A V hagi Julianus Inkasso OÜ vastu võla ja viivise nõudes
Tsiviilasja hind
669,60 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: AV (isikukood xxx), elukoht xxx Hageja lepinguline esindaja: advokaat Arvo Kivar, e-post: [email protected] Kostja: Julianus Inkasso OÜ (registrikood 10686553), asukoht A. Weizenbergi tn 20, 10150 Tallinn, Kostja esindaja: E A E-post: xxx
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus, lihtmenetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi.
2.Välja mõista Julianus Inkasso OÜ-lt AVi kasuks põhivõlg 620 eurot.
3.Välja mõista Julianus Inkasso OÜ-lt AVi kasuks viivis põhivõlalt (620 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest (14.04.2020) kuni võla tasumiseni.
4.Jätta menetluskulud Julianus Inkasso OÜ kanda.
Edasikaebamise kord Harju Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti
hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul alates kirjeldava ja põhjendava osaga täiendatud kohtuotsuse kättetoimetamisest.
HAGEJA NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
Hageja esitas kohtule nõude: mõista Julianus Inkasso OÜ-lt AVi kasuks välja põhivõlg 620 eurot ning viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates hagi esitamisest kuni võla tasumiseni.
Hagi kohaselt edastati 06.06.2018 kostja e-posti aadressilt xxx hagejale e-kiri pealkirjaga „Julianus Inkasso teade“. Selle sisu oli järgnev: „Käesolevaga teatame, et xxx on loovutanud 28.05.2018.a. vastavalt võlaõigusseaduse §-le 164 nõude loovutamise lepinguga OÜ-le Aktiva Finants (reg.kood: 10746479)“.Teate kohaselt olevat hagejal võlgnevus summas 74,06 eurot võlausaldaja ees „Aktiva Finants OÜ (xxx).“ Võlgnevus koosneb põhivõlast 22,03 eurot, viivistest 06.06.2018 seisuga 22,03 eurot ning kõrvalnõuetest 30 eurot. Teate kohaselt tuli 74,05 eurot maksta kostja arvelduskontole hiljemalt 13.06.2018.
Hageja palus nõuet selgitada ning edastada seda tõendavad dokumendid. 20.07.2018 e-kirjas teatas kostja, et edastab hagejale alusdokumendid. E-kirja manuses olid xxx-i lepingud, arved ja teatised kokku 14-l lehel. Mingeid selgitusi või põhjendusi kostja oma väidetava nõude kohta ei esitanud.
04.02.2019 märkas hageja, et kostja peetavas võlgnevuste andmebaasis veebilehel xxx on hageja kohta avaldatud järgmine maksevõlgnevus: hageja võlgneb 74,05 eurot kostjale, nõude kuupäev on 31.05.2018.
Hageja pöördus uuesti kostja poole nõude asjaolude kohta selgituste saamiseks. Kostja väitel pärines võlgnevus 2005. aastast, kuid asjaolusid täpsemalt ei selgitatud. Hageja vastas sellele, et kuigi asjaolusid ja tõendeid on kostja käest raskendatud saada, siis igal juhul on nõue aegunud. 03.07.2019 kirjas vastas kostja, et nõude aegumisele kohalduvad tsiviilseadustiku üldosa sätted, ning et „Ajani, mil nõudele ei ole aegumist kohaldatud, ei saa tugineda nõude aegumisele. Võlausaldaja peab oluliseks juhtida võlgniku tähelepanu asjaolule, et üksnes paljasõnalise aegumise vastuväite esitamine nõudele ei ole piisav. Nõude aegumise vastuväitele tuginev võlgnik peab tõendama awgumistähtaja algust ja möödumist. /.../ Aegumise vastuväite esitamine ei lõpeta nõuet, see tähendab üksnes seda, et keeldute enda kohustuse täitmisest.“. E-kirja manuses olid kaasas taaskord xxx-i dokumendid ning 03.07.2019 xxx kinnituskiri („loovutamisdokument võlaõigusseaduse § 168 lg 2 ja § 172 mõttes“) nõude loovutamise kohta summas 22,03 eurot.
2018. aasta mai- või juunikuus helistas kostja võlamenetleja hageja isale A Vile ning teatas, et hageja võlgneb kostjale 74 eurot. Kostja töötaja andis A Vile juhise, et viimane selgitaks kostjale, et ta peab ebameeldivuste vältimiseks hagejale võla ära maksma.
2019. aasta alguses hakkas hageja pidama pankadega läbirääkimisi eluasemelaenu saamiseks. Mitmed krediidiasutused keeldusid, mõned oli nõus laenu andma tavapärasest kõrgema intressiga. Põhjuseks toodi hageja poolt avaldatud maksehäire veebilehel xxx. Kuivõrd kostja nõue hakkas hagejale reaalseid probleeme ja kahju tekitama, muutus hageja jaoks suurema kahju ära hoidmiseks eluliselt oluliseks kostja maksehäire registreeringu kustutamine. Sellises sundolukorras nõustus hageja leppima sellega, et temale nõude asjaolusid ja aluseid ei tõendata ning kompromissi korras võlanõude tasuma. Vastava avalduse esitas hageja 09.03.2020.
