Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on õigus edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Esitatud appellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitamisel ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetluse käik Keratalu FIE esitas 02.04.2019 kohtule hagiavalduse, milles palus Vimon OÜ-lt hageja kasuks välja mõista põhivõla 2860 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 160,45 eurot ja täiendava viivise alates hagi esitamisest. Kohus tegi 07.06.2019.a tagaseljaotsuse, millega rahuldas hagi. Kostja esitas tagaseljaotsusele kaja, mille kohus 07.08.2019.a määrusega rahuldas ja taastas menetluse. 25.10.2019 tegi kohus määruse, millega võttis vastu hageja osalisel hagist loobumisepõhinõudes 500 euro osas. Kohtu menetlusse jäi põhinõue summas 2360 eurot ja kõrvalkohustuste nõue. Kostja esitas 29.01.2019.a vastuhagi, milles palus mõista Keratelu FIE-lt välja müügilepingu alusel enamtasutud ostuhinna. Kohus jättis vastuhagi 08.06.202.a määrusega läbi vaatamata, sest vastuhageja ei tasunud vastaspoole menetluskulude katteks tagatist vastuhagi nõuete menetlemise osas. Kohus jätkas menetlust põhihagis. Hagiavaldus ja selle põhjendused Algselt 02.04.2019.a hagis palus hageja kostjalt välja mõista välja põhivõlgnevus summas 2860,00 eurot ja viivised summas 160,45 eurot ning viivised alates 03.04.2019 kuni põhinõude summas 2860,00 eurot täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 30.07.2019.a esitas hageja avalduse põhinõudest osaliseks loobumiseks summas 500,00 eurot, mille järgselt on hageja põhinõudeks 2360,00 eurot. Hageja kinnitas, et ekslikult ei ole hageja kostja poolt 04.08.2018 tasutud summat 250 eurot ja 14.08.2018 tasutud summat 250 eurot arvestanud hagiavalduses. Lähtuvalt põhinõude vähendamisest arvestas hageja ümber ka viivise, mis oli hagi esitamise seisuga 132.40 eurot. Hagiavalduse kohaselt müüs hageja 17.04.2018.a sõlmitud lepingu alusel lüpsilehmi koguses 26 tükki, kokkulepitud hinnaga 550,00 eurot tükk. Kostja kohustus hagejale tasuma 14300 eurot, millele lisandus käibemaks 2860,00 eurot, kokku 17160,00 eurot. Kostja on 19.04.2018.a. tasunud hagejale 14300,00 eurot ning kinnitanud enda e-kirjaga, et ülejäänud summa tasutakse peagi. Vaatamata hageja pöördumistele, sh 03.08.2018, on kostja vaid lubanud ülejäänud summa tasumist, kuid pole seda teinud. Hageja on enda kohustuse täitnud ning kostjale üle andnud lüpsilehmad. Kostja on tasunud ostetud lehmade eest vaid osaliselt. Hagiavalduse esitamise seisuga on kostja võlgnevus 2860,00 eurot (17160,00 – 14300,00). Hageja on arvestanud sissenõutavaks muutunud viiviseid alates kostja lubatud tasumistähtajale (s.o 21.07.2018) järgnevast kalendripäevast 22.07.2018 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 02.04.2019.a summas 160,45 eurot.

Vastuseks kostja vastuväidetele teatas hageja 23.09.2019.a seisukohas, et jääb 30.07.2019.a esitatud seisukoha ja nõuete juurde. Hageja ei nõustunud kostja väidetega, et hageja on tahtlikult esitanud valeandmeid ja et hageja põhinõue on vale. Vastupidi, kostja ise on esitanud vastuses tõele mittevastavaid ja tõendamata etteheiteid hageja suhtes. Hageja vaidles vastu kostja väitele, et müüdud loomad olid tapamajaloomad ja leidis, et loomadel väidetavalt esinevad puudused on tõendamata. Vastuseks kostja etteheidetele selgitas hageja siiski järgmist. Seda, et loomad olid alatoidetud ja väärkoheldud oleks kostja esindaja Vxxxxx Txxx, kellel on vähemalt 5-aastane loomadega töötamise kogemus, pidanud loomi vastu võttes märkama ja oleks siis pidanud loomade vastu võtmisest keelduma. Hageja kinnitas, et tal oli varutud loomadele piisavalt sööta ja seega on väited alatoitumusest tõele mitte vastavad. Hageja teatas, et saatis 11.02.2018.a. st. kaks kuud enne müügi tehingut kostjale Jõudluskontrolli aruande ja veebruari kuu tulemused, kus oli iga lehma kohta eraldi võetud piimaproovid, mille põhjal oli näha tootlikus, piimarasv, SRA (somaatiliste rakkude arv, mis näitab lehma tervislikku seisundit). Kõigele lisaks tuli hageja vastu kostja soovile ja kandis ligi kuu enne tehingu toimumist kogu karja PRIA-sse kostja nimele üle. Kuivõrd omand lehmade suhtes läks üle ennem tehingu sõlmimist, siis tekkis olukord, kus kostja oli kolm nädalat enne tehingut karja tegelik omanik ja seega omas juba tehingu tegemise ajal ligipääsu kõikidele andmetele. Samuti sai kostja PRIAS kande muutmisest alates endale lüpsitoetuse, st hageja loobus toetuse saamisest kostja kasuks. Seega ei vasta tõele kostja väide, et ta ei teadnud, mida ta ostab ja kostja eksitab tahtlikult kohut ning esitab tõele mittevastavat infot väites, et ta ei saanud karja andmeid ametlikult kontrollida. Jõudluskontrolli andmetes võib esineda mingeid ebatäpsusi ja neid parandatakse jooksvalt. Kahjuks ei näinud hageja ette, et karja üle andes kaotab ta võimaluse teha ise teateid ja parandusi. Seetõttu saatis hageja kogu info ja sündmused edasi kostjale. Lüpsilehma haigestumisest AUREUS-i sai hagejale teatavaks 01.08.2018. st. kolm kuud peale ostu-müügi tehingut. Hageja ei vastuta ega saagi vastutust võtta selle eest, mis toimub karjas kuid hiljem. Hageja selgitas, et 21.09.2017.a viis Pärnumaa Veterinaarkeskus läbi loomade kontrolli ja vastava kontrollakti kohaselt rikkumisi ei tuvastatud ja ettekirjutusi ei tehtud. Hageja selgitas, et kostja lubas peale põhisumma maksmist viimase makse, milleks oli käibemaksu summa (so 2860,00 eurot) hagejale ära maksta siis, kui Maksu- ja Tolliamet selle tagastab. Hiljem selgus hagejale, et kostjal oli maksuvõlg MTA-s, mistõttu saab eeldada, et seda käibemaksu kostja tagasi ei saanud, mistõttu ei tasunud ka hagejale. Hageja märkis, et on arusaamatu, et kui kostja esindaja kinnitas 03.08.2018.a, et tasub võlgnevuse, kuid kohtumenetluse on hakanud sellele vastu vaidlema. 14.11.2019.a vastuses rõhutas hageja, et kohustus müüma kostjale lüpsilehmad, mille kostja esindaja oli eelnevalt üle vaadanud. Hageja on enda kohustuse täitnud ning üle andnud kokkulepitud kauba. Vastuseks kostja vastuväidetele tõi hageja välja, et kostja väited loomade alatoitumuse ja väärkohtlemise kohta on tõendamata. Hageja vaidles vastu kostja esitatud kirjelikele tõenditele- seemendustehniku ja jõudluskontrolli spetsialisti selgitused ja tähelepanekud ei ole tõendid TsMS § 229 lg 2 tähenduses ning need tuleb jätta tähelepanuta. Antud kirjalikud selgitused ei kvalifitseeru tunnistajate ütlusteks ja need ei ole ka eksperdi arvamused. A. Kxxxxxx kirjast ei nähtu, millisel kuupäeval oleks vaatlus tehtud, mida (st konkreetsed loomad) on vaadeldud, milliste parameetrite ja mille alusel on võrreldud andmeid ning millisele järeldusele on ekspert jõudnud. L. Axxxxkirjas on samuti puudu olulised andmed, mille puudumise tõttu ei ole võimalik jälgida, milliseid andmeid on hinnangus arvesse võetud. L. Axx vaatas loomad üle alles 28.05.2018, kuid leping sõlmiti 17.04.2018- seega vaatas ta loomad üle kuu aega hiljem. Ka loomaarst I. Hxxxxx, kelle tõendi kostja esitas, vaatas loomad esmakordselt üle alles 26.05.2018- jällegi alles kuu pärast loomade üle andmist. Ilmselt ei toimunud selle esimese kuu jooksul loomade ravimist ning seega lükkab ümber kõik kostja

