Eesistuja Kaija Kaijanen, liikmed Iris Kangur-Gontšarov ja Vallo Kariler
Otsuse tegemise aeg ja koht
29. september 2021. a, Tallinn
Kohtuasja number
2-20-113
Kohtuasi
Jari Invest OÜ hagi XXi vastu võlgnevuse 44 738.15 euro, intressi 13 457.90, sissenõutavaks muutunud viivise 14 288.10 euro ja tulevikus sissnõutavaks muutuva viivise välja mõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 29. mai 2020. a kohtuotsus
Kaebuse esitaja ja liik
Jari Invest OÜ 30. juuni 2020. a apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
83 889.61 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant) Jari Invest OÜ (registrikood 10143226); lepinguline esindaja vandeadvokaat Natalia Lausmaa Kostja (vastustaja) XX (isikukood xxxxxxxxxxxxxxx)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja juurde XXi 11. augusti 2020. a taotlusega esitatud täiendav tõend (YY
16.jaanuari 2018. a e-kiri).
2.Jätta Harju Maakohtu 29. mai 2020. a otsus muutmata.
4.Apellatsiooniastme menetluskulud jätta Jari Invest OÜ kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
2-20-113 Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Jari Invest OÜ (hageja) esitas 5. jaanuaril 2020. a hagiavalduse XXi (kostja) vastu võlgnevuse, intressi, sissenõutavaks muutunud viivise ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise välja mõistmiseks, mida täpsustas 27. jaanuaril 2020. a.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 5. augustil 2010. a laenulepingu 700 000 krooni (44 738.15 eurot) laenamise kohta laenulepingus kokkulepitud tingimustel. Laenusumma edastas hageja kostjale pangaülekandega kahes osas: 300 000 krooni 5. augustil 2010. a ja 400 000 krooni 31. detsembril 2010. a. Laenulepingu tingimuste kohaselt pidi laenusaaja maksma saadud laenusummalt intressi 3.96% aastas. Laenu tagasimaksmise tähtajaks oli kokku lepitud üks aasta. Summalt 300 000 krooni, mis laekus kostjale 5. augustil 2010. a, maksis kostja lepingukohast intressi kuni 1. jaanuarini 2011. a igakuiselt kokku 4822.38 eesti krooni (308.20 eurot). Alates 1. jaanuarist 2011. a, mil kostja oli saanud kätte kogu laenusumma 700 000 eesti krooni, lepiti kokku intressi tasumises üks kord aastas. Aastaintressi suuruseks kogu laenatud summalt 700 000 eesti krooni kujunes 27 720 eesti krooni ehk 1771.68 eurot.
3.Aastaintressi kostja regulaarselt maksma ei hakanud, kuigi tunnistas võlga, mis nähtub perioodilisest e-kirjavahetusest. Hageja aktsepteeris kostja taotlusi laenu tagastamise tähtaega pikendada iga järgneva aasta lõpul veel üheks aastaks ja nii pikenes laenulepingu kehtivuse aeg kuni 5. augustini 2018. a.
4.21. detsembril 2017. a tegi hageja kostjale kirjaliku ettepaneku muuta 5. augusti 2010. a laenulepingu tingimusi. Kostja nõustus selle ettepanekuga ja allkirjastas 21. jaanuaril 2018. a laenulepingu lisa 2 ning lisas sinna laenu tagastamise tähtaja pikendamise ettepaneku kuni 31. detsembrini 2021. a. Hageja ei aktsepteerinud kostja ettepanekut laenulepingu pikendamise kohta, mistõttu ta laenulepingu lisa 2 ei allkirjastanud. Hageja hinnangul jäi seetõttu laenuleping ja selle tingimused muutmata, kuid lisa 2 esitas ta kohtule koos haginõude tekstiga kirjaliku dokumendina tõendamaks asjaolu, et kostja tunnistas võlga 21. jaanuaril 2018. a, millega TsÜS § 158 lg 1 kohaselt aegumine katkes ja algas uuesti 22. jaanuaril 2018. a. Hageja oli seisukohal, et 5. augustil 2010. a. sõlmitud laenulepingu kehtivus lõppes 5. augustil 2018. a, millisest ajast pooled enam laenu tagastamise tähtaega ei pikendanud.
