OP Corporate Bank plc Eesti filiaali hagi Oilseeds Trade OÜ vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 20. mai 2021. a kohtuotsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Oilseeds Trade OÜ 21. juuni 2021. a apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
5 507 807,12 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja (vastustaja) OP Corporate Bank plc Eesti filiaal esindajad ringkonnakohtus (registrikood 11534064), lepingulised esindajad vandeadvokaat Jüri Sirel ja advokaat Mihkel Kivisalu Kostja (apellant) Oilseeds Trade OÜ (registrikood 11141531), lepinguline esindaja advokaat Joonas Põder Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta vastu hagist osaline loobumine ja lõpetada menetlus OP Corporate Bank plc Eesti filiaali hagis Oilseeds Trade OÜ vastu intressi 49 980 euro nõudes.
2.Võtta asja juurde kõik hageja poolt apellatsioonimenetluses esitatud tõendid.
3.Tühistada Harju Maakohtu 20. mai 2021. a kohtuotsus osas, millega maakohus mõistis kostjalt välja võlgnevuse 5 457 827,12 eurot ületavas osas. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Kohtuotsuse tervikresolutsioon kehtib järgmises sõnastuses:
4.Võtta vastu hagist osaline loobumine ja lõpetada menetlus OP Corporate Bank plc Eesti filiaali hagis Oilseeds Trade OÜ vastu intressi 49 980 euro nõudes.
1(12)
5.Rahuldada hagi osaliselt.
6.Mõista kostjalt Oilseeds Trade OÜ-lt hageja OP Corporate Bank plc Eesti filiaali kasuks välja 5 457 827,12 eurot.
7.Poolte menetluskulud maakohtus jätta 4% ulatuses hageja ja 96% ulatuses kostja kanda ning ringkonnakohtu menetluskulud kostja kanda.
8.Mõista välja kostjalt maakohtu menetluskulude hüvitis 7881,48 eurot ja apellatsiooniastme menetluskulude hüvitis 2000 eurot.
9.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.OP Corporate Bank plc Eesti filiaal (hageja) esitas 25.092020 Harju Maakohtule hagi Oilseeds Trade OÜ (kostja) vastu, paludes kostjalt välja mõista 5 727 915,45 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 26. juunil 2017 arvelduskrediidi lepingu nr OA10021117, mille alusel sai kostja hagejalt arvelduskrediiti 3 500 000 eurot. Lepingu kohaselt kohustus kostja krediidi tagastama 29. juunil 2018. Lisaks seati tagatisena Maaelu Edendamise Sihtasutuse (edaspidi MES) käendus summas vähemalt 2 499 000 eurot. Pooled leppisid kokku, et kostja maksab MES käendusega seotud tasud. Pooled sõlmisid mitu lepingu muudatust, millega määrati uus lepingu lõppkuupäev. Viimase sellekohase lepingu muudatuse sõlmisid pooled 1. juulil 2019, millega määrati lepingu lõppkuupäevaks 30. november 2019. Hageja ja MES (hagiavalduses ilmselt ekslikult pooled) sõlmisid 1. juulil 2019 MES tasude osas fikseeritud käenduslepingu nr 304T15-5, mille p 2.2. alusel MES tagab lepingust tulenevate panga nõuete täitmise 71,4% ulatuses laenu põhivõlgnevusest. Käendusega tagati ka kostja kohustus tasuda hagejale hageja poolt kostja eest MES-ile makstud käendustasud. Kostja ei ole laenusummat ega kõrvalkulusid tasunud. 22. septembri 2020 seisuga on kostja võlgnevus hageja ees 5 727 915,45 eurot, millest põhiosa võlg on 3 500 00 eurot, intressivõlg 34 115,28 eurot ning viivis 2 093 000 eurot. Ühtlasi on kostja kohustatud tasuma ka MES-i tasud 100 237,67 eurot. Lisaks põhivõlgnevusele on kostja kohustatud hüvitama hagejale õigusnõustamisega seotud kulu 562,50 eurot. Hageja kasutas Advokaadibüroo Sirel & Partnerid OÜ õigusabi seoses
2(12)
kostjalt võlgnevuse saamisega tema kohustuste rikkumise tõttu. Advokaaditeenuse maksumuseks on olnud 562,50 eurot. Hageja täpsustas 27. aprillil 2021 intressi nõuet ja palub kostjalt välja mõista intressi perioodi 1. august 2019 kuni 28. november 2019 eest summas 34 115,28 eurot (arvestatuna laenusummalt 3 500 000 eurolt, intressimäär 2,9% aastas). 1. juulil 2019 sõlmitud arvelduskrediidi lepingu p 6 kohaselt sätestati baasintressmääraks 3 kuu Euribor ja marginaaliks 2,9% (intress aastas). Hagiavalduse esitamise aja seisuga ei ole kostja lisaks laenusumma tagastamata jätmisele tasunud intressi. Kostja on kohustatud tasuma intressi laenusumma kasutamise eest 34 115,28 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise perioodi 29. november 2019 – 22. september 2020 eest summas 2 093 000 eurot (arvestatuna laenusummalt 3 500 000 eurolt). Pooled on lepingu p-s 6.1. kokku leppinud, et hagejal on õigus nõuda kostjalt viivise tasumist p-s 6.3. sätestatud ulatuses. Lepingu p 6.3. sätestab, et viivise määr sätestatakse panga hinnakirjas, kus on viivise määraks märgitud 0,2% päevas. