskõlas artikli 4 lõikega 6; iii) investeeringud äärepoolseimatesse piirkondadesse ja Egeuse mere väikesaartesse; b) kuni 85%-ni väikepõllumajandustootjate investeeringute puhul, nagu on kindlaks määranud liikmesriik; c) kuni 100%-ni järgmiste investeeringute puhul: i) metsastamine, agrometsandussüsteemide rajamine ja uuendamine, metsamaakorraldus ning mittetootlikud investeeringud, mis on seotud ühe või mitme konkreetse eesmärgiga, mis on sätestatud artikli 6 lõike 1 punktides d, e ja f, sealhulgas mittetootlikud investeeringud, mille eesmärk on kaitsta kariloomi ja põllukultuure metsloomade tekitatud kahju eest; ii) investeeringud põhiteenustesse maapiirkonnas ning põllumajanduse ja metsanduse taristusse, nagu on kindlaks määranud liikmesriik; iii) investeeringud loodusõnnetuste, ebasoodsate ilmastikutingimuste või katastroofide tagajärjel kaotatud põllumajandusliku või metsamajandusliku potentsiaali taastamisse ning asjakohastesse ennetusmeetmetesse, samuti investeeringud metsade tervise säilitamisse; iv) mittetootlikud investeeringud, mida toetatakse määruse (EL) 2021/1060 artiklis 32 sätestatud kogukonna juhitud kohaliku arengu strateegiate ning Euroopa innovatsioonipartnerluse töörühma projektide kaudu, nagu on osutatud käesoleva määruse artikli 127 lõikes 3. 5. Kui liidu õiguse tulemusel kehtestatakse põllumajandustootjatele uued nõuded, võib toetust anda nende nõuete täitmiseks vajalike investeeringute tegemiseks maksimaalselt 24 kuu jooksul alates kuupäevast, mil need nõuded muutuvad põllumajandusliku majapidamise jaoks kohustuslikuks.

1. Liikmesriigid võivad anda toetust investeeringuteks niisutusse uutel ja olemasolevatel niisutatud aladel, tingimusel et artiklis 73 ja käesolevas artiklis sätestatud tingimused on täidetud. 2. Investeeringuid niisutusse toetatakse üksnes siis, kui asjaomane liikmesriik on saatnud komisjonile direktiivis 2000/60/EÜ ette nähtud veemajanduskava kogu ala puhul, kuhu investeerimine toimub, samuti muude alade puhul, mille keskkonda võib investeerimine mõjutada. Kõnealuse direktiivi artikli 11 kohaselt veemajanduskava alusel jõustuvad meetmed, mis on põllumajandussektori jaoks asjakohased, on täpsustatud asjaomases meetmeprogrammis. 3. Teostatakse veemõõtmist, mis võimaldab mõõta vee kasutamist toetatud investeeringu tasandil, või tehakse selline mõõtmine võimalikuks investeeringu osana. 4. Liikmesriigid võivad toetada investeeringut olemasoleva niisutussüsteemi või niisutustaristu elemendi täiustamisse üksnes järgmistel tingimustel: a) kui eelnevalt hinnatakse, et see pakub potentsiaalset veesäästu, mis kajastab olemasoleva rajatise või taristu tehnilisi parameetreid; b) kui investeering mõjutab põhja- või pinnaveekogumeid, mille puhul on asjakohases veemajanduskavas tehtud kindlaks, et nende seisund on vee kogusega seotud põhjustel vähem kui hea, tuleb saavutada veekasutuse tõhus vähendamine, mis aitab kaasa nende veekogumite hea seisundi saavutamisele, nagu on sätestatud direktiivi 2000/60/EÜ artikli 4 lõikes 1. Liikmesriigid kehtestavad oma ÜPP strateegiakavas toetusõiguslikkuse tingimusena potentsiaalse veesäästu ja veekasutuse tõhusa vähendamise protsendimäärad kooskõlas artikli 111 punktiga d. Selline veesääst peab kajastama käesoleva määruse XIII lisas loetletud direktiivist 2000/60/EÜ tulenevas veemajanduskavas sätestatud vajadusi. Ühtki käesoleva lõike tingimust ei kohaldata olemasolevasse rajatisse tehtava investeeringu suhtes, mis mõjutab üksnes energiatõhusust, või veehoidla rajamiseks tehtava investeeringu suhtes või investeeringu suhtes taaskasutusvee kasutamisse, mis ei mõjuta põhja- või pinnaveekogumit. 5. Liikmesriigid võivad toetust anda investeeringuteks taaskasutusvee kasutamisse alternatiivse veevarustusena üksnes juhul, kui sellise veega varustamine ja selle kasutamine on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2020/741 (46). 6. Liikmesriigid võivad anda toetust investeeringule, mille tulemusel suureneb niisutatud ala netopindala, mis mõjutab konkreetset põhja- või pinnaveekogumit, üksnes järgmistel tingimustel: a) veekogumi seisundi puhul ei ole asjakohases veemajanduskavas tehtud kindlaks, et see on vee kogusega seotud põhjustel vähem kui hea, ning b) keskkonnamõju analüüs näitab, et investeeringul ei ole märkimisväärset negatiivset mõju keskkonnale; nimetatud keskkonnamõju analüüsi teeb pädev asutus või see kiidetakse pädeva asutuse poolt heaks ning see võib puudutada ka põllumajanduslike majapidamiste rühmasid. 7. Liikmesriigid võivad anda toetust niisutamiseks ettenähtud reservuaari loomiseks või laiendamiseks tehtavale investeeringule üksnes tingimusel, et sellega ei kaasne olulist negatiivset keskkonnamõju. 8. Liikmesriigid kehtestavad toetusele ühe või mitu ülemmäära, mis ei ületa: a) 80 % rahastamiskõlblikest kuludest põllumajandusettevõttes vastavalt lõikele 4 niisutamiseks tehtud investeeringute puhul; b) 100 % rahastamiskõlblikest kuludest investeeringute puhul, mis tehakse põllumajandusettevõtte välisesse niisutamiseks ette nähtud põllumajandustaristusse; c) 65 % rahastamiskõlblikest kuludest põllumajandusettevõttes tehtavate muude niisutamisega seotud investeeringute puhul.

1. Liikmesriigid võivad anda toetust noorte põllumajandustootjate tegevuse alustamiseks ja maapiirkondades ettevõtlusega alustamiseks, sealhulgas uute põllumajandustootjate tegevuse alustamiseks, käesolevas artiklis sätestatud ja ÜPP strateegiakavades täpsustatud tingimustel, et aidata kaasa ühe või enama artikli 6 lõigetes 1 ja 2 sätestatud erieesmärgi saavutamisele. 2. Käesoleva artikli alusel võivad liikmesriigid anda toetust üksnes selleks, et aidata: a) sellistel noortel põllumajandustootjatel tegevust alustada, kes vastavad tingimustele, mille liikmesriik on oma ÜPP strateegiakavas kehtestanud kooskõlas artikli 4 lõikega 6; b) maapiirkondades ettevõtlusega alustada põllumajanduses või metsanduses, sealhulgas uute põllumajandustootjate tegevuse alustamine, või aidata mitmekesistada põllumajandusliku majapidamise sissetulekut põllumajandusvälise tegevuse lisamisega; c) maapiirkonnas alustada sellist põllumajandusvälist ettevõtlust, mis on seotud määruse (EL) 2021/1060 artiklis 32 sätestatud kogukonna juhitud kohaliku arengu strateegiatega. 3. Liikmesriigid kehtestavad toetusesaajatele tingimused käesoleva artikli alusel toetuse saamiseks vajaliku äriplaani esitamise ja sisu kohta. 4. Liikmesriigid annavad toetust kindlasummaliste maksete või rahastamisvahendite vormis või neid kahte kombineerides. Toetus on piiratud maksimaalselt 100 000 euro suuruse toetussummaga ja seda võib vastavalt objektiivsetele kriteeriumidele eristada.

1. Liikmesriigid võivad anda toetust riskijuhtimisvahenditele käesolevas artiklis sätestatud ja ÜPP strateegiakavades täpsustatud tingimustel. 2. Käesoleva artikli alusel võib anda toetust, et edendada riskijuhtimisvahendeid, mis aitavad aktiivsetel põllumajandustootjatel juhtida oma põllumajandusliku tegevusega seotud tootmis- ja sissetulekuriske, mille üle neil puudub kontroll, ning aitavad kaasa artikli 6 lõigetes 1 ja 2 osutatud ühe või enama erieesmärgi saavutamisele. 3. Liikmesriigid võivad anda toetust vastavalt sellele, kuidas nad vajadusi hindavad, eri liiki riskijuhtimisvahenditele, sealhulgas sissetuleku stabiliseerimise vahenditele, ja eelkõige järgmisele: a) rahaline panus kindlustusskeemide maksetesse; b) rahaline panus ühisfondidesse, sealhulgas fondide moodustamise halduskuludeks. 4. Lõikes 3 osutatud toetuse andmisel kehtestavad liikmesriigid järgmised toetusõiguslikkuse tingimused: a) toetusõiguslike riskijuhtimisvahendite liigid ja toetuse ulatus; b) metoodika, mille alusel arvutada kahjusid ja hüvitamise vajadust põhjustavaid tegureid; c) normid ühisfondide loomise ja haldamise kohta ning asjakohasel juhul muude toetusõiguslike riskijuhtimisvahendite kohta. 5. Liikmesriigid tagavad, et toetust antakse üksnes selleks, et katta kahju, mis ületab künnise, milleks on vähemalt 20 % keskmisest aastatoodangust või põllumajandustootja sissetulekust eelneva kolmeaastase perioodi või eelneva viieaastase perioodi kolme aasta keskmise alusel, välja arvatud kõige kõrgem ja kõige madalam näitaja. Sektori tootmisriski juhtimise vahendid arvutavad kahjud kas põllumajandusliku majapidamise tasandil või põllumajandusliku majapidamise asjaomase sektori põhise tegevuse tasandil. Liikmesriigid võivad anda artikli 80 lõikes 3 osutatud rahastamisvahenditest eraldiseisva käibekapitali rahastamise vormis toetust käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud kahjude hüvitamiseks põllumajandustootjatele, kes ei osale riskijuhtimisvahendis. 6. Liikmesriigid kehtestavad toetusele ühe või mitu ülemmäära, mis ei ületa 70 % rahastamiskõlblikest kuludest. Käesolevat lõiget ei kohaldata artiklis 19 osutatud panustele. 7. Liikmesriigid tagavad, et käesoleva artikli kohaste sekkumiste kombineerimise tulemusel muude avaliku või erasektori riskijuhtimise kavadega ei toimuks ülemäärast hüvitamist.

1. Liikmesriigid võivad anda toetust koostööks käesolevas artiklis sätestatud ja ÜPP strateegiakavades täpsustatud tingimustel, eesmärgiga: a) valmistada ette ja rakendada Euroopa innovatsioonipartnerluse töörühma projekte, millele on osutatud artikli 127 lõikes 3; b) valmistada ette ja rakendada programmi LEADER; c) edendada ja toetada liidu ja liikmesriikide tunnustatud kvaliteedikavasid ja nende kasutamist põllumajandustootjate poolt; d) toetada tootjarühmi, tootjaorganisatsioone või tootmisharudevahelisi organisatsioone; e) valmistada ette ja rakendada arukate külade strateegiaid liikmesriikide poolt määratud tingimustel; f) toetada muid koostöövorme. 2. Liikmesriigid võivad käesoleva artikli alusel anda toetust üksnes selleks, et edendada uusi koostöövorme, sealhulgas olemasolevaid, kui alustatakse uut tegevust. Kõnealune koostöö hõlmab vähemalt kahte osalejat ning aitab saavutada ühte või mitut artikli 6 lõigetes 1 ja 2 osutatud erieesmärki. 3. Käesoleva artikli alusel võivad liikmesriigid katta kõigi koostööaspektidega seotud kulusid. 4. Liikmesriigid võivad käesoleva artikli alusel anda toetust üldsummana, mis hõlmab koostöökulusid ning rakendatud tegevuste kulusid, või nad võivad katta üksnes koostöökulud ning kasutada muude maaelu arengusse sekkumise viiside või teiste riiklike või liidu toetusinstrumentide vahendeid rakendatud tegevuste kulude katmiseks. Kui toetust makstakse üldsummana, tagavad liikmesriigid, et rakendatud tegevus vastab artiklites 70 –76 ja 78 sätestatud asjakohastele normidele ja nõuetele. Programmi LEADER puhul kehtib erandina käesoleva lõike esimesest lõigust järgmine: a) toetust antakse määruse (EL) 2021/1060 artikli 34 lõike 1 punktis a osutatud ettevalmistava toetuse ning kõnealuse lõike punktide b ja c kohaselt valitud strateegiate rakendamise kõigi rahastamiskõlblike kulude jaoks üksnes käesoleva artikli kohase üldsummana ning b) liikmesriigid tagavad, et rakendatud toimingud, mis seisnevad investeeringutes, vastavad käesoleva määruse artiklis 73 sätestatud investeeringute sekkumisviisi kohastele liidu normidele ja nõuetele. 5. Käesoleva artikli kohaselt ei toeta liikmesriigid koostööd, mis hõlmab üksnes teadusasutusi. 6. Kui tegemist on koostööga põllumajandusettevõtte pärimise raames, eelkõige põlvkondade vahetumisega põllumajandusettevõtte tasandil, võivad liikmesriigid anda toetust ainult pensioniikka jõudnud põllumajandustootjatele või põllumajandustootjatele, kes jõuavad kõnealuse tegevuse lõpuks pensioniikka, nagu see on kindlaks määratud asjaomase liikmesriigi õiguses. 7. Liikmesriigid kehtestavad toetuse ülempiiriks maksimaalselt seitse aastat. Nimetatud tingimus ei kohaldu programmi LEADER ning kollektiivsete keskkonna- ja kliimameetmete puhul igakülgselt põhjendatud juhtudel, et saavutada artikli 6 lõike 1 punktides d, e ja f sätestatud erieesmärgid. 8. Liikmesriigid kehtestavad toetusele: a) kvaliteedikavade teavitus- ja müügiedendustegevuse puhul ühe või mitu määra, mis ei ületa 70 % rahastamiskõlblikest kuludest; b) tootjarühmade, tootjaorganisatsioonide või tootmisharudevaheliste organisatsioonide loomiseks määra, mis on kuni 10 % rühma või organisatsiooni aastasest turustatud toodangust ning maksimaalselt 100 000 eurot aastas; kõnealune toetus väheneb järk-järgult ja piirdub esimese viie tunnustamisjärgse aastaga.

1. Liikmesriigid võivad anda toetust teadmiste vahetamiseks ja teabe levitamiseks käesolevas artiklis sätestatud ja ÜPP strateegiakavas täpsustatud tingimustel, et aidata kaasa ühele või mitmele artikli 6 lõigetes 1 ja 2 sätestatud erieesmärgi saavutamisele, keskendudes konkreetselt looduse, keskkonna ja kliima kaitsele, sealhulgas keskkonnahariduse ja teadlikkuse suurendamise meetmetele ning maapiirkondade ettevõtete ja kogukondade arengule. 2. Käesoleva artikli kohane toetus võib hõlmata selliste asjakohaste meetmete kulusid, millega saab edendada innovatsiooni, koolitust ja nõustamist ning teisi teadmiste vahetamise ja teabe levitamise vorme, sealhulgas kavade ja uuringute koostamise ja ajakohastamise kaudu, eesmärgiga vahetada teadmisi ja levitada teavet. Sellised meetmed aitavad kaasa artikli 6 lõikes 1 ja 2 sätestatud ühe või mitme erieesmärgi saavutamisele. 3. Nõustamisteenuste osutamiseks antakse toetust ainult juhul, kui need teenused on kooskõlas artikli 15 lõikega 3. 4. Nõustamisteenuste alustamise puhul võivad liikmesriigid anda kindlasummalist toetust kuni 200 000 eurot. Nad tagavad, et toetus on ajaliselt piiratud. 5. Liikmesriigid tagavad, et käesoleva sekkumisviisi raames toetatavad tegevused põhinevad nende ÜPP strateegiakavas kooskõlas artikli 114 punkti a alapunktiga i esitatud põllumajanduse teadmussiirde- ja innovatsioonisüsteemi (AKIS) kirjeldusel ja on sellega vastavuses.

1. Pärast artiklis 124 osutatud seirekomisjoniga (edaspidi „seirekomisjon“) konsulteerimist, kehtestab riiklik korraldusasutus, kohasel juhul piirkondlikud korraldusasutused või määratud vahendusasutused valikukriteeriumid järgmisel viisil toimuva sekkumise puhul: investeeringud, noorte põllumajandustootjate ja uute põllumajandustootjate tegevuse alustamine ning maapiirkondades ettevõtlusega alustamise toetus, koostöö, teadmiste vahetamine ja teabe levitamine. Nende valikukriteeriumide eesmärk on tagada taotlejate võrdne kohtlemine, rahaliste vahendite tõhusam kasutamine ja toetuse suunamine vastavalt sekkumise eesmärgile. Liikmesriigid võivad otsustada mitte kohaldada valikukriteeriumeid selliste investeeringusekkumise puhul, mis on selgelt suunatud keskkonnaeesmärkidele või mida rakendatakse koos taastamistegevustega. Erandina esimesest lõigust võib pärast seirekomisjoniga konsulteerimist igakülgselt põhjendatud juhtudel ette näha muu valikumeetodi. 2. Korraldusasutuste või määratud vahendusasutuste vastutusala, mis on sätestatud lõikes 1, ei piira kohalike tegevusrühmade ülesandeid, millele on osutatud määruse (EL) 2021/1060 artiklis 33. 3. Lõiget 1 ei kohaldata, kui toetust antakse rahastamisvahendite vormis. 4. Liikmesriigid võivad otsustada mitte kohaldada lõikes 1 osutatud valikukriteeriume tegevuste puhul, mis on saanud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1291/2013 (47) loodud kvaliteedimärgise programmi „Horisont 2020“, „Euroopa horisont“ või Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2021/783 (48) loodud keskkonna- ja kliimameetmete programmi (LIFE) raames, tingimusel et sellised tegevused on ÜPP strateegiakavaga kooskõlas. 5. Tegevus või toiming võib toimuda tervikuna või osaliselt väljaspool asjaomast liikmesriiki, sealhulgas väljaspool liitu, tingimusel et see aitab saavutada ÜPP strateegiakava eesmärke.

1. Määruse (EL) 2021/1060 artiklis 58 osutatud rahastamisvahendite vormis toetust võib anda käesoleva määruse artiklites 73–78 osutatud sekkumisviisidena. 2. Kui toetust antakse rahastamisvahendite vormis, kohaldatakse mõisteid „rahastamisvahend“, „finantstoode“, „vahendite lõplik saaja“, „valdusfond“, „erifond“, „finantsvõimendus“, „koefitsient“, „halduskulud“ ja „haldustasud“, mis on määratletud määruse (EL) 2021/1060 artiklis 2, ja kõnealuse määruse V jaotise II peatüki 2. jao sätteid. Lisaks nendele kohaldatakse käesoleva artikli lõikeid 3, 4 ja 5. 3. Vastavalt määruse (EL) 2021/1060 artikli 58 lõikele 2 võib käibekapital, sealhulgas eraldiseisev käibekapital, olla käesoleva määruse artiklite 73, 74, 76, 77 ja 78 kohaselt rahastamiskõlblik kulu, kui see panustab vähemalt ühe asjaomase sekkumisega seotud erieesmärgi saavutamisse. Nimetatud artiklite alusel võib toetada eraldiseisva käibekapitali rahastamist, ilma et selle suhtes kohaldataks nõuet, et vahendite lõplik saaja peab saama toetust muude sama artikli kohaste kulude katmiseks. ELi toimimise lepingu artikli 42 kohaldamisalasse kuuluvate tegevuste puhul ei tohi vahendite lõplikule saajale antava käibekapitali toetuse kogusumma brutoekvivalent mis tahes kolme eelarveaasta pikkuse ajavahemiku jooksul ületada 200 000 eurot. 4. Erandina artiklitest 73, 74, 76, 77 ja 78 ei kohaldata nendes artiklites kehtestatud toetusmäärasid eraldiseisva käibekapitali rahastamise suhtes. 5. Rahastamisvahendi rahastamiskõlblikud kulud võrduvad rahastamiskõlblikkuse perioodi jooksul rahastamisvahendisse makstud rahastamiskõlblike avaliku sektori kulude kogusummaga, millest on maha arvatud artikli 115 lõikes 5 osutatud täiendav riiklik rahastamine, või tagatiste puhul rahastamisvahendist tagatislepingute jaoks eraldatud summaga. Kõnealune summa vastab järgmisele: a) laenude, omakapitali ja kvaasiomakapitali investeeringute puhul maksed vahendite lõplikule saajale; b) tagatislepingute jaoks eraldatud, veel välja maksmata või juba välja makstud vahendid, mis on ette nähtud tagatiste võimalikuks realiseerimiseks kahjude eest ning mis arvutatakse lähtuvalt koefitsiendist, mis on kindlaks määratud vastavate alusvarana välja antud uute laenude või vahendite lõplikesse saajatesse tehtud omakapitali investeeringute jaoks; c) maksed vahendite lõplikele saajatele või nende kasuks, kui rahastamisvahendid on kombineeritud liidu muu rahalise toetusega samas rahastamisvahendi tegevuses kooskõlas määruse (EL) 2021/1060 artikli 58 lõikega 5; d) maksed rahastamisvahendit rakendavate asutuste haldustasudeks ja tekkinud halduskulude hüvitamiseks. Kui rahastamisvahendit rakendatakse järjestikuste programmitöö perioodide jooksul, võib toetust anda vahendite lõplikele saajatele või nende kasuks, sealhulgas halduskulude ja -tasude katmiseks, tuginedes eelmisel programmitöö perioodil sõlmitud lepingutele, kui selline toetus on kooskõlas järgmise programmitöö perioodi rahastamiskõlblikkuse normidega. Sellisel juhul määratakse kuludeklaratsioonides esitatud kulude rahastamiskõlblikkus kindlaks kooskõlas asjaomase programmitöö perioodi normidega. Käesoleva lõike punkti b puhul, kui tagatisest kasu saav üksus ei ole uusi laene kavandatud summas välja andnud või teinud vahendite lõplikesse saajatesse omakapitali või kvaasiomakapitali investeeringuid lähtuvalt koefitsiendist, vähendatakse proportsionaalselt rahastamiskõlblikke kulusid. Koefitsiendi võib läbi vaadata, kui see on põhjendatud turutingimustes vahepeal toimunud muutustega. Sellisel läbivaatamisel ei ole tagasiulatuvat mõju. Käesoleva lõike esimese lõigu punkti d kohaldamisel peavad haldustasud põhinema tulemuslikkusel. Kui valdusfondi haldavad asutused valitakse välja otselepingu sõlmimise teel vastavalt määruse (EL) 2021/1060 artikli 59 lõikele 3, kohaldatakse kõnealustele asutustele makstavate selliste halduskulude ja -tasude suhtes, mida võib rahastamiskõlblike kuludena deklareerida, piirmäära, mis on kuni 5 % vahendite lõplikele saajatele laenudena välja makstud või tagatislepingute jaoks eraldatud rahastamiskõlblike avaliku sektori kulude kogusummast ning kuni 7 % vahendite lõplikele saajatele omakapitali ja kvaasiomakapitali investeeringutena välja makstud rahastamiskõlblike avaliku sektori kulude kogusummast. Kui erifondi haldavad asutused valitakse välja otselepingu sõlmimise teel vastavalt määruse (EL) 2021/1060 artikli 59 lõikele 3, kohaldatakse kõnealustele asutustele makstavate selliste halduskulude ja -tasude suhtes, mida võib rahastamiskõlblike kuludena deklareerida, piirmäära, mis on kuni 7 % vahendite lõplikele saajatele laenudena välja makstud või tagatislepingute jaoks eraldatud rahastamiskõlblike avaliku sektori kulude kogusummast ning kuni 15 % vahendite lõplikele saajatele omakapitali või kvaasiomakapitali investeeringutena välja makstud rahastamiskõlblike avaliku sektori kulude kogusummast. Esimese lõigu punkti d kohaldamisel, kui valdusfondi või erifonde haldavad asutused on välja valitud võistupakkumise teel kooskõlas kohaldatava õigusega, määratakse halduskulude ja -tasude summa kindlaks rahastamislepingus ning selles võetakse arvesse asjaomase võistupakkumise tulemusi. Kui korraldustasud või osa neist nõutakse sisse vahendite lõplikelt saajatelt, ei deklareerita neid rahastamiskõlblike kuludena.

