Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar 5. märts 2025, Tartu 3-24-150
Haldusasi
Osaühing Kupiks kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 21. detsembri 2023. a otsuse nr 121/23/31821 osaliseks tühistamiseks ning Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti kohustamiseks vaadata kaebaja toetustaotlus tühistatud osas uuesti läbi ning teha uus otsus 15 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus
Tartu Halduskohtu 13. mai 2024. a otsus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja OÜ Kupiks esindaja Dan Kutser Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet esindaja Ave Paavel
Asja läbivaatamine Menetlusosalised
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 13. mai 2024. a otsuse resolutsiooni punktid 1 ja 2 ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta OÜ Kupiks kaebus rahuldamata.
3.Tühistada Tartu Halduskohtu 13. mai 2024. a otsuse resolutsiooni punkt 3 ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta OÜ Kupiks menetluskulud halduskohtus kaebaja enda kanda.
4.Jätta OÜ Kupiks apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 4. aprill 2025.
1.Osaühing Kupiks esitas 15. juunil 2023. a Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (PRIA) pindala- ja loomapõhiste toetuste taotluse nr 71102312527 muu hulgas ka noore põllumajandustootja toetuse saamiseks.
2.PRIA jättis 21. detsembri 2023. a otsusega nr 12-1/23/31821 kaebaja noore põllumajandustootja toetuse (NPT) taotluse rahuldamata. PRIA leidis, et kaebaja juhatuse liikme esimesest noore põllumajandustootja toetuse taotluse esitamisest on möödunud viis või rohkem kalendriaastat ja kaebajale ei saa seega toetust määrata tulenevalt määruse (EL) nr 2021/2115 art 30 lg-st 3.
3.Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse PRIA 21. detsembri 2023. a otsuse nr 12-1/23/31821 osaliseks tühistamiseks ning PRIA kohustamiseks vaadata toetustaotlus tühistatud osas uuesti läbi ning teha uus otsus 15 päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. Kaebuse kohaselt määrati ja maksti kaebajale toetust esmakordselt 2019. aastal, mil ta esimest korda taotles toetust noore põllumajandustootjana ja sai noore põllumajandustootja toetust. Määruse (EL) nr 2021/2115 art 30 lg 3 järgi antakse täiendavat sissetulekutoetust noortele põllumajandustootjatele maksimaalselt viieks aastaks. Seega peaks kaebaja saama toetust veel ka 2023. aastal. Kaebaja tegi 2018. aastal toetuste taotlusele ekslikult märke NPT taotlemise kohta. Kaebaja ei olnud 2018. aastal noor põllumajandustootja, ei kvalifitseerunud toetuse nõuetele ja talle toetust ei antud, mistõttu ei saa seda aastat ka arvestada noore põllumajandustootja poolt esitatud toetuse taotluse esimese aastana. Vaidlustatud otsus ei ole nõuetekohaselt põhjendatud.
4.Vastuses kaebusele PRIA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Vastustaja selgitas, et vaidlustatud otsuses on välja toodud haldusakti andmise õiguslik ja faktiline alus ning otsuse juures olevas tabelis on selgitatud taotluse rahuldamata jätmise põhjust. Kohtupraktika järgi on PRIA läbiviidava haldusmenetluse erisuse tõttu piisav, kui haldusaktis esitatakse üksnes konkreetsed asjaolud, mis on viinud otsuse tegemiseni ning täpsemad põhjendused ja asjakohased kaalutlused tuuakse välja vaideotsuses. NPT-d makstakse taotlejale kuni viis aastat eeldusel, et ta on alustanud põllumajandusliku tegevusega maksimaalselt kuni viis kalendriaastat enne kui ta esitas esimest korda noore põllumajandustootja toetuse taotluse. Kaebaja taotles esmakordselt NPT-d 2018. aastal ning ta tegeles samal aastal põllumajandusliku tegevusega, mis nähtub ka 2018. a majandusaasta aruandest. Maaeluministri 21. detsembri 2022. a määruse nr 71 „Otsetoetuste saamise üldised nõuded, põhisissetuleku toetus, ümberjaotav toetus ja noore põllumajandustootja toetus“ (määrus nr 71) § 8 lg 1 p 1 kohase põllumajandusliku tegevusega alustamise arvestamisel ei ole oluline, kas 2018. aastal esitatud toetustaotlus rahuldati. Oluline on arvestada esimest korda põllumajandustoetuse taotlemise aastat. Kuna 2023. aasta oleks 2018. aastast arvestatuna juba kuues aasta, ei ole määruse (EL) nr 2021/20115 art 30 lg-s 3 ja määruse nr 71 § 8 lg 1 p-s 1 sätestatud nõue täidetud.
5.13. mai 2024. a otsusega Tartu Halduskohus rahuldas kaebuse.
