Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi
Otsuse tegemise aeg ja koht
9. detsember 2021, Tartu
Tsiviilasja number
2-19-15874
Tsiviilasi
Heli-Reet Pooluse hagi Arvi Normeti ja Ingrid Normeti vastu alusetult rikastumise nõudes
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
4498 eurot 37 senti
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 7. aprilli 2021. a osaotsus vaheotsusena
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Heli-Reet Pooluse apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant/hageja: Heli-Reet Poolus (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Ivo Kaurit Vastustaja/kostja I: Arvi Normet (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Mehis Adamson
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 7. aprilli 2021 otsus muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Heli-Reet Pooluse kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.Heli-Reet Poolus (hageja) esitas 11. oktoobril 2019 hagi Arvi Normeti (kostja I) ja Ingrid Normeti (kostja II) vastu alusetu rikastumise nõudes, milles palus kostjalt I mõista hageja kasuks välja 10 938 eurot 40 senti ning kostjalt I ja II solidaarselt 7055 eurot. Hagiavaldusest nähtuvalt sõlmisid hageja ja kostja I 19. juunil 2009 notariaalse ülalpidamislepingu, kinnistute üleandmise lepingu ja asjaõiguslepingu. Hageja tegi
10.augustil 2010 kostjale I ülekande 10 938 eurot 49 senti. Hageja selgitas, et ülekande eesmärgiks oli anda ülalpidamislepingus määratud ülalpidajale (kostjale I) täiendavalt raha ülalpidamiskohustuse täitmiseks lepingus sätestatust suuremas mahus. Hageja tahtis, et kostja I teeks lepingus sätestatud sanitaarremondi asemel elamus (ülalpidajatele üleantud kinnistutel asuvas elamus) kapitaalremondi. Hageja esitas 2. veebruaril 2017 hagiavalduse (tsiviilasi nr 2-17-1760), milles ühe küsimusena tõstatas ka remondi tegemise ebapiisavuse ning kostja I poolt ülekandega saadud raha kasutamise kohta aruande esitamata jätmise. Kohus leidis, et tehtud on sanitaarremont ja ülalpidamislepingu järgi ei pidanudki kostja I rohkem tegema. Ringkonnakohus leidis 20. septembril 2019 otsuses, et hageja poolt kostjale I ülekantud raha puudutavas osas jäetakse seisukohad tähelepanuta, kuna need ei ole asjakohased. Hageja oli arvamusel, et aegumistähtaeg ei hakanud kulgema raha ülekandmisest, vaid see lükkus edasi tulenevalt hageja tervislikust seisundist kuni 2014. a lõpuni. Aegumistähtaja kulg katkes ja algas uuesti või (alternatiivselt) peatus kohtumenetluse ajaks tsiviilasjas nr 2-17-1760, sest hageja arvates pidi nimetatud kohtuasi lahendama tema poolt püstitatud küsimuse. Hageja sai alles 20. septembril 2019 tsiviilasjas nr 2-17-1760 tehtud lahendist teada, et tal on õigus esitada kostja I vastu alusetult rikastumise nõue summas 10 938 eurot 49 senti. Teise nõudena tugines hageja sellele, et aastatel 2011 – 2014 on kostjad hageja pangakontolt võtnud raha välja kokku 7055 eurot.
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid hageja esitatud nõudele summas 10 938 eurot 49 senti kohaldada aegumist ja teha osaotsus, millega lõpetada nimetatud nõudes tsiviilasja menetlus. Hagejad palusid jätta hagi 7055 euro nõudes rahuldamata. Menetluskulud palusid kostjad jätta hageja kanda. Kostja I seisukohast hakkas hageja rahalise nõude (10 938 eurot 49 senti) aegumise tähtaeg kulgema 11. augustil 2010 ja TsÜS § 147 järgi saabus aegumine kõige varem 10. augustil 2013, kuid mitte hiljem kui 10. augustil 2015.
