AS-i Finora Capital hagi X vastu laenulepingust tuleneva võla, intressi, viivise ja tagatisvara kindlustamise kulude väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 18. veebruari 2020. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
AS-i Finora Capital apellatsioonkaebus X apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
AS-i Finora Capital apellatsioonkaebuse hind 13 466 eurot 75 senti X apellatsioonkaebuse hind 93 474 eurot 11 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja AS Finora Capital (registrikood 12324050), lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Kukk Kostja X (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Peep Rajavere
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 18. veebruari 2020. a otsus osas, milles maakohus jättis kostjalt välja mõistmata intressi 8514 eurot 92 senti ületavas osas ja 23. jaanuari 2020. a istungil osalemise kulu 212 eurot 33 senti. Teha uus otsus, millega rahuldada nimetatud osas hagi.
Mõista X-lt AS-i Finora Capital kasuks välja 20.11.2014 laenulepingust nr 201411150149 tulenev põhivõlg 91 000 eurot, intress 8514 eurot 92 senti, viivis 23 099 eurot 1 sent (perioodi 21.11.2015–16.01.2019 eest) ja tagatisvara kindlustamise kulu 592 eurot 50 senti.
2-19-1004
2.2.Jätta AS Finora Capital menetluskulud maakohtus 93% ulatuses X kanda ja X menetluskulud maakohtus 7% ulatuses AS-i Finora Capital kanda.
2.3.Mõista X-lt AS-i Finora Capital kasuks välja maakohtu menetluskulud 5124 eurot 59 senti.
2.4.Mõista AS-ilt Finora Capital X kasuks välja maakohtu menetluskulud 164 eurot 25 senti.
2.5.Apellatsioonimenetluse kulu jätta poolte endi kanda.
3.Rahuldada AS-i Finora Capital apellatsioonkaebus osaliselt.
4.Rahuldada X apellatsioonkaebus osaliselt.
5.Menetluskulud ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.AS Finora Capital (hageja) esitas 21. jaanuaril 2019 Pärnu Maakohtule hagi X (kostja) vastu, paludes kostjalt välja mõista laenulepingust nr 201411150149 tuleneva võla 198 533 eurot 36 senti, millest põhivõlg on 91 000 eurot, intress 15 940 eurot 86 senti, sissenõutavaks muutunud viivis 91 000 eurot ja tagatisvara kindlustamise kulu 592 eurot 50 senti.
1.1.Pärnu Maakohus võttis hagi menetlusse ning palus kostjal sellele vastuse esitada. Kostja palus vastuses hagile muuta tsiviilasja kohtualluvust ning anda asja üle Harju Maakohtule, kuna kostja alaline elukoht on XXX, Tallinn. Pärnu Maakohus edastas 19. veebruari 2019. a määrusega asja lahendamiseks Harju Maakohtule.
1.2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 20. novembril 2014 laenulepingu nr 201411150149, mille alusel hageja laenas kostjale 91 000 eurot, intressiga 20,5 % aastas. Kostja pidi laenu tagastama maksegraafiku alusel hiljemalt 20. novembriks 2015. Kostja ei tagastanud laenu. Hagejal on õigus nõuda intressi 15 940 eurot 86 senti ajavahemiku 21.11.2014– 20.11.2015 eest. Samuti on hagejal õigus nõuda viivist 0,114% päevas. Hageja on arvestanud viivist ajavahemiku 21.11.2015–16.01.2019 eest 119 392 eurot, kuid ei nõua viivist rohkem kui põhivõla ulatuses. Lisaks tuleb kostjal hüvitada tagatisvara kindlustamise kulu 592 eurot 50 senti. Laenu tagatiseks on seatud Y OÜ-le (registrikood XXXXXXX) kuuluvale kinnistule asukohaga XXX (registriosa nr XXXXXX) hageja kasuks hüpoteek. Kostja ega Y OÜ ei ole kinnistul asuvaid hooneid kindlustanud, mistõttu hageja kindlustas need tagatisvara säilimise huvides ise. Kostja võttis laenu seoses majandustegevusega Y OÜ-s. Laenu kasutati peamiselt
2-19-1004 Nordic Hypo AS-ilt (varasem nimi Nordic Hypo OÜ) saadud laenu refinantseerimiseks. Laenu oli seotud Y OÜ võlaga. Kostja on Y OÜ omanikuna otsinud võimalusi laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisest kõrvale hoidmiseks. Täitemenetluses ei ole õnnestunud kinnistut võõrandada. Kostja on kinnistu müüki takistanud.
1.3.Harju Maakohus rahuldas 15. märtsi 2019. a tagaselja otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 91 000 eurot, intressi 15 940 eurot 86 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 91 000 eurot ja tagatisvara kindlustamise kulu 592 eurot 50 senti.
