Riigi Kinnisvara AS hagi A P ja J Pa vastu eluruumi ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks
Tsiviilasja hind
3 500 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: Riigi Kinnisvara AS (registrikood 10788733; asukoht Lasnamäe 2, 11412 Tallinn) Hageja esindaja K T (e-post xxx) Kostja I: A P (isikukood xxx; elukoht xxx) Kostja II: J Pa (isikukood xxx; elukoht xxx) Kostja lepinguline esindaja H K (XXX)
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus.
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata J Pa taotlus tema suhtes menetluse lõpetamiseks.
2.Jätta Riigi Kinnisvara AS hagi A P ja J Pa vastu eluruumi ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
2.Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise
2-19-18294 puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetlusabi taotlemise selgitus Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.Riigi Kinnisvara AS esitas 21.11.2019.a hagiavalduse A Pi, J Pa ja L Pa vastu. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 02.07.2002.a Politseiamet (üürileandja) ja kostja I (üürnik) tööandja eluruumi üürilepingu xxx asuva eluruumi üldpinnaga 45,3 m2 kasutamiseks. Üürilepingu kohaselt kehtis üürileping kuni üürniku ja üürileandja vahelise töösuhte lõppemiseni. Hageja kanti eluruumi omanikuna kinnisturegistrisse 26.01.2011.a, mistõttu läksid hagejale üle üürilepingust tulenevad üürileandja õigused ja kohustused. Kostja I teenistussuhe Politsei- ja Piirivalveametiga lõppes 31.01.2014.a. Hageja on seisukohal, et kuivõrd üürileping oli sõlmitud kostjaga I kindla sündmuse saabumiseni (töösuhte lõppemine), siis muutus tähtajaline üürileping peale kostja I ja PPA vahelise teenistussuhte lõppemist tähtajatuks üürilepinguks.
2.Hageja edastas 21.08.2014.a kostjale I üürilepingu korralise ülesütlemise avalduse, milles luges üürilepingu üles öelduks alates 01.12.2014.a ning palus eluruumi tähtajaks vabastada ja hagejale üle anda. 09.11.2014.a vastuskirjas keeldus kostja I eluruumi vabastamisest ega pidanud hageja poolt 21.08.2014.a üürilepingu ülesütlemise avaldust enda suhtes siduvaks, kuivõrd kostja I leidis, et üürilepingu lõpetamiseks puudub üürilepingus sätestatud alus. Kostja I eluruumi valdust ei vabastanud ning eluruumi ei tagastanud. Samuti ei pöördunud kostja I üürilepingu lõpetamise vaidlustamiseks või üürilepingu pikendamise taotlemiseks seaduses sätestatud tähtaja jooksul kohtusse või üürivaidluskomisjoni.
3.Hageja on seisukohal, et kostjaga I sõlmitud üürileping on seoses hagejapoolse üürilepingu ülesütlemisega alates 01.12.2014.a kehtivalt lõppenud ning kostjal I ja kostjal II (kes on kostja I väidetel temaga koos eluruumis viibiv isik), puudub alates 01.12.2014.a õiguslik alus hagejale kuuluva eluruumi valdamiseks. Hageja leiab, et kostja I puhul ei olnud tegemist VÕSRS §-le 15 lg 4 vastava õigustatud isikuga ning hagejal puudus kohustus kostjaga I üürilepingut lõpetades teise eluruumi vastu andmiseks. Olukorras, kus isik peale üürilepingu lõppemist asja ei tagasta, on üürileandjal õigus asi temalt välja nõuda. Hageja soovib, et kohus mõistaks välja eluruumi kostjate valdusest hageja valdusse ja palub eluruumi vabatahtlikul mittetagastamisel määrata otsuse täitmise viisiks kostjate väljatõstmine eluruumist teist eluruumi vastu andmata koos neile kuuluva varaga täitemenetluse seadustikus sätestatud korras, kui kostjad ei täida eluruumi valduse üleandmise kohustust järgmisel päeval arvates kohtuotsuse jõustumisest. Hageja palus välja mõista xxx asuv eluruum välja A P, J Pa ja L Pa valdusest Riigi Kinnisvara AS-i valdusesse. Kui A P, J Pa ja L Pa ei täida xxx eluruumi valduse üleandmise kohustust järgmisel päeval arvates kohtuotsuse jõustumisest, tõsta nimetatud isikud ning neile kuuluva vara välja xxx eluruumist täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ilma teist
2-19-18294 eluruumi vastu andmata. Riigi Kinnisvara AS-i menetluskulud palub hageja jätta solidaarselt kostjate kanda.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
4.Kostjad ei tunnista hagi ning vaidlevad sellele täies ulatuses vastu. Kõigepealt on kostjad seisukohal, et menetlus tuleb lõpetada kostjate II ja III osas, kuivõrd kostja II ei ole üürilepingu pool ning kostja I pereliikmena ei oma automaatset kasutusõigust vaidlusaluse korteri suhtes. Kostja III aga ei ela vaidlusaluses korteris ega ole täiskasvanud isikuna ning iseseisva leibkonna liikmena kostja I perekonna liige.