väited, et ostetud lehmad olid ostu hetkel väga haiged. Seejuures toimus 26.05.2018.a visiidi järel vaid ühe lehma ravi. Alles perioodil 01.06-16.12.2018.a on toimunud 11 looma ravi, kusjuures kõige pikem piimakeeld on määratud alles 13.12 ja 16.12.2018-so ligi 9 kuu pärast loomade üle andmist. Hageja tõi välja, et saatis 11.02.2018.a kostjale 05.02.2019.a toimunud kontroll-lüpsi aruande. Seega on hageja tõendanud, et vahetult enne ostu-müügi tehingut olid lehmad terved ning piimaproovid olid korras. Esitatud tõenditest nähtub, et Staphylococcus aureuse bakter on tuvastatud 24.05.2018 ja 09.01.2019.a kontroll-lüpsil, kuid vahepeal, 13.06.2018, analüüsid seda ei tuvastanud- seega on bakter kostja enda juures vahepeal olnud ja siis kadunud. Hageja ei saa ei saa vastutada Aureus bakterisse nakatumise eest, mis on tuvastatud 24.05.2018 kui ka 09.01.2019 teostatud analüüsidega. Hageja rõhutas, et kostja andis 03.08.2018.a kirjaliku kinnituse, et on nõus andma hagejale kinnituskirja tasumise kinnituseks ja võlgnevuse osamaksetega ära tasuma. Hageja tõi välja, et kostja väide, et 01.08.2018.a edastas Vxxxxr Txxxxhagejale nn pretensiooni on ebaõige. 03.08.2018.a kirjas kostja juhatuse liige M. Axxxx ise teatas hagejale, et V. Txxxxx puudub kostja esindamise õigus ja selles kirjas ei ole ka ühtegi viidet kaubal esinevatele puudustele, ei ole avaldatud soovi kaupa tagastada või hinda alandada. 19.12.2019.a toimunud eelistungil selgitas hageja, et kostja esindaja käis loomi vaatamas 2018.a alguses ja oli loomade peale ja maha laadimisel ka kohal. Loomade passid andis hageja kostjal üle märtsi lõpus. PRIA-s loomade ümberregistreerimise järel hagejal enam juurdepääsu mingitele andmetele ei olnud. Hageja selgitas, et jõuduskontrolli ligipääs on võimalik muidu saada kahe päevaga, kuid kostja ise soovis saada jõudluskontrolli assistendiks, seetõttu võttis ligipääsu saamine aega. Kontroll-lüpsi 02.04 tellis hageja, sest see on kord kuus ette nähtud, kuid akti ta enam ei näinud. Täiendavas seisukohas 29.01.2020 esitas hageja tõendid selle kohta, et tal ei olnud loomade söödast puudu, hagejal oli varutud sööta enamgi kui loomad oleksid suutnud ära tarbida, mistõttu on põhjendamatu kostja väide, et loomad olid alatoitumuses. Samuti esitas hageja tõendid, et loomad olid EHF tõugu ja nad olid seemendatud. 21.03.2018.a viidi läbi viimane seemendus ja tiinuse kontroll hageja juures ja tuvastati 100% tiinus kõigil loomadel. Veterinaararst vaatas hageja juures loomad üle viimati 10.04.2018.a. Hageja jäi selle juurde, et tegi kostjale võimalikuks tutvuda registrites oleva infoga müüdud loomade kohta juba enne nende üle andmist. Hageja esitas tõendi, mille kohaselt kanti 26 lehma PRIAs kostja nimele üle juba 28.02.2018.a. Sellest päevast alates oli kostjal võimalik hankida omale ligipääs registriandmetele. Samas kaotas hageja ise õiguse registriandmeid vaadata või muuta, mistõttu ei olnud hagejal ka 02.04.2018.a toimunud kontroll-lüpsi akti. Hageja ei ole seda kostja eest varjanud nagu kostja väidab. Hageja poolt samadelt lehmadelt enne müümist müüdud piim on alati olnud hea ja ühtse kvaliteediga. Hageja selgitas, et ebaõige on kostja väide nagu poleks Aureus bakteriga nakatunud loomad ravitavad- antibiootikumiravi kestab 3-5 päeva ja seejärel võib piima pärast 72 tunni möödumist ka turustada. . Hageja oli seisukohal, et udarapõletik ja Aureus bakter ei ole varjatud puudused. Kostja teatas bakterist alles 01.08.2018. Kuna selle bakteri ravi on lühiajaline, ei saanud loomad olla haiged müügi ajal 3 kuud varem. Selles viitab ka asjaolu, et kostja juures eri agadel võetud proovidest osadel on bakter tuvastatud ja vahepeal jälle mitte. Hageja on seisukohal, et kostjal puudub seaduslik alus keelduda kokkulepitud tasu maksmisest põhjusel, et kaup oli puudustega, kuivõrd kostja ei ole täitnud seadusest tulenevaid tingimusi, mis on majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul ette nähtud ega teavitanud hagejat kauba lepingutingimustele mittevastavusest või väidetavatest puudustest. Kostja pole kohtule esitanud tõendeid, millest nähtuks, et teatamata jätmine olnuks mõistlikult vabandatav. Lisaks ei nähtu esitatud tõenditest,

et kostja oleks alandanud ostu hinda või esitanud hageja vastu kahju hüvitamise nõude. Eeltoodust tulenevalt puudub kostjal alus keelduda talle müüdud kauba eest hagejale ostuhinna tasumisest. 02.03.2020 vastuväidetes vastuhagile tõi hageja muuhulgas välja oma vastuväite, et kostja arvamus nagu oleks müüdud tõukari, on vale. Lepinguga ei ole kokku lepitud muid tingimusi, millele lüpsilehmad vastama pidid. Oluline on, et kostja pidi saama ostetud kaupa sihtotstarbeliselt kasutada ja kostja sai lehmi sihtotstarbeliselt kasutada. Kokku lepiti lüpsi- ehk piimalehmade müügis, mitte tõu- ehk aretusloomade müügis. Ka kauba keskmise kvaliteedi hindamisel tuleb käesolevalt hinnata, kas lüpsilehmad andsid piima või mitte ja kas piim vastas kvaliteedi nõuetele. Hageja oli seisukohal, et lüpsilehma kvaliteedi hindamisel ei mängi rolli seemendus, paaritus, tõuraamatu nõuetekohasus, põlvnemise ajalugu ning seega ei ole vaja käesolevas asjas antud tingimusi üleüldse ka hinnata. Hageja vaidles vastu kostja väitele, et Vxxxxx Txxx pöördus korduvalt telefoni teel hageja poole loomade tervisliku seisundi tõttu. Hageja selgitas, et kostja ostis temalt varem vasikaid ja samal ajal lehmade müügiga ka lüpsiseadmed- piimatangi ja vaakumpumba, hiljem soovid osta silo ja elektrikarjust ning heinaveo käru. Hageja selgitas, et poolete vajelt toimunud kõned puudutasid neid tehinguid ning kostja helistas ka probleemide tõttu ostetud seadmetega. Loomade tervise tõttu kostja esindaja ega V. Txxx hagejale ei helistanud. Samal, perioodil andis kostja hoopiski lubadusi ostu-müügi hinna lõplikuks tasumiseks. Edasistes menetluses esitatud seisukohtades kordas hageja juba esitatut. Hageja rõhutas küll, et udarapõletik ei pole püsiv puudus vaid mööduv, sest selle ravi kestab 3-5 päeva. Puuduvad igasugused tõendid et loomadel oleks udarapõletik olnud müügilepingu sõlmimise või loomade üle andmise ajal. Hageja oli seisukohal, et kostja tõendis esile toodud sõrgade probleemid olid välisel vaatlusel tuvastatavad. Hageja jäi selle juurde, et puudustest teatamise aeg hakkas siiski kulgema kauba vastu võtmisest, sest kostjal oli õigus ja kohustus kaup üle vaadata. Igal juhul sai kostja sõrgadega seotud puudustest teada 31.05.2018 ja aureuse bakterist teada 24.05.2018.a, mistõttu on mõistlik aeg nendest puuduste teatamiseks ammu möödunud. Hageja esitas 19.11.2021.a lõppseisukoha, milles jäi varem esitatud seisukohtade juurde. Kostja vastuväited põhihagile 26.08.2019.a esitatud vastuses kostja hagi ei tunnistanud. Kostja ei näinud endal mingit süüd ja oli seisukohal, et hagi põhineb valedel tõenditel ja fakte on tahtlikult varjatud. Kostja teatas, et on tasunud hagejale 148000 eurot. Hageja müüs kostjale lüpsilehmad, kuid väitis pärast arve väljastamist kirjalikult, et tegemist on tapamajaloomadega. Samuti kinnitas hageja kostjale pärast tehingu toimumist telefoni teel, et kui kostja poleks loomi ostnud, siis ta ei saaks neid loomi kuhugi realiseerida. Seda väidet kostja enda sõnul aga tõendada ei saa. Hageja on seega pärast müügitehingu sooritamist tõestanud, et ta on teadlikult ja tahtlikult kostjat petnud. Hageja on saatnud enne tehingut kinnistuse, et ta on seda karja aretanud pikki aastaid ja tegemist on puhtatõulise EHF karjaga. Kostja ostis karja heas usus, sest tal puudus võimalus kontrollida andmeid PRIA-s, Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrollis ja Eesti Tõuloomaühistus. Kostja tegi koheselt pärast suhtlust hagejaga probleemsetele loomadele Jõudluskontrolli proovid, kustus seemendustehniku AxxxxxKxxxxxx ja kohal käis Jõudluskontrolli spetsialist Lxxxxxxa Axx ja veiste sõrahooldaja. Nende kontrollide tulemusel selgus, et kari ei vasta lubatule. Veterinaar leidis, et osa loomi tuleb karjast välja praakida kroonilise S. aureus bakteriga nakatumise ja ravile mitte allumise tõttu. Seemendustehnik ja jõudluskontrolli spetsialist tõid välja, et osaliselt olid seemendused toimumata, osa seemendusi olid tahtlikult varjatud. Selle tõttu ei saa kostja realiseerida noorloomi tavapärase hinnaga (1500€) või ei

saaks neid üldse müüa ega ka järglastega oma karja suurendada ega parendada. Hageja tegevus on seega tekitanud kostjale kahju. Osade veiste passides on ka esitatud valed andmed. Kostja esitas eelnimetatud spetsialistide kirjalikud seisukohad. Kostja teatas, et tehingu tulemusel ta kaotas 1/4 karjast: osa loomi suri alatoitumuse tõttu ja osa loomi, kes olid nakatunud aureuse bakteriga, pidi kostja realiseerima tapamajja. Kostja väitel on ta püüdnud suhelda hagejaga, kuid enamasti ei ole temaga ühendust saanud. Hageja oli nendest probleemidest teadlik, kuid ei pööranud neile tähelepanu. Kostja algul soovis loomad tagastada, kuid hageja väitis, et see on võimatu. 18.10.2019 esitatud selgituses jäi kostja varem esitatud vastuväidete juurde Kostja oli seisukohal, et hageja on tahtlikult petnud ja varjanud infot nii kostja kui kohtu ees. Seoses hageja esitatud tõendiga leidis kostja, et Pärnumaa Veterinaariakeskuse tõend on väljastatud 21.09.2017, kuid hageja andis kostjale loomad üle alles 24.04.2018. Vahepealsel ajal võis loomade seisukord oluliselt muutuda. Kostja märkis ka, et kuigi ta maksis raha 19.04.2018, anti loomad üle alles 24.04.2018- vahepealsel ajal müüs hageja piima ja teenis sellelt tulu. Kostja poolt suhtles hagejaga telefoni teel Vxxxxx Txxx ja kirjalikult nii Vxxxxx Txxx kui Mxxxxx Axxxx. Hageja üsna tihti telefonile ei vastanud. Tihe suhtlus oli siiski mais ja juunis 2018. Kirjalikult saatis Vxxxxx txxx hagejale kirja 01.08.2018, kus olid kirjas kõik, mida oli eelnevalt ka telefoni teel räägitud. Loomade seisukord oli väga halb ja kostja aeg kulus nende eest hoolitsemisele ja ravile, mistõttu ei saanud pretensiooni varem esitada. Kostja jäi seisukohale, et tal puudus ligipääs loomade andmetele. Kogu info loomade kohtaseemendused ja poegimised, piima kogus ja kvaliteet- edastatakse ja säilitatakse Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrollis mitte PRIA-s. Kostja sai Jõudluskontrolli andmetele ligipääsu alles pärast Jõudluskontrolli spetsialisti Lxxxxxxa Axxx külaskäiku 28.05.2018.atõendi kohaselt alles 13.06.2018.a. Ebaõige on hageja väide, et tal pärast 05.02.2018.a enam Jõudluskontrolli andmetele ligipääsu ei olnud, sest on 02.04.2018.a on teostatud kontroll-lüps, mille väljavõte on saadetud hagejale. Seega oli hagejal olemas täielik juurdepääs kõigile andmetele, nende muutmisele ja täiendamisele. Kostja jäi selle juurde, et lehmi oli seemendatud suvaliselt, mistõttu on kari rikutud ja järgalasi ei ole võimalik õiglase hinnaga müüa ega ka enda karja parandada või täiendada. 19.12.2019.a toimunud eelistungil leidis kostja, et on tõendanud et lehmad ei olnud terved. Kaks lehma on viidud tapamajja ja saadi looma eest 430eurot, kahju on 760eurot. Kostja leidis, et alatoitumus on haigus, mida ei ole vastuvõtmisel näha, see avaldub hiljem. Jõudluskontrolli registrile, kus on andme loomade kohta, sai kostja ligipääsu kuu aega hiljem, so pärast seda kui kohal käis jõudluskontrolliekspert. Kostjal oli selleks jõudluskontrolliga kokkulepe, e tuleva kuu aja pärast. Kostja esitas 29.01.2020 täiendavad vastuväited koos vastuhagiga. Kostja leidis, et hageja müüdud kaup ei vastanud kokku lepitule ega ka keskmisele kvaliteedile. Pooled leppisid mh kokku, et müügiobjektiks on puhtatõuline EHF (Eesti holstein) aretusväärtusega piimakari, millest ca 1/3 on punavalge EHF tõukari. Nimetatud müügilepingu tingimust tõendab hageja esindaja Üxx Vxxxxx kiri. Kaubal olid järgmised puudused: 1) osad lehmad olid haiged; 2) osadel lehmadel puudusid nõuetekohased seemendused ja paaritused; 3) osade lehmade paaritamiseks on kasutatud paarituspulli, kes ei olnud kantud EHF tõuraamatusse; 4) osadel lehmadel puudub täispõlvnemine ja 5) osade lehmade paaritamiseks on kasutatud pulle, kelle isa on teadmata. Nimetatud põhjustel ei vastanud lehmad keskmisele kvaliteedile. Kari ei olnud puhtatõuline, sest lehmade seemendused ja põlvnemised olid puudulikud. Seda kinnitas tõuaretusspetsialist Pxxxx Sxxx. Seemendustehniku ja veterinaararsti AxxxxxKxxxxx tuvastas, et karja osade pullikute ja lehmikute isad on teadmata ning müüdud lehmasid on

