Võlaõigus › Muud võlaõigusasjad

on vastav kasutuskokkulepe, mida kostjad ka ise hagivastuses tunnistasid. 2003. aastal kostja I ja hageja vahel sõlmitud kokkuleppe kohaselt pidi kostja I omandama korteri, kuid vastavat tehingut nõutud vormis kostja I ja hageja ning tema endise abikaasa vahel ei sõlmitud ja seega on tehing (korteri müügi- ja asjaõigusleping) tühine ning korteri omand ei ole kostjale I kunagi üle läinud. Nimetatu ei muuda aga tühiseks/kehtetuks kostja I ja hageja vahelist kokkulepet korteri valdamiseks ja kasutamiseks kostja I poolt. Antud juhul esineb vaidlus selle üle, kas 2003. aastal hageja ja kostja I vahel suuliselt sõlmitud korteri kasutuskokkulepe vastab üürilepingu tunnustele või on hageja ja kostja I kokku leppinud korteri tasuta kasutamises. Hageja asus seisukohale, et korteri kasutuskokkulepe on üürilepingu tunnustega leping ning üürileping on VÕS § 271 kohaselt tasuline leping ehk kostja I pidi tasuma perioodi 01.01.2015 kuni 31.10.2018 eest üüri ja kandma ka korteriga seonduvad majandamiskulud korteriühistu poolt esitatud arvete alusel. Isegi kui hageja ja kostja I vahel oleks sõlmitud korteri tasuta kasutamise leping (hageja ei tunnista tasuta kasutamise lepingu sõlmimist ning tasuta kasutamise lepingu sõlmimise tõendamiskoormus lasub kostjal I), siis see ei vabasta kostjat I korteri kasutamisega seonduvate kulutuste tasumisest, kuna hageja ja kostja I ei ole kokku leppinud, et hageja kannab kostja I kulud, mis on seotud korteri kasutamisega. Kostja I võis majutada korteris ka oma perekonda, kuid nimetatud õigus kehtis ainult teatud ajani. Kostjal I ei olnud pärast kostja II (17.12.2012) ja kostja III (25.12.2015) täisealiseks saamist õigus VÕS § 289 kohaselt õigus kostjat II korteris majutada (hageja ei ole vastavat nõusolekut andnud). Üürilepingu kui ka tasuta kasutamise lepingu korral vastutab kostja I korteri kasutamisega seonduvate kulude eest. Kuna kostja I ei täitnud pooltevahelist kokkulepet kohaselt, siis oli hagejal õigus nõuda kostjalt VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi kohustuse täitmist. Juhul, kui kohus tuvastab, et kostja I ja hageja vahel ei ole eelviidatud lepingulisi suhteid, siis esitas hageja korteri kasutamisega seonduvate kulude summas 7 673,95 eurot (korteriühistu arved) nõude kostja I vastu alternatiivselt AÕS § 85 lg 1 alusel koostoimes VÕS § 1037 lg-ga 1. Kostjate II ja III vastu esitas hageja korteri kasutamisega seonduvate kulude summas 7 673,95 eurot (korteriühistu arved) nõude AÕS § 85 lg 1 alusel koostoimes VÕS § 1037 lg-ga 1. Kostjad II ja III on korterit koos kostjaga I perioodil 01.01.2015-21.05.2020 kasutanud (sh kostja II ja kostja III alates täisealiseks saamisest ilma igasuguse õigusliku aluseta) ja hoidnud kokku korteri kasutamisega seonduvaid kulusid. Perioodi 01.11.2018-21.05.2020 osas esitas hageja punktis 2.1. kostjate I-IV vastu kahjuhüvitise nõude või alternatiivselt kasutuseelise nõude summas 933,78 eurot. Nõude (nii primaarnõue kui alternatiivne nõue) materiaalõiguslikud alused esitas hageja viidatud punktis. Hageja oli jätkuvalt seisukohal, et kuna kostjate I-III elukohana on rahvastikuregistrisse kantud korter ning RRS § 6 lg 1 kohaselt rahvastikuregistrisse kantud andmete õigsust eeldatakse, siis korteri mittekasutamist (so selles mitteelamist) kostjate II ja III poolt perioodil 01.01.2015-21.05.2020 ja seda eriti veel peale vastava kostja täisealiseks saamist peavad tõendama ehk RRS § 6 lg 1 kohase eelduse ümber lükkama kostja II ja kostja III. Kostja I osas ei ole vaidlust, et eelnimetatud perioodil kostja I on vallanud ja kasutanud korterit. Kostjatel I-III ei olnud õiguslikku alust korteri valdamiseks ja kasutamiseks perioodil 01.11.2018-21.05.2020 korteri otsest valdust (ehk asja tagastanud VÕS § 335 mõttes) ei ole ükski kostjatest hagejale üle andnud. Hageja loobus kostja IV (A.A.) vastu esitatud haginõuetest, kuna isik oli 01.01.2015-21.05.2020 alaealine (II kd, tlk 19-25).

