Võlaõigus › Kompromissilepingud

algselt ka täitma, tasudes hagejale 130,66 eurot. Hageja viitas Riigikohtu seisukohale, et konstitutiivse võlatunnistuse korral ei saa lepingupool esitada vastuväiteid, mis tulenevad võlatunnistuse aluseks olevast suhtest. Hagejale jäid kostja vastuväited arusaamatuks, sest poolte vahel ei ole vaidlust, et 05.12.2018 on sõlmitud võlatunnistus ning selle alusel on tekkinud uus iseseisev kohustus. Mogo OÜ leping ei ole seega asjassepuutuv ning ei mõjuta hagi aluseks olevat õigussuhet. Hageja sõnul tuleb kostja väited lepingu tühisuse kohta jätta tähelepanuta, sest tegemist on tehingu teinud isiku kujundusõigusega ning kostja taotlust pole võimalik rahuldada. Sellist nõuet ei saa ka vastuhagi korras esitada. Kohtu määratud tähtajaks hageja lõppseisukohti ei esitanud. Kostja vastuväited 26.07.2021 edastas kostja hagivastuse, milles ei võtnud hagi õigeks ega tunnistanud hageja nõudeid. Kostja väitis, et kompromissileping on talle ähvarduste ja sõimu saatel peale surutud. Kostja teavitas hagejat mitmel korral, et ta pole nõudega nõus ning ta pole hagejalt saanud vastust, millest selline nõue tuleneb. Ainsad vastused hageja poolt on olnud sõimamised ja ähvardamised, viimati 18.05.2021. Kostja selgitas, et ta ostis 21.03.2016 Mogo OÜ abil sõiduki Peugeot 406 (2003.a, xxxxxx) ning väljamakse summaks oli 1700 eurot. 13.08.2017 sattus sõiduk liiklusõnnetusse ning Seesam kindlustus ostis sõiduki ära makstes Mogo OÜ-le 600 eurot. Sõiduk kuulus Mogo OÜ-le. Kokkuleppel Mogo OÜ-ga maksis kostja pärast liiklusõnnetust aasta jooksul tasutud kokkulepitud summat vähemalt 500 eurot. 06.11.2018 saatis Lowell Eesti AS kostjale võlanõude ning asja uurides võttis Mogo OÜ selle võlanõude tagasi. Tegemist oli eksitusega, seega sai Mogo OÜ-ga asi lahendatud ja lõpetatud. Selle tõestuseks lõpetas Mogo OÜ 27.11.2018 ära kostja suhtes algatatud maksehäire. 2018.a detsembrikuus võttis kostjaga ühendust hageja, kes hakkas Mogo OÜ poolt lõpetatud nõuet nõudma ning summa oli ootamatult mitmekordistunud. Kostja soovis taotleda hageja saadetud lepingu tühistamist. Kohus edastas kostjale hageja 16.08.2021 seisukoha ning 16.09.2021 selgitava kirja, andes kostjale tähtaja vastamiseks. Kostja sai talle saadetud dokumendid kätte 14.10.2021 AET-i kaudu ning ei esitanud kohtule ühtegi seisukohta ega dokumenti. Kohtu määratud tähtajaks kostja lõppseisukohti ei esitanud. Kohtu põhjendused Kohus, vaadanud läbi hagimaterjalid ja poolte seisukohad, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Hagimaterjalide kohaselt on pooled sõlminud 05.12.2018 kompromissileping/võlatunnistus nr 24732558 (dtl 31), mille kohaselt omab hageja kostja vastu nõuet, mille ta omandas vastava loovutuslepingu alusel Mogo OÜ-lt. Kompromissi kohaselt tuleneb nõue laenulepingust nr L21032016/0125 ning 05.12.2018 lepingu sõlmimisel oli nõude suuruseks põhinõue 1153,44 eurot ja viivisenõue 268,41 eurot (lepingu p 1.1). Kompromissiga leppisid pooled kokku, et lõpetavad laenulepingust nr L21032016/0125 kohustused ja kostjal tekib uus iseseisev kohustus tasuda hagejale kompromissisumma 1358,41 eurot perioodiliste maksetega maksegraafiku alusel (kompromissi p-d 2.3-2.5). Kohtu hinnangul on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 lg 1 mõttes. See tähendab, et pooled on ühise tahte alusel loonud iseseisva kohustuse, mis on sõltumatu laenulepingust nr L21032016/0125. Poolte kokkuleppe alusel on laenulepingust nr L21032016/0125 tulenevad kohustused lõppenud. Kostja on võlatunnistuse oma käega