1.4.Kostja esitas 22. aprillil 2019 maakohtu tagaseljaotsuse peale kaja. Maakohus jättis 8. mai 2019. a määrusega kaja rahuldamata. Kostja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, mille Tallinna Ringkonnakohus 10. oktoobri 2019. a määrusega rahuldas ning taastas tsiviilasja menetluse ja saatis asja uueks lahendamiseks Harju Maakohtule. Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja vastuväited hagile on järgmised: 1) Kostja ei vaidlusta põhinõuet ja tagatisvara kindlustamise kulu hüvitamise nõuet. Kostja ei nõustu intressi- ja viivisenõudega. Pooled sõlmisid tarbijakrediidilepingu. Laenulepingut ei muuda ettevõtlusega seotud laenuks asjaolu, et sellega refinantseeriti Nordic Hypo AS-ilt Y OÜ-le antud laenu. Kostja käendas eraisikuna Nordic Hypo AS-ilt võetud laenu. Seetõttu võttis kostja hagejalt laenu, et vältida enda kui eraisiku vastutust Y OÜ võlgade eest. 2) Hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, lähtus üksnes oma hinnangust tagatisvara väärtusele ega tundnud selle tõttu mingit huvi kostja sissetulekute ning tema võime kohta laenu teenindada: tasuda aasta jooksul intressi 1500–1600 eurot kuus ning tagastada 20. novembriks 2015 laenusumma 91 000 eurot. Hageja ei nõudnud kostjalt tööandja palgatõendit ega kostja kui laenusaaja pangakonto väljavõtet laenulepingu sõlmimisele eelnenud ajavahemiku kohta. Vastutustundliku laenamise põhimõtte eiramine kajastub laenulepingu p-s 6.2, kus on märgitud, et W on laenu kaastaotleja ja vastutab laenu tasumise eest võrselt laenusaajaga. Laenuandja jättis seejuures tähelepanuta, et W suhtes on välja kuulutatud füüsilise isiku pankrot. Kostja ja W teavitasid laenuandjat W pankrotist, kuid W kaastaotlejana lisati sellest hoolimata lepingusse. Eelnevast järeldub, et hageja panustas laenu andmisel ainult tagatisele, mitte aga kostja võimele laenu igakuiselt teenindada. 3) Hagi kõrvalnõuete rahuldamine toob kaasa kostja maksejõuetuse. Kostja majanduslikku seisundit hinnates on ilmne, et hageja ei oleks pidanud kostjale laenu andma, hoides sellega ära nõuete kasvu. 4) Kostja vaidlustas hageja viivisearvestuse. Hageja nõuab kostjalt õigusvastaselt viivist 41% aastas. Tarbijakrediidilepingu puhul tuleb viivise kokkulepe lugeda tühiseks ja jätta kohaldamata. Hagejal on õigus nõuda viivist seadusjärgses määras. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 415 lg 1 esimese lausekohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Intressimäära avaldamise teate kohaselt oli VÕS § 94 lg 1 intressimääraks 2015. aasta II poolaastal ja 2016. aasta I poolaastal 0,05% ja VÕS § 113 lg 1 viivisemääraks seega 8,05% aastas ehk 0,0220% päevas. Alates 1. juulist 2016 kuni hagi esitamiseni (ja ka käesoleva ajani) oli VÕS § 94 lg 1 intressimääraks 0,00% ja VÕS § 113 lg 1 kohaseks viivisemääraks
2-19-1004 8% aastas ehk 0,0219% päevas. Hageja viivisenõue saab ajavahemiku 21.11.2015– 21.01.2019 eest olla maksimaalselt 23 099 eurot 1 sent. Kui kohus leiab, et tegemist ei ole tarbijakrediidilepinguga, taotleb kostja viiviste vähendamist, kuna viivis on põhivõlga arvestades ebamõistlikult suur (VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1). Laenulepingu p-i 3 kohaselt oli intress 20,5% aastas, seega ületab viivis intressi kahekordselt. Selline viivis on ebamõistlikult suur. 5) Kostja ei ole takistanud hüpoteegiga koormatud Y kinnistu müüki. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Harju Maakohus rahuldas 18. veebruari 2020. a otsusega hagi osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja laenulepingust nr 201411150149 tuleneva põhivõla 91 000 eurot, intressi 15 940 eurot 86 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 77 533 eurot 25 senti (ajavahemiku 21.11.2015–16.01.2019 eest) ja tagatisvara kindlustamise kulu 592 eurot 50 senti. Menetluskulud jättis maakohus 93% ulatuses kostja kanda ning 7% ulatuses hageja kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 4912 eurot 26 senti ning hagejalt kostja kasuks menetluskulu 164 eurot 25 senti.
3.1.Maakohus tuvastas järgmist: -
pooled sõlmisid 20. novembril 2014 laenulepingu nr 201411150149, millega kostja sai hagejalt 91 000 eurot laenu;
-
kostja jättis kokkulepitud tähtajaks s.o 20. novembriks 2015 laenu tagastamata;
-
pooltel ei ole vaidlust laenu põhiosa suuruse osas;
-
pooled ei vaidle ka tagatisvara kindlustamise kulude hüvitamise üle.
3.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas sõlmitud leping on tarbijakrediidileping või on kostja sõlminud laenulepingu seoses oma majandus- ja kutsetegevusega. Seetõttu on pooltel vaidlus ka selle üle, kas hageja viivise- ja intressinõue on õiguslikult põhjendatud s. t kas hageja viivise- ja intressinõue on ülemäära kõrged.
3.3.Maakohtu hinnangul sõlmisid pooled tarbijakrediidilepingu VÕS § 402 mõttes. Tõendatud ei ole, et kostja sõlmis laenulepingu seoses oma majandus- või kutsetegevusega. Laenulepingus on laenu saajaks märgitud kostja kui füüsiline isik. Ka laenutaotluse on esitanud hagejale kostja kui füüsiline isik. Laenulepingule on lisatud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht. Maakohus küsis hagejalt selgitust, miks on nimetatud teabeleht laenulepingule lisatud, kui hageja käsitles laenu majandus- ja kutsetegevuses antud laenuna mitte tarbijakrediidina. Hageja selgitustel lisatakse alati, kui laenusaajaks on füüsiline isik, lepingule tarbijakrediidiinfo. Maakohtu hinnangul olukorras, kus hageja kui professionaalne laenuandja on käitunud selliselt, et on selged viiteid tarbijalaenule, tuleb asuda seisukohale, et pooled on sõlminud tarbijakrediidilepingu. Isegi, kui ei ole võimalik täpselt kindlaks teha, mida pooled lepingu sõlmimisel silmas pidasid, aga on viited (Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht), et tegemist võib olla tarbijale antud laenuga, tuleb lepingut tõlgendada kostja kasuks ja lugeda, et kostja on sõlminud tarbijakrediidilepingu. Hageja ei oleks pidanud lisama laenulepingule tarbijakrediidi standardinfo teabelehte, kui ta ei käsitlenud kostjat tarbijana. Avaldus raha kandmiseks notari kontole on samuti tehtud seoses hageja ja kostja vahelise laenulepinguga. Y OÜ andis garantiikirja kostja laenulepingust tuleneva kohustuse täitmise tagamiseks. Tõenditest ei tulene viiteid kostjale kui mittetarbijale.
