Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve Uudelt
Otsuse tegemise aeg ja koht
21. veebruar 2022, Tallinn
Kohtuasja number
2-19-121946
Kohtuasi
Osaühingu Sadamarket hagi Osaühingu Grover Kaubandus vastu võla nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 19. novembri 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Osaühingu Grover Kaubandus apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
2739,70 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Osaühing Sadamarket (registrikood 10116235), lepinguline esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela Kostja Osaühing Grover Kaubandus (registrikood 10349695), lepinguline esindaja Aleksandr Nauts
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 19. novembri 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-121946 osas, milles maakohus mõistis Osaühingult Grover Kaubandus Osaühingu Sadamarket kasuks välja põhivõlgnevuse 1100 eurot (st põhivõlgnevust 1639,70 eurot ületavas osas), samuti menetluskulude jaotust puudutavas osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi selles osas rahuldamata ning jaotada menetluskulud vastavalt kohtuotsuse tervikresolutsiooni sõnastuses märgitule. Muus osas (st põhivõlgnevuse 1639,70 eurot väljamõistmist puudutavas osas) jätta maakohtu otsus muutmata, täiendades otsuse põhjendusi.
3.2.Välja mõista Osaühingult Grover Kaubandus Osaühingu Sadamarket kasuks põhivõlgnevus 1639,70 eurot.
3.3.Jätta maakohtus kantud Osaühingu Sadamarket menetluskuludest 27% Osaühingu Grover Kaubandus kanda ning Osaühingu Grover Kaubandus menetluskuludest 73% Osaühingu Sadamarket kanda.
3.4.Jätta ringkonnakohtus kantud Osaühingu Sadamarket menetluskuludest 60% Osaühingu Grover Kaubandus kanda ning Osaühingu Grover Kaubandus menetluskuludest 40% Osaühingu Sadamarket kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Osaühing Sadamarket (hageja) esitas 14. augustil 2019 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Osaühingult Grover Kaubandus (kostja) 2739,70 euro saamiseks. Kostja esitas makseettepanekule vastuväite ja Harju Maakohus kohustas 16. septembri 2019. a määrusega hagejat esitama nõuetekohane hagiavaldus.
2.Hageja esitas 3. oktoobril 2019 Harju Maakohtule kostja vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 6039,70 eurot ning jätta menetluskulud kostja kanda.
3.Harju Maakohus võttis 11. veebruaril 2021 vastu hagi osalise tagasi võtmise, jättis hageja nõude 3300 euro ulatuses läbi vaatamata ja lõpetas selles osas menetluse. Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
4.Pärast hagi osalist tagasi võtmist jätkus menetlus hageja nõudes kostja vastu põhinõude 2739,70 euro väljamõistmiseks. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 16. märtsil 2010 allüürilepingu (leping), mille alusel andis hageja kostjale allüürile Sadama 6/8, Tallinn Akorpuse teisel korrusel asuvad äriruumid kuni 1. aprillini 2015. Lepingu tähtaja saabumisel jätkas kostja ruumide kasutamist kuni lepingu lõppemiseni poolte kokkuleppel 31. augustil 2015. Pooled sõlmisid 21. septembril 2015 lepingule lisakokkuleppe (lisakokkulepe), mille p-s 4 tunnistas kostja, et võlgneb hagejale 7857,64 eurot, millest 1267,94 eurot tasaarvestati kostja tasutud deposiidiga. Lisakokkuleppe p 3 näeb ette, et kostja likvideerib võlgnevuse 6589,70 eurot igakuiste maksetega summas 550 eurot alates 25. oktoobrist 2015. Viimane makse pidi olema summas 539,70 eurot 25. septembril 2016. Kostja tasus hagejale 3850 eurot, seega võlgneb kostja jätkuvalt hagejale 2739,70 eurot. Kostja on andnud lisakokkuleppes deklaratiivse võlatunnistuse. Kostja väide, mille kohaselt tasus ta hagejale 2016. a juulis sularahas 1100 eurot, ei vasta tõele. Lepingujärgsed tasud tuli maksta pangaülekandega (lepingu p 3.3) ning kohustuse täitmise viisi oli võimalik muuta vaid kirjaliku kokkuleppega (lepingu p 10.1).
