Riigi Kinnisvara AS-i hagi X ja Y vastu eluruumi ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 19.03.2021 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Riigi Kinnisvara apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant): Riigi Kinnisvara AS (registrikood 10788733), esindaja Kaido Tori Kostja I (vastustaja I): X (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostja II (vastustaja II): Y (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostjate lepinguline esindaja Hannes Kink
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 19.03.2021 otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta Riigi Kinnisvara AS-i kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse
2-19-18294 esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Riigi Kinnisvara AS (hageja) esitas 21.11.2019 Harju Maakohtule hagiavalduse X (kostja I), Y (kostja II) ja C vastu eluruumi ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks.
2.Harju Maakohtu 11.02.2020 määrusega jäeti hagi C vastu läbi vaatamata.
3.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Politseiamet (üürileandja) ja kostja I (üürnik) 02.07.2002 tööandja eluruumi üürilepingu Tallinnas, Järve 31-12 asuva eluruumi kasutamiseks. Hageja kanti eluruumi omanikuna kinnisturegistrisse 26.01.2011, mistõttu läksid hagejale üle üürilepingust tulenevad üürileandja õigused ja kohustused. Kostja I teenistussuhe Politsei- ja Piirivalveametiga (PPA) lõppes 31.01.2014. Kuna üürileping kehtis kuni üürniku ja üürileandja vahelise töösuhte lõppemiseni, siis muutus üürileping pärast kostja I ja PPA vahelise teenistussuhte lõppemist tähtajatuks.
4.Hageja edastas 21.08.2014 kostjale I üürilepingu korralise ülesütlemise avalduse, milles luges üürilepingu üles öelduks alates 01.12.2014 ning palus eluruumi tähtajaks vabastada ja hagejale üle anda. Kostja I keeldus eluruumi vabastamisest.
5.Hageja soovib, et kohus mõistaks eluruumi välja kostjate valdusest hageja valdusse ja palub eluruumi vabatahtlikul mittetagastamisel määrata otsuse täitmise viisiks kostjate väljatõstmine eluruumist teist eluruumi vastu andmata koos neile kuuluva varaga täitemenetluse seadustikus sätestatud korras, kui kostjad ei täida eluruumi valduse üleandmise kohustust järgmisel päeval arvates kohtuotsuse jõustumisest.
6.Vastuseks kostjate vastuväidetele märkis hageja järgmist. Kostja I suhtes on täitmata võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 15 lg-s 4 ja elamuseaduse (ES) § 60 lg-s 4 nimetatud eeldused ning hagejal puudus kohustus kostjaga I üürilepingut lõpetades teise eluruumi vastu andmiseks. Kostja I ei kasutanud kõnealust eluruumi enne 01.07.2002. Kostja I ei olnud seisuga 01.07.2002 töötanud/olnud teenistuses talle eluruumi andnud tööandja PPA juures 10 aastat. Kostja I poolt miilitsaorganites töötatud aega ei saa käsitleda sama tööandja ehk PPA-s töötamise või teenistuses olemisena, kuivõrd PPA ei ole ENSV miilitsa õigusjärglane. VÕSRS § 15 lg 4 kontekstis omab tähtsust ES § 60 lg 4 kriteeriumite täitumine 01.07.2002 seisuga, mitte pärast 01.07.2002. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-105-11 viidatud seisukohad ei ole käesolevas asjas kohaldatavad, kuivõrd antud kaasuse õiguslik raamistik ning asjaolud erinevad käesolevast kaasusest.
7.Üürilepingu punktid 2.5, 7.1.6, 10.7.1, 10.7.3 ja 10.7.5 viitavad eksitavalt alates 01.07.2002 kehtetuks tunnistatud ES-i regulatsioonile. Üürilepingu sõlmimisel, täitmisel ja tõlgendamisel ei saa aluseks võtta juba üürilepingu sõlmimise hetkel kehtetuid õigusakte ja nendes sisalduvaid põhimõtteid, millele eksitavalt on viidatud (kasutati alates 01.07.2002 aegunud lepingupõhja) ning üürilepingus viidatud kehtetutest õigusaktidest ja sellel baseeruvast ekslikust loetelust ei saa mõistlikkuse ning hea usu põhimõtet arvestades tuletada pooltele mistahes õigusi või kohustusi. Poolte tahteks ei olnud kostjaga I sõlmida nn eksklusiivset eranditele tuginevat lepingut, vaid ES-i sätteid käsitleti ekslikult.
