PLACET GROUP OÜ hagi M. L. põhivõlgnevuse ja kõrvalnõuete nõudes
Tsiviilasja hind
2106 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: PLACET GROUP OÜ (registrikood 11198910), lepinguline esindaja Darina Koivunen
vastu
Kostja: M. L. (isikukood XXX) Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada hagi tagaseljaotsusega kostja M. L.-i suhtes osaliselt.
Mõista kostjalt M. L.-ilt hageja PLACET GROUP OÜ kasuks välja 31.12.2023 sõlmitud krediidikonto lepingust nr KK4036057 tulenev põhivõlgnevus 1500 eurot ja intress 25,23 eurot, kokku 1525,23 eurot.
Mõista kostjalt M. L.-ilt hageja PLACET GROUP OÜ kasuks välja viivis põhivõlalt (1500 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates lahendi jõustumisest kuni võla tasumiseni.
Jätta resolutsiooni punktis 2 välja mõistetut ületavas osas hageja nõuded kostja vastu rahuldamata.
Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine:
Jätta menetluskulud 80% ulatuses kostja M. L.-i kanda ja 20% ulatuses hageja PLACET GROUP OÜ kanda.
Mõista kostjalt M. L.-ilt menetluskulud 280 eurot.
Tagaseljaotsus on tagatiseta viivitamata täidetav.
Edasikaebamise kord Hageja võib esitada tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kostja võib esitada tagaseljaotsuse peale kaja Pärnu Maakohtule 30 päeva jooksul tagaseljaotsuse kättetoimetamisest juhul, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui: 1) hagile vastamata jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt; 2) kohtuistungile ilmumata jäämise puhul oli kohtukutse toimetatud kostjale või tema esindajale kätte teisiti kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega kohtuistungil või elektrooniliselt; 3) tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Koos kajaga tuleb kohtule esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik ning kajalt tuleb tasuda riigilõiv, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot (RLS § 59 lg 19). Kohus selgitab, et menetlusabi taotlemise korral peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks menetlusabi taotletakse, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2). Kohtuotsuse selgitused TsMS § 444 lg 3 järgi võib kohus teha tagaseljaotsuse kirjeldava ja põhjendava osata. Seetõttu märgib kohus lühidalt vaid alljärgnevat:
1.PLACET GROUP OÜ (hageja) esitas 17.09.2024 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse M. L.-i (kostja) vastu. 19.09.2024 tegi kohus kostjale makseettepaneku, mida ei õnnestunud võlgnikule mõistliku aja jooksul kätte toimetada. 14.10.2024 määrusega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti asi üle Pärnu Maakohtule lahendamiseks hagimenetluses tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 486 lg 1 p 2 alusel. Harju Maakohus 15.10.2024 määrusega kohustas hagejat esitama nõude hagiavaldusele ettenähtud vormis ja tasuma täiendavat riigilõivu. Hageja esitas Harju Maakohtule 31.10.2024 hagiavalduse kostja vastu võlgnevuse ja kõrvalnõuete nõudes. Hageja on tasunud hagiavalduselt riigilõivu kokku 350 eurot. Harju Maakohus edastas 2
