Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Grete Tark Kostja Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Naur
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta Harju Maakohtu 8. oktoobri 2020. a otsus muutmata. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Jätta vastu võtmata apellatsioonkaebusele lisatud tõendid. Ringkonnakohtu menetluskulud jätta Y kanda. Mõista Y-lt X kasuks välja menetluskulud 1913 eurot 62 senti (sh käibemaks). Menetluskulude tasumata osalt tuleb tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
2-19-1786 Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
1.X (end nimi X, hageja) esitas 4. veebruaril 2019 Harju Maakohtule hagi Y (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt välja põhivõla 57 520 eurot 48 senti, hagi esitamise ajaks (ajavahemikus 01.07.2018–04.02.2019) sissenõutavaks muutunud viivise 2760 eurot 98 senti ja viivise seadusjärgses määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt olid hageja ja kostja ajavahemikus 23.12.2005–22.02.2017 abielus.
25.aprillil 2008 sõlmisid abikaasad abieluvaralepingu, mille p-ide 4.1.1 ja 4.1.2 kohaselt on kummagi abikaasa pärast abieluvaralepingu sõlmimist omandatav vara ja kohustused nende lahusvara. Hageja andis 23. juulil 2008 kostjale 500 000 krooni (31 955 eurot 82 senti) laenu, millelt kostja pidi tasuma intressi 3000 krooni kuus (euro tulekuga ümardati intress 200 eurole). Laenu tagastamise tähtpäev oli 30. juuni 2018. 17. oktoobril 2008 sai kostja hagejalt täiendavalt laenu 450 000 krooni (28 760 eurot 24 senti), millelt ei tulnud intressida tasuda, kuid mis tuli tagastada 17. detsembril 2008. Kostja tagastas viimasest laenust 50 000 krooni (3195 eurot 58 senti) 21. jaanuaril 2009. Seega on teise laenu jääk 400 000 krooni (25 564 eurot 66 senti).
3.1. veebruaril 2010 sõlmisid pooled kokkuleppe nr 1, milles kostja tunnistas nii hagejalt laenude saamist, kui ka esimese laenuga seotud intressi tasumise kohustust, ja kinnitas, et laenude tagastamise tähtaeg oli 30. juuni 2018. Tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 tähenduses. Kostja tunnistas intressi tasumise kohustust ka 06.02.2018–13.03.2018 e-kirjavahetuses, samuti maksete (kuigi hilinenult) tegemist. Kostja ei ole laenu hagejale tagastanud ja võlgneb hagejale kokku 900 000 krooni (57 520 eurot 48 senti).
4.1. aprillil 2019 esitas hageja täiendavad seisukohad, milles selgitas, et 30. märtsil 2005 sõlmis hageja võlaõigusliku ostu-müügilepingu, millega ostis CCC korteri (CCC korter). Korter pidi valmima 1. jaanuaril 2006. Hageja ostis korteri oma emale, kes on korteris selle valmimisest alates elanud. Hageja tasus ostuhinna laenuga, mille võttis enda nimele ning hageja on laenu ainuisikuliselt tagasi maksnud. Hageja ja kostja abiellusid 23. detsembril 2005. CCC korteri asjaõiguslepingu sõlmis hageja 3. veebruaril 2006. Kuna hageja ja kostja olid enne korteri asjaõiguslepingu sõlmimist abiellunud, kanti hageja ja kostja korteri ühisomanikena kinnistusraamatusse. 4. märtsil 2009 sõlmisid pooled abieluvaralepingu muudatuse, millega CCC korter jäi hageja lahusvaraks. 2010. a suvel saadeti hageja elukoha aadressil (kus enne Soome kolimist elas ka kostja) kostja nimele täiteasjaga nr 025/2009/1896 seotud dokumendid. Nende avamisel said hagejale teatavaks kostja tsiviilasjast nr 2-05-23832 tulenevad kohustused (H-l, B-l ja R-l oli kostjaga leping (sõlmitud 2003. a jaanuaris), mida kostja nõuetekohaselt ei täitnud). Kuna sissenõudjad ähvardasid ühisvara jagamisega (see puudutas ka CCC korterit ja parkimiskohta) ning tagasivõitmisega, sõlmis hageja 16. augustil 2010 sissenõudjatega kompromissilepingu ja nõude loovutamise lepingu, millega hageja tasus kostja eest kogu võla. Nõue läks hagejale üle. Samal päeval ehk 16. augustil 2010 maksis hageja riigilõivu kostjaga
2-19-1786 sõlmitud abielu lahutamiseks. Kuna kostja lahutusega ei nõustunud, siis ühist avaldust pooled ei esitanud. Pooled soovisid lahutada ka 2015. a suvel, mil hageja tasus uuesti riigilõivu abielu lahutamiseks. Lahutuse dokumente sisse viies selgus, et kostja on endiselt Soome sissekirjutatud ja seetõttu pole perekonnaseisuameti kaudu võimalik lahutada. Pooled said abielulahutuse avalduse sisse anda alles 2017. a jaanuaris ning 22. veebruaril 2017 lahutus jõustus.
30.septembri 2009. a varade nimekiri (hagiavalduse lisa 2), milles kostja omakäeliselt tunnistab muu hulgas hageja ees 500 000 krooni ja 400 000 krooni suuruste võlgade olemasolu, on konstitutiivne võlatunnistus. 1. veebruari 2010. a kokkulepe on võlatunnistus. Poolte vahel on vaidlus, kas tegemist on deklaratiivse või konstitutiivse võlatunnistusega. Kuna kostja nõustus, et tema poolt 30. juulil 2009. a kohtutäiturile esitatud varade nimekiri on konstitutiivne võlatunnistus, siis kinnitab kostja sellega, et loobus juba 30. juulil 2009 kõigist vastuväidetest aluskohustuste suhtes ja tunnistas hageja ees selliste kohustuste olemasolu (sh laenude saamist) ning nõustus, et 30. juuli 2009. a vara nimekiri on aluskohustusest sõltumatu abstraktne nõudealus. Kuna 30. juuli 2009. a vara nimekiri on käsitletav konstitutiivse võlatunnistusena, ei ole vaja varasema võlasuhte olemasolu millegagi tõendada. Piisab võlatunnistuse esitamisest. Kostja vastuväited
5.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja vastuväited hagile on kokkuvõttes järgmised: 1) Kostja ei ole laenu saanud ja hageja ei ole laenu andmist tõendanud. Tõendamata on laenulepingute sõlmimine 23.07.2008 ja 17.10.2008. 2) Pooltevaheline kokkulepe nr 1 on deklaratiivne võlatunnistus, kuna see ei loo iseseisvat kohustust, vaid viitab esmastele õigussuhetele (23.07.2008 ja 17.10.2008 laenulepingud). 3) Hageja on tuletanud oma esimese nõude ilmselt Nordea pangaga 23. juulil 2008 sõlmitud reservlaenulepingust (nr 09220124752), millega hageja ja kostja said 31 965 eurot laenu, tagastamistähtajaga 31. juuli 2018. Laenu summa ja tagastamise tähtaeg on identsed võlatunnistuses toodud laenusumma ning lepingu sõlmimise ja tasumise tähtajaga. Laen laekus hageja kontole. Hageja ei tõendanud, et ta oleks laenu pangale tagastanud. Isegi kui hageja täitis panga nõude üksi, on tal õigus nõuda kostjalt üksnes poolt tasutud summast. Pooltevahelise kirjavahetuse kohaselt tasus kostja hageja kontole pangale edasi kandmiseks intressi just seoses reservlaenulepinguga. Kostja oli selle laenu suhtes solidaarvõlgnik ja pidigi enda osa kandma. 4) Võlatunnistuses märgitud 450 000 krooni suuruse laenu kohta ei ole pooled laenulepingut sõlminud. Kostja ei ole hagejalt seda laenu saanud (tõendiks pangakontode väljavõtted). 5) Kostja esitas täiteasjas nr 025/2009/1896 kohtutäiturile 30. juulil 2009 vara nimekirja, mida võib tõlgendada võla tunnistamisena VÕS § 30 tähenduses, kuid laenu või muu varasema võlasuhte olemasolu see ei tõenda. 6) Kostja allkirjastas 1. veebruaril 2010 toimetu võlatunnistuse ja märkis vara nimekirjas ühe võlausaldajana hageja teiste võlausaldajate kahjustamise eesmärgil. Kostjalt mõisteti tsiviilasjas 2-05-23832 Harju Maakohtu 8. veebruari 2008. a otsusega H, B ja R kasuks välja 267 715 krooni 85 senti ja Tallinna Ringkonnakohtu 30. detsembri 2008. a otsusega täiendavalt välja 44 834 krooni 18 senti ning menetluskulud 21 930 krooni. H alustas võla aktiivsemat sissenõudmist 2. veebruaril 2010 ja 11. veebruaril 2010 ning hoiatas pankrotiavalduse esitamise eest. 23. aprillil 2010 esitas H kohtusse pankrotiavalduse.