13.03.2020 vastas kostja, et ta hageja kompromissipakkumist ei aktsepteeri. Julianus teatas ühtlasi, et seda, kas maksehäire kustutatakse või mitte, ta hagejale ei avalda, vaid otsustab alles pärast seda, kui hageja on nõude tasunud. Ühtlasi teatas Julianus, et võlgnevus pärineb aastast 2008 ning avaldab maksehäiret 15 aastat.
Kuna poolte vahelised läbirääkimised olid senini edutud ning Julianus lükkas tagasi ka hageja kompromissipakkumise nõude tasumiseks, oli hageja sunnitud tema vastu esitatud nõude osas selguse saamiseks pöörduma advokaadi poole. Sellega kaasnes hagejale õigusabi kulu summas 420 eurot. 23.03.2020 edastas hageja esindaja kaudu Julianusele nõude avalduse ja kompromissi ettepaneku, millega hageja taotles õigusabikulude hüvitamist, maksehäire kustutamist ning kinnitas muus osas tekitatud kahju hüvitamise nõudest loobumist.
10.27.03.2020 vastas avaldusele kostja andmekaitsespetsialistina ning Julianuse Õigusbüroo OÜ peajuristina K R, kes teatas, et edastab seisukoha ettepaneku osas 02.04.2020.Vastuses teatas Julianus, et pakub tekitatud kahju 420 euro hüvitamise asemel hüvitiseks 0 eurot.
KOSTJA VASTUS
11.Kostja vaidles hagile vastu ja ei tunnistanud hagis esitatud nõudeid.
12.Hagiavalduses esitatud väidetest võib üheselt välja lugeda, et hageja peamiseks etteheiteks kostjale on hageja suhtes maksehäire avalikustamine veebilehel xxx. Hageja on veendunud, et kostjal ei ole õigust maksehäiret avalikustada kuna kostja pole hageja hinnangul suutnud tõendada ja selgitada hagejale avalikustatud nõude aluseks olevaid asjaolusid ja kuna nõue on hageja hinnangul tänaseks aegunud.
13.Kostja on teavitanud hagejat 06.06.2018 sellest, et xxx loovutas 30.05.2018 OÜ-le Aktiva Finants hageja vastase võlanõude koos kõrvalnõuetega. Saadetud teatises on välja toodud võlgnevuse koosseis (põhinõue 22.03 eurot, viivised põhinõude ulatuses 22.03 eurot ja kõrvalnõuded summas 30,00 eurot, kokku summas 74,06 eurot. Nõude loovutamist OÜ-le Aktiva finants on hagejale kinnitanud ka endine võlausaldaja. Kostja on Aktiva Finants esindajana vastanud hageja päringutele ning esitanud hagejale 20.07.2019 nõude aluseks olevad dokumendid ja arved. Viimaselt 02.09.2008 arvelt nr. 09200803869831 nähtub, et hagejal on tasumata põhinõue summas 344,70 krooni ehk 22.03 eurot. Kostja on arvamusel, et hageja on teadlikult hoidnud kõrvale lepinguliste kohustuste täitmisest. Kostja ei pea võimalikuks olukorda, kus isik küll tarbib teenust kuid arvab, et ei pea tarbitud teenuse eest tasuma.
14.Arvetelt nähtub teenuse tarbimine, võlgnevuse olemasolu ja selle kujunemine eelnevatest arveldusperioodidest kuni lõpparveni. Hagejale on tõendatud nõude olemasolu.
15.Asjakohatu on ka aegumise vastuväide. Aegumise vastuväite esitamine hageja poolt ei lõpeta võlasuhte olemasolu – aegumine üksnes annab võlgnikule õiguse keelduda oma kohustuse täitmisest ja samal ajal säilib võlausaldajal õigus kohustuse täitmist nõuda.
16.Kostja 02.04.2020 vastusest nähtuvalt on pooled otsinud võimalust asi lahendada kompromissiga ning kostja vähendas ka tasumisele kuuluvat võlasummat 74,06 eurolt 27,03 euroni (millest põhiosa 22,03 eurot ja sissenõudmiskulud 5.00 eurot) kuid kompromiss jäi poolte vahel saavutamata põhjusel, et hageja toonane esindaja Eesti Õigusbüroost ei vastanud kostja ettepanekule (hagiavalduse lisa 11).
17.23.03.2020 esitas hageja kostjale nõudekirja, milles soovib kahju hüvitamist summas 420,00 eurot ja hageja andmete eemaldamist veebilehelt xxx kui ka kõikidest teistest veebiväljaannetest, kus kostja võib vastavaid andmeid olla levitanud ning hoiduma edaspidi hageja
andmete levitamist (hagiavalduse lisa 9). Kostja on seisukohal, et advokaadi abi kasutamine kohtuvälises menetluses oli hageja vaba tahe, mitte aga vältimatu vajadus. Ning eelneva kompromissi läbirääkimiste katkemine ei olnud tingitud kostjast.