5.Kostjad leiavad, et kostja I puhul on tegemist VÕSRS § 15 lõikele 4 vastava õigustatud isikuga, mistõttu on hagejal kostjaga I üürilepingut lõpetades teise eluruumi vastu andmise kohustus. Kostja I kasutas PPA (tööandja) eluruumi enne 1. juulit 2002.a, so perioodil 10.03.1998.a kuni 30.06.2002.a, so ajal, mil ta töötas Paikuse politseikoolis kuigi tegemist ei olnud vaidlusealuse eluruumiga. Kostja I vabastati Politseipeadirektori 19.06.2002.a käskkirjaga 30.06.2002.a Politseikooli õppeainete talituse komissari ametikohalt Paikuse Politseikoolis ja nimetati sama käskkirjaga alates 01.07.2002.a Politseiameti kriminaalosakonna jälitustalituse komissari ametikohale. Muuhulgas määras Politseipeadirektor sama käskkirjaga kostjale I teises paikkonnas ametikohale nimetamisega hüvitust ühe kuu ametipalga ulatuses. Seega ei olnud tegemist tavapärase poolte kokkuleppega vaid teenistussuhte siseses ümberpaigutamisega. Üürilepingu ülesütlemise hetkeks oli kostja I töötanud politseiametniku ametikohtadel kokku 13 aastat 0 kuud ja 22 päeva. Kostja vabastati I politsei teenistusest koondamise tõttu. Üürilepingu ja ES § 60 lg 4 p 5 alusel ei saa tööandja eluruumist välja tõsta isikuid, kes on vallandatud muuhulgas koosseisude koondamisega. Kostja hinnangul on viited 02.07.2020.a sõlmitud üürilepingus ES 01.07.2002.a seisuga kehtetuks tunnistatud sätetele lepingu teksti integreeritud tingimustega, mis kehtivad lepingu osana iseseisvalt just sellises sõnastuses nagu nad kirja pandud on ilma põhjusliku seoseta mis tahes õigusakti kehtivusega. Lisaks vajab kostja I vaidlusalust eluruumi elamise eesmärgil, mitte välja üürimiseks või mõneks muuks otstarbeks.
MENETLUSE EDASINE KÄIK
6.Hageja võttis kostja III suhtes 21.01.2020.a menetlusdokumendiga hagi tagasi ja kohus jättis 11.02.2020.a määrusega hagi kostja III suhtes läbi vaatamata.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
7.Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega on seisukohal, et hagi tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
8.TsMS § 442 g 5 järgi otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Kostja II on esitanud taotluse tema suhtes menetluse lõpetamiseks. Kohus leiab, et kostja II taotlus tema suhtes menetluse lõpetamiseks tuleb jätta rahuldamata. Vaidlust ei ole selles, et kostja II on vaidlusaluse üürilepingu pooleks oleva kostja I perekonnaliige – abikaasa. Käesolev hagi on suunatud eluruumi väljanõudmiseks kostjate ebaseaduslikust valdusest. Asjaõigusseaduse kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe suhtes, kes tema asja õigusliku aluseta valdab. Kostja II ei ole esile toonud, et ta ei
2-19-18294 valda vaidlusalust eluruumi, seega on hagi õigesti suunatud kostja II vastu ning ta on käesolevas asjas menetlusosaline. Ka kohtupraktika kohaselt tuleb eluruumi valdusest väljanõudmise ja väljatõstmise nõue esitada kõikide eluruumis viibivate täisealiste isikute suhtes. Riigikohus on osundanud, et „üürnike perekonnaliikmete õigus vallata eluruumi tuleneb üürniku õigusest valdusele. Juhul kui esitatakse hagi eluruumi vabastamiseks üürniku ja tema perekonnaliikmete vastu, on nad kaaskostjateks TsMS § 207 lg 3 järgi“ (RKTKo 3-2-1-34-10). Kostja II taotlus tema suhtes menetluse lõpetamiseks tuleb jätta rahuldamata.
