Artikkel 4 - ÜPP strateegiakavade mõisted ja tingimused
1. Liikmesriigid määratlevad oma ÜPP strateegiakavas mõisted „põllumajanduslik tegevus“, „põllumajandusmaa“, „toetusõiguslik hektar“, „aktiivne põllumajandustootja“, „noor põllumajandustootja“ ja „uus põllumajandustootja“ ning seonduvad tingimused kooskõlas käesoleva artikliga.
2.
„Põllumajanduslik tegevus“ määratletakse nii, et see võimaldab kaasa aidata era- ja avalike hüvede pakkumisele ühel või mõlemal järgmisel viisil:
a)
põllumajandustoodete tootmine, mis hõlmab selliseid tegevusi nagu loomade kasvatamine või maaharimine, sealhulgas märgalaviljelus, kusjuures põllumajandustoote all mõistetakse ELi toimimise lepingu I lisas loetletud tooteid, välja arvatud kalandustooted, samuti puuvill ja lühikese raieringiga madalmets;
b)
põllumajandusmaa hoidmine karjatamiseks või harimiseks sobilikus seisukorras ilma tavapärasest erinevaid põllumajandusmeetodeid või -masinaid kasutava ettevalmistava tegevuseta.
3.
„Põllumajandusmaa“ määratletakse nii, et see hõlmab põllumaad, püsikultuure ja püsirohumaad, sealhulgas siis, kui need moodustavad sellel alal agrometsandussüsteeme. Mõisted „põllumaa“, „püsikultuurid“ ja „püsirohumaa“ täpsustatakse liikmesriikide poolt vastavalt järgmisele raamistikule:
a)
„põllumaa“ on põllumajanduskultuuride tootmiseks haritav maa või kesa, mida saab kasutada põllumajanduskultuuride tootmiseks; lisaks on see kogu kohustuse kestuse ajal põllumajanduskultuuride tootmiseks haritav maa või kesa, mida saab kasutada põllumajanduskultuuride tootmiseks, mis on tootmisest kõrvalejäetud maa vastavalt käesoleva määruse artiklile 31 või artiklile 70 või III lisas loetletud HPK 8. standardile või vastavalt nõukogu määruse (EÜ) nr 1257/1999 (35) artiklitele 22, 23 või 24 või nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 (36) artiklile 39 või Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1305/2013 (37) artiklile 28;
b)
„püsikultuurid“ – külvikorravälised kultuurid, välja arvatud püsirohumaa ja püsikarjamaa, mis võtavad maa enda alla vähemalt viieks aastaks ja mis annavad korduvat saaki, sealhulgas puukoolid ja lühikese raieringiga madalmets;
c)
„püsirohumaa ja püsikarjamaa (koos „püsirohumaa“)“ – maa, mida kasutatakse rohu või muude rohttaimede kasvatamiseks kas looduslikul viisil (isekülvi teel) või harimise teel (külvamise teel) ja mis ei ole olnud põllumajandusliku majapidamise külvikorraga hõlmatud viis aastat või kauem, ning kui liikmesriigid nii otsustavad, ka maa, mida ei ole viis aastat või kauem küntud, haritud ega uuendatud eri liiki rohu või muude rohttaimedega. See võib hõlmata muid liike, nagu karjatamiseks sobivad põõsad või puud, ning, kui liikmesriigid nii otsustavad, ka muid liike, nagu söödaallikaks olevad põõsad või puud, tingimusel et rohi ja muud rohttaimed jäävad valdavaks.
Liikmesriigid võivad otsustada lugeda püsirohumaaks ka järgmise:
i)
maa, mis on kaetud käesolevas punktis osutatud liikidega ning mis on kohalike tavadega seotud, mille puhul rohi ja muud rohttaimed ei ole karjatamisaladel tavapäraselt ülekaalus või puuduvad sealt;
ii)
maa, mis on kaetud käesolevas punktis osutatud liikidega, mille puhul rohi ja muud rohttaimed ei ole karjatamisaladel ülekaalus või puuduvad sealt.
4. Otsetoetuste vormis sekkumisviiside puhul määratletakse „toetusõiguslik hektar“ nii, et see hõlmab maa-alasid, mis on põllumajandustootja kasutuses ja koosnevad:
a)
põllumajandusliku majapidamise põllumajandusmaast, mida aasta jooksul, mille jaoks toetust taotletakse, kasutatakse põllumajanduslikuks tegevuseks või, kui maad kasutatakse ka mittepõllumajanduslikuks tegevuseks, siis kasutatakse peamiselt põllumajanduslikuks tegevuseks; kui see on keskkonnakaitse, elurikkuse ja kliima seisukohast põhjendatud, võivad liikmesriigid otsustada, et toetusõiguslikud hektarid hõlmavad ka teatavaid selliseid alasid, mida kasutatakse põllumajanduslikuks tegevuseks üksnes iga kahe aasta tagant;
b)
põllumajandusliku majapidamise maast:
i)
mis on kaetud maastikuelementidega, mille suhtes kohaldatakse III lisas esitatud HPK 8. standardi kohast säilitamise kohustust;
ii)
mida kasutatakse, et saavutada III lisas esitatud HPK 8. standardi kohane tootmisega mitteseotud alade või maastikuelementide, sealhulgas kesa all asuva põllumaa minimaalne osakaal, või
iii)
mis luuakse või mida säilitatakse artiklis 31 osutatud ökokava tulemusel põllumajandustootja asjaomase kohustuse kehtivuse vältel.
Kui liikmesriigid nii otsustavad, võib toetusõiguslik hektar hõlmata muid maastikuelemente, tingimusel et need ei ole ülekaalus ega takista hõlmatud pindala tõttu märkimisväärselt põllumajanduslikku tegevust antud põllumajanduslikul maatükil. Kõnealuse põhimõtte rakendamisel võivad liikmesriigid kehtestada nende muude maastikuelementidega hõlmatud põllumajandusliku maatüki maksimaalse osa.
Liikmesriigid võivad otsustada kohaldada üksikute mitte-toetusõiguslike maastikuelementidega püsirohumaade suhtes kindlaksmääratud vähenduskoefitsiente, et määrata kindlaks toetusõiguslikuks loetav pindala;
c)
põllumajandusliku majapidamise maast, mis andis õiguse saada toetust käesoleva määruse III jaotise II peatüki 2. jao 2. alajao alusel või põhitoetuskava alusel või ühtse pindalatoetuse kava alusel vastavalt määruse (EL) nr 1307/2013 III jaotisele, ja mis ei ole liikmesriikide poolt käesoleva lõike punktide a ja b alusel kindlaks määratud toetusõiguslik hektar:
i)
selle maa suhtes direktiivi 92/43/EMÜ, 2009/147/EÜ või 2000/60/EÜ kohaldamise tulemusena;
ii)
käesolevas määruses sätestatud pindalapõhise sekkumise tulemusena, mis on hõlmatud määruse (EL) 2021/2116 artikli 65 lõikes 1 osutatud ühtse süsteemiga, millega lubatakse toota ELi toimimise lepingu I lisas loetlemata tooteid märgalaviljeluses või elurikkust või kasvuhoonegaaside vähendamist käsitlevate riiklike kavade kaudu, mille tingimused vastavad kõnealusele pindalapõhisele sekkumisele, tingimusel et kõnealune sekkumine ja riiklikud kavad aitavad saavutada üht või mitut käesoleva määruse artikli 6 lõike 1 punktides d, e ja f sätestatud erieesmärki;
iii)
ajal, mil kehtib põllumajandustootja metsastamiskohustus vastavalt määruse (EÜ) nr 1257/1999 artiklile 31, määruse (EÜ) nr 1698/2005 artiklile 43, määruse (EL) nr 1305/2013 artiklile 22 või käesoleva määruse artiklile 70 või 73, või vastavalt riiklikule kavale, mille tingimused vastavad määruse (EÜ) nr 1698/2005 artikli 43 lõigetele 1, 2 ja 3, määruse (EL) nr 1305/2013 artiklile 22 või käesoleva määruse artiklile 70 või 73;
iv)
ajal, mil kehtib põllumajandustootja maa tootmisest kõrvalejätmisest tulenev kohustus vastavalt määruse (EÜ) nr 1257/1999 artiklitele 22, 23 ja 24, määruse (EÜ) nr 1698/2005 artiklile 39, määruse (EL) nr 1305/2013 artiklile 28 või käesoleva määruse artiklile 70.
Kanepi tootmiseks kasutatavad maa-alad on toetusõiguslikud hektarid üksnes siis, kui kasutatavate sortide tetrahüdrokannabinooli sisaldus ei ületa 0,3 %.
5. „Aktiivne põllumajandustootja“ tuleb määratleda selliselt, et toetust eraldataks ainult füüsilistele või juriidilistele isikutele või füüsiliste või juriidiliste isikute rühmadele, kes tegelevad vähemalt minimaalsel tasemel põllumajandusliku tegevusega, välistamata seejuures tingimata toetuse andmist mitmes valdkonnas tegutsevatele või osalise tööajaga põllumajandustootjatele.