2-19-1786 Abikaasad vastutasid abielu kestel tekkinud kohustuste eest ühisvõlgnikena. Hageja vastutuse välistamiseks ja kostja võlausaldajate nõuete rahuldamise võimaluste vähendamiseks sõlmisid abikaasad 25. aprillil 2008 hageja ettepanekul abieluvaralepingu, milles leppisid kokku, et edaspidi võetud varalised kohustused jäävad selle abikaasa lahuskohustuseks, kelle varalistest õigustest kohustused tulenevad või kes on kohustuste täitmiseks lepingu sõlminud. 25. aprillil 2008 kinkis kostja hagejale Q kinnistu XXX külas, XXX vallas. 4. märtsil 2009 sõlmisid pooled hageja ettepanekul abieluvaralepingu muutmise lepingu, millega loeti hageja lahusvaraks varem ühisvarasse kuulunud WWW, Tallinn korteriomand. Selleks, et näidata hagejat suurima võlausaldajana, märkis kostja vara nimekirja ka võla hageja ees, kokku 900 000 krooni. 7) Võlatunnistuse sõlmimise ajal oli tegemist perekonnaga ja kostja ei arvanud, et mittetoimiva tehingu allkirjastamine võib talle hiljem kätte maksta. Seda, et võlatunnistus on toimetu ja kostja ei ole laenu saanud näitab see, et hageja ei ole esitanud tõendina laenulepinguid ega laenu ülekandmist tõendavaid dokumente, samuti ei ole kostja laenulepinguid kunagi täitnud ega lubanud neid täita. Hageja ei ole kostjalt väidetava kohustuse täitmist varem nõudnud. Maakohtu otsus ja põhjendused
6.Harju Maakohus rahuldas 8. oktoobri 2020. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 57 520 eurot 48 senti ja 4. veebruari 2019. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 2760 eurot 98 senti, samuti viivise põhivõla tasumata osalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 5. veebruarist 2019 kuni kohustuse täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus hagi rahuldamise tõttu kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 4946 eurot ning viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Maakohus jättis kohtulahendi täitmise tagamiseks jõusse 4. detsembri 2019. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu. Maakohus tuvastas menetluses, et pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: -
hageja ja kostja olid 23.12.2005–22.02.2017 abielus;
-
08.02.2008 Harju Maakohtu otsuse ja 30.12.2008 Tallinna Ringkonnakohtu otsustega mõisteti kostjalt tsiviilasjas nr 2-05-23832 H, B ja R kasuks välja vastavalt 267 715 krooni 85 senti ja 44 834 krooni 18 senti ning menetluskulud 21 930 krooni, otsused jõustusid 6. veebruaril 2009;
-
pooled leppisid 25. aprillil 2008. a sõlmitud abieluvaralepingus kokku, et pärast lepingu sõlmimist omandatav vara on selle abikaasa lahusvara, kelle nimele see kantakse või kelle poolt õigus omandatakse;
-
kostja kinkis hagejale 25. aprillil 2008 oma lahusvaraks olnud Q kinnistu XXX vallas, XXX külas;
-
hageja ja kostja sõlmisid 23. juulil 2008 Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaaliga reservlaenulepingu, millega neile väljastati 31 953 euro suurune laen, mille summa kanti hageja arvelduskontole;
-
4.märtsil 2009 leppisid abikaasad kokku, et varem ühisvarasse kuulunud CCC korter nr C kuulub edaspidi hageja lahusvara hulka;
2-19-1786 -
1.veebruaril 2010 sõlmisid hageja ja kostja kokkuleppe nr 1, millega kostja kinnitas, et sai
23.juulil 2008 hagejalt 500 000 krooni laenu ja 17. oktoobril 2008 450 000 krooni laenu ning kostja on kokkuleppe sõlmise seisuga viimasest laenus 50 000 krooni tagastanud;
-
2.veebruaril 2010 ja 11. veebruaril 2010 hakkas H oma võlga aktiivsemalt sisse nõudma ja hoiatas, et esitab pankrotiavalduse;
-
23.aprillil 2010 esitas H kostja vastu kohtusse pankrotiavalduse;
-
16.augustil 2010 sõlmis hageja kostja võlausaldajatega kompromissi ja nõude loovutamise lepingu, millega hageja tasus kostja eest kogu võla.
6.1.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt palus hageja hagi rahuldada varasema s.o 30. juuli 2009. a võlatunnistuse alusel. Maakohtu hinnangul ei saa kohtutäiturile esitatud kohustuste ja varade nimekiri olla hageja nõude aluseks. Tegemist on kohtutäiturile avaldatud andmetega, mitte võlatunnistusega. Seega tuleb hageja nõude alusena käsitleda kokkulepet nr 1, mille pooled allkirjastasid. Pooltel ei ole vaidlust, et kui kokkulepe kehtib, on see käsitletav võlatunnistusena. Pooled vaidlevad selle üle, kas kokkulepe kehtib või on näilikkuse tõttu tühine. Kostja väitel on võlatunnistus toimetu, kuna see sõlmiti kostja võlausaldajate kahjustamise eesmärgil ja kostja ei ole hagejalt tegelikult raha saanud. Seega on tegemist näiliku tehinguga. Hageja hinnangul on CCC korter tema soetatud ning seega kuulub talle ning samuti tasus hageja kostja täitemenetlusega seotud võlad.
