Võlaõigus

väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Kohus menetleb asja kirjalikus menetluses vastavalt poolte nõusolekule. Hagiavaldusest nähtuvalt on Ferratum Bank plc ja kostja sõlminud laenulimiidi lepingu. Laenu kinnitamiseks pidi kostja logima oma isikukoodi ja saadetud PIN koodi kasutades Ferratumi iseteenindusse ning sisestama laenulimiidi kinnitamise lehel saadetud kinnituskoodi. Sellega loeti poolte vahel leping sõlmituks 25.10.2019. Hagiavaldusest nähtuvalt krediidilepingu tingimuste punkti 6.1 kohaselt võimaldati kostjale limiiti kuni 3000 eurot. Leping sõlmiti tähtajatult. Kostja on kasutanud laenuandja poolt võimaldatud laenulimiiti kokku summas 7205 eurot. Kostja poolt kasutusse võetud krediidilepingu hinnakirja p 2 ja Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehe p 3 kohaselt kohustus klient tasuma raha kasutamise eest tasu intressimääras 46,68% aastas ehk 0,1279% päevas. Lepingule lisatud Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo teabelehe punkti 3 kohaselt erineb krediidi kulukuse määr sõltuvalt kasutusele võetud krediidi suurusest. Hageja tõi hagiavalduses välja, et nt 1000 euro suuruse krediidi korral on krediidi kulukuse määr 58,09% aastas. Eespool toodud arvutuse aluseks on intress 46,68% aastas krediidisaldolt eeldusel, et krediit võetakse kasutusele viivitamata ja täies mahus ning makstakse tagasi 12 võrdse tagasimaksena võrdsete ajavahemike järel alates kuu aja möödumisest krediidi kasutusse võtmisest. Hagiavaldusest nähtuvalt hinnakirja punkti 3 kohaselt on viivisemäär võrdne intressimääraaga, so 46,68% aastas ehk 0,1279% päevas. Hagiavalduse kohaselt on krediidiandja ja kostja sõlminud lepingu lisa, mille punkti 6.1 kohaselt suurendati laenulimiiti 5000 eurole ja hinnakirja punkti 2 kohaselt kohaldati intressimäärana 49,09% aastas ehk 0,1345% päevas. Vastavalt lepingu tingimustele kohustus kostja tagastama laenu igakuiselt krediidiandja poolt edastatud arvete alusel. Hagiavaldusest nähtuvalt on kostja krediidilepingu raames teostanud tagasimakseid summas 8314 eurot, millest arvestati krediidisumma katteks 2230,70 eurot, kulude katteks 185,15 eurot ja intressi katteks 5898,15 eurot. Kuivõrd viimane makse nõude katteks teostati kostja poolt aprillis 2023 ja üksnes osaliselt augustis 2023, siis oli kostja alates maist 2023 viivituses täielikult vähemalt kolme, mai 2023, juuni 2023, juuli 2023 ja osaliselt august 2023 osamaksete tasumisega. Kuivõrd kostja minimaalset tagasimakset tähtaegselt ei tasunud lõppes leping 22.09.2023 ning kostja kohustus tasuma kogu olemasoleva võlgnevuse. Lepingu kehtivuse ajal teostas laenuandja kostjale väljamakseid kogu summas 7205 eurot. Kostja on tasunud krediidisumma katteks kokku 2230,70 eurot. Kostja põhivõlgnevus hageja ees on hagi esitamise seisuga 4974,30 eurot, mille hageja palub kostjalt välja mõista. Lisaks palub hageja mõista välja kostjalt tasumata intressi summas 903,16 eurot. Viivist arvestab hageja tagastamata krediidisummalt alates laenulepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 23.09.2023 kuni hagiavalduse esitamiseni 13.02.2024 intressiga võrdses määras. Hageja palub mõista välja kostjalt viivise summas 963,37 eurot ja sissenõudmiskulud summas 35 eurot. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise osas märkis hageja järgmist. Nimelt kontrollis krediidiandja kostja isikusamasust Rahvastikuregistrist ja maksehäireid Maksehäireregistrist tuvastatud andmete põhjal. 18.03.2024 määrusega jättis kohus hagiavalduse käiguta ning andis hagejale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Kohus kohustas hagejat esitama kohtule kostja poolt kirjalikult taasesitatavas vormis esitatud avalduse kohta laenu saamiseks, krediidilepingu sõlmituks lugemise eelduste kohta, tõendades, et krediit on välja makstud, kostjal oli raha tagasi maksmise kohustus ja seda on rikutud, andmed ja tõendid vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise kohta ja lepingu ülesütlemisavalduse kostjale kättetoimetamise kohta. Hageja on esitanud vastuse kohtunõudele. Hageja selgitas, et vastavalt lepingu üldtingimuste 2

