OÜ Plangi Trans hagi Rainer Eelsoo vastu 32 000 euro ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 12. aprilli 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Plangi Trans apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
39 813 eurot 26 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellant): OÜ Plangi Trans (registrikood 10273584), esindaja vandeadvokaat Veikko Puolakainen Kostja (vastustaja): Rainer Eelsoo (isikukood XXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Kerli Kaasik
Menetluse liik
kirjalik menetlus
1(15)
RESOLUTSIOON:
Jätta Tartu Maakohtu 12. aprilli 2021. a otsuse resolutsioon muutmata, täpsustades otsuse põhjendusi.
Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
Jätta apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud OÜ Plangi Trans kanda.
Määrata OÜ Plangi Trans poolt Rainer Eelsoole hüvitatavate apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude suurusena kindlaks ning mõista OÜ-lt Plangi Trans Rainer Eelsoo kasuks välja 700 eurot (sh käibemaks).
Välja mõistetud menetluskulude summalt tuleb OÜ-l Plangi Trans tasuda Rainer Eelsoole viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.OÜ Plangi Trans (hageja) esitas 19. septembril 2019 Tartu Maakohtule hagi, milles palus Rainer Eelsoolt (kostja) välja mõista põhivõla 32 000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 5253 eurot 26 senti ning põhivõlalt arvestatud viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 20. septembrist 2019 kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt andis hageja (võlausaldaja) 13. mai 2014. a laenulepingu alusel Balti Metsamajand OÜ-le (BM) laenu 38 000 eurot. Laenu tagastamise tähtaeg oli 3. juuni 2014. BM maksis saadud laenust tagasi 6000 eurot. Lepingupooled pikendasid laenu tagastamise tähtaega 3. juunini 2017, kuid BM võlgnetavat summat (32 000 eurot) hagejale ei tagastanud. BM-i esindas suhetes hagejaga kostja kui BM-i juhatuse liige. Hageja kasutas võla sissenõudmiseks Julianus Inkasso OÜ-d, kellelt saadud info kohaselt on kostja 8. veebruari 2019 seisuga BM-i osa võõrandanud Ukraina kodanikule Mykola Kyrychenkole, kes on ilmselt variisik ning kes määrati samal kuupäeval kostja asemel BMi juhatuse liikmeks. Samuti selgus, et BM-i kinnisasjad on võõrandatud, mille tulemusena muutus BM maksejõuetuks. 2(15)
Kostja on BM-i endise juhatuse liikme ja osanikuna teadlikult soovinud vältida BM-ile võetud kohustuste täitmist. 2018. a lõpus oli BM-il käibevara 77 319 euro ja muud materiaalset põhivara 16 034 euro ulatuses, kinnisvarainvesteeringute väärtuseks oli 110 000 eurot. Kuivõrd BM-il oli samal ajal kohustusi 122 641 eurot, ületas vara kohustusi ligikaudu 80 000 euro võrra. Seega oli BM-il 2018. a lõpus piisavalt vara, mille arvelt oleks saanud kohustusi täita. Veebruaris 2019 BM-il enam vara ei olnud ja reaalne majandustegevus puudus. BM-il töötajaid ei olnud, käive oli sisuliselt olematu, maksudeklaratsioonid olid esitamata ning registris märgitud BM-i asukoht fiktiivne. Seejuures toimus BM-i varatuks muutmine, juhatuse liikme asendamine ja osa võõrandamine ajal, mil Julianus Inkasso OÜ asus aktiivselt võlga sisse nõudma. Hageja ei saa välja selgitada, kuidas BM kasutas kinnisasjade müügist saadud raha. Isegi kui müügist raha saadi, siis BM oma võlga ei tasunud. BM oli muutunud püsivalt maksejõuetuks, kuna muud likviidset vara ühingul ei olnud. Juhatuse liige pidanuks maksejõuetuse tekkimisel esitama pankrotiavalduse (äriseadustiku (ÄS) § 180 lg 51). Kostja oleks pidanud esitama BM-i pankrotiavalduse ajavahemikus
1.veebruarist 2019 kuni 3. veebruarini 2019, s.o enne kinnisasjade võõrandamist. Juhatuse liige vastutab osaühingu võlausaldaja ees viimasele õigusvastaselt tekitatud kahju eest (VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7). Kostja õigusvastane tegu seisneb BM-i pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumises (ÄS § 180 lg 51). Kahju hüvitamise nõude eelduseks on kostja kohustuste rikkumine, tekkinud kahju ning põhjuslik seos. Kostja süüd eeldatakse. Seejuures ei ole kahju hüvitamise nõude eelduseks BM-i pankroti väljakuulutamine. Pankrotiavalduse esitamine varatu BM-i vastu on perspektiivitu. Kostja on tekitanud hagejale otsese varalise kahju 32 000 eurot (VÕS § 128 lg 3), kuna selle summa võrra on hageja varaline seisund halvenenud. Kahju ei oleks tekkinud, kui BM oleks summa õigeaegselt tagastanud või oleks kostja esitanud õigeaegselt pankrotiavalduse (eeldusel, et äriregistrile esitatud 2018. a majandusaasta aruanne on õige). Viimasel juhul oleks BM-i vara säilinud ja selle arvelt oleks olnud võimalik hageja nõue rahuldada tõenäoliselt 100% ulatuses. Kahju tekkimine hagejale on otseses põhjuslikus seoses kostja tegevuse(tuse)ga. Kostja tegevus on käsitletav raske hooletusena (kui mitte tahtlusena), kuna ta pidi ette nägema, et BM-ist vara väljaviimisega ja osa võõrandamisega kaasneb olukord, kus kohustusi ei ole võimalik täita ja see võib kaasa tuua püsiva maksejõuetuse. Kostja peab vastusest vabanemiseks tõendama, et BM oli jaanuaris ja veebruaris 2019 maksejõuline. Lisaks on asjas võimalik tõendamiskoormise ümberpöördumine. Juhatuse liikme õigusvastane tegu võib seisneda ka heade kommete vastases tahtlikus käitumises VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes, kui juhatuse liige võõrandab äriühingu põhilise vara kolmandale isikule eesmärgiga vältida selle vara arvel osaühingu võlausaldaja nõude sissenõudmist. Muud mõistlikku selgitust kostja toimingutele ei ole. Hageja arvestab viiviseid alates 1. septembrist 2017. Hagi esitamise seisuga, s.o
19.septembril 2019 on sissenõutavaks muutunud viivised 5253 eurot 26 senti. Hageja tegi kostjale ettepaneku omandada hageja nõue BM-i vastu loovutuse teel 32 000 euro eest. 3(15)
27.septembri 2019. a määrusega rahuldas maakohus hageja taotluse hagi tagamiseks ning seadis hageja kasuks kohtulikud hüpoteegid kostjale kuuluvale 1⁄2 mõttelisele osale kaasomandist kinnisasjast registriosa numbriga XXXXXXX ning kostjale kuuluvale kinnisasjale registriosa numbriga XXXXXX. Maakohtu määrus jõustus Tartu Ringkonnakohtu 30. oktoobri 2019. a määrusega.