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda. Kostja leidis, et hageja nõue on tõendamata MES tasude nõude osas, intressi ja viivise nõude osas. Hageja on 2018. ja 2019. aasta vältel kostja arvelduskontolt väidetavate viiviste eest tasusid võtnud 57 253,30 euro ulatuses. Need summad on kostjalt alusetult võetud, mistõttu annab kostja käesolevaga teada, et tasaarvestab kõnealused väidetavad viivisemaksed hagis esitatud nõuete vastu VÕS § 197 lg 1 tähenduses. Samuti on hageja 2019. aasta vältel võtnud kostja arvelduskontolt 89 365,49 eurot väidetavate intressidena. See summa ületab hageja poolt 2019. aasta eest nõutud intresse 55 250,21 euro võrra. Kostja tasaarvestab alusetult võetud intressimaksed hagis esitatud nõudega VÕS § 197 lg 1 tähenduses. Hagejal puudub MES tasude nõue kostja vastu. 1. juuli 2019 leping ei näe ette konkreetset summat, mida kostja oli kohustatud hagejale tasuma, vaid viitab MES ja hageja vahelisele kokkuleppele, milles kõnealune summa kajastatud peaks olema. Sellisele hageja ja MES vahel sõlmitud lepingu punktile, millest hageja nõude ulatus tuleneks, hageja viidanud ei ole. Seega ei ole hageja oma nõuet tõendanud. Hageja peab tõendama ka seda, et ta on kostjalt nõutud summad MES-ile tasunud. Lisaks märgib kostja, et hagejal puudub alus nõuda MES-i tagatise tasude eest hüvitist alates 30. novembrist 2019, sest poolte vahel sõlmitud arvelduskrediidileping lõppes 30. novembril 2019. Kostja leiab, et hagejal puudub kostja vastu intressinõue, sest nõude ulatus on tõendamata. Kostja märgib, et 1. juuli 2019 lepingus on kokku lepitud baasintressmääraks 3 kuu EURIBOR ja marginaaliks 2,9% aastas, mitte päevas. Lisaks on hageja selle summa kostja kontolt juba võtnud. Kostja leiab, et hagejal puudub kostja vastu viivisenõue. Kuna hageja nõuab viivist 26. juuni 2017 sõlmitud lepingus sätestatu alusel, peab hageja esitama 26. juunil 2017 kehtinud lepingu p-s 6.3. viidatud hinnakirja, et tõendada, kui suures viivisemääras pooled kokku leppisid. Kuna hageja seda teinud ei ole, siis on viivisenõue tõendamata. Hageja viidatud veebileht viib
1.jaanuaril 2020 kehtima hakanud hinnakirjani, mis ei kehtinud hetkel, mil pooled 26. juuni 2017 lepingu sõlmisid. Kui hageja poolt 26. juuni 2017 lepingu p-ga 6.3. kokku lepitud
3(12)
viivisemäär 0,2% peaks tõendamist leidma, siis oleks tegemist tühise tüüptingimusega, sest see kahjustab kostjat ebamõistlikult. Pooled ei rääkinud läbi tervet hageja hinnakirja ja tegemist on dokumendiga, mille hageja esitab kõigile klientidele läbirääkimiste käigus. Kostja leiab, et 0,2%-ne päevane viivisemäär, st 73%-ne aastane viivisemäär, on kostjat ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus. Arvestades hageja põhinõude suurust, peaks kostja sellise tüüptingimuse kehtivuse korral hagejale tasuma viivist 2 555 000 eurot aastas ehk 7000 eurot päevas. Selline viivisemäär ületab seadusest tulenevat viivisemäära üle 9-korra. Kostja leiab, et hagis toodud viivisearvestus on väär, sest ebaselgeks jääb see, miks hageja nõuab viivist alates 29. novembrist 2019, kui poolte lepingu lõppkuupäev oli 30. november 2019. Lisaks tuleb arvestada sellega, et 2018. ja 2019. aastal on hageja kostjalt juba viivise eest tasusid võtnud 57 253,30 eurot.
3.Kostja märkis 22. aprilli 2021 vastuses, et hagejal on 30. märtsi 2021 seisuga kostja vastu nõue 132 902,97 euro ulatuses tulenevalt arvelduskrediidilepingust nr OA10021148. Kostja tasaarvestab käesolevaga esimeses järjekorras enda hageja vastu sissenõutavaks muutunud nõuded lepingust nr OA10021148 tulenevate nõuete (passiivnõuete) vastu ja teises järjekorras enda hageja vastu sissenõutavaks muutunud nõuded protsessuaalselt hagi esemeks olevate nõuete vastu, eeldusel, et kohus need kostjalt välja mõistab. Hageja on kostja arvelduskontolt nr EExxxxxxxxxxxxx alusetult võtnud kokku 206 108,33 eurot, olles neid tehinguid põhjendanud lepingu nr OA10021117 viiviste ja intressidega, kuigi selleks hagejal alused puudusid. Hageja on kostja arvelduskontolt nr EExxxxxxxxxxxxx alusetult võtnud kokku 33 520,86 eurot, olles neid tehinguid põhjendanud lepingu nr OA10021148 viiviste ja intressidega, kuigi selleks hagejal alused puudusid. Kostjalt alusetult võetud tasude eest on kostjal hageja vastu ka viivisenõue summas 26 680,90 eurot. Kostja selgitas, et pooled sõlmisid 1. juulil 2019 lepingu nr OA10021117 sarnase arvelduskrediidilepingu lepingu nr OA10021148. Ka lepinguga nr OA10021148 kohustus hageja kostjale võimaldama krediiti kuni 30. novembrini 2019, mistõttu ei saanud kostja lepingu lõppemiseni sattuda lepingu nr OA10021148 alusel saadud laenusummade tagastamisega selle kuupäevani viivitusse. Kokku pidi hageja kostjale 30. novembri 2019 seisuga põhivõlgnevusena tagastama 239 629,19 eurot. Hageja sattus viivitusse alates 1. detsembrist 2019 ja on 22. aprilli 2021 seisuga viivituses olnud 509 päeva. Seega võlgneb hageja kostjale 26 680,90 eurot viivist (viivis seadusjärgses määras). Maakohtu otsus ja põhjendused