6.2.Maakohtu hinnangul ei ole poolte sõlmitud kokkulepe näilik (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 ja 2). Kostja ei ole tõendanud, et pooled sõlmisid võlatunnistuse kostja esile toodud eesmärgil (võlausaldajate eest ühisvara varjamine). Kostja väited, et kõik abikaasade vahelised abieluvara puudutavad tehingud tehti hageja ettepanekul eesmärgiga välistada hageja vastutus tsiviilasjas nr 2-05-23832 kostjalt välja mõistetud summa eest, ei ole kooskõlas asjas esitatud tõendite ja faktiliste asjaoludega. Vaidlust ei ole, et pooled abiellusid
23.detsembril 2005 ega selles, et alates 25. aprillist 2008 kehtib abieluvara suhtes lahusvara režiim. Tsiviilasjas nr 2-05-23832 kostjalt välja mõistetud hüvitis seondus kostja 2003. aastal, s.o enne abielu võetud täitmata jäänud kohustustega. Kohustuse tekkimise ajal kehtinud perekonnaseaduse (PKS) § 20 lg 1 kohaselt vastutas abikaasa oma varaliste kohustuste eest oma lahusvaraga ja ühisvara selle osaga, mis kuuluks talle ühisvara jagamisel. Kehtiva PKS § 33 järgi vastutaks abikaasa teise abikaasa võetud kohustuse eest üksnes siis, kui kohustus on ühiselt võetud. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, millest võiks järeldada, et tema enne abielu tekkinud kohustuse eest võiks vastutada mingis ulatuses ka hageja. Seega ei ole õige kostja väide, nagu oleks hageja pidanud tegema toiminguid enda vastutuse välistamiseks. Tegemist ei olnud hageja kohustusega. Tehingu sellisele võimalikule eesmärgile on hageja samal põhjusel ka ise vastu vaielnud.
6.3.Tõendamata on kostja väide, nagu oleks kokkulepe nr 1 sõlmitud kostja võlausaldajate kahjustamiseks. Sellist eesmärki ei saa tuletada asjaolude põhjal, et kostja kohustus hageja ees on kajastatud kohtutäiturile esitatud varade ja kohustuste nimekirjas ning et pooled leppisid kokku edaspidi lahusvara režiimi kohaldamises ja kostja kinkis hagejale Q kinnisasja, ega selle põhjal, et CCC korter arvati hageja lahusvara hulka.
6.4.Maakohtu hinnangul on kostja väited vastuolulised ning neist ei saa järeldada, et pooled sõlmisid kokkuleppe nr 1 võlausaldajate kahjustamise eesmärgil. Abikaasad leppisid 25. aprillil 2008 kokku, et edaspidi kehtib neile varasuhete lahususe põhimõte. Kostja ei ole selgitanud, kuidas võib viidatud kokkulepe kahjustada kostja võlausaldajaid, kellel oli kostja suhtes juba sissenõutavaks muutunud nõue. 4. märtsil 2009 leppisid hageja ja kostja kokku, et varem
2-19-1786 ühisvarasse kuulunud CCC korter kuulub edaspidi hageja lahusvara hulka. Hageja on tõendanud, et sõlmis enne kostjaga abiellumist nimetatud korteri omandamiseks võlaõigusliku ostu-müügilepingu ja tasus ostuhinna ainuisikuliselt. Korter kanti ühisvarana kinnistusraamatusse, kuna enne asjaõiguslepingu sõlmimist olid pooled abiellunud. Kostja ei ole neile asjaoludele vastu vaielnud. Seega ei saa järeldada, et korter jäeti abieluvaralepinguga hageja ainuomandisse võlausaldajate kahjustamise eesmärgil. Hageja ja kostja esiletoodud asjaoludest nähtub, et pooled tegid abieluvaraga tehinguid selliselt, et edaspidi kohaldub poolte kohustustele lahusvara režiim. Arvestades abikaasade ühisvarale sissenõude pööramise regulatsiooni (täitemenetluse seadustik § 14), on abikaasade vara lahutamine pigem võlausaldajate huvides, kui kahjuks. Hageja on õigesti tähelepanu pööranud ka asjaolule, et abikaasad ei leppinud kokku kogu abikaasade vara jätmises ühele abikaasale. Abieluvaraleping puudutas vaid tulevikus omandatavat vara ning vara, mille omandas hageja enne abiellumist, kuid mis läks ühisvarasse abiellumise tõttu.
6.5.Maakohus ei nõustu kostja väitega, et kokkuleppes nr 1 märgitud lisainfo on ebaõige ja ebaloogiline. Asjaolu, et Q kinnistu oli kokkuleppe sõlmimise ajaks juba hagejale ära kingitud, ei välista poolte omavahelist kokkulepet, et see võõrandatakse vajadusel kostja kohustuste katteks. Seda, et hageja arusaamise järgi kinkis kostja kinnisasja hagejale kostja kohustuste täitmise tagamiseks, on hageja menetluses selgitanud. Eksitav on kostja väide, nagu muudaks kokkuleppe ebaloogiliseks see, et pooltel ei olnud Swedbank AS-s ühist kodulaenu. Kinnistusraamatu andmetel koormas Q kinnistut 27. aprillist 2007, s.o abielu ajal, enne kinnisasja hagejale kinkimist, Swedbank AS kasuks seatud 1 300 000 krooni suurune hüpoteek. Asjaolu, et kostjal oli Swedbank AS-ga laenuleping kinnitab see, et hageja on perioodil 30.11.2009–31.07.2010 kostja laenulepingust nr 07-074603-EL tulenevat kohustust kostja eest täitnud. Seega koormas Q kinnistut hüpoteek, millega seotud kohustus olekski tulnud kinnistu võõrandamise korral täita. Seega ei ole kostja väited kokkuleppe ebaloogilisuse kohta õiged ega võimalda teha järeldusi kokkuleppe näilikkuse kohta.
6.6.Kostja põhjendas kokkuleppe nr 1 näilikkust ka sellega, et ta ei ole kokkuleppe nr 1 alusel hagejale intressi tasunud. Kostja esitas tõenditena maksekorraldused ja panga väljavõtted tõendamaks, et ta tegi perioodil 02.2015–09.2018 hagejale 18 ülekannet, summas 200 eurot, selgitusega „ülekanne“, millega täitis väidetavalt reservlaenulepingust, mitte kokkuleppest nr 1 tulenevaid kohustusi. Kostja leiab, et kokkulepe on näilik, kuna ta ei ole seda täitnud. Maakohtu hinnangul ei ole kohustuse täitmata jätmisest võimalik järeldada, et kohustust ei ole olemas. Seega ei oma asja lahendamisel määravat tähtsust poolte väited ja tõendid sellega kohta, kas kostja täitis hagejale 200 euro suuruste ülekannete tegemisel reservlaenulepingust või kokkuleppest nr 1 tulenevaid kohustusi. Kostja ei ole vaidlustanud hageja väidet, et kostja ei ole seadnud kahtluse alla seda, et ta on hageja käest saadud 950 000 kroonist 50 000 krooni tagasi maksnud ja sellega kaudselt laenu saamist kinnitanud. Seega on vastuoluline ka kostja väide, et ta ei ole hagejalt 950 000 krooni üldse saanud.
6.7.Kostja väide, et hageja ei ole kümne aasta jooksul kokkuleppe täitmist nõudnud, on arusaamatu, kuna kokkuleppe nr 1 kohaselt tuli kostjal võlad tasuda hiljemalt 30. juuniks 2018. Hageja pöördus nõudega kohtusse 4. veebruaril 2019. Seega ei pidanud hageja nõudma kohustuse täitmist enne selle sissenõutavaks muutumist. Ainuüksi kohustuse täitmise nõudmata jätmisest aegumisperioodi jooksul ei saa järeldada tehingu näilikkust.