3.4.Laenulepingule märgitud laenu kasutamise eesmärgist ei saa tõsikindlalt järeldada, et kostja võttis laenu seoses oma majandus- või kutsetegevusega. Laenulepingu kohaselt oli laenu
2-19-1004 kasutamise eesmärgiks refinantseerida Nordic Hypo AS-i laenu. Laenulepingus märgitud laenu kasutamise eesmärk ei viita sellele, et kostja soovis refinantseerida oma majandus- või kutsetegevuses võetud laenu või et laenu võeti selleks, et kostja saaks refinantseerida Nordic Hypo AS-i kohustusi kolmanda isiku ees või enda kohustusi Nordic Hypo AS-i ees. Ei ole välistatud olukord, kus eelmise laenuandja majandus- või kutsetegevuses antud laen muutus tarbijakrediidiks. W 03.12.2014 e-kiri puudutab laenu küsimist Y OÜ-le ja sellest ei saa teha järeldusi kostja laenulepingu kohta. Kohtule esitatud dokumentidest tuleneb, et samal ajal taotleti laenu ka Y OÜ-le Paldiski Teemaja avamiseks, kuid esitatud tõenditest ei saa järeldada, et 20. novembri 2014.a laenulepingu nr 201411150149 puhul ei ole tegemist tarbijakrediidiga. Y OÜ saneerimiskavas on küll hageja laen kajastatud, kuid põhjusel, et Y OÜ andis kostja laenule garantii. Saneerimiskavast ei saa järeldada, et kostja ei võtnud laenu tarbijana.
3.5.Y OÜ, Nordic Hypo AS ja AS Finora Capital vahel 21. novembril 2014 sõlmitud notariaalse lepingu p-s 2.5 on lepingupooled kokku leppinud, et hüpoteegiga on tagatud kõik hüpoteegipidaja (AS-i Finora Capital) nõuded, mis tulenevad hüpoteegipidaja (AS-i Finora Capital) ja omaniku (Y OÜ) vahel 21. novembril 2014 sõlmitud laenulepingust nr 201411150149 ning p-s 3.1.1. on ülekande selgitusena märgitud Y OÜ nõude tasumine. Notariaalse lepinguga on hageja kasuks seatud hüpoteek Y OÜ-le kuuluvale kinnistule Y. Notariaalses lepingus on vaidlusaluse laenulepingu poolena märgitud Y OÜ. Kohus nõustub kostjaga, et hüpoteegi seadmisest Y OÜ kinnistule ei saa teha järeldusi tagatava kohutuse kohta. Hüpoteegiga saab tagada ka kolmanda isiku kohustust. Ka ülekande selgitusest ei saa järeldada, et kostja võttis laenu seoses oma majandus- või kutsetegevusega. Asjaolu, et notariaalses lepingus on vaidlusaluse laenulepingu pooleks märgitud kostja asemel Y OÜ, näitab, et hageja on professionaalse laenuandjana olnud hooletu ja jätnud märkimata õigesti isiku, kellega ta laenulepingu sõlmis.
3.6.Maakohus nõustus hagejaga, et hageja kui laenuandja ei pidanud kontrollima seda, kuidas on eelnevalt laenu saadud ja refinantseeritud ning menetluses esitatud vastavad tõendid ei oma asja lahendamisel tähtsust. Hageja kui professionaalse laenuandja kohustus on kanda laenulepingu sõlmimisel hoolt selle eest, et sõlmitav laenuleping oleks üheselt mõistetav ja et oleks aru saada, kes on lepingu pooleks ning kas laenusaamise tingimused on täidetud.
3.7.Vastutustundliku laenamise põhimõtte osas leidis maakohus, et tarbijakrediidi osas on vastutustundliku laenamise põhimõte sõnaselgelt sätestatud alates 1. juulist 2011 kehtivas VÕS §-s 4032. Laenuandja ja laenusaaja vahelises suhtes on vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise kohustuse põhisisuks hinnata piisavalt laenusaaja krediidivõimekust, tagamaks, et laenu ei anta isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Professionaalsel laenuandjal on VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus hinnata laenutaotleja krediidivõimekust. Maakohus tuvastas, et hageja ei ole kostjale laenu andes kostja krediidivõimekust hinnanud ja on seega vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. Hageja ei arvestanud kostjale laenu andes tema tegelikke sissetulekuid ja võimalusi laenu tagasi maksta. Hageja ei küsinud andmeid kostja sissetulekute kohta. Hageja kinnitas 13.novembri 2019.a kohtuistungil, et ei hinnanud kostja maksevõimet. Maakohtule esitatud tõenditest saab järeldada, et kostja, tema abikaasa W ja Y OÜ ei oleks tegelikkuses suutnud laenu teenindada: laen 91 000 eurot tuli tagasi maksta ühe aasta jooksul ning igakuine intress oli ca 1500-1600 eurot. Laenulepingu punktis 6.2 oli laenu kaastaotlejaks W. Pärnu Maakohtu 2. mai 2011. a määrusega kuulutati välja W pankrot. Y OÜ suhtes on algatati saneerimismenetlus, kuid jõustunud kohtumäärusega saneerimiskava tühistati, sest saneerimiskava ei õnnestunud ellu viia. Y OÜ kolmveerand aasta kasum oli 220 eurot ja võimekus laenu tagastada ebatõenäoline. Hageja pidas laenutaotluse rahuldamiseks piisavaks üksnes Y OÜ-le kuuluvat kinnistut. Alusetud on hageja etteheited kostjale kohustuste täitmisest kõrvale hoidmise kohta samuti selle
2-19-1004 kohta, et kostja on takistanud tagatisvara realiseerimist. Täitemenetlus viidi läbi, kuid kinnistut ei suudetud täitemenetluses realiseerida.
3.8.Kostja ei esitanud kahju hüvitamise nõuet või tasaarvestusavaldust.
3.9.Maakohtu hinnangul on tõendatud, et kostja on jätnud võetud laenukohustuse täitmata ning seega tuleb temalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 91 000 eurot. Samuti tuleb kostjalt välja mõista tagatisvara kindlustamise kulu 592 eurot 50 senti.
3.10.Hageja viivisenõude osas leidis maakohus, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras kokku leppinud, peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Praegusel juhul nõudis hageja kostjalt viivist 0,114% päevas, s.o 41,61% aastas (0,114% × 365 päeva = 41,61%). VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäär oli 2015. a 2. poolaastal ja 2016.
