Võlaõigus › Muud võlaõigusasjad

3.5 TsMS § 637 lg 21 kohaselt TsMS § 405 lõikes 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit; 3.6 TsMS § 187 lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUDE KIRJELDUS JA KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Hagi sisu Hageja OÜ EUROPARK ESTONIA M. K. (edaspidi kostja) võlgnevuse sissenõudmist, sest: kostja oli sõiduki numbrimärgiga XXX (edaspidi sõiduk) omanik/vastutav kasutaja vähemalt alates XXX. Sõidukit pargiti korduvalt hageja opereeritavale parkimisalale. Hageja tuvastas kontrollimisel, et sõidukit oli pargitud parkimistingimusi rikkudes. Parkimistingimuste avaldamisega esitas hageja omapoolse pakkumuse, mida hageja on selgelt parkimistingimustes väljendanud. Parkimisega esitati nõustumus pakkumusele, mistõttu sõiduki parkimisega tekkis lepinguline suhe. Parkimislepingu tingimustes on kehtestatud, et parkimistingimuste rikkumisel tuleb tasuda leppetrahvi. Parkimislepingu rikkumise tõttu väljastatud leppetrahvinõue on käesoleva ajani tasumata. Kostja ei ole leppetrahvi vaidlustanud ettenähtud tähtaja jooksul, kuigi esitatud leppetrahviga mittenõustumisel võiks seda mõistlikult oodata. Kostja sõiduk oli pargitud hageja opereeritavale parkimisalale. 1) XXX XXX, XXX, leppetrahvinumber XXX, maksetähtaeg XXX; XXX XXX, XXX leppetrahvinumber XXX, maksetähtaeg XXX. Kontrollimise käigus leidis tuvastamist, et kostja sõiduk oli pargitud parkimistingimusi rikkudes, kuna mõlemal korral parkides ei olnud sõiduki armatuurlaual vastaval alal parkimisõigust andvat parkimiskaarti, ei olnud parkimise algusaeg fikseeritud ning mobiilse parkimise tuvastamiseks tehtud päringu vastuse järgi ei oldud alustatud ka mobiilset parkimist. Järelikult pargiti sõidukit parkimistasu tasumata. Hageja esitas koheselt pärast parkimistingimuste rikkumist leppetrahvinõuded, paigutades need sõiduki kojamehe vahele, mis on käesoleva ajani tasumata. Kostja leppetrahvinõuetele vastuväiteid ei esitanud, kuigi sellele võimalusele on leppetrahvil viidatud. Hageja saatis kohtueelselt kostjale meeldetuletuse võlgnevuse kohta, kuid kostja sellele ei vastanud. Hageja seisukoht kostja vastusele: vastavalt kohtupraktikale vastutab parkimislepingu täitmise eest sõiduki omanik või vastutava kasutaja olemasolul vastutav kasutaja kuni viimane ei ole tõendanud vastupidist. Hageja rõhutab, et kuigi kostja väidab, et tema viibis leppetrahvide väljastamise kuupäevadel tööl, siis on jätkuvalt tõendamata, et kes siis õigupoolest sõidukit nendel kuupäevadel kasutas ning kes leppetrahvide eest vastutab. Hageja hinnangul on kostjal kohustus, lähtudes kehtivast õiguspraktikast ja ümberpööratud tõendamiskoormusest, tõendada seda, kes sõidukit kasutas, kui ta ise ei kasutanud ja soovib seeläbi vastutusest vabaneda. LS § 72 lg 2 puhul on tegemist avalik-õigusliku normi, mis ei ole otseselt kohaldatav tsiviilvaidlustes. Eraõiguslikes suhetes peaks sõiduki omanik säilitama vastavaid andmeid oma õiguste kaitseks isegi kauem, nt hagi võimaliku aegumise perioodi jooksul.

