Sadamarket OÜ hagi Grover Kaubandus OÜ vastu võla nõudes
Tsiviilasja hind
2739,70 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: Osaühing Sadamarket (registrikood 10116235; asukoht Kai 5, 10111 Tallinn ); Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela (e-post [email protected]) Kostja: Grover Kaubandus OÜ (registrikood 10349695; asukoht Randla 23-15, 10311 Tallinn; e-post [email protected] )
Asja läbivaatamine
Istungimenetlus 12.05.2021 kell 11:00; 06.10.2021.a kell 14:00.
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Sadamarket OÜ hagi Grover Kaubandus OÜ vastu võlgnevuse saamiseks.
2.Mõista välja Grover Kaubandus OÜ-lt Sadamarket OÜ kasuks 21.09.2015.a sõlmitud üürilepingu lisakokkuleppest tulenev põhivõlgnevuse summas 2739,70 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
4.Menetluskulude suuruse määrab kohus kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse
2-19-121946 koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetlusabi taotlemise selgitus Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD
1.Osaühing Sadamarket esitas 14.08.2019.a Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult 2739,70 euro saamiseks. Kohus tegi 30.08.2019.a võlgnikule makseettepaneku, võlgnik esitas 02.09.2019.a vastuväite. Pärnu Maakohtu 16.09.2019.a määrusega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Sadamarket OÜ esitas 03.10.2019.a hagi Grover Kaubandus OÜ vastu võla nõudes. Hageja esitas kohtule 26.06.2020.a menetlusdokumendi, milles märkis, et võtab hagi tagasi 3300 euro ulatuses, kuivõrd kostja on nimetatud summa hagejale tasunud juba enne kohtumenetluse algust. Kohus edastas avalduse kostjale, kes hagist osalisele loobumisele vastuväiteid ei esitanud.
3.11.02.2021.a kohtumäärusega võttis kohus vastu hageja tagasivõtmise avalduse 3300 euro osas. Hagi osalisel tagasivõtmise vastuvõtmisel vähenes vastavalt hagihind, milleks on 2739,70 eurot. Pärast tagasivõetud summa osas kohtumääruse jõustumist jäi kohtu menetlusse hageja nõue kostjalt põhinõude 2739,70 eurot üürivõlgnevuse väljamõistmiseks. Nimetatud nõude menetluse jätkumise tõttu ei otsustanud kohus menetluskulude jaotust. Haginõude osalist tagasivõtmist tuleb menetluskulude jaotamisel arvestada TsMS § 168 lg-te 4 ja 5 kohaselt. Neid kulusid ei pea tagasivõtmise vastuvõtmisel lahendama enne põhimenetluse lõppemist, st kulujaotus on otstarbekas määrata asja lõpplahendis (vt Riigikohtu 25.09.2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-13, p 66). HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
4.Hageja ja kostja sõlmisid 16.03.2010 allüürilepingu, mille p 2.1 alusel andis kostjale allüürile äriruumid hoones asukohaga Tallinnas Sadama 6/8 A-korpus II korrus üldpinnaga 26,1 m2. Allüürilepingu p 1.2 kohaselt oli allüürileping sõlmitud tähtajalisena kuni 01.04.2015. Allüürilepingu tähtaja saabumisel jätkas kostja allüürile antud äriruumide kasutamist kuni allüürilepingu lõppemiseni 31.08.2015. Hageja ja kostja sõlmisid 21.09.2015 allüürilepingule lisakokkuleppe, mille p-s 4 tunnistas kostja, et võlgneb hagejale 21.09.2015 seisuga 7857,64 eurot, millest 1267,94 eurot tasaarvestati kostja poolt tasutud deposiidiga. Lisakokkuleppe p-s 3 leppisid pooled kokku, et kostja likvideerib oma võlgnevuse hageja ees summas 6589,70 eurot hiljemalt 25.09.2016 igakuiste maksetega summas 550 eurot alates 25.10.2015 iga kuu 25 kuupäevaks, viimane makse on 25.09.2016 summas 539,70 eurot (vt lisakokkuleppes olevat maksegraafikut).
