Jari Invest OÜ hagi V Bi vastu võlgnevuse 44 738,15 euro, intressi 13 457,90, sissenõutavaks muutunud viivise 14 288,10 euro ja tulevikus sissnõutavaks muutuva viivise nõudes
Tsiviilasja hind
74 425,35 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: Jari Invest OÜ (registrikood; 10143226 Paekaare 44-4 Tallinn 13613); Hageja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Natalia Lausmaa (Advokaadibüroo Natalia Lausmaa; Herne 232, 10135, Tallinn; e-post [email protected]); Kostja: V B (isikukood: xxx; xxx);
Asja läbivaatamine
kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine:
2.Jätta menetluskulud hageja Jari Invest OÜ kanda.
3.Jätta menetluskulude rahaline suurus kindlaks määramata. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Menetlusabi taotlemise selgitus Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist..
HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.Hagiavaldusest nähtub, pooled sõlmisid 05.08.2010 laenulepingu 700 000 eesti krooni (44738,15 eurot) laenamise kohta laenulepingus kokkulepitud tingimustel. Laenusumma edastas hageja kostjale pangaülekandega kahes osas: 300 000 krooni 05.08.2010 ja 400 000 krooni 31.12.2010. Laenulepingu tingimuste kohaselt pidi laenusaaja maksma saadud laenusummalt intressi 3,96% aastas. Laenu tagasimaksmise tähtajaks oli kokku lepitud üks aasta. Summalt 300 000 krooni, mis laekus kostjale 05.08.2010, maksis kostja lepingukohast intressi kuni 01.01.2011 igakuiselt kokku 4822,38 eesti krooni (308,20 eurot). Alates 01.01.2011, mil kostja oli saanud kätte kogu laenusumma 700 000 eesti krooni, lepiti kokku intressi tasumises üks kord aastas. Aastaintressi suuruseks kogu laenatud summalt 700 000 eesti krooni kujunes 27 720 eesti krooni ehk 1771,68 eurot.
2.Aastaintressi kostja regulaarselt maksma ei hakanud, kuigi tunnistas võlga, mis nähtub perioodilisest e-kirjavahetusest. Hageja aktsepteeris kostja taotlusi laenu tagastamise tähtaega pikendada iga järgneva aasta lõpul veel üheks aastaks ja nii pikenes laenulepingu kehtivuse aeg kuni 05.08.2018.a.
3.21.12.2017 tegi hageja kostjale kirjaliku ettepaneku muuta 05.08.2010 laenulepingu tingimusi. Kostja nõustus selle ettepanekuga ja allkirjastas omalt poolt lisa 2 digitaalselt 21.01.2018, kuid lisas sinna laenu tagastamise tähtaja pikendamise ettepaneku kuni 31.12.2021.a. Tasaarvelduseks ja laenusumma osaliseks tagastamiseks ettenähtud notariaalne tehing 23.01.2018 jäi sõlmimata. Hageja ei aktsepteerinud ka kostja ettepanekut pikendada laenu tagasimaksmise tähtaega kuni 31.12.2021, mistõttu ta omalt poolt lisa 2 ei allkirjastanud. Hageja hinnangul jäi seetõttu laenuleping ja selle tingimused muutmata, kuid lisa 2 esitas ta kohtule koos haginõude tekstiga kirjaliku dokumendina, tõendamaks asjaolu, et kostja tunnistas võlga 21.01.2018.a., millega TsÜS § 158 lg 1 kohaselt aegumine katkes ja algas uuesti 22.01.2018.a. Hageja on seisukohal, et 05.08.2010.a. sõlmitud laenulepingu kehtivus lõppes 05.08.2018.a., millisest ajast pooled enam laenu tagastamise tähtaega ei pikendanud. Kuivõrd kostja ei ole vaatamata korduvatele meeldetuletustele ja sõnumitele laenu ja intresse pärast laenulepingu tähtaja lõppemist 05.08.2018.a. tagastanud, on hageja esitanud kohtule käesoleva nõude.