6.Halduskohus sedastas, et taoliste otsustuste eripärast tingituna kehtib PRIA haldusmenetluses madalam põhjendamisstandard. Kehtivast õigusest tulenevalt (määruse nr 71 § 17 lg 1) tuleb vastustajal teha otsused toetusliigi taotluste kohta samaks kuupäevaks (taotluse esitamise kalendriaasta 10. detsembriks) ning nende üksikasjalik põhjendamine ei ole tekkiva halduskoormuse tõttu võimalik. Vaideotsuses (dtl 12-13) on esitatud otsuse täpsem õiguslik alus. Vastustaja on samas selgitanud ka normi tähendust ning faktilisi asjaolusid, mille esinemise tõttu PRIA keeldus taotlust rahuldamast.
7.Vaidlust ei ole, et kaebaja esitas NPT taotluse ka juba 2018. a, kuid talle ei määratud toetust, kuna ta ei kvalifitseerunud toetuse saajaks. Nimelt ei täitnud kaebaja tingimust, et kaebaja, kui juriidilisest isikust taotleja, kõik juhatuse liikmed või osanikud peavad vastama noore põllumajandustootja toetuse saamise tingimustele, s.t olema kuni 402
aastased. Kaebaja vastas noore põllumajandustootja määratlusele määruse nr 71 § 8 lg 1 pde 1 ja 2 tähenduses alates 2019. aastast.
8.Kui lugeda esimeseks toetuse taotlemise aastaks 2018. a, mil kaebaja toetusõiguslikuks ei osutunud, tuleb 2023. a pidada tõepoolest kuuendaks aastaks ning sel juhul poleks täidetud määruse (EL) nr 2021/2115 art 30 lg-s 3sätestatud ajaline kriteerium. Asja lahendamisel on oluline, et kaebaja ei saanud 2018. aastal taotluse alusel toetust. Isegi kui lugeda esimesena esitatuks see taotlus, mille kaebaja esitas noore põllumajandustootja kriteeriume täites, ei loonud 2018. a taotluse esitamine alusetut koormust Euroopa Liidu finantshuvidele (vt ka määruse (EL) nr 2021/2115, põhjenduste p 4). Kuigi vastustajal on õigus selles, et määruse (EL) nr 2021/2115 art 30 lg-le 3 sõnastus viitab selgelt taotluse esitamisele, mitte aga nt taotluse rahuldamisele või toetuse määramisele, ei saa teha järeldust, et esimese toetuse taotlemisena läheks arvesse taotlus, mille esitamise ajal ei vastanud äriühing noorele põllumajandustootjale kehtestatud kriteeriumitele.
9.Vastustaja on aktsepteerinud alates 2019. aastast kaebaja vastavust NPT saamise nõuetele, st et pole olnud vaidlust ka nõuetekohase põllumajandusliku tootmise algusaja suhtes (määruse nr 71 § 8 lg 1 p 1). Kokkuvõttes on vastustaja ebaõigesti lähtunud kaebaja taotlust lahendades 2018. aastast kui esimesest toetustaotluse esitamise aastast maksimaalselt viieaastase perioodi puhul.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
10.Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja selgitab, et Määruse (EL) nr 2021/2115 artikli 30 lõike 3 kohaselt antakse täiendavat sissetulekutoetust noortele põllumajandustootjatele maksimaalselt viieks aastaks alates noorte põllumajandustootjate toetuse taotluse esitamise esimesest aastast. Seega hakatakse esimesest taotluse esitamise aastast alates arvestama toetuse viieaastast perioodi. Vaidlus puudub selles, et kaebaja taotles esmakordselt NPT-d 2018. aastal ning ta tegeles samal aastal põllumajandusliku tegevusega. Kaebaja alustas põllumajandusliku tegevusega tegelemist 2014. aastal. Oluline ei ole, kas 2018. aastal esitatud toetustaotlus jäeti otsusega rahuldamata või rahuldati, kas toetus määrati või ei määratud. Õigusnormi eesmärgiks on, et toetuse viieaastast perioodi hakatakse arvestama alates esimese taotluse esitamisest, mitte taotluse rahuldamisest või toetuse määramisest/maksmisest alates.