3.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Hageja esitatud võlateatise kohaselt on hageja 17. jaanuaril 2019 nõude loovutatud Julianus Inkasso OÜ-le. Seega tuleb hagi jätta hagejal nõude puudumise tõttu rahuldamata. ÄS § 187 lg 2 ja VÕS § 1043 alusel ei ole hageja nõude rahuldamine võimalik. Juhatuse liikmelt kahju hüvitamist saab nõuda esmajärjekorras pankrotihaldur. Kahju hüvitamist saab nõuda teatud juhtudel ka võlausaldaja, kuid võlausaldaja saab nõuda sellise kahju hüvitamist üksnes osaühingule, mitte võlausaldajale endale (ÄS § 187). Samuti ei ole nõue põhjendatud VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja ÄS § 180 lg 51 alusel, sest kahju hüvitamise nõude eeldused on täitmata. Hageja ei ole tõendanud, mida ta on teinud selleks, et nõuda väidetavat võlgnevust sisse BM-ilt. On ebaselge, millise hetke seisuga oleks kostja pidanud esitama BM-i pankrotiavalduse, et hagejale väidetavat kahju tekitamist ära hoida. Hageja nõude rahuldamiseks tuleb tuvastada BM-i maksejõuetus 2019. a alguses. Hageja ei ole seda tõendanud. Hageja väited on vastuolulised, kui tema arvates oleks enne kinnisasjade võõrandamist võlausaldajate nõuete rahuldamine 100% tagatud, kuid samas oleks kostja pidanud esitama pankrotiavalduse, sest BM oli püsivalt maksejõuetu. Olukorras, kus äriühing saab oma vara arvelt tasuda kõikide võlausaldajate nõuded, ei ole ta maksejõuetu ning pankrotiavalduse esitamise kohustus puudub. Osa võõrandamise ajal oli BM maksejõuline ning positiivse omakapitaliga.
5.veebruari 2019. a bilansi kohaselt oli BM-il vara 133 802 eurot 17 senti ja kohustusi 58 242 eurot 9 senti. Samuti vähenesid BM-i kohustused kinnisasjade müügi tulemusena 79 003 euro 81 sendi võrra. Kinnisasjad olid hüpoteekidega koormatud. Kinnisasjade müük ja pärast seda üksnes vallasasjade omamine ei tähenda, et äriühing on maksejõuetu ja peab esitama pankrotiavalduse. Kahju tekkimise ja suuruse tuvastamiseks tuleks summat, mida hageja oleks BM-i pankrotimenetluses saanud, kui BM-i pankrot oleks varem välja kuulutatud, võrrelda selle summaga, mida ta saanuks BM-i pankrotimenetluses tegelikult. Senises menetluses hageja poolt esitatud andmed sellise arvestuse tegemist ei võimalda ning kahju ei ole võimalik tuvastada. Püsiva maksejõuetuse ja selle aja saab tuvastada pankrotihaldur. Ilma menetlust läbi viimata ei ole ka hüpoteetiliselt võimalik kahju suurust välja arvestada ega tuvastada võimalikku maksejõuetuse tekkimise aega. Pankrotimenetluses vara võõrandamisel ja menetluse läbi viimisel tuleb mh arvestada nõuete rahuldamise järjekorda (sh pandiga tagatud nõudeid), menetluskulusid (sh halduri tasu), massikohustusi ning seda, et vara väärtus on sundmüügi korral madalam.
4(15)
Hagejal on BM-i vastu laenulepingutest tulenev nõue, kuid hagis on esitanud kostja vastu kahju hüvitamise nõude. Seega tekib hagejal võimalus alusetult rikastuda, kuna hagejal tekib õigus nõuda sama kohustuse täitmist mõlemalt isikult. Kui ei ole tõendatud, et hageja nõuet BM-i vastu ei ole võimalik rahuldada, ei saa rahuldada hageja nõuet kostja vastu.
MENETLUSE KÄIK
4.Maakohus jättis 21. veebruari 2020. a otsusega hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 1728 eurot. Sama otsusega tühistas maakohus otsuse jõustumisel 27. septembri 2019. a määrusega kohaldatud hagi tagamise.
5.Hageja palus 26. märtsil 2020 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda.
6.Ringkonnakohus rahuldas 5. juuni 2020. a otsusega hageja apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu 21. veebruari 2020. a otsuse ning saatis tsiviilasja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole täitnud eelmenetluse ülesandeid ja selgitamiskohustust (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 392 lg 1 p 3 ja 4, § 348 lg 1, § 351 lg 1). Kuigi maakohus tuvastas lõppkokkuvõttes õigesti hageja nõude eeldused ja tõendamiskoormise, ei ole maakohus enne asja sisulise arutamise lõpetamist koos pooltega tõendeid ja tõendamiskoormist uurinud ega menetluse seisu ja selle lõpetamise väljavaateid arutanud (TsMS § 401 lg 1). Maakohus ei ole menetluses kordagi hagejale selgitanud, et hagejal tuleks oma väiteid, sh kahju tekkimist ja suurust, tõendada. Selline kohustus oli maakohtul sõltumata sellest, et hagejat esindas menetluses vandeadvokaat. Ringkonnakohus märkis, et maakohus peab andma hagejale võimaluse oma väiteid, sh kahju suurust, tõendada. Kuivõrd hageja väidab, et kostja on rikkunud pankrotiavalduse õigeaegse esitamise kohustust, siis tuleb hagejal selgelt esitada ajahetk, millal kostja oleks pidanud pankrotiavalduse esitama. Seejuures tuleb arvestada, et kostja kohustused juhatuse liikmena lõppesid 5. veebruaril 2019. Samuti tuleb maakohtul anda hagejale võimalus tõendada nõude alternatiivset alust – juhatuse liikme poolt heade kommete vastase tahtliku käitumisega kahju tekitamist. Kui hageja poolt kostjale etteheidetavaks teoks on BM-i varatuks tegemine, siis tuleb hagejal seda tõendada.