9.Pooled ei vaidle selle järgmiste faktiliste asjaolude üle: 02.07.2002.a sõlmisid Politseiamet ja kostja I üürilepingu ametikorteri aadressiga xxx kasutamiseks (tl 11-13), Alates 26.01.2011.a on viidatud korter hageja omandis (tl 16), Kostja töötas perioodil 10.03.1998.a - 30.06.2002.a Politseikoolis politseiametnikuna, perioodil 01.07.2002.a - 31.01.2014 töötas kostja I Politseiametis ja erinevates politseiprefektuurides ametniku ja politseiametnikuna. Kostja I teenistussuhe PPA-ga lõppes 31.01.2014.a kui ta vabastati teenistusest ATS § 90 lg 1 p 2 alusel koondamise tõttu. 21.08.2014.a. esitas hageja kostjale I üürilepingu ülesütlemise avalduse (tl 18-19). Kostja I hageja ülesütlemisavaldust üürivaidlusi lahendavas organis ei vaidlustanud. Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks.
10.Üürilepingu p 10.1 järgi leping lõpeb samaaegselt üürniku ja üürileandja vahelise teenistussuhte lõppemisega. Lepingu p 10.6 kohaselt käesoleva lepingu lõppemisel ja lõpetamisel kuulub üürnik eluruumi vabastamisest keeldumise korral koos kõigi temaga koos elavate isikutega kohtu korras väljatõstmisele teist eluruumi vastu andmata väljaarvatud elamuseaduse § 59 ja 60 toodud juhtudel. Vastavalt lepingu p 10.7 tööandja eluruumist ei saa välja tõsta teist eluruumi vastu andmata muuhulgas isikuid, kes on töötanud neile eluruumi andnud tööandja juures vähemalt 10 aastat ja/või isikuid, kes on vallandatud seoses ettevõtte, asutuse või organisatsiooni likvideerimisega või töötajate arvu vähendamise või koosseisude koondamisega (tl 13).
11.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 310 lg 1 järgi kui pärast üürilepingu tähtaja möödumist jätkab üürnik asja kasutamist, loetakse, et üürileping on muutunud tähtajatuks, kui üürileandja või üürnik ei avalda teisele lepingupoolele kahe nädala jooksul teistsugust tahet. Avaldamise tähtaeg hakkab üürniku jaoks kulgema üürilepingu tähtaja möödumisest, üürileandja jaoks aga ajast, mil ta sai teada, et üürnik jätkab asja kasutamist. Tulenevalt VÕS § 311 lg 1 ja 312 lg 1 võivad lepingupooled tähtajatu kinnisasja –ja eluruumi üürilepingu üles öelda teatades sellest ette 3 kuud. Seega on pärast kostja I teenistussuhte lõppemist möödunud üürilepingu tähtaeg ning poolte vahel on tähtajatu üürileping, mille võib igal ajal vastavat etteteatamistähtaega järgides üles öelda. Korralisel ülesütlemisel ei ole kostjal vaja välja tuua mõjuvat põhjust.