11.Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb kaebaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Kaebaja hinnangul ei saa nõustuda PRIA käsitlusega, et NPT viieaastast perioodi algust peaks hindama 2022. aasta lõpus kehtima hakanud õiguse alusel. Ekslikult väidab PRIA sedagi, et vaidlus puudub selles, et kaebaja taotles esmakordselt noore põllumajandustootja toetust 2018. aastal. Tegelikult põhineb kogu vaidlus sellel, kas kaebaja 2018. aastal õigusvastaselt tehtud taotlemise märget NPT taotlemise kohta, saab pidada toetuse taotlemiseks. 2018-2022 kehtinud õiguse alusel võis NPT-d taotleda nõuetele vastav taotleja. Nõuetele vastamine oli taotlemise eeltingimuseks. Seega kaebaja ei võinud 2018. aastal taotleda NPT-d ja PRIA ei oleks pidanud taotlust menetlema. PRIA tugines 30. novembri 2018. a otsuses nr 12-6/18/891, millega keeldus kaebajale NPT määramisest, ise maaeluministri määruse nr 32 “Otsetoetuste saamise üldised nõuded, ühtne pindalatoetus, kliima- ja keskkonnatoetus ning noore põllumajandustootja toetus” § 14 lg-le 1. See norm sätestab selgelt ja üheselt arusaadavalt: ”Noore põllumajandustootja toetust võib taotleda...“. 3
Määruse (EL) nr 1307/2013 art 50 p 5 järgi antakse toetust viieks aastaks. Kaebaja on aga noorte põllumajandustootjate toetust saanud üksnes neli aastat. Nõustuda ei saa halduskohtuga, et vaidlustatud otsuse andmisel pidi PRIA lähtuma haldusakti andmisel kehtivast õigusest ning asjakohane ei olnud tugineda varem kehtinud õigusnormidele.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
13.Apellatsioonimenetluses on pooled jätkuvalt eri meelt eelkõige selles, kuidas pidi vastustaja rakendama määruse (EL) nr 2021/2115 art 30 lg-t 3, mille kohaselt antakse täiendavat sissetulekutoetust noortele põllumajandustootjatele maksimaalselt viieks aastaks alates NPT taotluse esitamise esimesest aastast. Vastustaja leiab, et põhjendatud on juhinduda sätte sõnastusest ning arvestada viieaastast tähtaega NPT taotluse esmakordsest esitamisest. Kaebaja hinnangul on aga põhjendatud halduskohtu seisukoht, et tähtaja alguseks tuleb lugeda NPT esmakordse määramise aasta. Lisaks väidab kaebaja, et kuigi ta 2018. aastal põllumajandustoetuste taotlemisel märkis NPT lahtrisse „jah“, s.t avaldas soovi, et talle määrataks NPT-d, siis oli tegemist eksimusega, sest kaebaja tegelikkuses ei vastanud määruses nr 32 sätestatud toetuse eeldustele. Vastavalt ei olnud kaebajal õigust NPT-d taotleda ja vastustaja pidanuks jätma taotluse selles osas menetlemata. Kaebaja kvalifitseerus nooreks põllumajandustootjaks esmakordselt 2019. aastal.
14.Ringkonnakohus ei jaga kaebaja seisukohta, nagu oleks vastustaja pidanud kaebaja 2018. aastal esitatud toetusetaotluse (dtl 47) NPT osas menetlemata jätma. Kaebaja ei vaidlusta, et tema seaduslik esindaja märkis toetuse taotlemisel reale „Taotlen noore põllumajandustootja toetust“ vastavasse lahtrisse „jah“. Taotluse esitamise ajal kehtinud redaktsioonis sätestas ELÜPS § 22 lg 4 p 1, et lisaks sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatule jäetakse otsetoetuse taotlus rahuldamata, kui taotleja ei vasta toetuse saamise nõuetele. Seega sätestas seadus otsesõnu, et olukorras, kus toetust taotleb isik, kes ei vasta toetuse saamiseks kehtestatud tingimustele, tuli PRIA-l jätta toetusetaotlus rahuldamata, s.t lahendada taotlus sisuliselt. Vastustajal puudus võimalus jätta taotlus menetlemata, nagu kaebaja õigeks peab. Kaebaja seisukoht on ka loogiliselt vastuoluline. Nimelt on NPT toetusetaotluse lahendamise (menetlemise) üks eesmärk kontrollida, kas taotleja vastab NPT saamiseks taotleja suhtes kehtestatud tingimustele. Enne asjaolude tuvastamist ei saanud vastustajal olla selgust, kas kaebaja 2018. aastal vastas NPT taotleja tingimustele või mitte. Iseenesest võib formaalne, taotluse rahuldamist absoluutselt välistav asjaolu tuua taotluse rahuldamata jätmise asemel kaasa ka taotluse läbi vaatamata jätmise. Kuid see on lubatav üksnes juhul, kui seadusandja on asjaolule sellise tagajärje omistanud (vt HMS § 14 lg 6). ELÜPS-s, muus seaduses ega ka määruses nr 32 ei ole ette nähtud NPT taotluse läbi vaatamata jätmist põhjusel, et taotleja ei kvalifitseeru nooreks põllumajandustootjaks. Samuti ei tulene taotluse esitamise ega lahendamise ajal kehtinud normidest, et NPT taotlejale kehtestatud nõutele mittevastavuse tuvastamisel loetaks, et NPT taotlust ei olegi esitatud. Kokkuvõttes on vastustaja seega põhjendatult lahendanud kaebaja 2018. aastal esitatud NPT taotluse sisuliselt, jättes selle rahuldamata.