1.poolaastal 8,05% ja alates 01.07.2016 8%. Seega viivisenõue, mille aluseks on viivisemäär 41,61% aastas, ei ole osaliselt põhjendatud. Kostjal tuleb tasuda viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi 20,5% aastas. Kohaldamisele kuuluv intressimäär 20,5% aastas ei ületa kolmekordset seadusjärgset viivisemäära ega ole seetõttu kostja suhtes ebamõistlik. Perioodi 21.11.2014–16.01.2019 eest tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 77 533 eurot 25 senti.
3.11.Pooled leppisid laenulepingus kokku ka intressi raha kasutamise eest (VÕS § 397 lg 1). Kostja on lepingut sõlmides intressi suurusega nõustunud. Kuna lepingu pooled on leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul, kuid kostja on jätnud nimetatud kohustuse täitmata, siis on hageja nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ning kostjalt hageja kasuks välja mõista intress 15 940 eurot 86 senti. Kostja intressi vähendamise taotluse jättis maakohus rahuldamata, kuna seadus sellist võimalust ette ei näe.
3.12.Maakohus jättis hageja menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lgst 1 lähtudes hagi osalise rahuldamise tõttu 93% ulatuses kostja kanda ning kostja menetluskulud 7% ulatuses hageja kanda. Maakohus määras kostjalt hageja kasuks väljamõistetavate menetluskulude suuruseks 4912 eurot 26 senti. Maakohus leidis, et hagejale osutatut õigusabiteenuste tunnihind on põhjendatud 130 euro ulatuses (lisandub käibemaks). Maakohus leidis, et 36,4 tunni ulatuses osutatud õigusabiteenuste ajakulu on põhjendatud, kuid 23,9 tunni eest tuleb välja mõista tasu tunnihinnaga 130 eurot ning 12,5 tunni eest arvestusega 30 eurot tund (ilma käibemaksuta). Kostjale osutati õigusteenuseid tunnihinnaga 108 eurot, mida maakohus pidas põhjendatuks. Kostja palus mõista menetluskulud välja koos käibemaksuga. Kostja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud olid 50 eurot riigilõiv määruskaebuselt ning lepingulise esindaja õigusteenuste kulu 2296 eurot 40 senti. Maakohus mõistis kostja menetluskulud hagejalt välja 75 ulatuses, s.t, et hagejal tuleb kostjale hüvitada menetluskulud 164 eurot 25 senti. Apellatsioonkaebused
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ulatuses, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ning teha uue otsuse, millega hagi tervikuna rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja palus asendada tema ärinime kohtulahendis tähemärkidega ning mitte avalikustada hageja registrikoodi ja aadressi. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse 13 466 euro 75 sendi ulatuses, s.o ulatuses, milles maakohus jättis hageja viivisenõude rahuldamata. Hageja apellatsioonkaebuse väited on järgmised:
2-19-1004 1) Maakohus on ekslikult järeldanud, et pooled sõlmisid tarbijakrediidilepingu. Laenulepingu sõlmimist vahendas laenumaaklerina Ideaalne Teenus OÜ, kelle seadusliku esindaja Z-lt tuli algatus sõlmida laenuleping hageja ja kostja vahel. Z esitas hagejale laenutaotluse menetlemiseks vajalikku teabe: Arco Vara ekspertarvamuse Y kinnistu võimaliku ostu-müügi hinna kohta; Y OÜ bilansi seisuga 15.09.2014; Y OÜ kasumiaruande seisuga 15.09.2014; Rae 23 Paldiski kinnistu 04.11.2014 üürilepingu; Paldiski teemaja tulude-kulude prognoosi. Lepingueelsetel läbirääkimistel lepiti kokku laenu kasutamise sihtotstarve, milleks oli Y OÜ Nordic Hypo AS-st võetud laenu refinantseerimine. Eelnev viitab üheselt, et kostja ei taotlenud laenu tarbijana, vaid majandustegevuseks – Y OÜ majandustegevuse finantseerimiseks. 2) Kostja hilisem käitumine ei viita sellele, et kostja oleks käsitlenud laenu tarbijakrediidina. Kostja ei ole esile toonud, et ta oleks kasutanud saadud laenu muuks otstarbeks kui Y OÜ poolt võetud laenu refinantseerimiseks. Kostja esitas tarbijakrediidi vastuväite esmakordselt alles kohtumenetluses, s.o enam kui neli aastat pärast laenulepingu sõlmimist. Enne kohtumenetlust kostja sellele ei tuginenud. 3) Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe lisamine lepingule oli hageja majandustegevuses tavapärane protseduur. Hageja tegevuse algusaastatel koostas süsteem teabelehe laenulepingu põhjal automaatselt ning see lisati kõikidele laenulepingutele sõltumata sellest, kas laenusaajaks oli füüsiline isik või juriidiline isik. See oli üldine praktika enamike krediidiandjate puhul, sest võimaldas maandada võimalikke regulatiivseid ja järelevalve riske, s.h juhuks kui peaks muutuma regulaatori käsitlus sellest, millist teavet tuleb laenusaajale lepingueelselt avaldada. Krediidiandjate tegevus reguleeriti seaduse tasandil põhjalikumalt alles 2015. a, mistõttu esines palju õiguslikku ebakindlust. Eeltoodud käsitlust kinnitab see, et ka Nordic Hypo AS laenulepingule, milles laenusaajaks oli juriidilise isikuna Y OÜ, on lisatud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht. Hageja juhtis sellele kohtuistungil maakohtu tähelepanu, kuid kohus ei ole seda asja lahendamisel arvetanud ega ka põhjendanud, miks kohus hageja põhjendusega ei nõustu. Seega oli maakohtu poolt järelduste tegemisel põhjendamatu tugineda Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehele. Lepingu tõlgendamisel ei saa olla aluseks ebaõige tähistus (VÕS § 29 lg 2). Lepingueelsetest läbirääkimistest ja kostja tegevusest pärast lepingu sõlmimist ning tegevusala praktikast järeldub, et poolte tahe ei olnud sõlmida tarbijakrediidilepingut, hageja ei ole kostjat kunagi tarbijana käsitlenud ning tarbijana ei saanud kostjat asjaolusid arvestades käsitleda ka hagejaga sarnane