üle läinud ühelegi kostjatest. Väär on kostjate I ja IV seisukoht, et hagis esitatud nõuded on tõendamata, sest hagi lisana 7 esitas hageja KÜ-le tasumaa igakuised arved, milles on toodud arvestusperiood ja võlgnevuse koosseis, mistõttu on kostjate I ja IV vastuväited alusetud. Hageja pidas asjakohatuks kostjate I ja IV vastuväiteid, mis põhinesid sellele, et ei ole võimalik mõista mitu inimest ja kes nimelt elas võlgnevuse tekkimise perioodil korteris ja seega ei ole teada, kes on seotud võla kujunemisega. Kostjate elukohana on rahvastikuregistrisse kantud korter, millest kantuna on kõik kostjad seotud võla kujunemisega. Kostjate I ja IV kohustus on RRS § 6 lg 1 tulenevalt eelduse ümber lükkamine. Hageja tõi hagiavalduse punktis 2.3 esile, et hageja ja kostjate vahel puudus kokkulepe korteri tasuta kasutamiseks ja seda pole kostjad I ja IV ümber lükanud. Samuti märkis hageja hagi pis 2.3, et hageja ja kostjate vahel puudus kokkulepe korteri kasutamise tasu suuruse osas, mis tähendab seda, et hageja ei ole kokkuleppe tingimusi ühepoolselt üle vaadanud. Hageja hinnangul tuleb korteri kasutamise tasu suuruse määramisel lähtuda hagiavalduse punktides 2.3 ja 2.4 toodu õigusnormidest ja arvestusest. Hageja esitas kostjatele nõude juba 2018. aastal, mitte käesolevas hagis, seega ei ole asjakohane kostjate I ja IV väide hea usu põhimõttega vastuolu osas. Kostjate I ja IV (hagivastuse p 4) väide, et renditasu ei kajasta tegelikkust, on paljasõnaline ja tõendamata. Kostjate I ja IV aegumise vastuväide on üldine ja arusaamatu, kuna sellest ei selgu, millistele konkreetsetele nõudesummadele on seisukoht esitatud. Hageja ei ole kostjate I ja IV arvelt rikastunud. Kostja kviitungitest nähtuvalt on summad tasunud S., mitte V.V., mistõttu on kostjate I ja IV seisukoht alusetu rikastumise osas alusetu. Tasaarvestamiseks puudub alus, kuna kostjad I ja IV ei ole hageja vastu esitanud mingeid nõudeid (neil puuduvad hageja vastu nõuded, mis oleksid tasaarvestatavad). Juhul kui kostjad I ja IV esitaksid hageja vastu alusetu rikastumise sätete alusel nõude, siis oleks nõue sissenõutav alates 2003 ja see oleks aegunud. Kuivõrd kõikide kostjate vastustes sisalduvad samad seisukohad, siis hageja neid täiendavalt ei korranud ja hageja jäi eelviidatud vastuses esitatud seisukohtade juurde (II kd, tlk 3-8, 23.10.2020 vastus).

Kostjate vastused

esitada mõlemad ühisomanikud koos. Hageja ei ole tõendanud, et teine omanik (endine abikaasa) oleks hagejale andnud volituse tema nimel tegutsemiseks ja nõude osa nõudmiseks. 2003. aastal kontakteerusid kostjad hagejaga. Kostjad kavatsesid soetada hagejale kuuluva korteri ja pooled leppisid kokku, et korteri müügihinnaks on 35 000 Eesti krooni (2237,85 eurot). 5000 Eesti krooni andis V.V. (kostja I) hagejale üle oma abikaasa juuresolekul ja ülejäänud summa so 30 000 Eesti krooni kandis kostja üle hageja arvele. Ülekanded teostati 25.07.2003, 02.08.2003 ja 20.12.2003, mille kohta esitasid kostjad maksekorraldused. Kostjate hinnangul on hageja kostjate arvel alusetult rikastunud, kuivõrd korteri müügitehingut ei toimunud. Eelviidatud summa võrra tuleb hageja nõudeid VÕS § 197 alusel alandada (tasaarvestada). Notar tuvastas, et korter (asukohaga XXXXX) on abikaasade ühisvaraks ja tehingu tegemiseks oli vaja teise abikaasa nõusolekut. Hageja lubas nõusoleku saamise lahendada lähiajal ja seniks lubas hageja kostjal ja tema perel korteris elada. Täpsustavalt andis hageja 2003. aastal kostjale õiguse korteris elada ja seejuures ei pannud hageja kostjale ega tema perele kohustust maksta renditasu. Arvestades, et hagis palus hageja kostjatelt välja mõista alates 01.01.2015 renditasu, siis võib seda vaadelda hageja katsena kokkuleppe tingimuse ühepoolseks ümbervaatamiseks ning selline käitumine on hea usu põhimõttega vastuolus. Hageja ei ole aga probleemi lahendanud, võimaldamata seejuures viia tehing lõpuni. Kostjate vastu esitatud nõuded on tõendamata. Korteriühistu raamatupidamisdokumentidest ei nähtu, millise perioodi eest võlgnevus tekkis ja millest see koosnes. Hageja esitatud dokumentidest ei ole võimalik aru saada, mitu isikut, kes ja millal võlgnevuse perioodil korteris elas (st kes oli konkreetselt võlaga seotud). Asjaolu, et avaldatud isikutel oli korteris sissekirjutus, ei tõenda seda, et vastavad isikud ka korteris elasid. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et kostjad oleksid hagejale kahju tekitanud. Üüritasu arvutus ei vasta tegelikkusele. Kostjad esitasid aegumise vastuväite, mille kohaselt on hageja nõuded TsÜS § 146 lg 1 ja TsÜS § 147 lg 1 kohaselt seisuga 30.09.2017 aegunud (I kd, tlk 158-163 30.09.2020 vastus; I kd, tlk 175-178 13.10.2020 vastus; I kd, tlk 187-190 13.10.2020 vastus).