2-19-121946
5.Kostja tasus pärast 21.09.2015 allüürilepingu lisakokkuleppe sõlmimist hagejale vaid ühe makse, tasudes 15.08.2016 hagejale 550 eurot. Seega võlgneb kostja jätkuvalt 21.09.2015 allüürilepingu lisakokkuleppe alusel hagejale 6039,70 eurot. Hageja kontrollis pärast hagi vastuse kättesaamist veel kord kostja poolt hagejale tehtud maksed üle ning selgus, et kostja on pärast 21.09.2015 allüürilepingu lisakokkuleppe sõlmimist tõepoolest tasunud hagejale mitte 550 eurot, vaid 3850 eurot. Seega võlgneb kostja 21.09.2015 allüürilepingu lisakokkuleppe alusel hagejale 2739,70 eurot (6589,70 eurot 21.09.2015 allüürilepingu lisakokkuleppe järgne võlgnevus - 3850 eurot pärast 21.09.2015 allüürilepingu lisakokkuleppe sõlmimist tasutud maksed). Hageja poolt hagis esitatud arvutuskäikudesse tuli viga sisse, kuna hagi koostanud hageja esindajani jõudus puudulik informatsioon kostja tasumiste kohta. Hageja esitas kohtule 17.12.2020.a menetlusdokumendi, milles märkis, et võtab hagi tagasi 3300 euro ulatuses, kuivõrd kostja on nimetatud summa hagejale tasunud juba enne kohtumenetluse algust ning kohus võttis tagasivõtmise avalduse vastu.
6.Kokkuvõtlikult on kostja andnud 21.09.2015 allüürilepingu lisakokkuleppes deklaratiivse võlatunnistuse, milles on kinnitanud, et võlgneb hagejale 7857,64 eurot. Poolte kokkuleppel arvestati võlast maha deposiit summas 1267,94 eurot ning seejärel jäi kostja võlgnevuseks 6589,70 eurot, mille kostja pidi vastavalt kokkulepitud maksegraafikule tasuma hiljemalt 25.09.2016. Kostja on tasunud võlast hagejale vaid 3850 eurot, võlgnedes hagejale jätkuvalt 2739,70 eurot.
7.Eeltoodust tulenevalt palub hageja hagi rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja 2739,70 eurot ning jätta kõik menetluskulud kostja kanda, mõista kostjalt hageja kasuks välja hageja menetluskulud.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
8.Kostja on esitanud 18.11.2019.a hagi vastuse. Vastuses selgitab kostja, et hageja nõue on väljakujunenud sellest, et hageja üüris hagejale kuuluvas ärihoones äripinda. Tegelikult äritegevus oli väike ja ei toonud tulu ning kostja üritas ennetähtaegselt lõpetada 16.03.2010 allüürilepingut hagejaga, kuid hageja ei ole kostja ettepanekud lepingu lõpetamiseks vastu võtnud. Seetõttu tõi hageja äritegevus igakuiselt kaasa kahju kuna hageja ei suutnud nõuetekohaselt reklaamida kaubakeskuse, et meelitada kliente, samas läheduses asuvad kaubanduskeskused teostasid reklaami, millega tõmbasid ära ka osa juba olemasolevaid kliente ning hageja seetõttu ei suutnud tasuda õigeaegselt ja terves ulatuses üüritasu. Veelgi enam selliseid üürnike oli palju kes soovisid lõpetada üüri, kui keda hoiti kinni. Samas hageja on tasumise viivitamise korral arvestanud maha alguses viivised ning peale seda maha arvestas üüritasud, kõrvalkulud ja kommunaalmakse. Allüürileping ei olnud võrdne, kuna hagejal oli võimalus ennetähtaegselt lõpetada üürisuhted 8 (kaheksa) punkti alusel 6.4.1-6.4.8 kui kostjal 3 (kolme) punkti 6.5.1-6.5.3 alusel aga saavutada kokkulepet punkt 6.2. alusel kordagi ei õnnestanud samas oli esitatud hagejale kolm korda vastav kirjalik avaldus.
9.Lähtudes eeltoodus tegelik võlgnevus ongi reaalselt tekkinud viivise näol. Loomulikult hagejal oli kasulik saada viivised, kuna viivis tõi suure kasumi s.o 30% kuus, seetõttu hageja ei nõustunud ka üürilepingu ennetähtaja lõpetamist, kuid oli teadlik kaubanduskeskuse müügi langemisest ja klientide vähendamisest. Kostja oli sunnitud alla kirjutama 21.09.2015a lisakokkuleppe, kuna vaid selle kaasabil õnnestus saada oma vara. Kostja ei vaidle vastu et lisakokkuleppega kostja kohustus likvideerima võlgnevuse alates 25.10.2015a. Kostja tasus perioodi 29.10.2015 kuni 14.08.2016 jooksul hagejale kokku 3850,00 eurot. Lisaks selgitab kostja, et juulis 2016a. tasus kostja hageja esindajale sularahas 1100 eurot, mis oli väljastatud sularaha vastuvõtmise orderiga. Kostjal läks see order kaduma ning augustikuu lõpus 2016a. tulles hageja esindaja juurde palvega väljastada sularaha vastuvõtmise orderi ärakirja kostjale teatati et midagi ei väljastata ning kostja on tasunud vaid ühe tasu summas 550 euro (nii nagu
2-19-121946 ka nüüd hageja väidab hagis) siis kostja otsustas, et enam ei tasu midagi, kuna hageja on niigi saanud kostjalt suure raha ning oli ka arvestatud alusetult ca 5 kuud üüritasu.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
10.Kohus, kuulanud kohtuistungil ära menetlusosalised ja tunnistaja ütlused, tutvunud toimiku kõigi materjalidega, leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
11.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 271 järgi üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). VÕS § 292 lg 1 (üürilepingu sõlmimise aja redaktsioon) kohaselt peab lisaks üüri maksmisele üürnik kandma muid üüritud asjaga seotud kulusid (kõrvalkulud) üksnes juhul, kui selles on kokku lepitud. Kõrvalkuludeks on tasu üürileandja või kolmanda isiku teenuste ja tegude eest, mis on seotud asja kasutamisega.