1. Liikmesriigid võivad artiklis 118 osutatud ÜPP strateegiakava ettepanekus või artiklis 119 osutatud ÜPP strateegiakava muutmise taotluses eraldada InvestEU-le kuni 3 % EAFRD esialgsest kogueraldisest ÜPP strateegiakavva, mis antakse ELi tagatisena ja InvestEU nõustamiskeskuse kaudu. ÜPP strateegiakavas esitatakse põhjendus InvestEU kasutamise kohta ning selle panuse kohta artikli 6 lõigetes 1 ja 2 sätestatud ja ÜPP strateegiakavas välja valitud ühe või mitme erieesmärgi saavutamisse. InvestEU-le eraldatud summat kasutatakse kooskõlas määruses (EL) 2021/523 sätestatud normidega. 2. Liikmesriigid määravad kindlaks igal aastal eraldatava kogusumma. ÜPP strateegiakava muutmise taotluses hõlmavad nimetatud kogusummad ainult järgnevaid aastaid. 3. Lõikes 1 osutatud summat kasutatakse liikmesriigi osa raames antavasse ELi tagatisse eraldiste tegemisel ning InvestEU nõustamiskeskuse jaoks pärast määruse (EL) 2021/523 artikli 10 lõikes 3 osutatud osaluslepingu sõlmimist. Liidu eelarvelised kulukohustused iga rahalist toetust käsitleva lepingu puhul võib komisjon täita iga-aastaste osamaksetena ajavahemikul 1. jaanuarist 2023 kuni 31. detsembrini 2027. 4. Kui määruse (EL) 2021/523 artikli 10 lõikes 2 osutatud osaluslepingut ei ole käesoleva artikli lõikes 1 osutatud ÜPP strateegiakavaks eraldatud summas sõlmitud nelja kuu jooksul pärast kõnealuse ÜPP strateegiakava heaks kiitva komisjoni rakendusotsuse vastuvõtmist käesoleva määruse artikli 118 kohaselt, eraldatakse vastav summa uuesti pärast liikmesriigi poolt taotletud ÜPP strateegiakava muudatuse heaks kiitmist käesoleva määruse artikli 119 kohaselt. Osalusleping käesoleva artikli lõikes 1 osutatud summa kohta, mis eraldatakse käesoleva määruse artiklis 119 kohaselt esitatud ÜPP strateegiakava muutmise taotluse alusel, sõlmitakse ÜPP strateegiakava muutmist heaks kiitva komisjoni rakendusotsuse vastuvõtmisega üheaegselt. 5. Kui määruse (EL) 2021/523 artikli 10 lõike 4 teises lõigus osutatud tagatislepingut ei ole üheksa kuu jooksul pärast osaluslepingu heakskiitmist sõlmitud, siis osalusleping lõpetatakse või seda pikendatakse vastastikusel kokkuleppel. Kui liikmesriigi osalemine InvestEU-s lõpetatakse, nõutakse vastavad ühisesse eraldisfondi eraldisena makstud summad sisse sihtotstarbelise sisetuluna vastavalt finantsmääruse artikli 21 lõikele 5 ja liikmesriik esitab taotluse oma ÜPP strateegiakava muutmiseks, et kasutada tagasinõutud summasid ja summasid, mis on eraldatud vastavalt käesoleva artikli lõikele 2 tulevasteks kalendriaastateks. Osaluslepingu lõpetamine või muutmine toimub üheaegselt ÜPP strateegiakava muutmist heaks kiitva komisjoni rakendusotsuse vastuvõtmisega ning hiljemalt 31. detsembril 2026. 6. Kui määruse (EL) 2021/523 artikli 10 lõike 4 kolmandas lõigus osutatud tagatislepingut ei ole osaluslepingus kokku lepitud perioodi jooksul nõuetekohaselt rakendatud, kuid tagatislepingu allkirjastamisest pole möödas rohkem kui neli aastat, muudetakse osaluslepingut. Liikmesriik võib taotleda, et summasid, mis on käesoleva artikli lõike 1 kohaselt eraldatud ELi tagatisse ja mis on tagatislepingust tulenevalt kulukohustusega seotud, kuid ei kata tagatise aluseks olevaid laene, omakapitaliinvesteeringuid või muid riski kandvaid vahendeid, menetletaks vastavalt käesoleva artikli lõikele 5. 7. ELi tagatisse eraldatud summadest tulenevad või nendega seotud vahendid tehakse liikmesriigile kättesaadavaks määruse (EL) 2021/523 artikli 10 lõike 5 punkti a kohaselt ja neid kasutatakse rahastamisvahendi või eelarvelise tagatise vormis käesoleva artikli lõikes 1 osutatud sama eesmärgi või samade eesmärkide saavutamise toetamiseks. 8. Määruse (EL) 2021/2116 artiklis 34 sätestatud kulukohustustest automaatse vabastamise tähtaeg ÜPP strateegiakava summade taaskasutamiseks kooskõlas käesoleva artikli lõigetega 4, 5 ja 6 algab aastal, mil vastavad eelarvelised kulukohustused võetakse.

Kui toetusi makstakse täiendavate kulude ja saamata jäänud tulude alusel kooskõlas artiklitega 70, 71 ja 72, tagavad liikmesriigid, et asjakohased arvutused on nõuetekohased ja õiged ning et nende aluseks on eelnevalt kindlaks määratud aus, õiglane ja kontrollitav arvutusmeetod. Selleks teevad vajalike eksperditeadmistega asutused, kes on oma ülesannete täitmisel sõltumatud ÜPP strateegiakava rakendamise eest vastutavatest ametiasutustest, arvutused või kinnitavad, et arvutused on nõuetekohased ja õiged.

1. Ilma et see piiraks artiklite 70, 71, 72 ja 75 kohaldamist, võib käesoleva peatüki raames anda toetusi (grante) järgmises vormis: a) toetusesaajal tegelikult tekkinud rahastamiskõlblike kulude hüvitamine; b) ühikuhinnad; c) kindlasummalised maksed; d) ühtse määra alusel rahastamine. 2. Lõike 1 punktides b, c ja d osutatud vormis antava toetuse suurus määratakse kindlaks ühel alljärgnevatest viisidest: a) ausa, õiglase ja kontrollitava arvutusmeetodiga, mis põhineb: i) statistilistel andmetel, muul objektiivsel teabel või eksperdihinnangul; ii) toetusesaaja varasemat tegevust käsitlevatel kontrollitud andmetel või iii) toetusesaaja tavapäraste kuluarvestustavade rakendamisel; b) üksikjuhtumipõhiselt koostatud ja tegevuse või toimingu valimise eest vastutava asutusega eelnevalt kokku lepitud eelarveprojektidel; c) kooskõlas kohaldamisnormidega vastavate ühikuhindade, kindlasummaliste maksete ja ühtse määra alusel rahastamise kohta, mida kohaldatakse liidu poliitikas sarnast liiki tegevuste suhtes; d) kooskõlas kohaldamisnormidega vastavate ühikuhindade, kindlasummaliste maksete ja ühtse määra alusel rahastamise kohta, mida kohaldatakse sarnast liiki tegevuste või toimingutega seotud toetuseskeemide suhtes, mida rahastavad täielikult liikmesriigid. 3. Liikmesriigid võivad toetusesaajatele anda toetusi tingimusel, mille kohaselt on toetus täielikult või osaliselt tagasi makstav, nagu on kindlaks määratud toetuse tingimusi käsitlevas dokumendis ja kooskõlas järgmiste tingimustega: a) toetusesaaja teeb tagasimaksed korraldusasutuse ja toetusesaaja poolt kokku lepitud tingimustel; b) liikmesriigid kasutavad toetusesaaja poolt tagasi makstud vahendeid taas samal ÜPP strateegiakava erieesmärgil 31. detsembriks 2029 tingimuslike toetuste vormis, rahastamisvahendina või muus vormis toetusena; tagasimakstud summad ja teave nende taaskasutamise kohta lisatakse viimasesse iga-aastasse tulemusaruandesse; c) liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et kõnealused vahendid hoitakse eraldi kontodel või asjaomaste raamatupidamiskoodide all; d) liidu vahendid, mille toetusesaajad on mis tahes ajal tagasi maksnud, kuid mida ei ole 31. detsembriks 2029 uuesti kasutatud, makstakse kooskõlas määruse (EL) 2021/2116 artikliga 34 tagasi liidu eelarvesse.

Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 152 vastu delegeeritud õigusakte, millega täiendatakse käesolevat määrust täiendavate nõuetega lisaks käesolevas peatükis sätestatud nõuetele, mis puudutavad tingimusi, mille alusel antakse toetust: a) artiklis 70 osutatud majandamiskohustuste täitmiseks, mis on seotud geneetiliste ressursside ja loomade heaoluga; b) artiklis 77 osutatud kvaliteedikavadele, mis käsitlevad lõpptoote eripära, juurdepääsu kavale, siduvate tootespetsifikatsioonide kontrollimist, kava läbipaistvust ja toodete jälgitavust ning vabatahtlike sertifitseerimissüsteemide tunnustamist liikmesriikide poolt.

1. EAGFist rahastatakse sekkumisviise, mis on seotud: a) otsetoetustega, mis on sätestatud artiklis 16; b) sekkumisega teatavatesse sektoritesse, mis on sätestatud III jaotise III peatükis. 2. EAFRDst rahastatakse sekkumisviise, millele on osutatud III jaotise IV peatükis, ning liikmesriikide algatusel antavat tehnilist abi, millele on osutatud artiklis 94.

1. Kulud on rahastamiskõlblikud a) EAGFi osaluse jaoks alates selle aasta 1. jaanuarist, mis järgneb aastale, mil komisjon ÜPP strateegiakava heaks kiidab; b) EAFRD osaluse jaoks alates ÜPP strateegiakava esitamise kuupäevast, kuid mitte varem kui 1. jaanuarist 2023. 2. Kulud, mis muutuvad rahastamiskõlblikeks ÜPP strateegiakava muutmise tõttu, on EAGF osaluse saamiseks rahastamiskõlblikud pärast muudatuse heakskiitmist komisjoni poolt ning alates muudatuse jõustumise kuupäevast, mille määrab kindlaks asjaomane liikmesriik kooskõlas artikli 119 lõikega 8. 3. Kulud, mis muutuvad rahastamiskõlblikuks ÜPP strateegiakava muutmise tõttu, on EAFRD osaluse jaoks rahastamiskõlblikud alates kuupäevast, mil komisjonile esitatakse muutmise taotlus, või alates artikli 119 lõikes 9 osutatud muutmisest teavitamise kuupäevast. Erandina käesoleva lõike esimesest lõigust ja lõike 4 teisest lõigust võib selliste erakorraliste meetmete puhul, mis on tingitud loodusõnnetustest, katastroofidest või ebasoodsatest ilmastikutingimustest või liikmesriigi või piirkonna sotsiaalmajanduslike tingimuste olulisest ja järsust muutumisest, näha ette, et EAFRDst rahastatavad kulud, mis on seotud ÜPP strateegiakava muutmisega, on rahastamiskõlblikud alates kuupäevast, mil asjaomane sündmus toimus. 4. Kulud on EAFRD osaluse jaoks rahastamiskõlblikud, kui need on tekkinud toetusesaajal ja need on makstud 31. detsembriks 2029. Lisaks on kulud EAFRD osaluse jaoks rahastamiskõlblikud ainult juhul, kui makseasutus maksab asjaomase toetuse tegelikult välja 31. detsembriks 2029. Liikmesriigid määravad kindlaks toetusesaajal tekkinud kulude rahastamiskõlblikkuse alguskuupäeva. See alguskuupäev ei ole varasem kui 1. jaanuar 2023. Tegevused ja toimingud ei ole toetusõiguslikud, kui need on füüsiliselt lõpetatud või täielikult ellu viidud enne, kui toetuse saamise taotlus on korraldusasutusele esitatud, olenemata sellest, kas kõik seonduvad maksed on tehtud või mitte. Tegevused ja toimingud, mis on seotud seemikute varajase hooldamise ja noorte istikute hooldamisega kooskõlas kestliku metsandusega ning ühe või mitme artikli 6 lõike 1 punktides d, e ja f sätestatud ja liikmesriikide poolt kindlaks määratud erieesmärgi täitmisega, võivad olla toetusõiguslikud ka siis, kui need on füüsiliselt lõpetatud enne, kui toetuse saamise taotlus on korraldusasutusele esitatud. 5. Mitterahaline osalus ja amortisatsioonikulud võivad olla EAFRD raames toetuse saamiseks kõlblikud, kui on täidetud liikmesriikide poolt kindlaks määratavad tingimused.

1. Ilma et see piiraks määruse (EL) 2021/2116 artikli 17 kohaldamist, ei tohi kogusumma selliste otsetoetustega sekkumise viiside puhul, mida antakse liikmesriigis käesoleva määruse III jaotise II peatüki kohaselt ühe kalendriaasta kohta, ületada asjaomase liikmesriigi rahaeraldist, mis on sätestatud V lisas. Ilma et see piiraks määruse (EL) 2021/2116 artikli 17 kohaldamist, ei tohi maksimumsumma, mida liikmesriigis võib ühes kalendriaastas käesoleva määruse III jaotise II peatüki 3. jao 2. alajao kohaselt ja enne käesoleva määruse artikli 17 kohaldamist toetusena maksta, ületada asjaomase liikmesriigi rahaeraldist, mis on sätestatud VIII lisas. Artiklite 96, 97 ja 98 kohaldamise eesmärgil on V lisas sätestatud liikmesriigi rahaeraldis, millest on maha arvatud VIII lisas sätestatud summad ja millega seoses ei ole veel tehtud artikli 17 kohaseid mis tahes ümberpaigutamisi, sätestatud IX lisas. 2. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 152 vastu delegeeritud õigusakte, millega muudetakse liikmesriikide eraldisi, mis on sätestatud V ja IX lisas, et võtta arvesse antavate otsetoetuste maksimaalse kogusumma arengut, sealhulgas artiklites 17 ja 103 osutatud ümberpaigutamised, rahaeraldiste ümberpaigutamised, millele on osutatud artikli 88 lõikes 5, ja mahaarvamised, mis on vajalikud sekkumisviiside rahastamiseks artikli 88 lõikes 6 osutatud muudes sektorites. IX lisa kohandamisel ei võeta arvesse artikli 17 kohaseid ümberpaigutamisi. 3. Liikmesriigis ühes kalendriaastas sekkumise kohta ette nähtud selliste esialgsete rahaeraldiste summa, millele on osutatud artiklis 101 ja mida antakse artiklis 16 sätestatud otsetoetustega sekkumise viisi jaoks, võib ületada V lisas asjaomase liikmesriigi jaoks sätestatud eraldist ÜPP strateegiakava kohaste toetuste vähendamise hinnangulise summa ulatuses kooskõlas artikli 112 lõike 3 punkti a teise lõiguga.

1. Liidu finantsabi veinisektorisse sekkumise viisidele eraldatakse liikmesriikidele vastavalt VII lisale. 2. Liidu finantsabi mesindussektorisse sekkumise viisidele eraldatakse liikmesriikidele vastavalt X lisale. 3. Saksamaale eraldatav liidu finantsabi humalasektorisse sekkumise viisidele on 2 188 000 eurot eelarveaasta kohta. 4. Liidu finantsabi oliiviõli ja lauaoliivide sektorisse sekkumise viisidele eelarveaasta kohta eraldatakse järgmiselt: a) Kreekale 10 666 000 eurot; b) Prantsusmaale 554 000 eurot ning c) Itaaliale 34 590 000 eurot. 5. Asjaomased liikmesriigid võivad oma ÜPP strateegiakavas otsustada paigutada kõik lõigetes 3 ja 4 osutatud rahaeraldised ümber oma otsetoetuste eraldistesse. See otsus ei kuulu läbivaatamisele. Liikmesriikide rahaeraldised, mis on ümber paigutatud otsetoetuste eraldistesse, ei ole lõigetes 3 ja 4 osutatud sekkumisviiside jaoks enam kättesaadavad. 6. Kui see on asjakohane, võivad liikmesriigid oma ÜPP strateegiakavas otsustada kasutada kuni 3 % oma otsetoetusteks ette nähtud ja V lisas sätestatud eraldistest, millest on maha arvatud VIII lisas esitatud puuvilla jaoks ette nähtud eraldised, muudesse sektoritesse sekkumise viiside jaoks, millele on osutatud III jaotise III peatüki 7. jaos. Liikmesriigid võivad otsustada suurendada esimeses lõigus osutatud protsendimäära kuni 5 %-ni. Sel juhul arvatakse sellele suurendusele vastav summa maha artikli 96 lõigetes 1, 2 või 5 sätestatud rahaeraldise ülemmäärast ning seda ei saa enam kasutada eraldisena III jaotise II peatüki 3. jao 1. alajaos osutatud, tootmiskohustusega seotud sissetulekutoetusega sekkumise jaoks. Summat, mis vastab käesoleva lõike esimeses ja teises lõigus osutatud protsendile liikmesriikide otsetoetusteks ette nähtud eraldistest ja mida kasutatakse teataval eelarveaastal muudesse sektoritesse sekkumise viiside jaoks, käsitatakse rahaeraldistena, mis on liikmesriikidele ette nähtud eelarveaasta kohta muudesse sektoritesse sekkumise viiside jaoks. 7. Liikmesriigid võivad vaadata lõikes 6 osutatud otsused 2025. aastal läbi osana oma ÜPP strateegiakava muutmise taotlusest kooskõlas artikliga 119. 8. Heakskiidetud ÜPP strateegiakavas sätestatud summad, mis tulenevad lõigete 6 ja 7 kohaldamisest, on asjaomases liikmesriigis siduvad.

1. Käesoleva määruse kohaselt maaelu arengusse sekkumise viiside jaoks ette nähtud liidu toetuse kogusumma ajavahemikul 1. jaanuarist 2023 kuni 31. detsembrini 2027 on 60 544 439 600 eurot jooksevhindades kooskõlas mitmeaastase finantsraamistikuga aastateks 2021–2027, mis on sätestatud määruses (EL, Euratom) 2020/2093. 2. 0,25 % lõikes 1 osutatud vahenditest kasutatakse selleks, et rahastada komisjoni algatusel toimuvat tehnilise abi andmist, millele on osutatud määruse (EL) 2021/2116 artiklis 7, sealhulgas Euroopa ÜPP võrgustikku, millele on osutatud käesoleva määruse artikli 126 lõikes 2, ning Euroopa innovatsioonipartnerlust, millele on osutatud käesoleva määruse artiklis 127. Kõnealused tegevused võivad hõlmata eelnevaid programmitöö perioode ja järgnevaid ÜPP strateegiakava perioode. 3. Lõikes 1 osutatud summade iga-aastane jaotus liikmesriikide kaupa pärast lõikes 2 osutatud summa mahaarvamist on esitatud XI lisas. 4. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 152 vastu delegeeritud õigusakte, millega muudetakse XI lisa, et vaadata läbi summade iga-aastane jaotus liikmesriikide kaupa, et võtta arvesse asjaomaseid suundumusi, sealhulgas artiklites 17 ja 103 osutatud ümberpaigutamised, teha tehnilisi kohandusi ilma kogueraldisi muutmata või võtta arvesse muid muudatusi, mis on sätestatud seadusandlikus aktis pärast käesoleva määruse vastuvõtmist.

Komisjoni rakendusotsuses, millega kiidetakse artikli 118 lõike 6 kohaselt heaks ÜPP strateegiakava, määratakse kindlaks EAFRD maksimaalne osalus kõnealuses kavas. EAFRD osaluse arvutamisel võetakse aluseks rahastamiskõlblike avaliku sektori kulude summa, välja arvatud artikli 115 lõikes 5 osutatud täiendav riiklik rahastamine.