punktile 7.1 esitab krediidisumma väljamakse jaoks laenusaaja laenutaotluse veebilehe või telefonikõne vahendusel. Kostjale on teostatud väljamakseid 20. osas, mille kohta on kostja igakordselt laenutaotluse esitanud. Hageja esitas väljamaksete tõendamiseks maksekorraldused igakordse väljamakse tõendamiseks. Hageja tõi välja, et krediidiandjal ei ole käesolevaks ajaks õnnestunud tehniliste tõrgete tõttu süsteemist kätte saada kostjale teostatud esimest väljamakse korraldust. Hageja selgitas, et krediidiandja on esitanud vastutustundliku laenamise põhimõtete täitmise kohta täiendava tõendi, milleks on helisalvestis kostja ja krediidiandja vahel toimunud telefonivestlusest, milles täpsustatakse krediidisumma väljamaksmisele eelnevalt kostja igakuised sissetulekuid, kohustusi, laenu eesmärki ja kontrollitakse isikusamasust. Kostja ja krediidiandja telefonivestluse alusel tuvastati informatsioon järgmiselt. Nimelt kostja igakuised sissetulekud olid Hansa Gaas ettevõttest summas 700 eurot, Liikuri korteriühistust summas 250 eurot ja IT Kinnsivara Hooldus ettevõttest summas 300 eurot, kokku summas 1250 eurot. Kostja igakuised kohustused olid kokku 450 eurot. 02.05.2024 määrusega võttis kohus hagiavalduse menetlusse. Kostja on esitanud vastuse hagiavaldusele. Kostja avaldas, et kostja ei võta hagi õigeks ning ei tunnista hagiavalduses tema vastu suunatud nõudeid. Kostja märkis, et hagiavalduses ei leidnud tõendamist 25.10.2019 tehtud väljamakse summas 1200 eurot. Hageja on märkinud, et krediidiandjal ei ole käesolevaks ajaks õnnestunud tehniliste tõrgete tõttu süsteemist kätte saada kostjale teostatud esimest väljamakse korraldust. Kostja leiab, et juhul, kui probleem oli ajutises tehnilises tõrkes, millele hageja viitas 24.04.2024, peab selline tehniline probleem hetkeseisuga ehk kuu jooksul juba olema lahendatud, kuid selle asemel esitas hageja 30.04.2024 kohtule tõendi pildi kujul. Kostja leiab, et esitatud tõend ei ole nõuetekohane. Lisaks on kostja seisukohal, et esialgne krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostjale ei nähtu, et esialgne võlausaldaja oleks kogunud ja kontrollinud andmeid kostja varalise seisundi kohta. Kostja tõi välja, et hageja poolt esitatud telefonivestlusest nähtub, et krediidiandja teenindaja küsis kostjalt vaid palgaandmed. Klienditeenindaja ei selgitanud välja, kas kostjal olid muud sissetulekuallikad, nt ettevõtlustulu, investeeringud, dividendid jms. Kostja ütles telefonivestluses, et ta alustas just tööd TP kinnisvaras ja hakkab saama sealt tasu 250 eurot kuus ning lisaks 50 eurot sõidukompensatsiooni tulevikus. Kostja rõhutas, et ta vastas kõikidele krediidiandja küsimustele ausalt, esitades täpselt need andmed, mida krediidiandja küsis tarbijalt. Kostja lisas, et vaatamata sellele, et kostja tõi telefonivestluses välja teise finantskohustuse olemasolu ja suuruse, ei ole esialgne võlausaldaja välja selgitanud selle põhiosa ja intresside suurust, lepingu kestust ning sellest tulenevalt ka rahalise kohustuse võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju kostja maksevõimele. Kostja märkis, et krediidiandja ei küsinud tarbijalt infot majapidamiskulude kohta ega ka selgitanud välja kostja majapidamiskulusid kostja konto väljavõtte abil. Kostja asus seisukohale, et kuivõrd krediidiandja ei küsinud tarbijalt endalt ega ka kogunud andmeallikatest andmeid kostja varalise seisundi, sissetuleku regulaarsuse, majapidamisjms kulude kohta, pidi ta kasutama krediidivõimelisuse analüüsiks tarbija konto väljavõtet. Eeltoodust tulenevalt leiab kostja, et esimese krediidilepingu sõlmimisel 25.10.2019 rikkus esialgne võlausaldaja vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi. Lisaks, kui