MAAKOHTU OTSUS
3.Tartu Maakohus rahuldas 7. aprilli 2021 osaotsuse vaheotsusena kostjate taotluse aegumise kohaldamise nõudes (maakohtu otsuse resolutsiooni p 1); jättis hagi kostjate vastu alusetu rikastumise nõudes, s.o 10. augustil 2010 üle kantud 10 938 euro 49 sendi tagastamise nõudes rahuldamata nõude aegumise tõttu (resolutsiooni p 2); jättis selles nõudes menetluskulud hageja kanda ning otsustas määrata menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast seda, kui lahend aegumise nõude osas on jõustunud (resolutsiooni p 3); jätkas menetlust hageja hagis kostjate vastu alusetu rikastumise nõudes, mis puudutab aastatel 2011 – 2014 hageja pangakontolt raha väljavõtmise eest 7055 euro suurust nõuet (resolutsiooni p 4).
Maakohus tegi osaotsuse vaheotsusena nõude osas, mis puudutab hageja nõuet välja mõista kostjatelt 10. augusti 2010 ülekande alusel 10 938 eurot 49 senti. Maakohus märkis, et hageja on tuginenud sellele, et kostjal puudus õigus hagejalt raha saada. Hageja selgitas, et nad leppisid kostjaga I kokku kapitaalremondi tegemises elamus, kuid kostja I seda kokkulepet ei täitnud ning väitis koguni, et ta ei olekski pidanud seda tegema, samuti ei ole kostja I raha kasutamise kohta kunagi selgitusi andnud. Seetõttu oli maakohtu hinnangul hageja nõude aluseks võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1. Maakohus selgitas, et alusetu rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg algab alusetutute maksete tegemisest. Kuna hageja tegi alusetult makse (vaidlustatud ülekande) 10. augustil 2010, sai hageja kostja rikastumisest teada makse tegemisest. Seega tulnuks hagejal nõude maksma panekuks esitada TsÜS § 151 lg 1 kohaselt nõue hiljemalt 10. augustil 2013. Maakohus leidis, et kostjate tuginemine aegumisele ei ole ka vastuolus hea usu põhimõttega. Kostjad on esile toonud, et hageja on alustanud mitmeid kohtuvaidlusi samal teemal, st maja remont ja ülalpidamislepingu tingimuste täitmine, mistõttu oli maakohtu hinnangul hagejal võimalik esitada vaidlusalune nõue juba varem. Kostjad ei ole aegumisele tuginedes käitunud vastuoluliselt. Maakohus jättis aegumise tõttu rahuldamata hageja nõude 10 938 euro 49 sendi saamiseks. Maakohus selgitas, et kuna jätab hageja nõude aegumise tõttu rahuldamata, ei pea ta tuvastama rohkem asjaolusid, kui on vajalik aegumise kohaldamise hindamiseks. Kuna hageja nõue on aegunud, tegi maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 3 alusel asjas lõppotsuse ning asja edasi ei menetle. Maakohus jätkas menetlust nõude osas, milles kostjad ei ole aegumisele tuginenud, s.o 7055 euro nõudes. Maakohus selgitas, et TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Kuna hagi jäi rahuldamata, jättis maakohus tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 menetluskulud hageja kanda. Maakohus määrab käesolevas tsiviilasjas menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas 21. aprillil 2021 kostja I vastu apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse resolutsiooni p-de 1-3 osas tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta aegumine kohaldamata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja I kanda. Hageja ei nõustu maakohtu otsuse p-s 10 märgituga, et hageja on tuginenud sellele, et kostjal puudus õigus hagejalt raha saada. Hageja selgitab, et on menetluse käigus tuginenud sellele, et hagejal oli kostjaga I suuline kokkulepe, mille kohaselt kostja I teeb hageja koduks olevas elamus kapitaalehituslikud tööd ulatuses, mis ületab poolte ülalpidamislepingust tuleneva sanitaarremondi kohustuse. Kostja I ei ole tõendanud enda väiteid, et talle raha ülekandmisega kohustusi ei tekkinud ja kapitaalremondi kokkulepet ei olnud. Kostja I poolt esile toodud asjaolude kohaselt tegi kostja elamus sanitaarremonti oluliselt ületavas osas, mis seab kahtluse alla, et kostja I väited vastava kokkuleppe ja sellest tuleneva kohustuse puudumise kohta ei vasta tõele. Seega rikkus maakohus tõendamiskoormuse ümberpööramise põhimõtte kohaldamata jätmisega menetlusnormi ning uskus paljasõnalisi kostja I väiteid. Maakohus jõudis ekslikult ning hagejat üllatava järelduseni, justkui hageja oleks väitnud kostjal I kohustuse puudumist ning kostjal I õiguse puudumist hagejalt raha millekski saada. Poolte kokkulepe eeldas, et kostjal I tuli kanda ka aruande kohustust. Seega hageja ei ole maksnud kostjale raha ekslikult. Hageja märkis, et ta ei hakanud koheselt nõudma raha tagastamist ja jälgis, millisel kujul kostja I remondikohustust täidab. Kuna hageja tervislik seisund oli aastatel 2010 – 2014 halb, ei olnud tal võimalik hinnata kostja I lubaduste täitmist. Tsiviilasjas nr 2-17-1760 tehtud lahendi saamisel mõistis hageja, et tal tuleb esitada alusetu rikastumise nõue kostja I vastu.
