Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Kohtu põhjendused Kohus, vaadanud läbi hagimaterjalid ja poolte seisukohad, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Hagimaterjalide kohaselt on pooled sõlminud 17.01.2020 kompromissileping/võlatunnistus nr 24858597 (tl 5), mille kohaselt omab hageja kostja vastu nõuet, mille ta omandas vastava loovutuslepingu alusel Mogo OÜ-lt. Kompromissi kohaselt tuleneb nõue laenulepingust nr IL29122018/0014 ning 16.01.2020 lepingu sõlmimisel oli nõude suuruseks põhinõue 3179,15 eurot ja viivisenõue 2703,04 eurot (lepingu p 1.1). Kompromissiga leppisid pooled kokku, et lõpetavad laenulepingust nr IL29122018/0014 kohustused ja kostjal tekib uus iseseisev kohustus tasuda hagejale kompromissisumma 5853,04 eurot perioodiliste maksetega maksegraafiku alusel (kompromissi p-d 2.3-2.5). Kohtu hinnangul on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 lg 1 mõttes. See tähendab, et pooled on ühise tahte alusel loonud iseseisva kohustuse, mis on sõltumatu laenulepingust nr IL29122018/0014. Poolte kokkuleppe alusel on laenulepingust nr IL29122018/0014 tulenevad kohustused lõppenud. Kostja on võlatunnistuse digitaalselt allkirjastanud 17.01.2021. Kostja ei ole käesolevas menetluses esitanud ühtegi sisulist vastuväidet, nt võlatunnistuse sõlmimise ega sellest tulenevate nõuete osas. See, et kostja suhtes on algatatud täitemenetluses mõne teise võlgnevuse täitmiseks ja ta kasvatab üksinda alaealist last, ei ole aluseks hageja nõude rahuldamata jätmiseks. Kohtu hinnangul on võlatunnistus kehtiv ning hagejal on õigus selle alusel nõuda kostjalt võlgnevuse 5853,04 euro (põhinõue 3179,15 eurot + viivisenõue 2703,04 eurot) tasumist, sest kostja ei ole maksegraafiku alusel ühtegi makset teinud. Kuna kostja ei ole kohtule esitanud sisulisi vastuväiteid ega tõendeid selles osas, et poolte vahel sõlmitud kokkulepe ei kehtiks või et ta oleks nõuet mingis ulatuses tasunud, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 5883,04 eurot. Hageja nõuab kostjalt viivise väljamõistmist perioodil 16.03.2020-01.07.2021, s.o teise osamakse tähtajale järgnevast päevast kuni hagi esitamiseni. Vastavalt võlatunnistuse p-le 3.1-3.2 muutub kogu kompromissisumma tasumata osas koheselt sissenõutavaks kui kostja on vähemalt kahe graafikujärgse maksega osaliselt või täielikult hilinenud. Kostja kohustus tasuma hagejale viivist 0,060% päevas viivituses olevalt maksmata kompromissisummalt. Kostja kinnitas, et viivisemäär oli temaga läbi räägitud ja ta on selgitustest aru saanud ning tema hinnangul on viivisemäär mõistlikus suuruses. Hageja on arvestanud viivist 3179,15 eurolt 0,06% päevas kokku 902,24 eurot, kuid vähendas viivisenõuet 505,26 euroni, et viivise kogunõue ei ületaks põhivõlgnevust. Hageja ei nõua viivist edasiulatuvalt hagi esitamisest nõude täitmiseni. Riigikohus on 3-2-1-25-16 lahendi p-s 13 leidnud, et viivise mõistlik määr tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Kohus leiab, et poolte kokkulepitud viivisemäär ning viivisesumma on seaduspärane. Viivisemäär ei ületa kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (3x0,022%) ning hageja on arvestanud viivise korrektselt. Kostja ei ole esitanud viivisenõudele sisulisi vastuväiteid.