allkirjastanud. Kostja ei ole käesolevas menetluses esitanud ühtegi sisulist vastuväidet selle kohta, et ta pole võlatunnistust allkirjastanud. Riigikohus on 03.06.2021.a otsuse p-s 16.5, 17.1, 17.1.3, 18.2 (tsiviilasi nr 2-19-5601) märkinud, et konstitutiivne võlatunnistus loob võlatunnistusega lubatud sooritusele iseseisva, st selle aluseks olevast õigussuhtest sõltumatu nõude aluse ning võla sissenõudmiseks ei pea võlausaldaja esitama muid tõendeid peale. Kui hageja tugineb nõuet esitades konstitutiivsele võlatunnistusele, saab võlgnik esitada vastuväiteid võlatunnistuse aluseks olevast õigussuhtest tulenevale nõudele VÕS §-del 1028 ja 1032 põhineva alusetu rikastumise tagasinõude esitamisel. Hinnata tuleb võlatunnistuse kui tehingu kehtivust, sh tuvastada kas tüüptingimused on kehtivad. Kui võlga on tunnistatud ilma õigusliku aluseta, on võlgnikul võimalik alusetult saadud võlatunnistuse tagasinõudmisega (VÕS § 1028) samadel tingimustel ka keelduda konstitutiivsest võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmisest (sõltumata alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumisest). Konstitutiivne võlatunnistus annab võlausaldajale täiendava nõude aluse, millele võlgnik saab esitada alusetust rikastumisest (VÕS § 1028 lg 1) tuleneva vastuväite, et tagatavat kohustust ei ole olemas, kohustust ei tekkinud või see on hiljem ära langenud. Kui hageja esitab kostja vastu nõude, tuginedes konstitutiivsele võlatunnistusele, ja kostja võlgnikuna tugineb asjaoludele, millest järeldub, et võlatunnistusega tagatavat kohustust ei eksisteeri, siis on kostja (võlgnik) kas otseselt või kaudselt (konkludentselt) esitanud alusetust rikastumisest tuleneva vastuväite, mille sisu on konstitutiivse võlatunnistusega võlausaldajale antud nõudeõiguse üleandmise alusetus VÕS § 1028 lg 1 mõttes. Sellisel juhul tuleb võlgniku vastuväidet kohtul ka sisuliselt hinnata, st tuvastada, kas kostjal on hageja vastu VÕS § 1028 lg-st 1 ja § 1032 lg 1 esimesest lausest tulenev nõue saada tagasi hagejale konstitutiivse võlatunnistusega antud nõudeõigus. Võlatunnistus on sõlmitud tüüptingimustel. Kohtule teadaolevalt (lähtuvalt teistest kohtu menetluses olnud tsiviilasjadest, nt tsiviilasi nr 2-21-10427) kasutab hageja samu üldtingimusi ka teiste võlgnikega võlatunnistuste sõlmimisel. Kohus leiab, et tüüptingimused on VÕS § 42 lg-st 1 ning mh lg 3 p-st 11 lähtuvalt kehtivad. Asja materjalide pinnalt ei ole kohus tuvastanud, et võlatunnistuses kokkulepitud õigused ja kohustused oleks omavahel tasakaalust väljas või need oleks vastuolus seadusest tulenevate muude imperatiivsete sätetega. Võlatunnistuse tingimused on seaduslikud ning piiratud pole kostja õigust kasutada tõendeid ja talle pole pandud tõendamiskoormist, mis muidu lasuks hagejal. Kostjale on võimaldatud võlgnevuse tasumine osade kaupa. Hageja on vähendanud viivist ning pooled pole kokku leppinud intressis, leppetrahvis või muudes rahalistes kohustustes. Võlatunnistuse tüüptingimused ei kahjusta seega kostjat ebamõistlikult. Kostja on väitnud, et ta tasus Mogo OÜ-le vähemalt 500 eurot ning et Seesam kindlustus ostis auto Mogo OÜ-lt ära 600 euroga. Kostja on mh ka väitnud, et hageja nõuab Mogo OÜ poolt lõpetatud nõuet ning et nõue on mitmekordistunud. Kostja väitis ka seda, et ta sõlmis võlatunnistuse ähvarduse mõjul ning et võlatunnistus on talle peale surutud. Kohus selgitas kostjale 16.09.2021 kirjas tehingu tühistamist ning viitas kostja vastuväidete tõendamatusele. Kohus andis kostjale tähtaja, mille jooksul on kostjal õigus esitada täiendavaid