4.Harju Maakohus rahuldas 20. mai 2021. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 5 507 807,12 eurot. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 7881,48 eurot ja viivise menetluskulude tasumata osalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni võla tasumiseni. Maakohus märkis, et kostja ei ole vaidlustanud poolte vahel sõlmitud arvelduskrediidilepingust tulenevaid kohustusi põhivõla 3 500 000 euro ja intressivõla 34 115,28 euro tasumiseks hageja ees. Kostja on TsMS § 231 lg 4 järgi nende kohustuste tekkimise aluseks olevad faktilised asjaolud vaikivalt omaks võtnud. Kostjal on krediidisaajana kohustus krediit (lepingu alusel saadud raha) hagejale tagasi maksta (VÕS § 401 lg 1). Lepingu kohaselt oli krediidi tagastamise tähtpäev 30. november 2019
4(12)
(eritingimuste p 3 ja üldtingimuste p 7.4). Alates nimetatud kuupäevast on kostja olnud täitmisega viivituses ning on kohustatud tasuma krediidilt viivist. Kostja tuginemine käendaja MES-i poolt hagejale tehtud ettemaksele on alusetu. Käendaja ise on avaldanud kostja poolt kohtule esitatud 22. märtsi 2021 kirjas, et hageja nõuded ei ole seni MES-i poolt tehtud väljamaksete tulemusel vähenenud. Tegemist on hageja ja käendaja omavahelise õigussuhtega, millele kostja tugineda ei saa. Kostja ei ole tõendanud, et MES on täitnud tema eest hagi aluseks olevaid kohustusi. Kohus selgitas kostjale tõendamiskoormist eelmenetluses. Kostja ei ole vaidlustanud hageja faktiväidet, et MES tagas käendajana vaidlusalusest krediidilepingust tulenevaid kostja kohustusi hageja ees. Sellise käenduse andmises olid pooled leppinud kokku vaidlusaluse lepingu 1. juuli 2019 muudatuses. Sama lepinguga võttis kostja endale kohustuse hüvitada hagejale tema poolt MES-ile makstavad käendustasud ning kinnitas, et on saanud hagejalt käenduslepingu originaali, milles on toodud tasude suurus ja maksmise kord. Eelnimetatust tulenevalt ei piisa hageja poolt käendustasude hüvitamiseks esitatud nõude ümberlükkamiseks kostja väitest, et hageja ei ole MES-ile käendustasude maksmist tõendanud. Hageja on selgitanud, millises summas ta kostjalt MES-ile makstud käendustasude hüvitamist nõuab ning on esitanud kohtule MES-i arved kõnealuste käendustasude kohta. Hageja väitel on kostja jätnud temale need tasud hüvitamata summas 100 237,67 eurot, mis vastab esitatud arvete summale. Kostja ei ole selgitanud, miks ei ole kohtule esitatud arved tõenditena usaldusväärsed. Kostjale on esitatud teave käendustasude suuruse ja tasumise korra kohta, mistõttu oleks kostja pidanud oma väiteid hageja nõude alusetuse kohta ise sisuliselt põhjendama ja tõendama. Hageja nõuab viivise väljamõistmist arvestatuna kokkulepitud määraga 0,2% päevas. Viivise määr oli lepingu üldtingimuste p 6.3 kohaselt fikseeritud hageja hinnakirjas. Hinnakiri on avaldatud https:/xxxxxxxxxxx.pdf. Kostja ei ole selgitanud ega tõendanud, millest järelduvalt olid pooled tema arvates sõlminud kokkuleppe teistsugustel tingimustel. Hageja nõuab viivist arvestatuna põhivõlalt 3 500 000 eurot perioodi 29. november 2019 kuni 22. september 2020 eest. Põhivõlg muutus aga hageja väitel sissenõutavaks 30. novembril 2019. Eespool selgitatu kohaselt on kostja võtnud omaks põhivõla summa ja selle sissenõutavuse alates 30. novembrist 2019. Hagejal on seega õigus nõuda viivist alates 1. detsembrist 2019. Hageja põhjendatud viivisenõude suurus on seega 2 079 000 eurot (viivis määraga 0,2% päevas). Hageja viivisenõue on põhjendamata 14 000 euro osas. Kostja pole põhjendanud ega tõendanud seda, et viivisemäära 0,2% õigeaegselt tasumata summalt päevas kohta sõlmitud kokkulepe on teda ebamõistlikult kahjustav. Viivisel on karistuslik iseloom ja selle eesmärgiks on mõjutada lepingu poolt oma kohustusi täitma, ning lihtsustada lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist. Kostja poolt esitatud põhjendus, et kokkulepitud viivisemäär oli umbes 9 korda suurem viivise seadusjärgsest määrast, ei võimalda iseenesest järeldada kokkuleppe lubamatut kahjulikkust kostja suhtes. Kohus arvestab ka seda, et hageja poolt nõutud viivis (2 093 000 eurot) on väiksem viivisenõude arvestuse aluseks olevast põhivõlast (3 500 000 eurot). Kohtu hinnangul on poolte vahel sõlmitud viivisekokkulepe õiguspärane ja kehtiv. Hageja on tõendanud kahju (õigusabikulu) hüvitamise nõude summas 562,50 eurot. Maakohus leidis, et kostja protsessuaalne tasaarvestusavaldus on osaliselt põhjendatud. Maakohus luges tõendatuks selle, et hageja on alusetult võtnud kostja kontolt viiviseid summas
