AS Citadele banka Eesti filiaali hagi Trust OÜ ja A. L. vastu võlgnevuse nõudes
Tsiviilasja hind
36 705,95 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: AS Citadele banka Eesti filiaal (registrikood 11971924, asukoht Narva mnt 63/1, 10152 Tallinn) Hageja lepinguline esindaja: E. K. (e-post xxx) Kostja I: Trust OÜ (registrikood 12181076, asukoht Loitsu 5-15, 13622 Tallinn) Kostja II: A. L. (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxx xx-xx, xxxxx xxx) Kostjate lepinguline esindaja: Erki Casar (e-post xxx)
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada osaliselt.
2.Mõista kostjatelt Trust OÜ-lt ja A. L.lt hageja AS Citadele banka Eesti filiaali kasuks solidaarselt välja põhivõlgnevus 20 000 eurot, intress 745,95 eurot ja viivis ajavahemiku 06.05.2017.a kuni 11.10.2018.a eest 15 720 euro ulatuses.
Kohtuotsuse resolutsiooni punktis 2 kostjalt A. L.lt välja mõistetud summad ei tohi ületada A. L.i kui käendaja vastutuse rahalist maksimumsummat 20 000 eurot.
4.Mõista kostjatelt Trust OÜ-lt ja A. L.lt solidaarselt hageja AS Citadele banka Eesti filiaali kasuks välja lisanduv viivis alates 12.10.2018.a kuni põhivõlgnevuse (s.o 20 000 euro) tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras aastas.
5.Jätta rahuldamata hageja viivisenõue 240 euro osas.
2-18-15261
Menetluskulude jaotus
1.Jätta hageja menetluskulud solidaarselt kostjate Trust OÜ ja A. L.i kanda 99% ulatuses.
2.Kostjate Trust OÜ ja A. L.i menetluskulud jätta 1% osas hageja kanda.
3.Mõista kostjatelt Trust OÜ-lt ja A. L.lt hageja AS Citadele banka Eesti filiaali kasuks menetluskuludena solidaarselt välja 990 eurot.
4.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjatel tasuda hagejale solidaarselt viivist käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Pooltel on õigus esitada käesoleva kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmisetaotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).
ASJAOLUD
AS Citadele banka Eesti filiaal esitas 11.10.2018.a Harju Maakohtule hagi Trust OÜ (kostja I) ja A. L.i (kostja II) vastu võlgnevuse nõudes.
Hagiavalduse asjaolude kohaselt sõlmisid hageja AS Citadele banka Eesti filiaal ja Trust OÜ 25.01.2017.a mikrokrediidi lepingu nr xxxxxxx, eesmärgiga refinantseerida kostja I ja hageja vahel sõlmitud arvelduskrediidi lepingust nr XXXXXXXX PP tulevevaid kohustusi. Lepingust tulenevad kohustused olid tagatud kostja A. L.i antud käendusega summas 20 000 eurot. Krediidisumma tagastamise lõpptähtpäev oli 25.01.2020.a. Kostja I kohustus tasuma igakuiseid kuumakseid vastavalt annuiteetmaksegraafikule, kuid ei ole nimetatud kohustust kohaselt täitnud, viivitades nii laenu põhiosa- kui ka intressimaksete tasumisega. 10.04.2017.a edastas hageja kostjatele nõude võlgnevuse ja viivise tasumiseks uueks näidatud tähtpäevaks. Nõue sisaldas ettepanekut läbirääkimisteks ning hoiatust, et täitmata jätmise korral ütleb hageja lepingu erakorraliselt üles. Kostjad nõudele ei reageerinud ning kohustusi määratud tähtpäevaks ei täitnud. 28.04.2017.a edastas hageja kostjale teatise lepingu ennetähtaegse ülesütlemise kohta ning nõude lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks ning käendajast kostjale II nõude käendatava kohustuse täitmiseks. Hagiavalduse esitamise seisuga on hageja nõue täies ulatuses täitmata. Lepingu lõppemise päeval 28.04.2017.a oli kostjal I hagejale tasumata laenusumma põhiosa summas 20 000 eurot, intress summas 745,95 eurot, viivis summas 78,43 eurot. Hagi esitamise päeva seisuga 11.10.2018.a koosneb hageja kogunõue kostja I vastu järgnevatest osadest: laenu põhiosa summas 20 000 eurot, tasumata intress summas 745,95 eurot, arvestatud viivis summas 15 960 eurot. Viivis on arvestatud lepingu põhitingimuste punktis 10. kokkulepitud viivise määra järgi, mis moodustab 0,15% päevaks tähtajaks tasumata summalt. Viivise
2-18-15261 arvestus jätkub kuni laenu põhiosa täieliku tagastamiseni. Hageja palub enda kasuks kostjatelt solidaarselt välja mõista, kusjuures kostjal II mitte üle 20 000 euro, laenu põhisumma 20 000 eurot, intressi 745,95 eurot ning viivise summas 15 960 eurot.