12.Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt eluruumi tagastamist. Kostjad on seisukohal, et kostja I on VÕSRS § 15 lõikele 4 vastav õigustatud isik, mistõttu on hagejal kostjaga I üürilepingut lõpetades teise eluruumi vastu andmise kohustus. Kostja I tugineb sellele, et ta kasutas riigivaranimekirjas olevat tööandja eluruumi alates 30.031998.a ning sellele, et üürilepingu ülesütlemise hetkeks oli ta töötanud politseiametniku ametikohtadel kokku 13 aastat 0 kuud ja 22 päeva ning tema
2-19-18294 teenistussuhe lõppes koondamise tõttu. Hageja hinnangul ei vasta kostja I VÕSRS § 15 lg 4 nõuetele.
13.Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 15 lg 4 järgi ei või isikut, kes kasutas enne 01.07.2002. a elamuseaduse (edaspidi nimetatud ES) §-s 58 nimetatud eluruumi ja kes vastas enne 01.07.2002. a ES § 60 lg 4 nimetatud tingimustele, sellest eluruumist välja tõsta ilma teist eluruumi vastu andmata. ES § 60 lg-s 4 on sätestatud, et üürilepingu lõppemisel ei saa tööandja eluruumist välja tõsta teist eluruumi vastu andmata muuhulgas isikuid, kes on töötanud neile eluruumi andnud tööandja juures vähemalt kümme aastat ja/või isikuid, kes on vallandatud seoses ettevõtte, asutuse või organisatsiooni likvideerimisega või töötajate arvu vähendamise või koosseisude koondamisega.
14.VÕSRS § 15 lg 4 kohaldamiseks tuleb kohtul üürilepingu ülesütlemise kehtivuse üle otsustamisel kontrollida esiteks, kas isik kasutas tööandja eluruumi enne 1. juulit 2002, ning teiseks, kas oli täidetud üks ES § 60 lg-s 4 sätestatud tingimus. Kostja I on esile toonud, et ta kasutas üürilepingu alusel tööandja eluruumi juba alates 30.03.1998.a. Oma väidete kinnituseks on kostja I esitanud kohtule Sisekaitseakadeemia õiendi selle kohta, et kostja I rentis riigivaranimekirjas olevat tööandja (Politseikooli) eluruumi aadressil xxx. Tööandja eluruumi üürileping on kehtetu alates kostja I teenistussuhte lõppemisega Politseikoolis alates 30.06.2002.a (tl 74). Kuigi tegemist ei ole hagis märgitud vaidlusaluse eluruumiga, on kostja I seisukohal, et seega on täidetud VÕSRS § 15 lg 4 sätestatud tingimus. Hageja on seisukohal, et nimetatud asjaolul ei ole tähtsust, kuivõrd üürileandjaks ei olnud mitte PPA vaid Politseikool.
15.Kohus leiab, et kuivõrd kostja I kasutas tööandja eluruumi enne 01.07.2002.a, on täidetud üks VÕSRS § 15 lg 4 märgitud eeldustest. Kohtule on esitatud Sisekaitseakadeemia 30.12.2019.a õiend nr 1.2-6/3763-2, millest selgub, et kostja I nimetati Politseikooli direktori käskkirjaga nr 56 Politseikooli õppeosakonna alusainete talituse komissari ametikohale ametisse 10.03.1998.a (tl 74). Eelpool viidatud Sisekaitseakadeemia õiendist selgub ka, kostja I rentis riigivaranimekirjas olevat tööandja (Politseikooli) eluruumi aadressil xxx.