MAAKOHTU LAHEND
7.Maakohus jättis hagi 12. aprilli 2021. a otsusega rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 4068 eurot koos kohustusega tasuda menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Sama otsusega tühistas maakohus otsuse jõustumisel 27. septembri 2019. a määrusega kohaldatud hagi tagamise. Otsuse kohaselt ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle: ▪ ▪ ▪
hageja ja BM sõlmisid laenulepingu ning BM pidi laenu tagastama 3. juunil 2017; saadud laenust on hagejale tagasi makstud 6000 eurot; BM võõrandas talle kuuluvad kolm kinnisasja ajavahemikul 4. veebruarist 2019 kuni 5. veebruarini 2019; 5(15)
▪
kostja võõrandas BM-i osa 8. veebruaril 2019, samal päeval muutus BM-i juhatuse liige.
Pooled vaidlevad peamiselt selle üle, kas hagejal on kostja vastu nõue, kas kostja on rikkunud BM-i pankrotiavalduse esitamise kohustust, kas hagejal on kohustuse rikkumise tõttu tekkinud kahju ning kas kostja on käitunud heade kommete vastaselt. Asjakohane ei ole kostja väide, et hagejal kostja vastu nõue puudub. Hageja on loovutanud Julianus Inkasso OÜ-le laenulepingust tuleneva nõude BM-i vastu. Praeguses asjas on hageja esitanud nõude kostja kui BM-i endise juhatuse liikme vastu. Juhatuse liikme vastu kahjunõude esitamisel, tuginedes pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumisele, peab võlausaldaja tõendama, et juhatuse liige ei täitnud nõuetekohaselt ÄS § 180 lg-st 51 tulenevat kohustust ning selle tagajärjel halvenes võlausaldaja olukord võrreldes sellega kui juhatuse liige oleks õigeaegselt esitanud avalduse äriühingu pankroti väljakuulutamiseks. VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel juhatuse liikme vastu kahjunõude esitamiseks tuleb lisaks kahju tekkimisele tuvastada põhjuslik seos juhatuse liikme tegevuse ja kahju tekkimise vahel ning juhatuse liikme süü. Juhatuse liige vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et ta ei ole õigusvastase teo toimepanemises süüdi või esineb mõni õigusvastasust välistav asjaolu (VÕS § 1045 lg 2). ÄS § 180 lg-st 51 tuleneva kohustuse rikkumisega tekitatud varalise kahju suuruse hindamiseks tuleb tuvastada, millal muutus äriühing püsivalt maksejõuetuks ning juhatuse liikmel tekkis kohustus esitada pankrotiavaldus. Seejärel saab kohus hinnata, kui suures ulatuses oleks võlausaldaja nõuet olnud võimalik pankrotimenetluses rahuldada, kui pankrotiavaldus oleks esitatud õigeaegselt, võrreldes tegeliku olukorraga. Maksejõuetuse mõiste tuleb pankrotiseaduse (PankrS) § 1 lg-test 2 ja 3. Hageja arvates pidanuks kostja esitama BM-i pankrotiavalduse vahemikus
1.veebruarist kuni 3. veebruarini 2019, s.o enne kinnisasjade võõrandamist. Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et BM oli maksejõuetu 2019. a alguses või enne kinnisasjade võõrandamist. 2018. a majandusaasta aruande järgi oli BM-il 31. detsembri 2018. a seisuga vara 203 353 euro väärtuses (sh käibevara 76 574 eurot, põhivara kinnisvarainvesteeringud 110 000 eurot, materiaalne põhivara 16 034 eurot) ja kohustusi 122 641 euro ulatuses. Seega ületas vara kohustusi ligikaudu 80 000 euro võrra. BM-ile kuulunud hüpoteekidega koormatud kinnisasjad on võõrandatud 4. ja 5. veebruaril 2019. Tõendeid selle kohta, et kinnisasjad müüdi alla turuhinna, esitatud ei ole.
5.veebruari 2019. a bilansi järgi oli BM-i omakapital 75 560 eurot 8 senti (netovara väärtus) ja kohustusi 58 242 euro 9 ulatuses. Seega ületas netovara kohustusi ning bilansilist maksejõuetusest ei olnud. Veebruari 2019. a kasumiaruande järgi oli rahavoog küll negatiivne, aga kuna see on üksnes ühe kuu kohta, ei saa sellest teha järeldust, et äriühing muutuks tulevikus maksejõuetuks. Maakohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et bilanss ei ole usaldusväärne tõend. Bilanss on raamatupidamisaruanne, mis kajastab sellel märgitud kuupäeva seisuga raamatupidamiskohustuslase vara, kohustusi ja omakapitali. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt oli BM-i omakapital veebruaris 2019. a positiivne ning kinnisasjade 6(15)
võõrandamisega ei kaasnenud püsivat maksejõuetuks muutumist, mistõttu oleks kostjal tekkinud kohustus esitada pankrotiavaldus. Juhatuse liige ei ole kohustatud esitama koheselt pankrotiavaldust, kui äriühingu käive väheneb. Selline olukord võib olla ajutine ega too tingimata kaasa ühingu maksejõuetust. Kostja võõrandas tegutseva äriühingu, vastupidist tõendatud ei ole. Samuti ei ole hageja tõendanud, kui suures ulatuses oleks tema nõuded BM-i pankrotimenetluses rahuldatud. Ei ole teada, kas lisaks hagejale oleks keegi veel nõudeavalduse esitanud ning millistes suurustes oleks need pankrotimenetluses tunnustatud. Üksnes kinnisasjade võõrandamisest ei saa tuletada kostja heade kommete vastast käitumist (VÕS § 1045 lg 1 p 8). Hageja väide, et kostja poolt kinnistute võõrandamise eesmärgiks oli vältida hageja nõude sissenõudmine, ei ole tõendatud. Seejuures oli BM-i põhitegevusalaks kinnisvaraalane tegevus. Juhatuse liikmel ei ole kohustust täita enne osade võõrandamist osaühingu kohustused. ÄS § 135 lg 2 järgi ei vastuta osanik isiklikult osaühingu kohustuste eest. Tal on piiratud vastutus. Seega ei ole kostja äriühingu ainuosanikuna kohustatud omandama hageja nõuet osaühingu vastu. Kostja kui äriühingu juhatuse liige ei ole eraldi õigussuhtes äriühingu võlausaldajaga, v.a juhul, kui ta rikub kohustust, mille eesmärk on võlausaldaja kaitse, nt pankrotiavalduse esitamise kohustust. Kostja kohustuse rikkumine tõendamist ei leidnud. Eeldus nõude väärtusetuse kohta kehtib üksnes põhjendatud ning tõendatud nõude puhul. Vastasel juhul puuduks kostjal võimalus nõudele vastu vaielda ning nõudele vastuväite esitamisel tekiks tal automaatselt kohustus nõude ülevõtmiseks. Põhinõude rahuldamata jätmise tõttu ei rahuldanud kohus ka viivisenõuet.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
