X hagi Salva Kindlustuse AS-i vastu kindlustuslepingust tulenevate hüvitiste ja mittevaralise kahju väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 6.07.2021 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
52 062,07 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja X (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Alar Urm Kostja Salva Kindlustuse AS (registrikood 10284984), lepinguline esindaja vandeadvokaat Madis Saar
Menetluse liik
Asja läbivaatamine menetluskonverentsina 26.10.2021 peetud kohtuistungil
RESOLUTSIOON
Harju Maakohtu 6.07.2021 otsus jätta muutmata. X apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jätta X kanda. Välja mõista X-lt riigituludesse apellatsioonkaebuselt vähem tasutud riigilõiv 100 eurot. Riigilõiv tuleb tasuda 15 päeva jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest (makseinfo on lisatud kohtuotsusele). Tasumisega viivitamisel tuleb tasumata summalt maksta viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
2-17-19408 Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.
1.X (hageja) esitas 29.12.2017 Harju Maakohtule Salva Kindlustuse AS-i (kostja) vastu hagi kindlustuslepingust tulenevate hüvitiste ja mittevaralise kahju väljamõistmiseks. Hageja täpsustas oma nõudeid 28.03.2018, 23.05.2018, 16.12.2019 ja 9.06.2021 avaldustes.
1.1.Hagiavalduse ja selle 16.12.2019 tervikteksti kohaselt toimus 28.05.2016 liiklusõnnetus, kus peateel sõitnud hagejale sõitis külje pealt sisse joobeseisundis sõidukit juhtiv isik. Õnnetuse eest vastutab täies ulatuses teise sõiduki juht, kelle vastutuse on kindlustanud kostja. Hageja sai õnnetuses tõsiseid tervisekahjustusi, mille tõttu tal on väljakannatamatud kestvad valud jalgades ja seljas. Hagejal tekkis püsiv tervisekahjustus ja püsiv töövõime kaotus. Enne liiklusõnnetust oli hageja 100% töövõimeline. Pärast liiklusõnnetust lõpetati hageja tööleping tervisliku seisundi tõttu.
1.2.Eesti Töötukassa 10.01.2017 otsusega tuvastati, et hagejal on osaline püsiv töövõime kaotus alates 03.01.2017, kuna hagejal esineb mõõdukas piirang liikumise valdkonnas ja rasketest piirangutest alaselja valude tõttu piirang käimisel, seismisel, istumisel, kummardumisel ja kükitamisel. Püsivate valude tõttu on häiritud ööuni ning valust põhjustatud energia ja tahteaktiivsuse alanemise tõttu stressi ja muude psüühiliselt pingeliste olukordadega toimetulek. Lisaks toodi välja piirangute tõttu tekkivad tervisehäired: lihaste jõu ja vastupidavuse ning selja liikuvuse vähenemine, ka aegajalt jalgades tekkivad lihaskrabid. Seega on hagejal vähemalt kolmes valdkonnas rasked piirangud ja üks mõõdukas piirang, mis toob kaasa töövõime vähenemise 90% ulatuses. Töötukassa otsusega on hagejal 100% töövõime kaotus alates 21.02.2018 ning alates 21.02.2019 – 30.02.2022. Protsendi määramisel on arvesse võetud ainult liiklusavarii tüsistusi.
1.3.Kostja, liiklusõnnetuse põhjustanud isiku kindlustusandjana keeldub põhjendamatult hagejale liikluskindlustuse seaduse (LkindlS) § 23 tulenevate hüvitiste väljamaksmisest.
1.4.Hageja esitas kostja vastu järgmised nõuded: 1) LkindlS § 28 lg 1 alusel kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud töövõime vähenemise tõttu saamata jääva sotsiaalmaksuga maksustatava tulu hüvitamise nõue (töövõimetushüvitis). Hageja ühe päeva netotulu enne liiklusõnnetust oli 61,35 eurot (22 593,62 eurot) perioodi eest alates 28.05.2019 kuni 30.11.2017); 2) viivis töövõimetushüvitiselt alates 27.06.2016 kuni 15.12.2019 summas 7030,09 eurot ja edaspidi viivituses olevalt summalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 toodud määras kuni kohustuse tasumiseni (hüvitis muutub sissenõutavaks kolme kuu kaupa);
2-17-19408 3) alates 1.12.2017 kuni seadusest tuleneva hüvitamiskohustuse lõpuni igakuise perioodilise maksena töövõimetushüvitis LkindlS § 29 sätestatud määras lähtuvalt hageja keskmisest netotulust enne liiklusõnnetust 61,35 eurot päevas; 4) alates 28.05.2016 kuni hagi esitamiseni tekkinud ravikulude hüvitis summas 396,40 eurot (s.o hüvitis, mida Eesti Haigekassa ei hüvita); 5) ühekordne mittevaraline kahjuhüvitis kehavigastuse tekitamise eest kohtu äranägemisel õiglases summas, mille suuruseks hageja hindas 50 000 eurot; 6) viivis mittevaralise kahju hüvitiselt VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates 27.06.2016 kuni hagiavalduse esitamiseni (28.12.2017) summas 343,56 eurot, perioodil 29.12.2017 kuni 15.12.2019 summas 447,88 eurot ja alates 16.12.2019 kuni kohustuse täitmiseni arvestatuna 50 000 eurolt; 7) igakuine hüvitis pärast liiklusõnnetuse tagajärgedega seotud taastusravi, ravimite ja meditsiiniliste abivahendite eest 1008,47 eurot alates 1.01.2018; 8) mittevaralise kahju hüvitis töövõimetushüvitise ja mittevaralise kahju hüvitise tervisekahju ja kehavigastuste eest väljamaksmisega viivitamise eest kohtu õiglasel äranägemisel. Hageja hindas õiglase hüvitisena 50 000 eurot; 9) VÕS § 113 lg 1 järgne viivis töövõimetushüvitiselt ja mittevaralise kahju hüvitiselt tervisekahju ja kehavigastuste eest hagi esitamise hetkeks mitte sissenõutavaks muutunud osas kuni võlgnevuse tasumiseni.