1. ÜPP strateegiakavas määratakse piirkondlikul või riiklikul tasandil kindlaks igasugusele sekkumisele kohaldatav ühtne EAFRD osaluse määr. 2. Erandina lõikest 1 on EAFRD osaluse maksimummäär järgmine: a) 85 % rahastamiskõlblikest avaliku sektori kuludest vähem arenenud piirkondades; b) 80 % rahastamiskõlblikest avaliku sektori kuludest äärepoolseimates piirkondades ja Egeuse mere väikesaartel; c) 60 % rahastamiskõlblikest avaliku sektori kuludest üleminekupiirkondades määruse (EL) 2021/1060 artikli 108 lõike 2 esimese lõigu punkti b tähenduses; d) 43 % rahastamiskõlblikest avaliku sektori kuludest muudes piirkondades. 3. Erandina lõigetest 1 ja 2 on juhul, kui ÜPP strateegiakavas kooskõlas lõikega 2 kindlaks määratud määr on madalam, EAFRD osaluse maksimummäär järgmine: a) 65 % rahastamiskõlblikest avaliku sektori kuludest, mis on ette nähtud looduslikust või muust piirkondlikust eripärast tulenevate piirangutega seotud toetusteks vastavalt artiklile 71; b) 80 % rahastamiskõlblikest avaliku sektori kuludest, mis on ette nähtud artikli 70 ja artikli 72 alusel makstavateks toetusteks, mittetootlike investeeringute toetamiseks vastavalt artiklile 73, Euroopa innovatsioonipartnerluse töörühmade toetamiseks vastavalt artikli 77 lõike 1 punktile a ning programmi LEADER jaoks vastavalt artikli 77 lõike 1 punktile b; c) 100 % rahastamiskõlblikest avaliku sektorite kuludest selliste tegevuste puhul, mida rahastatakse vahenditest, mis on paigutatud ümber EAFRDsse kooskõlas artiklitega 17 ja 103. 4. EAFRD osaluse miinimummäär on 20 % rahastamiskõlblikest avaliku sektori kuludest. 5. Lõigetes 2, 3 ja 4 osutatud rahastamiskõlblikud avaliku sektori kulud ei hõlma artikli 115 lõikes 5 osutatud täiendavat riiklikku rahastamist.

1. Vähemalt 5 % XI lisas sätestatud EAFRD koguosalusest ÜPP strateegiakavas reserveeritakse programmi LEADER jaoks. 2. Kogu ÜPP strateegiakava perioodil ei tohi maaelu arengu, välja arvatud programmi LEADER jaoks ette nähtud EAFRD kogukulud, mis on kooskõlas artikli 112 lõike 2punktiga a kindlaks määratud rahastamiskavas, ületada 95 % XI lisas sätestatud EAFRD koguosalusest ÜPP strateegiakavas. See rahaline ülemmäär, mille kiidab heaks komisjon kooskõlas artikliga 118 või 119, moodustab liidu õiguses kehtestatud ülemmäära.

1. Vähemalt 35 % XI lisas sätestatud EAFRD koguosalusest ÜPP strateegiakavas reserveeritakse sekkumiseks, millega taotletakse erieesmärke, mis on sätestatud artikli 6 lõike 1 punktides d, e ja f, ning loomade heaolu, millele on osutatud artikli 6 lõike 1 punktis i. 2. Et määrata kindlaks lõikes 1 sätestatud protsendimäärale vastava osaluse suurus, võtavad liikmesriigid arvesse järgmiste sekkumiste kulud: a) 100 % artiklis 70 osutatud majandamiskohustuste puhul; b) 50 % artiklis 71 osutatud looduslikust või muust piirkondlikust eripärast tulenevate piirangute puhul; c) 100 % artiklis 72 osutatud piirkondlike ebasoodsate tegurite puhul; d) 100 % artiklite 73 ja 74 kohaste investeeringute puhul, mis on seotud ühe või mitme artikli 6 lõike 1 punktides d, e ja f sätestatud erieesmärgiga ning artikli 6 lõike 1 punktis i osutatud loomade heaoluga. 3. Kogu ÜPP strateegiakava perioodil ei tohi EAFRD maaelu arengu kogukulud, välja arvatud käesoleva artikli lõikes 2 osutatud sekkumise jaoks ette nähtud kogukulud, mis on kooskõlas artikli 112 lõike 2 punktiga a kindlaks määratud rahastamiskavas, ületada 65 % XI lisas sätestatud EAFRD koguosalusest ÜPP strateegiakavas. Kõnealune rahaline ülemmäär, mille kiidab heaks komisjon kooskõlas artikliga 118 või 119, moodustab liidu õiguses kehtestatud ülemmäära. 4. Käesolevat artiklit ei kohaldata kulude suhtes, mis on ette nähtud äärepoolseimate piirkondade jaoks.

1. Maksimaalselt 4 % XI lisas sätestatud EAFRD koguosalusest ÜPP strateegiakavas võib kasutada liikmesriikide algatusel võetud tehnilise abi meetmete rahastamiseks, millele on osutatud artiklis 125. EAFRD osalust võib suurendada 6 %-ni selliste ÜPP strateegiakavade puhul, kus maaelu arenguks antava liidu toetuse kogusumma on kuni 1,1 miljardit eurot. 2. Tehniline abi hüvitatakse finantsmääruse artikli 125 lõike 1 punktis e sätestatud ühtse määra alusel rahastamise vormis määruse (EL) 2021/2116 artikli 32 kohaste vahemaksete raames. Kõnealune ühtne määr kujutab endast ÜPP strateegiakavas tehnilise abi jaoks ette nähtud protsenti deklareeritud kogukulust.

1. Iga liikmesriigi puhul peab XII lisas sätestatud miinimumsumma olema reserveeritud selleks, et aidata saavutada erieesmärki, mis on sätestatud artikli 6 lõike 1 punktis g. Lähtudes tugevuste, nõrkuste, võimaluste ja ohtude analüüsist (edaspidi „SWOT-analüüs“) ning käsitlemist vajavate vajaduste kindlakstegemisest, kasutatakse summat ühe või mõlema järgmise sekkumisviisi jaoks: a) artiklis 30 sätestatud täiendav sissetulekutoetus noortele põllumajandustootjatele; b) artikli 75 lõike 2 punktis a osutatud noorte põllumajandustootjate tegevuse alustamine. 2. Liikmesriigid võivad käesoleva artikli lõikes 1 osutatud miinimumsummat kasutada lisaks nimetatud lõikes osutatud sekkumisviisidele artiklis 73 osutatud noortele põllumajandustootjatele suunatud investeeringusekkumisteks, tingimusel et kohaldatakse kõrgemat toetusmäära kooskõlas artikli 73 lõike 4 teise lõigu punkti a alapunktiga ii. Kõnealuse võimaluse kasutamise korral võetakse reserveeritava miinimumsumma arvestusse esimeses lauses osutatud investeeringute kuludest maksimaalselt 50 %. 3. Igal kalendriaastal ei tohi otsetoetustega sekkumise viiside, välja arvatud artiklis 30 sätestatud täiendav sissetulekutoetus noortele põllumajandustootjatele, jaoks ette nähtud kogukulud ületada asjaomasel kalendriaastal otsetoetusteks ette nähtud rahaeraldist, mis on sätestatud V lisas ja mida on vähendatud XII lisa selle osa võrra, mille on liikmesriigid oma rahastamiskavas asjaomaseks aastaks reserveerinud täiendavaks sissetulekutoetuseks noortele põllumajandustootjatele kooskõlas artikli 112 lõike 2 punktiga a, ning mille on heaks kiitnud komisjon kooskõlas artikliga 118 või 119. Seda rahalist ülemmäära käsitatakse liidu õiguses kehtestatud rahalise ülemmäärana. 4. Kogu ÜPP kava perioodil ei tohi EAFRD maaelu arengu kogukulud, välja arvatud artikli 75 lõike 2 punktis a osutatud noorte põllumajandustootjate tegevuse alustamise jaoks ette nähtud kogukulud, ületada XI lisas sätestatud EAFRD koguosalust ÜPP strateegiakavas, mida on vähendatud XII lisa selle osa võrra, mille on liikmesriigid oma rahastamiskavas kogu ÜPP strateegiakava perioodiks reserveerinud artikli 75 lõike 2 punktis a osutatud noorte põllumajandustootjate tegevuse alustamise jaoks kooskõlas artikli 112 lõike 2 punktiga a, ning mille on heaks kiitnud komisjon kooskõlas artikliga 118 või 119. See rahaline ülemmäär moodustab liidu õiguses kehtestatud rahalise ülemmäära. 5. Kui liikmesriik otsustab kasutada käesoleva artikli lõikes 2 sätestatud võimalust, võetakse käesoleva artikli lõikes 4 osutatud rahalise ülemmäära kindlaksmääramisel arvesse maksimaalselt 50 % kuludest, mis on ette nähtud noortele põllumajandustootjatele mõeldud investeeringusekkumiseks, mille suhtes kohaldatakse kõrgemat toetusmäära kooskõlas artikli 73 lõike 4 teise lõigu punkti a alapunktiga ii, ning mille liikmesriigid on kehtestanud oma rahastamiskavas kooskõlas artikli 112 lõike 2 punktiga a ja mille on heaks kiitnud komisjon kooskõlas artikliga 118 või 119.

1. Tootmiskohustusega seotud sissetulekutoetusega sekkumise puhul, millele on osutatud III jaotise II peatüki 3. jao 1. alajaos, peab esialgse rahaeraldise ülemmäär olema 13 % IX lisas sätestatud summadest. 2. Erandina lõikest 1 võivad liikmesriigid, kes kooskõlas määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 53 lõikega 4 kasutasid vabatahtliku tootmiskohustusega seotud toetuseks rohkem kui 13 % oma iga-aastasest riiklikust ülemmäärast, mis on sätestatud kõnealuse määruse II lisas, otsustada kasutada tootmiskohustusega seotud sissetulekutoetuseks rohkem kui 13 % käesoleva määruse IX lisas sätestatud summast. Saadud protsendimäär ei tohi ületada protsendimäära, mille komisjon on heaks kiitnud vabatahtliku tootmiskohustusega seotud toetuse jaoks 2018. taotlusaasta puhul. 3. Lõikes 1 osutatud protsendimäära võib suurendada maksimaalselt 2 protsendipunkti, tingimusel et summa, mis vastab 13 % ületavale protsendimäärale, eraldatakse III jaotise II peatüki 3. jao 1. alajao kohaselt valgukultuuride toetuseks. 4. Heakskiidetud ÜPP strateegiakavas sisalduvat summat, mis tuleneb lõigete 1, 2 ja 3 kohaldamisest, ei tohi ületada. 5. Erandina lõikest 1 ja 2 võivad liikmesriigid otsustada kasutada kuni 3 miljonit eurot aastas tootmiskohustusega seotud sissetulekutoetuse rahastamiseks. 6. Ilma et see piiraks määruse (EL) 2021/2116 artikli 17 kohaldamist, ei või maksimumsumma, mida võib liikmesriigis enne käesoleva määruse artikli 17 kohaldamist käesoleva määruse III jaotise II peatüki 3. jao 1. alajao kohaselt kalendriaastal anda, ületada ÜPP strateegiakavas kooskõlas käesoleva artikliga kindlaks määratud summasid.

1. Vähemalt 25 % IX lisas sätestatud eraldistest reserveeritakse ajavahemiku 2023–2027 igaks kalendriaastaks III jaotise II peatüki 2. jao 4. alajaos osutatud ökokavadele. 2. Kui EAFRD koguosaluse summa, mille liikmesriik on reserveerinud artiklite 70, 72, 73 ja 74 kohaseks sekkumiseks, niivõrd kui sekkumisega taotletakse artikli 6 lõike 1 punktides d, e ja f sätestatud erieesmärke ning artikli 6 lõike 1 punktis i osutatud loomade heaolu, ületab 30 % XI lisas ÜPP strateegiakava perioodiks sätestatud EAFRD koguosalusest, võivad liikmesriigid käesoleva artikli lõike 1 alusel reserveeritavate summade kogusummat vähendada. Koguvähendus ei tohi olla suurem kui summa, mille võrra esimeses lauses osutatud 30 % ületatakse. 3. Lõikes 2 osutatud vähendamise tulemusel ei tohi iga-aastane summa, mis reserveeritakse ökokavadele ÜPP strateegiakava perioodiks, väheneda rohkem kui 50 %. 4. Erandina lõikest 3 võivad liikmesriigid vähendada lõike 1 kohaselt reserveeritavat iga-aastast summat kuni 75 %, kui ÜPP strateegiakava perioodiks artikli 70 kohaseks sekkumiseks kavandatud kogusumma moodustab enne lõike 2 kohaldamist rohkem kui 150 % käesoleva artikli lõike 1 kohaselt reserveeritavate summade kogusummast. 5. Kalendriaastatel 2023 ja 2024 võivad liikmesriigid kooskõlas artikli 101 lõikega 3 kasutada summasid, mis on kooskõlas käesoleva artikliga reserveeritud ökokavade jaoks, et rahastada asjaomasel aastal III jaotise II peatüki 2. jaos osutatud sekkumist, tingimusel et kõik võimalused kasutada vahendeid ökokavade jaoks on ammendatud, a) piirmäära ulatuses kuni 5 % IX lisas esitatud summadest asjaomasel kalendriaastal; b) piirmäära ulatuses rohkem kui 5 % IX lisas esitatud summadest asjaomasel kalendriaastal, tingimusel et lõikes 6 sätestatud tingimused on täidetud. 6. Lõike 5 punkti b kohaldamisel muudavad liikmesriigid ÜPP strateegiakava kooskõlas artikliga 119, et: a) suurendada käesoleva artikli kohaselt ökokavade jaoks reserveeritud summasid ÜPP strateegiakava perioodi järelejäänud aastatel summa võrra, mis on vähemalt võrdne summaga, mida kasutatakse kooskõlas käesoleva artikli lõike 5 punktiga b III jaotise II peatüki 2. jaos osutatud sekkumise rahastamiseks; või b) suurendada artiklite 70, 72, 73 ja 74 kohase sekkumise jaoks reserveeritud summasid, niivõrd kui sekkumisega taotletakse artikli 6 lõike 1 punktides d, e ja f sätestatud erieesmärke ning artikli 6 lõike 1 punktis i osutatud loomade heaolu, summa võrra, mis on vähemalt võrdne summaga, mida kasutatakse kooskõlas käesoleva artikli lõike 5 punktiga b muude III jaotise II peatüki 2. jaos osutatud sekkumise rahastamiseks. Vastavalt käesolevale lõikele artiklite 70, 72, 73 ja 74 kohase sekkumise jaoks reserveeritud lisasummasid ei võeta arvesse, kui liikmesriik kasutab käesoleva artikli lõikes 2 osutatud võimalust. 7. Kui liikmesriik kasutab lõike 5 punkti a kohaldamisel III jaotise II peatüki 2. jaos osutatud muu sekkumise rahastamiseks aastatel 2023–2024 kokku ära summa, mis moodustab IX lisas aastateks 2023 ja 2024 ette nähtud eraldiste summast rohkem kui 2,5 %, korvab ta summad, mis ületavad 2,5 % IX lisas aastateks 2023 ja 2024 ette nähtud eraldiste summast ja mida kasutatakse kõnealustel aastatel muude III jaotise II peatüki 2. jaos osutatud sekkumiste rahastamiseks, muutes ÜPP strateegiakava kooskõlas artikliga 119, eesmärgiga: a) suurendada käesoleva artikli kohaselt ökokavade jaoks reserveeritud summasid ÜPP strateegiakava perioodi järelejäänud aastatel summa võrra, mis on vähemalt võrdne summaga, mis ületab 2,5 % IX lisas aastateks 2023 ja 2024 ette nähtud eraldiste summast, või b) suurendada artiklite 70, 72, 73 ja 74 kohase sekkumise jaoks reserveeritud summasid, niivõrd kui sekkumisega taotletakse artikli 6 lõike 1 punktides d, e ja f sätestatud erieesmärke ning artikli 6 lõike 1 punktis i osutatud loomade heaolu, summa võrra, mis on vähemalt võrdne summaga, mis ületab 2,5 % IX lisas aastateks 2023 ja 2024 ette nähtud eraldiste summast. Vastavalt käesolevale lõikele artiklite 70, 72, 73 ja 74 kohase sekkumise jaoks reserveeritud lisasummasid ei võeta arvesse, kui liikmesriik kasutab käesoleva artikli lõikes 2 osutatud võimalust. 8. Kalendriaastatel 2025 ja 2026 võivad liikmesriigid kooskõlas artikli 101 lõikega 3 kasutada kuni 2 % IX lisas asjaomaseks kalendriaastaks ette nähtud summadest, mis on kooskõlas käesoleva artikliga reserveeritud ökokavade jaoks, et rahastada samal aastal muid III jaotise II peatüki 2. jaos osutatud sekkumisi, tingimusel et kõik võimalused kasutada vahendeid ökokavade jaoks on ammendatud ja lõikes 9 sätestatud tingimused on täidetud. 9. Lõike 8 kohaldamisel muudavad liikmesriigid ÜPP strateegiakava kooskõlas artikliga 119, et: a) suurendada käesoleva artikli kohaselt III jaotise II peatüki 2. jao 4. alajaos osutatud ökokavade jaoks reserveeritud summasid ÜPP strateegiakava perioodi järelejäänud aastatel summa võrra, mis on vähemalt võrdne summaga, mida kasutatakse kooskõlas lõikega 8 III jaotise II peatüki 2. jaos osutatud muu sekkumise rahastamiseks, või b) suurendada artiklite 70, 72, 73 ja 74 kohase sekkumise jaoks reserveeritud summasid, niivõrd kui sekkumisega taotletakse artikli 6 lõike 1 punktides d, e ja f sätestatud erieesmärke ning artikli 6 lõike 1 punktis i osutatud loomade heaolu, summa võrra, mis on vähemalt võrdne summaga, mida kasutatakse kooskõlas käesoleva artikli lõikega 8 muude III jaotise II peatüki 2. jaos osutatud muu sekkumise rahastamiseks. Vastavalt käesolevale lõikele artiklite 70, 72, 73 ja 74 kohase sekkumise jaoks reserveeritud lisasummasid ei võeta arvesse, kui liikmesriik kasutab käesoleva artikli lõikes 2 osutatud võimalust. 10. Igal kalendriaastal alates 2025. kalendriaastast ei või otsetoetuste vormis sekkumisviiside jaoks, välja arvatud ökokavad, ette nähtud kogukulud ületada asjaomaseks kalendriaastaks otsetoetuste jaoks ette nähtud rahaeraldist, mis on sätestatud V lisas ja mida on vähendatud summa võrra, mis kalendriaastate 2025 ja 2026 puhul moodustab 23 % IX lisa eraldistest, mis on vastavalt käesolevale lõikele reserveeritud ökokavade jaoks ja mis 2027. kalendriaasta puhul moodustab 25 % IX lisa eraldistest, mis on vastavalt käesolevale lõikele reserveeritud ökokavade jaoks, ja mida on asjakohasel juhul korrigeeritud summa võrra, mis tuleneb käesoleva artikli lõigete 2, 3, 4, 6, 7 ja 9 kohaldamisest, ning mille liikmesriigid on kindlaks määranud oma artikli 112 lõike 2 punktis a osutatud rahastamiskavas ja mille on heaks kiitnud komisjon kooskõlas artikliga 118 või 119. Seda rahalist ülemmäär käsitatakse liidu õiguses kehtestatud rahalise ülemmäärana. 11. Kui liikmesriigid kohaldavad käesoleva artikli lõikeid 2, 3, 4, 6, 7 ja 9 kogu ÜPP strateegiakava perioodil, ei või maaelu arengu jaoks ette nähtud EAFRD kogukulud, välja arvatud artiklite 70, 72, 73 ja 74 kohase sekkumise jaoks reserveeritud summad, niivõrd kui sekkumisega käsitletakse artikli 6 lõike 1 punktides d, e ja f sätestatud erieesmärke ning artikli 6 lõike 1 punktis i osutatud loomade heaolu, ületada kogu ÜPP strateegiakava perioodil maaelu arengu jaoks antavat EAFRD kogupanust, mis on esitatud XI lisas ja mida on vähendatud artiklite 70, 72, 73 ja 74 kohase sekkumise jaoks reserveeritud summade võrra, niivõrd kui sekkumisega taotletakse artikli 6 lõike 1 punktides d, e ja f sätestatud erieesmärke ning artikli 6 lõike 1 punktis i osutatud loomade heaolu, tulenevalt käesoleva artikli lõigete 2, 6, 7 ja 9 kohaldamisest, ning mille liikmesriigid on kindlaks määranud oma artikli 112 lõike 2 punktis a osutatud rahastamiskavas ja mille on heaks kiitnud komisjoni kooskõlas artikliga 118 või 119. Seda rahalist ülemmäära käsitatakse liidu õiguses kehtestatud rahalise ülemmäärana.

1. Vähemalt 10 % IX lisas sätestatud eraldistest reserveeritakse igal aastal artiklis 29 osutatud ümberjaotavaks sissetulekutoetuseks. 2. Iga kalendriaasta puhul ei tohi otsetoetuste vormis sekkumisviiside, välja arvatud artiklis 29 sätestatud ümberjaotav sissetulekutoetus, jaoks ette nähtud kogukulud ületada asjaomasel kalendriaastal otsetoetusteks ette nähtud rahaeraldist, mis on sätestatud VI lisas ja mida on vähendatud summa võrra, mis moodustab 10 % IX lisas asjaomase kalendriaasta otsetoetusteks ette nähtud rahaeraldisest, ning mida on asjakohasel juhul korrigeeritud tulenevalt artikli 29 lõike 1 teise lõigu kohaldamist ning mille liikmesriigid on kindlaks määranud oma rahastamiskavas kooskõlas artikli 112 lõike 2 punktiga a ja mille on heaks kiitnud komisjon kooskõlas artikliga 118 või 119. Seda rahalist ülemmäära käsitatakse liidu õiguses kehtestatud rahalise ülemmäärana.

Liikmesriigid võivad oma ÜPP strateegiakavas otsustada kasutada teatavat osa EAFRD eraldisest, et võimendada toetust ja laiendada määruse (EL) 2021/783 kohaseid integreeritud strateegilisi loodusprojekte, millest saavad kasu põllumajandustootjate kogukonnad, ning rahastada põllumajanduse ja maaelu arengu valdkonnas inimeste ning eriti noorte põllumajandustootjate ja maapiirkondade naiste riikidevahelist õpiliikuvust kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2021/817 (49).