18.Olenemata eeltoodust analüüsis kostja vaidluse aluseks olevaid asjaolusid ja oma vastuses hageja 23.03.2020 nõudekirjale tegi kostja 02.04.2020 õigusrahu huvides hagejale kompromissettepaneku, mille sisu oli järgnev: - hageja loobub väidetavast õigusabi kulust summas 420,00 eurot; - kostja eemaldab hagejaga seotud maksehäire seisuga 07.07.2020 veebilehel taust.ee kui ka kõikides teistes veebi-väljaannetes; - kostja lõpetab hageja võlanõudega seotud menetluse ning unustab xxx mõttes hageja isikuandmed. Hageja kostja 02.04.2020 kompromissettepanekule ei reageerinud ega vastanud, vaid esitas käesolevas tsiviilasjas hagiavalduse kostja vastu.
19.Kostja leiab, et varalise ja mittevaralise kahju teke ja suurus on tõendamata. Kostja rõhutab, et maksehäire avalikustamisega ei ole avalikustatud valeandmeid. Andmete avaldamine maksehäire registris on kooskõlas isikuandmete kaitse üldmääruse isikuandmete kaitse seaduse ning kooskõlas Andmekaitse inspektsiooni poolt välja antud ametlikule juhisele, mille kohaselt arvestades kohustuse tahtliku rikkumise üldist 10 – aastast aegumistähtaega ja asjaolu, et IKS § 10 lg 2 p 5 lubab nõude täitmisest veel 5 (viie) aasta jooksul isikuandmeid koguda ja edastada, võib maksehäiret töödelda maksimaalselt 15 aastat arvates nõude sissenõutavaks muutmisest.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
20.Kohus leiab, et hagi on nii varalise kui mittevaralise kahju hüvitamise nõudes põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
21.Hageja esitas kostja vastu varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõude, mille aluseks on ebaõigete faktiväidete avaldamine. Nimetatud nõue võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 1043, VÕS § 1046 ja VÕS § 1047 lg 4 alusel. Selle eeldused on:
hageja kohta on avaldatud andmeid;
nimetatud andmed on ebaõiged;
andmed avaldas kostja;
hageja õigusi on rikutud;
kostja käitumine on olnud õigusvastane.
22.Nõude esimene eeldus on, et hageja kohta oleks avaldatud andmeid. Andmed ehk faktiväited on asjaolud, mis on põhimõtteliselt kontrollitavad ning mille tõesus või väärus on kohtumenetluses tõendatav (RKTKo 3-2-1-67-10, p 17). Avaldamise all mõeldakse andmete ja/või väärtushinnangute teatavaks tegemist kolmandale isikule. Avaldatud faktiväiteid tuleb võtta sellistena, nagu need on, st kohus peab vaidluse korral tuvastama, mida kostja mõistliku inimese arusaama järgi üldsusele avaldas. See, mida avaldaja ise silmas pidas, ei ole asjakohane (RKTKo 3-2-1-161-05, p 11). Kui avaldaja on väljendatud arvamust isiku kohta andmeid sisaldavate lausetega, tuleb seda lugeda faktiväiteks VÕS § 1047 mõttes (vt RKTKo 3-2-1-11-04, p 10). Ümberlükatavad on ka kaudsed faktiväited, st selliste väidete ning väärtushinnangute kogum, millest järeldub (mõistlikult võttes) teatav faktiväide (RKTKo 3-21-161-05, p 12). Seda, kas avaldatu sisaldab faktiväiteid või väärtushinnanguid, tuleb välja selgitada avaldatu tõlgendamise teel (RKTKo 3-2-1-5-07, p 27).
23.Poolte vahel ei ole vaidlust asjaolu üle, et hageja suhtes on avaldatud maksehäire veebilehel xxx (tlk 19) ning kostja on jätkanud seal andmete avaldamist hageja suhtes, vaatamata hageja soovile andmed eemaldada. Vaidluse esemeks olevateks faktiväideteks on portaalis taust.ee avaldatu: hageja võlgneb 74,05 eurot ning nõudjaks on Julianus Inkasso OÜ (kostja), nõude kuupäev on 31.05.2018 (tlk 19).
24.Nõude teine eeldus on, et avaldatud andmed on ebaõiged. Riigikohus on selgitanud, et ka VÕS § 1047 lg 4 puhul tuleb kohaldada VÕS § 1047 lg-s 2 sätestatud asjaolude tõendamise koormuse põhimõtet ehk juhul kui hageja kohta esitatud faktiväited on tema au teotavad, lasub selliste faktiväidete tõendamise koormus nende avaldajal ka VÕS § 1047 lg 4 puhul (RKTKo 3-2-1-144-15, p 11). Isiku au teotavad on faktiväited, mis kutsuvad tavapäraselt esile avalikkuse negatiivse suhtumise isikusse. Faktiväide võib olla isiku au teotav selle tõttu, et see võimaldab isiku “väärtustamist“ negatiivse hinnanguga (RKTKo 3-2-1-83-10, p 12). VÕS § 1047 lg 2 mõttest tulenevalt kannab avaldaja faktiväidete tegelikkusele vastavuse tõendamise koormust ka siis, kui faktiväited iseenesest ei ole hageja au teotavad, kuid avaldaja oli nende faktiväidetega põhjendanud hageja mainet kahjustavat väärtushinnangut (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-161-05, p 13).
