Kaija Kaijanen, Iris Kangur-Gontšarov, Neve Uudelt
Otsuse tegemise aeg ja koht
15. oktoober 2021. a, Tallinn
Kohtuasja number
2-18-15778
Kohtuasi
Finesta Baltic OÜ hagi AS TULMIN SISUSTUS (pankrotis) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 008/2018/1912 ja Finesta Baltic OÜ hagi AS TULMIN SISUSTUS (pankrotis) pankrotihaldur Terje Eipre vastu Finesta Baltic OÜ nõude tunnustamiseks AS TULMIN SISUSTUS pankrotimenetluses
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 12. oktoobri 2020. a kohtuotsus
Kaebuse esitaja ja liik
Finesta Baltic OÜ apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
7000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant) Finesta Baltic OÜ (registrikood 11516178), esindaja vandeadvokaat Maksim Greinoman
novembri
2020.
a
Kostja I (vastustaja I) AS TULMIN SISUSTUS (pankrotis, registrikood 10364401) Kostja II (vastustaja II) AS TULMIN SISUSTUS (pankrotis) pankrotihaldur Terje Eipre Kostjate esindaja advokaat Merit Tammik Menetluse liik
Asja läbivaatamine 22. septembri 2021. a kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 12. oktoobri 2020. a otsus muutmata.
3.Jätta menetluskulud Finesta Baltic OÜ kanda. Mõista Finesta Baltic OÜ-lt AS TULMIN SISUSTUS (pankrotis) kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulude katteks hüvitis 648 eurot. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Finesta Baltic OÜ (hageja) esitas kohtule hagi, milles palus tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 008/2018/1912 lubamatuks. Selle hagiga ühte menetlusse liitis kohus hagi, milles hageja palus tunnustada Finesta Baltic OÜ nõuet AS TULMIN SISUSTUS (pankrotis) pankrotimenetluses summas 13 648.88 eurot II järgu nõudena või alternatiivselt tunnustada nõuet summas 11 490.88 eurot II järgu nõudena ja 2158 eurot lugeda kaitsmiseta tunnustatuks II järgu nõudena.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 2014. a köögimööbli müügi ja paigaldamise lepingu. Kostja I rikkus lepingut ning hagejal tekkis rikkumise tõttu kahju 11 490.88 eurot (nõuetele mittevastava köögimööbli väärtus).
3.Pooltel oli lepingu rikkumise üle kohtuvaidlus, milles hageja hagi jäi küll rahuldamata, kuid milles kohus tuvastas kostja I lepingurikkumise. Harju Maakohus mõistis 30. aprilli 2018. a määrusega tsiviilasjas nr 2-15-3615 Finesta Baltic OÜ-lt AS TULMIN SISUSTUS (pankrotis) kasuks välja menetluskulud summas 8132 eurot.
4.Kohus menetles ka avaldust kostja I likvideerimiseks. Harju Maakohtu 5. septembri 2017. a määrusega tsiviilasjas nr 2-17-5267 jäeti kostja I kanda kohtudeposiit summas 958 eurot ja hageja esindaja kulud summas 1200 eurot, kokku seega 2158 eurot.
5.28. septembril 2017. a esitas hageja kostjale I köögimööbli müügi ja paigaldamise lepingu rikkumisel põhineva kahju hüvitamise nõude summas 11 490.88 eurot.
6.18. mail 2018. a esitas hageja kostjale I tasaarvestusavalduse järgnevate nõuete tasaarvestamiseks täitemenetluses täidetava nõudega: tsiviilasjas nr 2-17-5267 kantud likvideerijakulud summas 958 eurot; tsiviilasjas nr 2-17-5267 kantud menetluskulud summas 1200 eurot; köögimööbli ostu-müügilepingust tuleneva kahju nõue summas 11 490.88 eurot.
7.20. septembril 2018. a algatas kohtutäitur Mati Kadak AS TULMIN SISUSTUS (pankrotis) avalduse alusel täiteasja nr 008/2018/1912. Täitmisteate kohaselt nõudis kostja hagejalt 6274 eurot, mis on 1858 eurot vähem, kui on märgitud täitedokumendis. Seda põhjusel, et hageja esitas kostjale tasaarvestamise avalduse, mida kostja I tunnustas. Samas leidis hageja, et kostja
2-18-15778 I oli esitanud hageja suhtes täitmisele nõude, mis on täies ulatuses tasaarvestatud. Hageja hinnangul oli sundtäitmine täies ulatuses lubamatu.
8.Harju Maakohtu kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-18-9998 kuulutati 10. septembril 2018. a välja kostja I pankrot.