Kostja vastuväited
5.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja vastuväidete kohaselt oli äritegevus väike ja ei toonud tulu, mistõttu proovis kostja lepingut ennetähtaegselt lõpetada, kuid hageja ei võtnud kostja ettepanekuid vastu. Hageja ei suutnud nõuetekohaselt reklaamida kaubanduskeskust, et meelitada kliente vastupidiselt läheduses asuvatele kaubanduskeskustele, kes meelitasid oma reklaamidega ära ka juba olemasolevad kliendid. Seejuures ei olnud leping võrdne, kuna hagejal oli võimalus ennetähtaegselt leping lõpetada kaheksa lepingupunkti alusel, kuid kostjal vaid kolme lepingupunkti alusel. Hageja on tasumisega viivitamise korral arvestanud esmajoones maha viivised. Seega on võlgnevus kujunenud viivisest, mida hagejal oli kasulik nõuda, sest see tõi kasumi (lepingu p 3.10). Leping lõppes 10. aprillil 2015 (lepingu p-d 1.2 ja 6.1), mida kinnitab ka see, et kostja lõpetas üüri tasumise ja ei kasutanud ruume, kuid hageja ei andnud võimalust viia ära kostjale kuuluv vara, mistõttu lõpetati leping 21. septembril 2015 vormistatud paberite järgi 31. augustil 2015. See tekitas kostjale täiendava ligikaudu 5 kuu üüri tasumise kohustuse, kuigi kostjal puudus tahe jätkata üürisuhet. Kostja oli sunnitud alla kirjutama lisakokkuleppele, kuna vaid selle kaasabil õnnestus saada oma vara. Lisakokkulepe on vastuolu tõttu heade kommetega tühine. Kostja tasus hagejale pangaülekandega kokku 3850 eurot. Lisaks tasus kostja 2016. a juulis hagejale sularahas 1100 eurot, kuid kostjal läks sularaha vastuvõtmise order kaduma. Hageja on keeldunud sularaha vastuvõtmise orderi ärakirja väljastamisest. Üürnike poolt hagejale ettenähtud tasude maksmine sularahas oli tavapärane praktika. Samuti ei näe lisakokkulepe ette, millisel viisil peab kostja tasuma raha. Maakohtu otsus ja põhjendused
6.Harju Maakohus rahuldas 19. novembri 2021. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2739,70 eurot ja jättis menetluskulud kostja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole kostja pöördunud hageja poole lisakokkuleppe tühistamiseks. Seega on lisakokkuleppe näol tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, milles kostja on kinnitanud võlgnevuse olemasolu ja pooled on kokku leppinud, et leping kehtib kuni
31.augustini 2015. Lisakokkulepe, mis mh on ka konstitutiivne võlatunnistus, on kehtiv ning kõik lepingu ja selle lisakokkuleppe sõlmimisega seotud kostja väited on asjakohatud. Kostja esile toodud argumendid ja tunnistaja ütlused ei ole piisavalt veenvad, et asuda seisukohale, et kostja tasus hagejale 2016. a juulikuus sularahas 1100 eurot. Lepingu järgi pidi tasumine toimuma pangaülekandega ja kohustuse täitmise viisi oli võimalik muuta vaid kirjaliku kokkuleppega. Esile ei ole toodud, et pooled oleksid sõlminud seesuguse kokkuleppe või hageja oleks aktsepteerinud makseid sularahas. Apellatsioonkaebus
7.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi täies ulatuses rahuldamata või osaliselt, arvestades hageja nõudest maha 1100 eurot või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks ning jätta menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuses kordas kostja suures osas maakohtus väljatoodut. Leping lõppes
10.aprillil 2015 ning kui hageja ei oleks pidanud kinni kostja vara ligikaudu 5 kuud ja nõudnud selle aja eest tasu, ei oleks võlgnevust tekkinud. Heade kommetega vastuolus olev lisakokkulepe on tühine. Samuti ei pea kostja maksma lepingujärgseid tasusid, kuna ei kasutanud pärast lepingu lõppemist sihipäraselt ruumi. Peale selle tasus kostja hagejale 2016. a juulis sularahas 1100 eurot, kuid hageja keeldub sularaha vastuvõtmise orderi duplikaadi väljastamisest. Kahtlustäratav on hageja poolt isiku, kellele anti sularaha, ülekuulamise
taotlemata jätmine. Puuduvad ka muud tunnistajad, kelle ütlustega oleks ümber lükatud kostja tunnistaja ütlused. Maakohus on alusetult seadnud kostja tunnistaja ütlused kahtluse alla. Vastustaja seisukoht