15.Täpne ei ole ka kaebaja arusaam, nagu ei tulnuks vaidlustatud otsuse andmisel rakendada kaebajale NPT esmakordse määramise järel jõustunud õigusnorme, s.o 2023. aastal kehtinud Euroopa Liidu ja siseriiklikku õigust. Toetuse taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise otsusega otsustas vastustaja kaebaja õiguste ja kohustuste üle. Seega on haldusakt (HMS § 51 lg 1) nii vastustaja 2018. aasta otsus kui 2023. aasta otsus jätta rahuldamata kaebaja vastaval aastal esitatud NPT taotlus. Tulenevalt HMS §-st 54 on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. 4
Seetõttu pidi vastustaja 2018. aastal rakendama Euroopa ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) ja määruse nr 32, samuti asjakohaste Euroopa Liidu õigusaktide 2018. aastal kehtinud redaktsiooni, s.o NPT osas eelkõige määrust (EL) nr 1307/2013 ja delegeeritud määrust (EL) 639/2014. 2023. aastaks oli nii siseriiklik kui Euroopa Liidu õigus oluliselt muutnud ning vastustajal tuli juhinduda ennekõike ELÜPS 2023. aastal kehtinud redaktsiooni, määruse nr 71 ja määruse (EL) nr 2115/2021 normidest. Varasemate õigusaktide normide rakendamine tulnuks kõne alla juhul, kui õigusaktide kehtivates redaktsioonides oleks see rakendusnormidega ette nähtud. ELÜPS2023 ei näe ette korda, et olukorras, kus enne seaduse kehtiva tervikteksti jõustumist esitati esmakordne NPT taotlus, tuleks ka järgnevatel aastatel esitatud NPT taotlus lahendada varasema õiguse alusel. Määruses (EL) nr 2115/2021 reguleerib täiendava sissetulekutoetuse tingimusi noortele põllumajandustootjatele art 30. Selle artikli teise lõike teine lause sätestab, et liikmesriigid võivad otsustada anda art 30 kohast toetust põllumajandustootjatele, kes on saanud toetust määruse (EL) nr 1307/2013 art 50 alusel, kõnealuse artikli lõikes viis osutatud ajavahemiku järelejäänud osa jooksul. Sama tuleneb ka määrusest nr 71, mille § 20 lg 2 järgi määruses nr 71 sätestatud noore põllumajandustootja toetust antakse maksimaalselt määruse (EL) nr 2021/2115 artikli 30 lõikes 2 viidatud ajavahemiku nende aastate kohta, mille kohta ei ole taotlejale enne 2023. aastat antud maaeluministri 17. aprilli 2015. a määruse nr 32 „Otsetoetuste saamise üldised nõuded, ühtne pindalatoetus, kliima- ja keskkonnatoetus ning noore põllumajandustootja toetus” §-s 14 sätestatud noore põllumajandustootja toetust. Kaebajal on seega siiski õigus selles, et praeguses asjas vaidlustatud otsuse tegemisel pidi vastustaja vähemalt osaliselt kohaldama ka varasemat Euroopa Liidu õigust ning hindama, kas kaebajale määruse (EL) 1307/2013 art 50 lg 5 järgi oli NPT määramine kaebajale lubatav 2023. aastal.
16.Vastavalt määruse (EL) nr 1307/2013 art 50 lg 5 algsele redaktsioonile antakse noorte põllumajandustootjate toetust põllumajandustootjale maksimaalselt viieks aastaks. Kõnealust ajavahemikku lühendatakse aastate arvu võrra, mis jääb sama artikli lõike 2 punktis a osutatud tegevuse alustamise ja noorte põllumajandustootjate toetuse taotluse esmakordse esitamise vahele. Art 50 lg 2 p a kohaselt tähendab mõiste „noor põllumajandustootja” füüsilisi isikuid, kes asuvad esimest korda tegutsema põllumajandusliku majapidamise juhina või kes on asutanud põllumajandusliku majapidamise viis aastat enne seda, kui nad esitasid esimest korda määruse (EL) nr 1306/2013 art 72 lg-s 1 osutatud põhitoetuskava või ühtse pindalatoetuse kava alusel taotluse. Euroopa Komisjoni delegeeritud määruse nr 639/2014 art 49 lg 1 p-s b täpsustatakse, et noorte põllumajandustootjate toetust antakse juriidilisele isikule, kui noor põllumajandustootja määruse (EL) nr 1307/2013 art 50 lg 2 tähenduses teostab juriidilise isiku üle tõhusat ja pikaajalist kontrolli seoses viimase otsustega, mis on seotud juhtimise, tulude ja finantsriskidega esimesel aastal, kui juriidiline isik noorte põllumajandustootjate toetuse kava raames toetust taotleb. Delegeeritud määruse nr 639/2014 art 49 lg 3 p-dest b ja c tuleneb veel, et viidet määruse (EL) nr 1307/2013 art 50 lg 2 p-s a osutatud põhitoetuskava või ühtse pindalatoetuste kava esmakordsele esitamisele käsitatakse