Osaühing EUROPARK ESTONIA hagiavaldus I A vastu võla nõudes
Tsiviilasja hind
40,00 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: Osaühing
EUROPARK
ESTONIA
(registrikood 10811490, asukoht Estonia pst 9, Kesklinna linnaosa, Tallinn, Harju maakond, 10143) Hageja lepinguline esindaja Piret Muinast (e-post: xxx) Kostja: I A (isikukood xxx, elukoht xxx; e-post: xxx)
Asja läbivaatamine
Lihtmenetlus (kirjalikus menetluses)
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada EUROPARK ESTONIA OÜ hagi I A vastu.
2.Välja mõista kostjalt I A`lt hageja EUROPARK ESTONIA OÜ kasuks põhivõlgnevus 30,00 eurot ning sissenõudmiskulu 10,00 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
Välja mõista kostjalt I A`lt hageja EUROPARK ESTONIA OÜ kasuks menetluskuludena riigilõiv summas 75 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ning lepingulise esindaja kulu summas 90 eurot.
5.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda hagejale käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude hüvitamiseni tasumata summalt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Harju Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti
hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Menetlusabi taotlemise selgitus Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.Osaühing EUROPARK ESTONIA esitas 16.06.2021.a Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult 40 euro saamiseks. Kohus tegi 21.06.2021.a võlgnikule makseettepaneku, võlgnik esitas 05.07.2021.a vastuväite. Pärnu Maakohtu 13.07.2021.a määrusega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 20.07.2021.a määrusega kohustas kohus hagejat esitama nõuetekohane hagiavaldus. Hageja esitas hagi 16.08.2021.a, mille kohus võttis menetlusse 17.08.2021.a, paludes kostjal esitada nõuetekohane vastus.
2.Hageja taotleb kostjalt välja mõista leppetrahvi summas 30 eurot ja sissenõudmiskulude summas 10 eurot nõudes. Samuti palub hageja jätta menetluskulud kostja kanda ning märkida lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
3.Hageja on esitanud kostja vastu hagi võlgnevuse sissenõudmiseks, kuivõrd kostja oli sõiduki BMW 320l (VIN: xxx) numbrimärgiga xxx omanik/vastutav kasutaja vähemalt alates 07.12.2015 ning sõidukit pargiti EP opereeritavale parkimisalale parkimistingimusi rikkudes. Sõiduk oli pargitud 02.06.2018 EP opereeritavale xxx parkimisalale. Kontrollimise käigus leidis tuvastamist, et sõiduk oli eelmärgitud kuupäeval pargitud parkimistingimusi rikkudes. Parkimistingimuste avaldamisega esitas EP omapoolse pakkumuse, mida EP on selgelt parkimistingimustes väljendanud (dtl 45-48). Parkimisega esitati nõustumus pakkumusele, mistõttu sõiduki parkimisega tekkis lepinguline suhe. Sõiduki armatuurlaual ei olnud vastaval alal parkimisõigust andvat parkimiskaarti või parkimisautomaadist ostetud parkimispiletit ning mobiilse parkimise tuvastamiseks tehtud päringu vastuse järgi ei oldud alustatud ka mobiilset parkimist. Parkimislepingu tingimustes on kehtestatud, et parkimistingimuste rikkumisel tuleb tasuda leppetrahvi.
4.EP esitas kohe pärast parkimistingimuste rikkumise tuvastamist leppetrahvinõude nr xxx summas 30 eurot maksetähtajaga 16.06.2018, paigutades selle sõiduki kojamehe vahele. Nõue muutus sissenõutavaks 17.06.2018. Kostja leppetrahvinõuetele vastuväiteid ei esitanud, kuigi sellele võimalusele on leppetrahvil viidatud.