vastu võlgnevuse nõudes tuleb rahuldada osaliselt.

Hageja on hagi eset selgitanud 09.06.2021 kohtuistungil (II kd, tlk 70 pöördel, tlk 71) ja 03.09.2020 menetlusdokumendis (I kd, tlk 143-147). (1) Esimese nõudena nõuab hageja korteri kasutamisega seotud kommunaalkulude tasumist summas 7673,95 eurot ja kui kostjad nõude eest solidaarselt ei vastuta, siis palub alternatiivselt hageja eelviidatud nõude väljamõistmist kostjalt I. Perioodil 01.01.2015-31.10.2018 on nõude õiguslikuks aluseks VÕS § 271 ja § 292 lg 1 ja nõude perioodi 01.11.2018 kuni 20.05.2020 õiguslikuks aluseks on VÕS § 1037 lg 1 koostoimes AÕS § 85 lg 1. Kui lepingulist suhet ei tuvastata, siis on kogu nõude perioodil 01.01.2015-20.05.2020 õiguslikuks aluseks VÕS § 1037 (II kd, tlk 70 pöördel); (2) Teise nõudena nõuab hageja oma selgituste kohaselt korteri kasutamise ja valdamise eest tasu (üüritasu) perioodi 01.01.2015 kuni 31.10.2018 eest summas 2300 eurot (46 kuud x 50 eurot kuus) kostjatelt solidaarselt ja kui kostjad solidaarselt ei vastuta, siis kuulub nõue väljamõistmisele kostjalt I. Perioodi 01.01.2015 kuni 31.10.2018 osas on hageja nõude õiguslikuks aluseks määranud 301 lg 2 ja alternatiivselt kui üürisuhet ei tuvastata, siis VÕS § 1037 lg 1 koostoimes AÕS § 85 lg 1 (II kd, tlk 70 pöördel ja tlk 71); (3) Kolmanda nõudena palus hageja kostjatelt I-III solidaarselt või alternatiivselt kostjalt I välja mõista 933,78 eurot (18 kuud x 50 eurot kuus ja 21 päeva-33,78 eurot). Kahjuhüvitisena korteri kasutamise eest üürinõue (VÕS § 335) või alternatiivselt kasutuseelise nõue (VÕS § 1037 lg 1 koostoimes AÕS § 85 lg 1, kui üürisuhet ei tuvastata) perioodi 01.11.2018 kuni 20.05.2020 (perioodi lõpptähtaega, so 20.05.2020 täpsustas hageja 09.06.2021 kohtuistungil, II kd, tlk 71). (4) Viivise nõue 0,0219% päevas alates hagi esitamisest põhinõudelt 10 907,73 eurolt kuni põhinõude täitmiseni esmalt solidaarselt kostjatelt I-III või alternatiivselt kostjalt I. Hageja täpsustas 09.06.2021 kohtuistungil, et viivis saab olla seadusjärgne (II kd, tlk 71). Kui kohus rahuldab põhinõude väiksemas summas, siis võtta aluseks viivise arvestamisel rahuldatud põhinõude summa (I kd, tlk 146-147; II kd, tlk 24).

üürileping või tasuta kasutamise leping ning sellest lähtuvalt annab kohus hinnangu hageja lepingulisel ja/või lepinguvälisel alusel esitatud nõuetele. Kohus ei ole poolte õigussuhte kvalifitseerimisel seotud sellega, millise õigusliku sisu pooled ise lepingule annavad, vaid lähtub esile toodud ja vaidluse korral tõendatud asjaoludest.