Kostjad paluvad 08.11.2018.a vastuses jätta hagiavaldus rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda. Kostjad märgivad, et hageja kohustuseks on tõendada nõude aluseks olevaid asjaolusid. Antud juhul ei ole hageja tõendanud nõude aluseks olevaid asjaolusid. Kostjate hinnangul ei saa hagile lisatud tõendid tõenditeks tsiviilkohtumenetluse seadustiku mõistes. Kostjate hinnangul ei ole hageja tõendatud refinantseeritava nõude suurust ega selle kujunemist. Tegemist on aga olulise asjaoluga. Hageja ei ole tõendanud mh laenulepingu erakorralist lõpetamist. Kostja II on seisukohal, et hageja on rikkunud temaga sõlmitud käenduslepingu sõlmimisel kohustust selgitada välja tarbijakäendaja maksevõime. Antud juhul seda ei tehtud. Kostja I on seisukohal, et viivis on märgitud määras 0,15% ebamõistlikult kõrge, arvestades, et seaduslik viivise määr on 0,022%. Samuti on hageja ise käenduslepingus märkinud viivise määraks üksnes 0,025%, mis tõendab, et hageja ise ka peab sellist määra mõistlikuks. Hagile lisatud käenduslepingu punkti 2.4 kohaselt on märgitud viivise määraks 0,025%, millest peab lähtuma kostja II osas.
Kohus on 22.10.2021.a pikendanud pooltele antud tähtaega tsiviilasjas lõplike seisukohtade esitamiseks kuni 29.10.2021.a. Kostjad ei ole kohtule tähtaegselt ega ka hiljem enda seisukohti ega menetluskulude nimekirja esitanud. Hageja on 22.10.2021.a kohtule teatanud, et tema menetluskuluks on jätkuvalt hagis näidatud riigilõiv. Ühtlasi on hageja teatanud, et kostjad ei ole hageja poole kompromissi läbirääkimisteks pöördunud.
KOHTU PÕHJENDUSED JA JÄRELDUSED
Kohus, olles uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid, asub seisukohale, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.
1.1.Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asjaolude osas – hageja ja kostja I sõlmisid 25.01.2017.a mikrokrediidi lepingu nr xxxxxxx, eesmärgiga refinantseerida kostja I ja hageja vahel sõlmitud arvelduskrediidi lepingust nr XXXXXXXX PP tulevevaid kohustusi. Lepingust tulenevad kohustused olid tagatud kostja A. L.i poolt antud käendusega summas 20 000 eurot (tarbijakäendusleping nr xxxxxxx KL; tl 9-10). Pooled vaidlevad käesolevas asjas hageja nõude selguse ja tõendatusse üle. Kostja II on lisaks seisukohal, et hageja on rikkunud temaga sõlmitud käenduslepingu sõlmimisel kohustust selgitada välja tarbijakäendaja maksevõime. Viimasena on kostja I esitanud taotluse hageja poolt nõutud viivise vähendamiseks.
