Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Reena Nieländer
Otsuse tegemise aeg ja koht
11.10.2021, Tallinn
Tsiviilasja number
2-20-15789
Tsiviilasi
Compensa Vienna Insurance Group ADB Eesti filiaali kaudu hagi Tallinn, Juhkentali tn 14 korteriühistu vastu 2 903,69 euro ja viivise nõudes 3 135,99 eurot
Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Compensa Vienna Insurance Group (Leedu registrikood 304080146), ADB Eesti filiaali kaudu (registrikood 12970620), asukoht Maakri 19/1, 10145 Tallinn, tel nr 6281800; e-post: [email protected] Hageja esindaja: töötaja M. K., asukoht Maakri 19/1, 10145 Tallinn, tel nr 6281 849, e-post: xxx Kostja: Tallinn, Juhkentali tn 14 korteriühistu (registrikood 80543683), asukoht Juhkentali 14, 10132 Tallinn Kostja lepinguline esindaja: R. R., EstLegal OÜ (registrikood 10442804), asukoht Valukoja 8/1, 11415 Tallinn, e-post: xxx
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Välja mõista kostjalt Tallinn, Juhkentali tn 14 korteriühistult hageja Compensa Vienna Insurance Group ADB Eesti filiaali kaudu kasuks kahjuhüvitis 2903,69 eurot ning viivis põhinõudelt (2903,69 eurot) alates 28.10.2020 kuni põhivõlgnevuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
3.Menetluskulud jätta kostja Tallinn, Juhkentali tn 14 korteriühistu kanda.
Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest (11.10.2021). Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil.
Kohus selgitab, et menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGEJA NÕUDED
1.Hageja palub kohtul kostjalt välja mõista hageja kasuks 2 903,69 eurot ning viivis alates 28.10.2020 VÕS §-s 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni. Hagiavalduse kohaselt parkis K. M. 25.02.2019 sõiduki Volvo S40, riikliku registreerimismärgiga XXX (edaspidi sõiduk) Tallinnas Juhkentali 14 hoovi parklasse. Parkimise ajal vajus aadressil Tallinn Juhkentali 14 asuva kinnistu sein sõidukile peale, mille tagajärjel sai sõiduk kahjustada. Juhkentali 14 asuva kinnistu omaniku ülesandeid täidab kostja. Juhtumi tagajärjel tekkis varaline kahju sõiduki omanikule. Sõiduk oli kahjustamise hetkel kindlustatud hageja juures. K. M. teavitas hagejat juhtumist ning esitas hagejale kahjuteate koos sõiduki kahjustusi tõendavate fotodega. Hageja luges juhtumi vabatahtliku sõidukikindlustuse juhtumiks ja hüvitas sõidukile tekkinud taastamiskulud vastavalt OÜ X 11.04.2019 esitatud arvele nr 190281, väljastades 12.04.2019 maksmisotsuse nr 1/2019002086. Kuivõrd kindlustatud sõiduki omanikule tekkis kahju sõiduki kahjustumise tõttu ja hageja hüvitas sõidukile tekkinud kahjustuste taastamiskulud 2 903,69 eurot, on hageja omandanud kindlustushüvitise tasumisega kindlustatud isiku kahju hüvitamise nõude kostja vastu. Kuna sõiduki kahjustumise tõttu tekkis sõiduki omanikul sõiduki remontimise vajadus, on hagejal õigus nõuda sõiduki remondikulude hüvitamist, mille hageja on sõiduki omanikule hüvitanud. Sõiduki remondikulud olid vastavalt X OÜ arvele summas 2 903,69 eurot, millest on kindlustusvõtja lepinguline omavastutus maha arvestatud. Võlasuhte intressimäär 01.07.2020 seisuga on Eesti Panga teatel 0,00% (leitav veebilehelt https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar) aastas. Seega on kehtiv seadusjärgne viivisemäär 0,00 + 8 = 8,00% aastas. Eeltoodust tulenevalt palub hageja arvestada võlgnetavalt summalt 2 903,69 eurolt viivist alates 28.10.2020 seaduses sätestatud määras kuni otsuse tegemiseni ning edasi protsendina põhinõude täitmiseni (tl 2-6).