12.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 16.03.2010 allüürilepingu, mille p 2.1 alusel andis hageja kostjale allüürile äriruumid hoones asukohaga Tallinnas Sadama 6/8 Akorpus II korrus üldpinnaga 26,1 m2. Allüürilepingu p 1.2 kohaselt oli allüürileping sõlmitud tähtajalisena kuni 01.04.2015. Allüürilepingu tähtaja saabumisel jätkas kostja allüürile antud äriruumide kasutamist kuni allüürilepingu lõppemiseni 31.08.2015, üürilepingu lõppemine lepiti kokku 21.09.2015 allüürilepingu lisakokkuleppes p-s 2 ning sama kokkuleppe p-s 4 tunnistas kostja, et võlgneb hagejale 21.09.2015 seisuga 7857,64 eurot, millest 1267,94 eurot tasaarvestati kostja poolt tasutud deposiidiga. Nimetatud asjaolude üle vaidlus puudub. Vaidlus puudub ka selle üle, et kostja on hagejale tasunud peale kokkuleppe sõlmimist 3850,00 eurot. Poolte vahel on vaidlus eelkõige selles, kas kostja on hagejale tasunud 2016.a juulikuus sularahas 1100 eurot. Ülejäänud võlgnevuse osas, st 1639,70 eurot osas kostja sisulisi vastuväiteid esitanud ei ole. Seega puudub vaidlus ka selle summa osas. Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks
13.Kostja on erinevates seisukohtades esile toonud, et kostja hinnangul lõppes leping 10.04.2015.a. Kostja on esile toonud, et peale seda ei tasunud kostja ka üürimakseid, seega ei olnud kostja tahe pikendada üürilepingut. 06.10.2021.a kohtuistungil on kohus palunud kostjal täpsustada, kas kostja on pöördunud hageja poole 21.09.2015.a üürilepingu lisakokkuleppe tühistamiseks. Kostja on esile toonud, et kostja seda teinud ei ole. Seega on 21.09.2015.a üürilepingu lisakokkuleppe näol tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, milles kostja on kinnitanud võlgnevuse olemasolu ning ühtlasi on samas lepingus pooled kokku leppinud, et üürileping kehtib kuni 31.08.2015.a. Seega on kehtiv 21.09.2015.a üürilepingu lisakokkulepe, mis muuhulgas on ka konstitutiivne võlatunnistus ning kõik üürilepinguga ja selle lisakokkuleppe sõlmimisega seotud kostja vastuväited on kohtu hinnangul asjakohatud.
14.VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist.
15.Hageja leiab, et kostja võlgneb talle 21.09.2015.a sõlmitud kokkuleppest tulenevalt veel 2739,70 eurot ning nõuab selle väljamõistmist. Kostja leiab, et kostja on tasunud 1100 eurot sularahas hagejale ning kuna hageja on saanud juba niigi rohkem raha, kui ta oleks pidanud,
2-19-121946 ei nõustu kostja hageja haginõudega tervikuna. Kostja on 30.12.2019.a menetlusdokumendis segitanud, et „...oli ja on tavapraktika hageja poolt, et üürnikud tasuvad hagejale ettenähtud tasud sularahas ning ka kostja on varem tasunud mitmed korrad üürilepingu kehtivuse ajal üüri ja kõrvalkulude hageja esindajale sularahas. Oluline on ka see asjaolu, et sularaha tasumisel ei ole ka alati väljastatud orderid.“
16.Hageja vaidleb sularaha makse saamisele vastu. Hageja selgitab, et lepinguliste kohustuste täitmine on toimunud vaid pangaülekannetena, mistõttu on ebaselge, miks maksab kostja enda sõnul kellelegi „hageja esindajale“ 2016. juulis 1100 eurot sularahas ning kinnitab, et tehingut tõendav kviitung väljastati, kuid ta on selle kaotanud. Hageja raamatupidamise andmetel ei teinud kostja 2016. aastal ühtki sularahatehingut võlgnevuse kustutamiseks ja viimane makse 550,00 eurot laekus hageja pangakontole 15.08.2016. Pärast seda ei ole kostja tasunud hagejale ühtegi makset. Asjaolu, et kostja ei ole hagejale tasunud 1100 eurot 2016. juulis, kinnitab ka kostja poolt 30.09.2019 kohtule esitatud hageja müügireskonto väljavõte 08.08.2019 seisuga, kust ei nähtu ühtegi 1100 euro suurust makset 2016 juulikuus. Poolte vahel sõlmitud allüürilepingu p 3.4 alusel pidi kostja lepingust tulenevaid makseid tasuma hagejale pangaülekandega. Seega ei vasta kostja väiteid 1100 euro sularahas tasumisest tegelikkusele.