paaritatud puuduliku põlvnemisega pulliga, mida ei tohi piimakarja aretamisel kasutada ja seetõttu ei saa neid piimakarja aretamisel kasutada. Müüdud loomadest oli 18 loomal udaraprobleemid. Osadel lehmadel ilmnesid Aureuse tekitaja Corynebaacterium bovis ja Mycoplasma bovis – mõlemad on väga nakkavad ja ohtlikud, mis on kroonilised ega allu ravile. Üldse olid kogu karjast terved vai 8 lehma, ülejäänud ei sobi lüpsilehmaks ega piimakarja. Lisaks olid loomadel hooldamata sõrad- sõraspetsialist Mxxx Mxxxxx tegi kindlaks, et sõrad olid õigeaegselt hooldamata, ülekasvanud ja väga haiged. Asjatundja sõnul viitavad uuringute tulemused sellele, et hageja loomasööt oli halva kvaliteediga. Kostja oli seisukohal, et tegemist on varjatud puudustega, sest lehmade vastuvõtmisel ei olnud korrapärase ülevaatamise teel võimalik tuvastada lehmade haiguseid (nt udarapõletikku, sõrahaiguseid, põlvnemise ja seemendamise probleeme). Samuti ei pidanud kostja mõistlikult eeldama, et lehmad on haiged ja hooldamata ning nende põlvnemise ja seemenduse asjaolud ei vasta lepingutingimustele. Hageja ise pidi aga nimetatud puudustest teadlik olema. 04.02.2018 toimunud kontroll-lüpsi aruendes kohaselt oli udarapõletiku näitajad (SRA) juba siis osadel lehmadel üle normi. Kostja esindaja Vxxxxx Txxx on helistanud hagejale 13 korral, esmakordselt 01, mail 2018.a. Kostjal puudus mistahes muu mõistlik põhjus hagejale helistamiseks kui vaid vajadus lahendada lehmadel ilmnenud puuduste küsimus. Kostja 20.04.2020 seisukohas oli kostja seisukohal, et tal on õigus esitada hinna alandamise avaldus ka kohtumenetluse kestel, mida ta on ka teinud. Kostja jäi selle juurde, et teavitas hagejat teavitas hagejat puudustest (esialgu üldiselt) telefoni teel. Kostja leidis, et mõistliku teavitamise aja määramisel tuleb arvestada ka seda, et ta sai ligipääsu EPJ andmetele alles 13.06.2018.a.kostja hinnangul on 01.08.2018.a puudustest teataminetoimunud mõistliku aja jooksul. Kostja esitas nimetatud küsimuses ka kaks alternatiivset seisukohta. Esmalt leidis kostja, et isegi juhul, kui kostja teavitas puudusest pärast mõistliku aja möödumisest, siis oli see vabandatav ja kostjal on õigus puudusele tugineda VÕS § 220 lg 3 alusel. Teise alternatiivina tõi kostja välja, et tal on õigus tugineda puudustele VÕS §221 lg 2 alusel, sest hageja teadis, et lüpsikarjas olevatest lehmadest oli nakatunud ohtliku bakteriga, mis põhjustab lehmadel udarapõletikku ning, et lehmade sõrad on nõuetekohaselt hooldamata, kuid jättis kostja sellest teavitamata. Kostja tõi välja, et lüpsilehmade ostmisel on ostjal enamasti kaks eesmärk: (i) piimatootmine võimalikult suurel määral ja teenida sellega tulu; (ii) lehmade aretamine ja loomade müük. Seetõttu kostja leiab, et lüpsilehmade ostmisel oli ostjal õigustatud teadma lehmade tervise (eelkõige udara, sõrgade ja seedeelundkonna osas) ja geneetiliste asjaolude (sh põlvnemise) kohta, kuna need mõjutavad piima kvaliteeti, tootlikkust ja müügiväärtust ning lehmade aretamisperspektiivi. Kostja oli jätkuvalt seisukohal, et hageja ei olnud enne müügilepingu sõlmimist teavitanud teada loomade tervislikust seisundist ja muid tähtsuts omavatest asjaoludest. Asjaolu, et kostja sai PRIA-s ligipääsus 28.02.2018.a ei oma tähtsust, sest andmeid loomade kvaliteedi kohta kogub ja töötleb Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontroll, mille andmetele kostjal ligipääsu polnud. Kostja esitas tõendi, mille kohaselt alustas ta EPJs jõudluskontrolli 01.06.2018 ja hakkas kasutama EPJ piimaveiste programmi Vissuke 13.06.2018. Kostja oli seisukohal, et VÕS § 14 lg 2 järgi pidi hageja kostjat teavitama mh sellest, et osa lüpsikarjast on nakatunud Staphylococcus aureus bakteriga ehk teisisõnu karjas esineb udarapõletikku. Udarapõletiku esinemisest lüpsikarjas oli kostjal äratuntav huvi. Seda enam, et Ravile allumatu S. aureuse nakkusega lehmad tuleb karjast praakida. Udarapõletiku diagnoosimine ei ole üldjuhul võimalik üksnes lehma välisel ülevaatusel. Põletiku tuvastamine toimub vastavate analüüside tegemisega. Ekslik ja põhjendamata on hageja väide, et lepiti kokku B tõuraamatu loomade müügis. Hageja oleks pidanud sellisest asjaolust kostjat enne lepingu sõlmimist teavitama.

Edasistes menetluses esitatud seisukohtades kordas kostja varem esitatu seisukohti. Kostja oli seisukohal, et lepingu objektiks oli lüpsikari kui tervik, mitte iga lehm eraldi. Kostja leiab, et eeltoodud lüpsilehmakarja puudused on välja toodud piisavalt konkreetselt ja arusaadavalt. Pooltel ei olnud kokkulepet, et hageja müüb kostjale haiged ja osaliselt probleemse põlvnemisega loomad. Pärast vastuhagi läbi vaatamata jätmist 058.06.2021 esitas kostja 05.07.2021.a seisukoha, kus teatas, et jääb kõikide menetluses esitatud avalduste, seisukohtade ja taotluste juurde. Kostja on seisukohal, et müügiobjekt (puhtatõuline EHF (Eesti holstein) aretusväärtusega piimakari) oli 2/9 varjatud puudustega, millest tulenevalt ei ole kostjal kohustust tasuda hagejale müügilepingus kokkulepitud hinda. Kostja esitas ülevaate iga lehma tervisliku seisundi, tootluse, vanuse ja muude omaduste kohta. Kokkuvõtlikult oli krooniliste udara haigustega lehmi 18; seemendused täitmata või puudulikud olid 10 lehmal; 14 lehmal oli põlvnemine kehv (alla keskmise kvaliteedi) (esivanematel tuvastatud kroonilised haigused, osa isasid on lihaveised, pärilikkus puudu) ja 14 lehmal olid sõrad haiged. Vanuselt ületasid 15 lehma üle 5 aasta piiri (5. aastast hakkab üldjuhul lüpsilehmal tootlikkus vähenema). Kostja enne lahendi tegemist lõppseisukohti ei esitanud. Kohtu seisukoht ja põhjendused Kohus, võtnud arvesse mõlema poole seisukohtu ja hinnanud tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Poolte vahel puudub vaidlus, et nad on sõlminud 17.04.2018.a. ostu-müügi lepingu. Lepingut ei sõlmitud kirjalikult, kuid pooled eri ole vaidlustanud oma tahet leping sõlmida. Lepingu toimumist tõendavaks tõendiks ÜxxxVxxxxx ja Vxxxxx Txxxx (kostja töötaja,) (I kd t lk 7) vahelised meilid 17.04 ja 19.04.2018, kus kostja muuhulgas teatab arve saaja rekvisiidid ja seda, et arve 2 alusel on tasutud 14300 eurot ja et arve kokku on 17160 eurot. Nimetatud arvekviitung on väljastatud hageja poolt 30.03.2018 (I kd t lk 6): kauba nimetus “lüpsilehmad“, kogus 26 tk, kauba summa 14300.00 eurot, koos käibemaksuga 17 160.00 eurot. Vastavalt Võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 lg 1 kohustub asja müügilepinguga müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Pooltel puudub vaidlus, et kostja on kauba eest tasunud kokku 14 800 eurot: 19.04.2018 14300 eurot, 04.08.2018 250 eurot ja 14.08.2018 250 eurot (I kd t lk 30-31). Hageja leidis, et kostjal on tasumata seega 2360 eurot. Kostja summale vastu ei vaielnud, kuid leidis, et tal on kohustuse täitmata jätmiseks õiguslik alus ja ta soovib seetõttu hinna alandamist. Pooltel puudub ka vaidlus, et kaup- lehmad- on hagejalt kostjale üle antud 24.04.2018.atõendiks loomade veo arve 26.04.2018(I kd t lk 99). Pooled vaidlesid selle üle, millise kvaliteediga loomad pidi hageja kostjale müüma, sest kostja hinnangul ei vastanud müüdud loomad kokkulepitud kvaliteedile ega ka keskmisele kvaliteedile, mistõttu on tal õigus hinda alandada. Kostja väitis, et müügiobjektiks oli puhtatõuline EHF (Eesti holstein) aretusväärtusega piimakari, millest ca 1/3 on punavalge EHF tõukari. Kostja hinnangul tõendab antud asjaolu Üxx Vxxxxx kiri (I kd t lk 93). Hageja oli seisukohal, et kokkuleppe kohaselt oli lepingu objektiks tavaline lüpsikari. Hageja väidet kinnitab asjaolu, et arve-kviitungil nr 2 on kauba nimetuseks „lüpsilehmad“ mitte aga puhtatõulised (lüpsi-) lehmad või aretuskari. Kostja on selle arve alusel tasunud olulise osa ostu-müügi hinnast ja lubanud 19.04.2018 meilis tasuda