2-19-18294 Kostjate vastuväited
8.Kostjad ei tunnista hagi ning vaidlevad sellele täies ulatuses vastu. Menetlus tuleb lõpetada kostja II osas, kuivõrd kostja II ei ole üürilepingu pool ning ei oma automaatset kasutusõigust vaidlusaluse korteri suhtes.
9.Kostja I puhul on tegemist VÕSRS § 15 lg-le 4 vastava õigustatud isikuga, mistõttu on hagejal üürilepingut lõpetades teise eluruumi vastu andmise kohustus. Kostja I kasutas PPA (tööandja) eluruumi enne 1. juulit 2002 (VÕSRS § 15 lg 4) ning tal on staaž politseiasutuses üle 10 aasta (üürilepingu p. 10.7.1 ja ES § 60 lg 4 p 1) ning samuti on ta koondatud (üürilepingu p. 10.7.5 ja ES § 60 lg 4 p 5).
10.Kostja I kasutas PPA eluruumi perioodil 10.03.1998 kuni 30.06.2002, s.o ajal, mil ta töötas Paikuse politseikoolis kuigi tegemist ei olnud vaidlusealuse eluruumiga. Kostja I vabastati Politsei peadirektori 19.06.2002 käskkirjaga 30.06.2002 Politseikooli õppeainete talituse komissari ametikohalt Paikuse Politseikoolis ja nimetati sama käskkirjaga alates 01.07.2002 Politseiameti kriminaalosakonna jälitustalituse komissari ametikohale. Muuhulgas määras Politseipeadirektor sama käskkirjaga kostjale I teises paikkonnas ametikohale nimetamisega hüvitust ühe kuu ametipalga ulatuses. Seega ei olnud tegemist tavapärase poolte kokkuleppega, vaid teenistussuhte sisese ümberpaigutamisega. Üürilepingu ülesütlemise hetkeks oli kostja I töötanud politseiametniku ametikohtadel kokku 13 aastat ja 22 päeva. Kostja I vabastati politsei teenistusest koondamise tõttu.
11.Üürilepingu tingimuste puhul ei ole tegemist viitega seadusesättele, vaid lepingu teksti integreeritud tingimustega, mis kehtivad lepingu osana iseseisvalt just sellises sõnastuses nagu nad kirja pandud on. Üürilepingu p 10.7 on erinorm, mis sätestab erisuse p-s 10.6 toodud regulatsiooni suhtes. Lepingu sõlmimise hetkel 02.07.2002 ES § 60 enam ei kehtinud, mistõttu kõnealune säte ei muutunud kehtetuks mitte üürilepingu kehtivuse ajal, vaid lepingus osutati juba kehtivuse kaotanud seadusesättele. VÕS § 24 kohaselt eelistatakse lepingutingimuse tõlgendamisel tõlgendust, mille kohaselt lepingutingimus on seaduslik või kehtiv. Maakohtu otsus ja põhjendused
12.Harju Maakohtu 19.03.2021 otsusega jäeti hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus jättis rahuldamata kostja II taotluse tema suhtes menetluse lõpetamiseks.
13.Kostja II taotlus tema suhtes menetluse lõpetamiseks tuleb jätta rahuldamata. Kostja II ei ole esile toonud, et ta ei valda vaidlusalust eluruumi, seega on hagi õigesti suunatud kostja II vastu ning ta on käesolevas asjas menetlusosaline (RKTKo nr 3-2-1-34-10).
14.Pooled ei vaidle järgmiste faktiliste asjaolude üle: • 02.07.2002 sõlmisid Politseiamet ja kostja I üürilepingu ametikorteri aadressiga Järve 31-12, Tallinn kasutamiseks (tl 11-13); • alates 26.01.2011 on viidatud korter hageja omandis (tl 16); • kostja I töötas 10.03.1998 - 30.06.2002 Politseikoolis politseiametnikuna ja 01.07.2002 - 31.01.2014 Politseiametis ja erinevates politseiprefektuurides ametniku ja politseiametnikuna; • kostja I teenistussuhe PPA-ga lõppes 31.01.2014 koondamise tõttu; • 21.08.2014 esitas hageja kostjale I üürilepingu ülesütlemise avalduse (tl 18-19); • kostja I hageja ülesütlemisavaldust üürivaidlusi lahendavas organis ei vaidlustanud.
15.Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjatelt eluruumi tagastamist.
