3.Rahuldada X apellatsioonimenetluse kulude taotlus osaliselt 440 euro ulatuses ja jätta rahuldamata 1 477,50 euro ulatuses.
4.Välja mõista kostjalt Y-lt X kasuks apellatsiooniastme menetluskulud 440 eurot. Hüvitatavatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni.
5.Mõista Y-lt riigituludesse välja apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 3 400 eurot (TsMS § 190 lg 2). Menetluskulude tasumiseks vajalikud pangarekvisiidid ja viitenumber on kättesaadavad otsusele lisatud makseinfos.
6.Y peab resolutsiooni p 5. täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul ja nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 179 lg-d 5 ja 9).
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja/laenuandja) esitas 08.12.2020 Harju Maakohtule hagi Y (kostja/laenusaaja) vastu võlgnevuse 236 405,83 euro, intressi 37 907,71 euro, viivise 57 404,66 euro saamiseks. Hageja palus kohustada kostjat tasuma edasiulatuvat viivist seadusjärgses määras põhinõudelt kuni selle täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõue. Menetluskulud tuli jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled ajavahemikus 10 – 31.05.2017 kuus laenulepingut viivisemääraga 0,5% päevas: − 10.05.2017 laenuleping nr 10.05.2017-3, laenusumma 5 000 eurot, tähtaeg 31.12.2017. Kostja poolt täidetud; − 15.05.2017 laenuleping nr 15.05.2017-2, laenusumma 12 000 eurot, intressimäär 5% kuus, tähtaeg 31.07.2017. Kostja tagastas osaliselt, põhivõlgnevus oli 8 345,33 eurot ja viivis 08.12.2020 seisuga 2 240,78 eurot; − 31.05.2017 laenuleping nr 31.05.2017-1, laenusumma 20 000 eurot, intressimäär 5% kuus, tähtaeg 31.12.2017. Tagastamata oli põhiosa 20 000 eurot, intress 7 068,49 eurot ja viivis 08.12.2020 seisuga 4 699,45 eurot; − 31.05.2017 laenuleping nr 31.05.2017-2, laenusumma 20 000 eurot, intressimäär 5% kuus, tähtaeg 30.09.2017. Tagastamata põhiosa oli 20 000 eurot, intress 4 043,84 eurot ja viivis 08.12.2020 seisuga 5 102,74 eurot; − 31.05.2017 laenuleping nr 31.05.2017-4, laenusumma 50 000 eurot, intressimäär 3% kuus, tähtaeg 15.09.2017. Tagastamata oli põhiosa 50 000 eurot, intress 5 326,03 eurot ja viivis 08.12.2020 seisuga 12 921,24 eurot; − 31.05.2017 laenuleping nr 31.05.2017-5, laenusumma 138 060,50 eurot, intressimäär 2,2% kuus, tähtaeg 31.12.2017. Tagastamata oli põhiosa 138 060,50 eurot, intress 21 469,35 eurot ja viivis 08.12.2020 seisuga 32 440,45 eurot. Raha anti üle sularahas. Kostja tunnistas nõuet poolte kirjavahetuses. Nõude aegumine katkes kostja poolt tagasimakse tegemisega. Nõuete aegumine oli peatunud poolte vahel toimunud läbirääkimiste ajaks 18.08.2020-09.11.2020. Hageja vähendas viivist seadusjärgse määrani. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja ei saanud lepingute alusel raha ja sularaha üleandmine polnud tõendatud. Lepingud sõlmiti tagantjärgi ja lepingu märge, et raha oli üle antud, ei tõendanud raha tegelikku üleandmist. Nõue oli ebaselge. Hageja nõuded olid aegunud ja mingeid läbirääkimisi ei toimunud. Kirjavahetus iseenesest ei olnud läbirääkimine. Intress ja viivis oli liiga suur ja neid tuli vähendada. Laenulepingud olid tühised ebamõistlikult kõrge intressimäära tõttu. Eluliselt
polnud usutav, et hageja andis kostjale raha üle (osad lepingud sõlmiti pärast raha üleandmist). Samuti polnud laenuandja sissetulek selline, mis oleks tal võimaldanud laenu anda. Laenusaaja allkirjastas lepingud selleks, et aidata laenuandjat kui sõpra, sest hagejal oli vaja oma ülemusele aruandluses näidata, et raha oli välja laenatud. Maakohtu otsus