9.Hageja esitas 4. oktoobril 2018. a kostja pankrotimenetluses võlausaldaja nõudeavalduse, millega hageja nõudis kostjalt:
9.1.Harju Maakohtu 5. septembri 2017. a määrusega tsiviilasjas nr 2-17-5267 kostjalt hageja kasuks väljamõistetud 2158 eurot. Tegemist on jõustunud kohtulahendiga tunnustatud nõudega, mis PankrS § 103 lg 4 järgi kuulub kaitsmiseta tunnustatuks II järgu nõudena PankrS § 153 lg 1 p 2 alusel.
9.2.köögimööbli müügi ja paigaldamise lepingu rikkumisel põhinevat kahju hüvitamist summas 11 490.88 eurot või, alternatiivselt, lepingu alusel tasutud ettemaksu 8188.80 eurot ja sellelt arvestatud viivist 2810.09 eurot, kogusummas 10 998.89 eurot.
10.Seega oli hagejal kaitsmiseta tunnustatud nõue 2158 eurot ja tunnustamisele kuuluv nõue 11 490.88 eurot või alternatiivselt 10 998.89 eurot. Kooskõlas kostja pankrotiavalduse lisaks nr 8 oleva tasaarvestusavaldusega tuli hagiavalduse kohaselt ülalviidatud summad tasaarvestada pankrotivõlgniku menetluskulude hüvitamise nõudega tsiviilasjas nr 2-15-3615 ning kattuvas osas lugeda nõudeid vastastikku lõppenuks.
11.Pankrotihaldur (kostja II) vaidlustas nõude täies ulatuses, märkides protokolli põhjendused, millega hageja ei nõustunud.
12.Kohtumenetluse ajal sai hagejale täiendavalt teatavaks, et kostja I omanike koosoleku 21. septembri 2016. a protokolli kohaselt kiideti kostja I aktsionäride üldkoosolekul heaks hageja vastu suunatud nõuete loovutamine tollasele juhatuse liikmele ja enamusaktsionärile SKle. See tähendab, et alates koosoleku otsusest 21. septembril 2016. a ei olnud kostjal I õigust esitada oma väidetavaid nõudeid hageja vastu. See õigus, kui nõuded oleksid eksisteerinud, oli SKl. Seega puudus kostjal I sundtäidetav nõue hageja vastu ja tal puudus õigus esitada hageja suhtes täitemenetluse algatamiseks täitmisavaldust. Samadel põhjustel tuli hageja hinnangul tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 008/2018/1912 lubamatuks. Pankrotihaldur ega AS TULMIN SISUSTUS ei olnud tsiviilasja nr 2-15-3615 vastuhagi esitamiseks õigustatud isik (õigustatud isik oli SK) ja menetluskulud mõisteti alusetult AS TULMIN SISUSTUS kasuks välja.
13.Kui ka asuda seisukohale, et nõue ei olnud loovutatud SKle, siis kostjale I kohtu poolt määratud likvideerija tunnustas 29. juuni 2018. a pankrotiavalduses köögimööbli müügi ja paigaldamise lepingu rikkumisel põhineva kahju hüvitamise nõude olemasolu summas 11 490.88 eurot, mistõttu neid tuleks tunnustada ka pankrotimenetluses ja võtta arvesse vaidlusaluses täiteasjas. Kostja vastuväited
14.Kostjad vaidlesid mõlemale hagile vastu ja palusid jätta need rahuldamata.
15.Kostjad leidsid, et hageja nõude aluseks olevad asjaolud on juba tsiviilasjas nr 2-15-3615 läbi arutatud ning samadel alustel esitatud nõue ei kuulu uuesti läbivaatamisele. Hagis viidatud Tallinna Ringkonnakohtu 28. septembri 2017. a lahendi osas esitatud väited ei ole asjakohased, kuna need on esitatud kontekstiväliselt. Ringkonnakohus oli hinnanud tsiviilasjas nr 2-15-3615 kõiki 2014. a sõlmitud köögimööbli müügi ja paigaldamise lepingu asjaolusid kogumis ning otsustanud sellele vaatamata teha lahendi hageja kahjuks.
2-18-15778
16.Täiendavalt olid kostjad seisukohal, et kuivõrd nad on tunnustanud hageja esitatud tasaarvestusavaldust osaliselt (1858 eurot), on nõue vastavas ulatuses tasaarvestusega lõppenud ja täiendavalt tunnustamisele ei kuulu.
17.Hageja kahju hüvitamise nõude osas leidsid kostjad, et see on põhjendamatu ja seda ei ole võimalik tunnustada ei tasaarvestuse teel lõppenuna ega pankrotimenetluses kaitstava iseseisva nõudena. Ühtlasi olid kostjad seisukohal, et hageja võimalikud nõuded on aegunud. Maakohtu otsus ja põhjendused
18.Harju Maakohus rahuldas 12. oktoobri 2020. a otsusega Finesta Baltic OÜ hagi AS TULMIN SISUSTUS (pankrotis) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 008/2018/1912 osaliselt ning tunnistas sundtäitmise täiteasjas nr 008/2018/1912 lubamatuks 54 euro ulatuses, st osas, milles nõuet täidetakse 6220 eurot ületavas osas. Lisaks jättis kohus Finesta Baltic OÜ hagi AS TULMIN SISUSTUS (pankrotis) pankrotihaldur Terje Eipre vastu Finesta Baltic OÜ nõude tunnustamiseks AS TULMIN SISUSTUS pankrotimenetluses rahuldamata. Kohus jättis menetluskulud Finesta Baltic OÜ kanda ning mõistis Finesta Baltic OÜ-lt AS TULMIN SISUSTUS (pankrotis) kasuks menetluskulud 1488 eurot.