8.Hageja palub 13. mail 2021 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei nõustu hageja maakohtuga, nagu ei oleks hageja tõendanud, et kostjal oli ÄS § 180 lg 51 järgi kohustus esitada pankrotiavaldus. Kohus sisustas ÄS § 180 lg-t 51 ebaõigesti ning jättis tõendid osaliselt hindamata. Hageja esitatud tõendid kogumis kinnitavad, et kostja pidanuks esitama pankrotiavalduse enne kinnisasjade võõrandamist. Sellega oleks olnud tagatud võlausaldajate nõuete rahuldamine. BM oli sisuliselt muutunud maksejõuetuks. Vaidlus on selles, mida saab pidada äriühingu maksejõuetuseks ÄS 180 lg 51 tähenduses ning millist ajahetke saaks lugeda maksejõuetuse ilmnemiseks, kui juhatuse liikmel tekkis pankrotiavalduse esitamise kohustus. Maakohus leidis, et äriühingu juhatuse liikmel on seadusest tulenev kohustus esitada pankrotiavaldus siis, kui äriühing on muutunud alaliselt maksejõuetuks PankrS § 1 lg-te 2 või 3 tähenduses. Seega piisab, kui esineb üks nimetatud eeldusest. Hageja arvates on praegu vähemalt üks nendest eeldustest täidetud – BM ei suutnud rahuldada vähemalt ühe võlausaldaja nõuet (ei ole seda käesoleva ajani teinud) ning see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine.
7(15)
Ebaõige on maakohtu seisukoht, nagu tulnuks BM-i pankrotimenetlus läbida selleks, et teada saada, kas kostja on rikkunud pankrotiavalduse esitamise kohustust. Deliktilise kahju hüvitamise nõude eelduseks ei ole äriühingu eelnev pankrot, vaid juhatuse liikme kohustuse rikkumine, tekkinud kahju ning põhjuslik seos. Vastasel juhul oleks ÄS § 180 lg-s 51 sätestatu rakendamine praktikas võimatu ja sisutühi. ÄS § 180 lg-st 51 tulenev kohustus (mida kostja täitnud ei ole) on rakendatav vaid olukorras, kus äriühing on sisuliselt maksejõuetu, kuid pankrotti veel välja kuulutatud ei ole. Seda, kas äriühing on sisuliselt maksejõuetu, pidanukski hindama kostja. Praegusel juhul BM hageja ees olevat kohustust ei täitnud, vaid muudeti sisuliselt ühe päevaga varatuks pärast seda, kui hageja asus võlgnevust aktiivselt sisse nõudma (23. jaanuarist 2019 kuni 31. jaanuarini 2019). Kui kostja oleks esitanud pankrotiavalduse 2019. a alguses, oleks hageja nõue tõenäoliselt 100% ulatuses rahuldatud. Hageja ei nõustu, et ta pidanuks tõendama, kui suures ulatuses oleks sel ajal olemas olnud nõuet olnud võimalik pankrotimenetluses rahuldada. Sellist tõendamiskoormist ei saa hagejale seada olukorras, kus on teada, et pankrotimenetlust toimunud ei ole ega saagi olla, kuna vaidlus ongi selles, kas juhatuse liige oleks ise pidanud pankrotiavalduse esitama. Samuti ei ole hagejal ega kostjal BM-i raamatupidamisdokumente. Maakohus jättis tähelepanuta või hindas valesti hageja esitatud tõendeid selle kohta, et BM-i majandustegevus katkes 2019. a alguses, allesjäänud kinnisasjad võõrandati
4.veebruaril 2019 ja 5. veebruaril 2019, kostja võõrandas kiiresti BM-i osa variisikule, kelle määras ka juhatusse. Seejuures oli BM-il 2018. a lõpus majandustegevus ja vara (eeldades 2018. a majandusaasta aruande õigsust), mille arvelt kohustusi täita. Maakohus rikkus TsMS § 232 lg-s 1 sätestatut. Riigikohus on korduvalt leidnud, et asjas esitatud tõenditele valikuliselt hinnangu andmata jätmine on oluline menetlusnormi rikkumine. Seaduslikkuse ja põhjendatuse nõudele ei vasta otsus ka siis, kui kohus hindab valikuliselt asjaolude õigsust ja tõendatust, jättes osa väiteid ja tõendeid kõrvale. Maakohus oleks pidanud kõiki tõendeid kogumis hinnates jõudma järelduseni, et kostja rikkus pankrotiavalduse esitamise kohustust. Kostja oleks pidanud esitama BM-i pankrotiavalduse ajavahemikul 1. veebruarist kuni 3. veebruarini 2019, s.o enne kinnisasjade võõrandamist. Käibe vähenemine ja töötajate arvu kahanemine nullini ei ole ajutine olukord, millele viitab osa võõrandamine Ukraina kodanikule ja sama isiku juhatuse liikmeks määramine. Põhjendamatu on ka maakohtu järeldus, et kuigi veebruaris 2019 oli jooksev rahavoog negatiivne, siis ei saa sellest järeldada püsivat maksejõuetust. BM-il puudub alates veebruarist 2019 igasugune rahavoog ja vara kuni tänaseni ning see tähendab ilmselgelt püsivat ja objektiivset maksejõuetust. Kostja peab tõendama, et BM oli jaanuaris ja veebruaris 2019 maksejõuline. Kostja seda teinud ei ole. 5. veebruari 2019. a bilanss ei ole usaldusväärne tõend ning lisaks on selles käibevarana märgitud vara väärtusetu. See ei anna ka objektiivset ülevaadet majanduslikust seisundist tervikuna. Praeguses vaidluses ei oma tähtsust asjaolu, kas kinnisasjad võõrandati alla turuhinna. Asjas omab määravat tähendust üksnes fakt, et kinnisasjad võõrandati ja sellest saadud rahast ei täidetud hageja ees olevat kohustust. Isegi kui kinnisasjad võõrandati alla
8(15)
turuhinna, siis see üksnes kinnitab hageja seisukohta, et kinnisasjad oli ainus reaalset väärtust omav vara, mille võõrandamise tõttu muutus BM maksejõuetuks. Hageja poolt esitatud tõendeid saab käsitleda kaudsete tõenditena. Iga tegevus eraldivõetuna ei pruugi olla lubamatu, kuid kõiki toiminguid kinnitavad tõendid kogumis annavad alust arvata, et kostja käitumine oli hageja suhtes heade kommete vastane. Kogu tegevusmuster viitab sellele, et BM soovis kohustuse täitmisest keelduda arvestusega, et vara puudumise tõttu ei ole nõuete realiseerimine ühingu vastu reaalselt võimalik. Selline käitumine ei saa olla heade kommetega kooskõlas. Lisaks on asjas võimalik tõendamiskoormise ümberpöördumine. Hageja tegi kostjale kahel korral ettepaneku omandada nõude loovutuse teel rahaline nõue BM-i vastu 32 000 euro eest. Kostja pole ettepanekut vastu võtnud. Kui kostja peab hageja nõuet väärtuslikuks, peab ta nõustuma nõude loovutamisega. Vastasel korral tuleb eeldada, et nimetatud nõue on väärtusetu ja kostja vastuväited sisutud.