vastuväiteid koos tõenditega. Kostja ei esitanud ühtegi täiendavat vastuväidet ega tõendit. Kostja hagivastusele polnud samuti lisatud ühtegi tõendit. Kostja väited on käesolevalt kõik tõendamata. Seega ei saa kohus lugeda tõendatuks kostja väiteid, et võlatunnistuse aluseks olev leping on enne nõude loovutamist lõppenud, täidetud või kostja poolt TsÜS § 90 jj alusel tühistatud. Seetõttu on võlatunnistus kehtiv ning hagejal on õigus selle alusel nõuda kostjalt võlgnevuse (põhinõue 1052,78 euro ja viivisenõue 204,97 euro) tasumist, sest kostja ei ole maksegraafiku alusel makseid korrektselt teinud. Kuna kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid selles osas, et poolte vahel sõlmitud kokkulepe ei kehtiks või et ta oleks nõude täitnud, siis

tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhinõue 1052,78 eurot ning enne 05.12.2018 sissenõutavaks muutunud viivis summas 204,97 eurot. Hageja nõuab kostjalt viivise väljamõistmist perioodil 26.03.2019-030.06.2021, s.o neljanda osamakse tähtajale järgnevast päevast kuni hagi esitamiseni. Vastavalt võlatunnistuse p-le 3.1-3.2 muutub kogu kompromissisumma tasumata osas koheselt sissenõutavaks kui kostja on vähemalt kahe graafikujärgse maksega osaliselt või täielikult hilinenud. Kostja kohustus tasuma hagejale viivist 0,060% päevas viivituses olevalt maksmata kompromissisummalt. Kostja kinnitas, et viivisemäär oli temaga läbi räägitud ja ta on selgitustest aru saanud ning tema hinnangul on viivisemäär mõistlikus suuruses. Hageja on arvestanud viivist 1052,78 eurolt 0,06% päevas kokku 523,02 eurot. Riigikohus on 3-2-1-25-16 lahendi p-s 13 leidnud, et viivise mõistlik määr tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Kohus leiab, et poolte kokkulepitud viivisemäär ning viivisesumma on seaduspärane. Viivisemäär ei ületa kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (3x0,022%) ning hageja on arvestanud viivise korrektselt. Kostja ei ole esitanud viivisenõudele sisulisi vastuväiteid. Kostja muud vastuväited ei anna alust viivisenõude rahuldamata jätmiseks ega vähendamiseks. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis summas 523,02 eurot. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on palunud kohtul kostjalt välja mõista ka tulevikus sissenõutavad viivised 0,06% päevas alates 01.07.2021 kuni põhinõude 1052,78 euro tasumiseni, kuid mitte rohkem kui põhivõlgnevuse ulatuses. Kohus leiab, et selline nõue on võimalik ja tuleb rahuldada. Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka sissenõudmiskulud 35 eurot VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel. Hageja sõnul on ta kostjale edastanud kolm võlateatist (03.04.2019, 17.02.2020, 18.01.2021). Kostja ei esitanud nõudele sisulisi vastuväiteid, mh et ta poleks talle edastatud meeldetuletuskirju kätte saanud. Kohus märgib, et hagejal on õigus nõuda sissenõudmiskulusid, kuid mitte VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel, sest nimetatud säte näeb ette sissenõudmiskulude hüvitist pärast lepingu lõppemist. Asja materjalidest ei nähtu, et võlatunnistus oleks lõppenud. See, et võlatunnistuses on kokkulepe kogunõude sissenõutavaks muutumine kahe järjestikuse osamakse tasumata jätmisel, ei tähenda, et võlatunnistus oleks lõppenud. Seega tuleb asuda seisukohale, et võlatunnistus on kehtiv ning hageja saab sissenõudmiskulusid nõuda VÕS § 1132 lg 1 alusel. VÕS § 1132 lg 1 sätestab, et lepingu kehtivusajal võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises lauses nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro võrra. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Kolmest saadetud võlateatisest (dtl 34-36) nähtub, et hageja on edastanud meeldetuletuskirja ühe sissenõutavaks muutunud