4.Kuivõrd laenulepingu lisa nr. 2 kokkulepitud tingimustel osalist laenu põhisumma tagastamist ei toimunud ja kostja ei ole laenatud põhisummast mitte ühtegi senti tagasi maksnud, nõuab hageja laenu põhisumma kogu ulatuses, summas 44738,15 eurot tasumist. Lisaks nõuab hageja lepingukohase ja tasumata intressi tasumist perioodi 01.01.2011 - 31.12.2017 eest, ühe aasta intress moodustab 1771,68 eurot, kokku 7 aasta eest seega 12 771,46 eurot, millele lisandub intress 01.01.2018 - 05.08.2018 eest summas 1056.14 eurot, kokku moodustab tasumata intresside summa 13 457,9 eurot.
5.Alates 05.08.2018 on kostja hageja hinnangul viivises, kuna ta ei ole tagastanud lepingu lõppemisel ei põhisummat ega intresse, kokku moodustab lepingujärgne võlgnevus seisuga 05.08.2018.a. summa 44738,15 + 13 457,90 = 58 196,05 eurot.
6.Lepingus kokkulepitud viivis on 0,06% tagastamata summalt iga viivitatud päeva eest (lepingu p. 4). Kui teha arvestus lepingukohase viivise järgi, siis moodustab viivis 0,06 % summalt 58 196,05 = 43,917 eurot päevas ja viiviste summa perioodi 06.08.2018 kuni 05.01.2020 eest, s.o. 491 päeva eest moodustab summa 491 x 43,917 = 21 563,25 eurot. Sellisel juhul tuleb haginõude kogusumma 79 759,30 eurot. Hageja on maksnud hagi esitamisel riigilõivu hagi hinnalt 75 000 eurot. Kuivõrd lepingukohase viivise protsendi
2-20-113 alusel võlasumma väljaarvutamisel tõuseb hagi hind üle 75 000 euro, mis tingiks hageja poolt riigilõivu juurdemaksmise, siis teavitab hageja kohut, et ta ei soovi teha suuremaid menetluskulusid. Ülalviidatud põhjendustel on hageja nõus alandama viiviste arvestamise protsenti võrreldes lepingus kokkulepituga 0,01 % võrra, s.o. hageja on nõus arvestama viiviseid lähtuvalt väiksemast viivise suurusest, s.o. lähtuvalt 0,05% tasumata summalt päevas. Arvestades viivist 0,05 % tasumata summalt päevas, saame viiviste summa perioodi 06.08.2018 kuni 01.01.2020, s.o. 491 päeva eest järgmise: tasumata summa 58 196,05 x 0,05 : 100 = 29,10 eurot päevas, x 491 päeva = 14 288,10 eurot.
7.Kokku moodustab seega nõude summa: 44 738,15 (põhisumma) + 13 457,90 (intress) + 14 288,10 = 72 484,15 eurot.
8.Hageja palub mõista kostjalt välja laenu põhisumma 44 738,15 eurot, intressi 13 457,90 eurot ja viivise 14 288,10 eurot (01.01.2020 seisuga), kokku 72 484,15 eurot, millele lisandub viivis alates 02.01.2020 tasumata summalt kuni kohustuse täitmiseni.
9.Seoses kostja vastuväidetega märgib hageja järgmist. Hagi ei ole aegunud. Kostja on hageja nõuet perioodiliselt iga kalendriaasta lõpul tunnistanud (TsÜS § 158 lg 1). Kui kostja väidab, et nende e-kirjade sõnum on suhteliselt ebaselge ning et need ei kujuta endast nõude tunnustamist, mille alusel võiks lugeda nõude aegumist katkenuks, siis on kostja laenulepingu lisa nr. 2 digitaalse allkirjastamisega 21.01.2018 sisuliselt allkirjastanud VÕS § 30 tugineva deklaratiivse võlatunnistuse, millega kostja tunnistas laenukohustuse olemasolu ja ühtlasi loobus aegumise vastuväitest (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-146-13, p 23). Kostja, kes enda väitel oli teadlik sellest, et hageja nõue oli juba 05.08.2014 aegunud, ei kasutanud 21.01.2018 aegumise vastuväidet, vaid allkirjastas hageja saadetud laenulepingu lisa nr. 2, saates selle digitaalselt allkirjastatuna hagejale tagasi. Kostja väited selle kohta, nagu oleks ta allkirjastanud laenulepingu lisa 2 eksikombel või hageja poolt eksitusse viiduna, on paljasõnalised ja tõendamata.