2.Hageja seisukoha järgi ei esine käesolevas asjas kahju hüvitamist välistavaid asjaolusid ning kostja vastutab tekkinud kahju eest VÕS § 1059 alusel. Kostja on aktsepteerinud enda kinnistul sõidukite parkimist, mistõttu oli kahjustatud sõiduki juhil olemas kostja kinnistul viibimiseks viimase luba. Kostja väited, justkui puudus sõidukijuhil õigus parkida kostjale kuuluval kinnistul, on otsitud ning ekslikud. Puuduvad alused kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS § 139 lg 1, 2 ja § 140 alusel. Kahjustatud sõiduk pargiti selleks ettenähtud kohta – Juhkentali 14 hoovi, mida kasutati parklana. Sõiduki parkimiseks kostja kinnistule oli olemas kostja luba. Arvestades asjaolu, et Juhkentali 14 hoovi parklas parkis igapäevaselt palju sõidukeid ning kostja ei olnud kuidagi piiranud ligipääsu parkimisalale, tähistanud ala ohutus- ega hoiatusmärkidega ega viidanud selle ohtlikkusele, ei pidanud sõidukijuht mõistliku isikuna ohtu tajuma. Hageja rõhutab, et olenemata amortiseerunud hoonest ei pidanud sõidukijuht tegema tõsikindlalt järeldust hoone võimaliku varisemisohtliku olukorra kohta. Vastupidiselt, kuivõrd parkimisalal puudusid igasugusetki hoiatusmärgid ning parklas parkis igapäevaselt mitukümmend sõidukit, võis sõidukijuht eeldada, et hoolimata ehitise välisest kulumisest, on parkimine kostja ehitise juures ohutu. Hageja on hüvitanud kahjustatud sõiduki parandamise mõistlikud kulud vastavalt VÕS § 132 lg 3 ning seega on kulude hüvitamine ja nende suurus kooskõlas kahju
hüvitamise eesmärgiga. Kahju hüvitamisel ei ole hagejal võimalik maha arvata käibemaksu (tl 57-60, 76-78, 89-91).
KOSTJA VASTUS
3.Kostja ei tunnista hagi ja vaidleb sellele täies ulatuses vastu (tl 45-48, 85-87). Hagiavalduse kohaselt sõitis K. M. Juhkentali tn 14 hoovi parklasse, mille juurdepääs oli vaba ja tasuta, tõkkepuid paigaldatud ei olnud. Tegelikkuses ei olnud 25.02.2019 Juhkentali tn 14 hoovi viiva tee ees ka parkla tähistavat liiklusmärki või muud silti. Tegemist oli kostjale kuuluva kinnistuga, mille otstarve on 100% elamumaa, sh ümbritseb kinnistul asuvat hoonet õuemaa. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 32 lg 1 järgi teise isiku omandis oleval maatükil (võõras maatükk) võib viibida üksnes omaniku loal. Käesoleval juhul sõiduki omanikul selline luba puudus. Seadusest ei tulene maaomanikule kohustust aktiivselt näidata, et kinnistul parkida ei tohi. Seetõttu on ka liiklusseaduses sätestatud ja praktikas nähtav, et parklad on selleks eraldi liiklusmärgiga tähistatud. Ka liiklusseaduse (LS) § 45 lg 13 sätestab, et sõidukiga ei tohi sõita haljasalale või sellel sõidukite liiklemise tagajärjel kujunenud pinnasteele või väljaspool teed kohtades, mis ei ole ette nähtud mootorsõidukite liikluseks ilma maaomaniku või –valdaja loata. Käesoleval juhul ei olnud sõiduki omanikul kostja nõusolekut kostja kinnistul parkimiseks ning sellist nõusolekut ei saanud kostja ka eeldada. Seega tekkis kahju sõiduki omanikust tulenevatel asjaoludel ning esineb kahju hüvitist välistav asjaolu VÕS § 1059 kohaselt, st kannatanu tegevus. Kuna kostja kinnistul ei tohtinud võõrad ilma loata mootorsõidukiga viibida, siis ei näinud kostja ette kahju tekkimist võõra inimese sõidukile. 3.1 Esineb alus kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS § 139 lg 2 järgi, kuna sõiduki omanik on rikkunud kostja valdust ja ilma loata viibinud sõidukiga kostja kinnistul. Kostja kinnistu asub Tallinna linna valveta tasulise parkimise tsoonis. Ilmselt ei tahtnud sõiduki omanik maksta tsoonis parkimise eest ning jättis oma auto õigusliku aluseta kostja hoovi. Hageja sellise käitumise tõttu on äärmiselt ebaõiglane panna kostjat vastutama kogu tekkinud kahju eest. Käesoleval juhul rikkus sõiduki omanik oma seadusest tulenevat kohustust mitte viibida sõidukiga kostja kinnistul ilma kostja nõusolekuta. Seega tekkis kahju sõiduki omanikust tulenevatel asjaoludel. Kui sõiduki omanik oleks järginud oma seadusest tulenevat kohustust mitte parkida ilma kinnistu omaniku nõusolekuta võõral kinnisasjal, siis ei oleks sõiduk kahjustada saanud. Kostja palub kohaldada VÕS § 139 lg-t 1 ja vähendada kahjuhüvitis nullini. 3.2 Samuti vaidleb kostja vastu hageja nõutava kahju suurusele. Seega tuleb maakohtul kõigepealt selgeks teha hüvitatava kahju põhjendatud suurus ning seejärel vähendada kahjuhüvitist kohtu hinnangul mõistliku määrani. Kahju vähendamata jätmine olukorras, kus sõiduki omanik on ise oma seadusest tulenevat kohustust rikkunud, on äärmiselt ebaõiglane kostja suhtes. Üksnes hageja esitatud arve ei tõenda kantud kulude suurust ega ka seda, et tegemist oli mõistlike ja vajalike kulutustega. Hageja peab tõendama iga kulurea mõistlikkust ja põhjendatust just arvel märgitud summas. Kostja vaidleb hageja esitatud kulude suurusele vastu. Mõistlikud kulud on näiteks varuosade asendamine kasutatud varuosadega, kuna kahjustada sai samuti kasutatud sõiduk. Hageja esitatud arvest ei nähtu, kas tegemist on uute või kasutatud varuosadega. Tõsiasi, et hageja oli nõus sõiduki omanikule hüvitama varuosad kallima hinnaga oma koostööpartneri hinnapakkumise alusel, ei õigusta kostjalt sellise summa väljanõudmist. Kohtule esitatud arve kohaselt moodustas sõiduki tagaosa värvimine, värvimaterjalid ja poleerimine 955,99 eurot. Sulgudes on märge, et kahjustused olid üle kogu auto. Kohtule esitatud pildid ei tõenda kahjustuste olemasolu üle kogu auto. Kulureast ei nähtu, mis osa moodustab tagaluugi poleerimine ja värvimine ning millise osa moodustab ülejäänud auto poleerimine ja värvimine. Hageja ei ole tõendanud, et
käesoleval juhul oli vajalik kogu auto värvimine ja poleerimine. Tegemist ei ole mõistliku kulutusega endise olukorra taastamiseks. Mõistlikuks kuluks saab olla vaid selline kahju, mille tekkimine oli otseses põhjuslikus seoses toimunud õnnetusega. Samuti ei ole selge, mida tähendab kulureal “Lisamaterjalid” ning nende materjalide vajalikkust pole samuti hageja tõendanud. Seega on kostja tõendanud, et sõiduki parandamise mõistlikud kulud olid väiksemad kui hageja on neid kohtule esitanud (tl 45-48, 85-87).