19.Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud, mille üle puudub vaidlus: -
-
Harju Maakohtu 30. aprilli 2018. a kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-15-3615 mõistis kohus hagejalt kostja I kasuks välja menetluskulud summas 8132 eurot; hageja esitas kostjale I 18. mail 2018. a tasaarvestusavalduse;
19.septembril 2018. a esitas AS TULMIN SISUSTUS pankrotihaldur kohtutäiturile täitmisavalduse Harju Maakohtu 30. aprilli 2018. a määruse täitmiseks ja sellest 6274 euro sissenõudmiseks; kohtutäitur Mati Kadak algatas 20. septembril 2018. a täiteasja nr 008/2018/1912 ülalviidatud nõude täitmiseks 6274 euro ulatuses; kostja II ei tunnustanud hageja nõudeid pankrotimenetluses mingis ulatuses.
20.Kohus tõi välja, et pooled vaidlevad selle üle, kas kostja I nõue on SKle loovutatud ning kui nõue ei ole loovutatud, siis kas see on kehtivalt tasaarvestatud ja/või kuulub tunnustamisele kostja I pankrotimenetluses.
21.Kohus leidis, et kostja I aktsionäride koosoleku 21. septembri 2016. a protokollist ja teatest nõude loovutamise kohta (kd II, tlk 175) nähtub ainult otsustus teate koostamiseks hagejale, kuid mitte loovutuse teostamine ise. Samuti ei selgu aktsionäride üldkoosoleku protokollist, mis nõuded loovutati. Kohus asus seisukohale, et hageja kohtule esitatud tõendid ei tõenda, et SK ja kostja I oleksid nõude loovutamises kokku leppinud, mistõttu leidis kohus, et täiteasjas nr 008/2018/1912 täidetavat nõuet ei ole SK-le loovutatud.
22.Järgmisena lahendas kohus sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude täiteasjas nr 008/2018/1912, milles täidetakse Harju Maakohtu 30. aprilli 2018. a kohtumäärust tsiviilasjas nr 2-15-3615, millega mõisteti hagejalt kostja I kasuks välja menetluskulud summas 8132 eurot (kd II, tlk 34-37).
23.Hageja esitas kostjale I 18. mail 2018. a tasaarvestusavalduse nõuete tasaarvestamiseks täitemenetluses täidetava nõudega ning väitis, et nõue oli tasaarvestusega täies ulatuses lõppenud. Kuivõrd pooled ei vaielnud tasaarvestusavalduse esitamise üle kostjale I ja viimase poolt kätte saamise üle, leidis kohus, et on täidetud tasaarvestuse kehtivuse formaalne eeldus –
2-18-15778 tasaarvestusavalduse esitamine teisele poolele ja tasaarvestuse kui tahteavalduse kättesaamine adressaadi poolt.
24.Kohus analüüsis tasaarvestuse materiaalsete eelduste kehtivust kõigi tasaarvestusavalduses nimetatud nõuete osas. Tsiviilasjas nr 2-17-5267 kantud likvideerijakulude summas 958 eurot osas leidis kohus, et kuivõrd pooled selle hageja nõude ja vastavas osas tasaarvestuse kehtivuse üle ei vaidle, on hageja nõue 958 euro osas kehtivalt tasaarvestatud ja VÕS § 197 lg 2 kohaselt lõppenud tasaarvestusega.
25.Tsiviilasjas nr 2-17-5267 kantud menetluskulude summas 1200 eurot kohta märkis kohus, et nõude kehtivuse ja tasaarvestamise üle 900 euro ulatuses pooled ei vaidle, vaieldakse 300 euro üle. Tsiviilasjas nr 2-17-5267 tehtud 14. märtsi 2019. a määrusega (kd II, tlk 206-208) oli kohus rahuldanud hageja õigusabikulude hüvitamise avalduse 954 euro ulatuses. Eeltoodu alusel asus kohus seisukohale, et hageja on tasaarvestanud kostja I nõudega kehtivalt enda nõude 954 eurot, millest 900 eurot on jäetud täitmisele pööramaata, kuid 54 eurot on kostja I taotlusel pööratud täitmisele. Sundtäitmine oli seega 54 euro osas lubamatu. Hageja seisukohta, et kohus peaks lugema kehtivalt tasaarvestatuks tema tsiviilasjas nr 2-17-5267 kantud õigusabikulud 1200 euro ulatuses, ei olnud kohtu hinnangul põhjendatud, sest käesolevas asjas ei ole kohtu ette toodud asjaolusid ega tõendeid, mis võimaldaksid seda summat käsitleda ka hagejale hüvitamisele kuuluva täiendava kahjuna.