5(12)
90 774,16 eurot ja intresse summas 148 855,03 eurot. Maakohus luges tasaarvestuse põhjendatuks ja kehtivaks 206 108,33 euro ulatuses. Kohus ei loe tasaarvestust kehtivaks eelnimetatud summadelt kostja poolt arvestatud viivise osas, kuna tasaarvestuse tulemusena lõppevad poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada (VÕS § 197 lg 2). Arvestades, et hagejal on kostja vastu nõue 5 713 915,45 euro ulatuses (laenusumma 3 500 000 eurot, intress 34 115,28 eurot, käendustasude hüvitis 100 237,67 eurot, viivis 2 079 000 eurot, õigusabikulu hüvitis 562,50 eurot), luges maakohus sellest summast 206 108,33 eurot kostja vastunõudega tasaarvestatuks. Eeltoodust tulenevalt mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja 5 507 807,12 eurot. Hagi viivisenõue osutus alusetuks 14 000 euro osas. Apellatsioonkaebus
5.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Alternatiivselt palub kostja tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise 2 093 000 eurot, Maaelu Edendamise Sihtasutuse tasu hüvitise 100 237,67 eurot ja intressi 34 115,28 eurot ja teha uus otsus, millega jätta hagi selles osas rahuldamata. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja leiab, et maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme ja kohaldas vääralt materiaalõigust. Maakohus jättis otsuse olulises osas põhjendamata ja hindas vääralt tõendeid. Kostja leiab, et hageja ei ole tõendanud seda, et poolte vahel on sõlmitud kokkulepe 0,2%-ses päevases viivisemääras. Hagiavalduses sisalduv link ei ole käsitletav tõendina TsMS § 229 lg 2 tähenduses. Isegi, kui kõnealust linki saaks pidada tõendiks, ei tõendaks see hageja väidet, et pooled leppisid 2019. aastal (või varem) kokku 0,2%-ses päevases viivisemääras, sest link suunab selle avaja hoopis hageja alates 2020. aastast kehtiva hinnakirjani. Hagejal lasus tõendamiskoormis selles, et pooled leppisid kokku 0,2%-ses päevases viivisemääras. Kohus kohaldas vääralt TsMS § 230 lg-t 1 kui leidis, et kostja ei ole selgitanud ega tõendanud, millest järelduvalt olid pooled tema arvates sõlminud kokkuleppe teistsugustel tingimustel. Kuna kohus ei ole nõuetekohaselt tuvastanud, et pooled leppisid kokku 0,2%-ses päevases viivisemääras, siis tulnuks kohaldada seadusjärgset viivisemäära. Hageja ei ole tõendanud, et ta on tasunud MES-ile hagi aluseks oleva raha, mille hüvitamist ta kostjalt nõuab. Hageja on esitanud kohtule MES-ilt saadud arved, kuid kostja leiab, et need ei tõenda seda, et hageja on tegelikkuses MES-ile vaidlusalused summad tasunud. Kohus hindas vääralt tõendeid, kui asus vastupidisele seisukohale. Kostja ei nõustu maakohtuga selles, et kostja oleks saanud ja pidanud oma väiteid hageja nõude alusetuse kohta ise sisuliselt põhjendama ja tõendama. See maakohtu seisukoht on vastuolus TsMS § 230 lg-ga 1 ja on üllatuslik. Isegi, kui hageja oleks MES-i tasu nõuet tõendanud, siis jättis maakohus arvestamata kostja väited selle kohta, et hageja ja kostja vaheline laenuleping lõppes 30. novembril 2019, mistõttu ei saa hageja kostjalt nõuda perioodi 30. november 2019 kuni 31. detsember 2019 eest MES-i tasude hüvitamist. Kui hagejal oleks MES-i tasude maksmise eest hüvitise nõue kostja vastu, siis saaks see olla 41 927,67 eurot (perioodi 1. juuli 2019 kuni 30. november 2019 eest), mitte hageja nõutud 100 237,67 eurot. Maakohus asus ebaõigesti seisukohale, et kostja ei ole intressinõuet vaidlustanud. Kostja vaidlustas intressinõude 4. novembri 2021 esitatud vastuses. Hageja intressinõue on vääralt arvestatud mh seetõttu, et ei ole arvestatud negatiivset EURIBORi vastavalt 1. juulil 2019 sõlmitud arvelduskrediidi lepingu p-le 6. Kohus jättis kostja vastuväited tähelepanuta mistõttu on otsus olulises osas põhjendamata. Hagejal ei saanud kostja vastu intressinõuet olla ka seetõttu, et hageja oli juba intressidena selle raha kostja kontolt võtnud.