mõistlik isik. 4) Maakohus leidis otsuses, et laenulepingust ei tulenenud, et refinantseeritavaks kohustuseks on Nordic Hypo OÜ kohustus kolmanda isiku ees. Maakohus on ajanud segamini, et praegusel juhul oli refinantseeritavaks Y OÜ kohustus Nordic Hypo AS-i ees, mitte Nordic Hypo AS-i kohustus kolmanda isiku ees. Olukorras, kus refinantseeritavas laenusuhtes oli laenusaajaks Y OÜ, ei saanud olla tegemist tarbijakrediidiga. Ebaselgeks jääb ka see, kuidas sai äriühingule antud laen muutuda ühtäkki tarbijakrediidiks, sest tarbijakrediidi eeltingimuseks on see, laenusaaja on tarbija, s.o füüsiline isik. 5) Hagiavalduses tõi hageja esile, et kostja sõlmis laenulepingu seoses oma majandusvõi kutsetegevusega ning tugines seejuures järgmistele tõenditele: - 21.01.2019 hagiavalduse lisa 1 – laenuleping. Laenulepingu p-i 2.1. kohaselt on laenu kasutamise sihtotstarbeks Nordic Hypo AS-i laenu refinantseerimine. Laenulepingu p-i
6.1.kohaselt oli laenu tagatiseks Y kinnistu, s.o Y OÜ-le kuuluv kinnistu. Laenulepingu
2-19-1004 p-i 6.3. kohaselt tagas laenu Y OÜ garantiikiri. Laenulepingu üldtingimuste p-is 9.1. lepiti kokku laenu sihtotstarbelise kasutamise kohustuses. - 21.01.2019 hagiavalduse lisa 4 – hüpoteegileping. Hüpoteegilepingu p-i 2.2. kohaselt on refinantseeritavaks võlasuhteks Nordic Hypo AS-i ja Y OÜ vaheline laenuleping (s.o hüpoteegilepinguga loovutati loovutaja (Nordic Hypo AS) nõuded omaniku (Y OÜ) vastu hüpoteegipidajale (hagejale). Hüpoteegilepingu p-i 3.1.1. toimub laenu väljamaksmine Nordic Hypo AS arvele selgitusega: „Y OÜ nõude tasumine. - 05.11.2019 menetlusdokumendi lisad 1-2 – äriregistri väljavõte Y OÜ kohta, väljavõte Sõru puhkeküla veebilehelt. Hüpoteegiga koormatud Y kinnistu on sihtotstarbelt ärimaa ning seal asub Sõru puhkeküla, mille pidajaks on Y OÜ ning mille juhtorgani liikmeks ja ainuosanikuks on ühtlasi kostja. - 11.12.2019 hageja menetlusdokumendi lisa 2 – Z 14.10.2014 e-kiri. E-kirjale on lisatud Arco Vara – Pärnu esinduse ekspertarvamus „Hiiumaal Emmaste vallas Pärna külas asuva Y nimelise kinnistu võimaliku ostu-müügihinna kohta“. Ekspertarvamuse tellijaks on Y OÜ (vt ekspertarvamuse p 1). E-kiri tõendab, et kostja või tema abikaasa on esitanud OÜ-le Ideaalne Teenus informatsiooni tagatisvara kohta, et see edastada laenu taotlemiseks hagejale. Tagatisvara kuulub Y OÜ-le. Samuti on ekspertarvamuse tellija Y OÜ, mis kinnitab, et laen on võetud seoses majandustegevusega, s.o Y OÜ huvides. - 11.12.2019 hageja menetlusdokumendi lisa 3 – Z 18.11.2014 e-kiri, millega on edastatud kostja abikaasa W sama kuupäeva kandev e-kiri teemareaga „Y“ ning mille manusena on lisatud: a. Y OÜ bilanss seisuga 15.09.2014; - b. Y OÜ poolt tellitud ekspertarvamus; c. Y OÜ kasumiaruanne seisuga 15.09.2014; d. Rae 23 Paldiski kinnistu 04.11.2014 üürileping; e. Paldiski Teemaja tulude kulude prognoos. E-kiri tõendab, et kostja abikaasa on laenu kaastaotlejana esitanud hagejale edastamiseks informatsiooni seoses Y OÜ majandustegevusega, sh seoses uue ettevõtte käivitamisega Paldiskis. See kinnitab, et laen on võetud seoses Y OÜ majandustegevusega ehk Y OÜ huvides. Kui laenulepingu näol oleks olnud tegemist tarbijakrediidilepinguga, ei oleks olnud vajadust esitada Y OÜ majandustegevust puudutavaid dokumente. 6) Maakohus on väljunud vaidluse esemest leides, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja tugines vastutustundliku laenamise põhimõtte väidetavale rikkumisele kohtumenetluses üksnes vastuväitena intressinõudele. Vastutustundliku laenamise põhimõtte võimalik rikkumine võib teoreetiliselt olla aluseks kahju nõude esitamisel, kuid selle kohustuse rikkumisele tuginevalt ei ole võimalik nõuda vastuväitena intressi- või muude kõrvalnõuete vähendamist. Sellele juhtis tähelepanu ka maakohus, viitega asjakohasele Riigikohtu praktikale. Samas aga asus maakohus kostja sellekohast vastuväidet lahendama. Kostja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele tuginevalt vastuhagi ega ka tasaarvestusavaldust esitanud, mistõttu väljus maakohus asja lahendamisel vaidluse esemest. Praegusel juhul ei saa vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise küsimust tekkida, kuna kostja sõlmis laenulepingu seoses oma majandus- ja kutsetegevusega, mitte tarbijana. 7) Hageja ei nõustu ka maakohtu poolt menetluskulude kindlaksmääramisega osas, milles maakohus leidis, et hageja lepingulise esindaja tunnihind 190 eurot ei ole põhjendatud. Maakohus ei ole menetluskulude kindlaksmääramisel lepingulise esindaja ajakulu hulka arvanud kohtuistungil osalemise ajakulu. Ka lepingulise esindaja tunnitasu on
2-19-1004 maakohus vähendanud põhjendamatult suures ulatuses. Maakohtu viidatud Riigikohtu praktika pärineb viie aasta tagusest ajast. Hilisema Riigikohtu praktika kohaselt on lepingulise esindaja põhjendatud tunnitasuks peetud ka 200 eurot (ilma käibemaksuta). Esindaja tegelik tunnihind oli keskmiselt 259 eurot 70 senti. Hagejat esindanud advokaadi tunnihind oli 190 eurot 12 tunni osas, 160 eurot 13,5 tunni osas, s.o keskmiselt oli advokaadi tunnihind 170 eurot. Maakohus on leidnud, et hagejat esindanud lepinguliste esindajate keskmiseks kohtu poolt põhjendatuks peetud tunnihinnaks on kujunenud 95,65 eurot, mis on pea kaks korda väiksem kui kohtupraktikas põhjendatuks peetud lepingulise esindaja tunnitasu. Maakohtul puudus õiguslik alus tunnitasu vähendamiseks, seega tuleb kostjalt välja mõista kogu lepingulise esindaja menetluskulu. Samuti riigilõiv 1800 eurot. Seega kokku 6615 eurot.