1.5.Hageja kahju ja liiklusõnnetuse vahel on põhjuslik seos. Ilma liiklusõnnetuseta oleks hageja saanud elada täisväärtuslikku elu. Liiklusõnnetuse tõttu tekkis hagejal püsiv tervisekahjustus, ta ei ole võimeline töötama ning paljude asendite ja tegevustega kaasneb valu. Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2.1.Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja tõendanud oma LkindlS-i alusel tekkinud nõude rahuldamise eelduseks olevaid asjaolusid. Hageja nõuded 1) ja 3) tuleb jätta rahuldamata. Hageja nõuab hüvitist püsiva, mitte ajutise töövõimetuse eest. Hageja ei olnud enne 28.05.2016 liiklusõnnetust täiesti terve ja töövõimeline ja ei elanud täisväärtuslikku elu. Tervisekahjustused, millega hageja oma nõuet põhjendab, tekkisid enne liiklusõnnetust. Pole selge, millised tervisekahjustused või kehavigastused tekkisid hagejal 28.05.2016 liiklusõnnetuse tagajärjel. Hagejal kujunesid kirurgilist sekkumist nõudvad seljaprobleemid ja jalga kiirguv seljavalu välja 11 aastat enne liiklusõnnetuse toimumist. 10.01.2005 opereeriti hagejal lülisamba haigusseisundi tõttu lülivaheketast. Operatsioon tehti samas piirkonnas ja sama haiguse tõttu, millega hageja põhjendab kostja vastu esitatud nõudeid 1) ja 2).
2.2.Hagejaga juhtus 03.01.2016 tööõnnetus (elektritrauma), mille tõttu ta oli haiguslehel 04.01.2016 kuni 05.06.2016. Hageja terviseandmetel kujunesid hagejal tööõnnetuse tagajärjel välja kroonilise valu sündroom, küünarluu närvikahjustus, rasked stressireaktsioonid ja kohanemishäired. Samuti oli hageja enne 28.05.2016 liiklusõnnetust osalenud veel vähemalt kaheksas liiklusõnnetuses, sh vähemalt neljas liiklusõnnetuses 2015. aastal ja 11.04.2016, s.o vahetult enne 28.05.2016 liiklusõnnetust.
2.3.Hagiavalduse terviktekstis viitab hageja tõsistele tervisekahjustustele, valudele jalgades ja seljas, püsivale tervisekahjustusele, rasketele terviseprobleemidele, kehavigastusele ja tervisekahjustusele, närvivigastusele jalas ja seljavigastusele. Millised konkreetsed tervisekahjustused või kehavigastused on hagejal diagnoositud, millised tõendid selliseid diagnoose kinnitavad ja millistest tõenditest nähtub diagnoositud tervisekahjustuste seos
2-17-19408 28.05.2016 liiklusõnnetusega, ei selgu. Valu ei ole tervisekahjustus ega kehavigastus, vaid on haigussümptom. Nõue tuleb jätta rahuldamata ka siis, kui hageja tõendab, et ta tunneb valu.
2.4.Hageja väidetavad tervisekahjustused ei ole seotud 28.05.2016 liiklusõnnetusega. Liiklusõnnetuse sündmuskohale kiirabi ei kutsutud. Dr KT ja dr TK arvamuse kohaselt oleks hageja väidetud seljavigastuse tekkimine liiklusõnnetuse tagajärjel avaldunud kohe intensiivse valu ja vaevustega. Seega ei tajunud hageja tervisekahjustuste tekkimist. Vahetult pärast liiklusõnnetuse toimumist ei olnud hagejal ka seljaga seotud kaebusi. Hageja pöördus PõhjaEesti Regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonda (EMO) 28.05.2016 kell 18:17, s.o ligikaudu 18 tundi pärast liiklusõnnetuse toimumist. Seljaga seotud kaebusi vastuvõtul ei fikseeritud ja ühtegi selja uuringut ei teostatud. Fikseeriti kaebused seoses parema jala säärega. Väidetavad alaselja valud fikseeriti alles 31.05.2016 perearsti visiidil. 29.08.2016 perearsti visiidil tehti seljast röntgenpilt, milles mingit tõsist leidu ei olnud. Seega puudusid hageja seljal ka 3 kuud hiljem traumale viitavad kahjustused. Lülisamba song diagnoositi alles 08.12.2018. Liiklusõnnetusega seotud tervisekahjustuse ilmnemine alles pool aastat pärast liiklusõnnetuse toimumist ei ole eluliselt usutav. Dr TK ja dr KT arvamuste kohaselt ei ole hageja väidetud haigusseisundid tekkinud liiklusõnnetuse tagajärjel ja tema sümptomid viitavad kroonilisele haigusele. Hageja esitatud tõendid vastupidist ei kinnita. Hageja on osalenud nii enne kui pärast (kolmel korral) 28.05.2016 liiklusõnnetustes, s.h toimus järgmine juba vähem kui kahe kuu pärast, 18.07.2016 ja hageja pöördus ka pärast 11.01.2019 ja 21.06.2019 õnnetusi EMO-sse.
2.5.Tegelikult ei ole hagejal tema poolt kirjeldatud tervisekahjustusi või mõjutavad need hageja igapäevaelu avaldatust oluliselt vähem. Hageja tegelik tervislik seisund on oluliselt erinev. Ta elab täisväärtuslikku, aktiivset ja liikuvat elu, tegeleb rahvatantsu ja spordiga.