9.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja ei ole tõendanud kostja pankrotiavalduse esitamise kohustust ega BM-i maksejõuetust. BM-i omakapital oli 31. detsembril 2018 ja 5. veebruaril 2019 positiivne. Lisaks vähenesid BM-i kohustused kinnisasjade müügi tulemusena. Kinnisasjad olid hüpoteekidega koormatud. Hageja ei olnud BM-i ainus võlausaldaja. Seega ei saanud kostjal olla pankrotiavalduse esitamise kohustust. Hageja väited on vastuolulised. Olukorras, kus äriühing saab oma vara arvelt tasuda kõikide võlausaldajate nõuded, ei ole ta maksejõuetu. Arvestada tuleb ka seda, kas hageja on teinud omapoolselt mõistlikult vajaliku, et kahju ära hoida või seda vähendada. Hageja pole peale Julianus Inkasso OÜ-le nõude loovutamist teinud midagi võla sissenõudmiseks ega võimaliku kahju vähendamiseks. Kuna hageja on nõude loovutatud, puudub käesoleva nõude esitamiseks alus. Püsiva maksejõuetuse ja selle aja saab tuvastada pankrotihaldur. Ilma menetlust läbi viimata ei ole isegi hüpoteetiliselt võimalik kahjusummat välja arvestada ega tuvastada võimalikku maksejõuetuse tekkimise aega. Kostja ei nõustu tõendamiskoormise ümberpöördumisega. Kui hageja väidab, et BM oli maksejõuetu ja kostja pidanuks esitama pankrotiavalduse, siis tõendamiskoormus on hagejal (TsMS § 230 lg 1). Niivõrd olulise ja keskse vaidlusküsimuse tõendamiskoormus on hagejal. Hageja väide, et kinnisasjade võõrandamise eesmärgiks oli välistada hageja nõude sissenõudmine, ei ole tõendatud. Hageja ei ole ka väitnud, et kinnisasjad oleksid võõrandatud alla turuhinna. Hageja väide, et kostja oleks pidanud nõustuma nõude omandamisega ning sellest keeldumine viitab nõude väärtusetusele, on alusetu ja põhjendamatu. Ühtegi isikut ei saa sundida omandama vara, mida ta ei soovi. Keeldumine ei tähenda, et vara on väärtusetu.
9(15)
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks või tühistamiseks, kuid kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 tuleb otsuse põhjendusi täpsustada (kostja BM-i juhatuse liikme volituste lõppemise aja osas). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
11.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus ekslikult leidnud, et kostjal olid BM-i juhatuse liikme volitused kuni 8. veebruarini 2019. Juhatuse liikme kohta registrisse tehtav kanne (sh juhatuse liikme kustutamine) on deklaratiivse iseloomuga, mitte õigustloov (vt ka Riigikohtu 10. oktoobri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-07, p 13). Seega peab praeguse asja lahendamisel arvestama BM-i 5. veebruari 2019. a osaniku otsusega, mille alusel kutsuti kostja BM-i juhatuse liikme ametikohalt tagasi (II kd, tl 10 pöördel), mitte
8.veebruariga 2019, kui tehti registrikanne (I kd, tl-d 25–27). Ka ringkonnakohus on juba asjas 5. juunil 2020 tehtud otsuses märkinud, et kostja volitused BM-i juhatuse liikmena lõppesid 5. veebruaril 2019. Kõnealuses osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi täpsustada. Samas ei ole see maakohtu minetus muutnud ringkonnakohtu arvates ebaõigeks maakohtu lõppjäreldust, mille kohaselt ei ole hageja poolt kostjale ette heidetud õigusvastased teod tuvastamist leidnud.
12.Muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust muus osas muuta või tühistada. Maakohus ei ole eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Ringkonnakohus ei tuvastanud asja materjalide põhjal ka selliseid menetlusõiguse normide rikkumisi, mis võiksid anda aluse maakohtu otsuse tühistamiseks. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
12.1.Hageja on kostja vastu esitanud kahju hüvitamise nõude, mis võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel või alternatiivselt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 alusel, nagu on õigesti märkinud ka maakohus. Hageja arvates rikkus kostja ÄS § 180 lg-st 51 tulenevat kohustust, kui jättis BM-i pankrotiavalduse (ajavahemikul 1. veebruarist kuni 3. veebruarini 2019) esitamata, mille tagajärjel tekkis hagejale kahju 32 000 eurot. Hageja väitel oleks tema nõue BM-i pankrotimenetluses rahuldatud 100% ulatuses. Alternatiivselt tugineb hageja VÕS § 1045 lg 1 p-le 8, leides, et kahju tekkis kostja heade kommete vastasest tahtlikust käitumisest. Hageja hinnangul käitus kostja heade kommete vastaselt, kui ta BM-i juhatuse liikmena võõrandas äriühingu vara ja seejärel iseenda osaluse ning loobus juhatuse liikme staatusest, olles samal ajal teadlik, et äriühingul on maksmata kohustusi vähemalt 32 000 euro ulatuses.