1.2.Järgnevalt kvalifitseerib kohus hageja nõuded. Asjaoludest ja 25.01.2017.a lepingu nr xxxxxxx p-st 2 nähtub, et kõnesoleva lepingu eesmärgiks oli refinantseerida kostja I ning hageja vahel sõlmitud arvelduskrediidi lepingust nr XXXXXXXX PP tulevevaid kohustusi. 25.01.2017.a krediidilepingu p 1 kohaselt on krediidisummaks 20 000 eurot, mis tuli lepingu puntki 11 järgi hagejale tagasi maksta annuiteetmaksegraafiku alusel. Eelnevast nähtub, et hageja ning kostja I vahel on olnud varasem võlasuhe, mille lepingupooled on 25.01.2017.a abil ümber kujundanud krediidilepinguks. See on oma olemuselt novatsioon võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 2 mõistes - s.o isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Kuna hageja ning kostja I on 25.01.2017.a lepingus
2-18-15261 kokku leppinud ka laenusummalt intressi tasumises (s.o leping on nö tasuline leping), siis vastab kõnesolev leping krediidilepingu tunnustele. VÕS § 401 lg 1 näeb ette, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 401 lg 3 täpsustab, et krediidilepingule kohaldatakse laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 108 lg 1 näeb ette, et võlausaldaja võib raha maksmise kohustuse rikkumise korral võlgniku poolt (VÕS § 100) nõuda kohustuse täitmist. Seega on kostja I vastu esitatud nõude rahuldamise eelduseks kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud (st see on muutunud sissenõutavaks) ning see ei ole aegunud.
1.3.Antud juhul ei ole vaidlust selles, et kostja II oli 25.01.2017.a krediidilepingu ning käenduslepingu nr xxxxxxx KL sõlmimise ajal Trust OÜ (s.o kostja I) juhatuse liige. Siiski tuleb hageja nõue kostja II vastu kvalifitseerida kui tarbijakäenduse õigussuhtest tuleneva nõudena. Praegusel juhul ei ole kohtu ette toodud asjaolusid, millest nähtuks, et juhatuse liige (kostja II) oleks käendajana taganud sama kostja I majandustegevuses võetud kohustust, mis on samal ajal seotud juhatuse liikme enda majandus- või kutsetegevusega (vt nt Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 08.12.2009.a lahend asjas nr 3-2-1-126-09, p 13). VÕS § 142 lg 1 näeb ette, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 143 lg 1 järgi on tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. VÕS § 145 lg 2 esimesed kaks lauset näevad ette, et käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Hageja ning kostja II vahel sõlmitud tarbijakäenduslepingu nr xxxxxxx KL p-st 1.1 tuleneb, et lepinguks käenduslepingu mõttes loetakse põhivõlgniku ja võlausaldaja vahelist mikrokrediidi lepingut nr xxxxxxx, sõlmitud 25. jaanuaril 2017, krediidisumma 20 000 eurot. Käenduslepingu pooled on käenduslepingu p-s 2.1 muu hulgas kokku leppinud, et käesoleva lepinguga kohustub käendaja, mistahes lepingu rikkumise korral põhivõlgniku poolt, tingimusteta ja tagasivõtmatult, vastutama solidaarselt võlgnikuga ja tasuma võlausaldajale võlgnevuse summas või summades kokku kuni 20 000 eurot. Kostja II kui käendaja vastu käenduslepingust tuleneva nõude esitamine VÕS § 145 lg 1 mõttes eeldab, et hageja ja kostja II vahel on kehtiv käendusleping, hagejal eksisteerib käenduslepinguga tagatud nõue ning käendaja on kohustatud põhivõlgniku kohustuse täitma.