5.Kuna EP esitas hagiavalduse aluseks oleva leppetrahvinõude kohtumenetlusse 16.06.2021, ei ole hageja nõue aegunud. Leppetrahvinõue on käesoleva ajani tasumata. Hageja saatis kohtueelselt kostjale meeldetuletuse kohustuse täitmise kohta. Kostja ei vastanud hageja poolt kohtueelselt saadetud nõudekirjale ega võlgnevusega seotud teavitustele. Hagejal tekkisid
sissenõudmiskulud.
6.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 3 p 1 järgi võib võlasuhe tekkida lepingust. Leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik (VÕS § 8 lg 1-2). EP on parkimisteenust osutav ettevõte. Iga EP poolt opereeritava parkla sissesõidu juurde on paigaldatud vastav infotahvel koos viitega tüüptingimustele ja/või viitega, kus tüüptingimustega tutvuda saab. Tüüptingimused sisaldavad tingimusi sõiduki parkimiseks. Ühtlasi on EP avaldanud tüüptingimustes sõnaselgelt oma tahet lepingu sõlmimiseks, kui sõiduki kasutaja auto EP parklasse pargib. Vastavalt parkimistingimustele tegi EP pakkumuse lepingu sõlmimiseks sõiduki parkimisel parklasse. See tähendab, et isikul on õigus EP esitatud lepingutingimustega tutvuda ning juhul, kui talle parkimislepingu tingimused ei sobi või tal puudub nõutav parkimisõigust andev parkimiskaart/luba, EP-le kuuluvast parkimisalalt lahkuda ja parkida oma sõiduk mujale (EP ei ole ainuke parkimise teenust osutav operaator). Juhul, kui talle parkimistingimused sobivad ja/või ta omab nõutavat parkimisõigust antavat parkimiskaarti/luba ning ta pargib sõiduki, annab ta sellega ühtlasi nõusoleku lepingu sõlmimiseks.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
7.Kostja esitas 19.08.2021.a vastuse hagiavaldusele, milles viitab, et ei tunnista enda vastu esitatud nõuet.
8.06.09.2021 seisukohas teatas kostja, et ei tunnista hagi ning vaidleb sellele vastu. Kostja tunnistab, et ta oli küll 02.06.2018 veel auto omanik, kuid tema ei kasutanud sel kuupäeval eelnimetatud sõidukit ega parkinud Tartu mnt 31, Tallinn parkimisalale. Seega ei ole kostja avaldanud oma tahet OÜ-ga EUROPARK ESTONIA lepingu sõlmimiseks. Lisaks on kostja seisukohal, et hageja leppetrahvinõue on aegunud, kuivõrd on möödunud TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud 3-aastane aegumistähtaeg. Kostja põhjendab, et leppetrahv vormistati 02.06.2018, maksetähtaeg oli 15.06.2018 (14 päeva jooksul) ning nõue muutus sissenõutavaks 16.06.2018. Maksetähtaja viimane päev oli 15.06.2018, mitte 16.06.2018. Alates 16.06.2018 muutus nõue juba sissenõutavaks. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 kohaselt toimub leppetrahvi nõude aegumine kolme aasta jooksul nõude sissenõutavaks muutumisest ehk siis kolm aastat sai täis 15.06.2021. Kuna hageja esitas hagiavalduse aluseks oleva leppetrahvinõude kohtusse 16.06.2021, siis on esitatud nõue aegunud.