6.8.Võlausaldajate kahjustamise eesmärki ei saa tuletada ka asjaolust, et hageja sõlmis kostja võlausaldajatega kompromisslepingu, millega kohustus ise tasuma H-le 85 000 krooni, B-le 45
2-19-1786 000 krooni ja R-le 45 000 krooni. Sellega hageja soodustas mitte ei kahjustanud kostja võlausaldajaid.
6.9.Kokkuvõttes ei võimalda kostja esiletoodud asjaolud eraldi võetuna ega kogumis järeldada, et poolte ühine tahe kokkuleppe nr 1 sõlmimisel oli suunatud näiliku tehingu tegemisele, s.o võlausaldajate kahjustamisele ja hageja vastutuse välistamisele, aga mitte kostja kohustuste olemasolu kinnitamisele. Seega on võlatunnistus kehtiv ja täidetud on VÕS § 108 lg 1 alusel nõude esitamise esimene eeldus.
7.Järgnevalt hindas maakohus, kas kokkuleppe nr 1 näol on tegemist konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistusega. Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuli hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse, et võlatunnistus on deklaratiivne.
7.1.Maakohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud poolte tahet luua olemasoleva kohustuse kõrvale iseseisev kohustus ega lükanud ümber eeldust, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Asjaolust, et kostja märkis juba enne kokkuleppe nr 1 sõlmimist, s.o 30. juulil 2009 kohtutäiturile koostatud varade ja kohustuste nimekirja kohustusena hageja ees samad kohustused (400 000 krooni ja 500 000 krooni), ei saa järeldada, et hilisema võlatunnistusega sooviti luua olemasoleva kohustuse kõrvale iseseisev kohustus. Seda järeldust ei mõjuta ka see, kas hageja teadis kohustuste nimekirja koostamisest või mitte. Hageja esiletoodust järeldub üksnes see, et kostja on ka varem kohustuse olemasolu hageja ees kolmandatele isikutele kinnitanud.
7.2.Hageja väited võlatunnistuse olemuse kohta on vastuolulised. Hageja leidis, et võlatunnistus on konstitutiivne, kuna see ei viita alussuhtele, teisalt leidis hageja, et võlatunnistus sõlmiti algse kohustuse maksmapaneku tagamiseks. Nõustuda ei saa hageja väitega, et võlatunnistus ei viita alussuhtele. Võlatunnistusest nähtub, et kostja sai hagejalt 23. juulil 2008 laenu 500 000 krooni ja 17. oktoobril 2008 laenu 450 000 krooni. Kokkuleppe tekstis viidatakse korduvalt kostjale kui laenusaajale. Sellega on võlatunnistuse aluseks olev kohustus, mille olemasolu kostja tunnistas, piisavalt määratletud.
7.3.Konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimise tahtele ei viita ka asjaolu, et hageja soovis selle sõlmimisega saada kindlust, et kostja täidab oma kohustused, ning asjaolu, et võlatunnistusega lepiti kokku kohustuste täitmise lõpptähtaeg. Deklaratiivsele võlatunnistusele viitab võlanimekirjas kohustuste märkimine ning hageja enda kinnitus, et kostjal olid hageja ees kohustused. Seega oli võlatunnistuse sõlmimise eesmärk lihtsustada kohustuste täitmist. Hageja põhjendas võlatunnistuse konstitutiivsust hinnanguga kostja käitumisele (kostja kolis pärast võlatunnistuse allkirjastamist Soome), kuid ei ole esile toonud, millest võiks järeldada, et pooltel oli kokkuleppe sõlmimise ajal ühine tahe ja eesmärk konstitutiivne võlatunnistus sõlmida. Kostja on sellist ühist tahet eitanud. Kokkuleppega nr 1 kinnitas kostja üksnes võla olemasolu ning pooled fikseerisid selle tagastamise tingimused kirjalikult.
7.4.Deklaratiivse võlatunnistuse menetlusõiguslikuks tagajärjeks on tõendamiskoormise ümberpööramine, s.t võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga või et see on lõppenud. Deklaratiivse võlatunnistuse materiaalõiguslikuks tagajärjeks on võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist. Deklaratiivsele võlatunnistusele tuginemisel ja selle esitamisel ei pea hageja tooma esile võla tekkimise
2-19-1786 asjaolusid, kuna võla puudumise tõendamiskoormis lasub kostjal. Maakohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud, et tal ei ole hageja ees võlga.
7.5.Kostja vaidlustas võla väidetega, et tema ei ole laenu saanud ja hageja ei ole laenu andmist tõendanud. Kuna hageja tugineb võlatunnistusele, siis tal ei olegi kohustust tõendada võla tekkimise asjaolusid. Hageja tõi siiski esile, et 500 000 krooni sai kostja hagejalt seoses Nordea Bank Finland Plc-st varasema laenu tagasimaksmiseks võetud uue laenuga ja 450 000 krooni sai kostja hagejalt oma äriühingule kuulunud kolme sõiduki välja ostmiseks. Kuna hageja nõue tugineb aga võlatunnistusele, ei pea kohus neid asjaolusid tuvastama. Seega jäävad tähelepanuta võla tekkimise asjaoludega seotud kostja vastuväited, kuna need ei mõjuta käesoleva asja lahendamist. Kostja vastuväited selle kohta, et hageja ei ole laenu andmist tõendanud, on vastuolus võlatunnistuse olemusega. Kostja on võlatunnistuse sõlmisega loobunud nende vastuväidete esitamisest, mille esinemist ta on võlatunnistuses selgelt kinnitanud. Kui kostja ei oleks hagejalt raha saanud, oleks see asjaolu talle võlatunnistuse sõlmimisel teada olnud. Võlatunnistuse sõlmimine kaotaks oma sisu ja eesmärgi, kui võlgnik saaks hiljem kohustuse täitmisele vastu vaielda tuginedes nende asjaolude puudumisele, mille esinemist ta on võlatunnistuses sõnaselgelt kinnitanud.
7.6.Kostja vastuväide hageja nõudele saanuks olla see, et kohustus on täidetud või kohustuse tunnistamine põhines asjaolul, mille olemasolust kostja võlatunnistuse sõlmimisel ei teadnud ega pidanudki teadma. Kostja ei ole selliseid asjaolusid esile toonud ega tõendanud. Samuti ei ole kostja esile toonud muid võla või kõrvalkohustuste suurust mõjutavaid asjaolusid. Seega on kostjal hageja ees kokkuleppest nr 1 tulenev kohustus tagastada hagejale võlg suurusega 57 520 eurot 48 senti (500 000 krooni+400 000 krooni).
8.Kokkuleppe nr 1 kohaselt tuli võlg tasuda hiljemalt 30. juuniks 2018. Kohustus muutus sissenõutavaks 1. juulist 2018. Kostja ei ole kohustust täitnud ega toonud esile asjaolusid, millest tulenevalt võib kohustuse rikkumine olla vabandatav. Raha maksmisele suunatud kohustuse rikkumine ei ole üldjuhul vabandatav. Seega tuleb hagi rahuldada ning võlg suurusega 57 520 eurot 48 senti kostjalt hageja kasuks välja mõista. Samuti tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunus viivis ajavahemiku 01.07.2018–04.02.2019 eest on 2760 eurot 98 senti (57520,48 x (365 : 8%) x 219). Samuti tuleb kostjalt välja mõista edasiulatuv viivis põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni.