Esmalt peab kohus vajalikuks käsitleda kostjate üldist väidet selle kohta, et hagile lisatud tõendid ei saa olla tõenditeks TsMS mõistes. TsMS § 229 lg 1 näeb ette, et tõendiks tsiviilasjas on igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. TsMS § 272 lg 1 järgi on dokumentaalne tõend on igasugune kirjalikult, pildistamisega või video-, heli- või elektroonilise salvestusega või muu andmesalvestusega jäädvustatud dokument või muu sellesarnane andmekandja, mis sisaldab andmeid asja lahendamiseks tähtsate asjaolude kohta ja mida on võimalik kohtuistungil esitada tajutaval kujul. Kohtu hinnangul vastavad hageja poolt hagile lisatud dokumendid TsMS § 272 lg 1 ning 229
2-18-15261 lg 1 eeldustele. Kohus märgib, et dokumendi sisuga mittenõustumine oma tähendust selle tõendiks olemisel.
Teisena võtab kohus seisukoha pooltevahelises vaidluses hageja nõude selguse ja tõendatusse osas. Ühtlasi võtab kohus seisukoha selles, kas põhivõlgnik on hagejaga sõlmitud krediidilepingut rikkunud.
3.1.Hagiavalduses on hageja palumas enda kasuks kostjatelt solidaarselt välja mõista (kusjuures kostjal II mitte üle 20 000 euro) laenu põhisumma 20 000 eurot, intressi 745,95 eurot ning viivise ajavahemiku 28.04.2017.a kuni 11.10.2018.a eest 15 960 euro ulatuses. Hageja on kohtule tõendina esitanud laenusumma tagasimakse graafiku (tl 8) ning ära näidanud ka võlgnevuse ning viivise kujunemise (tl 11 ja 12). Kostjad ei ole siinkohal esitanud ka ühtegi endapoolset tõendit (nt võlgnevuse tasumise osas maksekorraldusi), millest võiks järeldada nõude teistsugust ulatust.
3.2.VÕS § 100 sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kohtule nähtub hagi lisast nr 5 (tl 12) ja annuiteetmaksegraafikust (tl 8), et kostja I on krediidisumma tagasimaksmisega viivitusse sattunud kolme esimese osamaksega. Kohtu hinnangul on hageja eelneva abil edukalt tõendanud kostja I poolse krediidilepingu rikkumise.
Kolmandaks võtab kohus seisukoha kostjate vastuväidete osas seoses 25.01.2017.a krediidilepingu erakorralise ülesütlemisega. Nimelt on kostjad seisukohal, et hageja ei ole laenulepingu erakorralist lõpetamist tõendanud. Käesolevas alapunktis tuvastab kohus ka selle, kas käendusega tagatud nõue on käendaja (kostja II) suhtes sissenõutavaks muutunud. Selleks, et lepingu ülesütlemiseavaldus kehtiks ja lõpetaks võlasuhte, siis peavad olema täidetud taganemisavalduse materiaalsed ja formaalsed eeldused.
4.1.Antud juhul on 25.01.2017.a krediidilepingule kohalduvate üldtingimuste p 12.1.2 ette nägemas, et pangal on õigus leping üles öelda ja nõuda krediidisaajalt kõigi lepingust tulenevate varaliste kohustuste ja muude nõuete kohest täitmist, teatades sellest krediidisaajale kirjaliku ülesütlemisavaldusega, juhul, kui krediidisaaja rikub (ei täida või täidab mittekohaselt) lepingust tulenevaid kohustusi või mõnda neist ning ei täida kohustust kohaselt ka 10 (kümne) pangapäeva jooksul panga poolt vastava nõude saatmise hetkest. Kohus leiab, et hageja on kohtule ära tõendanud selle, et kostja I kohustus tasuma igakuiseid kuumakseid vastavalt annuiteetmaksegraafikule, kuid ei ole nimetatud kohustust kohaselt täitnud (vt ka käesoleva otsus p 3.2). Hageja on märkinud, et kostja I on viivitanud nii laenu põhiosa- kui ka intressimaksete tasumisega (kliendi võlgnevuse arvutamise tabel; tl 12). Eelneva pinnalt saab kohus lugeda täidetuks krediidilepingu erakorralise ülesütlemise materiaalse eelduse.