26.Seejärel analüüsis maakohus köögimööbli ostu-müügilepingust tuleneva kahju hüvitamise nõuet 11 490.88 eurot. Kohtu hinnangul oli väide nõude tunnustamise osas tõendamata: likvideerija pankrotiavaldust kui tõendit hinnates nähtus, et likvideerija oli küll viidanud hageja võimalikule kahju hüvitamise nõudele, kuid märkinud seejuures, et nõudele on nii sisulised kui aegumise vastuväide (kd I, tlk 61-62). Kuivõrd kohus leidis, et hageja ei saanud tugineda nõude tunnustamisele, hindas kohus ülalviidatud müügilepingu rikkumisest tulenevat nõuet sisuliselt.
27.Kohus märkis, et tuvastas pooltevahelises varasemas vaidluses tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 28. septembri 2017. a otsuse (kd II, tlk 10-17) alusel, et kostja I rikkus tema ja kostja vahel sõlmitud lepingut ning tõi välja tuvastatud puudused. Samas tõi kohus välja, et hageja ei ole tõendanud kahju teket, selle suurust ega põhjuslikku seost ühegi tõendiga. Seega ei saanud kohus tuvastada, et hagejal oleks tekkinud kehtiv nõue kostja I vastu hageja viidatud ulatuses. Eelnevast tulenevalt ei pidanud kohus hageja nõuet täitmisel oleva nõudega kehtivalt tasaarvestatuks, mistõttu sundtäitmine selle nõude ulatuses on lubatav.
28.Seoses nõude tunnustamise hagi lahendamisega leidis kohus, et kuivõrd nõue oli tasaarvestusega lõppenud juba peaaegu pool aastat enne kostja I pankroti väljakuulutamist, puudus kohtu hinnangul vajadus ja võimalus seda pankrotimenetluses täiendavalt tunnustada. Kuigi kostja II oli esitanud 2014. a köögimööbli müügilepingust tuleneva kahju hüvitamise nõude osas ka aegumise vastuväite, mis on nõude tunnustamise kontekstis kohane, kuid kohus leidis, et nõue on tõendamata, mistõttu ei analüüsinud kohus, kas nõue võiks olla aegunud.
29.Kuivõrd kohus rahuldas hagid kokku 54 euro ulatuses, mis oli 0.8% hagi hinnast, ei mõjutanud kohtu hinnangul nii väikses ulatuses hagi rahuldamine menetluskulude jaotust ja kohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 ja TsMS § 163 lg 1 kohaselt täielikult hageja kanda.
30.Kohus määras kindlaks kostja menetluskulude rahalise suuruse. Kostja oli esitanud kohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt koosnesid kostja menetluskulud lepingulise esindaja kuludest summas 1864 eurot. Kohus leidis, et mitmete menetluskulude nimekirjas välja toodud
2-18-15778 toimingute/kulutuste näol ei ole tegemist vahetult kohtumenetluses esindamisega seotud kuludega või kuludega, mille puhul kohtul oleks võimalik kohtutoimiku põhjal veenduda toimingute tegemises ja nende sisus (sellest tulenevalt hinnata ka nende vajalikkust ja põhjendust). Kohus määras hüvitamisele kuuluvate esindajakulu suuruseks 1488 eurot. Apellatsioonkaebus
31.Hageja esitas 12. novembril 2020. a Harju Maakohtu 12. oktoobri 2020. a kohtuotsusele apellatsioonkaebuse, millega palus tühistada Harju Maakohtu 12. oktoobri 2020. a otsus osas, milles kohus ei tunnistanud lubamatuks 6220 euro ulatuses täiteasja 008/2018/1912 ja jättis tunnustamata Finesta Baltic OÜ nõude summas 11 490.88 eurot II järgu nõudena AS TULMIN SISUSTUS (pankrotis) vastu. Hageja palus teha Harju Maakohtu 12. oktoobri 2020. a otsuse asemel uus otsus, millega hagi rahuldada, tunnistada lubamatuks täiteasja nr 008/2018/1912 sundtäitmine ning tunnistada Finesta Baltic OÜ nõuet summas 11 490.88 eurot II järgu nõudena AS TULMIN SISUSTUS (pankrotis) vastu; jätta mõlema astme menetluskulud massikohustusena kostjate solidaarselt kanda; mõista välja kostjatelt viivis välja mõistetud menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras hageja kasuks.
