Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant) Credit.ee OÜ (registrikood 11898079), seaduslik esindaja JB Kostja (vastustaja) X (isikukood XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 19. juuli 2021 tagaseljaotsus osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ja jaotas menetluskulud ning saata asi tühistatud osas tagasi Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Rahuldada Credit.ee OÜ apellatsioonkaebus. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
2-21-101699 Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.20. jaanuaril 2021 esitas Credit.ee OÜ (hageja) Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse 1060,55 euro saamiseks X-lt (kostja). Kohus tegi 27. jaanuaril 2021 võlgnikule makseettepaneku, mida ei õnnestunud mõistliku aja jooksul kätte toimetada. Pärnu Maakohus andis 5. märtsil 2021 nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 19. märtsil 2021 esitas hageja maakohtusse hagiavalduse, milles palus kostjalt välja mõista hageja kasuks põhivõla 862,45 eurot, intressi 115,32 eurot, viivise 122,83 eurot, sissenõudmiskulu 50 eurot, maksehäire avaldamise tasu 5 eurot ja viivise põhinõudelt alates 20. märtsist 2021 kuni põhinõude täitmiseni 0,123% päevas. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda ja mõista kostjalt hageja menetluskulude hüvitamiseks välja riigilõivu 225 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse kulud 20 eurot.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 8. juunil 2020 tarbijakrediidilepingu nr 20200605/10, mille alusel kandis hageja kostja arveldusarvele laenu 1000 eurot. Laenulepingu eritingimuste kohaselt oli tagastamisele kuuluv kogusumma, s.o. laenusumma koos laenu kasutamise eest arvestatud intressiga 1260,12 eurot, osamaksete arv 12, aastane intressimäär 45%, krediidi kulukuse määr 55,71%, viivisemäär 0,123% iga laenu tagastamisega viivitatud päeva eest ning viimase osamakse tähtpäev 8. juuni 2021. Kostja tasus hagejale laenulepingu täitmisena makseid kogusummas 211,2 eurot. Kuna kostja laenu nõuetekohaselt ei tagastanud, siis ütles hageja tarbijakrediidilepingu üles 10. detsembril 2020. Lepingu sõlmimise ajal ehk 31. mail 2020 tarbimislaenude krediidikulukuse määr 20,52% ei ületanud kolmekordset laenulepingu krediidikulukuse määra, mis oli 55,71%. Kostja vastuväited
3.Kostja hagile vastust ei esitanud. Maakohtu otsus ja põhjendused
4.Harju Maakohus tegi 19. juulil 2021 tagaseljaotsuse, millega rahuldas osaliselt hagi ja mõistis kostjalt välja põhivõla 862,45 eurot, intressi 115,32 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 21,97 eurot, sissenõudmiskulu 50 eurot ja maksehäire avaldamise tasu 5 eurot. Samuti mõistis maakohus kostjalt välja viivise põhivõla tasumata osalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras alates 20. märtsist 2021 kuni põhinõude tasumiseni. Kohus jättis 91% menetluskuludest kostja kanda ja 9% hageja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude katteks 222,95 eurot ja viivise kuni täitmiseni.
5.Otsuse põhjenduste kohaselt on hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue kostjale kätte toimetatud kostja elukoha aadressile postkasti panekuga 16. juunil 2021. Kostja ei ole kohtule tähtaegselt 7. juuliks 2021 vastanud.
6.Kuna hageja on avaldanud soovi lahendada asi tagaseljaotsusega, siis lahendas kohus hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 alusel tagaseljaotsusega.
7.Maakohus leidis, et hagi on õiguslikult põhjendatud põhivõla, intressi, sissenõudmiskulu ja maksehäire avaldamise tasu osas, milles hagi rahuldas.