5.Eelnevast tulenevalt palus hageja mõista kostjalt välja laenu põhisumma 44 738.15 eurot, intressi 13 457.90 eurot ja viivise 14 288.10 eurot (1. jaanuari 2020. a seisuga), kokku 72 484.15 eurot, millele lisandub viivis alates 2. jaanuarist 2020. a tasumata summalt kuni kohustuse täitmiseni.
6.Seoses kostja vastuväidetega märkis hageja, et hagi ei ole aegunud. Kostja oli hageja nõuet perioodiliselt iga kalendriaasta lõpul tunnistanud. Kuigi kostja väidab, et nende e-kirjade sõnum on ebaselge ning et need ei kujuta endast nõude tunnustamist, mille alusel võiks lugeda nõude
2-20-113 aegumist katkenuks, siis on kostja 21. jaanuaril 2018. a allkirjastanud laenulepingu lisa nr 2, mis on VÕS § 30 mõttes deklaratiivne võlatunnistus ning millega kostja tunnistas laenukohustuse olemasolu ja ühtlasi loobus aegumise vastuväitest. Kostja, kes enda väitel oli teadlik sellest, et hageja nõue oli juba 5. augustil 2014. a aegunud, ei kasutanud 21. jaanuaril 2018. a aegumise vastuväidet, vaid allkirjastas hageja saadetud laenulepingu lisa nr 2, saates selle digitaalselt allkirjastatuna hagejale tagasi. Kostja väited selle kohta, nagu oleks ta allkirjastanud laenulepingu lisa nr 2 eksikombel või hageja poolt eksitusse viiduna, on paljasõnalised ja tõendamata.
7.Kostja väited, nagu oleks laenukohustus tema poolt täidetud, on tõendamata. Laenulepingu lisas 2 oli kostja laenulepingust tulenevat võlgnevust tunnistanud. Seega ei oma sisulist tähtsust asjaolu, et kostja vahepealsetel aastatel ei olnud võlgnevust vastuseks hageja sellekohastele ekirjadele sõnaselgelt tunnistanud, s.o ei ole nendele lihtsalt vastanud.
8.Hageja oli taganenud laenulepingust 4. novembril 2019. a kirjaga kostjale, milles hageja oli esitanud kogu võlgnevuse ja intressi tasumise nõude hiljemalt 15. novembril 2019. a. Laenulepingust ja võlatunnistusest tulenev kostja rahaline kohustus muutus seega sissenõutavaks alates 15. novembrist 2019. a. Hageja oli intresside arvutamisel lähtunud 5. augustil 2010. a kokkulepitud intressi suurusest 3.96% aastas, mitte 21. jaanuaril 2018. a laenulepingu lisas kostja poolt aktsepteeritud intressist 5% aastas. Kostja vastuväited
9.Kostja hagi ei tunnistanud ning vaidles hageja nõuetele vastu. Kostja märkis, et on rahalised kohustused hageja ees täitnud ning hageja nõue aegus 5. augustil 2014. a. Hageja ei ole tõendanud, et pooled oleks iga-aastaselt laenu tagastamise tähtaega pikendanud.
10.Laenulepingu lisa 2 ei saa ei teksti sisu ega vormi poolest pidada võlatunnistuseks ning samuti ei vasta see VÕS § 30-s sätestatud kriteeriumidele. Lisaks ei väljendu selles tekstis kostja tahteavaldus. Võlatunnistus on mitmeti mõistetav ning ei tõenda, et kostja oleks hageja ees nõuet tunnistanud. Võlatunnistus esitati kostjale enam kui 6.5 a pärast võla sissenõutavaks muutumist. Hageja selgitas kostjale, et võlatunnistus on vajalik hageja ja maksuameti vahel olevate probleemide lahendamiseks, mitte laenu tagasimaksetega seonduva vaidlusega. Hageja sai võlatunnistuse pettuse teel.