10.Kostja väited nagu oleks laenukohustus tema poolt täidetud, on tõendamata. Hageja juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et ülalviidatud laenulepingu lisa 2 sisaldab selge viite laenulepingule 5. augustist 2010 dokumendi pealkirjas, millest tulenebki järeldus, et seisuga 21.01.2018 on kostja laenulepingust tulenevat võlgnevust tunnistanud. Seega ei oma sisulist tähtsust asjaolu, et ta vahepealsetel aastatel ei ole võlgnevust vastuseks hageja sellekohastele e-kirjadele sõnaselgelt tunnistanud, s.o. ei ole nendele lihtsalt vastanud.
11.Hageja on taganenud laenulepingust 04.11.2019.a. kirjaga kostjale, milles hageja on esitanud kogu võlgnevuse ja intressi tasumise nõude hiljemalt 15.11.2019.a. Laenulepingust ja võlatunnistusest tulenev kostja rahaline kohustus muutus seega sissenõutavaks alates 15.11.2019.a. Hageja on intresside arvutamisel lähtunud 05.08.2010.a. kokkulepitud intressi suurusest 3,96% aastas, mitte 21.01.2018 laenulepingu lisas kostja poolt aktsepteeritud intressist 5% aastas.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
12.Kostja märgib, et hagi on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Kostja märgib, et on rahalised kohustused hageja ees täitnud. Kostja märgib, et nõue on aegunud, täpsemalt aegus nõue 05.08.2014 (TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 2).
13.Hageja ei ole tõendanud, et pooled oleks iga-aastaselt laenu tagastamise tähtaega pikendanud.
2-20-113
14.Võlatunnistus on mitmeti mõistetav ning ei tõenda, et kostja oleks hageja ees nõuet tunnistanud. Võlatunnistus esitati kostjale enam kui 6,5a pärast võla sissenõutavaksmuutumist. Hageja selgitas kostjale, et võlatunnistus on vajalik hageja ja maksuameti vahel olevate probleemide lahendamiseks, mitte laenu tagasimaksetega seonduva vaidlusega. Hageja sai võlatunnistuse pettuse teel.
15.Kirjavahetus ei sisalda viiteid sellele, et kostja tunnistaks hageja nõudeid. Selles kirjavahetuses puuduvad ka lubadused raha tagastada, mida hageja väidab seal olevat, seetõttu ei saa kirjavahetust pidada tõendiks selle kohta, et kostja tunnistab perioodiliselt iga kalendriaasta lõpus hageja nõudeid ja lubab raha tagastada. Lisaks tuleb arvesse võtta seda, et hageja väidab hagis, nagu oleks tal olnud kostjaga selles küsimuses suulised kokkulepped, millest tulenevalt on kõik ülaltoodud hageja väited ühtlasi vastuolulised. Hageja seisukohale lisatud 05.06.2012 e-kirja, millele hageja viitab kui tõendile selle kohta, et kostjal on rahalised kohustused, ei saa selliseks tõendiks lugeda, kuna see ei sisalda mitte mingisugusel kujul absoluutselt mitte mingisugust teavet selle kohta, et kostja tunnistab rahalisi kohustusi, ning tänu erinevatele tõlgendus- ja arusaamisvõimalustele võib selles sisalduvat teksti seostada mis tahes (isiklikku või muud laadi) suhtega hageja ja kostja vahel perioodil alates 2010. aastast kuni 2016. aastani. Lisaks asendas hageja teadlikult sõnumi teksti vene keelest eesti keelde tõlkides venekeelses tekstis tähe „л” sõnas „заплатил” tähega „т”, mis moonutas jämedalt kogu teksti tähendust, andes tekstile sellise tähenduse, mida hageja vajas, nimelt, et tõlge kõlaks järgmiselt: „Ira, tervitus. Kui palju maksta. Ütle palun.“ Tõendit, millel on võltsingu kahtlus, ei saa protsessis kasutada ja see tuleb tõendite loetelust välja jätta.