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Kohus, hinnanud tsiviilasjas esitatud tõendeid kogumis leiab, et hagi tuleb rahuldada täielikult. TsMS § 232 lg-st 1 tulenevalt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte.
5.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle, mille kohus loeb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks: • K. M. parkis 25.02.2019 sõiduki Volvo S40 riikliku registreerimismärgiga XXX (edaspidi sõiduk) Tallinnas Juhkentali 14 hoovi parklasse. • Parkimise ajal vajus aadressil Tallinn Juhkentali 14 asuva kinnistu sein sõidukile peale, mille tagajärjel sai sõiduk kahjustada. • Juhkentali 14 asuva kinnistu omaniku ülesandeid täidab kostja Tallinn, Juhkentali 14 korteriühistu. • Sõiduk oli kahjustamise hetkel kindlustatud hageja juures (kaskokindlustuse poliis nr 31/34452) ning juhtumi tagajärjel tekkis varaline kahju sõiduki omanikule R. M.ile (tl 8-9). • Sõiduki kasutaja K. M. teavitas hagejat juhtumist ning esitas hagejale sõidukikahju hüvitamise taotluse koos sõiduki kahjustusi tõendavate fotodega (tl 10-16). • Hageja luges juhtumi vabatahtliku sõidukikindlustuse juhtumiks ja hüvitas sõidukile tekkinud taastamiskulud vastavalt OÜ X 11.04.2019 esitatud arvele nr 190281 (tl 17), väljastades 12.04.2019 maksmisotsuse nr 1/2019002086 (tl 18). • Hageja on hüvitanud sõiduki omanikule sõiduki taastamiskulud summas 2903,69 eurot. • 01.07.2020 jõustus Seesam Insurance AS-i, Sabiedrība ar ierobežotu atbildību “Compensa Services”, AB “Compensa Services” ja “Compensa Vienna Insurance Group”, akcinė draudimo bendrovė ühinemine, mille tagajärjel läksid kõik Seesam Insurance AS-i õigused ja kohustused üle “Compensa Vienna Insurance Group”, akcinė draudimo bendrovė’le, mis tegutseb Eestis Compensa Vienna Insurance Group, ADB Eesti filiaali (edaspidi hageja) kaudu. Seesam Insurance AS kustutati äriregistrist 02.07.2020.
Pooled vaidlevad kokkuvõtlikult selle üle, kas kostja vastutab hagejale tekkinud kahju eest VÕS § 1059 alusel (vastutus ehitise eest, st kas esineb põhjuslik seos suurema ohtu allikast lähtunud iseloomulikust kõrgendatud ohust tuleneva riski realiseerumise ja hagejale tekkinud kahju vahel ning kui kahju on tekkinud, siis kas see on põhjendatud.
7.Hageja leiab, et tema nõue kuulub rahuldamisele VÕS § 1059 alusel koostoimes VÕS § 492 lg-ga 1, alternatiivselt leiab hageja, et nõue kuulub rahuldamisele delikti üldkoosseisu ehk VÕS § 1043 alusel.