16.Vabariigi Valitsuse 05.08.1997.a määruse nr 148 alusel liideti 25.08.1997.a Politseiameti haldusse kuuluvate politseikoolide ümberkorraldamiseks Tallinna Politseikool Paikuse Politseikooliga ja nimetati Paikuse Politseikool ümber Politseikooliks (RT I 1997, 57, 948). 15.06.1998.a jõustunud Politseiteenistuse seaduse § 2 kohaselt on politseiteenistus töötamine politseiasutuses, Eesti Riigikaitse Akadeemias ja politseiõppeasutuses politseiametniku ametikohal (RT I 1998, 50, 753). 24.07.1997.a siseministri määrusega nr. 13 kinnitatud Politseikooli põhikirja p 1 järgi oli Politseikool (edaspidi kool) on Politseiameti halduses asuv riigi kutseõppeasutus. Politseikooli kõrgemalseisvaks valitsusasutuseks on Politseiamet (RTL 1997, 130, 763). Seega asus kostja 10.03.1998.a Politseikooli kui Politseiameti haldusalas olevasse õppeasutusse tööle politseiametnikuna ja üüris politseiameti haldusalas olevalt tööandjalt tööandja eluruumi alates 30.03.1998.a kuni 30.06.2002.a. Politseiameti Politseipeadirektor nimetas 19.06.2002.a. käskkirjaga nr 1140p kostja I Politseiameti kriminaalosakonna jälitustalituse komissari ametikohale alates 01.07.2002.a ja vabastas ta 30.06.2002.a politseikooli õppeosakonna talituse komissari ametikohalt (tl 76). Kuivõrd Politsei peadirektor vabastas kostja I seniselt ametikohalt ja ühtlasi nimetas ta sama käskkirjaga uuele ametikohale, on kohus seisukohal, et kostja I tööandjaks oli ka enne 01.07.2002.a Politseiamet. Politseiamet tasus kostjale I ka teises paikkonnas ametikohale nimetamisega hüvitist. Uus üürileping sõlmiti Politseiameti ja kostja I vahel 02.07.2002.a ametikorteri aadressiga xxx kasutamiseks.
2-19-18294 Seega oli kostja I üürisuhtes politseiameti haldusalas oleva tööandjaga ning Politseiametiga nii enne kui ka pärast 01.07.2002.a, kuid mitte 01.07.2002.a.
17.Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-105-11 selgitanud, et „VÕSRS § 15 lg 4 rakendumiseks ei pidanud 1. juuli 2002 seisuga olema pooltel kehtivat tööandja eluruumi üürilepingut. Üürileandja ülesütlemisõiguse piiramiseks piisab, kui isik kasutas enne viidatud kuupäeva tööandja eluruumi. Samuti ei pidanud pooltel olema vahetult enne 1. juulit 2002 või sel kuupäeval ja/või pärast seda kuupäeva kehtivat töösuhet, vaid piisas, kui üürnik vastas selle kuupäeva seisuga ühele ES § 60 lg-s 4 sätestatud tingimustest (RKTKo nr 3-2-1-3410, p 10). Hageja on seiskohal, et käesoleval juhul viidatud seisukoht ei ole kohaldamiseks sobilik, kuivõrd antud kaasuse õiguslik raamistik ning asjaolud erinevad käesolevast kaasusest. Kostja I ei olnud kaadrikaitseväelane, mistõttu ei saa ka väita, et tegemist oleks kaitseväeteenistuse eripärast tingitud teenistuja tahtest sõltumatu ümberpaigutamisega teise haldusüksusesse. Hageja hinnangul tõendab kostja I ümberpaigutamise vastavust tema tahtele PPA käskkirjas 19.06.2002. a nr 1140p kostja I antud nõusolek. Kostja I on seisukohal, et kuna tegelikult on ka PPA-s ümberpaigutamised sagedased ning nende algatajaks ei ole mitte konkreetne ametnik, vaid juhtkond, siis on analoogia käesoleva ja Riigikohtu lahendis käsitletud tsiviilasjade vahel ilmne, mistõttu on ka Riigikohtu seisukohad kohaldatavad käesolevatele asjaoludele.