1. Liikmesriikide esitatud teabe põhjal hindab komisjon poliitika panust kliimamuutustega seotud eesmärkide saavutamisse, kasutades lihtsat ja ühtset metoodikat. 2. Selleks et hinnata panust kulueesmärgi saavutamisse, kohaldatakse konkreetseid kaalutegureid, mis on eristatud lähtuvalt sellest, kas toetus annab kliimamuutustega seotud eesmärkide saavutamisse märkimisväärse või mõõduka panuse. Kaalutegurid on järgmised: a) 40 % III jaotise II peatüki 2. jao 2. ja 3. alajaos osutatud baassissetuleku toetuse ja täiendava sissetulekutoetuse kulude puhul; b) 100 % III jaotise II peatüki 2. jao 4. alajaos osutatud ökokavade kulude puhul; c) 100 % artikli 93 lõikes 1 osutatud sekkumise kulude puhul, välja arvatud käesoleva lõike punktis d osutatud sekkumine; d) 40 % artiklis 71 osutatud looduslikust või muust piirkondlikust eripärast tulenevate piirangutega seotud kulude puhul. 3. Komisjonil on õigus pärast 31. detsembrit 2025 võtta kooskõlas artikliga 152 vastu delegeeritud õigusakte, millega muudetakse käesoleva artikli lõiget 2, et muuta selles osutatud kaalutegureid, kui selline muutmine on vajalik keskkonna- ja kliimaalaste eesmärkide täitmisega seotud kulude täpsemaks jälgimiseks.

1. Liikmesriigid näevad oma ÜPP strateegiakavas ette esialgse rahaeraldise iga sekkumise ja iga aasta kohta. See esialgne rahaeraldis kajastab ÜPP strateegiakava kohaselt asjaomaseks eelarveaastaks sekkumise jaoks antavate toetuste oodatavat taset, välja arvatud oodatav toetus, mida antakse artikli 115 lõikes 5 osutatud täiendava riikliku rahastamise alusel. 2. Erandina lõikest 1 näevad liikmesriigid oma ÜPP strateegiakavas artikli 42 punktides a, d, e ja f osutatud sektorites kohaldatavate sekkumisviiside puhul iga sektori ja iga aasta kohta ette esialgse rahaeraldise, mis kajastab eelarveaastal kõnealuses sektoris kohaldatava sekkumise jaoks antavate toetuste oodatavat taset, välja arvatud oodatav toetus, mida antakse artiklis 53 osutatud riikliku rahalise abi alusel. 3. Liikmesriikide poolt lõigete 1 ja 2 kohaselt ette nähtud esialgsed rahaeraldised ei takista kõnealuseid liikmesriike kasutamast nendest esialgsetest rahaeraldistest saadud vahendeid muu sekkumise jaoks ilma ÜPP strateegiakava muutmata kooskõlas artikliga 119, tingimusel et järgitakse käesolevat määrust, eriti selle artikleid 87, 88, 89, 90, 92–98 ja 102, ning määrust (EL) 2021/2116, eriti selle artikli 32 lõike 6 punkti b, ning eeldusel, et: a) otsetoetustega sekkumisteks ette nähtud rahaeraldisi kasutatakse muuks otsetoetustega sekkumiseks; b) maaelu arengusse sekkumisteks ette nähtud rahaeraldisi kasutatakse muuks maaelu arengusse sekkumiseks; c) mesindussektorisse ja veinisektorisse sekkumisteks ette nähtud rahaeraldisi kasutatakse üksnes muuks samasse sektorisse sekkumiseks; d) rahaeraldisi, mis on ette nähtud sekkumiseks artikli 42 punktis f osutatud muudesse sektoritesse, kasutatakse sekkumiseks kõnealuses punktis osutatud ja ÜPP strateegiakavas sätestatud muudesse sektoritesse ning selline kasutamine ei mõjuta heakskiidetud rakenduskavasid. Esimese lõigu punkti a kohaldamisel võivad liikmesriigid, kes on otsustanud anda artiklis 23 sätestatud toetusõiguste alusel baassissetuleku toetust, lineaarselt suurendada või vähendada summasid, mida makstakse kalendriaastal aktiveeritud toetusõiguste väärtuse alusel, tehes seda baassissetuleku toetusega sekkumise jaoks kooskõlas artikli 102 lõikega 2 kehtestatud maksimaalsete ja minimaalsete kavandatud ühikusummade piires.

1. Liikmesriigid näevad iga oma ÜPP strateegiakavas sisalduva sekkumise jaoks ette ühe või mitu kavandatud ühikusummat. Kavandatud ühikusumma võib olla ühtne või keskmine, nagu on kindlaks määranud liikmesriigid. „Kavandatud ühtne ühikusumma“ on väärtus, mida eeldatavasti makstakse iga seotud väljundi eest. „Kavandatud keskmine ühikusumma“ on seotud väljundite eest eeldatavasti makstavate erinevate ühikusummade keskmine väärtus. Määruse (EL) 2021/2116 artikli 65 lõikes 2 osutatud ühtse süsteemiga hõlmatud sekkumise jaoks kehtestatakse ühtsed ühikusummad, välja arvatud juhul, kui need ei ole sekkumise ülesehituse või ulatuse tõttu võimalikud või asjakohased. Sellisel juhul kehtestatakse keskmised ühikusummad. 2. Otsetoetuste vormis sekkumisviiside puhul võivad liikmesriigid iga sekkumise jaoks kavandatud iga ühikusumma puhul kehtestada maksimaalsed või minimaalsed kavandatud ühikusummad või mõlemad. „Maksimaalne kavandatud ühikusumma“ ja „minimaalne kavandatud ühikusumma“ on maksimaalne ja minimaalne ühikusumma, mida eeldatavasti makstakse seotud väljundite eest. Maksimaalse või minimaalse kavandatud ühikusumma või mõlema kehtestamisel võivad liikmesriigid neid väärtusi põhjendada ümberjaotamiseks vajaliku paindlikkusega, et vältida kasutamata vahendeid. Artikli 134 lõike 5 esimese lõigu punktis c osutatud tegelik ühikusumma võib kavandatud ühikusummast või minimaalsest kavandatud ühikusummast, kui selline summa on kehtestatud, olla väiksem üksnes selleks, et vältida ülemääraseid rahaeraldisi artikli 87 lõikes 1 osutatud otsetoetuste vormis sekkumisviiside puhul. 3. Maaelu arengusse sekkumise viiside puhul võivad liikmesriigid kavandatud keskmiste ühikusummade kasutamisel kehtestada maksimaalse kavandatud keskmise ühikusumma. „Maksimaalne kavandatud keskmine ühikusumma“ on maksimaalne summa, mida eeldatavasti keskmiselt makstakse seotud väljundite eest. 4. Kui sekkumiseks on kehtestatud erinevad ühikusummad, kohaldatakse lõikeid 2 ja 3 kõnealuse sekkumise iga asjakohase ühikusumma suhtes. 5. Liikmesriigid näevad iga sekkumise jaoks ette iga-aastased kavandatud väljundid, mis on kvantifitseeritud iga kavandatud ühtse või keskmise ühikusumma kohta. Ühe sekkumise piires võib iga-aastased kavandatud väljundid esitada koondtasandil kõigi ühikusummade või ühikusummade rühma kohta.

1. Artikli 118 lõikes 1 osutatud ÜPP strateegiakava ettepaneku osana võib liikmesriik otsustada paigutada ümber: a) oma otsetoetusteks ette nähtud eraldistest, mis on kalendriaastateks 2023–2026 sätestatud V lisas ja millest on maha arvatud VIII lisas sätestatud puuvillatoetuseks ette nähtud eraldised, kuni 25 % eelarveaastateks 2024–2027 ette nähtud EAFRD eraldistesse või b) oma eelarveaastateks 2024–2027 ette nähtud EAFRD eraldistest kuni 25 % kalendriaastatel 2023–2026 otsetoetusteks ette nähtud eraldistesse, mis on sätestatud V lisas. 2. Liikmesriigile otsetoetusteks ette nähtud eraldiste EAFRD eraldistesse ümberpaigutamise protsendimäära, millele on osutatud lõike 1 punktis a, võib suurendada: a) kuni 15 protsendipunkti, kui liikmesriigid kasutavad vastavat suurendust EAFRD rahastatud sekkumiseks, et täita artikli 6 lõike 1 punktides d, e ja f sätestatud erieesmärke; b) kuni 2 protsendipunkti, kui liikmesriigid kasutavad vastavat suurendust kooskõlas artikli 95 lõike 1 punktiga b. 3. Liikmesriikide puhul, kelle otsetoetused hektari kohta jäävad alla 90 % liidu keskmisest, võib lõike 1 punktis b osutatud protsendimäära, mille ulatuses võib liikmesriigi EAFRD eraldisest paigutada vahendeid ümber tema otsetoetusteks ette nähtud eraldisesse, suurendada 30 %-ni. See tingimus on täidetud Bulgaaria, Eesti, Hispaania, Läti, Leedu, Poola, Portugali, Rumeenia, Slovakkia, Soome ja Rootsi puhul. 4. Lõikes 1 osutatud otsustega kehtestatakse lõigetes 1, 2 ja 3 osutatud protsendimäär, mis võib kalendriaastate lõikes erineda. 5. Liikmesriigid võivad vaadata lõikes 1 osutatud otsused 2025. aastal läbi osana oma ÜPP strateegiakava muutmise taotlusest, millele on osutatud artiklis 119.

1. Liikmesriigid koostavad oma ÜPP strateegiakava kooskõlas käesoleva määrusega, et rakendada EAGFi ja EAFRD poolt rahastatavat liidu toetust artikli 6 lõigetes 1 ja 2 sätestatud erieesmärkide saavutamiseks. 2. Iga liikmesriik koostab kogu oma territooriumi jaoks ühtse ÜPP strateegiakava, võttes arvesse oma põhiseaduslikke ja institutsioonilisi sätteid. Kui ÜPP strateegiakava elemendid hõlmavad piirkondlikku tasandit, peavad liikmesriigid tagama nende sidususe ja kooskõla riiklikul tasandil kehtestatud ÜPP strateegiakavaga. Piirkondlikul tasandil kehtestatud elemente kajastatakse asjakohaselt ÜPP strateegiakava asjakohastes jagudes, mis on sätestatud artiklis 107. 3. Artikli 115 lõikes 2 osutatud SWOT-analüüsi ja artiklis 108 osutatud vajaduste hindamise põhjal määrab liikmesriik oma ÜPP strateegiakavas artiklis 109 osutatud sekkumisstrateegia, milles määratakse kindlaks kvantitatiivsed sihtväärtused ja vahe-eesmärgid artikli 6 lõigetes 1 ja 2 sätestatud erieesmärkide saavutamiseks. Sihtväärtused määratakse kindlaks I lisas sätestatud ühise tulemusnäitajate kogumi alusel. Kõnealuste sihtväärtuste saavutamiseks kehtestavad liikmesriigid III jaotises loetletud sekkumisviisidele tuginedes enda sekkumise. 4. Iga ÜPP strateegiakava hõlmab perioodi 1. jaanuarist 2023 kuni 31. detsembrini 2027.

1. Liikmesriigid seavad eesmärgiks anda oma ÜPP strateegiakava ja eelkõige artikli 109 lõike 2 punktis a osutatud sekkumisstrateegia elementide abil suurema üldise panuse artikli 6 lõike 1 punktides d, e ja f sätestatud erieesmärkide saavutamisse võrrelduna üldise panusega määruse (EL) nr 1306/2013 artikli 110 lõike 2 esimese lõigu punktis b sätestatud eesmärgi saavutamisse EAGFi ja EAFRD raames antava toetuse abil ajavahemikul 2014–2020. 2. Liikmesriik selgitab olemasoleva teabe põhjal oma ÜPP strateegiakavas, kuidas ta kavatseb lõikes 1 sätestatud suurema üldise panuse saavutada. Kõnealune selgitus peab põhinema asjakohasel teabel, näiteks artikli 107 lõike 1 punktides a–f ja artikli 107 lõike 2 punktis b osutatud elementidel, samuti I lisas sätestatud asjaomaste mõjunäitajate oodataval paranemisel.

1. Liikmesriik koostab ÜPP strateegiakava läbipaistvas menetluses kooskõlas oma institutsioonilise ja õigusraamistikuga, tehes asjakohasel juhul koostööd piirkondadega. 2. ÜPP strateegiakava koostamise eest vastutav liikmesriigi organ tagab, et: a) kui see on kohaldatav, on piirkondliku tasandi asjaomased asutused tõhusalt kaasatud ÜPP strateegiakava koostamisse ning b) keskkonna- ja kliimaküsimustes pädevad avaliku sektori asutused on tõhusalt kaasatud ÜPP strateegiakava keskkonna- ja kliimaaspektide ettevalmistamisse. 3. Iga liikmesriik seab sisse partnerlussuhte pädevate piirkondlike ja kohalike asutustega. Partnerlus hõlmab vähemalt järgmisi partnereid: a) asjaomased piirkondliku ja kohaliku tasandi asutused ja muud avaliku sektori asutused, sealhulgas keskkonna- ja kliimaküsimustes pädevad asutused; b) majandus- ja sotsiaalpartnerid, sealhulgas põllumajandussektori esindajad; c) asjaomased kodanikuühiskonda esindavad organid ning asjakohasel juhul sotsiaalse kaasatuse, põhiõiguste, soolise võrdõiguslikkuse ja mittediskrimineerimise edendamise eest vastutavad organid. Liikmesriigid kaasavad kõnealused partnerid tõhusalt ÜPP strateegiakava koostamisse ning konsulteerivad asjaomaste sidusrühmadega, sealhulgas kohasel juhul artiklis 13 osutatud miinimumstandardite küsimuses. 4. Liikmesriigid, sealhulgas, kui see on kohaldatav, nende piirkonnad, ja komisjon teevad koostööd, et tagada ÜPP strateegiakavade rakendamise tulemuslik koordineerimine, võttes arvesse proportsionaalsuse ja eelarve jagatud täitmise põhimõtet. 5. Partnerluse korraldamine ja rakendamine toimub kooskõlas määruse (EL) nr 1303/2013 artikli 5 lõike 3 alusel vastu võetud delegeeritud õigusaktiga.

1. Kõik ÜPP strateegiakavad sisaldavad jagusid järgmise kohta: a) vajaduste hindamine; b) sekkumisstrateegia; c) mitme sekkumise ühised elemendid; d) strateegias sätestatud otsetoetused, sektoripõhised sekkumised ja maaelu arengusse sekkumised; e) sihtväärtuste ja rahastamiskavad; f) juhtimis- ja koordineerimissüsteem; g) ÜPP ajakohastamist tagavad elemendid; h) kui ÜPP strateegiakava elemendid hõlmavad piirkondlikku tasandit, siis liikmesriigi riikliku ja piirkondliku ülesehituse lühikirjeldus ning eelkõige see, millised elemendid on kehtestatud riiklikul ja piirkondlikul tasandil. 2. Kõik ÜPP strateegiakavad sisaldavad järgmisi lisasid: a) I lisa eelhindamise ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2001/42/EÜ (50) osutatud keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) kohta; b) II lisa SWOT-analüüsi kohta; c) III lisa partneritega konsulteerimise kohta; d) asjakohasel juhul IV lisa puuvilla eritoetuse kohta; e) V lisa ÜPP strateegiakava kohaldamisala raames ette nähtud täiendava riikliku rahastamise kohta; f) asjakohasel juhul VI lisa riikliku üleminekutoetuse kohta. 3. Üksikasjalikud normid lõigetes 1 ja 2 osutatud ÜPP strateegiakavade jagude ja lisade sisu kohta on sätestatud artiklites 108–115.

Artikli 107 lõike 1 punktis a osutatud vajaduste hindamine hõlmab järgmist: a) artikli 115 lõikes 2 osutatud SWOT-analüüsi kokkuvõte; b) iga artikli 6 lõigetes 1 ja 2 sätestatud erieesmärgi puhul vajaduste kindlaksmääramine SWOT-analüüsist saadud tõendite põhjal. Kirjeldatakse kõiki SWOT-analüüsi põhjal kindlaks tehtud vajadusi olenemata sellest, kas neid ÜPP strateegiakavas käsitletakse või mitte; c) artikli 6 lõike 1 punktis a sätestatud erieesmärgi „toetada põllumajandusettevõtete elujõulisust tagavat sissetulekut ja vastupanuvõimet“ puhul vajaduste hindamine seoses otsetoetuste õiglasema jaotamise ning tulemuslikuma ja tõhusama suunamisega, võttes asjakohasel juhul arvesse põllumajandusettevõtete struktuuri, ning seoses riskijuhtimisega; d) asjakohasel juhul konkreetsete geograafiliste piirkondade, nagu äärepoolseimate, mägi- ja saarepiirkondade vajaduste analüüs; e) vajaduste tähtsuse järjekorda seadmine, sealhulgas tehtud valikute mõistlik põhjendamine, esitades vajaduse korral põhjendused, miks teatavaid kindlaksmääratud vajadusi ei ole ÜPP strateegiakavas käsitletud või on käsitletud osaliselt. Artikli 6 lõike 1 punktides d, e ja f sätestatud erieesmärkide puhul võetakse vajaduste hindamisel arvesse XIII lisas loetletud seadusandlikest aktidest tulenevaid riiklikke keskkonna- ja kliimakavasid. Oma vajaduste hindamise puhul kasutavad liikmesriigid värskeid ja usaldusväärseid andmeid ning võimaluse korral sooliselt liigitatud andmeid.

1. Artikli 107 lõike 1 punktis b osutatud sekkumisstrateegias nähakse iga artikli 6 lõigetes 1 ja 2 sätestatud ja ÜPP strateegiakavaga hõlmatud erieesmärgi jaoks ette: a) sihtväärtused ja seotud vahe-eesmärgid nende asjaomaste tulemusnäitajate kohta, mida liikmesriik kasutab artiklis 108 osutatud vajaduste hindamise põhjal. Neid sihtväärtusi põhjendatakse kõnealuse vajaduste hindamise alusel. Artikli 6 lõike 1 punktides d, e ja f sätestatud erieesmärkide puhul tuletatakse sihtväärtused käesoleva artikli lõike 2 punktis a esitatud selgituselementide põhjal; b) III jaotises loetletud sekkumisviisidel põhinevad sekkumised kavandatakse selliselt, et käsitleda konkreetset olukorda asjaomases piirkonnas, järgides mõistlikku sekkumisloogikat, mida toetavad artiklis 139 osutatud eelhindamine, artikli 115 lõikes 2 osutatud SWOT-analüüs ja artiklis 108 osutatud vajaduste hindamine; c) elemendid, mis näitavad, kuidas sekkumine võimaldab sihtväärtusi saavutada ning kuidas sekkumised on omavahel seotud ja kooskõlas; d) elemendid, mis näitavad, et rahaliste vahendite eraldamine ÜPP strateegiakavaga hõlmatud sekkumiseks on seatud sihtväärtuste saavutamiseks põhjendatud ja piisav ning kooskõlas artiklis 112 osutatud rahastamiskavaga. 2. Sekkumisstrateegiast peab nähtuma strateegia järjepidevus ning sekkumiste vastastikune täiendavus artikli 6 lõigetes 1 ja 2 sätestatud erieesmärkide puhul ning selles esitatakse: a) ÜPP strateegiakava keskkonna- ja kliimaaspektide ülevaade, milles kirjeldatakse järgmist: i) iga III lisas esitatud HPK standardi puhul liidu standardi rakendamise viis, sealhulgas järgmised elemendid: kokkuvõte põllumajandusettevõtetes rakendamise tavast, territoriaalne ulatus, nende asjaomaste põllumajandustootjate ja teiste toetusesaajate liik, kelle suhtes standardit kohaldatakse, ning vajaduse korral kirjeldus, kuidas vastav tava aitab kaasa kõnealuse HPK standardi peamise eesmärgi saavutamisele; ii) tingimuslikkuse üldine panus artikli 6 lõike 1 punktides d, e ja f sätestatud erieesmärkide saavutamisse; iii) asjakohaste artikli 31 lõikes 5 ja artikli 70 lõikes 3 osutatud baastingimuste, tingimuslikkuse ning artikli 6 lõike 1 punktides d, e ja f sätestatud erieesmärke käsitlevate eri sekkumiste, sealhulgas mahepõllumajandustoetus, vastastikune täiendavus; iv) viis, kuidas saavutada artiklis 105 sätestatud suuremat üldist panust; v) kuidas ÜPP strateegiakava keskkonna- ja kliimaaspektid peaksid aitama saavutada pikaajalisi riiklikke sihtväärtusi, mis on sätestatud XIII lisas loetletud seadusandlikes aktides või tulenevad neist, ja olema nende sihtväärtustega kooskõlas; b) artikli 6 lõike 1 punktis g sätestatud erieesmärgist lähtuvalt asjakohaste sekkumiste ning ÜPP strateegiakavaga noortele põllumajandustootjatele kehtestatud eritingimuste ülevaade, nagu näiteks artikli 26 lõike 4 punktis a, artiklites 30, 73 ja 75 ning artikli 77 lõikes 6 täpsustatud tingimused. Eelkõige osutavad liikmesriigid artikli 92 lõikele 4, kui nad esitavad oma rahastamiskava seoses sekkumisviisidega, millele on osutatud artiklites 30, 73 ja 75. Ülevaates esitatakse ka üldine selgitus koosmõju kohta riiklike vahenditega, et parandada liidu ja riigisiseste meetmete vahelist kooskõla kõnealuses valdkonnas; c) selgitus selle kohta, kuidas tootmiskohustusega seotud sissetulekutoetust hõlmav sekkumine, millele on osutatud III jaotise II peatüki 3. jao 1. alajaos, on kooskõlas direktiiviga 2000/60/EÜ; d) artikli 6 lõike 1 punktis a sätestatud erieesmärgiga seoses ülevaade sellest, kuidas käsitletakse põllumajandustootjatele ÜPP strateegiakava raames antava sissetulekutoetuse õiglasema jaotamise ning tulemuslikuma ja tõhusama suunamise eesmärki, sealhulgas asjakohasel juhul teave, millega põhjendatakse artikli 29 lõike 1 teises lõigus sätestatud erandi kasutamist. Ülevaates käsitletakse asjakohasel juhul ka artikli 22 lõikes 2 osutatud baassissetuleku toetuse suhtes kohaldatava territoriaalse lähenemise järjepidevust ja vastastikust täiendavust muu sekkumise raames antavate toetustega, eelkõige artiklis 71 osutatud looduslikust või muust piirkondlikust eripärast tulenevate piirangutega seotud toetustega; e) ülevaade sektorisse sekkumisest, sealhulgas III jaotise II peatüki 3. jao 1. alajaos osutatud tootmiskohustusega seotud sissetulekutoetus ja III jaotise III peatükis osutatud sekkumine teatavatesse sektoritesse, esitades toetuste asjaomastele sektoritele suunamise põhjendused, sekkumiste loetelu sektorite kaupa ning nende vastastikune täiendavus; f) asjakohasel juhul selgitus, milline sekkumine on ette nähtud, et aidata tagada sidusat ja integreeritud lähenemist riskijuhtimisele; g) asjakohasel juhul riikliku ja piirkondliku sekkumise vastasmõju kirjeldus, sealhulgas rahaeraldiste jaotamine sekkumiste ja fondide lõikes; h) ülevaade sellest, kuidas ÜPP strateegiakava aitab saavutada artikli 6 lõike 1 punktis i sätestatud loomade heaolu parandamise ja antimikroobikumiresistentsuse vastu võitlemise erieesmärki, sealhulgas baastingimused ning tingimuslikkuse ja eri sekkumiste vastastikune täiendavus; i) selgitus selle kohta, kuidas sekkumised ja mitmele sekkumisele ühised elemendid soodustavad lihtsustamist lõplike toetusesaajate jaoks ja aitavad vähendada halduskoormust. 3. Kui ÜPP strateegiakava elemendid hõlmavad piirkondlikku tasandit, peab sekkumisstrateegia tagama nende elementide sidususe ja kooskõla ÜPP strateegiakava riiklikul tasandil kehtestatud elementidega.