11.Poolte kirjavahetus ei sisalda viiteid sellele, et kostja tunnistaks hageja nõudeid. Kirjavahetuses puuduvad ka lubadused raha tagastada, mistõttu ei saa kirjavahetust pidada tõendiks selle kohta, et kostja tunnistab perioodiliselt iga kalendriaasta lõpus hageja nõudeid ja lubab raha tagastada. Maakohtu otsus ja põhjendused
12.Harju Maakohus jättis 29. mai 2020. a kohtuotsusega hagi rahuldamata, jättis menetluskulud hageja kanda ning jättis menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata.
13.Maakohus tuvastas asjas vaidlusvälisena järgmised olulised asjaolud: -
hageja ja kostja sõlmisid 5. augustil 2010. a laenulepingu (tl 7), millega hageja andis kostjale laenu 700 000 eesti krooni (44 738.15 eurot); hageja kandis laenusumma kostjale üle kahes osas: 300 000 krooni 5. augustil 2010. a ja 400 000 krooni 13. detsembril 2010. a (tl 8, konto väljavõte);
2-20-113 -
summalt 300 000 krooni, mis laekus kostjale 5. augustil 2010, maksis kostja lepingukohast igakuist intressi kuni 1. jaanuarini 2011. a kokku 4822.38 eesti krooni (308.20 eurot, vt tl 9 konto väljavõte);
21.detsembril 2017. a tegi hageja kostjale kirjaliku ettepaneku muuta 5. augusti 2010. a laenulepingu tingimusi; kostja allkirjastas 21. jaanuaril 2018. a digitaalselt laenulepingu lisa nr 2 (tl 16-17).
14.Esmalt selgitas kohus, et kuivõrd kostja on keeldunud tõendamast väidet, et on laenulepingust tulenevad rahalised kohustused täitnud, jätab kohus selle väite tähelepanuta. Seoses hageja nõude aegumisega märkis kohus, et kostja kohustus laenu tagastada hiljemalt 5. augustil 2011. a, mistõttu oli laen muutunud sissenõutavaks 6. augustil 2011. a, mil algas ka nõude aegumine. Seega aegunuks hageja nõue 6. augustil 2014. a. Kuivõrd hageja märkis, et nõude aegumine oli katkenud, sest kostja on perioodiliselt iga kalendriaasta lõppedes hageja nõuet tunnustanud ning kostja on 21. jaanuaril 2018. a digitaalselt allkirjastanud laenulepingu lisa nr 2, mille puhul on tegemist võlatunnistusega ja mis välistas kostja õiguse tugineda nõude aegumisele, võttis kohus seisukoha nimetatud väidete osas.
15.Kohus analüüsis hageja ja kostja kirjavahetust ning leidis, et nimetatud kirjavahetuses ei tunnusta kostja hageja nõuet, mistõttu aegumine ei katkenud ning hageja väide ei ole tõendatud. Lisaks asus kohus seisukohale, et kostja poolt 21. jaanuaril 2018. a digitaalselt allkirjastanud laenulepingu lisa 2 ja selle tagastamine hagejale 22. jaanuari 2018. a e-kirjaga ei toonud kaasa nõude aegumise katkemist, sest hageja nõue aegus 6. augustil 2014. a. ning juba aegunud nõude puhul ei saa aegumine TsÜS § 158 lg 1 järgi katkeda ega uuesti alata. Katkeda saab aegumistähtaeg, mis ei ole võla tunnustamise ajaks möödunud.
16.Maakohus tuvastas, et laenulepingu lisa 2 puhul on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, millega kostja loobus vastuväidetest võlgnevuse olemasolule ja selle suurusele. Samas ei loobunud kostja aegumise vastuväitele tuginemise õigusest. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oli teadlik või pidi teadma, et nimetatud kuupäeva lepingusse kirjutamisel loobub ta aegumise vastuväitest ja et kostja sai loobumise tagajärjest aru. Dokumendist ei nähtu sõnaselget viidet aegumise vastuväitest loobumisele, kohus ei saa sellist tahteavaldust ka eeldada. Samuti oli kohus seisukohal, et tegemist ei ole kokkuleppega aegumise pikendamise kohta, kuivõrd ka sellist tahteavaldust ei ole võimalik tõendist tuvastada või tuletada.