viitena juriidilise isiku esmakordsele toetusetaotlusele noorte põllumajandustootjate toetuse kava alusel; ning ilma et see piiraks sama artikli lg-t 4, käsitatakse määruse (EL) nr 1307/2013 art 50 lg 5 teises lauses esitatud viidet „tegevuse alustamisele” viitena sellise noore põllumajandustootja tegevuse alustamisele, kes omab kontrolli juriidilise isiku üle vastavalt sama artikli lg 1 p-le b. Delegeeritud määruse nr 639/2014 art 49 lg 4 omakorda sätestab, et kui mitu sama artikli lg 1 p-s b osutatud noort põllumajandustootjat on omanud juriidilise isiku üle kontrolli eri ajal, käsitatakse kõige varasemat kontrolli omamist sellise „tegevuse alustamisena”, millele on osutatud määruse (EL) nr 1307/2013 art 50 lg 5 teises lauses. 5
Määruse (EL) nr 1307/2013 art 50 lg 5 muudeti ning alates 1. jaanuarist 2018 kehtis see järgmises sõnastuses: „Noorte põllumajandustootjate toetust antakse põllumajandustootjale viieks aastaks alates noorte põllumajandustootjate toetuse taotluse esmakordsest esitamisest, kui see esitatakse viie aasta jooksul alates lõike 2 punktis a osutatud tegevuse alustamisest. Nimetatud viieaastast ajavahemikku kohaldatakse ka põllumajandustootjate suhtes, kes on saanud noorte põllumajandustootjate toetust seoses maksetaotlustega enne taotlusaastat 2018.“ Seega muudeti regulatsioon toetuse taotlejate suhtes soodsamaks ning loobuti toetuse viieaastase perioodi lühendamisest nende aastate võrra, mis jäävad tegevuse alustamise ja noorte põllumajandustootjate toetuse taotluse esmakordse esitamise vahele. Samas aga ei loobutud toetuse viieaastase perioodi alguse sidumisest just toetuse taotlemisega. Sättes ka varasemalt kasutatud mõistet „toetuse taotlemine“ ei asendatud näiteks mõistega „toetuse andmine“ või „toetuse määramine“.
17.Siseriiklikus õiguses noore põllumajandustootja toetuse tingimusi reguleerinud määruse nr 32 § 14 lg 1 p 2 järgi võis noore põllumajandustootja toetust taotleda taotleja, kes taotleb ühtset pindalatoetust ning kliima- ja keskkonnatoetust, vastab määruse nr 32 §s 2 sätestatud nõuetele ja täidab §-s 8 sätestatud nõudeid ning delegeeritud määruse nr 639/2014 art-s 49 sätestatud nõuetele. Sama paragrahvi lg 3 p 2 sätestas, et noor põllumajandustootja teeb üksinda või koos teiste noorte põllumajandustootjatega äriühingu üle delegeeritud määruse nr 639/2014 art 49 lg 1 p-s b nimetatud tõhusat ja pikaajalist kontrolli, kui noor põllumajandustootja omab üksinda või koos teiste noorte põllumajandustootjatega osaühingus, aktsiaseltsis või tulundusühistus 100 protsenti häältest ja iga noor põllumajandustootja on osaühingu, aktsiaseltsi või tulundusühistu juhatuse liige.
1.jaanuaril 2023. a jõustunud määruse nr 71 § 8 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt võib anda noore põllumajandustootja toetust taotlejale, kellele antakse sama kalendriaasta kohta põhisissetuleku toetust ja kes on: 1) taotluse esitamise ajal kuni 40-aastane põllumajandusalase hariduse või töökogemusega füüsiline isik või füüsilisest isikust ettevõtja, kes on alustanud põllumajandusliku tegevusega kuni viis kalendriaastat enne seda kalendriaastat, kui ta esitas esimest korda noore põllumajandustootja toetuse taotluse; või 2) juriidiline isik, kelle iga osanik, aktsionär, liige, juhtimis- ja kontrollorgani liige ning prokurist on füüsiline isik, kes vastab p-s 1 sätestatud nõuetele. Sama paragrahvi kolmandast lõikest tulenevalt loetakse lg 1 p-s 1 nimetatud isik põllumajandusliku tegevusega alustanuks alates sellest kalendriaastast, mil ta esimest korda: 1) taotles põllumajandustoetust või 2) asus iseseisvalt tegelema põllumajandusliku tegevusega või 3) asus põllumajandusliku tegevusega tegeleva juriidilise isiku juhtimis- või kontrolliorgani liikmeks või 4) omandas osaluse põllumajandusliku tegevusega tegelevas juriidilises isikus või astus selle liikmeks.
18.Vastustaja pidas 2023. aastal kaebaja NPT taotluse lahendamisel asjakohaseks määruse (EL) nr 2115/2021 art 30 lg-ga 3 ette nähtud piirangut ning leidis, et selle sätte järgi on kaebajale NPT määramiseks maksimaalselt lubatav viieaastane periood möödunud.