„Aktiivse põllumajandustootja“ määratlemisel kohaldavad liikmesriigid objektiivseid ja mittediskrimineerivaid kriteeriume, näiteks: sissetulekukontroll, tööjõusisend põllumajandusettevõttes, ettevõtte eesmärk ja selle põllumajandustegevuse kandmine riiklikesse või piirkondlikesse registritesse. Sellised kriteeriumid võib kehtestada liikmesriigi valitud kujul, mida võib olla üks või mitu, sealhulgas negatiivse loetelu kaudu, mis ei võimalda käsitada põllumajandustootjat aktiivse põllumajandustootjana. Kui liikmesriigid käsitavad aktiivsete põllumajandustootjatena põllumajandustootjaid, kelle saadud otsetoetused ei ületanud eelneval aastal teatavat summat, ei tohi selline summa olla suurem kui 5 000 eurot.
6.
„Noor põllumajandustootja“ määratletakse nii, et see hõlmaks:
a)
vanuse ülempiiri vahemikus 35–40 aastat;
b)
„põllumajandusliku majapidamise juhiks“ olemise tingimusi;
c)
asjakohast koolitust või vajalike oskuste omandamist, nagu liikmesriigid on kindlaks määranud.
7. „Uus põllumajandustootja“ määratletakse nii, et see viitab noorest põllumajandustootjast erinevale põllumajandustootjale, kes on esimest korda põllumajandusliku majapidamise juht. Liikmesriigid lisavad täiendavaid objektiivseid ja mittediskrimineerivaid nõudeid asjakohase väljaõppe ja oskuste kohta.
8. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 152 vastu delegeeritud õigusakte, millega täiendatakse käesolevat määrust normidega, mille kohaselt on toetuste andmise tingimuseks teatavate kanepisortide sertifitseeritud seemne kasutamine ning milles sätestatakse kanepisortide kindlaksmääramise kord ning nende käesoleva artikli lõike 4 teises lõigus osutatud tetrahüdrokannabinooli sisalduse kontrollimine, et kaitsta rahvatervist.
Artikkel 31 - Kliima-, keskkonna- ja loomade heaolu kavad
1. Liikmesriigid koostavad vabatahtlikud kliima-, keskkonna- ja loomade heaolu kavad (edaspidi „ökokavad“) ja toetavad neid käesolevas artiklis esitatud ja ÜPP strateegiakavades täpsustatud tingimustel.
2. Liikmesriigid annavad käesoleva artikli alusel toetust aktiivsetele põllumajandustootjatele või aktiivsete põllumajandustootjate rühmadele, kes võtavad kohustuse kasutada põllumajandustavasid, mis säästavad kliimat, keskkonda ning soodustavad loomade heaolu ja antimikroobikumiresistentsuse vastast võitlust.
3. Liikmesriigid koostavad lõikes 2 osutatud kliimat ja keskkonda säästvate ning loomade heaolu soodustavate ja antimikroobikumiresistentsuse vastu võitlemise põllumajandustavade loetelu. Kõnealused tavad kavandatakse nii, et need vastaksid ühele või mitmele artikli 6 lõike 1 punktides d, e ja f sätestatud erieesmärgile ning artikli 6 lõike 1 punktis i sätestatud loomade heaolu parandamise ja antimikroobikumiresistentsuse vastu võitlemise eesmärgile.
4. Põhimõtteliselt peab iga ökokava hõlmama vähemalt kahte järgmistest kliima-, keskkonna ja loomade heaoluga ning antimikroobikumiresistentsuse vastu võitlemisega seotud tegevusvaldkondadest:
a)
kliimamuutuste leevendamine, sealhulgas põllumajanduslikest võtetest ja tavadest tulenevate kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine, samuti olemasoleva süsinikuvaramu säilitamine ja süsiniku sidumise suurendamine;
b)
kliimamuutustega kohanemine, sealhulgas meetmed toidutootmissüsteemide vastupanuvõime ning loomade ja taimede mitmekesisuse parandamiseks, et suurendada vastupanuvõimet haigustele ja kliimamuutustele;
c)
veekvaliteedi kaitse või parandamine ja veeressurssidele avaldatava surve vähendamine;
d)
mulla degradeerumise ärahoidmine, mulla tervendamine, mullaviljakuse ja toitainete majandamise parandamine ja mullaelustik;
e)
elurikkuse kaitse, elupaikade või liikide säilitamine või taastamine, sealhulgas maastikuelementide või tootmisega mitteseotud alade säilitamine ja loomine;
f)
meetmed pestitsiidide, eriti inimeste tervisele või keskkonnale ohtu kujutavate pestitsiidide säästvaks ja vähendatud kasutamiseks;
g)
loomade heaolu suurendamise või antimikroobikumiresistentsuse vastu võitlemise meetmed.
5. Käesoleva artikli alusel annavad liikmesriigid toetust üksnes nende kohustuste jaoks, mis:
a)
on rangemad kui asjaomased kohustuslikud majandamisnõuded ning HPK standardid, mis on kehtestatud I peatüki 2. jaos;
b)
on rangemad kui asjaomased väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamise ning loomade heaolu miinimumnõuded ning muud asjaomased liikmesriigi ja liidu õigusega ette nähtud kohustuslikud nõuded;
c)
on rangemad kui põllumajandusmaa hoidmise tingimused vastavalt artikli 4 lõike 2 punktile b;
d)
erinevad kohustustest, millega seoses antakse toetust artikli 70 alusel.
Esimese lõigu punktis b osutatud kohustuste puhul, kui liikmesriigi õigusega kehtestatakse uued nõuded, mis on rangemad liidu õiguses sätestatud vastavatest miinimumnõuetest, võib toetust anda selliste kohustuste võtmise eest, mis aitavad kaasa kõnealuste nõuete täitmisele, maksimaalselt 24 kuu jooksul alates kuupäevast, mil need muutuvad põllumajandusliku majapidamise jaoks kohustuslikuks.
6. Lõike 5 kohaselt võivad liikmesriigid käesolevas artiklis osutatud ökokavade toetusesaaja kohustuste kirjeldamisel tugineda ühele või mitmele I peatüki 2. jaos kehtestatud nõudele ja standardile, tingimusel et ökokavadest tulenevad kohustused on rangemad kui asjaomased kohustuslikud majandamisnõuded ning maa heas põllumajandus- ja keskkonnaseisundis hoidmise miinimumstandardid, mille liikmesriigid on kehtestanud I peatüki 2. jao alusel.
Ilma et see piiraks määruse (EL) 2021/2116 artikli 87 lõike 1 kohaldamist, loetakse aktiivsed põllumajandustootjad või aktiivsete põllumajandustootjate rühmad, kes osalevad esimese lõigu kohaselt kehtestatud ökokavades, vastavalt III lisas osutatud asjakohastele nõuetele ja standarditele, tingimusel et nad täidavad asjaomase ökokava raames võetud kohustusi.
Liikmesriigid, kes kehtestavad käesoleva lõike esimese lõigu kohased ökokavad, võivad tagada, et nende haldus- ja kontrollisüsteemid ei dubleeri kontrolle, kui samad nõuded ja standardid kehtivad nii kõnealuste ökokavade kui ka III lisas sätestatud kohustuste alusel.
7. Konkreetse ökokava eest antakse toetust iga-aastase maksena kohustustega hõlmatud kõigi toetusõiguslike hektarite kohta. Toetust antakse kas:
a)
täiendava toetusena lisaks baassissetuleku toetusele, nagu on kehtestatud 2. alajaos, või
b)
toetusena, millega hüvitatakse aktiivsetele põllumajandustootjatele või nende rühmadele täielikult või osaliselt kohustuste võtmisega seonduvad täiendavad tekkinud kulud ja saamata jäänud tulu, mis arvutatakse kooskõlas artikliga 82 ja võttes arvesse ökokavades seatud sihtväärtusi; need toetused võivad katta ka tehingukulud.
Erandina esimesest lõigust võib kooskõlas selle punktiga b kohustuste puhul, mis on seotud loomade heaoluga, antimikroobikumiresistentsuse vastase võitlusega ja, kui see on nõuetekohaselt põhjendatud, kliimat säästvate põllumajandustavadega, maksta toetusi iga-aastase toetusena loomühikute eest.
8. Liikmesriigid tõendavad, kuidas ökokavade alusel põllumajandustavadega seoses võetud kohustused vastavad artiklis 108 osutatud vajadustele ja kuidas need aitavad kaasa artikli 109 lõike 2 punktis a osutatud keskkonna- ja kliimaaspektidele, loomade heaolule ja antimikroobikumiresistentsuse vähendamisele. Nad kasutavad hindamis- või punktisüsteemi või mis tahes muud asjakohast metoodikat, et tagada ökokavade tulemuslikkus ja tõhusus seatud sihtväärtuste saavutamisel. Käesoleva artikli lõike 7 esimese lõigu punkti a kohaste ökokavade eri kohustuste jaoks toetussumma kehtestamisel võtavad liikmesriigid arvesse iga ökokava kestlikkuse ja ambitsioonikuse taset, tuginedes objektiivsetele ja läbipaistvatele kriteeriumidele.