16.Vastupidiselt hageja seisukohas esitatud väitele ei allkirjastanud kostja mitte mingisugust võlakohustust. Hagi lisas nr 2 esitatud teksti ei sisu ega vormi poolest pidada võlatunnistuseks ning samuti ei vasta see VÕS § 30-s sätestatud kriteeriumidele. Lisaks ei väljendu selles tekstis mitte mingil viisil kostja tahteavaldus. Aegumistähtaja saab katkestada ainult selline kostja käitumine, millest saab ilmselgelt järeldada, et ta tunnistab võlgnevust. Mainitud tekstist seda aga järeldada ei saa.
17.Kostjal ei olnud kohustust ega seadusest tulenevat võimalust, vastupidiselt hageja väitele, kuidagi kasutada või rakendada mis tahes vaidlustamist aegumistähtaja kestuse suhtes väljaspool tsiviilasja või muud menetlust.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
18.Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ning toimiku kõigi materjalidega, leiab, et hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited; lg 2 kohaselt tõendeid esitavad menetlusosalised. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid, otsustab,
2-20-113 mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.
19.Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asja lahendamiseks oluliste asjaolude osas: pooled sõlmisid 05.08.2010 laenulepingu (tlk 7), millega hageja andis kostjale laenu 700 000 eesti krooni (44 738,15 eurot, vt p 1); hageja kandis laenusumma kostjale üle kahes osas: 300 000 krooni 05.08.2010 ja 400 000 krooni 13.12.2010 (tlk 8, konto väljavõte); summalt 300 000 krooni, mis laekus kostjale 05.08.2010, maksis kostja lepingukohast igakuist intressi kuni 01.01.2011 kokku 4822,38 eesti krooni (308,20 eurot, vt tlk 9 konto väljavõte); 21.12.2017 tegi hageja kostjale kirjaliku ettepaneku muuta 05.08.2010 laenulepingu tingimusi; kostja allkirjastas 21.01.2018 digitaalselt laenulepingu lisa nr 2 (tlk 16-17).
20.Hageja palub kostjalt välja mõista laenu põhisumma 44 738,15 eurot, intressi 13 457,90 eurot ja viivise 14 288,10 eurot (01.01.2020 seisuga), kokku 72 484,15 eurot, millele lisandub viivis alates 02.01.2020 tasumata summalt kuni kohustuse täitmiseni.
21.Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja märgib, et: (i) on lepingust tulenevad rahalised kohustused täitnud; (ii) nõue on aegunud, sh hageja ei ole tõendanud, et laenu tagastamise tähtaega on pikendatud ning 21.01.2018 allkirja andis kostja pettuse tulemusel, kusjuures tegemist ei ole võlatunnistusega.
22.VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Pooled sõlmisid 05.08.2010 laenulepingu (tlk 7), millega hageja andis kostjale laenu 700 000 krooni (44 738,15 eurot, vt p 1) ning kostja kohustus laenu tagastama hiljemalt 05.08.2011. Pooled ei vaidle, et kostja on laenu kätte saanud.
23.VÕS § 76 lg 1 ning § 82 lg 1 alusel tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. Kostja märgib, et on laenulepingust tulenvad rahalised kohustused täitnud. Hageja märgib, et väide on tõendamata. Kostja on 26.03.2020 seisukohas keeldunud väidet tõendamast ja põhistamast. Kuivõrd kostja, kes väidetavalt on omapoolsed kohustused täitnud ja saanuks seda dokumentaalselt tõendada, ei ole seda teinud, jätab kohus väited tähelepanuta. Seega on tõendamata, et kostja oleks laenulepingust tuleneva raha tagastamise kohustuse täitnud.