25.Avaldatud andmed isiku võlgnevuse kohta on faktiväide. Faktiväide on põhimõtteliselt kontrollitav ja selle tõesus või väärus on kohtumenetluses tõendatav. Kohtupraktikas on leitud, et seadus lubab võlausaldajal avalikustada kolmandale isikule andmeid oma võlgnike kohta ja kolmandad isikud võivad andmed omakorda ka Internetis avaldada tingimusel, et järgitud on IKS-i sätted ega ole avaldatud ebakohaseid väärtushinnanguid.
26.Kuivõrd avaldatud on andmed selle kohta, et hageja on võlgnik, loob see temast negatiivse kuvandi. Hageja nõude eeldusena tuleb tuvastada veebilehel xxx esitatud andmete õigsus. Kostja leidis, et andmete õigsus, sh hageja võlgnevuse olemasolu on tõendatud hageja enda tõenditega. Kohus selle väitega ei nõustu. Kohtuasja toimikus on xxx arved (tlk 11-18). Arved ei saa aga tõendada teenuse osutamist ega maksumust. Arve on raamatupidamisdokument. Teine ja olulisem probleem seisneb aga selles, et poolte vahelises kirjavahetuses nõuab väidetava võlgnevu tasumist kostja, st Julianus Inkasso OÜ. Samuti on veebilehel xxx avaldatud, et hageja võlgnevuse nõudjaks on Julianus Inkasso OÜ ehk kostja. Hageja ei ole aga tõendanud enda nõudeõiguse olemasolu. Kohtutoimikus on tõendid, mis tõendavad nõude üleminekut xxx OÜ-le Aktiva Finants (tlk 21 – nõude loovutamise kinnituskiri) ja nõude loovutamise teade (tlk 10). Kummastki viidatud tõendist ega ka ühestki teisest tõendist ei ilmne, et nõudeõigus oleks loovutatud või selle sissenõudmiseks antud õigused hagejale. Seega on veebilehel xxx avaldatud info vale juba seetõttu, et seal on avaldatud sissenõudjana kostja. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et avaldatud andmed on ebaõiged.
27.Kohtul tuleb tuvastada, et andmete avaldajaks oli kostja. Kostja ei ole vastu vaielnud väitele, et andmete avaldajaks on tema. Seda kinnitavad ka asjas esitatud tõendid. Seega on kohus tuvastanud, et kostja on ebaõigete andmete avaldajaks.
28.Ebaõigete andmete avaldamise õigusvastasus. VÕS § 1047 lg 1 järgi eeldatakse et avaldaja oli teadlik avaldatud faktiväite ebaõigsusest ja seepärast saab ta vastutusest vabaneda, kui ta: a) tõendab VÕS § 1047 lg 2 järgi, et avaldatud faktiväide vastab tegelikkusele; b) tõendab, et oli VÕS § 1047 lg 1 järgi heauskne, st ei teadnud ega pidanud teadma faktiväite tõele mittevastavusest; c) tõendab VÕS § 1047 lg 3 järgi et avaldajal või isikul, kellele faktiväide avaldati, oli avaldamise suhtes õigustatud huvi ning avaldaja kontrollis faktiväidet põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele. Tõendamiskohustus hõlmab ka vastavate asjaolude kohtu ette toomise kohustust. Kui ei õnnestu tõendada tõele vastavust ega heausksust, võib siiski vabaneda avaldaja vastutusest, kui ta tõendab, et täitis enne andmete avaldamist nende õigsuse kontrollimisel VÕS § 1047 lg 3 sätestatud välise hoolsuse kohustust,
st et ta kontrollis andmeid põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele. VÕS § 1047 lg 3 ei kohaldata ebaõigete andmete tahtliku avaldamise korral ning sellisel juhul ei saa avaldaja tegu üldjuhul lugeda õiguspäraseks teoks ka VÕS § 1046 järgi.