07.02.2025 määrusega hagimaterjalid kohtualluvuse järgi Pärnu Maakohtule. Peale määruse jõustumist 01.03.2025 edastati materjalid 05.03.2025 Pärnu Maakohtule.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja hagejaga 31.12.2023 krediidikonto lepingu nr KK4036057, mille alusel võimaldati kostjale laenulimiiti 1500 eurot. Hageja poolt pakutava krediidikonto lepingu puhul on tegemist tähtajatu tarbijakrediidilepinguga, mille alusel väljastatud krediidilimiit on korduvkasutatav ning igakuiselt kuulub tasumisele minimaalne osamakse vastavalt krediidikonto lepingu põhitingimustele. Vastavalt krediidikonto lepingu nr KK4036057 põhitingimustele oli kostja minimaalse igakuise tagasimakse suurus 2% kasutatud krediidilimiidi summast ja mitte vähem kui 20 eurot. Lepingu puhul oli lepingu krediidikulukuse aastamääraks 48,37%, intressimäär aastas 40%. Krediidikonto lepingu nr KK4036057 alusel teostas hageja kostjale väljamakse summas 1500 eurot. Kostja poolt tagasimakseid ei ole toimunud. Laenuandja hinnakirjaga kaasneb 24.04.2024, 24.05.2024, 26.06.2024 ja 23.07.2024 esitatud teatistega võlgnevuse sissenõudmise kulud 20 eurot. Krediidilepingu alusel oli kostja võlgnevuses aprilli, mai, juuni, juuli ja augusti maksete eest. Kostja ei tagastanud kogu saadud laenu ning laenuandja edastas kostjale mitmeid võlateatisi ja hageja andis kostjale mitmeid kordi teada tema võlgnevusest hageja ees ning võimalusest võlgnevus likvideerida. Kostjale edastati 08.08.2024 lepingu ülesütlemise hoiatus, milles kostjale oli antud täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Kuivõrd kostja võlgnevust ei tasunud ütles võlausaldaja lepingu 27.08.2024 üles. 31.10.2024 seisuga on muutunud sissenõutavaks hageja nõue, mis on arvestatud vastavalt krediidikonto lepingu nr KK4036057 põhitingimustele järgnevalt: tagastamata põhisumma 1500 eurot, tasumata intressid 0,1111% päevamääraga 295 eurot (aprillikuu intressimakse 48,33 eurot, maikuu intressimakse 50 eurot, juunikuu intressimakse 51,67 eurot, juulikuu intressimakse 50 eurot, augustikuu intressimakse 78,34 eurot ja intressid ülesütlemiseni 16,66 eurot) ja tasumata sissenõudmiskulud 20 eurot (24.04.2024, 24.05.2024, 26.06.2024 ja 23.07.2024 edastatud tasuliste meeldetuletuste edastamisega seotud sissenõudmiskulud). Kuivõrd kostja ei ole täitnud lepingust tulenevat kohustust nõuetekohaselt, arvestab hageja viiviseid määraga 40,26% aastas (0,11% aastas) alates ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o 28.08.2024 kuni 31.10.2024. Hagiavalduse esitamise seisuga 31.10.2024 on sissenõutavaks muutunud lepingujärgsete viiviste summa 107,25 eurot.
3.Kohus võttis 11.08.2025 määrusega hageja hagi menetlusse ning kohustas kostjat hagile vastama 14 päeva jooksul alates hagimaterjalide ja kohtumääruse kättetoimetamisest.
4.Kostjale toimetati hagiavaldus koos lisadega ja 25.06.2025 kohtumäärus kätte saatmisega 11.08.2025 kostja e-posti aadressile XXX TsMS § 314' lg 2 alusel selgitusega, et dokumendid loetakse kättetoimetatuks 3 tööpäeva möödumisel saatmisest. Dokumendid on loetud kättetoimetatuks 15.08.2025. Kostja kohustus vastama hagiavaldusele 14 päeva jooksul, s.o hiljemalt 29.08.2025. Kostja ei ole kohtu poolt määratud tähtajaks (29.08.2025) ega käesoleva ajani vastust hagile esitanud.
5.Kohus leiab, et asjas on õiguslikult põhjendatud tagaseljaotsuse tegemine, kuivõrd kostja ei ole kohtu nõudmistele vaatamata hagiavaldusele tähtaegselt vastanud. Kostjat on hoiatatud, et kirjaliku vastuse tähtpäevaks andmata jätmise korral on kohtul õigus hagi tagaseljaotsusega rahuldada.