32.Hageja tõi välja, et kohtu põhjendustest ei selgu, millistele tõenditele tuginedes ning miks kohus ei arvestanud tõendiga, minnes vastuollu TsMS § 693 lg-ga 2, hageja ja pankrotivõlgniku vahelises vaidluses Riigikohtu 19. aprillil 2017. a asjas 3-2-1-16-17 tehtud lahendit. Hageja oli tuginenud Riigikohtu lahendile hagiavalduse punktides 16-25. Kõnealuse lepingu rikkumised ilmnesid ka Tallinna Ringkonnakohtu 28. septembri 2017. a otsuses tsiviilasjas nr 2-15-3615. Hageja tõi välja, et nii Riigikohus kui ringkonnakohus tuvastasid, et pankrotivõlgniku ülesandeks oli tarnida ja paigaldada köögimööbli; hageja tasus pankrotivõlgnikule ettemaksu 8188.80 eurot ettemaksu; pärast tarnimist ilmnes, et tarnitu oli puudustega. Nimetatuga oli tegemist VÕS 76 lg 1, VÕS § 100 ja VÕS § 208 lg 1 mõistes pankrotivõlgniku poolt kohustuste rikkumise nentimisega.
33.5. septembri 2017. a kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-17-5267 algatati pankrotivõlgniku likvideerimismenetlus ning Tallinna Ringkonnakohus kinnitas 28. veebruari 2018. a tsiviilasja nr 2-17-5267 kohtumääruses hageja perspektiivikat õigust esitada kahju hüvitamise nõue sõltumata tsiviilasjas nr 2-15-3615 tehtud kohtuotsusest.
34.Lisaks heitis hageja kohtule ette, et kohus jättis selgitusteta kõrvale pankrotivõlgniku rikkumisi ja vastutust tõendava 13. märtsi 2019. a hagiavalduse lisa 5, milles kõige vähemal juhul nähtuvad rikkumist tõendavad fotod. Hageja juhtis tähelepanu, et hageja on menetluses tuginenud sellele, et kahju hüvitamise nõue summas 11 490.88 eurot on nõuetele mittevastava köögimööbli väärtus, kuna hageja on vastava summa ära tasunud, kuid köögimööbel on kasutuskõlbmatu selle vigade tõttu. Põhjuslik seos lepingu rikkumise ja kahju vahel väljendub selles, et hageja tasus raha, kuid sai vastu kasutuskõlbmatu asja. Kasutuskõlbmatu asja andmisega raha saamise vastu oli kostja I põhjustanud hagejale kahju. Olukorras, kus kohus kahtles hageja nõude suuruses, pidi kohus kohaldama hoopis TsMS § 233 lg 1 ja otsustama võimaliku kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt.
35.Eelmainituga rikkus kohus ka TsMS § 436 lg-s 4 sätestatud õigusliku ärakuulamise põhimõtet: otsus oli hagejale üllatuslik ja otsust tehes lähtus kohus tõlgendusest, mida ei olnud menetluses arutatud (kõrgema astme kohtuotsuse ignoreerimine), ei juhtinud menetlusosaliste tähelepanu, mis oli vastuolus nii hageja kui kostjate tõlgendusega.
2-18-15778
36.Hageja leidis, et kohtule esitatud tõendid kajastavad nõude loovutamist SK-le ning asus seisukohale, et maakohtu otsuse punktis 21 toodud kaalutlustel ei kuulu sundtäidetav nõue kostjale I.
37.Viimaks asus hageja seisukohale, et maakohus oli menetluskulude väljamõistmisel vääralt kohaldanud PankrS § 66 lg 2-3, § 125 lg 1, TsMS § 175 lg 1, § 176 lg 1. Esiteks oli maakohus vääralt arvestanud mittetähtaegselt esitatud menetluskulude nimekirja, kuigi hageja oli sellele juhtinud tähelepanu 11. septembri 2020. a vastuväites ning ei põhjendanud otsuses, miks ta ei nõustunud hageja 11. septembri 2020. a seisukoha punktides 2-6 PankrS § 66 lg-le 2-3 ja PankrS § 125 lg-le 1 tuginenud vastuväidetele. Viimaks leidis hageja, et maakohus on kulude põhjendatuse ja vajalikkuse kontrollimisel kooskõlas TsMS § 175 lg-ga 5 ületanud diskretsioonipiire, sest pole põhjendanud, milliste kostja I kuludega ta nõustub ning millistega mitte. Vastustaja seisukoht
38.Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele täies ulatuses vastu, palusid jätta selle rahuldamata ning apellatsioonimenetluse menetluskulud jätta täies ulatuses hageja kanda. Kostjad juhtisid tähelepanu, et hageja köögimööbli ostuhinna hüvitamise nõude aluseks olevad asjaolud on juba tsiviilasjas nr 2-15-3615 läbi arutatud ning samadel alustel esitatud nõue ei kuulu uuesti läbivaatamisele.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
39.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, sest apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. Maakohus ei ole eksinud menetlusõiguse normide vastu ja on kohaldanud materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on hageja esitatud väiteid piisavalt põhjalikult analüüsinud, mistõttu vastab kolleegium kostjate apellatsioonkaebuse väidetele üksnes järgmist.