Artikli 107 lõike 1 punktis c osutatud, mitme sekkumise ühiseid elemente käsitlev jagu sisaldab järgmist: a) liikmesriikide poolt artikli 4 kohaselt esitatud määratlused ja tingimused, samuti artikli 18 kohased otsetoetuste vormis sekkumise miinimumnõuded; b) artiklites 94 ja 125 osutatud tehnilise abi kasutamise kirjeldus ning artiklis 126 osutatud riikliku ÜPP võrgustiku kirjeldus; c) artikli 6 lõikes 1 sätestatud erieesmärkidega ÜPP strateegiakavas kasutatud mõiste „maapiirkonnad“ definitsioon, nagu liikmesriik on selle kindlaks määranud; d) muu teave rakendamise kohta, eelkõige: i) toetusõiguste väärtuse kindlaksmääramise ja reservi toimimise lühikirjeldus, kui see on asjakohane; ii) asjakohasel juhul artiklis 17 osutatud otsetoetuste vähendamise hinnangulise tulemi kasutamine; iii) käesoleva määruse artikli 17 lõike 4, artikli 29 lõike 6 ja artikli 30 lõike 4 ning määruse (EL) 2021/2116 artikli 17 lõike 1 teise lõigu rakendamisega seotud otsus ja selle põhjendus; iv) asjakohasel juhul artikli 19 rakendamisega seotud otsus ja selle põhielementide kirjeldus; v) ülevaade EAFRD ja muude maapiirkondades toetust andvate liidu fondide tegevuse kooskõlastamisest, piiritlemisest ja nende vastastikusest täiendavusest.

Iga artikli 107 lõike 1 punktis d osutatud strateegias märgitud sekkumist, sealhulgas piirkondlikul tasandil kindlaks määratud sekkumine, käsitlev jagu peab sisaldama järgmist: a) sekkumisviis, millel sekkumine põhineb; b) territoriaalne kohaldamisala; c) asjaomase sekkumise spetsiaalsed tunnusjooned või erinõuded, millega tagatakse tegelik panus artikli 6 lõigetes 1 ja 2 sätestatud erieesmärgi või erieesmärkide saavutamisse; keskkonna- ja kliimaalase sekkumise puhul peab seostamine tingimuslikkuse nõuetega näitama, et tegevused on täiendavad ega kattu; d) rahastamiskõlblikkuse tingimused; e) I lisas sätestatud tulemusnäitajad, mille saavutamisele sekkumine peaks otseselt ja märkimisväärselt kaasa aitama; f) iga sekkumise puhul, mis põhineb käesoleva määruse II lisas loetletud sekkumisviisidel, selgitus selle kohta, kuidas võetakse arvesse WTO põllumajanduslepingu 2. lisa asjakohaseid sätteid, nagu on sätestatud käesoleva määruse artiklis 10 ja käesoleva määruse II lisas, ning iga sekkumise puhul, mis ei põhine käesoleva määruse II lisas loetletud sekkumisviisidel, kas ja sellisel juhul kuidas järgitakse WTO põllumajanduslepingu artikli 6 lõike 5 või 2. lisa asjaomaseid sätteid; g) sekkumise jaoks üks väljundnäitaja ja artikli 102 lõikes 5 osutatud iga-aastased kavandatud väljundid; h) iga-aastased kavandatud ühtsed või keskmised ühikusummad, nagu on osutatud artikli 102 lõikes 1, ja asjakohasel juhul artikli 102 lõigetes 2 ja 3 osutatud maksimaalne või minimaalne kavandatud ühikusumma; i) selgitus selle kohta, kuidas määrati käesoleva lõike punktis h osutatud summad; j) asjakohasel juhul: i) toetuse vorm ja määr; ii) toetuse kavandatud ühikusummade arvutamise meetod ja selle sertifitseerimine kooskõlas artikliga 82; k) sekkumise jaoks ette nähtud iga-aastased rahaeraldised, nagu on osutatud artikli 101 lõikes 1, või artikli 42 punktides a, d, e ja f osutatud sektorite puhul asjaomasele sektorile ette nähtud iga-aastased rahaeraldised, nagu on osutatud artikli 101 lõikes 2, sealhulgas kui see on kohaldatav, toetusteks (grantideks) kavandatud summade ja rahastamisvahenditeks kavandatavad summade jaotus; l) märge selle kohta, kas sekkumine jääb väljapoole ELi toimimise lepingu artikli 42 kohaldamisala ja kas selle suhtes kohaldatakse riigiabi hindamist. Esimese lõigu punkti e ei kohaldata artikli 55 lõike 1 punktides a ja c–g osutatud mesindussektorisse sekkumise viiside korral, artikli 58 lõike 1 punktides h–k osutatud veinisektorisse sekkumise viiside ja artiklis 77 osutatud koostööle suunatud sekkumise viisi raames kvaliteedikavade teabe- ja reklaamimeetmete korral.

1. Artikli 107 lõike 1 punktis e osutatud sihtväärtuste kava sisaldab kokkuvõtvat tabelit, milles on esitatud artikli 109 lõike 1 punktis a osutatud sihtväärtused ja vahe-eesmärgid. 2. Artikli 107 lõike 1 punktis e osutatud rahastamiskava sisaldab ülevaatlikku tabelit järgmise kohta: a) liikmesriikide eraldised otsetoetuste vormis sekkumisviiside puhul, millele on osutatud artikli 87 lõikes 1, veinisektorisse sekkumise viiside puhul, millele on osutatud artikli 88 lõikes 1, mesindussektorisse sekkumise viiside puhul, millele on osutatud artikli 88 lõikes 2, ning maaelu arengusse sekkumise viiside puhul, millele on osutatud artikli 89 lõikes 3, täpsustades iga-aastased ja kogusummad, mille liikmesriigid on reserveerinud, et täita artiklites 92–98 minimaalsete rahaeraldiste kohta sätestatud nõudeid; b) punktis a osutatud summad, mis paigutatakse ümber otsetoetuste vormis sekkumisviiside ja maaelu arengusse sekkumise viiside vahel kooskõlas artikliga 103, ning mis tahes mahaarvamised otsetoetuste vormis sekkumisviiside jaoks ette nähtud liikmesriigi eraldistest, et teha summad kättesaadavaks muudesse sektoritesse sekkumise viiside jaoks, millele on osutatud III jaotise III peatüki 7. jaos, kooskõlas artikli 88 lõikega 6; c) liikmesriigi eraldised artikli 88 lõikes 3 osutatud humalasektorisse sekkumise viiside puhul ja artikli 88 lõikes 4 osutatud oliiviõli ja lauaoliivide sektorisse sekkumise viiside puhul ning juhul, kui kõnealuseid sekkumisviise ei rakendata, siis otsus arvata vastavad eraldised artikli 88 lõike 5 kohaselt liikmesriigi otsetoetusteks ette nähtud eraldiste hulka; d) asjakohasel juhul liikmesriikide eraldised, mis paigutatakse EAFRDst ümber programmist „InvestEU“ antavaks toetuseks kooskõlas käesoleva määruse artikliga 81 või määruse (EL) 2021/783 või määruse (EL) 2021/817 kohasteks toetusteks kooskõlas käesoleva määruse artikliga 99; e) asjakohasel juhul äärepoolseimate piirkondade jaoks kavandatud summad. 3. Lisaks lõikele 2 esitatakse üksikasjalikus rahastamiskavas iga eelarveaasta kohta ja liikmesriigi maksete tegemise prognoosidena järgmised tabelid, mis on kooskõlas artikli 111 punktidega g ja k: a) liikmesriigi eraldiste jaotus otsetoetuste vormis sekkumisviiside puhul pärast lõike 2 punktides b ja c osutatud ümberpaigutamist, võttes aluseks esialgsed rahaeraldised iga sekkumisviisi ja sekkumise kohta, täpsustades iga sekkumise puhul kavandatud väljundid, artikli 102 lõikes 1 osutatud kavandatud keskmised või ühtsed ühikusummad ning, kui see on asjakohane, artikli 102 lõikes 2 osutatud maksimaalse või minimaalse kavandatud ühikusumma või mõlemad. Asjakohasel juhul peab jaotus sisaldama toetusõiguste reservi summat. Täpsustatakse toetuste vähendamisest tulenevad hinnangulised kogusummad, millele on osutatud artiklis 17. Võttes arvesse artiklis 17 ja artikli 87 lõikes 3 osutatud toetuste vähendamisest tuleneva hinnangulise summa kasutamist, määratakse kõnealused esialgsed rahaeraldised, nendega seotud kavandatud väljundid ning vastavad kavandatud keskmised või ühtsed ühikusummad kindlaks enne toetuste vähendamist; b) III jaotise III peatükis osutatud sekkumisviiside jaoks ette nähtud eraldiste jaotus sekkumiste kaupa, näidates ära kavandatud väljundid või artikli 42 punktides a, d, e ja f osutatud sektorite puhul esialgse rahaeraldise sektorite kaupa, märkides ära kavandatud väljundid väljendatuna tegevusprogrammide arvuna sektori kohta; c) liikmesriigi maaelu arengu eraldiste jaotus pärast otsetoetuste alla ja otsetoetustest ümberpaigutamist, nagu on täpsustatud punktis b, sekkumisviiside ja sekkumiste kaupa, sealhulgas ÜPP strateegiakava perioodi kogusumma, näidates ära ka kohaldatava EAFRD osaluse määra, jaotatuna asjakohasel juhul sekkumise ja piirkondade kaupa. Kui vahendid paigutatakse otsetoetuste alt ümber, tuleb täpsustada, millist sekkumist (milliseid sekkumisi) või selle osa ümberpaigutatavatest vahenditest rahastatakse. Selles tabelis täpsustatakse ka kavandatud väljundid sekkumise kohta ning artikli 102 lõikes 1 osutatud kavandatud keskmised või ühtsed ühikusummad, samuti asjakohasel juhul artikli 102 lõikes 3 osutatud maksimaalsed kavandatud keskmised ühikusummad. Asjakohasel juhul esitatakse tabelis ka rahastamisvahendite jaoks kavandatud toetuste (grantide) ja summade jaotus. Täpsustatakse ka tehnilise abi summad.

Artikli 107 lõike 1 punktis f osutatud juhtimis- ja koordineerimissüsteeme käsitlev jagu peab sisaldama järgmist: a) kõigi määruse (EL) 2021/2116 II jaotise II peatükis osutatud juhtorganite, samuti riikliku korraldusasutuse ning asjakohasel juhul piirkondlike korraldusasutuste identifitseerimine; b) käesoleva määruse artikli 123 lõikes 4 osutatud vahendusasutuste identifitseerimine ja roll; c) teave määruse (EL) 2021/2116 IV jaotises osutatud kontrollisüsteemide ja karistuste kohta, sealhulgas: i) määruse (EL) 2021/2116 IV jaotise II peatükis osutatud ühtne haldus- ja kontrollisüsteem; ii) määruse (EL) 2021/2116 IV jaotise IV ja V peatükis osutatud tingimuslikkuse kontrolli- ja karistussüsteem; iii) kontrollimiste eest vastutavad pädevad kontrolliasutused; d) ülevaade seire- ja aruandlusstruktuurist.

Artikli 107 lõike 1 punktis g osutatud ÜPP ajakohastamist tagavaid elemente käsitlevas jaos tuuakse esile ÜPP strateegiakava elemendid, millega toetatakse põllumajanduse ja maapiirkondade ja ÜPP kaasajastamist ning see peab sisaldama eelkõige järgmist: a) ülevaade sellest, kuidas ÜPP strateegiakava aitab kaasa artikli 6 lõikes 2 sätestatud sektoriülese eesmärgi saavutamisele, eelkõige järgmine: i) kirjeldus selle kohta, mil viisil on korraldatud põllumajanduse teadmussiirde- ja innovatsioonisüsteem (AKIS); ii) kirjeldus selle kohta, kuidas artiklis 15 osutatud nõustamisteenused ning teadusasutused ja artiklis 126 osutatud riiklik ÜPP võrgustik teeb koostööd nõustamise, teadmiste liikumise ja innovatsiooniteenuste pakkumiseks ning kuidas on artikli 78 kohase sekkumise või muu asjakohase sekkumise raames toetatavad meetmed integreeritud AKISesse; b) kirjeldus selle kohta, milline on strateegia digitehnoloogia arendamiseks põllumajanduses ja maapiirkondades ning kõnealuste tehnoloogiate kasutamiseks eesmärgiga parandada ÜPP strateegiakava sekkumise tulemuslikkust ja tõhusust.

1. Artikli 107 lõike 2 punktis a osutatud ÜPP strateegiakava I lisa sisaldab kokkuvõtet artiklis 139 osutatud eelhindamise ning direktiivis 2001/42/EÜ osutatud KSH peamistest tulemustest, samuti selgitust, kuidas neid on käsitletud, või põhjendust, miks neid ei ole arvesse võetud, ning linki täielikule eelhindamisaruandele ja KSH aruandele. 2. Artikli 107 lõike 2 punktis b osutatud ÜPP strateegiakava II lisa sisaldab ÜPP strateegiakavaga hõlmatud piirkonna hetkeolukorra SWOT-analüüsi. SWOT-analüüs põhineb ÜPP strateegiakavaga hõlmatud piirkonna hetkeolukorral ning sisaldab iga artikli 6 lõigetes 1 ja 2 sätestatud erieesmärgi puhul ÜPP strateegiakavaga hõlmatud piirkonna hetkeolukorra üldist kirjeldust, mis põhineb ühistel kontekstinäitajatel ja muul kvantitatiivsel ja kvalitatiivsel ajakohastatud teabel, nagu uuringud, varasemad hindamisaruanded, sektorianalüüs ja varasematest kogemustest saadud õppetunnid. Asjakohasel juhul sisaldab SWOT-analüüs territoriaalsete aspektide, sealhulgas piirkondlike eripärade analüüsi, milles tuuakse välja need territooriumid, kus kohaldatakse konkreetseid sihipäraseid sekkumisi, ning sektoripõhiste aspektide analüüsi, eelkõige selliste sektorite puhul, mille puhul rakendatakse konkreetseid sekkumisi või programme. Peale selle tuleb kõnealuses kirjelduses iga artiklis 5 ja artikli 6 lõigetes 1 ja 2 sätestatud üld- ja erieesmärgi puhul eelkõige tuua välja järgmine: a) ÜPP strateegiakavaga hõlmatud piirkonnas kindlaks tehtud tugevused; b) ÜPP strateegiakavaga hõlmatud piirkonnas kindlaks tehtud nõrkused; c) ÜPP strateegiakavaga hõlmatud piirkonnas kindlaks tehtud võimalused; d) ÜPP strateegiakavaga hõlmatud piirkonnas kindlaks tehtud ohud. Artikli 6 lõike 1 punktides d, e ja f sätestatud erieesmärkide puhul lähtutakse SWOT-analüüsis XIII lisas loetletud seadusandlikest aktidest tulenevatest riiklikest kavadest. Artikli 6 lõike 1 punktis g sätestatud erieesmärgi puhul sisaldab SWOT-analüüs lühikest analüüsi maa kättesaadavuse, maavalduse üleandmise ja maa ümberkorraldamise, rahastamise ja krediidi kättesaadavuse ning teadmistele ja nõustamisele juurdepääsu kohta. Artikli 6 lõikes 2 sätestatud sektoriülese eesmärgi puhul esitatakse SWOT-analüüsis ka asjakohane teave AKISe ning seotud struktuuride toimimise kohta. 3. Artikli 107 lõike 2 punktis c osutatud ÜPP strateegiakava III lisa sisaldab partneritega, eelkõige asjaomaste piirkondliku ja kohaliku tasandi asutustega konsulteerimise tulemusi ja lühikirjeldust selle kohta, kuidas konsultatsioon toimus. 4. Artikli 107 lõike 2 punktis d osutatud ÜPP strateegiakava IV lisas esitatakse lühikirjeldus puuvilla eritoetuse kohta ja selle vastastikuse täiendavuse kohta muude ÜPP strateegiakavaga hõlmatud sekkumisega. 5. Artikli 107 lõike 2 punktis e osutatud ÜPP strateegiakava V lisa hõlmab järgmist: a) III jaotise IV peatükis sätestatud maaelu arengusse sekkumise jaoks ÜPP strateegiakavaga ette nähtud täiendava riikliku rahastamise lühikirjeldus, sealhulgas summad sekkumise kaupa ja märge käesoleva määruse nõuetele vastavuse kohta; b) selgitus selle kohta, kuidas täiendav riiklik rahastamine täiendab ÜPP strateegiakavaga hõlmatud sekkumisi; c) märge selle kohta, kas täiendav riiklik rahastamine jääb väljapoole ELi toimimise lepingu artikli 42 kohaldamisala ja kas selle suhtes kohaldatakse riigiabi hindamist, ning d) artiklis 53 osutatud riiklik rahaline abi puu- ja köögiviljasektoris. 6. Artikli 107 lõike 2 punktis f osutatud ÜPP strateegiakava VI lisa sisaldab riikliku üleminekutoetuse kohta järgmist teavet: a) iga-aastane sektoripõhine toetussumma iga sektori kohta, millele antakse riiklikku üleminekutoetust; b) asjakohasel juhul toetuse maksimaalne ühikumäär perioodi iga aasta kohta; c) asjakohasel juhul teave võrdlusperioodi kohta, mida on muudetud vastavalt artikli 147 lõike 2 teisele lõigule; d) riikliku üleminekutoetuse ja ÜPP strateegiakava kohase sekkumise vastastikuse täiendavuse lühikirjeldus.

Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 152 kuni 31. detsembrini 2023 vastu delegeeritud õigusakte, millega muudetakse käesolevat peatükki seoses ÜPP strateegiakava ja selle lisade sisuga. Kõnealustes delegeeritud õigusaktides tuleb rangelt piirduda liikmesriikide kogetud probleemide käsitlemisega.

Komisjon võib võtta vastu rakendusakte, milles sätestatakse õigusnormid artiklites 108–115 kirjeldatud ÜPP strateegiakava elementide esitamiseks. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 153 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Iga liikmesriik esitab komisjonile ÜPP strateegiakava ettepaneku koos artiklis 107 osutatud sisuga hiljemalt 1. jaanuaril 2022. 2. Komisjon hindab kavandatud ÜPP strateegiakava terviklikkust, kooskõla ja sidusust liidu õiguse üldpõhimõtetega, käesoleva määrusega ja selle alusel vastu võetud delegeeritud õigusaktide ja rakendusaktidega ning määrusega (EL) 2021/2116, samuti hindab ta kava tegelikku panust artikli 6 lõigetes 1 ja 2 sätestatud erieesmärkide saavutamisse ning selle mõju siseturu nõuetekohasele toimimisele ja konkurentsi moonutamisele, toetusesaajate ja haldusasutuste halduskoormuse tasemele. Hindamisel käsitletakse eelkõige ÜPP strateegiakava strateegia nõuetekohasust, vastavaid erieesmärke, sihtväärtusi, sekkumisi ja eelarveliste vahendite eraldamist ÜPP strateegiakava erieesmärkide saavutamiseks SWOT-analüüsi ja eelhindamise alusel kavandatud sekkumise abil. 3. Sõltuvalt lõikes 2 osutatud hindamise tulemustest võib komisjon esitada liikmesriikidele oma tähelepanekud kolme kuu jooksul pärast ÜPP strateegiakava esitamise kuupäeva. Liikmesriik esitab komisjonile kogu vajaliku lisateabe ja teeb kohasel juhul kavandatud kavva muudatusi. 4. Komisjon kiidab kavandatud ÜPP strateegiakava heaks, kui vajalik teave on esitatud ja kava on kooskõlas käesoleva määruse artikliga 9 ning muude käesoleva määruse ning määruse (EL) 2021/2116 nõuetega, samuti nende alusel vastu võetud delegeeritud õigusaktide ja rakendusaktidega. Heakskiitmise aluseks on eranditult õigusaktid, mis on liikmesriikidele õiguslikult siduvad. 5. Iga ÜPP strateegiakava kiidetakse heaks hiljemalt kuus kuud pärast seda, kui asjaomane liikmesriik on selle esitanud. Heakskiitmine ei hõlma teavet, millele on osutatud artikli 113 punktis c ja ÜPP strateegiakava I–IV lisas, millele on osutatud artikli 107 lõike 2 punktides a–d. Igakülgselt põhjendatud juhtudel võib liikmesriik paluda komisjonil kiita heaks ÜPP strateegiakava, mis ei sisalda kõiki elemente. Sellisel juhul osutab asjaomane liikmesriik ÜPP strateegiakava puuduvatele osadele ning esitab artiklis 112 osutatud esialgsed sihtväärtused ja rahastamiskavad kogu ÜPP strateegiakava kohta, et näidata kava üldist kooskõla ja sidusust. ÜPP strateegiakava puuduvad elemendid esitatakse komisjonile kava muudatusena vastavalt artiklile 119 hiljemalt kolme kuu jooksul pärast ÜPP strateegiakava heakskiitmist. 6. Komisjon kiidab iga ÜPP strateegiakava heaks rakendusotsusega, kohaldamata artiklis 153 osutatud komiteemenetlust. 7. ÜPP strateegiakaval on õiguslikud tagajärjed vaid pärast selle heakskiitmist komisjoni poolt.