9.06.10.2021.a seisukohas teavitab kostja täiendavalt, et 02.08.2018.a oli kostja kodus väikese lapsega ning auto oli Lõuna-Eestis, mis toodi Tallinnasse 02.08.2018 hommikul. Autoga jõuti Stockmanni risti (Tartu mnt trammitee ääres), kuhu auto jäi keset teed seisma, taaskord lõpetas auto mootor töö. Auto lükati mitme inimese poolt tee pealt ära (sest takistas liiklust). Tegemist oli hädapeatumisega. Kostja ei olnud sel ajal seal. Heas usus eeldas kostja, et autoga ei ole toime pandud mingeid rikkumisi. Kostjani ei jõudnud ka väidetav leppetrahvi nõue. Kostja soov ei olnud autot Tartu mnt 31 aadressile lükata, auto viidi sealt treileriga ära CarWay remonditöökotta. Liiklusseaduse järgi on parkimine sõiduki ettekavatsetud seismajätmine. 02.06.2018 ei olnud tegemist sõiduki ettekavatsetud seismajätmisega aadressil Tartu mnt 31. Auto seiskus ise sõidurajal foori taga olles. Leppetrahvi suurus ei tohiks olla teist lepingupoolt (sõidukiomanikku) ebamõistlikult kahjustav. Kohtupraktika järgi ei tohiks leppetrahvi maksimaalne suurus ületada põhinõuet ehk parkimistasu.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
10.Kohus leiab, et hagiavaldus on põhjendatud ja hagi kuulub rahuldamisele.
11.Kohus peab vajalikuks teha käesolevas asjas otsuse erinevalt tsiviilkohtumenetluse
seadustiku (TsMS) § 444 lõike 4 esimeses lauses sätestatust koos kirjeldava ja põhjendava osaga. Kuivõrd kohus menetleb käesolevat tsiviilasja lihtmenetluses, siis kasutab kohus TsMS § 444 lg-s 2 sätestatud õigust ning piirdub kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kohus selgitab, et TsMS § 405 lg 5 kohaselt võib kohus lihtmenetluse korral kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all. Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (Riigikohtu 04.05.2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba otsuse edasikaebamiseks.
12.Tulenevalt TsMS §-s 405 määras kohus asja lahendamise lihtsustatud korras menetlusse võtmise määruses. Kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2 000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4 000 eurole. Menetlusosalised ärakuulamist ei taotlenud.
13.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.
14.Poolte vahel puudub vaidlus asjaolus, et kostja oli 02.06.2018 sõiduauto BMW 320l (VIN: xxx) numbrimärgiga xxx omanik. Kohus loeb hageja poolt esitatud tõendite alusel tuvastatuks, et sõiduk numbrimärgiga xxx parkis 02.06.2018 Tartu mnt 31, Tallinn parkimisalale, ehk hageja poolt opereeritaval parkimisalale parkimistingimusi rikkudes, s.t parkimistasu maksmata jättes (vt dtl 30-125). Pooled ei vaidle ka selle üle, et parkimistingimuste rikkumise tõttu esitatud leppetrahvinõuded on tasumata.
15.Pooled vaidlevad eelkõige selle üle, kas leppetrahvide eest vastutab kostja isiklikult, või mõni muu auto kasutaja, kas nõue on aegunud hagi esitamise ajaks.
16.Kostja on esitanud aegumise vastuväite. Kostja leiab, et nõue on esitatud aegunult. Kohus selgitab, et TsÜS § 146 lg 1 kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Sama paragrahvi lõike 2 p 3 kohaselt on hagi esitamisega võrdsustatud avalduse esitamine maksekäsu kiirmenetluses. VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Hageja esitas leppetrahvinõude 02.06.2018, mille maksetähtaeg oli 16.06.2018. See tähendab, et 02.06.2018 esitatud leppetrahvinõude tasumise tähtpäev oli 16.06.2018 ning leppetrahv muutus sissenõutavaks 17.06.2018 ja oleks aegunud 17.06.2021. Hageja esitas kostja vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse 16.06.2021, so enne nõude aegumist. Seega ei ole hageja nõue aegunud.