6.Vastavalt TsMS § 407 lg 1 võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus on seisukohal, et käesoleval 3
juhul puuduvad TsMS § 407 lg 5 sätestatud tagaseljaotsuse tegemist välistavad asjaolud. TsMS § 407 lg 6 kohaselt kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.
7.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.
8.Vaidlust ei ole, et hageja ja kostja vahel on 31.12.2023 sõlmitud krediidikonto leping nr KK4036057, mille alusel sai kostja hagejalt 1500 eurot. Pooled ei vaidle selle üle, et füüsilisest isikust kostja võttis krediiti väljaspool majandustegevust, s.t vaidlusalune laenuleping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes. Laenuandja on täitnud lepingujärgse põhikohustuse ning andnud kostjale kokkulepitud summa. Lepingu kohaselt oli kostjal kohustus kasutatud krediit hagejale tagasi maksta vastavalt lepingule. Laenu krediidi kulukuse määr oli 48,37%, mis ei ületanud laenu väljastamise ajal VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud ülempiiri (lubatud piirmäär 17,36%, kolmekordne 52,08%).
9.VÕS § 399 lg 1 p 1 kohaselt võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist, kui laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Kostja oma laenulepingust tulenevaid kohustusi korrapäraselt ei täitnud, mistõttu saatis hageja 08.08.2024 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Kuna kostja pole võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul tasunud, ütles hageja lepingu üles 27.08.2024. Vaidlust ei ole, et kostja sai lepingu järgi kasutada krediiti summas 1500 eurot. Hagiavalduse kohaselt kostja lepingu kehtivuse ajal ühtegi tagasimakset ei teinud. Seega on kostja tagastamata krediit 1500 eurot. Tulenevalt eeltoodust on põhivõlg 1500 eurot. Samuti ei ole vaidluse all asjaolu, et kostjal on tekkinud lepingu täitmisest võlgnevus, millise täitmist hageja antud vaidluses nõuab. Tegu on rahalise kohustuse täitmise nõudega VÕS § 108 lg 1 mõttes.
10.VÕS tarbijakrediidiregulatsioon põhineb EL direktiivil nr 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid, seega tuleb VÕS sätteid tõlgendada Euroopa Liidu õigusega konformselt. Direktiivi kohaselt on eriti oluline, et krediidiandjad ei tegeleks vastutustundetu laenamisega ega annaks krediiti ilma eelneva krediidivõimelisuse hinnanguta ning liikmesriigid peaksid teostama vajalikku järelevalvet sellise käitumise ärahoidmiseks ja ette nägema vajalikud meetmed krediidiandjate karistamiseks, kui nad nii käituvad (direktiivi preambula 26 lõige). Euroopa Kohus on leidnud, et tarbijat tuleb kaitsta ja liikmesriigi kohtud peavad omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on hinnanud laenuvõtja krediidivõimekust (EKo C-679/18, OPR-Finance s.r.o. v GK). Kohtud peaks lähtuma eeldusest, et tarbija on suhetes müüja või teenuste osutajaga nõrgemal läbirääkimispositsioonil ja omab vähem teavet, mis viib selleni, et tarbija nõustub müüja või teenuste osutaja varem koostatud tingimustega, ilma et tal oleks võimalik mõjutada nende sisu (EKo C-32/14, ERSTE Bank Hungary Zrt v Attila Sugár, p 39 ja seal viidatud 4
kohtupraktika). Seoses sellega on lepingu sõlmimisele eelnev ja sellega kaasnev teave lepingutingimuste ja lepingu sõlmimise tagajärgede kohta tarbijale ülimalt oluline, sest selle teabe alusel otsustab tarbija, kas ta soovib ennast siduda müüja või teenuse osutaja poolt eelnevalt koostatud tingimustel (EKo C-226/12, Constructora Principado SA v José Ignacio Menéndez Álvarez, p 25 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega on kohtutel omal algatusel kohustus kontrollida tarbijakaitseks direktiividega ettenähtud nõuetest kinnipidamist, sh lepingueelse teabe esitamise kohustuse täitmist. Juhul kui rikkumine on tuvastatud, peab siseriiklik kohus ilma tarbija vastavasisulist taotlus ootamata tegema kindlaks sellisest rikkumisest tulenevad tagajärjed siseriiklikus õiguses (C-377/14, Radlinger ja Radlingerová v Finway a.s., p 64).