pooled sõlmisid lepingu lisa, millega suurendati laenulimiiti 5000 eurole, ei hinnanud hageja kostja krediidivõimelisust enne krediidi ülempiiri muutmist. Sellest tuleneb kostja hinnangul, et lepingu lisa sõlmimisel on esialgne võlausaldaja samuti rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja lisas, et kuivõrd intressimäär kuni 31.12.2022 oli 0% ning kõik kostja poolt kuni 31.12.2022 tehtud tagasimaksed tuleb lugeda laenu põhisumma katteks, siis kostjal võlgnevust ei eksisteeri. Samuti on alusetu lepingu ülesütlemine esialgse võlausaldaja poolt 22.09.2023, sest ümberarvestusest nähtub, et lepingu ülesütlemise momendil kostjal puudus võlgnevus esialgsele võlausaldajale. Kostja tõi välja, et hageja väitel on kostja saanud krediidiandjalt kokku 7205 eurot 3

ning maksnud tagasi kokku 8315 eurot. Kostja sõnul, kuivõrd esimene väljamakse 25.10.2019 ei leidnud tõendamist, lähtub kostja eeldusest, et ta on saanud krediidiandjalt 6005 eurot (7205 eurot – 1200 eurot). Lugedes kõik kostja poolt tehtud tagasimaksed laenu põhisumma katteks, siis on kostjal tekkinud enammakse summas 2309 eurot (6005 eurot – 8314 eurot). Kostja märkis, et juhul, kui hageja tõendab esimese väljamakse tegemist summas 1200 eurot, siis on kostja enammakse krediidiandjale summas 1109 eurot (7205 eurot – 8314 eurot). Mõlemal juhul puudub kostja hinnangul sissenõutavaks muutunud võlgnevus hagi esitamise ajal. Tuginedes eeltoodule palub kostja kohtul jätta hagi rahuldamata ning tuvastada lepingu ülesütlemise tühisust. Hageja on esitanud seisukoha kostja vastusele. Hageja märkis, et algne krediidiandja selgitas krediidisumma väljamakse tõendi 1200 eurot osas, et panga arvelduskonto, millelt krediidiandja väljamakse teostas, on tänaseks suletud. Seetõttu ei ole võimalik saada väljamakse tõendit maksekorralduse kujul. Hageja hinnangul ei ole eluliselt usutav, et kostjale ei ole selge, kas temale on selline krediidisumma tasutud või mitte nagu kostja oma vastuses lahtiseks jätab. Ülejäänud kostja vastuse osas jääb hageja hagiavalduses esitatud põhjenduste juurde. Kostja on esitanud täiendava seisukoha, milles esitas vastuväited krediidi kulukuse määrale. Nimelt, kostja tõi välja, et dokumentides, mis oli esitatud hagiavalduse lisades 1 ja 2, puuduvad tarbija nimi, isikukood, aadress ja kuupäevad, st hageja poolt esitatud dokumentide põhjal ei saa tuvastada, millal laenuleping ja laenulepingu lisa sõlmiti. Seoses sellega, et lepingu sõlmimise aega ei ole võimalik tuvastada, puudub kostja sõnul ka võimalus kontrollida, kas krediidi kulukuse määr oli lepingu sõlmimise ajal kooskõlas seadusega. Lisaks puudub võimalus tuvastada, millal laenulepingu lisa oli sõlmitud ja kontrollida krediidi kulukuse määra vastavust seadusele. Seega leiab kostja, et kuna antud olukorras ei ole võimalik hagi aluseks olevaid asjaolusid (so lepingu kehtivust) kontrollida, muudab see hagi õiguslikult põhjendamatuks juhul, kui hageja ei esita vajalikke andmeid krediidi kulukuse määra kontrollimiseks. Kostja leiab seega, et hagi esitamise ajal puudub kostjal võlgnevus. Kostja märkis, et ta on teinud hoopis enammakse hagejale. Kostja lisas, et tühise lepingu korral on ka ülesütlemine tühine. Kostja on märkinud lisaks, et andmed krediidi kulukuse määra ja kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta, mis oli tarbijale esitatud ainult standardinfo teabelehes, on esitatud näitlikul kujul. Eeltoodust tulenevalt on kostja seisukohal, et esialgne võlausaldaja ei esitanud tarbijale andmeid krediidi kulukuse määra ja kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta. Lisaks on kostja seisukohal, et andmete esitamist teabelehes, üldtingimustes ja hinnakirjas ei saa võrdsustada andmete esitamise kohustuse täitmisega lepingus. Kostja märkis vastuses, et andmed esialgse laenulimiidi kohta on esitatud ebaselgelt ja ebatäpselt. Kostja tõi välja, et tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Hageja aga kostja sõnul vastavat kohustust ei täitnud. Kostja asus seisukohale, et kõnealune tarbijakrediidileping ja selle lisa on tühised. Kostja avaldas vastuses, et tema hinnangul ei ole esialgse võlausaldaja poolt esitatud dokumendid (üldtingimused hinnakirjaga ja standardinfo teabeleht) lepingudokumendid. Nimelt, kõikides dokumentides puuduvad kostja nimi, isikukood, aadress ja kuupäev. Kostja palub jätta hagi rahuldamata, tuvastada, et leping on tühine, tunnistada lepingu ülesütlemise tühisust ja tunnistada võlgnevuse puudumine ja enammakse olemasolu hageja ees. Kohus on teinud pooltele kompromissettepaneku ja andnud tähtaja lõplike seisukohtade esitamiseks. Poole kompromissi ei saavutanud ning lõplikke seisukohti ei esitanud. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks siseriiklikule õigusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/48. Kohus lähtub asja lahendamisel lisaks 4

siseriiklikule õigusele sellest direktiivist ja asjakohastes Euroopa Kohtu lahendites väljendatud põhimõtetest. See tähendab, et kohus hindab omal algatusel, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei pea tarbija selleks esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama (Euroopa Kohtu 05. märtsi 2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 20-23). Järgnevalt kujundab kohus seisukoha üksnes asjas tähtsust omavate väidete ja tõendite osas. Kohtu hinnangul on hageja tõendanud, et kostja ja Ferratum Bank plc vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes. Ferratum Bank plc oli oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis krediiti kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5). Hageja on esitanud kohtule laenulimiidi lepingu ja laenulimiidi lepingu lisa 1, mille alusel võimaldati kostjale krediiti. Kostja vaidles hagile vastu ning leidis, et krediidiandja ei täitnud nõuetekohaselt vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi, lisaks ei ole hageja tõendanud 25.10.2019 väljamakse summas 1200 eurot tegemist kostjale ning puuduvad andmed krediidi kulukuse määra arvutamise kohta. Kostja palub jätta hagi rahuldamata, tuvastada, et leping on tühine, tunnistada lepingu ülesütlemise tühisust ning tunnistada võlgnevuse puudumine ja enammakse olemasolu hageja ees. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Krediidiandja ja kostja vahel sõlmitud lepingule lisatud Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo teabelehe punkti 3 kohaselt erineb krediidi kulukuse määr sõltuvalt kasutusele võetud krediidi suurusest. Hageja tõi välja, et näiteks 1000 euro suuruse krediidi korral on krediidi kulukuse määr 58,09% aastas. Eespool toodud arvutuse aluseks on intress 46,68% aastas krediidisaldolt eeldusel, et krediit võetakse kasutusele viivitamata ja täies mahus ning makstakse tagasi 12 võrdse tagasimaksena võrdsete ajavahemike järel alates kuu aja möödumisest krediidi kasutusse võtmisest. Krediidikulukuse esialgse määra eeldustes ja arvestamisel on võetud arvesse tasusid täpselt nii nagu see krediidilepingu tingimuste kohaselt kohalduksid (kuivõrd krediidilepingu hinnakirja kohaselt lisandub väljavõtte tasu alates krediidisumma teisest väljamaksest ning krediidikulukuse määr on arvestatud selliselt, et krediidisumma võetakse kasutusse korraga ühe väljamaksena, siis väljavõtte tasu ei ole krediidi kulukuse esialgse määra arvutamisel arvestatud). Lepingu punkti 13.10 kohaselt, kui krediidi kulukuse määr ületab seaduses sätestatud ülemmäära, siis vähendatakse lepingu alusel tasumisele kuuluvat intressi viimaste tagasimaksete arvelt selliselt, et krediidi kulukuse määr vastaks seaduses sätestatud krediidi kulukuse määra ülempiirile. Esialgne krediidi kulukuse määr oli seadusjärgsetes piirmäärades. VÕS § 406 lg 5 sätestab, et kui kokku on lepitud intressimäära muutumine või tasud, mis ei ole arvutamise ajal määratavad, märgitakse tarbijakrediidilepingus krediidi kulukuse määra asemel krediidi kulukuse esialgne määr, lähtudes esialgsest intressimäärast ja muudest tingimustest lepingu sõlmimise ajal, nagu need kehtiksid kogu lepingu kestuse ajal. 5