4.2.Ülesütlemisavaldus on tahteavaldus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 mõttes. TsÜS § 69 lg 1 esimese lause kohaselt muutub kindlale isikule suunatud tahteavaldus (sh nt lepingu ülesütlemine) kehtivaks kättesaamisega. Hageja on 15.01.2019.a vastuses selgitamas, et hageja esitas kostjale I nõude võlgnevuse tasumiseks koos ülesütlemise hoiatusega 10.04.2017.a kostja I poolt lepingus näidatud aadressile ning kostja I näidatud e-posti aadressile ning kostja I on teate kättesaamist e-posti teel kinnitanu. Kohtule nähtub 10.04.2017.a elektronkirjast (mille on koostanud kostja II), et kostja I on kinnitanud hagejapoolse 10.04.2017.a nõude ja lepingu ülesütlemise hoiatuse kättesaamist (tl 47). Hagiavalduses esitatud asjaolude kohaselt edastas hageja 28.04.2017.a kostjale I teatise lepingu ennetähtaegse ülesütlemise kohta ning nõude lepingust tulenevate kohustuste
2-18-15261 täitmiseks (tl 14). Krediidilepingu ülesütlemise teatisest nähtuvalt on selle dokumendi kuupäevaks märgitud 03.05.2017.a. Seega on hagis märgitud kuupäev kostjale I ülesütlemise teatise esitamisega vastuolus teatise enda kuupäevaga. Ülesütlemise teatisest nähtuvalt on hageja krediidilepingu ennetähtaegselt üles öelnud 28.04.2017.a. Riigikohus on selgitanud, et TsÜS § 68 ja § 69 lg 1 esimese lause mõtte kohaselt ei ole lepingut võimalik üles öelda tagasiulatuvalt. Seega lõpeb leping igal juhul alles ülesütlemisavalduse kättetoimetamise järel, st kas avalduse kättetoimetamisest või tahteavalduses või seaduses määratud tähtaja möödumisel (vt Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi lahend asjas 28.09.2016.a lahend asjas nr 3-2-1-71-16, p 15). Antud juhul nähtub hageja poolt esitatud postiteenuse osutaja väljavõttest, et kostjale I on krediidilepingu ülesütlemise teatis postiteenuse vahendusel kätte toimetatud 05.05.2017.a (tl 48). Eeltoodu pinnalt on tõendatud ka 25.01.2017.a krediidilepingu ülesütlemise formaalne eeldus. Samas tuleb 25.01.2017.a krediidileping kehtivalt üles öelduks lugeda 05.05.2017.a kuupäeval ning hageja nõue muutus sissenõutavaks sellele järgneval päeval, s.o 06.05.2017.a. Kokkuvõtvalt ei saa siinkohal asuda kostjaid toetavale seisukohale ülesütlemise tõendamatuse osas.
4.3.Hageja ning kostja II on käenduslepingu nr xxxxxxx KL p-s 2.1 kokku leppinud, et käesoleva käenduslepinguga kohustub käendaja, mistahes lepingu rikkumise korral põhivõlgniku poolt, tingimusteta ja tagasivõtmatult, vastutama solidaarselt võlgnikuga ja tasuma võlausaldajale võlgnevuse summas või summades kokku kuni EUR 20 000 (kakskümmend tuhat eurot). Käendaja tasub nõude võlausaldaja kirjalikul nõudel, mis sisaldab:
2.1.1.viite käesoleva käenduslepingu numbrile, ja
2.1.2.põhivõlgniku nime, viite lepingu numbrile või kuupäevale, ja
2.1.3.põhivõlgnikupoolse Lepingu rikkumise lühikirjelduse. Käenduslepingu p 2.2 täpsustab, et mistahes nõue, mis vastab punkti 2.1.1-2.1.3 tingimustele on küllaldane alus selleks, et käendaja punktis 2.1 sätestatud maksekohustus kuulub nõutud ulatuses tasumisele. Hagiavalduses on hageja märkinud, et hageja edastas 28.04.2017.a käendajast kostjale II nõude käendatava kohustuse täitmiseks. Kuigi käendatava kohustuse täitmise nõude dokument on kandmas kuupäeva 03.05.2017.a, siis saab kõnesolevat nõudekirja vaadelda kui käenduslepingu p-st 2.2 tulenvat nõuet. Antud juhul nähtub hageja poolt esitatud postiteenuse osutaja väljavõttest, et kostjale II on käendatava kohustuse täitmise nõue postiteenuse vahendusel kätte toimetatud 05.05.2017.a (tl 48). Seega muutus hageja nõue kostja II vastu sissenõutavaks sellest järgmisel päeval, s.o 06.05.2017.a.