6(12)
Kohus on vääralt kohaldanud VÕS § 201 lg-t 1, sest kohus ei ole arvestanud kostja esitatud tasaarvestusavalduses toodud nõuete tasaarvestamise järjekorda. Kostja tasaarvestusavaldus oli suunatud eeskätt lepingust nr OA10021148 tulenevate nõuete tasaarvestamisele ja alles seejärel hageja hagiavalduses toodud nõuete tasaarvestamisele. Hageja ei esitanud vastuväiteid kostja tasaarvestusavalduses toodud tasaarvestuse järjekorrale. Kostja palub ringkonnakohtul tuvastada, et kostja on kehtivalt tasaarvestanud esimeses järjekorras lepingust nr OA10021148 tuleneva nõude summas 132 902,97 eurot ja alles seejärel hageja hagis toodud nõuded. Vastus apellatsioonkaebusele ja menetluse edasine käik
6.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
7.Ringkonnakohus palus 08.11.2021 kirjaga täpsustada pooltel asjaolusid ning seisukohti ja tegi hagejale ettepaneku esitada asjas täiendavad tõendid. Hageja ja kostja vastasid kohtu kirjale tähtaegselt, hageja esitas täiendavad tõendid. Hageja loobus haginõudest 49 980 euro ulatuses. Kostja vaidles tõendite vastuvõtmisele vastu.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada seoses hageja haginõudest osalise loobumisega osas, millega maakohus mõistis kostjalt välja võlgnevuse 5 457 827,12 eurot ületavas osas. Muus osas jääb maakohtu otsus lõppjärelduses muutmata, kuid selle põhjendusi tuleb muuta (TsMS § 657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. I
9.Hageja nõuab kostjalt krediidilepingu alusel põhivõla, intressi, viivise ja MES tasude tasumist. Lisaks nõuab hageja menetlusvälise õigusabi kulude kahjuna hüvitamist. Hageja on esitanud seega kohustuse täitmise nõude (VÕS § 108 lg 1) ja kahju hüvitamise nõude (VÕS § 127 lg 1).
10.Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole asja pooltega ammendavalt arutanud, ei ole osaliselt selgitanud tõendamiskoormust ega juhtinud hageja tähelepanu asjaolule, et lingile viitamine ei ole tõendi esitamine. Ringkonnakohus tegi ettepaneku täiendavate asjaolude ja tõendite esitamiseks, selgitas tõendamiskoormust ja palus pooltel asjaolusid täpsustada.
11.Hageja loobus apellatsioonimenetluses 22.11.2021 menetlusdokumendis MES tasude nõudest 49 980 euro nõudes. Hageja selgitas, et tegemist on MES tasude nõudega perioodi eest, kui pooltevaheline leping oli lõppenud. Ringkonnakohus võtab hagist osalise loobumise vastu ja lõpetab menetluse praeguses asjas kostja vastu 49 980 euro nõudes (TsMS § 429 lg 1 II lause).
12.Kostja on leidnud apellatsioonimenetluses, et hageja hilines apellatsioonkaebusele vastamisega. Isegi kui see nii on, ei ole selle menetlusse võtmine põhjustanud menetluse lahendamise viibimist (TsMS § 331 lg 1 mõttes). Seetõttu puudub alus vastustaja vastusega arvestamata jätmiseks. Ringkonnakohus võtab asja juurde ka hageja poolt apellatsioonimenetluses esitatud tõendid, kuna need on esitatud ringkonnakohtu ettepanekul ja tõendid on asjakohased.
7(12)
13.Maakohus tuvastas järgmised asjaolud, mille üle ei vaidle pooled apellatsioonimenetluses ja mille ringkonnakohus võtab aluseks asja lahendamisel: - kostjal on hageja ees võlgnevus lepingust nr OA10021117 põhivõla osas 3 500 000 eurot t; - Lepingu kohaselt oli krediidi tagastamise tähtpäev 30.11.2019 - MES tagas käendajana vaidlusalusest krediidilepingust tulenevaid kostja kohustusi hageja ees ja sellise käenduse andmises leppisid pooled kokku vaidlusaluse lepingu 01.07.2019 muudatuses; sama lepinguga võttis kostja endale kohustuse hüvitada hagejale tema poolt MESle makstavad käendustasud ning kinnitas, et on saanud hagejalt käenduslepingu originaali, milles on toodud tasude suurus ja maksmise kord; - MES avaldas 22.03.2021 kirjas, et hageja nõuded ei ole seni MES-i poolt tehtud väljamaksete tulemusel vähenenud; - lepingu üldtingimuste p 6.3 sätestas, et viivise määr on fikseeritud hageja hinnakirjas. Kuigi maakohus pole otseselt tuvastanud, millisest lepingust tulenevad hageja nõuded kostja vastu, ei ole poolte vahel vaidlust selles, et hageja nõuded tulenevad algselt 26.06.2017 sõlmitud ja mitmeid kordi muudetud (viimasena 01.07.2019) lepingust nr OA10021117. II
14.Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, et hageja ei tõendanud, et poolte vahel sõlmiti kokkulepe 0,2%-ses viivise määras.
14.1.Apellatsioonimenetluses esitas hageja oma erinevate perioodide hinnakirjad paberkandjal ja selgitas, et viivise määr on jäänud alates lepingu sõlmimisest erinevate hinnakirjade lõikes samaks ja on 0,2%. Hageja perioodil 26.04.2016 – 01.01.2020 hinnakirjadega loeb ringkonnakohus nimetatud väite tõendatuks. Ringkonnakohus on 08.11.2021. a kirjas selgitanud, et võtab hageja esitatud viivise määra kajastavad dokumendid asja juurde.
14.2.Hageja tugines maakohtu menetluses asjaolule, et hinnakirjad olid kättesaadavad hageja kodulehel. Kostja ei tuginenud maakohtu menetluses sellele, et hinnakirjad ei olnud hageja kodulehel kättesaadavad. Samas võib selle tuletada kostja vastuväitest, et hageja ei ole viivisemäära nõuet tõendanud.