12.2.Maakohus ei lugenud asjas tõendatuks, et kostjal tekkis kohustus esitada pankrotiavaldus hageja poolt väidetud ajal. Samuti leidis maakohus, et hageja ei ole tõendanud, et BM-ile kuulunud kinnisasjade võõrandamise eesmärgiks oli tekitada hagejale kahju ning vältida hageja ees oleva kohustuse täitmist. Seega leidis maakohus, et
10(15)
kostja õigusvastased teod ei ole tuvastamist leidnud, mistõttu ei saa eeldada kostja süülist käitumist. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu seisukohad põhjendatud.
12.3.Ringkonnakohus rõhutab, et ÄS § 180 lg-st 51 tuleneva kohustuse rikkumisega tekitatud varalise kahju suuruse hindamiseks tuleb tuvastada, millal muutus äriühing (BM) püsivalt maksejõuetuks ning tekkis juhatuse liikmel (kostjal) kohustus esitada pankrotiavaldus. Seega tuleb hinnata, kas on tõendatud, et kostjal oli ÄS § 180 lg 51 järgi kohustus esitada pankrotiavaldus, ning kui selline kohustus oli, siis millal see kohustus tekkis ja kas kostja on seda kohustust rikkunud. Alles seejärel saab kohus hinnata, kui suures ulatuses oleks hageja sel ajal olemas olnud nõuet võimalik rahuldada pankrotimenetluses, kui pankrotiavaldus oleks õigel ajal esitatud, võrreldes tegeliku olukorraga. See tähendab, et kindlaks tuleb teha vahe hageja nõude hüpoteetilise ja tegeliku rahuldamise määra vahel. Seega tuleb kahju olemasolu ja suuruse hindamiseks tulenevalt VÕS § 127 lg-test 1 ja 4 võrrelda osaühingu võlausaldaja varalist olukorda olukorraga, milles ta oleks olnud juhul, kui juhatuse liige ei oleks ÄS § 180 lg-t 51 rikkunud. Seejuures tuleb võlausaldajal (praegusel juhul hagejal) varalist diferentsi tõendada sõltumata sellest, kas osaühingu (praegusel juhul BM-i) pankrot on välja kuulutatud või mitte. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik hinnata hagejale väidetavalt tekkinud kahju suurust. Tõendamiskoormis jaguneb selliselt, et kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja teo ja selle õigusvastasuse, kahju ning põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel (vt nt Riigikohtu 5. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-13, p 12). Kostja vabaneb vastutusest, kui ta tõendab mõne VÕS § 1045 lg-s 2 nimetatud õigusvastasust välistava asjaolu või süü puudumise (VÕS § 1050 lg 1). Juhul kui hageja tugineb kostja tahtlikule õigusvastasele teole, peab ta seda tõendama ning kostja tahtluse korral on ta õigusvastase teo toimepanemises igal juhul süüdi, st ta ei saa vabaneda vastutusest VÕS § 1050 järgi. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et praeguses asjas peaks tõendamiskoormis hea usu põhimõttest tulenevalt ümber pöörduma. Ringkonnakohus selgitas vaidlusalusele õigussuhtele antavaid võimalikke õiguslikke hinnanguid (st õigussuhte kvalifitseerimist) ning poolte tõendamiskoormise jaotust juba 5. juunil 2020 käesolevas asjas tehtud otsuses. TsMS § 658 lg 2 järgi olid need ringkonnakohtu seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel, sh asjaolude tõendamise koormise jaotuse osas, maakohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud. Maakohus on ringkonnakohtu juhiseid asja uuel läbivaatamisel järginud. Senise kohtupraktika järgi on ka ringkonnakohus seotud enda poolt varem samas asjas antud õigusliku seisukohaga, v.a erandlikel asjaoludel (vt Riigikohtu 20. märtsi 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-61508, p 23). Ringkonnakohus ei pea praegusel juhul põhjendatuks asuda tõendamiskoormise jaotuse osas 5. juunil 2020. a otsuses esitatust erinevale seisukohale. Lisaks ei toeta kohtupraktika hageja seisukohta, nagu peaks kostja asuma tõendama, et BM polnud hageja viidatud ajavahemikul (1.–3. veebruarini 2019) püsivalt maksejõuetu. Selline tõendamiskoormis võinuks kostjal tekkida juhul, kui leidnuks tuvastamist BM-i nn bilansiline maksejõuetus hiljemalt 2019. a veebruari alguseks, st olukord, kus võlgniku kohustuste maht ületab tema vara. Taolisest netovara seisust tulenevat kahtlust äriühingu 11(15)
maksejõulisuses tulnuks ümber lükata andmetega, mis selgelt viitavad äriühingu majandusliku seisundi paranemisele (vt nt Riigikohtu 25. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, p 14; 28. veebruari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-16, p 21). Praegusel juhul ei ole hageja tõendanud, et 2019. a veebruari alguseks ületas BM-i kohustuste maht tema vara. Üksnes faktist, et BM hageja väidetavat nõuet ei tasunud, ei saa püsivat maksejõuetust järeldada.
12.4.Pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumise (õigusvastase teo) tuvastamise seisukohalt on oluline kindlaks teha BM-i püsiva maksejõuetuse tekkimise aeg. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult leidnud, et hageja ei ole tõendanud väiteid, mille kohaselt oli kostjal BM-i pankrotiavalduse esitamise kohustus enne kinnisasjade müümist, s.o ajavahemikul alates 1. veebruarist kuni 3. veebruarini 2019. Asja materjalidest ei nähtu, et BM oli sel hetkel püsivalt maksejõuetu.
12.4.1.Iseenesest on põhjendatud hageja seisukoht, et PankrS § 1 lg-tes 2 ja 3 välja toodud maksejõuetuse liigid ei pea esinema samal ajal, st püsivaks maksejõuetuseks ei pea esinema olukord, kus võlgniku vara ei kata püsivalt tema kohustusi ning ta ei suuda ka püsivalt rahuldada võlausaldajate nõudeid. Selleks, et lugeda juriidilisest isikust võlgnikku maksejõuetuks, piisab sellest, kui esineb vaid üks eelnimetatud eeldustest (vt nt Riigikohtu ülalviidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, p 14). Samas ei ole hageja tõendanud kummagi eelduse esinemist.