2.6.Hageja töövõime ei ole väidetavate tervisekahjustuste tõttu vähenenud või on see vähenenud väiksemas ulatuses. Hagejal tuvastati 10.01.2017 osaline töövõime. Töötukassa ei tuvastanud hageja töövõime hindamisel töövõime vähenemist seoses liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud hageja väidetud tervisekahjustustega. Töötukassa tuvastas lülisamba kulumusliku haigusseisundi ja vasaku käe närvide kahjustuse, kuid need ei ole liiklusõnnetusega seotud. Töötukassa otsusest ei tulene, et hagejal esineb mõõdukas piirang ühes ja raske piirang vähemalt kolmes valdkonnas, nagu väidab hageja. Töötukassa ei tuvastanud 10.01.2017 ega 03.01.2019, et hageja töövõime vähenes 28.05.2016 liiklusõnnetuse tagajärjel.
2.7.Hageja arvutab töövõimetushüvitise suurust valesti, sh on valesti arvutatud ühe kalendripäeva netotulu. Korrektselt, perioodi mai 2015 kuni aprill 2016 arvestamisel on hageja ühe kalendripäeva netotulu 56,52 eurot. Hageja arvestab kalendripäeva netotulu arvutamisel ebaõigesti 2015.a eest tagastatud tulumaksuga. Igakuise töövõimetushüvitise suurus on valesti arvutatud. Maha on arvamata hageja sotsiaalmaksuga maksustatav tulu (töötuskindlustushüvitis, töötasu ja Haigekassa hüvitis). Selge ei ole hageja nõue töövõimetushüvitise saamiseks perioodi eest 28.05.2016 – 30.11.2017, kui hageja käis 05.06.2016 – 31.08.2016 tööl. Perioodi 31.08.2016 – 26.10.2016 eest on kostja hagejale hüvitist maksnud. Hageja saaks töövõimetushüvitist nõuda alles alates 3.01.2017, kui Töötukassa tuvastas töövõime vähenemise. Hageja nõuab hüvitist 100% kuigi tema töövõime ulatus on muutunud. Enne 21.02.2018 ei olnud hageja täielikult töövõimetu. 3.01.2019 tuvastati töövõime vähenemine kuni 20.02.2022. Hageja saaks nõuda töövõimetushüvitist kuni selle ajani.
2.8.Igal juhul tuleb töövõimetushüvitist vähendada, sest kahju tekkis hagejast endast tulenevate asjaolude tõttu. Hageja kasutas liiklusõnnetuse toimumise ajal valuvaigisteid, mille kasutamisel on sõiduki juhtimine äärmiselt mittesoovitatav. Ta läks vahetult pärast liiklusõnnetuse
2-17-19408 toimumist uuesti tööle ja töötas järjest 3 kuud füüsilisel tööl vaatamata valudele. Pärast E ASiga töölepingu lõppemist asus hageja tööle F OÜ-s ja töötas seal kuni 31.08.2017. Hageja ei ole väidetavate tervisekahjustuste raviga piisaval määral tegelenud.
2.9.Hageja ravikulude (kuni 29.12.2017) nõue tuleb jätta rahuldamata. Hageja ei ole tõendanud, et tema kulu on seotud arsti poolt nõutud ning liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud tervisekahjustuse raviks vajaliku ravimi või abivahendi soetamisega. Valuvaigisteid tarbis hageja seoses 3.01.2016 toimunud tööõnnetusega. Valuvaigiste tarbimise vajadus seoses liiklusõnnetusega on tõendamata. Muude ravimite ja abivahendite soetamine on tõendamata. Igal juhul tuleb ravikulude väljamõistmisel arvestada puudega inimese toetusega.
2.10.Hageja edasiulatuv ravikulude hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata. Hageja ei ole tõendanud igakuiste eeldatavate ravikulude suurust ja nende seost liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud tervisekahjustuste raviga. Hageja ei ole ära näidanud, millises ulatuses Haigekassa seda kulu ei hüvita. Hageja ei ole ka tõendanud, et tal on kirjeldatud teenuseid ja ravimeid vaja kuni hüvitamiskohustuse lõpuni. Hageja töövõime vähenemine on tuvastatud kuni 20.02.2019. Hageja esitatud rehabilitatsiooniplaan ei ole usaldusväärne tõend. Hageja ei ole tõendanud tulevikus soetatavate ravimite seost liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud väidetavate tervise kahjustuste raviga.
2.11.Hageja LkindlS-st tulenev mittevaralise kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata. Hagejal ei ole selliseid liiklusõnnetusest tingitud tervisekahjustusi ega kehavigastusi, mis õigustaksid nõude rahuldamist. Kostja tasus hagejale LKindlS § 32 lg 3 p 2 alusel mittevaralise kahju hüvitise 350 eurot ja on sellega kahju täielikult hüvitanud. Hageja ei ole lükanud ümber seadusest tuleneva hüvitise suuruse eeldust.
2.12.Hageja ei ole tõendanud asjaolusid, mis annaksid aluse nõuda kostjalt lepingu rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Kostja ei ole töövõimetushüvitise maksmisega viivitanud. Hageja ei ole ka tõendanud, et kostja poolt rikutud kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ega seda, et kostja sai aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Hageja väited, et töövõimetushüvitise maksmisega viivitamine on põhjustanud hageja elukvaliteedi languse, on paljasõnalised. Hageja psüühilised vaevused on ilmselt seotud 2016. aastal toimunud tööõnnetusega. Lepingulise kohustuse rikkumise korral reeglina mittevaralise kahju nõuet üldse ei tekigi. Töövõimetushüvitise maksmise kohustus ei ole suunatud hageja mittevaralise huvi järgimisele. Selle eesmärk on kompenseerida sissetulekute vähenemine. Igal juhul ei ole hageja esile toonud asjaolusid, mis õigustaksid hüvitise väljamõistmist hageja nimetatud summas.