4.Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 236 405,83 eurot, intressi 37 907,71 eurot, kuni kohtuotsuse tegemiseni (30.04.2021) sissenõutavaks muutunud viivise 65 481,63 eurot ning kohustas kostjat tasuma hagejale põhinõudelt viivist seadusjärgses määras otsuse tegemisest kuni otsuse täitmiseni (kuid mitte rohkem kui põhivõlg). Kohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskulude hüvitise 1 125 eurot ning kohustas kostjat maksma kuludelt viivist seadusjärgses ulatuses. Pooled ei vaielnud, et nad allkirjastasid laenulepingud. Laenulepingust tuleneva nõude rahuldamise eelduseks oli laenuandja poolt raha üleandmine ja kokkulepitud kohustuse täitmise tähtaja saabumine (võlaõigusseadus (VÕS) § 396 lg 1, § 76 lg 1 ja 82 lg 1). Pooled allkirjastasid järgmised lepingud: − 10.05.2017 laenulepingu nr 10.05.2017-3, laenusummas 5 000 eurot ja tähtajaga 31.12.2017. Kohustus oli kostja poolt täidetud ja selle nõude osas vaidlust ei olnud; − 15.05.2017 laenulepingu nr 15.05.2017-2, laenusummas 12 000 eurot intressimääraga 5% kuus tähtajaga 31.07.2017. Hageja nõudis kostjalt selle lepingu järgi põhivõlgnevuse tasumist 8 345,33 eurot ja viivist 08.12.2020 seisuga 2 240,78 eurot; − 31.05.2017 laenulepingu nr 31.05.2017-1, laenusummas 20 000 eurot intressimääraga 5% kuus tähtajaga 31.12.2017. Hageja nõudis kostjalt tagastamata põhiosa 20 000 eurot, intressi 7 068,49 eurot ja viivist 08.12.2020 seisuga 4 699,45 eurot; − 31.05.2017 laenulepingu nr 31.05.2017-2, laenusummas 20 000 eurot intressimääraga 5% kuus tähtajaga 30.09.2017. Hageja nõudis kostjalt tagastamata põhiosa 20 000 eurot, intressi 4 043,84 eurot ja viivist 08.12.2020 seisuga 5 102,74 eurot; − 31.05.2017 laenulepingu nr 31.05.2017-4, laenusummas 50 000 eurot intressimääraga 3% kuus tähtajaga 15.09.2017. Hageja nõudis kostjalt tagastamata põhiosa 50 000 eurot, intressi 5 326,03 eurot ja viivist 08.12.2020 seisuga 12 921,24 eurot; − 31.05.2017 laenulepingu nr 31.05.2017-5, laenusummas 138 060,50 eurot intressimääraga 2,2% kuus tähtajaga 31.12.2017. Hageja nõudis kostjalt tagastamata põhiosa 138 060,50 eurot, intressi 21 469,35 eurot ja viivist 08.12.2020 seisuga 32 440,45 eurot.
5.Kostja esitas aegumise vastuväite. Kohtu hinnangul polnud hageja nõuded aegunud (TsÜS § 146 lg 1, § 167 lg 1, lg 2 ja § 157 lg 1). Hageja esitas kostjale nõude täita laenulepingust tulenevad kohustused 18.08.2020, andes kostjale täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks kuni 01.09.2020 (tl 21). Pooled ei vaielnud, et kostja sai selle kirja kätte. Seejärel võttis hageja esindaja kostjaga e-kirja teel (tl 42-43) ühendust 26.10.2020, uurides kostja võimalust tasuda igakuiselt võlga tagasi. Kostja vastas 30.10.2020, et ta suhtleb hagejaga otse ning avaldas, et ei ole aru saanud, et tegemist oli läbirääkimistega. 09.11.2020 teatas kostja võimalusest tasuda võlg 2021 aasta veebruaris. Sõnumivahetusest (tl 141-156) nähtus, et pooled suhtlesid perioodil 06.01.2017 - 18.11.2019 omavahel. Kostja palus korduvalt raha laenuks, et finantseerida kontsertide korraldamist ning hageja küsis korduvalt, millal kostja laenu tagasi saab maksta. Kohtu hinnangul ei saanud poolte kirjavahetust ega sõnumivahetust pidada läbirääkimisteks. Läbirääkimised eeldasid seda, et mõlemad pooled saavad selgelt aru, et tegemist on läbirääkimistega konkreetse võlasuhte osas, pooled teevad tahteavaldusi konkreetse võlasuhte
sisuliseks ümberkujundamiseks. Pooled olid sõnumivahetuses mitme aasta vältel, arutanud äritegevuse ja isikliku eluga seotud küsimusi. Tegemist oli tavapärase suhtlusega. Pelgalt lisaraha küsimine, kohustuse meelde tuletamine või kohustuse täitmise võimatuse konstateerimine ei olnud läbirääkimised. Sõnumivahetuses tunnistas kostja korduvalt kohustuse olemasolu (09.01.2018: saadan raha. 06.03.2018: Mul ei ole, kahjuks mingit raha. Mul ei ole, pagan võtaks, praegu midagi maksta. 16.04.20218: Homme leiab kellegi, kellega ära saata. 28.05.2018: Kohtun inimestega, et raha leida. 07.10.2019: Õiendame vanu võlgu, uue jaoks pole vara.). Viimane sellekohane sõnum oli saadetud 18.11.2019. Järelikult katkes aegumine kuni 18.11.2019 ning hakkas seejärel uuesti kulgema. Seega polnud kolme aastane aegumistähtaeg hagi esitamise ajaks lõppenud, sest aegumine katkes alates kohustuse täitmise tähtajast kuni 18.11.2019.