Kostja on vaielnud vastu asjaolule, et lepingus puuduvad andmed krediidi kulukuse määra arvutamise kohta ning ei ole teada, mis kuupäeval leping sõlmiti. Hageja on esitanud kohtule tõendid, millest nähtub, et kostja on esitanud laenutaotluse 25.10.2019 ning samal kuupäeval on see aktsepteeritud. Lisaks nähtub, et kostja on tagastanud krediiti esmakordselt 28.11.2019. Seega puudub kohtul alus kahelda, et leping sõlmiti 25.10.2019. Hageja poolt 25.10.2019 sõlmitud lepingus väljatoodud krediidi kulukuse määr ei ületa lepingu krediidi kulukuse määra rohkem kui kolm korda krediidi andmise ajal Eesti Panga avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra. Seega ei ole leping ja lepingu lisa tühised VÕS § 4062 lõike 1 alusel. Kohus hindab, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. VÕS § 403 4 lg 1 kohaselt on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ning hindama tarbija krediidivõimelisust. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 2008/48/EÜ 23. aprilli 2008 direktiivi artiklis 8 puuduvad otsesed viited tarbija vastavate kohustuste kohta krediidiandjale aktiivselt omalt poolt teavet esitada, küll aga sätestab preambuli punkt 26, et tarbijad peaksid samuti toimima läbimõeldult ja austama oma lepingulisi kohustusi. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja või vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt sätte punktides 1-7 loetletud tarbijaga seotud näitajad. KAVS § 49 lg 2 sätestab, et krediidiandjal ja -vahendajal tuleb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel: 1) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist; 2) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi; 3) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel. KAVS § 50 lg 3 alusel krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Krediidiasutuse seaduse § 83 lg 3 kohaselt on krediidiasutus kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 2 omandas esialgne võlausaldaja infot muuhulgas kostja varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta taotluses esitatud andmete, konto väljavõtte ja kogutud andmete alusel. VÕS § 403 4 lg 3 kohaselt peab tarbija esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. 6

VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus), hindama tarbija krediidivõimelisust. Riigikohus on sisustanud vastutustundliku laenamise põhimõtet selliselt, et sellest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotama oma vara (sh eluaseme) ja muutuma maksejõuetuks (Riigikohtu 19. veebruari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). VÕS § 4034 lg-st 3 nähtub, et krediidivõimelisuse hindamine toimub mh tarbija esitatud andmete põhjal. Hagiavaldusest nähtuvalt on krediidiandaja enne kostjale laenu andmist teinud päringud Rahvastikuregistrisse ja Maksehäireregistrisse ning hinnanud kostja maksevõimet kostja esitatud andmete alusel. Vastuseks kohtunõudele vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta esitas hageja kohtule helisalvestise kostja ja krediidiandja vahel toimunud telefonivestlusest, milles täpsustatakse väidetavalt krediidisumma väljamaksmisele eelnevalt kostja igakuised sissetulekuid, kohustusi, laenu eesmärki ja kontrollitakse isikusamasust. Hageja tõi välja, et krediidiandja on saanud teada, et kostja igakuised kohustused olid kokku summas 450 eurot ning sissetulekud kokku summas 1250 eurot. Kostja pangakonto väljavõtet krediidiandja küsinud ega hinnanud ei ole. Kostja on leidnud, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja on selgitanud, et ta vastas kõikidele krediidiandja küsimustele ausalt, esitades täpselt need andmed, mis krediidiandja küsis temalt. Kohtu hinnangul