2.13.Kuna põhinõuded ei ole põhjendatud, tuleb viivisenõuded jätta rahuldamata. Viivisenõue on ka sisuliselt põhjendamata. Arvestus ei ole õige ja sissenõutavaks muutumise aeg on arusaamatu. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Harju Maakohus jättis hagi 6.07.2021 otsusega rahuldamata, võttis vastu hageja osalise nõuetest loobumise ning lõpetas otsust tegemata menetluse hageja nõudes kindlustushüvitise väljamõistmiseks perioodi 28.05.2016 – 30.11.2017 eest 22 593,62 eurot ületavas osas ja nõudes määrata hageja netotulu kindlaks 61,35 eurot ületavas osas. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda, kuid ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust.
2-17-19408
3.1.Pooled vaidlesid maakohtus selle üle, kas hagejal on 28.05.2016 liiklusõnnetuse tagajärjel tema väidetud tervisekahjustus, kas tal on seetõttu õigus töövõimetushüvitisele, ravikulude hüvitisele ja kas talle tuleb tervisekahjustuse tõttu maksta suurem mittevaralise kahju hüvitis, kui kostja juba on maksnud. Samuti esitas hageja kostja vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõude põhjusel, et kostja ei ole töövõimetushüvitist hagejale välja maksnud.
3.2.28.05.2016 liiklusõnnetuse toimumise üle pooled ei vaidle.
3.3.Seoses hageja töövõimetushüvitise nõuetega leidis maakohus, et jaanuaris 2017 tuvastati küll hageja üldise töövõime vähenemine 40%, kuid seda, et töövõime oleks vähenenud 10– 100% liiklusõnnetuse tagajärjel ei ole hageja tõendanud. Hageja haigusloos esitatud andmed ei võimalda teha järeldust selle kohta, et hageja lülisamba kulumuslik haigusseisund, mis oli hageja osalise töövõime määramise lauseks, oleks seotud liiklusõnnetusega. Hagejal diagnoositi pärast liiklusõnnetust üksnes sääre põrutus ja verevalumid. Lülisamba song, millele hageja hagiavalduses tugines, tuvastati alles enam kui kuus kuud pärast liiklusõnnetust ja selle seos õnnetusega ei ole tõendatud. Terve diski purunemine trauma eeldab väga suure kineetilise jõuga traumamehhanismi ja sellisel juhul purunevad omavahel fikseerivad sidemed või purunevad lülisamba lülide luulised osad. Kaasaegse turvavarustusega autos on selliste vigastuste saamise võimalus väga harv. Kui hagejal tuvastatud leid oleks seotud traumaga, oleks see andnud kohe ja väga intensiivse valu ja vaevuse. Hageja esitatud meditsiinilised dokumendid perioodist pärast liiklusõnnetust ei viita sellistele vigastustele, mis võiksid olla traumast tingitud. Samuti ei viita õnnetusega seotusele hilisemate kaebuse aluseks olevad diagnoosid. Hageja esitatud meditsiinilised dokumendid ja osalise töövõime määramise otsus, koostoimes dr TK ja dr KT selgitustega viitavad sellele, et hagejal on kudede vananemise ja kulumisega seotud haigus, mis areneb harilikult märkamatult aastatega ja sõltumata sellest, kas esineb konkreetseid teadaolevaid traumasid või mitte.
3.4.Hageja kaebused tekkisid juba novembris 2004, mil hagejal diagnoositi L5/S1 lülivaheketta sopistus. Dr TK selgituste kohaselt ei välista operatsioon kunagi samas lülivahemikus haiguse tüsistuse kordumist. Hageja ongi pöördunud seljavaluprobleemidega arsti juurde vähemalt ka aastatel 2010, 2012 ja 2014. Hagejal oli L5/S1 diskiga seonduv haigus, mis ajas süvenes. Asjaolusid, millest saaks järeldada, et haiguse süvenemine seondus liiklusõnnetusega, ei ole hageja tõendanud. Kohtu tellitud eksperthinnangu kohaselt süvendavad hageja tänaseid selja- ja jalakaebusi tema liigne kehakaal, mis põhjustab lülisambale lisakoormust.
3.5.LKindlS § 23 ja § 28 lg 1 kohaselt tekib kindlustusandjal töövõimetushüvitise maksmise kohustus siis, kui osaline töövõime on kindlustusjuhtumi tagajärg. Hageja töövõimetushüvitise nõude esitamiseks ei ole piisav, et hagejal on tervisekahjustus, mis on tekkinud ajaliselt pärast liiklusõnnetust. Asjas esitatud tõendite, sh Eesti Töötukassa otsuse kohaselt määrati hagejale osaline töövõime enam kui seitse kuud pärast liiklusõnnetust ja osalise töövõime tekkimise põhiline põhjus on selgroodiski kulumuslik haigusseisund, s.o kudede vananemise ja kulumisega seotud haigus. Hageja esitatud tõendite alusel ei ole võimalik järeldada ka seda, et 28.05.2016 liiklusõnnetus võimendas hagejal juba olemasolevat terviseprobleemi, s.o 2005. a opereeritud L5/S1 diski haigust. Liiklusõnnetuses tekkinud jala põrutus ei ole aga olnud hageja osalise töövõime määramise aluseks.
3.6.Seoses hageja ravikulude hüvitamise nõudega leidis maakohus kokkuvõtvalt, et hageja esitatud väidete ja tõendite alusel ei ole võimalik tuvastada, et hageja oleks saanud 28.05.2016 liiklusõnnetuses tervisekahjustuse või kehavigastuse, millest tulenevalt tal oli vaja osta hageja märgitud ravimeid ja abivahendeid. Hageja nõue kulutuste hüvitamiseks jäi rahuldamata.