8.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 1100 eurot (st põhivõlgnevust 1639,70 eurot ületavas osas), samuti menetluskulude jaotust puudutavas osas. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega jätab selles osas hagi rahuldamata ning jaotab menetluskulud vastavalt kohtuotsuse tervikresolutsiooni sõnastuses märgitule. Muus osas (st põhivõlgnevuse 1639,70 eurot väljamõistmist puudutavas osas) jätta maakohtu otsus muutmata, täiendades otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. TsMS § 654 lg 22 alusel esitab kolleegium kohtuotsuse resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
10.Pooled ei vaidle selle üle, et nende vahel oli üürilepinguline suhe võlaõigusseaduse (VÕS) § 271 mõttes. Samuti ei ole vaidluse all, et pooled sõlmisid 21. septembril 2015 üürilepingu lisana kokkuleppe, mille järgi loetakse leping lõppenuks 31. augustil 2015 ning kostja kohustub likvideerima ülejäänud üüri- ja kommunaalteenuste võlgnevuse hageja ees summas 6589,70 eurot hiljemalt 25. septembriks 2016. a maksegraafiku alusel. Hageja nõuab kõnealuse kokkuleppe alusel kostjalt 2739,70 euro tasumist. Kostja on esitanud mitmeid vastuväiteid, mis tema arvates välistavad hagejale raha maksmise. Kostja hinnangul on tal õigus kokkulepe tühistada või kokkulepe on tühine vastuolu tõttu heade kommetega, üürileping lõppes 10. aprillil 2015, kostja ei saanud asja sihtotstarbeliselt kasutada ning kostja on tasunud hagejale sularahas 1100 eurot. Kolleegium ei nõustu hageja väitega, et apellatsioonkaebuses on esitatud uusi väiteid. Väited, millele kostja tugineb apellatsioonkaebuses, on esitatud ka maakohtu menetluses (vt nt kostja 8. märtsi 2021. a menetlusdokument, dtl 129–134). Kolleegiumi hinnangul on maakohus rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8), sest ei ole kostja kõiki väiteid hinnanud.
11.Esmalt tuleb anda hinnang, milline on kokkuleppe õiguslik tähendus. Maakohtu põhjendused vajavad selles osas täpsustamist. Maakohus on leidnud, et kokkuleppe näol on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega (maakohtu otsuse p 13), kuid samas lõigus märkinud, et see on ka konstitutiivne võlatunnistus.
11.1.Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (vt nt Riigikohtu 2. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-34922/124, p 12.2; 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 36;
10.detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 24). Kolleegiumi hinnangul ei ole konstitutiivse võlatunnistuse loomise tahe tõendatud. Kokkuleppe sisu ja eesmärki arvestades on kostja võlga tunnistanud deklaratiivse võlatunnistusega, millega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt nt Riigikohtu 3. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-5601/61, p 16.2 ja selles viidatud kohtupraktika).
11.2.Deklaratiivse võlatunnistuse andmisega loobub võlgnik lähtuvalt võlatunnistuse eesmärgist kas osaliselt või täielikult sellises võlatunnistuses tunnistatud nõudele vastuväidete
esitamisest. Missugustest vastuväidetest on deklaratiivse võlatunnistusega loobutud, tuleb kohtutel välja selgitada iga üksikjuhtumi puhul eraldi, võttes arvesse eelkõige võlatunnistuse sisu, ulatust, poolte huve ja lepingu sõlmimise eesmärki. Üldjuhul peaks võlgniku jaoks olema välistatud sellised vastuväited, mida võlgnik võlatunnistuse üleandmisel teadis või millega ta vähemalt pidi mõistlikult arvestama (Riigikohtu 11. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4408, p 16). Maakohus jättis välja selgitamata, milliste vastuväidete esitamisest kostja kokkuleppe sõlmimisega loobus. Kolleegium saab selle rikkumise kõrvaldada, täiendades maakohtu otsuse põhjendusi (vt ringkonnakohtu 18. jaanuari 2022. a selgituskiri, dtl 236–237).
11.3.Võlgnik võib kohustusest vabanemiseks esitada ainult neid vastuväiteid, millest võlgnik deklaratiivset võlatunnistust andes loobunud ei ole. Kolleegium nõustub hageja seisukohaga, et kokkuleppe sõnastusest tulenevalt sõlmiti see eesmärgiga leppida kokku allüürilepingu lõpetamises 31. augustil 2015 ning võlgnevuse tunnustamises deklaratiivse võlatunnistusega. Kui võlgnik on kehtiva deklaratiivse võlatunnistusega loobunud vastuväidetest, ei ole tal õigust hiljem nendele vastuväidetele tugineda. Seega on kostja loobunud vastuväidetest, mis on seotud üürisuhte lõppemise ajaga, asja sihtotstarbeliselt kasutamise võimatusega ning üüri- ja kommunaalteenuste võlgnevusega.