16.VÕSRS § 15 lg 4 järgi ei või isikut, kes kasutas enne 01.07.2002 ES §-s 58 nimetatud eluruumi ja kes vastas enne 01.07.2002 ES § 60 lg-s 4 nimetatud tingimustele, sellest eluruumist välja tõsta ilma teist eluruumi vastu andmata. ES § 60 lg-s 4 on sätestatud,
2-19-18294 et üürilepingu lõppemisel ei saa tööandja eluruumist välja tõsta teist eluruumi vastu andmata muuhulgas isikuid, kes on töötanud neile eluruumi andnud tööandja juures vähemalt kümme aastat ja/või isikuid, kes on vallandatud seoses ettevõtte, asutuse või organisatsiooni likvideerimisega või töötajate arvu vähendamise või koosseisude koondamisega.
17.Kuivõrd kostja I kasutas tööandja eluruumi enne 01.07.2002, on täidetud üks VÕSRS § 15 lg-s 4 märgitud eeldustest. Kostja asus 10.03.1998 Politseikooli kui Politseiameti haldusalas olevasse õppeasutusse tööle politseiametnikuna ja üüris politseiameti haldusalas olevalt tööandjalt tööandja eluruumi 30.03.1998 - 30.06.2002 (tl 74). Kuna Politsei peadirektor vabastas 19.06.2002 käskkirjaga kostja I seniselt ametikohalt ja nimetas sama käskkirjaga uuele ametikohale (tl 76), oli kostja I tööandjaks ka enne 01.07.2002 Politseiamet. Uus üürileping sõlmiti Politseiameti ja kostja I vahel 02.07.2002 ametikorteri, aadressiga Järve 31-12, Tallinn kasutamiseks. Seega oli kostja I üürisuhtes politseiameti haldusalas oleva tööandjaga ning Politseiametiga nii enne kui pärast 01.07.2002. VÕSRS § 15 lg 4 rakendumiseks ei ole oluline, et tegemist oleks ühe ja sama eluruumiga, vaid oluline on sama tööandja antud eluruumi kasutamise kestvus (RKTKo nr 3-2-1-105-11). Kostja I on isikuks, kes kasutas enne 01.07.2002 sama tööandja eluruumi. Kaitseväe tegevteenistus ning politseiteenistus on piisavalt sarnased, et kohaldada Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-105-11 väljendatud seisukohti.
18.Kontrollides kostja I töötamise aega, tuleb arvestada ka aega, mil kostja I töötas Rapla linnas miilitsana. Kuna kostja I töötas miilitsana alates 18.09.1978, siis vastab kostja I ES § 60 lg 4 p-s 1 sätestatud nõuetele (tl 17, 101, RKTKo nr 3-2-1-34-10 toodud seisukohad).
19.Igal juhul on kostja I väljatõstmine tööandja eluruumist teist eluruumi vastu andmata välistatud üürilepingu punktidest 10.7.1 ja 10.7.5 tulenevalt. Üürilepingu p-i 10.7 kohaselt ei saa tööandja eluruumist välja tõsta teist eluruumi vastu andmata muuhulgas isikuid, kes on töötanud neile eluruumi andnud tööandja juures vähemalt 10 aastat ja/või isikuid, kes on vallandatud seoses ettevõtte, asutuse või organisatsiooni likvideerimisega või töötajate arvu vähendamise või koosseisude koondamisega (tl 13).
20.Kostja I vabastati PPA-st 31.01.2014 koondamise tõttu, tema politseiteenistuses oldud aeg oli 31.01.2014 seisuga 13 aastat ja 22 päeva (tl 101). Seega vastab kostja I üürilepingu punktide 10.7.1 ja 10.7.5 tingimustele. Üürilepingu p-s 10.7 ei ole viidet kehtivale seadusesättele, vaid konkreetsed ja selged lepingutingimused, mis kehtivad sellises sõnastuses, nagu nad sinna kirja on pandud. Lepingut tuleb vastavalt VÕS § 29 lg-le 4 tõlgendada selliselt, et iseseisva punktina on p 10.7 erinorm, mis sätestab erisuse p-s 10.6 toodud regulatsiooni suhtes, st kui p-s 10.6 on antud üldnorm, milles sätestatud eeldustel üürnikule teist elamispinda anda ei tule, siis p-s 10.7 antakse välistavad asjaolud, mille esinemisel eelmist punkti ei kohaldata.
21.Kostja I kasutas tööandja eluruumi ja oli selle kasutusõiguse saamisel teadlik, et kui ta töötab politseiametnikuna vähemalt kümme aastat, on talle tagatud eluruumi kasutamise õigus seni, kuni ta seda vajab, ja teda ei saa üürileandja algatusel välja tõsta ilma teist eluruumi vastu andmata (vt ka RKTKo nr 3-2-1-34-10, p 10).