koheselt ka ülejäänu, kui laekub käibemaks. Kostja ei ole enne kohtuvaidlust kordagi pöördunud hageja poole etteheitega, et arvel on kajastatud kaup ebaõigesti või et ta pole saanud kokkulepitud kaupa. Seoses kostja poolt enda väite tõendamiseks esitatud tõendiga- Üxx Vxxxxx kirjaga- märgib kohus järgmist. Kohus on seisukohal, et antud kirja ei saa käsitleda hageja omaksvõtuna. Hageja ei ole vaielnud vastu, et ta sellise selgituse loomade kohta on kostjale andnud- kostja enda väitel anti nimetatud kiri üle siis, kui kostja käis loomadel järel, si 24.04.2018.a. Samas tuleb tähale panna, et leping oli selleks ajaks mõnda aega tagasi sõlmitud: hiljemalt 19.04.2017, kui kostja tasus arve alusel enamuse kauba maksumusest, kuigi suuline kokkulepe lepingu sõlmimiseks oli sõlmitud juba varem. Seega ei oma antud kiri kauba kvaliteedi kokkuleppe osas sellist väärtust nagu seda soovib näidata kostja. Puuduvad muud tõendid, et pooled olid lepingut sõlmides kokku leppinud puhtatõuliste aretuseks sobivate lehmade müügis. Teiseks näitavad antud kirjas hageja antud selgitused karja üldist kvaliteeti ja selles ei sisaldu kinnistust, et tegemist oli aretuskarjaga- vastupidi, kirjas märgib hageja: „Kuigi te ei hakka osa võtma aretusühingu tööst...“. Tegemist on kostja poolt hagejale karja ostmisel antud selgituse konstateerimisega. Nimetatud teave, mille kostja on hagejale andnud näitab pigem seda, et kostja ei soovinud osta loomi tõuaretuse eesmärgi. Kirja kohaselt saab asuda seisukohale, et hageja kinnitusel tagab karja puhtatõulisus pigem kõrgemakvaliteedilise piima: „ Punavalge kari on suurema rasva ja valguga, ... . Soovitan teile selle liini edasiarendamist.“. Kohus märgib, et antud olukorras tuleb vahet teha hea kvaliteediga piimakarjal (-loomal) ja aretuskajal (-loomal). Wikipeedia märksõnalise otsingu alusel on aretusloom põllumajandusloom, keda peetakse aretuse eesmärgil (https://et.wikipedia.org/wiki/P%C3%B5llumajandusloom)-; lüpsilehm on aga piima andmiseks peetav lehm (https://et.wikipedia.org/wiki/L%C3%BCpsilehm). Vastavalt eelpool viidatud kirjele on aretus tegevus põllumajanduslooma jõudlusvõime ja geneetilise väärtuse sihipäraseks suurendamiseks ning tema majanduslikult kasulike omaduste säilitamiseks või täiustamiseks. Eeltoodust tulenevalt saab asuda seisukohale, et piima tootmise eesmärgil aretatavad lehmad on alati ka lüpsilehmad, kuid kõik lüpsilehmad ei pruugi aretuslehmad olla. Seda seetõttu, et aretusloomadele on kõrgendatud nõuded nii läbi nende põlvnemise ja soovitud aretuseesmärgi dokumenteerimise ning kontrolli, äärmiselt teadliku ja sihipärase paljundamispartneri valiku kui ka riikliku järelevalve. Antud valdkond on reguleeritud ka seaduse tasandil: Põllumajandusloomade aretuse seadusega. Lüpsilehmi peetakse võimalikult kõrge toodangu saamise eesmärgil ja nende kontroll ja dokumenteerimine, eriti paljundamist puudutav) ei ole nii põhjalik. Kuna tegemist on n.ö eriliste omadustega asja müügis, pidid pooled kohtu hinnangul lepingut sõlmides kindlasti saavutama selles eriomaduses kokkuleppe. Sellist kokkulepet ei ole kostja tõendada suutnud. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et pooled ei olnud kokku leppinud aretusloomade müügis. Pooled olid kokku leppinud lüpsilehmade müügis. Seega ei ole asjasse puutuvad kostja väited, et loomadel olid järgmised puudused: osade lehmade paaritamiseks on kasutatud paarituspulli, kes ei olnud kantud EHF tõuraamatusse; osadel lehmadel puudub täispõlvnemine; osade lehmade paaritamiseks on kasutatud pulle, kelle isa on teadmata. Müüdud lehmad ei pidanudki nendele tingimustele vastama, sest need kõik tulenevad aretuskarja nõuetest. Kuna hageja ei müünud aretusloomi, ei puutu asjasse kostja esitatud tõendid: Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu tõuaretusspetsialisti Pxxxx Sxxxx 29.01.2020 tõend (I kd t lk 138), kus ta asub seisukohale, et kari ei vasta puhtatõulise EHF karja tunnustele, ja osaliselt seemendustehniku ja veterinaararsti Axxxx Kxxxxxx tõend (I kd tlk 140-143), kus ta analüüsib paarituseks kasutavaid pulle ja muuhulgas märgib, et aretusväärtus on piimakarjas null ning samuti osaliselt hageja tõend Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu tõuraamatu ja aretusosakonna juhataja

TxxxxPxxxxxxxx vastused hageja küsimustele, mis puudutavad tõuraamatu kandeid ja paarituseks kasutavaid pulle. Kohus on seisukohal, et asjaolu, et hageja müüdud lehmadel olid osaliselt tõuloomade (aretusloomade) tunnused, ei tähenda, et kogu kari (kõik loomad) pidi sellistele tunnustele vastama. Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu veiste aretusspetsialisti Ixxxxx Sxxxxxxe väljastatud tõendi (I kd t lk 191) kohaselt olid müüdud loomad EHF tõugu veised- seega vastasid loomad teatud konkreetse tõu tunnustele, kuid nad ei olnud nn eliitloomad, st aretuseks sobivad tõuloomad. Nimetatud tõend kinnitab iseenesest ÜxxxVxxxxx kirjas esitatud kinnistust loomade EHF tõutunnustele vastavuse kohta. Müüdud lehmad pidid vastama lüpsilehmade tavapärasele kvaliteedile- eelkõige olema terved ja andma piima. Tavapäraselt eeldatakse piimalehmalt ka järglaste saamist- seega pidid lehmad olema üldiselt ka seemendatud (tiined). Kostja väitel lehmad nendele tingimustele ei vastanud. VÕS § 217 lg 1 sätestab: Ostjale üleantav asi peab vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas. Lepingutingimustele peavad vastama ka asja juurde kuuluvad dokumendid. Kostja leidis, et on hageja ülesanne tõendada, et asi vastas lepingutingimustele ja käeolevalt ei ole hageja seda teinud. Kohus sellega ei nõustu: Riigikohus on 18.11.2020 lahendi 2-17-5157 p-s 12 selgitanud, et asjaolu, et müüdud asi ei vasta ostjale üleandmisel lepingutingimustele, peab TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama ostja. Esmalt märgib kohus et vastavalt VÕS § 219 lg 1 peab ostja ostetud asja viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma, kui ta on müügilepingu sõlminud oma majandus- või kutsetegevuses. Käesolevalt on nii hageja kui kostja tegutsenud oma majandustegevuses, mistõttu pidi kostja asja selle vastu võtmisel üle vaatama. Kostja ei ole eitanud, et võttis isiklikult loomad vastu, kuid loomadel esinevad puudused on sellised, et neid ei olnud võimalik vastu võtmise käigus avastada. Kostja hinnangul oli tegemist varjatud puudustega, mistõttu on ata esitanud spetsialistide arvamused kui tõendid kaubal (loomadel) puuduste esinemise kohta. Kostja on esitanud puuduste kohta järgmised tõendid: ETKÜ tõuaretusspetsialisti Pxxxx Sxxxx analüüs (I kd t lk 144-145); seemendustehniku ja veterinaararsti Axxxx Kxxxxxx tähelepanekud (I kd t lk 64) ja tõend (I kd t lk 140-143) ning täpsustused (II kd t lk 49), Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli spetsialisti Lxxxxxxa Axxx tähelepanekud (I kd t lk 63, sama lk 92) ja sõrahooldusspetsialisti Mxxx Mxxxxxxxaruanne (I kd t lk 146). Nimetatud tõendi on koostatud kirjalikult vastavalt kostja tellimusele/pöördumisele. Hageja hinnangul on tegemist suuresti kõlbmatute tõenditega, sest pole võimalik tuvastada, milliste andmete alusel ja mis ajahetke seisuga on tõendid koostatud. Kohtu selgituste tulemusel esitas kostja taotluse isikute üle kuulamiseks tunnistajatena, et oleks võimalik arvamuste koostamise aluseks olevaid asjaolusid täpsustada ja ka vastaspoolel omapoolseid küsimusi esitada. Kostja aga loobus menetluse lõpus- enne kohtuistungit – tunnistajate üle kuulamise taotlusest ja hageja ei vaielnud sellele taotlusele vastu. Kostja 03.11.2021.a esitatud vastuse kohaselt on tema hinnangul kirjalikud tõendid igati piisavad. Riigikohus on tsiviilasjas 2-18-10961 25.11.2020 tehtud otsuse p 11.4 selgitanud, et kolleegiumi seisukoha järgi võib kirja kui dokumentaalse tõendi usaldusväärsus ja seega tõendusjõud olla madalam, kui tõendi esitaja ei paku kohtule ega vastaspoolele võimalust isikule tunnistajana küsimuste esitamiseks ja kirja koostamise asjaolude selgitamiseks (Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-11, p 26;