9. Liikmesriigid tagavad, et käesoleva artikli kohased sekkumised on kooskõlas artikli 70 kohaste sekkumistega.
Artikkel 47 - Sekkumisviisid puu- ja köögiviljasektoris, humalasektoris, oliiviõli- ja lauaoliivide sektoris ja teistes artikli 42 punktis f osutatud sektorites
1. Iga artikli 46 punktides a–i ja k osutatud eesmärkide seast valitud eesmärgi saavutamiseks valivad liikmesriigid oma ÜPP strateegiakavas artikli 42 punktides a, d, e ja f osutatud sektorites ühe või mitu järgmistest sekkumisviisidest:
a)
investeeringud materiaalsesse ja immateriaalsesse varasse, teadusuuringutesse ja eksperimentaalsetesse ja uuenduslikesse tootmismeetoditesse ja muudesse meetmetesse sellistes valdkondades nagu:
i)
mullakaitse, sealhulgas mulla süsinikusisalduse tõstmine ja mullastruktuuri parandamine ning saasteainete vähendamine;
ii)
veekasutuse ja mõistliku veevarude majandamise parandamine, sealhulgas vee säästmine, veekaitse ja kuivendamine;
iii)
ebasoodsate ilmastikutingimuste tekitatud kahju vältimine ning muutuvatele kliimatingimustele kohandatud sortide, tõugude ning viljelustavade arendamise ja kasutamise edendamine;
iv)
energiasäästu ja -tõhususe ning taastuvenergia kasutamise suurendamine;
v)
ökoloogiline pakendamine ainult teadusuuringute ja eksperimentaaltootmise valdkonnas;
vi)
bioohutus, loomatervis ning loomade heaolu;
vii)
heitkoguste ja jäätmete vähendamine, kõrvalsaaduste kasutamise parandamine, sealhulgas nende taaskasutamine ja väärindamine, ning jäätmete käitlemine;
viii)
kahjurikindluse parandamine ja pestitsiidide kasutamisest tulenevate riskide ja mõju vähendamine, sealhulgas integreeritud taimekaitse meetodite rakendamine;
ix)
vastupanuvõime parandamine loomahaigustele ja veterinaarravimite, sealhulgas antibiootikumide kasutamise vähendamine;
x)
elurikkust soodustavate elupaikade loomine ja säilitamine;
xi)
tootekvaliteedi parandamine;
xii)
geneetiliste ressursside parandamine;
xiii)
töötingimuste parandamine ning tööandja kohustuste ja töötervishoiu ning tööohutusnõuete täitmise tagamine kooskõlas direktiividega 89/391/EMÜ, 2009/104/EÜ ja (EL) 2019/1152;
b)
nõustamisteenused ja tehniline abi, eelkõige seoses säästvate kahjuri- ja haigustõrjemeetodite, taimekaitsevahendite ja veterinaarravimite säästva kasutamise, kliimamuutustega kohanemise ja nende leevendamise, töötingimuste, tööandja kohustuste ning töötervishoiu ja tööohutusega;
c)
koolitus, sealhulgas juhendamine ja parimate tavade vahetamine, eelkõige seoses säästvate kahjuri- ja haigustõrjemeetodite, taimekaitsevahendite ja veterinaarravimite säästva kasutamise, kliimamuutustega kohanemise ja nende mõju leevendamise ning organiseeritud kauplemisplatvormide ja kaubabörside kasutamisega hetke- ja futuuriturgudel;
d)
mahepõllumajanduslik või integreeritud tootmine;
e)
meetmed, mille eesmärk on suurendada toodete transpordi ning säilitamise kestlikkust ja tõhusust;
f)
müügiedendus, teavitustegevus ja turustamine, sealhulgas meetmed ja tegevused, millega soovitakse eelkõige suurendada tarbijate teadlikkust liidu kvaliteedikavadest ja tervisliku toitumise olulisusest ning mitmekesistada ja tugevdada turge;
g)
liidu ja riiklike kvaliteedikavade rakendamine;
h)
jälgitavus- ja sertifitseerimissüsteemide rakendamine, eelkõige lõpptarbijale müüdavate toodete kvaliteedi seire;
i)
meetmed kliimamuutuste leevendamiseks ja nendega kohanemiseks.
2. Artikli 46 punktis j osutatud eesmärgi puhul valivad liikmesriigid oma ÜPP strateegiakavas artikli 42 punktides a, d, e ja f osutatud sektorites ühe või mitu järgmistest sekkumisviisidest:
a)
ühisfondide moodustamine ja täiendamine määruse (EL) nr 1308/2013 alusel või käesoleva määruse artikli 67 lõike 7 alusel tunnustatud tootjaorganisatsioonide ja tootjaorganisatsioonide liitude poolt;
b)
investeeringud materiaalsesse ja immateriaalsesse varasse, muutes nii turule lastavate tootekoguste juhtimise tõhusamaks, sealhulgas ühise ladustamise eesmärgil;
c)
tootjaorganisatsioonide või nende liikmete toodetud toodete ühine ladustamine, muu hulgas vajadusel toodete ühine töötlemine sellise ladustamise hõlbustamiseks;
d)
viljapuu- või oliiviistandike taasistutamine, kui see on vajalik pärast taimetervisega seotud või fütosanitaarsetel põhjustel kohustuslikku väljajuurimist liikmesriigi pädeva asutuse korraldusel või kliimamuutustega kohanemiseks;
e)
põllumajandusloomade taastamine pärast tervishoiu kaalutlustel toimunud sundtapmist või loodusõnnetusest tingitud kaotusi;
f)
turult kõrvaldamine tasuta jaotamiseks või muuks otstarbeks, kaasa arvatud vajadusel töötlemine turult kõrvaldamise hõlbustamiseks;
g)
roheline korje, mis seisneb teataval maa-alal selliste valmimata turustuskõlbmatute toodete täielikus koristamises, mis ei ole kahjustatud enne rohelist korjet, ilmastikutingimustest tingitult, haiguse tõttu või muul põhjusel;
h)
saagi koristamata jätmine, mis seisneb käimasoleva tootmistsükli lõpetamises konkreetsel alal, kui toode on hästi arenenud, terve, standardse turustuskvaliteediga, välja arvatud toodete hävitamine ilmastikutingimuste või haiguse tõttu;
i)
saagi- ja toodangukindlustus, mis aitab kaitsta tootjate sissetulekut loodusõnnetustest, ebasoodsatest ilmastikutingimustest, haigustest või kahjurite levikust tulenevate kahjude vastu ning millega samal ajal tagatakse, et toetusesaajad võtavad vajalikke riskiennetusmeetmeid;
j)
muude määruse (EL) nr 1308/2013 alusel või käesoleva määruse artikli 67 lõike 7 alusel tunnustatud tootjaorganisatsioonide ja tootjaorganisatsioonide liitude või üksiktootjate juhendamine;
k)
kolmandate riikide sanitaar- ja fütosanitaarnõuete rakendamine ja juhtimine liidu territooriumil, et hõlbustada juurdepääsu kolmandate riikide turgudele;
l)
teavitamismeetmed, mille eesmärk on suurendada tarbijate teadlikkust ja neid teavitada.