Käesolevas alapunktis võtab kohus seisukoha kostja II vastuväites selles, et hageja on rikkunud temaga sõlmitud käenduslepingu sõlmimisel kohustust selgitada välja tarbijakäendaja maksevõime. Riigikohus on selgitanud, et käendusele kui tagamistehingule on olemuslikult omane suurte riskide eest vastutamine. Samuti ei kehti käendaja suhtes vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole siiski laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma (vt Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 31.01.2018.a lahend asjas 2-14-21710, p 48). Iseenesest saab käendaja VÕS § 149 lg-te 1 ja 3 järgi kasutada laenuandja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnikust laenusaaja. Samas ei tuleb antud asjas arvestada sellega, et kostja I näol ei ole tegemist tarbijaga ning 25.01.2017.a lepingu puhul ei ole tegemist tarbijakrediidilepinguga. Kostja I on antud juhul majandustegevust omav äriühing, kellele VÕS §-st 4034 tulenev vastutustundliku laenamise põhimõte ei rakendu. Liiatigi on ei ole kostja II käesolevas asjas tuginenud (ega seeläbi ka tõendanud) sellele, et
2-18-15261 tarbijakäendusleping võiks olla heade kommetega vastuolus. Hageja selgitanud, et hageja on hinnanud A. L.i maksevõimet tema poolt esitatud käenduse taotluses märgitud tulude ja kohustuste põhjal ning Creditinfost päritud andmete põhjal. Hageja märgib, et saadud andmete põhjal hindas hageja kostja II majandusliku olukorra 20 000 euro suuruse kohustuse võtmiseks piisavaks ning kostja II käendusvõimeliseks. Hageja on enda väidete tõendamiseks esitanud kostja II käenduse taotluse (tl 51) ja Creditinfo faktiraporti (tl 52). Kostja II ei ole eeltoodud väiteid ümber lükanud ega ka tuginenud sellele, et käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekute suhtes (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne. Kokkuvõtvalt ei saa hagejale ette heita kostja II (kui käendaja) maksevõime kontrollimata jätmist.
Käeolevas jaoks võtab kohus kokku hagi rahuldamise eelduseks olnud asjaolud nii kostja I kui ka kostja II osas.
6.1.Kohus on märkinud, et kostja I vastu esitatud nõude rahuldamise eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud (st see on muutunud sissenõutavaks) ning see ei ole aegunud. Kohus on otsuse käigus tuvastanud, et kostja I ei ole krediidilepingust nr xxxxxxx tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt täitnud ning hageja nõue kostja I osas on muutunud sissenõutavaks 06.05.2017.a.
6.2.Et hageja saaks oma nõude kostja II vastu rahuldatud, pidi esmalt olema toimunud käendusjuhtum ehk kostjal II kui käendajal peab olema tekkinud kohustus põhivõlgniku kohustus täita. Kohus on otsuse käigus tuvastanud, et kostja I ei ole krediidilepingust nr xxxxxxx tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt täitnud ning hageja nõue kostja I osas on muutunud sissenõutavaks 06.05.2017.a. Käendajalt põhivõlgniku sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmise nõudmine eeldab veel seda, et käendusega tagatud nõue on käendaja suhtes sissenõutavaks muutunud. Kohus on otsuse käigus tuvastanud, et käendusega tagatud nõue on kostja II suhtes sissenõutavaks muutunud 06.05.2017.a.
Käesolevas jaos võtab kohus kokku hageja nõuded.