24.Kostja leiab, et hageja nõue on aegunud, mistõttu on tal õigus keelduda hageja nõude rahuldamisest. TsÜS § 142 lg 1 sätestab, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 143 sätestab, et kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. TsÜS § 146 lg 1 sätestab, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 sätestab, et aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg
2-20-113 kohustuse rikkumisest. TsÜS § 147 lg 2 sätestab, et nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Kostja kohustus laenu tagastama hiljemalt 05.08.2011, mistõttu on laen muutunud sissenõutavaks 06.08.2011, mil algas ka nõude aegumine. Seega aegunuks hageja nõue 06.08.2014.
25.Hageja leiab, et nõude aegumine on katkenud, kuna: (i) kostja on perioodiliselt iga kalendriaasta lõppedes hageja nõuet tunnustanud ning (ii) kostja on 21.01.2018 digitaalselt allkirjastanud laenulepingu lisa nr 2, mille puhul on tegemist võlatunnistusega ja mis välistas kostja õiguse tugineda nõude aegumisele. TsÜS § 158 lg 1 sätestab, et aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. TsÜS § 158 lg 2 sätestab, et nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-135-14 p-is 13 märkinud, et TsÜS § 158 lg-test 1 ja 2 ei tulene, et aegumise katkemine on seotud õigustatud isiku tahteavaldustega. Aegumise katkemise eelduseks on TsÜS § 158 lg 1 kohaselt asjaolu, et nõuet on tunnustanud kohustatud isik. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et kostja on perioodiliselt iga kalendriaasta lõppedes hageja nõuet tunnustanud: 18.02.2013 e-kirjast (tlk 10) ei nähtu, et kostja oleks nõuet tunnistanud. Hageja esindaja on kostjale saatnud saldoteatise, kust ei nähtuvat ei ole võimalik üheselt käesolevas tsiviilasjas vaidluse all oleva laenulepinguga seostada, sellele ei viita ka saldost nähtuvad summad; 08.01.2014 e-kirjast (tlk 10, sh pöördel) nähtub, et hageja esindaja on kostjalt mingi võlgnevuse tasumist nõudnud, kuid ei nähtu, et kostja oleks nõuet selgesõnaliselt tunnistanud; 21.04.2016 e-kirjaga (tlk 10 pöördel) on hageja esindaja on kostjalt mingi võlgnevuse tasumist nõudnud, kuid ei nähtu, et kostja oleks sellele üldse vastanud ja nõuet selgesõnaliselt tunnistanud; 21.12.2017 e-kirjaga (tlk 11 pöördel) on hageja esindaja kostjale saatnud laenu arvestuse dokumendi, kuid ei nähtu, et tegemist on vaidlusalust laenulepingut puudutava dokumendiga ning et kostja oleks sellele üldse vastanud ja nõuet selgesõnaliselt tunnistanud; 19.12.2019 e-kirjaga (tlk 11, sh pöördel) on hageja esindaja kostjalt vaidlusaluse laenu tasumist nõudnud, kuid ei nähtu, et kostja oleks sellele vastanud ja nõuet selgesõnaliselt tunnistanud; 28.12.2019 e-kirjaga (tlk 11 pöördel) on hageja esindaja kostjale saatnud arve (tlk 15) ning on palunud laenusumma tagastada hiljemalt 31.12.2019, kuid ei nähtu, et kostja oleks sellele üldse vastanud ja nõuet selgesõnaliselt tunnistanud; 2019. a oktoobris poolte vahelisest sõnumivahetusest (tlk 14) ei selgu, millist võlasuhet see puudutab, samuti ei nähtu, et kostja nõuet selgesõnaliselt tunnistanud; 06.12.2016 e-kirjast (tlk 44) ei nähtu, et kostja oleks nõuet tunnistanud. Kostja päringut ei ole võimalik üheselt käesolevas tsiviilasjas vaidluse all oleva laenulepinguga seostada.