8.Hageja on esitanud kostja Tallinn, Juhkentali tn 14 korteriühistu vastu võlaõigusseaduse (VÕS) § 492 lg 1 alusel rahalise nõude selles, et talle kui kindlustusandjale on tema hüvitatud kahju ulatuses üle läinud kindlustusvõtja kahju hüvitamise nõue kostja vastu. Hageja tagasinõudeõigus kostja vastu tuleneb seadusest. Hageja kindlustusandjana on nõude üleminekuga VÕS § 173 ja VÕS § 476 lg 1 alusel omandanud kindlustusvõtja kui kahjustatud sõiduki omaniku õigusliku positsiooni. Käesolevas tsiviilasjas puudub vaidlus selles, et hageja kui kindlustusandja on hüvitanud kindlustatud isikule kindlustusjuhtumi tõttu kahju 2903,69 eurot. VÕS § 476 lg 1 sätestab, et kahjukindlustuse puhul peab kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel vastavalt lepingule hüvitama kindlustatud isikule kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju. VÕS § 173 lg 1 kohaselt, kui nõue läheb võlausaldajalt teisele isikule (nõude omandaja) üle seaduse alusel, kehtib nõude üleminek senise võlausaldaja tahteavalduseta. VÕS § 492 lg 1 kohaselt läheb kindlustusandjale tema poolt hüvitatava kahju ulatuses üle kindlustusvõtjale või kindlustatud isikule kolmanda isiku vastu kuuluv kahju hüvitamise nõue.
9.Poolte vahel puuduvad lepingulised suhted. Seega on tegemist lepinguvälise õigusvastase kahju tekitamise juhtumiga ja tuleb lähtuda deliktiõiguse regulatsioonist. Hageja nõude õiguslikuks aluseks on VÕS § 1059, mis reguleerib vastutust ehitise eest. Ehitisealuse maa omanik või isik, kellel on muu asjaõigus, mille alusel ehitis on püstitatud, vastutab ehitise kokkuvarisemise tõttu, ehitiselt selle osade, jääpurikate või muu sellise eraldumise ja allalangemise tõttu tekkinud kahju eest, välja arvatud juhul, kui ta tõendab, et kahju põhjustas vääramatu jõud või kannatanu tegevus.
10.Riskivastutuse kohaldamiseks peab hageja kannatanuna tõendama (lisaks kahju olemasolule ja suurusele) põhjuslikku seost suurema ohtu allikast lähtunud iseloomulikust kõrgendatud ohust tuleneva riski realiseerumise ja kahju vahel, ning seda, et kostja oli suurema ohu allika valitseja suurema ohu allikast lähtunud iseloomulikust kõrgendatud ohust tuleneva riski realiseerumise ajal. Kostja suurema ohu allikana vabaneb riskivastutusest vaid siis, kui ta tõendab mõne riskivastutust välistava asjaolu esinemist. See tähendab, et suurema ohu valitseja võib riskivastutuse sätete alusel vastutada isegi juhul, kui ta ei rikkunud suurema ohu allikat valitsedes käibes vajalikku hoolsust. Käesoleval juhul on tegemist deliktiõigusliku vaidlusega. Eelnimetatud tõendamiskoormist on kohus pooltele selgitanud 31.03.201 kohtumääruses (tl 72-74).
11.Käesolevas tsiviilasjas on kostjaks Tallinn, Juhkentali tn 14 korteriühistu. Korteriomadija korteriühistuseaduse (KrtS) § 34 lg 3 sätestab, et isik, kellel on samal alusel kõigi korteriomanike vastu korteriomandist tulenev nõue, mille kohta seadus näeb ette solidaarkohustuse, peab selle esitama korteriühistu vastu. Korteriomandi- ja korteriühistuseaduse eelnõu seletuskirjas on märgitud, et korteriomandi valitsemise üldiste põhimõtete hulka kuulub ka §-s 34 lõikes 3 reguleeritud olukord, kus isikul on samal alusel kõigi korteriomanike vastu korteriomandist tulenev nõue, näiteks VÕS §-s 1059 sätestatud nõue ehitise omaniku vastu kahju hüvitamiseks, mis on tekkinud ehitiselt selle osade või jääpurikate eraldumise ja allalangemise tõttu. Praeguse tõlgenduse kohaselt on korteriomanikud kui ehitise kaasomanikud selle kohustuse osas solidaarvõlgnikud. See tähendab, et võlausaldaja (sh haigekassa, kellel on RaKS § 26 kohaselt tagasinõudeõigus isiku vastu, kes vastutab kindlustusjuhtumi toimumise eest) võib esitada kogu nõude ainult ühe korteriomaniku vastu, kes võib hiljem VÕS § 69 lg 2 alusel esitada tagasinõude teiste korteriomanike vastu. Praktika kinnitab, et tegemist ei ole ainult teoreetilise võimalusega.
12.Riigikohus on 19.03.2021 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 2-18-13649 (p-s 17) märkinud, et põhjendatud ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et kui korteriomanikule tekkis kahju seetõttu, et korteriühistu ei hoidnud kaasomandi eset korras, saab korteriomanik esitada nõude korteriühistu vastu KrtS § 34 lg 3 järgi. Korteriühistu vastutab üksiku korteriomaniku
suhtes oma korteriomandite kaasomandi osa eseme valitsemise kohustuse rikkumise korral KrtS § 12 lg 1 ja § 34 lg 2 ning VÕS § 115 jt alusel (vt otsuse p 13). KrtS § 34 lg 3 kohaldub juhtudel, kus korteriühistu ei ole oma kohustusi rikkunud, kuid kõik korteriomanikud vastutavad solidaarselt kannatanule tekitatud kahju eest. Selliseks olukorraks on nt korteriomanike riskivastutuse juhtumid VÕS §-de 1056 ja 1059 järgi.