40.Hageja esitas hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 008/2018/1912, ning hagi, milles palub tunnustada Finesta Baltic OÜ nõuet AS TULMIN SISUSTUS (pankrotis) pankrotimenetluses summas 13 648.88 eurot II järgu nõudena või alternatiivselt tunnustada nõuet summas 11 490.88 eurot II järgu nõudena ja 2158 eurot lugeda kaitsmiseta tunnustatuks II järgu nõudena. Kohus liitis hagid. Vaidlust ei ole, et Harju Maakohtu 30. aprilli 2018. a kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-15-3615 mõisteti hagejalt kostja I kasuks välja menetluskulud summas 8132 eurot, millest kostja I esitas vaidlusaluses täiteasjas sundtäitmisele 6274 eurot. Pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses enam selle üle, et hageja sai kasutada kostja I menetluskulude nõude tasaarvestamiseks oma tsiviilasjas nr 2-17-5267 kantud likvideerijakulu nõuet 958 eurot ja õigusabikulu nõuet 954 eurot (8132-958-954=6220). Arvestades, et kostja I pööras vaidlusaluses täiteasjas sundtäitmisele 6274 eurot vaatamata sellele, et nõue oli 1912 euro osas tasaarvestusega lõppenud, on pooled ühte meelt, et sundtäitmine 54 euro osas on igal juhul lubamatu (6274-6220=54 [vt III kd, tl 50p]). Pooled vaidlevad jätkuvalt selle üle, kas vaidlusaluses täiteasjas sundtäitmisele esitatud nõue on lõppenud tasaarvestusega ka ülejäänud osas, st kas hageja saab kasutada tasaarvestuseks kahju hüvitamise nõuet ning kas seda nõuet tuleb kostja I pankrotimenetluses tunnustada.
2-18-15778
41.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hagejal ei ole ülejäänud osas nõuet, mida ta saaks kostja I menetluskulude nõudega tasaarvestada ja mida tuleks kostja I pankrotimenetluses tunnustada.
42.Hageja kahju hüvitamise nõue 11 490.88 eurot, mida ta soovib kasutada tasaarvestuseks ning mida tuleks pankrotimenetluses tunnustada, põhineb hageja ja kostja I vahel 2014. a sõlmitud köögimööbli müügi ja paigaldamise lepingu rikkumisel. Hageja tugineb enda kahju hüvitamise nõudes järgmistele lepingurikkumistele: osade kappide tarnimata jätmine, prügikasti uks paigaldatud valepidi, mööbli raamil esinesid mõrad ning köögimööbli viimistlus ei olnud kvaliteetne ega vastanud näidisele (vt Tallinna Ringkonnakohtu 22. septembri 2021. a istungiprotokoll [III kd tl 50p]). Tegemist on seega müüdud eseme (köögimööbli) lepingutingimustele väidetavast mittevastavusest tuleneva ostja kahju hüvitamise nõudega. Seda arvestades on maakohus õigesti leidnud, et müügieseme mittevastavusest tuleneva ostja kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud järgmised üldised eeldused: - kostja on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1); - kostja vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1), st rikkumine ei ole VÕS § 103 lg 1 järgi vabandatav; - hagejale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128); - kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); - kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); Müügilepingu tingimustele mittevastava (s.o puudustega) müügieseme suhtes nõuete esitamisel kehtivad ka VÕS §-de 217-227 erireeglid.
43.Hageja on olnud kokkuvõtvalt seisukohal, et hageja ja kostja I vahel tsiviilasjas nr 2-153615, kus vaieldi hageja poolt köögimööbli müügilepingust taganemise tõttu tasutud ostuhinna tagastamise ning kostjale I köögimööbli ostuhinna tasumata osa väljamõistmise nõude üle, tehtud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. aprilli 2017. a otsus asjas nr 3-2-1-16-17 ja Tallinna Ringkonnakohtu 28. septembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-3615 kinnitavad kostja I lepingu rikkumist ning hagejal on õigus nõuda antud rikkumistele tuginedes kahju hüvitamist. Arvestades, et tsiviilasjas nr 2-15-3615 esitas hageja rahanõude tuginedes müügilepingust taganemisele, tuleb jaatada kahjunõude esitamise lubatavust samade rikkumiste alusel, sest tegemist on erinevate nõude alustega. Kuigi maakohus tuvastas, et hageja on vaidlusalust lepingut rikkunud (osad kapid jäetud tarnimata, prügikasti uks paigaldatud valepidi, mööbli raamil mõrad), nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et praegusel juhul on täitmata VÕS § 127 lg-tes 1 ja 4 sätestatud kahju hüvitamise eeldused.