2-20-113 Kuivõrd kostja ei ole ülalviidatud kirjavahetuses hageja nõuet tunnustanud, siis ei katkenud ka aegumine sellest johtuvalt. Lisaks on kohus seisukohal, et kostja poolt 21.01.2018 digitaalselt allkirjastanud laenulepingu lisa nr 2 (tlk 16) ja selle tagastamine hagejale 22.01.2018 e-kirjaga (vt tlk 11) ei toonud kaasa nõude aegumise katkemist. Riigikohus on märkinud, et kui tunnustatakse juba aegunud nõuet, ei saa aegumine TsÜS § 158 lg 1 järgi katkeda ega uuesti alata, st katkeda saab aegumistähtaeg, mis ei ole võla tunnustamise ajaks möödunud (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 24; 17. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1169-15, p 10). Hageja nõue oleks pidanud aeguma 06.08.2014 ning hageja ei ole tõendanud, et enne nimetatud tähtpäeva saabumist oleks esinenud asjaolusid, mis nõude aegumise oleks katkestaund või peatanud.
26.Järgnevalt selgitab kohus välja, kas kostja poolt 21.01.2018 digitaalselt allkirjastanud laenulepingu lisa nr 2 (tlk 16) ja selle tagastamine hagejale 22.01.2018 e-kirjaga (vt tlk 11) on käsitatav nõude tunnustamisena, s.o võlatunnistusena. Aegunud nõude tunnustamist saab lugeda aegumise vastuväitele tuginemisest loobumiseks, kui võlatunnistus on tehinguna kehtivalt tehtud ning võlgnik oli loobutavast vastuväitest teadlik või pidi sellest teadma ja sai loobumise tagajärjest aru. Samuti võib sõnaselget võla tunnistamist kokkuleppel võlausaldajaga pärast nõude aegumist põhimõtteliselt lugeda ka nt kokkuleppeks aegumise pikendamise kohta TsÜS § 145 lg 2 mõttes (vt ka Riigikohtu 18. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 24). Kohus on seisukohal, et laenulepingu lisa nr 2 puhul ei ole tegemist konstitutiivse võlatunnistusega, kuivõrd selle eesmärgiks ei olnud luua poolte vahel täiesti uut iseseisvat võlakohustust. Dokumendist nähtub viide vaidlusalusele laenulepingule ning dokumenti on käsitatud selle lisana, mistõttu võib tegemist olla deklaratiivse võlatunnistusega. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-103-16 märkinud, et deklaratiivse võlatunnistuse andmisel on kaks peamist tagajärge. Deklaratiivse võlatunnistuse menetlusõiguslikuks tagajärjeks on tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga. Deklaratiivse võlatunnistuse materiaalõiguslikuks tagajärjeks on võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist (p 20). Üldjuhul ei piisa võla puudumise põhistamisest, et jätta deklaratiivsele võlatunnistusele tuginev nõue rahuldamata (p 21). Seda, kas ja millistest vastuväidetest on võlgnik võlatunnistuse andmisel võla sissenõudmise lihtsustamiseks loobunud, tuleb hinnata iga kord vastavalt asjaoludele. Ka vastuväidetest loobumist hinnates tuleb lähtuda VÕS §-st 29 ning eelkõige võlatunnistuse andmise põhjusest ja eesmärgist, lepingueelsete läbirääkimiste asjaoludest, poolte huvidest jms. Üldjuhul saab eeldada, et võlgnik on loobunud kohustuse täitmisest keeldumist võimaldavatest vastuväidetest, mida võlgnik võlatunnistuse andmise ajal teadis või pidi teadma. Seetõttu saab võlgniku eeldatavalt lugeda loobunuks eelkõige sellistele asjaoludele põhinevatest vastuväidetest, mis olid võlatunnistuse andmise põhjuseks, st asjaolud, mis olid võlatunnistuse andmisel vaidluse all ning mille alusel võlgnik võlga tunnistas (nt kohustuse rikkumine või rikkumise olulisus, põhjuslik seos võlgniku tegevuse ja võlausaldajale tekkinud kahju vahel, kahju suurus). Samuti on võimalik pärast nõude aegumist loobuda õigusest tugineda aegumise vastuväitele. Välistatud ei ole loobumine ka