Kostja muud vastuväited ei anna alust viivisenõude rahuldamata jätmiseks ega vähendamiseks. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis summas 505,26 eurot. Hageja nõuab kostjalt lepingutasu 30 euro väljamõistmist. Pooled leppisid võlatunnistuse p-s 5.1 kokku, et kostja tasub lepingu sõlmimise tasu 30 eurot koos esimese osamaksega. Kostja ei ole nimetatud nõudele sisulisi vastuväiteid esitanud. Kohus märgib, et seadus ei välista lepingu sõlmimise tasu kokkuleppimise ja nõudmise võimalust ning hagejal on õigus võlatunnistusest tulenevalt lepingu sõlmimise tasu nõuda. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 30 eurot lepingus sõlmimise tasu. Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka sissenõudmiskulud 35 eurot VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel. Hageja sõnul on ta kostjale edastanud kolm võlateatist (24.03.2020, 25.09.2020, 26.01.2021). Kostja ei esitanud nõudele sisulisi vastuväiteid, mh et ta poleks talle edastatud meeldetuletuskirju kätte saanud. Kohus märgib, et hagejal on õigus nõuda sissenõudmiskulusid, kuid mitte VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel, sest nimetatud säte näeb ette sissenõudmiskulude hüvitist pärast lepingu lõppemist. Asja materjalidest ei nähtu, et võlatunnistus oleks lõppenud. See, et võlatunnistuses on kokkulepe kogunõude sissenõutavaks muutumine kahe järjestikuse osamakse tasumata jätmisel, ei tähenda, et võlatunnistus oleks lõppenud. Seega tuleb asuda seisukohale, et võlatunnistus on kehtiv ning hageja saab sissenõudmiskulusid nõuda VÕS § 1132 lg 1 alusel. VÕS § 1132 lg 1 sätestab, et lepingu kehtivusajal võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises lauses nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro võrra. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Kolmest saadetud võlateatisest (tl 8-10) nähtub, et hageja on edastanud meeldetuletuskirja ühe sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta, s.o kogu nn kompromissisumma kohta. Hüvitist on hagejal õigus nõuda ainult siis, kui ta on saatnud tarbijale vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Seega on esimene saadetud meeldetuletuskiri tasuta. Järgnevate meeldetuletuskirjade eest võib hageja nõuda hüvitist vaid 5 eurot ning seda ainult ühe kirja eest. Seega on hageja sissenõudmiskulude nõue põhjendatud osaliselt ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 5 eurot. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 3179,15 eurot, enne 16.01.2020 sissenõutavaks muutunud viivise 2673,89 eurot, viivised perioodil 16.03.2020-01.07.2021 summas 505,26 eurot, lepingutasu 30 eurot ja sissenõudmiskulud 5 eurot. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Lõike 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kanda, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi 99% ulatuses. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Lähtudes TsMS § 163 lg-st 1 jätab kohus menetluskulud 99% ulatuses kostja kanda ja 1% ulatuses hageja kanda.

TsMS § 174 lg 2 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hageja on esitanud hagiavaldusega menetluskulude nimekirja ja palunud kostjalt välja mõista nõude esitamisel tasutud riigilõivu summas 450 eurot. Kohus leiab, et hageja on riigilõivu tasunud seaduses ettenähtud määras ja see on põhjendatud kulu. Hageja taotles ka kostjalt välja mõista hageja poolt lepingulisele esindajale makstud tasu õigusabi eest summas 420 eurot. TsMS § 175 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja on esitanud kohtule tõendina lepingulise esindaja PlusPlus Legal OÜ arve õigusabi eest summas 420 eurot (sh käibemaks 70 eurot). Kohus hindab, et arvestades hageja lepingulise esindaja eeldatavat töömahtu ja asja keerukust, on tasumäär 100 €/h ning ajakulu 3,5h mõistlikud ja põhjendatud. Samas ei saa kostjalt välja mõista käibemaksuga summat, sest hageja on käibemaksukohustuslane (KMKR nr EE102313213). Hageja selgitas, et ta on piiratud käibemaksukohustuslane ning ei saa käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvestada. Hageja ei ole selgitanud ega tõendanud, milles seisneb piiratud käibemaksukohustuslaseks olemine ja kas ta reaalselt seda ka on. Maksu- ja Tolliamet veebilehel (Käibemaksukohustuslasena registreerimise numbri otsing) sellist viidet hageja osas ei nähtu. Hageja põhjendatud menetluskulud on kokku seega 800 eurot, millest 450 eurot on riigilõiv ja 350 eurot lepingulise esindaja tasu. Kohus jättis menetluskulud 1% ulatuses hageja kanda ja 99% ulatuses kostja kanda. Hageja menetluskuludest jääb hageja kanda seega 8 eurot ja kostja kanda 792 eurot. Kostja menetluskulusid ei kandnud, mistõttu ei ole käesolevalt vajalik poolte menetluskulusid tasaarvestada. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 792 eurot. Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise väljamõistetud menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 ettenähtud määras (EKP intress + 8 % aastas). /Allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.