6.Kostja väitis, et tehing oli tühine, kuid asjaoluna tõi välja vaid intressi suuruse. Kohus lähtus hindamisel vaid intressi kokkuleppe tühistusest (TsÜS § 85). Laenulepingud olid sõlmitud kahe füüsilise isiku vahel ja poolte kirjavahetusest sai järeldada, et tegemist oli majandustegevuses antud laenuga. Intressi kokkuleppe tühisuse hindamisel tuli lähtuda võlasuhte olemuses, st kas kostja oleks saanud turutingimustel oluliselt parematel tingimustel laenu. Hageja andis laenu tagatiseta pikema perioodi jooksul tuttavale inimesele. Tagatiseta antud laenude (nn kiirlaenude) aastane intress oli 2021 erinevatel internetist vabalt kättesaadavatel andmetel 27%61% või 1,4%-5,0% kuus. Kokkulepitud intress oli seega tavapärane. Sellest ei saanud järeldada, et krediidi ja sellelt makstava tasu vahekord oleks tasakaalust väljas. Lepingus kokku lepitud aastane maksimaalne laenuintress 5 % kuus ehk 60 % aastas ei ületanud ka VÕS § 4062 lg-s 1 määratud maksimaalselt krediidikulukuse määra. Seega ei olnud tehing tühine.
7.Lepingute p 1 kohaselt oli laenusumma üle antud laenuvõtjale sularahas kindlal kuupäeval. Laenulepingu sõlmimisel lepingu allkirjastamine ja raha üleandmine ei pidanud toimuma samaaegselt. Laenulepingule allkirja andes kinnitas kostja asjaolu, et raha anti üle. Kohus järeldas sellest, et raha anti üle enne lepingu sõlmimist. Praeguses asjas polnud oluline, millal täpselt raha üleandmine toimus. Hageja deklareeritud sissetulek 2016 ja 2017 oli Maksu-ja Tolliameti andmete kohaselt vastavalt 5 868,36 eurot ja 8 393,52 eurot (tl 95-103). Hageja deklareeritud sissetuleku suurus ei lükanud ümber kostja allkirja laenulepingul. Tegemist oli digitaalselt allkirjastatud lepinguga, millele allkirja andmine ei saanud olla juhuslik. Seega kinnitas kostja teadlikult oma allkirjaga raha kätte saamist. Asjaolu, et hageja ei deklareerinud oma tegelikke sissetulekuid või laenas edasi kolmandatelt isikutelt saadud raha, ei muutnud tehinguid rahatuks. Kostja ei saanud kohtukõne teesides esitada uusi väiteid (tehingu rahatust tõendas asjaolu, et hageja polnud laenulepingust teavitanud rahapesu andmebürood). Samas, ametiasutuse teavitamata jätmine ja riigi poolt määratud kohustuste mittejärgimine ei mõjutanud tsiviilõiguslikku tehingut.