1. Liikmesriigid võivad esitada komisjonile taotluse oma ÜPP strateegiakava muutmiseks. 2. ÜPP strateegiakava muutmise taotlused peavad olema igakülgselt põhjendatud ja eelkõige kajastama kava muudatuste oodatavat mõju artikli 6 lõigetes 1 ja 2 sätestatud erieesmärkide saavutamisele. Neile lisatakse vajaduse korral muudetud kava koos ajakohastatud lisadega. 3. Komisjon hindab muudatuse vastavust käesolevale määrusele ja selle alusel vastu võetud delegeeritud õigusaktidele ja rakendusaktidele ning määrusele (EL) 2021/2116 ning muudatuse tegelikku panust erieesmärkide saavutamisse. 4. Komisjon kiidab ÜPP strateegiakava taotletud muudatuse heaks, eeldusel et vajalik teave on esitatud ja muudetud kava on kooskõlas käesoleva määruse artikliga 9 ning muude käesoleva määruse ning määruse (EL) 2021/2116 nõuetega, samuti nende alusel vastu võetud delegeeritud õigusaktide ja rakendusaktidega. 5. Komisjon võib esitada oma tähelepanekud 30 tööpäeva jooksul alates ÜPP strateegiakava muutmise taotluse esitamisest. Liikmesriik esitab komisjonile kogu vajaliku lisateabe. 6. ÜPP strateegiakava muutmise taotlus kiidetakse heaks hiljemalt kolm kuud pärast seda, kui liikmesriik on taotluse esitanud. 7. ÜPP strateegiakava muutmise taotluse võib esitada üks kord kalendriaastas, võttes arvesse võimalikke erandeid, mis on sätestatud käesolevas määruses või mille komisjon määrab kindlaks kooskõlas artikliga 122. Lisaks võib ÜPP strateegiakava perioodi jooksul esitada ÜPP strateegiakava muutmiseks kolm täiendavat taotlust. Käesolevat lõiget ei kohaldata muutmise taotluste suhtes, mille eesmärk on puuduvate elementide esitamine kooskõlas artikli 118 lõikega 5. ÜPP strateegiakava muutmise taotlust, mis on seotud artikli 17 lõikega 5, artikli 88 lõikega 7, artikli 103 lõikega 5 või artikliga 120, ei võeta käesoleva lõike esimeses lõigus sätestatud piirangute puhul arvesse. 8. ÜPP strateegiakava muutmise taotlus, mis on seotud artikli 17 lõikega 5, artikli 88 lõikega 7 või artikli 103 lõikega 1, jõustub EAGFi puhul alates selle kalendriaasta 1. jaanuarist, mis järgneb aastale, mil komisjon kava muutmise taotluse heaks kiidab, ja pärast eraldiste vastavat muutmist kooskõlas artikli 87 lõikega 2. ÜPP strateegiakava muutmise taotlus, mis on seotud artikli 103 lõikega 1 jõustub EAFRD puhul pärast seda, kui komisjon on muutmise taotluse heaks kiitnud ja pärast eraldiste vastavat muutmist kooskõlas artikli 89 lõikega 4. EAGFiga seotud ÜPP strateegiakava muutmise taotlus, välja arvatud käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud muudatused, jõustub alates liikmesriigi kindlaksmääratavast kuupäevast, mis on hilisem kui komisjoni poolt muutmise taotluse heakskiidu andmise kuupäev. Liikmesriigid võivad muudatuse eri elementide puhul kehtestada erineva jõustumiskuupäeva või erinevad jõustumiskuupäevad. Kõnealuse kuupäeva kindlaksmääramisel võtavad liikmesriigid arvesse käesolevas artiklis sätestatud heakskiitmismenetluse tähtaegu ning seda, et põllumajandustootjatel ja teistel toetusesaajatel oleks piisavalt aega muudatuse arvessevõtmiseks. Liikmesriik esitab kavandatud kuupäeva koos ÜPP strateegiakava muutmise taotlusega ning komisjon peab selle heaks kiitma kooskõlas käesoleva artikli lõikega 10. 9. Erandina käesoleva artikli lõigetest 2–8, 10 ja 11 võivad liikmesriigid igal ajal muuta oma ÜPP strateegiakavade elemente, mis on seotud III jaotise IV peatüki kohase sekkumisega, sealhulgas sellise sekkumise toetusõiguslikkuse tingimusi, ja kohaldada nende elementide suhtes muudatusi, kui sellega ei kaasne artikli 109 lõike 1 punktis a osutatud sihtväärtuste muutmist. Nad teavitavad komisjoni sellistest muudatustest hiljemalt nende kohaldamise alguse ajaks ning lisavad need muudatused järgmisesse ÜPP strateegiakava muutmise taotlusesse kooskõlas käesoleva artikli lõikega 1. 10. Kõik ÜPP strateegiakava muudatused kiidab komisjon heaks rakendusotsusega, kohaldamata artiklis 153 osutatud komiteemenetlust. 11. Ilma et see piiraks artikli 86 kohaldamist, on ÜPP strateegiakavade muudatustel õiguslikud tagajärjed vaid pärast seda, kui komisjon on need heaks kiitnud. 12. Käesoleva artikli kohase muutmise taotlusena ei käsitata kirjavigade või ilmsete vigade parandusi või redaktsioonilisi parandusi, mis ei mõjuta poliitika ega sekkumise rakendamist. Liikmesriik teavitab komisjoni sellistest parandustest.

XIII lisas loetletud seadusandlike aktide muutmise korral hindab iga liikmesriik, kas tema ÜPP strateegiakava, eelkõige artikli 109 lõike 2 punkti a alapunktis v osutatud selgitust ja selles selgituses osutatud ÜPP strateegiakava täiendavaid elemente, tuleks vastavalt muuta. Iga liikmesriik teatab XIII lisas loetletud direktiivi puhul kuue kuu jooksul pärast muudatuse ülevõtmise tähtaega või XIII lisas loetletud määruse puhul kuue kuu jooksul pärast muudatuse kohaldamise alguskuupäeva komisjonile oma hindamise tulemuse koos selgitusega ja esitab vajaduse korral taotluse oma ÜPP strateegiakava muutmiseks kooskõlas artikli 119 lõikega 2.

Kui komisjoni tegevuseks käesoleva peatüki kohaldamisel on ette nähtud tähtaeg, algab selle tähtaja kulgemine ajast, kui kogu käesolevas määruses sätestatud nõuetele ja käesoleva määruse alusel vastu võetud sätetele vastav teave on esitatud. Selle tähtaja hulka ei arvestata järgmist: a) ajavahemik, mis algab kuupäeval, mis järgneb kuupäevale, mil komisjon saadab liikmesriigile oma tähelepanekud või muudetud dokumentide taotluse, ja lõpeb kuupäeval, mil liikmesriik komisjonile vastab; b) artikli 17 lõikega 5, artikli 88 lõikega 7 ja artikli 103 lõikega 5 seotud muudatuste puhul ajavahemik, mis on ette nähtud eraldiste muutmist käsitleva delegeeritud õigusakti vastuvõtmiseks kooskõlas artikli 87 lõikega 2.

Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 152 vastu delegeeritud õigusakte käesoleva peatüki täiendamiseks seoses järgmisega: a) ÜPP strateegiakavade muutmistaotluste esitamise kord ja tähtajad; b) täiendavate juhtude kindlaksmääramine, mille puhul artikli 119 lõikes 7 osutatud muutmiste maksimumarvu arvesse ei võeta.

1. Iga liikmesriik määrab oma ÜPP strateegiakava jaoks riikliku korraldusasutuse. Võttes arvesse oma põhiseaduslikke ja institutsioonilisi sätteid, võib liikmesriik määrata piirkondlikud korraldusasutused, kes vastutavad mõningate või kõigi lõikes 2 osutatud ülesannete täitmise eest. Liikmesriigid tagavad, et asjakohane juhtimis- ja kontrollisüsteem on sisse seatud selliselt, et riikliku korraldusasutuse ja asjakohasel juhul piirkondlike korraldusasutuste ning muude asutuste vahel on ülesanded selgelt jaotatud ja lahutatud. Liikmesriigid vastutavad selle eest, et kogu ÜPP strateegiakava perioodi jooksul on tagatud süsteemi tõhus toimimine. 2. Korraldusasutus vastutab ÜPP strateegiakava tõhusa, tulemusliku ja korrektse juhtimise ja rakendamise eest. Eelkõige tagab ta, et: a) on olemas artiklis 130 osutatud elektrooniline teabesüsteem; b) põllumajandustootjad, teised toetusesaajad ja muud sekkumise rakendamises osalevad asutused: i) on teadlikud neile antud toetusest tulenevatest kohustustest ning kasutavad kas eraldi raamatupidamissüsteemi või nõuetekohaseid raamatupidamiskoode kõikide tegevusega seotud tehingute jaoks, kui see on asjakohane; ii) on teadlikud nõuetest, mis käsitlevad andmete esitamist korraldusasutusele ning väljundite ja tulemuste registreerimist; c) asjaomastele põllumajandustootjatele ja teistele toetusesaajatele edastatakse asjakohasel juhul elektrooniliselt selge ja täpne teave kohustuslike majandamisnõuete ja HPK miinimumstandardite kohta, mis on kehtestatud vastavalt III jaotise I peatüki 2. jaole, ning vastavalt III jaotise I peatüki 3. jaole kehtestatud sotsiaalse tingimuslikkuse nõuded, mida tuleb kohaldada põllumajandusettevõtte tasandil; d) artiklis 139 osutatud eelhindamine vastab hindamis- ja seiresüsteemile ning esitatakse komisjonile; e) on olemas artikli 140 lõikes 4 osutatud hindamiskava ja kõnealuses artiklis osutatud järelhindamisi tehakse käesolevas määruses sätestatud tähtaja jooksul, tagades, et sellised hindamised vastavad seire- ja hindamissüsteemile ning et need esitatakse seirekomisjonile ja komisjonile; f) seirekomisjonile esitatakse teave ja dokumendid, mis on vajalikud ÜPP strateegiakava rakendamise seireks, pidades silmas kava erieesmärke ja prioriteete; g) koostatakse iga-aastane tulemusaruanne, sealhulgas seire koondtabelid, ning pärast seda, kui aruanne on arvamuse saamiseks esitatud seirekomisjonile, esitatakse see komisjonile kooskõlas määruse (EL) 2021/2116 artikli 9 lõike 3 esimese lõigu punktiga b; h) võetakse asjakohased järelmeetmed nende tähelepanekute alusel, mida komisjon on iga-aastase tulemusaruande kohta teinud; i) makseasutus saab enne maksete kinnitamist kogu vajaliku teabe, eelkõige rahastamiseks valitud sekkumisega seoses kohaldatud menetluste ning tehtud kontrollide kohta; j) toetusesaajad, kes saavad toetust muudest kui pindala- ja loomapõhistest EAFRD rahastatavast sekkumisest, tunnistavad rahalise toetuse saamist, sealhulgas liidu embleemi nõuetekohase kasutamisega vastavalt komisjoni poolt kooskõlas lõikega 5 kehtestatud normidele; k) ÜPP strateegiakava avalikustatakse, sealhulgas riikliku ÜPP võrgustiku kaudu, teavitades: i) võimalikke toetusesaajaid, kutseorganisatsioone, majandus- ja sotsiaalpartnereid, meeste ja naiste võrdõiguslikkust edendavaid organeid ning asjaomaseid valitsusväliseid organisatsioone, sealhulgas keskkonnaorganisatsioone, ÜPP strateegiakava pakutavatest võimalustest ning ÜPP strateegiakava rahastamisele juurdepääsu reeglitest ning ii) põllumajandustootjaid, teisi toetusesaajaid ja laiemat üldsust liidu toetusest põllumajandusele ja maaelu arengule ÜPP strateegiakava kaudu. EAGFist rahastatava toetuse puhul annavad liikmesriigid korraldusasutusele asjakohasel juhul võimaluse kasutada EAFRD kasutatavaid nähtavuse ja teabevahetuse vahendeid ja struktuure. 3. Kui lõikes 2 osutatud ülesannete täitmise eest vastutavad lõike 1 teises lõigus osutatud piirkondlikud korraldusasutused, tagab riiklik korraldusasutus nende asutuste vahelise asjakohase koordineerimise, et tagada kooskõla ja sidusus ÜPP strateegiakava väljatöötamisel ja rakendamisel. 4. Riiklik korraldusasutus või asjakohasel juhul piirkondlikud korraldusasutused võivad delegeerida ülesandeid vahendusasutustele. Sellisel juhul jääb delegeerivale korraldusasutusele kogu vastutus nende ülesannete juhtimise ning rakendamise tõhususe ja korrektsuse eest ning ta peab tagama asjakohaste sätete olemasolu, mille alusel võimaldatakse vahendusasutusel saada kõik vajalikud andmed ja kogu vajalik teave nende ülesannete täitmiseks. 5. Komisjon võib vastu võtta rakendusaktid, millega kehtestatakse ühtsed tingimused lõike 2 punktides j ja k osutatud teavitamis-, avalikustamis- ja nähtavusnõuete kohaldamiseks. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 153 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Iga liikmesriik moodustab ÜPP strateegiakava rakendamise seire eest vastutava riikliku komisjoni kolme kuu jooksul pärast kuupäeva, mil liikmesriiki teavitatakse ÜPP strateegiakava heakskiitmist käsitlevast Euroopa Komisjoni rakendusotsusest. Iga seirekomisjon võtab vastu oma kodukorra, mis hõlmab koordineerimist lõike 5 kohaselt moodustatud piirkondlike seirekomisjonidega ning huvide konflikti vältimist ja läbipaistvuse põhimõtte kohaldamist käsitlevaid sätteid. Seirekomisjon tuleb kokku vähemalt üks kord aastas ja vaatab läbi kõik küsimused, mis mõjutavad ÜPP strateegiakava edusamme sihtväärtuste saavutamisel. Iga liikmesriik avaldab seirekomisjoni kodukorra ja arvamused. 2. Iga liikmesriik määrab kindlaks seirekomisjoni koosseisu ning tagab, et asjakohased avaliku sektori asutused ja vahendusasutused ning artikli 106 lõikes 3 osutatud partnerite esindajad on tasakaalustatult esindatud. Seirekomisjoni igal liikmel on hääleõigus. Liikmesriik avaldab seirekomisjoni liikmete nimekirja internetis. Komisjoni esindajad osalevad seirekomisjoni töös nõuandva pädevusega. 3. Seirekomisjon käsitleb eelkõige: a) ÜPP strateegiakava rakendamise ning vahe-eesmärkide ja sihtväärtuste saavutamise edenemist; b) kõiki ÜPP strateegiakava tulemuslikkust mõjutavaid probleeme ja nende lahendamiseks võetud meetmeid, sealhulgas edusamme eesmärgiga saavutada lihtsustamine lõplike toetusesaajate jaoks ja vähendada nende halduskoormust; c) määruse (EL) 2021/1060 artikli 58 lõikes 3 loetletud eelhindamise elemente ja nimetatud määruse artikli 59 lõikes 1 osutatud strateegiadokumenti; d) hindamiste, nende kokkuvõtete ja hindamistulemuste järelmeetmetega seotud edusamme; e) riikliku ÜPP võrgustiku kaudu saadud asjakohast teavet, mis on seotud ÜPP strateegiakava tulemuslikkusega; f) teavitus- ja nähtavusmeetmete rakendamist; g) avaliku sektori asutuste, põllumajandustootjate ja teiste toetusesaajate haldussuutlikkuse suurendamist, kui see on asjakohane. 4. Seirekomisjon esitab oma arvamuse järgmise kohta: a) tegevuste valimise metoodika ja kriteeriumid; b) iga-aastased tulemusaruanded; c) hindamiskava ja selle muudatused; d) kõik korraldusasutuse ettepanekud ÜPP strateegiakava muutmiseks. 5. Kui elemendid on kehtestatud piirkondlikul tasandil, võib asjaomane liikmesriik moodustada piirkondlikke seirekomisjone, et jälgida piirkondlike elementide rakendamist ja anda riiklikule seirekomisjonile selle kohta teavet. Piirkondlikul tasandil kehtestatud elementide puhul kohaldatakse käesolevat artiklit kõnealuste piirkondlike seirekomisjonide suhtes mutatis mutandis.

1. Liikmesriigi algatusel võib EAFRDst toetada meetmeid, mis on vajalikud toetuse tõhusaks haldamiseks ja rakendamiseks seoses ÜPP strateegiakavaga, sealhulgas artikli 126 lõikes 1 sätestatud riiklike ÜPP võrgustike loomine ja toimimine. Käesolevas lõikes osutatud meetmed võivad hõlmata eelnevaid programmitöö perioode ja järgnevaid ÜPP strateegiakava perioode. 2. Samuti võib toetada juhtfondi asutuse tegevust kooskõlas määruse (EL) 2021/1060 artikli 31 lõigetega 4, 5 ja 6, eeldusel et programm LEADER hõlmab EAFRD toetust. 3. Liikmesriikide algatusel antava tehnilise abi raames ei rahastata määruse (EL) 2021/2116 artiklis 12 osutatud sertifitseerimisasutusi.

1. Iga liikmesriik loob põllumajanduses ja maaelu arengu valdkonnas tegutsevate organisatsioonide ja haldusasutuste, nõustajate, teadlaste ja teiste innovatsioonis osalejate ning muude põllumajanduses ja maaelu arenguvaldkonnas tegutsevate isikute ühendamiseks riigi tasandil ühise põllumajanduspoliitika võrgustiku (edaspidi „riiklik ÜPP võrgustik“) hiljemalt 12 kuud pärast seda, kui komisjon on ÜPP strateegiakava heaks kiitnud. Riiklikud ÜPP võrgustikud tuginevad liikmesriikide olemasolevatele võrgustiku loomise kogemustele ja tavadele. 2. Euroopa ühise põllumajanduspoliitika võrgustiku (edaspidi „Euroopa ÜPP võrgustik“) loob komisjon põllumajanduses ja maaelu arengu valdkonnas tegutsevate riiklike võrgustike, organisatsioonide ja haldusasutuste võrgustiku loomiseks liidu tasandil. 3. Riiklike ja Euroopa ÜPP võrgustike kaudu toimuvate kontaktide eesmärgid on järgmised: a) suurendada kõigi asjaomaste sidusrühmade kaasatust ÜPP strateegiakavade rakendamisse ning asjakohasel juhul nende koostamisse; b) toetada liikmesriikide haldusasutusi ÜPP strateegiakavade rakendamisel ja üleminekul tulemuspõhisele rakendamismudelile; c) aidata parandada ÜPP strateegiakavade rakendamise kvaliteeti; d) aidata teavitada üldsust ja võimalikke toetusesaajaid ÜPPst ja rahastamisvõimalustest; e) edendada innovatsiooni põllumajanduse ja maaelu arengu valdkonnas ning toetada vastastikust õppimist ning kõigi sidusrühmade kaasamist teadmiste vahetamise ja teadmiste omandamise protsessi ning nendevahelist suhtlemist nende protsesside raames; f) suurendada seire- ja hindamissuutlikkust ning toetada seire- ja hindamistegevust; g) aidata levitada ÜPP strateegiakavade tulemusi. Esimese lõigu punktis d sätestatud eesmärki käsitletakse eelkõige riiklike ÜPP võrgustike raames. 4. Riiklike ja Euroopa ÜPP võrgustike ülesanded lõikes 3 sätestatud eesmärkide saavutamisel on järgmised: a) koguda, analüüsida ja levitada teavet ÜPP strateegiakavade raames rakendatavate või toetatavate meetmete ja parimate tavade kohta, samuti analüüsida põllumajanduse ja maapiirkondade arengut seoses artikli 6 lõigetes 1 ja 2 sätestatud erieesmärkidega; b) aidata suurendada liikmesriikide haldusasutuste ja muude ÜPP strateegiakavade rakendamisega, sealhulgas järelevalve ja hindamine, seotud osalejate suutlikkust; c) luua platvorme, foorumeid ja korraldada üritusi, et hõlbustada kogemuste vahetamist sidusrühmade vahel ning vastastikust õppimist, sealhulgas asjakohasel juhul teabevahetust kolmandate riikide võrgustikega; d) koguda teavet ning hõlbustada selle levitamist ning selliste rahastatavate struktuuride ja projektide võrgustike toimimist nagu määruse (EL) 2021/1060 artiklis 33 osutatud kohalikud tegevusrühmad, käesoleva määruse artikli 127 lõikes 3 osutatud Euroopa innovatsioonipartnerluse töörühmad ning samaväärsed struktuurid ja projektid; e) toetada koostööprojekte käesoleva määruse artikli 127 lõikes 3 osutatud Euroopa innovatsioonipartnerluse töörühmade, määruse (EL) 2021/1060 artiklis 33 osutatud kohalike tegevusrühmade või samalaadsete kohaliku arengu struktuuride vahel, sealhulgas riikidevahelist koostööd; f) luua ühendusi muude liidu rahastatavate strateegiate või võrgustikega; g) panustada ÜPP edasiarendamisse ja mis tahes järgnevate ÜPP strateegiakava perioodide ettevalmistamisse; h) riiklike ÜPP võrgustike puhul osaleda Euroopa ÜPP võrgustiku tegevuses ja sellele kaasa aidata; i) Euroopa ÜPP võrgustiku puhul teha koostööd riiklike ÜPP võrgustikega ja aidata kaasa nende tegevusele. 5. Komisjon võtab vastu rakendusaktid, millega kehtestatakse Euroopa ÜPP võrgustiku organisatsiooniline struktuur ja toimimine. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 153 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Põllumajanduse tootlikkust ja kestlikkust käsitleva Euroopa innovatsioonipartnerluse („Euroopa innovatsioonipartnerlus“) eesmärk on edendada innovatsiooni ja parandada teadmiste vahetust. Euroopa innovatsioonipartnerluse raames toetatakse AKISt, ühendades poliitika ja vahendid innovatsiooni kiirendamiseks. 2. Euroopa innovatsioonipartnerlus aitab kaasa artikli 6 lõigetes 1 ja 2 sätestatud erieesmärkide saavutamisele. Eelkõige teeb Euroopa innovatsioonipartnerlus järgmist: a) loob lisaväärtust, sidudes paremini teadusuuringud ja põllumajandustavad ning innustades ulatuslikumalt kasutama olemasolevaid innovatsioonimeetmeid; b) ühendab innovatsioonis osalejaid ja innovatsiooniprojekte; c) soodustab innovatiivsete lahenduste kiiremat ja ulatuslikumat praktikasse ülevõtmist, sealhulgas teabe vahetamist põllumajandustootjate vahel ning d) teavitab teadusringkondi põllumajandustootmise jaoks vajalikest teadusuuringutest. 3. Euroopa innovatsioonipartnerluse töörühmad, keda toetatakse artiklis 77 osutatud koostööd hõlmava sekkumisviisi raames, on Euroopa innovatsioonipartnerluse osaks. Iga Euroopa innovatsioonipartnerluse töörühm koostab kava innovatsiooniprojekti väljatöötamiseks või rakendamiseks. See innovatsiooniprojekt põhineb interaktiivsel innovatsioonimudelil, mille peamised põhimõtted on järgmised: a) töötada välja innovatiivseid lahendusi, milles keskendutakse põllumajandustootjate või metsandusettevõtjate vajadustele, ning samal ajal käsitleda vajaduse korral kogu tarneahela vastastikust mõju; b) ühendada selliseid partnereid, näiteks põllumajandustootjad, nõustajad, teadlased, ettevõtjad või valitsusvälised organisatsioonid, kelle vastastikku täiendavad teadmised võimaldavad sihipärases kombinatsioonis kõige paremini saavutada projekti eesmärke, ning c) kasutada kogu projekti vältel kaasotsustamist ja ühisloomet. Euroopa innovatsioonipartnerluse töörühmad võivad tegutseda riikidevahelisel, sealhulgas piiriülesel tasandil. Kavandatav innovatsioon võib põhineda uutel tavadel, kuid ka traditsioonilistel tavadel uutes geograafilistes või keskkonnatingimustes. Euroopa innovatsioonipartnerluse töörühmad teevad oma kavadest ja projektide tulemustest kokkuvõtte ja levitavad seda, eelkõige riiklike ja Euroopa ÜPP võrgustike kaudu.