29.Ebaõigete ja au teotavate andmete avaldamise korral tuleb lisaks VÕS § § 1047 lg-tele 1-3 kohaldada ka VÕS § 1046 ja teha õigusvastasuse tuvastamiseks hinnanguline väärtusotsustus. Muu hulgas tuleb VÕS § 1046 lg 1 esimese lause järgi tuvastada andmete au teotav iseloom, VÕS § 1046 lg 1 teise lause järgi tuleb kahju hüvitamise nõude tarbeks õigusvastasuse otsustamisel arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit ning suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel. Samuti tuleb VÕS § 1046 lg 2 esimese lause järgi lisaks arvestada: muud seadusega kaitstavat hüve, millele avaldamine tugineb, kolmandate isikute õigusi ja huve ning avalikkuse huvi. VÕS § 1046 lg 2 teise lause järgi tuleb lähtuda erinevate kaitstud õigushüvede võrdlevast hindamisest. Au teotavate faktiväidete tõelevastavust tuleb tõendada kostjal (VÕS § 1047 lg 2). Ebakohase väärtushinnangu korral tuleb õigusvastasuse tuvastamiseks minna VÕS § 1046 juurde. VÕS § 1046 lg 1 järgi saab õigusvastane olla üksnes au teotav ja ebakohane väärtushinnang. Selle üle otsustamisel tuleb teha hinnanguline otsustus. Seda tehakse kahes etapis. Esmalt tuleb õigusvastasuse hindamisel tuvastada: 1) väärtushinnangu au teotav iseloom (väärtushinnang on au teotav, kui sellel on konteksti arvestades vastavas kultuuriruumis halvustav või negatiivne tähendus, vt RKTKo 3-2-1-15914, p 17) ning 2) väärtushinnangu ebakohasus ehk anda hinnang väärtushinnangu kujundamise ja avaldamise viisile. Väärtushinnang on eeldatavasti ebakohane, kui: a) see on kujundatud ilma põhjenduseta või ebaõigete andmete alusel; b) see põhineb küll teistel andmetel, kuid on oma sisult põhjendamatult negatiivne; c) jäetakse petlik mulje, et avaldajale on teada mingid asjaolud, millel väärtushinnang põhineb; d) väärtushinnang võib olla ebakohane ka üksnes oma väljendusviisi tõttu, nt on eeldatavasti õigusvastane isiku sõimamine avalikuse ees; e) isik, kelle kohta väärtushinnang avaldati ei ole andnud selleks põhjust, st avaldajal ei ole mõistlikku õigustust adressaati avalikuse ees negatiivselt kajastada. Väärtushinnangu põhjendatus ei tähenda seejuures mitte millegi tõesuse kindlakstegemist, vaid eelkõige seda, kas väärtushinnangu avaldajal oli mõistlik õigustus teist isikut üldsuse ees halvustada. Väärtushinnangu põhjendamatus võib olla tingitud ka üksnes ebakohasest väljendusviisist (RKTKo 3-2-1-161-05, p 12), mh võib olla ebakohane isiku avalikkuse ees sõimamine. Kohasus võib mh sõltuda sellest, kas isik, kelle kohta hinnang käib, on andnud põhjust (alust) selliseks hinnanguks (RKTKo 3-2-1-63-02, p 7). Kohaldada tuleb ka VÕS § 1046 täiendavaid kriteeriume ja teha õigusvastasuse tuvastamiseks hinnanguline väärtusotsustus, mh tuleb VÕS § 1046 lg 1 esimese lause järgi tuvastada andmete au teotav iseloom, VÕS § 1046 lg 1 teise lause järgi tuleb kahju hüvitamise nõude tarbeks õigusvastasuse otsustamisel arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit ning suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel. Samuti tuleb VÕS § 1046 lg 2 esimese lause järgi lisaks arvestada: muud seadusega kaitstavat hüve, millele avaldamine tugineb, kolmandate isikute õigusi ja huve ning avalikkuse huvi. VÕS § 1046 lg 2 teise lause järgi tuleb lähtuda erinevate kaitstud õigushüvede võrdlevast hindamisest. Väärtushinnangu avaldamise õigusvastasuse tuvastamisel ei kohaldata VÕS § 1047 (vt ka RKTKo 3-2-1-43-09, p 15). Väärtushinnang ei ole kontrollitav ega tõendatav, kuid on põhjendatav.
30.Andmed füüsilise isiku võlgnevuse kohta on isikuandmed isikuandmete kaitse seaduse (IKS) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL 2016/679) andmekaitsemääruse (GDPR) artikli 4 p 1 mõttes ning nende andmete kogumine, salvestamine ja avalikustamine on andmete töötlemine IKS ja GDPR artikli 4 p 2 mõttes. Isikuandmete töötlemine on IKS ja GDPR kohaselt lubatud üldjuhul üksnes andmesubjekti nõusolekul. Teatud erijuhtudel on lubatud ka andmete avaldamine andmesubjekti nõusolekuta.
31.Tulenevalt esitatud asjaoludest on avaldatud lepingulisest suhtest tulenev võlgnevus. Andmed isiku võlgnevuse kohta on isikuandmed IKS mõttes, mille töötlemisele kehtivad IKS-ist tulenevad lisapiirangud (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-80-13, p 32). Kohtupraktikas on leitud, et juriidilistest isikutest võlglaste nimekirja avalikustamist koos juhatuse liikmete nimedega ei saa pidada IKS-iga vastuolus olevaks (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-67-10, p 19). Erireeglid kolmandale isikule edastatud andmete töötlemisele isiku krediidivõimelisuse hindamiseks või muul samasugusel eesmärgil näeb ette IKS § 10. IKS § 10 lg-s 1 on sätestatud, et võlasuhte rikkumisega seotud isikuandmete edastamine kolmandale isikule ja edastatud andmete töötlemine kolmanda isiku poolt on lubatud andmesubjekti krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil või muul samasugusel eesmärgil ning üksnes juhul, kui vastutav või volitatud töötleja on kontrollinud edastatavate andmete õigsust ja õiguslikku alust isikuandmete edastamiseks ning on registreerinud andmeedastuse. IKS § 14 p-s 4 on sätestatud, et isikuandmed peavad olema õiged ja vajaduse korral ajakohastatud; mõistlike meetmetega tagatakse, et andmetöötluse eesmärgi seisukohast ebaõiged isikuandmed kustutatakse või parandatakse viivitamata. Andmed peavad olema enne avaldamist kontrollitud põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus 3-2-1-83-10, p 13). Seega pidi kostja andmeid piisava põhjalikkusega kontrollima ja olema teadlik enda poolt avaldatud andmete ebaõigsusest. Kohus tuvastas, et hageja juhtis korduvalt kostja tähelepanu maksehäire avaldamise ebaseaduslikkusele ja andmete ebaõigsusele, paludes maksehäire eemaldada. Kostjal oli seega võimalus ja kohustus enda poolt avaldatut kontrollida. Kostja andmeid ei eemaldanud, rikkudes sellega enda kohustusi.