14.3.Maakohus tuvastas õigesti, et lepingute üldtingimuste punkt 6.3. sätestab, et viivise määr kajastub panga hinnakirjas. Osaliselt on põhjendatud maakohtu seisukoht, et hinnakiri on avaldatud hagis toodud hüperlingil. Hüperlingi pealkiri viitab asjaolule, et tegemist on peale lepingu kehtivust jõustunud hinnakirjaga, mis kehtis alates 01.01.2020. Seega ei saa hüperlingil kajastuv tõendada hageja nõuet alates 30.11.2019 – 31.12.2019. Nimetatule tugines ka kostja oma 04.11.2020 menetlusdokumendi p-s 24, kuid maakohus jättis kostja vastuväite tähelepanuta.
14.4.Apellatsioonimenetluses on hageja esitanud kuvatõmmised seisuga 22.-23.07.2021 selle kohta, et panga hinnakiri on kättesaadav panga kodulehel. Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga, et tegemist on ebausaldusväärse tõendiga üksnes sellel põhjusel, et hageja haldab oma kodulehte ise. Tõend kajastab hageja kodulehte (tl 190-193). Kuvatõmmised ei pea tõendama panga hinnakirja avaldamist panga kodulehel 01.07.2019 lepingu sõlmimise ajal, nagu kostja ekslikult leiab. Kuna nõutud viivis võib olla erinevates hinnakirjades muutuv, pidi hageja esitama hinnakirja, mis kehtis viivise nõudmise ajal. Kuna hageja viivisenõue on tekkinud alates lepingu lõppemisest 30.11.2019 ja seda nõutakse ka edasiulatuvalt, on asjakohasteks tõenditeks
8(12)
perioodil 30.11.2019 ja ka maakohtu otsuse tegemise ajaga kehtivad hinnakirjad. Sellisteks hinnakirjadeks on hageja alates 01.02.2019 kehtiv hinnakiri (tl 184 – 186) ja alates 01.01.2020 kehtiv hinnakiri (tl 187 – 189).
14.5.Ühtlasi on hageja selgitanud apellatsioonimenetluses (22.11.2021 menetlusdokumendi ps 2.2.3.), et hinnakiri sai lepingu osaks, kuna leping viitas selgesõnaliselt kodulehel avalikustatud hinnakirjale ja kostjal oli võimalik vastava hinnakirjaga tutvuda. Kuigi hageja ei ole selgesõnaliselt viidanud lepingu p-le, nähtub 01.07.2019 lepingu ps-t 5.3, et panga hinnakiri on kättesaadav panga veebilehel www.opbank.ee ja pangakontoris. Seega sai hinnakiri lepingu osaks ja kostjal oli vähemalt võimalus sellega tutvuda.
14.6.Hageja esitas apellatsioonimenetluses poolte kirjavahetuse perioodist 28.08.201829.08.2019 (tl 208-209). Kirjavahetusega soovib hageja tõendada, et kostja oli teadlik kokkulepitud viivisemäärast ja tema vastupidised väited on pahausksed. Kirjavahetusest nähtub, et hageja töötaja pöördus kostja poole võlgnevuse tasumise nõudes. Kostja esindaja saatis vastuseks oma konto väljavõtte ning selgitas, et makse MES-i katteks ei läinud läbi ning palus võimalust leppida kokku viisil, et enne tasutakse põhivõlg ja seejärel viivis, samuti palus kostja esindaja viivised „normaalsemaks teha“, millele hageja töötaja vastas, et kui (võlgnevus) on tasutud, teeb ta majas ettepaneku viivist vähendada. Nimetatud tõendist saab järeldada, et kostja oli teadlik viivise suurusest, ei vaidlustanud seda, kuid taotles viivise vähendamist. Seetõttu ei saa kostja praeguses menetluses ka hea usu põhimõttest (VÕS § lg 2 mõttes) tulenevalt tugineda asjaolule, et hageja ei ole tõendanud lepingus kehtinud viivise määra.
14.7.Kokkuvõttes tuvastas maakohus õigesti pooltevahelise viivisekokkuleppe määra ja puudub alus kohaldada hageja nõudele seadusjärgset viivisemäära. III
15.Maakohus tuvastas õigesti, et MES tagas käendajana vaidlusalusest krediidilepingust tulenevaid kostja kohustusi hageja ees ja sellise käenduse andmises leppisid pooled kokku 01.07.2019 lepingu muudatuse p-s 9; sama lepinguga võttis kostja endale kohustuse hüvitada hagejale tema poolt MES-le makstavad käendustasud ning kinnitas, et on saanud hagejalt käenduslepingu originaali, milles on toodud tasude suurus ja maksmise kord.
15.1.01.07.2019 lepingu (tl 21-25) p 9 alapunkt 2 sõnastusest nähtub, et tasude suurus ja maksmise kord on toodud panga ja MES vahel sõlmitud lepingus ning MES hinnakirjas, kostja oli kohustatud eelnimetatud tasud pangale hüvitama ja pangal oli õigus kõik tasumisele kuuluvad summad debiteerida kontolt ilma kliendi täiendava korralduseta lepingus toodud korras.