17.Sularaha maksmise osas on kohus üle kuulanud kostja tunnistaja R. P.i (isikukood xxxx). Kostja selgitas, et R. P. on isik, kes tasus juulis 2016.a hageja esindajale (sekretär J. D.`le) sularahas 1100 eurot. J. D. esitas kostjale ka sularaha orderi, kuid kostjal on see kaduma läinud. Seega ei ole kostjal muid võimalusi tõendada raha üleandmist. R. P. on isik, kes läks augustis 2016.a hageja esindaja juurde ning palus väljastada sularaha orderi duplikaat. Duplikaati talle ei väljastatud. Kostja seisukoha kohaselt oli sularahas maksmine tavapraktika.
18.Kohtule ei ole veenev kostja positsioon, et kostja on hagejale sularahas tasunud 2016.a juulikuus 1100 eurot, kuid on kaotanud sularaha orderi. Tunnistaja on kohtule selgitanud, et ettevõttel tekkisid makseraskused ning ettevõtte kontod blokeeriti Maksu-ja Tolliameti poolt, seetõttu ei saanud tasuda lepingulist nõuet tavapärasel viisil pangaülekandega. Tunnistaja selgitas, et sularaha 1100 eurot sai ta ettevõtte raamatupidajalt. Kostja raamatupidamises märgiti sularaha makse kui võlgnevuse tasumine, hoolimata asjaolust, et sellekohast orderit tegelikult ei olnud. Tunnistaja selgitas ka, et helistas peale sularahas tasumist ka hageja ettevõtte direktorile ja selgitas, miks toimus tasumine sularahas.
19.Käesolevalt leiab kohus, et kostja esile toodud argumendid ja tunnistaja ütlused ei ole piisavalt veenvad, et asuda seisukohale, et kostja on tasunud hagejale 2016 juuli kuus sularahas 1100 eurot. Hageja on esile toonud, et poolevahelises üürilepingus ja ka üürilepingu lisakokkuleppe kohaselt (viitega üürilepingule) tuli kostjal tasuda võlgnevus pangaülekandega ning just pangaülekandega tasumine oli poolte vaheline tavapraktika, mh ka lepingu tingimus. Kostja on esile toonud, et kostja ettevõtte pangakontod olid blokeeritud. Samas on pooltevahelises allüürilepingus kokku lepitud, et kohustuste täitmise viisi on võimalik muuta vaid kirjaliku kokkuleppega (vt allüürilepingu p 10.1). Kostja ega tunnistaja ei ole esile toonud, et poolte vahel oleks sõlmitud seesugune kokkulepe, või et hageja oleks aktsepteerinud sularaha makseid. Kostja ei ole esile toonud, et pooled oleks sõlminud mistahes kokkuleppeid allüürilepingus kokkulepitud rahaliste kohustuste täitmise viisi muutmiseks. Esile toodud asjaolusid, elulisi sündmusi ning tõendeid hinnates on kohus seisukohal, et sularahas 1100 eurot üleandmine hagejale ei ole tõendatud.
20.Hageja tugineb oma nõudes sellele, et kostjal on tasumata 21.09.2015.a sõlmitud kokkuleppest tulenevalt 2739,70. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kohtu hinnangul ei ole tõendatud, et kostja oleks hagejale sularahas tasunud 1100 eurot, seega leiab kohus, et kostjalt
2-19-121946 tuleb hageja kasuks välja mõista 2739,70 eurot tulenevalt 21.09.2015.a üürilepingu lisakokkuleppest.
21.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Menetluskulude jaotus
22.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, lg 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Käesolev kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks. Seega tuleb menetluskulud jätta hageja kanda.
23.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
24.Kohtupraktikast tuleneb, et maakohus peab menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus selle tulemusel muutub. Poolte vahel leidis aset intensiivne vaidlus ning kohtul on alust eeldada, et käesolev vaidlus võib jätkuda apellatsioonimenetluses. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses, vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Bergson kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 21.02.2022 kohtuotsusega on osaliselt tühistatud Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 19.11.2021 kohtuotsus.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.