1. Liikmesriikide ja komisjoni ühisel vastutusel kehtestatakse tulemusraamistik. Tulemusraamistik võimaldab ÜPP strateegiakava rakendamise vältel selle tulemuslikkust seirata ja hinnata ning selle kohta aru anda. 2. Tulemusraamistik sisaldab järgmisi elemente: a) artiklis 7 osutatud ühised väljund-, tulemus-, mõju- ja kontekstinäitajad, mida kasutatakse seire, hindamise ja iga-aastase tulemusaruande alusena; b) vastava erieesmärgiga seoses ja asjakohaseid tulemusnäitajaid kasutades kehtestatud sihtväärtused ja iga-aastased vahe-eesmärgid; c) andmete kogumine, säilitamine ja edastamine; d) korrapärane aruandlus tulemuslikkuse, seire ja hindamise kohta; e) ÜPP strateegiakavaga seotud eel-, vahe- ja järelhindamised ning muud hindamistoimingud.

Tulemusraamistiku eesmärgid on järgmised: a) hinnata ÜPP mõju, tulemuslikkust, tõhusust, asjakohasust, sidusust ja liidu lisaväärtust; b) seirata ÜPP strateegiakavade sihtväärtuste saavutamisel tehtud edusamme; c) hinnata ÜPP strateegiakavade kohase sekkumise mõju, tulemuslikkust, tõhusust, asjakohasust ja sidusust; d) toetada seire ja hindamisega seotud ühist õppeprotsessi.

Liikmesriigid loovad turvalise elektroonilise teabesüsteemi või kasutavad olemasolevat teabesüsteemi, milles nad registreerivad ja säilitavad sellise põhilise teabe ÜPP strateegiakava rakendamise kohta, mida on vaja seireks ja hindamiseks, eelkõige seatud eesmärkide ja sihtväärtuste saavutamiseks tehtud edusammude seireks, sealhulgas teave iga toetusesaaja ning tegevuse või toimingu kohta.

Liikmesriigid tagavad, et ÜPP strateegiakavas ette nähtud sekkumise raames toetuse saajad ja määruse (EL) 2021/1060 artiklis 33 osutatud kohalikud tegevusrühmad esitavad korraldusasutusele või muudele asutustele, kes on volitatud täitma ülesandeid korraldusasutuste nimel, ÜPP strateegiakava seireks ja hindamiseks kogu vajaliku teabe. Liikmesriigid tagavad kõikehõlmavate, õigeaegsete ja usaldusväärsete andmeallikate loomise, et väljund-, tulemus- ja mõjunäitajaid kasutades oleks võimalik tõhusalt jälgida poliitika edusamme eesmärkide saavutamisel.

Korraldusasutus ja seirekomisjon jälgivad ÜPP strateegiakava rakendamist ja ÜPP strateegiakava sihtväärtuste saavutamiseks tehtut, kasutades selleks väljund- ja tulemusnäitajaid.

Komisjon võtab vastu rakendusaktid tulemusraamistiku sisu kohta. Need õigusaktid sisaldavad muid kui I lisas loetletud näitajaid, mida on vaja poliitika asjakohaseks seireks ja hindamiseks, I lisas ja mujal loetletud näitajate arvutamise meetodeid ja vajalikke sätteid, et tagada liikmesriikide kogutud andmete täpsus ja usaldusväärsus. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 153 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Liikmesriigid esitavad vastavalt määruse (EL) 2021/2116 artikli 9 lõikele 3 ja artiklile 10 igal aastal tulemusaruande ÜPP strateegiakava rakendamise kohta eelneval eelarveaastal. 2. Viimane iga-aastane tulemusaruanne, mis tuleb esitada vastavalt määruse (EL) 2021/2116 artikli 9 lõikele 3 ja artiklile 10, sisaldab kokkuvõtet rakendusperioodil tehtud hindamiste kohta. 3. Et iga-aastane tulemusaruanne oleks vastuvõetav, peab see sisaldama kogu lõigetes 4, 5, 7, 8, 9 ja 10 ning asjakohasel juhul lõikes 6 nõutavat teavet. Ilma et see piiraks määruses (EL) 2021/2116 sätestatud iga-aastaste kontrollimise ja heakskiitmise menetluste kohaldamist, teavitab komisjon asjaomast liikmesriiki 15 päeva jooksul alates iga-aastase tulemusaruande esitamisest, kui aruanne ei ole vastuvõetav; vastasel juhul loetakse tulemusaruanne vastuvõetavaks. 4. Iga-aastastes tulemusaruannetes esitatakse põhiline kvalitatiivne ja kvantitatiivne teave ÜPP strateegiakava rakendamise kohta, viidates finantsandmetele ning väljund- ja tulemusnäitajatele, sealhulgas asjakohasel juhul piirkondliku taseme näitajatele. 5. Lõikes 4 osutatud kvantitatiivne teave hõlmab järgmist: a) tegelikud väljundid; b) raamatupidamise aastaaruannetes esitatud kulud, mis on asjakohased punktis a osutatud väljundite puhul, enne võimalike karistuste või muude vähendamiste kohaldamist, ning EAFRD puhul, võttes arvesse määruse (EL) 2021/2116 artikli 57 kohaselt tühistatud või tagasinõutud vahendite ümberjaotamist; c) punktis b osutatud kulude ja punktis a osutatud asjaomaste väljundite vaheline suhe (edaspidi „tegelik ühikusumma“); d) tulemused ja nende erinevus artikli 109 lõike 1 punkti a kohaselt seatud vastavate vahe-eesmärkidega. Tulemuslikkuse kontrollimise ja heakskiitmise eesmärgil esitatakse esimese lõigu punktides a, b ja c osutatud teave ÜPP strateegiakavas kooskõlas artikli 111 punktiga h sätestatud ühikusummade kaupa. Väljundnäitajate puhul, mis on I lisas märgitud kasutatamiseks üksnes seireks, esitatakse ainult käesoleva lõike esimese lõigu punktis a osutatud teave. 6. Sekkumise puhul, mida määruse (EL) 2021/2116 artikli 65 lõikes 2 osutatud ühtne süsteem ei hõlma, võivad liikmesriigid otsustada lisaks käesoleva artikli lõikes 5 osutatud teabele esitada igas iga-aastases tulemusaruandes järgmise teabe: a) kas eelneval eelarveaastal valitud tegevuste keskmised ühikusummad ning seotud väljundite arv ja seonduvad kulud või b) selliste tegevustega, mille jaoks tehti makseid eelnenud eelarveaastal, seotud avaliku sektori kogukulude, välja arvatud artikli 115 lõikes 5 osutatud täiendav riiklik rahastamine, ning tegelike väljundite suhe ja samuti seotud väljundite arv ja seonduvad kulud. Seda teavet kasutab komisjon määruse (EL) 2021/2116 artiklite 40 ja 54 kohaldamisel iga aasta puhul, mil tehti asjaomaste tegevuste jaoks maksed. 7. Lõikes 4 osutatud kvalitatiivne teave hõlmab järgmist: a) kokkuvõte ÜPP strateegiakava rakendamise seisust seoses eelnenud eelarveaastaga; b) probleemid, mis mõjutavad ÜPP strateegiakava tulemuslikkust, eelkõige vahe-eesmärkidega seotud kõrvalekalded, esitades asjakohakohasel juhul põhjendused ja kirjeldades võetud meetmeid, kui need on vajalikud. 8. Määruse (EL) 2021/2116 artikli 54 lõike 2 kohaldamisel võivad liikmesriigid otsustada, et käesoleva artikli lõikes 4 osutatud kvalitatiivne teave hõlmab ka järgmist: a) põhjendus selle kohta, miks tegelik ühikusumma ületab vastavat kavandatud ühikusummat või, kui see on kohaldatav, maksimaalset kavandatud ühikusummat, millele on osutatud käesoleva määruse artiklis 102, või b) kui liikmesriik otsustab kasutada ühte käesoleva artikli lõikes 6 sätestatud võimalustest, põhjendus selle kohta, miks tegelik ühikusumma ületab kas valitud tegevuste vastavat keskmist ühikusummat või selliste tegevustega, mille jaoks tehti makseid eelnenud eelarveaastal, seotud avaliku sektori kogukulude, välja arvatud artikli 115 lõikes 5 osutatud täiendav riiklik rahastamine, ning seotud tegelike väljundite suhet, sõltuvalt liikmesriigi valikust. 9. Määruse (EL) 2021/2116 artikli 40 lõike 2 kohaldamisel lisatakse põhjendus, kui käesoleva artikli lõike 8 punktis a osutatud ületamine on suurem kui 50 %. Teise võimalusena, kui liikmesriik otsustab kasutada lõikes 6 sätestatud võimalust, on põhjendus nõutav üksnes juhul, kui lõike 8 punktis b osutatud ületamine on suurem kui 50 %. 10. Rahastamisvahendite puhul tuleb lisaks lõike 4 kohaselt esitatavatele andmetele esitada ka järgmine teave: a) rahastamiskõlblikud kulud finantstoodete liikide kaupa; b) rahastamiskõlbliku kuluna deklareeritud halduskulude ja -tasude summa; c) lisaks EAFRD-le kaasatud avaliku ja erasektori vahendite summa finantstoote liikide kaupa; d) intress ja muud tulud, mis on tekkinud rahastamisvahenditesse makstud EAFRD osalusest kooskõlas määruse (EL) 2021/1060 artikliga 60, ning tagastatud vahendid, mis on seotud EAFRDst antud toetusega kooskõlas kõnealuse määruse artikliga 62; e) lõplikele saajatele antud laenude ning neisse tehtud omakapitali või kvaasiomakapitali investeeringute koguväärtus, mis olid tagatud rahastamiskõlblike avaliku sektori kuludega, välja arvatud käesoleva määruse artikli 115 lõikes5 osutatud täiendav riiklik rahastamine, ja mis maksti vahendite lõplikele saajatele tegelikult välja. Kui liikmesriigid otsustavad kohaldada käesoleva artikli lõiget 6 rahastamisvahendite puhul, esitatakse selles lõikes osutatud teave vahendite lõplike saajate tasandil. 11. Artiklis 135 osutatud iga kahe aasta tagant toimuva tulemuslikkuse hindamise eesmärgil sisaldab iga-aastane tulemusaruanne teavet artikli 115 lõike 5 punktides a ja d osutatud täiendava riikliku rahastamise kohta. Kõnealust rahastamist võetakse arvesse iga kahe aasta tagant toimuval tulemuslikkuse hindamisel. 12. Iga-aastased tulemusaruanded ning kodanike jaoks neist koostatud sisukokkuvõte tehakse üldsusele kättesaadavaks. 13. Ilma et see piiraks määruses (EL) 2021/2116 sätestatud iga-aastaste kontrollimise ja heakskiitmise menetluste kohaldamist, võib komisjon esitada tähelepanekuid vastuvõetavate iga-aastaste tulemusaruannete kohta ühe kuu jooksul pärast nende esitamist. Kui komisjon ei esita oma tähelepanekuid nimetatud tähtaja jooksul, loetakse aruanded vastuvõetuks. Käesoleva määruse artiklit 121 komisjoni tegevuse tähtaja arvutamise kohta kohaldatakse mutatis mutandis. 14. Komisjon võtab vastu rakendusaktid, milles sätestatakse normid iga-aastaste tulemusaruannete sisu esitamise kohta. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 153 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Komisjon viib läbi iga kahe aasta tagant toimuva tulemuslikkuse hindamise, lähtudes iga-aastastes tulemusaruannetes esitatud teabest. 2. Kui ühe või mitme sellise tulemusnäitaja väärtusest, millest on teatatud kooskõlas artikliga 134 ja mida asjaomane liikmesriik on kasutanud ÜPP strateegiakava tulemuslikkuse hindamiseks kooskõlas I lisaga, ilmneb, et 2024. eelarveaasta puhul on mahajäämus vastavast vahe-eesmärgist suurem kui 35 % ja 2026. eelarveaasta puhul suurem kui 25 %, esitab asjaomane liikmesriik selle kõrvalekalde kohta põhjenduse. Pärast esitatud põhjenduse hindamist võib komisjon vajaduse korral paluda asjaomasel liikmesriigil esitada kooskõlas määruse (EL) 2021/2116 artikli 41 lõikega 1 tegevuskava, milles kirjeldatakse kavandatavaid parandusmeetmeid ja eeldatavat ajakava. 3. 2026. aastal vaatab komisjon läbi eelarveaasta 2025 tulemusaruannetes esitatud teabe. Kui ühe või mitme sellise tulemusnäitaja väärtusest, millest on teatatud kooskõlas artikliga 134 ja mida asjaomane liikmesriik on kasutanud ÜPP strateegiakava tulemuslikkuse hindamiseks kooskõlas I lisaga, ilmneb, et eelarveaasta 2025 puhul on mahajäämus asjaomasest vahe-eesmärgist suurem kui 35 %, võib komisjon paluda asjaomaselt liikmesriigilt parandusmeetmeid.

1. Liikmesriigid korraldavad igal aastal koos komisjoniga läbivaatamiskoosoleku. Läbivaatamiskoosolekut juhatatakse ühiselt või seda juhatab komisjon ja see toimub kõige varem kaks kuud pärast iga-aastase tulemusaruande esitamist. 2. Iga-aastase läbivaatamiskoosoleku eesmärk on analüüsida iga kava tulemuslikkust, sealhulgas seatud sihtväärtuste saavutamisel tehtud edusamme ja olemasolevat teavet asjakohase mõju kohta, samuti mis tahes probleeme, mis võivad mõjutada tulemuslikkust, ning võetud meetmeid või meetmeid, mida tuleb nende probleemide lahendamiseks võtta.

15. veebruariks 2025 ja seejärel iga järgmise aasta 15. veebruariks kuni aastani 2030 esitavad liikmesriigid, kes annavad III jaotise II peatüki 3. jao 2. alajaos sätestatud puuvilla eritoetust, komisjonile järgmise teabe kõnealuse toetuse rakendamise kohta eelneval eelarveaastal: a) toetusesaajate arv; b) toetuse suurus hektari kohta ja c) toetust saanud hektarite arv.

15. veebruariks 2025 ja seejärel iga järgmise aasta 15. veebruariks kuni aastani 2030 esitavad liikmesriigid, kes annavad artiklis 147 sätestatud riiklikku üleminekutoetust, komisjonile järgmise teabe kõnealuse toetuse rakendamise kohta eelneval eelarveaastal igas asjaomases sektoris: a) toetusesaajate arv; b) antud riikliku üleminekutoetuse kogusumma ning c) hektarid, loomade või muude ühikute arv, mille eest asjaomast toetust maksti.

1. Liikmesriigid teevad eelhindamisi, et parandada oma ÜPP strateegiakavade koostamise kvaliteeti. 2. Eelhindamine tehakse ÜPP strateegiakava ettevalmistamise eest vastutava asutuse vastutusel. 3. Eelhindamise käigus hinnatakse järgmist: a) ÜPP strateegiakava panus artikli 6 lõigetes 1 ja 2 sätestatud erieesmärkide saavutamisse, võttes arvesse riiklikke ja piirkondlikke vajadusi ning arengupotentsiaali ning kogemusi, mis on saadud ÜPP rakendamisel eelmistel programmitöö perioodidel; b) kavandatava ÜPP strateegiakava sisemine sidusus ja seosed muude asjakohaste meetmetega; c) eelarvevahendite eraldamise vastavus artikli 6 lõigetes 1 ja 2 sätestatud erieesmärkidele, mida käsitletakse ÜPP strateegiakavas; d) kuidas eeldatavad väljundid tulemuste saavutamisele kaasa aitavad; e) kas tulemuste kvantifitseeritud sihtväärtused ja vahe-eesmärgid on asjakohased ja realistlikud, võttes arvesse kavandatavat EAGFi ja EAFRD toetust; f) põllumajandustootjate ja teiste toetusesaajate halduskoormuse vähendamiseks kavandatud meetmed; g) asjakohasel juhul EAFRDst rahastatavate rahastamisvahendite kasutamise põhjendus. 4. Eelhindamine võib hõlmata direktiivis 2001/42/EÜ sätestatud keskkonnamõju strateegilise hindamise nõudeid, võttes arvesse kliimamuutuste mõju leevendamise vajadusi.

1. Liikmesriigid viivad läbi oma ÜPP strateegiakava hindamise nende rakendusperioodil ja kavade järelhindamise, et parandada nende koostamise ja rakendamise kvaliteeti. Liikmesriigid hindavad oma ÜPP strateegiakavade tulemuslikkust, tõhusust, asjakohasust, sidusust, liidu lisaväärtust ja mõju seoses nende panusega artiklis 5 sätestatud ÜPP üldeesmärkide ja nende artikli 6 lõigetes 1 ja 2 sätestatud erieesmärkide saavutamisse, mida on asjaomases ÜPP strateegiakavas käsitletud. ÜPP strateegiakava üldist mõju hinnatakse üksnes järelhindamise käigus. 2. Liikmesriigid teevad hindamise ülesandeks sõltumatult tegutsevatele ekspertidele. 3. Liikmesriigid tagavad, et hindamiseks vajalike andmete koostamiseks ja kogumiseks on kehtestatud menetlused. 4. Liikmesriigid koostavad hindamiskava, mis sisaldab teavet rakendusperioodi jooksul kavandatud hindamismeetmete kohta. 5. Liikmesriigid esitavad hindamiskava seirekomisjonile hiljemalt üks aasta pärast ÜPP strateegiakava vastuvõtmist. 6. Korraldusasutus vastutab, et ÜPP strateegiakava põhjalik järelhindamine oleks lõpule viidud 31. detsembriks 2031. 7. Liikmesriigid teevad kõik hindamised üldsusele kättesaadavaks.

1. Komisjon koostab ÜPP mitmeaastase hindamiskava, mille täitmise eest ta vastutab. Kõnealune hindamiskava hõlmab ka määruse (EL) nr 1308/2013 kohaseid meetmeid. 2. Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule kokkuvõtva aruande liikmesriikide ÜPP strateegiakavade kohta 31. detsembriks 2023. Aruanne sisaldab analüüsi liikmesriikide ühiste jõupingutuste ja ühiste püüdluste kohta, mille eesmärk on käsitleda artikli 6 lõigetes 1 ja 2, eelkõige artikli 6 lõike 1 punktides d, e, f ja i sätestatud erieesmärke. 3. 31. detsembriks 2025 esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, et hinnata uue rakendamismudeli toimimist liikmesriikides ning liikmesriikide ÜPP strateegiakavadega sekkumise kooskõla ja kombineeritud panust liidu keskkonna- ja kliimaalaste kohustuste täitmisel. Vajaduse korral annab komisjon liikmesriikidele soovitusi, et hõlbustada nende kohustuste täitmist. 4. Komisjon teeb 31. detsembriks 2026 vahehindamise, et uurida EAGFi ja EAFRD tulemuslikkust, tõhusust, asjakohasust, sidusust ja liidu lisaväärtust, võttes arvesse I lisas esitatud näitajaid. Komisjon võib kasutada kogu asjakohast teavet, mis on juba kättesaadav vastavalt finantsmääruse artiklile 128. 5. Komisjon teeb järelhindamise, et analüüsida EAGFi ja EAFRD tulemuslikkust, tõhusust, asjakohasust, sidusust ja liidu lisaväärtust. 6. ÜPP, sealhulgas ÜPP strateegiakavade hindamisel saadud tõendite ja muude asjakohaste teabeallikate põhjal esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule 31. detsembriks 2027 vahehindamise aruande, sealhulgas esimesed tulemused ÜPP tulemuslikkuse kohta. Teine aruanne, mis sisaldab ÜPP tulemuslikkuse hindamist, esitatakse 31. detsembriks 2031.