13.Ehitise küljest seina osade eraldumise tõttu seina äärde pargitud sõiduki kahjustamise näol on tegemist VÕS § 1059 reguleerimisalasse kuuluva iseloomuliku riski realiseerumisega. Praeguses asjas eraldusid seina osad ehitise küljest muul põhjusel kui tahtliku inimtegevuse tõttu ning tekitas oma allalangemise tõttu kahju. Varasemas kohtupraktikas on näiteks leitud, et VÕS § 1059 on kohaldatav ka juhul, kui elamu vihmaveerennid purunevad katusele kogunenud lume tõttu (vt Riigikohtu 20. juuni 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6406, p 16). Sätte tõlgendamisele aitab kaasa ehitusseaduse (EhS) § 3 lg 1, mille kohaselt peab ehitis olema projekteeritud ja ehitatud hea ehitustava ning ehitamist ja ehitusprojekti käsitlevate õigusaktide kohaselt ega või tekitada ohtu inimese elule, tervisele või varale või keskkonnale. Ehitisealuse maa omanikule tekib vastutus tekkinud kahju eest VÕS § 1059 alusel. Lisaks on õiguskirjanduses leitud, et ehitise küljest osade eraldumise ja allalangemise puhul on oluline, et alla langevad osad eralduksid ehitise küljest isetekkeliselt, st muul põhjusel kui tahtlik inimtegevus (Võlaõigusseadus IV, Kommenteeritud väljaanne, P. Varul jt, Tallinn 2020, lk 851). Seega on suurema ohu allikaga seotud tüüpilise ohu realiseerimisega tegemist juhul, kui ehitise küljest kukub või eraldub (maa külgetõmbejõu tõttu) esemeid, mis tekitavad oma allalangemise tõttu kahju VÕS § 1056 lg 1 teises lauses nimetatud õigushüvedele.
14.VÕS § 1056 sätestab riskivastutuse üldised eeldused, vastutuse suurema ohu allikaga tekitatud kahju eest. VÕS § 1056 lg 1 kohaselt kahju põhjustamise korral eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel vastutab kahju tekitamise eest, sõltumata oma süüst, ohu allikat valitsenud isik. Suurema ohu allikat valitsenud isik vastutab kannatanu surma põhjustamise, talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise või tema asja kahjustamise eest, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 1056 lg 3 sätestab, et riskivastutuse kohta VÕS 53. ptk teises jaos sätestatud ei välista ega piire nõuete esitamist muul õigusliku alusel, muu hulgas nõude esitamist õigusvastaselt ja süüliselt tekitatud kahju hüvitamiseks. See tähendab, et suurema ohu allika valitsejat võidakse võtta alternatiivselt vastutusele ka VÕS § 1043 jj alusel ning sellisel juhul võib suurema ohu allika valitseja eest vastutada temaga solidaarselt VÕS § 1054 lõigetes 1-3 nimetatud isik, sõltumata sellest, kas ta on süüdi (vt 09.04.2008 Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1908, p 11).
15.Vastutust VÕS § 1059 alusel ei teki, kui kahju põhjustas vääramatu jõud või kannatanu tegevus. Riigikohus on defineerinud VÕS § 1059 kontekstis vääramatut jõudu autonoomselt kui erakordset ja objektiivset vääramatut sündmust, mis on väljaspool võlgniku mõjupiirkonda. Eelkõige võib selleks olla erakordne loodusjõud ning mingi asjaolu vääramatuks jõuks lugemine eeldab, et võlgnik ei saa seda asjaolu mõjutada, st võlgnik ei saa kahju tekkimist mingil moel ära hoida (vt nt Riigikohtu 16.10.2003 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-03, p-d 12 ja 13; 20.06.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-06, p 16). Kohtu ette pole toodud ühtegi asjaolu, et kõnealuse sündmuse toimumise ajal oleks olnud tegemist vääramatu jõuga. Selle sätte mõttes tähendab kannatanu tegevus kannatanu tahtlikku enesekahjustamist, sest üksnes selline kannatanu tegevus välistab ehitisele kui suurema ohu allikale iseloomuliku ohu realiseerumise. Ainuüksi kannatanu hooletus (s.h raske hooletus) talle kahju tekkimises ei välista vastutust VÕS § 1059 alusel. Küll võib kannatanu hooletus anda alust vähendada varalise kahju eest mõistetavat hüvitist VÕS §
139 lg 1 ja § 140 järgi. Nende sätete kohaldamist peab taotlema kostja ning ta peab ka tõendama nende sätete kohaldamiseks vajalikke asjaolusid. Kohus ei tohi VÕS § 139 ja § 140 kohaldada omal algatusel (vt nt 13.12.2011 Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12411, p 16). Välistatud ei ole, et kohus vähendab sama kahju eest väljamõistetavat hüvitis nii VÕS § 139 kui ka § 140 alusel.