17.Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 173 lg 1, 4 ning TsMS § 162 lg 1 järgi tervikuna hageja kanda ning selgitas, et kuivõrd kostja ei ole kohtule menetluskulude nimekirja esitanud ning ka asja materjalidest ei nähtu, et kostjal oleks menetluskulusid tekkinud, jätab kohus kostja võimalike menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramata. Apellatsioonkaebus
18.Hageja esitas 30. juunil 2020. a Harju Maakohtu 29. mai 2020. a kohtuotsusele apellatsioonkaebuse, mida täiendas vastavalt kohtunõuetele 14. juulil 2020. a ja 22. juulil 2020. a.
19.Hageja leidis, et laenulepingu lisa 2 tekst ei võimalda teistsuguseid tõlgendusi, kui see, et võlgnik teovõimelise isikuna oli teadlik sellest, millise laenulepingu tingimuste muutmisest käib jutt, kuivõrd lisa 2 päises viidatakse 5. augusti 2010. a laenulepingule ja ka sellest, et mainitud laenulepingu tingimuste kohase laenu tagastamise tähtajast oli lisa nr 2 allkirjastamise hetkeks võlgniku poolt juba aegumistähtaeg möödunud, kui selleks oli võlgniku hinnangul 5. august 2014. a ning oleks võinud lepingut mitte allkirjastada. Vaatamata sellele allkirjastas
2-20-113 kostja lepingu ning täiendas seda, soovides laenu tagasimakse tähtaega pikendada kuni 31. detsembrini 2021. a. Antud juhul väljendus võlgniku tahe tunnistada 5. augusti 2010. a laenulepingu kohast võlakohustust sellele laenulepingule otseselt viitava lisa nr 2 allkirjastamises ja ka selles, et ta soovis sama laenu tagastamise tähtaega veel tunduvalt pikendada.
20.Hageja leidis, et maakohus oli ebaõigesti leidnud, et hagejal oli kohustus lisaks kostja poolt laenulepingu lisa 2 allkirjastamisele tõendada kostja loobumist aegumise vastuväitest otsese tahteavaldusega. Hageja väljendas arusaamatust, miks on kohus leidnud, et võlgniku poolt allkirjastatud deklaratiivne võlatunnistus ei ole piisav kohustuse maksmapanekuks ning on asunud väitma, et hagejal tulnuks kostja võlakohustust täiendavalt tõendada.
21.Hageja täpsustas, et sissenõutavaks muutunud viivise arvestuses esines maakohtusse esitatud haginõude täpsustuses viiviste arvestuses aritmeetiline viga ning selgitas, et sissenõutavaks muutunud viivist nõuab hageja 518 päeva eest perioodil 6. august 2018. a kuni 5. jaanuar 2020. a, s.o 15 072.78 eurot.
22.Hageja palus tühistada Harju Maakohtu 29. mai 2020. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega hagi täielikult rahuldada ning mõista kostjalt hageja kasuks põhinõue 44 738.15 eurot, intress 13 457.90 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 15 072.78 eurot ning tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis alates hagi esitamisest kuni nõude kohase täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Vastustaja seisukoht
23.Esmalt leidis kostja, et hageja apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg lõppes 29. juunil 2020. a, mistõttu hageja 30. juuni 2020. a apellatsioonkaebus on esitatud hilinenult ning ringkonnakohus peaks lõpetama apellatsioonimenetluse.
24.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Kostja nõustus maakohtu otsusega ning jäi enda maakohtumenetluses väljendatud seisukohtade juurde.