2-17-19408
3.7.Seoses hageja nõudega hüvitada taastusravi, ravimite ja meditsiiniliste abivahendite kulu leidis maakohus samuti, et hageja kulud ei ole põhjuslikus seoses kindlustusjuhtumiga ja kostja ei vastuta nende kulude kandmise eest. Hageja ei ole tõendanud valuravi seost liiklusõnnetusega. Samuti ei ole hageja tõendanud temal liiklusõnnetuses tekkinud tervisekahjustuse tekkimist, millest taastumiseks vajab hageja Marienthali Kliinik OÜ 22.05.2018 rehabilitatsioonikavas toodud teenuseid.
3.8.Seoses hageja nõudega määrata ühekordne mittevaraline kahjuhüvitis kehavigastuste tekitamise eest kohtu äranägemisel ja viivis leidis maakohus samuti, et põhjuslik seos liiklusõnnetuse ja hageja töövõime vähenemise vahel ei ole tuvastatav. Hageja pole tõendanud, et tal oleks tekkinud liiklusõnnetuse tagajärjel eriti rasked tervisekahjustused ja kehavigastused LKindlS-i lisa (tervisekahjustuste ja kehavigastuste liigitus raskusastmete kaupa) järgi. Hagejal tuvastati osaline töövõime enam kui seitse kuud pärast liiklusõnnetust ja puuduv töövõime 1 aasta ja 11 kuud pärast liiklusõnnetust. Selle üle pooled ei vaidle, et kostja maksis hagejale LKindlS § 32 lg 3 punkti 2 alusel välja mittevaralise kahju hüvitise summas 350 eurot ehk summas, mis eelduslikult vastab keskmise raskusega kergema tervisekahjustusele või kehavigastusele. Hageja on 350 euro väljamaksmist kinnitanud.
3.9.Hageja viimane nõue määrata mittevaralise kahju hüvitis töövõimetushüvitise ning tervisekahju ja kehavigastuste eest mittevaralise kahju hüvitise väljamaksmisega viivitamise eest kohtu õiglasel äranägemisel ja viivis sellelt jäi samuti rahuldamata, sest kostjal ei ole LKindlS-st tulenevat kohustust hagejale töövõimetushüvitist maksta. Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni p-de 2 ja 4 osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata, ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada vastavalt hageja 9.06.2021 täpsustatud hagi taotlustele. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
4.1.Põhiliselt heidab hageja maakohtule ette tõendite hindamise nõuete rikkumist, mis väljendub maakohtu otsuse vastuolus asjas arvamuse esitanud arstide seisukohtadega. Samuti leiab hageja, et maakohus on ilma arusaadava põhjenduseta jätnud kõrvale ekspertarvamused, mis maakohtu otsuse järeldust ei toeta. Hageja põhiline kriitika on suunatud sellele, et maakohus ei arvestanud Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi (EKEI) 2.02.2021 dr AA ekspertiisiaktiga (II kd tl 195-202p). Selles osas leiab hageja ka, et kohtuotsus oli üllatuslik.
4.2.Hageja leiab, et ta on ära tõendanud liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud püsiva tervisekahjustuse ja püsiva töövõime kaotuse, tuginedes põhiliselt kolmele tõendile: (1) EKEI 10.08.2017 arvamusele 2017 (I kd tl 8-11); (2) dr KT 20.04.2017 arvamusele (I kd tl 13), ning (3) EKEI 2.02.2021 ekspertiisiaktile (II kd tl 195-202p). Hageja on kokkuvõtvalt seisukohal, et maakohtul puudus pädevus asuda teistsugusele seisukohale, kui arstid oma nimetatud arvamustes leidsid. Selleks, et tuvastada, milline on isiku terviseseisund ja milline on põhjuslik seos liiklusõnnetusega, on vaja eriteadmisi meditsiini alal.
4.3.Täiendavalt leidis hageja, et kostja esitatud dr TK arvamus ei ole usaldusväärne ning dr KT 22.01.2017 arvamus on ümber lükatud sama arsti hilisema arvamusega.
2-17-19408 Vastustaja seisukoht
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 kohaselt maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid.
7.Esmalt märgib ringkonnakohus, et apellatsioonimenetluse eesmärk on hinnata maakohtu otsuse seaduslikkust. Ringkonnakohus ei lahenda asja uuesti, sealhulgas ei hinda ringkonnakohus üldjuhul uuesti ega ümber tõendeid, millele maakohus on hinnangu juba andnud. Asja sisuline arutamine toimub maakohtus. Seejuures on ringkonnakohus seotud hageja paika pandud apellatsiooni piiridega – ringkonnakohus lähtub sellest, millise maakohtu otsuse apellant (hageja) on vaidlustanud ja mis osas. Sellest lähtuvalt märgib ringkonnakohus vastuseks apellatsioonkaebusele järgmist.
8.Apellatsioonkaebuse kohaselt on apellatsioonimenetluse esemeks peamiselt küsimus, kas maakohus võis sisuliselt hinnata dokumentaalse tõendi ja ekspertarvamuse vormis olevaid arstide arvamusi hageja tervisliku seisundi kohta – kas maakohus võis tõendeid hinnata eraldiseisvalt ja kogumis ning võis nende pinnalt jõuda järelduseni, mis hagejal liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud tervisekahjustusi jaatavate arstide seisukohtadega kokku ei lange. Hageja leiab, et kohtul ei ole meditsiinilisi eriteadmisi ning kohus poleks seetõttu tohtinud jõuda arstidest ekspertide järeldusest teistsuguse seisukohani. Hageja hinnangul on maakohus viinud läbi alternatiivse meditsiinilise ekspertiisi, kui on analüüsinud hageja tervise infosüsteemist nähtuvaid andmeid ja kostja väiteid. Hageja on kokkuvõtvalt seisukohal, et ta on ära tõendanud tal oleva püsiva tervisekahjustuse ja püsiva töövõime kaotuse seose 28.05.2016 liiklusõnnetusega.