12.Kui on selge, mis liiki võlatunnistusega on tegemist, tuleb järgmisena hinnata, kas võlatunnistus kui tehing on kehtiv. Deklaratiivse võlatunnistuse andmisega ei saa loobuda õigusest tugineda tehingu tühisusele.
12.1.Kostja tugineb sunni viisil kokkuleppele alla kirjutamisele. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 90 lg 1 esimese lause järgi tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul, võib seaduses sätestatud korras tühistada. Tehingu tühistamine toimub avalduse tegemisega teisele poolele (TsÜS § 98) ning seda tuleb teha TsÜS §-s 99 sätestatud tähtaja jooksul. Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja esile toonud ega tõendanud kokkuleppe tühistamise formaalseid ega materiaalseid eelduseid.
12.2.Lepingu sõlmimise sundi saab hinnata ka heade kommetega vastuolus oleva tehinguna, mis TsÜS § 86 lg 1 järgi on tühine. Kohtupraktika kohaselt võib tehing olla heade kommetega vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseks ja taunitavateks. Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal (vt Riigikohtu 25. septembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-13, p 13). Tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil (vt Riigikohtu
21.novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-08, p 23). Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja esile toodud asjaolude pinnalt põhjust järeldada, et hageja käitus kostja suhtes ebamoraalselt või et kokkulepe on sõlmitud kostja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas (TsÜS § 86 lg 2 p-d 1 ja 2).
13.Kohustustest vabanemiseks ja võlausaldaja hagi rahuldamata jätmiseks peab võlgnik tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (Riigikohtu 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21). Kostja tugineb apellatsioonkaebuses jätkuvalt sellele, et ta on hagejale tasunud sularahas 1100 eurot, kuid tal läks sularaha vastuvõtmise order kaduma. Maakohus hindas tunnistaja Q ütlusi ning leidis, et need ei ole piisavalt veenvad, et asuda seisukohale, et kostja on 2016. a juulis tasunud hagejale sularahas 1100 eurot (maakohtu otsuse p 19). Mh viitas maakohus pooltevahelisele lepingule, mille kohaselt tuli võlgnevus tasuda pangaülekandega ning kohustuse täitmise viisi oli allüürilepingu p 10.1 järgi võimalik muuta vaid kirjaliku kokkuleppega. Kolleegium maakohtu poolt tunnistaja ütlustele antud hinnanguga ei nõustu ning
muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. Kolleegiumi hinnangul on tõendatud, et kostja tasus hagejale võlgnevusest 1100 eurot sularahas.
13.1.Hageja on vastuses apellatsioonkaebusele välja toonud tunnistaja ütlustes esinevad vastuolud. Samuti on hageja viidanud allüürilepingu p-dele 3.3 ja 10.1, mille kohaselt tuli makseid teostada üürileandja arveldusarvele ning kohustuse täitmise viisi oli võimalik muuta vaid kirjaliku kokkuleppega. Kolleegiumi hinnangul ei anna eeltoodud asjaolud alust tunnistaja ütluste arvestamata jätmiseks. Tunnistaja ütlustes detailide kõrvutamisel tuleb arvestada, et ütluste andmise ajal oli vaidlusalusest sündmusest möödunud enam kui 5 aastat. Maakohus ei ole välja toonud, milline muu asjas esitatud või kogutud tõend lükkab tunnistaja ütlused ümber, v.a allüürilepingu kokkulepe kohustuse täitmise viisi kohta.