16.Kohtu hinnangul on käesolevas asjas VÕS § 1059 eeldused täidetud. Tallinnas, Juhkentali tn 14 asuv kinnistu on jagatud korteriomandi- ja korteriühistuseaduse (KrtS) § 1 kohaselt korteriomanditeks. Vaidlusalune kahjujuhtum sai alguse korteriomanike kaasomandi osast. KrtS § 34 lg 2 kohaselt valitsevad korteriomanikud kaasomandit korteriühistu kaudu ühiselt. KrtS § 34 lg 3 sätestab, et isik, kellel on samal alusel kõigi korteriomanike vastu korteriomandist tulenev nõue, mille kohta seadus näeb ette solidaarkohustuse, peab selle esitama korteriühistu vastu. Korteriomandi- ja korteriühistuseaduse eelnõu seletuskirjas on märgitud, et: „korteriomandi valitsemise üldiste põhimõtete hulka kuulub ka §-s 34 lõikes 3 reguleeritud olukord, kus isikul on samal alusel kõigi korteriomanike vastu korteriomandist tulenev nõue, näiteks VÕS §-s 1059 sätestatud nõue ehitise omaniku vastu kahju hüvitamiseks, mis on tekkinud ehitiselt selle osade või jääpurikate eraldumise ja allalangemise tõttu“.
17.Riigikohus on 19.03.2021 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 2-18-13649 (p-s 17) märkinud, et põhjendatud ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et kui korteriomanikule tekkis kahju seetõttu, et korteriühistu ei hoidnud kaasomandi eset korras, saab korteriomanik esitada nõude korteriühistu vastu KrtS § 34 lg 3 järgi. Korteriühistu vastutab üksiku korteriomaniku suhtes oma korteriomandite kaasomandi osa eseme valitsemise kohustuse rikkumise korral KrtS § 12 lg 1 ja § 34 lg 2 ning VÕS § 115 jt alusel (vt otsuse p 13). KrtS § 34 lg 3 kohaldub juhtudel, kus korteriühistu ei ole oma kohustusi rikkunud, kuid kõik korteriomanikud vastutavad solidaarselt kannatanule tekitatud kahju eest. Selliseks olukorraks on nt korteriomanike riskivastutuse juhtumid VÕS §-de 1056 ja 1059 järgi.
18.Pooled vaidlevad muu hulgas selle üle, kas sõiduki kasutaja rikkus 25.02.2019 sõiduki parkimisega Tallinnas, Juhkentali 14 asuvale kinnistule seadusest tulevat kohustust viibida sõidukiga kinnisasjal vaid kinnisasja omaniku loal. Hageja märgib, et kostjale kuuluvale kinnistule saab mööda avalikult ligipääsetavat teed. 25.02.2019 sündmuse järgselt sõiduki kasutaja K. M.i poolt koostatud sõidukikahju hüvitise taotlusest ja tehtud fotodelt nähtub, et lisaks kahjustatud sõidukile parkis 25.02.2019 kostjale kuuluval kinnistul ka teisi sõidukeid (tl 10-16, 67-68). Kostja lepinguline esindaja on 18.07.2019 vastanud hageja 29.05.2019 tagastusnõudele, märkides, et x on sõlminud Juhkentali 14, Tallinn maa-ala rendilepingu B OÜ-ga, mis tegutseb tasulise parkimisteenuse osutajana nimetatud asukohas ning parklasse sisenemiseks peab sõiduki juht sõlmima parkimislepingu ning nõustuma parkimisteenuse kasutaja tingimustega (tl 21-22). Sõiduki kasutaja K. M.i 07.08.2019 e-kirjast nähtub, et kostja kinnistule oli juurdepääs vaba ning seal parkis igapäevaselt mitukümmend sõiduautot. Ohu piirded paigaldati umbes kuu aega peale tema auto juhtumit, kuigi ta teavitas politseid ka samal õhtul. Tõkkepuid ei ole seal olnud ei enne, ega ka nüüd. Tänaseks on paigaldatud tasulise parkimise tsooni märgis. Ta sõidab sealt tööle minnes igapäevaselt mööda, sellepärast on kursis (tl 7). Hageja poolt 14.01.2021 esitatud tõendist nähtub samuti, et Juhkentali 14, Tallinn hooviala kasutatakse tasulise parklana (tl 61). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja on tõendanud, et sõiduki kasutajal oli õigus 25.02.2019 parkida oma sõiduk Tallinnas, Juhkentali 14 asuva kinnistu hoovi ning kostja ei ole tõendanud vastupidist. Tallinnas, Juhkentali 14 asuva hoovi näol oli 25.02.2019 tegemist sõidukite parkimiseks kasutatava alaga, kuhu parkisid igapäevaselt mitukümmend autot.
19.Puudub vaidlus selles, et 25.02.2019 parkimise ajal vajus aadressil Tallinn Juhkentali 14 asuva kinnistu sein sõidukile peale, mille tagajärjel sai sõiduk kahjustada.