32.Täiendavalt on IKS § 10 lg- 2 on sätestatud, et sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud eesmärgil andmeid koguda ja kolmandale isikule edastada ei ole lubatud, kui: see kahjustaks ülemäära andmesubjekti õigusi või vabadusi (p 3); lepingu rikkumisest on möödunud vähem kui 30 päeva (p 4); kohustuse rikkumise lõppemisest on möödunud rohkem kui viis aastat (p 5).
33.Hageja tugineb rikkumist sisustades muu hulgas sellele, et võlgnevus on aegunud. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest. Isegi kui hagejal oli võlgnevus xxx ees, muutus see asjas esitatud tõendite (xxx arved) kohaselt sissenõutavaks 2008.a Kohus ei ole tuvastanud asjaolusid, mis viitaksid aegumise katkemisele või peatumisele (TsÜS § 158169). Seega möödus aegumistähtaeg 2011.a ning kui xxx-le ka kuulus võlgnevus, siis on see nõue aegunud. Tegemist on VÕS 4 lg 1 mõttes mittetäieliku on kohustusega, mille võlgnik võib täita, kuid mille täitmist ei saa võlausaldaja temalt nõuda. TsÜS § 144 kohaselt on koos põhivõlaga aegunud ka kõrvalkohustustest tulenevad nõuded, st intressi-ja viivisenõue.
34.Hageja viitas, et andmete avaldamine võlgnevuse kohta kahjustab tema õigusi ülemääraselt, kuna maksehäire on avaldatud 8 aastat pärast kohustuse väidetavat rikkumist ja maksehäire on avaldatud pigem repressioonina või karistusena hagejale. Kostja viitas, et maksehäire on avaldatud eelkõige põhjusel, et teavitada teisi võlausaldajaid hageja maksekäitumisest, sest see takistaks hagejal võtmast uusi kohustusi, mida ta ei ole võimeline täitma ning kostjal on õigus avaldada maksehäiret kuni võlgnevuse kohase täitmiseni. IKS § 10 lg 1 kohaselt on võlasuhte rikkumisega seotud isikuandmete edastamine kolmandale isikule ja edastatud andmete töötlemine kolmanda isiku poolt lubatud andmesubjekti krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil või muul samasugusel eesmärgil ning üksnes juhul, kui vastutav või volitatud töötleja on kontrollinud edastatavate andmete õigsust ja õiguslikku alust isikuandmete edastamiseks ning on registreerinud andmeedastuse. IKS § 10 lg 2 p-de 3 ja 5 kohaselt ei ole lubatud IKS § 10 lg 1 nimetatud eesmärgil andmeid koguda ja kolmandale isikule edastada, kui see kahjustaks ülemäära andmesubjekti õigusi või vabadusi ning kohustuse rikkumise
lõppemisest on möödunud rohkem kui viis aastat. IKS § 21 lg 2 p-d 1 ja 2 võimaldavad andmesubjektil nõuda isikuandmete töötlemise lõpetamist ja isikuandmete avalikustamise või neile juurdepääsu võimaldamise lõpetamist.
35.Kohus leiab, et andmete edasine edastamine on IKS § 10 lg 2 p-de 3 ja 5 kohaselt andmesubjekti õigusi ja vabadusi ülemäära kahjustav ning kohustuse rikkumisest on möödunud rohkem kui viis aastat. Käesoleval juhul on kostja selgitanud, et ta on andmed hageja võlgnevuse kohta avaldanud sisuliselt maksehäireregistris hageja krediidivõimelisuse ja maksekäitumise hindamiseks, mis on IKS § 10 lg 1 mõttes iseenesest lubatav. Samas on kohus tuvastanud, et kostja nõue on aegunud ja sellise nõue alusel maksehäire avaldamine võib kahjustada ülemäära andmesubjekti õigusi või vabadusi. Riigikohus on 12.12.2011. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-70-11 p-s 16 selgitanud, et nõude aegumist on võimalik arvestada andmesubjekti õigustatud huvide kahjustamise kaalumisel ja mida pikema perioodi järel toimub isikuandmete töötlemine, sh edastamine, seda intensiivsemalt riivab see andmesubjekti põhiõigusi, eelkõige eraelu puutumatust, ning seda kaalukam peab olema andmete kolmandatele isikutele edastamise vajadus.