15.2.Poolte ja MES allkirjastatud fikseeritud käenduslepingu (tl 26-27) p-st 2.2. nähtub, et MES tagas laenulepingust tulenevate panga nõuete täitmise 71,4% ulatuses laenu põhivõlgnevuselt ja käendusega oli tagatud ka la laenusaaja kohustus tasuda pangale panga poolt laenusaaja eest MES-le tasutud käendustasud, milliseid laenusaaja ei ole pangale hüvitanud. Sama lepingu p-st 3.2.3 nähtub, et lepingust tuleneva käenduse kehtivuse eelduseks oli panga poolt MES-le 4% käendustasu tasumine aastas. Seega oli MES tasude suurus hageja apellatsioonimenetluses toodud selgituste kohaselt (22.11.2021 menetlusdokumendi p 2.3.3) 99 960 eurot (2 499 000 eurot x 0,04). Hageja ja MES olid sõlminud 13.05.2019
9(12)
koostöölepingu (tl 210-225), mille alusel MES arved kostjale esitas. Maksekorraldustelt (tl 226229) nähtub, et hageja on kvartaalselt MES tasusid, mis kajastuvad arvetel (tl 32-34) tasunud. Nimetatu nähtub arvetel toodud summadest ja Swedbank AS-i kontonumbrist, mis ühtib arvetel ja maksekorraldustel.
15.3.Maakohus leidis õigesti, et hageja ei pea tõendama raha maksmist MES-le, vaid hagejal piisab oma väidete tõendamiseks sellekohaste arvete esitamisest. MES-i poolt arvete esitamisega hagejale on hagejal tekkinud MES-i ees kohustus need tasuda. Asjaolu, kas hageja on seda teinud või mitte, ei mõjuta kostja vastavasisulist kohustust hageja ees. Maakohus ei ole nimetatud osas tõendeid vääralt hinnanud.
15.4.Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus jättis tähelepanuta ja hindamata kostja väite, et hageja ei saa kostjalt nõuda MES tasusid perioodi eest, kui leping oli lõppenud, s.o 30.11.2019 – 31.12.2019 eest. Nimetatud osas on hageja apellatsioonimenetluses oma nõudest loobunud. IV
16.Maakohus leidis ekslikult, et kostja ei vaielnud vastu intressinõudele. 04.11.2020 vastuse p-s 21 tugines kostja asjaolule, et hageja ei ole oma intressiarvestuses arvestanud kolme kuu negatiivse EURIBORiga, kuigi pooled olid sellises baasintressimääras kokku leppinud.
16.1.Hageja on esmakordselt apellatsioonimenetluses viidanud lepingute üldtingimuste p-le
3.7.Nimetatu ei tähenda, et ringkonnakohus ei oleks saanud omal algatusel nimetatud lepingust tuleneva sättega arvestada, kui hagist nähtus, et hageja negatiivse EURIBORiga ei arvestanud ja hageja sellist arvestust võimaldav säte pooltevahelises lepingus oli. Asjaolu ei saa olla kostjale praegusel juhul ka üllatuslik, kuna apellatsioonimenetluses on seda käsitatud. 01.07.2019 lepingumuudatuste üldtingimuste p-ga 3.7. loeb ringkonnakohus tõendatuks poolte kokkuleppe, mille kohaselt, kui kohaldatava baasintressimäära noteering on teatud intressiperioodiks negatiivne, loetakse lepingus toodud intressi arvestuse eesmärgil sellisel intressiperioodil baasintressimäära väärtuseks null. Seega, kuigi hageja ei ole hagis tuginenud lepingu p-le 3.7., on tema intressiarvestus õige. Seoses sellega ei pidanud maakohus nõudma hagejalt intressinõude täpsustamist või korrigeerimist.
16.2.Osas, milles hageja oli juba intresse kostja kontolt maakohtu hinnangul ebaõigesti võtnud, on maakohus teinud tasaarvestuse. Seega on maakohus intressi võtmisega kostja kontodelt nõude rahuldamisega arvestanud, kuigi pole selles osas tasaarvestust teinud kostja soovitud passiivnõuetega. V
17.Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus ei ole teinud tasaarvestust kostja poolt soovitud viisil. Samas ei anna see praegusel juhul alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks.
17.1.Kostja leidis, et tal oli 22.04.2021 seisuga hageja vastu nõue, mida ta sai tasaarvestada. Kostja hinnangul oli tema aktiivnõude suurus 266 310,09 eurot. Kostja tegi kõikide hageja poolt väidetavalt alusetult võetud summadega tasaarvestuse kahe nõudega (kostja aktiivnõuded tulenesid lepingutest nr OA10021117 206 108,33 euro ulatuses ja nr OA10021148 33 520,86 euro ulatuses, millele lisandusid viivised raha tagastamisega viivitamise tõttu 26 680,90 eurot). Kostja tõi 22.04.2021 menetlusdokumendis esile, et hagejal oli tema vastu
10(12)
arvelduskrediidilepingust nr OA10021148 (ei ole hageja nõude aluseks praeguses menetluses) tulenev nõue 132 902, 97 eurot ja leidis, et peale selle nõude tasaarvestamist hageja arvelduskrediidilepingust nr OA10021148 nõudega säilib kostjal hageja vastu aktiivnõudeid 133 407,12 euro ulatuses.
17.2.Põhjendatud on kostja seisukoht, et maakohus jättis tähelepanuta, et kostja tasaarvestas oma nõuded esmalt arvelduskrediidilepingust nr OA10021148 tuleneva hageja nõudega ja tegi seejärel 133 407,12 euro ulatuses protsessuaalse tasaarvestuse praeguses menetluses esitatud nõuetega. Maakohus arvestas kostja tasaarvestuse avaldusega 206 108,33 euro ulatuses praeguses menetluses esitatud nõudega. Nimetatu ei saa kahjustada kostja subjektiivseid õigusi praeguses menetluses ja kostja apellatsioonkaebuse alusel ei saaks ringkonnakohus teha otsust, millega mõista kostjalt välja raha suuremas ulatuses kui maakohus on seda teinud. Kuigi hageja on apellatsioonkaebusele vastates leidnud, et ta ei ole kostja kontolt viiviseid summas 90 774,16 (33 520,86 + 57 253,3) eurot ja intresse 148 855,03 eurot, kokku 206 108,33 eurot, alusetult debiteerinud, ei ole hageja vastavas ulatuses apellatsioonkaebust esitanud ega maakohtu otsust nimetatud ulatuses vaidlustanud. Seetõttu ei hinda ringkonnakohus poolte väiteid seoses kostja tasaarvestuse avaldusega.