5.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni p-i e osas, millega maakohus mõistis kostjalt välja intressi ja viivise, samuti menetluskulude jaotuse ning kindlaksmääramise osas. Kostja palus teha tühistatud osas uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja intress 136 eurot 50 senti ning viivis 23 099 eurot ajavahemiku 21.11.2015–16.01.2019 eest. Menetluskulud palus kostja jätta poolte endi kanda või alternatiivselt jagada menetluskulud vastavalt rahuldatud nõuete proportsioonile. Koos apellatsioonkaebusega esitas kostja menetlusabi taotluse, paludes vabastada teda apellatsioonkaebuselt 1200 euro suuruse riigilõivu tasumisest. Kostja apellatsioonkaebuse väited on järgmised: 1) Kostja ei nõustu maakohtu otsusega osas, millega maakohus on hageja intressinõude tervikuna rahuldanud ning mõistnud kostjalt välja intressi 15 940 eurot 86 senti, mis on arvestatud laenu põhisummalt 91 000 eurolt ajavahemiku 21.11.2014–30.11.2015 eest. Maakohus on seda tehes jätnud kohaldamata VÕS § 4034 lg 7 esimeses lauses sätestatud põhimõtte. Laenuandja võib VÕS § 4034 lg 6 kohaselt sõlmida tarbijakrediidilepingu üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Kui laenuandja seda kohustust rikub, kuulub kohaldamisele VÕS § 4034 lg 7. Sellisel juhul tuleb tarbijakrediidilepingu intressimääraks lugeda VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär. Maakohus tuvastas õigesti, et pooled sõlmisid tarbijakrediidilepingu ning laenuandja rikkus VÕS § 4034 lg-t 6, kuid jättis VÕS § 4034 lg 7 kohaldamata. 2) Maakohus leidis, et kostja ei ole esitanud vastuhagi ega tasaarvestusavaldust ning seadus ei võimalda intressi vähendada. VÕS § 4034 lg 7 kohaldamiseks ei ole vaja vastuhagi ega kahjunõuet esitada. Õiguskirjanduses on selgitatud, et kui krediidiandja rikub VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust, siis on krediidileping juhul, kui selles kokkulepitud intress ületab VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäära, intressikokkulepe seaduses sätestatud määra ületavas osas tühine. VÕS § 94 lg.1 intressimäär oli laenu andmise ajal 21.11.2014.a. 0,15% ja 1-aastase laenuperioodi eest tasumisele kuuluv intress on seega 136 eurot 50 senti. Maakohtu välja mõistetud intress ületab seda 15804 euro 36 sendi võrra. 3) Maakohus rikkus viivisenõuet lahendades ja viivist vähendades ning viivist välja 20,5% aastas välja mõistes jätnud tähelepanuta ja lahendamata kostja 10. detsembri 2019. a menetlusdokumendis esitatud väited laenulepingu p-s 4 sisalduva viivisekokkuleppe kui tühise tüüptingimuse kohta. Kostja taotles lepingu punktis 4 sisalduva viivisekokkuleppe lugemist tühiseks VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p-i 5 alusel ning selle kohaldamata jätmist. Riigikohus on selgitanud, et viivisekokkulepe tarbijaga, mis ületab
2-19-1004 seadusjärgset viivisemäära (lepingu sõlmimise ajal 20.11.2014 8,15% aastas) enam kui kolmekordselt (24,45%), toob kaasa viivisekokkuleppe eeldusliku tühisuse ja võlausaldajal on sel juhul õigus nõuda kostjalt viivist seadusjärgses määras. Vastavalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viiviste seadusjärgsele määrale võis hageja nõuda kostjalt ajavahemiku 21.11.2015-16.01.2019 eest viivist 23 099 eurot 1 senti. Seega on maakohus mõistnud kostjalt hageja kasuks välja viivist välja 54434 eurot 24 senti rohkem, kui seda lubab VÕS § 113 lg 1 teine lause. Kohus ei saa kohaldada VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud intressimäära ja lugeda viivised võrdseks intressiga, kui kohus kohaldab § 4034 lg 7 esimest lauset, leides sellega, et intressikokkulepe on tühine § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustuste rikkumise tõttu. Kui intressikokkulepe on tühine, siis ei saa selle alusel määrata ka viivist. 4) Kui ringkonnakohus rahuldab kostja apellatsiooni, siis on kohtud rahuldanud hagis esitatud nõuded 114 828 euro 1 sendi ulatuses, mis on 57,84% hagis esitatud nõuete summast. Seega tuleb sel juhul muuta ka menetluskulude jaotust, jättes 58% hageja menetluskuludest kostja kanda ning 42% kostja menetluskuludest hageja kanda. 5) Arvestades menetluskulude suhtarvu suhtelist võrdsust oleks õiglane jagada menetluskulud TsMS § 163 lg 1 viimase alternatiivi kohaselt, jättes need poolte endi kanda. Vastustajate seisukohad
6.Kostja vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud jätta kostja kanda.