17.Kostja ei ole väitnud, et sõiduk olnuks hagis loetletud parkimisaladel pargitud mingil teisel ajal ega esitanud ka sellekohaseid tõendeid (parkimistasu maksmine konkreetses parklas mingil teisel ajal vmt). Oma 06.09.2021.a vastuses hagiavaldusele on kostja selgitanud, et
tema ei ole nimetatud trahvinõudest teadlik. Kostja selgitab, et ta küll oli parkimistrahvi väljakirjutamise ajal autoomanik, kuid tema ei olnud sel ajal sõiduki roolis ega autos ja tema ei ole autot parkinud Tartu mnt 31, Tallinn parkimisalale. Seega ei ole kostja avaldanud oma tahet parkimislepingu sõlmimiseks. 06.10.2021.a seisukohas teavitab kostja täiendavalt, et 02.08.2018.a oli kostja kodus väikese lapsega ning auto oli Lõuna-Eestis, mis toodi Tallinnasse 02.06.2018 hommikul. Autoga jõuti Stockmanni risti (Tartu mnt trammitee ääres), kuhu auto jäi keset teed seisma, taaskord lõpetas auto mootor töö. Auto lükati mitme inimese poolt tee pealt ära (sest takistas liiklust). Tegemist oli hädapeatumisega. Kostja ei olnud sel ajal seal. Liiklusseaduse järgi on parkimine sõiduki ettekavatsetud seismajätmine. 02.06.2018 ei olnud tegemist sõiduki ettekavatsetud seismajätmisega aadressil Tartu mnt 31. Auto seiskus ise sõidurajal foori taga olles. Leppetrahvi suurus ei tohiks olla teist lepingupoolt (sõidukiomanikku) ebamõistlikult kahjustav. Kohtupraktika järgi ei tohiks leppetrahvi maksimaalne suurus ületada põhinõuet ehk parkimistasu.
18.TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Seega, kui kostja väitis, et tema kui auto omanik ei olnud siiski parkimislepingu osapool ja parkimislepingu sõlmis väidetavalt keegi teine isik, siis pidanuks kostja oma väiteid tõendama. Nimetatud selgituskohustust jagas kohus ka oma 23.09.2021.a kohtumääruses. Kostja kohustuseks oli tõendada, kes konkreetselt füüsilise isikuna sõiduki registreerimismärgiga number xxx hagis märgitud ajal ja kohas parkis. Kostja on 06.10.2021.a seisukohas teavitanud, et tema ei olnud parkimise eest tollel kuupäeval vastutav, ent ometi ei ole kostja esile toonud, keda saaks parkimislepingu sõlmimise eest vastutavaks isikuks pidada, kes selle sõiduki siis Tartu mnt 31 parkimisalale parkis. Kostja on esitanud tõendina kirjavahetuse, milles viidatakse, et auto hakkab liikuma Tallinna poole ja et auto läks Stockmanni ristis katki, kuid nimetatud tõendist ei nähtu selgelt ja üheselt, mis autoga on tegemist ning kes oli autojuht, samuti kes oleks kostja meelest olnud vastutav parkimislepingu sõlmimise eest. Kuna kostja ei tõendanud, kes sõiduki eelnimetatud ajal ja kohas parkis, siis tuleb eeldada, et parkimislepingute pooleks oli kostja kui sõiduki omanik/kasutaja (vt Tallinna Ringkonnakohtu 02.05.2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-123200, p 41). Ka Riigikohus on 26.01.2017 kohtuotsuses tsiviilasja nr 3-2-1-82-16 punktis 24 leidnud, et kuigi üldjuhul peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS § 230 lg 1 esimene lause), on autojuhi isikuga seotud asjaolude väljaselgitamine auto omaniku/vastutava kasutaja kontrolli all ja parkimise korraldajal on objektiivselt võimatu või vähemasti oluliselt raskendatud selle kohta tõendeid esitada. Seetõttu leidis Riigikohtu tsiviilkolleegium, et tõendamiskoormis tuleb hea usu põhimõttest tulenevalt ümber jagada ning auto juhiks ja parkimislepingu pooleks saab lugeda sõiduki omaniku/vastutavat kasutajat, kui ta ei tõenda, et autot juhtis muu isik. Kuna käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et sõiduki registreerimismärgiga number xxx omanikuks oli parkimistrahvi väljastamise ajal kostja ning autojuhi isikuga seotud asjaolude väljaselgitamine on kostja kui auto omaniku kontrolli all ja hagejal on objektiivselt võimatu või vähemasti oluliselt raskendatud selle kohta tõendeid esitada, on tõendamiskoormis hea usu põhimõttest tulenevalt ümber jagatud ning parkimislepingute pooleks saab lugeda kostjat (vt Riigikohtu 25.01.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 31).