Kuivõrd hagi ei ole aegunud, et saa väita, et hageja oleks liigselt nõude esitamisega venitanud ja peab hea usu põhimõttest tulenevalt kandma negatiivseid tagajärgi seoses sellega, et kostja ei ole vastavaid andmeid säilitanud. Kehtiva õiguspraktika järgi on õigus hagejal eeldada, et leppetrahv on kätte toimetatud kui see on asetatud kojamehe alla, sest parkimislepingut rikkunud isikul on olnud mõistlik võimalus sellega tutvuda (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 2-17-117146 p 12, milles on kohus selgitanud, et parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemist sõiduki esiklaasile kojamehe vahele on tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 70 mõttes). Kuna tahteavaldus on edastatud mõistlikul viisil ja leppetrahv on asetatud sõiduki kojamehe vahele kohe pärast lepingu rikkumise fikseerimist, siis on kostjale leppetrahv toimetatud kätte mõistliku aja jooksul. Sellest tulenevalt on ka täidetud VÕS § 159 lg 2 eeldused. Kui kostja soovib väita, et leppetrahvi ei olnud sõiduki kojamehe vahel, siis hageja hinnangul peaks kostja seda asjaolu tõendama ise. Hageja on hagiavalduses esitatud lisadega tõendanud, et enne parkimislepingu rikkumise fikseerimist ja leppetrahvi väljastamist ei olnud sõidukil kojamehe vahel leppetrahvi ja vahetult pärast seda oli see leppetrahv kojamehe alla astetatud. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevus summas 70 eurot, millest 60 eurot on leppetrahvide võlgnevus ja 10 eurot on sissenõudekulud. Vastavalt esitatud menetluskulude nimekirjale on hageja palunud välja mõista kostjalt menetluskuludena 250 eurot, mille koosseisus on: riigilõiv 75 eurot, õigusabikulu kokku 180 eurot (ilma käibemaksuta). Kostja põhjendused Kostja vaidles hagile vastu. Kostja ei ole hagejaga lepingut sõlminud. Kostja ei ole saanud kätte

kojamehe vahel olnud parkimistrahve. Kostja ei ole ainus isik, kes on sõidukit kasutanud. Kostja vaidlustas leppetrahvi kohe peale tähitud kirja saamist samal päeval 04.06.2021, mis oli kostjale esimene info, et antud trahvid on saadud. Kostja ei sõlminud hagejaga lepingut, sest ta oli antud kuupäevadel tööl asutuses XXX, mis asub XXX maakonnas ja seega ei saanud ta samal ajal olla XXX tööl ja parkida XXX ning sellega hagejaga lepingut sõlmida. Oma päevi kestnud vaidlustamises esitas kostja ka hagejale oma XXX. a. töögraafikutest fotod 16.06.2021. Kuna tegu on aga XXX aastaga ja möödunud on palju rohkem aega, kui kuus kuud, siis kostjal ei ole enam andmeid, kes temale kuuluvat sõidukit antud kuupäevadel peaaegu kaks aastat tagasi kasutas. Samuti leiab kostja, et mõistlik aeg leppetrahvi nõuda sõiduki omanikult, on möödunud. Hagejal oli trahvi tasumata jäämine teada ka XXX aasta lõpul ja XXX aasta alguses, kui tasumise kuupäevad olid möödunud. Mõistlik aeg oleks olnud teavitada kostjat leppetrahvidest tähitud kirjaga XXX aasta esimesel veerandil mitte 1,5 aastat hiljem, kus sõiduki omanikul puudub võimalus ja seadusest tulenev kohustus omada nii vanu andmeid sõidukit kasutanud isikute kohta. Kostja pakkus kohtueelselt kostjale trahviteadet vaidlustades 07.06.2021 välja, et kuna on tõendatud, et kostja ei ole lepingut sõlminud, kuid hea tahte märgiks kompromissina soovib tasuda hagejale lepingu rikkumisena kellegi kolmanda isiku poolt saamata jäänud tulu, et lahendada olukord kõigi jaoks mõistlikult ja mitte kumbagi poolt kahjustavalt, hageja sellega aga ei nõustunud. Kostja täiendavalt leiab, et kostjal tõendamiskohustust ei lasu ning kostja on tõendanud, et tema lepingu pooleks ei saanud olla (Riigikohtulahend 3-2-1-67-08, kus on öeldud, et Võlausaldaja kaotab seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast (nt