7.Kostja esitas koos lõplike seisukohtadega uued tõendid, milleks on 25. juuni 2021. a enampakkumise akt ja vara müügist saadud tulemi jaotuskava (09.07.2021) ning 9. augusti 2021. a täitemenetluse lõpetamise otsus. Esitatud dokumendid tõendavad, et hageja põhinõue ning ka apellatsioonimenetluses vaidluse all olevad kõrvalnõuded on tsiviilasja menetluse ajal tagatise arvelt osaliselt täidetud ja kostjalt hageja kasuks väljamõistetavaid kõrvalnõudeid tuleb vähendada mitte ainult kostja apellatsioonikaebuses vaidlustatud ulatuses, vaid ka summa võrra, milles need on nüüd tagatise arvelt täidetud. 25.06.2021.a. lõppenud enampakkumisel müüdi sissenõudja (hageja) nõude täitmiseks algatatud täiteasjas 176/2015/1990 toimunud enampakkumisel hüpoteegiga koormatud kinnistu Y hinnaga 103900 eurot. Sissenõude aluseks ehk täitedokumendiks oli Tallinna notar Jaan Hargi poolt 21.11.2014 koostatud ja tõestatud notariaalakt „Hüpoteekide loovutamise-, hüpoteekidega tagatavate nõuete muutmise- ja asjaõigusleping, notarikonto kasutamise avaldus“ nr 3071. Seega müüdi vara hüpoteegiga tagatud, laenulepingust nr 201411150149 tulenevate kostja kohustuste täitmiseks. Täitemenetlusega oli liitunud ka teisi sissenõudjaid, kuid kuna nende nõuded ei olnud tagatud hüpoteegiga ja selle tõttu nad vastavalt vara jaotuskavale lõpuks müügitulemusest midagi ei saanud, siis nendel nõuetel pole asja lahendamise seisukohalt tähtsust. Täitemenetluse tulemusena rahuldati osaliselt hageja samad rahalised nõuded, mis olid esitatud kostja vastu tsiviilasjas 2-19-1004. Hageja sai neid paralleelselt tsiviilasjaga nõuda 21.11.2014.a. hüpoteekide loovutamise kokkuleppe alusel talle üleantudhüpoteekide sundtäitmisel, kuna lepingus oli kokku lepitud allumine kohesele sundtäitmisele.
2-19-1004
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8.Kostja ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus mõistis kostjalt välja põhinõude 91 000 eurot ja tagatisvara kindlustamise kulu 592 eurot 50 senti, intressi 136 eurot 50 senti ja viivise 23 099 eurot 1 sent. Selles osas on maakohtu otsus jõustunud. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus mõistis kostjalt välja viivise 54 434 eurot 24 senti ja intressi 15 804 eurot 36 senti. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis välja mõistmata viivise 67 900 eurot 99 senti. Hageja apellatsioonkaebus tuleb selles osas jätta rahuldamata ja kostja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus mõistis kostjalt välja intressi 15 804 eurot 36 senti. Kostja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus mõistis intressi välja 8514 eurot 92 senti ületavas osas. Menetluskulud apellatsiooniastmes tuleb jätta poolte endi kanda.
9.Maakohus on tuvastanud järgmised olulised asjaolud, mille üle puudub vaidlus ka apellatsioonimenetluses ja mille ringkonnakohus võtab aluseks asja lahendamisel. -
-
-
20.11.2014 allkirjastasid pooled laenulepingu nr 201411150149 ja kostja sai hagejalt laenu 91 000 eurot (I kd lk 6-23). Laenulepingu kohaselt oli laenu kasutamise eesmärgiks refinantseerida Nordic Hypo OÜ laenu Y OÜ-le. Y OÜ, Nordic Hypo OÜ ja OÜ Finora Capital vahel 21.11.2014 sõlmitud hüpoteegilepingu p-i 3.1.1. alusel toimus laenu väljamaksmine Nordic Hypo OÜ arvele selgitusega: „Y OÜ nõude tasumine.“ Hageja maksis vastavalt sellele laenusumma Nordic Hypo OÜ-le. Kostja on alates osaühingu asutamisest 1998. aastal olnud osaühingu ainuosanik ja juhatuse liige. Laenu tagatiseks on seatud Y OÜ-le kuuluvale kinnistule asukohaga XXX (registriosa nr XXXXXX) hüpoteek hageja kasuks. Y OÜ on andnud garantiikirja kostja laenulepingust tuleneva kohustuse täitmise tagamiseks. Kostja laenu kokkulepitud ajaks, s.o 20.11.2015 ei tagastanud. Ei kostja ega Y OÜ ole kinnistul asuvaid hooneid kindlustanud, mistõttu on tagatisvara säilimise huvides hageja need ise kindlustanud.
10.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja sõlmis 2014. a novembris laenulepingu tarbijana. VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu (20.11.2014 seisuga kehtinud redaktsioonis). Tarbija aga on VÕS § 1 lg 5 järgi füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Alates
13.juunist 2014 kehtiva VÕS § 1 lg 6 redaktsiooni järgi on ettevõtja võlaõigusseaduse tähenduses isik, kes teeb tehingu, mis seondub iseseisva majandus- või kutsetegevusega. Kui füüsiline isik teeb tehingu äriühingu huvides, mille juhatuse liige ja põhiline osanik ta on, seondub tehing füüsilise isiku majandus- ja kutsetegevusega ning teda ei saa pidada tarbijaks (Riigikohtu 1. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-11, p 13).
10.1.Vastustaja on kostjana kohtu ette toonud asjaolud, et Nordic Hypo OÜ laen ei olnud seotud Y OÜ majandustegevusega, vaid see oli võetud X kui eraisiku võlakohustuse täitmiseks sõlmitud krediidilepingute jadas. Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja vastuväide asjakohane. Sisuliselt väidab kostja, et Y OÜ kohustus oli tegelikult „kostja kohustus“ ning samastab sellega osaühingu ja tema omaniku. Äriseadustiku (ÄS) § 135 lg 2 järgi ei vastuta osanik osaühingu kohustuste eest ega vastupidi. Y OÜ kohustus Nordic Hypo OÜ ees oli osaühingu bilansis ning selle eest vastutas üksnes osaühing. Isegi kui Y OÜ ja kostja vahel oli kokkulepe, et kui kostja
2-19-1004 tasub osaühingul lasuva kohustuse, loobub osaühing omakorda nõudest kostja vastu, ei tähendaks see, et kostja ei kasutanud hagejalt saadavat laenu osaühingu huvides.
10.2.Et kostja kasutas hageja antud laenu täielikult Y OÜ huvides, laen maksti välja Y OÜ kohustuse täitmiseks kolmandale isikule Nordic Hypo OÜ ning kostja oli osaühingu ainuosanik ja ainus juhatuse liige, on krediidileping sõlmitud kostja majandus- ja kutsetegevuses ning kostjat ei saa pidada tarbijaks VÕS § 1 lg 5 mõttes.