Artikkel 58 - Veinisektorisse sekkumise viisid
1. Artiklis 57 esitatud eesmärkide seast valitud iga eesmärgi saavutamiseks valivad artikli 88 lõikes 1 osutatud liikmesriigid oma ÜPP strateegiakavas ühe või mitu järgmistest sekkumisviisidest:
a)
viinamarjaistandike ümberkorraldamine ja muutmine, mis on protsess, mis seisneb vähemalt ühes järgnevast:
i)
sordivahetus, sealhulgas ümberpookimise teel, muu hulgas selleks, et parandada kvaliteeti või keskkonnasäästlikkust kliimamuutustega kohanemise eesmärgil või geneetilise mitmekesisuse suurendamiseks;
ii)
viinamarjaistandike ümberpaigutamine;
iii)
viinamarjaistandike taasistutamine, kui see on vajalik pärast taimetervisega seotud või fütosanitaarsetel põhjustel kohustuslikku väljajuurimist liikmesriigi pädeva asutuse korraldusel;
iv)
viinamarjaistandike majandamisviiside tõhustamine, eelkõige täiustatud kestlike tootmissüsteemide kasutuselevõtmine, sealhulgas pestitsiidide kasutamise vähendamine, kuid siia alla ei kuulu viinamarjaistandike tavapärane uuendamine, mis seisneb selles, et kui viinapuud on ealiselt vananenud, istutatakse varasemat viljelussüsteemi kasutades tagasi sama viinamarjasort;
b)
investeeringud viinamarjakasvatussüsteemide materiaalsesse ja immateriaalsesse varasse, välja arvatud punktis a sätestatud sekkumisviisile vastavad tegevused, töötlemisrajatistesse ja veinitootmise taristusse ning turustusstruktuuridesse ja -vahenditesse;
c)
roheline korje, mis tähendab, et viinamarjakobarad hävitatakse või eemaldatakse täielikult siis, kui need on veel toored, kõrvaldades seega asjaomase ala saagi täielikult; siia alla ei kuulu koristamata jätmine, mis tähendab kaubanduslike viinamarjade viinapuude külge jätmist pärast tavapärase tootmistsükli lõppu;
d)
saagikindlustus loodusõnnetusega võrreldavatest ebasoodsatest ilmastikutingimustest ja halbadest ilmastikutingimustest põhjustatud sissetulekukaotuse vastu ning loomadest, taimehaigustest või kahjurite levikust tulenevate kahjude vastu;
e)
materiaalsed ja immateriaalsed investeeringud innovatsiooni, mis seisneb uuenduslike toodete, sealhulgas veinivalmistamise saaduste ja kõrvalsaaduste, veinitoodete tootmise uuenduslike protsesside ja tehnoloogiate ning kõnealuste protsesside ja tehnoloogiate digitaliseerimise väljaarendamises, samuti muud investeeringud lisaväärtuse andmiseks kõigis tarneahela etappides, sealhulgas teadmiste vahetamiseks ning panustamine kliimamuutustega kohanemisse;
f)
nõustamisteenused, eelkõige seoses töötingimuste, tööandja kohustustega ning töötervishoiu ja -ohutusega;
g)
veinivalmistamise kõrvalsaaduste destilleerimine, mis toimub kooskõlas määruse (EL) nr 1308/2013 VIII lisa II osa D. jaos ette nähtud piiranguid arvestades;
h)
teavitustegevus liikmesriikides seoses liidu veinide vastutustundliku tarbimise soodustamisega ning päritolunimetusi ja geograafilisi tähiseid hõlmavate liidu kvaliteedikavade edendamisega;
i)
liikmesriikide poolt määruse (EL) nr 1308/2013 kohaselt tunnustatud veinisektori tootmisharudevaheliste organisatsioonide võetavad meetmed, mille eesmärk on parandada liidu viinamarjaistandike mainet veiniturismi edendamise kaudu tootmispiirkondades;
j)
liikmesriikide poolt määruse (EL) nr 1308/2013 kohaselt tunnustatud veinisektori tootmisharudevaheliste organisatsioonide võetavad meetmed, mille eesmärk on parandada turu tundmist;
k)
kolmandates riikides toimuv müügiedendus- ja teavitustegevus, mis koosneb ühest või mitmest järgmisest meetmest ja tegevusest, millega püütakse parandada veinisektori konkurentsivõimet ning avada, mitmekesistada või tugevdada turge:
i)
avalikud suhted, müügiedendus- või reklaamimeetmed, eelkõige need, mis rõhutavad liidu toodete kõrgeid standardeid, eriti seoses kvaliteedi, toiduohutuse või keskkonnaga;
ii)
osalemine rahvusvahelise tähtsusega üritustel, messidel või näitustel;
iii)
teavituskampaaniad, mis tutvustavad eelkõige päritolunimetusi, geograafilisi tähiseid ja mahetootmist hõlmavaid liidu kvaliteedikavasid;
iv)
uute või olemasolevate turgude uuringud, mis on vajalikud turuväljundite laiendamiseks ja tugevdamiseks;
v)
uurimused teavitus- ja müügiedendustegevuse tulemuste hindamiseks;
vi)
tehniliste toimikute ettevalmistamine, sealhulgas laboratoorsed testid ja hindamised, veinivalmistustavade normide, fütosanitaar- ja hügieeninormide, aga ka muude kolmandate riikide nõudmiste jaoks veinisektori toodete impordil, et ennetada kolmandate riikide turgudele juurdepääsu piiramist või neile juurdepääsu võimaldada;
l)
ajutine ja vähenev toetus, et katta ühisfondide loomise halduskulusid;
m)
investeeringud materiaalsesse ja immateriaalsesse varasse, mille eesmärk on suurendada veinitootmise kestlikkust järgmise abil:
i)
veekasutuse ja -majanduse parandamine;
ii)
üleminek mahepõllumajanduslikule tootmisele;
iii)
integreeritud tootmise viiside kasutuselevõtmine;
iv)
seadmete ostmine täppis- või digitaliseeritud tootmismeetodite jaoks;
v)
panustamine mullakaitsesse ja muldade süsiniku sidumise võime suurendamisse;
vi)
elurikkust ja maastiku säilitamist soodustavate elupaikade loomine või säilitamine, sealhulgas nende ajaloolise eripära säilitamine või
vii)
jäätmete tekitamise vähendamine ning jäätmekäitluse tõhustamine.
Esimese lõigu punkti k kohaldatakse üksnes kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähisega veinide või selliste veinide suhtes, millele on märgitud viinamarjasort. Müügiedendus- ja teavitustegevused, mille eesmärk on turuväljundite tugevdamine, ei tohi kesta kauem kui kolm aastat, mida ei ole võimalik pikendada, ning puudutavad üksnes päritolunimetusi ja geograafilisi tähiseid hõlmavaid liidu kvaliteedikavasid.
2. Artikli 88 lõikes 1 osutatud liikmesriigid põhjendavad oma ÜPP strateegiakavas eesmärkide ja sekkumisviiside valikut veinisektoris. Valitud sekkumisviisist lähtuvalt täpsustavad nad sekkumise.
Liikmesriigid, kes valivad käesoleva artikli lõike 1 esimese lõigu punktis k sätestatud sekkumisviisid, kehtestavad müügiedendus- ja teavitustegevuse ja -meetmete kohta erisätted, eelkõige seoses nende maksimaalse kestusega.
3. Lisaks V jaotises sätestatud nõuetele kehtestavad artikli 88 lõikes 1 osutatud liikmesriigid oma ÜPP strateegiakavas valitud sekkumisviisi ja sekkumise rakendamise ajakava ning üldise rahastamistabeli, milles on esitatud ettenähtud rahalised vahendid ja nende kavandatud jaotus valitud sekkumisviiside vahel ja sekkumiste vahel, vastavalt VII lisas kehtestatud rahaeraldistele.
Artikkel 80 - Rahastamisvahendeid käsitlevad erinormid
1. Määruse (EL) 2021/1060 artiklis 58 osutatud rahastamisvahendite vormis toetust võib anda käesoleva määruse artiklites 73–78 osutatud sekkumisviisidena.
2. Kui toetust antakse rahastamisvahendite vormis, kohaldatakse mõisteid „rahastamisvahend“, „finantstoode“, „vahendite lõplik saaja“, „valdusfond“, „erifond“, „finantsvõimendus“, „koefitsient“, „halduskulud“ ja „haldustasud“, mis on määratletud määruse (EL) 2021/1060 artiklis 2, ja kõnealuse määruse V jaotise II peatüki 2. jao sätteid.
Lisaks nendele kohaldatakse käesoleva artikli lõikeid 3, 4 ja 5.
3. Vastavalt määruse (EL) 2021/1060 artikli 58 lõikele 2 võib käibekapital, sealhulgas eraldiseisev käibekapital, olla käesoleva määruse artiklite 73, 74, 76, 77 ja 78 kohaselt rahastamiskõlblik kulu, kui see panustab vähemalt ühe asjaomase sekkumisega seotud erieesmärgi saavutamisse. Nimetatud artiklite alusel võib toetada eraldiseisva käibekapitali rahastamist, ilma et selle suhtes kohaldataks nõuet, et vahendite lõplik saaja peab saama toetust muude sama artikli kohaste kulude katmiseks.
ELi toimimise lepingu artikli 42 kohaldamisalasse kuuluvate tegevuste puhul ei tohi vahendite lõplikule saajale antava käibekapitali toetuse kogusumma brutoekvivalent mis tahes kolme eelarveaasta pikkuse ajavahemiku jooksul ületada 200 000 eurot.
4. Erandina artiklitest 73, 74, 76, 77 ja 78 ei kohaldata nendes artiklites kehtestatud toetusmäärasid eraldiseisva käibekapitali rahastamise suhtes.