19.Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et liiklusseaduse järgi on parkimine sõiduki ettekavatsetud seismajätmine ning kuna auto mootor lõpetas töö, mistõttu lükati see mitme inimese poolt tee pealt ära (sest takistas liiklust), oli tegemist hädapeatumisega mitte parkimisega. Kohtud on korduvalt leidnud, et liiklusseaduse sätted on avalik-õiguslikud normid, mis ei ole otseselt kohaldatavad tsiviilvaidlustes. Sõiduauto asus hageja hallataval parkimisalal ning leppetrahvi esitamise hetkel ei olnud kedagi ka auto juures.
20.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 9 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Pakkumusele nõustumuse andmisega on leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja sai nõustumuse kätte. Kui nõustumus väljendub teos, mis ei ole otsene tahteavaldus, on leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja teost teada sai, v.a juhul, kui pakkumusest, lepingupoolte vahelisest praktikast või tavast tulenevalt loetakse leping sõlmituks teo tegemisest. VÕS § 16 lg 3 kohaselt loetakse ettepanekut, mis on suunatud kindlaks määramata isikutele ja mis seisneb reklaami, hinnakirjade, tariifide, näidiste, kataloogide ja muu sellise saatmises või kaubaväljapanekus, samuti kauba või teenuse konkreetsele isikule mittesuunatud pakkumist avalikus arvutivõrgus, ettepanekuks esitada pakkumus, kui ettepaneku tegija ei ole selgesti väljendanud, et tegemist on pakkumusega. Kohus leiab, et leping võidakse sõlmida teatud käitumisega väljendatud tahteavaldusega juhul, kui isikule on tema käitumise õiguslikud tagajärjed üheselt mõistetavalt teatavaks tehtud.
21.Hageja pakkumuse tingimuste (vt nt parkimistingimused dtl 47) punkti 1 kohaselt sõlmib sõidukijuht parkimiskoha üürilepingu siis, kui ta on sõiduki parklasse parkinud ning punkti 2 kohaselt kaasneb lepinguga kohustus maksta parkimistasu. Samuti nähtub hageja esitatud tõenditest, et parklate sissesõidutee juurde olid paigutatud infotahvlid, teavitus- ja liiklusmärgid (vt dtl 45-48), mis sisaldavad lepingu tüüptingimusi sõiduki parkimiseks. Käesoleval juhul on parkimistingimustes kohtu hinnangul väljendatud asjaolu, et parkimistingimuste avaldamisega teeb hageja pakkumuse lepingu sõlmimiseks pakkumuses toodud tingimustel ja parklasse parkimine loetakse tingimustega nõustumiseks ja lepingu sõlmimiseks. Kohus leiab, et parkimisalades tähistatud vaidlusalust teadet tuleb lugeda pakkumuseks. Nõustumus (aktsept) on VÕS § 20 lg 1 järgi otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. Kohus leiab, et vaidlusaluse sõiduki parklasse parkimine oli käesoleval juhul kvalifitseeritav aktseptina.