12.4.2.Asja materjalidest nähtuvalt ei ole hageja tõendanud, et võlgniku vara ei kata püsivalt tema kohustusi (PankrS § 1 lg 3). PankrS § 1 lg 2 alusel võib maksejõuetuks lugeda isiku ka siis, kui tema vastu on ainult üks nõue, mida ta täita ei suuda, kui see nõue on piisavalt suur. Hageja ei ole aga tõendanud, et BM ei oleks suutnud tema nõuet enne kinnisasjade võõrandamist täita või et BM muutus kinnisasjade võõrandamise tõttu püsivalt maksejõuetuks. Kuigi hageja on esitanud tõendid selle kohta, mida on ta teinud BM-ilt võla sissenõudmiseks (II kd, tl 22), siis BM-i poolt lepingujärgse kohustuse täitmata jätmine (vaatamata nendele toimingutele) ei tõenda, et BM ei suutnud hageja ees olevat kohustust täita. Seejuures on hageja ise märkinud, et 31. detsembri 2018. a seisuga oli mh BM-i kinnisvarainvesteeringute väärtuseks 110 000 eurot ning juhul kui kostja oleks pankrotiavalduse enne kinnisasjade võõrandamist esitanud, oleks hageja nõue 100% ulatuses rahuldatud. Kinnisasjade müümine iseenesest ei saanud BM-i majanduslikku olukorda kokkuvõttes halvendada, kui kinnisasjad müüdi nende turuhinnaga ning BM sai samaväärse rahalise vastusoorituse. Hageja ei ole väitnud, et BM-ile kuulunud kinnisasjade väärtusest ei oleks tema nõude rahuldamiseks piisanud või et kinnisasjad võõrandati alla turuhinna või et kinnistute eest tasumise viis olnuks hagejat kui võlausaldajat kahjustav. 15. märtsi 2021. a maakohtu istungil on hageja esindaja hoopis kinnitanud, et BM sai kinnistute müügist raha (II kd, tl 98). Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et isik ei saa olla püsivalt maksejõuetu, kui ta suudaks võlausaldaja (hageja) nõude täies ulatuses rahuldada.
12.4.3.Ringkonnakohus rõhutab, et kostja vastu esitatud nõude osas omab tähtsust, kas BM-i pankrotiavalduse esitamise kohustus tekkis enne 5. veebruari 2019. Hilisemaid sündmusi ei saa kostja väidetava rikkumise tuvastamisel arvestada. Juhul kui BM-i püsiv
12(15)
maksejõuetus tekkis pärast 5. veebruari 2019 (millele võib mh viidata majandustegevuse lõppemine), ei saa kostjale ÄS § 180 lg-s 51 sätestatud kohustuse rikkumist ette heita.
12.4.4.Samuti nähtub BM-i 5. veebruari 2019. a bilansist, et BM-il oli vara ka pärast kinnisasjade võõrandamist. Selle tõendi järgi oli BM-il 5. veebruari 2019. a seisuga vara 133 802 euro 17 sendi väärtuses (sh raha 19 428 eurot 6 senti, aktsiad ja muid väärtpaberid 60 eurot, ostjatelt laekumata arved 1466 eurot 24 senti, muud nõuded 75 047 eurot 87 senti, müügiks ostetud kaubad 37 800 eurot) ning kohustusi 58 242 euro 9 sendi ulatuses, omakapital oli 75 560 eurot 8 senti (I kd, tl-d 113–115). Ringkonnakohtu hinnangul ei anna apellatsioonkaebuses esitatud väited alust kahelda BM-i 5. veebruari 2019. a bilansi usaldusväärsuses. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning leiab, et puudub alus jätta selle tõendiga asja lahendamisel arvestamata (TsMS § 238 lg 5).
12.4.5.Seega ei olnud BM hageja väidetud ajal (s.o enne kinnisasjade võõrandamist) maksejõuetu PankrS § 1 lg-te 2 või 3 tähenduses.
12.4.6.Eelmärgitust tulenevalt ei ole hageja tõendanud kostjale etteheidetud õigusvastase teo toimepanemist (pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumist), mis annaks alust hagi rahuldamiseks. Õigusvastase teo tõendamatuse korral puudub vajadus analüüsida kostja tegevuse põhjuslikku seost hagejal väidetud kahju tekkimisega.
12.5.Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et hageja ei ole toonud välja asjaolusid ega asjakohaseid tõendeid, millest tulenevalt oleks võimalik kohtul VÕS § 127 lg-test 1 ja 4 tulenevalt võrrelda hageja varalist olukorda selle olukorraga, milles ta oleks olnud juhul, kui kostja ei oleks BM-i pankrotiavalduse esitamise kohustust rikkunud. Ringkonnakohus jääb 5. juuni 2020. a otsuses väljendatud seisukoha juurde, et hageja peab kõnealust varalist diferentsi tõendama sõltumata sellest, kas äriühingu (BM-i) pankrot on välja kuulutatud või mitte.
12.6.Hageja poolt esile toodud asjaolud ei anna ringkonnakohtu hinnangul alust rahuldada hageja nõuet ka VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 alusel. Kostja käitumise õigusvastasuse tuvastamine VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi eeldab, et kostjale saab ette heita tahtlikku heade kommete vastast käitumist. Käitumine on heade kommete vastane siis, kui teo eesmärk oli teise isiku tahtlik kahjustamine, seejuures peab olema tõendatud, et kostjal oli algusest peale tahe hagejat kahjustada. Samas piisab teo õigusvastasuse tuvastamiseks VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi sellest, kui kostja mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib tuua hagejale kaasa kahju (vt nt Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16, p 16). Hageja on pidanud heade kommete vastaseks kostja käitumist, kus ta BM-i juhatuse liikmena võõrandas äriühingu vara ja seejärel iseenda osaluse ning loobus juhatuse liikme staatusest, olles samal ajal teadlik, et äriühingul on maksmata kohustusi vähemalt 32 000 euro ulatuses. Teod eraldi võetuna ei pruugi olla eriskummalised või lubamatud, kuid hageja arvates annavad kõik kostja toiminguid kinnitavad tõendid kogumis alust arvata, et kostja käitumine oli hageja suhtes siiski heade kommete vastane. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesolevas asjas veenvaid tõendeid selle kohta, et nimetatud tegude eesmärk või üks eesmärkidest olnuks hageja tahtlik kahjustamine. Ringkonnakohus rõhutab, et VÕS § 1045 lg 1 p 8 puhul peab kostja tahtlust tõendama 13(15)
hageja (vt nt Riigikohtu 5. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-13, p 17). Üksnes hagejale lepingujärgse kohustuse tasumata jätmisest pärast kinnisasjade võõrandamist ei saa järeldada tahtlikku heade kommete vastast käitumist. Ringkonnakohus rõhutab ka eelmärgitut, et kui BM muutuski pärast kinnisasjade võõrandamist mingil ajahetkel püsivalt maksejõuetus, ei saa seda kostjale ette heita, kuna kostja oli BM-i juhatuse liige kuni 5. veebruarini 2019.