5. Rahastamisvahendi rahastamiskõlblikud kulud võrduvad rahastamiskõlblikkuse perioodi jooksul rahastamisvahendisse makstud rahastamiskõlblike avaliku sektori kulude kogusummaga, millest on maha arvatud artikli 115 lõikes 5 osutatud täiendav riiklik rahastamine, või tagatiste puhul rahastamisvahendist tagatislepingute jaoks eraldatud summaga. Kõnealune summa vastab järgmisele:
a)
laenude, omakapitali ja kvaasiomakapitali investeeringute puhul maksed vahendite lõplikule saajale;
b)
tagatislepingute jaoks eraldatud, veel välja maksmata või juba välja makstud vahendid, mis on ette nähtud tagatiste võimalikuks realiseerimiseks kahjude eest ning mis arvutatakse lähtuvalt koefitsiendist, mis on kindlaks määratud vastavate alusvarana välja antud uute laenude või vahendite lõplikesse saajatesse tehtud omakapitali investeeringute jaoks;
c)
maksed vahendite lõplikele saajatele või nende kasuks, kui rahastamisvahendid on kombineeritud liidu muu rahalise toetusega samas rahastamisvahendi tegevuses kooskõlas määruse (EL) 2021/1060 artikli 58 lõikega 5;
d)
maksed rahastamisvahendit rakendavate asutuste haldustasudeks ja tekkinud halduskulude hüvitamiseks.
Kui rahastamisvahendit rakendatakse järjestikuste programmitöö perioodide jooksul, võib toetust anda vahendite lõplikele saajatele või nende kasuks, sealhulgas halduskulude ja -tasude katmiseks, tuginedes eelmisel programmitöö perioodil sõlmitud lepingutele, kui selline toetus on kooskõlas järgmise programmitöö perioodi rahastamiskõlblikkuse normidega. Sellisel juhul määratakse kuludeklaratsioonides esitatud kulude rahastamiskõlblikkus kindlaks kooskõlas asjaomase programmitöö perioodi normidega.
Käesoleva lõike punkti b puhul, kui tagatisest kasu saav üksus ei ole uusi laene kavandatud summas välja andnud või teinud vahendite lõplikesse saajatesse omakapitali või kvaasiomakapitali investeeringuid lähtuvalt koefitsiendist, vähendatakse proportsionaalselt rahastamiskõlblikke kulusid. Koefitsiendi võib läbi vaadata, kui see on põhjendatud turutingimustes vahepeal toimunud muutustega. Sellisel läbivaatamisel ei ole tagasiulatuvat mõju.
Käesoleva lõike esimese lõigu punkti d kohaldamisel peavad haldustasud põhinema tulemuslikkusel. Kui valdusfondi haldavad asutused valitakse välja otselepingu sõlmimise teel vastavalt määruse (EL) 2021/1060 artikli 59 lõikele 3, kohaldatakse kõnealustele asutustele makstavate selliste halduskulude ja -tasude suhtes, mida võib rahastamiskõlblike kuludena deklareerida, piirmäära, mis on kuni 5 % vahendite lõplikele saajatele laenudena välja makstud või tagatislepingute jaoks eraldatud rahastamiskõlblike avaliku sektori kulude kogusummast ning kuni 7 % vahendite lõplikele saajatele omakapitali ja kvaasiomakapitali investeeringutena välja makstud rahastamiskõlblike avaliku sektori kulude kogusummast.
Kui erifondi haldavad asutused valitakse välja otselepingu sõlmimise teel vastavalt määruse (EL) 2021/1060 artikli 59 lõikele 3, kohaldatakse kõnealustele asutustele makstavate selliste halduskulude ja -tasude suhtes, mida võib rahastamiskõlblike kuludena deklareerida, piirmäära, mis on kuni 7 % vahendite lõplikele saajatele laenudena välja makstud või tagatislepingute jaoks eraldatud rahastamiskõlblike avaliku sektori kulude kogusummast ning kuni 15 % vahendite lõplikele saajatele omakapitali või kvaasiomakapitali investeeringutena välja makstud rahastamiskõlblike avaliku sektori kulude kogusummast.
Esimese lõigu punkti d kohaldamisel, kui valdusfondi või erifonde haldavad asutused on välja valitud võistupakkumise teel kooskõlas kohaldatava õigusega, määratakse halduskulude ja -tasude summa kindlaks rahastamislepingus ning selles võetakse arvesse asjaomase võistupakkumise tulemusi.
Kui korraldustasud või osa neist nõutakse sisse vahendite lõplikelt saajatelt, ei deklareerita neid rahastamiskõlblike kuludena.
Artikkel 97 - Minimaalsed rahaeraldised ökokavadele
1. Vähemalt 25 % IX lisas sätestatud eraldistest reserveeritakse ajavahemiku 2023–2027 igaks kalendriaastaks III jaotise II peatüki 2. jao 4. alajaos osutatud ökokavadele.
2. Kui EAFRD koguosaluse summa, mille liikmesriik on reserveerinud artiklite 70, 72, 73 ja 74 kohaseks sekkumiseks, niivõrd kui sekkumisega taotletakse artikli 6 lõike 1 punktides d, e ja f sätestatud erieesmärke ning artikli 6 lõike 1 punktis i osutatud loomade heaolu, ületab 30 % XI lisas ÜPP strateegiakava perioodiks sätestatud EAFRD koguosalusest, võivad liikmesriigid käesoleva artikli lõike 1 alusel reserveeritavate summade kogusummat vähendada. Koguvähendus ei tohi olla suurem kui summa, mille võrra esimeses lauses osutatud 30 % ületatakse.
3. Lõikes 2 osutatud vähendamise tulemusel ei tohi iga-aastane summa, mis reserveeritakse ökokavadele ÜPP strateegiakava perioodiks, väheneda rohkem kui 50 %.
4. Erandina lõikest 3 võivad liikmesriigid vähendada lõike 1 kohaselt reserveeritavat iga-aastast summat kuni 75 %, kui ÜPP strateegiakava perioodiks artikli 70 kohaseks sekkumiseks kavandatud kogusumma moodustab enne lõike 2 kohaldamist rohkem kui 150 % käesoleva artikli lõike 1 kohaselt reserveeritavate summade kogusummast.
5. Kalendriaastatel 2023 ja 2024 võivad liikmesriigid kooskõlas artikli 101 lõikega 3 kasutada summasid, mis on kooskõlas käesoleva artikliga reserveeritud ökokavade jaoks, et rahastada asjaomasel aastal III jaotise II peatüki 2. jaos osutatud sekkumist, tingimusel et kõik võimalused kasutada vahendeid ökokavade jaoks on ammendatud,
a)
piirmäära ulatuses kuni 5 % IX lisas esitatud summadest asjaomasel kalendriaastal;
b)
piirmäära ulatuses rohkem kui 5 % IX lisas esitatud summadest asjaomasel kalendriaastal, tingimusel et lõikes 6 sätestatud tingimused on täidetud.
6. Lõike 5 punkti b kohaldamisel muudavad liikmesriigid ÜPP strateegiakava kooskõlas artikliga 119, et:
a)
suurendada käesoleva artikli kohaselt ökokavade jaoks reserveeritud summasid ÜPP strateegiakava perioodi järelejäänud aastatel summa võrra, mis on vähemalt võrdne summaga, mida kasutatakse kooskõlas käesoleva artikli lõike 5 punktiga b III jaotise II peatüki 2. jaos osutatud sekkumise rahastamiseks; või
b)
suurendada artiklite 70, 72, 73 ja 74 kohase sekkumise jaoks reserveeritud summasid, niivõrd kui sekkumisega taotletakse artikli 6 lõike 1 punktides d, e ja f sätestatud erieesmärke ning artikli 6 lõike 1 punktis i osutatud loomade heaolu, summa võrra, mis on vähemalt võrdne summaga, mida kasutatakse kooskõlas käesoleva artikli lõike 5 punktiga b muude III jaotise II peatüki 2. jaos osutatud sekkumise rahastamiseks. Vastavalt käesolevale lõikele artiklite 70, 72, 73 ja 74 kohase sekkumise jaoks reserveeritud lisasummasid ei võeta arvesse, kui liikmesriik kasutab käesoleva artikli lõikes 2 osutatud võimalust.
7. Kui liikmesriik kasutab lõike 5 punkti a kohaldamisel III jaotise II peatüki 2. jaos osutatud muu sekkumise rahastamiseks aastatel 2023–2024 kokku ära summa, mis moodustab IX lisas aastateks 2023 ja 2024 ette nähtud eraldiste summast rohkem kui 2,5 %, korvab ta summad, mis ületavad 2,5 % IX lisas aastateks 2023 ja 2024 ette nähtud eraldiste summast ja mida kasutatakse kõnealustel aastatel muude III jaotise II peatüki 2. jaos osutatud sekkumiste rahastamiseks, muutes ÜPP strateegiakava kooskõlas artikliga 119, eesmärgiga:
a)
suurendada käesoleva artikli kohaselt ökokavade jaoks reserveeritud summasid ÜPP strateegiakava perioodi järelejäänud aastatel summa võrra, mis on vähemalt võrdne summaga, mis ületab 2,5 % IX lisas aastateks 2023 ja 2024 ette nähtud eraldiste summast, või
b)
suurendada artiklite 70, 72, 73 ja 74 kohase sekkumise jaoks reserveeritud summasid, niivõrd kui sekkumisega taotletakse artikli 6 lõike 1 punktides d, e ja f sätestatud erieesmärke ning artikli 6 lõike 1 punktis i osutatud loomade heaolu, summa võrra, mis on vähemalt võrdne summaga, mis ületab 2,5 % IX lisas aastateks 2023 ja 2024 ette nähtud eraldiste summast. Vastavalt käesolevale lõikele artiklite 70, 72, 73 ja 74 kohase sekkumise jaoks reserveeritud lisasummasid ei võeta arvesse, kui liikmesriik kasutab käesoleva artikli lõikes 2 osutatud võimalust.