9.Maakohus jättis asja juurde võtmata ja arvestamata asjaolud ja tõendid, mis võlatunnistuse alusel esitatud nõude tõendamiskoormist arvestades mis ei oma asjas tähtsust. Samuti keeldus kohus kostja 7. märtsil 2020 esitatud tõendite vastuvõtmisest. Kostja esitas tõendid hilinemisega ning ei selgitanud, millise asjas tähtsust omava asjaolu tõendamiseks soovis kostja neid esitada. Maakohus jättis rahuldamata ka kostja 28. septembril 2020 esitatud vastuväite kohtu tegevusele.
10.Maakohus jättis jõusse 4. detsembri 2019. a määrusega kohtulahendi täitmise tagamiseks kohaldatud hagi tagamise abinõu. Hageja ei ole abinõu tühistamist taotlenud. Menetluskulud
11.Menetluskulud jättis maakohus hagi rahuldamise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Maakohus määras hageja menetluskulud rahaliselt kindlaks. Maakohus leidis, et hageja õigusabikulud on põhjendatud ja vajalikud 3796 euro
2-19-1786 ulatuses ning lisaks tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista tasutud riigilõivud kokku 1150 euro ulatuses. Maakohus mõistis menetluskuludelt välja ka viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Apellatsioonkaebus
12.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tervikuna tühistada ning jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõttes järgmised: 1) Kostja ja hageja sõlmitud kokkulepe nr 1 oli näilik põhjustel, mida kostja tõi esile juba maakohtu menetluses. 2) Maakohus eksis tõendite hindamisel ning ei tutvunud 4. märtsil 2009 sõlmitud abieluvaralepingu muutmise lepinguga (CCC ja WWW korterite arvamine hageja lahusvara hulka. Abieluvaralepingu p 3.1.3 kohaselt kuuluvad korteriomandid abikaasade ühisvara hulka. Seega kuulusid korteriomandid maakohtu ja ringkonnakohtu otsuste (08.02.2008 ja 30.12.2008) tegemise ajal ühisvara hulka ja hageja tegi ettepaneku ühisvara jagamiseks selliselt, et korteriomandite kostjale kuuluva lahusosa arvelt ei saaks kohtuotsuseid täita. Korteriomandid kuulusid õiguslikult ühisvara hulka ja võlausaldajate huvide kahjustamiseks oli vaja sõlmida abieluvaraleping ja selle muudatused. 3) Kostja on tõendanud, et hageja oli hiljemalt 9. septembriks 2009 teadlik, et kostja pangaarved on arestitud 7. mail 2009 alustatud täitemenetluse alusel. Täitemenetlusest teadmine ning sellele järgnenud toimingud olid suunatud võlausaldajate kahjustamisele. Kostja esitas 3. juulil 2020 menetlusdokumendina tõendi, millega soovis tõendada hageja teadlikkust täitemenetlusest. Tõendiks oli kohtutäitur Kaire Põltsi 2009. a juulis saadetud kiri poolte ühise elukoha aadressil (KKK). Maakohus keeldus tõendi vastuvõtmisest, leides, et tõend esitati hilinemisega. Seetõttu esitab kostja Kaire Põltsi 13. juuli 2009. a kirja täiteasjas nr 025/2009/1896 apellatsioonimenetluses uuesti ja palub tõendi asja materjalide juurde võtta. Pärast kirja saamist leppisid pooled 30. juulil 2009 kokku, et märgivad vara ja võlgade nimekirjas hageja suurimaks võlausaldajaks. Võlatunnistust ei olnud sel hetkel sõlmitud. Võlatunnistus sõlmiti alles 1. veebruaril 2010. 4) Maakohtu 8. veebruari 2008. a otsuse tegemise ajal kuulusid kostjale lahusvarana korteriomandid CCC ja WWW ja Q kinnistu, mille väärtus oli kokku 1 210 000 krooni (korteriomandite väärtused olid lepingu punkti 5.1 kohaselt 1 1 115 000 krooni ja Q kinnistu väärtus lepingu punkti 3.2 kohaselt 600 000 krooni. Täitemenetluse alustamise hetkeks 7. mail 2009 oli kostja varatu. Seega sai hageja kostja vara tasuta. 5) Maakohus on hinnanud tõendeid vääralt ning tõlgendanud vääralt ka võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid. Maakohus ei ole hageja tegevusi seostanud hageja hilisema käitumisega. Pärast kostja suhtes pankrotimenetluse alustamist pidas hageja kostja teadmata läbirääkimisi kostja võlausaldajatega võlausaldajate kasuks väljamõistetud nõude omandamiseks ning omandas läbirääkimiste tulemusena nõude kostja vastu. Võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid hinnates on maakohus jätnud tähelepanuta, et abieluvaralepingud, kinkeleping ning 16. augustil 2010 sõlmitud leping on hageja huvides. Q kinnistu väärtus oli kinkelepingu järgi 600 000 krooni ja kostja osa väärtus korteriomandist CCC ja WWW vähemalt 557 500 (1 115 000 : 2) ja sellest oleks jagunud kohtuotsuste täitmiseks tsiviilasjas 2-05-23832, kuna kohtuotsustega mõisteti
2-19-1786 kostjalt välja 334 480 krooni 3 senti. Miks pidi kostja olema huvitatud vara võõrandamisest ja enda rahatuks tegemisest, kui tema omandis oli vara rohkem kui võlgu? 16. augustil 2010 omandas hageja võlausaldajate nõude enda huvides, kuna sellega välistas hageja võimaluse, et pankrotimenetluses võidetakse tagasi Q kinnistu ja CCC korteriomandid. Maakohtu hinnangul soodustas 16. augusti 2010. a leping kostjat, mitte ei kahjustanud võlausaldajaid (otsuse p 22.9). Kostja ei ole kunagi väitnud, et leping kahjustas võlausaldajaid, vaid seda, et leping andis hagejale võialuse välistada tehingute tagasivõitmist. Võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega ning lähtuda tule võlatunnistuse andmise põhjustest ning eesmärgist. 6) Ebaselgeks jääb, milliseid asjaolusid arvestades on maakohus jõudnud järeldusele poolte omavahelisest kokkuleppest, et Q kinnistut võib vajaduse korral kasutada kostja kohustuste katteks, kui Q kinnistu oli kokkuleppe nr 1 koostamise hetkeks hagejale kingitud. Teiseks oli Q kinnistul 1 300 000 kroonine hüpoteek, maakohtu oletusest ei ole selge, kuidas saaks kinnistu arvelt täita kostja kohustusi hageja ees, kui kinnistu oli teise laenu katteks panditud. Kingitud vara ei saa enam kasutada kinkija võlgade tasumiseks. Kui maakohus leidis, et Q kinnistu oli kostja kohustuse täitmise tagamiseks, siis kostja ei ole seda kunagi kinnitanud. Kostja on kogu aeg väitnud, et Q kinnistu kinkimise eesmärgiks oli võlausaldajate kahjustamine (sh võlatunnistus ja abieluvara lepingud). Samuti leidis maakohus, et Q kinnistut koormas 27.04.2007, s.o abielu ajal, kuid enne kinnisasja hagejale kinkimist, Swedbank AS kasuks seatud 1 300 000 krooni suurune hüpoteek. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et kokkuleppes nr 1 ei ole kirjas sõnagi laenulepingust 07-074603-EL, vaid kodulaenust Swedbankis. Kohus on meelevaldselt (ilmselt hageja segase selgitusega kaasa minnes) hakanud kodulaenu asemel analüüsima laenulepingut nr 07-074603-EL, mis ei olnud kodulaen. Maakohus on võlatunnistust hinnates küll tuvastanud, et Q kinnistut koormas hüpoteek, kuid ei ole hinnangut andnud kostja väitele, et hageja kinkis Q kinnistu 6. juunil 2014 kostjale (kinnistusraamatu kuues kanne teises jaos) peale kõikide probleemide lahendamist tagasi. 