22.Hageja võib kostjaga I sõlmitud üürilepingu korraliselt üles öelda ja kostjaid saab tööandja eluruumist välja tõsta, kuid üksnes teist eluruumi vastu andes. Teise eluruumi vastu andmine ei tähenda eluruumi omandisse andmist vaid selle hariliku hinnaga üürimise võimaldamist kostjale.
2-19-18294 Apellatsioonkaebus
23.Hageja esitas 15.04.2021 apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostjate kanda.
24.VÕS § 15 lg 4 ja ES § 60 lg 4 p 1 sätestatud eeldusi kostja I puhul ei esine.
25.VÕSRS § 15 lg 4 kohaldamiseks on tähtis, et tegemist oleks ühe ja sama eluruumiga. Riigikohtu seisukohad lahendis nr 3-2-1-105-11 ei ole VÕSRS § 15 lg 4 kohaldamisel käesolevas asjas asjakohased, kuna Riigikohtu lahendis käsitletud kaasuse õiguslik raamistik ja asjaolud erinevad oluliselt käesolevast kaasusest.
26.Maakohus leidis ebaõigesti, et hageja poolt miilitsaorganites töötatud aega tuleks arvestada ES § 60 lg 4 p-s 1 sätestatud aja hulka. Pelgalt Riigikohtu lahendis nr 3-2-134-10 sisalduvate asjaolude põhjal ei saa teha põhjendatud järeldusi käesolevas kohtuasjas. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-84-11 p-s 13 viidanud, et VÕSRS § 15 lgs 4 ja ES § 60 lg 4 p-s 1 sätestatud ajaline kriteerium peab olema täidetud (ehk siis sama tööandaja juures töötatud aeg tuleb tuvastada) seisuga 01.07.2002, 10 aastane reaalne töötamise aeg peab olema isikul täitunud talle eluruumi andnud tööandja juures.
27.Kohus tõlgendas üürilepingut ebaõigesti ning jõudis väärale järeldusele, et kostja I väljatõstmise ilma teist eluruumi vastu andmata, välistab lepingu punktides 10.7.1 ja 10.7.5 kokkulepitu. Poolte tahe oli suunatud üürilepingu lõpetamist puudutava osas õigusaktides sätestatud regulatsiooni järgimisele, mitte erikokkuleppe sõlmimisele. Enne VÕS-i jõustumist koostatud lepinguvorm ei lähtunud seaduse dispositiivsuse põhimõttest, vaid seaduses sätestatud regulatsiooni imperatiivsusest. Üürilepingu p 10.7 ei kehti erinormina p-i 10.6 suhtes. Lepingu punkt p 10.7 ja selle alapunktid tsiteerivad sõna-sõnalt enne 01.07.2002 kehtinud ES §-s 60 sisalduvaid aluseid (st üürilepingu p 10.6 mõistes n-ö ainsaid erandeid), mis kohustasid üürileandjat lepingu lõppemisel üürnikule teist eluruumi vastu andma. Järelikult oli erisättena vaadeldav lepingu p 10.6 (mis sätestas seadusel põhineva nn aisa erandi kriteeriumi), mitte aga lepingu 10.7, mis taolise erandi sisu täpsemalt avas. Vastustaja seisukoht
28.Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
29.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
30.Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 kohaselt maakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud, see on osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Osas, milles maakohus jättis kostja II suhtes menetluse lõpetamata, ei ole edasi kaevatud ja selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause kohaselt edasikaebamata jõustunud.
31.Käesolevas asjas pole vaidlust maakohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude üle ja ringkonnakohus saab neist alusel lähtuda. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus tuvastatud asjaolude alusel andnud hageja nõudele kohase õigusliku hinnangu. Ringkonnakohtul pole põhjust jõuda teistsugusele järeldusele.
2-19-18294
32.VÕSRS § 15 lg 4 järgi ei või isikut, kes kasutas enne 01.07.2002 ES §-s 58 nimetatud eluruumi ja kes vastas enne 01.07.2002 ES § 60 lg-s 4 nimetatud tingimustele, sellest eluruumist välja tõsta ilma teist eluruumi vastu andmata. ES § 60 lg-s 4 on sätestatud, et üürilepingu lõppemisel ei saa tööandja eluruumist välja tõsta teist eluruumi vastu andmata muuhulgas isikuid, kes on töötanud neile eluruumi andnud tööandja juures vähemalt kümme aastat ja/või isikuid, kes on vallandatud seoses ettevõtte, asutuse või organisatsiooni likvideerimisega või töötajate arvu vähendamise või koosseisude koondamisega.