20.Kohtupraktikas märgitakse, et ettenähtavuse reeglit ei kohaldata deliktilise vastutuse juhul. Vaatamata sellele võib kahjuliku tagajärje ettenähtavus õigusvastase teo toimepanemise ajal omada tähtsust delikti üldkoosseisul põhineva (s.o süülise) vastutuse korral. Nimelt saab õigusvastase teo toimepannud isik vastutusest vabanemiseks VÕS § 1050 lg-te 1 ja 2 järgi muu hulgas tõendada, et talle ei saa hooletut käitumist ette heita, kuivõrd mõistlikult võttes ei olnud tal võimalik ette näha põhjuslikku seost oma teo ja kahju vahel (Riigikohtu 26.09.2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). Praegusel juhul ei nõua hageja kahju hüvitamist delikti üldkoosseisul põhineva (s.o süülise; VÕS § 1043, § 1045 lg 1 ja § 1050) vastutuse alusel, mille puhul võiks kohus arvestada kahjuliku tagajärje ettenähtavust kahju põhjustanud isiku süü juures. Hageja tugineb oma nõudes riskivastutusele (VÕS § 1059). Kohus leiab, et VÕS § 127 lg-s 3 sätestatud kahju ettenähtavuse reegel ei kohaldu juhul, kui isik on kohustatud kahju hüvitama riskivastutuse alusel.
21.Eelmises punktis märgitu ei tähenda aga seda, et kannatanule tuleb hüvitada igasugune ja rikkumisega ükskõik kui kauges seoses olev negatiivne tagajärg. Kohtupraktikas märgitakse, et vaatamata põhjusliku seose olemasolule kostja teo ja hageja kahju vahel (VÕS § 127 lg 4) ei pruugi kostja kahju tekitamise eest lõppkokkuvõttes deliktiõiguslikult vastutada juhul, kui õigusvastase teo tegemise keelu eesmärk ei olnud sellise kahjuliku tagajärje ärahoidmine, nagu hagejal esines (Riigikohtu 26.09.2006. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-53-06, p 13; haldusasjas nr 3-3-1-11-15, p 12). Vajadus arvestada hüvitatava kahju ulatuse kindlaksmääramisel selle kohustuse või sätte eesmärki, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis, tuleneb VÕS § 127 lg-st 2. Seejuures tuleb keelu eesmärgi kindlakstegemisel muu hulgas arvestada sellega, kuivõrd ettenähtav oli kahjulik tagajärg mõistlikule isikule (Riigikohtu 26.09.2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). Õiguskirjanduses märgitakse, et kahjuhüvitise suuruse määramisel tuleb lähtuda kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevast lepingust või normist, kuna just see leping või norm määrab ära võlgniku kohustused, näidates, millised võlausaldaja huvid peavad saama rahuldatud. See omakorda määrab ära, millised lepingud või seadusest tuleneva kohustuse rikkumise tagajärjed peab võlgnik võlausaldajale hüvitama (Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. P. Varul jt, Tallinn, 2016, lk 659). Kohtu hinnangul kohalduvad eeltoodud seisukohad ka siis, kui kahjustatud isik nõuab kahju hüvitamist riskivastutuse alusel. Seega võib hageja kahju hüvitamise nõue olla välistatud juhul, kui õigusvastase teo tegemise keelu või rikutud sätte eesmärgiks ei olnud sellise kahjuliku tagajärje ärahoidmine, nagu hagejal esines. Keelu või sätte eesmärgi kindlakstegemisel tuleb muu hulgas arvestada sellega, kuivõrd ettenähtav oli kahjulik tagajärg mõistlikule isikule.
22.Hagejal tekkinud kahju ja sõidukit kahjustanud sündmuse vahel peab esinema põhjuslik seos. VÕS § 127 lg-st 4 tulenevalt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kohtupraktikas märgitakse, et põhjusliku seose tuvastamisel tuleb kohaldada nn conditio sine qua non põhimõtet. Selle põhimõtte kohaselt loetakse ajaliselt eelnev sündmus hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse kostja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks ikkagi saabunud, pole isiku käitumine kahju põhjuseks (Riigikohtu 08.01.2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 18; 08.06.2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-16, p 19). Kahju ei pea olema teo vahetu tagajärg, tegemist võib olla ka põhjuste ahelaga (Riigikohtu 10.12.2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-03, p 27).
23.Seega tuleb kohtul tuvastada, kas hagejal tekkinud kahju on põhjuslikus seoses sõiduki kahjustusega 25.02.2019 ja kas on täidetud VÕS § 127 lg-s 4 sätestatud kahju hüvitamise
eeldus. Kohus leiab, et hagejale tekkinud varaline kahju on VÕS § 127 lg 2 järgi hõlmatud VÕS § 1059 kaitse-eesmärgiga. VÕS § 1059 eesmärgiks on kaitsta isiku elu, tervist ja vara kahju tekkimise eest, mida võib põhjustada ehitise kokkuvarisemine või sellelt osade eraldumine ja allalangemine. Ehitise omanik peab ära hoidma ehitiselt tuleneva ohu ja sellega kaasneva kahju tekkimise. Kahju hüvitamise eeldusena tuleb normi kaitse-eesmärgi juures arvestada kahjuliku tagajärje ettenähtavust mõistlikule isikule. Selleks, et otsustada kahju ettenähtavust, tuleks hinnata, kas ja millised kulud võis mõistlik isik ette näha olukorras, kus toimub käsitletavaga sarnane juhtum ja sõidukile tekitatakse sarnane vigastus nagu käesoleval juhul on tekkinud. Mõistlik isik, sh ehitise omanik, peab ette nägema, et kui ehituselt eralduvad esemed kukuvad sõiduki peale, võib see sõidukit kahjustada. Praegusel juhul kuuluvad kostjale korteriomandid Tallinnas, Juhkentali 14 asuvas hoones. Mõistlik isik peab ette nägema, et kui ehitise küljest eralduvad esemed (kivid jm ehitusmaterjal), võib see kahjustada hoone kõrvale pargitud sõidukeid, mis võib tekitada kannatanule varalist kahju. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et on täidetud VÕS § 127 lg-s 2 sätestatud kahju hüvitamise eeldus.