7) Kostja on alates hagiavalduses vastusest väitnud, et võlatunnistuse näilikkust tõendab asjaolu, et intressi, mis kokkuleppes nr 1 sätestatakse, ei ole kostja kunagi tasunud. Maakohus leidis, et see pole oluline, kas intressi tasuti või mitte. Tõendeid tuli hinnata kogumis. Kui hageja väitis hagiavalduses, et kostja on iga kuu kokkuleppe nr 1 alusel 200 eurot intressi tasunud ja kostja on tõendanud, et 200 eurot on reservlaenulepingu alusel tasutud intress, siis oleks maakohus pidanud hageja valetamist tõendite hindamisel arvestama. 8) Hageja on oma lõplikus seisukohas (25.05.2020) toonud välja mitu eksitavat asjaolu, mis on järgmised: - hageja väitis 25. mail 2020 esitatud menetlusdokumendi punktis 2.4, et kostja on pärast võlatunnistuse sõlmimist Q kinnistu jaganud. Kostja esitas 03.07.2020 menetlusdokumendiga kohtule õigeaegselt tõendi, mis lükkab ümber hageja väite ja millest nähtub, et hageja on 1. juulil 2013 allkirjastatud kinnistamisavalduse (lisa 2), millega hageja palub jagada Q kinnistu kolmeks erinevaks kinnistuks. Maakohus keeldus tõendit vastuvõtmisest. Kostja esitab selle dokumendi koos apellatsioonkaebusega uuesti. - hageja väitis 25. mai 2020. a menetlusdokumendi punktis 3.1, et kui kostja oleks intressimaksete (200 eurot kuus) tasumisega täitnud reservlaenulepingut, siis oleks ta teinud kõik maksed otse pangale (kuna ta oli laenusaaja pool). Kostja on tõendanud, et hageja nõudis pikki aastaid reservlaenulepingu intressi tasumist oma arvele. Hageja ei
2-19-1786 ole neid tõendeid vaidlustanud ja maakohus ei ole tõenditele hinnangut andnud. Reservlaenuleping (kostja 15.05.20 vastuse lisa 2) p 6.1 sätestab, et kõik pangale tasumisele kuuluvad maksed debiteeritakse kontolt, mis on näidatud laenulepingul (konto nr 17000802521 kuulub hagejale). Seega ei saanud kostja kuidagi intressimakseid teha otse laenuandja kontole, kuna laen ja intress debiteeriti hageja kontolt. Hageja väidab, et nõustus olema reservlaenulepingu teine laenusaaja, kuid see oli puhtalt kostja laen ning lõpp-astmes ainult tema kohustus. Reservlaenu sai enda arvele hageja ja hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks saanud seda laenu kasutada, kuigi oli laenusaaja. Kui eeldada, et võlatunnistuse aluskohustuseks (laenuleping 23.07.2008) oli reservlaen, siis ei peaks kostja hagejale midagi tagastama, kuna kostja pole reservlaenu enda kasutusse saanud. - hageja väide, et 25.04.2008 abieluvaralepingu sõlmimise ja Q kinnistu kinkimise idee oli kostja idee, et tagada oma erinevaid kohustusi hageja ees, on vale kuna 25.04.2008 abieluvaralepinguga ei jagatud vara, vaid muudeti abieluvara režiimi, seega ei saanud sellega tagada kohustusi hageja ees. 9) Kostja ei nõustu ka maakohtu järeldusega, et kuna kostja ei ole vaidlustanud hagejale laenu osalist tagastamist (50 000 krooni ulatuses), siis on kostja sellega hagejalt laenu saamist kaudselt kinnitanud. Kostja arvates ei ole maakohtu järeldus loogiline. Kostja ei pidanudki enda arvates laenu osalist tagastamist kahtluse alla seadma, kuna kostja on eitanud tervikuna laenu saamist. 10) Kostja nõustub maakohtuga, et kokkulepe nr 1 oli deklaratiivne võlatunnistus. Kostja on selgitanud, et hagejal puuduvad tema vastu aluskohustusest tulenevad nõuded. Hageja avas võla aluseks olevad asjaolud alles oma viimases 25. mail 2020 esitatud menetlusdokumendis, kus väitis, et 17.10.2008 laen 450 000 krooni on antud kostjale sularahas (seisukoha p 5.4) ja üleandmise fakti tõendab keegi Ä. Kostja väitis, et ei ole laenu saanud ning hagejal ei olnus sellises summas sularaha. Maakohus oleks pidanud lugema ebausutavaks sellises summas sularaha maksmise. Maakohus jättis rahuldamata kostja taotluse hageja pangakonto väljavõtte saamiseks ajavahemiku 01.01.2007– 31.12.2008 kohta, kuna hageja ei ole sellele vastu vaielnud, et tal ei olnud pangakontol 950 000 krooni, vaid on tuginenud muudele asjaoludele seoses võla tekkimisega (maakohtu e-kiri 2.06.2020 taotluste lahendamise kohta). Maakohus leidis küll, et hageja ei ole vaielnud vastu sularaha puudumisele, kuid luges sularahas laenu andmise siiski tõendatuks. 11) Hageja selgitas 15.05.2020 menetlusdokumendi punktis 3.6. esimest korda, et võlatunnistuse andmise tingis see, et kostjal oli tekkinud võlg AS-i Swedbank ees seoses Swedbank AS-lt võetud laenuga 07-074603-EL ja kostja palus, et hageja teostaks ajutiselt tema eest laenumakseid, mida hageja ka heas usus tegi. 25.05.2020 menetlusdokumendi punktis 3.3 - 3.6 märgib hageja aga juba, et laenukohustuse aluseks oli 23.07.2008 reservlaenulepingust tulenev kostja kohustus. Nagu hageja käsitlusest aru saada, siis tekkis 500 000 kroonine aluskohustus 23.07.2008 reservlaenust, mis pidi hageja arvates olema puhtalt kostja laen, mitte ühiskohustus. Reservlaenust 14 381 eurot ja lepingutasu 320 eurot loeb hageja võlatunnistuse aluseks olevaks laenuks. Seejärel andis hageja väidetavalt kostjale 30.07.2008.a sularahas 9400 eurot. Siis on hageja väidetavalt augustist 2007–juulini 2008 kandnud kostja laenukohustuste katteks 4384 eurot 53 senti ja 21.08.2007–15.07.2008 teinud kostjale viimase jooksvate lahuskohustuste katteks makseid 16 348 eurot 60 senti. Kostja arusaamise järgi peaks hageja võlatunnistuse aluseks oleva laenu suurus olema 44 834 eurot 13 senti, mitte 31 955 eurot 82 senti (14381 + 320 + 9400 + 4384,53 + 16 348,60). Võlatunnistusel on kohustuse suuruseks 31 955,82 eurot (500 000 krooni). Maakohus leiab aga, et 500 000
2-19-1786 krooni sai kostja hagejalt seoses Nordea Bank Finland Plc-st varem võetud laenu tagasimaksmiseks võetud uue laenuga. Maakohus ei ole hinnanud hageja vastuolulisi selgitusi aluskohustuse tekkimise kohta ning on lugenud hageja väited usutavaks ja pidanud 23.07.2008 laenulepingu aluseks Nordea Bank Finland Plc-st võetud reservlaenu. 12) Maakohus ei ole hinnanud reservlaenulepingu punktis 1 märgitut, et laenusumma kantakse hageja arvele (pooltel ei ole vaidlust, et laen kanti hageja arvele) ja kostja ei saanud laenust kasu. Tegemist oli ühiskohustusega, mille tagatiseks panditi poolte ühine kodu aadressil CCC ning laenu tagastamise tähtaeg oli 31.07.2018. Maakohus ei tundnud huvi, kes ja millal on ühiskohustuseks oleva reservlaenu tasunud, vaid lihtsalt leidnud, et 23.07.2008 laenulepingu aluseks on Nordea Bank Finland Plc-st võetud reservlaen. 13) Maakohus on jätnud täies ulatuses põhjendamata hageja ebaselged ja vastuolulised selgitused aluskohustuse tekkimise kohta ja kostja vastuväiteid neile selgitustele. Vastustaja seisukoht
13.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
14.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja hageja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.