19.Ringkonnakohus nõustub vastustajaga selles, et kui kaebaja jaoks ei olnud möödunud määruse (EL) nr 1307/2013 art 50 lg 5 sätestatud ajavahemik, siis oli vastustaja kohustatud kontrollima, kas NPT määramine kaebajale on lubatud määruse (EL) nr 2115/2021 art 30 lg 3 kohaselt. Noore põllumajandustootja toetuse eesmärki ja ka piirangute põhjuseid on avatud määruse (EL) nr 2115/2021 põhjenduses nr 61: „Uute majandustegevuse liikide loomine ja väljatöötamine põllumajandussektoris tekitab noortele põllumajandustootjatele rahalisi raskusi ning seda tuleks võtta arvesse sekkumisstrateegia kavandamisel, otsetoetuste jaotamisel ja suunamisel. Niisugune suundumus on oluline liidu põllumajandussektori konkurentsivõime jaoks ning selleks peaks liikmesriikidel olema lubatud näha ette noorte põllumajandustootjate täiendav sissetulekutoetus. 6
Selline sekkumisviis peaks pakkuma noortele põllumajandustootjatele täiendavat sissetulekutoetust pärast põllumajandusliku tegevuse alustamist. Liikmesriigid peaksid oma vajaduste hindamisele tuginedes saama otsustada, milline on toetuse arvutamise meetod, st kas hektari kohta või kindlasummalise maksena, ning piirdudes võimaluse korral maksimaalse hektarite arvuga. Kuna see peaks hõlmama üksnes ettevõtte tegevuse algusperioodi, tuleks sellist toetust anda üksnes maksimaalseks ajavahemikuks pärast abitaotluse esitamist ja vahetult pärast tegevuse alustamist. Kui makseperiood ületab 2027. aastat, peaksid liikmesriigid tagama, et toetusesaajatele ei looda pärast nimetatud aastat õiguslikke ootusi.“ Määruse (EL) nr 2115/2021 põhjendus toob välja suuresti samad põhimõtted kui määruse (EL) nr 1307/2013 põhjendus nr 47. Seega on Euroopa Liidu õigus selles osas järjepidev. Ringkonnakohus mõistab põhjendusi selliselt, et NPT toetuse otstarbeks on toetada noore põllumajandustootjana määratletavaid isikuid piiratud aja jooksul nende poolt põllumajandusliku tootmise alustamisele vahetult järgneval ajal. Seega on toetus, ning vastavalt ka toetuse maksmise ajaline piirang, kohaldatav noore põllumajandustootja mõistele vastava isiku suhtes. Seepärast on määrusega (EL) nr 2115/2021 kooskõlas mõista art 30 lg-s 3 sätestatud piirangut selliselt, et see rakendub noore põllumajandustootja mõistele vastava isiku poolt esmakordse NPT taotluse esitamisest arvates. NPT eesmärgiga oleks üldjuhul vastuolus tõlgendus, mille kohaselt algaks NPT maksmise maksimaalne viieaastane periood ka juhul, kui NPT taotluse esitab ekslikult isik, kes (veel) ei vasta noore põllumajandustootja mõistele, s.t ei ole Euroopa Liidu ega siseriikliku õiguse mõistes noore põllumajandustootjana veel tegevust alustanud. Ekslikult esitatud NPT taotluse arvestamine viiks toetuse perioodi kunstliku lühendamiseni olukorras, kus noore põllumajandustootja mõistele vastav füüsiline isik ei ole veel saanud otsustuskontrolli juriidilise isiku üle ega saa seega ise otsustada ka toetuse taotlemise üle. Vastustaja osutab siinkohal põhjendatult, et sarnase tagajärje tooks kaasa ka toetuse perioodi mõnel järgneval aastal toetuse saamise tingimuste täitmata jätmine. Ka sel juhul isik küll esitab toetusetaotluse, kuid toetust ei määrata. Isik jääb seega sel aastal toetuseta, ilma et toetuse periood pikeneks ebaõnnestunult toetuse taotlemise aasta võrra.
20.Samas ei saa mööda vaadata, et jätkuvalt on NPT toetuse otstarbeks pakkuda noortele põllumajandustootjatele täiendavat sissetulekut perioodil vahetult pärast tegevuse alustamist, et NPT ei muutuks tegevusabiks ega kahjustaks seeläbi konkurentsi. Kooskõlas selle põhimõttega sätestab määruse nr 71 § 8 lg 3 p-des 3 ja 4, et isik loetakse põllumajandusliku tegevusega alustanuks alates sellest kalendriaastast, mil ta esimest korda asus põllumajandusliku tegevusega tegeleva juriidilise isiku juhtimis- või kontrolliorgani liikmeks või omandas osaluse põllumajandusliku tegevusega tegelevas juriidilises isikus või astus selle liikmeks. Sarnane põhimõte on sätestatud ka delegeeritud määruse nr 639/2014 art 49 lg-s 4, mille järgi, kui mitu noort põllumajandustootjat on omanud juriidilise isiku üle kontrolli eri ajal, käsitatakse tegevuse alustamisena kõige varasemat kontrolli omamist.