8. Kalendriaastatel 2025 ja 2026 võivad liikmesriigid kooskõlas artikli 101 lõikega 3 kasutada kuni 2 % IX lisas asjaomaseks kalendriaastaks ette nähtud summadest, mis on kooskõlas käesoleva artikliga reserveeritud ökokavade jaoks, et rahastada samal aastal muid III jaotise II peatüki 2. jaos osutatud sekkumisi, tingimusel et kõik võimalused kasutada vahendeid ökokavade jaoks on ammendatud ja lõikes 9 sätestatud tingimused on täidetud.
9. Lõike 8 kohaldamisel muudavad liikmesriigid ÜPP strateegiakava kooskõlas artikliga 119, et:
a)
suurendada käesoleva artikli kohaselt III jaotise II peatüki 2. jao 4. alajaos osutatud ökokavade jaoks reserveeritud summasid ÜPP strateegiakava perioodi järelejäänud aastatel summa võrra, mis on vähemalt võrdne summaga, mida kasutatakse kooskõlas lõikega 8 III jaotise II peatüki 2. jaos osutatud muu sekkumise rahastamiseks, või
b)
suurendada artiklite 70, 72, 73 ja 74 kohase sekkumise jaoks reserveeritud summasid, niivõrd kui sekkumisega taotletakse artikli 6 lõike 1 punktides d, e ja f sätestatud erieesmärke ning artikli 6 lõike 1 punktis i osutatud loomade heaolu, summa võrra, mis on vähemalt võrdne summaga, mida kasutatakse kooskõlas käesoleva artikli lõikega 8 muude III jaotise II peatüki 2. jaos osutatud muu sekkumise rahastamiseks. Vastavalt käesolevale lõikele artiklite 70, 72, 73 ja 74 kohase sekkumise jaoks reserveeritud lisasummasid ei võeta arvesse, kui liikmesriik kasutab käesoleva artikli lõikes 2 osutatud võimalust.
10. Igal kalendriaastal alates 2025. kalendriaastast ei või otsetoetuste vormis sekkumisviiside jaoks, välja arvatud ökokavad, ette nähtud kogukulud ületada asjaomaseks kalendriaastaks otsetoetuste jaoks ette nähtud rahaeraldist, mis on sätestatud V lisas ja mida on vähendatud summa võrra, mis kalendriaastate 2025 ja 2026 puhul moodustab 23 % IX lisa eraldistest, mis on vastavalt käesolevale lõikele reserveeritud ökokavade jaoks ja mis 2027. kalendriaasta puhul moodustab 25 % IX lisa eraldistest, mis on vastavalt käesolevale lõikele reserveeritud ökokavade jaoks, ja mida on asjakohasel juhul korrigeeritud summa võrra, mis tuleneb käesoleva artikli lõigete 2, 3, 4, 6, 7 ja 9 kohaldamisest, ning mille liikmesriigid on kindlaks määranud oma artikli 112 lõike 2 punktis a osutatud rahastamiskavas ja mille on heaks kiitnud komisjon kooskõlas artikliga 118 või 119. Seda rahalist ülemmäär käsitatakse liidu õiguses kehtestatud rahalise ülemmäärana.
11. Kui liikmesriigid kohaldavad käesoleva artikli lõikeid 2, 3, 4, 6, 7 ja 9 kogu ÜPP strateegiakava perioodil, ei või maaelu arengu jaoks ette nähtud EAFRD kogukulud, välja arvatud artiklite 70, 72, 73 ja 74 kohase sekkumise jaoks reserveeritud summad, niivõrd kui sekkumisega käsitletakse artikli 6 lõike 1 punktides d, e ja f sätestatud erieesmärke ning artikli 6 lõike 1 punktis i osutatud loomade heaolu, ületada kogu ÜPP strateegiakava perioodil maaelu arengu jaoks antavat EAFRD kogupanust, mis on esitatud XI lisas ja mida on vähendatud artiklite 70, 72, 73 ja 74 kohase sekkumise jaoks reserveeritud summade võrra, niivõrd kui sekkumisega taotletakse artikli 6 lõike 1 punktides d, e ja f sätestatud erieesmärke ning artikli 6 lõike 1 punktis i osutatud loomade heaolu, tulenevalt käesoleva artikli lõigete 2, 6, 7 ja 9 kohaldamisest, ning mille liikmesriigid on kindlaks määranud oma artikli 112 lõike 2 punktis a osutatud rahastamiskavas ja mille on heaks kiitnud komisjoni kooskõlas artikliga 118 või 119. Seda rahalist ülemmäära käsitatakse liidu õiguses kehtestatud rahalise ülemmäärana.
1. Artikli 107 lõike 1 punktis b osutatud sekkumisstrateegias nähakse iga artikli 6 lõigetes 1 ja 2 sätestatud ja ÜPP strateegiakavaga hõlmatud erieesmärgi jaoks ette:
a)
sihtväärtused ja seotud vahe-eesmärgid nende asjaomaste tulemusnäitajate kohta, mida liikmesriik kasutab artiklis 108 osutatud vajaduste hindamise põhjal. Neid sihtväärtusi põhjendatakse kõnealuse vajaduste hindamise alusel. Artikli 6 lõike 1 punktides d, e ja f sätestatud erieesmärkide puhul tuletatakse sihtväärtused käesoleva artikli lõike 2 punktis a esitatud selgituselementide põhjal;
b)
III jaotises loetletud sekkumisviisidel põhinevad sekkumised kavandatakse selliselt, et käsitleda konkreetset olukorda asjaomases piirkonnas, järgides mõistlikku sekkumisloogikat, mida toetavad artiklis 139 osutatud eelhindamine, artikli 115 lõikes 2 osutatud SWOT-analüüs ja artiklis 108 osutatud vajaduste hindamine;
c)
elemendid, mis näitavad, kuidas sekkumine võimaldab sihtväärtusi saavutada ning kuidas sekkumised on omavahel seotud ja kooskõlas;
d)
elemendid, mis näitavad, et rahaliste vahendite eraldamine ÜPP strateegiakavaga hõlmatud sekkumiseks on seatud sihtväärtuste saavutamiseks põhjendatud ja piisav ning kooskõlas artiklis 112 osutatud rahastamiskavaga.