Kooskõlas finantsmääruse artikli 41 lõike 3 punkti h alapunkti iii kohase aruandluskohustusega esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule kõnealuses artiklis osutatud teabe tulemuslikkuse kohta, mida mõõdetakse käesoleva määruse XIV lisas esitatud põhinäitajatega.

1. Liikmesriigid esitavad komisjonile kättesaadava teabe, mis on vajalik selleks, et komisjon saaks teostada ÜPP seiret ja hindamist, millele on osutatud artiklis 141. 2. Konteksti- ja mõjunäitajateks vajalikud andmed saadakse peamiselt sellistest usaldusväärsetest andmeallikatest nagu põllumajandusliku raamatupidamise andmevõrk ja Eurostat. Kui kõnealuste näitajate jaoks vajalikud andmed ei ole kättesaadavad või täielikud, käsitletakse lünki Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 223/2009 (51) alusel loodud Euroopa statistikaprogrammi, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 1217/2009 (52) loodud põllumajandusliku raamatupidamise andmevõrgu või teiste andmete esitajate, nagu Teadusuuringute Ühiskeskuse ja Euroopa Keskkonnaametiga sõlmitud ametlike kokkulepete raames. 3. Statistilistel eesmärkidel kasutatakse ka sellistest haldusregistritest nagu määruse (EL) 2021/2116 artikli 65 lõikes 2 osutatud ühtne süsteem, kõnealuse määruse artiklis 68 osutatud maatükkide identifitseerimise süsteem ning loomade ja viinamarjaistandike registrid saadud andmeid, tehes koostööd liikmesriikide statistikaasutuste ja Eurostatiga. 4. Komisjon võib võtta vastu rakendusaktid, millega kehtestatakse normid liikmesriikide poolt saadetava teabe kohta, võttes arvesse vajadust vältida mis tahes põhjendamatut halduskoormust, samuti andmevajaduse ja võimalike andmeallikate vahelise sünergia kohta. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 153 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

Kui käesoleva määruse III jaotise kohast toetust antakse ettevõtjatevahelise koostöö vormidele, võib seda anda üksnes sellistele koostöövormidele, mis vastavad määruse (EL) nr 1308/2013 artiklite 206–210 alusel kohaldatavatele konkurentsireeglitele.

1. Kui käesolevas jaotises ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse käesoleva määruse alusel antava toetuse suhtes ELi toimimise lepingu artikleid 107, 108 ja 109. 2. ELi toimimise lepingu artikleid 107, 108 ja 109 ei kohaldata toetuse suhtes, mida liikmesriigid annavad käesoleva määruse alusel ja kooskõlas käesoleva määrusega, või käesoleva määruse artiklis 146 osutatud täiendava riikliku rahastamise suhtes, mis kuulub ELi toimimise lepingu artikli 42 kohaldamisalasse.

Toetust, mida liikmesriigid annavad seoses ELi toimimise lepingu artikli 42 kohaldamisalasse kuuluvate tegevustega ning mis on ette nähtud täiendava rahastuse andmiseks käesoleva määruse III jaotise IV peatükis sätestatud maaelu arengusse sekkumise puhul, millele antakse liidu toetust mis tahes ajal ÜPP strateegiakava perioodi jooksul, võib anda üksnes juhul, kui see on kooskõlas käesoleva määrusega ja on lisatud komisjoni poolt heaks kiidetud ÜPP strateegiakava V lisasse. Liikmesriigid ei anna toetust sekkumiseks käesoleva määruse III jaotise III peatükis osutatud sektoritesse, välja arvatud juhul, kui see on nimetatud peatükis sõnaselgelt sätestatud.

1. Liikmesriigid, kes ajavahemikul 2015–2022 andsid riiklikku üleminekutoetust kooskõlas määruse (EL) nr 1307/2013 artikliga 37, võivad jätkata põllumajandustootjatele riikliku üleminekutoetuse andmist. 2. Riikliku üleminekutoetuse andmise tingimused on identsed määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 37 lõikes 3 osutatud tingimustega. Erandina käesoleva lõike esimesest lõigust, kui esimeses lõigus osutatud riikliku üleminekutoetuse tingimused on seotud võrdlusperioodiga, võivad liikmesriigid otsustada võrdlusperioodi muuta, kuid ei tohi seda määrata hilisemaks kui 2018. aasta. 3. Iga sektori kohta antava riikliku üleminekutoetuse kogusumma on piiratud järgmise protsentuaalse osaga 2013. aastal komisjoni poolt kooskõlas nõukogu määruse (EÜ) nr 73/2009 (53) artikli 132 lõikega 7 või artikli 133a lõikega 5 heaks kiidetud sektoripõhiste toetussummade tasemest: — 50 % 2023. aastal; — 45 % 2024. aastal; — 40 % 2025. aastal; — 35 % 2026. aastal; — 30 % 2027. aastal. Küprose puhul arvutatakse protsendimäär, võttes aluseks sektoripõhised toetussummad, mis on sätestatud määruse (EÜ) nr 73/2009 XVIIa lisas.

1. Konkreetsete probleemide lahendamiseks võtab komisjon vastu rakendusaktid, mis on hädaolukorras nii vajalikud kui ka põhjendatud. Sellised rakendusaktid võivad käesoleva määruse sätetest kõrvale kalduda sellises ulatuses ja sellise aja jooksul, mis on hädavajalik. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 153 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega. 2. Nõuetekohaselt põhjendatud kiireloomulistel juhtudel ning selleks, et lahendada lõikes 1 osutatud konkreetsed probleemid, tagades samal ajal ÜPP strateegiakava järjepidevuse erakorraliste asjaolude korral, võtab komisjon kooskõlas artikli 153 lõikes 3 osutatud menetlusega vastu viivitamata kohaldatavad rakendusaktid. 3. Lõike 1 või 2 kohaselt võetud meetmed kehtivad kuni 12 kuud. Kui selle aja möödudes ei ole neis lõigetes osutatud konkreetseid probleeme lahendatud, võib komisjon esitada asjakohase seadusandliku ettepaneku püsiva lahenduse saavutamiseks. 4. Komisjon teavitab Euroopa Parlamenti ja nõukogu igast lõike 1 või 2 kohaselt võetud meetmest kahe tööpäeva jooksul alates selle võtmisest.

1. III jaotise II peatükki ei kohaldata äärepoolseimate piirkondade suhtes. 2. Liidu äärepoolseimates piirkondades vastavalt määruse (EL) nr 228/2013 IV peatükile ning Egeuse mere väikesaartel vastavalt määruse (EL) nr 229/2013 IV peatükile antavate otsetoetuste suhtes kohaldatakse käesoleva määruse artikli 3 punkte 1 ja 2, artikli 4 lõikeid 2, 3 ja 5, artikli 4 lõike 4 teist lõiget, III jaotise I peatüki 2. ja 3. jagu ning IX jaotist. Artikli 4 lõikeid 2, 3 ja 5 ning III jaotise I peatüki 2. jagu kohaldatakse ilma ÜPP strateegiakavaga seotud kohustusteta.

1. Komisjon loob koostöös liikmesriikidega teabesüsteemi, mis võimaldab ühist huvi pakkuva teabe turvalist vahetamist komisjoni ja liikmesriigi vahel. 2. Komisjon tagab asjakohase turvalise elektroonilise süsteemi, milles saab salvestada, säilitada ja hallata põhiteavet ning seire- ja hindamisaruandeid. 3. Komisjon võtab vastu rakendusaktid, millega kehtestatakse normid lõikes 1 osutatud süsteemi toimimise kohta. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 153 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Ilma et see piiraks määruse (EL) 2021/2116 artiklite 98, 99 ja 100 kohaldamist, koguvad liikmesriigid ja komisjon isikuandmeid oma vastavate käesoleva määruse ja eelkõige VI ja VII jaotise kohaste haldus-, kontrolli-, seire- ja hindamiskohustuste täitmiseks ning ei töötle neid andmeid viisil, mis on selle eesmärgiga vastuolus. 2. Isikuandmete töötlemisel VII jaotise kohase seire ja hindamise eesmärgil, kasutades artiklis 150 osutatud turvalist elektroonilist süsteemi, muudetakse andmed anonüümseks. 3. Isikuandmeid töödeldakse kooskõlas määrustega (EL) 2016/679 ja (EL) 2018/1725, sealhulgas juhul, kui selliseid andmeid töötlevad artiklis 15 osutatud põllumajandusettevõtete nõustamisteenuste osutajad. Eelkõige ei säilitata selliseid andmeid andmesubjektide identifitseerimist võimaldaval kujul kauem, kui on vajalik selle eesmärgi täitmiseks, milleks andmeid kogutakse või hiljem töödeldakse, võttes arvesse kohaldatavas siseriiklikus ja liidu õiguses sätestatud minimaalseid andmete säilitamise tähtaegu. 4. Liikmesriigid teavitavad andmesubjekte, et nende isikuandmeid võidakse töödelda liikmesriikide ja liidu asutustes vastavalt lõikele 1 ning et neil on sellega seoses määrustes (EL) 2016/679 ja (EL) 2018/1725 sätestatud õigused isikuandmete kaitsele.

1. Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel. 2. Artikli 4 lõikes 8, artikli 7 lõikes 2, artikli 13 lõikes 3, artikli 17 lõikes 6, artiklis 35, artikli 37 lõikes 5, artikli 38 lõikes 5, artikli 39 lõikes 3, artiklites 45, 56 ja 84, artikli 87 lõikes 2, artikli 89 lõikes 4, artikli 100 lõikes 3 ning artiklites 116, 122 ja 158 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile seitsmeks aastaks alates 7. detsembrist 2021. Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne seitsmeaastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist pikendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist. 3. Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artikli 4 lõikes 8, artikli 7 lõikes 2, artikli 13 lõikes 3, artikli 17 lõikes 6, artiklis 35, artikli 37 lõikes 5, artikli 38 lõikes 5, artikli 39 lõikes 3, artiklites 45, 56 ja 84, artikli 87 lõikes 2, artikli 89 lõikes 4, artikli 100 lõikes 3 ning artiklites 116, 122 ja 158 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust. 4. Enne delegeeritud õigusakti vastuvõtmist konsulteerib komisjon kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes sätestatud põhimõtetega iga liikmesriigi määratud ekspertidega. 5. Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule. 6. Artikli 4 lõike 8, artikli 7 lõike 2, artikli 13 lõike 3, artikli 17 lõike 6, artikli 35, artikli 37 lõike 5, artikli 38 lõike 5, artikli 39 lõike 3, artiklite 45, 56 ja 84, artikli 87 lõike 2, artikli 89 lõike 4, artikli 100 lõike 3 ning artiklite 116, 122 ja 158 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.

1. Komisjoni abistab ühise põllumajanduspoliitika komitee. Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses. 2. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5. Käesoleva määruse artiklis 133 ja artikli 143 lõikes 4 osutatud aktide puhul, kui komitee arvamust ei esita, ei võta komisjon rakendusakti eelnõu vastu ja kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artikli 5 lõike 4 kolmandat lõiku. 3. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 8 koostoimes artikliga 5.

1. Määrus (EL) nr 1305/2013 tunnistatakse kehtetuks alates 1. jaanuarist 2023. Kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest (EL) 2020/2220 ei tulene teisiti, (54) kohaldatakse seda siiski jätkuvalt kuni 31. detsembrini 2025 maaelu arengu programmide rakendamise suhtes vastavalt määrusele (EL) nr 1305/2013. Samadel tingimustel kohaldatakse seda kulude suhtes, mis toetusesaajatel on tekkinud ja mis makseasutus on kuni 31. detsembrini 2025 maksnud kõnealuste maaelu arengu programmide raames. Määruse (EL) nr 1305/2013 artiklit 32 ja III lisa kohaldatakse jätkuvalt looduslikust või muust konkreetsest eripärast tingitud piirangutega alade määramisel. Viiteid maaelu arengu programmidele käsitatakse viidetena ÜPP strateegiakavadele. Kuni käesoleva määruse artiklis 126 osutatud riiklike ja Euroopa ÜPP võrgustike loomiseni võivad määruse (EL) nr 1305/2013 artiklites 52, 53 ja 54 osutatud Euroopa maaelu arengu võrgustik, Euroopa innovatsioonipartnerluse võrgustik ja riiklikud maaeluvõrgustikud lisaks kõnealustes artiklites osutatud tegevustele tegeleda ka käesoleva määruse artiklites 126 ja 127 osutatud tegevustega. Kui käesoleva määruse artiklis 126 osutatud riiklike ja Euroopa ÜPP võrgustikud on loodud, võivad nad lisaks käesoleva määruse artiklites 126 ja 127 osutatud tegevustele kuni 31. detsembrini 2025 täita määruse (EL) nr 1305/2013 artikli 52 lõikes 3, artikli 53 lõikes 3 ja artikli 54 lõikes 3 osutatud ülesandeid, mis on seotud maaelu arengu programmide rakendamisega vastavalt nimetatud määrusele 2. Määrus (EL) nr 1307/2013 tunnistatakse kehtetuks alates 1. jaanuarist 2023. Seda kohaldatakse siiski jätkuvalt toetusetaotluste suhtes, mis esitatakse taotlusaastate kohta, mis algavad enne 1. jaanuari 2023. 3. Käesoleva määruse viiteid määrustele (EÜ) nr 73/2009 ja (EL) nr 1307/2013 käsitatakse viidetena kõnealustele määrustele sellisel kujul, nagu need olid jõus enne nende kehtetuks tunnistamist.

1. Toetusesaajate ees võetud juriidiliste kohustustega seotud kulud, mis on tekkinud määruse (EÜ) nr 1257/1999 artiklis 31 või määruse (EÜ) nr 1698/2005 artiklis 39 või 43 osutatud meetmete raames, mis saavad toetust määruse (EL) nr 1305/2013 alusel, võivad jätkuvalt olla rahastamiskõlblikud EAFRDst toetuse saamiseks ÜPP strateegiakava perioodil, kui on täidetud järgmised tingimused: a) sellised kulud on ette nähtud asjaomases ÜPP strateegiakavas kooskõlas käesoleva määrusega ning need vastavad määrusele (EL) 2021/2116; b) kohaldatakse sekkumise puhul kohaldatavat EAFRD osaluse määra, mis on kehtestatud ÜPP strateegiakavas kooskõlas käesoleva määrusega kõnealuste meetmete katmiseks; c) määruse (EL) 2021/2116 artikli 65 lõikes 2 osutatud ühtset süsteemi kohaldatakse juriidiliste kohustuste suhtes, mis on võetud meetmete raames, mis vastavad käesoleva määruse III jaotise II ja IV peatükis loetletud pindala- ja loomapõhistele sekkumisviisidele, ja asjaomased toimingud on selgelt kindlaks määratud, ning d) punktis c osutatud juriidiliste kohustustega seotud maksed tehakse määruse (EL) 2021/2116 artikli 44 lõikes 2 sätestatud tähtaja jooksul. 2. Toetusesaajate ees võetud juriidiliste kohustustega seotud kulud, mis on tekkinud määruse (EÜ) nr 1698/2005 artiklis 23 osutatud meetmete raames, võivad jätkuvalt olla rahastamiskõlblikud EAFRDst toetuse saamiseks ÜPP strateegiakava perioodil, kui on täidetud järgmised tingimused: a) sellistest kuludest teatatakse komisjonile lisateabena ÜPP strateegiakava osas, mis käsitleb artiklis 109 osutatud sekkumisstrateegiat, ning kulud näidatakse ära ÜPP strateegiakava rahastamiskavas, millele on osutatud artikli 112 lõikes 2; b) need on kooskõlas määrusega (EL) nr 1306/2013, mida kohaldatakse jätkuvalt selliste kulude suhtes kooskõlas määruse (EL) 2021/2116 artikli 104 lõike 1 teise lõigu punktiga d, ja c) kohaldatakse ÜPP strateegiakavas käesoleva määruse artikli 91 lõike 2 punkti d kohaselt kehtestatud EAFRD osaluse määra. 3. Toetusesaajate ees võetud juriidiliste kohustustega seotud kulud, mis on tekkinud määruse (EL) nr 1305/2013 artiklites 22, 28, 29, 33 ja 34 osutatud mitmeaastaste meetmete raames, võivad olla rahastamiskõlblikud EAFRDst toetuse saamiseks ÜPP strateegiakava perioodil, kui on täidetud järgmised tingimused: a) sellised kulud on ette nähtud asjaomases ÜPP strateegiakavas kooskõlas käesoleva määrusega ning need vastavad määrusele (EL) 2021/2116; b) kohaldatakse sellist sekkumise EAFRD osaluse määra, mis on kooskõlas käesoleva määrusega ÜPP strateegiakavas kõnealuste meetmete katmiseks ette nähtud; c) määruse (EL) 2021/2116 artikli 65 lõikes 2 osutatud ühtset süsteemi kohaldatakse juriidiliste kohustuste suhtes, mis on võetud meetmete raames, mis vastavad käesoleva määruse III jaotise II ja IV peatükis loetletud pindala- ja loomapõhistele sekkumisviisidele, ja asjaomased tegevused või toimingud on selgelt kindlaks määratud, ning d) käesoleva lõike punktis c osutatud juriidiliste kohustustega seotud maksed tehakse määruse (EL) 2021/2116 artikli 44 lõikes 2 sätestatud tähtaja jooksul. 4. Toetusesaajate ees võetud juriidiliste kohustustega seotud kulud, mis on tekkinud määruse (EL) nr 1305/2013 artiklites 14–18, artikli 19 lõike 1 punktides a ja b ning artiklites 20, 23–27, 35, 38, 39 ja 39a, määruse (EL) nr 1303/2013 artiklis 35 ning määruse (EL) 2020/2220 artiklis 4 osutatud meetmete raames pärast 31. detsembrit 2025, võivad olla rahastamiskõlblikud EAFRDst toetuse saamiseks ÜPP strateegiakava perioodil, kui on täidetud järgmised tingimused: a) sellised kulud on ette nähtud asjaomases ÜPP strateegiakavas kooskõlas käesoleva määrusega, välja arvatud selle artikli 73 lõike 3 esimese lõigu punkt f, ning need vastavad määrusele (EL) 2021/2116; b) kohaldatakse sellist sekkumise EAFRD osaluse määra, mis on kooskõlas käesoleva määrusega ÜPP strateegiakavas kõnealuste meetmete katmiseks kindlaks määratud. 5. Toetusesaajate ees võetud juriidiliste kohustustega seotud kulud, mis on tekkinud määruse (EL) nr 1305/2013 artiklites 28 ja 29 osutatud mitmeaastaste meetmete raames, võivad olla rahastamiskõlblikud EAGFist toetuse saamiseks ÜPP strateegiakava perioodil, kui on täidetud järgmised tingimused: a) sellised kulud on ette nähtud vastavas ÜPP strateegiakavas kooskõlas käesoleva määruse artikli 31 lõike 7 esimese lõigu punktiga b ning need vastavad määrusele (EL) 2021/2116; b) määruse (EL) 2021/2116 artikli 65 lõikes 2 osutatud ühtset süsteemi kohaldatakse juriidiliste kohustuste suhtes, mis on võetud meetmete raames, mis vastavad käesoleva määruse artiklis 31 osutatud ökokavadele, ja asjaomased tegevused ja toimingud on selgelt kindlaks määratud; c) käesoleva lõike punktis b osutatud juriidiliste kohustustega seotud maksed tehakse määruse (EL) 2021/2116 artikli 44 lõikes 2 sätestatud tähtaja jooksul.

Kuupäevast, millest alates ÜPP strateegiakaval on õiguslik mõju vastavalt käesoleva määruse artikli 118 lõikele 7, ei tohi eelarveaastal tehtud maksete summa määruse (EL) nr 1308/2013 artiklites 29–31 ja artiklites 39–60 osutatud iga toetuskava puhul ning käesoleva määruse artikli 42 punktides b–e osutatud teatavatesse sektoritesse sekkumise iga viisi puhul ületada artiklis 88 sätestatud rahalisi eraldisi, mis on igaks eelarveaastaks ette nähtud iga kõnealuse sekkumisviisi jaoks.

Erandina käesoleva määruse artikli 86 lõikest 1 ja artikli 118 lõikest 7 on kulud, mis on tekkinud määruse (EL) 2021/1060 artikli 31 lõike 2 punkti c ja artikli 31 lõike 3 alusel, koostoimes käesoleva määruse artikli 77 lõike 1 punktiga b ja artikli 2 lõikega 2, rahastamiskõlblikud EAFRDst toetuse saamiseks alates ÜPP strateegiakava esitamise kuupäevast, tingimusel et makseasutus maksab toetuse välja alates 1. jaanuarist 2023. Määrust (EL) nr 1306/2013 kohaldatakse selliste kulude suhtes alates ÜPP strateegiakava esitamise kuupäevast kuni 31. detsembrini 2022.

Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 152 vastu delegeeritud õigusakte, millega täiendatakse käesolevat määrust meetmetega, mille eesmärk on kaitsta toetusesaajate mis tahes omandatud õigusi ja õiguspäraseid ootusi sellises ulatuses, mis on vajalik, et minna üle määrustes (EL) nr 1305/2013, (EL) nr 1307/2013 ja (EL) nr 1308/2013 kehtestatud korralt käesolevas määruses kehtestatud korrale. Kõnealustes üleminekunormides sätestatakse eelkõige tingimused, mille kohaselt komisjoni poolt vastavalt määrustele (EL) nr 1305/2013 ja (EL) nr 1308/2013 heaks kiidetud toetuse võib ühendada käesoleva määruse alusel antava toetusega, sealhulgas tehnilise abi ja järelhindamiste jaoks.

Komisjon vaatab 31. detsembriks 2025 läbi XIII lisas esitatud loetelu sellel ajal kehtiva liidu keskkonna- ja kliimaõigustiku alusel, ning teeb asjakohasel juhul seadusandlikud ettepanekud, et lisada sellesse loetellu täiendavaid seadusandlikke akte.

Käesolev määrus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.