2-20-113 võlatunnistuse andmisest hilisematest võimalikest vastuväidetest, kui seadus seda võimaldab. Sellisel juhul peab see aga olema sõnaselgelt võlatunnistuses kirjas (p 23). Selleks, et saaks eeldada loobumist vastuväidetest, mida võlgnik teadis või pidi teadma, peab hageja tõendama, et kostja võlatunnistuse andmise ajal vastuväitest teadis või pidi teadma (vt VÕS § 15 lg 4). Kui hageja ei tõenda võlgniku vastuväitest teadmist või teadma pidamist, siis ei saa vastuväitest loobumist ka eeldada. Kui hageja on oma tõendamiskoormise täitnud, siis on kostjal kohustus tõendada poolte kokkulepe, et kostja ei loobunud vaidlusalusest vastuväitest (p 24). Põhimõtteliselt on võimalik, et võlatunnistuse andmisega võlgnik vastuväidetest ei loobunud, vaid kinnitas võla olemasolu. Sellise võlatunnistuse andmise tagajärjeks on üksnes tõendamiskoormise ümberpööramine. Samuti katkestab sellise kinnituse andmine aegumise (TsÜS § 158) (p 26). Igasugune võla kirjalikus vormis tunnistamine ei pruugi alati tähendada võlgniku tahet end lepinguliselt siduda deklaratiivse või konstitutiivse võlatunnistuse tähenduses. Võlgnik võib mitteõigustehingulise tunnistusega vaid möönda võla olemasolu, soovimata sellise tunnistuse õiguslikku siduvust. Sellise kinnituse andmine võib aga katkestada aegumise (TsÜS § 158) ja olla kohtumenetluses tõendiks võla olemasolu kohta (p 27). Kohus on seisukohal, et laenulepingu lisas nr 2 kostja tunnistas võla olemasolu ja selle suurust (vt p 1 ja 2). Sellega loobus kostja vastuväidetest võlgnevuse olemasolule ja selle suurusele. Siiski on kohus seisukohal, et punktis 4 sätestatud laenusumma tagastamise tähtaja sedastamisega kostja ei loobunud aegumise vastuväitele tuginemise õigusest. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oli teadlik või pidi teadma, et nimetatud kuupäeva lepingusse kirjutamisel loobub ta aegumise vastuväitest ja et kostja sai loobumise tagajärjest aru. Dokumendist ei nähtu sõnaselget viidet aegumise vastuväitest loobumisele, kohus ei saa sellist tahteavaldust ka eeldada. Samuti on kohus seisukohal, et kokkuleppega aegumise pikendamise kohta, kuivõrd ka sellist tahteavaldust ei ole võimalik tõendist tuvastada või tuletada. Seega on kohus seisukohal, et kostja on küll laenulepingu lisa nr 2 allkirjastamisega tunnistanud võla olemasolu ja selle suurust, kuid ei ole loobunud aegumise vastuväitest. Kuivõrd hageja nõue oli laenulepingu lisa nr 2 allkirjastamise hetkeks aegunud, siis ei saanud see ka aegumist katkestada. Seega aegus hageja nõue 06.08.2014. Kostja on kehtivalt tuginenud aegumise vastuväitele ning hagi tuleb jätta rahuldamata.
27.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Menetluskulude jaotus
28.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul on kohus jätnud hagi rahuldamata, mistõttu leiab kohus, et menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine
29.TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse tegemist. Kohus on seisukohal, et menetluskulude kindlaksmääramine ei takista käesolevas asjas kohtuotsuse tegemist.
2-20-113
30.Kostja ei ole kohtule menetluskulude nimekirja esitanud. Ka asja materjalidest ei nähtu, et kostjal oleks menetluskulusid tekkinud. Kostjal ei olnud menetluses lepingulist esindajat. Seega jätab kohus kostja võimalike menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramata.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andrea Lega kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.