17.3.Mis puudutab kostja apellatsioonkaebuse väidet (kaebuse p 34), et hageja oli juba võtnud kostja arvetelt intressi ületava summa, siis ringkonnakohus ei saa kostja apellatsioonkaebuse alusel arvestada ka sellega, sest kostja heidab maakohtule ette niigi lubamatust suuremas ulatuses tasaarvestuse tegemist ja palub endalt välja mõista võlgnevuse väiksemas ulatuses.
17.4.Kokkuvõttes jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. VI
18.Hageja taotles maakohtus kostjalt 5 699 362,95 euro väljamõistmist. Maakohus rahuldas hageja nõude 5 507 807,12 euro ulatuses. Hageja loobus ringkonnakohtu menetluses täiendavalt 49 980 euro intresside nõudest. Samas on nõude osakaal sedavõrd väike, et maaohtu määratud menetluskulude jaotust see ei muuda. Hageja nõue kuulub rahuldamisele 5 457 827,12 euro ulatuses, mis moodustab 96% hageja nõudest. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad poolte apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Isegi kui leida, et hageja loobus 49 980 euro ulatuses intresside nõudest apellatsioonimenetluses, on tegemist niivõrd marginaalse osaga apellatsioonkaebuse vaidlustatud osast, et ringkonnakohus ei pea põhjendatuks jätta selles osas menetluskulusid hageja kanda apellatsioonimenetluses.
19.Vastavalt TsMS § 174 lg 3 määrab ringkonnakohus kindlaks väljamõistetavad menetluskulud apellatsiooniastmes.
20.Hageja on esitanud oma menetluskulude nimekirja, milles taotleb kostjalt lepingulise esindaja kulude katteks 2562,50 euro (käibemaksuta) väljamõistmist.
20.1.Vastustajale osutatud õigusabiteenuse sisuks on maakohtu otsuse analüüs, kliendile tutvustamine ja edasise tegevuskava arutamine 1h 15min; apellatsioonkaebuse analüüs, kohtumäärusega tutvumine, seisukoha kujundamine, kliendile dokumentide edastamine ning ülevaate andmine 3h; suhtlus kliendiga, vastuse koostamine apellatsioonile, kliendilt täiendavate tõendite nõudmine 8h; büroosisene nõupidamine, asjaolude täiendav
11(12)
väljaselgitamine ja seisukohtade kujundamine 1h 30min; päringu esitamine kohtule ja kliendi informeerimine 15min; kostja 12.10.2021 seisukohtadega tutvumine 30min; ringkonnakohtu juhistega tutvumine ja kliendiga nõupidamine 2h; täiendavate kirjalike seisukohtade koostamine vastuseks kohtu kirjale, suhtlus ja kirjavahetus kliendiga täiendava info ja tõendite kogumiseks, seisukohtade esitamine kohtule 3h. Kokku 19h 30min.
20.2.Apellant vaidles vastu vastustaja menetluskulude taotlusele. Kuna hageja ei esitanud apellatsioonkaebust, ei ole maakohtu otsuse analüüsimine käsitatav praeguses menetluses kantud menetluskuluna. Apellatsioonkaebusele vastuse koostamisele kulunud aeg 12,5h ei ole põhjendatud, kuna selle tulemusena valminud vastus on 7 lk pikk ja sisaldab juriidilist argumentatsiooni 6-l leheküljel. Põhjendatud on arvestada üks tund lehekülje kohta.
20.3.Kolleegium ei nõustu kostja väitega, et vastustaja ei pidanud maakohtu otsust analüüsima ega kliendile tutvustama. See oli vajalik apellatsioonkaebusele vastamiseks ka siis, kui hageja tegi seda enne kostja apellatsioonkaebuse saamist. Põhjendatud on kostja seisukoht, et apellatsioonkaebusele vastamise osas on hageja kulud ülepaisutatud. Tegemist ei olnud keerulise ja suuremahulise õigusliku vaidlusega. Hageja ei ole esitanud arvutuskäike erinevates lepingutes tekkinud võlgnevuse kujunemise kohta, asjas ei ole esitatud hulgaliselt tõendeid ega kuulatud tunnistajaid. Ringkonnakohtu apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise määrus on trafaretne ja sellega tutvumiseks ei saa kulud üle 10min. Arvestades apellatsioonkaebuse ja selle vastuse mahtu peab ringkonnakohus apellatsioonkaebusega tutvumise ja sellele vastuse koostamise kulu koos kliendi informeerimisele ja kliendilt täiendavate tõendite nõudmisele kulunud ajaga põhjendatuks 3h + 8h +1h 30min asemel 8h. Nimetatud õigusteenust on osutatud hinnaga 120 eurot tunnis. Muus osas on hageja menetluskulud vajalikud ja põhjendatud.
20.4.Tunnihind 120 eurot ja alates 16.11.2021 150 eurot, millele lisandub käibemaks, on asjaolusid arvestades mõistlik. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele apellatsioonimenetluse kulu 2562,50 – 375 -187,50 = 2000 eurot.
20.5.Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
20.6.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt)
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.