11.VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist aktiivselt infot koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust.
12.VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega, koguma igakülgset teavet tarbija varalise seisu ja varasemate kohustute kohta, lähtudes krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 järgi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja.
13.Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt sätte punktides 1-7 loetletud tarbijaga seotud näitajad. KAVS § 49 lg 2 sätestab, et krediidiandjal ja -vahendajal tuleb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel: a) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist; b) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi; c) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel.
14.KAVS § 50 lg 3 alusel krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.
2.Riigikohus on enne KAVS kehtima hakkamist krediidiasutuste osas järeldanud, et krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja 5
krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (RKTKo tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). Kohtupraktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55).
3.VÕS § 4034 lg 3 kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
4.VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohus on seisukohal, et hageja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist piisavalt põhistanud. Hageja väitel on krediidiandja veendunud kostja krediidivõimekuses, küsides kostjalt informatsiooni tema sissetulekute ja regulaarsete kohustuste kohta, kontrollides kostja varasemat maksekäitumist ning võimalikke maksehäireid, teostades päringuid Creditinfo.ee’sse, Taust.ee’sse, Ametlikesse Teadaannetesse. Kostja poolt krediidikonto lepingu taotluses märgitud andmete kontrollimiseks esitas kostja 12.12.2023 hagejale pangakonto nr XXX väljavõtte (periood 30.06.2023 – 23.12.2023). Vastavalt analüüsitud pangakontole arvestati kostja nelja kuu keskmiseks sissetulekuks 932,04 eurot. Taust.ee päringu alusel tuvastati Julianus Inkasso OÜ nõue summas 44,11 eurot. Andmete kontrollist nähtub, et Placet Group OÜ on tarbijale varem laenu andnud (leping nr TL4034050), kuumaksega 14,91 eurot ning mis ei ole veel tagasi makstud. Hageja tuvastas konto väljavõttelt tarbija igakuised kohustused Primero Finance OÜ ees ning Bondora AS ees, kusjuures Bondora laen on võetud 17.12.2023 ehk siis vaid paar nädalat enne käesolevat laenu. Primero Finance OÜ ja Bondora AS kohustustena arvestati kokku 113,67 eurot. Kokku arvestati laenusaaja igakuisteks kohustusteks 172,69 eurot. Konto väljavõttelt nähtub ka, et laenajal on ka kodulaen, mille igakuine makse on 177,60 eurot. Laen on võetud eraisikult ning ei ole teada, milline on selle kestus või kui suur on laenatud summa. Seega on laenusaaja igakuisteks kohustusteks 350,29 eurot. Hageja arvestas laenaja majapidamiskuludeks 340 eurot ühe liikmega leibkonna kohta ning käesoleva laenu (KK4036057) kuumakseks 80 eurot. Hageja enda arvutuskäigu kohaselt jääks tarbija igakuiseks reserviks 161,75 eurot (932,04-350,29-340-80 = 161,75). Elatusmiinimum aastal 2023 oli 338,23 eurot ja 2024. aastal (laenu väljamakse aasta) 345,80 eurot. Tegelikkuses nähtub konto väljavõttelt, et kostja tegelikud majapidamiskulud (toit, side, transport, sularaha väljavõtmine) ületavad hageja arvestuslikku summat (juulis olid kulutused 493,52 eurot ja septembris 390,92 eurot, kui arvesse võtta vaid toidule, sidele ja transpordile tehtud 6