7.1.Hageja palub kostjatelt enda kasuks solidaarselt välja mõista põhivõlgnevuse 20 000 eurot. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostjatelt tuleb VÕS § 108 lg 1, 25.01.2017.a krediidilepingu nr 23-17 ML p-de 1 ja 11 ja sellele kohalduvate üldtingimuste p 12.1.2 ning käenduslepingu nr xxxxxxx KL p 2.1 koosmõju alusel solidaarselt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 20 000 eurot.
7.2.Lisaks on hageja palunud kostjatelt solidaarselt välja mõista intressi 745,95 eurot. 25.01.2017.a krediidilepingu nr 23-17 ML p 7 näeb ette, et pooled on krediidisumma kasutamiseks kokku leppinud intressimäärana 20% aastas. Kohtu hinnangul on hageja intressinõue põhjendatud. Kostjatelt tuleb VÕS § 108 lg 1, § 401 lg 1, 25.01.2017.a krediidilepingu nr 23-17 ML p 7, sellele kohalduvate üldtingimuste p 12.1.2 ning käenduslepingu nr xxxxxxx KL p 2.1 koosmõju alusel solidaarselt hageja kasuks välja mõista intress 745,95 eurot.
7.3.VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tuleneb, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 näeb ette, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.
2-18-15261 Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Antud juhul on hageja ning kostja I 25.01.2017.a krediidilepingu nr 23-17 ML p-s 10 kokku leppinud viivise määras, milleks on 0,15% tähtajaks tasumata summalt päevas (tl 4). Käenduslepingu p-s 2.4 on pooled kokku leppinud, et maksekohustuse täitmisega viivitamise eest tasub käendaja, arvates nõudes näidatud maksetähtpäevast, leppetrahvi summas 0,025% nõudes näidatud summast päevas (tl 9). Hageja on 15.01.2019.a selgitanud, et käenduslepingu punktis 2.4 on mõeldud olukorda, kus kostja II ei täida käenduslepingust tulenevat kohustust tähtaegselt. Hageja märgib, et ta ei ole kostjalt II selle punkti alusel viivist nõudnud. Hageja viivisenõue kostja II vastu põhineb käenduslepingu punktil 2.1, mille järgi kostja II kohustub tasuma hagejale kostja I sõlmitud lepingust tuleneva võlgnevuse (sh kostja I poolt lepingu alusel võlgnetava viivise) kogusummas kuni 20 000 eurot (käendaja vastutuse maksimumsumma; tl 40 pöördel). Hageja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista viivise summas 15 960 eurot ajavahemiku 28.04.2017.a kuni 11.10.2018.a eest.
7.4.Samas on kostja I esitanud taotluse hageja poolt nõutud viivise vähendamiseks. Kostja I on seisukohal, et viivis on märgitud määras 0,15% ebamõistlikult kõrge. Hageja palub arvestada, et seaduslik viivise määr on 0,022%. Samuti on hageja ise käenduslepingus märkinud viivise määraks üksnes 0,025%, mis tõendab, et hageja ise ka peab sellist määra mõistlikuks. VÕS § 113 lg 8 näeb ette, et viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Hageja ei nõustu kostja I seisukohaga, et temaga kokku lepitud viivisemäär on ebamõistlikult kõrge. Hageja ja kostja I on lepingu põhitingimuste punktis 10 kokku leppinud viivise määras 0,15% päevas. Hageja märgib, et poolte vahel sõlmitud leping on majandustegevuses tegutsevate ettevõtjate vahel sõlmitud leping. Hageja on viitamas Riigikohtu lahendile, milles kolleegium on märkinud, et majandustegevuses sõlmitud lepingute puhul on ka viivis suuruses 0,2% viivitatud summast päevas mõistlik (vt Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 3-2-1-5-13, p-d 48 ja 49). Kohus nõustub siinkohal hagejaga – kohtu hinnangul ei ole alust kokkulepitud viivisemäära vähendada üksnes seetõttu, et see on oluliselt kõrgem seadusjärgsest VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätetatud määrast. Kohus nõustub hagejaga ka selles, et 0,15% suurust viivisemäära võib majandustegevuses tegutsevate ettevõtjate vahel sõlmitud lepingute puhul pidada mõistlikuks. Kostja I ei ole ühtegi VÕS § 162 lg-s 1 ette nähtud sisulist eeldust esile toonud, mistõttu asub kohus seisukohale, et kostja I taotlus viivise vähendamiseks põhjendatud ei ole.