Hageja ei nõustu maakohtuga, et hageja nõue ei põhine rikkumiskondiktsioonil (VÕS § 1037). Hagejal ja kostjal I oli suuline kokkulepe kapitaalremondi teostamiseks. Kostjal I oli kohustus aru anda remondi käigust ja kulutustest. Kostja I oli rikkunud vähemalt aruandmise kohustust, millega lükkus edasi aegumise tähtaja algus. Maakohus tuvastas asjaolud ebaõigesti. Kuna tegemist on rikkumiskondiktsiooniga, oleks maakohus pidanud jätma aegumise kohaldamata.
5.Kostjad palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu vaheotsuse muutmata ning menetluskulud hageja kanda. Hageja esitas apellatsioonkaebuse vaid kostja I suhtes, kuigi tsiviilasjas on hagi esitatud korduvate muutmiste järel ka kostja II suhtes. Seega on vaheotsus kostja II suhtes jõustunud. Kostjad esitasid ühised vastuväited apellatsioonkaebusele. Kostjad märgivad, et maakohus tsiteeris otsuse p-s 10 hagiavalduses toodud hageja seisukohta. Hageja positsioon remondi suhtes on olnud hagimenetlustes heitlik ning pidevalt ajas muutuv. Tsiviilasjas nr 2-16-1760 väitis hageja, et kostja I pole üldse remonti teinud, kuigi maakohus tuvastas paikvaatlusel vastupidise. Samas tsiviilasjas ei väitnud hageja kapitaalremondi suulist kokkulepet kostjatega ega ka vajadust esitada ehitust puudutavaid aruandeid. Ka tsiviilasjas nr 2-19-16014 (ülalpidamislepingu korduv ülesütlemine) ei märgi hageja kordagi muude võlaõiguslike kokkulepete olemasolu. Kostjad ei nõustu, et tõendamiskoormis on ümber pöördunud. Hageja käitumine on kostjate suhtes olnud äärmiselt pahatahtlik, sest tsiviilasjas nr 2-16-1760 on kohus tuvastanud kostjate tegevuse ja selle vajalikkuse ülalpidamislepingu täitmiseks. Hageja ei ole kunagi nõudnud kostjatelt mistahes aruandlust, vaid on ise igapäevaselt olnud tegevuste juures ja käesoleval hetkel kasutab seda kolmandate isikutega ainuisikuliselt ja tasuta. Kuivõrd asjas pole tõendatud suulise kapitaalremondi kokkuleppe olemasolu, siis pole võimalik ka selle järgset mistahes õigust rikkuda. Ainsa poolte vahelise, 19. juunil 2009 sõlmitud, notariaalse ülalpidamislepingu sisuks oli kinnisasjade loovutamine ülalpidamise vastu, kus kostjal I tuli tagada hagejale tavapärane senine elustiil ja vajadusel hoolduse või ravi korraldamine. Viidatud lepingus puudus kapitalremondi kohustus, aruande kohustus ja hageja poolse finantseerimise kohustus. Mistahes muud kokkulepped poolte vahel puuduvad. Hagejal tuleb tõendada õiguslik alus VÕS § 1037 kohaldamiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Maakohus leidis, et hageja 10 938 euro 49 sendi nõue on aegunud, mistõttu tegi ta TsMS § 449 lg 3 kolmanda lause järgi selle nõude osas lõppotsuse ja asja edasi ei menetlenud. Ringkonnakohtu hinnangul olid vaheotsuse tegemise eeldused täidetud. Apellatsiooniastmes vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, kas kostja I vastu alusetust rikastumisest tulenev 10 938 euro 49 sendi nõue on aegunud või mitte.