on ülekohtune). Kostja on tõendanud, et tema asus antud ajahetkel teises linnas ja sai leppetrahvist teada tähitud kirjaga ning mõistlik aeg teavitada sõiduki omaniku tähitud kirjaga 2 aastat hiljem ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Lähtudes hea usu põhimõttest ja heatahte märgiks pakkus kostja hagejale kompromissina välja 07.06.2021 e-kirja teel, et tasub hagejale leppetrahvi aluseks olnud saamata jäänud tulu, kuigi on tõendatud, et kostja ei ole olnud lepingu pooleks ega lepingut rikkunud, mis on leppetrahvi aluseks. Seega ei ole kostja andnud enda poolt alust, et hageja oleks pidanud alustama kohtumenetlust, seda enam, et kostja ei ole lepingu pooleks ja lihtsalt ei nõustu ebaõiglusega. Kohtu põhjendused Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada täielikult. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle, et kostja oli vaidlusalusel perioodil, so alates XXX sõiduki numbrimärgiga XXX omanik ja vastutav kasutaja. Sõiduk pargiti XXX XXX, XXX parkimisalale ja XXX XXX parkimisalale. Kostja leiab, et ta ei ole hagejaga lepingut sõlminud, ei ole saanud kätte kojamehe vahel olnud parkimistrahve ja ei ole ainus isik, kes on sõidukit kasutanud. Samuti ei ole hageja on leppetrahvinõuetest kostjale mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teada andnud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 3 p 1 kohaselt võib võlasuhe tekkida lepingust. Riigikohus on 26.01.2017 kohtuotsuses tsiviilasja nr 3-2-1-82-16 p-s 22 leidnud, et parkimiseks tasulisel parkimisalal sõlmitud leping vastab üürilepingu tunnustele VÕS § 271 mõttes. Nimelt võimaldab tasulise parkimise korraldaja (üürileandja) parkimist vajava auto juhil (üürnik) kasutada tasu eest parkimisala.

Leping sõlmitakse sõiduki parkimiseks parkimise korraldaja ja sõiduki juhi vahel. Kuid kehtiv õiguspraktika näeb sellise lepingu sõlminud poole tuvastamiseks ette ümberjagatud tõendamiskoormise põhimõtet. Riigikohus on 26.01.2017 kohtuotsuses tsiviilasja nr 3-2-1-8216 punktis 24 leidnud, et kuigi üldjuhul peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS § 230 lg 1 esimene lause), on autojuhi isikuga seotud asjaolude väljaselgitamine auto vastutava kasutaja kontrolli all ja parkimise korraldajal on objektiivselt võimatu või vähemasti oluliselt raskendatud selle kohta tõendeid esitada. Seetõttu leidis Riigikohtu tsiviilkolleegium, et tõendamiskoormis tuleb hea usu põhimõttest tulenevalt ümber jagada ning auto juhiks ja parkimislepingu pooleks saab lugeda sõiduki vastutavat kasutajat, kui ta ei tõenda, et autot juhtis muu isik. Kostja on esitanud töögraafikutest fotod, mille kohaselt ta ei saanud vaidlusalustel kuupäeval parkida XXX (dtl 17,18, 97, 98). Kohus nõustub hageja seisukohtadega ja leiab, et kuigi kostja on tõendanud, et ta nimetatud kuupäevadel ei parkinud XXX, XXX ja XXX parkimisaladel, ei ole kostja siiski tõendanud, et XXX ja XXX hageja hallatavatel tasulistel parkimisaladel sõiduki XXX numbrimärgiga XXX parkimisel juhtis sõiduautot muu isik, ning hageja on tõendanud maanteeameti väljavõttega, et eelviidatud kuupäevadel oli kostja sõiduki omanik ja vastutav kasutaja (dtl 64-68), on põhjendatud lugeda tuvastatuks, et sõiduki tasuliseks parkimiseks sõlmitud lepingute osapoolteks on hageja ja kostja. Lepingu tingimused olid sätestatud parkla sissesõidu juures paigaldatud teavitusmärkidel (dtl 46-62).