kohustuse kohta, s.o kogu nn kompromissisumma kohta. Hüvitist on hagejal õigus nõuda ainult siis, kui ta on saatnud tarbijale vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Seega on esimene saadetud meeldetuletuskiri tasuta. Järgnevate meeldetuletuskirjade eest võib hageja nõuda hüvitist vaid 5 eurot ning seda ainult ühe kirja eest. Seega on hageja sissenõudmiskulude nõue põhjendatud osaliselt ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 5 eurot. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 1052,78 eurot, enne 05.12.2018 sissenõutavaks muutunud viivise 204,97 eurot, viivised perioodil 26.03.2019-30.06.2021 summas 523,02 eurot ja sissenõudmiskulud 5 eurot, lisaks täiendav viivis põhinõudelt 0,06% päevas alates 01.07.2021 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte enam kui põhinõude ulatuses. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Lõike 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kanda, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi 98% ulatuses. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Lähtudes TsMS § 163 lg-st 1 jätab kohus menetluskulud 98% ulatuses kostja kanda ja 2% ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 2 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hageja on esitanud hagiavaldusega menetluskulude nimekirja ja palunud kostjalt välja mõista nõude esitamisel tasutud riigilõivu summas 250 eurot. Kohus leiab, et hageja on riigilõivu tasunud seaduses ettenähtud määras ja see on põhjendatud kulu. Hageja taotles ka kostjalt välja mõista hageja poolt lepingulisele esindajale makstud tasu õigusabi eest summas 420 eurot. TsMS § 175 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja on esitanud kohtule tõendina lepingulise esindaja PlusPlus Legal OÜ arve õigusabi eest summas 420 eurot (sh käibemaks 70 eurot). Kohus hindab, et arvestades hageja lepingulise esindaja eeldatavat töömahtu ja asja keerukust, on tasumäär 100 €/h ning ajakulu 3,5h mõistlikud ja põhjendatud. Samas ei saa kostjalt välja mõista käibemaksuga summat, sest hageja on käibemaksukohustuslane (KMKR nr EE102313213). Hageja selgitas, et ta on piiratud käibemaksukohustuslane ning ei saa käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvestada. Hageja ei ole selgitanud ega tõendanud, milles seisneb tema piiratud käibemaksukohustuslaseks olemine ja kas ta reaalselt seda ka on. Hagejal on kohustus ka selgitada ja tõendada, millises ulatuses ta käibemaksu ei saa tagasi arvestada. Hageja ei ole oma kohustust täitnud. Maksu- ja Tolliamet veebilehel (Käibemaksukohustuslasena registreerimise numbri otsing) sellist viidet hageja osas ei nähtu. Hageja põhjendatud menetluskulud on kokku seega 600 eurot, millest 250 eurot on riigilõiv ja 350 eurot lepingulise esindaja tasu.

Kohus jättis menetluskulud 2% ulatuses hageja kanda ja 98% ulatuses kostja kanda. Hageja menetluskuludest jääb hageja kanda seega 12 eurot ja kostja kanda 588 eurot. Kostja menetluskulusid ei kandnud, mistõttu ei ole käesolevalt vajalik poolte menetluskulusid tasaarvestada. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 588 eurot. Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise väljamõistetud menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 ettenähtud määras (EKP intress + 8 % aastas). /Allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.