7.5.Siiski leiab kohus, et hageja nõue viivise osas kuulub rahuldamisele osaliselt. Nimelt on hageja kostjatelt palumas solidaarselt välja mõista viivise summas 15 960 eurot ajavahemiku 28.04.2017.a kuni 11.10.2018.a eest. Kohus on käesoleva otsuse p-s 4.2 tuvastanud, et 25.01.2017.a krediidileping tuleb kehtivalt üles öelduks lugeda 05.05.2017.a kuupäeval, mistõttu muutus hageja nõue sissenõutavaks sellest järgneval päeval, s.o 06.05.2017.a. Seega on hageja viivisenõue põhjendatud ajavahemiku 06.05.2017.a kuni 11.10.2018.a eest. Kostjatelt kuulub VÕS § 113 lg 1, 25.01.2017.a krediidilepingu nr 23-17 ML p 10 ning käenduslepingu nr xxxxxxx KL p 2.1 koosmõju alusel välja solidaarselt väljamõistmisele
2-18-15261 viivis 15 720 euro ulatuses (s.o (20 000 eurot x 0,15%) x 524 päeva).
7.6.TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja on palunud kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja mõista tagastamata laenu põhiosalt viivise VÕS § 113 lõikes 1 nimetatud määra järgi hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast, s.o alates 11.10.2018 kuni nõude täitmiseni. Kohus on eelnevas alajaotises kostjatelt välja mõistnud sissenõutavaks muutunud viivise ka 11.10.2018.a kuupäeva eest. Seega kuulub hageja nõue lisanduva viivise osas rahuldamisele alates 12.10.2018.a kuupäevast. Kostjatelt tuleb solidaarselt hageja kasuks välja mõista lisanduv viivis alates 12.10.2018.a kuni põhivõlgnevuse (s.o 20 000 euro) tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
7.7.Hageja ning kostja II on käenduslepingu nr xxxxxxx KL p-s 2.1 kokku leppinud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas, milleks on 20 000 eurot. Seega ei tohi käesoleva kohtuotsuse punktides 7.1, 7.2, 7.5 ja 7.6 kostjatelt solidaarselt välja mõistetud summad kostja II osas ületada käenduslepingu p-st 2.1 tulenevat käendaja vastutuse rahalist maksimumsummat 20 000 eurot.
Käesolevas alapunktis jaotab kohus menetluskulud. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 163 lg 1 näeb ette, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus on hagi rahuldanud umbes 99% ulatuses. Kohus jätab hageja menetluskulud TsMS § 163 lg 1 ja § 165 lg 3 koosmõju alusel solidaarselt kostjate kanda 99% osas. Kostjate menetluskulud jätab kohus hageja kanda 1% osas.
8.1.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 järgi on kohtukuludeks riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Hageja on 22.10.2021.a kohtule teada andnud, et hageja menetluskuluks on hagiavalduses märgitud riigilõiv 1000 eurot. Kostja ei ole menetluse kestel ega ka hiljem hageja menetluskulude osas endapoolset seisukohta esitanud ega endapoolset menetluskulude nimekirja esitanud. Seega jätab kohus kostjate menetluskulud kindlaksmääramata. Hagejapoolne riigilõivu tasumine summas 1000 eurot on tõendatud hagile lisatud maksekorralduse (tl 18) ja kohtute infosüsteemi abil. Võttes arvesse hagi rahuldamise ulatust tuleb kostjatelt menetluskuludena hageja kasuks solidaarselt välja mõista 990 eurot.
8.2.Kohus märgib hageja taotlusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjatel tasuda solidaarselt viivist menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 4).