ei olnud (II kd, tlk 78 pöördel). Kostja II ja III täisealiseks saamisel hageja nendega ei suhelnud (II kd, tlk 78 pöördel). V.V. vande all ütlustest nähtub, et elab korteris alates juunist 2003 kuni tänaseni (II kd, tlk 76 pöördel). Kostja II ja III elasid korteris 2003. aastast kuni täisealiseks saamiseni. Korteris elasid 2003. aastal N. S., kostjad II ja III (II kd, tlk 76 pöördel). Hagejaga oli kokkulepe korteri kasutamiseks selline, et lepiti hageja ja tema abikaasaga kokku, et kostja I ostab korteri ära (II kd, tlk 76 pöördel). Kokkulepe korteri kasutamise osas seisnes selles, et tuleb maksta kommunaalid ja elektriarved. Kostja I pidi need maksma (II kd, tlk 76 pöördel ja tlk 77). Korteri kasutamise eest ei pidanud tasu maksma (II kd, tlk 77). Täiendavaid kokkuleppeid pärast tehingu ära jäämist korteri kasutamisega seonduvalt hagejaga ei olnud (II kd, tlk 77). Kostja I maksis korteri kommunaalarveid detsembrini 2015 (II kd, tlk 77). Hageja ei öelnud kostjale I, et kuna ta ei ole maksnud jooksvaid arveid, siis tekib tal kohustus korteri eest üüri tasuda (II kd, tlk 77). Kostjal I ei ole hagejaga olnud sellist jutuajamist, et kui jooksvaid arveid ei tasu, siis korterit kasutada ei saa (II kd, tlk 78). Ei tulnud pika perioodi jooksul pähe, et peaks korteri kasutamise eest mingit tasu maksma lisaks jooksvatele arvetele, sest hageja sai raha korteri eest, st väga head raha tol ajal (II kd, tlk 77). Hageja ei ole kostjale I kordagi öelnud, et ta peaks midagi muud korteri eest talle tasuma (II kd, tlk 78). Eraldi kokkuleppeid korteri kasutamiseks kostja I abikaasa, kostjate II ja III hagejal ei olnud. Lapsed üldse ei mäleta hagejat (II kd, tlk 78).

kasutustähtaega, kui tingimust hageja ja kostja I vahel ei ole määratud. Kohtu hinnangul tuleb eeltoodust tulenevalt ja õiguslikust kontekstist lähtuvalt hageja ja kostja I vaheline eluruumi kasutussuhe kvalifitseerida tähtajatu tasuta kasutamise lepinguna VÕS § 389 mõttes. Poolte vande all antud ütluste järgi kohustus kostja I korteri tasuta kasutamise kokkuleppe kohaselt tasuma üksnes korteri kommunaalteenuste (KÜ ja elektriarvete) eest, milleks annab aluse VÕS § 391 lg 1. Kohus selgitab, et tasuta kasutamist eristab tasulisest üürilepingust asjaolu, et kasutaja ei võlgne kasutusse andjale asja kasutamise eest midagi. Kui aga kasutajal lasub kulude kandmise kohustus, ei muuda see lepingut tasuliseks. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et tasuta kasutamise leping on sõlmitud üksnes kostjaga I ja kostjad ei vastuta kommunaalteenuse kulude kandmise eest solidaarselt, siis lasub kostjal I kommunaalkulude tasumise kohustus. Hageja nõuab kommunaalteenuste võlgnevust summas 7673,95 eurot perioodil 01.01.2015-20.05.2020 (ajal, mil hageja oli kinnisasja omanikuks) (II kd, tlk 70 pöördel). Kostjad on asjas leidnud, et hageja nõuded on tõendamata ja KÜ raamatupidamisdokumentidest ei nähtu võlgnevuse tekkimise perioodi ja millest see koosnes. Ka on kostjad esitanud aegumise vastuväite: “Eraldi tahaksid kostjad teatada, et hageja nõuete osas on aegumistähtajad möödunud. Tuginedes TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1. Hageja nõuete aegumistähtaeg moodustab TsÜS § 146 lg 1

(aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 144 sätestab, et koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 154 sätestab, et korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, kui kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Hagi on esitatud 21.07.2020. Tulenevalt TsÜS § 154 lg 1 muutusid hageja nõuded sissenõutavaks järgnevalt: -võlgnevus perioodil 01.01.2015-31.12.2015, muutus sissenõutavaks 01.01.2016 (kell 00:00) ja aegus 31.12.2018 (kell 24:00); -võlgnevus perioodil 01.01.2016-31.12.2016, muutus sissenõutavaks 01.01.2017 (kell 00:00) ja aegus 31.12.2019 (kell 24:00). Järgnevate võlaperioodide osas ei ole nõuded aegunud: -võlgnevus perioodil 01.01.2017-31.12.2017, muutus sissenõutavaks 01.01.2018 (kell 00:00) ja aegumine peatus TsÜS § 160 järgi kohtule hagiavalduse esitamisega, so 21.07.2020. Seega ei ole vastaval perioodil 01.01.2017-31.12.2017 hageja nõue aegunud. -võlgnevus perioodil 01.01.2018-31.12.2018, muutus sissenõutavaks 01.01.2019 (kell 00:00) ja nõuete aegumise ajaks tuleb määratleda 31.12.2021 (24:00); -võlgnevus perioodil 01.01.2019-31.12.2019, muutus sissenõutavaks 01.01.2020 (kell 00:00) ja nõuete aegumise ajaks tuleb määratleda 31.12.2022 (kell 24:00); -võlgnevus perioodil 01.01.2020-20.05.2020, muutus sissenõutavaks 01.01.2021 (kell 00:00) ja nõuete aegumise ajaks tuleb määratleda 31.12.2023 (kell 24:00). Seega, perioodi 01.01.2017 kuni 20.05.2020 osas kommunaalteenuse võlgnevus ei ole aegunud. Kohus kohaldab võlgnevuse perioodi 01.01.2015 kuni 31.12.2016 osas aegumist ja loeb vastaval perioodil olevad nõuded, sh viivisenõude TsÜS § 154 ja 144 alusel aegunuks. Kohus jätab hageja tõendi (10.03.2017 V.V. maksekorraldus nr 1518 summas 60 eurot, selgituses: 17089 osalustasu (I kd, tlk 134) asjas tähelepanuta, kuna on teadmata, mille eest on vastav summa tasutud ja hageja ei ole selgitanud, kuidas on märgitud summa võla kujunemisel arvestatud. Ka ei nähtu müügireskontrotest ega arvetest, et makset oleks võlgnevusest maha arvestatud. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kokkuleppe kohaselt lasus kostjal I kommunaalteenuse võlgnevuse tasumise kohustus. Hageja on kohtule esitanud tõenditena korteriühistu arved perioodi 01.01.2017 kuni 20.05.2020 kohta. Kohtul puudub alus kahelda hageja esitatud arvete õigsuses. Kohus analüüsinud vastava perioodi osas arveid, leiab, et 01.01.2017 kuni 31.12.2017: arve nr 17033 summas 159,36 eurot (I kd, tlk 96); arve nr 17089 summas 180,88 eurot (I kd, tlk 100); arve nr 17145 summas 199,54 eurot (I kd, tlk 104); arve nr 17200 summas 181,63 eurot (I kd, tlk 108); arve nr 17255 summas 102,74 eurot (I kd, tlk 112); arve nr 17310 summas 116,88 eurot (I kd, tlk 89); arve nr 17366 summas 128,69 eurot (I kd, tlk 93); arve nr 17421 summas 73,55 eurot (I kd, tlk 97); arve nr 17478 summas 77,33 eurot (I kd, tlk 101); arve nr 17590 summas 144,28 eurot (I kd, tlk 105); arve nr 17646 summas 159,20 eurot (I kd, tlk 109); arve nr 17701 summas 177,48 eurot (I kd, tlk 123); 01.01.2018 kuni 31.12.2018: arve nr 18033 (I kd, tlk 90) summas 233,39 eurot, arve nr 18091 summas 247,86 eurot (I kd, tlk 94), arve nr 18146 summas 58,64 (I kd, tlk 98), arve nr 18201 summas 146,91 eurot (I kd, tlk 102), arve nr 18256 summas 81,70 eurot (I kd, tlk 106), arve nr 18311 summas 80,70 eurot (I kd, tlk 110), arve nr 18421 summas 133,97

eurot (I kd, tlk 113), arve nr 18476 summas 90,46 eurot (I kd, tlk 91), arve nr 18531 summas 84,15 eurot (I kd, tlk 95), arve nr 18587 summas 140,45 eurot (I kd, tlk 99), arve nr 18642 summas 174,82 eurot (I kd, tlk 103), arve nr 18698 summas 215,73 eurot (I kd, tlk 107); 01.01.2019 kuni 31.12.2019: arve nr 19033 summas 224,90 eurot (I kd, tlk 111), arve nr 19088 summas 188,56 eurot (I kd, tlk 114), arve nr 19143 summas 196,51 eurot (I kd, tlk 115), arve nr 19198 summas 87,97 eurot (I kd, tlk 118), arve nr 19253 summas 132,46 eurot (I kd, tlk 120), arve nr 19308 summas 81,40 eurot (I kd, tlk 122), arve nr 19363 summas 84,95 eurot (I kd, tlk 125), arve nr 19418 summas 110,47 eurot (I kd, tlk 127), arve nr 19473 summas 160,85 eurot (I kd, tlk 129), arve nr 19528 summas 166,47 eurot (I kd, tlk 116), arve nr 19583 summas 188,34 eurot (I kd, tlk 119), arve nr 19639 summas 137,06 eurot (I kd, tlk 121); 01.01.2020 kuni 20.05.2020: arve nr 20033 summas 140,44 eurot (I kd, tlk 124), arve nr 20088 summas 135,12 eurot (I kd, tlk 126), arve nr 20143 summas 164,35 eurot (I kd, tlk 128), arve nr 20198 summas 147,35 eurot (I kd, tlk 130), arve nr 20253 summas 83,63 eurot (I kd, tlk 117), alusel on tõendatud kommunaalteenuste võlgnevus summas 5821,17 eurot. Kohus leiab, et kostja(d) on hiljaks jäänud enda esitatud vastuväidetega, mille kohaselt on hageja nõue tõendamata ja raamatupidamisdokumentidest ei nähtu võlgnevuse tekkimise perioodi ja millest see koosnes. Esiti märgib kohus, et arvetest nähtuvalt on selge, millistest teenuse liikidest kulud koosnevad ja arvetel on näidatud millise kuu eest kulud on arvestatud. Lisaks eelmärgitule osundab kohus, et kostjad ei ole tõendanud, et ta oleks talle varasemalt esitatud arveid vaidlustanud ja vastuväited esitasid kostjad alles käesoleva menetluse ajal ja kohtu hinnangul on mõistlik tähtaeg VÕS § 7 tähenduses möödunud. Kostja I ise on 09.06.2021 kohtuistungil tunnistanud, et tal oli hagejaga kokkulepe kommunaalkulude maksmise osas ja ta maksis korteri kommunaalarveid detsembrini 2015 (II kd, tlk 76 pöördel ja tlk 77), millest järelduvalt esineb kostjal I kommunaalteenuste eest võlgnevus. Seejuures osutab kohus, et kostjal I, kui mõistlikul isikul ei saanud seega tekkida ka arusaam, et kasutades korterit tasuta ei pea ta tasuma kommunaalteenuste eest.