12.7.Lisaks ei ole hageja tõendatud, et kinnisasjade ja osaluse võõrandamise ning juhatuse liikme kohast loobumise tõttu hagejal ka tegelikult kahju tekkis (TsMS § 127 lgd 1 ja 4). Nagu kohus eelnevalt märkis, ei ole hageja väitnud ega kohtud tuvastanud, et BM müünuks talle kuulunud kinnistud alla nende turuhinna või et kinnistute eest tasumise viis olnuks hagejat kui võlausaldajat kahjustav. Samuti ei võimalda esitatud ja kogutud tõendid järeldada, et BM muutus maksejõuetuks kinnisasjade võõrandamise tagajärjel. Olukorras, kus kinnisasjad võõrandati turuhinnaga, ei saanud nende müük iseenesest BM-i varatuks muuta, kuna ta sai kinnisasjade eest vastu nende turuväärtusele vastava rahasumma. BM-i osaniku ning juhatuse koosseisu vahetumine äriühingu maksevõimet mõjutada ei saanud. Juriidilise isiku vara kuulub juriidilisele isikule endale, mitte selle osanikele (asjaõigusseaduse § 6 lg 2). Maakohtu tuvastatud asjaoludel on väheveenvad hageja väited, et 2019. a veebruari seisuga polnuks hagejal võimalik oma nõuet BM-i vastu hagi- või pankrotimenetluse kaudu (koos vastavate avalduste tagamise taotlemisega) maksma panna.
12.8.Hageja heidab apellatsioonkaebuses kostjale ette BM-i vastu oleva nõude omandamata jätmist loovutuse teel, tuginedes analoogia korras Riigikohtu 30. mai 2007. a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-49-07. Ringkonnakohus märgib, et sellele hageja väitele on ringkonnakohus juba 5. juuni 2020. a otsuses vastanud, leides, et viidatud Riigikohtu seisukoht ei ole praegusel juhul asjakohane. Kuna juhtumid pole sarnased, on põhjendamatud ka hageja viited analoogiale. Muus osas ei pea ringkonnakohus vajalikuks hageja väitele nõude kostjale loovutamise kohta käesolevas otsuses veelkord vastata.
12.9.Muus osas kordab hageja apellatsioonkaebuses juba maakohtu menetluses väljendatud õiguslikke arusaamu ning tõenditele antud hinnanguid. Maakohus on neid hageja väiteid otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud, mistõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks väidetele veelkord vastata. Hageja leiab, et maakohus hindas tõendeid valikuliselt ning jättis osa hageja väiteid ja tõendeid kõrvale. Maakohus ei hinnangud hageja arvates tõendeid ja asjaolusid nende kogumis ning koostoimes. Ringkonnakohtu arvates on maakohus asjas esitatud tõendeid hinnanud kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 ning on oma järeldusi otsuses TsMS § 436 ja § 442 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud. Ühtegi olulist tõendit ei ole maakohus tähelepanuta jätnud. Hageja mittenõustumisest maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga ei saa iseenesest järeldada TsMS § 442 lg 8 nõuete rikkumist. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt.
13.Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust menetluskulude jaotuse ega kindlaksmääratud menetluskulude rahalise suuruse osas. Apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jätab ringkonnakohus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja (apellandi) kanda. 14(15)
14.TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.
14.1.Kostja esindaja esitas 13. septembril 2021 ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on kostja kandnud menetluskulusid 980 eurot (koos käibemaksuga). Menetluskulud koosnevad lepingulise esindaja kulust. Kostja esindaja K. Kaasik on nimekirjast nähtuvalt osutanud õigusabi 5 tunni 50 minuti ulatuses tunnitasuga 140 eurot (ilma käibemaksuta). Kostja kinnitab, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5) ning ei ole käibemaksukohustuslane (TsMS § 174 lg 10).
14.2.Hageja ei ole kostja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude nimekirja kohta seisukohta esitanud.
14.3.TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise kohta (vt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11). Taotluse kohaselt on kostja esindaja teinud järgmised toimingud: tutvus apellatsioonkaebusega ja koostas seisukoha (5 tundi 30 minutit) ning koostas menetluskulude nimekirja ja edastas selle kohtule (20 minutit). Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse sisu ja mahtu ning kostja poolt sellele esitatud vastuse sisu ja mahtu arvestades on kostja esindaja taotluses toodud õigusabile kulunud aeg 5 tundi 50 minutit põhjendatud ja vajalik. Samas on kostja esindaja tunnitasu 140 eurot (käibemaksuta) ringkonnakohtu hinnangul põhjendamatult kõrge, kuna see ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Hageja esindajaks ei ole advokaat. Senises kohtupraktika põhjal on mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasu üldjuhul 60–100 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks. Sellest kõrgemad mitteadvokaadist esindaja tunnitasud on pigem erandlikud. Arvestades praeguse asja sisu, mahtu ja keerukust, on ringkonnakohtu arvates hageja esindaja põhjendatud tunnitasu 100 eurot, koos käibemaksuga 120 eurot. Eelmärgitut arvestades määrab ringkonnakohus kostja apellatsioonimenetluses kantud hüvitatavate kulude suuruseks 700 eurot (sh käibemaks) (120 eurot × 5 tundi 50 minutit) ning mõistab nimetatud summa hagejalt kostja kasuks välja.
14.4.Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt kostja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
(allkirjastatud digitaalselt) Üllar Roostoja
(allkirjastatud digitaalselt) Vahur-Peeter Liin
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
15(15)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.