8.Laenulepingutes oli sõnaselgelt määratletud laepingu täitmise tähtaeg, mis oli möödunud. Seega muutusid hageja nõuded sissenõutavaks ja hagejal oli õigus pöörduda kohtu poole (VÕS § 82 lg 7). Hageja andis 18.08.2020 (tl 21) kostjale täiendava tähtaja kuni 01.09.2020 (VÕS § 114 lg 1). Kostja oma kohustust tähtaegselt ei täitnud. Järelikult tuli põhivõlg välja mõista (VÕS § 101 lg 1 p 1). VÕS § 397 lg 1 järgi võis laenulepingus kokku leppida intressi ja VÕS § 101 lg 1 p 6 järgi nõuda viivist. Pooled leppisid kokku intressi ja viivise suuruse. Seaduse kohaselt ei saanud intressi vähendamist nõuda. Hageja intressinõue oli põhjendatud (VÕS § 101 lg 1 p 1). Kostja taotles viivise vähendamist, kuna see oli ebamõistlikult suur (VÕS § 113 lg 6). Hageja vähendas kokkulepitud viivisemäära seadusjärgse määrani. Viivist ei olnud võimalik vähendada alla
seadusega sätetatud määra. Kostjalt tuli tasuda ka nõutav viivis. Hageja nõue edasiulatuva viivise saamiseks tuli rahuldada TsMS § 376 ja VÕS § 113 lg 1 alusel. Kostja apellatsioonkaebus
9.Kostja palus tühistada maakohtu otsus ja teha uus, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks tagasi maakohtule. Menetluskulud tuli jätta hageja kanda. Kohus jättis arvestamata kostja seisukohtadega, hindas ebaõigesti tõendeid, mille tulemusel jõudis ebaõigele järeldusele, et hagi kuulus rahuldamisele ning rikkus menetlusõigust. Kohtuotsus oli põhjendamata. Kohus jättis tähelepanuta asjaolu, et laenulepingud olid allkirjastatud digitaalselt ning laenulepingutes märgitud raha üleandmise kuupäevad olid vaieldavad ja küsitavad. Kuna osa laenulepinguid oli allkirjastatud hiljem kui hageja raha kostjale üle andis, siis ei olnud selline tegevus eluliselt usutav. Polnud eluliselt usutav, et laenu anti lepinguta. Kostja vaidlustas laenu sularahas üleandmise. Kuna see asjaolu oli vaidlustatud, siis pidi kohus hindama, millega oli tõendatud laenu üleandmine. Pooled ei leppinud kokku, et lepingul olevad allkirjad tõendasid sularaha üleandmist-vastuvõtmist. Kohus jättis mh arvestamata asjakohase Riigikohtu praktikaga ja sellega tegi menetlusliku vea. Kuna pooled ei viibinud laenulepingute allkirjastamisel koos, siis ei saanud laenuandja väita, et tema andis kostjale laenu üle sularahas - laenu sularahas üleandmine eeldas, et pooled viibiksid füüsiliselt koos. Kui pooled toimisid teistel tingimustel, kui laenulepingus fikseeritud, siis lasus hagejal kohustus tõendada, et laen anti kostjale teistel tingimustel, kui see oli fikseeritud laenulepingus. Laenulepingul olev apellandi allkiri ei tähendanud omaksvõttu, et apellant sai laenu kätte. Kohus oleks pidanud analüüsima laenusaaja vastuväiteid sularahas laenude mitteüleandmise osas ja otsuses selgelt välja tooma, millal ja kuidas laenud üle anti ning kuidas kohus selle tuvastas. Lisaks oleks kohus pidanud tuvastama, et laenuandjal polnud rahalisi vahendeid, et kostjale laenu anda. Hageja nõue oli aegunud. Pooltevaheline sõnumivahetus ei olnud konkreetne ja selles polnud ühtegi viidet konkreetsele vaidluse all olevale laenulepingule. Kohus ei võinud teha järeldusi segase, mittekonkreetse tõendi alusel. Intress oli tühine ja kohus jättis kohaldamata asjakohase Riigikohtu praktika. Vastustaja seisukoht
10.Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
11.Ringkonnakohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tutvunud asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohus kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
12.TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
13.Maakohus tuvastas nõuetekohaselt, et pooled olid sõlminud ajavahemikul 10.-31.05.2017 kuus laenulepingut, millest 10.05.2017 sõlmitud leping on täidetud, laen 5 000 eurot tagastatud ning ülejäänud viis lepingut on kostja poolt täitmata ja saadud laen ühes intresside ja viivisega tagastamata.
14.Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust. Nii sätestab TsMS § 5 lg 1, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, ning sama paragrahvi teise lõike järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti (Riigikohtu 21.10.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-17-18305, p 14).