22.Kohus on seisukohal, et parkimisalale sissesõidul sõlmiti parkimiskoha üürileping. Infotahvel koos viitega alale sissesõidu tüüptingimustele viitab, kus tüüptingimustega tutvuda saab. Tüüptingimused sisaldavad lepingu tüüptingimusi sõiduki parkimiseks ning nendes on muuhulgas avaldatud selgesõnaliselt oma tahet lepingu sõlmimiseks, kui sõiduki kasutaja auto pargib hageja parkimisalale. Tüüptingimustele on parkla sissesõidu juurde ja ka parkimisalale paigaldatud rida liiklus- ja teavitusmärke. Võttes arvesse, et iga parkimisala sissesõidu juures on sõiduki kasutajale tehtud nähtavaks hageja eraparklasse sisenemise teave koos viitega lepingutingimustele ja hageja avaldas infotahvlil selgesõnaliselt oma tahet sõlmida leping, tuleb seda lugeda hagejapoolseks lepingu sõlmimise pakkumuseks VÕS § 16 lg 1 mõttes. Riigikohus on 20.10.2010 lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-75-10 märkinud, et selget lepingu sõlmimise tahet väljendavad infotahvlid saavad olla lepingu sõlmimise pakkumuseks. Kohus on hageja esitatud tõendite alusel seisukohal, et hageja oli paigaldanud parkimistingimused nähtavale kohale ning nende sisuga oli sõiduki parkijal võimalik suuremate pingutusteta tutvuda. Fotodega parkimislepingu tingimustest, parkimisaladest ning liiklus- ja teavitusmärkidest on tõendatud, et hageja poolt opereeritava parkla sissesõidu juurde on paigaldatud liiklusmärk, mis annab sisenejale teada, et sõidetakse tasulisele parkimisalale. Kostja vastuväite kohaselt ei ole tema parkimislepingu osapool. Kohus leidis eelnevalt, et kostja tuleb lugeda parkimislepingute osapooleks.
23.VÕS § 8 lg 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval, VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine ja VÕS § 101 lg 1 p 1 lubab võlausaldajal võlgniku poolse kohustuse rikkumise korral nõuda muuhulgas kohustuse
täitmist. VÕS § 108 lg 1 sätestab võlausaldaja õiguse nõuda võlgnikult raha maksmise kohustuse täitmist kui võlgnik seda rikub. VÕS § 158 lg 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. VÕS § 159 lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab.
24.Eelnevast tulenevalt loeb kohus tuvastatuks, et hageja ja kostja vahel oli hagis näidatud juhtumil sõlmitud kehtiv parkimisleping. Kostja ei ole vaidlustanud parkimislepingu tingimusi. Vaidlusaluse parkimislepingu kohaselt oli hagejal õigus parkimistingimuste rikkumise korral nõuda leppetrahvi kuni 60 eurot. Hageja on parkimislepingu rikkumise eest (parkimistasu maksmata jätmise eest) nõudnud leppetrahvi 30 eurot. Käesolevas asjas ei ole kostja tõendanud, et leppetrahvide määramine oli alusetu (nt seetõttu, et kostja ei rikkunud parkimisel kokkulepitud parkimistingimusi, st parkimise eest oli tasutud). Kostja ei ole tõendanud, et esile toodud parkimisaladel on teistsugused parkimistingimused või, et parkimisalale pääseb ja seal on võimalik parkida ka parkimistingimustest teada saamata. Kohus selgitab, et TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 tulenevalt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.
