Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

1 (4)

Kostja võib esitada tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui 1) hagile vastamata jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt; 2) kohtuistungile ilmumata jäämise puhul oli kohtukutse toimetatud kostjale või tema esindajale kätte teisiti kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või kohtuistungil; 3) tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kajale tuleb lisada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik koos dokumentide ja nende lisade ärakirjadega vastavalt menetlusosaliste arvule. Kajalt tasutakse kautsjon, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 1500 eurot. Otsuse kirjeldava ja põhjendava osa ärajätmine Hagiavaldus koos kirjaliku vastuse nõude määrusega toimetati kostjale avaliku e-toimiku (AET) kaudu isiklikult kätte 14.10.2021. a. Kostja kohtu poolt määratud tähtajaks hagile ei vastanud ja kohus teeb hageja taotlusel TsMS 407 lg 1 alusel tagaseljaotsuse. TsMS § 407 lg 1 mõtte kohaselt saab kohus lugeda kostja poolt omaksvõetuks küll hageja esitatud faktilised väited, kuid hageja nõude õigusliku põhjendatuse hindamisel tuleb siiski kontrollida ka hageja nõude arvestuse ning sellega seotud õiguslike väidete vastavust lepingule. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt ja selles osas teha otsuse TsMS § 444 lg 3 alusel põhjendava osata. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb hagi TsMS § 407 lg 6 alusel rahuldamata ning kohus põhjendab tagaseljaotsuses hagi osalist rahuldamata jätmist. Hagi asjaolud Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja Mogo OÜ-ga 13.12.2018. a laenulepingu nr IL13122018/0192, ja 12.03.2019. a, 28.11.2019. a ning 01.07.2020. a kokkulepped laenulepingu täiendamise kohta, mille alusel väljastati kostjale laenu kokku summas 1476,85 eurot ning kostja kohustus laenusumma koos intressiga tagastama vastavalt maksegraafikule. Kostja rikkus nimetatud laenulepingut ega teinud tagasimakseid õigeaegselt. Kostja rikkumise tõttu ütles Mogo OÜ lepingu ennetähtaegselt üles ja loovutas lepingust tulenevad nõuded kostja vastu hagejale. Hageja nõuab hagis kostjalt põhivõlga 1335,94 eurot, intressi 160,09 eurot, hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivist summas 224,81 eurot ja edasiulatuvalt viivist põhinõudelt lepingujärgses määras 0,113% kuni põhinõude täitmiseni. Kohus leiab, et hageja põhinõue ja intressinõue on õiguslikult põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse summas 1335,94 eurot ja intressi summas 160,09 eurot. Kohus leiab, et hageja viivisenõue on õiguslikult põhjendatud üksnes osaliselt. Tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Asjast ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, mistõttu võib eeldada, et kostja sõlmis lepingu tarbijana ja tegemist on tarbijakrediidilepinguga VÕS § 401 lg 2 ja § 402 lg 1 kohaselt. Hageja nõuab kostjalt viivist perioodi eest 04.05.2021 kuni hagi esitamiseni 29.09.2021 laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras 0,113% päevas ja edasiulatuvalt samas lepingujärgses määras 0,113% päevas. Hageja on kohtule esitanud laenulepingu, mille p 5.3 kohaselt kui laenusaaja ei soorita mistahes maksmisele kuuluvaid makseid tähtaegselt, kohustub ta maksma võlgnetavalt summalt viivist määras, mis vastab laenule kohaldatavale intressi määrale. Laenulepingu eritingimuste kohaselt on intressimäär 3,39% kuus ehk 40,68% 2 (4)