15.Maakohus jagas ringkonnakohus hinnangul õigesti tõendamiskoormise, hindas tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-ga 1 ja kostja apellatsioonkaebuse väited maakohtu poolt menetlusnormide olulise rikkumise kohta ei ole põhjendatud ega anna alust maakohtu otsuse muutmiseks. Kostja esitas kaebuses samu vastuväiteid ja selgitusi nagu ka maakohtu menetluses ja kohus oli kostja vastuväidetele otsuses piisava põhjalikkusega vastanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega. Asjas leidis tuvastamist, et laenuleping ei olnud rahatu ja et raha anti kostjale üle sularahas. Õige on, et laenulepingu sõlmimine, lepingule allakirjutamine ja raha üleandmine ei pidanud toimuma samaaegselt. Praeguses kohtuasjas kinnitas kostja laenulepingutele alla kirjutades, et raha on talle üle antud (tl 7, 9, 12, 15 ja 18). Kohus järeldas sellest õigesti, et raha anti üle enne lepingu kirjalikult sõlmimist. Sellest piisas raha üleandmise tuvastamiseks. Maakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme, kui tuvastas, et asjas ei ole tegelikult oluline, millal täpselt raha üleandmine toimus ning kostja apellatsioonkaebuse vastupidised väited ei anna alust hinnata tõendeid maakohtust erinevalt. Asjas ei ole oluline, kust pärineb hageja laenuraha, st kas ja millises ulatuses on hageja oma sissetulekuid deklareerinud. Nimetatu ei muuda tehinguid rahatuks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega.
16.Kostja tugines menetluses nõude aegumisele. Vaidlust ei ole selles, et lepingute täitmise tähtaeg on möödunud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et pooled on perioodil 06.01.2017 kuni 18.11.2019 omavahel sageli suhelnud ja vahetanud sõnumeid. Maakohus nõustus kostjaga, et praeguses asjas pooltevaheline kirjavahetus ei olnud iseenesest läbirääkimine, küll aga on kostja korduvalt tunnistanud kohustuse olemasolu. Kirjavahetuses kinnitas kostja, et tal oli vaja raha oma majandustegevuseks, st kontsertide korraldamiseks ning ta kinnitas raha kättesaamist. Kirjavahetusest nähtuvalt finantseeris hageja kostja kontsertide korraldamist. Samuti kajastab kirjavahetus lubadust võlad tasuda, kuid selgitab, et hetkel pole raha või et tuleb kohtuda inimestega, et leida raha. Kostja on selgitanud, et tal on peale hageja laenud tagastada veel reale isikutele (S, V jt). Nõustuda ei saa kostja kaebuse väitega, et kuivõrd sõnumitevahetuses pole viiteid konkreetsetele laenulepingutele, ei saa neid seostada hageja nõude aluseks olevate lepingutega. Ringkonnakohus kostjaga ei nõustu ja leiab, et tegemist on kostja paljasõnaliste ja tõendamata väidetega. Kui kostja väitel oli poolte vahel sõlmitud veel laenulepinguid, tuli kostjal oma väiteid tõendada (TsMS § 230 lg 1). Kostja seda kohtumenetluses ei teinud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kolme aastane aegumistähtaeg ei olnud hagi esitamise ajaks lõppenud, kuna aegumine katkes kohustuse täitmise tähtajast kuni 18.11.2019. Viimase sellekohane sõnum on hageja poolt kostjale saadetud 18.11.2019 (I kd, lk 156 p). Järelikult hakkas aegumine seejärel uuesti kulgema. Kohtu hinnangul ei ole hageja nõuded aegunud. Hageja andis 18.08.2020 kostjale täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks kuni 01.09.2020.
Kostja kohustust talle antud täiendava tähtaja jooksul ei täitnud. 08.12.2020 esitatud hagi ei ole aegunud.
17.Maakohus hindas nõuetekohaselt kokkulepitud intressimäära suurust. Kostja väited, et intressi tõttu olid lepingu heade kommetega vastuolus, on alusetud kuivõrd praegusel juhul puudusid sellised asjaolud, mis viitaksid heade kommete vastasusele (TsÜS § 86).
18.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on kooskõlas TsMS § 436 lg-ga 1 seaduslik ja põhjendatud. Kohtu põhjendused on jälgitavad ja seostatud asjas tuvastatud asjaoludega. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja kaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
19.Kuna kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
20.Kooskõlas TsMS § 174 lg-s 3 sätestatuga määrab ringkonnakohus kindlaks hageja apellatsiooniastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse.