8.1.Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga nagu poleks maakohus tohtinud sisuliselt hinnata tõendeid, mis kajastavad hageja tervisekahjustusi, vaid oleks pidanud lähtuma tervisekahjustuste põhjuste osas arstide arvamustest. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. TsMS § 442 lg 8 1– 4 lause järgi märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Neist sätetest tuleneb kohtule kohustus hinnata kõiki asjas esitatud tõendeid, olgu need kuitahes spetsiifilised, ning märkida otsusesse, millised järeldused kohus tõenditest teeb. Tõendite hindamine ei saa seisneda pelgalt valiku tegemises, kas tõendiga nõustuda või mitte. See ei kujutaks endast tõendite sisulist hindamist. Ringkonnakohus viitab siinjuures ka Riigikohtu järgnevale seisukohale: eksperdiarvamus isiku ohtlikkuse (ja raske psüühikahäire) kohta ei ole kohtule siduv, vaid üks tõenditest, mida kohus peab koos teiste tõenditega kriitiliselt analüüsima. Eksperdiarvamus on teaduslikku liiki dokument, milles väljendub muu hulgas ohtlikkuse prognoos, kuid selle arvamuse hindamine tõendite hindamise käigus on kohtuniku
2-17-19408 juriidilise iseloomuga toiming. Nimetatu ei tähenda kohtuniku kohustust anda pädev hinnang isikule diagnoosi panemiseks, kohtuniku kohustus on kõiki tõendeid koostoimes hinnata, et otsustada isiku kinnisesse asutusse ravile paigutamise küsimus. [...] Sama hindamiskohustus kehtib ka muu psühhiaatrilise abi ebapiisavusele viitava eksperdiarvamuse hindamisel. [...] (RK 3-2-1-81-07, p 11 neljas lõik). Kuigi Riigikohtu seisukoht on antud tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi asjas, on seisukoht kohaldatav ka muude eriteadmisi nõudvate ekspertide arvamuste osas. Riigikohtu praktika ei toeta hageja käsitlust tõendiks oleva arsti arvamusele hinnangu andmisel, nagu ka eespool viidatud TsMS § 232 ja § 442 lg 8. Seega tuleb kohtutel hinnata ja kriitiliselt analüüsida mistahes valdkonna eksperdi arvamust (samuti muid spetsiifilisi andmeid sisaldavaid tõendeid) koos asjas esitatud muude tõenditega. Seda on maakohus praegusel juhul ka teinud. Arstide arvamuste (sealhulgas neis kajastatud tervise infosüsteemi andmete) hindamata jätmisel oleks maakohus jätnud õigusvaidluse lahendamise sisuliselt arstidele, mis ei ole lubatav. Hinnang põhjusliku seose esinemise kohta ei olnud meditsiini valdkonna kuuluv, vaid on õiguslik küsimus. Õigusemõistmise ülesanne on kohtul (põhiseaduse § 146 esimene lause). Ringkonnakohus ei tuvastanud, et maakohus oleks oma otsuses andnud meditsiinilisi hinnanguid, maakohus on hinnanud tõendeid – need ei ole samastavad.
8.2.TsMS § 232 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. See tähendab, et ühelegi tõendi liigile või tõendite kombinatsioonile ei ole omistatud kindlaks määratud jõudu või suuremat tõendusjõudu kui teisele. Seejuures pole kohtul kohustust lähtuda kohtuekspertiisi tulemustest nt dokumentaalse tõendi ees. Seda aga hageja sisuliselt maakohtule ette heidab. Ka Riigikohus on leidnud, et ebaõige on seisukoht, mille kohaselt dokumentaalse tõendina esitatud spetsialisti arvamuses sisalduvad seisukohad erinevad samas küsimuses kohtu määratud eksperdi arvamusest, siis tuleb poolte võrdsuse tagamiseks lähtuda eelkõige kohtuliku ekspertiisi tulemustest. Vastavalt TsMS § 232 lg-le 2 ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Kuna pooled ei ole kokku leppinud, et eksperdiarvamusel on ette kindlaksmääratud jõud, lähtus kohus põhjendatult TsMS § 232 lg-tes 1 ja 2 sätestatud tõendite hindamise nõuetest (RKTKo 3-2-1-59-06, p 14). TsMS § 232 lg 1 võimaldab kohtul jõuda ka järelduseni, kus mõni tõend on kohtu jaoks kaalukam kui teine, kuigi tõendid on sisult vastuolulised. See on nii sellepärast, et tõendite hindamine on protsess, mille juurde kuulub iga tõendi eraldiseisev hindamine, selle kõrvutamine teiste sama asjaolu kohta esitatud tõenditega, nende pinnalt asjaolude tuvastamine ning järelduste tegemine.
8.3.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus asjas esitatud kõiki tõendeid hinnanud ja neist tehtud järeldusi otsuses motiveerinud. Kohtu järeldusteni jõudmine on olnud loogiline ning otsusest piisavalt selgelt jälgitav. Erinevalt hagejast leiab ringkonnakohus, et maakohtule ei saa tõendite kõrvale jätmist ette heita. Maakohus on otsuses hinnanud ka neid tõendeid, mis hageja enda sõnul tema väiteid kinnitasid (s.o 10.08.2017 isiku uuringuakt nr 17T-PõI0002, I kd tl 8– 11, ning 20.04.2017 ambulatoorne epikriis, I kd 13 – 13p). Maakohus leidis, et viidatud tõendid hageja väiteid ei kinnita (maakohtu otsuse p-d 63 – 67, III kd tl 87–88). Samuti on maakohus otsuses hinnangu andnud EKEI 2.02.2021 dr AA ekspertiisiaktile nii eraldiseisvalt kui ka koostoimes muude asjas esitatud tõenditega (maakohtu otsuse p-d 71 – 75, III kd tl 90–91). Nagu eelnevalt märgitud, siis ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega korda neid. See, et maakohus jõudis teistsugusele järeldusele kui hageja arvates tõenditest järeldub, ei anna alust väiteks nagu pole maakohus tõendist aru saanud või on tõendi kõrvale jätnud. Hageja on apellatsioonkaebuses esitanud küll tõendite hindamist puudutavaid üldisi seisukohti, kuid ei ole tegelikult täpsustanud, milliseid tõendeid ja miks on maakohus ebaõigesti hinnanud. Seetõttu ei ole apellatsioonimenetluse eripära arvestades ringkonnakohtul võimalik jõuda
2-17-19408 tõendite uue või ümber hindamiseni. Nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, siis väited hageja tõendite kõrvalejätmisest ei ole õiged.