33.Maakohus jõudis põhjendatud järeldusele, et kostja I kasutas tööandja eluruumi enne 01.07.2002, ning täidetud oli ka üks ES § 60 lg-s 4 sätestatud tingimus.
34.Maakohus on õigesti tuginenud VÕSRS § 15 lg 4 kohaldamisel Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-105-11, milles Riigikohus on selgitanud järgmist: „VÕSRS § 15 lg 4 rakendumiseks ei pidanud 1. juuli 2002 seisuga olema pooltel kehtivat tööandja eluruumi üürilepingut. Üürileandja ülesütlemisõiguse piiramiseks piisab, kui isik kasutas enne viidatud kuupäeva tööandja eluruumi. Samuti ei pidanud pooltel olema vahetult enne 1. juulit 2002 või sel kuupäeval ja/või pärast seda kuupäeva kehtivat töösuhet, vaid piisas, kui üürnik vastas selle kuupäeva seisuga ühele ES § 60 lg-s 4 sätestatud tingimustest.“
35.Maakohus ei ole asunud seisukohale, et politseiametnikku ei või erinevalt kaadrikaitseväelasest üle viia teisele alatisele teenistuskohale ilma tema nõusolekuta. Vastupidi, maakohus on sõnaselgelt märkinud, et mõlemas institutsioonis on võimalik teenistujat ilma nõusolekuta ümber paigutada ning et kaitseväe tegevteenistus ning politseiteenistus on piisavalt sarnased, et kohaldada lahendis nr 3-2-1-105-11 väljendatud seisukohti ka käesolevas asjas.
36.Maakohus leidis ka põhjendatult, et hageja poolt miilitsaorganites töötatud aega tuleks arvestada ES § 60 lg 4 p-s 1 sätestatud aja hulka tuginedes seejuures Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-34-10 väljendatud põhimõtetele.
37.Asjakohane ei ole hageja viide Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-84-11 p-le 13. Nimetatud lahendis andis Riigikohus hinnangu üksnes sellele, kas ES § 60 lg 4 p 1 kohaldamisel tuleb lähtuda arvestuslikust teenistusstaažist või tegelikult tööandja juures töötatud ajast. Käesolevas asjas selle üle vaidlust ei ole. Maakohus ei ole arvestanud kostja I teenistusstaaži pikkust, vaid lähtus tegelikult antud tööandja juures töötatud ajast.
38.Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu alternatiivse põhjendusega hagi rahuldamata jätmiseks, et kostja I väljatõstmise ilma teist eluruumi vastu andmata välistab ka lepingu punktides 10.7.1 ja 10.7.5 kokkulepitu. Üürilepingu p 10.7 kohaselt ei saa tööandja eluruumist välja tõsta teist eluruumi vastu andmata muuhulgas isikuid, kes on töötanud neile eluruumi andnud tööandja juures vähemalt 10 aastat ja/või isikuid, kes on vallandatud seoses ettevõtte, asutuse või organisatsiooni likvideerimisega või töötajate arvu vähendamise või koosseisude koondamisega. Üürilepingu p 10.7 ei ole seotud võlaõigusseaduse jõustumise ajaga ega ka mõne muu kindla kuupäevaga, seega tuleb nende tingimuste kontrollimisel lähtuda teenistussuhte lõppemise ajast. Üürilepingu p 10.7 ei ole ka viide kehtivale seadusesättele Tegemist on konkreetse ja selge lepingutingimusega, mis kehtib sellises sõnastuses, nagu see on kirja pandud. Asjaolu, et leping sõlmiti enne võlaõigusseaduse jõustumist koostatud lepinguvormi blanketil, ei muuda poolte sõnaselget kokkulepet. Hageja ei ole tõendanud, et poolte tahe lepingut sõlmides oleks olnud see, et punktides 10.7.1 ja 10.7.5 kokkulepitu ei kehti. Kostja I vabastati PPA-st 31.01.2014 koondamise tõttu, tema politseiteenistuses oldud aeg oli
2-19-18294 31.01.2014 seisuga 13 aastat ja 22 päeva. Seega vastab kostja I üürilepingu punktide 10.7.1 ja 10.7.5 tingimustele ning teda ei saa välja tõsta teist eluruumi vastu andmata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
39.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti hageja kanda.
40.Maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust, mistõttu seda ei tee ka ringkonnakohus. Kulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus pärast otsuse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.