25.Kostja rõhutas enda väidet, et ta ei lisanud laenulepingu lisa 2 punkti 4 teksti, vaid sai selle teksti hagejalt koos kõigi nelja punktiga. Väite tõendamiseks esitas kostja ringkonnakohtule YY 1. augustil 2018. a saadetud e-kirja koos laenulepingu lisaga 2. Kostja selgitas, et mainitud tõendit ei saanud ta maakohtule täies ulatuses esitada, sest selle taastamine nõudis palju aega ja tehnilisi meetmeid ning tõend sai talle kättesaadavaks 2020. aasta juulis.
26.Hageja märkis, et laenulepingu lisa 2 on esitatud hageja poolt hagiavalduse lisana, mistõttu ei pea tõendit teistkordselt esitama. YY 1. augustil 2018. a saadetud e-kirja tõendina juurde võtmisele vaidles hageja esmalt vastu, kuid hiljem loobus enda vastuväidetest.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
27.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 kohaselt jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, sest apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses.
28.Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha kostja 11. augusti 2020. a taotluse osas võtta tõendina asja juurde YY 16. jaanuaril 2018. a saadetud e-kiri koos 5. augusti 2010. a
2-20-113 laenulepingu lisaga 2. Kostja soovis täiendava tõendiga tõendada, et kostja ei esitanud tahteavaldust aegumistähtajast loobumiseks ega õigusest tugineda aegumistähtaja möödumise vastuväitele, vaid hageja saatis ise kostjale sellise laenulepingu lisa 2 versiooni, milles oli juba laenu tagasimaksmise perioodi pikendamise punkt.
29.TsMS § 652 lg-st 3 tulenevalt tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti, ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta. Samuti juhul, kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Ringkonnakohus märgib, et 5. augusti 2010. a laenulepingu lisa 2 on tõendina esitatud juba maakohtus (tl 16). Arvestades asjaolu, et kostja taotluse kohaselt sai ta YY 16. jaanuaril 2018. a saadetud e-kirja taastada alles 2020. aasta juulis (tl 95 p) ning hageja on selle tõendina vastuvõtmisega nõus (tl 115), leiab ringkonnakohus, et kostja poolt esitatud täiendava tõendi vastuvõtmise taotlus tuleb rahuldada.
30.Seoses kostja väitega apellatsioonkaebuse hilinenult esitamise kohta ning kooskõlas TsMS § 638 lg-ga 1 selgitab kolleegium järgmist. TsMS § 3111 lg 1 kohaselt võib kohus menetlusdokumendi kätte toimetada elektrooniliselt selleks ettenähtud infosüsteemi kaudu, edastades seal dokumendi kättesaadavaks tegemise kohta teavituse. TsMS § 3111 lg 3 kohaselt loetakse menetlusdokument kätte toimetatuks, kui saaja avab selle infosüsteemis või kinnitab infosüsteemis selle vastuvõtmist dokumenti avamata, samuti siis, kui seda teeb muu isik, kellel saaja võimaldab infosüsteemis dokumente näha. Dokumendi kättetoimetamise registreerib infosüsteem automaatselt. Seega vaatamata sellele, et maakohus tegi käesolevas tsiviilasjas otsuse teatavaks 29. mail 2020. a ning tegi selle pooltele Kohtute Infosüsteemis nähtavaks samal kuupäeval, nähtub samast infosüsteemist, et hageja on otsuse vastu võtnud 1. juunil 2020. a, millest hakkas kulgema apellatsioonitähtaeg (TsMS § 632 lg 1). Hageja 30. juunil 2020. a esitatud apellatsioonkaebus on seega tähtaegne.
31.Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. Maakohus ei ole eksinud menetlusõiguse normide vastu ja on kohaldanud materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on hageja väiteid piisavalt analüüsinud, mistõttu vastab kolleegium hageja apellatsioonkaebuse väidetele üksnes järgmist.
32.Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses selle üle, kas kostja loobus laenulepingu lisa 2 allkirjastamisega aegumise vastuväitele tuginemise õigusest või on hageja nõue aegunud.
33.TsÜS § 158 lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Kolleegium nõustub maakohtuga (kohtuotsuse p 25), et hageja ei ole tõendanud, et kostja on perioodiliselt iga kalendriaasta lõppedes hageja nõuet tunnustanud. Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu hinnanguga, et laenulepingu lisa 2 puhul on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega.