Kohtu hinnangul esines hagejal tasuta kasutamise lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks mõjuv põhjus ja lepingu rikkumiseks tuleb pidada kommunaalkulude niivõrd pikaajalist maksmata jätmist, milleks ei pidanud hageja enam andma täiendavat tähtaega (VÕS § 196 lg 1; VÕS § 114). Lepingu erakorralisel ülesütlemisel peavad olema täidetud formaalsed ja materiaalsed eeldused ning need on täidetud. Nõudekirja on väljastusteate kohaselt kätte saanud kostja I alaealine laps A.A. (I kd, tlk 17). Kostjatele I, II ja III edastatud nõudekirjad on tähtaja möödumisel hagejale tagastatud (I kd, tlk 18-19). Täiendavaid tõendeid hageja nõudekirja kättesaamise kohta esitanud ei ole. 09.06.2021 istungil märkis kostja I, et kohtueelset nõudekirja ei mäleta, ei tea, et oleks seda näinud (II kd, tlk 72 ja tlk 78). Kostja esindaja: nõudekiri pole otseselt kostjale I kätte toimetatud, kostjatel puuduvad andmed, et kostjad said need dokumendid kätte (II kd, tlk 72 pöördel). TsÜS § 69 lg 3 sätestab, et lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, loetakse kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kui tahteavalduse saaja tegevuskohta ei ole võimalik kindlaks teha või kui tal puudub tegevuskoht, loetakse tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. TsÜS § 69 lg 3 on erinormiks TsÜS § 69 lõike 2 suhtes. Lepinguga seotud tahteavalduseks võib olla lepingu ülesütlemise avaldus, milline tuleb eeskätt saata tema elukoha aadressile. TsÜS § 70 sätestab, et kui lepingupool edastab teisele poolele tahteavalduse, milles teatab, et teine pool on oma lepingulist kohustust rikkunud, ja tahteavalduse edastamisel esineb viivitus või tahteavaldus läheb edastamisel kaotsi, loetakse tahteavaldus kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, kui tahteavalduse edastanud lepingupool tõendab, et ta on tahteavalduse väljendanud ja valinud selle edastamiseks mõistliku viisi. TsÜS § 70 on erinormiks lepingulise rikkumise puhul ning selle järgi peab tahteavalduse edastanud pool tõendama, et ta on tahteavalduse väljendanud ja selle mõistlikul viisil edastanud. Tahteavalduse juhusliku kadumise risk pannakse selle saajale ehk rikkujale. Kui saatja suudab tõendada, et ta kirja välja saatis, tuleb lugeda teade sellel ajal kättesaaduks, mil see saajale postiga oleks pidanud saabuma. Tahteavaldus peab olema edastatud mõistlikul viisil. Kohus leiab, et kuivõrd nõudekirjas teatas hageja nimelt lepingu rikkumisest ning andis selle rikkumise kõrvaldamiseks täiendava tähtaja ja sealjuures ütles üles korteri kasutusõigused, kohaldub erinormina käesolevas asjas TsÜS § 70, mitte TsÜS § 69. Riigikohus on samuti leidnud, et TsÜS § 70 on TsÜS § 69 suhtes erinormiks, mis sätestab erisused (rikkuja kannab tahteavalduse kättesaamisega seotud riski) tahteavalduse jaoks, millega lepingupool teatab teisele poolele, et viimane on lepingulist kohustust rikkunud (RK TKo 3-2-1-151-11, p 12). Kuivõrd käesolevas asjas on kohaldatav TsÜS § 70, tuleb hageja 02.10.2018 nõudekiri vaatamata kostja I vastuväidetele lugeda kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud. Kohus leiab, et hageja on tõendanud oma tahteavalduse väljendamist ning seda, et ta valis tahteavalduse edastamiseks mõistliku pooltevahelistes suhetes tavalise viisi ehk edastas nõudekirja tähitult posti teel. Kostjale I on nõudekiri tähitud kirjaga edastatud tema elukoha aadressile XXXXX, kandesse on kiri Pärnus antud 22.10.2018 ja hoiutähtaja möödumisel tagastatud 09.11.2018 (I kd, tlk 18). On ebausutav, et kostja I ei olnud alaealisele lapsele edastatud nõudekirjast teadlik. Seega tuleb nõudekiri (lepingu ülesütlemise avaldus) lugeda kostja I poolt kättesaaduks hiljemalt 27.10.2018, kuivõrd vastav nõudekiri adresseeriti samale aadressile ja samal ajal nagu A.A.le (I kd, tlk 17). Eeltooduga on tasuta kasutamise lepingu ülesütlemise formaalne eeldus täidetud ja ülesütlemine on kehtiv ning leping lõppes nõudekirjas toodult 31.10.2018. Alates 01.11.2018 kuni 20.05.2020 puudus