8.4.Õige pole seegi apellatsioonkaebuse väide nagu oleks maakohtu seisukoht, et hageja väidetud kaebused tekkisid juba novembris 2004, vastuolus kõikide asjades esitatud tõenditega, eriti ekspertarvamustega. Maakohus on otsuse p-s 63 leidnud, et hageja lülivaheketta probleemid tekkisid novembris 2004 (III kd 87). Maakohus pole asunud seisukohale, et hageja jalavalu (või jalaga seotud probleemid) oleks tekkinud novembris 2004. Hageja ei ole selles osas maakohtu otsust apellatsioonkaebuses õigesti käsitlenud, esitades väite, mis maakohtu otsusel ei põhine. Seda, milliste tõenditega on kohtu seisukoht vastuolus, ja miks, pole hageja esile toonud.
8.5.Apellatsioonkaebuses on hageja väitnud, et maakohus on otsuse p-s 68 järeldanud, et kuna hagejal oli 2016. aastal olnud elektritrauma, siis ei saa hilisem jalanärvide vigastus ja krooniline valu olla seotud liiklusõnnetusega. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja teinud maakohtu otsuse p-st 68 ebaõige järelduse. Maakohus on viidatud otsuse punktis asunud seisukohale, et hageja pole tõendanud, et tal on liiklusõnnetuse tagajärjel kehavigastus, mis põhjustab pidevalt tugevat valu ja vaeva. Maakohus viitas, et liiklusõnnetuse järgsel perearsti 8.07.2016 visiidil on hageja valu põhjusena viidanud elektritrauma järgsele püsivale käevalule. Ka dr KT 20.04.2017 poolt fikseeriti hageja kroonilised valud, mis samuti seondusid käe närvide vigastusega. Kui hageja ise väitis, et tema valude põhjuseks on elektritrauma järel tekkinud käevigastus, ei saanud tema kroonilise valu ravi olla seotud 28.05.2016 liiklusõnnetusega saadud jala põrutusega. Maakohus pole asunud seisukohale, et hageja jala põrutus ei olnud liiklusõnnetusega seotud. Vastupidi – maakohus on samas otsuse punktis märkinud, et hagejal diagnoositi pärast liiklusõnnetust üksnes sääre põrutus ja verevalumid, kuid järeldas, et see ei ole vigastuseks, mis põhjustab hagejale pidevalt tugevat valu ja vaeva.
9.Apellatsioonkaebuses on seatud kahtluse alla kostja tõendi dr TK 21.03.2018 arvamuse usaldusväärsus. Ka sellele hageja väitele on maakohus otsuses hinnangu andnud (maakohtu otsuse p 57). Hageja ei ole esile toonud, miks maakohtu hinnang on ebaõige. Hageja on korranud selles osas samu väiteid, mis maakohtus, kuid ainuüksi see ei võimalda ringkonnakohtul asuda maakohtust erinevale seisukohale. Seejuures viitab ringkonnakohus, et hageja pole väitnud, et dr TK selgitused hageja väidetava trauma iseloomu kohta ei oleks õiged või tuleks hageja haigusi või nende kulgu mõista dr TK esile toodust erinevalt. Ringkonnakohus jätab siinjuures tähelepanuta apellatsioonkaebuses esitatud asjaolu, et EMO-s vaatas hageja üle ainult triaažiõde, kes hindab üksnes vigastuste eluohtlikkust (TsMS § 652 lg 2). Tegemist on uue asjaoluga, mida hageja maakohtu menetluses ei esitanud (vt ka ringkonnakohtu 26.10.2021 kohtuistungi protokoll, lk 3 ajamärk 00:32:14). Hageja pole uue asjaolu esitamise lubatavust põhjendanud.
10.Hageja etteheited maakohtu otsuses sisalduvale tõendite analüüsile on kokkuvõttes üldised ega võimalda järeldada nagu poleks maakohus tõendeid igakülgselt, täielikult või objektiivselt analüüsinud. Hageja on küll märkinud, et arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt tuleks apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus ning tuvastada, et hageja tervisekahjustused, mis takistavad tal töötamast, on põhjuslikus seoses 28.05.2016 liiklusõnnetusega, kuid pole apellatsioonkaebuses esile toonud ega põhjendanud, milliseid tõendeid ning miks on maakohus ebaõigesti hinnanud. Ringkonnakohus selgitas eelnevalt apellatsioonimenetluse sisu. Ringkonnakohus ei hinda tõendeid uuesti või ümber ainuüksi seetõttu, et esitatud on apellatsioonkaebus. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses toonud esile ühtegi konkreetset asjaolu, mida tuleks hinnata teisiti, kui seda tegi maakohus. Üldine kriitika maakohtu otsusele ei ole piisav. Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu poolt
2-17-19408 tuvastatud asjaolud uuesti vaid siis, kui pooled vaidlustavad oma apellatsioonkaebuses esitatud avaldustega mõne esimese astme kohtu otsuses tuvastatud asjaolu või selle asjaolu tuvastamisega seotud tõendamismenetluse ja kohus peab asjaolu uut tuvastamist või tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks. Esimeses kohtuastmes uuritud ja hinnatud tõendeid kogub, uurib ja hindab ringkonnakohus uuesti samuti vaid eelnevalt nimetatud tingimustel (vt V. Kõve, I. Järvekülg, J. Ots, M. Torga. Tsiviilkohtumenetluse seadustik III. Kommenteeritud väljaanne, lk 1121–1122). Kui ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga tõenditele ja nende alusel tuvastatud asjaoludele, ei pea ta maakohtu hinnatud tõendeid uuesti hindama ega oma hinnangut põhjendama (samas, lk 1123). Ringkonnakohus arvestab seejuures, et hagejat on menetluses esindanud vandeadvokaat.