2-21-101699
8.Maakohus jättis hagi osaliselt rahuldamata viivise nõudes, milles see ei olnud maakohtu arvates õiguslikult põhjendatud. Hageja nõuab kostjalt tarbijakrediidilepingu alusel viivise väljamõistmist lepingujärgses viivisemääras 0,123% päevas. Kuna tüüptingimuse tühisuse tuvastamine on õiguse kohaldamine TsMS § 438 lg 1 järgi, on tüüptingimuste kehtivuse kontrollimine kohtu kohustus. Eelduslikult on VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühine selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kajastab kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Kuna seadusjärgne viivisemäär oli laenulepingu sõlmimise ajal 8. juunil 2020 8% aastas ehk 0,022% päevas, siis ületab kostjaga kokkulepitud intressimäär seadusjärgset viivisemäära enam kui kolmekordselt (0,066%). Tegemist on eelduslikult tühise tingimusega.
9.Pooled on mh kokku leppinud ka intressimääras 45%. Kohus ei nõustu hageja tõlgendusega, et laenuandjal on õigus nõuda tarbijalt enam kui kolmekordset seadusjärgset viivisemäära ületavat viivist juhul, kui osapooled on kokku leppinud sellises intressimääras. Hageja tõlgendus VÕS § 113 lg 1 kolmandast lausest ei kaitse tarbijat ülemäära suurte viivisemäärade eest, kahjustab tarbijat ebamõistlikult ja eirab tarbija kaitseks kehtestatud regulatsiooni. Põhjendatud ei ole viivisemäära proportsionaalsuse kaalumisele erisuste tegemine sõltuvalt sellest, kas määr nähti ette eraldi viivise- või intressimäära kokkuleppega.
10.Maakohus leidis, et tarbijakrediidilepingus kokku lepitud viivisemäär 0,123% päevas on tarbijat ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusena tühine ja hagejal on võimalik nõuda kostjalt viivise väljamõistmist üksnes seadusjärgses määras vastavalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatule. Sissenõutavaks muutunud viivis seadusjärgses määras on 21,97 eurot. Kohus jättis rahuldamata hageja viivise nõude 100,86 euro nõudes, milles see ületas seadusjärgset viivisemäära. Maakohus ei pidanud põhjendatuks kostjalt välja mõista ka edasiulatuvat viivist lepingujärgses viivisemääras ning jättis edasiulatuva viivise nõude seadusjärgset määra ületavas osas rahuldamata.
11.Kuivõrd hagi rahuldati 91% ulatuses, leidis kohus, et hageja menetluskulud tuleb 91% ulatuses jätta kostja kanda ja kostja menetluskulud 9% ulatuses hageja kanda. Apellatsioonkaebus
12.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles Harju Maakohus leidis, et hageja ja kostja vaheline viivisekokkulepe on tühine, mistõttu maakohus vähendas viivisemäära seadusjärgse viivisemäärani ning teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada täies ulatuses või alternatiivselt saata asi vastavas ulatuses Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
13.Tarbijakrediidilepingus kokku lepitud viivisekokkulepe 0,123% tasumata summas päevas ei ole tüüptingimus. Laenuleping koosneb kahest osast – üldtingimused ja eritingimused ning viivisekokkulepe sisaldub laenulepingu eritingimustes. Praeguses asjas ei ole tõendamist leidnud, et viivisekokkulepet ei saanud eraldi läbi rääkida. Isegi kui lugeda nimetatud viivisemäära tüüptingimuseks, siis ei ole see kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustav ega tühine.
14.Maakohus on valesti sisustanud VÕS § 42 lg 3 p 5 ning ebaõigesti leidnud, et laenulepingus kokkulepitud viivisemäär on tühine, et seda kohtulahendi alusel vähendada. Maakohus on jätnud põhjendamata, miks otsuse tegemisel on täielikult eiratud VÕS § 113 lg-s 1 sätestatut,
2-21-101699 et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Vastustaja seisukoht
15.Kostja apellatsioonkaebusele vastust esitanud ei ole.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
16.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu tagaseljaotsus tuleb vaidlustatud osas tühistada ja saata selles osas TsMS § 657 lg 2 alusel uueks läbivaatamiseks maakohtule. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
17.Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja palub tühistada maakohtu tagaseljaotsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt välja viivise määraga, mis vastab lepingujärgsele intressimäärale 0,123% päevas.