kulutusi + sularaha väljavõtmist). Seega on tegelik reserv veelgi väiksem. Samuti on Creditinfo.ee väljavõttelt näha, et kostja on eelnevalt olnud inkassofirmade huviorbiidis (OK Incure OÜ ja Nord Collect OÜ), mis samuti viitab, et kostjal on raskusi kohustuste täitmisega olnud ka varem. Kuna kostja oli võtnud korduvalt eelnevaid kohustusi (laene) erinevatelt krediidiandjatelt, sh hagejalt endalt ning viimane laen (Bondora AS) oli võetud vaid kaks nädalat enne käesolevat laenu ning krediidiandja jättis tähelepanuta, et laenusaajal on tegelikult ka kodulaen, mida ta on kohustatud igakuiselt maksma (miski ei viita, et see kohustus oleks olnud täidetud ja seda ei ole ka kontrollitud), siis leiab kohus, et on tõenäoline, et laenaja suure tõenäosusega ei suuda kõiki kohustusi täita. Eelneva põhjal asub maakohus seisukohale, et krediidiandja ei kogunud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega hinnanud tarbija krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus VÕS § 403 4 lg 2 tähenduses väljendub nii tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe kontrollimises. Kostjal oli küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018.a, nr 2-14-21710, p 29.3). Praegusel juhul seda tehtud ei ole.
5.Euroopa Kohtu praktikast (Euroopa Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C 154/15 Francisco Gutiérrez Naranjo v Cajasur Banco SAU jt) lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata. Samuti on kohtu kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C-679/18, OPR-Finance s.r.o. versus GK, p-d 20-23). Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest.
6.Hagejal on kohustus tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 13 ja vastavalt eelnevalt viidatud Euroopa Kohtu praktikale vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendada. Kohus leiab, et hageja seda teinud ei ole. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust. Vastavalt VÕS § 403 4 lg-le 7 on selle tagajärjeks, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral saab intressi nõuda seadusjärgses määras. Hageja on arvestanud intressi alates intressi tagasimakse viimasele päevale järgnenud päevast kuni 27.08.2024 (lepingu ülesütlemiseni). Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud infole (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar) oli perioodil 01.01.2024-30.06.2024 seadusjärgne intressimäär 4,5% aastas ja perioodil 01.07.2024-31.12.2024 seadusjärgne intressimäär 4,25% aastas. Seega tuleb kostjal tasuda intressi 25,23 eurot perioodi 10.04.2024-27.08.2024 eest. Kuivõrd hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda kostjalt üksnes põhivõla tasumist, tuleb asja lahendamiseks tuvastada, kui suure summa hageja kostjale kredidiliinilepingu järgi laenas ja kui suure summa on kostja selle lepingu järgi tagasi maksnud. Hagiavaldusest ja lepingust nähtub, et kostja sai hagejalt krediiti kokku
7
1500 eurot, mis on täies ulatuses tagastamata. Tulenevalt eeltoodust on põhivõlg 1500 eurot.
7.Hageja nõuab tasumata sissenõudmiskulusid 20 eurot (24.04.2024, 24.05.2024, 26.06.2024 ja 23.07.2024 edastatud tasuliste meeldetuletuste edastamisega seotud sissenõudmiskulud). Hageja ei ole faktiväitena välja toonud, et ta oleks saatnud esimese meeldetuletuse tasuta (VÕS § 1132 lg 1). Hageja ei ole ka tõendanud, et kirjade saatmisega kahju just sellises ulatuses tekkis. Kohus selgitab, et VÕS § 1132 lg 1 ja 2 näol ei ole tegemist seadustatud hinnakirjaga, vaid piirmääradega hüvitiste välja mõistmisele. Seega nõudmaks konkreetset summat meeldetuletuskirja eest, peab see summa olema kas lepingus kokku lepitud või hageja poolt selle summa ulatuses tõendatud kahju tekkimine. Seetõttu on kohus seisukohal, et hageja ei ole kohtu ette toonud meeldetuletuskirjade saatmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude eeldusi ning kohus jätab nõude rahuldamata.