11.Hageja on apellatsioonkaebuses märkinud, et maakohtu otsus meenutab kostja menetlusdokumente ning maakohus on kriitikavabalt võtnud otsuse tegemisel aluseks kostja poolt esitatud tõendid. Ringkonnakohus ei tuvastanud poolte ebavõrdset kohtlemist menetluses. Samuti ei viita mitte miski sellele, et maakohus oleks tegutsenud erapoolikult või kostjat hagejale eelistades. Samuti pole maakohus ringkonnakohtu hinnangul kostja hagile esitatud vastuväidetega tingimusteta nõustunud. Maakohus viis läbi objektiivse, mõlemat poolt arvestava ja seadusele vastava menetluse ning tegi selle tagajärjel seadusliku otsuse. Tõendite hindamisega seonduvat käsitles ringkonnakohus eespool. Maakohtul tuli otsuse tegemisel hinnata ka kostja vastuväiteid – seda tehes ei ole maakohus valinud poolte positsioonide ja / või tõendite vahel, vaid maakohtu otsuse järeldused kujunesid läbi tõendite hindamise ja asjaolude tuvastamise. See on maakohtu otsusest nähtav.
12.Kostja on apellatsioonkaebuse vastuse p-s 4 leidnud, et kohtud ei saa menetleda hageja 9.06.2021 hagi täpsustuses (III kd tl 52 jj) esitatud nõudeid (kostja hinnangul muutis hageja selles dokumendis nii hagi alust kui ka eset) ning sellele lisatud tõendeid. Kuivõrd maakohus andis hagejale 27.05.2021 kohtuistungil võimaluse esitada hiljemalt 9.06.2021 kohtule korrigeeritud tabel ja resolutsiooni lõplik sõnastus, mida hageja tähtaegselt ka tegi, ei olnud maakohtul alust hageja 9.06.2021 menetlusdokumenti ja sellele lisatud tõendeid (hageja pangakonto väljavõtteid) jätta vastu võtmata. Hageja on pangakonto väljavõtted esitanud 9.06.2021 menetlusdokumendile lisatud tabeli veeru N (Eesti Töötukassa pidev töövõimetuse summa) juurde. Varasem tabel kajastas hagejale makstud töövõimetuse summat üksnes kuni oktoobrini 2019 (II kd tl 60). Hageja 9.06.2021 menetlusdokumendi ja sellele lisatud tõendite vastuvõtmata jätmisel käitunuks kohus hageja suhtes sõnamurdlikult. Kostja sai hageja 9.06.2021 menetlusdokumendi osas esitada oma seisukoha, mida kostja ka tegi (III kd tl 69– 72). Ringkonnakohtu hinnangul tuli hagejal oma arvutuste juurde esitada töövõimetushüvitise summat kinnitav tõend, sest vastasel korral oleks kostja tõenäoliselt summade õigsuse kahtluse alla seadnud. Hageja ei saanud esitada arvutusi ilma, et ta näitaks ära (tõendaks) ka töövõimetushüvitise summad kuude lõikes.
13.Kuivõrd hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, ei oma tähtsust kostjate vastuväiteid, et hageja on menetluses esitanud mitmeid muid uusi väiteid. Menetlusökonoomilisel kaalutlusel ringkonnakohus neid kostjate vastuväiteid ei hinda.
14.Viimasena märgib ringkonnakohus, et hageja on tasunud apellatsioonkaebustelt ettenähtust vähem riigilõivu. Maakohtu otsuse kohaselt oli hagihinnaks 52 062,07 eurot. TsMS § 137 lg 1 kohaselt on apellatsioon-, kassatsioon- või määruskaebuse esitamise puhul tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Hageja tasus apellatsioonkaebuselt riigilõivu 1000 eurot (III kd tl 105). Arvestades apellatsioonkaebuse hinda oleks hageja pidanud riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja selle lisa 1 järgi tasuma apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 1100 eurot – nii nagu hagi puhul (I kd tl 40 ja 110).
2-17-19408 Hageja on tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu 100 eurot nõutavast vähem. Vähem tasutud riigilõivu mõistab ringkonnakohus TsMS § 147 lg 3 ja § 179 lg 1 alusel hagejalt riigi kasuks välja. TsMS § 146 lg 1 järgi kannab menetluskulud mh menetluse algatamist või muu menetlustoimingu tegemist taotlenud isik (p 1) või isik, kelle kanda jäävad menetluskulud kohtulahendi alusel (p 3). Apellatsioonkaebuselt oli kohustatud lõivu ette tasuma hageja (TsMS § 147 lg 1 esimene lause). Menetluskulud ringkonnakohus jäid samuti hageja kanda.
15.TsMS § 179 lg 9 kohaselt tuleb lõikes 7 nimetatud nõude tasumisega viivitamise korral tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus märgib seda ka menetluskulude väljamõistmise lahendis. TsMS § 179 lg 5 järgi peab kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
16.Seoses hagi rahuldamata jätmisega on maakohus õigesti TsMS § 162 lg 1 järgi jätnud menetluskulud hageja kanda. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata jäävad ka apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Arvestades, et maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.
(allkirjastatud digitaalselt) Neve Uudelt, Liis Arrak, Mati Maksing
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.