25.Kuivõrd kostja ei ole antud juhul tõendanud, et hagis esitatud kuupäeval parkis keegi teine isik nimetatud autoga hagis esile toodud hageja parkimisalal, ning hageja on tõendanud maanteeameti väljavõttega, et eelviidatud kuupäeval oli kostja sõiduki omanik (dtl 49-54), on põhjendatud lugeda tuvastatuks, et sõiduki tasuliseks parkimiseks sõlmitud lepingute osapoolteks on hageja ja kostja. Parkimislepingu tingimused olid sätestatud parkla sissesõidu juures paigaldatud teavitusmärkidel. Kostja on lepingu tingimusi rikkunud seeläbi, et jättis parkimistasu tasumata. Parkimistingimuste kohaselt oli kostja sel juhul kohustatud tasuma hagejale leppetrahvi summas 30 eurot. Kostja jättis 02.06.2018 kuupäeval lepingust tuleneva parkimistasu maksmata, mistõttu on ta kohustatud parkimislepingu p 7 järgi tasuma hagejale leppetrahvi kogusummas 30 eurot. Hageja on tõenditena esitanud pildid sõiduautost numbrimärgiga xxx, millel on kuupäev, millal on sõiduauto parkimistingimusi rikkudes parkinud hageja opereeritaval parkimisalal (37-48). Lisaks on hageja esitanud fotodena parkimisalal olevatest infotahvlitest lepingutingimuste kohta (dtl 46-47). Kostja ei ole oma väite tõendamiseks esitanud ühtegi tõendit. Hageja on tõendid esitanud selle kohta, et kostja hageja parkimisajal lepingutingimusi rikkudes parkis. Eelviidatud tõenditega on tõendatud hagiavalduses esile toodud asjaolu, et kostjale pidid olema liiklus- ja teavitusmärgid nähtavad ja kostjal oli võimalik parkimistingimustega tutvuda enne kui ta võttis vastu otsuse parkimislepingu sõlmimiseks. Lisaks on tõendatud asjaolu, et kostjale kuuluv sõiduauto numbrimärgiga xxx hageja esiletoodud leppetrahvi koostamise kuupäeval hageja esiletoodud parklas parkis (dtl 39). Hagejal on õigus nõuda kohustuse täitmist ja leppetrahvi tasumist VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja parkimislepingu rikkumise eest ettenähtud leppetrahvi kogusummas 30 eurot.
26.Lisaks leppetrahvile nõuab hageja kostjalt sissenõudmiskulu summas 10 eurot. Hageja sisustab nimetatud nõuet transpordiametile ja rahvastikuregistrile saadetud päringutega ning kirjaliku nõudekirja saatmisega kostjale tähitud postiga. VÕS § 1132 lg 2 p 1 järgi pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15.
Hageja saatis kostjale kohtueelselt ühe meeldetuletuskirja (dtl 55), tegi päringu transpordiametile, mida tõendab viimase poolt väljastatud väljavõte (dtl 49-53), ning päringu rahvastikuregistrile kostja isikuandmete teadasaamiseks. Kohtu hinnangul on sissenõudmiskulude nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele, tegemist on mõistlike kuludega kahju hüvitamisega seotud nõude esitamiseks. Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja ka sissenõudmiskulu summas 10 eurot.
27.Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi VÕS § 108 lg 1 alusel rahuldada täies ulatuses ja kostjalt välja mõista leppetrahv 30 eurot ja vastavalt VÕS § 1132 lg 2 p 1 sissenõudmiskulu 10 eurot, kokku 40 eurot Menetluskulude jaotus
28.TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse tegemist. Kohus on seisukohal, et menetluskulude kindlaksmääramine ei takista käesolevas asjas kohtuotsuse tegemist.
29.Hageja esindaja esitas hagiavalduses avalduse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. Avaldus vastab TsMS § 176 lg-te 1 ja 5 nõuetele. Avaldusest nähtub, et hageja on hagilt tasunud riigilõivu 75 eurot ning kandnud lepingulise esindaja kulusid 336 eurot (käibemaksuga). Lisaks palub hageja mõista TsMS § 4842 alusel kostjalt välja 20 eurot kindlaksmääratud menetluskulu, mis on tekkinud maksekäsu kiirmenetluses. Hageja palub märkida menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja kinnitab, et kõik märgitud kulud on seotud käesoleva tsiviilasja kohtumenetlusega.
30.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 sätestab, et kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud ning p 2 kohaselt menetlusosaliste sõidu-, posti-, side-, majutus- ja muud sellesarnased kulud, mis on kantud seoses menetlusega. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.