8.Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt viivist määraga 40,26% aastas (0,11% aastas) alates ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o 28.08.2024 kuni 31.10.2024. Hagiavalduse esitamise seisuga 31.10.2024 on sissenõutavaks muutunud lepingujärgsete viiviste summa 107,25 eurot. VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani, mistõttu puudub hageja viivisenõudel intressiga võrdses määras õiguslik alus. Kehtivas kohtupraktikas on leitud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on viivist põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 27.01.2023 otsus tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostjale uut tagasimaksegraafikut teatatud, mistõttu ta ei ole saanud maksetega viivitusse sattuda. Hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue tuleb eelnevast tulenevalt jätta rahuldamata. Samas mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 1500 eurot. Võlgnevus muutub selles osas sissenõutavaks alates lahendi jõustumisest. Hagejal on seega õigus nõuda põhivõlgnevuselt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates maakohtu otsuse vastavas osas jõustumisest.
9.Tallinna Ringkonnakohus selgitas tsiviilasjas 2-22-145432 tehtud otsuses, et kui rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet, saab selle rikkumise tagajärjeks olla VÕS § 403 4 lg 7 kohaselt lepingujärgse intressi alanemine seaduses sätestatud määrani ning muude kulude maksmise kohustuse äralangemine, kuid põhivõlg tuleb laenusaajal tagastada (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-22-145432, p 24).
10.Arvestades eelpool väljatoodud põhjendusi ning tsiviilasja materjale, kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele põhivõlgnevus 1500 eurot, intress 25,23 eurot ja viivis põhivõlgnevuselt VÕS § 113 lg 1 teises lausest sätesatud määras alates lahendi jõustumisest. Ülejäänud hageja nõuded jätab kohus rahuldamata. Menetluskulud
11.TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi hind on käesolevas asjas 2106 eurot. Kohus rahuldab hageja poolt esitatud nõude osaliselt, kokku summas 1677,48 eurot (1500 eurot põhinõue + 25,23 eurot intress + 152,25 eurot seadusjärgne viivis aasta eest alates kohtuotsuse tegemisest), ehk hageja nõudest rahuldatakse 80%. Kohus leiab, et menetluskulud tuleb jätta 80% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 20% ulatuses hageja kanda. 8
12.Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 1 ja § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Hageja on esitanud taotluse hagiavalduselt tasutud riigilõivu 350 euro ja õigusabikulude 150 euro väljamõistmiseks. Riigilõivu suurus ja tasumise, ning maksekäsu kiirmenetluse kulu tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist põhjendatud menetluskuluga. Tulenevalt TsMS § 175 lg 1, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
13.Hageja palub kostjalt välja mõista õigusabikulu 150 eurot. Kohtule esitatud volikirja kohaselt esindas hagejat kohtumenetluses hageja töötaja. TsMS § 175 lg 2 kohaselt menetlusosalist esindava töötajaga seotud kuludest hüvitatakse üksnes sõidukulud. Hageja töötaja saab nimetatud töö eest hagejalt igakuist töötasu. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et õigusabikulude väljamõistmine kostjalt ei ole käesolevas menetluses põhjendatud. Kuivõrd hageja on tasunud asjas riigilõivu 350 eurot, siis peab kohus põhjendatuks hageja kulutusi riigilõivule, muid kulutusi kohus põhjendatuks ei pea. Kostjal tuleb hagejale hüvitada seega 280 eurot (80% 350-st).
14.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
15.Kostja menetluskulude rahalise suuruse jätab kohus kindlaks määramata, kuna kostja ei ole menetluses osalenud, seega ei saa kostjal olla ka kulusid.
16.Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
30.TsMS § 468 lg 1 p 2 kohaselt tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Mälberg kohtunik
9
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.