36.Arvestades, et väidetav nõue muutus sissenõutavaks 2008.a, oli teabe avaldamise ajaks kohustuse rikkumisest möödunud juba vähemalt 11 aastat. Samuti on möödunud nõude kolmeaastane aegumistähtaeg. Riigikohus on selgitanud, et 10-aastase aegumistähtaja (TsÜS § 146 lg 4) ning lisaks analoogiast IKS § 11 lg 7 p-ga 4 tuleneva kolmeaastase tähtaja möödumisel on andmete edasine edastamine andmesubjekti õigustatud huve üldjuhul ülemäära kahjustav, sest lepinguliste kohustuste rikkumine ei ole isiku usaldusväärsust sedavõrd kauakestvalt negatiivselt iseloomustav asjaolu (vt Riigikohtu 12.12.2011. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-70-11 p-s 22). Kostja ei ole välja toonud selliseid erandlikke asjaolusid, mis kinnitaksid vaidlusaluste andmete krediidivõimekuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil kolmandatele isikutele edastamise vajalikkust.
37.Kohus on seisukohal, et sellise täitmata lepingulise kohustuse puhul, mida kostja ei ole mingil põhjusel soovinud või suutnud üldise tehingulise aegumistähtaja jooksul (käesoleval juhul 3 aastat) hagejalt sisse nõuda, ei ole hageja isikuandmete jätkuv avaldamine maksehäireregistris veel 8 aastat pärast nõude aegumist põhjendatud. Kohtu hinnangul on võlgniku poolt võla tähtajaks mittetasumise korral võlausaldaja primaarseks õiguskaitsevahendiks täitmisnõude esitamine (VÕS § 100 lg 1 p 1), kuid juhul kui seda pole tehtud ja ka võlga pole aegumistähtaja jooksul tasutud, pole kohtu hinnangul kuidagi põhjendatud maksehäire avaldamine sisuliselt nõude aegumise järgselt 8 aastat. Kuigi iseenesest pole välistatud maksehäire pikem avaldamisaeg, mh nähtuvalt Andmekaitse Inspektsiooni maksehäirete avaldamise juhendist, siis käesoleval juhul riivab andmete jätkuv edastamine surveabinõuna ülemääraselt hageja õigusi ja vabadusi.
38.VÕS § 1046 lg 1 esimesest lausest tulenevalt on isiku au teotamine, muu hulgas ebakohase väärtushinnanguga, eelduslikult õigusvastane (RKTKo 3-2-1-37-15, p 11). VÕS § 1046 sätestab isiklike õiguste rikkumise õigusvastasuse välistamise erialused lisaks VÕS § 1045 lg-s 2 sätestatule. See tähendab, et teise isiku isiklikke õigusi rikkunud isik vabaneb vastutusest, kui ta suudab tõendada, et see oli õigustatud. Kohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud, et hageja õiguste rikkumine oli maksehäire avaldamisega õigustatud ning seetõttu ei esine isiklike õiguste rikkumise õigusvastasuse välistamise erialuseid.
39.Viimaseks tuleb tuvastada ka kostja süü õigusvastase kahju tekitamise eest. Süü tasandil eristatakse subjektiivset süüvõimelisust ehk deliktivõimet ning süü vorme (tahtlus, raske hooletus ja hooletus, VÕS § 104).
40.Juriidilise isiku deliktivõime osas ei saa vaidlust olla.
41.Seoses süü tuvastamisega ebaõige, sh au teotava faktiväite avaldamise korral selgitab kohus järgmist. Tulenevalt VÕS § 1047 lg 1 sõnastusest on eelduslikult tegemist tahtliku teoga. Kui kahju tekitaja tahtlust ümber ei lükka, siis on käitumine süüline VÕS § 104 lg 5 ja õigusvastane alternatiivselt ka VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi. Välise hoolsuse hindamisel ei lähtuta VÕS § 1050 lg 1 regulatsioonist, vaid objektiivne käitumisstandard tuleneb VÕS § 1047 lg-st 3. See tähendab hinnata tuleb, kas avaldaja kontrollis andmeid või asjaolu põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele. Sisemise hoolsuse tasandil ehk süü subjektiivsel tasandil saab kahju tekitaja tugineda VÕS § 1050 lg-le 2 ja tõendada, et ta ei olnud subjektiivselt võimeline 1047 lg-st 3 tulenevat käitumisstandardit järgima. Eelduslikult on tegemist tahtliku teoga. Kui kahjutekitaja seda ümber ei lükka, on käitumine süüline VÕS § 1050 lg 1, VÕS § 104 lg 5 järgi ning õigusvastane alternatiivselt ka VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi. Välise hoolsuse hindamisel lähtutakse VÕS § 1050 lg 1 regulatsioonist st et tuleb VÕS § 104 lg 3 alusel hinnata, kuidas oleks käitunud mõistlik isik samas olukorras. Sisemise hoolsuse tasandil ehk süü subjektiivsel tasandil saab kahju tekitaja tugineda VÕS § 1050 lg-le 2 ja tõendada, et ta ei olnud subjektiivselt võimeline välist hoolsust järgima. Tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel (VÕS § 104 lg 5). VÕS § 1043 mõttes võib olla süü vorm ka kaudne tahtlus. Erinevalt otsesest tahtlusest, mis seisneb teo õigusvastasusest arusaamises, kahjulike tagajärgede ettenägemises ja soovimises, asendub kaudse tahtluse korral tagajärje ettenägemine tagajärje ettekujutamise ja tagajärje soovimine tagajärje möönmisega (RKTKo 3-2-1-6-06, p 12; 3-2-1-150-15, p 13). Käesoleval juhul kostja ei kontrollinud enne maksehäire avaldamist ega peale hageja pöördumiste saamist (mis viitaid ebaõigetele andmetele) andmeid piisava põhjalikkuse ja hoolsusega, mille tulemusel avaldati hageja suhtes ebaõigeid andmeid. Kohus leiab, et esineb süü.