15.Maakohus tuvastas järgmised asja lahendamiseks vajalikud asjaolud, mille üle ei vaidle pooled ka apellatsioonimenetluses ja mille ringkonnakohus võtab aluseks asja lahendamisel: -
-
-
-
-
hageja ja kostja olid 23.12.2005–22.02.2017 abielus; 08.02.2008 Harju Maakohtu otsuse ja 30.12.2008 Tallinna Ringkonnakohtu otsusega mõisteti kostjalt tsiviilasjas nr 2-05-23832 H, B ja R kasuks välja vastavalt 267 715 krooni 85 senti ja 44 834 krooni 18 senti ning menetluskulud 21 930 krooni, otsused jõustusid 06.02.2009; pooled leppisid 25.04.2008 abieluvaralepingus kokku, et pärast lepingu sõlmimist omandatav vara, on selle abikaasa lahusvara, kelle nimele see kantakse või kelle poolt õigus omandatakse; kostja kinkis hagejale 25.04.2008 tema lahusvaraks olnud Q kinnistu X vallas, XXX külas; hageja ja kostja sõlmisid 23.07.2008 Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaaliga reservlaenulepingu, millega neile väljastati 31 953 euro suurune laenu ja mis kanti hageja arvelduskontole; 04.03.2009 leppisid abikaasad kokku, et varem ühisvarasse kuulunud CCC korter nr C kuulub edaspidi hageja lahusvara hulka; 01.02.2010 sõlmisid hageja ja kostja kokkuleppe nr 1, millega kostja kinnitas, et on saanud hagejalt 23.07.2008 laenu 500 000 krooni ja 17.10.2008 laenu 450 000 krooni ning on kokkuleppe sõlmise seisuga sellest 50 000 krooni tagastanud; 02.02.2010 ja 11.02.2010 hakkas H oma võlga aktiivsemalt sisse nõudma ja hoiatas pankrotiavalduse esitamise eest; 23.04.2010 esitas H kohtusse kostja pankrotiavalduse; 16.08.2010 sõlmis hageja kostja võlausaldajate kompromissi ja nõude loovutamise lepingu, millega hageja tasus kostja eest kogu võla.
2-19-1786
16.Kohus lahendab esmalt apellandi taotluse täiendavate tõendite kogumiseks. Kostja on apellatsioonkaebusele lisanud juurde kaks tõendit: kohtutäitur Kaire Põlts 13.07.2009 kiri täitetoimingust teatamise kohta (vara nimekirja esitamise kohustus) ja 01.07.2013 kinnistamisavaldus. Need dokumendid esitas kostja maakohtule 03.07.2020 ning maakohus jättis need vastu võtmata 22.09.2020 määrusega (dtl 499), kuivõrd tõendid esitati hilinenult. Kolleegium leiab, et tõendid jäid maakohus vastu võtmata põhjendatult TsMS § 329 lg 1 alusel ja seetõttu tuleb apellatsiooniastmes jätta tõendid vastu võtmata TsMS § 652 lg 3 p 1 järgi.
17.Hageja tugineb nõude esitamisel asjaolule, et pooled sõlmisid 01.02.2010 kokkuleppe, milles kostja kinnitas, et sai hageja käest 23.07.2008 laenu 500 000 krooni ja 17.10.2008 450 000 krooni ning seisuga 01.02.2010 on nendest summadest tasutud 50 000 krooni (21.01.2009). Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes selle üle, kas 01.02.2010 kokkuleppe on kehtiv ja kas kostja on sellega loobunud soorituse mittesaamise vastuväitest.
18.Maakohus leidis vaidlustatavas otsuses, et 01.02.2010 kokkuleppe on kehtiv ja kostja on sellega loobunud soorituse mittesaamise vastuväitest. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
19.Riigikohtu 3. juuni 2021. a otsuses tsiviilasjas nr 2-19-5601, p-s 16.3 selgitati, et deklaratiivse võlatunnistuse andmisega loobub võlgnik lähtuvalt võlatunnistuse eesmärgist kas osaliselt või täielikult sellises võlatunnistuses tunnistatud nõudele vastuväidete esitamisest. Kui võlatunnistus tehinguna kehtib ning võlgnik oli loobutavatest vastuväidetest teadlik või pidi neist teadma ja sai loobumise tagajärjest aru (vt Riigikohtu 18. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 24), on võlatunnistusega määratud vastuväidetest loobumine lõplik ning võlgnik saab võlale esitada üksnes neid vastuväiteid, millest teda ei loeta võlatunnistuse andmisega loobunuks. Missugustest vastuväidetest on deklaratiivse võlatunnistusega loobutud, tuleb kohtutel välja selgitada iga üksikjuhtumi puhul eraldi, võttes arvesse eelkõige võlatunnistuse sisu, ulatust, poolte huve ja lepingu sõlmimise eesmärki (samas).
20.Riigikohtu 18. detsembri 2013. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p-s 24 selgitati, et aegunud nõude kohta võlatunnistuse andmist saab lugeda aegumise vastuväitele tuginemisest loobumiseks.
21.Riigikohus täpsustas 3. juuni 2021. a otsuses tsiviilasjas nr 2-19-5601, p-s 16.4 varasemaid seisukohti deklaratiivse võlatunnistuse õigusliku tähenduse kohta. Nimetatud varasema praktika kohaselt ei ole deklaratiivse võlatunnistuse puhul võlausaldajal vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt nt Riigikohtu 11. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-58735/25, p 11.1; 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 23; 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21; 24. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 20), sh kuna kohustust ei olnud olemas (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-121-06, p 15; 6. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p-d 13 ja 15; 8. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-09, p 11; eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10316, p 21). Kolleegium täpsustas oma varasemat praktikat selles osas ja leidis, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks esitada ainult neid vastuväiteid, millest võlgnik deklaratiivset võlatunnistust andes loobunud ei ole. Kui võlgnik on kehtiva deklaratiivse võlatunnistusega loobunud vastuväidetest, ei ole tal õigust hiljem nendele vastuväidetele tugineda, isegi kui ta suudaks vastupidist tõendada. Selles osas on deklaratiivne võlatunnistus võrreldav kompromissilepinguga, milles lepitakse kokku vaieldava asjaolu vaieldamatuks muutmises (samas).