13.2.TsMS § 232 lg 1 järgi kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Praegusel juhul pidi kostja tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud 1100 euro suurust võlga, sest ta on selle täitnud. Kostja tõendas oma väidet tunnistaja ütlustega (TsMS § 251 lg 1). Kohtupraktikas on leitud, et kui võlgnikul ei ole kviitungit, tagastatud võladokumenti või võlausaldaja kirjalikku tunnistust esitada, tuleb eeldada, et võlgnik ei ole oma kohustust täitnud (vt Riigikohtu 17. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-11, p 12). Samas ei tulene VÕS § 95 lg-st 1 ja § 96 lg-st 1, et võlgnik võib oma kohustuse täitmist tõendada ainult nendes sätetes nimetatud tõenditega. Võlgnik võib võla tasumist tõendada ka muude kirjalike dokumentidega, samuti tunnistajate ütlustega. Kuna kostja taotlusel koguti tõend asjaolu tõendamiseks, siis oli ka hagejal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma väidet omakorda tõendada. Kolleegiumi hinnangul on tunnistaja Q ütlused loogilised, tunnistaja on selgitanud, miks kostja maksis 2016. a juunis-juulis hagejale sularahas ning on kirjeldanud maksmise asjaolusid nii, et sellega on sündmuse aset leidmine tehtud usutavaks („Maksmine toimus nagu alati, et läksin sekretäri Y juurde, tõin talle raha...“, „...tõin talle viis kupüüri 200 euroseid ja üks kupüür 100 euroga,“ „Raha võeti vastu ja kirjutati kassa sissetuleku order,“ „Sekretäril on kõrge pult ja ta on selle taga madalamal ja tema kätt ja arvutit näha ei ole,“ „Ainuke mida mäletan oli see, kui ta võttis raha vastu, siis me vestlesime lühidalt,“ dtl 184–187). Tunnistaja vande all antud ütlused ühtivad tema varem kirjalikult antud seletusega (dtl 121–125). Tunnistaja ei olnud ütluste andmise ajal kostja juhatuse liige ning asjaolu, et juhatuse liikmeks oli tema ema, ei muuda tunnistaja ütlusi aprioorselt ebausaldusväärseks.
13.3.Asjaolu, et pooled olid allüürilepingu p-s 3.3 kokku leppinud makse teostamises üürileandja arveldusarvele, ei anna alust kostja poolt tehtud sularaha maksega arvestamata jätmiseks. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Hageja on õigesti osundanud VÕS § 76 lg-le 3, mille järgi loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Samas tuleb igal juhul kohustus lugeda täidetuks, kui võlausaldaja on selle kätte saanud (VÕS § 76 lg 4, § 91 lg 1). Praegusel juhul olid pooled kokku leppinud rahalise kohustuse täitmise viisis. Tunnistaja ütluste kohaselt võttis hageja sekretär tema poolt sularahas täitmise vastu. VÕS § 91 lg 1 järgi rahalise kohustuse võib täita sularahas. Rahalise kohustuse võib täita ka muul viisil, kui see on poolte poolt kokku lepitud või kui seda kasutatakse tasumise kohas tavaliselt majandustegevuses.
14.Eeltoodust tulenevalt on maakohus ebaõigesti rahuldanud hagi kostjalt hageja kasuks 1100 euro väljamõistmise osas. Muu summa osas, s.o 1639,70 eurot, ei ole kostja tõendanud, et tal deklaratiivse võlatunnistusega tunnistatud võlga ei ole.
Menetluskulude jaotus
15.Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse, muudab kolleegium kooskõlas TsMS § 173 lgtes 1 ja 3 sätestatuga menetluskulude senist jaotust ja määrab kindlaks apellatsioonimenetluse kulude jaotuse.
16.Menetluskulude jaotamisel lähtub kolleegium TsMS § 163 lg-st 1, jaotades menetluskulud võrdeliselt hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatusega. Kolleegium märgib, et kostja ei saa sama taotluse näilikult järjestatud taotlustena esitamisega vähendada riske, mis kaasnevad apellatsioonkaebuse osalise rahuldamata jätmisega (st riski, et kostja peab TsMS § 163 järgi kandma osa menetluskuludest). Hageja esitas maakohtule hagi kostjalt 6039,70 euro väljamõistmiseks. Hagi tuleb rahuldada 1639,70 euro ulatuses, s.o 27% kogunõudest. Hageja võttis 3300 euro nõudes hagi tagasi ja maakohus jättis 11. veebruari 2021. a määrusega hagi vastavas osas läbi vaatamata (dtl 167– 168). TsMS § 168 lg-te 2 ja 4 järgi jäävad menetluskulud hageja kanda, kui hagi jäetakse läbi vaatamata. Seega jäävad TsMS § 163 lg 1 ning § 168 lg-te 2 ja 4 järgi maakohtus kantud hageja menetluskuludest 27% kostja kanda ja kostja menetluskuludest 73% hageja kanda. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele 1639,70 euro ulatuses, s.o 60% apellatsiooniastmes vaidluse all olevast kogunõudest. Seega jäävad ringkonnakohtus kantud hageja menetluskuludest 60% kostja kanda ja kostja menetluskuludest 40% hageja kanda.
17.Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.