kostjal I ja tema perekonnaliikmetel (kostjal II ja III) korterit vallata ja kasutada. Kostja I ei ole kohtule esitanud asjaolusid ega tõendanud, et kostjal I ja tema perekonnaliikmetele oleks mõni muu õiguslik alus vaidlusaluse korteri valdamiseks/ kasutamiseks. Eeltoodu alusel rahuldab kohus VÕS § 391 lg 1 (periood 01.01.2017 kuni 31.10.2018), § 101 lg 1 p 1 ja § 1037 (periood 01.11.2018 kuni 20.05.2020) alusel hageja nõude kostja I vastu 5821,17 euro nõudes. Kohus jätab hageja nõude 1852,78 euro (7673,95-5821,17=1852,78 eurot) osas rahuldamata.

08.01.2021 vastuses on hageja tuginenud kostja poolt esitatule, et kostja II elas korteris 2016. aastani ja kostja III elas korteris 2017. aastani. Hageja ei ole TsMS § 230 lg 1 mõistes tõendanud, et kostjad II ja III oleksid perioodil 01.11.2018 kuni 20.05.2020 korterit valdanud ja kasutanud (sh ilma hageja nõusolekuta), mistõttu ei ole vastaval perioodil VÕS § 1037 lg 1 alusel esitatud kasutuseelise nõude eeldus kostja II ja III vastu täidetud ja vastav nõue kostjate II ja III (sh solidaarselt kostjate) vastu põhjendatud. Hageja VÕS § 1037 lg 1 alusel esitatud nõude eeldused on järgmised: 1) hagejale kuulub kinnisasi; 2) kostja I on rikkunud hageja omandit või valdust; 3) kostja I on rikkumise abil hageja arvel rikastunud, st saanud midagi, millel on harilik väärtus (vt Riigikohtu 27. septembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 215-18478/33, p 11). Hageja oli 01.11.2018-20.05.2020 omanikuna kantud kinnistusraamatusse ning seega on täidetud nõude esimene eeldus. Kohus on ülalpool tuvastanud, et tasuta kasutamise leping lõppes 31.10.2018 ja alates 01.11.2018 kuni 20.05.2020 puudus kostjal I korteri kasutamise õigus (kostja I valdas/kasutas hageja korterit ilma nõusolekuta ja kostja I ei ole tõendanud, et tal oli vastaval perioodil õiguslik alus korteri valdamiseks/kasutamiseks). Seega on täidetud ka teine kasutuseelise hüvitamise nõude eeldus. Korteri kasutamisel on harilik turuväärtus (üürihind) TsÜS § 62 lg 1 mõttes, mis on üldtuntud asjaolu (TsMS § 231 lg 1 esimene lause). Hageja on üürihinna suuruse tõendamiseks esitanud 11.08.2020 Ober Haus Kinnisvara AS andmed (I kd, tlk 131), mille kohaselt olid xxx keskmises seisukorras 3toalise korterite üürihinnad 2018-2020 50-70 eurot m2. Tegemist on TsMS § 271 lg 1 mõttes dokumentaalsete tõenditega, mida kohus saab asja lahendamisel hinnata. Kostja I on väitnud, et renditasu arvutus ei kajasta tegelikkust (I kd, tlk 161, 177, 189) ja et üüritasu (50 eurot) on määratud ühepoolselt ja selline tegevus on seadusevastane (II kd, tlk 31). Muid vastuväiteid ega omapoolseid tõendeid kasutuseelise suuruse ja arvestuse osas kostja I esitanud ei ole. Seega lähtub kohus hageja poolt esitatust ja leiab, et kasutuseelise suurus 50 eurot kuus on mõistlik ega ole ülemäärane ning on VÕS § 1037 lg-st 1 tulenevalt lubatav. Kohus peab kostja I vastu esitatud hageja kasutuseelise nõuet summas 932,26 eurot põhjendatuks järgnevalt: 50 x 18 kuud=900 eurot; 50/31 päeva x 20 päeva=32,26 eur, so 01.05.2020-20.05.2020; 900+32,26= 932,26 eurot). Kohus märgib, et kostja I on hageja arvel kokku hoidnud ajavahemikul 01.11.2018 kuni 20.05.2020 932,26 eurot. Kohus mõistab hageja kasuks kostjalt I välja kasutuseelise nõude summas 932,26 eurot (periood 01.11.2018 kuni 20.05.2020).