21.Apellatsioonkaebuses selgitab vastustaja, et kaebaja alustas põllumajandusliku tegevusega tegelemist 2014. aastal. Vastuses apellatsioonkaebusele kaebaja ei vaidle vastu vastustaja väitele, et kaebaja alustas noore põllumajandustootjana põllumajandusliku tootmisega juba 2014. aastal, kuid 19. veebruari 2025. a menetlusdokumendis leiab, et see nii ei ole, sest kaebaja juhatuse liige ei teostanud tõhusat ja pikaajalist kontrolli kaebaja otsuste üle enne 2018. aasta septembrit. Täpsemalt selgitab kaebaja, et tema juhatuse liige õppis kuni 2014. aasta kevadeni Haapsalu Kutsehariduskeskuses, 2014 aasta sügisest 2016. aasta veebruarini Tallinna Tööstushariduskeskuses ja 2017. aasta oktoobrist 2018. aasta juunini kaitseväeteenistuses. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.
7
22.Äriregistri andmetest kaebaja kohta nähtub, et noore põllumajandustootjana kvalifitseeruv kaebaja seaduslik esindaja sai kaebaja ainuosanikuks 3. jaanuaril 2014 ning juhatuse ainukeseks liikmeks 6. jaanuaril 2014. Noore põllumajandustootja vanuse ülempiiri ületav teine isik kanti kaebaja juhatuse liikmena äriregistrisse 25. oktoobril 2017 ja kustutati äriregistrist 4. septembril 2018. Kaebaja seaduslik esindaja on tänaseni kaebaja ainuosanik ja -juhatuse liige. Kaebaja 2014. aasta majandusaasta aruandest nähtub, et kaebaja tõesti tegeles põllumajandusliku tootmisega. Määruse nr 32 § 14 lg 3 p 2 järgi noor põllumajandustootja teeb üksinda või koos teiste noorte põllumajandustootjatega äriühingu üle komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 639/2014 artikli 49 lõike 1 punktis b nimetatud tõhusat ja pikaajalist kontrolli, kui ta omab üksinda või koos teiste noorte põllumajandustootjatega osaühingus, aktsiaseltsis või tulundusühistus 100 protsenti häältest ja iga noor põllumajandustootja on osaühingu, aktsiaseltsi või tulundusühistu juhatuse liige. Sarnaselt näeb ka määruse nr 71 § 8 lg 3 p-3 ette, et isik loetakse põllumajandusliku tegevusega alustanuks alates sellest kalendriaastast, mil ta esimest korda: asus põllumajandusliku tegevusega tegeleva juriidilise isiku juhtimis- või kontrolliorgani liikmeks. Kaebaja ainuosaniku ja juhatuse ainsa liikmena vastas kaebaja juhatuse liige seega tõhusa ja pikaajalist kontrolli teostava isiku mõistele. See, kui kaebaja juhatuse liige tegelikkuses korraldas kaebaja igapäevase tegevuse selliselt, et juhtimisotsuseid kaebaja asemel võttis vastu ja/või viis ellu teine isik, ei vabastanud kaebaja juhatuse liiget tema õigustest ja kohustusest juhatuse liikmena. Seetõttu ei muuda kaebaja väide hinnangut sellele, et kaebaja juhatuse liige, vähemalt sel perioodil, mil ta oli juhatuse ainus liige, teostas kaebaja üle tõhusat ja pikaajalist kontrolli. Määruse nr 71 § 8 lg 3 p 4 näeb küll, ette, et osaluse omandamist või liikmesust võidakse ka mitte arvestada, kuid seda üksnes juhul, kui isik ei saanud otseselt ega kaudselt oluliselt mõjutada selle juriidilise isiku tegevust. Ainuosanikul ja juhatuse ainukesel liikmel kahtlemata on võimalus mõjutada äriühingu tegevust, kuna seega puudub muu isik, kellel oleks pädevus äriühingus juhtimisotsuseid teha.