34.Kolleegiumi arvates on maakohus asjakohaselt viidanud Riigikohtu praktikale ja märkinud, et juhul, kui aegunud nõude tunnustamine võlatunnistusega on hinnatav aegumise vastuväitest loobumisena, ei ole hageja nõue aegunud. Juhul, kui hageja tugineb võlatunnistuse kehtivale andmisele, peab hageja kostja vastuväite korral tõendama, et kostja teadis või pidi teadma võlatunnistuse andmise ajal vastuväitest loobumisest ja et kostja sai loobumise tagajärgedest aru. Alles siis, kui hageja on oma tõendamiskoormise täitnud, on kostjal kohustus tõendada
2-20-113 poolte kokkulepet, et kostja ei loobunud vaidlusalusest vastuväitest (Riigikohtu 18. detsembri 2012. a kohtuotsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p-d 23-25; Riigikohtu 24. märtsi 2017. a kohtuotsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 24).
35.Seega pidi käesoleval juhul hageja tõendama, et kostja teadis või pidi teadma, et laenulepingu lisa 2 punkti 4 alusel loobub ta aegumise vastuväitest ja et kostja sai loobumise tagajärgedest aru, nagu maakohus õigesti märkis. Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti juhindunud kujundatud kohtupraktikast ning nõustub maakohtuga selles, et kostja ei ole suutnud eelnimetatut tõendada ning ka laenulepingu lisast 2 ei ilmne selget viidet aegumise vastuväitest loobumise või aegumise pikendamise kohta.
36.Hageja on menetluses väitnud, et kostja täiendas laenulepingu lisa 2 soovides laenu tagasimakse tähtaega pikendada kuni 31. detsembrini 2021. a (tl 26 p), millest saab järeldada, et kostja on loobunud nõude vastuväitest. Kostja väitel ei ole ta ettepanekut laenulepingu pikendamise kohta teinud (tl 35) ning selle tõendamiseks esitanud apellatsioonimenetluses YY
16.jaanuaril 2018. a saadetud e-kirja, millest nähtub, et laenulepingu lisa 2 punkt 4, mille kohaselt laenusumma tagastamise tähtaeg pidi olema 31. detsembril 2021. a, oli olemas YY poolt saadetud lepingu versioonis.
37.Kolleegiumi hinnangul ei ole praegusel juhul oluline, kes täiendas laenulepingu lisa 2 laenulepingu pikendamise kuupäevaga, vaid see, kas kostja teadis või pidi teadma võlatunnistuse allkirjastamisel kohtumenetluses esitatud aegumise vastuväitest ning sai aegumise vastuväite loobumise tagajärjest aru. Hageja tõi ka ise apellatsioonkaebuses välja, et kostja tahe väljendus laenulepingust tuleneva võlakohustuse tunnistamises ja laenu tagasimaksmise tähtaja pikendamises. Aegumise vastuväitest loobumine väljendus kostja kaudses tahteavalduses. Kuigi hageja märgib õigesti, et poole tahteavaldus võib olla ka kaudne, kaasneb sellega tõendamisrisk. Nii ka praegusel juhul ei ilmne ringkonnakohtu arvates tsiviilasja materjalidest, liiatigi hageja esitatud tõenditest, et laenulepingu tagastamise tähtaja pikendamisega nõustumist saaks vastavalt VÕS §-le 29 tõlgendada kui aegumise vastuväitest loobumist ja selle tagajärgede mõistmist.
38.Kuivõrd käesolevas tsiviilasjas ei leidnud tõendamist, et kostja oleks aegumise vastuväitest loobunud, ei saanud laenulepingu lisa 2 allkirjastamine katkestada aegumist, mistõttu tugines kostja põhjendatult asjaolule, et hageja nõue aegus 6. augustil 2014. a.
39.Eeltoodust tulenevalt jätab kolleegium apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
40.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
41.Menetluskulude rahalise suuruse määrab maakohus TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.