2. Sekkumisstrateegiast peab nähtuma strateegia järjepidevus ning sekkumiste vastastikune täiendavus artikli 6 lõigetes 1 ja 2 sätestatud erieesmärkide puhul ning selles esitatakse:
a)
ÜPP strateegiakava keskkonna- ja kliimaaspektide ülevaade, milles kirjeldatakse järgmist:
i)
iga III lisas esitatud HPK standardi puhul liidu standardi rakendamise viis, sealhulgas järgmised elemendid: kokkuvõte põllumajandusettevõtetes rakendamise tavast, territoriaalne ulatus, nende asjaomaste põllumajandustootjate ja teiste toetusesaajate liik, kelle suhtes standardit kohaldatakse, ning vajaduse korral kirjeldus, kuidas vastav tava aitab kaasa kõnealuse HPK standardi peamise eesmärgi saavutamisele;
ii)
tingimuslikkuse üldine panus artikli 6 lõike 1 punktides d, e ja f sätestatud erieesmärkide saavutamisse;
iii)
asjakohaste artikli 31 lõikes 5 ja artikli 70 lõikes 3 osutatud baastingimuste, tingimuslikkuse ning artikli 6 lõike 1 punktides d, e ja f sätestatud erieesmärke käsitlevate eri sekkumiste, sealhulgas mahepõllumajandustoetus, vastastikune täiendavus;
iv)
viis, kuidas saavutada artiklis 105 sätestatud suuremat üldist panust;
v)
kuidas ÜPP strateegiakava keskkonna- ja kliimaaspektid peaksid aitama saavutada pikaajalisi riiklikke sihtväärtusi, mis on sätestatud XIII lisas loetletud seadusandlikes aktides või tulenevad neist, ja olema nende sihtväärtustega kooskõlas;
b)
artikli 6 lõike 1 punktis g sätestatud erieesmärgist lähtuvalt asjakohaste sekkumiste ning ÜPP strateegiakavaga noortele põllumajandustootjatele kehtestatud eritingimuste ülevaade, nagu näiteks artikli 26 lõike 4 punktis a, artiklites 30, 73 ja 75 ning artikli 77 lõikes 6 täpsustatud tingimused. Eelkõige osutavad liikmesriigid artikli 92 lõikele 4, kui nad esitavad oma rahastamiskava seoses sekkumisviisidega, millele on osutatud artiklites 30, 73 ja 75. Ülevaates esitatakse ka üldine selgitus koosmõju kohta riiklike vahenditega, et parandada liidu ja riigisiseste meetmete vahelist kooskõla kõnealuses valdkonnas;
c)
selgitus selle kohta, kuidas tootmiskohustusega seotud sissetulekutoetust hõlmav sekkumine, millele on osutatud III jaotise II peatüki 3. jao 1. alajaos, on kooskõlas direktiiviga 2000/60/EÜ;
d)
artikli 6 lõike 1 punktis a sätestatud erieesmärgiga seoses ülevaade sellest, kuidas käsitletakse põllumajandustootjatele ÜPP strateegiakava raames antava sissetulekutoetuse õiglasema jaotamise ning tulemuslikuma ja tõhusama suunamise eesmärki, sealhulgas asjakohasel juhul teave, millega põhjendatakse artikli 29 lõike 1 teises lõigus sätestatud erandi kasutamist. Ülevaates käsitletakse asjakohasel juhul ka artikli 22 lõikes 2 osutatud baassissetuleku toetuse suhtes kohaldatava territoriaalse lähenemise järjepidevust ja vastastikust täiendavust muu sekkumise raames antavate toetustega, eelkõige artiklis 71 osutatud looduslikust või muust piirkondlikust eripärast tulenevate piirangutega seotud toetustega;
e)
ülevaade sektorisse sekkumisest, sealhulgas III jaotise II peatüki 3. jao 1. alajaos osutatud tootmiskohustusega seotud sissetulekutoetus ja III jaotise III peatükis osutatud sekkumine teatavatesse sektoritesse, esitades toetuste asjaomastele sektoritele suunamise põhjendused, sekkumiste loetelu sektorite kaupa ning nende vastastikune täiendavus;
f)
asjakohasel juhul selgitus, milline sekkumine on ette nähtud, et aidata tagada sidusat ja integreeritud lähenemist riskijuhtimisele;
g)
asjakohasel juhul riikliku ja piirkondliku sekkumise vastasmõju kirjeldus, sealhulgas rahaeraldiste jaotamine sekkumiste ja fondide lõikes;
h)
ülevaade sellest, kuidas ÜPP strateegiakava aitab saavutada artikli 6 lõike 1 punktis i sätestatud loomade heaolu parandamise ja antimikroobikumiresistentsuse vastu võitlemise erieesmärki, sealhulgas baastingimused ning tingimuslikkuse ja eri sekkumiste vastastikune täiendavus;
i)
selgitus selle kohta, kuidas sekkumised ja mitmele sekkumisele ühised elemendid soodustavad lihtsustamist lõplike toetusesaajate jaoks ja aitavad vähendada halduskoormust.
3. Kui ÜPP strateegiakava elemendid hõlmavad piirkondlikku tasandit, peab sekkumisstrateegia tagama nende elementide sidususe ja kooskõla ÜPP strateegiakava riiklikul tasandil kehtestatud elementidega.
Artikkel 134 - Iga-aastased tulemusaruanded
1. Liikmesriigid esitavad vastavalt määruse (EL) 2021/2116 artikli 9 lõikele 3 ja artiklile 10 igal aastal tulemusaruande ÜPP strateegiakava rakendamise kohta eelneval eelarveaastal.
2. Viimane iga-aastane tulemusaruanne, mis tuleb esitada vastavalt määruse (EL) 2021/2116 artikli 9 lõikele 3 ja artiklile 10, sisaldab kokkuvõtet rakendusperioodil tehtud hindamiste kohta.
3. Et iga-aastane tulemusaruanne oleks vastuvõetav, peab see sisaldama kogu lõigetes 4, 5, 7, 8, 9 ja 10 ning asjakohasel juhul lõikes 6 nõutavat teavet. Ilma et see piiraks määruses (EL) 2021/2116 sätestatud iga-aastaste kontrollimise ja heakskiitmise menetluste kohaldamist, teavitab komisjon asjaomast liikmesriiki 15 päeva jooksul alates iga-aastase tulemusaruande esitamisest, kui aruanne ei ole vastuvõetav; vastasel juhul loetakse tulemusaruanne vastuvõetavaks.
4. Iga-aastastes tulemusaruannetes esitatakse põhiline kvalitatiivne ja kvantitatiivne teave ÜPP strateegiakava rakendamise kohta, viidates finantsandmetele ning väljund- ja tulemusnäitajatele, sealhulgas asjakohasel juhul piirkondliku taseme näitajatele.
5. Lõikes 4 osutatud kvantitatiivne teave hõlmab järgmist:
a)
tegelikud väljundid;
b)
raamatupidamise aastaaruannetes esitatud kulud, mis on asjakohased punktis a osutatud väljundite puhul, enne võimalike karistuste või muude vähendamiste kohaldamist, ning EAFRD puhul, võttes arvesse määruse (EL) 2021/2116 artikli 57 kohaselt tühistatud või tagasinõutud vahendite ümberjaotamist;
c)
punktis b osutatud kulude ja punktis a osutatud asjaomaste väljundite vaheline suhe (edaspidi „tegelik ühikusumma“);
d)
tulemused ja nende erinevus artikli 109 lõike 1 punkti a kohaselt seatud vastavate vahe-eesmärkidega.
Tulemuslikkuse kontrollimise ja heakskiitmise eesmärgil esitatakse esimese lõigu punktides a, b ja c osutatud teave ÜPP strateegiakavas kooskõlas artikli 111 punktiga h sätestatud ühikusummade kaupa. Väljundnäitajate puhul, mis on I lisas märgitud kasutatamiseks üksnes seireks, esitatakse ainult käesoleva lõike esimese lõigu punktis a osutatud teave.
6. Sekkumise puhul, mida määruse (EL) 2021/2116 artikli 65 lõikes 2 osutatud ühtne süsteem ei hõlma, võivad liikmesriigid otsustada lisaks käesoleva artikli lõikes 5 osutatud teabele esitada igas iga-aastases tulemusaruandes järgmise teabe:
a)
kas eelneval eelarveaastal valitud tegevuste keskmised ühikusummad ning seotud väljundite arv ja seonduvad kulud või
b)
selliste tegevustega, mille jaoks tehti makseid eelnenud eelarveaastal, seotud avaliku sektori kogukulude, välja arvatud artikli 115 lõikes 5 osutatud täiendav riiklik rahastamine, ning tegelike väljundite suhe ja samuti seotud väljundite arv ja seonduvad kulud.
Seda teavet kasutab komisjon määruse (EL) 2021/2116 artiklite 40 ja 54 kohaldamisel iga aasta puhul, mil tehti asjaomaste tegevuste jaoks maksed.
7. Lõikes 4 osutatud kvalitatiivne teave hõlmab järgmist:
a)
kokkuvõte ÜPP strateegiakava rakendamise seisust seoses eelnenud eelarveaastaga;
b)
probleemid, mis mõjutavad ÜPP strateegiakava tulemuslikkust, eelkõige vahe-eesmärkidega seotud kõrvalekalded, esitades asjakohakohasel juhul põhjendused ja kirjeldades võetud meetmeid, kui need on vajalikud.
8. Määruse (EL) 2021/2116 artikli 54 lõike 2 kohaldamisel võivad liikmesriigid otsustada, et käesoleva artikli lõikes 4 osutatud kvalitatiivne teave hõlmab ka järgmist:
a)
põhjendus selle kohta, miks tegelik ühikusumma ületab vastavat kavandatud ühikusummat või, kui see on kohaldatav, maksimaalset kavandatud ühikusummat, millele on osutatud käesoleva määruse artiklis 102, või
b)
kui liikmesriik otsustab kasutada ühte käesoleva artikli lõikes 6 sätestatud võimalustest, põhjendus selle kohta, miks tegelik ühikusumma ületab kas valitud tegevuste vastavat keskmist ühikusummat või selliste tegevustega, mille jaoks tehti makseid eelnenud eelarveaastal, seotud avaliku sektori kogukulude, välja arvatud artikli 115 lõikes 5 osutatud täiendav riiklik rahastamine, ning seotud tegelike väljundite suhet, sõltuvalt liikmesriigi valikust.
9. Määruse (EL) 2021/2116 artikli 40 lõike 2 kohaldamisel lisatakse põhjendus, kui käesoleva artikli lõike 8 punktis a osutatud ületamine on suurem kui 50 %.
Teise võimalusena, kui liikmesriik otsustab kasutada lõikes 6 sätestatud võimalust, on põhjendus nõutav üksnes juhul, kui lõike 8 punktis b osutatud ületamine on suurem kui 50 %.