18.Kohus hagejaga ei nõustu. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-105-11 selgitanud, et oluline ei ole, et tegemist oleks ühe ja sama eluruumiga, vaid oluline on sama tööandja antud eluruumi kasutamise kestvus. Kohus tuvastas eelnevalt, et kostja I kasutas kuni 30.06.2002.a Politseiameti haldusalas oleva Politseikooli eluruumi ja oli Politseiameti haldusalas olevas Politseikoolis politseiteenistuses. Seega on hageja isikuks, kes kasutas enne 01.07.2002.a sama tööandja eluruumi. Kohtu hinnangul on kaitseväe tegevteenistus ning politseiteenistus piisavalt sarnased, et kohaldada lahendis nr 3-2-1-105-11 Riigikohtu poolt väljendatut. Kohus nõustub kostjatega selles, et mõlemas institutsioonis võimalik teenistujat ilma nõusolekuta ümber paigutada. Kuigi politseiametnikku ei või viia tema nõusolekuta üle teisele alatisele teenistuskohale juhul, kui üleviimisega kaasneb elukoha muutus, ei ole tähtsust asjaolul, kas kostja I paigutati ümber tema tahtest sõltumatult või mitte, kuna viidatud Riigikohtu lahendis ei lähtuta konkreetse menetlusosalise (kaitseväelase) ümberpaigutamise asjaoludest, vaid kaitseväe üldistest eripäradest teenistujate ümberpaigutamisel. Kostja I viidi üle teisele ametikohale teises omavalitsusüksuses ning ta andis selleks oma nõusoleku teades, et temaga sõlmitakse uus tööandja eluruumi üürileping. Kohus märgib ka, et Riigikohus asus juba lahendis nr 3-2-134-10 p 10 seisukohale, et VÕSRS § 15 lg 4 rakendumiseks ei pidanud 1. juuli 2002 seisuga olema pooltel kehtivat tööandja eluruumi üürilepingut. Üürileandja ülesütlemisõiguse piiramiseks luges Riigikohus piisavaks, kui isik kasutas enne viidatud kuupäeva tööandja eluruumi. Lahendis nr 3-2-1-34-10 ei olnud üürnikuks kaitseväelane, vaid kohtunik ning kaitseväe eripärad ei tema suhtes samuti ei kohaldunud.
19.Järgmiseks tuleb anda hinnang, kas kostja I vastas 01.07.2002.a seisuga mõnele ES § 60 lg 4 nimetatud tingimusele. Kostjad on esile toonud, et 01.07.2002.a oli kostja I politseiteenistuse staaž oluliselt suurem kui seaduses eeldatud 10 aastat. Kostjad osundavad, et 01.07.2002.a kehtinud PolTS § 212 lõige 2 punkti 4 kohaselt loeti politseiteenistuse staaži hulka ka teenistusaeg teiste riikide siseasjade organite rea- ja juhtivkoosseisu ametikohtadel. PPA 28.08.2019.a töötamise tõendis nr. 1.9-9/1088-1 on välja toodud, et kostja I on olnud teenistuses miilitsaasutustes 18.09.1978 kuni 28.02.1991 ning politseiasutustes 01.03.1991 kuni 31.05.1993 ja 10.03.1998 kuni 31.01.2014. ning kostja I teenistustaaž 31.12.2008 seisuga on 30 aastat 0 kuud 3 päeva (tööperioodid 18.09.1979 – 28.02.1991, 01.03.1991 – 31.05.1993 ja 10.03.1998 – 31.12.2008), sh
2-19-18294 töötamine perioodil 01.03.1991 kuni 31.05.1993 on arvestatud staaži hulka kolmekordselt vastavalt politseiteenistuse seaduse § 212 lõikele 4. 01.07.2007.a seisuga oli kostja I politseiteenistuse staaž 28 aastat 6 kuud 3 päeva.“
20.Riigikohus on 08.11.2011 lahendi nr 3-2-1-84-11 punktis 13 seisukohal, et teenistusstaaži pikkusest saab lähtuda sellistel juhtudel, mil mingi õiguslik tagajärg on selgelt seotud teenistusstaažiga. ES § 60 lg 4 p 1 ei kasuta mõistet teenistusstaaž, vaid selles on õigusliku tagajärje saabumine seatud sõltuvusse tööandja juures töötatud ajast. Sama seisukohta on Riigikohus kinnitanud 22.11.2011 lahendi nr 3-2-1-105-11 punktis 12. Seega ei saa lähtuda kostja I teenistustaažist, vaid tuleb tuvastada eluruumi üürinud tööandja juures töötatud aeg.