esinevaid puudusi, mis võivad kokkuvõttes viia nende tõendite madalamale tõenduslikule väärtusele. Iseenesest on tõendiks tsiviilasjas igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks asja õigeks lahendamiseks olulised asjaolud- TsMS § 229 lg 1. Hageja on esitanud omapoolsed tõendid kostja vastuväidete ja tõendite ümber lükkamiseks. Kohus hindab kõiki tõendeid TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning üldjuhul ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Esmalt toob kohus välja selle, et spetsialistide tõendite kohaselt on nad loomad üle vaadanud kuu aega pärast nende saabumist kostja lauta: L. Axx 28.05.2018, A. Kxxxxx 21.05.2018 ja M. Mxxxxx 31.05.2018. Puuduvad igasugused viited või kinnitused, et nimetatud spetsialistid oleks tuvastanud väidetavad puudused vahetult või paar päeva pärast loomade üle andmist. Kuna loomad on elusorganismid, siis võib ka nende tervislik seisund muutuda kuu aja jooksul oluliselt. Kahjuks pole nimetatud kolme spetsialisti arvamustes pikemalt käsitletud seda, kui kiiresti või mis põhjusel nende poolt esile toodud puudused tavapäraselt tekkida võivad. Lxxxxxxx Axxxon sedastanud puudused seemenduste ja põlvnemisega, Axxxx Kxxxxxx 20.05.2019.a koostatud tähelepanekus kirjeldatakse loomi alatoidetud, väärkoheldud ja haigetena ning Mxxx Mxxxxx kinnitab oma tõendis, et loomade sõrad on hooldamata pikka aega, on üle kasvanud ja väga haiged. Viimati nimetatud tõendis esitab Mxxx Mxxxxx seisukoha, et sõrgade halb olukord võis olla tingitud sööda halvast kvaliteedist, kuid sellist arvamust ühegi argumendiga (viide erialakirjandusele, teadistööle jne) ei põhjendata. Axxxx Kxxxxx ei selgita, milles on väljendud loomade väärkohtlemine või alatoitumus: milliste väliste või muude tunnuste alusel ta sellisele seisukohale jõudis.14.10.2020 esitatud täpsustuses (II kd t lk 49) selgitas Axxxx Kxxxxx, et andis oma arvamuse Jõudluskontrolli andmebaasi andmete alusel- kuid ikkagi on ebaselge, milles väljendusid loomade väärkohtlemine või alatoitumus, mille Axxxx Kxxxxxxoma algses seisukohas välja tõi. Kuna igasugused kirjeldused alatoitumuse ja väärkohtlemise tunnuste kohta puuduvad, tõusetub küsimus, et kas ka kostja ise oleks saanud ja pidanud neid tundemärke nägema (näiteks juba loomade üle andmisel). Nagu kohus juba märkis, puudus võimalus spetsialistidelt küsida, kui kiiresti nende kirjeldatud olukorrad üldse välja kujunevad ja millised tingimused selleni viivad ja kahjuks ei sisalda sellelaadset selgitust ka üksi esitatud tõenditest. Kohus allpool käsitleb udaratervise küsimusi täpsemalt, kuid on selge, et põletikud kui sellised võivad tekkida elusorganismis päevadega ja samas on õige ravi korral neid võimalik ka kõrvaldada. Kohus möönab, et veiste sõrad ei kasva tõepoolest üle kuu ajaga, kuigi sõrgade vigastused võivad samuti ilmselt tekkida lühema aja jooksul. Samas oli näiteks seemendusi ja tiinust puudutavad etteheited kostja enda poolt kontrollitavad. Just kõigi eelnimetatud asjaolude täpsustamiseks oligi vajalik tõendid koostanud isikud ära kuulata ja neid täpsustavalt küsitleda, mis ei olnud aga võimalik, sest kostja loobus tunnistajatest. Tõendite sisu ja usaldusväärust ei ole kohtul ja hagejal käesolevalt võimalik kontrollida, mistõttu ei ole esitatud kirjalikud tõendid sellise tõendusliku jõuga nagu seda arvab olevat kostja. Seoses esitatud tõenditega leiab kohus veel järgmist. Asjasse puutumatu on Axxxx Kxxxxxx 29.01.2020 koostatud tõendi (I kd tlk 140-143) see osa, mis puudutab pullikute ja lehmikute põlvnemist, sest käesolevalt ei ole vaidlus mitte noorloomade müügilepingu tingimuste ja täitmise kvaliteedi üle vaid lüpsilehmade müügilepingu tingimuste üle. 14.10.2020 tõendi Axxxx Kxxxxx küll põhjendab, miks ta selle arvamuse esitas, kuid siiski puudutab tema selgitus noorloomade ostu, mitte lüpsilehmade ostu lepingut, mille üle pooled käesolevalt vaidlevad. Antud tõendist on asjakohane udaratervist ja sõrgade tervist puudutav osa (lk 3-4). Hinnang on antud lähtudes Jõuduskontrolli andmebaasist ja isiklikust ülevaatusest: kohus märgib, et arvamuses teatab A. Kxxxxx, et annab arvamuse 24.04.2018.a seisuga, kuid teises tõendis (I

kd tlk 64) kinnitas AxxxxxKxxxxx, et külastas kostja lauta esmakordselt 21.05.2018.a- kohtu hinnangul on siin oluline vastuolu. Kohus nõustub, et Jõudluskontrolli andmete alusel sai spetsialist oma arvamuse koostada. Arvamuse kohaselt olid vaid 8 lehmal udarad terved ja 18 lehmal olid udarapõletiku näitajad üle normi- osadel lehmadel tuli välja Aureuse tekitaja Corynebaacerium bovis ja Mycoplasma bovis, mis on kroonilised ja ei allu ravile. Hinnangu puuduseks on see, et sellest ei selgu, milline on norm ja millistel loomadel olid näitajad üle normi. Udaratervise küsimust käsitleb kohus täpsemalt allpool. Alljärgnevalt kohus käsitlebki kostja etteheiteid, mida on kokkuvõtvalt kolm: lehmadel olid haiged udarad, lehmad ei olnud seemendatud selliselt nagu väitis hageja ja lehmadel olid hooldamata ja haiged sõrad. Kohus jätab kõrbvale väited väärkohtlemisest, sest selle väite kohta ei esitatud mitte ühtegi kontrollitavat tõendit. Menetluse kestel esitas kostja esindaja ka arvamuse, et ostetud lehmad olid üleüldse vanad, st sellises eas, kus kõrgetasemelist piimatootmist polnud enam võimalik oodata. Esiteks esitati lehmade vanust puudutav vastuväide alles siis, kui menetlus oli juba üsna pikalt kestnud. Teiseks pidi kostjale lehmade vanus lepingu sõlmimise järel koheselt teada olema, sest kõigil lehmadel on registreerimisnumbrid, mille alusel saab riiklikest registritest vajalikke andmeid, sh sünniaega kontrollida. Registritesse ligipääsetavuse küsimust käsitleb kohus otsuse lõpuosas. Kostja esitas väite, et enamik ostetud lehmi olid udarapõletikus (mastiidis) ja need tuli karjast eemaldad (kostja: „tapamajaloomad“). Kohus eelpool leidis, et see väide ei ole kuidagi tõendatud. Esmalt märgib kohus, et Wikipeedia selgituse kohaselt on mastiidi peamised sümptomid udara paistetud, kuumus, valulikkus, ja piima muutumine- selles on helbeid, mäda, klompe, piim võib olla vesine. (https://et.wikipedia.org/wiki/Mastiit). Antud juhul ei ole kostja esitanud ühtegi tõendit, et loomadel nende üle andmise ajal või siis vahetult pärast seda sellised sümptomid esinesid- kuumavat ja paistes udarat saab kompides kohe avastada ning probleemid pidanuks ilmnema hiljemalt esimesel kostja juures toimunud lüpsil, sest enne lüpsma asumist tuleb udar puhastada (mis tähendab selle kompimist) ja reeglina on lüpsmine lehmale siis ka valulik. Ainus tõend väidetava udarapõletiku kohta, millele kostja oma väitega seoses viitab, et kontroll-lüpsise käigus võetud piimaproovides tuvastatud somaatiliste rakkide suurenenud näitajad- kohtule esitatud andmete lausel teostati kontroll-lüpsid 04.02, 03.03 ja 01.04.2018 hageja lauda ja seejärel kostja laudas alles 11.06.2018 (kõik andmed jälgitavad lehmade individuaalsetest jõudluskontrolli andmetest (I kd t lk 147-173). Samuti on proov võetud kostja piimajahutajast (piimatangist 24.05.20018 (I kd tlk 62), kuid seal ei ole välja toodud somaatiliste rakkude arvu. Väidetavat udarahaiguste esinemist ostetud lehmadel on kostja laskunud hinnata ka spetsialistil: Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu esindaja Piret Saare analüüs müüdud loomadel udarahaiguste esinemise kohta (I t lk 144-145). Analüüsis märgitakse, et see tugineb Jõudluskontrolli andmetele. Väidetavalt on analüüs koostatud seisuga 24.04.2018, kuid sel ajal ei teostatud nimetatud lehmade kohta ühtegi kontroll-lüpsi: kohus eespool nimetas kuupäevad, kuid kontroll-lüpsid tehti. Kuna proove ei ole võetud aprilli teises pooles ega mai alguses, mistõttu kohus ei pea väidet, et analüüs on tehtud 24.04.2018.a seisuga, tõepäraseks. Kohus leiab, et kontroll-lüpsidel saadud andmete alusel saab tegelikult teha üldistuse müüdud loomade üldise udaratervise kohta. Asjaolu, et Jõudluskontrolli keskus on Eestis asutus, kes teostab piimalehmade piimakvaliteedi, kogu karja tervisekontrolli ja põlvnemise analüüsi kinnitas Axxxx Kxxxxs on seisukohas (II kd t lk 49). Vastavalt Jõudluskontrolli kodulehel olvale avalikule infole hinnatakse nii iga lehma kui kogu karja udaratervist selle alusel, milline on somaatiliste rakkude arva (SRA) piimaproovis. Toorpiima hügieeni kriteeriumid on reguleeritud üle-Euroopaliselt Euroopa parlamendi ja nõukogu määruse nr 853/2004 lisa III jaos IX. Nimetatud jao III peatükis p 3 i) on kirjas, et lehma-toorpiima üheks nõutud