2-19-1786
22.Ringkonnakohtu arvates on viidatud kohtupraktikaga kooskõlas tõlgendus, mille kohaselt sularahas üle antud laenusumma korral loobub võlgnik võlatunnistuse andmisega üldjuhul ka rahatuse vastuväitest. Varasema võlgnevuse refinantseerimise ja laenusumma üleandmise korral kolmandale isikule võib eeldada, et võlgnik on soorituse mittesaamise vastuväitest loobunud ulatuses, milles nende õigussuhete asjaolud olid talle teada.
23.450 000 krooni suuruse laenu osas selgitas hageja, et vastava laenu sai kostja sularahas ja hagejale teadaolevalt on kostja vastavat laenu kasutanud muu hulgas selleks, et oma äriühingule (kas L OÜ (kustutatud) ja/või A OÜ (kustutatud)) kuuluvad kolm sõidukit pangalt välja osta (1 kaubik Opel Vivaro, 2 sõiduautot Opel Zafira (üks neist võis olla ka muu Opel sõiduauto mudel). Kolleegium leiab, et võlatunnistust koostades loobus kostja vastuväitest, et ta ei ole tegelikult sularaha hagejalt saanud. Kostja ei ole menetluses väitnud, et võlatunnistust koostades ta ei teadnud või ei pidanud teadma, et ta ei ole hagejalt sularaha saanud.
24.500 000 krooni suuruse laenu osas selgitas hageja, et laen kanti hageja arvelduskontole, millest kohe läks maha kostja varasema Nordea Bank Finland Plc-st võetud laenu tagasimakseks puudujääv osa 224 391 krooni 49 senti (14 381 eurot) ja lepingutasu 320 eurot. Laenusummast 9400 eurot andis hageja kostjale 30. juulil 2008. a sularahas. Ülejäänud laenusumma jäi hagejale hageja poolt varem kostja eest tasutud maksete katteks.
25.Kolleegiumi hinnangul on hageja oma väiteid laenu andmise asjaolude kohta tõendanud. Hageja 25.05.2020 menetlusdokumendi lisast 5 (dtl 364) nähtub, et hageja kontolt tasuti kostja laenukohustuse katteks 30. juulil 2008 makse 14 361 eurot, võeti välja 9400 eurot sularaha. Sama menetlusdokumendi lisa 6 kohaselt (dtl 368) perioodil august 2007–juuli 2008 tasus hageja kostja laenukohustusi kokku 68 603 krooni 6 senti ehk 4384 eurot 53 senti.
26.Et hageja esile toodud asjaoludel on tegu varasema võla refinantseerimisega, laenusumma üleandmisega kolmandale isikule ja maksega kostjale sularahas, võib eeldada, et kostja on soorituse mittesaamise vastuväitest loobunud ulatuses, milles nende õigussuhete asjaolud olid talle teada.
27.Kostja väitel ei ole põhjendatud hageja positsioon, et reservlaenuleping oli üksnes kostja kohustus, sest hageja ja kostja olid kaaslaenusaajad. Kohtu hinnangul ei ole see kostja vastuväide selline, millest ta ei pidanud võlatunnistuse koostamise ajal teadma ja mida ta seetõttu saaks nüüd esitada Riigikohtu 3. juuni 2021. a otsuses tsiviilasjas nr 2-19-5601 p-s 16.4 toodud seisukohtade alusel. Kostja ei ole esile toonud, et talle oleksid reservlaenulepinguga seoses pärast võlatunnistuse koostamist saanud teatavaks mingid uued asjaolud.
28.Võlatunnistuse kehtivusega seoses on kostja apellatsioonkaebuses esile toonud mitmeid maakohtu väidetavaid ebatäpsusi tõendite hindamisel ja asjaolude tuvastamisel. Kostja etteheited kordavad kostja väiteid maakohtus ja on valdavalt suunatud tõendite kogumis hindamisele ning sellele, milline kaal ja tähendus on pooltevahelistel tehingutel. Samas ei ole kostja pakkunud arusaadavat selgitust selle kohta, et kui abikaasad tegutsesid väidetvalt ühiselt selleks, et võlausaldajate H, B ja R huve kahjustada, siis miks lõppastmes hageja sõlmis võlausaldajatega kokkuleppe ja tasus kostja võla. Kolleegiumi hinnangul on maakohus kõikide kostja väidete osas seisukoha võtnud ja oma seisukohta piisavalt põhjendanud. Maakohus ei pidanud kostja väidete ümber lükkamiseks andma loogilist selgitust kõikidele poolte toimingutele 01.02.2010 kokkulepe sõlmimisel ja pärast seda. Kostjal lasus kohustus esile tuua asjaolud, mille kohaselt kokkulepe oli näilik või heade kommetega vastuolus ning neid asjaolusid tõendada. Kostja väited lepingupoolte motiivide kohta on valdavalt oletuslikud ning maakohus ei pidanud nendega mitte nõustumist TsMS § 442 lg 8 järgi üksikasjalikult põhjendama.
2-19-1786
29.Põhjendamatu on apellandi etteheide, et maakohus ei ole tutvunud 04.03.2009 abieluvara lepingu muutmise lepinguga, millega CCC ja WWW korter arvati hageja lahusvara hulka. Maakohus analüüsis lepingut otsuse p-s 22.5. Apellant heitis maakohtule ette, et kohus ei ole tähele pannud, et kokkuleppes nr 1 ei räägita laenulepingust 07-074603-EL, vaid kodulaenust Swedbankis, kuid viidatud numbriga laenuleping ei olnud kodulaen. Kohtu arvates ei ole apellant esile toonud, kuidas maakohtu võimalik ebatäpsus laenu määratlemisel oleks muutnud kohtu järelduse valeks. Tuleb korrata, et 01.02.2010 kokkuleppe tühisus ei saa tuleneda sellest, et lepingupooled sõlmisid ebaloogilisi kokkuleppeid, vaid üksnes sellest, et lepingupoolte eesmärk oleks olnud kahjustada võlausaldajaid. Põhjendamatu on apellandi etteheide, et maakohus ei ole kõiki tõendeid hinnanud. Maakohus on kõiki vastuvõetud tõendeid hinnanud, kuid maakohtu hinnang tõendatud asjaoludele nende kogumis viis maakohtu teistsugustele järeldustele kui kostjal. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
30.Apellatsioonimenetluse kulud jäävad seoses kaebuse rahuldamata jätmisega TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus hindab menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust kaalutlusotsuse alusel, arvestades mh kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega.
31.Hageja palub kindlaks määrata ja kostjalt välja mõista hageja apellatsiooniastme menetluskulud summas 1 913 eurot 62 senti (koos käibemaksuga). Menetluskulud koosnevad hagejale osutatud õigusabist. Hagejale on osutatud õigusabi tunnihinnaga 130 eurot (millele lisandub käibemaks). Osutatud õigusabi maht on kokku 12h 16m. Kohus leiab, et hageja taotlus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks on põhjendatud. Hageja lepingulise esindaja tunnihind on, arvestades esindaja kvalifikatsiooni ja vaidluse asjaolusid, mõistlik. Õigusabi osutamisele kulunud aeg on põhjendatud.
(allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Ele Liiv, Neve Uudelt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.