44.VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 127 lg-d 1 ja 4 tuleb kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel rakendada nende koosmõjus – kahju tekitaja peab hüvitama tema rikkumisest tulenevad, st sellega põhjuslikus seoses olevad, kahjulikud tagajärjed. VÕS § 128 lg-s 3 sisalduva definitsiooni järgi hõlmab otsene varaline kahju mh kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Põhimõtteliselt peab kõiki kahju hüvitamise nõude aluseks olevaid asjaolusid, sh kahju suurus, TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi tõendama hageja (vt nt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas
2-18-15778 nr 3-2-1-173-12, p 15). Riigikohus on selgitanud, et selgitamiskohustuse ulatus sõltub mh nii konkreetse vaidluse asjaoludest kui ka sellest, kas pooli esindavad menetluses advokaadid, märkides, et juhul kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (st TsMS § 230 lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks (vt Riigikohtu 29. aprill 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19; Riigikohtu 16. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-8344, p 12). Arvestades, et pooled ei vaielnud, et tegemist on müüdud eseme (köögimööbli) lepingutingimustele väidetavast mittevastavusest tuleneva ostja kahju hüvitamise nõudega, millega nõustus ka kohus, pidi hageja esile tooma ja tõendama, millised toimingud on vajalikud puuduste kõrvaldamiseks ning millised on sellega kaasnevad kulud.
45.Hageja väitel on tema kahjuks nõuetele mittevastava köögimööbli väärtus 11 490.88 eurot, kuna hageja on vastava summa ära tasunud, kuid köögimööbel on kasutuskõlbmatu selle vigade tõttu. Kolleegiumi hinnangul saaks nõuetele mittevastava köögimööbli väärtus olla hageja kahjuks vaid juhul, kui puuduste kõrvaldamine ei ole võimalik, kuid seda hageja ei tõendanud. Ainuüksi asjaolu, et tegemist oli eritellimusel mööbliga, ei välista ringkonnakohtu arvates mööbli võimalike puuduste kõrvaldamist, sest hageja ei ole näidanud ega tõendanud, et tarnimata jäetud kappe ei ole võimalik asendada, prügikasti ust korrektselt paigaldada ning mööbli raami mõrasid parandada või raami asendada. Hageja poolt tõendina esitatud Tallinna Ringkonnakohtu 28. septembri 2017. a otsusest tsiviilasjas nr 2-15-3615 (II kd, tl 10-17) nähtuvalt rahuldati hageja ja kostja I vahelisest köögimööbli müügilepingust tulenev kostja I täitmisnõue ja mõisteti hagejalt kostja I kasuks välja veel tasumata ostuhind, mis samuti ei viita sellele, et mööbel oli antud puuduste tõttu kasutuskõlbmatu.
46.Seega leidis maakohus õigesti, et hageja ei ole tõendanud kahju tekkimist, kahju suurust ega seda, et kahju on põhjuslikus seoses kostja I lepingurikkumisega. Seejuures ei ole maakohus eksinud, kui ei kohaldanud varalise kahju kindlakstegemisel VÕS § 127 lg-t 6 ja TsMS § 233 lg-t 1. VÕS § 127 lg 6 kohaldamiseks peab olema võimatu tõendada kahju täpset suurust. Hageja sai esitada väited ja tõendid köögimööbli puuduste kõrvaldamiseks vajalike toimingute kohta ning kulutuste kalkulatsioonid. Seega oli võimalik ka kahju suurus täpselt kindlaks teha. Samuti saanuks tõendada kahjuks nõuetele mittevastava köögimööbli väärtust, kuid seda ei ole võimalik kindlaks teha fotodelt (I, tl 14-15), nagu leiab hageja. Kolleegium ei nõustu ka hagejaga, et maakohus jättis põhjendamatult hindamata Riigikohtu 19. aprilli 2017. a otsuse asjas nr 3-2-1-16-17. Iseenesest saab kohtuotsus olla menetluses dokumentaalne tõend TsMS § 229 lg 2 järgi ning kohus saab seda hinnata, kui see on kohtule esitatud. Praeguses asjas ei ole hageja aga Riigikohtu 19. aprilli 2017. a otsust asjas nr 3-2-1-16-17 tõendina asja juurde esitanud (III kd, tl 52).
47.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei ole tõendanud, et kostja I oleks hageja nõuet tunnustanud. Sellele ei osuta likvideerija pankrotiavalduse tekst, milles on küll viidatud hageja võimalikule kahju hüvitamise nõudele, kuid samas leitud, et see on alusetu (I kd, tl 1517). Seega ei ole võimalik tõendist nõude tunnustamist järeldada. Ainuüksi apellatsioonkaebuses esitatud väide, et erinevalt maakohtu otsuses märgitust on likvideerija nõuet tunnustanud, ei anna alust teha hageja soovitud järeldust.