7.Maakohus tuvastas õigesti, et hageja nõue on aegunud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning ei korda neid käesolevas otsuses kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja tegi vaidlusaluse ülekande 10. augustil 2010. Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 151 lg 1 esimese lause ja lg 2 järgi kolm aastat ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue, ning hiljemalt kümme aastat alusetu rikastumise toimumisest. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kui lugeda 2010 kostjale I üle kantud raha alusetuks soorituseks, siis tuli hagi esitada 11. augustist 2010 arvates kolme aasta jooksul. Hagi esitati
kohtule 11. oktoobril 2019, mistõttu on hagi VÕS § 1028 lg 1 alusel raha väljamõistmiseks aegunud.
8.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et apellatsioonkaebuse põhjendustest on raske aru saada, kuna hageja on muutnud oma seisukohti määral, mis teeb hageja tahteavalduse kujunemise jälgimise raskeks ning sellest tuleneb ebaselgus hageja tegeliku tahte osas. Käesoleva asja materjalidest nähtub, et hageja esitas esimest korda 2017. aastal kostja I vastu hagi. Selles hagis soovis hageja taganeda kostjaga I sõlmitud ülalpidamislepingust ja kinnisasjade osas lepingu tagasitäitmist (tsiviilasi nr 2-17-1760). Hageja täiendas viidatud tsiviilasjas hagi asjaoluga, et ta kandis 10. augustil 2010. a. kostja I arveldusarvele üle 171 150,17 krooni (10 938 eurot). Nimetatud tsiviilasjas väitis hageja, et kostja ei ole seda summat sihipäraselt kasutanud ja ei ole kasutamise kohta aruandeid esitanud. Jõustunud kohtulahendiga jäeti hagi rahuldamata ja mh märkis kohus, et kuna hageja väitel ei kandnud ta 10 938 eurot üle ülalpidamislepingu raames, siis selles osas kohus seisukohta ei võta. Ringkonnakohus märgib, et arvestades hageja esile toodud faktilisi asjaolusid - hageja tegi soorituse – kandis kostja arvele raha – jääb ebaselgeks hageja seisukoht, et maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust. Õige ei ole hageja seisukoht, et hageja nõue põhineb rikkumiskondiktsioonil. Rikkumiskondiktsiooni ehk hüvitisnõuet, mis tuleneb teise isiku õiguste rikkumisest ja selle tõttu alusetust rikastumisest, reguleerib võlaõigusseadus. VÕS § 1037 lg 1 kohaselt õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) peab õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. Ringkonnakohus leiab, et hagis esile toodud asjaolude kohaselt saab hageja nõuet kvalifitseerida VÕS § 1028 alusel, mille eelduseks on, et võlgnik (kostja) rikastus, võlausaldaja (hageja) tegi soorituse ja sellel sooritusel puudus õiguslik alus. Hageja väitel sai ta kohtulahendist teada, et kostjale 10 938 euro ülekandmiseks puudus alus ning seetõttu on kostja rikastunud. Eeltoodust tuleneb, et hageja tõi esile asjaolud, mida maakohus õigesti kvalifitseeris VÕS § 1028 alusel.
9.Kuivõrd vaidlustatud osaotsus on praegusel juhul hageja nõude 10 938 eurot 49 sendi osas lõpplahend TsMS § 173 lg 1 esimene lause tähenduses, peab ringkonnakohus vajalikuks apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulude jaotuse kindlaks määrata. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud kulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
10.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
/digitaalselt allkirjastatud/
/digitaalselt allkirjastatud/
/digitaalselt allkirjastatud/
Üllar Roostoja
Kersti Kerstna-Vaks
Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.