Tasaarvestuse vastuväite võib esitada ka kohtumenetluses (protsessuaalne tasaarvestus). Tasaarvestuse aluseks oleva nõude maksmapanekuks ei ole vajalik vastuhagi esitamine. Protsessuaalse vastuväite esitamise korral kontrollib kohus tasaarvestuseks kasutatud nõude olemasolu ja tasaarvestuse lubatavust (vt nt Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-42-12, p 10 jt). Protsessuaalne tasaarvestuse avaldus ja sellega kaasnev vastuväide, mis tehakse juhuks, kui kohus teise poole hagi rahuldab, ei ole tingimuslikuks tasaarvestuseks VÕS § 198 tähenduses ja selline protsessuaalne tasaarvestus on lubatav (vt nt Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-23-11, p 10). Tasaarvestus ei ole lubatud, kui teine pool esitab tasaarvestava poole nõudele sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-59-10, p 10; lahend nr 3-2-1-95-11, p 17). VÕS § 200 lg-s 4 nimetatud vastuväidete hulka võivad kuuluda vastuväited, mis annavad poolele õiguse võlgnetava kohustuse täitmisest kestvalt või teatud ajavahemiku jooksul keelduda. Seega, kui kostja on esitanud hageja nõudele vastuväite, et ta on hageja nõude tasaarvestanud oma nõudega, ning hageja väidab vastu, et tasaarvestus ei kehti, peab kohus hindama, kas kostja vastuväited välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku ning seega ka tasaarvestuse kehtivuse. Kostjad on asjas esitanud protsessuaalse tasaarvelduse avalduse (I kd, tlk 162, 178, 190) ja kostjate arvates tuleks hageja nõudeid alandada VÕS § 197 alusel, selle summa võrra, mille ta sai 2003. aastal (so tasutud korteri ostusumma 2237,85 eurot, 35 000 Eesti krooni). Lisaks eeltoodule leidis kostja I, et hagejale kostja I poolt antud summat, so 2237, 85 eurot tuleb pidada VÕS § 308 mõttes tagatiseks ja võla väljamõistmisel võib tagatissummat kasutada võlgnevuse osa kustutamiseks, mistõttu lõplik summa võib moodustada 2513,60 eurot (II kd, tlk 32). Hageja leidis, et tasaarvestamiseks puudub alus, kuna kostjad I ja IV ei ole hageja vastu esitanud mingeid nõudeid (neil puuduvad hageja vastu nõuded, mis oleksid tasaarvestatavad). Juhul kui kostjad I ja IV esitaksid hageja vastu alusetu rikastumise sätete alusel nõude, siis oleks nõue sissenõutav alates 2003 ja see oleks aegunud (II kd, tlk 6). Asjaolu, et V.V. kavatses osta korteri (st sõlmida korteri müügi- ja asjaõiguslepingu) ja tasus 30 000 Eesti krooni (5000 Eesti krooni tasumine on tõendamata), ei oma antud asjas tähtsust (II kd, tlk 45, 23.10.2020 vastus). Kuna kostjad I-III tuginesid üürisuhete regulatsioonile, siis on kostjad sisuliselt tunnistanud, et poolte vahel oli sõlmitud üürileping. Kuna kostjate I-III seisukohast ei selgunud siiski sõnaselgelt, kas tegemist oli omaksvõtuga TsMS 231 lg 2 mõttes, siis leidis hageja, et kostjatel tuleks seda täpsustada. Juhul, kui kostjad jäävad selle juurde, et 2 237,85 euro suurune makse oli VÕS § 308 lg 1 kohane makse, siis soovis hageja oma nõudeid üüritasu suuruse osas täpsustada (II kd, tlk 40-41). Pooled vaidlevad, kas kostjal I on õigus tasaarvestada tasaarvestuse avaldusega enda nõue hageja vastu. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et kostja I tasaarvestatav (VÕS § 1028 lg 1 alusel esitatud alusetu rikastumise) nõue on aegunud. Aegumistähtaeg algas ajast, mil õigustatud isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumisest ja rikastumise põhjustaja isikust ning ei ole oluline, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-129-16 p 46). Kohtu hinnangul sai kostja I hageja rikastumisest teada iga makse tegemisel (maksed: 25.07.2003, 02.08.2003, 20.12.2003, I kd, tlk 164) ning kõigi maksete osas on möödunud nii TsÜS § 151 lg 1 ja 2 sätestatud tähtaeg. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et käesoleval juhul ei ole tasaarvestuse avaldus põhjendatud ja kohus jätab selle VÕS § 200 lg 4 alusel rahuldamata. Seda põhjusel, et tasaarvestus ei ole lubatud, kuna hageja on esitanud tasaarvestavale poole nõudele aegumise vastuväite, mis välistab täielikult nõude maksmapaneku, st esineb alus kohustuse täitmisest kestvalt keeldumiseks. Nõude 2237,85 euro näol ei ole tegemist VÕS § 308 mõttes tagatisega, vaid korteri ostusummaga.

menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades hagi rahuldamise ulatust jätab kohus menetluskulud 38,08 % ulatuses hageja ja 61,92 % ulatuses kostja I kanda. Kohus määrab menetluskulud TsMS § 174 lg 4 ja § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks eraldi määrusega pärast kohtuotsuse jõustumist.

(allkirjastatud digitaalselt) Kaire Pullerits Kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tartu Ringkonnakohtu 20.05.2022. a otsusega nr 2-20-10488.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.