kriteeriumiks on lubatud somaatiliste rakkude arv 400 000 ml kohta. Lisaks tegi kohus avalikult kättesaadavate andmete alusel kindlaks, et alates 2019.a jaanuarist muudeti Eestis jõudluskontrolli udaratervise analüüsides lehma üldpiima SRA piirarvu näitajat ja uueks piirarvuks on 150 000 rakku/ml- info avaldatud Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli kodulehel: pj.ee/jkk/piimaveised/piimaveiste-jõudluskontrolli-kasulik-teave/madalam-srapiirarv-(jaanuar-2019).html. Nimetatud artiklist, mille autoriks on Eesti Maaülikooli teadlane Pxxxx Kxxxxx, selgub, et enne 2019.a jaanuari oli lubatud piirmäär isegi kõrgem: „Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli AS on siiani kasutanud udarapõletiku olemasolu hindamiseks lehma üldpiima SRA piirväärtust 250 000 rakku/ml“ (samas). Kohtule esitatud kontroll-lüpside andmeid vaadates saab asuda seisukohale, et nimetatud näitajal jäetakse tavapäraselt ära 3 viimast nulli- seega piirmäär 150 000 kajastub aruandes kui 150. Hageja tõi välja, et piimatööstustel on kehtestatud omad kriteeriumid: Farmi Piimatööstuse AS varumisjuhi Jxxx Kxxx vastuse kohaselt (II kd t lk 9), on eliitsordil SRA 300 000 (seega 300), kõrgemal sordil 301-400, I sordil 401-600- piima hind siis aga madalam 30%. Ka selgitatakse, et kui bakterite geomeetriline keskmine on üle kahe kuu olnud suurem kui 100 000 või SRA üle kolme kuu suurem kui 400 000, siis piima ost ajutisel peatatakse. Kohtule esitatud andmete kohaselt võtavad piimatööstused on proovid piimatangist. 24.05.2018.a kostja juures jõudluskontrolli poolt võetud proovi analüüsis (I kd 62) ei olnud SRA-d eraldi määratud, kuid välja olid toodud erinevate UV tekitajate tase: osade bakterite puhul keskmine (tähistatud ++), osade puhul madal (tähistatud +) (selgitused pj.ee/jkk/piimaveised/piimaveistejõudluskontrolli-lisateenused/mastiit-16.html). Kohtule esitatud Piret Saare analüüsis on SRA lubatud piirnormiks toodud 100. Analüüsis pole täpsustatud, kust see norm tuleneb. Kuna kohus Pxxxx Sxxxx tunnistajana üle kuulata ei saanud, ei saanud ka nimetatud asjaolu täpsustada. Võttes arvesse eeltoodu infot, on ebaselge, miks on Pxxxx Sxxxx analüüsis piirmääraks 100 (000)/ml, kuigi 2018.a kevadel oli selleks veel 250 (000)/ml (ja EL normides lausa 400 000/ml). Võttes aluseks ebaõige piirmäära on Pxxxx Sxxx jõudnud oma analüüsis ka ebaõige tulemuseni: leidnud, et piim oli korras vaid 8-l lehmal. Seejuures on analüüs umbmäärane ega ole vastavuses muude esitatud tõenditega. Nimelt on analüüsis enamikul lehmadel SRA näit esitatud vahemikuna: vabalt valitud näidetena Õuna näit 200-480, Murel 200-17640 jne- on ebaselge, mis ajast mis näit pärineb ja milline näit võtta hinnangu aluseks. Vastab ju 200 normidele, kuid 17640 kindlasti mitte. Kohus toob välja, et analüüsis on kõlbmatuteks märgitud loomi, kelle üks esitatud näit on alla lubatud 250 kokku 6, lisaks veel kolm kelle näit jääb alla 400. Kui lähtuda õigetest piirmäärdest, ei oleks need loomad kindlasti kajas kõlbmatud. Lisaks on analüüsis esitatud andmed vastuolus teiste tõenditega, kus on kirjas SRA näitajad: kahe kontroll-lüpsi andmega 04.02 ja 01.04. 2018 (I kd t lk 78, 102) ja Jõudluskontrollist pärinevate iga lehma individuaalsete andmetega (I kd t lk 147-173). Näiteks on individuaalsetest andetest näha, et eelviidatud lehma Murel (nr 13279257) SRA näitajad olid järgmised: 03.03.2018 216, 01.04.2018 363, 11.06.2018 (juba kostja juures) 8196; Õuna (nr 11682912) näitajad olid järgmised: 04.02.2018 182 03.03.2018 287, 01.04.2018 284, 11.06.2018 (juba kostja juures) 143 (näidete valik juhuslik). Ka on näiteks lehm Marja (7491863) näitajad kõigi kontroll-lüpsidel võetud proovide perioodil 07.11.2016-12.07.2018 olnud maksimaalselt 559 (07.12.2016) ja minimaalselt 102 (11.06.2018) (I kd t lk 167), kuid Pxxxx Sxxx on analüüsis märkinud näitajaks 200-559. Miks on jäetud ära näitaja 102, on ebaselge. Samuti on soovitatud analüüsis lehm karjast välja viia, kuigi perioodil 04.02 kuni 12.07.2018 (lõpus juba kostja juures) on köidis proovides SRA näitaja alla 200- seega vastas lehma piim nõuetele. Eeltoodust tulenvalt leiab kohus, et esitatud tõend on vastuolus teiste tõenditega, ei ole usaldusväärne ega jälgitav, kohtu hinnangul on analüüs isegi kallutatud, mistõttu selle tõendi

alusel ei saa kuidagi asuda seiskohale, et hageja poolt kostjale müüdud loomadel olid udaraprobleemid, st et esines udarapõletikku tekitavaid bakterid üle lubatud piirmäära sellises ulatuses nagu seda väidab kostja. Analüüsi ebakorrektsuse toob välja ka Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu esindaja TxxxxPxxxxxxx oma vastusest hagejale (II kd t lk 10) Kohus möönab, et on üksikud lehmad, kelle SRA näitaja oli märts-aprill 2018 pidevalt üle määra, kuid neid on vaid üksikud: 01.04.2018 läbi viidud kontroll-lüpsi akti (I kd t lk 102) kohaselt olid neid loomi 5, kusjuures väga suure ülenormiga vaid üks: Mari (10102275) (I kd t lk 171). Samas ei tähenda suurenenud SRA arv automaatselt, et loomal oleks udarapõletik (mastiit) ja ta tuleks karjast kõrvaldada. Üldiselt allub udarapõletik, sh ka selle kergem vorm, mille indikaatoriks on SRA suurenemine, ravile. Vastavalt Wikipeedia artiklile ravitakse mastiiti antibiootikumidega. Hageja viitas ravi korraldamise osas Maaeluministeeriumi juhendile antibiootikumide kasutamiseks põllumajanduses (leitav https://www.agri.ee/sites/default/files/content/valjaanded/juhend-2020-antibiootikumiraviloomad.pdf). Juhendi kohaselt tuleb enne ravi alustamist võtta piimaproov bakterioloogiliseks analüüsiks. Seente või mükoplasmade põhjustatud mastiiti ei saa antibiootikumidega ravida. Juhendis on esitatud erinevad mastiidi tekitajad ja nende erinevad ravivalikud ja märkused. Kohtule esitatud tõendite kohaselt (proov kostja piimatkist 24.05.2018, samuti individuaalselt tekitajate määramine Bettil, Mindil ja Murelil (I kd t lk 151, 165, 166) on proovides tuvastatud bakteritena peamiselt Staphylococcus sp ja Staphylococcus aureus, Streptococcis uberis, Corynebacterium bovis, Escherichia coli ning vähemal määral pärmseeni, millest viimast ravida ei saa. Ravijuhendi kohaselt on Staphylococcus sp ja Staphylococcus aureus, Streptococcis uberis, Corynebacterium bovis ravikuuri pikkus 3-5 päeva ja Escherichia coli ravi on üldse vajalik alles ägeda põletiku korral. Juhendis märgitakse küll, et penitsilliiniresistentsete Staphylococcus aureus ja KNs puhul tuleks loom karjast eemaldada, kui vastus pärast esimest ravikuuri on halb. See, kas tegemist oli penitsilliiniresistentsete bakteritega, on käesolevat täiesti tõendamata. Ravi mõju võib aga kaudselt hinnata selle alusel, et iga lehma kohta esitatud individuaalsetest andmetest nähtub, et SRA näidud muutuvad kuust kuusse- kõrge näiduga loomadel on see järgmisel kuul tavaliselt oluliselt alanenud. Hageja on osade lehmade suhtes, kelle näidud püsisid kõrged kaks kuud järjest, tellinud ka eraldi mastiidi tekitajate määramise analüüsid (eelpoolt viidatud Betti ja Midi: I kd t lk 151,166) ning seejärel on ka nende loomade SRA näidud oluliselt alanenud. Sellest saab järeldada, et ravi on olnud tulemuslik ja tegemist ei ole ilmselt penitsilliiniresistentsete bakteritega. Seega kestab ravi 3-5 päeva ja sel ajal ei ole piima turustamine lubatud. Kohus viitab aga sellele, et ainuüksi SRA näidu alusele ei saa anda hinnangut loomade tervisele ja hooldamisele ning veel vähem teha etteheiteid hagejale. Seega võis mõnel müüdud loomal olla müügi ajal kergemal kujul udarapõletik, mis väljendus eelkõige kõrgemas SRA näidus, kuid tegemist pole nn tapamaja loomadega. Ka Txxx Pxxxxxxx selgitab oma vastuses hagejale, et ainult somaatiliste rakkude arv (SRA) üksinda ei ole karja tervise näitaja, vaid osa sellest. Seda, et tegemist ei olnud hageja juures esinenud kroonilise või suuremahulise probleemiga tõendab Tere AS varumisjuhi JaxxxKxxxxkirjalik kinnistus (I kd t lk 199-200) selle kohta, et hageja müüdud piima kvaliteet on olnud sarnane perioodidel august 2017-aprill 2018 ja august 2016 ja aprill 2017- seega loomade söötmises ja tervises ei olnud 2018.a kevadeks olulisi muutusi võrreldes varasemaga. Kostja väitel olid loomad alatoidetud ja väärkoheldud. Kostja ei ole nimetatud väiteid kohtu hinnangul millegagi tõendanud. Kohus eelpool analüüsis kostja selle väite kohta esitatud tõendeid, kuid kuna need on kontrollimatud ja üldised, siis ei saa asuda seisukohale, et väide oleks tõendatud. Kohus jätkuvalt leiab, et loomad alatoitumus peaks olema tuvastatav ka nende loomade välisel vaatlusel siis kui kostja loomad vastu võttis. Kostja ei ole selle kohta ei üle