31.Kohus selgitab, TsMS § 174 lg 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. (vt ka Riigikohtu 15.02.2012.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 03.06.2013.a, 3-2-1-65-13 p 14). Kohus selgitab, et vastaspoolelt menetluskulude väljamõistmise aluseks ei ole mitte esitatud arved, vaid õigusabikulude põhjendatus ja vajalikkus.
32.Kooskõlas TsMS§ 144 punktiga 1 on maksekäsu kiirmenetluse kulud kohtuvälised kulud. Vastavalt TsMS § 172 lõikele 9 kannab maksekäsu kiirmenetluse kulud maksekäsu tegemise korral võlgnik, muul juhul avaldaja, kui seadusest ei tulene teisiti. Muus osas kohaldatakse hagimenetluses menetluskulude kohta sätestatut. Asja edasisel lahendamisel hagimenetluses arvatakse maksekäsu kiirmenetluse kulud hagimenetluse kulude hulka.
33.Kohus leiab, et TsMS § 138 lg-test 1, 2 ning TsMS § 139 lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna tasutud riigilõiv summas 75 eurot. Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Tunnihinna ja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata iga kohtuasja raames eraldiseisvalt (vt Riigikohtu 11.02.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14 p 14). Asja mahtu ja keerukust arvestades on TsMS § 175 lg 1 järgne esindaja põhjendatud ja vajalik tunnitasu kohtu hinnangul 60 eurot käibemaksuta. Praegusel juhul ei esine asjaolusid, mis võimaldaksid pidada 60 eurot ületavat tunnitasu põhjendatuks. Hageja lepinguline esindaja ei ole (vande)advokaat, kelle tunnitasumäär oleks eeldatavalt kõrgem.
34.Hageja lepingulise esindaja ajakuluna on näidatud 3,5 tundi. Riigikohus on varasemalt leidnud, et üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Riigikohus on 14.04.2021. a määruses tsiviilasjas nr 2-19-10324/42 muutnud varasemaid seisukohti ja leidnud, et ei ole põhjendatud siduda menetluskulusid kandma kohustatud menetlusosaliselt väljamõistetava menetluskulu suuruse ülempiiri rangelt tsiviilasja hinnaga, vaid lähtuda tuleb eelkõige kuludest, mis menetlusosalisel on tekkinud vajadusest teha menetluses esindaja abil oma õiguste kaitseks vajalikud menetlustoimingud. Põhjendatud ja vajaliku menetluskuluna TsMS § 175 lg 1 tähenduses saab vastaspoolelt välja mõista lepingulise esindaja kulu ulatuses, mis vastab nõutava kvalifikatsiooniga ja hoolsalt tegutseva esindaja menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu ja põhjendatud tunnitasu määra korrutisele.
35.Käesolev tsiviilasi on pigem vähemahukas ning õiguslikult vähese keerukusega. Kohtu hinnangul võib tsiviilasja mahtu ja keerukust ning hageja menetlusdokumentide ja kostja esitatud vastuväidete sisu arvestades pidada põhjendatud ajakuluks 1,5 tundi. Kohus on seisukohal, et hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik õigusabikulu on käesolevas menetluses kokku 90 eurot (1,5 x 60). TsMS § 174 lg 10 alusel kuuluvad menetluskulud hagejale hüvitamisele käibemaksuta. Maksekäsu kiirmenetluse menetluskulu 20 eurot hüvitamise nõue on põhjendatud vastavalt TsMS § 4842.
36.Kokku määrab kohus hageja menetluskulude rahalise suurusena kindlaks 185 eurot (75 + 20 + 90), mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kuna menetluskulud jäävad kostja kanda, siis puudub kohtul vajadus käesoleva kohtuotsusega kindlaks määrata kostja menetluskulude rahalist suurust. Vastavalt hageja taotlusele märgib kohus TsMS § 177 lg 4 alusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda hagejale käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
37.Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Bergson kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.