21.Kohtule on esitatud 27.07.2018.a PPA tõend nr 1.11-11/557-3, mille kohaselt kostja I teenistuses olnud aeg oli 6 aastat 6 kuud ja 22 päeva (tl 17). Kostja on esile toonud, et eelnevalt oli ta teenistuses miilitsaasutustes perioodil 18.09.1978.a kuni 28.02.1991.a (tl 101). Hageja on seisukohal, et kostja I poolt miilitsaorganites töötatud aega ei saa käsitleda sama tööandja ehk PPA-s töötamise või teenistuses olemisena, kuivõrd PPA ei ole ENSV miilitsa õigusjärglane ning puudub ka vaidlus, et eluruum eraldati kostjale I PPA poolt, mitte ENSV miilitsa poolt. Samuti ei saa kostja I poolt viidatud PPA tõendi põhjal järeldada, et kostja I oleks seisuga 01.07.2002. a PPA teenistusest vabastatud seoses koondamisega. Tõendist järeldub, et kostja I vabastati PPA-st seoses koondamisega 31.01.2014.a.
22.Kohus nõustub hagejaga selles, et Eesti Vabariigi PPA ei ole ENSV miilitsaorgani õigusjärglane. Kuid vaatamata sellele tuleb asuda seisukohale, et kostja I vastab ES § 60 lg 4 p 1 sätestatule. Kohus lähtub siin Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-34-10 toodud asjaoludest. Viidatud lahendis oli tööandja eluruumi saanud üürnikuks kohtunik, kes töötas kohtusüsteemis alates 20.06.1982.a ja sõlmis tööandja eluruumi üürilepingu 22.01.1996.a. Eesti Vabariigi President nimetas ta kohtunikuks 05.10.1993.a (RT I 1993, 65, 925). Üürnik tagandati ametist 16.10.2001.a. Seega töötas üürnik Eesti Vabariigi kohtunikuna 8 aasta ja 11 päeva. Arvestades isegi seda, et omariiklike kohtuorganite taasloomisele lõi aluse 28.06.1992.a. aastal rahvahääletusel vastu võetud Eesti Vabariigi põhiseadus, ei olnud lahendis nr 3-2-1-34-10 märgitud üürnik Eesti Vabariigi kohtunikuna töötanud tagandamise hetkel kümmet aastat. Sellele vaatamata asus Riigikohus seisukohale, et üürnik oli tagandamise hetkel kohtunikuna töötanud üle 10 aasta, järelikult võttis Riigikohus arvesse ka töötamist ENSV kohtunikuna. ENSV kohtusüsteem ei ole Eesti Vabariigi kohtusüsteemi õiguseellane. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kontrollides kostja I töötamise aega, tuleb arvestada ka aega, mil kostja töötas Rapla linnas militsionäärina. Kuivõrd kostja I töötas miilitsana alates 18.09.1978.a on kohus seisukohal, et kostja I vastab ES § 60 lg 4 p 1 sätestatud nõuetele.
23.Isegi kui asuda seiskohale, et kostja I militsionäärina töötamise aega ei saa antud juhul arvesse võtta, on kohus seisukohal, et kostja I väljatõstmine tööandja eluruumist teist eluruumi vastu andmata on välistatud tulenevalt üürilepingu punktidest 10.7.1 ja 10.7.5. Üürilepingu p 10.7 kohaselt ei saa tööandja eluruumist välja tõsta teist eluruumi vastu andmata muuhulgas isikuid, kes on töötanud neile eluruumi andnud tööandja juures vähemalt 10 aastat ja/või isikuid, kes on vallandatud seoses ettevõtte, asutuse või organisatsiooni likvideerimisega või töötajate arvu vähendamise või koosseisude koondamisega (tl 13). Üürilepingu p 10.7 ei ole seotud võlaõigusseaduse jõustumise ajaga ega ka mõne muu kindla kuupäevaga, seega tuleb nende tingimuste kontrollimisel lähtuda teenistussuhte lõppemise ajast. Kostja I vabastati PPA-st 31.01.2014.a koondamise tõttu, tema politseiteenistuses oldud aeg oli 31.01.2014.a seisuga 13 aastat ja 22 päeva (tl 101),
2-19-18294 seega vastab kostja I igati üürilepingu punktide 10.7.1 ja 10.7.5 tingimustele ning teda ei saa välja tõsta teist eluruumi vastu andmata.