andmisel ega ka lähiajal pärast seda ühtegi märkust või pretensiooni esitanud. Milles võis seisneda loomade väidetav väärkohtlemine ja millised olid sellel ilmingud loomadel, on üldse kostja poolt selgitamata. Hageja kinnitas, et toitis loomi korralikult: hageja tõendas, et ta oli varunud loomadele piisavalt sööta (I kd t lk 196-197). Kostja väiteis, et osadel lehmadel puudusid nõuetekohased seemendused ja paaritused. Hageja tõendas, et loomad olid seemendatud ja esitas selle kohta väljavõtted seemendustehnik Txxxx Kxxxxx peetud seemenduspäevikutest (I kd t lk 192-194). Viimased seemendused toimusid 21.03.2018 ja siis tehti ka tiinuse kontroll, mille käigus tuvastas tehnik tiinuse 15 lehmal. Seemendustehnik kinnitab enda allkirjaga, et on hageja karja seemendanud alates 2009. aastast ja viimasel visiidil (21.03.2018) ei olnud lehmade välimikus mitte mingisuguseid muutusi võrreldes eelmiste aastatega. Esitatud tõenditest nähtub, et seemendused on toimunud enne aprilli 2018.a. Kohus võrdles esitatud andmed loomade jõudluskontrolli andmetega ja tuvastas mõned vastuolud: - lehmad Keiu (15340207) ja Tudu (11682806) ei olnud ilmselt tiinuse katsumise ajal 21.03.2018 siiski tiined, sest pärast kumbki polnud pärast 2017.a sügist poeginud (I kd t lk 168, 169) ning samuti Ruti (13279240), kes poegis novembris 2017, kuid uuesti seemendati alles 28.09.2018 (I k t lk 159)- samas nähtub päevikust, et loomi oli seemendatud; - jõudluskontrollis on jäetud tegemata mõned kanded seemenduste kohta: Liisu 17904834poeginud 18.12.2018, Sulli (7491740)- poeginud 27.10.2018, Õuna ( 11682912)- poeginud 11.10.2018 (kõigil kolmel tiinus kindlaks tehtud 21.03.2018) ja Sille (13279219) teine seemendus; - lehm Saara (10102442) seemenduse kohta puuduvad andmed nii seemenduspäevikus ja Jõudluskontrollis, samas on ta poeginud 08.01.2019- seega pidi ta müügi ajal seemendatud olema (lehmade tiinus kestab keskmiselt 283 päeva so 9 kuud). Esitatud andmete kohaselt olid paljud lehmad müügi ajal kas just poeginud või lõpptiined. Kostja esitas tõendi (t lk 65), mille ta oli saanud hagejalt loomade üle andmisel ja milles kajastuvad kõigi müüdud lehmade kohta andmed nii viimase poegimise või seemenduse kohta kui ka muud märkused (nt nisa puudumine või erikohtlemise vajadus). Nimetatud tabelis esitatud andmed vastavad nii seemendustehniku kui ka jõudluskontrolli andmetele. Seega ei vasta tõele kostja väide, et hageja andis talle loomade tiinuste ja seemenduste kohta ebaõiget teavet ja loomad olid kas seemendamata või seemendatud vale pulliga. Viimane väide (ebaõige või sobimatu pull) puudutab juba eelpool käsitletud küsimust sellest, kas pooled sõlmisid lepingu aretuskarja ostmiseks või mitte. Seoses loomade tervisega tõi kostja välja veel selle, et loomadel oldi sõrad hooldamata ja esitas sõrahooldusspetsialist arvamuse sõrahoolduspäevikute väljavõtted (II kd t lk 97-98). Päevikutest nähtub, et hooldusspetsialist on 30.05.2018.a teostanud hooldust 12 loomale ( kokkuvõttes märgitud, et 14 haiget ja 12 haigust) ning seejärel 05.06.2018, kus on hooldatud kaht looma. Samas on 31,05.2018 loomadest kaks (nr 4018 ja 0) ei ole müüdud loomade nimekirjas ning 05.06.2018.a ei ole selles nimekirjas üks loom (nr 301), kuid üle vaadati kaks müüdud lehma, keda ilmselt eelmisel korral üle ei vaadatud. Sõrahooldusspetsialist tuvastas erinevaid probleeme: kõige enam päka/talla haavandeid aga ka rebendeid. Kohus möönab, et nimetatud puudused võisid olla tekkinud osaliselt juba enne loomade üle andmist: samas puuduvad tõendid, et hageja nendest puustest ise teadlik oli ja seda teavet ostja eest varjas. Kuna spetsialisti küsitleda ei saanud, ei võta kohus seisukohta selles, kas kostja loomade vastuvõtmisel sai näha sõrgadel esinevaid puudusi ja kui kiirelt üks või teine puudus üldse tekiida sai. Igal juhul ei ole kostja tõendanud, et puudused olid loomadel juba nende üle andmisel- nimetatud asjaolu tuleb aga tõendada kostjal.

Käeolevalt pooled vaidlevad ka selle üle, kas ostja teatas puudustest müüjale mõistliku aja jooksul. Vastavalt VÕS § 220 lg 1 peab ostja teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt peab oma majandus- või kutsetegevuses müügilepingu sõlminud ostja lepingule mittevastavust sellest teatamisel piisavalt täpselt kirjeldama. Puudub vaidlus, et kostja, kes küll loomad nende üle andmisel üle vaatas, ei esitanud kirjalikult ühtegi pretensiooni. Tõendanut on esimese kirjaliku pretensiooni esitamine alles 01.08.2018 (I kd t lk 94), kus meili teel esmakordselt teatatakse, et käinud on loomaarst, et loomadel on probleemid jalgadega ja pooled loomad on alatoidetud, et hageja on karja risustanud aureuse bakteriga ning et seemenduste ja tiinustega ei ole asjad korras. Ka on kostja teatanud 2019.a alguses loomade tagastamise soovist 02.01. sõnumiga (I kd t lk 71), kuid selgitatud pole, mis loomadel viga on või milles väidetav hageja pettus seisab. Kostja väitel räägiti pretensioonist telefoni teel korduvalt, kuid tõendeid kostja selle kohta ei esitanud. Kostja esitatud väljavõtted kõneeristusest (I kd t lk 174-184) tõendavad vaid seda, et kostja esindaja helistas 2018.a mais mitmel korral hagejale, kuid mis oli vestluse sisuks, ei selgu. Hageja selgitas kõnesid sellega, et tal oli kostjaga ka muid tehinguid, milles odas ta kostjat nõustas (nt tehnika) või siis arutati lepingu tingimusi (sööda ost). Kostja nendele muudele tehingutele vastu ei vaielnud. Teiste tehingute toimumist kinnitavad ka sõnumite väljatrükid (II kd t lk 11-12): kostja esindaja Vxxxxx Txxx ja hageja on vahetanud tasumist puudutavaid sõnumeid 30.04, 26.05, 05.06, 01.07. 2018 (II kd t lk 12p-13) ning ühe sõnumi ka 01.06.2018.a seoses ühe lehma seemendusega. Kohtu hinnangul ei ole kauba väidetavast mittevastavusest teatamine kolm kuud pärast kauba üle andmist mõistlik aeg. Kohtu hinnangul väljendub ebamõistlik teatamise aega ka selles, et kostja esitatud tõendite kohaselt vaatasid spetsialistid loomad üle mai teises pooles: L. Axx 28.05.2018, A. Kxxxxs 21.05.2018 ja M. Mxxxxx 31.05.2018, ja tegid siis kindlaks ka väidetavad puudused, kuid ei mai lõpus ega ka lähiajal pärast seda ole kostja hagejat nimetatud leidudest teavitanud ega ka mingit pretensiooni esitanud. Kostja enda esitatud tõenditest nähtub, et 26.06.2018.a on viidud üks lehm karjast välja- müüdud elusloomana AS-i Vireen, kuid ka selle järel ei ole kostja hagejate pretensiooni esitanud, vähemalt puuduvad selle kohta tõendid. Jõudluskontrolli andmete kohaselt oli selleks lehamaks Mindi (10102503), kuid tema karjast välja viimise põhjuseks on andmetes märgitud poegimishalvatus. Seega oli karjast välja viimine tekkinud mitte hagejast sõltuval põhjusel. Kostja tõi enda positsiooni põhjendusena ka väite, et tal ei olnud võimalik varem puudustest teatada, sest tegemist oli varjatud puudustega ja need saigi kindlaks teha ainult spetsialist. Kuigi kohtu hinnangul oli osa väidetavalt esinenud puudusi võimalik tuvastada loomade vastu võtmisel või vahetult pärast seda (osa sõrgade vigastusi, põletikulised udarad, puudused seemenduste kannetes), sai kostja spetsialistidelt tagasiside ju juba mai lõpuks, kuid siiski seejärel ei teavitanud väidetavatest puudustest hagejat. Kohtu hinnangul ei ole kahekuuline teatamise aeg mingilgi moel mõistlik. Antud olukorras on kiire teatamine vajalik juba seetõttu, et tegemist on kaubaga, mille seisukord jooksvalt muutub ja hiljem pole selle tegelikku seisundit enam võimalik kindlaks määrata ja seega ka väidetavaid puudusi tuvastada. Kiire teavitamine tagab on just ostja huvides, sest võimaldab tõendada seda, et kaup oli juba selle üle andmisel puudusega ja välistada võimalust, et puudus tekkis alles ostja juures. Kohus ei loe eluliselt usutavaks kostja väidet, et tal oli loomade eest hoolistemisega nii palju tööd, et ta ei saanud hagejale mingit pretensiooni saata. Kohus leiab, et piisanud oleks lihtsast meilist või ka sõnumist (neid on pooled ju vahetanud), mille koostamine võtab maksimaalselt 10 minutit.

Kostja enda väidetega on vastuolus kostja enda käitumine: juhatuse liige Mxxxxx Axxxx on 03.08.2018.a siiski kinnitanud hagejale valmisolekut tasuda puuduv summa (I kd t lk 8), kusjuures teadet sellest, et mõnel loomal oleks puudused, kirjast ei nähtu. Veelgi enam- juhatuse liige palub Vxxxxx Txxxxxx edaspidi asju mitte ajada. 01.08.2018 kirja, kus esmakordselt puudistele viidati, oli aga saatnud just Vxxxxx Txxx, kellel aga kostja esindaja teatel üldse esindusõigust polegi. Kostja oli ka arvamusel, et ta ei saanud esitada pretensioone, kuna tal puudus ligipääs loomade andmetele (sh ka kontroll-lüpside tulemused ja seemendust ning poegimist puudutavad andmed ja hageja seda talle teadlikult ei võimaldanud. Hageja selgituse kohaselt tegi ta vastava omaniku vahetuse kande PRIA andmebaasis kostja soovil juba veebruari lõpus- märtsi alguses. Kostja sellele vastu ei vaielnud, kuid teatas, et ta ei saanud siiski andemetele ligi, sest need ei ole PRIA andmebaasis. Kostja esitatud tõendi kohaselt kajastuvad Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli andmebaasi loomaandmetes veiste toodangunäitajad ja põlvnemised, kuid PRIA loomade register ei kajasta tootmisnäitajaid ja geneetilist väärtust (II kd t lk 22). Vastavalt Põllumajandusloomade registri põhimääruse § 7 lg 2 p 1, 2 kantakse PRIA registrisse looma identifitseerimiseks vajalikud andmed ja p 4 kohaselt ka selle tegevuskoha registrinumber, kus looma peetakse. Puudub vaidlus, et Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrollis olevatele andmetele saab ligipääsu vaid ettevõtja, kes looma peab. Seega pärast PRIA-s pidamiskoha (omaniku) andmete muutmist tekkis kostjal õigus saada ligipääs Jõudluskontrolli andmebassile, mille nimi on Vissuke. Jõudluskontrolli kodulehel oleva info kohaselt eeldab JKK veebirakenduste kasutamine selle kasutajaks registreerimist. Kostja esitatud tõendi kohaselt sai ta Vissukese kasutusõiguse 13.06.2018 (I kd t lk 103). Eelviidatud EPJ juhataja 12.02.2020 vastuse kohaselt alustas kostja jõudluskontrolli 01.06.2018.a ja hakkas programmi Vissuke kasutama 13.06.2018.a. Hageja selgitas, et kuna ta oli loomade viibimiskoha/omaniku kanded teinud PRIA-s juba varem ära, kaotas ta loomad andmetele Jõudluskontrollis juurdepääsu. Loomade individuaalandmetest nähtub, et kõigi müüdud loomade omanik on alates 28.02.2018.a kostja. Sama omandi üle mineku kuupäeva kinnitab ka PRIA registrite osakonna peaspetsialisti Hxxx Kxxxi 20.12.2019 e-kiri. Kuna andmebaaside vahel toimub andmevahetus, saanuks kostja pärast 28.02.2018.a ennast registreerida Jõuduskontrolli programmi Vissuke kasutajaks ja saanuks siis ligipääsu ka kõigile ostetud loomi puudutavatele andmetele. Kohtuistungil ei osanud kostja veenvalt selgitada, miks ootas ta Jõudsuskontrolli kasutusele võtmise ja enda kaustajaks registreerimisega nii kaua- hiljemalt loomade kostja juurde viimise järel 24.04.2018 oli tal selleks igal juhul õigus ja ka võimalus olemas. Kostja ei saa ette heita hagejale seda, et ta on viivitanud toimingutega, mida sai vaid tema kui loomaomanik teha. Hageja ei ole sellega seoses ühtegi kohustust rikkunud. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostjal oli võimalus saada kõik loomi puudutavad andmed vähemalt alates 24.04.2018.a. Käesolevalt saab asuda seisukohale, et üle antud kaubal võisid selle üle andmisel olla väiksemad puudujäägid- nt osa seemendusi oli Jõudluskontrolli andmebaasi kandmata, kõigi loomade sõratervis ei pruukinud olla hea ja mõnel lehmal oli eelnevalt olnud ka kõrgenenud SRA näitajaid, kuid kuna kostja oma etteheiteid mõistliku aja jooksul hagejale ei esitanud, on ta kaotanud õiguse kasutada õiguskaitsevahendeid. VÕS § 222 lg 1 sätestab: Kui asi ei vasta lepingutingimustele, võib ostja nõuda müüjalt asja parandamist või asendamist, kui see on võimalik ja sellega ei põhjustata müüjale võrreldes teiste õiguskaitsevahendite kasutamisega ebamõistlikke kulusid või põhjendamatuid ebamugavusi,