18.Ringkonnakohtu hinnangul on õige maakohtu järeldus, et tarbijakrediidilepingust tulenev viivisekokkulepe 0,123% päevas on VÕS § 35 lg 1 mõttes tüüptingimus, kuna pooled ei ole seda viivisekokkulepet eraldi läbi rääkinud. Asjaolu, et viivisekokkulepe sisaldub laenulepingu eritingimustes, mitte üldtingimustes, ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. VÕS § 42 lg 3 p 5 sätestab, et lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kahjuhüvitist või muud hüvitist või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust.
19.Kuigi tarbijakrediidilepingut puudutavates vaidlustes tuleb kohtutel eriti tähelepanelikult kontrollida seadusest tulenevate nõuete täitmist seoses tarbija kui õiguskäibes nõrgema poole õiguste suurema kaitsmise vajadusega (Riigikohtu 3. juuni 2020 otsus tsiviilasjas nr 2-17-7502, p 13), siis ei saa ringkonnakohtu arvates nõustuda, et ebamõistlikuks saab pidada sellist viivisekokkulepet VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel, mida seadusandja lubab tarbijalt nõuda.
20.VÕS § 415 lg 1 esimesest lausest tulenevalt ei või tarbijalt nõuda VÕS §-s 113 lg-s 1 sätestatud määrast kõrgemat viivist. Ringkonnakohtu hinnangul viitab VÕS § 415 lg 1 esimene lause ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Seega juhul, kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud intressimäär, mis on suurem kui seadusjärgne viivisemäär, on pooltel vastavalt VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele lubatud kokku leppida ka sama suures viivises või, juhul kui kokkulepe viivisemäära kohta puudub, kehtib kokkulepitud intressimäär viivisemäärana. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-120-08 p-s 12 samuti väljendanud seisukohta, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Riigikohus on eeltoodud lahendis leidnud, et laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Antud juhul on tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär 45% aastas, mis on suurem kui VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 8% aastas. Kuna VÕS § 113 lg 1 kolmas lause näeb ette, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse
2-21-101699 viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär, millises suuruses pooled ongi kokku leppinud viivise tasumises. Seega ei ole kokkulepitud viivisemäär 0,123% päevas ebamõistlik tüüptingimus ja tühine ning sellest saab lähtuda viivisenõude arvutamisel.
21.Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 väljendatud seisukohad viivise määra piiramise kohta, millele maakohus tugines, ei ole kohaldatavad käeolevas tsiviilasjas, kuna viidatud kohtuasjas ei olnud lepingus kokku lepitud intressimääras, vaid kokku oli lepitud üksnes viivisemääras. Antud asjas on tarbijakrediidilepingus kokku lepitud viivisemääras, mis vastab kokku lepitud intressimäärale, mistõttu tuleb siinkohal lähtuda VÕS § 415 lg-st 1 ja § 113 lg 1 kolmandast lausest.
22.Ringkonnakohus märgib, et VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel on kohtul õigus viivist vähendada üksnes võlgniku nõudel. Kostja ei ole taotlenud viivise vähendamist.
23.Eeltoodust tulenevalt kuulub maakohtu otsus apellatsioonkaebuse väidetele tuginedes tühistamisele osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt välja viivise määraga, mis vastab lepingujärgsele intressimäärale 0,123%. Ringkonnakohus ei saa aga praegusel juhul tühistatavas osas ise uut lahendit teha, kuna TsMS § 657 lg 2 kohaselt tuleb tagaseljaotsuse tühistamisel saata asi läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
24.Menetluskulude jaotus kuulub otsustamisele vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele (TsMS § 173 lg 3 viimane lause). Seega menetluskulud jaotab ja määrab kindlaks maakohus asja uuel läbivaatamisel.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.