ei saa asuda seisukohale, et krediidiandja oleks järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet kostjale laenu andmisel. Nimelt, krediidiandja on teinud kostja krediidivõime hindamiseks päringu Maksehäireregistrisse ning analüüsinud kostjaga läbi viidud telefonivestlust. Krediidiandja ei ole teostanud päringuid Pensioniregistrisse, Maksu- ja Tolliametisse ega teistesse avalikesse registritesse. Lisaks ei ole krediidiandja küsinud kostjalt pangakonto väljavõtet, millelt nähtuksid detailselt kostja sissetulekud ja väljaminekud. Krediidiandja on andnud kergekäeliselt kostjale laenu kontrollimata, kas kostja on võimeline laenu teenindama. Kohtule esitatud dokumentidest nähtuvalt puudus krediidiandjal igakülgne kontrollitav info kostja töötasu, majapidamiskulude jms kohustuste kohta. Eelnev info nähtuks Pensioniregistrist, Maksu- ja Tolliametist ning kostja pangakonto väljavõttelt. Krediidiandja on võimaldanud kostjale krediiti üksnes kostjaga peetud telefonivestluse põhjal, millest ei selgu detailseid andmeid kostja maksevõime kohta. Kohus asub seisukohale, et krediidiandja ei täitnud nõuetekohaselt teabe omandamise kohutust. Enne krediidi võimaldamist kostjale puudusid krediidiandjal andmed kostja varalise seisundi, majapidamis- ja muude oluliste kulude ning sissetulekute kohta. Kohus asub seisukohale, et krediidiandja ei kogunud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega hinnanud tarbija krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega. Kohus selgitab, et üksnes päring Makshäireregistrisse ja andmed telefonivestlusest, ei ole piisavaks kostja maksvõime kontrollimisel. Hageja väitel on krediidiandja teostanud kostjale lepingu raames väljamakseid summas 7205 eurot. Hageja on esitanud kohtule maksekorraldused 6005 euro kandmise kohta kostja arveldusarvele. Hageja märkis, et algne krediidiandja on selgitanud krediidisumma väljamakse tõendi 1200 euro osas, et panga arvelduskonto, millelt krediidiandja väljamakse teostas, on tänaseks suletud. Seetõttu ei ole võimalik saada väljamakse tõendit maksekorralduse kujul 1200 euro kostjale ülekandmise kohta. Kohtu hinnangul on seega tõendatud, et krediidiandja on andnud kostjale krediiti summas 7

6005 eurot. Kostja on krediidilepingu raames teostanud tagasimakseid summas 8314 eurot, millest krediidisumma katteks on arvestatud 2230,70 eurot, kulude katteks 185,15 eurot ja intressi katteks 5898,15 eurot. Kohus on tuvastanud, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuivõrd krediidiandjal puudus igakülgne info kostjale laenu andmisel kostja sissetulekute ja kohustuste kohta. Seega arvestab kohus kostja poolt tasutud 8314 eurot põhivõlgnevuse katteks. Olenemata asjaolust, kas kostja on krediidiandjalt saanud 7205 eurot või 6005 eurot, on kostja põhivõlgnevuse krediidiandjale tasunud suuremas ulatuses kui on põhivõla nõue. Kostja on vastuses hagile palunud kohtul tunnistada enammakse olemasolu hageja ees. Kohus selgitab, et kui kostjal on enam tasutud summa nõue, siis tuleb see esitada eraldi nõudena krediidiandja vastu. Kohus jätab hagi rahuldamata, kuivõrd kohus tuvastas, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning arvestades kostja tagasimaksed põhivõlgnevuse katteks, on kostja oma võlgnevuse tasunud. VÕS § 4034 lg 7 kohaselt, kui krediidiandja rikub VÕS § 4034 lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 1 alusel jäävad menetluskulud hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 esimene lause sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kuivõrd menetluskulud jäävad hageja kanda ning kostja osales menetluses ilma esindajata, puudub vajadus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. Seega rahaliselt kindlaksmääratavad ja väljamõistetavad menetluskulud käesolevas menetluses puuduvad.

/Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik

8

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.