24.Hageja leiab, et üürilepingu punktid 2.5, 7.1.6, 10.7.1, 10.7.3 ja 10.7.5 viitavad otsesõnu ja eksitavalt alates 01.07.2002. a kehtetuks tunnistatud ES-i regulatsioonile. Üürilepingu sõlmimisel, täitmisel ja tõlgendamisel ei saa hageja hinnangul aluseks võtta juba üürilepingu sõlmimise hetkel kehtetuid õigusakte ja nendes sisalduvaid põhimõtteid millele ilmselgelt ja äratuntavalt eksitavalt on viidatud (kasutati alates 01.07.2002.a aegunud lepingupõhja) ning üürilepingus viidatud kehtetutest õigusaktidest ja sellel baseeruvast ekslikust loetelust ei saa mõistlikkuse ning hea usu põhimõtet arvestades tuletada pooltele mistahes õigusi või kohustusi. Kostjad vaidlevad hagejale vastu ja leiavad, et üürilepingu p 10.7 ei ole viide kehtivale seadusesättele, vaid lepingutingimustega, mis kehtivad lepingu osana iseseisvalt, st just sellises sõnastuses, nagu nad sinna kirja on pandud. Kohus nõustub kostjatega.
25.Kohus leiab, et üürilepingu p 10.7 ei ole viide kehtivale seadusesättele, vaid konkreetsed ja selged lepingutingimused, mis kehtivad sellises sõnastuses, nagu nad sinna kirja on pandud. Tõlgendades VÕS § 29 lg 4 nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma, tuleb asuda seisukohale, et tegemist on iseseisva lepingupunktiga. Kohus nõustub kostjate käsitlusega, et iseseisva punktina on p. 10.7. erinorm, mis sätestab erisuse p.-s 10.6. toodud regulatsiooni suhtes, st kui p.-s 10.6. on antud üldnorm, milles sätestatud eeldustel üürnikule teist elamispinda anda ei tule, siis p.s 10.7. antakse välistavad asjaolud, mille esinemisel eelmist punkti ei kohaldata.
26.Riigikohus juhtis lahendis nr 3-2-1-34-10 p 10 tähelepanu sellele, et seadusandja ei soovinud võlaõigusseaduse jõustumisel muuta senikehtinud regulatsiooni nii oluliselt, et võtta isikutelt, kelle õigused eluruumile olid seni tagatud elamuseadusega, ära tagatised, mis nad olid juba välja teeninud ja millele oli neil alust loota. Kehtima jäi sama õiguslik olukord, mis oli sätestatud kuni 1. juulini 2002 kehtinud ES § 60 lg-s 4. Kostja I kasutas tööandja eluruumi ja oli selle kasutusõiguse saamisel teadlik, et kui ta töötab politseiametnikuna vähemalt kümme aastat, on talle tagatud eluruumi kasutamise õigus seni, kuni ta seda vajab, ja teda ei saa üürileandja algatusel välja tõsta ilma teist eluruumi vastu andmata. Asjaolu, et kostja I töö- ja elukohavahetus sattus olema just võlaõigusseaduse jõustumise ning elamuseaduse kehtetuks muutumise ajale, ei muuda Riigikohtu poolt väljendatud seisukohta. Kohus leiab, et eeltoodust tulenevalt on kostja I isik, keda saa käesoleval juhul tööandja eluruumist välja tõsta teist eluruumi vastu andmata.
27.Kõige eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Riigi Kinnisvara AS hagi tuleb jätta rahuldamata. Kohus leiab, et hageja võib kostjaga I sõlmitud üürilepingu korraliselt üles öelda ja kostjaid saab tööandja eluruumist välja tõsta, kuid üksnes teist eluruumi vastu andes. Kohus peab vajalikuks märkida, et teise eluruumi vastu andmine ei tähenda eluruumi omandisse andmist vaid selle hariliku hinnaga üürimise võimaldamist kostjale I.
28.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Menetluskulude jaotus
29.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, lg 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti,
2-19-18294 hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kuivõrd kohus hagi ei rahulda, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda.
30.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
31.Kohtupraktikast tuleneb, et maakohus peab menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus selle tulemusel muutub. Kohtul on alust eeldada, et hageja ei nõustu kohtulahendiga ning käesolev vaidlus jätkub apellatsioonimenetluses. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses, vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.