aastas. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohtu hinnangul on viivise kokkulepe käsitletav tüüptingimusena VÕS § 35 lg 1 tähenduses. Võib eeldada, et viivisemäära ei ole eraldi läbi räägitud, kostja ei olnud võimeline seda mõjutama ning puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et viivise määras oleks kostjaga personaalselt kokku lepitud. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt on tarbijat ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Riigikohus on 16.11.2016. a lahendis nr 3-2-1-118-16, p 17 (varasemalt ka 10.05.2016. a lahendis nr 3-2-1-25-16, p 13) asunud seisukohale, et eelduslikult tuleb VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 5 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Seaduse kohaselt (VÕS § 113 lg 1 2. lause) loetakse viivise määraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit. Arvestades laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud intressimäära, kohaldunuks asjas seadusjärgne viivisemäär suurusjärgus 8% aastas (s.o 0,0219% päevas). Praegusel juhul ületab kokkulepitud viivisemäär 40,68% aastas (s.o 0,113%) päevas rohkem kui 5 korda seadusjärgset viivisemäära. Arvestades Riigikohtu lahenditest (nr 3-2-1-118-16 ja nr 3-2-1-25-16) tulenevaid suuniseid, saab lugeda, et viivisemäära kokkulepe tüüptingimusena sellises määras on kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja VÕS § 42 lg 1, § 42 lg 3 p 5 alusel tühine ning seega on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. Hageja on arvestanud sissenõutavaks muutunud viiviseid põhinõudelt 1335,94 eurolt alates 04.05.2021 kuni hagi esitamiseni 29.09.2021. a summas 224,81 eurot. Viivis põhivõla 1335,94 euro tasumisega viivitamise eest seadusjärgses, s.o VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras perioodi eest 04.05.2021 kuni 29.09.2021. a on 43,63 eurot. Sellele lisandub edasiulatuvalt arvestatud viivis alates 30.09.2021. a kuni kohtuotsuse tegemise päevani 15.11.2021. a summas 13,76 eurot. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise kohtuotsuse tegemise päeva seisuga summas 57,39 (43,63 + 13,76) eurot. Suuremas ulatuses viivisenõue ei ole põhjendatud ja jääb rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 1553,42 eurot, millest 1335,94 eurot on põhivõlg, 160,09 eurot intress ja 57,39 eurot 15.11.2021. a seisuga

3 (4)

sissenõutavaks muutunud viivis. Lisaks mõistab kohus kostjalt välja viivise põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 16.11.2021. a kuni põhinõude täitmiseni. TsMS § 468 lg 1 p 2 järgi tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud üldjuhul pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus rahuldas hageja nõude 90% ulatuses, seega tuleb menetluskulud 90% ulatuses jätta kostja kanda ja 10% ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 2 alusel määrab kohus käesoleva otsusega kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskulud kokku summas 442 eurot, sh 250 eurot hagilt tasutud riigilõiv ja 192 eurot lepingulise esindaja kulud. Kohus kontrollis, et hageja on tasunud hagi esitamisel riigilõivu 250 eurot. Riigilõivu on tasutud seaduses ettenähtud määras, lähtudes hagihinnast. Seega saab lugeda tasutud riigilõivu summas 250 eurot hageja põhjendatud menetluskuluks. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hagejat on eelnevas menetluses esindanud Capital Gate OÜ jurist Julia Vaganova. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt kulus hageja esindajal esindustoiminguteks 2 tundi. Hageja esindaja taotleb õigusabi eest tasu hinnaga 96 eurot (ilma käibemaksuta) ühe tunni eest, kokku 2 tunni eest tasu summas 192 eurot. Arvestades menetluse käiku ja asja keerukust, saab kohtu hinnangul lugeda vajalikuks ja põhjendatuks nii hageja esindaja ajakulu kui ka taotletavat tasumäära. Seega saab lugeda hageja lepingulise esindaja tasu summas 192 eurot hageja põhjendatud menetluskuluks. Eeltoodu alusel loeb kohus põhjendatuks hageja menetluskulud kokku summas 442 eurot, sh 250 eurot nõudelt tasutud riigilõiv ja 192 eurot lepingulise esindaja tasu. Vastavalt menetluskulude jaotusele mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja tema menetluskulud 90% ulatuses, s.o summas 397,80 eurot (442 eurot x 90%). Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 2. lauses ettenähtud määras. /allkirjastatud digitaalselt/ Kristiina Kask Kohtunik

4 (4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.