23.Toodud andmetest nähtub, et kaebaja seaduslik esindaja sai otsustuskontrolli kaebaja üle 2014. aastal ning sisuliselt on säilitanud kontrolli käesoleva ajani. Veidi enam kui kümne kuu jooksul 2017. ja 2018. aastal oli kaebajal küll veel ka teine juhatuse liige, kuid kaebaja seaduslik esindaja oli ka sel perioodil kaebaja ainuosanik ning sai seega otsustada muu hulgas juhatuse liikmete valimise ja tagasikutsumise küsimuse üle ainuisikuliselt. Nendel asjaoludel saab kaebaja 2018. aastal esitatud NPT taotluse arvestamist määruse (EL) nr 2115/2021 art 30 lg-s 3 sätestatud piirangu kohaldamisel pidada NPT eesmärgiga kooskõlas olevaks. Kaebaja oli noore põllumajandustootjana tegevust alustanud mitu aastat enne NPT taotluse esitamist 2018. aastal. Seetõttu ei vähenda 2018. aasta taotluse arvestamine määruse (EL) nr 2115/2021 art 30 lg 3 kohaldamisel kunstlikult kaebaja võimalust saada täiendavat sissetulekutoetust just noore põllumajandustootjana tegutsemise esimestel aastatel. Kaebaja väidetest ilmneb, et 2018. aasta taotluse esitas, s.h märkis taotluses soovi saada NPT-d, kaebaja praegune seaduslik esindaja. Seega otsustas kaebaja NPT taotlemise 2018. aastal füüsiline isik, kes vastas noore põllumajandustootja mõistele ja kelle kaebaja ainuosanikuks ja -juhatuse liikmeks olemise tõttu kaebaja kvalifitseerus NPT saajaks aasta hiljem (2019. aastal). Vastavalt on noore põllumajandustootja mõistele vastav füüsiline isik saanud ise otsustada nii kaebaja tegevuse kui toetuse taotlemise üle ning teinud tahteavalduse, mille tegemisega määruse (EL) nr 2115/2021 art 30 lg 3 järgi on seotud toetuse viieaastase tähtaja kulgema hakkamine.
24.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust mõista määruse (EL) nr 2115/2021 art 30 lg-s 3 kasutatud mõistet „alates noorte põllumajandustootjate toetuse taotluse esitamise esimesest aastast“ kaebaja puhul selliselt, et see tähendab NPT määramise esimest aastat. (EL) nr 8
2115/2021 art-s 30 juhtudel, kui on peetud silmas toetuse määramist, on kasututud mõistet „toetus antakse“. Vähemalt praeguse vaidluse asjaoludel ei ole põhjust arvata, et vaidlusaluse piirangu sätestamisel oleks eksitud mõiste kasutamisel ja tegelikult oli kavatsus siduda viieaastase tähtaja kulgema hakkamine NPT toetuse esmakordse andmisega. Järeldust, et tähtaega tuleb arvutada just esmakordse tahteavalduse tegemisest NPT saamiseks kinnitab ka piirangu muutumine võrreldes varasema regulatsiooniga. Nimelt tuleneb sarnase viieaastase piirangu ette näinud määruse (EL) nr 1307/2013 art 50 lg-st 5, et viieaastase tähtaja kulgema hakkamine oli varem seotud taotleja põllumajandusliku tootmise alustamise ajaga, juriidilise isiku puhul seega ajaga, mil noore põllumajandustootja mõistele vastav füüsiline isik sai otsustuskontrolli taotleja üle. Seega on praegune, tähtaja kulgema hakkamise NPT taotluse esitamisega siduv regulatsioon taotlejate jaoks varasemaga võrreldes soodsam. Samas saab järeldada, et regulatsiooniga ei ole soovitud vabastada NPT taotlejaid täielikult riskist selles osas, kui pikaks toetuse saamise periood kujuneb. Kui taotleja ise otsustab, kas ta toetust taotleb või mitte ja määrab seega, millisel perioodil ta toetust võib saada, on ta oma tegevuses eeldatavalt hoolsam.
25.Ringkonnakohus osutab siinkohal veel, et määruse (EL) 1307/2013 art 50 lg 5 kohaselt antakse noorte põllumajandustootjate toetust antakse, kui toetusetaotlus esitatakse viie aasta jooksul alates lõike 2 punktis a osutatud tegevuse alustamisest. Seega olukorras, kus kaebaja tuleb lugeda noore põllumajandustootjana tegevust alustanuks 2014. aasta alguses, pidigi kaebaja toetuse saamiseks esitama noore põllumajandustootja toetuse taotluse esmakordsel hiljemalt 2018. aastal. Esmakordselt 2019. aastal toetuse taotlust esitades olnuks möödunud juba enam kui viis aastat tegevuse alustamisest noore põllumajandustootjana. Vastavalt võiks kaebaja käsitlusega nõustumine viia kaebaja jaoks ebasoodsa tulemuseni.
26.Kokkuvõttes nõustub ringkonnakohus seega vastustajaga, et kaebaja 2018. aasta taotlust sai arvestada määruse (EL) nr 2115/2021 art 30 lg-s 3 sätestatud viieaastase tähtaja kulgemise algusena. Seetõttu oli 2023. aastaks määruse (EL) nr 2115/2021 art 30 lg-s 3 sätestatud tähtaeg möödunud ja kaebaja taotluse rahuldamata jätmine ei ole õigusvastane.
27.Eeltoodu alusel tuleb apellatsioonkaebus rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega jätab OÜ Kupiks kaebuse rahuldamata.
28.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta. Kaebaja apellatsioonimenetluse kulud jäävad tema enda kanda. HKMS § 109 lg 4 järgi, kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud halduskohtus kaebaja enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/
9
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.