24.Vastavalt VÕS § 127 lg-le 1 on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud ning sama sätte 4. lõike kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Hageja nõuab kostjalt 25.02.2019 kahjustada saanud sõiduki remondikulusid X OÜ arve alusel summas 2903,69 eurot (tl 17-18).
25.Kostja palub kohtul vähendada kahjuhüvitist VÕS § 139 ja § 140 lg 1 alusel (tl 45-48, 8587).
26.Ainuüksi kannatanu hooletus (s.h raske hooletus) talle kahju tekkimises ei välista vastutust VÕS § 1059 alusel. Küll võib kannatanu hooletus anda alust vähendada varalise kahju eest mõistetavat hüvitist VÕS § 139 lg 1 ja § 140 järgi. Nende sätete kohaldamist peab taotlema kostja ning ta peab ka tõendama nende sätete kohaldamiseks vajalikke asjaolusid. Kohus ei tohi VÕS § 139 ja § 140 kohaldada omal algatusel (vt nt 13.12.2011 Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-11, p 16). Välistatud ei ole, et kohus vähendab sama kahju eest väljamõistetavat hüvitis nii VÕS § 139 kui ka § 140 alusel. TsMS § 140 kohaselt võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. VÕS § 140 võimaldab piirata kahjuhüvitist ka riskivastutuse puhul (Riigikohtu 19.03.2013 otsus tsiviilasjas nr 32-1-7-13, p 25). Varalise kahju eest mõistetavat hüvitist saab vähendada kannatanu tegevuse tõttu (VÕS § 139) või/ja muul põhjusel (VÕS § 140). VÕS § 139 lg-d 1 ja 2 sisaldavad nelja liiku aluseid varalise kahju eest mõistetava hüvitise vähendamiseks: kahju tekkis osaliselt kannatanust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab (lg 1); kahjustatud isik jättis kahju tekitaja tähelepanu juhtimata ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule (lg 2); kahjustatud isik jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata (lg 2); kahjustatud isik jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui temalt võis seda mõistlikult oodata (lg 2). Tõendamiskoormist asjaolude osas, millest nähtub, et kahju tekkimise põhjustas osaliselt kahjustatud isiku enda tegevus, kannab kahju tekitaja (käesolevas asjas kostja). Kui pooled on kahjuhüvitise vähendamise asjaolud menetluses esitanud, on kohtul kohustus hinnata, kas kahjustatud isiku osa kahju tekkimisel annab aluse hüvitist vähendada või mitte (vt Riigikohtu 25.05.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-15, p 12).
27.Otsustamaks hüvitise piiramise üle, tuleb hinnata vaidluse aluseks olevaid ja pooltega seotud asjaolusid kogumis. Kahjuhüvitise vähendamine on põhjendatud olukorras, kus kannatanu on põhjustanud kahju või kui ta on aidanud kahju tekkimisele kaasa või kui
kannatanu on käitunud pahauskselt (vt Riigikohtu 27.11.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1128-13, p 12). Kohtule ei ole vastavaid andmeid esitatud ja kohtu hinnangul ei ole kostja käesolevas asjas kahjuhüvitise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid kohtu ette toonud ja tõendanud. Arvestades eeltoodud asjaolusid kogumis jätab kohus kostja vastava taotluse rahuldamata. Kuivõrd hageja on tõendanud kahjustatud sõiduki remondikulud summas 2903,69 eurot, millest on kindlustusvõtja lepinguline omavastutus maha arvestatud ning kostja kahjuhüvitise vähendamise taotlused ei ole kohtu hinnangul põhjendatud, siis mõistab kohus kostjalt Tallinn, Juhkentali tn 14 korteriühistult hageja Compensa Vienna Insurance Group ADB Eesti filiaali kaudu kasuks välja kahjuhüvitise 2903,69 eurot.
28.VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Tulenevalt VÕS § 113 lg-st 2, kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Vastavalt TsMS §-le 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kehtiv seadusjärgne viivisemäär on 8,00% aastas. Kuivõrd hageja kahjuhüvitise nõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele, siis tuleb kostjalt Tallinn Juhkentali tn 14 korteriühistult hageja Compensa Vienna Insurance Group ADB Eesti filiaali kaudu kasuks välja mõista ka hageja taotletud viivis põhinõudelt (2903,69 eurot) alates 28.10.2020 kuni põhivõlgnevuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
29.Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja hagi täielikult.
Menetluskulude jaotus
30.TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldas hagi täielikult, siis tuleb jätta menetluskulud täies ulatuses kostja kanda.
31.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel.
32.TsMS § 174 lg 1 tulenevalt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. TsMS § 174 lg 3 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul vastavalt ringkonnakohtule või Riigikohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
33.TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.