10.3.Et kostja ei sõlminud laenulepingut tarbijana, ei kuulu kohaldamisele VÕS § 415 lg 1 sätestatud piirang tarbijakrediidilepingute viivisemäärale. Hageja nõuab kostjalt viivist perioodi 21.11.2014 – 16.01.2019 eest. Hageja on arvestanud viivist lepingust tuleneva viivisemääraga 0,114% päevas ja arvestuslik viivis kokku on 119 392 eurot, millest hageja soovib saada sissenõutavaks muutunud viivist üksnes põhivõla ulatuses. VÕS § 113 lg 1 alusel on hageja viivisenõue põhjendatud ning hageja oleks kohustatud tasuma viivist kokku 91 000 eurot.
11.Et kostja ei sõlminud laenulepingut tarbijana, ei ole asjakohased kostja etteheited, et maakohus on seda tehes jätnud kohaldamata VÕS § 4034 lg 7 esimeses lauses sätestatud põhimõtte. Asjakohane ei ole ka maakohtu analüüs, milles maakohus tuvastas vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise hageja tegevuses. Et tarbijakrediidisätted ei kohaldu, ei kohaldu ka VÕS § 4032, mis sätestab vastutustundliku laenamise põhimõtte tarbijakrediidilepingutes. Vaidluse lahendamisel ei olnud kostja väited vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise kohta asjassepuutuvad.
12.Kostja tõi 29. septembril 2021 esitatud menetlusdokumendis apellatsioonimenetluses uue asjaoluna esile, et hageja laenulepingust tuleneva nõude rahuldamiseks on täitemenetluses müüdud Y OÜ-le kuuluv kinnistu ning tulemist on hagejale üle antud 99 018 eurot 44 senti, mille arvel on rahuldatud täies ulatuses hageja põhinõue 91 000 eurot ning 8018 euro 44 sendi ulatuses kõrvalnõudeid. Väite tõendamiseks esitas kostja 25.06.2021 enampakkumise akti, 09.07.2021 vara müügist saadud tulemi jaotuskava ning 09.08.2021 täitemenetluse lõpetamise otsuse. Hageja võttis TsMS § 231 lg 2 mõttes omaks, et ta sai tagatise müügist 99 018 eurot 44 senti, kuid hagist ta ei loobunud, sest ebaselge oli rahalise kohustuse täitmise järjekord (VÕS § 88).
12.1.Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga, et täitemenetluse tulemi arvel on rahuldatud täies ulatuses hageja põhinõue 91 000 eurot ning 8018 eurot 44 sendi ulatuses kõrvalnõudeid. VÕS § 88 lg 8 kohaselt, kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Sama paragrahvi lg 9 kohaselt ei või võlgnik võlausaldaja nõusolekuta määrata kohustuse täitmiseks erinevat järjekorda. Et kostja ei ole esile toonud, et hageja oleks andnud nõusoleku üldreeglist erineva järjekorra määramiseks, ei ole täitmine toimunud esmalt põhikohustuse katteks. Võla tasumisega seotud kulud VÕS § 88 lg 8 mõttes olid tagatisvara kindlustamise kulu 592 eurot 50 senti ja viivis 91 000 eurot. Tulemi müügist saadust ülejäänud 7425 eurot 94 senti tuleb arvestada intressi (15 940 eurot 86 senti) katteks, seega on tasumata intressi osa 7425 eurot 94 senti. Kohustused, mille katteks täitemenetluses üle antud raha on arvestatud, on lõppenud täitmisega VÕS § 186 p 1 järgi.
12.2.Et hageja viivisenõue on täitemenetluses täies ulatuses rahuldatud, on see lõppenud kohase täitmisega. Hageja apellatsioonkaebus tuleb selles osas jätta rahuldamata ja kostja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Kostja apellatsioonkaebus kuulub osaliselt rahuldamisele intressi nõude osas. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus mõistis kostjalt välja intressi 15 804 eurot 36 senti. Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles
2-19-1004 maakohus mõistis intressi välja 8514 eurot 92 senti ületavas osas. Ülejäänud osas on intressi nõu lõppenud kohase täitmisega VÕS § 186 p 1 järgi.
12.3.Kohase täitmisega VÕS § 186 p 1 järgi lõppesid muuhulgas nõuded, mille osas maakohtu otsust ei vaidlustatud – tagatisvara kindlustamise kulu 592 eurot 50 senti ja viivis 23 099 eurot 1 sent. Et need kohustused täideti pärast maakohtu otsuse jõustumist, saab kostja maakohtu otsuse täitmisel vastavas osas esitada sundtäitmise lubamatuse vastuväite täitemenetluse seaduse § 221 lg 2 järgi (vt Riigikohtu 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15, p 10). Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
13.Kolleegium jätab TsMS § 163 lg 1 koosmõjus § 162 lg 4 apellatsioonimenetluse kulu poolte endi kanda. Kolleegium jättis küll hageja apellatsioonikaebuse täielikult rahuldamata ja rahuldas kostja apellatsioonikaebuse osaliselt, kuid seda seetõttu, et kostja võla katteks realiseeriti apellatsioonimenetluse ajal kostja ainuomandis oleva ettevõtte kinnistut koormav hüpoteek. Seetõttu oleks TsMS § 162 lg 4 mõttega vastuolus jätta osa kostja apellatsioonimenetluse kulusid hageja kanda. Menetluskulude jaotus maakohtus tuleb jätta muutmata.
13.1.Põhjendatud on hageja väide, et kohus on jätnud arvestamata lepingulise esindaja kulu seoses kohtuistungil osalemisega. Hageja on istungil osalemise kulu palunud välja mõista 23. jaanuari 2020. a kohtuistungil. Kohtuistungi kestus oli 1 tund ja 38 minutit ehk 1,63 tundi. Seega tuleb kostjalt täiendavalt välja mõista hageja menetluskulu 1,63 × 130 = 212 eurot 33 senti. Kokku kuulub kostjalt välja mõistmisele maakohtu menetluskulu 5124 eurot 59 senti. (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Ele Liiv, Neve Uudelt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.