48.Kolleegium leiab, et maakohus ei ole ka eksinud, kui leidis, et vaidlusaluses täiteasjas nr 008/2018/1912 sundtäitmisele esitatud nõuet ei ole kehtivalt SK-le loovutatud, sest kostja I aktsionäride 21. septembri 2016. a protokollist ei nähtu, et kostja I ja SK vahel oleks sõlmitud loovutamiskokkulepe. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et osundatud koosoleku
2-18-15778 protokolli formuleeringust nähtub otsustus koostada hagejale teade nõude loovutamise kohta, kuid ei nähtu, kas vastavad nõuded on samaaegselt ka SK-le loovutatud. Samuti nähtub 21. septembri 2016. a loovutamise teatest vaid see, et nõuded on loovutatud vastavalt 21. septembri 2016. a koosoleku otsusele. Nagu eespool märgitud, tuleneb kostja I menetluskulude nõue pärast loovutamise teadet tehtud Harju Maakohtu 30. aprilli 2018. a kohtumäärusest tsiviilasjas nr 2-15-3615. Tegemist on täitedokumendiga, kust tulenevad õigused kostjale I, kes on täitedokumendist tuleneva nõude ka vaidlusaluses täitemenetluses maksma pannud. Maakohus on õigesti viidanud VÕS §-ile 165, mille kohaselt võib loovutada ka tulevikus tekkivaid ja tingimuslikke nõudeid, kui need on loovutamise hetkel piisavalt määratletavad. Olukorras, kus hageja väidetud loovutus toimus enne nõude tekkimist, ei saa ilmselt eeldada, et loovutati just antud menetluskulude nõue. Kolleegium leiab, et kui hageja tugineb sundtäitmise lubamatuks tunnistamisel vastuväitele, et ta ei võlgne täitmata kohustust mitte sissenõudjale, vaid uuele võlausaldajale, pidanuks ta selgelt ära näitama ja tõendama, et loovutati just sundtäitmisele esitatud nõue. Asjaolu tõendamiseks, et sissenõudja on nõude loovutanud, ei piisa enne täitedokumendi tekkimist koostatud teatest, millelt ei nähtu, millised nõuded loovutati. Seega on maakohus õigesti leidnud, et tõendamata on hageja väide tsiviilasja nr 2-15-3615 esemeks oleva nõude ja selles asjas välja mõistetud menetluskulude loovutamise kohta.
49.Arvestades, et maakohus hindas hageja kahju hüvitamise nõuet sisuliselt aegumise vastuväidet analüüsimata, ei hinda nõude võimalikku aegumist ka ringkonnakohus.
50.Kolleegium leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust ka osas, millega määrati kindlaks kostjate menetluskulud ja mõisteti need hagejalt välja. Hageja märgib iseenesest õigesti, et kostjate menetluskulude nimekiri esitati üks päev kohtu määratud tähtpäevast hiljem, mis on kolleegiumi hinnangul igal juhul taunitav. Arvestades aga, et praegusel juhul ei põhjustanud menetluskulude nimekirja 1-päevase hilinemisega esitamine asja lahendamise viibimist (TsMS § 331 lg 1), ei ole põhjendatud menetluskulude välja mõistmata jätmine põhjusel, et nimekiri on esitatud hilinemisega. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et kostja I esindaja menetluskulude väljamõistmine on välistatud PankrS § 66 lg 2 ja 3 ning § 125 lg 1 alusel. PankrS § 125 lg 1 on kohaldatav PankrS § 66 kohaselt pankrotivara arvel kulutuste hüvitamisel. Arvestades, et praegusel juhul on küsimus menetluskulu väljamõistmises teiselt kohtumenetluse osaliselt, ei esine PankrS § 66 olukorda, mistõttu ei kohaldu § 125 piirangud.
51.Arvestades eeltoodut ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsust tühistada. Menetluskulud
52.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kostjate menetluskulude nimekirjast nähtub, et kostjate menetluskuluks on apellatsiooniastmes esindajakulu 648 eurot (käibemaksuta). Esindaja ajakulu oli 6 tundi 45 minutit (18. novembril 2020. a apellatsioonkaebusega tutvumine; 7. detsembril 2020. a apellatsioonkaebusele vastuse koostamine; 21. septembril 2021. a istungiks valmistumine; 22. septembril 2021. a istungil osalemine, menetluskulude nimekirja koostamine) ja tunnitasu 96 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on kostjate esindajakulu TsMS § 175 lg 1 mõttes tervikuna põhjendatud ja vajalik. Kostjate esindaja ajakulu vastab asja mahule ja keerukusele ning tunnitasu suurus ei ületa keskmist advokaadi tunnitasumäära. Kostjad kinnitasid menetluskulude nimekirjas, et on käibemaksukohustuslased. Seega tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista menetluskulu 648 eurot (käibemaksuta). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.