42.Kahju. VÕS § 127 lg 6 sätestab, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. TsMS § 233 lg 1 kohaselt, kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, muu hulgas kui tegemist on mittevaralise kahjuga, otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Eelnimetatud sätted lubavad mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitada nii, et kahjuhüvitise suuruse otsustab kohus. VÕS § 128 lg 1 kohaselt võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline. Vastavalt VÕS § 128 lg-le 5 hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 sätestab mittevaralise kahju hüvitamise erisused. VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. VÕS § 134 lg 6 näeb ette, et isiku au teotamise, muu hulgas ebakohase väärtushinnanguga, isikuõiguse rikkumise eest mittevaralise kahju hüvitise määramisel võib kohus lisaks lõikes 5 sätestatule arvestada vajadust mõjutada kahju tekitajat hoiduma edasisest kahju tekitamisest, võttes seejuures arvesse kahju tekitaja varalist seisundit.
43.Hageja nõuab kostjalt mittevaralise kahju hüvitamist ja kahjuhüvitise määramist 200 eurot. Kohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud. Kohus on leidnud, et hageja suhtes ebaõigete andmete avaldamine oli õigusvastane ning hageja au teotav, mistõttu tuleb mittevaralise kahju olemasolu eeldada. Kohus arvestab kahjuhüvitise määramisel, mil määral kostja poolt avaldatud au teotavad ebakohased väärtushinnangud võisid kahju põhjustada. Kohus leiab, et
põhjendatud on kostjalt välja mõista arvestades rikkumise ulatust, ebakohase väärtushinnangu iseloomu ja avaldamise viisi ning varasemat kohtupraktikat sarnastes asjades - 200 eurot.
44.Hageja tugineb hagiavalduses sellele, et hageja on kandnud kahju 420 eurot seoses kohtueelse õigusabi kasutamise ja kostjale nõudekirja saatmisega (õigusabi kulu). VÕS § 128 lg 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks kantud kulusid. Kohtule on esitatud nõudekiri (tlk 2628). Eeltoodud nõudekirjaga on tõendatud, et kostja rikkumisega seonduvalt on kostja poole pöördutud ja pöördumise on koostanud jurist (kasutatud on õigusabi). Õigusabi eest esitatud arve (tlk 34) saajaks on märgitud hageja, kellele on õigusabi osutatud. Küsimus, milles hageja õigusabi vajas (lepinguväline kahju tekitamine, andmekaitse) on sedavõrd keeruline, et õigusabi kasutamine oli vajalik ja põhjendatud. Eeltoodule tuginedes leiab kohus, et, et hageja kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõue summas 420 eurot kuulub rahuldamisele.
45.Viivis. Hageja on esitanud nõude mõista kostjalt välja viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates hagi esitamisest kuni võla tasumiseni. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis) arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti päevas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja nõuab ülal märgitule tuginedes viivist seadusjärgses määras. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja on vastavasisulise nõude esitanud, mistõttu määrab kohus, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis põhinõudelt seaduses sätestatud määras hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud
46.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jätab menetluskulud kostja kanda.
47.TsMS § 174 lg 2 sätestab, et maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kohus ei pea menetlusökonoomia seisukohalt otstarbekaks käesolevas otsuses menetluskulude koosseisu kindlaks määrata. Kohus määrab menetluskulud vastavalt TsMS § 174 lg-le 4 kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Edasikaebamine
48.Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil.
49.Vastavalt TsMS § 637 lg-le 21 võtab ringkonnakohus lihtmenetluses tehtud otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.
50.Vastavalt TsMS 442 lg-le 10 võib maakohus lihtmenetluse asjas tehtud otsuses märkida, et ta annab loa otsuse edasikaebamiseks. Sellise loa annab kohus eelkõige juhul, kui apellatsioonikohtu lahend on maakohtu arvates vajalik ringkonnakohtu seisukoha saamiseks mingi õigusnormi kohta. Edasikaebamise loa andmist ei pea otsuses põhjendama. Kohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Merit Helm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.