21.Hageja palub ringkonnakohtu menetlusega seotud menetluskuludena (lepingulise esindaja kulu) mõista hagejalt enda kasuks välja apellatsioonimenetluse õigusabikulud 1 917,50 eurot tunnihinnaga 130 eurot käibemaksuta järgmiste toimingute eest: − otsusega tutvumine, analüüs ja kliendi nõustamine (1 tund 40 minutit, 86,65 eurot); − apellatsioonkaebusega, menetlusabi taotlusega tutvumine, analüüs ja kliendi nõustamine (4 tundi 30 minutit, 585 eurot); − tutvumine apellatsioonkaebuse täiendusega (15 minutit, 32,50 eurot); − tutvumine kohtunõuetega (15 minutit,32,50 eurot); − tutvumine ja analüüs menetlusse võtmise määrusega (20 minutit, 43,35 eurot); − tutvumine ja analüüs menetlusabi taotluse rahuldamise määrusega (15 minutit, 32,50 eurot); − vastuse apellatsioonkaebusele koostamine (30 minutit, 65 eurot); − kohtukõne koostamine ja esitamine (4 tundi 40 minutit, 606,65 eurot); − tutvumine 08.11.2021 määrusega, analüüs ja kliendi nõustamine (30 minutit, 65 eurot); − ettevalmistamine kohtuistungiks (1 tund 50 minutit, 238,35 eurot); − osalemine kohtuistungil (130 eurot).
22.Menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata ka esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust ning üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Senises kohtupraktikas on juristide osutatud õigusteenuse hinnad üldjuhul vahemikus 60 – 100 eurot tunnis, millele vajadusel lisandub käibemaks. Sellest kõrgemad juristi tunnitasud on pigem erandlikud. Hageja lepingulise esindaja tunnihind 130 eurot käibemaksuta on arvestades praeguse vaidluse asjaolusid ja kehtivat kohtupraktikat liiga suur. Lisaks arvestab kohus, et esindaja ei ole vandeadvokaat, kellel tuleks täita advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi. Ringkonnakohus peab põhjendatuks jääda maakohtus arvestatud tunnihinna juurde, mis oli 110 eurot tunnis. Arvestades asja keerukust ja mahtu on TsMS § 175 lg 1 järgi hageja põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks, mida kostja on kohustatud hagejale hüvitama apellatsioonkaebuse vastuse koostamise (sh kohtuotsusega, apellatsioonkaebusega ja menetlusse võtmise määrusega ja tähtaja pikendamise määrusega tutvumine, kliendiga nõupidamine), 08.11.2021 määrusega tutvumise (taotluste lahendamine), istungiks ettevalmistumise ja sellel osalemise eest kokku 440 eurot (4 tundi x 110 eurot). Rahuldamata jääb kostja nõue 1 477,50 euro ulatuses (1 917,50-440). Kohus arvestab, et
vaidluse asjaolud ei olnud keerulised ja pooltele olid need juba eelnevalt maakohtu menetlusest teada ning vaidluse ulatus apellatsioonimenetluses oli sisuliselt sama. Kuna kostjale menetlusabi andmine ei puudutanud hagejat, siis puudus hagejal vajadus tutvuda menetlusabi andmisega ja sellega seotud dokumentidega ning õigus nõuda vastaspoolelt selle eest kulude hüvitamist. Hageja 08.11.2021 esitatud menetlusdokument tagastati hagejale kohtuistungil ja selle koostamise kulusid ei pea vastaspool hüvitama. Lisaks polnud menetluse käigust ja esitatud asjaoludest nähtuvalt vajalik klienti täiendavalt nõustada, kuna kostja kordas maakohtus esiletoodud asjaolusid ja põhjendusi. Seetõttu kuuluvad hageja menetluskulud väljamõistmisele osaliselt. Hageja palub kohustada kostjat maksma menetluskulude maksmisega viivitamise korral viivist (TsMS § 177 lg 4). Kohus rahuldab selle taotluse.
23.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).
24.Ringkonnakohtu 05.07.2021 määrusega anti kostjale menetlusabi ja ta loeti TsMS § 184 lg 4 alusel vabastatuks riigilõivu 3 400 euro tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel.
25.TsMS § 190 lg 2 sätestab, et pool, kelle kahjuks lahend tehti, kannab oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on kohtukulude kandmisest vabastatud või kui talle on antus menetlusabi kohtukulude tasumiseks. Vastavalt TsMS § 190 lg-le 4, kui kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamisel menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Seega tuleb kostjalt välja mõista riigituludesse riigilõiv summas 3 400 eurot. Menetluskulude tasumiseks vajalikud pangarekvisiidid ja viitenumber on kättesaadavad otsusele lisatud makseinfos. Ringkonnakohus selgitab, et kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul. Nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda kulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 179 lg-d 5 ja 9). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.