10. Rahastamisvahendite puhul tuleb lisaks lõike 4 kohaselt esitatavatele andmetele esitada ka järgmine teave:
a)
rahastamiskõlblikud kulud finantstoodete liikide kaupa;
b)
rahastamiskõlbliku kuluna deklareeritud halduskulude ja -tasude summa;
c)
lisaks EAFRD-le kaasatud avaliku ja erasektori vahendite summa finantstoote liikide kaupa;
d)
intress ja muud tulud, mis on tekkinud rahastamisvahenditesse makstud EAFRD osalusest kooskõlas määruse (EL) 2021/1060 artikliga 60, ning tagastatud vahendid, mis on seotud EAFRDst antud toetusega kooskõlas kõnealuse määruse artikliga 62;
e)
lõplikele saajatele antud laenude ning neisse tehtud omakapitali või kvaasiomakapitali investeeringute koguväärtus, mis olid tagatud rahastamiskõlblike avaliku sektori kuludega, välja arvatud käesoleva määruse artikli 115 lõikes5 osutatud täiendav riiklik rahastamine, ja mis maksti vahendite lõplikele saajatele tegelikult välja.
Kui liikmesriigid otsustavad kohaldada käesoleva artikli lõiget 6 rahastamisvahendite puhul, esitatakse selles lõikes osutatud teave vahendite lõplike saajate tasandil.
11. Artiklis 135 osutatud iga kahe aasta tagant toimuva tulemuslikkuse hindamise eesmärgil sisaldab iga-aastane tulemusaruanne teavet artikli 115 lõike 5 punktides a ja d osutatud täiendava riikliku rahastamise kohta. Kõnealust rahastamist võetakse arvesse iga kahe aasta tagant toimuval tulemuslikkuse hindamisel.
12. Iga-aastased tulemusaruanded ning kodanike jaoks neist koostatud sisukokkuvõte tehakse üldsusele kättesaadavaks.
13. Ilma et see piiraks määruses (EL) 2021/2116 sätestatud iga-aastaste kontrollimise ja heakskiitmise menetluste kohaldamist, võib komisjon esitada tähelepanekuid vastuvõetavate iga-aastaste tulemusaruannete kohta ühe kuu jooksul pärast nende esitamist. Kui komisjon ei esita oma tähelepanekuid nimetatud tähtaja jooksul, loetakse aruanded vastuvõetuks. Käesoleva määruse artiklit 121 komisjoni tegevuse tähtaja arvutamise kohta kohaldatakse mutatis mutandis.
14. Komisjon võtab vastu rakendusaktid, milles sätestatakse normid iga-aastaste tulemusaruannete sisu esitamise kohta. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 153 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.
Artikkel 155 - ÜPP strateegiakava perioodiga seotud teatavat liiki kulude rahastamiskõlblikkus
1. Toetusesaajate ees võetud juriidiliste kohustustega seotud kulud, mis on tekkinud määruse (EÜ) nr 1257/1999 artiklis 31 või määruse (EÜ) nr 1698/2005 artiklis 39 või 43 osutatud meetmete raames, mis saavad toetust määruse (EL) nr 1305/2013 alusel, võivad jätkuvalt olla rahastamiskõlblikud EAFRDst toetuse saamiseks ÜPP strateegiakava perioodil, kui on täidetud järgmised tingimused:
a)
sellised kulud on ette nähtud asjaomases ÜPP strateegiakavas kooskõlas käesoleva määrusega ning need vastavad määrusele (EL) 2021/2116;
b)
kohaldatakse sekkumise puhul kohaldatavat EAFRD osaluse määra, mis on kehtestatud ÜPP strateegiakavas kooskõlas käesoleva määrusega kõnealuste meetmete katmiseks;
c)
määruse (EL) 2021/2116 artikli 65 lõikes 2 osutatud ühtset süsteemi kohaldatakse juriidiliste kohustuste suhtes, mis on võetud meetmete raames, mis vastavad käesoleva määruse III jaotise II ja IV peatükis loetletud pindala- ja loomapõhistele sekkumisviisidele, ja asjaomased toimingud on selgelt kindlaks määratud, ning
d)
punktis c osutatud juriidiliste kohustustega seotud maksed tehakse määruse (EL) 2021/2116 artikli 44 lõikes 2 sätestatud tähtaja jooksul.
2. Toetusesaajate ees võetud juriidiliste kohustustega seotud kulud, mis on tekkinud määruse (EÜ) nr 1698/2005 artiklis 23 osutatud meetmete raames, võivad jätkuvalt olla rahastamiskõlblikud EAFRDst toetuse saamiseks ÜPP strateegiakava perioodil, kui on täidetud järgmised tingimused:
a)
sellistest kuludest teatatakse komisjonile lisateabena ÜPP strateegiakava osas, mis käsitleb artiklis 109 osutatud sekkumisstrateegiat, ning kulud näidatakse ära ÜPP strateegiakava rahastamiskavas, millele on osutatud artikli 112 lõikes 2;
b)
need on kooskõlas määrusega (EL) nr 1306/2013, mida kohaldatakse jätkuvalt selliste kulude suhtes kooskõlas määruse (EL) 2021/2116 artikli 104 lõike 1 teise lõigu punktiga d, ja
c)
kohaldatakse ÜPP strateegiakavas käesoleva määruse artikli 91 lõike 2 punkti d kohaselt kehtestatud EAFRD osaluse määra.
3. Toetusesaajate ees võetud juriidiliste kohustustega seotud kulud, mis on tekkinud määruse (EL) nr 1305/2013 artiklites 22, 28, 29, 33 ja 34 osutatud mitmeaastaste meetmete raames, võivad olla rahastamiskõlblikud EAFRDst toetuse saamiseks ÜPP strateegiakava perioodil, kui on täidetud järgmised tingimused:
a)
sellised kulud on ette nähtud asjaomases ÜPP strateegiakavas kooskõlas käesoleva määrusega ning need vastavad määrusele (EL) 2021/2116;
b)
kohaldatakse sellist sekkumise EAFRD osaluse määra, mis on kooskõlas käesoleva määrusega ÜPP strateegiakavas kõnealuste meetmete katmiseks ette nähtud;
c)
määruse (EL) 2021/2116 artikli 65 lõikes 2 osutatud ühtset süsteemi kohaldatakse juriidiliste kohustuste suhtes, mis on võetud meetmete raames, mis vastavad käesoleva määruse III jaotise II ja IV peatükis loetletud pindala- ja loomapõhistele sekkumisviisidele, ja asjaomased tegevused või toimingud on selgelt kindlaks määratud, ning
d)
käesoleva lõike punktis c osutatud juriidiliste kohustustega seotud maksed tehakse määruse (EL) 2021/2116 artikli 44 lõikes 2 sätestatud tähtaja jooksul.
4. Toetusesaajate ees võetud juriidiliste kohustustega seotud kulud, mis on tekkinud määruse (EL) nr 1305/2013 artiklites 14–18, artikli 19 lõike 1 punktides a ja b ning artiklites 20, 23–27, 35, 38, 39 ja 39a, määruse (EL) nr 1303/2013 artiklis 35 ning määruse (EL) 2020/2220 artiklis 4 osutatud meetmete raames pärast 31. detsembrit 2025, võivad olla rahastamiskõlblikud EAFRDst toetuse saamiseks ÜPP strateegiakava perioodil, kui on täidetud järgmised tingimused:
a)
sellised kulud on ette nähtud asjaomases ÜPP strateegiakavas kooskõlas käesoleva määrusega, välja arvatud selle artikli 73 lõike 3 esimese lõigu punkt f, ning need vastavad määrusele (EL) 2021/2116;
b)
kohaldatakse sellist sekkumise EAFRD osaluse määra, mis on kooskõlas käesoleva määrusega ÜPP strateegiakavas kõnealuste meetmete katmiseks kindlaks määratud.
5. Toetusesaajate ees võetud juriidiliste kohustustega seotud kulud, mis on tekkinud määruse (EL) nr 1305/2013 artiklites 28 ja 29 osutatud mitmeaastaste meetmete raames, võivad olla rahastamiskõlblikud EAGFist toetuse saamiseks ÜPP strateegiakava perioodil, kui on täidetud järgmised tingimused:
a)
sellised kulud on ette nähtud vastavas ÜPP strateegiakavas kooskõlas käesoleva määruse artikli 31 lõike 7 esimese lõigu punktiga b ning need vastavad määrusele (EL) 2021/2116;
b)
määruse (EL) 2021/2116 artikli 65 lõikes 2 osutatud ühtset süsteemi kohaldatakse juriidiliste kohustuste suhtes, mis on võetud meetmete raames, mis vastavad käesoleva määruse artiklis 31 osutatud ökokavadele, ja asjaomased tegevused ja toimingud on selgelt kindlaks määratud;
c)
käesoleva lõike punktis b osutatud juriidiliste kohustustega seotud maksed tehakse määruse (EL) 2021/2116 artikli 44 lõikes 2 sätestatud tähtaja jooksul.