Kostja hinnangul ei ole hageja esitanud kostjale nõudeid mõistliku aja jooksul, mistõttu kaotas hageja õiguse leppetrahvi nõuda. Kohus nõustub hageja seisukohtadega ja leiab, et sõidukist tehtud fotode alusel on tuvastatav, et sõiduki esiklaasile on mõlemal juhul paigutatud kollast värvi leppetrahvinõuded ja lisaks punast värvi teatised (dtl 33, 41). Asja materjalidest nähtuvalt saatis hageja kostjale leppetrahvide tasumise kohustuse meeldetuletuskirja kostja rahvastikuregistri-järgsele aadressile XXX (dtl 69-71), mis on kostjale kätte toimetud 4.06.2021 (dtl 72). TsÜS §-st 70 tuleneb, et kui lepingupool edastab teisele poolele tahteavalduse, milles teatab, et teine pool on oma lepingulist kohustust rikkunud, ja tahteavalduse edastamisel esineb viivitus või tahteavaldus läheb edastamisel kaotsi, loetakse tahteavaldus kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, kui tahteavalduse edastanud lepingupool tõendab, et ta on tahteavalduse väljendanud ja valinud selle edastamiseks mõistliku viisi. Riigikohus on 05.06.2019 tsiviilasja nr 2-17-117-146 p-s 12 leidnud, et parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemist sõiduki esiklaasile kojamehe vahele võib pidada tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks TsÜS § 70 mõttes. Riigikohus on täiendavalt märkinud, et kui esinevad erandlikud asjaolud (nt orkaan, muu looduskatastroof vms), siis võib tavapäraselt mõistlik tahteavalduse edastamise viis osutuda ebamõistlikuks, kuid praegusel juhul ei ole kohtud selliste erandlike asjaolude esinemist tuvastanud. Hüpoteetilist riski, et keegi möödujatest võib trahviteate esiklaasilt kõrvaldada, kannab parkimislepingu tingimusi rikkunud lepingu pool. Tahteavalduse edastamise viisi ei muuda ebamõistlikuks asjaolu, et hagejale võisid olla teada sõiduki omaniku andmed alates XXX aastast. Hageja on kõikidel juhtudel teatanud kostjale leppetrahvinõudest vahetult pärast rikkumise avastamist ning täiendavalt saatis kostjale meeldetuletuse tähitud kirjaga, mida kostja vastu on võtnud. Seega leiab kohus, et hageja valis leppetrahvinõudest teatamisel tahteavalduse edastamiseks TsÜS § 70 mõttes mõistliku viisi ning on seda teinud VÕS § 159 lg 2 järgi mõistliku aja jooksul. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Õiguskaitsevahendid kohustuse rikkumise korral sätestab VÕS § 101, mille lg 1 p 1 järgi on võlausaldajal muu hulgas õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Kohustuse täitmise nõude eeldusi täpsustab VÕS § 108. VÕS § 158 lg 1 on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. XXX, XXX ja XXX parkimisalal paigaldatud infotahvlil on nähtavad parkimislepingu (tüüp)tingimused (dtl 4662). Kohus leiab, et XXX ja XXX kuupäevadel kostja omandisse kuulunud sõiduki parkimisega hageja hallatavatele XXX, XXX ja XXX parkimisaladele sõlmisid pooled kehtiva parkimislepingu. Parkimislepingu tingimused olid sätestatud parkla sissesõidu juures paigaldatud teavitusmärkidel. Kostja on lepingu tingimusi rikkunud seeläbi, et jättis parkimistasu tasumata. Parkimistingimuste kohaselt oli kostja sel juhul kohustatud tasuma hagejale leppetrahvi summas 30 eurot. Kostja jättis XXX ja XXX kuupäevadel lepingust tuleneva parkimistasu maksmata, mistõttu on ta kohustatud parkimislepingu järgi tasuma hagejale leppetrahvi kogusummas 60 eurot (dtl 30, 39). Hagejal on õigus nõuda kohustuse täitmist ja leppetrahvi tasumist VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja parkimislepingu rikkumise eest ettenähtud leppetrahvi kogusummas 60 eurot.

Lisaks leppetrahvile nõuab hageja kostjalt sissenõudmiskulu summas 10 eurot. Hageja sisustab nimetatud nõuet transpordiametile ja rahvastikuregistrile saadetud päringutega ning kirjaliku nõudekirja saatmisega kostjale tähitud postiga. VÕS § 1132 lg 2 p 1 järgi pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15. Hageja saatis kostjale kohtueelselt ühe meeldetuletuskirja (dtl 69), tegi päringu transpordiametile, mida tõendab viimase poolt väljastatud väljavõte (dtl 63-67), ning päringu rahvastikuregistrile kostja isikuandmete teadasaamiseks. Kohtu hinnangul on sissenõudmiskulude nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele, tegemist on mõistlike kuludega kahju hüvitamisega seotud nõude esitamiseks. Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja ka sissenõudmiskulu summas 10 eurot. Menetluskulude jaotus ja rahalise suuruse kindlaksmääramine TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Menetluskulud tuleb jätta kostja kanda. Kohus leiab, et lepingulise esindaja kulu 180 eurot ei ole põhjendatud. Kohus on seisukohal, et hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik õigusabikulu on käesolevas menetluses kokku 90 eurot (1,5 x 60). TsMS § 174 lg 10 alusel kuuluvad menetluskulud hagejale hüvitamisele käibemaksuta. Maksekäsu kiirmenetluse menetluskulu 20 eurot hüvitamise nõue on põhjendatud vastavalt TsMS § 4842. Kokku määrab kohus hageja menetluskulude rahalise suurusena kindlaks 185 eurot (75 + 20 + 90), mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Vastavalt hageja taotlusele märgib kohus TsMS § 177 lg 4 alusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (185 eurot) tuleb kostjal tasuda hagejale käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt) Kalev Kuningas Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.