arvestades muu hulgas asja väärtust, lepingutingimustele mittevastavuse olulisust ning ostja võimalust saada lepingutingimustele vastav asi oluliste ebamugavusteta mujalt. Müüja võib parandamise asemel asendada asja lepingutingimustele vastava asjaga. Käesolevalt ei ole kostja kasutanud nimetatud sättes määratud õiguskaitsevahendeid- ei ole palunud asja parenemist või asendamist. Kostja on soovinud hinna alandamist. VÕS § 224, mis reguleerib ostuhinna alandamist näeb ette, et ostuhinna alandamist ei saa nõuda, kui pole läbitud VÕS 222 kohaldamise etapp- esmalt peab ostja nõudma asja parandamist või asendmaist, ning kui see ei anna tulemust- puudusteta asja- saab nõud hinna alandamist. Käesolevalt ei ole kostja nõudnud ei asja asendamist ega ka asja parandamist, mistõttu puudub tal õigus esitada ka ostuhinna alandamise vastuväide. Kohus märgib aga, et lehmade hind oli ilmselgelt juba madalam keskmisest turuhinnast- lehmad müüdi 550 eurot tükk +käibemaks = 660 eurot. Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu juhatuse esimees Tabel Bulitko on oma vastuses hagejale (II t lk 33) avaldanud: Sel ajavahemikul, kui müügitehing toimus, olid puhtatõuliste lehmade hinnad, keda müüdi edasi elusveistena piimatootmise eesmärgil olenevalt vanuselisest koosseisust, keskmisena kuni 900 eurot ilma käibemaksuta. Kuna poolte lepingus oli hind siiski enam kui kolmandiku madalam, oli seal ilmselgelt arvestatud ka neid väiksemaid puudusi ja loomade vanust. Juba seetõttu puudub kostjal alus nõuda hinna alandamist veel suuremas ulatuses. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostja vastuväited kohustuse täitmisele jätta arvesse võtmata. Vastavalt VÕS § 76 lg 1 tuleb kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Käesolevalt olid pooled kokku leppindu hinnast ja selle tasumise ajas ja kostja on seda tasumise kohustust osaliselt rikkunud ning tasumata on 2360,00 eurot. Lähtudes VÕS § 101 lg 1 p 1 on hagejal õigus nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus leiab, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhuvõlg 2360,00 eurot. Hageja on palunud välja mõista ka viivise. Viivise nõude õigus tuleneb VÕS § 101 lg1 p 6. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja palus välja mõista viivise seadusjärges määras ja alates nõude sissenõutavaks muutumisest 22.07.2018.a. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kogu kohustuse viivituses oleku aja on VÕS § 113 lg 1 ja 94 tulenev viivise määr olnud 8% aastas. Kohus leiab, et hageja nõude viivise välja mõistmiseks on põhjendatud, sest kostja ei ole kohustust tähtaegselt täinud. Hageja on arvestanud viivist hagi esitamise seisuga 132.40 eurot, mis kohtu hinnangul on arvestatud õigesti. Hageja palus mõista kostjalt viivise välja kuni põhinõude täitmiseni. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kohus saab käesolevas otsuses välja mõista viivise otsuse tegemise seisuga ning edasi üldise kohustusena. Perioodil 03.04.2019-08.12.2021 on viivis 506.40 eurot (980 päeva). Kokku on otsuse tegemise seisuga viivis 638.80 eurot.

Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Lõike 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kanda, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsust tehti ning lõike 2 kohaselt hüvitab pool, kelle kahjuks otsus tehti teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Lähtudes TsMS § 162 jätab kohus kõik põhihagi menetlemisega seotud menetluskulud kostja kanda. Kohus menetles ka vastuhagi, mille 08.06.2021 määrusega jättis läbi vaatamata. Nimetatud määruses kohus menetluskulusid kindlaks ei määranud. TsMS § 168 lg 2 sätestab: Hageja kannab menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui menetlus lõpetatakse määrusega ja käesoleva paragrahvi lõigetest 3–5 ei tulene teisiti. Vastuhagis oli hagejaks Vimon OÜ, kes põhimenetluses on kostja. Asja läbi vaatamata jätmise põhjuseks oli asjaolu, et vastuhageja ei tasunud tagatisena ette vastaspoole menetluskulusid. Seega ei esine ühtegi TsMS § 168 lg 3-5 sätestatud alust ja ka vastuhagi menetlemisega seotud kulud tuleb jätta põhikostja kanda. Käeolevas menetluses esitas kostja ka kaja, mistõttu tuleb menetluskulude jagamisel lähtuda ka TsMS § 169 lg 2: Tähtaja ennistamisega, tagaseljaotsuse peale kaja esitamisega ja menetluse taastamisega seotud täiendavad menetluskulud jäävad tähtaja ennistamise avalduse esitaja või kaja või menetluse taastamise avaldaja kanda, sõltumata hagi rahuldamisest. Antud olukorras puudub seega vajadus poolte menetluskuludest eraldi kaja lahendamisega seotud kulude eristamiseks, kuna ka need kulud jäävad kostja kanda. Eeltoodust tulenevalt tuleb kõik menetluskulud jätta kostja kanda. Pooled esitasid menetluskulude nimekirjad kohtule. Hageja nimekirja kohaselt on temal seoses menetlusega kulusid kokku 7039.39 eurot, sealhulgas riigilõiv 300 eurot ja määruskaebuse menetlemisel kantud kulud 420 eurot. Menetluskulude taotluses esitas esindaja täpsed andmed õigusabi ajakulu ja teostatud toimingute kohta. Hagejat esindanud õigusbüroo osutab teenust tunnihinnaga 120 eurot ilma käibemaksuta. Kokku palus hageja õigusabikuluna välja mõista 6628 eurot ja sõidukulu 111 eurot. Hageja leidis, et õigusabikulud ei ole ülemäära suured ja need on olnud vajalikud. Hageja lepinguline esindaja ei ole käibemaksukohuslane, mistõttu on õigusabitasu arvestatud ilma käibemaksuta. Kostja hageja menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud. Kostja esitatud nimekirja kohaselt on kostjal seoses menetlusega kulusid õigusabile kokku 6756 eurot. Kulude täpsemat sisu ega selle aluseks olevaid arveid kostja ei esitanud. Kohus ei hinda kostja kulude mahtu ja suurust, sest kostja kulud jäävad tema enda kanda. Hageja on hagi esitamisel tasunud riigilõivu 300 eurot, mis on kohtukulu vastavalt TsMS § 138 lg 2 ja 139. Algselt oli hageja esitatud hagi hinnaks 3249.25 eurot (põhinõue 2860+ viivis 160.45+viivis aasta eest 228) ja nimetatud hagilt tuli tasuda riigilõivu 300 eurot. Hageja loobus menetluses nõudest osaliselt, sest tegelikult oli kostja osa nõudest 500 eurot enne hagi esitamist tasunud. Seejärel jäi hagi hinnaks 2681.20 eurot (põhinõue 2360+ viivis 132.80+ viivis aasta

eest 188.80). Hagilt, mille hind on alla 3000 euro tuleb tasuda riigilõivu 275 eurot. Tulenevalt TsMS § 168 lg 2 tuleb riigilõiv, mille osas hageja hagist loobus, summas 25 eurot jätta hageja enda kanda. Kostjalt on põhjendatud välja mõista vaid see riigilõiv, mille hageja pidi õige summas hagi hinnalt tasuma- so 275 eurot. Kostja on tasunud 16.03.2021a riigilõivu määruskaebuselt 50 eurot. Kuna ringkonnakohus kaebust ei rahuldanud, jääb nimetatud riigilõiv kostja kanda. Kostja tasus 04.07.2019 kajalt kautsjoni summas 225 eurot, mis on talle tagastatud 29.01.2020, sest kohus rahuldas kaja. Järgnevalt hindab kohus hageja õigusabikulusid. Menetlusosaliste esindajate kulud on kohtuvälised kulud vastavalt TsMS § 144 p 1. TsMS § 175 lg 1 sätestab: Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Hageja esindamisega kaasnenud esinduskulud (õigusabi) on kohtu hinnangul põhjendatud ja vajalikud. Õigusabi korras osutatud menetlustoimingud on hageja esindajal olnud vajalikud ning nende teostamiseks kulunud aeg on asja keerukust ja esitatud menetlustoimingute sisu ning mahtu arvestades igati mõistlik. Ajakulu on ilmselgelt olnud oluliselt suurem kostja esitatud vastuhagi tõttu, mida kohus menetles perioodil jaanuar 2020- juuni 2021. Kostja vastuhagi tõttu kujunes üsna tavapärane lepingu täitmise nõude menetlus keskmisest mahukamaks, kuigi lõpuks ei saanudki sisuslist lahendust, sest kostja ei tasunud tagatist. Esindaja ostutaud õigusabi tasumäär- 120eurot/tund on igati kohane, vastab esindaja kvalifikatsioonile ega ületa samaväärse teenusele eest makstavat kohalikku keskmist turuhinda. Vajalik on ka esindaja kulu sõiduks kohtuistungile: hageja esindaja osales 19.12.2019 toimunud istungil Jõgeva kohtumajas. Kuna hageja esindaja õigusbüroo asub Tallinnas, kaasnesid istungile sõitmisega kulud, mis olid vajalikud. Kokkuvõtvalt: kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista menetluskulu 7014 eurot. Hageja tasutud riigilõiv 25 euro jääb tema enda kanda. Kostja menetluskulud jäävad täies ulatuses tema enda kanda. Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjatelt hageja kasuks välja viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 ettenähtud määras.

Õige RL summa 125€ /allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.